Ko�ne- ja kuulmiselundite fu�sioloogia ja patoloogia (0)

Kõne- ja kuulmiselundite füsioloogia ja patoloogia SALME SIBUL 1. NINA 1.1. NINA FÜSIOLOOGIA Nina on hingamistee osa, haistmis-, resonants- ja refleksorgan ning alumiste hingamisteede 
kaitseorgan. Oluline häälekõla tekkel (resonants). Nina on tolmufilter, milles on oluline osa 
ripsepiteelil (oleneb, kas ninna sattunud osakesed peetakse kinni või satuvad alumistesse 
hingamisteedesse). Ninahingamine- nii sisse kui välja hingatakse nina kaudu. Suuhingamine- rindkere liigutuste ulatus väheneb, kopsusid ventileeritakse puudulikult. Hingamisteede kaitseks on ka haistmine. Nina kui refleksorgan. Ärritava aine sattumisel ninna eemaldub see reflektoorselt aevastamiselt. Perifeeriast ninna- sooja 
jalaga külmale põrandale astumine vallandab aevastamise. Ninahingamistakistuse põhjused: nina deformatsioonid; ninaõõnelimaskesta põletikulised haigused; 
adenoidid; võõrkehad ninas: ninakasvajad. Ninahingamise takistuse korral muutub hääletämber, tekib 
kinnise nina kõla. Funktsionaalsed põhjused: kõnekõla. Nt adenotoomiajärgne pehmesuulae kontraktsioon, mil 
ninahingamine on vaba, kõnekõla muutunud, eriti nasaalide (l, n, ng) ja vokaalide osas.  Ninaõõne ehituses tingitud häälekvaliteedi muutused
Rinolaalia ehk ninahääldus on kõnepuue, millele on iseloomulik ninaõõne (resonaatori) ebanormaalne
kõla kõnelemisel. Rinolaalial on kaks vormi: 1. avatud nina hääldus. Fonatsioonil jääb ühendus suu- ja ninaõõne vahele (suulaelõhe). Võib  olla kaasasündinud, omandatud. 2. suletud nina hääldus. Põhjuseks võivad olla kõik ninaõõne haigused. Ninakõrvalkoobaste (siinuste) füsioloogia. Vastsündinul on sõelluurakud, põsekoopad arennevad 5.-6. eluaastaks, kuid vahel on need juba 
arenenud väikelapseeas. See selgub tavaliselt nende haigestumisel. Otsmikukoopad arenevad 20.-25. 
eluaastaks. Põsekoopad osalevad nina kaitsefunktsioonis (õhu soojendamine). 1.2. NINAHAIGUSED Juhtsümptomiks on nohu, ninahingamise takistus ehk ninasulgus. 


Kongenitaalne sadulnina
Ninaõõs on ahenenud, st raskeneb ninahingamine ja tekib suletud nina hääldus e rhinolalia clausa. 
Omandatud sadulnina on trauma või süüfilise tagajärg. Suulaelõhe korral on ninaõõs ühenduses 
suuõõnega, selle tõttu tekib avatud nina hääldus e rhinolalia aperta. Ravi: kirurgiline ja logopeediline. Ninaluude fraktuur
Kukkumine nina peale või löök vastu nina. Ninahingamine puudub. Arst reponeerib ninaluud õigesse 
asendisse, taastades ninakuju ja ninahingamise.  Võõrkeha ninas
Ninahingamise takistus, suletud nina kõla. Väljahingatava õhu lehk. Arst eemaldab, ei tohi lükata 
neelu, muidu võib põhjustada lämbumist ja sattuda kõrri.  Ninafurunkul
Äge ninaesiku kasvanääpsupõletik. Lokaliseerub kas ninaotsal või tiival, tekib punetus, turse, ei tohi 
pigistada. Ravi: antibiootikumid. Ninavaheseina haigused Ninavaheseina kõverdus Ninavaheseina abstsess
Põhjuseks trauma (kukkumine, nina ära löömine). Verevalum vaheseinal- ravi puudumisel tekib 
sadulnina. Ninahingamise takistus. Ninaverejooks
Etiopatogenees: põhjus ja tekkemehhanism.  Ninaõõnelimaskesta põletikud Äge nohu
Kolm staadiumit: 1. kipitus-, kratsimis-, kuivustunne ninas;
2. seroosne: paari päeva pärast vesine eritis, aevastusaktid, suletud nina kõla;
3. eritis muutub limaseks. Nohu võib anda ka tüsistusi: põletik võib levida ninakõrvalkoobastesse, keskkõrva, alumistesse 
hingamisteedesse, lastel soodustavad adenoidid tüsistuste teket. Ohtlik imikutele- nina obstruktsiooni 
korral ei saa imik imeda.  Krooniline nohu
Tekib, kui äge nohu jääb ravimata või kordub sageli.  Vasomotoorne nohu
Ninalimaskesta veresoonte neurovaskulaarse häirega. MIDA TÄHENDAB 
NEUROVASKULAARNE- seotud närvide ja veresoontega. Allergiline nohu
Tekib ekso- või endogeensete allergeenidega. Enamus allergeene satub organismi nina kaudu, sellele 


tekib vastav antikeha. Nina on šokiorgan, kuna tekib antigeen-antikeha-reaktsioon: kihelus ninas, 
aevastusaktid, vesine eritis, ninahingamise takistus. Ninaeritise äigepreparaadis leitakse eosinofiilseid 
leukotsüüte?????
Siinuse e põsekoopa endoskoopiline funktsionaalne kirurgia Ninakõrvalkoobaste põletikud Äge ninakõrvalkoobaste põletik
Nohu tüsistus.  Äge etmoidiit e sõelluurakkude limaskesta põletik
Peavalu, eriti silma nasaalnurgas, ninajuure piirkonnas või silmamuna taga.  Krooniline põsekoopapõletik
Äge põsekoopapõletik kordub mitu korda. Tekib peavalu, ninahingamistakistus süveneb. Ravi: 
hammaste ravi, lapseeas adenoidide eemaldamine. Avatakse põsekoobus nina kaudu. 2. SUUÕÕS 2.1. SUUÕÕNE FÜSIOLOOGIA Häälikute moodustumine artikulatsiooniaparaadis (HUULED, HAMBAD, KEEL, KÕVA- JA 
PEHMESUULAGI, KURGUKAARED (kuuluvad neelu juurde)).
Nende organite asendi ja liikuvuse tõttu on võimalik moodustada häälikuid.  Täishäälikud ehk vokaalid tekivad kõris, suuõõnes antakse neile iseloomulik kõla, e puhul laieneb 
neelukitsus lateraalsuunas, i puhul on neel kitsas. Vokaalide teke oleneb ka keele ja huulte asendist. Kaashäälikute ehk konsonantide tekkimisel moodustab arikulatsiooniaparaat takistuse kõrist tulevale
õhuvoolule. Tõkestuspiirkondi on kolm:  1. artikulatsioonipiirkonnas (huuled, ülemine hambakaar) moodustatakse b, p, m, v, f;
2. artikulatsioonipiirkonnas (keeleots, ülemise hambakaare tagune või kõvasuulae esimene osa)  s, t, d, r, l, n; 3. arikulatsioonipiirkonnas (keelepära ja pehmesuulae ja kõvasuulae piir) k, g, ng. Suuõõne funktsiooni uurimisel pööratakse tähelepanu ka maitsetundlikkusele. Maitsetundehäire: 
düsgeuusia. Imemis-, mälumis- ja neelamisfunktsioon Imemisel laskub pehmesuulagi alla, epiglotis tõuseb üles pehmesuulae taha, sellega on suuõõs 
tagantpoolt suletud. Mälutakse hammastega, millele lisandub mälumislihaste, huulte, põskete ja 
keeleotsa töö. Samal ajal tekib neelamisrefleks ja toit surutakse keelega vastu kõvasuulage ja 
tagumiste kurgukaarte taha ning liigub neelulihaste kontraktsioonil söögitorru. Neelamise ajal katab 
keelepära kõrisissekäigu, pehmesuulagi tõuseb horisontaalasendisse, eraldades suuõõne ninaneelust ja
tekkinud lehtrisse surub keel toidu. 
Mälumishäireid põhjustavad: hambumishäired; defektsed hambad ja hammaste puudumine; 
põselihaste halvatus. 


