Kuulmis- ja kõneelundite anatoomia-füsioloogia-patoloogia konspekt (0)

Kuulmis-ja kõneelundite anatoomia, füsioloogia ja patoloogia 1.Kuulmis- ja kõneelundite anatoomia ja füsioloogia Nina- ja ninakõrvalkoobaste anatoomia ja füsioloogia. Nina koosneb välisninast, ninaõõnest ja ninakõrvalurgetest. Välisnina on korrapäratu kuju
ja suurusega, toestik on ülemises osas luuline, alumises osas  kõhreline ja pehme. Eristatkse
ninajuurt, ninaselga, ninaotsa ninasõõrmed ja ninaesikut.  Ninaesikus paiknevatel karvakestel
on kaitsefunktsioon ning välisnina verevarustus on väga hea. Ninaõõs  on eest avatud ninasõõrmete, tagant poolt tagasõõrmete ehk koaanide. Ninaõõnel
eristatakse ninaesikut ja pärisninaõõnt. Ninavahesein jagab ninaõõne kaheks  sümmeetriliseks
pooleks, kumbki pool omakorda jaguneb kolme ninakarbiku varal kolmeks   ninakäiguks -
ülemine,   keskmine   ja   alumine   ninakäik.   Nina   vaheseina   ja   karbikute   vahele   jääb   ühine
ninakäik. Ülemisse ninakäiku avanevad tagumised sõelluurakud a põhiluu-urge.  Keskmisesse
ninakäiku avanevad põsekoobas, otsmikuurke juha ning eesmised ja keskmised  sõelluurakud.
Alumisse   ninakäiku   avaneb   nina-pisarajuha.   Ninaõõs   on   ühendatud   koljuluude 
õhkusisaldavate   urgetega,   need   osalevad   sissehingatava   õhu   soojendamises   ja   on   hääle
rsonaatoriteks.   Ninaõõs on varustatud limaskestaga ning limaskestal eristatakse haistmis ja
hingamispiirkonda. 


Haistmispiirkond   asub   ülemisel   ninakarbikul   ja   ninavaheseina   vastas,   siin   asuvad
haistmisrakud.   Tagasõõrmete   ehk   koaanide   kaudu   on   ninaõõs   ühendatud   ninaneeluga,
Ninaneelu limaskestas   asuvad lümfoidse koe kogumikud paaritu neelumandel ja paarilsied
tõrvemandlid. Neelus ristuvad toidu ja õhuteed, neid reguleeritakse suulaepurje abil, mis suleb
ülemsied hingamisteed ja kõripealse.  Välis-, kesk- ja sisekõrva anatoomia.      Väliskõrv   –   kõrvalest   ja   väliskuulmekäik.   Kõrvalest(a   abil   koondub   helienergia
kuulmekäiku).   Helid   panevad   kuulmekile   võnkuma.   Keskkõrv – trummikile, trummiõõs, kuulmeluukesed, kuulmetõri ja nibujätke. Trummiõõne 3
kuulmeluukest   annavad   helivõnked   edasi   sisekõrva.   Sisekõrv   –  sisekõrvas   on   ühendatud   tasakaaluorgan   ja   kuulmisorgan.   Kuulmissüsteemi
nimetatakse teoks, siin toimub helihelivõngete muundamine närviimpulssideks. Kuulmisnärvi
mööda liiguvad närviimpulsid peaajus oimusagarani, kus asub kuulmiskeskus.  Kuulmisanalüsaator   koosneb: 1.   Väliskõrvast 2.   Keskkõrvast 3.   Sisekõrvast 4. Peaajus olevatest  juhteteedest  ja peaajukoores  (oimusagaras)  asuvast kuulmiskeskusest. Helilained  kanduvad   kõrvalesta   ja   välise   kuulmekäigu   kaudu   trummikilele,   mis   hakkab
võnkuma.   Keskkõrvas   olevad   kuulmeluukesed   suunavad   helivõnked   sisekõrva,   kus
karvarakkude abil tekitatakse närviimpulsid, mis liiguvad kuulmisnärvi kaudu ajutüvesse ja
edasi juhteteede abil oimusagara kuulmiskeskusesse. Nii kuuleme helisid ja kõnet. Kuulmiselundiks on kõrv, millel eristatakse: väliskõrva, keskkõrva, sisekõrva.Väliskõrv
koosneb   kõrvalestast   ja   oimuluuse   minevast   kuulmekäigust.   Kuulmekäigu   pikkuseks   on
umbes 3 cm. Seal paiknevad kõrvavaigunäärmed ja vahel ka karvad .


•   Kõrvalesta   ülesandeks   on   püüda   helisid   ja   suunata   need   kuulmekäiku.   Inimene   ei   ole
võimeline oma kõrvalesta heliallika poole pöörama. •   Kuulmekäigu   lõpus   on   õhuke   pingul   nahk   -   trummikile.   Kuulmekäiku   sattunud   helid
panevad trummikile võnkuma. Trummikile ülesandeks on anda võnkumine edasi keskkõrvas
asuvatele   kuulmeluukestele.   Lisaks   on   trummikile   ülesandeks   kaitsta   keskkõrva   külma   ja
haigustekitajate eest. Keskkõrv kujutab endast õhuga täitetud õõnt,  kus paiknevad kolm väikest luud, mida
nimetatakse   kuulmeluukesteks.   Kuulmeluukesed   -   vasar,   alasi   ja   jalus   on   inimese   kõige
väiksemad luud. Vasar on kokku kasvanud trummikilega. Jalus on seotud teoga. Nende vahele
jääb   alasi.   Kuulmeluukeste   ülesandeks   on   trummikilelt   saadud   heli   võimendamine   ja
edasiandmine sisekõrva. Keskkõrvast algab kitsas umbes 3-4 cm pikkune õhuga täidetud kanal - kuulmetõri.
Kuulmetõri   viib   neelu   ja   selle   kaudu   on   keskkõrv   ühenduses   välisõhuga.   Kuulmetõri
ülesandeks on hoida õhurõhk mõlemal pool trummikilet ühesugusena. Sisekõrv koosneb kolju
sees asuvatest õõntest, milles on juhad ja kotikesed. Ühes õõnes on kuulmiselund ja teises
õõnes tasakaaluelund. Seega on sisekõrv peale kuulmiselundi ka tasakaaluelund. Sisekõrva kuulmiselundiks on tigu. See on spiraalne torukujuline ja luustunud õõs. Teos on
kaks omavahel membraanidega eraldatud ja vedelikuga täidetud kanalit. Poolringjuhades, mõigus ja kotikeses asub tasakaalu - e. vestibulaarelund.  Teojuha on
umbselt lõppev kolmekandiline spiraalne toru, mille üks sein asetseb põigiti teo valendikus.
Teojuha basilaarmembraanis on paralleelsed kiud, nn. kuulmekeeled (u. 24 000). Sisemiste ja välimiste karvarakkude funktsioon. Normaalne sisekõrva funktsioon sõltub:  Sisemistest karvarakkudest, mis kannavad basilaarmembraani  liikumise  energia üle
kuulmisnärvi närvilõpmetele  Välimistest   karvarakkudest,   mis   kannavad   energia   tagasi   basilaarmembraanile.
Funktsioon   on   lävespetsiifiline:   nõrga   helienergia   puhul   kantakse   tagasi   rohkem
energiat   ja   basilaarmembraani   liikumine   võimendub,   tugeva   heli   puhul   vastupidi.
Nimetatud   funktsiooni   kadumist   seostatakse   kiirenenud   helivaljuse   fenomeniga   e.
rekruitmendiga kuulmislanguse korral. Välimised karvarakud – muudavad energia heliimpulsiks. Enamasti on kahjustatud välimised
karvarakud. Retseptorrakkudeks  on karvarakud. Eristatakse sisemisi ja välimisi karvarakke, välimised
paiknevad kolmes reas, sisemisi on ainult üks rida.  Ka spiraalelundi karvarakkudel puuduvad omad närvilõpmed, kuid neil on nii eferentsed kui
aferentsed närvikiud. Selles paiknevad karvarakud on tugirakkudest ümbritsetud retseptorid
ehk kuulmisrakud.  Eristatakse sisemisi ja välimisi karvarakke.  Inimesel on umbes 3500
sisemist  ja  12000 välimist  karvarakku, mis  puutuvad vastu kattemembraani.  Karvrakkude
karvakeste paindumise tagajärjel tekkinud deformatsiooni  tõttu tekivad närviimpulsid, mis


