KUULMIS- JA KÕNEELUNDITE ANATOOMIA, FÜSIOLOOGIA JA PATOLOOGIA (0)

Vastutav õppejõud: Priit Kasenõmm
Kordamisküsimused eripedagoogika bakalaureuseeksamiks
KUULMIS - JA KÕNEELUNDITE ANATOOMIA,
FÜSIOLOOGIA JA PATOLOOGIA
Kuulmis- ja kõneelundite anatoomia ja füsioloogia.
Nina- ja ninakõrvalkoobaste anatoomia ja füsioloogia.
Nina koosneb välisninast, ninaõõnest ja ninakõrvalurgetest. Välisnina on korrapäratu kuju ja suurusega, toestik on ülemises osas luuline, alumises osas kõhreline ja pehme. Eristatkse ninajuurt, ninaselga, ninaotsa ninasõõrmed ja ninaesikut. Ninaesikus paiknevatel karvakestel on kaitsefunktsioon ning välisnina verevarustus on väga hea.
Ninaõõs on eest avatud ninasõõrmete, tagant poolt tagasõõrmete ehk koaanide. Ninaõõnel eristatakse ninaesikut ja pärisninaõõnt. Ninavahesein jagab ninaõõne kaheks sümmeetriliseks pooleks, kumbki pool omakorda jaguneb kolme ninakarbiku varal kolmeks ninakäiguks - ülemine, keskmine ja alumine ninakäik. Nina vaheseina ja karbikute vahele jääb ühine ninakäik. Ülemisse ninakäiku avanevad tagumised sõelluurakud a põhiluu -urge. Keskmisesse ninakäiku avanevad põsekoobas, otsmikuurke juha ning eesmised ja keskmised sõelluurakud. Alumisse ninakäiku avaneb nina-pisarajuha. Ninaõõs on ühendatud koljuluude õhkusisaldavate urgetega, need osalevad sissehingatava õhu soojendamises ja on hääle rsonaatoriteks. Ninaõõs on varustatud limaskestaga ning limaskestal eristatakse haistmis ja
hingamispiirkonda. Haistmispiirkond asub ülemisel ninakarbikul ja ninavaheseina vastas, siin asuvad haistmisrakud. Tagasõõrmete ehk koaanide kaudu on ninaõõs ühendatud ninaneeluga, Ninaneelu limaskestas asuvad lümfoidse koe kogumikud paaritu neelumandel ja paarilsied tõrvemandlid. Neelus
ristuvad toidu ja õhuteed, neid reguleeritakse suulaepurje abil, mis suleb ülemsied hingamisteed ja kõripealse.
Välis-, kesk- ja sisekõrva anatoomia.
Väliskõrv – kõrvalest ja väliskuulmekäik. Kõrvalest(a abil koondub helienergia kuulmekäiku). Helid panevad kuulmekile võnkuma.
Keskkõrv – trummikile , trummiõõs, kuulmeluukesed, kuulmetõri ja nibujätke . Trummiõõne 3 kuulmeluukest annavad helivõnked edasi sisekõrva.
Sisekõrv – sisekõrvas on ühendatud tasakaaluorgan ja kuulmisorgan. Kuulmissüsteemi nimetatakse teoks, siin toimub helihelivõngete muundamine närviimpulssideks. Kuulmisnärvi mööda liiguvad närviimpulsid peaajus oimusagarani, kus asub kuulmiskeskus.
Kuulmisanalüsaator koosneb:
1. Väliskõrvast
2. Keskkõrvast
3. Sisekõrvast
4. Peaajus olevatest juhteteedest ja
peaajukoores (oimusagaras) asuvast
kuulmiskeskusest.
Helilained kanduvad kõrvalesta ja välise kuulmekäigu kaudu trummikilele, mis hakkab võnkuma. Keskkõrvas olevad kuulmeluukesed suunavad helivõnked sisekõrva, kus karvarakkude abil tekitatakse närviimpulsid, mis liiguvad kuulmisnärvi kaudu ajutüvesse ja edasi juhteteede abil oimusagara kuulmiskeskusesse. Nii kuuleme helisid ja kõnet.
Kuulmiselundiks on kõrv , millel eristatakse: väliskõrva , keskkõrva, sisekõrva.
Väliskõrv koosneb kõrvalestast ja oimuluuse minevast kuulmekäigust. Kuulmekäigu pikkuseks on
umbes 3 cm. Seal paiknevad kõrvavaigunäärmed ja vahel ka karvad .
 Kõrvalesta ülesandeks on püüda helisid ja suunata need kuulmekäiku. Inimene ei ole võimeline oma kõrvalesta heliallika poole pöörama .
 Kuulmekäigu lõpus on õhuke pingul nahk - trummikile. Kuulmekäiku sattunud helid panevad trummikile võnkuma. Trummikile ülesandeks on anda võnkumine edasi keskkõrvas asuvatele kuulmeluukestele. Lisaks on trummikile ülesandeks kaitsta keskkõrva külma ja haigustekitajate eest.
Keskkõrv kujutab endast õhuga täitetud õõnt, kus paiknevad kolm väikest luud, mida nimetatakse kuulmeluukesteks.
Kuulmeluukesed - vasar , alasi ja jalus on inimese kõige väiksemad luud. Vasar on kokku kasvanud
trummikilega. Jalus on seotud teoga. Nende vahele jääb alasi. Kuulmeluukeste ülesandeks on trummikilelt saadud heli võimendamine ja edasiandmine sisekõrva.
Keskkõrvast algab kitsas umbes 3-4 cm pikkune õhuga täidetud kanal - kuulmetõri. Kuulmetõri viib neelu ja selle kaudu on keskkõrv ühenduses välisõhuga. Kuulmetõri ülesandeks on hoida õhurõhk mõlemal pool trummikilet ühesugusena. Sisekõrv koosneb kolju sees asuvatest õõntest, milles on juhad ja kotikesed. Ühes õõnes on kuulmiselund ja teises õõnes tasakaaluelund . Seega on sisekõrv peale kuulmiselundi ka tasakaaluelund.
Sisekõrva kuulmiselundiks on tigu . See on spiraalne torukujuline ja luustunud õõs . Teos on kaks omavahel membraanidega eraldatud ja vedelikuga täidetud kanalit.
Poolringjuhades, mõigus ja kotikeses asub tasakaalu - e. vestibulaarelund. Teojuha on umbselt lõppev kolmekandiline spiraalne toru, mille üks sein asetseb põigiti teo valendikus. Teojuha basilaarmembraanis on paralleelsed kiud, nn. kuulmekeeled (u. 24 000).
Sisemiste ja välimiste karvarakkude funktsioon.
Välimised karvarakud – muudavad energia heliimpulsiks. Enamasti on kahjustatud välimised karvarakud.
Retseptorrakkudeks on karvarakud. Eristatakse sisemisi ja välimisi karvarakke, välimised paiknevad kolmes reas, sisemisi on ainult üks rida. Ka spiraalelundi karvarakkudel puuduvad omad närvilõpmed, kuid neil on nii eferentsed kui aferentsed närvikiud.
Selles paiknevad karvarakud on tugirakkudest ümbritsetud retseptorid ehk kuulmisrakud. Eristatakse sisemisi ja välimisi karvarakke. Inimesel on umbes 3500 sisemist ja 12000 välimist karvarakku, mis puutuvad vastu kattemembraani. Karvrakkude karvakeste paindumise tagajärjel tekkinud deformatsiooni tõttu tekivad närviimpulsid, mis kuulmisnärvi umbes 30000 kuni 40000 närvikiu kaudu edasiseks töötlemiseks ajju suunduvad
Poolringkanalite talitlus.
Sisekõrv:

Poolringkanalid: ehitus: asetsevad 3-l erineval tasapinnal, sisaldavad vedelikku,
seintes meelerakke
Talitlus: 1) keha asendi liikumisel hakkab vedelik liikuma

meelerakkudes tekib erutus

erutus kandub tasakaalu närvi mööda peaajju

Inimene tunnetab oma keha asendit
Kehaasendi säilitamiseks vajalikud refleksikaared.
Aju töötab reflektoorselt. Refleks on vastus “ärritajale”. Need aitavad organismil kohaneda ja kahjustumist vältida.
Tingimatud refleksid kaasasündinud tahtmatud reaktsioonid (imemise-, neelamise-, aevastamise -, imikul põie tühjenemise refleksid jne.), on seotud selja-ja piklikajuga.
Tingitud refleksid kujunevad kogemuste ja õppimiste põhjal elu jooksul. Need refleksid on seotud kõrgema närvitalitlusega ja on muutlikumad.
Reflekside abil hinnatakse närvisüsteemi seisundit ja määratakse ka ravi nagu nõelravi, tsooniteraapia, punktmassaaz. Alkoholismiravil võib kujundada refleksi, kus üksnes alkoholi lõhn kutsub esile tugeva iivelduse.
Kõri anatoomia ja füsioloogia.
Kõri e. larynx. Kõri asub 4-6 kaelalüli kõrgusel, kaetud on see kaelalihastega külgedel asuvad
suured veresooned ning kilpnääre , tagaosas on neel . Kõriõõs sarnaneb liivakellale, see on
keskelt sissenööritud kahe paariskurru abil. Ülemised nendest on vestibulaarkurrud, alumised
häälekurrud. Kõriõõne on seetõttu jagatud kolmeks korruseks. Kõriesik, kõrivatsake ja
häälekõrialune õõs, mis omakorda läheb üle hingetoruks. Kõri koosneb mitmest omavahel
sidemete ja liigestega ühenduses olevast kõhrest. Kõige suurem kõhr on kilpkõhr , selle abil
ühendub kõri keeleluuga ja mille etteulatuv nurk moodustab kõrivälje. Kilpkõhre sisepinnale
kinnituvad häälepaelad . Elastne kõripealise kõhr epiglottis asub kõri eesseinas. Sõrmuskõhr
moodustab kõri aluse ja seostub hingetoruga.
Kõriesikus piirkonnas suletakse alumised hingamisteed hermeetiliselt kõripealise ja
esikukurdude abil. Kuna kõriesiku limaskestas on paljuu tundenärvilõpmeid, siis võõrkeha
ärritus kutsub esile läkastamist või kõri limaskest turset . Hääl tekib kõri keskosas kõrikitsuse
sinas häälepilu ümbritsevate häälkurdude kaasabil, kõrivatsakese seinteas asuvad häälepaelu
niisutavad seroosnäärmed. Kui inimene hingab, siis on häälepilu avatud, rääkimisel seevastu
häälepilu aheneb, väljahingatav õhk paneb häälepaelad võnkuma ja tekib heli. Suuõõnes
toimub hääle artikuleerimine kõneks keele, suulae ja huulte abil. Neel, suuõõs ja ninaõõs on
olulised hääle tämbri kujunemise osas.
Suu ja neelu haigused.
Ägeda tonsilliidi sümptomid ja ravi.
Tonsilli krüptides vedel mäda näitab, et krüptid veel puhastuvad; tahke mäda enam krüptidest välja ei pääse. Alati mõlemapoolne.
Äge tonsilliit e angiin on ägeda põletiku väljendus tonsillides. Põletiku tagajärjel kurgumandlid suurenevad, muutuvad punetavaks, mandlitele tekivad valkjad katud ja mädane eritis .
Sümptomid: kiirelt arenev tugev kurguvalu, tugev neelamisvalulikkus, järsku tekkiv kehatemperatuuri oluline tõus, higistamine, halb enesetunne, jõuetus , peavalu
Kaebused : Ägeda tonsilliidi puhul esinevad üldsümptomid nagu palavik , peavalu, lihasvalud , väsimus ja isutus . Iseloomulik on neelu valulikkus, mis süveneb neelamisel. Sageli esineb ka kõrvavalu, mis on tingitud valu kiirgumisest neelust kõrva. Valu tõttu on söömine sageli raskendatud. Kaela lümfisõlmed võivad olla suurenenud ja valulikud.
Dgn: põhiline diagnoosimise meetod on vaatlus .
Ravi: üldine toetav ja sümptomaatiline ravi: piisav puhkamine ja palaviku alandamine (Paracetamolum). Neelu valu leevendavad toopilised aerosoolid , imemistbl ning soojad joogid. Esmavaliku AB-ks on penitsilliin või amoksitsilliin (7-10 päeva). Ägeda põletiku möödumisel võiks korduvate episoodide korral mõelda tonsilektoomiale. Voodirežiim, AB ravi, antipüreetikumid, analgeetikumid , rehüdratsioon, lokaalne ravi ? (Sol. Furacillini, kummelitee, KMnO4 lahusega kurgu kuristamine)
Ägeda tonsilliidi tüsistused.

