Kompositsioon ja värviõpetus konspekt (5)

VÄRVUSÕPETUS JA KOMPOSITSIOON
VALGUS
Mida Päike kiirgab?
Päikesekiirgus koosneb elektromagnetlainetest, neutriinovoost ja nn päikesetuulest.
Elektromagnetlainetest on meile nähtavad need, mille lainepikkus on vahemikus 380-780 nanomeetrit (kr nannos   kääbus).   See ongi valgus.
Mis on päikesetuul?
Päikesetuul on põhiliselt elektronide ja prootonite voog (lisaks õige veidi ka teisi osakesi) ja see on tore selles mõttes, et tekitab kauneid virmalisi, mis külmadel talveõhtutel on üks vägev vaatepilt .
Kui räägitakse valguse kiirusest, kas see on ainult nähtava valguse kiirus või liduvad need neutriinod ja gammad samamoodi?
Kõik elektromagnetlained (ka röntgen ja gamma) ja ka neutriinod liduvad tõesti valguse kiirusega. Rangem oleks öelda, et elektromagnetlainete kiirusega, ent omal ajal mõõdeti see just nähtava valguse jaoks ära ja nii nüüd räägitaksegi.
Elektromagnetlainete spektrist on nähtava valguse lainepikkused ainult väike ala.
Mitte kõik elusolendid ei näe maailma samades värvides. Ainuraksed tajuvad ainult valgust, Limused, vähilised, paljud putukad, osa kalu, roomajad, linnud ja ahvid eristavad värve.
Superkangelastel on vahel X-ray vision ehk siis röntgen-nägemine. Ja kui tajuksime neid majasuurusi raadiolaineid – oleks see vast torm!
Pildil on öise linna värvilised valgustuse.Täiesti usutav , et valgus on elektromagnetlained.
Mari Haaveli teose nimi on Silmamaa.
Gobeläänis on ühe hobuse nukker pilk. Läbi teise olendi silmade on keeruiline vaadata, aga püüdma peab.
Spekter
Isaac Newton (1642–1727) uuris valgust katseliselt ja tõestas, et värvitu päikesevalguse murdumisel prismas, tekib värvuste spekter. Newton eristas setset – analoogia heliredeliga – põhilist tooni: punane, oranž, kollane, roheline, sinine, indigo ja violetne.
Joonis, mis kujutab Newtoni eksperimenti (1660ndad aastad) päikesekiirega.
Esimene prisma lahutab kiire spektrivärvideks, teine koondab nad jälle värvituks.
Vikerkaare tekkimist seletab valguskiirte murdumine veepiiskades. Vikerkaarevärvide järjestus aitab meelde jätta salm : Peremees Ootab Kitsest Raha, Sulane Tema Liha. (Punane, Oranž, Kollane, Roheline, Sinine, Tumesinine, Lilla)
Kas mõne teise tähe poolt valgustatud Maa-sarnasel planeedil oleks vikerkaar samade värvidega, kui Maal?
Planeedi atmosfääris tilkasid kunagi ei ole või ei ole atmosfäärigi, siis ei ole kunagi ka vikerkaart. Oletame, et täht kiirgab tavalist valget valgust (kui on tegmist mingi külma punase tähega, mis kiirgab punast valgust, siis ka vikerkaares on vaid kollased -oranzid-punased toonid, võibolla ka veidi rohelist   sinine aga peaks puuduma). Siis on vikerkaar määratud tilkadega. Kui on veetilgad , siis on vikerkaar samasugune . Aga näiteks, kui on mingi muu aine tilgad ( metaan , väävelhape jm), siis nende tilkade aine murdumisnäitaja on teistsugune. Teoreetiliselt vikerkaar peaks olema olemas, aga see võib olla laiem (suurem murdumisnäitaja) või kitsam (väiksem murdumisnäitaja) riba. Kaarekujuline aga peaks ta ikka olema.
Päikesesüsteemis vikerkaart vist rohkem ei esine. Marsil on atmosfäär ja sobiv valgus, aga ei ole tilkasid, Veenusel on väävelhappe tilgad, ent on kogu aeg nii paksus pilves, et päikesepaistelist ilma ei ole. Kuul ja Merkuuril ei ole atmosfääri. Kaugemate planeetide kaaslastel võib olla tilkasid (metaani vm) ja ka päikesepaistet, ent nad on nii kaugel juba, et päikesevalgus on liiga nõrk   nii et olen siingi pessimist .
Piret Valk on   gobeläänis Infranta-Ultrida lasknud spektrivärvitriipudel vihiseda üle vaibapinna. Autor kavatses kududa gobelääni vanaema ja vanatädi lapsepõlvepildi ent kui üks tegelastest oli kootud , tundus Piretile, et teine tegelane nõuab enda asemele valguslaineid. Nii sündinudki.
SILM
Värviaisting sünnib vaataja ajus. Värvi sünnitab valgus. Selles Ellen Hanseni loodud gobeläänis on ühendatud silm, päike ja valguslained nii, et meie vaidlus teemal – kummast alustada, kas silmast või valgusest –   sai lahenduse ja   alguspildiks päikesesilmapilk.
Nägemismeele kaudu saame umbes 80% informatsioonist. Silm võimaldab eristada valgust, värvust, eseme kuju ja liikumist ruumis.
Teravalt näeme vaateväljas seda, millele oleme pilgu suunanud, kõrvalnägemises eraldame kergesti väiksematki liikumist omadus, millest võis evolutsiooni jooksul ohu tajumisel palju kasu olla.
Kui silmad on avatud, liigub valgus läbi " augu silmas" - pupilli . Pupilli suurus varieerub valgusoludest sõltuvalt 1-8 mm.
Valgus läbib silmaläätse. Tillukesed lihased muudavad läätse kuju selliselt, et kujutis, mis langeb võrkkestalesilma tagaosas , oleks terav .
Võrkestas pupilli vastas, paikneb fotoretseptoritest - kolvikestest - koosnev kollatähn. Seal on nägemisteravus suurim. Kohas kus nägemisnärv väljub silmamunast, asub pimetähn.
Silmamuna tagaseina võrkkestal tekib selge, vähendatud ja ümberpööratud kujutis. Sündides näeb inimene kõike tagurpidi , kogemuse kasvades õpib aju kujutist õigetpidi pöörama.
Värviaistingu sünd
Valgusaisting tekkib ajus keerulises koostöös silma võrkkesta valgustundlike retseptoritega, esemelt peegelduvad valguslained liiguvad läbi silma võrkkestani. Võrkkestas on kahte tüüpi valgustundlikke rakke - kepikesed ja kolvikesed . Nimi viitab nende kujule . Kepikesi on 94% ja neid iseloomustab suur hele-tumedeuse tundlikkus, tänu neile näeme hämaras ruumis. Kui valgust on rohkem reageerivad kolvikesed, mida on 6% ja mis paiknevad tihedalt võrkkesta tagaosas - eriti suur kolvikeste tunglemine on kollatähnis.
Kolvikesed tunnevad punast (pikad lained), sinakaslillat (lühikesed lained) ja rohelist (keskkmised lainepikkused), aju miksib signaalidest kokku terviku
Värv sõltub...
See kuidas värve tajume, sõltub valgusest. Mari Haavel on pildistanud need narüürmordid uurimaks valge vaheldusrikkust. Supititina range ja skulpruraalne olek ülemises külma valgusega pildis, pehmeneb heledama pildi kollakas valguses nostalgiliseks anumaks.

