Kultuur, kõne ja mõtlemine (0)

Yldbak; Adler284 Valikvastustega eksam 17.mai 15.15 T-318
Teadus
Teadus keskajal- märkimaks ükskõik millise teadmiste haru süsteemi, asja õpetuse ja teooria ilma vahetu rakenduseta. Kasutati vastandina kunstile. Oluline valida määratlus ja mis mõttes asja määratletakse.
1726- Watts (1674-1748)- teadus on õpetatud meeste korrapärase v metoodiliste vaatluste või väidete tervikliku kogu kohta, mis puudutab ükskõik millist mõistmise teemat, millest 1 tõde on tuletatud teisest argumentide järjestuse toel.
Selleks, et end mõista, tuleb teha metoodilise vaatluse uuringuid . Kui ei tea, kust idee on tulnud, ei pruugi me sellest aru saada. Statistilise andmeanalüüsi meetodeid kasut tänapäeva psy-s. Selleks et teha põhjuslikke järeldusi, tuleb teada, millel (nt mõõtmisskaalad) põhinevad teadmised.
Teaduslik meetod-> rakendus .
Määratleda võib suvalistel viisidel . Teadmiste liik, mis on eristav teisest teaduse liigist ongi TEADUS. Tuleb teha kindlaks, kas eristav nähtus on olemas. Tähtis on, KUIDAS teadmised on saadud. Meetodite kogu on rikkalik. Eeldused tekitavad kahtlusi , toovad kaasa teistsuguse lähenemise. Lisaks vaatlusele, tuleb kasutusele võtta argumenteerimine .
TEADMINE- 1) Need mille saamisele pühendutakse; 2) Need mida saadakse elu käigus.
Sügavaid teadmisi on raske saavutada.

Mõistus on nõrk- ei näe sügavale asjadesse ja tungida neis põhjani. Veritas in Puteo- tõde lebab kaevus . Mitte igasugune mõtlemisviis pole sobilik asjade teadasaamiseks.

Asjad pole need, mis nad tunduvad olevat. On maskeering ja valed värvid (väliselt sarnased olevad asjad võivad olla erinevad ja vastupidi- kuu ja päike nt). Suur hulk võimalikke seletusi ; erinevad põhjused. Väliselt sarnane käitumine võib põhineda erinevatel mehhanismidel. Meeltel puudub vahend, et öelda meile imeväikeseid erinevusi.

Meid segatakse v me segame end ise. Meeled, kujutlused, kired, hirmud , inimeste autoriteet, haridus ja kombed. Füüsikaline maailmapilt võib erineda sellest, mida me näeme.
Pinnapealsus; Mis tundub, pole ilmtingimata õige; miks meile tundub, et see, mis me näeme, pole õige.
Teadus ei tohiks põhineda sisevaatlusel, peab olema usaldusväärselt kinnitatud. Hea on teadus, mis: avalikustatud uhkes ajakirjanduses; Paljudes kohtades viidatud
Teaduslikkus teaduses : füüsika-> keemia-> bioloogia -> psühholoogia, sotsioloogia-> humanitaarteadus.
Matemaatilised tõestused on absoluutsed ja kindlad. Mitte ükski psüühiline konstrukt pole mõõdetav- saame vaid tähenduseta numbrid.
Miks me peame ennast tundma? Hea on teadvustada, mis toimub- nt psy pt, kes ravi tulemusel tunneb v on näha, et läheb halvemuse poole- öeldakse, et on hästi. Hästi on see, et pt hakkab mõistma, et midagi on viga, rohi mõjub. Mõõtmisel- nt Likerti skaala (1…..7)- vastus ei pruugi tähendada sama asja, mida koostaja mõtles, sest jaotamine on kunstlik.
Teadmised on Minu teadmised, pean teadma, kuidas Mina- teadmised erinevad, muidu omistame maailmale, mis meile kuulub ja vastupidi.
Elu mõte ja muud küsimused käivad Mina kohta. Väline on vajalik, kuid siiski ainult Mina suhtes.
Mis on mina?
1) Minas ei saa kahelda; 2) Eeldame, et väline maailm on korrapärane; 3) Võimalik korrapära kirjeldades
Alati ei saa tõestada, kuid võib määratleda. Määratlemine on mõistmiseks vältimatult vajalik! Küsimus on, kui täpselt me oskame määratleda. Kastidesse jaotamine- teisiti pole võimalik, sest ühikud kannavad infot.
Tähelepanemise viisid: Tunnused, mis eristavad nähtuse kõikidest ülejäänutest= see nähtus on teistsugune kui teised. Sokrates - inimene on keha, hing või mõlemad. Hind= Mina= mõistus; Keha= elu. Psüühika on aju omadus!
Pjotr Anohhini ( 1898 -1974)- Vene bioloogi ja ( neuro )füsioloog:
Elusolendid säilitavad oma olemuse ka tingimustes, mis muutuvad rohkem kui keha igal ajahetkel taluda suudaks. (saun, jääauk) See on nii sellepärast, et vedeliku hulk kehas mõjutab t°-i. 2.Ellujäämiseks organismid muudavad ennast või oma keskkonda enne kui ebasoovitavad muutused toimuma hakkavad. (puud koguvad vaiku ja viivad vee enne talve välja). Keskkonnas on JÄRGNEVAD ja KORDUVAD mehhanismid , ilma milleta oleks võimatu ellu jääda.
Järelikult elu on mateeria organisatsiooni vorm, mis on võimeline sihipäraselt tegelikkuse ennetava peegelduse alusel kas enda või oma keskkonna struktuuri muutes ennetama keskkonnamuutuste destruktiivset mõju ja seetõttu säilitama oma tervikuomadused. Elusloodus on osa üldisest loodusest. Mateeria- füüsikaline nähtus. Keskkonnas on korduv järjestus, mis elu tekkides hakkas keemilisi reakstsioone põhjustama. Reakts vallanduvad kiiremini, kui keskkond muutub= sihipärane ennetus . Keskkonna muutmise võimalused: ära minemine ; keem reakst.
Elu -Tuleviku- orientatsioon on igasuguse elu vääramatu omadus, psüühika ehk Mina peab olema midagi muud, kui ta just lihtsalt elu ei ole.
William James (1842- 1910 ) arvas , et tulevastele eesmärkidele suunatud käitumine ning vahendite valimine nende eesmärkide saavutamiseks on nähtuses oleva mõistuse olemasolu tunnuseks. Mikroob mõtlebka tuleviku suhtes. Kas Minul ja Mikroobil polegi vahet? Aga on – näiteks mikroob õpib põlvkondade vahetumisega või lateraalse geeniülekandega... ja mina ka ühekordse kogemuse järel.