Kui mälumislihaste tegevus on nõrk või neelamine on häiritud, siis tekib sisisev, halvasti arusaadav 
kõne düsartria “hääldamishäire”.
Suuõõne kaitsefunktsioon on seotud süljega (põletikuvastane toime).  2.2. SUUÕÕNEHAIGUSED Suuõõne arengupuuded
Põhjustavad vaeghääldust (düslaalia) ja vaegkõnet. Kõige sagedasem on lõhikhuul (huulelõhe), mis
raskendab imemist ning huulhäälikute (m, v, p, f) moodustamist. Huuli ei ole võimalik kokku suruda 
suulaelõhe ja näonärvihalvatuse korral. Kui huulelõhele lisandub suulaelõhe, siis on suuõõs ühenduses
ninaõõnega. Nende arengupuuete all kannatab imiku toitumine- toit võib väljuda nina kaudu või 
sattuda keskkõrvaruumi, võib tekkida põletik. Suulaelõhe põhjustab vaegkõnet (kui on lõhenenud 
ainult suulagi). On avara nina kõla. Vaegkõnet põhjustavad ka hambumuspuuded: etteulatuv ülalõug, 
alalõug, häiritud mälumine. Ravitakse kirurgiliselt.  Keelekida algab keele alumise pinna keskosalt ja läheb üle suuõõne põhjale. Arengupuude korral 
ulatub kuni keeleotsani. Piiratud on keele liikuvus ning keeleots ei ulatu teise artikulatsioonipiirkonda,
tagajärjeks düslaalia ehk vaeghääldus. KEELELIIKUMISE TAKISTUS. Suuõõnepõletikud Epideemiline parotiit ehk mumps
Viirusnakkus, kõrvasüljenäärme mõlemapoolne turse, moonutab nägu, takistab mälumist ja neelamist.
Komplikatsioonid: meningiit, kuulmis- ja tasakaalunärvi kahjustus. Mitteepideemiline on tavaliselt 
ühepoolne. Keelepõletik
Eelneb tavaliselt keelevigastus, võib areneda keeleabstsessiks. Keelekorpuse abstsess
Harva esineb, tursunud keel põhjustab neelamisraskust-, ja valu, rääkimine on valu tõttu raskendatud, 
on täissuukõla. Keelepära abstsess
Lähtub kurgu- või keelemandli või neelu tagaseina limaskesta põletikust. Neelamisel ja rääkimisel 
kiirgub valu kõrva.  Keelealune abstsess
Saab alguse karioossetest hammastest. Keel surutud üles, kuid liigutatav, neelamine raskendatud ja 
rääkimine valulik. Suupõhjahaigused Suuõõnepõhja flegmonoosne angiin
Tugev neelamisvalu, meenutab lõuakrampi. Hingamisraskus, õhupuudus, hingeldus, kõrge palavik, 
raske rääkida. Kiiresti kujuneb sepsis (veremürgistus), fluktuatsiooni ei ole?


Suuõõne vigastused
Vigastusega võivad kaasneda keeleturse, hingamisraskus, vaegkõne. Tekivad lastel kukkumisel suus 
hoitud esemete otsa.  3. NEEL 3.1. NEELU FÜSIOLOOGIA Neel on hingamis- ja söögitee ning resonantsorgan. Imikutel on kõri kõrgel, saavad imeda, 
täiskasvanud ei saa samal ajal neelata ja hingata. Oluline on keelepära sulgus, sest ka siis, kui 
kõripealis on opereeritud, ei satu toit kõrisse. Neelamise ajal avaneb kuulmetõri, millega 
ventileeritakse trummiõõnt. Neeluruumi avardumise ja ahenemisega summutatakse või kõvendatakse 
kõris tekkinud ülemtoone.
Neelus paikneb Pirogovi-Waldeyeri lümfoepiteelvõru, mille moodustavad: ninaneelumandel; 
kurgumandlid; keelemandel; tõrvemandlid. 
Ninaneelumandli arengu kõrgpunkt on 3.-5. eluaastal, pärast seda taandareneb, kuid võib ka 
hüpertrofeeruda (haiglaselt suureneda)- adenoid. Kurgumandlid võivad ka hüpertrofeeruda, pärast 
nende suurus väheneb, noortel ja täiskasvanutel haigestuvad kurgumandlid sageli. Tavaliselt pärast 
50. eluaastat ei põeta enam angiini- seotud tihedalt elueaga neelu eri piirkondade lümfoepiteelkoe 
haigestumine. 
Neelu lümfoepiteelkoe ülesandeks on valmistada lümfotsüüte, antikehade tekkeks. Antikehad tekivad 
vastuseks mikroobsete antigeenide sissetungile. Takistavad mikroobide paljunemist ja toksiinide 
produktsiooni.  3.2. NEELUHAIGUSED Jagunevad kolme gruppi: nina-, suu- ja kõrineeluhaigused.
Suuneeluhaigused jagunevad kahte gruppi: neelumandlite põletikud e tonsillide haigused ja neelu 
tagaseina põletikud ehk farüngiidid.  Ninaneeluhaigused- peamine sümptom on ninahingamise takistus Adenoidid- ninaneelumandli hüpertroofia
Ninahingamistakistus väikelapseeas, hiljem taandarenevad. Suuhingamisel jääb õhk puhastamata, 
soojendamata, niisutamata ja see ei ole füsioloogiline. Gooti võlv: kõrge ja kitsas suulagi. Tekib 
apnoe suuhingamisel, võivad tulla psüühikahäired, suuhingamisel tekib kinnise nina kõla, takistavad 
trummiõõne ventilatsiooni, soodustavad keskkõrvapõletiku teket. Diagnoos: lapsel suu lahti, ilme 
apaatne, saab diagnoosida eesmise rinoskoopiaga (ninaõõne hindamine), o hääldamisel on näga, 
kuidas pehmesuulagi liigub vastu adenoidi.  Suuneeluhaigused- tabavad kurgumandleid ja neelu tagaseina Kurgumandli hüpertroofia
Mittepõletikuline kurgumandlite suurenemine koos ninaneelu- ja keelemandli hüpertroogiaga. 
Moonutavad häälekõla, täissuukõla. 
Angiin e äge kurgumandlipõletik e tonsilliit
Nakkuslik üldhaigestumine, muutused lümfoepiteelkoes, levibv piiskinfektsiooniga. Eristatakse 
katarraalset (tagasihoidlik neelamisvalu), follikulaarset (põletikuprotsess on sügavamal mandlikoes, 


