Kuulmis ja kõneelundite anatoomia füsioloogia patoloogia kordamisküsimused (0)

1. Nina anatoomia ja füsioloogia 
Inimese nina koosneb:  
  luulise ja kõhrelise toesega välisninast,  
  näokoljus paiknevast ninaõõnest,  
  mida suuõõnest eraldab kõva suulagi.  
Nina vahesein  jaotab ninaõõne kaheks pooleks; need 
jaotuvad kolme ninakarbikuga omakorda kolmeks ninakäiguks (ülemiseks, keskmiseks ja alumiseks).  
Nina ülaosa seinas on haistmispiirkond, ninakäiku avanevad koljuluudes paiknevad nina kõrvalurkad 
(kiilluu -, otsmiku  - ja ülalõuaurge ning sõelluurakud), alumisse ninakäiku avaneb  nina pisarakanal. 
Paksu veresoonerikka limaskestaga ninaõõne ülesanne on sissehingatava õhu haistmine, 
soojendamine , niisutamine ja puhastamine. 
2. Kõrva anatoomia ja füsioloogia 
Kuulmisanalüsaator koosneb: 
1. Väliskõrvast 
2. Keskkõrvast 
3. Sisekõrvast 
4. Peaajus olevatest juhteteedest ja 
peaajukoores (oimusagaras) asuvast 
kuulmiskeskusest. 
Helilained kanduvad kõrvalesta ja välise kuulmekäigu kaudu trummikilele, mis hakkab 
võnkuma. Keskkõrvas olevad kuulmeluukesed suunavad helivõnked sisekõrva, kus karvarakkude abil 
tekitatakse närviimpulsid, mis liiguvad kuulmisnärvi kaudu ajutüvesse ja edasi juhteteede abil 
oimusagara kuulmiskeskusesse. Nii kuuleme helisid  ja kõnet. 
Kuulmiselundiks on kõrv, millel eristatakse: väliskõrva, keskkõrva, sisekõrva. 
Väliskõrv koosneb kõrvalestast ja oimuluuse minevast kuulmekäigust. Kuulmekäigu pikkuseks on 
umbes 3 cm. Seal paiknevad kõrvavaigunäärmed ja vahel 
ka karvad . 
  Kõrvalesta ülesandeks on püüda helisid ja suunata need kuulmekäiku. Inimene ei 
ole võimeline oma kõrvalesta heliallika poole pöörama.  
  Kuulmekäigu lõpus on õhuke pingul nahk - trummikile. Kuulmekäiku sattunud helid panevad 
trummikile võnkuma. Trummikile ülesandeks on anda võnkumine edasi keskkõrvas asuvatele 
kuulmeluukestele. Lisaks on trummikile ülesandeks kaitsta keskkõrva külma ja 
haigustekitajate eest. 
Keskkõrv kujutab endast õhuga täitetud õõnt, kus paiknevad kolm väikest  luud , 
mida nimetatakse kuulmeluukesteks. 
Kuulmeluukesed -  vasar , alasi ja  jalus  on inimese kõige väiksemad luud. Vasar on kokku kasvanud 
trummikilega. Jalus on seotud teoga. Nende vahele jääb alasi. Kuulmeluukeste ülesandeks on 
trummikilelt saadud heli võimendamine ja edasiandmine sisekõrva. 
Keskkõrvast algab kitsas umbes 3-4 cm  pikkune õhuga täidetud kanal  - kuulmetõri. 
Kuulmetõri viib neelu  ja selle kaudu on keskkõrv ühenduses välisõhuga. Kuulmetõri 
ülesandeks on hoida õhurõhk mõlemal pool trummikilet ühesugusena. 
Sisekõrv koosneb kolju sees asuvatest õõntest, milles on juhad ja kotikesed. Ühes 
õõnes on kuulmiselund  ja teises õõnes  tasakaaluelund . Seega on sisekõrv peale kuulmiselundi ka 
tasakaaluelund. 
 Sisekõrva kuulmiselundiks on tigu. See on spiraalne  torukujuline ja luustunud õõs. 
Teos on kaks omavahel membraanidega eraldatud ja vedelikuga täidetud kanalit. 
Poolringjuhades, mõigus ja kotikeses asub tasakaalu - e. vestibulaarelund. Teojuha on umbselt 
lõppev kolmekandiline spiraalne toru, mille üks sein asetseb põigiti teo valendikus. Teojuha 
basilaarmembraanis on paralleelsed kiud, nn. kuulmekeeled (u. 24 
000).  