Leonard Trelawny Hobhouse (1864-1929), Briti poliitik ja sotsioloog arvas nii: Järelikult evolutsioon bioloogilises käsitluses ei väljenda mingit kõikehaaravat plaani või läbivat tendentsi. Ta tekitab mitte tingimata kõrgema tüübi vaid tüübi, mis tuleb tõhusamalt toime oma erilise keskkonnaga. Võib ehk öelda, et ta kaldub varieeruvusele, kuid see variatsioon ei ole tingimata millegi kõrgema või parema suunas. Otsmikusagara kahjustused alkoholi tarbimisel. Inimesele tundub, et ta on hästi efektiivne, kuna ta ei näe vigu enam.
Mõistuse areng loomadel ja Inimesel tähendab meie vaate kohaselt kõrgema organi-satsiooni põhimõtte järk-järgulist sissejuhatust sellesse suhteliselt kaootilisse seisundisse. Mõistuse esimeseks funkts on organiseerida individuaalset kogemust, ja see algab oma esimeses staadiumis korreleerides minevikukogemuse massi järgnevate reaktsioonidega.
Tõepoolest, mitte kõik organismid ei õpi individuaalsest kogemusest, seega saame elusolendid eristada õppimise viisi alusel.
Psüühika on protsesside süsteem, mis organiseerib individuaalse kogemuse alusel käitumist säilitamaks organismi terviklikkust muutuvas keskkonnas. ( Toomela enda väljamõeldis). Mina on minu tunded, minu meeleolud, minu väärtused ja hoiakud, minu mõtted ja kõik muu taoline. Psüühika määratlus on lühidalt sõnastatav ka nii – Mina on minu kogemused. Psüühikaid võib olla erinevaid.
Individuaalne kogemus: Kui kogemused oleksid vaid liigiomased, nagu taimedel, siis oleksid kõigi indiviidide kogemused ühesugused ja “mina” on sel juhul sama mis “meie”. Just minu isiklik kogemus teeb minu erinevaks meiest: Individuaalsus sünnib koos isikliku kogemusega. See on iseloom. Kogemused käivad keskkonna kohta. Psüühika ilma keskkonnata ei ole võimalik.
Keskkond: Kogemused on keskkonna kohta; seega Mina määrab Minu kogetud keskkonnad . Mõtleme – mis oleks Mina, kui poleks ühtegi keskkonnakogemust? Ema hääle eristamine võib olla esimene psüühiline akt. See võib olla bioloogiline mehhanism .
Organismi terviklikkus : see pole enam üksi bioloogiline vaid psüühiline. Seega saame ennast näha kasvõi maailmana, mille osana pisike Mina võib ka hävida terviku säilitamiseks. Mina sisaldab tõlgendusi, mis ma keskkonnale annan.
Protsesside süsteem: siia kuuluvad psüühika eristatavad allsüsteemid: mälu, emotsioonid , motivatsioon , planeerimine , taju, sest ilma nendeta ei saa käitumist organiseerida. Siin on oma osa ka mõtlemisel. Me mõtleme sellest, mis on me sees, ma tean oma mõtteid ja kavatsusi. Mida me mõtleme? Näeme, et see mõte tuleneb keskkonnast. Keskkond suhestub bioloogilise organismiga, kellel on need omadused olemas.
Mina ikka ongi psüühika. Psüühikas toimuv on otseselt seotud sellega, mis me kehas toimub. St et me võime ennast haigeks mõelda.
Mis on keskkond?
Keskkond on meid ümbritsev väline maailm. See on füüsikaline keskkond. Mitte kogu maailm pole meie keskkond.
1. Osa me kogeme ja osa mitte. Me ei saa hinnata seda, kui palju me ei koge. Psüühika jaoks pole keskkond puhas väline maailm. Füüsikast teame – me teame ainult osaliselt, milline see meid ümbritsev väline maailm on. Teadmised sellest välisest maailmast kasvavad ja muutuvad. Mingis mõttes me elame ju vaid osas maailmast.
1827. aastal tõlkis Šoti kirjanik ja ajaloolane Thomas Carlyle (1795-1881) Goethe Umgebung sõnaga environment. Kontekstis tähendas see keskkonda, mis meile mõjub.
2. Seega on meil otstarbekas eristada kaks füüsikalise keskkonna liiki, üks, mis meile mõjub ja teine, mis ei mõju.
Mõjuda saab erinevalt. Radioaktiivsus saab meile mõjuda, ilma et me sellest kunagi teadlikuks saame. Ja kui teada saame, sureme teadmisesse . Edasi saame Gestaltpsühholoogia ühe rajaja, Kurt Koffka (1886-1941) toel:
Geograafiline (füüsilise kogemuse keskkond)ja käitumiskeskkond.
Me kõik võime elada erinevates maailmades, sõltuvat meie unikaalsuse ja individuaalsuse määrast. Keskkonnas on asi olemas psüühilises mõttes siis, kui me seda märkame. On mõjud mida me teadvustame ja mida ei teadvusta. Asi võib ilmuda keskkonda siis, kui geograafiliselt enam olemas ei ole.
3. Käitumiskeskkond on keskkond, millega vastasmõju meeleorganite vahendusel psüühikale kättesaadavateks närviimpulssideks transformeeritakse. Kogemused on erinevad, kuigi inimesed on sarnases situatsioonis või keskkonnas. Keskkonna määrab indiviid. Meile tundub, et me oleme iga päev samad. Kui me kogeme iga päev väikeseid ühekordseid õppimisi- iga see kogemus teeb meid teistsuguseks, mistõttu me ei ole need, kes me olime eile. Meie jaoks keskkond muudab oma tähenduse, kui keegi nt hakkab millestki rääkima. Maailm meie ümber on suhteline ja tõlgenduslik. Me loome ise endale maailma.
4. Meie individuaalsus ei kujune ainult spontaanses vastasmõjus keskkonnaga, vahel toimub see suunatult, kindlas järjekorras. Luues tehiskeskkonda,(keskkond, mis ise ei oleks tekkinud) kujuneb meie Mina areng hierarhilises järjekorras, tehislik muutus tekitab uudse keskkonna, millega suhtes saab kujuneda uutmoodi keskkonnakogemusi. See kujuneb selle muutmisega katsetades ja proovides.
5. Tehiskeskkonnas on vahendid asjade mõjutamiseks ja nende kõrval vahendid teiste psüühika mõjutamiseks. Kuidas ma mõjutan psüühikat ja muudan teise inimese vaatepilti? Meil on eriline võime tekitada tk, et suunata inimesi. See pole suunatud ainult välise keskkonna muutusele vaid ka psüühilise muutusele.
Nii eristub kultuurikeskkond mittekultuurilisest füüsikalis-bioloogilisest. Kultuur on erilist liiki tk. vahendid teise inimese psüühika mõjutamiseks.
6. Siiani loetletud keskkonnaliigid jaotuvad omakorda jagatud ja individuaalseks keskkonnaks. Mida keerukamaks kujunevad Minad, seda rohkem unikaalseid keskkondi tekib, samas peab kahepoolne indiviidi suhtlemine keskkonnaga alles jääma. Selleks peab aga keskkond olema jagatud, s.t. ühtemoodi mõistetud. Mõisted ei saa olla individuaalsed ja unikaalsed . Me ei saa 11 psüühiliselt mõjutada, kui see pole jagatud. Peab olema 1 osa, mis on jagatud ja 2 osa, mis ei pruugi olla.
