Kuulmis ja kõneelundite anatoomia füsioloogia patoloogia kordamisküsimused (0)

1. Nina anatoomia ja füsioloogia 
Inimese nina koosneb:  
  luulise ja kõhrelise toesega välisninast,  
  näokoljus paiknevast ninaõõnest,  
  mida suuõõnest eraldab kõva suulagi.  
Nina vahesein  jaotab ninaõõne kaheks pooleks; need 
jaotuvad kolme ninakarbikuga omakorda kolmeks ninakäiguks (ülemiseks, keskmiseks ja alumiseks).  
Nina ülaosa seinas on haistmispiirkond, ninakäiku avanevad koljuluudes paiknevad nina kõrvalurkad 
(kiilluu -, otsmiku  - ja ülalõuaurge ning sõelluurakud), alumisse ninakäiku avaneb  nina pisarakanal. 
Paksu veresoonerikka limaskestaga ninaõõne ülesanne on sissehingatava õhu haistmine, 
soojendamine , niisutamine ja puhastamine. 
2. Kõrva anatoomia ja füsioloogia 
Kuulmisanalüsaator koosneb: 
1. Väliskõrvast 
2. Keskkõrvast 
3. Sisekõrvast 
4. Peaajus olevatest juhteteedest ja 
peaajukoores (oimusagaras) asuvast 
kuulmiskeskusest. 
Helilained kanduvad kõrvalesta ja välise kuulmekäigu kaudu trummikilele, mis hakkab 
võnkuma. Keskkõrvas olevad kuulmeluukesed suunavad helivõnked sisekõrva, kus karvarakkude abil 
tekitatakse närviimpulsid, mis liiguvad kuulmisnärvi kaudu ajutüvesse ja edasi juhteteede abil 
oimusagara kuulmiskeskusesse. Nii kuuleme helisid  ja kõnet. 
Kuulmiselundiks on kõrv, millel eristatakse: väliskõrva, keskkõrva, sisekõrva. 
Väliskõrv koosneb kõrvalestast ja oimuluuse minevast kuulmekäigust. Kuulmekäigu pikkuseks on 
umbes 3 cm. Seal paiknevad kõrvavaigunäärmed ja vahel 
ka karvad . 
  Kõrvalesta ülesandeks on püüda helisid ja suunata need kuulmekäiku. Inimene ei 
ole võimeline oma kõrvalesta heliallika poole pöörama.  
  Kuulmekäigu lõpus on õhuke pingul nahk - trummikile. Kuulmekäiku sattunud helid panevad 
trummikile võnkuma. Trummikile ülesandeks on anda võnkumine edasi keskkõrvas asuvatele 
kuulmeluukestele. Lisaks on trummikile ülesandeks kaitsta keskkõrva külma ja 
haigustekitajate eest. 
Keskkõrv kujutab endast õhuga täitetud õõnt, kus paiknevad kolm väikest  luud , 
mida nimetatakse kuulmeluukesteks. 
Kuulmeluukesed -  vasar , alasi ja  jalus  on inimese kõige väiksemad luud. Vasar on kokku kasvanud 
trummikilega. Jalus on seotud teoga. Nende vahele jääb alasi. Kuulmeluukeste ülesandeks on 
trummikilelt saadud heli võimendamine ja edasiandmine sisekõrva. 
Keskkõrvast algab kitsas umbes 3-4 cm  pikkune õhuga täidetud kanal  - kuulmetõri. 
Kuulmetõri viib neelu  ja selle kaudu on keskkõrv ühenduses välisõhuga. Kuulmetõri 
ülesandeks on hoida õhurõhk mõlemal pool trummikilet ühesugusena. 
Sisekõrv koosneb kolju sees asuvatest õõntest, milles on juhad ja kotikesed. Ühes 
õõnes on kuulmiselund  ja teises õõnes  tasakaaluelund . Seega on sisekõrv peale kuulmiselundi ka 
tasakaaluelund. 
 Sisekõrva kuulmiselundiks on tigu. See on spiraalne  torukujuline ja luustunud õõs. 
Teos on kaks omavahel membraanidega eraldatud ja vedelikuga täidetud kanalit. 
Poolringjuhades, mõigus ja kotikeses asub tasakaalu - e. vestibulaarelund. Teojuha on umbselt 
lõppev kolmekandiline spiraalne toru, mille üks sein asetseb põigiti teo valendikus. Teojuha 
basilaarmembraanis on paralleelsed kiud, nn. kuulmekeeled (u. 24 
000).  
3. Kõri anatoomia ja füsioloogia 
 
Kõri paikneb 4.-6. kaelalüli kõrgusel. Häälepilu asetseb 5. kaelalüli 
kõrgusel. Lastel paikneb kõri kõrgemal kui täiskasvantuel, naistl 
kõrgemal kui meestel. Kõri on ülalt ühendatud sidemetega keeleluuga 
ja alt rinnakuga, kõri liigub aktiivselt üles alla ja passivselt külgsuunas 
(elastne ühendus neeluga). Alates 20. aastast hakkavad kõri kõhred 
luustuma ja nende elastsus  väheneb. Kõri koosneb 4 anatoomiliselt 
osast: 1) kõhreline skelett , 2) seesmised lihased, 3) välimised lihased, 
4) kattev  limaskest . 
Kõri kõhred- kilpkõhr, sõrmuskõhr, kõripealiskõhr.(paaritud) 
Pilkkõhred, talbkõhred, sarvikkõhred (paaris) 
Seesmised lihased- funktsiooniks häälepaelte kuju, pinge ja asetuse 
muutmine 
Välimised lihased e kaelalihased-  fikseerivad , tõstavad ja  langetavad  
kõri. Kõrgete helide korral ja neelamisel  kõri tõuseb, madalate helide korral kõri langeb. 
Epiglottis e kõripealis- peamine ül. on aspiratsiooni vältimine neelamisel. 
Kõri füsioloogia – takistab võõrkehade, toidu sattumist alumistesse hingamisteedesse, jõuliselt 
eemaldama hingetoru ohustavaid võõrkehi(köhimine). Artikuleeritud hääle moodustamine, heli 
genereerimine ja resoneerimine e  laulmine . 
Kõri on hingetoru ülemises osas paiknev kõhreline hääletekkeelund. Kõris paiknevad häälekurrud ja 
häälepilu. Õhi liikumisel häälekurrud võnguvad ning tekib heli. 
 
4. Suu, neelu ja söögitoru anatoomia ja 
füsioloogia 
Suuõõs on seedekanali  algusosa, mille seinteks on 
huuled, põsed, suupõhi ja suulagi. Eest piiravad 
suuõõnt lihaselised huuled, mis on eest kaetud naha 
ja tagant limaskestaga. Suupõhja moodustavad 
mitmed suupõhja lihased. Suulagi moodustab 
suuõõne ülemise seina. Suulagi jaguneb 
limaskestaga kaetud luuline kõvasuulagi ja lihaseline 
pehmesuulagi. Pehmesuue tagumine osa moodustab 
suulaepurje, mis lõpeb kurgunibuga. Neelamisel tõstetakse suulaepuri üles, millega suletakse ühendus 
ninaneeluga. Suuõõnes peenestatakse toit mehaaniliselt lõike- ja purihammaste abil. Keele, põskede 
ja huulte  abil toimub toidu  segunemine süljega (algab süsivesikute lõhustumine amülaasiga. Sülg 
muudab toidu libedaks ja neelatavaks (ööpäevas tekib 1-1,5 liitrit leeliselist sülge).  
Keel on suuõõnes paiknev piklik-laberik limaskestaga kaetud lihaseline  elund . Keel koosneb kolme 
suunas kulgevatest vöötlihastest. Keelde suunduvad lihased ka kõrvalasuvatelt luudelt. Keeles on 
näsad ja maitsmisretseptorid. Keele abil toimub toidu  segamine  ja hääle moodustumine. 
Neel  on lehtrikujuline lihaseline elund (umbes 12 cm pikkune), mis algab ninaõõnest ning kulgeb 
mööda kaela söögitorusse. Neel täidab nii  seede - kui ka hingamisülesandeid. Neelus paikneb neli 
lümfoidkoest moodustunud mandlit (2 suurt ja 2 väikest).  Mandlid kaitsevad organismi suu ja nina 
kaudu sisenevate mikroorganismide eest. Neelamine esimene etapp on  tahtlik  sellele järgnevad etapid 
on reflektoorsed. Neelamisel sulgub kõripealis, et toit ja  jook  ei  satuks hingamisteedesse. Neelamine 
toimub ka pea alaspidi seistes. 
Söögitoru on lihaseline 25 - 30 cm pikkune toru, mille kokkutõmbumiste ja lõtvumisteabil liigub toit 
neelust makku. Söögitoru algab 6. kaelalüli kõrgusel, läbib diafragma ja suubub 11. rinnalüli kõrgusel 
makku. Söögitorus on kolm kitsust, millesse võivad allaneelatud võõrkehad kinni jääda. Ülemine ja 
alumine kitsus toimivad sulguritena (on normaalselt suletud, va  neelamise  ajal). 
5. Ninaneelumandlite ja kurgumandlite hüpertroofia: 
kaebused , diagnoosimismeetodid, varased ja 
hilistüsistused 
 