kuulmisnärvi   umbes   30000   kuni   40000   närvikiu   kaudu   edasiseks   töötlemiseks   ajju
suunduvad. Poolringkanalite talitlus. Tasakaaluelundi moodustavad sisekõrva esik- ja poolringkanalid. Luulisi poolringkanaleid on
kolm, need algavad  ja lõpevad ovaalsopises. Poolringkanalid  asuvad üksteisega  ristuvates
tasapindades.   Iga   poolringkanali   üks   algusosa   on   laienenud   ampulliks.   Poolringkanalite
sisepinnal   on   piirkonnad,   kus   paiknevad   tasakaalu   retseptoorsed   rakud.   Need   piirkonnad
sisaldavad   karvrakke   ja   tugirakke.   Keha   liikumise   suuna   ja   kiiruse   muutumine   põhjustab
nende piirkondade massi nihkumise, mis omakorda kutsub esile karvrakkude erutuse. Erutus
kantakse   edasi   tasakaalunärvi   kiududele. Poolringkanalid, poolringkanalite ampullid - registreerivad nurkkiirenduse  Horisontaalne  Tagumine  Ülemine Talitlus:   1. keha asendi liikumisel hakkab vedelik liikuma
2. meelerakkudes tekib erutus
3. erutus kandub tasakaalu närvi mööda peaajju
4. Inimene tunnetab oma keha asendit  Kehaasendi säilitamiseks vajalikud refleksikaared.      Aju töötab reflektoorselt. Refleks on vastus “ärritajale”. Need aitavad organismil kohaneda ja
kahjustumist vältida.  Tingimatud   refleksid   -  kaasasündinud   tahtmatud   reaktsioonid  (imemise-,   neelamise-,
aevastamise-,   imikul   põie   tühjenemise   refleksid   jne),   on   seotud   selja-ja   piklikajuga.
Tingitud refleksid kujunevad kogemuste ja õppimiste põhjal elu jooksul. Need refleksid on
seotud kõrgema närvitalitlusega ja on muutlikumad. Reflekside   abil   hinnatakse   närvisüsteemi   seisundit   ja   määratakse   ka   ravi   nagu   nõelravi,
tsooniteraapia, punktmassaaz. Alkoholismiravil võib kujundada refleksi, kus üksnes alkoholi
lõhn kutsub esile tugeva iivelduse. Asendirefleksid  säilitavad  keha tasakaalu ja  asendit.  Need põhinevad   silmade  ja   naha
retseptorite ning sisekõrva proprioretseptorite ja ka teiste retseptorite saadetavatel impulssidel.
Kui   impulsid   on   jõudnud   ajju,   saadetakse   sealt   nüüd   omakorda   impulsid   mitmesugustele
lihastele, mis üritavad tasakaalu säilitada/taastada. Refleksid   toimuvad   kesknärvisüsteemi   vahendusel.  Refleksi   kulgemise   teed   nimetatakse
refleksikaareks. Refleksikaare osad on: sensoorne närv, mis juhib erutuse kesknärvisüsteemi;
kesknärvisüsteemi vastav keskus,kus signaali töödeldakse; motoorne närv, mis juhib erutuse
kesknärvisüsteemist vastavasse elundisse, näiteks lihasesse. Kui elund reageerib, siis see ongi
vastus   ärritusele.   Kõige   lihtsamad   refleksikaared   koosnevad   vaid   kahest   neuronist,   nagu
näiteks   põlverefleks.   Sellised   refleksid   on   ka   väga   kiired   ja   nende   abil   saab   kontrollida
kesknärvisüsteemi talitlust.


Kõri anatoomia ja füsioloogia.  Kõri paikneb 4. -6. kaelalüli kõrgusel. Häälepilu asetseb 5. kaelalüli kõrgusel  Kõri on ülalt ühendatud sidemetega keeleluuga ja alt rinnakuga  Kõri liigub aktiivselt üles alla ja passiivselt külgsuunas ( elastne ühendus neeluga)  Alates 20.aastast hakkavad kõri kõhred luustuma ja nende elastsus väheneb Kõri koosneb 4 anatoomilisest osast:  Kõhreline skelett, Seesmised lihased , Välimised lihased, Kattev limaskest  Kõri kõhred : Paaritud - kilpkõhr, sõrmuskõhr, kõripealiskõhr . Paaris - pilkkõhred,
talbkõhred, sarvikkõhred Seesmised   lihased: - Funktsiooniks häälepaelte kuju, pinge ja asetuse muutmine. Välimised   lihased   e.kaelalihased: -  Fikseerivad, tõstavad ja langetavad kõri. Kõrgete helide korral ja neelamisel kõri tõuseb,
madalate helide korral kõri langeb  Kõhred on ühendatud rinnakuga, kilpkõhrega, keeleluuga ja koljupõhimiku luudega
välimiste lihaste abil. Stabiliseerivad kõri ja kaudselt mõjutavad häälepaelte asendit  Koosneb   kahest   sümmeetrilisest   kõhreplaadist,mis   on   eesosas   peaaegu   täisnurkselt
omavahel ühendatud. Väljendunud ülemine osa- pomum Adami e.kõrisõlm  Kaitseb pilkkõhri ja häälepaelu  Kilpkõhrenurga sisepinnale kinnituvad häälekurrud  Eespinnal kõri välimiste lihastega ühendatud (m.sternothyreoideus, m.thyreohyoideus)
keeleluu, rinnakuga ja koljuga  Peamine ülesanne on aspiratsiooni vältimine neelamisel.  Neelamisel   keelelihaste   kontrakstioonil   ja   kõri   elevatsioonil   langeb   kõrikaas   taha
kattes kõri Kõri füsioloogia  Klapp,mis   takistab   õhu   ülemäärast   pääsu   ja   väljapääsu   kopsudest   (näit.raskuste
tõstmisel)  Takistab võõrkehade, toidu sattumist alumistesse hingamisteedesse  Jõuliselt eemaldama hingetoru ohustavaid võõrkehi (köhimine)  Artikuleeritud hääle moodustamine e.rääkimine  Heli genereerimine ja resoneerimine e.laulmine  Köhimine ja pingutamine - õhu surumine läbi suletud häälepaelte.  Kõri tugevaim reaktsioon hingamisteede kaitsmisel on larüngospasm. Kõrist lähtuvad reaktsioonid: köha, apnoe, bradükardia, hüpotensioon. 2.Äge ja krooniline keskkõrvapõletik Ägeda keskkõrvapõletiku tekkepõhjused ja riskitegurid.
Ägeda keskkõrvapõletiku puhul on põletikus kuulmekile ja keskkõrva limaskest. 
Kuigi   ägedat   keskkõrvapõletikku   võib   esineda   igas   eas   on   haigestumine   kõige   sagedam 
vanusegrupis 6ndast elukuust kuni 2 aastani. Ägedat kõrvapõletikku esineb kõige sagedamini