7. Ajadimensioonis peame eristama veel kaks liiki keskkondi. Ühest oleme rääkinud – meie ajalooline keskkond, see, millega suheldes meie Mina on kujunenud. Psüühika ei eksisteeri sünnimomendist. Kui me seome in kujunemise mingite suurte sündmustega, siis meil ei ole teoreetiliselt alust väita, mida see in jaoks tähendas. Sellisel juhul see ei suuna psüühika kujunemist. me muudame keskkonda, milles me elame. Tavaliselt me seda teadlikult ei tee. Teadlikult saame psühhoteraapias tõlgendada teistmoodi ajaloolisi situatsioone. Valemälu- vanemad kirjeldavad igasugu asju- varajane lapsepõlvemälestus võib olla indutseeritud hiljem. Aju teeb ka ise valemälestusi.
1821 . aastal paigutati Auburn’i vanglas osariigi seadusandliku kogu korraldusel 80 meest üksikkongidesse, kus need pidid elama ilma tööta ja segamiseta. Aasta hiljem oli 5 neist surnud, üks teinud enesetapu, veel üks hulluks läinud ja ülejäänud olid sügavas melanhoolias. 1823. aastal sellisest täielikust ja pikaajalisest isolatsioonist loobuti. Pool sajandit tagasi tehtud sensoorse deprivatsiooni ja ülekoormuse uuringud kinnitavad varasemaid jälgimisi:
Fakt, et mõned inimesed, kes on läbinud vanglaisolatsiooni ka enne või kes suudavad luua endale aktiivse ja sihipärase seesmise fantaasiamaailma, võivad taluda isolatsiooni pikka aega, ei tee kehtetuks fakti, et totaalne isolatsioon desorganiseerib efektiivselt paljud inimesed, kes on algselt sunnitud seda läbima.
Üksikvangistusega on seotud järgmised häired:

ülitundlikkus välistele stiimulitele, väike sündmus toob esile suure reaktsiooni.

tajumoonutused, illusioonid ja hallutsinatsioonid; ligikaudu kolmandik vange on kuulnud hirmutavat juttu rääkivaid hääli

paanikahood,

mõtlemise, keskendumise ja mäluhäired,

pealetükkivad sundmõtted, mis ilmuvad tavaliselt primitiivsete agressiivsete fantaasiate vormis,

paranoia ehk jälitusluul ja

impulsikontrolli häired
8. Üks rühm tähelepanekuid veel. Petkova, Ehrsson, Gutterstam jt. on hiljuti avaldanud rea uuringuid, kus nad andsid inimestele uue keha, näiteks Barbi nuku või iseenda oma – ja pani uuritava tema endaga kätt suruma . Nad soovisid teada, kuidas me teame kus ja kuidas me parajasti oleme kehalises situatsioonis. Nende hõpoteesiks oli, et me tajume oma keha sünteesides erinevate meeleorganite sisendit . Uuritaval on ees prillid , läbi mille ta näeb seda, mida näitab uurija peas olev kaamera . See tekitab taju, et uuritav ongi 20 cm pikkune . Ruumitaju muutub ootuspäraselt. Ehk siis me võtame endale jummala suvalisi kujusid , mida meile ette söödetakse vastavates tingimustes. Ja me ei saa aru, et midagi on valesti. Vaja oli vaid võõra perspektiiviga visuaalne sisend koordineerida uuritava taktiilsega.
Vastavalt peame ajaloolisest keskkonnast eristama toetava, mis on vajalik igapäevaseks psüühika säilitamiseks. Meil on ajus terve hulk kaasasündinud mustreid, mis saavad tagasisidet jäsemetest. Kui jäsemed puuduvad, on siiski olemas mingisugune teadmine selle olemasolust. Intuitsioon - äratundmine. Me paneme ümbritsevast enese teadmata kokku mingi pildi ja teeme selle põhjal järelduse, tuginedes oma mälestustele.
Nii saimegi viimase keskkonna eristuse: Minu siin ja praegu individuaalne keskkond. See võib määrata, kellena me ennast tunneme . Mina olen mina ja ajas püsiv.
Psühholoogina peab aru saama, kes midagi antud ajahetkel teeb, mis ajas ta on. Meie erksana ei ole nt need, kes me oleme unisena.
Mina ja meeleline maailm
Filmis “Kuues meel” oli peategelasel kuus meelt , kuuendaga ta tajus surnuid (kes tegelikult ei olnud ju surnud, sest nad kakerdasid ringi ja segasid teisi inimesi). Tegelikult olid selles filmis kõik osalejad surnud, sest neil oli 5 meelt, millest ei piisa elus olemiseks. Kuidas nii? ...
Välist maailma kogeme meelte vahendusel. Aga mida tähendab “väline”, millest väljas?
Ajus on sees, mujal kehas on juba väljas.
Mis on meel? Meel on bioloogiline (!) süsteem, mis muundab ajuvälise keskkonna muutused närviimpulssideks. Psüühika saab toetuda individuaalsele kogemusele.
Mõned olulisemad faktid..
Meeleorganid jaotame kvaliteetide alusel, millele reageerivad nende retseptorid .
* Kõik retseptorid on kõrgelt spetsialiseerunud ja reageerivad ainult kvaliteedilt ja kvantiteedilt väga piiratud osale füüsikalise (!) maailma muutustest. Meil pole süsteemi, mis reageeriks mittefüüsikalisele keskkonnale. Närvirakkude suhete võrgustik ongi teadmised. Õpetaja ei õpeta, vaid kujundab keskkonda. Õps on füüs keskkond sensoorse taju jaoks- valgus peegeldub, õhk võngub, vb põrand põrub. Õps on füüsikaline sündmus. Maailm on konstrueeritud, psüühikaga me loome selle. Meil puudub juurdepääs sellele, mille meie psüühika on üles ehitatud. Inimesed hakkavad mõtlema sellest, mis on neile kättesaadav. Alles hiljem hakatakse muust mõtlema.( Kogu õppekava taandub lõpuks retseptorite mustrile). Meil saab olla keskkond, mis kehale mõjub, kuid kui meil pole retseptorit, siis me peame seda kaudselt kogema.
* Me ei aisti asju! Aistime vaid isoleeritud sensoorseid tunnuseid (värv, kuju, liikumine ...). me kogeme maailma nii nagu see tundub meile olevat. Meil on retseptorid puudutuste, keha paiknemise jaoks. Lihaskapslid, kõõluste venitusetseptorid , temperatuuri, jne. need annavad impulsi seljaajusse osaliselt erineva kiirusega. Nahas retseptoreid pole. Selleks on vaja NS-i et seda kõike kokku panna. Liikumiskontuuri me eristame teise mehanismiga.