1. Adenoidi hüpertroofia on ninaneelus paikneva 
adenoidi 
suurenemine, 
mida 
esineb 
lastel 
kuni 
puberteedini;  täiskasvanutel   adenoid   atrofeerub  (kui 
täiskasvanul  esineb,  kontrollida  maliigsuse  suhtes).  
Ninaneel , kus adenoid paikneb, on ühenduses ninaõõnega 
ja  kuulmetõrve  kaudu  ka  keskkõrvaga.  Adenoidi 
hüpertroofiat  ei  saa  iseenesest  pidada  haiguseks,  kuna  kõikidel  lastel  suurenenud  adenoid 
kaebusi ei põhjusta.  
Kaebused:  Lastel  esineb  ka  nn  füsioloogiline  ninaneelumandli  hüpertroofia.  Osadel  lastel 
põhjustab  adenoid  aga  suurenedes  oma  asukoha  tõttu  ninahingamistakistust  ja  keskkõrva 
ventilatsiooni häirumist. Ninahingamise takistuse tõttu esineb  suuhingamine, norskamine ja 
ninakinnisus. Sageli retsidiveeruv  nohu  ja põskkoopapõletikud. Kuna kõrva  ventilatsioon  on 
häiritud, võivad esineda ka korduvad keskkõrvapõletikud. Laps on magamatusest  loid ; esineb 
nn. „adenoidne nägu“: laps on kahvatu, loid ja  hingab läbi avatud suu.  
Dgn:  eesmine /tagumine rinoskoopia ja neelu  vaatlus , lõplik  diagnoos lateraalsuunas Rö ülesvõttel  
Ravi: adenoidektoomia. Mõningatel juhtudel on lisaks vajalik ka kuulmekilesse šuntide paigaldamine 
keskkõrva ventilatsiooni parandamiseks. 
2.  Kurgumandlite  hüpertroofia  on  mittepõletikuline  kurgumandlite  suurenemine   lapseeas  
koos ninaneelu- ja keelepäramandli hüpertroofiaga.  
Kaebused:   Kurgumandlid   takistavad  mehhaaniliselt  hingamist  ja  neelamist  („suudlevate  mandlite 
sündroom”-mandlid  ulatuvad  keskjoonel  kokku).  Moonutavad  häälekõla,  „täisuukõla“.  Võib 
puberteedieas taandareneda.  
Ravi  on   operatiivne ,  tonsillotoomia  –  hüpertroofiliste  mandlite  eemaldamine  kurgukaartest 
väljaulatuvas osas Või tonsillektoomia (kogu kurgumandli eemaldamine, subkapsulaarne ). 
6. Äge kurgumandlite põletik: kliiniline pilt, ravi põhimõtted 
Tonsilli krüptides vedel mäda näitab, et krüptid veel puhastuvad; tahke mäda enam krüptidest välja ei 
pääse. 
Äge   tonsilliit   on  ägeda  põletiku  väljendus  tonsillides.  Põletiku 
tagajärjel kurgumandlid suurenevad, muutuvad punetavaks, mandlitele 
tekivad valkjad katud ja mädane eritis .  
Kaebused:  Ägeda  tonsilliidi  puhul  esinevad  üldsümptomid  nagu 
palavik ,  peavalu,   lihasvalud ,  väsimus  ja   isutus .  Iseloomulik  on  neelu 
valulikkus,  mis  süveneb  neelamisel.  Sageli  esineb  ka  kõrvavalu,  mis 
on  tingitud  valu  kiirgumisest  neelust  kõrva.  Valu  tõttu  on  söömine 
sageli  raskendatud.  Kaela  lümfisõlmed   võivad  olla  suurenenud  ja 
valulikud.  
Dgn: vaatlus.  
Ravi:  üldine  toetav  ja  sümptomaatiline  ravi:  piisav  puhkamine  ja  palaviku  alandamine.  Neelu  valu 
leevendavad toopilised aerosoolid , imemistbl ning soojad joogid. Esmavaliku AB-ks on  penitsilliin  või 
amoksitsilliin  (7-10  päeva).  Ägeda  põletiku  möödumisel  võiks  korduvate  episoodide  korral  mõelda 
tonsilektoomiale. 
7. Krooniline tonsilliit: kaebused, tüsistused. 
Krooniline  tonsilliit  on  kurgumandlites  esinev  pidev  põletik,  mis  on  tekkinud  ägedate  tonsilliitide 
tagajärjel  ja  kui  ei  ole  toimunud  täielikku  paranemist.  NB!  Tonsillide  välimus  on  haigusepisoodide 
vahel väga varieeruv, seega on anamnees väga oluline. Kui ägedat tonsilliiti võib esineda igas vanuses, 
siis krooniline tonsilliit avaldub põhiliselt  nooremas täiskasvanueas. Krooniline kurgumandlite põletik 
tekib  tavaliselt  sageli  korduvate  ägedate  tonsilliitide tagajärjel,  kuid  võib  välja  kujuneda  ka  ilma 
ägedate 
episooditeta.  
Pideva põletiku tagajärjel tekivad mandlitesse valkjad lagunenud koe kogumikud (nn.“mandlikorgid”) 
ja ka vedel mäda. Kurgumandlites olevad  laguproduktid imenduvad verre  ning hakkavad kahjustama 
teisi  elundeid  (süda,  neerud,   liigesed ).  Seega   kaotavad   tonsillid  oma  kaitsefunktsiooni  muutudes 
inimorganismile pigem kahjulikuks. 
Kaebused: krooniline kurgumandlite põletik annab üsnagi  ebamääraseid neelukaebusi. Sagedasemad 
neist on  suus  olev halb maitse ja lõhn, mis tuleneb nn. “mandlikorkidest”),  pidev või episooditi esinev 
kurguvalu ,  kaela  lümfisõlmede  suurenemine  ja  üldine  väsimus,  isutus  Üsna  sageli  esineb   tonsilliidi 
ägenemist (kõrge palavikuga  ja tugeva neelamisvalulikkusega haigestumine ) üle 2-3 korra aastas.  
Dgn: vaatlus, põhjalik anamnees, AOS- tiiter .  
Ravi: Iga ägeda tonsilliidi järgselt lümfaatilne kude hävib ja atrofeerub. Tulemuseks on sidekoelised 
mandlid,  mis  tuleb  eemaldada  -   kroonilise   tonsilliidi  puhul  on  ainsaks  efektiivseks  ravimeetodiks 
tonsilektoomia. 
Sage hommikune  mööduv kurguvalu on ka kr. tonsilliidi sümptom. 
 