• ... meie kogemusest.
  

Värvuse üle ei otsusta me sageli mitte selle järgi, mida näeme, vaid selle järgi, mida teame. Näiteks ei arva me, et kätepesija käed on olnud enne pesu pruunid nagu nägu varjus .

• ... pinna omadusest.
  

Siledalt pinnalt peegelduvad valguskiired paralleelselt, krobeliselt pinnalt ebakorrapäeaselt ja hajuvalt.

• ... teiste värvide lähedusest tajuväljas.
  

Punapäine tuuli on särtsakas, juustetooni tõstab esile pluusi roheline, kotisanga sinakasroheline
Teise pildi pru un suhtleb porgandiga tunduvalt omamehelikumalt.,
juustetoon ei pinguta,et võistelda ja uudis jääb sündimata
Aga näeme värve ka kinnisilmi, kujutlustes ning unes . Värviaisting võib tekkida, kui silmamunadel rõhuda. Ja vahel vihastame nii, et silme ees läheb mustaks.
Tiina Puhkani loomingust kasvavad puud läbi. Ikka ja jälle lubavad tema tööd siseneda värvilistesse aedadesse, salapärastesse alleedesse kus värv loovutab end vastupanuta loo teenistusse ja tulised puud jahutavad oma peegeldust kirkas, külmas tiigivees.
Värvi mõiste
Värv paneb vaatama ja näitab kätte, kuid ka vastupidi   peidab ja maskeerib.
Värv ahvatleb ninapidi juurde, aga võib ka eemale peletada.
Värv meelitab maitsma või hoiatab selle eest.
Värv on värvainet või pigmenti ja sideainet sisaldav pastataoline, vedel või tahke aine.
Värvaineid ja pigmente võib klassifitseeerida vastavalt päritolule, värvusele, keemilisele koostisele . Nende lähteaineteks on mullad , mineraalid , oksiidid, soolad , samuti taimsed ja loomsed ained.
Vanad naturaalsed värvained on näiteks sinerõigas ja indigo, karmiin ja krapp, safran ja värvireseeda, safloor jt. Väga kaugest ajast pärinevad pigmendid on maavärvid(kollased, punased ja pruunid), süsinikmust, kriit, malahhiit ja asuriit, kinaver , punane ja valge tina jpt.
Värvi nimetused
Eesti keeles on täpne värvinimetus olemas vaid kuuele värviringi värvile:sinine, punane, kollane, oranž ja lilla. Erinevatel toonide ja värvivarjundite nimetustes on aga palju variante . mõnedel värvidel on kasutusel rahvapärane nimetus, mõnel on mitu nime. Näiteks kunstnikud kasutavad traditsioonilisi värvinimetusi, mis tulenevad paikkonnast (berliinsinine, veronaroheline) või lähteainetest (koobaltsinine, kinaverpunane), rahvapärased nimetused tulenevad sarnasusest (tinahall, salatiroheline).
Enamikus maailma keeltes ongi kõige vanemad sõnad must, valge ja punane. algul tähistas valge kõiki heledaid ja sooje värve, must aga tumedaid ja külmi. Siis alles tekkisid punast värvi tähistavad sõnad ja ülejäänud värvinimetused.
Värvi ajalugu
Värv on läbi aegade olnud tähtsaks elemendiks meid ümbritseva maailma mõistmisel. Soov kaunistada oma kodu värvide ja mustritega ning kujundada lähisümbrust, mis nii toonitaks kui ka peegeldaks meie maitsemeelt ja stiili, näib olevat selle põhi instinktiks, mis viib meid tagasi meie kaugete esivanemate koopajooniste juurde.
Pilt: LASCAUX KOOPAMAAL
Mõned nendeest koopajoonistest on säilinud tänapäevani. Näiteks 1940.a Grotte de Lascaux`s Prantsusmaa avastatud 15 000 aastat vanad freskod kujutavad süzeelisi stseene loomadest ja sümbolitest. Teostatud kollaste ja punakaspruunide muldpigmentide ning söest saadud musta värviga väljendavad need põhilist värviskaalat, mis kujutab täpselt ümbritsevat keskkonda – mulda, kaljusid, karusnahku ja verd.