* Meil on retseptorid nii kehavälise kui keha-sisese keskkonna kogemiseks. Ilma viimasteta saaksime kohe filmi ”Kuues meel” surnu rollis osalema ; surnut mängida pole tarvis. Kõht on tühi, vererõhk liiga madal jne. on keha-sisesene. Meil peab olema tagasiside. Tasakaal, nägemine, kuulmine , haistmine , kompamine, maitsmis ja temperatuur. Käitumiskeskkonnas ei pea teadma, millises keskkonnas sa oled, selle töö teevad ära retseptorid.
* Info jaotub lisaks kvaliteetidele ka ajaliselt, sama sündmuse erinevad aspektid (nt surve ja valu) jõuavad kesknärvisüsteemi erineval ajal.
* Erinevatele füüsikalistele muutustele vastavad närvisüsteemis ühesuguse bioloogilise olemusega närviimpulsid. Erinevad sündmused on kõik ühes keeles. Närviimpulss on elektrokeemiline . Neid on vähe ning annavad võimaluse kogeda maailma kogu tema rikkuses.
* Meeled mitte ainult ei lammuta, nad eksitavad ka.
Mõtleme kahele probleemile. Ühelt poolt – kuidas kaosest kujuneb korrapärane ja stabiilne maailm, nagu ta meid tundub ümbritsevat? Mina ei asu meelelises kaoses, kuidas me saime maailma, kus me oleme? Psüühiline nähtus pole meelelises kaoses. Meie NS jaoks pole ta selline.
Teiselt poolt, nagu ka keskkonnateooriast nägime, kuidas me teame maailmast, millele meil meeli pole? Eriti mittemõjuv keskkond? Meil on organid , mis aitavad mittemeeleorganitel näha. Kuidas saada meeleline infotöötluse asjadega üle mittemeelelisest. Keel on meeleline nähtus. Teadmiste saamine katse- eksituse meetodil on siin absurdne- liiga palju variante situatsiooni lahendamiseks.
Eriti eriline probleem: meil pole meelt omaenda Minale. Kuidas ma tean, et on minu Mina? Ainuke viis midagi kogeda on retseptorite vahendatud infot töödeldes. Enesekogemus. Meil on eraldi: mina kuulsin, mina katsusin, mina nägin. – erinevatest kohtadest jõuavad närviimpulsid ajju. See ei ole ainult reageering- see pole minukogemus. Meil pole lihtsalt nägemisakt, vaid me kogeme seda minana- see olen mina, kes näeb.
JA NÜÜD ALGAB ALLES KURSUS ISE!!!
V Mina ja ülemeeleline maailm.
Kõne ja semiootiliselt vahendatud mõtlemine
Probleem: kuidas me saame teadmisi selle kohta, mille kohta teadmisi saada ei ole võimalik – mitte- või ülemeelelisest maailmast? Meil on sellised teadmised, aga meeli nende jaoks ei ole. Probleem on üldisem: kuidas põhimõtteliselt saab uudset infot?
Meie probleemi lahendab Juri Lotman (1922-1993), kelle tööde keskseks teemaks oli küsimus, kuidas tekivad tähendused. Tuleb teha vahet tekkinud võimalusel ja uudsel nähtusel. Keskkonnas korduvad sündmused- ette ennustatav siis, kui on olemas sündmuste ahel. Lihtsalt korduv sündmus ei ole ette ennustatav. Sest siis on kindel teadmine, et asi kordub, kuid pole teada, millal. See teadmine võib olla eluliselt oluline. Korduvad järjestatud sündmused ongi informatsioon. Meil on potensiaal seda korduvust märgata ja sellele reageerima. Elu pole võimalik ilma niisuguse infot töötleva mehhanismita.
[elementaarse] tähenduseloome [ühiku] minimaalne organisatsioon sisaldab binaarse süsteemi, mis koosneb (minimaalselt) kahest semiootilisest mehhanismist (keelest), mis on vastastikuses tõlkimatus suhtes ja samaaegselt üksteise moodi, nii palju kui iga neist oma vahenditega modelleerib ühte ja seda sama mittesemiootilist reaalsust. [...] Minimaalne struktuur sisaldab endas ka kolmanda elemendi [...] mis võimaldab [...] teostada tõlke-operatsiooni. Selliste “tõlgete” resultaadina [...] Toimub uue teksti genereerimise akt (Lotman, 1993, lk. 370)
Mis see inimeste keeles tähendab?
1. Uudse tähenduse tekkimiseks peab olemas olema vähemalt kaks erinevat infotöötlus-mehhanismi. 1 meh.ei loo uudset informatsiooni (uus teadmine on nt see, et meil polel kõigile maailmale tajumiseks retseptorit).
2. Need mehhanismid on sisuliselt seotud, kui nad töötlevad infot sama keelevälise reaalsuse kohta. Inimese individuaalsed maailmad on erinevad, st tõlgendame maailma erinevalt, vähemalt erineb mõnevõrra teisest. Kui 2 in omavahel räägivad, hakkavad lõpuks nende arvamused /arusaamad lahknema. Lõpuks jagades maailma, nähakse samal foonil on erinevaid aspekte lõputult. Kunagi ei saa aru saada samamoodi. Me räägime siiski ühest ja samast asjast . Keskkond on ühine, mida jagame .
3. Infotöötluse tulemuste “tõlkimisel” ühest süsteemist (keelest) teise tekib uudne info, sest seotakse olemuselt erinevad asjad. Teisisõnu: tulemus ei ole kummagi allika moodi. Meil on 2 mehhanismi, mis töötlevad sama asja kohta infot, siis tõlkimisel ühest infost teise muutub see informatsioon. Same tulemuse, mis pole kummagi allika moodi. Keel on mõeldud siin ühtse mehhanismina.
Näiteks: Indiaanlane ja Valloon kirjeldavad sama asja: inimese suhet mingi territooriumiga. Näiteks Manhattani saarega. Valloon leiab, et maad saab omada, indiaanlasel ei tule sellist küsimustki pähe, sest Maa on nagu kogu elusa ema, sellel ei saa olla omanikku.
Nüüd Valloon tahab saare ära osta ja maksab selle eest indiaanlasele, kes võtab raha vastu. Kumbki osapool lahkub rahulolevalt.
 siin on kaks infotöötlusmehhanismi, mis on seotud sama kirjeldatava välise nähtuse kaudu
Mis toimus? Valloon ostis müüdamatu asja. Kusjuures indiaanlane ei müünud. Tõlkimist ei toimunud. Mõnevõrra hiljem aeti indiaanlased lihtsalt jõuga minema. Puudus mõistmine asjast. Kumbki ei saanud millestki aru. indiaanlased vahetasid kingitusi, kui omavahel suhtlesid, midagi tahtsid ja said. Nende jaoks oli see auväärne tegu. Indiaanlane oma arust ei müünud, vaid –vahetame kingitusi- las nad siis asuvad seal. Kokkulepe- mingit objektiivset põhjendust ei olegi. Nt võttis kommi- ei tohi võtta- miks?! Indiaanlane- maa ei kuulu kellelegi aga kõik võivad kasutada; valloon- maad saab osta ja siis kuulub ainult omajale
Katsume meie need kaks tõlkimatut Maa/maa-inimene suhte mõtestamist tõlkida. ... Kui me sellega toime tuleme, saame mingi uudse tähenduse. Õige vastus: me ei tea, mis on õige või vale,seetõttu on palju erinevaid uudsusi. Me ei tea, milline uudne tuleb-õige v vale- uunde ei ole prognoositav, enne kui ta tekib ja sõltuvalt tõlgendajast same erinevaid tõlgendusi.