• paratonsilliit (nii aeroobne - kui ka anaeroobne infektsioon )
  
• peritonsillaarne abstsess
  
• parafarüngeaalne abstsess
  
• retrofarüngeaalne abstsess
  
• mediastiniit
  
• neerude, südame, liigeste kahjustus
  
• tonsillogeenne sepsis
  

Kroonilise tonsilliidi lokaalsed ja üldised sümptomid.
Krooniline tonsilliit on kurgumandlites esinev pidev põletik , mis on tekkinud ägedate tonsilliitide tagajärjel ( permanentne kahjustus) ja kui ei ole toimunud täielikku paranemist. NB! Tonsillide välimus on haigusepisoodide vahel väga varieeruv (nn „süütud mandlid “ või ka täielikult fibroseerunud), seega on anamnees väga oluline. Kui ägedat tonsilliiti võib esineda igas vanuses, siis krooniline tonsilliit avaldub põhiliselt nooremas täiskasvanueas . Krooniline kurgumandlite põletik tekib tavaliselt sageli korduvate ägedate tonsilliitide tagajärjel, kuid võib välja kujuneda ka ilma ägedate episooditeta.
Pideva põletiku tagajärjel tekivad mandlitesse valkjad lagunenud koe kogumikud (nn.“mandlikorgid”) ja ka vedel mäda. Kurgumandlites olevad laguproduktid imenduvad verre ning hakkavad kahjustama teisi elundeid (süda, neerud, liigesed ). Seega kaotavad tonsillid oma kaitsefunktsiooni muutudes inimorganismile pigem kahjulikuks.
Lokaalsed sümptomid:

• tonsillidest väljub vajutades mäda
  
• eesmistel kurgukaartel hüpereemia
  
• tonsillid pole kurgukaarte vahelt välja lukseeritavad
  
• tonsillid sidekoestunud (sidekoeliste sissetõmmetega, atrofeerunud, armistunud)
  
• submandibulaarselt suurenenud lümfisõlmed
  
• foetor exore
  

Üldised sümptomid:

• sagedased kurguvalud
  
• pidev väsimus, nõrkus, jõuetus
  
• pidev subferiliteet
  

Kaebused: krooniline kurgumandlite põletik annab üsnagi ebamääraseid neelukaebusi. Sagedasemad neist on suus olev halb maitse ja lõhn (tuleneb nn. “mandlikorkidest”), pidev või episooditi esinev kurguvalu, kaela lümfisõlmede suurenemine (tingitud kroonilisest põletikust) ja üldine väsimus, isutus (laduproduktid imenduvad verre ja põhjustavad üldintoksikatsiooni ehk mürgistuse).
Üsna sageli esineb tonsilliidi ägenemist (kõrge palavikuga ja tugeva neelamisvalulikkusega haigestumine ) üle 2-3 korra aastas.
Sage hommikune mööduv kurguvalu on ka kroonilise tonsilliidi sümptom
Kurgumandlite eemaldamise näidustused.
Krooniline tonsilliit, korduvad ägedad tonsilliidid (ägeda faasi möödudes ), Peritonsillaarne abstsess (PTA)

• paratonsillaarsed tüsistused: paratonsilliit, peritonsillaarne abstsess, parafarüngeaalne abstsess, retrofarüngeaalne abstsess
  
• sagedased angiinid
  
• korduvad kurguvalud
  
• palavikukrampidega angiinid lastel
  
• krooniline või korduv streptokokk
  
• kandlusega tonsilliit
  
• kaela lümfadeniit
  
• verejooks tonsillist
  
• korduvad või kroonilised ülemiste
  
• hingamisteede haigused (riniidid,
  
• sinusiidid, otiidid. larüngiidid)
  