3. Kõri anatoomia ja füsioloogia 
 
Kõri paikneb 4.-6. kaelalüli kõrgusel. Häälepilu asetseb 5. kaelalüli 
kõrgusel. Lastel paikneb kõri kõrgemal kui täiskasvantuel, naistl 
kõrgemal kui meestel. Kõri on ülalt ühendatud sidemetega keeleluuga 
ja alt rinnakuga, kõri liigub aktiivselt üles alla ja passivselt külgsuunas 
(elastne ühendus neeluga). Alates 20. aastast hakkavad kõri kõhred 
luustuma ja nende elastsus  väheneb. Kõri koosneb 4 anatoomiliselt 
osast: 1) kõhreline skelett , 2) seesmised lihased, 3) välimised lihased, 
4) kattev  limaskest . 
Kõri kõhred- kilpkõhr, sõrmuskõhr, kõripealiskõhr.(paaritud) 
Pilkkõhred, talbkõhred, sarvikkõhred (paaris) 
Seesmised lihased- funktsiooniks häälepaelte kuju, pinge ja asetuse 
muutmine 
Välimised lihased e kaelalihased-  fikseerivad , tõstavad ja  langetavad  
kõri. Kõrgete helide korral ja neelamisel  kõri tõuseb, madalate helide korral kõri langeb. 
Epiglottis e kõripealis- peamine ül. on aspiratsiooni vältimine neelamisel. 
Kõri füsioloogia – takistab võõrkehade, toidu sattumist alumistesse hingamisteedesse, jõuliselt 
eemaldama hingetoru ohustavaid võõrkehi(köhimine). Artikuleeritud hääle moodustamine, heli 
genereerimine ja resoneerimine e  laulmine . 
Kõri on hingetoru ülemises osas paiknev kõhreline hääletekkeelund. Kõris paiknevad häälekurrud ja 
häälepilu. Õhi liikumisel häälekurrud võnguvad ning tekib heli. 
 
4. Suu, neelu ja söögitoru anatoomia ja 
füsioloogia 
Suuõõs on seedekanali  algusosa, mille seinteks on 
huuled, põsed, suupõhi ja suulagi. Eest piiravad 
suuõõnt lihaselised huuled, mis on eest kaetud naha 
ja tagant limaskestaga. Suupõhja moodustavad 
mitmed suupõhja lihased. Suulagi moodustab 
suuõõne ülemise seina. Suulagi jaguneb 
limaskestaga kaetud luuline kõvasuulagi ja lihaseline 
pehmesuulagi. Pehmesuue tagumine osa moodustab 
suulaepurje, mis lõpeb kurgunibuga. Neelamisel tõstetakse suulaepuri üles, millega suletakse ühendus 
ninaneeluga. Suuõõnes peenestatakse toit mehaaniliselt lõike- ja purihammaste abil. Keele, põskede 
ja huulte  abil toimub toidu  segunemine süljega (algab süsivesikute lõhustumine amülaasiga. Sülg 
muudab toidu libedaks ja neelatavaks (ööpäevas tekib 1-1,5 liitrit leeliselist sülge).  
Keel on suuõõnes paiknev piklik-laberik limaskestaga kaetud lihaseline  elund . Keel koosneb kolme 
suunas kulgevatest vöötlihastest. Keelde suunduvad lihased ka kõrvalasuvatelt luudelt. Keeles on 
näsad ja maitsmisretseptorid. Keele abil toimub toidu  segamine  ja hääle moodustumine. 
Neel  on lehtrikujuline lihaseline elund (umbes 12 cm pikkune), mis algab ninaõõnest ning kulgeb 
mööda kaela söögitorusse. Neel täidab nii  seede - kui ka hingamisülesandeid. Neelus paikneb neli 
lümfoidkoest moodustunud mandlit (2 suurt ja 2 väikest).  Mandlid kaitsevad organismi suu ja nina 
kaudu sisenevate mikroorganismide eest. Neelamine esimene etapp on  tahtlik  sellele järgnevad etapid 
on reflektoorsed. Neelamisel sulgub kõripealis, et toit ja  jook  ei  satuks hingamisteedesse. Neelamine 
toimub ka pea alaspidi seistes. 
Söögitoru on lihaseline 25 - 30 cm pikkune toru, mille kokkutõmbumiste ja lõtvumisteabil liigub toit 
neelust makku. Söögitoru algab 6. kaelalüli kõrgusel, läbib diafragma ja suubub 11. rinnalüli kõrgusel 
makku. Söögitorus on kolm kitsust, millesse võivad allaneelatud võõrkehad kinni jääda. Ülemine ja 
alumine kitsus toimivad sulguritena (on normaalselt suletud, va  neelamise  ajal). 