Selleks et uudne teadmine tekib, tuleb aktsepteerida, et kõik sõltub tõlgendamisest. Kuidas saada uusi asju? Pane olemasolevaid asju kokku nii nagu pole varem pandud. Selleks et teada saada, millest see keeruline asi tehtud on, tuleb see laiali lammutada. Paneme erinevate omadustega info kokku ja same uudse info.
Millised on eristatavad infotöötlus-mehhanismid inimesel? Neid on mitu tüüpi.
1. tüüp: meeleline mõtlemine
Meeleorgani töö tulemus peaks olema vastuolus millegi muuga , et välise maailma kohta uudne teadmine tekiks.
Ongi vastuolus. Nii teise meeleorgani kui teise meelelise tunnusega sama meeleorgani piires.
Nii saame meelelise teadmise maailmast. Ülemeelelist nii ei saa. Meil on vaja lisaks teist, mittemeelelist mehhanismi, mis töötleb sama välise keskkonna muutumist. Kusjuures see muutus on kogetav ikka ainult meeltegaTähelepanekuid.
* Ülemeeleline kogemus põhineb meelelisel. Pole teadusteooriat, mida ei saaks siduda meelelise maailmaga , nt. aparaadi näidud.
* Ülemeeleline kogemus sünnib tegevuses, s.t. tehiskeskkonna loomise kaudu.
Ülemeelelist kogemust ei saa näidata, aga sellest saab rääkida.
Teadvus on ainult keeleline – proovige!
Keel ja kõne, s.t. rääkimine, mitte ainult ei peegelda; muidu ei saaks ülemeelelisest rääkida
2. tüüp: semiootiliselt vahendatud mõtlemine
Millised on kõne funktsioonid?
Suhtlemine (a) informatsiooni hankimiseks ja (b) grupikäitumise organiseerimiseks. Mõlemad on võimalikud ka ilma kõneta.
c) kogemuse mittebioloogiline säilitamine järeltulijatele. Ka see on võimalik ilma kõneta.
(d) psüühiline funktsioon: täiesti uudse info-töötlusmehhanismi kujunemine
Jah. Kõnes saame esitada mõtteid, mis välises maailmas pole võimalikud, seda ei saaks teha meelelise kogemuse alusl, mis kujuneb otseses vastavuses meelelise maailmaga: “Tihane pani püksid jalga, ehitas ülejäänud riietest raketi ja lendas maakera südamesse.”
Asi pole ainult selles, et saame kõnes mõelda mõttetusi. Saame nt. kokku panna ka seda, mis kuulub kokku ülemeelelisel sisulisel alusel: “ained, mille koostises on –OOH rühm on kindlate sarnaste omadustega.
Kõnelemise reeglid ei ole kõnes kirjeldatava välise maailma reeglid. Kõne esimene funktsioon on suhtlemine ja vastavalt on ka kõnelise informatsiooni töötlemise reeglid oma olemuselt suhtlemise reeglid.
Olemegi avastanud, kuidas põhimõtteliselt saab teadmisi välise maailma kohta. Selleks on kaks üldist mehhanismide süsteemi: meeleline mõtlemine ja kõneline ehk semiootiliselt vahendatud mõtlemine.
Järgmisena peame aru saama, millised on psüühilise tegevuse ühikud.
Miks psüühikaks on vaja ühikuid?
Kvaliteet tundub esmapilgul olevat antud muljes. Selline introspektsiooni tulemus ei ole usaldusväärne. [...] Empiiriline psühholoogia on kindlaks teinud fakti, et me saame kvaliteeti teada ainult selle kontrasti või sarnasuse alusel teisega ( Peirce , 1868, lk. 290-291)
Iga mõte sisaldab seega vastanduse see-mittesee; ilma vastandamata on kõik kõigega sarnane ja teada ei saa midagi.
[Pantagruel] viskas meile laevatekile terve peotäie külmunud sõnu, mis tundusid meile kui sinu suhkruploomid, erinevat värvi [...] mõned sõnad punased (mis tähendab ka vigurdavaid ja lustlikke ütlemisi), mõned rohelised, mõned taevasinised, mõned mustad, mõned kuldsed (mis tähendab uhkeid ja kauneid sõnu); ja kui me olime neid pisut oma käte vahel soojendanud, siis nad sulasid kui lumi ja me tõesti kuulsime neid, kuid me ei saanud neist aru, sest see oli barbaarne loba. ( Rabelais , 1890, lk. 511)
Mõtlemise ühikute ehk märkide määratlusi on mitmeid, neist mõjukamad Saussure’lt ja Peirce’lt. Meile vajalik psühholoogiline arusaam on nendega seotav kuid siiski eriline:
Märk on mõtlemise ehk tähendusloome meelelistest tunnustest koostatud ühik, mis osutab välise või seesmise maailma psüühiliselt eristatud aspektile.
Esialgu eristame kaks liiki märke.
1. Meelepõhised märgid. Need on meeleliste tunnuste kogumid, mis vastavad millelegi välises maailmas.
2. Keelelised märgid. Need on loomult kahesed: Ühelt poolt nad vastavad otse meelelisele välise maailma kogemusele (märgi suhtlemisel tajutav vorm. Samaaegselt seostuvad nad psüühika-siseselt kas meelepõhiste või teiste keeleliste märkidega. Nt. sõna /koer/ ei osuta otse koerale vaid selle meelelisele psüühilisele vastele.
Kuna suhtlemise reeglid erinevad välise meelelise maailma asjadevaheliste seoste reeglitest, on märke võimalik kombineerida viisidel ja kasutada kontekstides , milles meelepõhiseid märke kasutada ei saa.
Mina muundumine kõne toel.
Kõnelise mõtlemise tekkimisega muutub kogu psüühiline tegevus kõigis selle aspektides .
1. Mõtlemine, s.t. kogemuse psüühiline organiseerimine . On mõtteid, mida ilma kõneta ei saa mõelda. Nt. tegelikkusega vastuolus olevad süllogismid.
2. Meelelise kogemuse tõlgendamine ehk taju, mis on olemuselt meelepõhine mõtlemine. On asju, mida kõneta ei saa tajuda. Nt. “kuu on kera kujuline” või “vaal ei ole kala”
3. Mälu, s.t. individuaalse kogemuse talletamine. On asju, mida ilma kõneta ei saa meelde jätta. Nt.: ” Nohu tekkimise põhjuseks on bakterid või viirused või allergia”
4. Planeerimine, s.t. käitumise psüühiline organiseerimine. On käitumisi, mis kõneta ei ole planeeritavad. Nt. moeetendus
5. Motivatsioon ehk ajejõud tegevuseks. Kõneta pole paljusid tegevusi, mida aktiveerida
6. Emotsioon ehk organismi terviklik integratsioon kaasneva subjektiivse elamusega.
Ja muidugi muundub Mina tervikuna . Näiteks tekivad teadvus ja tahe .