Egiptuse hauakambrimaalingud, mis pärinevad ajajärgust umbes 3000 a.ema.on jäädvustanud stiliseeritud kujundid ja ppiratud värvipaleti. Meeste nahavärvi on peaaegu muutmatult maalitud punase ookriga ja naistel kollase ookriga, samuti korduvad ka Niiluse maastikus lihtsad kromaatilised elemendid: punane/kollane kõrb, roheline papüüürus, sinine jõgi ja pleekjassinine taevas.
Pilt: EGIPTUSE VÄRVIGAMMA
Lisaks põhilisele punasele , kollasele ja pruunile muldvärvile, kipsist saadud valgele ja nõest saadud mustale, kuulusid muistsete egiptlaste kasutatud pigmentide hulka areensulfaadist saadud kollane, lasuriidist või kõrgel temperatuurillagundatud ränikivist, vasest ja kaltsiumist saadud sinine ja ka roheline, mis saadi malahhiidist.
Paljude sajandite jooksul oli valitsevaks üldine arvamus, nagu oleksid  vanad kreeklased eelistanud dekoratiivses viimistluses valget, on väärarvamus, mis põhines kreeka valgeksluitunud templivaremete vaatlusel. Tegelikult olid paljud kreeka ehitised mitmevärvilised ja kaunistatud muistsele Egiptusele sarnase pigmentide värviskaalaga kuid paljude lisanditega, millest enimkasutatavad olid pliipunane ja pliivalge. Samuti olid esindatud kirkad kollased, sinised ja rohelised ja kuld . Seda mitte ainult seinavärvides ja freskodes, vaid ka arhitektuuridetailidel.
Rooma palett erines Vana-Kreeka omast peente kollaste, roheliste, kahvatulillade ja sinakashallide rõhutamisega. Keskajal, Lääne- Rooma riigi langusega koondusid pigmentide valmistamise “saladused” koloristide gildi kontrolli alla. Saavutati väga häid tulemusi ja värvi kasutamine dekoratiivkunstis muutus väga peenemaitseliseks. See väljendus kirikutes, paleedes, lossides ja jõukate valitsevate klasside häärberites kolriidis ja ornamendi kasutamises.
Värvi ja mustreid kanti sageli otse kivile , krohvile, kahhel ja puitpindadele, kuid kõige silmatorkavamalt avanesid need vaatajale tekstiilides – vaipades, patjades, idamaistes seinavaipades.
Värvide põhituumiku moodustasid punane, indigosinine ja kollane.
Renessanss oli inspireeritud kõigepealt kreeka ja rooma eeskujudest. See pani aluse paljudele erinevatele stiilimuutustele maalikunstis, arhitektuuris ja dekoratiivkunstis. Kõige olulisemaks sai harmoonia ja proportsiooni ülim hindamine.
Moodi läksid erinevate värvide kombinatsioonid – õrnad ja heledad, tumedad ja sünged, eredad ja küllastunud. See püsis moes seni kuni 17. saj. toretsev barokkstiil koos grandioossete kaunistustega ja Louis XIV luksuslik sillerdav kullasära, kristalli ja rikkalike pruunide, roheliste ja punaste palett selle välja tõrjus.
18.saj.  sellele, mida paljud pidasid barokstiili arhitektuuriliseks ja dekoratiivseks liialduseks, väljendus mitmel viisil. Inglismaal otsiti inspiratsiooni palladionismi eeskujudest.  Vähemjõukates kodudes kasutati kivi varjundite ringi kuuluvaid  määrdunud mudapruune ja- rohelisi toone ja 18. saj. keskpaigaks rõõmsamaid, nagu merikarbiroosad ja hernerohelised.
Euroopa vastureaktsioon barokkstiilile väljendus rokokoostiili tekkimises. Saanud alguse Prantsusmaalt ja levinud järk- järgult üle kogu mandri Euroopa, iseloomustas rokokoo kujundust asümmeetriliste, kaarduvate vormide nagu merekarbimotiivide, rullisoramentide ja voogava lehestiku kasutamine. Üldreeglina rõhutas neid õrnu, looklevaid vorme kullast , valgest ja elevandiluust ning pastelsetest sinistest, roosadest, rohelistest ja kollastest koosnev palett, kuigi mõnedes riikides, näiteks Portugalis olid sageli kasutusel rikkalikumad ja tugevamad värvitoonid.