5. Ninaneelumandlite ja kurgumandlite hüpertroofia: 
kaebused , diagnoosimismeetodid, varased ja 
hilistüsistused 
 
1. Adenoidi hüpertroofia on ninaneelus paikneva 
adenoidi 
suurenemine, 
mida 
esineb 
lastel 
kuni 
puberteedini;  täiskasvanutel   adenoid   atrofeerub  (kui 
täiskasvanul  esineb,  kontrollida  maliigsuse  suhtes).  
Ninaneel , kus adenoid paikneb, on ühenduses ninaõõnega 
ja  kuulmetõrve  kaudu  ka  keskkõrvaga.  Adenoidi 
hüpertroofiat  ei  saa  iseenesest  pidada  haiguseks,  kuna  kõikidel  lastel  suurenenud  adenoid 
kaebusi ei põhjusta.  
Kaebused:  Lastel  esineb  ka  nn  füsioloogiline  ninaneelumandli  hüpertroofia.  Osadel  lastel 
põhjustab  adenoid  aga  suurenedes  oma  asukoha  tõttu  ninahingamistakistust  ja  keskkõrva 
ventilatsiooni häirumist. Ninahingamise takistuse tõttu esineb  suuhingamine, norskamine ja 
ninakinnisus. Sageli retsidiveeruv  nohu  ja põskkoopapõletikud. Kuna kõrva  ventilatsioon  on 
häiritud, võivad esineda ka korduvad keskkõrvapõletikud. Laps on magamatusest  loid ; esineb 
nn. „adenoidne nägu“: laps on kahvatu, loid ja  hingab läbi avatud suu.  
Dgn:  eesmine /tagumine rinoskoopia ja neelu  vaatlus , lõplik  diagnoos lateraalsuunas Rö ülesvõttel  
Ravi: adenoidektoomia. Mõningatel juhtudel on lisaks vajalik ka kuulmekilesse šuntide paigaldamine 
keskkõrva ventilatsiooni parandamiseks. 
2.  Kurgumandlite  hüpertroofia  on  mittepõletikuline  kurgumandlite  suurenemine   lapseeas  
koos ninaneelu- ja keelepäramandli hüpertroofiaga.  
Kaebused:   Kurgumandlid   takistavad  mehhaaniliselt  hingamist  ja  neelamist  („suudlevate  mandlite 
sündroom”-mandlid  ulatuvad  keskjoonel  kokku).  Moonutavad  häälekõla,  „täisuukõla“.  Võib 
puberteedieas taandareneda.  
Ravi  on   operatiivne ,  tonsillotoomia  –  hüpertroofiliste  mandlite  eemaldamine  kurgukaartest 
väljaulatuvas osas Või tonsillektoomia (kogu kurgumandli eemaldamine, subkapsulaarne ). 
6. Äge kurgumandlite põletik: kliiniline pilt, ravi põhimõtted 
Tonsilli krüptides vedel mäda näitab, et krüptid veel puhastuvad; tahke mäda enam krüptidest välja ei 
pääse. 
Äge   tonsilliit   on  ägeda  põletiku  väljendus  tonsillides.  Põletiku 
tagajärjel kurgumandlid suurenevad, muutuvad punetavaks, mandlitele 
tekivad valkjad katud ja mädane eritis .  
Kaebused:  Ägeda  tonsilliidi  puhul  esinevad  üldsümptomid  nagu 
palavik ,  peavalu,   lihasvalud ,  väsimus  ja   isutus .  Iseloomulik  on  neelu 
valulikkus,  mis  süveneb  neelamisel.  Sageli  esineb  ka  kõrvavalu,  mis 
on  tingitud  valu  kiirgumisest  neelust  kõrva.  Valu  tõttu  on  söömine 
sageli  raskendatud.  Kaela  lümfisõlmed   võivad  olla  suurenenud  ja 
valulikud.  
Dgn: vaatlus.  
Ravi:  üldine  toetav  ja  sümptomaatiline  ravi:  piisav  puhkamine  ja  palaviku  alandamine.  Neelu  valu 
leevendavad toopilised aerosoolid , imemistbl ning soojad joogid. Esmavaliku AB-ks on  penitsilliin  või 
amoksitsilliin  (7-10  päeva).  Ägeda  põletiku  möödumisel  võiks  korduvate  episoodide  korral  mõelda 
tonsilektoomiale. 
7. Krooniline tonsilliit: kaebused, tüsistused. 
Krooniline  tonsilliit  on  kurgumandlites  esinev  pidev  põletik,  mis  on  tekkinud  ägedate  tonsilliitide 
tagajärjel  ja  kui  ei  ole  toimunud  täielikku  paranemist.  NB!  Tonsillide  välimus  on  haigusepisoodide