• hingamisteede obstruktsioon
  
• tonsillide hüpertroofia tõttu
  
• maliigsus või selle kahtlus
  
• söömis- ja neelamishäired
  
• orofatsiaalne või dentaalne
  
• ebanormaalsus
  
• tonsillolitiaas
  
• norskamine ja uneapnoe
  
• halitosis
  
• haigetel, kellel on kaebused
  
• liigeste poolt, neerukahjustus
  
• ja/või südame kahjustus
  

Ninaneelumandlite hüpertroofia sümptomid, varased ja hilistüsistused.
Adenoidi hüpertroofia on ninaneelus paikneva adenoidi suurenemine, mida esineb lastel kuni puberteedini; täiskasvanutel adenoid atrofeerub (kui täiskasvanul esineb, kontrollida maliigsuse suhtes). Ninaneel, kus adenoid paikneb, on ühenduses ninaõõnega ja kuulmetõrve kaudu ka keskkõrvaga. Adenoidi hüpertroofiat ei saa iseenesest pidada haiguseks, kuna kõikidel lastel suurenenud adenoid kaebusi ei põhjusta.
Kaebused: Lastel esineb ka nn füsioloogiline ninaneelumandli hüpertroofia. Osadel lastel põhjustab adenoid aga suurenedes oma asukoha tõttu ninahingamistakistust ja keskkõrva ventilatsiooni häirumist. Ninahingamise takistuse tõttu esineb suuhingamine, norskamine ja ninakinnisus. Sageli esinev/korduv nohu ja põskkoopapõletikud. Kuna kõrva ventilatsioon on häiritud, võivad esineda ka korduvad keskkõrvapõletikud. Laps on magamatusest loid ; esineb nn. „adenoidne nägu“: laps on kahvatu, loid ja hingab läbi avatud suu.
Dgn: eesmine / tagumine rinoskoopia ja neelu vaatlus, lõplik diagnoos röntgenülesvõte.
Ravi: adenoidektoomia. Mõningatel juhtudel on lisaks vajalik ka kuulmekilesse šuntide paigaldamine keskkõrva ventilatsiooni parandamiseks.
Tüsistused: adenoidne nägu,suurenenud adenoid takistab kuulmetõrve ventilatsioonifunktsiooni tekitades keskkõrvapõletikke, suuhingamine, norskamine, ninakinnisus, nohu, põskkoopapõletikud, kõrvavalu, loidus.
Uneapnoehaigus ehk unelämbumistõbi.
Uneapnoe definitsioon ja klassifikatsioon .
Uneapnoehaigus ehk unelämbustõbi on kui uneaegseid hingamiskatkestusi esineb
sageli voi need on liiga pikad, pohjustades paevaseid haireid. Luhikesi
hingamiskatkestusi esineb ka normaalse uneajal.
Uneapnoe on uneaegne hingamisseiskus kestusega 10s või enam.
1) obstruktiivne uneapnoe – hingamisseiskus on põhjustatud hingamistee neeluosa kokkuvajumisest, hoolimata hingamislihaste pingutuse olemasolust
2) tsentraalne uneapnoe – hingamisseiskus on põhjustatud hingamislihaste pingutuse puudumisest
3) segatüüpi uneapnoe – algab obstruktiivse apnoega ja läheb üle tsentraalseks apnoeks või algab tsentraalsena ja läheb üle obstruktiivseks
Apnoe / hüpopnoe indeks ja sellele vastavad raskusastmed.
unehüpopnoe – õhuvoolu vähenemine hingamisteedes ≥ 50%
AHI – apnoe/hüpopnoe indeks – apnoede + hüpopnoede arv ühes tunnis
Tüüpilisemalt kujuneb uneapnoe välja üle 35 aasta vanustel ülekaalulistel meestel ja postmenopausis naistel.
AHI alusel jaotatakse uneapnoehaigus kolmeks raskusastmeks (AHI hingamine ):
1) AHI = 5-15 – kerge raskusastme uneapnoe haigus
2) AHI = 15- 30 – keskmise raskusastme uneapnoe haigus
3) AHI ≥ 30 – raskeastme uneapnoe haigus
Uneapnoe peamised diagnoosimismeetodid, mõõdetavad unekvaliteedi näitajad.
Neeluvaatlus + Polüsomnograafia - registreeritakse üheaegselt une staadiumeid, südame tööd, vere hapnikusisaldust, kehaasendit ja ka norskamist.
Polüsomnograafia ehk PSG. TÜK Psühhiaatriakliinikus on unehäirete diagnostika (aparaadiga Embla) alates 1998. aastast ja TÜK Kõrvakliinikus (aparaadiga SomnostarPro) alates 2003. aastast.
PSG sisaldab:
1. EEG ehk elektroentsefalograafia
EOG ehk elektrookulograafia
EMG ehk elektromüograafia
Need on vajalikud une latentsiaja hindamiseks pindmise, sügava une ja REM-une proportsioonide ja ajalise kestuse väljaselgitamiseks.
2. Suu-nina õhuvoolu registreerimine
Rindkere hingamise registreerimine
Diafragmaalhingamise registreerimine
Need on vajalikud obstruktiivse ja tsentraalse apnoe diferentseerimiseks ja AHI väljaselgitamiseks.
3. Norskamisheli registreerimine – norskamise ajaliseks objektiviseerimiseks
4. Kehaasendi registreerimine – apnoe ja kehaasendi seose selgitamiseks
5. EKG ehk elektrokardiograafia – südametegevuse hindamiseks
6. Pulssoksümeetria – pulsisageduse ja hapniku desaturatsiooni hindamiseks
Uneapnoe puhul esinevad päevased ja öised kaebused.
PÄEVASED KAEBUSED: päevane väsimus, hommikune peavalu, ärgates kõrgenenud vererõhk , päevased suigatused, mäluhäired, keskendumisvõime raskused, meeleoluhäired, impotentsus või libiido vähenemine
ÖISED KAEBUSED: tugev norskamine, hingamiskatkestused, rahutu uni, öine higistamine, südamekloppimisega ärkamised, sagenenud öine urineerimine , suukuivus, halb maitse, kõrvetus.
Põhiliseks sümptomiks on tugev valjuhäälne norskamine une ajal. Halb, rahutu uni ( pidevad hingamisseisakud äratavad üles ja ei lase sügaval unel tekkida) ning košmaarsed unenäod (tingitud hapnikupuudusest). Hommikune peavalu (hapnikupuudusest) ja päevane unisus . Üsna sageli esineb hommikune neeluvalu ja tükitunne kurgus , mis on tingitud pehme suulae vibratsioonitraumast. Võib esineda ka sagedasi hingamisteede põletikke. Tihti kaasneb uneapnoe puhul kõrge vererõhk (50 %), südamekaebused ( hapnikupuudus on südamele koormav) ning kehakaalu tõus (apnoe tingimustes ainevahetus aeglustub).
Uneapnoe põhjuslik ravi.
Mittekirurgiline ravi hõlmab elustiili muutmist (kaalu langetamist, püüda magada küljel või kõhuli (apnoe esineb mõnikord vaid selili asendis), mitte kasutada unerohtusid ja õhtuti alkoholi, kuna siis hingamisteed lõtvuvad ning selle tagajärjel apnoed sagenevad ja pikenevad).
Põhiline on mehhaaniline abivahend (CPAP) magamise ajaks, hoiab rõhu abil h-teed lahti.
Kirurgilise ravi võib jagada neelu avardavateks operatsioonideks (lõigatakse pehmesuulagi väiksemaks ja vajadusel eemaldatakse ka kurgumandlid), ninahingamist taastavateks operatsioonideks (ninavahesina kõverduse likvideerimine), lõualuu-kirurgiaks (püütakse korrigeerida nt. väikest lõuga, kasutatakse väga harva).
Laste norskamise põhjuseid on kaks: hüpertroofiline adenoid või hüpertroofiline tonsilliit. Rohkematel põhjustel lapsed ei norska.
Äge ja krooniline keskkõrvapõletik.
Ägeda keskkõrvapõletiku tekkepõhjused ja riskitegurid (üldised ja lokaalsed).
Nohu tüsistused: sinusiit ja keskkõrvapõletik. Kuulmetõri kaudu toimub keskkõrvaruumi õhutamine. Kuulmetõri avaneb ninaneelu. Kui kuulmetõrve ümber tekib põletik -› kuulmetõrve ei avata ja -› keskkõrvaruumis tekib neg. rõhk. Tekib vaakum , millega imetakse ninaneelust bakterid keskkõrvaruumi ja nohu tüsistuseks ongi keskkõrvapõletik.