külmadel aastaaegadel. Umbes 40 % juhtudest on kõrvapõletik kahepoolne, mida väiksem on
laps, seda suurem on tõenäosus, et põletik on  kahepoolne.
Ägedat keskkõrvapõletikku tekitavad enamusel juhtudest  bakterid, mõnikord ka  viirused.
Põletiku   tekitajad   satuvad   keskkõrva   ülemiste  hingamisteede   kaudu,   nimelt   on   ninaneel
ühenduses keskkõrvaga väikese käigu ehk kuulmetõrve kaudu. 
Kuna äge keskkõrvapõletik tekib tavaliselt ülemiste hingamisteede põletiku ajal või kohe selle
järel, võib näiteks nohu pidada kõrvapõletiku üheks kõige olulisemaks riskiteguriks.
Lisaks soodustavad haigestumist  viibmine lastekollektiivis,  kokkupuude tubakasuitsuga
(vähendab limaskestade  vastupanuvõimet)  ja  suurenenud adenoid  (paikneb ninaneelus ja
häirib kuulmetõrve funktsiooni, milleks on keskkõrva õhutamine).
Võimalikud tüsistused:
• Ägeda keskkõrvapõletiku puhul võib tekkida kuulmekile perforatsioon ehk kuulmekilesse väikese rebendi või
“augu” teke, mille kaudu võib keskkõrvaruumist väljuda mäda. Üldjuhul kasvab tekkinud avaus probleemideta
kinni. Vahel võib perforatsioon püsida pikemat aega pideva mädase vedeliku lekkimisega kõrvast - sel juhul on
tegemist mädase kroonilise keskkõrvapõletikuga.
• Samuti võib otiidi järgselt jääda keskkõrvaruumi vedelik, mis võib tingida kuulmislangust ning soodustada
uute   infektsioonide   teket.   Kroonilise   kõrvapõletiku   teket   soodustab   kuulmetõrvede   blokeerumine   näiteks
suurenenud adenoidide tõttu.
• Harvadel juhtudel võib infektsioon levida ümbritsevatesse kudedesse ja põhjustada põletiku ka neis, nii võib
tekkida näiteks nibujätke põletik ehk mastoidiit, samuti ajukelmepõletik ehk meningiit. Kroonilise keskkõrvapõletiku vormid:
Kroonilise otiidi eelduseks on kuulmetõrve funktsiooni püsiv häire ja seetõttu keskkõrva ja
nibujätkerakustiku halb ventilatsioon. 1. Krooniline mädane keskkõrvapõletik - Krooniline tubotümpanaalne otiit
- Krooniline atikoantraalne otiit 2. Krooniline adhesiivne otiit
2. Kolesteatoom Kolesteatoom ehk pärlkasvaja
Kolesteatoom   võib   mõnikord   olla  kaasasündinud  või   tekkida   näiteks  kroonilise
keskkõrvapõletiku   tagajärjel.   Soodustada   võivad   ka   suurenenud  adenoid  ninaneelus   ja
trauma.
Täpselt teadmata põhjustel moodustub  tasku, mis on täidetud sarvestunud massiga ja mis
suurenedes   täidab   kõrvas   vaba   ruumi.   Suurenedes   hakkab   kolesteatoom  kahjustama
kuulmisluukesi  ja   ümbritsevat  luukude,   võib   levida   ka  sisekõrva  ning   kahjustada
kuulmisnärvi.
Mõnikord   tekib   kolesteatoomile   lisaks   ka  põletik  ning   kõrvast   hakkab  mäda   erituma,
keskkõrva limaskest muutub põletiku tagajärjel paksemaks ja moodustab väljasopistisi ehk
polüüpe. Kõik need muutused kujunevad aastate jooksul. Võimalikud tüsistused:  Kõrva kolesteatoom järk-järgult laieneb, viies kõrvaloleva luukoe
hävitamiseni. Protsessi progresseerumine võib põhjustada luukanali seinte hävitamist, kus näo
närv möödub, mis lõppkokkuvõttes põhjustab selle närvi pareseesi teket.
Kui sigmoidse siinuse seinad on mõjutatud, võib haiguse tulemus olla sinus tromboos. Vanas
kolesteatoomikapslis on selle sees toksiline vedelik, mis kapsli läbimurde tulemusena võib
tungida   subarahnoidaalsesse   ruumi,   mis   põhjustab   aseptilise   meningiidi   tekkimist.   Selle
vedeliku   aju   sisse   tungimise   tulemusena   areneb   patsient   meningoentsefaliidi.   Need
komplikatsioonid võivad põhjustada väga tõsiseid tagajärgi, isegi surma. 3. Kuulmislangus


Kuulmislanguse põhjused ja klassifikatsioon kahjustuse asukoha järgi.
Konduktiivne kuulmislangus: tekib, kui kahjustatud on välis- või keskkõrv ja takistatud on
heli levimine sisekõrva. Eelkõige põhjustab see madalasageduslike helide kuuldavuse langust.
Väliskõrvas võib heli levimise takistuse põhjuseks olla kas vaegummistus või infektsioon,
keskkõrvas   krooniline   põletik   või   limakõrv.   Konduktiivne   kuulmislangus   võib   kergel   või
mõõdukal kujul mööduda või süveneda.
– Takistus helilainetele esineb välis- või keskkõrvas – Sellega häiritud helilainete edasikandumine sisekõrva – Erinevad põhjused:  • väliskuulmekäigu   ummistus   kõrvavaigu,   võõrkehadega,   põletikulise   turse   või sekreediga
• kuulmekäigu kasvajad (eksostoosid) • kuulmekäigu kaasasündinud atreesia või omandatud põletikujärgne stenoos • kuulmekile põletikuline paksenemine, kuulmekile perforatsioon • sekreet (mäda, lima) või granulatsioonid keskkõrvaruumis • kuulmeluude ahela katkemine trauma, kolesteatoomi või kroonilise põletiku tagajärjel • otoskleroos • keskkõrvaruumi kasvajad (n. facialise neurinoom) Sensorineuraalne   kuulmislangus   ehk   Neurosensoorne   KL:  tekib,   kui   kahjustatud   on
sisekõrv ja takistatud on heli edastamine ajju. Eelkõige põhjustab see kõrgsageduslike helide
kuuldavuse langust. Heli ajju edastamise takistuseks võib olla karvarakkude puudumine või
nende kahjustus, mida võivad põhjustada liigne müra, ototoksiliste ravimite tarvitamine või
isegi   mumpsi   ja   meningiidi   põdemine.   Sensorineuraalne   kuulmislangus   on   tavaliselt
pöördumatu, esinedes kergel, mõõdukal, raskel või sügaval kujul. Segatüüpi kuulmislangus: Tekib, kui kahjustused esinevad samal ajal mitmes kõrva osas. Nii
neurosensoorse   kui   konduktiivset   tüüpi   kuulmislanguse   samaaegne   esinemine.   Kõige
sagedasemad põhjused: otoskleroos, krooniline keskkõrvapõletik, kolesteatoom, peatrauma,
oimuluu murd, mõned sisekõrva arenguanomaaliad.
Tsentraalne   KL:  -   Seotud   aju   kuulmiskeskuste   kahjustusega   (insult,   kasvajad,   traumad,
kaasasündinud või teadmata põhjused)
- Eelkõige häirub kõnest arusaamine, heli lokaliseerimise võime
- Võib kaasneda kuulmislangus •Klassifikatsioon raskusastme järgi:
– Kerge 25-40 dB – Keskmine/mõõdukas 40-70 dB – Väljendunud 70-90 dB – Kurtus >90-100 dB •Klassifikatsioon alguse järgi: kaasasündinud või omandatud KL
– Prelinguaalne   (kaasasündinud   kuulmislangus   või   kuulmislangus   enne   kõne omandamist nt. meningiidi tõttu)
– Postlinguaalne (kuulmislangus peale kõne tekkimist, tavaliselt peale 3. eluaastat)  – Vanaduskuulmisnõrkus e. presbyacusis Kuulmiskahjustuse   põhjused   jagunevad   kaasasündinuks   ja   omandatud   languseks
(klassifikatsiooni tekke alguse järgi).  Kaasasündinud kuulmislanguse võivad põhjustada
rasedus-   ja   sünniaegne   hapnikuvaegus,   mitmed   nakkushaigused  (punetised,   süüfilis,