Teadvus on psüühiline protsess, mille tulemuseks on psüühika kogemine. Miks ei saa psüühikat kogeda ilma kõneta? – Meil pole selliseid retseptoreid! Samas iga kõneakt on teadvustamine, sest kõnelised märgid osutavad psüühilistele meelelistele märkidele. õ
Tahe on võime valida käitumist sarnases käitumiskeskkonnas. Valida saab, kui sama keskkonda mõtestatakse meeleliselt ja kõneliselt. Muidu oleks keskkond ühetähenduslik.
VII Mis on kultuur?
Terminil kultuur on arvatavasti >500 määratluse. Neid määratlusi saab grupeerida erinevatel alustel. Meie jaoks on huvitav, et osa vaateid peab kultuuri indiviidi ja osa keskkonna omaduseks.
Kultuur on püüd enese täielikule täiuslikkusele toetudes teadmiste saamisele kõigest, mis meid kõige rohkem puudutab; parimast, mida on mõeldud ja öeldud maailmas, pöörates värske ja vaba mõttevoolu oma mõistete ja harjumuste kogumile [...] ( Arnold , 1882, lk. x).
Kultuur ehk tsivilisatsioon on laias etno -graafilises mõttes see kompleksne tervik, mis sisaldab teadmised, uskumused, kunsti, moraali, seadused, kombed ja kõik muud võimed ja harjumused, mille inimene on omandanud kui ühiskonna liige ( Tylor , 1871, lk. 1)
Kultuur kui keskkond: Kultuur on see osa keskkonnast, mille inimene on ise loonud ning millele ta peab ennast kohandama
Kogu kompott: Kultuur on inimgrupi eriline eluviis. Saab eristada kolm kultuuri dimensiooni : (1) Kultuuri seesmine subjektiivne või psühholoogiline representatsioon, kaasa arvatud mõtlemine, tunded, teadmine, väärtused, hoiakud ja uskumused; (2) Käitumise dimensioon , kaasa arvatud teistega suhestumise viisid, erinevates kontekstides ja olukordades käitumise viisid, pidustused ja kohtumised, suhete mustrid jne.; (3) Kultuuri-elemendid või füüsikalised elemendid, mis iseloomustavad seda inimgruppi nagu sümboolsed elemendid, riided, ornamendid, majad, instrumendid, relvad jne.
Kui kultuur on indiviidi omadus, siis jääb psühholoogiliselt ähmaseks, kuidas ta selleks saab. Ei piisa ideest , et kujuneb keskkonnaga suheldes.
Järgi jääb kultuur kui keskkond. Aga ka siin saab keskkonna all mõelda erinevaid asju: kultuur on unikaalne inimelu keskkond ... kultuur on artefaktide süsteem
Artefakt on materiaalse maailma aspekt, mida on inimese eesmärgile suunatud tegevusse liitmisel ajaloo jooksul modifitseeritud . [...] artefaktid on samaaegselt ideaalsed (kontseptuaalsed) ja materiaalsed. [...] artefaktide omadused kehtivad võrdselt üks-kõik kas keegi käsitleb keelt või tavalisemaid artefaktide vorme nagu lauad ja noad . Mis eristab sõna ”laud” tegelikust lauast on nende materiaalsete ja ideaalsete aspektide ning nende poolt lubatavate seoste suhteline silmapaistvus.
Kultuur kui potentsiaalne keskkond. Selles mõttes on kultuur sotsiaalselt jagatud informatsioon, mis on kodeeritud sümbolitesse (Toomela, 1996, lk. 298), s.t. märkidesse.
Peame eristama kaks kultuurikeskkonna aspekti:
* * Kultuur on indiviidi tegelik keeleline keskkond Selle määrab indiviidi ja keskkonna ühtsus.
VIII Psüühika arengu astmete teooria
0. Meelelised tunnused, nii retseptorite kui kaasasündinud bioloogiliste mehhanismidega töödeldud meeleline info väliskeskkonna kohta. I (Meelepõhine) 1. Assotsieerunud tunnused: psüühiliselt seostuvad meelelised tunnused vastavuses samade tunnuste seostumisega keskkonnas. Tunnuste kokkukuulumise alus on lihtsalt koosesinemine.
Tegevuses  tingrefleksid
I. 2. Asjad: assotsieerunud tunnuste seast eristuvad asjadele omased grupid.
Miks? Iga mõtlemise arengu aste loob uut liiki tegevuse võimaluse, mis kujundab uue tehis -keskkonna ja sellega võimaluse täpsemateks keskkonna aspektide eristusteks mõtlemises ...
... asjad eristuvad tingreflektoorses käitumises, mis on keskkonna ülesehituse pärast asjadele orienteeritud
Tegevuses  Asjadele orienteeritud käitumine, organism rahuldab vajadusi ka asja ebaolulistele tunnustele orienteerudes; asjade kasutamine
I. 3. Situatsioonid: asjadevahelised seosed: asjad omandavad funktsionaalsed omadused, saab teada, kuidas ühe asjaga teist mõjutada.
Tegevuses  asjadega vahendatud tegevus, tööriistad ja nende kasutamine.
II 4. Sünkreetsed keelemärgid (Keelepõhine): erilise, sotsiaalse funktsiooniga asjad; osutavad assotsiatiivselt suvalisele meelemärgile (0-I.3.). Märke kasutatakse vaid ükshaaval!
Tegevuses  märgiga osutatav eristub käitumiskeskkonnast, see muutub käitumise objektiks (Nt tööriista kumuleeruv töötlus)
II. 5. Asjamärgid: Eristuvad asjadele ja asja-spetsiifilistele omadustele osutavad keelemärgid (Märke kasutatakse kahestes kombinatsioonides)
Tegevuses  Käitumiskeskkonnast eristunud asjadele suunatud käitumine, asjadele ilmuvad nende kasutamisega seotud uued funktsioonid
II. 6. Situatsioonimärgid (nn. tavamõisted e. kompleksid ): Keelemärkides saab eristavalt kirjeldada kogu meelelist maailma. Tavamõiste- kirjeldab situatsioone- situatsioonis olevaid märke ja nendevahelisi suhteid. Omadused on asjaspetsiifilised, neid pole vaja võrrelda teiste asjadega.