palavik, tugev neelamisvalu, valu jäsemeis, südames)  ja lakunaarset angiini (kõrge palavik, mäda).  Angiini tüsistused
Kurgupaise
neelamisvalu, valu kõrvas, suu avamine ja neelamine raskendatud. Algul tekib paratonsilliit. 
Paratonsilliit on neelupõletiku mandlite ümbritsevate pehmete kudede äge põletikuline protsess
Abstsess ehk mädakolle. Angiin ägedate nakushaiguste korral Difteeria Krooniline tonsiliit
Angiini korduval põdemisel. Kompenseeritud ehk piirdub kurgumandlitega. Dekompenseeritud korral
on kahjustatud ka kurgumandli barjäärifunktsioon, mikroobid, toksiinid satuvad vereringesse.  Farüngiit e neelupõletik
Äge ninaneelupõletik e rinofarüngiit
Palavik, ninahingamistakistus, nohu. Submandibulaarsed (alalõualuu alune) lümfisõlmed on turses ja 
valulikud. Äge mesofarüngiit e suuneelupõletik
Haarab kurgumandleid ja neeli tagaseina limaskesta.  Ninaneelu pahaloomulised kasvajad ehk lümfoomid
Ninahingamistakistus, kuulmise langus, ninaverejooks. Ilmuvad metastaasid e vähisiirded  
angulaarsetes lümfisõlmedes.  4. KÕRI 4.1. KÕRI FÜSIOLOOGIA Kõril on kolm funktsiooni: hingamis-, kaitse- ja fonatsioonifunktsioon.  Hingamisfunktsioon
Hingamiselundid
Ülemised: nina, kõri
Alumised: trahhea, diafragma, kopsud Kõri on hingamistee osa ja hääletekke koht. Jõude- ja kõnehingamine. Jõudehingamise ajal 
ventileeritakse kopse. Kõnehingamine on seotud peale õhu viimise kopsudesse veel hääletekkega. 
Impulss viiakse kõrist mööda aferentseid närve hingamistsentrumisse, mis asub piklikajus. 
Vastureaktsioon antakse mööda eferentseid närve häälelihastele kas häälepilu laiendamiseks või 
ahendamiseks. Hingamise uurimiseks registreeritakse hingamisliigutusi kas pneumo- või 
spirograafiliselt.
Sissehingamisel on diafragma ja roietevahelised lihased kokku tõmbunud. Diafragma 
kokkutõmbumisel väheneb tema kumerus. Sellega suureneb rindkere maht vertikaalsuunas. 
Roietevahelised lihased tõstavad roideid, rindkere suureneb tagant ette või külgedele. 
Hingamistüübid


1. Rinna ehk kostaalne hingamine. Rindkere maht suureneb sissehingamistel roietevaheliste  lihaste kokkutõmbega ja rinnaku ettenihkumisega. 2. Kõhu ehk abdominaalne hingamine. Sissehingamisel suureneb rindkeremaht kõhuõõne arvelt. Kõnelemisel ja laulmisel on enamasti tegemist kostabdominalse hingamisega. 3. Kopsutipuhingamisel tõusevad märgatavalt õlad. Õhk pääseb ainult kopsude ülaossa, see on  tervisele kahjulik.  Hingamise keskmine sagedus on 12-20 korda minutis. Rääkimisel ja laulmisel aeglasem. 
Kaitsefunktsioon- köharefleks kaitseb kopse Hääletekke- e fonatsioonifunktsioon Hääle tekkes on oluline osa hingamisel ning selles osalevad kolm põhilist hingamisaparaadi osa: 1. kopsud, bronhid, trahhea;
2. kõri hääleaparaat (häälepaelad)
3. nina- ja suuõõs ning ninakõrvalkoobaste resonaatorite süsteem (ülemised resonaatorid) Hääl tekib kõris häälelihaste toimel. Hääle tekke teooriad:
Müoelastiline teooria: hääl tekib häälepilu ahendavate lihaste e aduktorite kokkutõmbel.
Neurokronaksiline e Hussoni hääletekketeooria: sulgub häälepilu ajust tulevate bioelektriliste 
impulsside mõjul, ei pea hingamist oluliseks. Hääle omadused: Saab eristada meest, naist, eri ealisi, tervet ja haiget inimest. Mida tihedamalt on 
häälepilu sulgunud, seda selgem/tervem on hääl. DÜSFOONIA e häälehäire: tekib häälepilu sulguse defekti korral. Hääl on kähe. AFOONIA e häälekadu: häälepilu on liialt avatud. Hääle kõrgus sõltub häälepaelte pikkusest, pingest, võngete arvust ja väljahingatava voolu 
tugevusest.  Hääle tugevus e valjus sõltub häälepaelte võnkumise ulatusest ja väljahingatava õhusamba 
tõukejõust. Hääle tämber oleneb resonantsiruumist. Hääle ulatus e häälejaotus. Meestel bass, bariton, tenor ja naistel alt ja sopran. Hääleregister oleneb hääle tekke mehhanismist. Rinnaregister- madalad toonid rindkeres, 
pearegister- kõrged toonid resoneeruvad näokoljus. Mutatsioon e häälemurre aktiveerub sugunäärmete tegevus, mis mõjutab ka kõri arengut, 
häälepaelad kasvavad. Larüngoskoopia: kõri intensiivne kasv, häälepaelad hüpereemilised (punetavad, põletikulised).  Fistulhääl e falsett- vibreerivad häälepaela äärmised servad. Söögitoruhääl- kõri on vägi tõttu eemaldatud. Kõlatu, monotoonne, tekib röhatuste mehhanismil.