18.saj. keskpaigaks, mille üht osa võib vaadelda kui mõju ja vastumõju ajaloolist jätku, hakati rokokood pidama pigem frivoolseks ja seda hakkas välja tõrjuma tõsisem, uusklassitsistlik stiil. See oli inspireeritud klassikalise kreeka ja Rooma asulate väljakaevamistest, eriti Pompejis ja Herculanemis Itaalias. Selle tulemusena tekkis rida allstiile.
19.saj. keskel toimus värvides kõige tähelepanuväärsem areng kivisöetõrvast sünteesitud aniliinvärvide leiutamisega. Olles algselt kasutusel kangaste , seejärel tapeetide ja lõpuks värvide valmistamisel, panid need intensiivsed, elavad toonid aluse hulgale värvikombinatsioonidele, mis omakorda vallandasid vastureaktsiooni. 19.saj lõpul algas Art and Craftsi liikumine, kus lemmikuks olid elevandiluu , halli ja oliivrohelise, vanaroosa ja hüatsintsinise kombinatsioonid. Modernistide seisukoht oli vabastada hooned üleliigsestse kaunistustest ja muuta vorm esteetilise imetluse objektiks . Seega sai suuresti valitsevaks valge värvitooni lai kasutamine.  Tööstur Henry Ford tabav ütlus auto kohta –“mistahes värvi kui see ainult oleks must”– võinuks kohanduda ka modernistidele lihtsalt asendades selle valgega.
Teiste sõnadega – less is more – vähem on rohkem.
Tegelikult ei domineerinud valge tarbevärvina modernistlikus maailmas. Kujundajad andsid meelsasti pindadele toonivarjundeid, kasutades mitmesuguseid määrduvvalgeid ja kahvatuid, kividele omaseid värvitoone.
Viisteis tuhat aastat pärast seds kui koopamaalide loojad töötasid lihtsate , ilma eelneva kogemuseta saadud värvidega, on nüüdisajal meie käsutuses tohutu hulk nii looduslikke ning sünteetilisi pigmente ja värve ja arvutult keerulisi kujundustehnikaid. Samuti on meil juurdepääs tuhandete aastate arhitektuurilistele ja kujunduslikele stiilidele – mineviku ajaloolistele galeriidele, mis möödapääsmatult on kujundanud meie kaasaegseid seisukohti.
Värvi omadused
Värvide puhul saab rääkida nii objektiivsetest omadustest kui ka subjektiivsetest omadustest.
Objektiivsed omadused on värvitoon; värvisus ehk kromaatilisus ; värvi küllasus ehk eredus ja tuhmus; heledus ja tumedus ning akromaatilisus .
Värvide teisi omadusi tajuvad inimesed erinevalt, seega on värvide soojus ja külmus; kergus ja raskus; lähedus ja kaugus ning värvide aktiivsus subjektiivsed omadused.
Toon
Valguse spekter sisaldab lõpmata palju värve, ainult inimese silma eristusvõime on piiratud. Inimene eristab spektris umbes 130-140 tooni.
Kõige kitsamas plaanis võib värvi tooni määratleda nimetusega: punane, sinine, valge. Tänapäeval kasutatakse aga värvitooni edasiandmiseks nimetust , mis on seotud mingi konkreetse esemega, toiduainega või tükiga loodusest.
Nii võime kohata värvitooni edastamiseks järgmisi nimetusi:
Ploomlilla
Oliivroheline
Mereroheline
Veripunane
Sitikmust
Kristallvalge
Kohvi koorega Pilt: VÄRVITOONI MUUTUMINE
Kakaovärvi
Asfalt
Roostepruun
Värvitooniks nimetatakse värvuse niisugust omadust, mis võimaldab inimsilmal tajuda ja määrata punast, sinist , kollst ja muid spektrivärvusi.
Kromaatilised värvitoonid tulevad kõige rohkem esile spektri vaatlusel.
Päikesespektris lähevad toonid sujuvalt üksteiseks üle:punane oranziks, oranz kollaseks, edasi tulevad heleroheline, tumeroheline ja helesinine, tumesinine ja lõpuks violett .
Iga spektrilõigu lainepikkusele vastab eri värv, mille toon on otseselt seotud spektri elektromagnetlaine pikkusega.Neid on võimalik mõõta ja nende mõõtühik on nanomeeter.
Heledus ja tumedus