Veel ... kuulmetõri ei funktsioneeri -› neg. rõhk -› kuulmekilet hakatakse kõrva med. seina poole tõmbama -› vaja panna šundid, et õhk käiks kuulmekile kaudu keskkõrvaruumi, mitte kuulmetõrve kaudu.
Ninakõrvalkoobaste põletik tekib sama mehhanismi järgi, kuna käigud avanevad ka ninakarbikute vahele. Põletike puhul õhutamist ei toimu -› neg. rõhk ...
Äge keskkõrvapõletik on ägedalt algav ja lühiaegselt kestev põletik keskkõrvas, mis tavaliselt järgneb ägedale ülemiste hingamisteede põletikule (näiteks nohule).
Ägeda keskkõrvapõletiku puhul on põletikus kuulmekile ja keskkõrva limaskest.
Kuigi ägedat keskkõrvapõletikku võib esineda igas eas on haigestumine kõige sagedam vanusegrupis 6-ndast elukuust kuni 2. aastani. Umbes 40 % juhtudest on kõrvapõletik kahepoolne , mida väiksem on laps, seda suurem on tõenäosus, et põletik on kahepoolne.
Inimese kõrv koosneb kolmest osast: väliskõrv, mille moodustab kõrvalest ja väliskuulmekäik, keskkõrv, mis asub kuulmekile taga ja kus paiknevad kolm kuulmeluukest ning sisekõrv, kus asub kuulmisnärv.
Ägedat keskkõrvapõletikku etioloogia on tavaliselt bakteriaalne, mõnikord viiruslik. Põletiku tekitajad satuvad keskkõrva ülemiste hingamisteede kaudu, nimelt on ninaneel ühenduses keskkõrvaga kuulmetõrve kaudu. Lisaks soodustavad haigestumist viibimine lastekollektiivis, kokkupuude tubakasuitsuga (vähendab limaskestade vastupanuvõimet) ja suurenenud adenoid (paikneb ninaneelus ja häirib kuulmetõrve funktsiooni, milleks on keskkõrva õhutamine).
Kaebused: Esinevad üldsümptomid nagu palavik, peavalu, lihasvalud, väsimus ja isutus, mis on iseloomulikud peaaegu kõikidele ägedatele põletikele. Keskkõrvapõletikule on iseloomulik kõrvavalu, survetunne kõrvas ja kuulmise langus haiges kõrvas, kuna keskkõrvaõõs on täidetud mädaga. Kõrvavalu algab tavaliselt öösel, kui neelamisega seotud keskkõrvaruumi õhutamine kuulmetõrve kaudu on viidud veelgi vähemaks. Mädane eritis kõrvast tekib siis, kui mäda murrab end läbi kuulmekile välja, tavaliselt siis kõrvavalu kaob. Haigus kestab keskmiselt 5-10 päeva.
Ägeda keskkõrvapõletiku tüsistused.
Tüsistused: kuulmislangus , kuulmekile perforatsioon , meningiit , ajuabtsess, äge mastoidiit (põletik edasi luusse läinud, suur punn kõrva taga), krooniline otiit, kolesteatoom jt
Korduva ägeda keskkõrvapõletiku ja limakõrva profülaktika ja ravi.
Paks vedelik trummikile taga blokeerib kõrva ja laps ei kuule enam korralikult. Mõnikord ravitakse limakõrva sundi kõrva paigutamisega. 3 kuud vaadata-oodata, närida nätsu. Humeriga loputada, Zyrtec. Nohu ravimine, turse vähendamine.
• Valuvaigistid
• Tursevastane ravi
– Antihistamiinikumid
– Pseudoefedriin
• AB ravi
– Esmavalik: penitsilliin, amoksitsilliin, makroliidid
– Teise rea valik: II pk. Tsefalosporiinid, amoksitsilliin + klavulaanhape
Kroonilise keskkõrvapõletiku vormid.
Kroonilise otiidi eelduseks on kuulmetõrve funktsiooni püsiv häire ja seetõttu keskkõrva ja nibujätkerakustiku halb ventilatsioon
Vormid: krooniline mädane otiit, krooniline adhesiivne keskkõrvapõletik.
Krooniliseks keskkõrvapõletikuks loetakse põletikku, mis on kestnud üle 2 kuu ning mille käigus on tekkinud ka kuulmekile püsiperforatsioon.
Krooniline keskkõrvapõletiku puhul kujunevad välja kuulmekile püsiperforatsioon ja püsivad muutused keskkõrvaruumis ja nibujätkes ning tagajärjeks on kuulmise langus. Kroonilise otiidi avaldumisvormid: -kr. mädane otiit -kr. adhesiivne otiit -kolesteatoom
Kaebused: Esinevad ägenemised, mis vahelduvad remissioonidega. Üheks sümptomiks võib olla pidev või hootine mädaeritus kõrvast, adhesiivse otiidi lima on tavaliselt halvalõhnaline. Esineb ka kuulmise langus haiges kõrvas; lisaks pearinglus , tinnitus , võimalik on kõrvavalu (mis võib teine kord puududa ) ja näonärvi halvatus /nõrkus. Üldsümptomid nagu palavik, nõrkus, isutus tavaliselt puuduvad. Mõnikord võivad aga kaebused praktiliselt puududa.
Kolesteatoomi klassifikatsioon.
Kolesteatoom ehk pärlkasvaja on tsüstjas moodustis , mis koosneb sarvestuvast lameepiteelist, mis kasvab keskkõrvas ja mis suurenedes hakkab kahjustama ümbritsevaid kudesid .
-kongenitaalne (kaasasündinud) kolesteatoom – teeke aluseks on embrüonaalse lameepiteeli jääkide esinemine keskkõrvaruumis või oimuluus. Kuulmekile on tavaliselt intaktne. Enamasti diagn lapseeas , võib kaasneda limakõrv.
-omandatud kolesteatoom – areneb kuulmekile püsiva sissetõmbe foonil või areneb kuulmekile püsiperforatsiooni või trauma /opi foonil. Seega tekke aluseks on kuulmetõrve funktsiooni püsiv häire või retsidiveeruvad otiidid. Seos tuberkuloosi, HIV, Bhepatiidiga.
Kolesteatoom paikneb keskkõrvas, ta ei ole otseselt kasvaja ja ei anna ka metastaase.
Nimetus pärlkasvaja on tulenenud sellest, et tal on kalduvus pidevalt suureneda ja kahjustada kasvades keskkõrva ning lõpuks ka ümbritsevat luukude. Kolesteatoom võib aastate jooksul viia väga suure kõrvakahjustuseni ja tugeva kuulmislanguseni.
Täpselt teadmata põhjustel moodustub tasku , mis on täidetud sarvestunud massiga ja mis suurenedes täidab kõrvas vaba ruumi. Suurenedes hakkab kolesteatoom kahjustama kuulmisluukesi ja ümbritsevat luukude, võib levida ka sisekõrva ning kahjustada kuulmisnärvi. Mõnikord tekib kolesteatoomile lisaks ka põletik ning kõrvast hakkab mäda erituma, keskkõrva limaskest muutub põletiku tagajärjel paksemaks ja moodustab väljasopistisi ehk polüüpe.
Sümptomid: püsiv halvalõhnaline voolus kõrvast + kuulmislangus. Lisaks valu ja survetunne kõrvas, pearinglus. Kaasasündinud kolesteatoomi puhul võivad kaebused pikka aega täiesti puududa, sest kuulmise nõrkus ühes kõrvas võib jääda tähelepanuta . Objektiivne leid: püsiperforatsioon, näonärvi võimalik parees . Diagnoosimine – vaatlus, audiogramm (õhu-luu diferents ), vestibulaarsed testid, CT.
Ravi: konservatiivne ravi eakatel soodsa kulu korral (puhastamine + lokaalne AB). Kirurgilise ravi esimeses etapis toimub kolesteatoomi radikaalne eemaldamine ja võimalusel erodeerunud luukoe asendamine. Teises etapis taastatakse kuulmine .Tüsistused kuulmislangus, pearinglus, näonärvi halvatus , meningiit.
Kuulmislangus.
Kuulmislanguse põhjused ja klassifikatsioon kahjustuse asukoha järgi.
- konduktiivne – heli juhtimise takistus e. helijuhtimise aparaadi (kesk- ja väliskõrv) kahjustus, põhjustab enam madalate helide kuuldavuse languse. Ravi: lineaarse võimendusega kuuldeaparaat
- sensorineuraalne – närvikahjustus e. helivastuvõtuaparaadi (sisekõrv) kahjustus, langenud on kõrgete helide kuuldavus. Ravi: mittelineaarse võimendusega kuuldeaparaat.
- tsentraalne - tsentraalse auditoorse süsteemi kahjustus ( peaaju oimusagaras)
- segatüüpi –