Tegevuses  Keelesiseste tehislike situatsioonide loomine– keeleline planeerimine, asjadevaheliste uudsete tehislike suhete loomine
II. 7. Keelesisesed formaal - loogilised märgid (nn. teaduslikud mõisted): Keelemärkidega luuakse hierarhilised keelesisesed välist maailma (kaasa arvatud keelt!) kirjeldavad kategooriad. Kategooriate alus on abstraktsete individuaalselt vajalike ja kollektiivselt piisavate tunnuste hulk. Olemuselt teadvuse-teadvuslik maailmapilt. Meelelised asjad- meelelised märgid välises maailmas; keelelised- psüühikasisesed. Mõeldes keele üle mõtleb in kohe ka enda psüühika üle- ma mõtlen selle üle, kuidas ma mõtlen maailmast. Süllogism- eeldustest tuletatakse üheselt järeldus. Loogiline on ainult siis kui eeldusesed vastavad välise maailma ülesehitusele. Kui ei vasta, võin teha eeldusi , mis on loogiliselt õiged, kuid maailmas valed. Me ei oska mõelda oma eeldustele.
Tegevuses  ülemeelelisele teadmisele põhinev käitumise organisatsioon.
II. 8. Süsteemne mõtlemine (tõelised mõisted): Psüühilise ja (üle)meelelise maailma terviklik käsitlus; määratletakse Mina ja välise maailma suhe, loogiline mõtlemine paigutatakse konteksti, kus määratletakse mõtlemise eelduste allikad ja olemus. Kategooriad peegeldavad Mina kui tõlgendaja ja välise maailma omaduste teadvustatud tervikut . Siin määratletakse lõpuni see et teaduslik on see mis on loogiline. Nii on ainult sellisel juhul, kui maailm on nii tõesti organiseeritud. Loogikareegel peab olema reegel selle kohta, kuidas välises maailmas asjad on seotud.
Tegevuses  teadvustatult (üle)meelelist konteksti (teadmiste piirides)arvestav loogiliselt planeeritud käitumine
IX Lapsest täiskasvanuks
0. Meelelised tunnused
* Meeled on kaasasündinud, ka osa nende alusel tehtavaid eristusi, nt. kõnehäälikutele PKE (parema kõrva efekt- korraga lastakse mõlema kõrva juures sõnu ja parema kõrva ääres lastu jab paremini meelde), kuju ja liikumise eristamine nägemises jm.
* Kaasa on sündinud ka meelepõhine reflektoorne käitumine. Esimesed refleksid kujunevad ~10 rasedusnädalal, sünnimomendil on käitumismustrite hulk päris suur: refleksid imemiseks, neelamiseks, labürindi ja kaela toonilised refleksid, sammumine, haaramine, näoliigutuste imiteerimine jne.
I. 1. Assotsieerunud tunnused (alates sünnist)
* Üks imelik asi: laps õpib juba üsasiseselt ema häält ülejäänutest eristama- omandatav (laps ei hakka eristama monotoonselt lausutut vaid emaliku intonatsiooni kaudu). See ei pruugi olla psüühiline õppimine, siin ei avastata uusi seoseid vaid eristatakse mingi tunnuse alusel oluline objekt ülejäänutest. Loode ei kuule kõrvalist mula . Isa peab kas ikka karjuma või suu vastu kõhtu panama vibratsiooni tekiades.
* Sünni järel hakkavad kujunema tingrefleksiks vajalikud meelelised seosed nt. lutipudeli ja söögi vahel, teadmised meelelisest maailmast: asjad ei saa üksteisest läbi minna ja ei liigu nähtamatult ühest kohast teise; “arvutamine”. Vanuse järgi arvata, mis on kaasasündinud, on eksitav.
I. 2. Asjad (alates ~4-5 elukuust )
5 kuused imikud haaravad seda, mis tundub tervikliku asjana , s.t. pindade koguna mida tajutakse eraldi manipuleeritava ühikuna- eelkõige kuju ja suuruse alusel; õpivad tõmbama nööri, mille küljes on liigutatav asi.
I. 3. Situatsioonid (alates ~7-8 elukuust)
* Objekti identiteedi määrab tunnuste komplekt, ka muster ja värv olulised; kadunud asjade otsimine, seejärel kujuneb (kuni 12 k.v.)
A-not-B katse sooritus, see osutab asjade-vaheliste funktsionaalsete suhete töötlusele. Laps otsib peidetud asja siiski esimesest kohas nähtud kohast isegi kui asi tõstetakse tema nähes teise eesriide taha.
II. 4. Sünkreetsed keelemärgid (alates ~1 a.v.)
* Sõnad ühekaupa, osutus “koht situatsioonis”: ülelaiendused, alalaiendused, mittekattumised, mis seletatavad osutusega 0-I.3. tasemetele
* Sõnavara suureneb assotsiatiivse õppimise teel kuni ~ 1.5 a.v. ja 50+ sõnani
* Keelekategooriate piirid ähmased ja muutuvad
II. 5. Asjamärgid (alates ~ 1.5 a.v.)
* ~ 18 kuu vanusest sõnavara hüppeline kasv (kuni 10 sõna päevas, ~ 14000 kuuendaks eluaastaks; 3000 uut sõna aastas kuni 10 a. v., kuni 10000 uut sõna aastas kuni 17. eluaastani)
* Sõnade seos osutatavaga reeglipärasem:
Oluline asja kuju: “Taksonoomiline eeldus” ja“Tervikobjekti eeldus” + “Vastastikuse välistamise eeldus” ehk “ leksikaalne kontrast” – igal uuel sõnal on varasematest erinev tähendus
* Nimisõnad, liigutusverbid, asja omadused (pole muuteverbe ja suhteomadusi); keele-kategooriad segased (kuju pole täpne alus)
* Kahesõnafraas “tugi-” ja “avatud” klass: “Anna” + “Pall”; “Karu”; “Komm”, väljendab asja ja selle omadusi (“kollane kott”) või kontekstist mõistetavaid suhteid (“anna pall”)
I.6. Situatsioonimärgid (tavamõisted) (al. 2.5 a.)
* Kujuneb välja kogu grammatiline struktuur – kõik sõnaliigid ja grammatilised operatsioonid, kirjeldatakse kogu meelelist maailma + areneb võime luua ja mõista väljamõeldud ülemeelelist maailma. * Asjad kuuluvad kokku meelelise isikliku kogemuse alusel; asjad võivad kuuluda sama sõnaga osutatavasse rühma erineval nn. “perekonnasarnasuse” alusel; prototüüpsus
* Vastavalt on keelekategooriate piirid ähmased ja situatsiooniga koos muutuvad
Piirangud:
* Suhtlemisel lähtuvad endale tajutavast kontekstist, nt. telefoni teel jms suhtlemisel info edastamine puudulik.
* Määratlevad asju ja sündmusi isikliku meelelise kogemuse alusel
* Puudub metalingvistika – sõna pole veel asjast selgelt eristunud; epilingvistiline keele tundmine
* Puudulik metakognitsioon – enese ja teiste vaimseid omadusi mõistavad eelkõige läbi tegevuste ja sündmuste
II. 7. Keelesisesed formaal-loogilised märgid (teaduslikud mõisted) (al. 7 a.v.)
* Sõnaga osutatava rühma moodustamise aluseks on individuaalselt vajalikud ja kollektiivselt piisavad tunnused
* Kõik liikmed kuuluvad rühma samal põhjusel
* Rühma moodustamise alus võib olla ülemeeleline ( happed ja leelised)
* Mõisted eristuvad täielikult nende osutustest ( loogika , grammatika, “puhas” matemaatika jne)
* Mõisted on ranged , “must-valged”. On ainult üks õige asjade liigitamise viis.