toksoplasmoos,   tsütomegaloviirus),   ema   ja   loote   vaheline   reesuskonflikt   ning   ema
kokkupuude loodet kahjustavate ainetega  (kiniin, talidomiid). Geneetiline kuulmiskahjustus
võib välja kujuneda nii lapseeas kui täiskasvanuna.
Omandatud   kuulmiskahjustuse   teguriteks  on   põhiliselt   põletikud,   müra,   kõrvale
kahjulikud   ravimid,   peatraumad,   koljumurrud.   Lastel   ja   täiskasvanutel   esineb   tihti
keskkõrvapõletikke, mille põdemise järgselt kuulmisfunktsioon tavaliselt taastub. Infektsiooni
levimise   korral   sisekõrva   või   peaaju   piirkonda   võib   kujuneda   vaegkuulmine   või   kurtus.
Täiskasvanutel on kuulmiskahjustuse põhjustajaks ka ealised muutused organismis. Kuulmislanguse klassifikatsioon etioloogia järgi:
- Kaasasündinud KL
50% geneetilised
- 75% mitte-sündroomsed (üle 100 erineva mutatsiooni)
Isoleeritud geneetiline KL, millega ei kaasne ühtegi teist anomaaliat
• Leitud üle 100 erineva mutatsiooni, millest kõik ei ole rutiinselt määratavad
- autosoom-retsessiivsed
- autosoom-dominantsed
- X-liitelised
- mitokondriaalsed
Kõige sagedasem põhjus on mutatsioon Connexin26.
Mondini sündroom: Autosoom-dominantne. Kõige sagedasem isoleeritud kesk- ja sisekõrva
anomaalia.   Iseloomulikuks   on  teo  ja   poolringkanalite  ebanormaalne  laienemine.   Enamasti
iseseisev   anomaalia,   kuid   võib   kaasuda   Pendered   sündroomile.   Progresseeruv
sensorineuraalne KL. Ravi: kohleaarimplantatsioon Prenataalsed (sünnieelne) põhjused:
Infektsioonid: punetised, toksoplasmoos, CMV, herpesentsefalii, süüfilis
Teratogeenid: alkohol, talidomiid, kiiritus, aminoglükosiidid
- Perinataalsed põhjused: enneaegsus, asfüksia, ikterus
- Postnataalsed põhjused: infektsioonid (mumps, meningiit), trauma, kasvajad, ototoksilised
ravimid, autoimmuunsed haigused Omandatud KL: põhjuseks võivad olla kõik eelpool loetletud tegurid, seisundid ja haigused
mis   tingivad   KL.   Sageli   jääb   põhjus   ebaselgeks.   Ei   ole   tingitud   põletikust,   traumast,
kasvajatest, metaboolsetest, vaskulaarsetest ja autoimmuunsetest haigustest.
Vanaduskuulmisnõrkus: Helid ei ole enam nii selged ja on vaiksemad, kõnest arusaamine
raskendatud, eriti müra keskkonnas, kuulmislangus enam väljendunud kõrgete toonide osas,
seetõttu mehe kõne arusaadavam kui naise oma. Mõned helid tunduvad häirivad või liiga
valjud, sageli kaasneb kõrvakohin (vile, pinin)
Mürakahjustus:  Äge - ühekordne tugev heli (plahvatus). Akustiline trauma. Krooniline -
pidev ekspositsioon mürale. Võimalik vanaduskuulmisnõrkuse lisandumine. Iseloomulik on
Carharti hammas (4000 Hz)
Äkk-kurtus (äge neurosensoorne KL)
Otoskleroos
Meniere tõbi Peamised uurimismeetodid kuulmislanguse puhul:
Eristatakse objektiivseid ja subjektiivseid uurimismeetodeid.
Objektiivsed uurimismeetodid:


 Impedantsmeetria:  võimaldab   hinnata   keskkõrva   seisundit   kuulmekile   liikuvuse   ja
keskkõrva rõhu järgi, saab mõõta ka keskkõrvalihasrefleksi, mille kaudu hinnata seda
refleksi vahendavate närviteede olukorda;  Otoakustiliste   emissioonide   registreerimine   (OAE):  võimaldab   hinnata   sisekõrva
funktsionaalset  seisundit,  uuringu käigus registreeritakse  kõrva  antud helisignaalile
vastuseks sisekõrvast tagasi peegeldunud heli;  Ajutüvepotensiaalide   audiomeetria   (BRA):  annab   informatsiooni,   kus   häire
närviteedes täpsemalt paikneb, registreeritakse elektrilist aktiivsust kohleaarnärvist ja
ajutüve piirkonnast;  Helihargitestis ehk WEBER' uuringus  asetatakse vibreeriv helihark patsiendi lagipea
keskjoonele. Normis kuuleb patsient undamist lagipeas, sellisel juhul on Weber´i test
negatiivne. Heli kuulmisel vasaku või parema kõrvaga märgitakse leid vastavalt kas
Weber   vasak   või   Weber   parem:   tümpanomeeter   on   aparaat,   millega   mõõdetakse
kuulmekile   liikuvust   ja   keskkõrva   rõhku,   vastavalt   keskkõrva   õhustatusele   ja
kuulmekile liikuvusele joonistub tümpanogramm kas A, B või C tüüpi;  Stapediuse   refleksi   määramine:  reflekside   hindamiseks   produtseerib   instrument
erineva   sagedusega   konstantse   helitugevusega   heliimpulsi   ja   registreerib   seejärel
kuulmekile elastsuse muutuse;  Audiomeetriline kuulmiskontroll. Subjektiivsed   kuulmisuuringud:  helihargitestid,   sosinkõne,   toonaudiomeetria, kõneaudiomeetria, ülelävelised testid, toonaudiomeetria vabas väljas.. Anamnees: kas kuulmislangus (KL) tekkinud kiiresti või aegamööda, kaasasündinud KL vs.
kõne areng, ühe- või mõlemapoolne KL, kas KL on ühesugune või vahelduva iseloomuga, kas
esineb lisaks kõrvavalu, eritist kõrvast, kõrvakohinat või pearinglust, perekondlik anamnees,
kaasuvad haigused jne.
Kliiniline pilt: väliskuulmekäigu, kuulmekile vaatlus - sekreet, kasvajad, põletik
Helihargitestid: Rinne ja Weberi test
Tümpanomeetria: Kuulmekile liikuvuse või elastsuse määramine rõhusambaga
A-(normaalne),   B-(kuulmekile   ei   liigu,   sekreet,   lima,   granulatsioonid   vms.   lisamass
keskkõrvas,   kuulmekile   tugev   sissetõmbe   või   perforatsioon)   või   C-tüüpi   (Põhjuseks
negatiivne või positiivne rõhk keskkõrvas) tümpanogramm
Audiomeetrilised uuringud:   toonaudiogramm (kuulmislangusega kõrva testimisel levivad helilained tervesse kõrva
ning   ilma   maskeeringuta   saadakse   ebaõiged   kuulmisläved.   Maskeeringu
audioloogiline   mõte   seisneb   selles,   et   müraga   "segatakse"   uuritavale   kõrvale
vastaspoolset kõrva),   kõneaudiomeetria,   OAE - otoakustiliste emissioonide määramine. Otoakustiliste emissioonide näol  on
tegemist   sisekõrvast   (teost)   tagasipeegelduvate   helidega.   Testimise   käigus   lastakse
kõrva erinevaid helisid ning registreeritakse tagasipeegeldunud helid  ABR - kuulmise kutsepotentsiaalide määramine. ABR testimine võrdleb muutusi aju
aktiivsuses erinevate helide puhul. Aitab eristada kohleaarset (sisekõrvaga seotud) ja
kuulmise närvijuhteteede kahjustusega seotud kuulmislangust  Piltdiagnostika (CT ja MRT) Helihargitestid:   Rinne test on negatiivne, kui patsient kuuleb nibujätke juures helihargi heli paremini kui