Heledus on värvi pinna võime temale langevaid kiiri suunata ja suuremal või vähemal määral peegeldada.

Valguse suurema peegelduse korral tajume pinda heledamana, vähem peegelduse korral tumedamana. See omadus on kõigil ühine, nii kromaatilistele kui akromaatilistele värvidele, setõttu saab mistahes pinduheleduselt omavahel võrrelda.
Igale kromaatilisele värvusele on võimalik leida võrdse heledusega akromaatiline värvus.
Heleduse määramiseks kasutatakse nn. halli skaalat . See koosneb akromaatiliste värvuste näidisest, mis algab sügavmustaga, lähevad järk järgult üle tumehalliks, halliks, helehalliks ja lõpevad peaaegu valgega.
Värv muutub tumedaks musta lisamisel. Kui värvitoonile on musta lisatud liiga palju, siis pole värvitoon enam eristatav.
Küllastus
Küllastus on nägemistaju omadus, mis võimaldab hinnata akromaatilise värvi osahulka kromaatilises värvis. See väljendub kromaatilise värvi puhtuses ja heledusastmes.
Värvitoonide küllastus on erinev. Kui mingit spektri värvust, näiteks kollast segada halliga, siis ta küllastus väheneb, ta muutub kahvatumaks ehk vähem küllastunuks. Jätkates kollasele halli lisamist saame järjest
vähem küllastunud toone, kuni kollane muutub vaevu märgatavaks.
Eredus väheneb vastavalt sellele kas segatakse värvile juurde musta või valget või mõlemat. Nii tekib terve hulk pooltoone ehk värvivarjundeid.
Tuhmus on vastupidine eredusele, kus segamise tulemusenaon värvipigmendi osa väike, musta ja valge aga palju.
Kõige küllastunum värv on sinine. Kõige vähemküllastunud värv on kollane.
Kromaatilisus
Puhas segamata pigmentvärv on kõrge kromaatilisusega ehk värvisusega. Ka kahe pigmentvärvi segu on kõrge kromaatilisusega.
Kui värvile segada hulka akromaatilist värvi ehk kas musta, valget või halli, siis tema kromaatilisus väheneb.
Akromaatilisus
Pilt: VÄRVITUS EHK AKROMAATILISUS
Värvide subjektiivsed omadused
Värvide soojust ja külmus; kergust ja raskust; kaugust ja lähedust tajuvad inimesed erinevalt ja seetõttu nimetatakse neid subjektiivseteks omadusteks.
Soojus ja külmus
Värviringis ühel pool võimutsevad sinised ja tema lähitoonid, teisel poole oranz ja tema lähitoonid.
Sinine assotseerub külma merega, oranž kõrvetava päikesega. Siit tulenebki värvide jaotamine soojadeks ja külmadeks. kõige soojemaks loetakse oranžkollast, kõige külmemaks lillakassinist.
Soe koloriit
Kui me valime värvid värviringi soojemalt poolelt, saame sooja koloriidi.
Punane ja roheline asuvad värvide neutraalsuse piiril ja kuuluvad seetõttu vastavalt olukorrale kas soojade või külmade värvide hulka.
G. Klimti soojas koloriidis maal " Suudlus "
Külm koloriit
Valides värvid värviringi külmemalt poolelt, saame külma koloriidi.
Külm koloriit tekib siis kui valime kõikide värvide külmad toonid (sidrunkollase, karmiinpunase, sinakasrohelise, lillakassinise).
C. Monet külmas koloriidis maal "Vesiroosid"
Näiteid kümadest ja soojadest koloriitidest
Kergus ja raskus
Värvi kergus ja värvi raskus oleneb värvikoostisest ja pääseb mõjule suurel pinnal. kerguse annab värvile puhtus ja valge sisaldus. Raskena mõjuv värv on tume ja segatud kokku paljudest tumedatest pigmentidest.
Värv võib mõjuda raskena ka siis kui aluspind on tume. Hele aluspind annab värvile alati kergust ja sära. 
Pilt: KERGE JA RASKE
Lähedus ja kaugus
Silma ehitus mõjutab värvi nägemist lähedase ja kaugena. kui sinine ja punane värv asuvad kõrvuti,ei teki nende kujutis silma korraga. Seetõttu tundubki sinine asuvat kaugemal ja punane lähemal kui tegelikult.
Eredad värvid tunduvad olevat lähemal kui tuhmid , samuti tumedad värvid tulevad ettepoole, heledad loovad tunde kaugenemisele. Selline värvidünaamika on aluseks värviperspektiivile maalikunstis 
Värvide aktiivsus
Värve segades saame muudame ka värvide tooni; eredust ja tuhmust; heledust ja tumedust aga ka värvi mõjujõudu ehk aktiivsust.
Mida suurem on värvi eredus, seda suurem on selle aktiivsus ning seda suurem on värvi mõju. aktiivsust saab muuta, segades juurde kas musta või valget.
Aktiivsuse järgi võib värvid jagada kolme rühma.aktiivsed, neutraalsed ja passiivsed.
AKTIIVSED VÄRVID - segamata puhtad toonid, vähese valgega segatud säravad värvitoonid või vähese mustaga sügavaks muudetud värvitoonid. Siia rühma kuuluvad ka vähese musta ja valgega sametised toonid.
NEUTRAALSED VÄRVID - rohke valgega segatud õhulised toonid, rohke valgega segatud karamelsed ja rohke valge ja vähese mustaga segatud pastelsed toonid.
PASSIIVSED - hallilähedased, rohke valge ja vähese mustaga udused toonid, vähese valge ja rohke mustaga segatud porised toonid, rohke mustaga segatud tumedad ja sügavad toonid
Värvikooslused
Kõrvuti asetsevad värvid moodustavad värvikoosluse ehk värvikompositsiooni s.t. harmooniat ja tasakaalu.
HARMOONIA