* Kõne “dekontekstualiseerub”, hierarhiline määratlemine, metalingvistika ja -kognitsioon
* Hakkab arenema võime mõista ülemeelelise maailma teooriat, loogiline põhjendamine.
II.8. Süsteemsed ehk ”tõelised” mõisted (13+a.)
* “ Dialektiline mõtlemine” – iga “teadusliku” ehk formaal-loogilise kategooria puhul määratletakse tema kasutamise kontekst;
“Maa on kerakujuline” ja “Maa on lapik ” pole enam teineteist välistavad
* “Mõiste on seaduspäraste otsustuste süsteem: Opereerides iga üksiku mõistega, opereeritakse süsteemi kui tervikuga ” – kusjuures iga kategooria taustsüsteemi valik on selgelt põhjendatav. “Kõik on kõigega seotud” kuid alati mingil kindlal selgelt määratletud viisil
* Keeleliste kategooriate piirid on selged ja täpsed kuid muutuvad vastavuses loogiliselt põhjendatud konteksti valikuga
X Ainuraksest inimeseks ... ja edasi
0. Meelelised tunnused
* Kõik elusorganismid on võimelised õppima. Ainuraksed kas liigikogemusest, geenide lateraalsest ülekandest või “õpivad” sama reaktsiooni kiiremini alustama.
* Lihtsaima käitumise aluseks on reageerimine füüsikalis-keemilisele maailma üksiktunnustele – molekul, magnetväli, valgus, gravitatsioon
 kemotaksis, magnetotaksis, fototaksis, geotaksis
I. 1. Assotsieerunud tunnused
* Igasugused tingrefleksid, kus uudne tunnus seostub refleksi aluseks oleva tunnusega, nt. koera reaktsioonid kellahelinale
I. 2. Asjad
* Tuvid õpivad asjade kategooriaid – kasside, lillede, autode ja toolide pildid  pildi nägemisel tuvi pidi nokkima ühte neljast nokkimiskohast. Õigele kohale nokkides sai süüa. 30 päeva jooksul jõudsid tuvid 25% (juhuslikult) täpsuselt 80% - ni.
* Tuvid eristavad: noki kui on Monet , ära noki, kui on Picasso ... ja kunsti stiile -Monet  Cezanne , Renoir
Picasso  Braque, Matisse
* Tuvid eristavad ka Bachi Stravinskist* Tuvid üldistavad: abstraktsed mustrid (A, B, C, D, E). Treeniti paare A+B-, B+C-, C+D-, D+E-, Nokkima pidi “+” alt (A+B- vs B-A+). Õppisid selgeks  uudsed paarid (AC, BD, jt). Omandasid “transitiivse järelduse”: Kui A>B ja B>C siis A>C
I. 3. Situatsioonid
* Aeglasele uudse avastamisele lisandub insight ehk taipamine . Nt. Köhleri katsed ahvidega
* ahvid teevad tööriistu keerulisemalt – Kanzi õppis paari päevaga saama kivist terava servaga kilde sellises järjekorras:
- taob käeshoitud kive nõrgalt üksteise vastu
- taob käeshoitud kive tugevalt üksteise vastu
- insight! – viskas kivi vastu kivipõrandat
- õues (ilma põrandata) taob kõvasti kive üksteise vastu
- insight! – õues suunatud viskamine mahapandud kivi pihta
* looduses jälgitud 3- osalise tööriista ( alas - alasi tasakaalustaja- haamer ) tegemist
* ahvid mõistavad inimese kavatsusi (näitleja logistab videos ust, ahv osutab võtmega pildile)
* õpivad keelt (märgid tahvlil või viipekeel)
- üksikud märgid (mitusada erinevat)
- märkide “produktiivsed” (paindlikud) kombinatsioonid – kuni 3-märgilised ühendid
- märkide kombinatsioonid on reeglipärased, “grammatilised”, sealjuures ise “leiutatud” märgijärjekorra reeglid
* Ahvidel pole täheldatud kõnelist mõtlemist
KULTUURI TEKKIMINE JA ARENG
4. Sünkreetsed keelemärgid
5. Asjamärgid
6. “Tavamõisted” ehk situatsioonimärgid
7. “Teaduslikud” mõisted
8. Süsteemsed ehk ”tõelised” mõisted
* Kõige selgemad paralleelid visuaalse “kunsti” arengus
* Tööriistade ja tehnoloogia areng
II. 4. Kivist tööriistad ilmusid ~ 2.4 milj. a.t.
Erinevalt ahvist:- peenem töötlus- “ standardiseeritud ”- töödeldi korduvalt, töötlusviisid kumuleeruvad- järjest rohkem erinevaid tööriistade tüüpe Kasutamine:- kanti kaasas- tööriistad tööriistade tegemiseks- toorme kogumine ja transport (~1.9 mil. a.t.!)
II. 5. Alates ~40 000 a.t.* Odaheitja, nool , vibu * Kivide kuumtöötlus* Õmblusnõelad
II. 6. Alates ~12 000 a.t. * Keraamika , ~ 12 000 a.t.* Loomade kodustamine, ~ 12 000 a.t.* Põllumajandus, al. ~ 9000 a.t. Kesk-Idas ( Iraan , Iraak)  Euroopa* Metallurgia: al. ~ 8500 a.t. ehe vask, kuld , hõbe ; mehhaaniline töötlus  sulatamine ja metallivalu  maagid ja töötlus
II. 7. antiik (Hellenistlik Kreeka, Rooma vabariik, Rooma impeeriumi sünd ~ 4-3 saj. e.m.a. – 1. saj.) + renessanss … (al 14. saj.)* Tööstusrevolutsioon – masinad , uued tehnoloogiad ja töö organisatsioon; (Filosoofia ) TEADUS tehnoloogia arengu aluseks* põllumajanduses: suurmaapidamine, põllumajandusharude spetsialiseerumine, “teaduslik põllumajandus” – väetised, sordiaretus, tõuaretus* Metallurgias: maakide keemiline ja elektriline rikastamine ja seejärel töötlus; metallide omadused, nende sihipärane muutmine
II. 8. Alates ~19. saj. teisest poolest* teadussuundade integratsioon* põllumajanduses – “mahepõllundus”* tööstusvaldkondades – säästlik areng, keskkonnaprobleemid* Arhitektuur
XI Ja mis see Minusse puutub?
* Inimesed meie ümber mõtlevad erineva taseme mõistetes, tavamõisted on liiga tavalised ja teadusmõisted häirivalt mõjukad
* Ka Mina mõtlen erinevatel tasemetel mõistetes, seda teades saan nii enda kui maailmaga paremini toime