8. Peritonsillaarne abstsess e mandlitagune mädanik: 
kliiniline pilt ja ravimeetodid 
Tavaliselt  neelata  ei  saa,  kaasub  kõrge  palavik.  „Kuuma 
kartuli  jutt”,  suu  läheb  lahti  vaid  cm  jagu,  sest 
mälumislihased  on  valu  tõttu     kontraheerunud   (ja 
mehhaaniline piiratus ). Lümfadenopaatia. 
=  mädakogumis  peritonsillaarselt,  kujuneb  ägeda 
farüngiidi/tonsilliidi tüsistusena või iseseisva haigusena.  
Sümptomid:  tugev  kurguvalu/tugevam  ühel  poolel,  kaelavalu,  neelamistaksitus,  kõnelemistakistus, 
suu avamistakistus mälumislihaste spasmist, trism ja halb hingeõhk. 
Tekitajad : S. pyogenes, anaeroobid  
Dgn: kliiniline dgn! Aspiratsioon?. 
Ravi: abstsess-tonsillektoomia, abstsessi intsisioon, abstsessi nõelaspiratsioon 
Parafarüngeaalset abstsessi ei tohi mitte kunagi avada suu kaudu! Kaelalt! Retrofarüngeaalset ainult 
suu kaudu. 
 
9. Neelu ja söögitoru söövitused: põhjused ja kliiniline pilt 
 
Hapete  või  alustega.  Hõlmab  eelkõige  lapsi;TK  ka  suitsiidi  eesmärgil  või   joobeseisundis .  Esmaabi: 
palju vett juua, mitte oksendada, kutsuda kiirabi . 
Kaebused:   Lokaalsed   nähud:  valu  suus  ja  neelus,  šokisündroom,süljevoolus,  neelamistakistus, 
hüpereemia-villide   formeerumine - turse .  Alused  –   lokaalne   leid  suus,  söögitorus,  maos,sooles. 
Periösofagiit,  generaliseeritud  intoksikatsioon,  RR  langus,  fr  tõus,  tsüanoos,  külmavärinad, 
tsirkulaarne  kollaps,  neerukahjustus,  hematuuria,  maksakahjustus,  hemolüüs,  elektrolüütide  häired, 
KNS-i  häired.  Risk  perforatsiooniks  –  mediastiniit,   pleuriit ,  peritoniit,  trahheoösofageaalne   fistul , 
striktuur.  Striktuuri  ennetavat  ravi  tuleb  alustada  kohe  peale  söövituse  teket!   Suremus   striktuuri 
järgsete komplikatsioonide tõttu – alatoitumus, kaalulangus, aspiratsioonipneumoonia.  
Dgn: Esmane endoskoopia 48h vältel!, et fikseerida söövituse aste 
Söövituse astmed: 
I  pindmine erüteem 
II  haavand lineaarselt või tsirkulaarselt limaskestal 
III sügav haavand lihaseni või  perforatsioon  
Ravi:  AB  ravi,  rohkelt  juua,  tsitruseliste   mahl ,  Omeprasool,   steroidid   (mitte  III  astme  puhul), 
antioksüdante  –  seleenipreparaadid,  sukralfaate  (vaja  prostaglandiinide  sünteesis  elastiiniks). 
Üldseisundi stabiliseerimine ,kontroll. 
Peale  ägeda  stm.  möödumist  näilise  heaolu  periood,mille  kestel  võib  hakata  kujunema  striktuur. 
Kontroll:  Ösofagoskoopia  10  p  möödudes,   radiograafia   1,3,6,12  kuu  järgselt.  Sondeerimine  pehme 
sondiga vajadusel10-12 p pärast söövitust,vajadusel nasogastraalsond,et hoida valendikku . 
– dilateerimine – 15 p  intervall  – radiaalne jõud striktuurialale. Striktuur on väänlev,rigiidne. Arvesta 
dilateerimisel,buzeerimisel.  Arvatakse,  et  kui  suudetakse  hoida  söögitoru  lahti  6-24  kuud  siis  saab 
vältida hilisemat striktuuri. Dilatatsioonil oht refluksi tekkeks ja perforatsioonioht. Peptiline striktuur – 
omeprasool.  Lastel  refluks  tihti  dgn-ta.  Koe  venitumist  soodustab:steroidi  süstimine  armkoesse 
dilatatsiooni  ajal;  Mitomycin-C  lahus–on  antineoplastiline  ja  antiproliferatiivne,  inhibeerib 
fibroblastide proliferatsiooni. 
 