kõrvalesta ees  ehk kui luujuhtivus on õhujuhtivusest parem. Test on negatiivne konduktiivsel
kuulmislangusel.
Rinne test on positiivne, kui õhujuhtivus on luujuhtivusest parem (normaalkuulmine).
Weberi   ja   Rinne   testiga   saab   diferentsida   konduktiivset   ja   sensorineuraalset   tüüpi
kuulmislangust.
Weberi test – pealaele helihark; ütleb, kumba kõrva heli lateraliseerub. Keskkõrva kahjustus -
heli lateraliseerub  sinna kõrva, kus on konduktiivset  tüüpi kuulmislangus (heli  liigub luu
kaudu haigesse kõrva). Sisekõrva kahjustus – Weber lateraliseerub tervesse kõrva. Kuulmislanguse kirurgilise rehabilitatsiooni võimalused.
Sisekõrva implantaat, BAHA –luukuulmisimplantaat (Paigaldamise põhjuseks väliskõrva ja
keskkõrva   haigus   või   arenguhäire,   mille   põhjustatud   kuulmishäiret   pole   võimalik   muude
meetoditega parandada. Heli viiakse sisekõrva läbi luu. Sisekõrva implantatsiooni näidustused.
Sisekõrvaimplantaat  on   elektriline   seade,   mis   muudab   helisignaalid   elektrilisteks
impulssideks, need impulsid stimuleerivad kuulmisnärvi, kuulmisnärvi kaudu jõuab info aju
kuulmiskeskusesse, seega implantaat võtab kahjustunud kohlea ülesande endale.
Audioloogiliseks kriteeriumiks on sügav kahepoolne kuulmislangus üle 90 dB. Lapsi, kelle
kuulmislangus   on   kõnetsoonis   70-90   dB,   peetakse   samuti   implantatsiooniks   sobivateks
kandidaatideks. Üle 7 aastaste laste valik peab olema väga hoolikas, sest tulemused võivad
olla loodetust tagasihoidlikumad. Teismelised, kellel puudub kuulmiskogemus ja oskus oma
kuulmisjääke kasutada, ei pruugi implantaadiga kohaneda. Täiskasvanute implanteerimisel on
oluline   kõne   olemasolu,   kuulmismälu   ning   kõne   keskkonna   olemasolu.   Esineda   ei   tohi
anatoomilisi  vastunäidustusi,   ei  ole  meditsiinilisi  ega  psühholoogilisi   vastunäidustusi   ning
pereliikmed peavad olema motiveeritud.  Lapsed ja täiskasvanud, kellel tavaliste kuulmisabivahenditega ei saavutada kuulmise
osas rahuldavat tulemust 6 kuu jooksul  Ei esine anatoomilisi vastunäidustusi  Puuduvad meditsiinilised ja psühholoogilised vastunäidustused  Motiveeritud vanemad  Prelinguaalsed kurdid implanteeritakse enne 2 eluaastat Oluline on kõne olemasolu, kuulmismälu, kõnekeskkond. Vastunäidustused:  Neurofibromatoos II, vaimne alaareng, psühoos  Äge põletikuline keskkõrvahaigus  Kuulmekile (püsi)perforatsioon   CT uuringul teo basaalkanali stenoos (meningiidi järgselt)  Varasem radikaaloperatsioon  Kaugelearenenud tümpanoskleroos Kuulmislanguse mittekirurgiline rehabilitatsioon, erinevad kuulmisabivahendid
Püsiva  vaegkuulmise  korral  saab  kasutada  heli   valjendavaid  aparaate  ehk  kuuldeaparaate.
Kuuldeaparaat  on elektrooniline helivõimendaja, mis koosneb mikrofonist, võimendist ja
telefonist.   Energiaallikaks   on   akumulaator   või   patarei.   Mikrofon   võtab   vastu   helilainete
võnked, võimendis tugevdatakse mikrofonist vastuvõetud vooluimpulsid vastavalt abivajaja
kuulmislangusele.   Telefon   muudab   võimendist   tulevad   elektrilised   signaalid   taas


helivõngeteks, mis juhitakse kõrvaotsaku kaudu kuulmekäiku. Kuuldeaparaat on varustatud
veel regulaatorite ja lülititega.
Peale kuuldeaparaadi, mis soodustab vaegkuulja suhtlemist ümbritsevaga, on loodud palju
muid   abivahendeid   kasutamiseks   kõikvõimalikes   olukordades:   telefonid   vaegkuuljatele,
induktsioonvõimendid,   silmusvõimendid,   äratuskellad,   beebiandurid,   signaaliedastajad,
häirekeskused   (alarmi   ja   edastusseade,   personaalne   häire   vastuvõtja),   FM-süsteemid   ja
infrapunase signaali süsteemid.
Kuuldeaparaatide põhilised tüübid:
• TASKUAPARAADID
• KÕRVATAGUSED
• KÕRVASISESED
Täiskõrva ehk CONCHA aparaat
Poolkõrva ehk HALF CONCHA aparaat
Kanali ehk CANAL aparaat
Kuulmekäigusisene ehk CIC aparaat
•Heli ülekande süsteemid (FM) Äkk-kurtuse põhjused ja ravi
Põhjused: Äkk-kurtus on mõne tunni jooksul tekkiv kuulmislangus ühes kõrvas, vähem kui
10% võib esineda mõlemas kõrvas. Täpset tekkemehhanismi ei teata. 
Arvatakse   et   tegemist   võib   olla   kas   sisekõrva   hetkelise   verevarustuse   häirega,   või   on
tekitajaks  viirused- (mumps, leetrid,  punetised;  samuti gripi- ja adenoviirused).  Mõnikord
eelneb   kurtusele   ka   trauma   või   õhurõhu   kiire   muutus   (sukeldumine,   lendamine).   Äkk-
kuulmislangusega   isikutel   võib   esineda   ka   kõrgvererõhutõbi   ja   halb   emotsionaalse   stressi
taluvus. Trummiakna membraani rebenemist on kirjeldatud ka seoses tugeva aevastamisega.
Tulemuseks on sisekõrva kahjustus, mille tagajärjel tekib kuulmislangus. 
Tavaliselt on kuulmislangus pöörduv, vertiigo lisandumine halvendab paranemise prognoosi. 
Kaebused:  Põhiliseks sümptomiks on mõne tunni jooksul tekkiv kuulmislangus. Tavaliselt
märgatakse hommikul ärgates, et ühest kõrvast on kuulmine halb või puudub hoopis. 
Mõnikord kaasneb ka pearinglus, survetunne ja kohin haiges kõrvas, mis on tingitud sisekõrva
ärritusest.   Umbes   10-14   tunni   jooksul   hakkab   osadel   inimestel   kuulmine   taastuma.
Madalsagedusliku   kuulmislangusega   inimesed   paranevad   paremini,   rahuldavalt   või   hästi
paraneb 40-70% haigetest, kuni 30% ei parane üldse. 
Dgn: Vaatlus. Toonaudiogramm. 
Ravi: Kõige olulisem on lamamisreziim kuni nädal aega. Kasutatakse lisaks ka verevarustust
parandavat ravi ning vitamiine. 4. Kõrvakohin ja pearinglus
Kõrvakohina subjektiivsed ja objektiivsed põhjused. 
Kõrvakohin ehk tinnitus on heli kuulmine ilma objektiivse välisärrituseta. Seega on tegemist
inimese enda subjektiivse tajuga, kuulmis- või närvisüsteemis tekkinud signaaliga ehk „aju
muusikaga“.   Esineda   võib   ka   objektiivse   põhjusega   pulseeriv   kõrvakohin   (nt   veresoonte
muutuste tõttu sisekõrvas). Põhjused: mistahes kuulmissüsteemi osa, ebanormaalsed veenid,
kaelalüside   muutused,   süsteemsed   haigused,   psühhofüsioloogilised,   traumajärgne,   Menieri
tõbi, otoskleroos, toksilised ained, ravimid. Kõrvakohina mittemedikamentoosne ravi (rehabilitatsioon). 
psühhoteraapia,   akupunktuur,   heliteraapia,   rahvameditsiin   (naistepuna,   hõlmikpuu,
piparmünt), tinnituse maskerid, tinnitus retaining therapy – ümberõpperavi meetod.


Morbus Meniere puhul esinevad kaebused. 
Menieri triaad: kuulmislangus, pearinglus, tinnitus. Iseloomulik on, et haigus algab madalate
toonide halvast kuuldavusest. Tasakaaluhäireid põhjustav sisekõrva haigus. Pearingluse tõttu
esineb tihti ka iiveldust ja oksendamist, mis aga ei anna haigele kergendust.  Häirivaks on ka
surumistunne haiges kõrvas ning kohin ehk tinnitus. 
Meniere’i haiguse atakiga haige on väga ärritunud, tal on raske silmi lahti hoida, kuna silmade
liigutamine kutsub esile pearingluse süvenemise ning enesetunde halvenemise. 
Kuulmislangus võib samuti ilmneda koheselt, kuid seda alati koheselt ei märgata, kuna teine
kõrv on tavaliselt korras. Haiguse atakk kestab mõnest tunnist kuni ööpäevani ning vaibub
järk-järgult. Perifeerse pearingluse põhjused. 
Kahjustus on sisekõrvas. 
Perifeerne pearinglus:  Seotud labürindi ja vestubilaarnärvi häire või kahjustusega  Esineb hoogudena, mis korduvad  Enamasti horisontaalne nüstagm  Süveneb pea asendi muutmisel  Keskmiselt või tugevalt väljendunud vertiigo, kaasneb tugev iiveldus ja oksendamine  Võib kaasneda kuulmislangus Põhjused: - Perifeersed e. otoloogilised (50% pearinglustest)  BPPV – healoomuline asendivertiigo (50%)  Vestibulaarne neuroniit ja labürintiit (25%)  Meniere tõbi (10%)  Tservikaalne vertiigo  Vestibulaarne shwannoom  Perilümfi fistel (s.h. postoperatiivne)  Ülemise poolringkanali dehistsents Tsentraalse pearingluse põhjused. 
Kahjustus   on   vestibulaarnärvis,   ajutüves   või   kõrgemates   närvikeskustes.   Tsentraalse
(ajukeskustest lähtuva) peapöörituse korral esinevad  ka muud neuroloogilised  sümptomid,
iiveldus ja oksendamine enamasti puuduvad. 
Tsentraalne pearinglus:
– Suur- või väikeaju kahjustus – Tavaliselt püsiva iseloomuga – Nüstagm sageli vertikaalne – Pearinglus kergema raskusastmega, väljendub purjus-, ebakindlus-, kõikumistundena – Kuulmislangust ei kaasne – Pea asendi muutmisel vertigo ei muutu, võib esineda iiveldust – Sageli kaasnevad teised neuroloogilised sümpt-d Põhjused: Tsentraalsed e. neuroloogilised (10%)
– TIA, vertebrobasilaarne isheemia (50%) – Insult – Sclerosis multiplex – Basilaarmigreen – Infektsioonid: meningiit, entsefaliit – Posttraumaatiline sündroom – Krambisünrdoom, epilepsia – Kasvajad: meningioom, aju metastaasid