• Konduktiive KL
  
  • Takistus helilainetele esineb välis- või keskkõrvas
    
  • Sellega häiritud helilainete edasikandumine sisekõrva
    
  • Erinevad põhjused:
    
    • väliskuulmekäigu ummistus kõrvavaigu, võõrkehadega, põletikulise turse või sekreediga
      
    • kuulmekäigu kasvajad (eksostoosid)
      
    • kuulmekäigu kaasasündinud atreesia või omandatud põletikujärgne stenoos
      
    • kuulmekile põletikuline paksenemine , kuulmekile perforatsioon
      
    • sekreet (mäda, lima) või granulatsioonid keskkõrvaruumis
      
    • kuulmeluude ahela katkemine trauma, kolesteatoomi või kroonilise põletiku tagajärjel
      
    • otoskleroos
      
    • keskkõrvaruumi kasvajad (n. facialise neurinoom )
      

• Neurosensoorne KL
  
  • Tingitud sisekõrva, kuulmisnärvi (VIII) või aju juhteteede kahjustusest
    
  • Erinevad põhjused:
    
    • Kaasasündinud (sündroomsed ja mittesündroomsed)
      
    • Infektsioonid : meningiit, mumps , leetrid , punetised , CMV, HIV, keskkõrvapõletik
      
    • Peatrauma , barotrauma, oimuluu murd
      
    • Ototoksilised ravimid ( aminoglükosiidid , lingudiureetikumid)
      
    • Mürakahjustus
      
    • Kasvajad (pontotserebellaarnurga kasvajad nt. vestibulaarne shwannoom)
      
    • Neuroloogilised põhjused ( sclerosis multiplex , neurofibromatoos II tüüp)
      
    • Meniere tõbi
      
    • Vaskulaarsed haigused ( insult , äkk- kurtus )
      
    • Vanaduskuulmisnõrkus
      
    • Enneaegsus, hüperbilirubineemia
      
    • Iatrogeenne (kõrvakirurgia tüsistusena)
      

• Segatüüpi KL
  
  • Neurosensoorse kui konduktiivset tüüpi kuulmislanguse samaaegne esinemine
    
  • Kõige sagedasem põhjus otoskleroos, krooniline keskkõrvapõletik, kolesteatoom, peatrauma, oimuluu murd, mõned sisekõrva arenguanomaaliad
    
• Tsentraalne KL
  
  • Seotud aju kuulmiskeskuste kahjustusega (insult, kasvajad, traumad , kaasasündinud või teadmata põhjused)
    
  • Eelkõige häirub kõnest arusaamine, heli lokaliseerimise võime
    
  • Võib kaasneda kuulmislangus
    
• Klassifikatsioon raskusastme järgi
  
  • Kerge 25-40 dB
    
  • Keskmine/mõõdukas 40-70 dB
    
  • Väljendunud 70-90 dB
    
  • Kurtus >90-100 dB
    

• Klassifikatsioon alguse järgi: kaasasündinud või omandatud KL
  
  • Prelinguaalne (kaasasündinud kuulmislangus või kuulmislangus enne kõne omandamist nt. meningiidi tõttu)
    
  • Postlinguaalne (kuulmislangus peale kõne tekkmist, tavaliselt peale 3 eluaastat )
    
  • Vanaduskuulmisnõrkus e. presbyacusis
    
• Etioloogia järgi
  
  • Kaasasündinud KL (käsitletakse pikemalt allpool)
    
    • Geneetilised
      
      • Sündroomsed
        
      • Mitte-sündroomsed
        
    • Omandatud
      
      • Prenataalsed põhjused
        
      • Perinataalsed põhjused
        
      • Postnataalsed põhjused
        
  • Omandatud KL: põhjuseks võivad olla kõik eelpool loetletud tegurid, seisundid ja haigused mis tingivad KL. Sageli jääb põhjus ebaselgeks.
    

Kuulmislanguse klassifikatsioon tekke alguse ja tekke põhjuse järgi.
Kuulmispuudega (sünnist saati) – prenataalsed, geneetilised põhjused
Hiliskurdistunud (omandatud kuulmislangus)

• Nakkushaigused: meningiit,leetrid.mumps,gripp, tuulerõuged ,vöötohatis, läkaköha ,sarlakid
  
• • Keskkõrva kroonilised protsessid
  
• • Müra
  
• • Ototoksilised ravimid
  
• • Traumad
  
• • Süsteemsed haigused
  
• • Kasvajad
  
• • Ealised muutused
  

- Progresseeruv kuulmiskahjustus
Peamised uurimismeetodid kuulmislanguse puhul.
Toonaudiogramm, helihargitestid, tümpanomeetria (kõrva impedantsi muutuse mõõtmine,muutes
kuulmekäigus õhurõhku), IMPEDANTSMEETRIA Võimaldab hinnata keskkõrva seisundit kuulmekile liikuvuse ja keskkõrva rõhu järgi.Saab mõõta ka keskkõrvalihasrefleksi,mille kaudu hinnata seda refleksi vahendavate närviteede olukorda. OTOAKUSTILISTE EMISSIOONIDE REGISTREERIMINE(OAE) Võimaldab hinnata sisekõrva (cochlea) funktsionaalset seisundit. Uuringu käigus registreeritakse kõrva antud helisignaalile vastuseks cochleast tagasi peegeldunud heli. AJUTÜVEPOTENSIAALIDE AUDIOMEETRIA (BRA) Annab informatsiooni,kus häire närviteedes täpsemalt paikneb.Registreeritakse elektrilist aktiivsust kohleaarnärvist ja ajutüve piirkonnast.
Subjektiivsed kuulmisuuringud:

• Helihargitestid
  

• Sosinkõne
• Toonaudiomeetria
• Kõneaudiomeetria
• Ülelävelised testid
• Toonaudiomeetria vabas väljas
Helihargitestid.
Rinne test on negatiivne, kui patsient kuuleb nibujätke juures helihargi heli paremini kui kõrvalesta ees ehk kui luujuhtivus on õhujuhtivusest parem. Test on negatiivne konduktiivsel kuulmislangusel.
Rinne test on positiivne, kui õhujuhtivus on luujuhtivusest parem (normaalkuulmine).
Weberi ja Rinne testiga saab diferentsida konduktiivset ja sensorineuraalset tüüpi kuulmislangust.
Weberi test – pealaele helihark ; ütleb, kumba kõrva heli lateraliseerub. Keskkõrva kahjustus - heli lateraliseerub sinna kõrva, kus on konduktiivset tüüpi kuulmislangus (heli liigub luu kaudu haigesse kõrva). Sisekõrva kahjustus – Weber lateraliseerub tervesse kõrva.
Kuulmislanguse kirurgilise rehabilitatsiooni võimalused.
Sisekõrva implantaat, BAHA –luukuulmisimplantaat (Paigaldamise põhjuseks väliskõrva ja keskkõrva haigus või arenguhäire, mille põhjustatud kuulmishäiret pole võimalik muude meetoditega parandada.
Heli viiakse sisekõrva läbi luu.
Sisekõrva implantatsiooni näidustused.
Meditsiiniline näidustus (kuulmislangus keskmistel ja kõrgetel sagedustel üle 90 dB)
• Kuulmispuudega väikelapsed - soovitavalt enne 3.eluaastat
• Hiliskurdistunud lapsed. Põhjused: -meningiit
-muu infektsioon
-ototoksilised ravimid
-trauma
-Progresseeruv kuulmiskahjustus
• Auditiiv - verbaalsed lapsed. Ei soovitata üle 7.a. kõnetutel lastel
Muud kriteeriumid
• Majanduslik kindlustatus
• Sotsiaalne taust, vanemate motiveeritus ja pühendumus
Täiskasvanud:
• Kuulmislangus keskmistel ja kõrgetel sagedustel üle 90 dB
• Hiliskurdistunud, põhjus:meningiit, infektsioon, trauma, ototoksilised ravimid
• Kuuldeaparaatidega kõneeristamisvõime alla 30%(65dB)
Oluline on kõne olemasolu, kuulmismälu, kõnekeskkond
Kuulmislanguse mittekirurgiline rehabilitatsioon , erinevad kuulmisabivahendid.
Kuuldeaparaadid : *lineaarsed, *mittelineaarsed (analoogsed, digitaalsed, programmeeritavad).
Kuuldeaparaatide põhilised tüübid:
• TASKUAPARAADID
• KÕRVATAGUSED
• KÕRVASISESED
Täiskõrva ehk CONCHA aparaat
Poolkõrva ehk HALF CONCHA aparaat
Kanali ehk CANAL aparaat
Kuulmekäigusisene ehk CIC aparaat