HÄÄLE UURIMINE 1. Anamnees (haiguse eellugu)
2. Hingamise uurimine. Määrata hingamistüüp. Hingamisliigutuste pneumo- või spirograafiline  uurimine kõnelemisel ja laulmisel. 3. Hääle visuaalne hingamine: kaudne larüngoskoopia, stroboskoopiliselt selgitada häälepaelte  funktsiooni fonatsioonil. 4. Hääle auditiivne diagnostika: kõla, tugevus ja ulatus, häälerütm.
5. Hääle objektiivne hindamine: Sünkroonostsillograafia (kuuleme häält magnetofonilindilt ja  näeme ostsilloskoopilist kujutist ekraanilt, näeme täishäälikute võnkeid) 6. Kõri elektromüograafia- kõrilihaste biovoolude registreerimine elektroentsefalograafiaga.  Kõrilihaste korrapärane funktsioon. 7. Häälehäire kvantitatiivsed põhjused on seotud hääle liiga suure koormusega.
8. Häälehäire kvalitatiivsed põhjused on toores jõud, mida kasutab nt algaja laulja.
9. Hääle üle saab otsustada ka spektrograafiaga. HÄÄLEHÄIRED FUNKTSIONAALNE HÄÄLEHÄIRE Foniaatria on õpetus funktsionaalseist häälehäireist, mis tekivad hääleorgani ebaõigest või üleliigsest
kasutamisest (kannatavad need, kellel on vaja rohkesti kasutada häält). Tekib HÄÄLEVÄSIMUS E 
FONASTEENIA, mis avaldub häälekvaliteedi muutuses; HÄÄLE KÄHEDUS E DÜSFOONIA ja 
vahel HÄÄLETUS E AFOONIA. Põhjuseks on häälepilu mittetäielik sulgus. Seda tingib kõrisiseste 
lihaste jõuetus ja häälepaelte ebaühtlane pinge. Kõrgenenud e hüperkinees ja nõrgenenud e 
hüpokinees. 
Funktsionaalne häälehäire jaotatakse: 1. Fonoponoos, mis on tingitud kõrilihaste toksilisest kahjustusest. 
2. Fononeuroos: psühhogeenne häälehäire, mis ilmneb bärvilistel isikutel, kes ei rakenda kõri  õigesti hääle tekkeks. Düsfooniat võivad esile kutsuda endokriinsed haigused, nt kilpnäärme 
üle(hüpertüreoos)- või alafunktsioon ning hormoonid. Psühhogeenne afoonia võib 
vallanduda suurel emotsionaalsel üleelamisel. Kvantitatiivsed mittepõletikulise häälehäire põhjused. Kõri kasutatakse liiga palju ilma puhkust 
andmata. 
Kvalitatiivne häälehäire. Kõri ei kasutata õigesti, nt algaja laulja.
Ravi fono-logopeedi juures. Fonopeed korraldab harjutusravi: õige hingamine nina kaudu, ige 
artikulatsiooni õpetamine. Funktsionaalne häälehäire
Põhikaebused on düsfoonia ja fonasteenia. Lombardi kats- kunsttehislik kurtus, hääl võib 
momentaanselt selgineda, kui välja lülitada mõlema kõrva kuulmine (fononeuroosi haigel).
Profülaktika e haiguse ennetamine, ärahoidmine.
HÄÄLEPUUETE ORGAANILISED PÕHJUSED Lauljasõlmed
Tekivad häälepilu sulgusdefekt ja düsfoonia, tekib häälepaelte ülepingutamisest.


Kõrinärvi kahjustus
Häälepaelte halvatus on tekkinud kõrinärvi kahjustusest nt kilpnäärme op käigus. Häälepaelad ei liigu 
ja häälepilu jääb kas suletuks või avatuks.  KÕNE Kõrgema närvisüsteemi üks funktsioone. Eelduseks on kuulmine, nägemine ja kineetiline 
funktsioneerimine. Pimedatel kõne hilineb. Kõne tähendab keele kui märgisüsteemi tegelikku 
kasutamist rääkimisel, kirjutamisel, mõtlemisel. Kõne koostisosad on häälik, silp, sõna, lause. Kõne 
on ekspressiivne (areneb täiskasvanu kõnet matkides) e verbaalne kõne, lugemine, kirjutamine või 
impressiivne (lapsel tekib seos esemete ja nimetuste vahel, kuulmis- ja nägemisanalüsaatori seosed) e
kõnetaju.  Perifeerne kõneaparaat koosneb hingamis-, hääletekitamis-, resonantsi- ja 
artikulatsioonimehhanismidest.
Nendeks on: 1. Hingamiselundid e nina, kõri, hingetoru, kopsud, diafragma
2. Hääleelundid e kõri, häälepaelad
3. Resonaatorid e suu- ja ninaõõs, ninakõrvalkoopad, neel
4. Hääldamiselundid e huuled, hambad, keel, pejme- ja kõvasuulagi, kurgunibu
5. Kuulmis- ja nägemisanalüsaatori perifeerne osa Tsentraalne kõneaparaat asub peaajus. Suuraju kooreosas võetakse vastu saabuvaid kõne- ja 
helisignaale. Sensoorne kõnekeskus e Wernicke keskus paikneb vasaku ajupoolkera oimusagaras, 
seotud kõnetajuga. Motoorne kõnekeskus e Broca keskus asub vasema ajupoolkera otsmikusagara 
eesmise tsentraalkääru allosas, seotud kõneliigutustega. Nägemiskeskus asub kuklapiirkonnas. 
Kirjutamise motoorne keskus asub otsmikupiirkonna eesmise tsentraalkääru keskosas.
Nende piirkondade vigastused põhjustavad sensoorset ja motoorset alaaliat, aleksiat e 
lugemisvõimetust, agraafiat e kirjutamisvõimetust ja kogelemist. 
Suuraju koorealused keskused juhivad kõne automatismi ja tahtmatuid liigutusi, nt hingamist.
Kahjustus avaldub ekstrapüramidaalse sündroomina, tahtmatud liigutused nt näomiimikas, mis 
segavad artikulatsiooni.
Piklikajust ja ajusillast lähtuvad impulsid perifeersetele kõneelunditele, hingamis-, neelu- ja 
mälumislihastele. Reguleeritakse artikulatsiooni- ja fonatsiooniorganite lihaste tegevust. Piklikajuga 
ühenduses oleva näonärvi, keele-neelunärvi, uitnärvi ja keelealuse närvi kaudu hoitakse toonuses näo 
miimiline muskulatuur, keele- ja kõnetoru- ning kõrilihased. Kahjustusel tekib bulbaarne kõnehäire. 
Väikeaju kahjustusel tekib skandeeriv (silphaaval) kiirkõne.  Kõnearengu eeldused: 1. Eale vastav kehaline ja vaimne areng
2. Normaalselt arenenud meeleorganid kuulmis-, nägemis- ja kinesteetiliste aistingute  vastuvõtuks; 3. Normaalselt arenenud perifeerne ja tsentraalne kõneaparaat;
4. Terve kõnekeskkond. Kõnearengu tähtsaim komponent on kuulmine, kuulmisanalüsaator funktsioneerib juba lootel. Kui 
heli vastuvõtuaparaat e Corti organ sisekõrvas on normaalselt arenenud reageerib kuulja vastsündinu 
helidele auropalpebraalrefleksiga (kas suleb või avab hetkeks silmalaud) hingamise hetkelise 