10. Võõrkehad söögitorus: kaebused, diagnoosimismeetodid ja ravi.  
Enamasti  on  võõrkehaks  toit  ja  peetumine  toimub  kitsuse  piirkonnas  (füsioloogilised  kitsused: 
ristumine  aordikaarega ja kardiaalne- suubumisel makku ning anatoomilised: farüngaalne, bronhiaalne 
ja diafragmaalne). Varasemalt  esinenud progressiivne düsfaagia viitab mehhaanilisele probleemile.  
Kaebused: tükitunne, toidu peetumine 
Dgn: Rö (vesilahustuva kontrastainega) 
Ravi:  võõrkeha  eemaldamine  rigiidse  ösofagoskoobiga  (risk  perforatsiooni  tekkeks;  mõelda,  et 
söögitoru  sein  on  õrn  nagu  vettinud  paber),  kõige  parem  on  siiski  see,  kui  võõrkeha  liigub  edasi  ja 
väljub  ise.  Lihasrelaksandi  manustamine  (näiteks  buskopaan)  aitab  spasmi  vähendada.  Distaalselt 
paiknevat võõrkeha võib edasi lükata, et ta satuks makku. 
11. Kaasasündinud kaela massid- tsüstid ja  kasvajad  
Türeoglossaalne tsüst – on kõige  sagedasem  kaasasündinud kaela mass, mis tegelikult on kilpnäärme 
laskumisel  kujunev  arenguhäire.  Enamus  juhtudel  asetseb  keskjoonel  ja  on 
seotud  keeleluuga  st.  liigub  kaasa  neelates,  keele  liigutamisel.  Ravi   kirurgiline  
eemaldamine. 
Kaela lateraalne tsüst – avanevad erinevatest lõpuspiludest. Võib infitseeruda, 
võib esineda fistul mandlilooži. 
Veel  on  pea-  ja  kaelapiirkond  kõige  sagedasemaks  lokalisatsiooniks 
lümfangioomidele 
(tsüstiline 
hügroom), 
vaskulaarsetele 
kasvajatele 
(hemangioom);  ranula  (sülje  staasist  tekkiv  kivi,  tüstjas   moodustis   suu  põhjas; 
dermoidtsüstid tekivad epiteeli  vale paiknemise tõttu juuksepiiril, ninajuurel, põsel, kaela keskjoonel. 
12. Äge keskkõrvapõletik: kliiniline pilt, tüsistused 
  Nohu tüsistused:  sinusiit ja keskkõrvapõletik. Kuulmetõri 
(tuba auditiva, Eustachi tõri) kaudu toimub keskkõrvaruumi 
õhutamine. Kuulmetõri avaneb ninaneelu. Kui kuulmetõrve 
ümber tekib põletik -› kuulmetõrve ei  avata  ja -› 
keskkõrvaruumis tekib neg. rõhk. Tekib  vaakum , millega 
imetakse ninaneelust bakterid  keskkõrvaruumi ja nohu 
tüsistuseks ongi keskkõrvapõletik. 
  Veel ... kuulmetõri ei funktsioneeri -› neg. rõhk -› kuulmekilet 
hakatakse kõrva med. seina poole tõmbama -› vaja panna 
šundid, et õhk käiks kuulmekile  kaudu keskkõrvaruumi, mitte 
kuulmetõrve kaudu. 
  Ninakõrvalkoobaste põletik tekib sama mehhanismi järgi, 
kuna käigud avanevad ka ninakarbikute vahele. Põletike puhul õhutamist ei toimu -› neg. rõhk ... 
Äge keskkõrvapõletik on ägedalt  algav  ja lühiaegselt kestev põletik keskkõrvas, mis tavaliselt järgneb 
ägedale ülemiste hingamisteede põletikule (näiteks nohule). 
Ägeda keskkõrvapõletiku puhul on põletikus kuulmekile ja keskkõrva limaskest. 
Kuigi ägedat keskkõrvapõletikku võib esineda igas eas on haigestumine kõige sagedam  vanusegrupis 
6-ndast elukuust kuni 2. aastani. Umbes 40 % juhtudest on kõrvapõletik  kahepoolne , mida väiksem on 
laps, seda suurem on tõenäosus, et põletik on kahepoolne. 
Inimese kõrv koosneb kolmest osast: väliskõrv, mille moodustab kõrvalest ja väliskuulmekäik, 
keskkõrv, mis asub kuulmekile taga ja kus paiknevad kolm kuulmeluukest ning sisekõrv, kus 
asub kuulmisnärv.  
Ägedat keskkõrvapõletikku  etioloogia  on tavaliselt  bakteriaalne , mõnikord  viiruslik . Põletiku 
tekitajad satuvad keskkõrva ülemiste hingamisteede kaudu, nimelt on ninaneel ühenduses 
keskkõrvaga kuulmetõrve kaudu. Lisaks soodustavad haigestumist  viibimine lastekollektiivis, 
kokkupuude tubakasuitsuga (vähendab limaskestade vastupanuvõimet) ja suurenenud adenoid 
(paikneb ninaneelus ja häirib kuulmetõrve  funktsiooni, milleks on keskkõrva õhutamine). 
Kaebused:  Esinevad  üldsümptomid  nagu  palavik,  peavalu,  lihasvalud,  väsimus  ja  isutus,  mis  on 
iseloomulikud peaaegu kõikidele ägedatele põletikele. Keskkõrvapõletikule on iseloomulik kõrvavalu, 
survetunne  kõrvas  ja   kuulmise   langus  haiges  kõrvas,  kuna  keskkõrvaõõs  on  täidetud  mädaga. 
Kõrvavalu  algab  tavalisetl  öösel,  kui  neelamisega  seotud  keskkõrvaruumi  õhutamine  kuulmetõrve 
kaudu  on  viidud  veelgi  vähemaks.  Mädane  eritis  kõrvast  tekib  siis,  kui  mäda  murrab  end  läbi 
kuulmekile välja, tavaliselt siis kõrvavalu kaob. Haigus kestab keskmiselt 5-10 päeva.  
Dgn:  Vaatlus  kõrvapeegliga  on  tavaliselt  piisavalt  informatiivne.  Tümpanomeetria  võidakse  teha 
selleks, et hinnata kuulmekile liikuvust. Bakterioloogiline uuring mädasest eritisest. 
Ravi:  Esmavalikuks  on  amoksitsilliin  või  penitsilliin.   Ravikuuri   kestus  on  keskmiselt  7  päeva. 
+ üldine toetav ravi, milleks on valu vaigistamine ( Paratsetamool ) ja ninalimaskesta  turset  alandamine 
(Xymelin,  Otrivin).  Kui  keskkõrvas  on  palju  mäda  ja  valu  on  väga  tugev,  võib  osutuda  vajalikuks 
kuulmekile paratsentees (kuulmekile perforeeritakse ja lastakse mäda kõrvast välja). 
Eksudatiivse keskkõrvapõletiku puhul AB-ravi vajalik pole. Mädase puhul esmavalik on amoxicilliin, 
teine  valik amoxicilliin + klavulaanhape või 2. p.k. tsefalosporiin. 
13. Kroonilise keskkõrvapõletiku vormid 
Krooniliseks keskkõrvapõletikuks loetakse põletikku, mis on kestnud üle 2 kuu ning mille käigus on 
tekkinud ka kuulmekile püsiperforatsioon ( mulgustus ). 
Krooniline  keskkõrvapõletiku  puhul  kujunevad  välja  kuulmekile  püsiperforatsioon  ja  püsivad 
muutused  keskkõrvaruumis  ja  nibujätkes  ning  tagajärjeks  on  kuulmise  langus.  Kroonilise  otiidi 
avaldumisvormid:         -kr. mädane otiit   -kr. adhesiivne otiit   -kolesteatoom 
Soodustavad   seisundid   on  kuulmetõrve   sulgus   (kuulmetõri  on  käik,  mis  ühendab  ninaneelu 
keskkõrvaga  ja  mille  funktsiooniks  on  keskkõrva  õhutamine),  pikale  veninud  või  korduvad  ägedad 
keskkõrvapõletikud,   trauma    ja   allergia   ( alandab   vastupanuvõimet).  Põletiku  tagajärjel  võib 
kuulmekile  täielikult  hävida,  kahjustada  võivad  saada  kuulmeluukesed  ja  ümbritsev  luukude. 
Mõnikord muutub keskkõrva limaskest põletiku tagajärjel paksemaks ja moodustab väljasopistisi ehk 
polüüpe. 
14. Kolesteatoomi e. pärlkasvaja  klassifikatsioon  
Kolesteatoom  ehk  pärlkasvaja  on  tsüstjas  moodustis,  mis  koosneb  sarvestuvast 
lameepiteelist,  mis  kasvab  keskkõrvas  ja  mis  suurenedes  hakkab  kahjustama 
ümbritsevaid kudesid .  
-kongenitaalne  kolesteatoom  –  tekke  aluseks  on  embrüonaalse  lameepiteeli 
jääkide  esinemine  keskkõrvaruumis  või  oimuluus.  Kuulmekile  on  tavaliselt 
intaktne. 
-omandatud  kolesteatoom  –  areneb  kuulmekile   pars   flaccida  püsiva  sissetõmbe   foonil   või  areneb 
kuulmekile püsiperforatsiooni või trauma/opi foonil. Seega tekke aluseks on kuulmetõrve funktsiooni 
püsiv häire või retsidiveeruvad otiidid. 
Kolesteatoom  paikneb  keskkõrvas,  ta  ei  ole  otseselt  kasvaja  ja  ei  anna  ka  metastaase.  
Nimetus pärlkasvaja on tulenenud sellest, et tal on  kalduvus  pidevalt  suureneda  ja kahjustada kasvades 
keskkõrva  ning  lõpuks  ka  ümbritsevat  luukude.   Kolesteatoom  võib  aastate  jooksul  viia  väga  suure 
kõrvakahjustuseni ja tugeva kuulmislanguseni. 
Täpselt teadmata põhjustel moodustub  tasku , mis on täidetud sarvestunud massiga ja mis suurenedes 
täidab kõrvas vaba ruumi. Suurenedes hakkab kolesteatoom kahjustama kuulmisluukesi ja ümbritsevat 
luukude,  võib   levida   ka  sisekõrva  ning  kahjustada  kuulmisnärvi.  Mõnikord  tekib  kolesteatoomile 
lisaks  ka  põletik  ning  kõrvast  hakkab  mäda  erituma,  keskkõrva  limaskest  muutub  põletiku  tagajärjel 
paksemaks ja moodustab väljasopistisi ehk polüüpe. 
15. Morbus Meniere kliiniline pilt 
Kaebused: Menieri  triaad :  kuulmislangus  (sensorineurinaalne), pearinglus,  tinnitus . Iseloomulik on, 
et haigus algab madalate toonide  halvast  kuuldavusest. 
Tasakaaluhäireid  põhjustav  sisekõrva  haigus.  Haigus  kulgeb  hoogudena,  reeglina  ägenemiste  ja 
vaibumistega,  ataki  järel  võib   kuulmine   olla  taas  100%.  Enamasti  on  tegemist  ühe  kõrva 
haigestumisega, puudub neuroloogiline sümptomatoloogia. 
Meniere’i  haiguse  tekkepõhjused  ei  ole  teada.     Kahjustub   sisekõrv,  kus  paiknevad  keha  tasakaalu 
säilitamist reguleerivad poolringkanalid. Haiguse korral on vedeliku imendumine sisekõrvast häiritud 
(tekib  hüdrops  ehk  liigveesus),  rõhk  sisekõrvas  suureneb  (loomadel  aga  endolümfiava   sulgemine   ei 
anna  seda  haigust).  Sellest   tingituna   võib  sisekõrva  sein  puruneda  ning  kuna  poolringkanalid  ei  saa 
tavapäraselt töötada, häirub võime säilitada tasakaalu.  
Lisaks  kanalitele  on  sisekõrvas  veel  “tigu”,  mis  võib  samuti  rõhu  tõttu  kahjustuda.  “Tigu”  on 
kuulmisorgan,  mis  muudab  heli   elektriliseks   signaaliks  ning   saadab   selle  ajule,  et  me  helisid 
eristaksime  ja  mõistaksime.  Kui  vedeliku  kogunemisest  kahjustub  ka  “tigu”,  siis  kaasneb 
tasakaaluhäiretele kuulmislangus.  
Tasakaaluhäire ning pearinglus ilmnevad äkki, ilma hoiatavate sümptomiteta. Pearingluse tõttu esineb 
tihti ka iiveldust ja oksendamist, mis aga ei anna haigele kergendust.  
Häirivaks on ka surumistunne haiges kõrvas ning  kohin ehk tinnitus.  
Meniere’i  haiguse  atakiga  haige  on  väga  ärritunud,  tal  on  raske  silmi  lahti  hoida,  kuna  silmade 
liigutamine kutsub esile pearingluse süvenemise ning enesetunde halvenemise.  
Kuulmislangus võib samuti ilmneda koheselt, kuid seda alati koheselt ei märgata, kuna teine kõrv on 
tavaliselt korras. Haiguse atakk kestab mõnest tunnist kuni ööpäevani ning vaibub järk-järgult. 
Dgn:  Kuna  Meniere’i  haigusele  on  iseloomulik  ka  kuulmislangus,  siis  tihti  on  vajalik  uurida  just 
kuulmisvõimet.  Selleks  kasutatakse  audiomeetriat.  Samuti  tehakse  nn  kaloorilisi   teste   (erinevate 
temperatuuridega 
vee  süstimine 
kuulmekäiku), 
et 
kontrollida  poolringkanalite  tööd.  
Oluline on teada, et kui kuulmislangust ei esine, siis ei ole tegu Meniere’i haigusega. 
Ravi: Mittekirurgiline ravi: Ravi põhisuund on leevendada ebameeldivust põhjustavat pearinglust ning 
iiveldustunnet.  Selleks  on  kasutusel  metoklopramiid,  ondansetroon.  Harvem  kasutatakse 
antihistamiinseid,  allergilist  või  põletikulist  turset  vähendavaid  ravimeid,  et  “rahustada” 
tasakaaluorganit.  Kasutust  leiab ka veresooni laiendava toimega  tsinnarisiin, mis soodustab sisekõrva 
verevarustust .  Soovitatakse  tarbida  vähese  soolasusega  toitu,  et  vältida  vee  kogunemist  organismi. 
Betazerk ehk beetahistiin parandab sisekõrva vereringet, pärsib nüstagmi. Vältida stressi ja vajadusel 
kasutada nõrgatoimelisi rahusteid (lexotanil).  
Kirurgilist  ravi  kasutatakse  neil   haigetel ,  kellel  on  sagedased  Meniere’i  haiguse  atakid,  mis  ei  allu 
tablettravile.  
16. Otoskleroos: kliiniline pilt, ravimeetodid 
Haiguse asukoht on ovaalakna servade  ja stapese plaadi servade vahel. 
Stapese  plaat  ei  liigu  seal  korralikult  -›  skleroos  -›  impulsse  ei  kanta 
enam edasi ja kujuneb progresseeruv kuulmise langus. 
Otoskleroos ehk otospongioos on primaarne labürindi luulise kapsli ja 
kuulmeluukeste  düstroofiline  haigus,  mis  avaldub  kliiniliselt  jaluse 
jäigastumise  ehk  anküloosina.  90%-l  juhtudest  on  käsnja  luu 
tekkekohaks  jaluseplaadi  eesimine  piirkond,  mis  põhjustab  plaadi 
fikseerumise  esikuaknas  ja  konduktiivse  kuulmislanguse.  30%-l 
haigetest  on  luulise  kapsli  otosklerootilisi  muutusi  ka  teoakna 
piirkonnas. Teoakna  täielikul  oblitereerumisel  ei  ole  esikuakna  kirurgilisel ravil mõtet.  Otoskleroosi 
puhul tekib hiljem lisaks konduktiivsele kuulmislangusele ka sensorineurinaalne kuulmislangus, mille 
põhjust  ei  ole  veel  selgitatud  (toksilised  ained  kahjustavad  neuroepiteeli?).  Hiljem  kujuneb  ka 
ligementum  spirale  ja  stria  vascularise   atroofia   ning  välimiste  karvarakkude  hävimine  (kohleaarne 
otoskleroos).  
Otoskleroosi  esineb  ~  3-4  %  elanikkonnast,  sagedamini  valgetel  naistel  vanuses  20-30  aastat,  60% 
juhtudest  perekondlik  esinemine.    Sageli  algab  või  halveneb  kuulmislangus  peale  sünnitust. 
Otoskleroosi puhul kasutatakse kirurgilist ravi, mis annab häid tulemusi ning kuulmine võib  taastuda  
täielikult. 
 