• Heli ülekande süsteemid (FM)
  

Äkk-kurtuse põhjused ja ravi.
Põhjused: Äkk-kurtus on mõne tunni jooksul tekkiv kuulmislangus ühes kõrvas, vähem kui 10% võib esineda mõlemas kõrvas. Täpset tekkemehhanismi ei teata.
Arvatakse et tegemist võib olla kas sisekõrva hetkelise verevarustuse häirega, või on tekitajaks viirused - (mumps, leetrid, punetised; samuti gripi- ja adenoviirused ). Mõnikord eelneb kurtusele ka trauma või õhurõhu kiire muutus (sukeldumine, lendamine). Äkk- kuulmislangusega isikutel võib esineda ka kõrgvererõhutõbi ja halb emotsionaalse stressi taluvus . Trummiakna membraani rebenemist on kirjeldatud ka seoses tugeva aevastamisega. Tulemuseks on sisekõrva kahjustus, mille tagajärjel tekib kuulmislangus.
Tavaliselt on kuulmislangus pöörduv, vertiigo lisandumine halvendab paranemise prognoosi.
Kaebused: Põhiliseks sümptomiks on mõne tunni jooksul tekkiv kuulmislangus. Tavaliselt märgatakse hommikul ärgates, et ühest kõrvast on kuulmine halb või puudub hoopis.
Mõnikord kaasneb ka pearinglus, survetunne ja kohin haiges kõrvas, mis on tingitud sisekõrva ärritusest. Umbes 10-14 tunni jooksul hakkab osadel inimestel kuulmine taastuma. Madalsagedusliku kuulmislangusega inimesed paranevad paremini, rahuldavalt või hästi paraneb 40-70% haigetest, kuni 30% ei parane üldse.
Dgn: Vaatlus. Toonaudiogramm.
Ravi: Kõige olulisem on lamamisreziim kuni nädal aega. Kasutatakse lisaks ka verevarustust parandavat ravi ning vitamiine.
Kõrvakohin ja pearinglus.
Kõrvakohina subjektiivsed ja objektiivsed põhjused.
Kõrvakohin ehk tinnitus on heli kuulmine ilma objektiivse välisärrituseta. Seega on tegemist inimese enda subjektiivse tajuga, kuulmis- või närvisüsteemis tekkinud signaaliga ehk „aju muusikaga“. Esineda võib ka objektiivse põhjusega pulseeriv kõrvakohin (nt veresoonte muutuste tõttu sisekõrvas). Põhjused: mistahes kuulmissüsteemi osa, ebanormaalsed veenid, kaelalüside muutused, süsteemsed haigused, psühhofüsioloogilised, traumajärgne, Menieri tõbi, otoskleroos, toksilised ained, ravimid
Kõrvakohina mittemedikamentoosne ravi (rehabilitatsioon).
psühhoteraapia , akupunktuur, heliteraapia , rahvameditsiin ( naistepuna , hõlmikpuu, piparmünt ), tinnituse maskerid, tinnitus retaining therapy – ümberõpperavi meetod.
Morbus Meniere puhul esinevad kaebused.
Menieri triaad : kuulmislangus, pearinglus, tinnitus. Iseloomulik on, et haigus algab madalate toonide halvast kuuldavusest. Tasakaaluhäireid põhjustav sisekõrva haigus. Pearingluse tõttu esineb tihti ka iiveldust ja oksendamist, mis aga ei anna haigele kergendust. Häirivaks on ka surumistunne haiges kõrvas ning kohin ehk tinnitus.
Meniere’i haiguse atakiga haige on väga ärritunud , tal on raske silmi lahti hoida, kuna silmade liigutamine kutsub esile pearingluse süvenemise ning enesetunde halvenemise.
Kuulmislangus võib samuti ilmneda koheselt, kuid seda alati koheselt ei märgata, kuna teine kõrv on tavaliselt korras. Haiguse atakk kestab mõnest tunnist kuni ööpäevani ning vaibub järk-järgult.
Perifeerse pearingluse põhjused.
Kahjustus on sisekõrvas.
Perifeerne pearinglus:

• Seotud labürindi ja vestubilaarnärvi häire või kahjustusega
  
• Esineb hoogudena, mis korduvad
  
• Enamasti horisontaalne nüstagm
  
• Süveneb pea asendi muutmisel
  
• Keskmiselt või tugevalt väljendunud vertiigo, kaasneb tugev iiveldus ja oksendamine
  
• Võib kaasneda kuulmislangus
  

• Põhjused: Perifeersed e. otoloogilised (50% pearinglustest)
  
  • BPPV – healoomuline asendivertiigo (50%)
    
  • Vestibulaarne neuroniit ja labürintiit (25%)
    
  • Meniere tõbi (10%)
    
  • Tservikaalne vertiigo
    
  • Vestibulaarne shwannoom
    
  • Perilümfi fistel (s.h. postoperatiivne )
    
  • Ülemise poolringkanali dehistsents
    

Tsentraalse pearingluse põhjused.
Kahjustus on vestibulaarnärvis, ajutüves või kõrgemates närvikeskustes. Tsentraalse (ajukeskustest lähtuva) peapöörituse korral esinevad ka muud neuroloogilised sümptomid, iiveldus ja oksendamine enamasti puuduvad.
Tsentraalne pearinglus:

• Suur- või väikeaju kahjustus
  
• Tavaliselt püsiva iseloomuga
  
• Nüstagm sageli vertikaalne
  
• Pearinglus kergema raskusastmega, väljendub purjus -, ebakindlus-, kõikumistundena
  
• Kuulmislangust ei kaasne
  
• Pea asendi muutmisel vertigo ei muutu, võib esineda iiveldust
  
• Sageli kaasnevad teised neuroloogilised sümpt-d
  
• Põhjused: Tsentraalsed e. neuroloogilised (10%)
  
  • TIA, vertebrobasilaarne isheemia (50%)
    
  • Insult
    
  • Sclerosis multiplex
    
  • Basilaarmigreen
    
  • Infektsioonid: meningiit, entsefaliit
    
  • Posttraumaatiline sündroom
    
  • Krambisünrdoom, epilepsia
    
  • Kasvajad: meningioom , aju metastaasid
    
  • Multisensoorne puudulikkus
    

Diagnoos:

• Anamnees
  
• KNK läbivaatus
  
• Nüstagmide määramine, Dix-Hallpike manööver
  
• Neuroloogiline staatus: Rombergi seis, kordinatsiooni testid jt.
  