seiskuse, imemise peatamise või aktiveerumisega. Kõneelundite motoorika areneb esialgu imemis-, 
neelamis- ja hingamisliigutuste tajumisel, hiljem kisa ja koogamise kinesteetiliste ning akustiliste 
aistingute koostööst.  Kõnereflekside kompleks, mida Pavlov nimetab dünaamiliseks stereotüübiks.  Kõne-eelne periood: kisa väljendab nälga, valu ja teisi ebamugavusi. 2-2.5 kuuselt toimub 
emotsionaalne suhtlemine- eristab sõnade positiivset ja negatiivset intonatsiooni. 2.-3. elukuul kasutab
imik kõneelundeid mõnutunde väljendamiseks, koogab. Koogamine on 2.-4. elukuul. 3. elukuul 
reageerib ema häälele. 4. elukuul pöörab pead rääkija suunas. 4.-5. elukuul muutuvad lihased 
tugevamaks ja koordinatsioon paremaks ning imik haarab lelu, pöörab end. 6. elukuul roomab, 6.-7. 
istuma. 5.-6. elukuul matkima kõnet, moodustama silpe, lalisema, lisanduvad täishäälikud. Lalin on 
kõne-eelne häälitsemine, silpide moodustamine ja ühendamine. Kui ei lalise, siis võib olla motoorne 
alaalia, kurt. Imik matkib kuuldud simple ja sõnu, füsioloogiline ehholaalia, mille puhul on hästi näha 
huuleliigutused. 10.-12. elukuul ütleb esimese sõna. 2. eluaasta lõpuks valdab laps üle paarisaja sõna. 
Tekib sõnade vaeghääldus ehk füsioloogiline agrammatism. 3-aastane väljendab kahesõnalistes 
lausetes. 5. eluaastal on lapse kõne grammatiline, 7. eluaastaks on igapäevane kõne välja kujunenud. KÕNEHÄIRETE UURIMINE Anamnees 1. Pärilik kuulmislangus. Arengupuuded nt huulelõhe, suulaelõhe. Intellektihäire suguvõsas.
2. Ema haigused raseduse ajal.
3. Sünnikahjustused.
4. Esimesel eluaastal põetud haigused. Ajukahjustus varases lapseeas, PCI-tserebraalparalüüs.
5. Lapse füüsiline areng- millal hakkas istuma, käima.
6. Vaimne areng- millal hakkas hääldama esimesi silpe.
7. Kõnehilisus suguvõsas.
8. Kas kasvas ühe- või mitmekeelses kõnekeskkonnas.  Eriuuringud
Palatograafia- keele asend suuõõnes;
Sonograafia- nähtava kõne uurimine. Pneumograafia- hingamisliigutuste graafiline kujutamine ja 
uurimine.
Röntgenograafia- pehmesuulae ja keele tegevus neelamisakti ajal hindamine Kõne staatus 1. Nina ja ninakõrvalkoobaste seisund
2. Suuõõne ehitus, häälikute moodustamine, arengupuuded
3. Vaba kõne, lauseehitus, lugemine, jutustamine, kirjutamine
4. Hingamine
5. Neuroloogiline staatus. Ajukahjustus, PCI
6. Psühholoogiline staatus
7. Logopeediline uuring
8. Otoskoopia- kuulmekäigu hindamine
9. Kuulmise uurimine
10. Nägemise uurimine
11. Vaimne areng


KÕNEPUUDED
Orgaanilised- huulelõhe, suulaelõhe, hambumine. Funktsionaalsed- vegetatiivse närvisüsteemi 
labiilsus; kahjustuse asukoha järgi perifeerseks e kõneelundite arengupuuded ja tsentraalseks 
(afaasia e kõnekaotus, alaalia e kõnetus ja düsartria) e kahjustatud kesknärvisüsteem.  Düslaalia e vaeghääldus: sigmatism, rotatsism, kapatsism, lambdatsism, gammatsism
Häälduspuue: fonasteenia- hääleväsimus, afoonia- hääletus
Väljenduspuue: kogelus, agrammatism, motoorne alaalia (sünnipärane kõnevõimetus), motoorne 
afaasia (kõnekaotus), takistatud enese normaalne väljendamine, vaimsed võimed olemas või 
sekundaarselt kahjustunud, sensoorne alaalia (sünnipärane kõnevõimetus); sensoorne afaasia (kõne 
mõistmise kaotus)
Kõnenegativism e kõnelemisest keeldumine, kuigi objektiivselt on kõne korras. Mutism e kõne 
lakkamine, kestev vaikimine. Vaimuhaigusega võib kaasneda ehholaalia e kajakõne. Vahel võib 
esineda logorröa e lakkamatu ja sisutu kõne.  Kõnehilisus 1. Lihtne kõnehilisus kuni 3. eluaastani. Soodustab ümbrus: vähene kõnekuulmine. Esineb  pimedatel, võib olla pärilik, eriti poistel. 2. Kõnehilisus võib tingitud olla perifeerse kõneorgani puudest: huulelõhe 
3. Soodustavad kuulmispuuded, sisekõrvakahjustus üsasiseses perioodis nt
4. Kuulmispuuded, mis on tekkinud prenataalselt e rasedana, perinataalsetest nt enneaegsus või  postnataalsetest e vastsündinu haigused kahjustustest. Kui kõneorganid haigestuvad enne 
kõnearengu perioodi tekib alaalia e kõnetus. Kõneorganite haigestumisel 
väljakujunenud kõne perioodil tekib afaasia e kõnekaotus.  5. Tekib lastel, kes põevad sageli hingamisteede haigusi
6. Kõne areneb ainult kõnekeskkonnas! Palju üksi olnud imikutel kõneareng pidurdub. Hilineb  ka, kui laps viibib mitmekeelses kõnekeskkonnas, laps ei omanda mitut keelt korraga 
grammatiliselt õigesti. Ka vaimse alaarengu korral kõneareng hilineb. 7. Kõneareng hilineb akustilise ja optilise agnoosia korral. DÜSLAALIA ehk VAEGHÄÄLDUS
Avaldub häälikute ebaõiges hääldamises ja moodustamises. Põhjused: 1. Mehaanilised kõnepuuded e düsglossia nt huulelhe
2. Hambumuspuuded- prognaatia e ülemine hambakaar liiga ees, progeenia e alumine  hambakaar liiga ees. 3. Hambarea puuded. Lõikehammaste puudumine: sigmatism
4. Keelearengu puuded. Suur keel takistab häälikute hammastevahelist hääldamist ja keeleotsa  vibreerimist r-hääldamisel. 5. Suulae arengupuudued: kõrge ja kitsas suulagi e gooti võlv, suulaelõhe
6. Ninaõõne obstruktsioon põhjustab kinnise ninahäälduse. Rotatsism, sigmatism, lambdatsism, kapatsism, paralaalia e hääliku teisega asendamine, kõige 
sagedasem on s- ja r-hääliku puhul. ALAALIA ehk KÕNETUS
Ajukahjustus toimus enne kõne kujunemist. Kõnearengu puue, mis avaldub kõne osalises või täielikus
puudumises normaalse intellekti ja kuulmise juures. Põhjuseks peetakse ajukoore kõnekeskuste 
orgaanilist kahjustust, PCI. 