Haiguse  tekkepõhjused   ja  täpne   mehhanism   on  teadmata.  Sisekõrva  luulisse  labürinti  tekivad   uue 
ebaküpse   luukoe   kogumikud.   Eelpool   nimetatud  muutuste  tagajärjel  tekib  keskkõrvas  asuva 
helijuhtesüsteemi ehk kuulmeluukeste ahela jäikus ja selle tulemuseks on kuulmise halvenemine. 
Kaebused/Sümptomid:  iseloomulik  on   tasapisi   algav  ja  aeglaselt  süvenev  kuulmislangus.  Haigus 
haarab  küll  mõlemat  kõrva,  kuid  harva  algab  kuulmise  nõrgenemine  mõlemas  korraga.  
Üsna  tüüpiline on  selline  tunne,  et  kuulmine  on  parem  just  mürarikkas  ruumis  (paracusia  Willisii). 
Selle  põhjuseks  on  asjaolu,  et  müra  taustal  räägitakse  tavaliselt  valjema  häälega  ja  müra,  mis  on 
tavaliselt  madalatooniline,   segab   otoskleroosi  põdevaid  inimesi  vähem  kui  terveid.  
Üks oluline sümptom on kõrvus  kuuldav  madalatooniline kohin ehk tinnitus, mis esineb just haiguse 
algstaadiumis ja kaob aja jooksul.  
Ravi: kuna pole teada haiguse täpseid põhjusi ja mehhanismi, ei tunta ka  ravi, mis takistaks haiguse 
süvenemist, seepärast on olemas vaid abistav ravi. 
Kuuldeaparaat sobib otoskleroosi puhul hästi. Aparaadi abil  saavutatakse  tavaliseks suhtlemiseks 
vajalik kuulmine. 
Operatiivne ravi ehk stapedoplastika: stapes asendatakse proteesiga 
 
17. Äkk-kurtuse põhjused 
 
Põhjused: Äkk-kurtus on mõne tunni jooksul tekkiv kuulmislangus ühes kõrvas, vähem kui 10% võib 
esineda 
mõlemas 
kõrvas. 
Täpset 
tekkemehhanismi 
ei 
teata.  
Arvatakse et tegemist võib olla kas sisekõrva hetkelise  verevarustuse  häirega (vaskulaarne oklusioon- 
sisekõrva  verevarustuse  tagab  a.  labyrinthi,  kollateraalringe  puudub),  või  on  tekitajaks   viirused - 
viiruslik  kohleiit  või  labürintiit  (mumps,   leetrid ,  punetised;  samuti  gripi-  ja   adenoviirused ). 
Sümptomaatika annavad ka perilümfi fistul, Meniere tõbi ja pontotserebellaarnurga  tuumor  (kuni 40% 
akustikusneurinoomi  haigetel  avaldub  esimese  sümptomina  äkk-kuulmislangus,  teha  ABR  uuring). 
Mõnikord  eelneb  kurtusele  ka  trauma  või  õhurõhu  kiire  muutus  ( sukeldumine ,  lendamine).  Äkk-
kuulmislangusega   isikutel  võib  esineda  ka  kõrgvererõhutõbi  ja  halb  emotsionaalse  stressi  taluvus. 
Trummiakna  membraani  rebenemist  on  kirjeldatud  ka  seoses  tugeva  aevastamisega.  Tulemuseks  on 
sisekõrva kahjustus, mille tagajärjel tekib kuulmislangus.  
Tavaliselt on kuulmislangus pöörduv, vertiigo lisandumine halvendab paranemise  prognoosi.  
 