• Uuringud
  
  • Toonaudiogramm
    
  • Kuulmise kutsepotentsiaalid (ABR)
    
• CT ja MRT (vajadusel kontrastainega) juhul kui:
  
  • Sümptomid viitavad tsentraalse geneesiga vertiigole
    
  • Ühepoolne mõõdukas/tugev neurosensoorne kuulmislangus
    
  • Kaasneb tugev peavalu
    
  • Kaasnevad neuroloogilised sümptomid
    
  • Riskifaktorite esinemine: kõrge vererõhk, südame isheemiatõbi
    

NB! Umbes ühel-neljandikul patsientidest, kellel pearinglus kestab rohkem kui 48 tundi ja kellel esinevad olulised insuldi riskifaktorid, leitakse hiljem väikeaju insult!
Tasakaaluhäirega patsiendi peamised uurimisvõtted.
Statokineetilised testid:
• Rombergi test
• Käimistest
• Käimistest kaldpinnal
• Näitamiskats
Kuulmis- ja kõneelundite arenguanomaaliad.
Kaasasündinud kaelamassid.
Kaasasündinud (lastel on 54% kõikidest kaela massidest, kõige sagedasem on türeoglossaalne tsüst) ja omandatud (põletikulised moodustised ja kasvajad)
- tuumor – tihke, raskesti liigutatav, valutu
-tsüst – pehme, kergesti liigutatav, supureerumisel väga valulik
Türeoglossaalne tsüst sagedasim kaasasündinud kaela mass, seotud keeleluuga, kilpnäärme laskumisel tekkiv arenguhäire, RAVI kirurgiline eemaldamine koos keeleluu tsentraalse osaga. Rasunäärmete tsüstid arenevad rasunäärmetest selle juha ummistumisest. Süljenäärmete tsüstid – tsüstjas moodustis suupõhjas, võib ulatuda läbi suupõhja lihaste kaelale. Dermoidtsüstid – arenevad epiteeli vale paiknemise tõttu, sisaldavad rasunäärmeid, teisi näärmeid, juukseid, hambaalgmeid. Lümfangioom – lümfisüsteemi arenguhäire, pea ja kaela piirkond, valutu tsüstjas moodustis, ravi – kirurgiline, jälgimine. Hemangioomid – jälgimine, kortikosteroidid, laserravi.
Väliskuulmekäigu puudumisel (atreesia) esinevad probleemid ja rehabilitatsiooni võimalused.
Väliskuulmekäigu haigused

• Väliskuulmekäigu atreesia e. puudumine - Kaasasündinud kuulmekäigu alaareng või puudumine koos kõrvalesta ja keskkõrva anomaaliaga; Sagedus 1: 10 000 – 20 000; 3-5x sagedamini esineb ühepoolselt kui bilateraalselt; Mehed > Naised; Parem > Vasak; Harva pärilik; Esineb mitmete sündroomide puhul (Treacher- Collins , Goldenhar, Crouzon, Mobius, Klippel-Feil jt.)
  

Rehabilitatsioon: Kõrvalesta taastamine

• Enda kudedega
  
• Epiteesia (pildil) – silikoonist protees
  

Väliskuulmekäigu kirurgiline taastamine

• Eelduseks normaalne kesk- ja sisekõrva funktsioon
  

• Väliskuulmekäigu ahenemine : kaasasündinud, omandatud
  
• Võõrkehad, kuulmekäigu vaikummistus
  
• Väliskuulmekäigu põletik (otitis externa)
  
  • Väliskuulmekäigu naha põletik ( nakkushaigus )
    
• Väliskuulmekäigu furunkel – karvanääpsu põletik
  
• Traumad
  
• Kasvajad
  
  • Healoomulised : eksostoosid
    
  • Pahaloomulised : basalioom, lamerakuline vähk
    

Kõrvalesta puudumise (mikrootia, anotia) mittekirurgiline ja kirurgiline ravi.
Kõrvalesta rekonstrueerimine inimese enda roietest võetud kõhredega.
Kõrvalesta haigused

• Kuju anomaaliad
  
  • Anotia – kõrvalesta puudumine, kaasneb ka väliskuulmekäigu puudumine e. atreesia, raskematel juhtudel ka keskkõrva ja kuulmeluude ahela anomaalia . Ravi: väliskõrva taastamine enda kudedega või proteesiaga (epiteesia)
    
  • Mikrotia – väliskõrv on väiksem normist , enamasti ka anomaalne .
    
  • Makrotia – väliskõrv on suurem normist
    
• Asendianomaaliad
  
  • Otapostasis – kõrvalestad hoiavad peast liiga eemale. Ravi: kirurgiline korrektsioon e. aurikuloplastika. Tavaliselt enne kooliminekut või täiskasvanuna vastavalt patsiendi soovile
    
• Traumad – hematoom , haavad, külmetus, põletus . Hematoomid – veri koguneb kõhre ja perikondriumi vahele. Võib areneda kõhre põletik (perikondriit), mis võib viia kõrvalesta armistumise ja deformeerumiseni. Raviks: hematoomi evakuatsioon, rõhkside.
  

• Põletikud
  
• Kasvajad – hea ja pahaloomulised nahakasvajad
  

Kaasasündinud kuulmislanguse põhjused ja klassifikatsioon.
Ema raseduse kulg:

• Teratogeenid
  
• Ema ravimid
  
• Infektsioonid
  
• Tsütomegaloviirus
  
• Toksoplasmoos
  
• Punetised
  

Tüsistunud perinataalne periood:

• Sügav enneaegsus (sünnikaal alla 1500 g)
  
• Loote hüpoksia
  
• Pikaleveninud sünnitus loote väljendunud distressiga (hapnikupuudusega)
  
• Sünnitrauma
  
• Madal Apgari hinne (0–4 palli)
  
• Neonataalne ikterus (hüperbilirubineemia tõttu tehtud verevahetus)
  
• Neonataalsed infektsioonid
  

Läbipõetud infektsioonhaigused :

• Meningiit
  
• Ototoksilised ravimid Aminoglükosiidid
  
• Plaatina derivaadid
  
• Kokkupuude kahjulike teguritega Müra
  

Traumad
Prenataalsed, geneetilised