– Multisensoorne puudulikkus Diagnoos:
• Anamnees • KNK läbivaatus • Nüstagmide määramine, Dix-Hallpike manööver • Neuroloogiline staatus: Rombergi seis, kordinatsiooni testid jt. Uuringud:  Toonaudiogramm  Kuulmise kutsepotentsiaalid (ABR) CT ja MRT (vajadusel kontrastainega) juhul kui:  Sümptomid viitavad tsentraalse geneesiga vertiigole  Ühepoolne mõõdukas/tugev neurosensoorne kuulmislangus  Kaasneb tugev peavalu  Kaasnevad neuroloogilised sümptomid  Riskifaktorite esinemine: kõrge vererõhk, südame isheemiatõbi NB!  Umbes ühel-neljandikul patsientidest, kellel pearinglus kestab rohkem kui 48 tundi ja
kellel esinevad olulised insuldi riskifaktorid, leitakse hiljem väikeaju insult! Tasakaaluhäirega patsiendi peamised uurimisvõtted.
Statokineetilised testid:
• Rombergi test
• Käimistest
• Käimistest kaldpinnal
• Näitamiskats 5. Kuulmis- ja kõneelundite arenguanomaaliad
Väliskuulmekäigu   puudumisel   (atreesia)   esinevad   probleemid   ja   rehabilitatsiooni
võimalused. 
Väliskuulmekäigu haigused:  Väliskuulmekäigu atreesia e. puudumine - kaasasündinud kuulmekäigu alaareng või
puudumine   koos   kõrvalesta   ja   keskkõrva   anomaaliaga;   Sagedus 1: 10 000 – 20 000; 3-5x sagedamini esineb ühepoolselt kui bilateraalselt;
Mehed > Naised; Parem > Vasak; Harva pärilik; Esineb mitmete sündroomide puhul
(Treacher-Collins, Goldenhar, Crouzon, Mobius, Klippel-Feil jt.) Rehabilitatsioon: kõrvalesta taastamine
– Enda kudedega – Epiteesia (pildil) – silikoonist protees Väliskuulmekäigu kirurgiline taastamine
– Eelduseks normaalne kesk- ja sisekõrva funktsioon  Väliskuulmekäigu ahenemine: kaasasündinud, omandatud  Võõrkehad, kuulmekäigu vaikummistus  Väliskuulmekäigu põletik (otitis externa)  Väliskuulmekäigu naha põletik (nakkushaigus)  Väliskuulmekäigu furunkel – karvanääpsu põletik  Traumad


 Kasvajad
–Healoomulised:   eksostoosid –Pahaloomulised: basalioom, lamerakuline vähk Kõrvalesta puudumise (mikrootia, anotia) mittekirurgiline ja kirurgiline ravi. 
Kõrvalesta rekonstrueerimine inimese enda roietest võetud kõhredega. 
Kõrvalesta haigused
•Kuju anomaaliad  Anotia – kõrvalesta puudumine, kaasneb ka väliskuulmekäigu puudumine e. atreesia,
raskematel juhtudel ka keskkõrva ja kuulmeluude ahela anomaalia. Ravi: väliskõrva
taastamine enda kudedega või proteesiaga (epiteesia)  Mikrotia – väliskõrv on väiksem normist, enamasti ka anomaalne.  Makrotia – väliskõrv on suurem normist •Asendianomaaliad  Otapostasis – kõrvalestad hoiavad peast liiga eemale. Ravi: kirurgiline korrektsioon e.
aurikuloplastika. Tavaliselt enne kooliminekut või täiskasvanuna vastavalt patsiendi
soovile  Traumad – hematoom, haavad, külmetus, põletus. Hematoomid – veri koguneb kõhre
ja   perikondriumi   vahele.   Võib   areneda   kõhre   põletik   (perikondriit),   mis   võib   viia
kõrvalesta   armistumise   ja   deformeerumiseni.   Raviks:   hematoomi   evakuatsioon,
rõhkside. •Põletikud
•Kasvajad – hea ja pahaloomulised nahakasvajad Kaasasündinud kuulmislanguse põhjused ja klassifikatsioon.
Kaasasündinud   kuulmislanguse   võivad   põhjustada   rasedus-   ja   sünniaegne   hapnikuvaegus,
mitmed nakkushaigused (punetised, süüfilis, toksoplasmoos, tsütomegaloviirus), ema ja loote
vaheline   reesuskonflikt   ning   ema   kokkupuude   loodet   kahjustavate   ainetega   (kiniin,
talidomiid). Geneetiline kuulmiskahjustus võib välja kujuneda nii lapseeas kui täiskasvanuna.
Kuulmislanguse klassifikatsioon etioloogia (haigusepõhjuseõpetus) järgi:  Kaasasündinud KL (50% geneetilised)  75% mitte-sündroomsed (üle 100 erineva mutatsiooni) Isoleeritud geneetiline KL, millega ei kaasne ühtegi teist anomaaliat
Leitud üle 100 erineva mutatsiooni, millest kõik ei ole rutiinselt määratavad  Autosoom-retsessiivsed  Autosoom-dominantsed  X-liitelised  mitokondriaalsed Kõige sagedasem põhjus on mutatsioon Connexin26
kodeerivas   geenisn   GJB2   (Moodustab   50%   mittesündroomsetest   KL-st.   Retsessiivselt
päranduv.   Kuulmislangus   on   erineva   raskusastmega.   Connexin   on   valk   mis   moodustab
rakkude vahel kanali ioonide ja molekulide transpordiks. Mutatsiooni saab määrata)
Mondini sündroom: Autosoom-dominantne. Kõige sagedasem isoleeritud kesk- ja sisekõrva
anomaalia.   Iseloomulikuks   on  teo  ja   poolringkanalite  ebanormaalne  laienemine.   Enamasti
iseseisev anomaalia kuid võib kaasuda Pendered sündroomile. Progresseeruv sensorineuraalne
KL. Ravi: kohleaarimplantatsioon. 25% sündroomsed (üle 400 erineva sündroomi)
Ema raseduse kulg: 
•  Teratogeenid • Ema ravimid • Infektsioonid