18. Kõrvakohin: põhjused, kaebused ja ravi põhimõtted. 
 
s.o. heli e. kuulmisaisting  ilma välise akustilise stimulatsioonita,mis võib olla põhjustatud väga 
paljudest erinevatest anatoomilistest ja haiguslikest seisunditest. Sagedamini: vanuses 50-70.a. püsiv 
enamusel  samaaegselt  kuulmislangus pt.kaebab kohinaid tavaliselt paremini kuulvas kõrvas. 
Põhjuseks võib olla iga kuulmissüsteemi osa 
• Vaskulaaranomaaliad 
• Kaelalülide muutused 
• Süsteemsed haigused 
• Psühhofüsioloogilised 
Ravi: 
1.MEDIKAMENDID:  lidokaiin ; krambivastased ained; 
antidepressandid;  trankvillisaatorid ; verevarustust 
parandavad ained. 
2. Rahvameditsiin : naistepuna, hõlmikpuu, piparmünt 
3. Psühhoteraapia; akupunktuur 
4. Tinnituse maskerid 
5. Tinnitus retraining  therapy  – ümberõpperavi meetod 
6. Heliteraapia  
19. Kuulmislanguse klassifikatsioon 
1)Konduktiive KL 
– Takistus helilainetele esineb välis- või keskkõrvas 
– Sellega häiritud helilainete edasikandumine sisekõrva 
– Erinevad põhjused: 
• väliskuulmekäigu ummistus kõrvavaigu, võõrkehadega, põletikulise turse või sekreediga 
• kuulmekäigu kasvajad (eksostoosid) 
• kuulmekäigu kaasasündinud atreesia või omandatud põletikujärgnestenoos 
• kuulmekile põletikuline paksenemine , kuulmekile perforatsioon 
• sekreet (mäda, lima) või granulatsioonid keskkõrvaruumis 
• kuulmeluude ahela katkemine trauma, kolesteatoomi või kroonilise põletiku tagajärjel 
• otoskleroos 
• keskkõrvaruumi kasvajad (n. facialise  neurinoom ) 
   2)  Neurosensoorne KL 
– Tingitud sisekõrva, kuulmisnärvi (VIII) või aju juhteteede 
kahjustusega 
– Erinevad põhjused: 
• Kaasasündinud (sündroomsed ja mittesündroomsed) 
•  Infektsioonid :  meningiit , mumps, leetrid, punetised, CMV, HIV, keskkõrvapõletik 
• Peatrauma , barotrauma, oimuluu  murd  
• Ototoksilised  ravimid (aminoglükosiidid, lingudiureetikumid) 
• Mürakahjustus 
• Kasvajad (pontotserebellaarnurga kasvajad nt. vestibulaarne shwannoom) 
• Neuroloogilised  põhjused ( sclerosis multiplex , neurofibromatoos II tüüp) 
• Meniere tõbi 
• Vaskulaarsed haigused ( insult , äkk-kurtus) 
• Vanaduskuulmisnõrkus 
• Enneaegsus, hüperbilirubineemia 
• Iatrogeenne (kõrvakirurgia tüsistusena) 
• Segatüüpi KL 
– Neurosensoorse kui konduktiivset tüüpi kuulmislangusesamaaegne esinemine 
– Kõige sagedasem põhjus otoskleroos, krooniline keskkõrvapõletik, kolesteatoom, peatrauma, 
oimuluu murd, mõned sisekõrva arenguanomaaliad 
•  Tsentraalne  KL 
– Seotud aju kuulmiskeskuste kahjustusega (insult, kasvajad,  traumad , kaasasündinud või teadmata 
põhjused) 
– Eelkõige häirub kõnest arusaamine, heli lokaliseerimise võime 
– Võib kaasneda kuulmislangus 
 
Rinne test on negatiivne, kui  patsient  kuuleb nibujätke juures helihargi heli paremini kui kõrvalesta 
ees  ehk kui luujuhtivus on õhujuhtivusest parem. Test on negatiivne konduktiivsel kuulmislangusel. 
Rinne test on positiivne, kui õhujuhtivus on luujuhtivusest parem (normaalkuulmine). Weberi  ja Rinne 
testiga saab diferentsida konduktiivset ja sensorineuraalset tüüpi kuulmislangust. Weberi test – 
pealaele helihark; ütleb, kumba kõrva heli lateraliseerub. Keskkõrva kahjustus - heli lateraliseerub 
sinna kõrva, kus on konduktiivset tüüpi kuulmislangus (heli liigub luu kaudu haigesse kõrva). 
Sisekõrva kahjustus –  Weber  lateraliseerub tervesse kõrva.
 
20. Kohleaarimplantatsiooni näidustused 
Meditsiiniline näidustus (kuulmislangus keskmistel ja kõrgetel sagedustel üle 90 dB) 
• Kuulmispuudega väikelapsed - soovitavalt enne 3. eluaastat  
• Hiliskurdistunud lapsed. Põhjused:  -meningiit CITO! 
                                                      -muu infektsioon  
                                                      -ototoksilised ravimid 
                                                      -trauma 
                                                      -Progresseeruv kuulmiskahjustus 
• Auditiiv -verbaalsed lapsed. Ei soovitata üle 7.a. kõnetutel lastel 
 
Muud kriteeriumid 
• Majanduslik kindlustatus 
• Sotsiaalne taust, vanemate motiveeritus ja pühendumus 
 
Täiskasvanud 
• Kuulmislangus keskmistel ja kõrgetel sagedustel üle 90 dB 
• Hiliskurdistunud, põhjus:meningiit, infektsioon, trauma, ototoksilised ravimid 
• Kuuldeaparaatidega kõneeristamisvõime alla 30%(65dB) 
Oluline on kõne olemasolu, kuulmismälu, kõnekeskkond 
21. Pearingluse (e vertiigo) põhjused 
 
Pearinglust võib defineerida kui keha ruumilise orientatsiooni häiret, kehaasendi või liikumise vale 
tunnetust. 
• Kehaasendist saadakse informatsiooni visuaalse,vestibulaarse ja propriotseptiivse süsteemi 
vahendusel.Keha ruumiline  orientatsioon  eeldab nende süsteemidekaudu tuleva info kooskõlastatust. 
• Kui mingi süsteemi häire tõttu saabub vale informatsioon või kui esineb häire seda infot töötlevates 
kõrgemates närvikeskustes, siis tekivadki keha ruumilise orientatsiooni häire ja peapööritus. 
• Süsteemne – ümbruse näiline pöörlemine mingis kindlas suunas horisontaal- või vertikaaltasapinnas. 
• Mittesüsteemne – ebamäärasem ja mitmeti kirjeldatav:ebakindlustunne, tasakaalutus, 
purjustunne, kõikumine. 
• Perifeerne – kahjustus on sisekõrvas. 
• Tsentraalne – kahjustus on vestibulaarnärvis, ajutüves või kõrgemates närvikeskustes 
 
Pearingluse võimalikud põhjused 
• Otoloogilised – kõrvast tingitud 
• KNS-st tingitud – ajukasvajad, siirded , neuroinfektsioonid, ajutüvepõletik, neurosüüfilis, 
sclerosis multiplex, epilepsia, migreen  
• Kaelast tingitud – kaelatraumad, luulised muutused kaelalülides 
• Ainevahetuslikud- kilpnäärme haigused, veresuhkru kõikumine 
• Hematoloogilised – veremuutusest tingitud 
• Kardiaalsed- südamest tingitud, südamerütmihäired 
• Infektsioonid 
• Ravimid 
• Muud – veresoonte  lupjumine  (ateroskleroos), lõualuuliigese funktsiooni häired, valud 
katsumisel  
 