Sensoorne alaalia tekib kõne- ja kuulmiskeskuse kahjustusel. Artikulatsiooniorganid on korras. 
Kuuleb, aga ei saa aru kõnest.
Motoorne alaalia: täielik või osaline kõnevõimetus. Hääldamiselundid on korras, kuid kõneliigutused 
on puudulikud kõne motoorse Broca keskuse kahjustuse tõttu. Saab kõnest aru, ise ei räägi. 
Eristatakse motoorse alaalia aferentset ja eferentset vormi.
Aferentse motoorse alaalia korral on esikohal oraalne apraksia (tegevusvõimetus) kinesteetilise 
analüüsi puudumise tõttu: laps ajab segi lähedasi häälikuid
Eferentse motoorse alaalia puhul on raskusi sõna sujuva hääldamisega, sh üleminekuga ühelt silbilt 
teisele.
Sagedam on alaalia sensomotoorne vorm. Sel juhul on häiritud nii kõnelemine kui kõne mõistmine. AFAASIA ehk KÕNEKAOTUS
Tekib siis, kui kõne on juba arenenud. Lapseeas kõne taastamine mõnevõrra lihtsam, sest laste kõne 
võib olla vähem grammatilisem, sõnavaravaesem. Koolis kirjaliku kõne õppimisega selgub, et lastel 
on raskusi lugemisega, lauseehitus ei ole loogiline ja on palju kirjavigu- ajukoore kõnekeskuse 
kahjustus. Täiskasvanul põhjuseks verevalum, kasvaja, ajuabstsess kõnekeskuse piirkonnas. DÜSARTRIA ehk HÄÄLDUSPUUE
Peale hääldamise on kahjustatud ka teised kõnekomponendid: hääl, hingamine, rütm ja kõne kiirus, 
aktsent, nasaalne kõnekõla, sh düsartria bulbaarne vorm. Tekib kesknärvisüsteemi kahjustusest. 
Pseudobulbaarvormi korral esinevad nii jäsemete kui näo miimiliste lihaste, ka kõnetrakti lihaste 
vastutahtelised liigutused. Sageli PCI sündroomiga lastel. Bulbaarne, pseudobulbaarne, tserebellaarne,
ekstrapüramidaalne, koore ehk ühepoolne ülemise motoneuroni, segatüüpi. Kuulmispuudest tingitud vaegkõne
Keskkõrvapõletiku korral madalaheliliste häälikute kuulmise langus. Sisekõrva ja kuulmisnärvi 
haiguste korral langeb kõrgete helide kuulmine. Vähesel langusel tekib häälikute hääldamise vead, 
valesti või asendamine, ärajätmine. Tunduval langusel areneb vaegkõne- ei kuule sosinkõnet, kasutab 
rohkem nägemismeelt, kõne ei arene, kui kuulmine puudub varases lapseeas (kurttumm).  Kõne väljenduspuuded 1. Funktsionaalne vaeghääldus on põhjustatud neuraalsete protsesside nõrkusest, perifeerne ja  kuulmine on norm. Esineb ainult konsonantide osas. 2. Sümptomaatiline e orgaaniline on põhjustatud neurosensoorsest nürmusest, s hääldatakse š- ina.  3. Perifeersete kõneorganite arengupuuetest on tingitud interdentaalne hääldus, nasaalsus. Kõnetaju häired
Häälikukuulmise puudulikkus: düsleksia, düsgraafia, agrammatism ja kõnemälu nõrkus.
Agrammatism on vaimse alaarengu e oligofreenia üks sümptomeid. Nürmikutel on audiogeenne 
agrammatism, afaasia üks sümpomeid. 
Agrammatismil kolm raskusastet: 1. praktiliselt kõnetu, vaimne areng pidurdunud; 2. lihtsad laused, 
sidesõnad valed, kõne 3. isikus; 3. kergem, kõne hilistumine kuulmispuudega isikul. Kogelus
Üks raskemaid kõnepuudeid. Kõne rütmi ja tempo häire- logoneuroos. Kaasneb kõne hilisusega, 
takistab kommunikatiivset funktsiooni. Tekib kõnearengu kolmel perioodil:
2.-5.-eluaastal- sellel kõnearengu perioodil on lapse närvisüsteem väga tundlik, eriti poistel ehmatus 


põhjustab kõneorganis krampe;
6.-8.-eluaastal seoses kooliminekuga;
12.-14.-eluaastal peamiselt traumajärgselt.
Kliiniliselt eristatakse kolme vormi: klooniline (tu-tu-tuba); tooniline (t-t-tuba), toonilis-klooniline. 
Ei kogelda lauldes ja sosistades. Ei ole päritav. Vegetatiivse närvisüsteemi labiilsusega (tasakaalutus 
parasümpaatilise ja sümpaatilise ns vahel)
Hääle- ja kõnehaigused on omavahel tihedas seoses. Häälehaigused on seotud kõriga: funktsionaalsed 
(düsfoonia, afoonia, mutatsioonihäired) ja orgaanilised (lauljasõlmed, polüübid, põletikud, 
häälepaelahalvatused, kasvajad)
Kõnehaigused on enamasti tsentraalset päritolu (kõne arenguhäired, PCI, afaasia, kogelus, düslaalia, 
düsfaasia, düsgrammatism, düsgraafia, düsleksia, avatud rinolaalia). 4.2. KÕRIHAIGUSED
Sümptomid: düspnoe e hingeldus, düsgaafia e neelamistakistus, düsfoonia e häälehäire Kõriödeem e limaskesta turse
Põhjustab õhupuudust- vigastused, allergia. Äge larüngiit e kõripõletik, subglotiline larüngiit, krooniline larüngiit
Hääle kähedus Kõrikasvajad
Healoomulised
Kõripolüüp- häälepaela serval, düsfoonia või afoonia, hingamisraskus
Papillomatoos- düsfoonia, hingamisraskus juveniilne papillomatoos ei ole prekantseroos? Pahaloomulised
Kõrivähk
suitsetajatel, alkohoolikutel, düsfoonia, hingamisraskus, tehakse larüngektoomia
Larüngektomeeritu hääle kujundamine- ilma kõrita hääl e söögitoruhääl, neelab õhu makku, tekib 
õhuhõõrdumine ja tuleb primitiivne hääl.  KUULMIS- JA TASAKAALUELUND 5. KÕRV 5.1. KÕRVA FÜSIOLOOGIA Kõrv kui kuulmis- ja tasakaaluorgan. Kuulmisanalüsaator koosneb kõrvast kui perifeersest osast ja 
ajukoorest kui tsentraalsest osast.
Kuulmisanalüsaatori perifeersel osal on kaks funktsiooni: 1. helijuhtimine kuni retseptorini; 2. 
helivastuvõtt, närvikoe erutus adekvaatsele ärritusele.
Helilaine transport: kõrvalest, väliskuulmekäik, kuulmekile, kuulmeluude ahelik, peri- ja endolümf, 
basilaar- ja Reissneri membraan. Kuulmekilele satuvad helid, kuulmeluude ahelik funktsioneerib kui 
helirõhu transormaator, heli perifeerne transport toimub karvarakkudele, tsentraalne juhtteede kaudu 
kuulmiskeskusele oimusagaras
Kuulmetõri reguleerib õhurõhku välis- ja keskkõrva vahel. Helivastuvõtt- EEG-ga võimalik kindlaks 
teha, kas isik kuuleb või mitte.