• Tsütomegaloviirus • Toksoplasmoos • Punetised Tüsistunud perinataalne periood: 
• Sügav enneaegsus (sünnikaal alla 1500 g) • Loote hüpoksia • Pikaleveninud sünnitus loote väljendunud distressiga (hapnikupuudusega) • Sünnitrauma • Madal Apgari hinne (0–4 palli) • Neonataalne ikterus (hüperbilirubineemia tõttu tehtud verevahetus) • Neonataalsed infektsioonid Läbipõetud infektsioonhaigused:
• Meningiit • Ototoksilised ravimid Aminoglükosiidid • Plaatina derivaadid • Kokkupuude kahjulike teguritega Müra Traumad
Prenataalsed, geneetilised 6. Suu ja neelu haigused
Ninaneelumandlite hüpertroofia sümptomid, varased ja hilistüsistused.
Adenoidi hüpertroofia on ninaneelus paikneva adenoidi suurenemine, mida esineb lastel kuni
puberteedini;   täiskasvanutel   adenoid   atrofeerub  (kui   täiskasvanul   esineb,   kontrollida
maliigsuse suhtes). 
Ninaneel,   kus   adenoid   paikneb,   on   ühenduses   ninaõõnega   ja   kuulmetõrve   kaudu   ka
keskkõrvaga. Adenoidi hüpertroofiat ei saa iseenesest pidada haiguseks, kuna kõikidel lastel
suurenenud adenoid kaebusi ei põhjusta. 
Kaebused:  Lastel  esineb ka  nn füsioloogiline  ninaneelumandli  hüpertroofia.  Osadel lastel
põhjustab   adenoid   aga   suurenedes   oma   asukoha   tõttu   ninahingamistakistust   ja   keskkõrva
ventilatsiooni häirumist. Ninahingamise takistuse tõttu esineb suuhingamine, norskamine ja
ninakinnisus. Sageli esinev/korduv  nohu ja põskkoopapõletikud. Kuna kõrva ventilatsioon on
häiritud, võivad esineda ka korduvad keskkõrvapõletikud. Laps on magamatusest loid; esineb
nn. „adenoidne nägu“: laps on kahvatu, loid ja hingab läbi avatud suu. 
Dgn: eesmine/tagumine rinoskoopia ja neelu vaatlus, lõplik diagnoos röntgenülesvõte. 
Ravi:  adenoidektoomia.   Mõningatel   juhtudel   on   lisaks   vajalik   ka   kuulmekilesse   šuntide
paigaldamine keskkõrva ventilatsiooni parandamiseks.
Tüsistused:  adenoidne   nägu,suurenenud   adenoid   takistab   kuulmetõrve ventilatsioonifunktsiooni   tekitades   keskkõrvapõletikke,   suuhingamine,   norskamine,
ninakinnisus, nohu, põskkoopapõletikud, kõrvavalu, loidus. 7. Uneapnoehaigus ehk unelämbumistõbi
Uneapnoe  on  une   ajal   tekkiv   hingamiskatkestus   (magamisaegne   hingamatuse   sündroom).
Uneapnoe on uneaegne hingamisseiskus kestusega 10 sek või enam.
Uneapnoehaigus ehk unelämbustõbi on kui uneaegseid hingamiskatkestusi esineb sageli või
need on liiga pikad, pohjustades paevaseid häireid. Lühikesi hingamiskatkestusi esineb ka
normaalse une ajal.
Klassifikatsioon: 1. obstruktiivne   uneapnoe   -   hingamisseiskus   on   põhjustatud   hingamistee   neeluosa kokkuvajumisest, hoolimata hingamislihaste pingutuse olemasolust


2. tsentraalne   uneapnoe   -   hingamisseiskus   on   põhjustatud   hingamislihaste   pingutuse puudumisest 3. segatüüpi uneapnoe - algab obstruktiivse apnoega ja läheb üle tsentraalseks apnoeks või algab tsentraalsena ja läheb üle obstruktiivseks 4. unehüpopnoe - õhuvoolu vähendamine hingamisteedes ≥ 50% Apnoe/hüpopnoe indeks ja sellele vastavad raskusastmed.  
Unehüpopnoe – õhuvoolu vähenemine hingamisteedes ≥ 50%
AHI – apnoe/hüpopnoe indeks – apnoede + hüpopnoede arv ühes tunnis
Tüüpilisemalt   kujuneb   uneapnoe   välja   üle   35   aasta   vanustel   ülekaalulistel   meestel   ja
postmenopausis naistel. AHI alusel jaotatakse uneapnoehaigus kolmeks raskusastmeks (AHI
< 5 on normaalne uneaegne hingamine): 1. AHI = 5-15 – kerge raskusastme uneapnoe haigus
2. AHI = 15- 30 – keskmise raskusastme uneapnoe haigus
3. AHI ≥ 30 – raskeastme uneapnoe haigus Uneapnoe peamised diagnoosimismeetodid, mõõdetavad unekvaliteedi näitajad.
Uneapnoe diagnoosimiseks tehakse polüsomnograafika (PSG) standarduuring, mille käigus
registreeritakse üheaegselt une staadiumeid, südame tööd, vere hapnikusisaldust, kehaasendit,
suu-nina õhuvoolu, rindkere hingamist, diafragmaalhingamist ja ka norskamist. See uuring on
vajalik selleks, et välja selgitada, milline on uni ja kui raske on uneapnoe. PSG sisaldab:  1. EEG   ehk   elektroentsefalograafia EOG   ehk   elektrookulograafia EMG ehk elektromüograafia Need   on   vajalikud   une   latentsiaja   hindamiseks   pindmise,   sügava   une   ja   REM-une
proportsioonide ja ajalise kestuse väljaselgitamiseks. 2. Suu-nina   õhuvoolu   registreerimine Rindkere   hingamise   registreerimine Diafragmaalhingamise registreerimine Need   on   vajalikud   obstruktiivse   ja   tsentraalse   apnoe   diferentseerimiseks   ja   AHI
väljaselgitamiseks. 3. Norskamisheli registreerimine – norskamise ajaliseks objektiviseerimiseks
3. Kehaasendi registreerimine – apnoe ja kehaasendi seose selgitamiseks
3. EKG ehk elektrokardiograafia – südametegevuse hindamiseks
3. Pulssoksümeetria – pulsisageduse ja hapniku desaturatsiooni hindamiseks Uneapnoe puhul esinevad päevased ja öised kaebused. 
PÄEVASED   KAEBUSED:  päevane   väsimus,   hommikune   peavalu,   ärgates   kõrgenenud
vererõhk,   päevased   suigatused,   mäluhäired,   keskendumisvõime   raskused,   meeleoluhäired,
impotentsus või libiido vähenemine
ÖISED KAEBUSED:  tugev norskamine, hingamiskatkestused, rahutu uni, öine higistamine,
südamekloppimisega   ärkamised,   sagenenud   öine   urineerimine,   suukuivus,   halb   maitse,
kõrvetus. Põhiliseks sümptomiks on tugev valjuhäälne norskamine une ajal. Halb, rahutu uni (pidevad
hingamisseisakud äratavad üles ja ei lase sügaval unel tekkida)  ning košmaarsed unenäod
(tingitud   hapnikupuudusest).   Hommikune   peavalu  (hapnikupuudusest)  ja   päevane   unisus.
Üsna sageli esineb hommikune neeluvalu ja tükitunne kurgus, mis on tingitud pehme suulae