22. Väliskuulmekäigu põletikud: põhjused ja ravi  
 
90%-l põhjuseks bakterid, 10%-l seened. 
* Pseudomonas   aeruginosa,  staph.  aureus.  Enamusel  algab  kõrva 
kihelemisega, sügatakse vatitikkudega. 
*Tugev valu, turse,  punetus , järgneb  eritus kõrvast. 
*  Raviks   puhastada   ettevaatlikult,  happelised   tilgad   (boorhappega, 
äädikhappega),  Gentamycini  või  Tobramycini  kõrvatilgad,  Ciprobay, 
Exoderil. 
* Vajadusel valuvaigistid 
Seente korral sageli retsidiveeruv, vajalik pikaajaline ravi. 
*Profülaktika:  hoiduda  vatitikkudest.  Krooniline  põletik,  kui  on  kestnud  üle  3  kuu.  Põhjused: 
allergiline   kontaktdermatiit   (kõrvarõngad,  juuksevärvid,  kõrvatropid,  kuuldeaparaadiotsikud  jne.) 
Üldised nahahaigused raskendavad ravi. 
Väliskuulmekäigu põletik on erinevatest põhjustest tingitud mädane või mittemädane põletik, mis 
piirdub vaid väliskõrvaga. Inimese kõrv koosneb kolmest osast: väliskõrv, mille moodustab kõrvalest 
ja väliskuulmekäik, keskkõrv, mis asub kuulmekile taga ja kus painevad kolm kuulmeluukest ning 
sisekõrv, kus asub kuulmisnärv.  
Väliskuulmekäigu põletiku puhul on põletikust haaratud kogu kuulmekäik kas  tervikuna või osaliselt 
(kuulmekäigu välisava piirkond). Kuulmekile ja keskkõrv on normis . 
Väliskuulmekäigu põletikku esineb sagedamini soojas ja niiskes kliimas, meil suveperioodil. Haigus 
esineb igas vanuses, võib olla ühe- või kahepoolne, äge või krooniline, mädane või mittemädane. 
Mädast põletikku tekitavad bakterid, mittemädase välikuulmekäigu põletiku põhjuseks võivad olla 
erinevad nahahaigused ( psoriaas , ekseem), seened.  
Soodustavateks  teguriteks  on vee  sattumine  kõrva (nn. “ ujuja  kõrv”),  väliskuulmekäigu mikrotrauma 
(võõrkeha,  väliskuulmekäigu  vigastamine  puhastamise  käigus),  suhkruhaigus,  allergia  (juukselakk, 
kosmeetika,  ehted),  krooniline  või  mõnikord  ka  äge  keskkõrvapõletik  (keskkõrvast  pidevalt  erituv 
mäda tekitab lõpuks välikuulmekäigu põletiku). 
23. Ninahingamistakistuse põhjused, diagnoosimismeetodid ja ravi 
 
Ninahingamistakistuse sagedasemad põhjused erinevates vanuserühmades: 
 
Vastsündinud, imikud: 
- 
kongenitaalsed massid ( nt. entsefalotseele ehk ajusong, glioom jt. KNS-i tuumorid, 
hemangioomid jne.) 
- 
koaani atreesia või  stenoos  
 
Väikelapsed ja koolieelikud : 
- 
adenoidi hüpertroofia 
- 
võõrkehad 
- 
allergiline  riniit  
- 
viiruslik riniit 
- 
tsüstiline fibroos, Kartageneri sündroom, cilia immobile 
 
Noorukid , teismelised: 
- 
vasomotoorne riniit 
- 
allergiline riniit 
- 
kasvajad ( nt. angiofibroom ninaneelus ) 
- 
hormonaalne riniit 
- 
meelemürkide/toksiliste ainete pidev nuusutamine 
- 
suitsetamine  
 
Täiskasvanud: 
- 
septumi  deviatsioon  
- 
ninatrauma- septumi hematoom, abstsess 
- 
vasomotoorne riniit 
- 
allergiline riniit 
- 
ninapolüpoos 
- 
medikamentoosne riniit 
- 
meelemürkide nuusutamine, kokkupuude erinevate inhaleeritavate toksiinide/keemiliste 
ühenditega, suitsetamine 
     -    kasvajad ( lümfoomid, Ca-d, melanoomid, angiofibroomid; papilloomid) 
     -    Wegeneri granulomatoos, tbc, süüfilis 
     -    rasedusaegne riniit ( hormonaalsetest muutustest) 
     -    atroofiline riniit, ozeena 
      
Vanemad inimesed: 
- 
erinevat tüüpi kasvajad 
- 
atroofiline riniit, ozeena 
- 
ravimriniit 
- 
allergiline riniit, ninapolüpoos 
- 
septumi deviatsioon, vasomotoorne riniit 
 
24. Ninaverejooksu põhjused  
 
Lokaalsed: 
- 
ülemiste hingamisteede viirusinfektsioonid 
- 
trauma ( võõrkeha, ninanokkimine, põrutused, murrud  ) 
- 
pikaaegne intranasaalsete rohtude kasutamine 
- 
kokaiini jt. meelemürkide nuusutamine 
- 
krooniline nohu (ulatuslik septumi deviatsioon, erinevad riniidid ) 
- 
kasvajad  ninas,  paranasaalides,  ninaneelus  (   lamerakk -Ca,  lümfoomid, 
hemangioomid, melanoomid, angiofibroomid ) 
- 
iatrogeensed põhjused ( operatsioonid, protseduurid, NG-sond, nasotrahheaalne intubatsioon ) 
 
     Süsteemsed: 
- 
hüpertensioon, - kriisid ; muu kardiovaskulaarne   patoloogia  
- 
verd vedeldavate ravimite kasutamine 
- 
kroonilised maksahaigused ( alkohoolsed, mitte-alkohoolsed) 
- 
kroonilised neeruhaigused  ( ureemilises faasis ) 
- 
lümfoproliferatiivsed haigused ( lümfoom, müeloom ) 
- 
hüübivushäired ( trombotsütopeenia, -paatia, vWt, hemofiilia , jt. faktordefitsiidid ) 
- 
sepsis , multiorganpuudulikkus, DIK 
- 
AIDS 
- 
endometrioos, PCO, rasedus , vererohked menstruatsioonid  
- 
Osler-Weber-  Rendu  haigus  ( autosoom-dominantselt päritav  hemorraagiline telangiektaasia- 
80%-l juhtudest esineb ninaverejooks ) 
- 
granulomatoossed haigused ( Wegener, süüfilis, tbc, sarkoidoos ) 
- 
primaarne amüloidoos 
- 
vaskulaarsed  malformatsioonid  (  kongenitaalsed  aneurüsmid,  omandatud-taumaga  seotud 
pseudoaneurüsmid, a/v malformatsioonid) 
     -    atmosfääri rõhu muutused (sukeldumine, kessoontõbi, kõrgmäestikud ) 
 
25. Ägedad ja kroonilised ninakõrvalkoobaste põletikud: 
kaebused, diagnostika ja ravi 
Tekkemehhanism:  läbi  loomuliku  avause   ostium   Maxillarise 
ventilatsioon  peetub  -›  vaakum  põskkoopas  -›  lima,  mis  põskkoopas 
moodustab,  peetub  -›  lima  läheb  üle  põletikuks  ja  mädaks.  Kõige 
sagedasem -viirus-infektsiooni foonil kui ägedale riniidile järgneb äge 
sinusiit  (rinosinusiit).  Sellepärast  ägedat  riniiti    peab  ikka  ravima 
(pseudoef.). 
Ägeda  sinusiidi  ravi:  turse  alandamine  +  AB.  Põhitekitajad  on 
bakterid:  Strep . pneumonia,  Haemofilus influenza, Moraxella. 
Raviks amoxicilliin. Turse alandamiseks võib toopilist glükokortikoidi 
kasutada. 
„Vaakumpeavalu“  –  vaakum  põse-  ja  otsmikukoobastes  tekitab 
peavalu tunde. 
Paranasaalide soendust bakteriaalse põletiku korral teha ei tohi, sest 
ostium  väheb  veel  enam   soojus   -›  turse  korral  kinni.  Ägedas  faasis 
kindlasti ei tohi soendada. Pigem pane külma peale. 
Ninasalvi võib panna atroofilise riniidi korral. Muidu salve ja õlisid mitte kasuatada. Ja opi-järgses hoolduses. 
Astmaatilised nähud vähenevad kui ninahingamine on vaba. Põskkoopad ja ninakarbikud on limaskesta pinna 
suurendamiseks . 
Limaskesta 
f: 
õhu 
soojendamine, niisutamine, puhastamine. 
 