• Värvikompositsioon on harmooniline kui ta on koostatud kas kontrastipõhimõttel või sarnaste omaduste lähendamisel.
  
• Seega klassikaliselt harmoonilised värvikombinatsioonid on:
  
• Ühe värvitooni heledus-tumedusastmed.Ühe värvi erinevad toonid loovad ruumilise tunde.
  
• Samaväärsusringid – värvid igal ringil on samaväärsed. Kõik värvid on läbi segatud ühe põhilisega ja see ühendab värve.(värviringi välimine ja sisemine ring)
  
• Komplimentaarsus – vastasasuvate värvide omavaheline kooslus . Need on punane ja roheline, kollane ja violett, sinine ja oranz.
  
• Totaalne harmoonia – tunnetuslik harmoonia, võib kasutada kõiki värve, neist üks on keskne.
  

Värvikombinatsioonide loomisel võib arvestada järgmiste sobivate kobinatsioonidega:

• 3 tooni, millest üks on kahe teise segamisel saadud (punane ja kollane ja oranz)
  
• soojad toonid kooskõlas mustaga
  
• külmad toonid kooskõlas valgega
  
• kaht omavahel sobimatut pinda saab sobitada neutraalvärvuse pinnaga
  
• kontrasti põhimõttel valitud värvid
  

 
Kui täiendvärvid esinevad koos, siis on tegemist värviharmooniaga. Ainult ühe värvitooni kasutamisel tekib inimese silmal võime alateadlikult sellele värvile leida kõrvale teinevärv ja tekibki harmoonia. Näiteks kui daam on üleni sinisesse rõivastatud või ruum on üleni sinine siis silmal on selline omadus, et ta leiab sellele värvile kõrvale oranzi ja tekibki harmoonia.
Värviteaduses nimetatakse seda suksessiivkontrast.
Värviring
Valgus, läbides prisma, moodustab spektri. Värvispekter näeb välja pideva värvilindina, kus tooni üleminek teisele on enam-vähem sujuv .
Kui see spektririba keerata ringiks, saadakse VÄRVIRING.
Värviring on lihtsaim värvide ja värvuste liigitamise ja korrastamise viis.
Värviringis on kolm põhivärvi ehk PRIMAARVÄRVI.
Need on KOLLANE, PUNANE,SININE
Põhivärvide omavahelisel segamisel saadakse segu- ehk kõrval- ehk SEKUNDAARVÄRVID
Punane + kollane = oranz
Kollane+ sinine = roheline
Punane + sinine = violett
Kui segada omavahel kaks sekundaarvärvi või primaarvärv ja sekundaarvärv, siis saadakse TERTSIAALVÄRV. Tertsiaalvärvid on näiteks
kollane+ oranž= kollakasoranž
oranž+ roheline= pruun
Värviringis asuvad vastamisi vastandtoonid ehk TÄIENDVÄRVUSED ehk KONTRASTTOONID
Punane - roheline
Kollane - lilla
Sinine - oranz
Kõiki värviringi värve nimetatakse KROMAATILISED VÄRVID.
Kromaatilistel värvidel on kolm omadust- värvitoon, heledus ja küllastumus.
Värviringi ei kuulu AKROMAATILISED VÄRVID ehk must, valge ja hall
Värviringis kõrvuti olevad toonid on LÄHEDASED ehk KÕRVALTOONID.
Primaarvärvid
Värviringi aluse loovad kollane, punane ja sinine. Neid nimetatakse PRIMAARVÄRVIDEKS.
Sekundaarvärvid
Primaarvärvide omavahelisel segamisel saadakse SEKUNDAARVÄRVID.
KOLLANE+ PUNANE= ORANŽ
KOLLANE+ SININE= ROHELINE
SININE+ KOLLANE= ROHELINE
Kromaatilised värvid
Kõiki värviringi värve nimetatakse KROMAATILISTEKS VÄRVIDEKS.(Chrom-lad.k.värv)
Värvikontrastid
Üheskoos näivad värvid teistsugusena kui eraldi. Igasugune värvikombinatsioon sisaldab endas suuremal või vähemal määral kontraste. Kaks kõrvuti asetsevat värvi erinevad teineteisest alati oma toonilt, heleduselt ja ereduselt. Erinevus võib olla vaevutajutavast varjundist terava kontrastini. kontrast tekib heleda ja tumeda, ereda ja tuhmi, sooja ja külma värvi vahel, kerge ja raske, väikese ja suure värvipinna vahel.
Kontrasti suurus on aluseks nii vormi-kui värviharmooniale-visuaalsele tasakaalule. Liiga väike ja liiga suur kontrast on alati disharmoonilised.
Vastandvärvid tõstavad üksteist esile, punane näib punasemana ja roheline rohelisemana.
Värvisüsteemid
Sajandite jooksul on värvusi püütud kirjeldada põhiliselt kolme süsteemi abil:

• Aditiivne vä rvis ü steem tegeleb värviliste valgustega, Valguse värvus sõltub lainepikkusest ja intensiivsusest.
  

• Subtraktiivne värvisü steem tegeleb pigmentidega.
  

Värvusi, mida ei saa tekitada teiste värvide liitmisega, nimetatakse põhivärvusteks. Definitsioon on üks, aga aditiivses värvisüsteemis on põhivärvid sinine, roheline ja punane; subtraktiivsetes süsteemides sinine, punane, kollane.

• Partitiivne värvisüsteem põhineb värvide kõrvutamisel tekkivatel vastasmõjudel. Munselli (1858–1918) süsteemis on viis põhivärvust – kollane, punane, roheline, sinine, violetne. See süsteem tegeleb järelaistingu nähtusega (nt kui pärast kollase pinna vaatamist näeme valgel pinnal sinist või pärast punase täpi vaatamist sinakasrohelist)
  

Kui firmas Ekar Trükk segatakse tekstiilitrükivärvi on tegu subtraktiivse värvisegamisega. Valgesse sideainesse - paksendajasse tilgutab kolorist Helle pigmenti. Segatud värv tundub silmale ühtlane, aga mikroskoobi all rändavad paksendajas üksikud pigmenditerakesed.
Ka veretilk tundub ühtlaselt punane, aga suurenduses selgub , et tegu on läbipaistvas vedelikus hõljuvate punaste täppidega.
Kõik süsteemid püüavad jõudumööda tegelikkust kirjeldada.
Kui suur kujund tähistab tinglikult kõiki inimese poolt tajutavaid värve, siis diagrammilt on näha, et RGB süsteemis saab edastada tunduvalt väiksemat värviruumi ja CMYKindusega veel napimat. Kõiki arvutiekraanil nähtavaid värve pole võimalik trükkida.
RGB värvisüsteem. Segunevad valgused.
Värvilised valgused – punane, roheline ja sinine – annavad kokku valge. Seda nimetatakse aditiivseks ehk summeeruvaks segunemiseks. RGB - red, green , blue .
punane koos rohelisega , annab kollase
Roheline koos sinisega – eresinise (cyan)
Punane koos sinisega – lillakasroosa (magenta)
Kuna segamisel valgus liitub valgusega, saame tulemusena heledama valguse, kui on algsed valgused.
Valguse puudumine annab musta.
Punase, rohelise ja sinise kombinatsiooniga tutvusime ka silma ehituse juures. Kas mäletad kus?
Värvilised pinnad on värvilised selle tõttu, et osa lainepikkusi neeldub ja osa peegeldub tagasi.
Cyansinine pind - punane neeldub, roheline ja sinine peegelduvad tagasi ja rohelise ja sinise prozektori liitekohas näeme cyansinist.
Magentavärvi pind- roheline neeldub, punane ja sinine annavad kokku magenta.
Kollane pind - sinine neeldub, punane ja roheline annavad kokku kollase
Must pind neelab kõik valguse. Paikese käes kuumeneb must pind kiiremini kui valge, kuna kõik valgusspektri lained neelduvad pinnas ja kuhugi peab selle energia ju andma!
RGB süsteemi kasuatakse televiisoriekraanil, monitoril, teatris
CMYK värvisüsteem
Subtraktiivseteks värvisüsteemideks on näiteks CMYK - cyan, magenta, yellow, key (musta tähistus), mida kasutatakse trükinduses.
CMY värvid annavad teoreetiliselt kokku musta. Tegelikkuses mudase pruuni ( muddy brown), mistõttu kasutatakse neljanda värvina musta.
Trükitud pilti luubiga uurides, on näha, et pind koosneb magentaroosadest, kollastest, sinistest ja mustadest täppidest.
Need on trükirastri punktid.
Iga nelja värvi trükkimiseks on oma trükiplaat. Heledamas toonis on rastritäpp väiksem. Igal värvil on iseloomulik rastrinurk.
See tähendab, et Kristo pruuni silma trükkimiseks ofsett-trükis ei kasutata pruuni värvipurki, vaid kõik toonid saavad õige ilme vaataja silmas seguneva nelja põhivärvi täppide kombinatsioonidena.
Impressionistid uurisid suure kirega sedasama – kuidas värvilaikudega meelitada silma ja aju tajuma hoopis uut värvi.
Värvide uurimise ajaloost