vibratsioonitraumast.   Võib   esineda   ka   sagedasi   hingamisteede   põletikke.   Tihti   kaasneb
uneapnoe   puhul   kõrge   vererõhk   (50%),   südamekaebused  (hapnikupuudus   on   südamele
koormav) ning kehakaalu tõus (apnoe tingimustes ainevahetus aeglustub).  Uneapnoe põhjuslik ravi.
Mittekirurgiline ravi hõlmab elustiili muutmist (kaalu langetamist, püüda magada küljel või
kõhuli   (apnoe   esineb   mõnikord   vaid   selili   asendis),   mitte   kasutada   unerohtusid   ja   õhtuti
alkoholi,   kuna   siis   hingamisteed   lõtvuvad   ning   selle   tagajärjel   apnoed   sagenevad   ja
pikenevad).
Põhiline on mehhaaniline abivahend (CPAP) magamise ajaks, hoiab rõhu abil h-teed lahti.
Uneapnoe mittekirurgilise meetodi rajajana on ajalukku lainud C.E. Sullivan , kes uneaegse
hingamistee   kollapsi   ärahoidmiseks   võttis   1981.   a.   kasutusele   kestva   positiivse   õhurohu
aparaadi ehk CPAP aparaadiga (Continuous Positive Airway Pressure).
Kirurgilise ravi  võib jagada neelu avardavateks operatsioonideks (lõigatakse pehmesuulagi
väiksemaks   ja   vajadusel   eemaldatakse   ka   kurgumandlid),   ninahingamist   taastavateks
operatsioonideks   (ninavahesina   kõverduse   likvideerimine),   lõualuu-kirurgiaks   (püütakse
korrigeerida nt. väikest lõuga, kasutatakse väga harva). Laste norskamise põhjuseid on kaks: hüpertroofiline  adenoid või hüpertroofiline  tonsilliit.
Rohkematel põhjustel lapsed ei norska.  8. Hääle- ja neelamishäired
Inimhääl tekib hingamis- ja hääleelundite koostöö tulemusena. Kõris asuvate häälepaeltega
tekib alghääl. Hingamissüsteemi ülesandeks on tagada vajalikul hulgal ja piisava rõhuga õhk,
et panna häälepaelad vibreerima. Kõri, neel, suuõõs ja ninaõõs muudavad ja võimendavad
häält, andes sellele iseloomuliku kõla.
Hääle olemasolu ja kasutamine on enamasti teadvustamata ning iseenesestmõistetav, mistõttu
ei pöörata häälele tähelepanu enne, kui hääle omadused muutuvad (nt on käre, jõuetu) või
hääle kasutamisel tekivad probleemid (nt hääl väsib). Esinemissagedus
Häälehäirete   esinemissagedus   erinevates   vanusegruppides   on   kõrge:   häälega   esineb
probleeme 11-30%-l täiskasvanutest (nt õpetajatest on hääleprobleeme koguni 60%-l) ning 6-
11%-l lastest (mõnede uurijate hinnangul koguni kuni 21,6%-l).
Põhjused, soodustavad tegurid
Häälehäire põhjus võib olla sünnipärane (nt suulaelõhe), hingamissüsteemi või kõripiirkonna
trauma   (nt   intubatsiooni   tagajärjel),   süsteemne   haigus   (nt   Parkinsoni   tõbi),   kõri   mõjutav
haigus (nt papilloomviirus). Sagedasim häälehäire põhjus on siiski hääle väärkasutamisest
tingitud   häälekurdude   trauma.   Hääle   väärkasutamine   on   kas   hääle   liialt   palju   ja   valju
kasutamine või ebaefektiivne/vale kasutamine.
Häälehäire  kujunemisele  aitavad  kaasa halb  rüht/sundasendis töötamine,  saastunud õhus /
müras rääkimine, tervist kahjustav elustiil/harjumused, haigused (nt reumatoidartriit), mõned
ravimid (nt ß-blokaatoreid sisaldavad ravimid).
Hääle kurnatuse korral esinevad samad tunnused, mis kurgu või neelupõletikugi puhul: kurk
on kibe, neelatamine valus, on pingetunne, kõnelemine nõuab pingutamist, esineb köhaärritus,
väsimustunne, hääl katkeb,  tekib õhupuudus. Kui kurnatus kordub või hääl jääb  ära (2-3
nädalaks), on tegemist häälehäirega.
Häälehäire   diagnoosi  paneb/   kinnitab   enamasti   kõrva-nina-kurguarst.   Arst   teostab
kõrivaatluse   (kõripeegli,   larüngoskoobi   vm   abil),   et   hinnata   kõri   struktuure   ja   talitlust.


Logopeed   hindab   hääle   omadusi,   hääle   kestvust,   kõnehingamist,   artikulatsiooniaparaadi
liikuvust, kõrilihaste seisundit. Kõrivähi tekkepõhjused, kaebused ja ravijärgne rehabilitatsioon.
Peamiseks   kõrivähi   riskifaktoriks   on   suitsetamine   ning   just   neil   isikutel   esineb   kõrivähki
seitse korda sagedamini  kui mittesuitsetajatel.  Kui minevikus  oli see reeglina  mehi  tabav
probleem,   siis   seoses   naiste   suurenenud   suitsetamisega,   on   neilgi   hakanud   kõrivähki
haigestumine kiiresti tõusma. Eestis ei esine kõrivähki väga sageli.
Tekkepõhjused- ja mehhanismid
Lisaks eelpool nimetatud suitsetamisele, tuuakse riskifaktorina ära ka suitsutatud ja grillitud
toitude   söömine.   Nagu   paljude   teiste   kasvajate   puhul,   pole   ka   kõrivähi   tekkemehhanism
praeguseks täiesti välja selgitatud.
Kõige rohkem esineb kõrivähki kõripealise piirkonnas  (seal, kus on anatoomiline ühendus
söögitoru ja hingetoru vahel). Sümptomid ehk avaldumine
Reeglina   avaldub   kõrivähk   kliiniliste   sümptomitega   suhteliselt   hilja   ning   need   olenevad
kasvaja   suurusest   ning   paiknemisest.   Erinevad   sümptomid   sõltuvad   sellest,   millistele
kõrvalasuvatele organitele kasvaja peale surub või läbi kasvab.
Hiliste   sümptomitena   täheldatakse   takistust   neelamisel   (kasvaja   surub   söögitorule),   hääle
muutust   (haaratud   on   häälepaelad   või   neid   varustav   närv),   häälekat,   vilistavat   hingamist
(kasvaja surub hingetorule), kõrvavalu (närvi haaratus) ning kaelal katsutavat lisamassi. Vähihaigete   rehabilitatsioon  viiakse   läbi   nii   pärast   põhiravi   lõppu   kui   ka   kiiritus-   ja
keemiaravi kuuride vahel. Taastusravi ravi ajal võimaldab patsientidel enne järgmist ravikuuri
toime tulla teraapia soovimatute mõjudega ja taastada tugevus.  kinesioteraapia   -   füüsilise   taastusravi   meetod   lihasjõu   suurendamiseks,   üldiseks
vastupidavuseks, motoorsete häirete kõrvaldamiseks;  logopeediline   ravi   (logopeediline   teraapia)   -   neelamis-   ja   kõnefunktsiooni   häirete
korrigeerimine  neuroonkoloogilise  patoloogiaga patsientidel,  pea- ja kaelapiirkonna
kasvajatega; Neelamine on keerukas tegevus mis eeldab paljude lihaste koostööd. Nii nagu närvisüsteemi
kahjustusel   võib   häiruda   käte   ja   jalgade   liikumine   (tekib   halvatus,   kohmakus),   võivad
kannatada   ka   neelamisliigutused.  Neelamishäiret   nimetatakse   düsfaagiaks.   Kõige
sagedasem   düsfaagia   tekke   põhjus   on   insult   (ligikaudu   pooltel   juhtudel),   kuid
neelamisprobleemid võivad tekkida ka ajutrauma, -kasvaja, neurodegeneratiivsete haiguste,
dementsuse   ja   mitmete   teiste   haiguste   puhul.   Tüsistuste   vältimiseks   on   soovitav   alustada
neelamisteraapiaga võimalikult vara. Neelamise hindamise viib läbi logopeed, selgitades välja, milline on patsiendi üldseisund,
koostöövõime, neelamisega seotud kraniaalnärvide funktsioon ning kõne kvaliteet. Samuti
hindab   logopeed   vedelike   ja   tahke   toidu   neelamise   ohutust,   tarbitud   koguste   piisavust   ja
käitumise   turvalisust   söömise   ajal.   Keerukamatel   juhtudel   on   neelamisfunktsiooni   vajalik
hinnata videofluoroskoopilise uuringuga. Teraapia eesmärgid on:  vajaliku vedeliku ja toitainete koguse tagamine patsiendile,  aspiratsioonist tingitud tüsistuste (kopsupõletik) vältimine,  võimalusel neelamise taastamine.


Neelamisteraapias eristatakse kahte suunda:  häire   kompenseerimine:   siia   kuuluvad   erinevad   keha-   ja   peaasendid   ning
käitumuslikud strateegiad, mis võimaldavad turvaliselt neelata, suuhügieeni tagamine,
samuti toidu ja vedeliku konsistentsi muutmine, raskematel juhtudel nasogastraalsondi
või gastrostoomi kaudu toitmine jt;  neelamisfunktsiooni   taastamine:   erinevad   harjutused   lihasjõu   ja   liigutuste
koordinatsiooni   parandamiseks,   samuti   tundlikkuse   taastamiseks   suu-   ja
neelupiirkonnas. Kui düsfaagiaga patsient suudab süüa / juua suu kaudu, on oluline rakendada turvalise
neelamise võtteid:  rahulik keskkond, lisaaeg, keskendumine söömisele,  istuv asend (90 kraadi), pea kergelt ettepoole kallutatud,  kohandatud nõud (nt düsfaagia joogitops, väiksem lusikas),  väiksemad suutäied, lonksud,  uut suutäit ei võeta enne, kui eelmine on alla neelatud,  köha korral peatada söömine-joomine,  vältida toite-jooke, mille neelamine tekitab raskusi.