  Äge põskkoopa põletik  
Maksillarsinusiit on põletik põskkoopas.  
Äge  põskkoopa  põletik  tekib  tavaliselt 
viirusliku 
ülemiste 
hingamisteede 
põletiku ehk tavalise nohu järgselt kõige 
hiljem  5-7  päeva  pärast  haiguse  algust. 
Hariliku palavikuga nohu tagajärjel võib 
~5%-l 
juhtudest 
tekkida 
äge 
põskkoopapõletik.  Haigus  kulgeb  nohu 
ning  palavikuga,  vahel  ka  päris  ilma 
sümptomiteta. 
Ninaõõs 
on 
ühenduses 
nina 
ümbritsevate,  normaalselt  õhuga  täidetud  ruumidega  ehk  ninakõrvalkoobastega.   Suurimad  neist 
koobastest on põskede piirkonnas asuvad  põskkoopad ja otsmiku piirkonnas asuvad  otsmikukoopad. 
Kõige  sagedamini  on  põletikust  haaratud  põskkoopad.  Põletiku   puhul  koguneb  põskkoopasse 
tavaliselt  lima  või  mäda.  Põletiku  tekitajad  võivad  juba  algselt   asuda   põskkoopas  või  levida  sinna 
ninast   (viirused,  bakterid) või  hammastest  (dentogeenne  põskkoopapõletik).  Ülemiste  hingamisteede 
põletiku  tagajärjel  tekib  ninalimaskesta  turse,  mis  sulgeb  piirkonna  ninanõõnes,  kuhu  põskkoobas 
avaneb. Samal ajal suureneb ka limaeritus ning urkesse jääb lima, kus tekib mädane põletik. Sinusiidi 
teket soodustab ka allergia või muud ärritavad tegurid, trauma. 
Sümptomid:  Igale  põletikule   iseloomulike  üldnähtude  nagu  palaviku,  väsimuse  ja  üldise  halva 
enesetunde  kõrval  esineb  ägeda  põskkoopa  põletiku  puhul  lisaks  veel  pikale  veninud  nohu  (üle  10 
päeva), mädane eritis ninast, valu ja raskustunne põskede piirkonnas, mis on tingitud põskkoobastes 
olevast   vedelikust,  ja  lõhnatundmise  vähenemine.  Sageli  esineb   tuim   peavalu,  mis  on  tingitud  nina 
kaudu  hingamise  takistusest.  Võib  esineda  ka  ärritusköha,  mis  tugevneb  eriti  öösiti  (põskkoopas 
asuvad  närvilõpmed,  mille  ärritamine  põletiku  poolt  tekitab  köha)  ja   hambavalu   ( hambajuure   ja 
põskkoopa  vahel  on  vaid  õhuke  luuplaat  ning  põletik  põhjustab  hambajuure  ärritust).  
Mõnikord võivad aga sümptomid ka puududa. 
Dgn:  Anamnees,  sümptomid,  eesmine  rinoskoopia.  Röntgenuuring  ülalõuaurgetest.  Põskkoopa 
loputus võib osutuda nii diagnostiliseks kui raviprotseduuriks. 
Ravi eesmärk on eemaldada põskkoobasest mädane eritis. Esmavaliku antibiootikum  on amoxicillin. 
Toetava ravi eesmärk on vähendada limaskesta turset ja taastada ühendus põskkoopa ja ninaõõne vahel 
ning  tagada  sellega  mädase  eritise  väljumine  ülalõuaurkest.   Selleks  kasutatakse  turset   alandavaid  
xylometasoliinipreparaate  (Xymelin,  Otrivin)  ja  süsteemselt  (Sudafed,  Rhinopront).  Kasutatakse  ka 
antihistamiinikume  (Zyrtec,  Claritidin,  Clarinase).  Neist  on  abi  just  allergikutel.  Põskkoopa  loputus 
teostatakse järgmise variandina.   
  Krooniline põskkoopapõletik 
Sümptomite  kestvus  üle  12  nädala.  Ninakinnisus,  eritis  ninast,  valu  või  pingetunne  näo  piirkonnas,  lõhnataju 
vähenemine. 
Krooniline  sinusiit  –  Dgn  CT-l!,  ravi  alati  kirurgiline!  FES   kirurgia   –  funktsionaalne  endoskoopiline  siinuste 
kirurgia. Praktikumis on nimetatud ka toopilisi glükokortikoide ja ninaloputusi ning pikaajalist makroliidravi – 
arvan, et ägedast faasist üle saamiseks. 
Ühepoolne sinusiit ‹-  mõtle alati dentogeensele  sinusiidile (halb roiskunud lõhn ninast). Ühepoolse  varjustuse 
võib  põskkoopas  anda  ka   seeninfektsioon   (Aspergillus).  Ühepoolne  võib  olla  ka  tuumor.  Ühepoolse  protsessi 
korral  tuleks  asjasse  alati  tõsisemalt   suhtuda ,  sest  see  on  spetsiifilisem  probleem  ja  mitte  kunagi  ei  hakata 
ravima nagu tavalist kahepoolset põskkoopa põletikku. 
 
Kõige  sagedamini  muutub  põletik  krooniliseks  põskkoobastes,  kuna  seal  esineb  kõige  rohkem  ka 
ägedaid põletikke.  
Sinusiiti  põhjustab  bakter,  mis  võib  juba  algselt  asuda  ninakõrvalkoopas  või  levida  sinna  ninast, 
hammastest.  Siinustesse  koguneb  mäda  ja  lima.  Äge  sinusiit  muutub  krooniliseks  juhul,  kui  ravi  on 
olnud  ebapiisav  või,  kui  esineb  kaasnevana  mingi  nina  patoloogia  (ninavaheseina  kõverus,  polüüp, 
võõrkeha),  mis  sulgeb  ühenduse  ninakõrvalkoobaste  ja  ninaõõne  vahel,  takisades  mäda  ja  lima 
lõplikku  väljumist.  Hambajuure  krooniline  põletik  võib  samuti  põhjustada  kroonilist 
põskkoopapõletikku,  kuna  põskkoobast  ja  hambajuuri  eristab  vaid  õhuke  luuplaat.  
Kui  põletik  on  kestnud  üle  1  kuu  ja  on  takistatud  mäda   eritumine ,  hakkavad  välja  kujunema 
ninakõrvalkoobaste limaskesta pöördumatud muutused (limaskesta paksenemine, polüübid). 
Põhilised sümptomid on pikaaegne ninakinnisus (üle 1 kuu), lõhnataju langus, pidev vähese mädase 
eritise  valgumine  ninaneelu  või  eritumine  ninast.  Harvem  võib  esineda  valu  põletikus  oleva 
ninakõrvalkoopa  piirkonnas.  Palavikku  tavaliselt  ei  ole.  Kroonilise  sinusiidi  sümptomid  on  sageli 
üsnagi ebatüüpilised ja vähe väljendunud.  
Vaatlus,  Rö  siinustest,  CT,  põskkoopa  loputust  kasutatakse  põhiliselt  sellisel  juhul,  kui  muud 
uuringumeetodid  puuduvad.  Põskkoopa  loputus  on  ühtlasi  ka   raviv   protseduur-  eemaldatakse  mäda 
põskkoopast loputamise teel. 
26. Uneapnoe  ja norskamine: kaebused, diagnostika ja ravi 
 
Uneapnoe on uneaegne hingamisseiskus kestusega 10s või enam. 
 
1)  obstruktiivne  uneapnoe  –  hingamisseiskus  on  põhjustatud  hingamistee  neeluosa  kokkuvajumisest, 
hoolimata hingamislihaste pingutuse olemasolust 
2) tsentraalne uneapnoe – hingamisseiskus on põhjustatud hingamislihaste pingutuse puudumisest 
3)  segatüüpi  uneapnoe  –  algab  obstruktiivse  apnoega  ja  läheb  üle  tsentraalseks  apnoeks  või  algab 
tsentraalsena ja läheb üle obstruktiivseks 
4) unehüpopnoe – õhuvoolu vähenemine hingamisteedes ≥ 50% 
5) AHI –  apnoe /hüpopnoe indeks – apnoede + hüpopnoede arv ühes tunnis 
Selgituseks 
AHI  alusel  jaotatakse  uneapnoehaigus  kolmeks  raskusastmeks  (AHI