Kuulmisteooriad
Helmholtzi resonantsiteooria- helide ruumiline paigutus.
NL-s perifeerse heli analüüs teos. Perifeerne analüüs on koeral täpsem, inimesel tsentraalne analüüs ja
süntees. 
Perifeerne analüüs 1. aste “ai”- heliärritus
2. aste “ai”- koosneb kahest eri tähendusega häälikust, a ei ole i ja i ei ole a Tsentraalne analüüs ja süntees 3. aste “ai”- koosneb a+i, mis kokku annavad ai
4. aste “ai”- kui kuuleme “ai, siis teame, et tegemist on valu väljendamisega Kuulmisanalüsaator tajub helisid, mille võnkesagedus on 16-20 000 Hz, üle selle on ultrahelid. Kõige 
tundlikum on inimese kõrv 1000-3000Hz helide suhtes. Tasakaaluelundi füsioloogia
Tasakaaluaparaat paikneb sisekõrva kolmes poolringkanalisja esiku otoliitaparaadis. Nendes asuv 
neuroepiteel registreerib erutust, mida põhjustab endolümfi liikumisest tekkinud füüsikaline ärritus. 
Poolringkanalid registreerivad keha pöördliigutusi, nurkkiirengust. Ortoliitaparaat registreerib 
lineaarset kiirendust. Erutus antakse väike- ja suurajule, kust järgneb impulss kere, jäsemete, kaela ja 
silma lihastele ning koordineeritakse.
Staatiline tasakaal on nägemishäirete puhul alati häiritud.
Vestibulaaraparaadi funktsiooni häire korral kaebavad haiged pearinglust, tasakaaluhäireid, kohinat 
kõrvades, kuulmise langust, iiveldust. Objektiivsel hingamisel saab kindlaks teha nüstagmi 
(silmaliigutajalihaste toonuse häire). Nüstagmi registreerimiseks kasutatakse elektronüstagmograafiat.
5.2. KÕRVAHAIGUSED
5.2.1. VÄLISKÕRVAHAIGUSED Kõrvalesta arengupuuded
Mikrootia- väike kõrvalest
Makrootia- suur kõrvalest
Anootia- kõrvalesta puudumine
Othematoom e kõrvalesta verevalum tekib tangetsiaalse trauma tagajärjel.
Kõrvalestavähk peamiselt vanemas eas meestel
Kõrvavaik kaitseb kõrva
Võõrkeha kuulmekäigus
Väliskuulmekäigu furunkul on subjektiivselt kõrvavalu
Otomükoos e kõrvaseentõbi nahaseen 5.2.2. KESKKÕRVAHAIGUSED Kuulmekile vigastused
Retsidiivotiit põletik trummiõõnes
Äge eksudatiivne keskkõrvapõletik e tubotümpaniit levib ninast ninaneelu, edasi kuulmetõrve ja 
trummiõõne limaskestale. 
Adhesiivne e liiteline krooniline keskkõrvapõletik tekib krooniliste nina- ja ninakõrvalkoobaste 
haiguste korral. 
Serotümpanum. Mukotümpanum on püsiv trummiõõne ventilatsioonihäire
Äge nibujätkepõletik keskkõrvapõletiku sagedasem tüsistus, mis haarab nibujätke rakusüsteemi 


limaskesta ja põhjustab rakkude luuliste vaheseinte hävimise.
Kroonilised keskkõrvapõletikud- võivad põhjustada kuulmislangust 5.2.3. SISEKÕRVAHAIGUSED Põletikulised sisekõrvahaigused
Labürintiit e sisekõrvapõletik pearinglus, tasakaaluhäire, kuulmise langus kõrgete helide osas, 
tinnitus, iiveldus, nüstagm
Difuusne sisekõrvapõletik tinnitus, kuulmislangus, nürmus, pearinglus, tasakaalutus Mittepõletikulised sisekõrvahaigused
Morbus Meniere’i kuulmise langus, kõrvakohin, pearinglus. Reissneri membraani rebend
Otoskleroos on skleroseerunud sisekõrvakapsli koldeline kahjustus, mis kohati resorbeerub ja 
kujuneb otoskleroos. Algul tabab helijuhteaparaati, edasi kahjustub sisekõrv, tekib neurosensoorne 
nürmus. 6. KUULMISPUUDED
Võib jagada kolme rühma: 1. Konduktiivne ja neurosensoorne nürmus;
2. Kurtus;
3. Kurttummus. 6.1. KONDUKTIIVNE JA NEUROSENSOORNE NÜRMUS Esineb keskkõrva kahjustumisel, millega kaasneb helijuhtehäire: keskkõrvapõletik, 
kuulmetõrvekatarr, seromukotümpanum, eksudatiivne keskkõrvapõletik, otoskleroos, retsidiivotiit, 
edhesiivne otiit (ei kuule madalat heli), adenoidid lapseeas. Tehakse müringo- või tümpanoplastika,
määratakse kuuldeaparaat.
Neurosensoorne nürmus- sisekõrva karvarakkude kahjustus, langenud kõrgete helide vastuvõtt. 
Saab kaitsta antifoonidega (kõrvaklapid, tööpausid, soe dušš). Vanadusnürmus- kõrvades kohin, 
langenud kuulmine, ei kuule kõrgehelilisi sõnu. Weberi kats lateraliseerub tervemasse kõrva, Rinne 
kats positiivne, Schwabachi kats lühenenud. Retrolabürintaarne kahjustus- helide ruumiline 
paigutus kuulmisnärvis: väljaspool madalad helid, mis kahjustuvad kõigepealt, keskel kõrged helid- 
kõige kauem säilib kõrgete helide vastuvõtt.
Diferentsiaaldiagnostika- bilateraalne, kuulmislangus ühepoolne kuulmiskasvaja korral Kuulmiskahjustuse mõju kõnele Kuulmislangus Kõnest arusaamine 15-20dB Normaalse kuulmise ja nürmuse piir 25dB Raskendatud arusaamine konsonantidest kuni 50dB Tajub kõnet 1 meetri kauguselt 50-70dB Tavaline kõne ei ole kuuldav 1m kauguselt 60dB Kõne areng on takistatud


75-80dB Nürmuse ja kurtuse piir 6.2. KURTUS
KURTTUMMUS Kurtus on vaegkuulmine, isik ei kuule 80-85dB-st nõrgemat kõnet. Kurdid jaotatakse kõne valdamise
alusel: 1. kurttummad; 2. hiliskurdistunud. Võib olla pärilik, tekkinud emalt saadud haiguse tagajärjel,
omandatud sünnituse käigus, sisekõrva kahjustus asfüksia, hapnikuvaeguse korral, imiku- või 
väikelapseeas põetud ajukelmepõletiku, nakkushaiguse või koljutrauma tagajärjel. 
Tummus eeldab alati kurtust, sest laps õpib kõnelema kuulmise abil. Kurtust põhjustab sisekõrva, 
kuulmisnärvi või ajukoore kahjustus.
Kuulmispuude varane diagnostika- intrauteriinses perioodis, 8. lootekuul, uuritakse heliärrituse mõju 
loote südametegevusele. Imiku ja väikelapseeas skriiningaudiomeetriga, et selgitada 
auropalpebraalrefleksi vallandumist. Uurimisvõtted: refleksmehhanismid, heliärritusel pigistab silmad
kokku; tingrefleksid, imemisliigutused; pletüsmograafia, tekib nahaveresoonte spasm; naha 
galvaaniline reaktsioon; EEG, kurtidel ei teki heliärrituse mõjul aju biovoolude rütmimuutusi; 
kuulmetõrve funktsiooni määramine tümpanomeetriga; ajutübe kutsepotentsiaalide uurimine.
Suurem osa kurttummadest eristab valju häält, mõned tajuvad kõnehäält, ei erista sõnu. Kurttummade laste õpetamisest
Ei ole ravitav. Kui last spetsiaalselt õpetada, siis kõne säilib ja areneb, kuigi ainult 2-3aastase lapse 
tasemeni. Ei ole võimeline iseseisvalt õppima häälikkõnet, kasutab viipekeelt ehk žestide süsteemi. 
Grammatiliselt on viipekeel piiratud. Porkunis. Õpetatakse sõrmendamist, suultlugemist, suulist ja 
kirjalikku kõnet, tähtsat osa etendavad nägemis- ja puuteaistingud. Sõrmendamine e daktüloloogia- 
igale häälikule vastab kokkuleppeline parema labakäe ja sõrmede asend, õpetab surdopedagoog. 
Vibratsiooni taktiilse taju kasutamine kuulmispuuetega laste õpetamisel. Nahapinnale toimivad 
mitmesugused ärritajad, mida tajutakse naharetseptoritega. Tekib puute- ja temperatuuriretseptoreilt, 
sarnasus on kuulmisega. Mõlemal on spetsiifiline ärritus seotud perioodilise võnkumisega. Õpilane 
saab asetada oma käe õpetaja kõrile, pealaele või rindkerele, teise käega kontrollib vibraaistingut enda
kõril.  Äkk-kurtus 1. spasmi, mikroemboli trauma; 2. infektsioos-toksilise kahjustuse tagajärg. Kuulmise rehabilitatsiooni võimalustest nürmikutel 1. kuulmist parandavad operatsioonid; 2. kuuldeaparaadid; 3. õpetada suultlugemist Kuulmise parandamise kirurgilised meetodid
Müringoplastika- kuulmekile perforatsioon kaetakse limaskestaga.
Tümpanoplastika on kahjustatud helijuhtesüsteemi restaureeerimine.
Kuuldeaparaat koosneb mikrofonist, transistorvõimendist, telefonist ja toiteallikast. Afaasia- kõnekaotus;
afoonia- hääletus;
agnoosia- tajumisvõimetus;
agrammatism- võimetus moodustada grammatiliselt õigeid sõnu;
alaalia- kõnetus;
aleksia- lugemisvõimetus;


anamnees- haiguse eellugu;
ankyloglossom- keele liikumistakistus;
anosmia- haistmise puudumine;
antiemeetikum- oksendamisvastane vahend;
apnoe- hingamatus;
apraksia- teovõimetus;
APR- auropalpebraalrefleks (kas suleb või avab hetkeks silmalaud);
asfüksia- lämbus;
autofoonia- oma hääle kuulmine kõrvas;
diplofoonia- kaksikhääl;
düsakuusia- kuulmishäire;
düsartria- hääldamishäire;
düsfaagia- neelamishäire;
düsfaasia- kõnehäire;
düsfoonia- häälehäire;
düsgeuusia- maitsehäire;
düsglossia- keelehäire;
düsgraafia- kirjutamishäire;
düsgrammatism- vale sõna- ja lauseehitus;
düskineesia- liigutamishäire;
düslaalia- vaeghääldus, vaegkõne;
düsleksia- lugemishäire;
düsplaasia- arengupuue;
düspnoe- hingeldus;
düspraksia- võimetus teha koordineeritud liigutusi;
ehholaalia- kajakõne;
etioloogia- haiguse põhjust uuriv teadusharu;
etiopatogenees- haiguse teke ja areng;
exitus letalis- surmlõpe;
fonasteenia- hääleväsimus;
foniaatria- õpetus funktsionaalsetest häälehäiretest;
fonoponoos- häälelihaste jõuetus;
frenulum linguae- keelekida;
hüposkeemia- vere hapnikuvaegus;
hüposmia- haistmise nõrgenemine;
labium fissum- lõhikhuul;
legasteenia- õigesti lugemise ja kirjutamise võimetus;
logofoobia- kõnekartus;
logopaatia- kõnehäire;
ortodontia- hammaste korrapäratuste parandamine;
palatum fissum- lõhiksuulagi;
paratsentees- kuulmekile läbitorkamine;
presbüakuus- vanadusnürmus;
progeenia- alalõua etteulatumine;
prognaatia- ülalõua etteulatumine;
propriotseptiivne- tundenärvi eriline lõpe lihastes, kõõlustes, sidemetes, tundenärvi lõpme eriline 
tundlikkus lihastes, kõõlustes, sidemetes
rekruitment- kiirenenud helivaljuse kasv, iseloomulik Corti elundi karvarakkude kahjustusele


retseptor- ärrituse vastuvõtja;
rhinolalia aperta- avatud nina kõla;
rhinolalia clausa- suletud nina kõla;
SR- settereaktsioon;
stenoos- kitsenemus;
striidor- vilistav hingamiskahin;
šunt- trummiõõne ventilatsioonitoru;
vestibulaaraparaat- tasakaaluaparaat;
vestibulookulaarrefleks- tasakaaluaparaadi-silmarefleks;
vestibulospinaalrefleks- tasakaaluaparaadi-seljaajurefleks.