Kõige varasemad arutlused värvide kohta pärinevad Vana- Kreeka filosoofidelt ja loodusteadlastelt, nagu Phytagoras , demokritos ja Platon . Nende huvi oli suunatud eelkõige värvide nägemise ja tunnetamise viiside vastu. Värvitaju seletamiseks oli kaks erinevat , enamasti kombineeritud seletamiskatset: nägemiskiirguse teooria ja väljavoolu-teooria.
Esimese teooria põhjal voolab silmadest välja hõõguv nägemiskiir, mis esemetelt peegeldudes võimaldab silma tagasi jõudes eset näha.
Teise teooria põhjal kiirgavad esemed ise värvilisi kiiri .
Mõlemat teooriat ebasobivaks pidanud Aristoteles pakkus oma selgituse. Värvid annavad kehale osa valgusest, mis ise on puhas, kehatu energia. Värvid on keha energiasisalduse signaalid .
Värvainete saamise lugu oli üheks uurimisobjektiks Vana- Rooma ajaloolastele ja kirjanikele. Tänu Lucretiusele ja Pliniusele on teada tol ajal kasutusel olnud pigmendid, värv ja sideained , säilinud on mitmete värvide valmistamise retseptid.
Esimeseks maalimisele teaduslikult lähenenud kunstnikuks võib pidada Lenardo da Vincit ( 1452 -1519), kelle mitmekülgses uurimistegevuses on oma koht ka värvikontrastidel ja värvide perspektiivseadustel.
Värvi mõju
Värvi mõju inimesele käsitletakse tänapäeval mitmest erinevast aspektist. värvi psühholoogilne mõju, värvi füsioloogiline mõju, värvisümboolika, värvi esteetiline mõju ja väljendusrikkus.
Värvitaju hinnanguline pool ehk see kuidas värvid mõjutavad meie enesetunnet moodustab määramatute omaduste kogumi. Nad on määramatud seetõttu kuna tekivad intuitiivsete värvielamuste mõjul ja ei ole mõõdetavad. 
Enamsti mõjutavad värvid meid hulgakaupa. Värvikooslused, mida maalikunstnikud on pidanud harmooniliseks, on Newtonist alates saanud tuge vastandvärvide teooriast. 19. sajandi alguseks olid nii teadlased kui kunstnikud jõudnud üksmeelele, et värvuste harmoonia lihtsaim vorm on vastand - ehk täiend- ehk komplementaarvärvide kooslus.
Ka inspireeris kunstnikke Newtoni toodud võrdlus muusikaliste harmooniatega. Aristoteles kasutas samuti võrdlust muusikaga ent pigem hele-tumeduse skaalal.
Kas aga selline harmooniakäsitlus Sulle sobib? Võib-olla on hoopis inspireerivam Kandinsky seisukoht, mida ta väljendas 20 sajandi alguskümnendil umbes nii – lihtsate värvide vastandamine on meie aega sobimatu...kokkupõrked, ootamatud trummilöögid, suured küsimused, mõttetud püüdlused, stress ja igatsus, vastandid ja vastandumine – see on meie harmoonia.
Värv kui sümbol
Muistsetest aegadest saadik on inimesed andnud värvidele sümboolseid tähendusi. Hoolimata sellest, et värisümboolikas on kultuuriti tugevaid erinevusi, on see üks universaalsemaid sümbolsüsteeme. Teatavates värvides, näiteks punases on edasiviivat jõudu, ja neid loetakse eluandvateks ja ergutavateks, teised nagu sinine on tasandava loomuga ja rahustavad. Vikerkaart, milles on kogu spekter, peetakse heaks märgiks.
VALGE – sümboliseerib puhtust, veatust ja absoluuti. Seostub kõikides värvides enam pühadusega: ohvriloomad on sageli valged. Läänes kannab pruut valget, samas on see Aasias leinavärv. Kummitused arvatakse olevat valged,sest see värv ei varja midagi. Valge lipp tähendab allaandmist ja vaherahu , rahu üldse.
MUST - läänemaailmas on leina ja allmaailma värv, millel on seos ka nõidusega (must maagia). Hinduistlik hävingujumalanna Kali on must, Hiinas tähistab must põhjakaart ja talve.
Mustast poolvääriskivist gagaadist e. pigisöest valmistatud ehted olid kuninganna Victoria ajal leina märgiks. Sellise moe lõi ta tahtmatult ise, sest oma meest leinates loobus ta säravatest ehetest.
PUNANE – vere, tule, kire, sõja värv. Punast kannavad india ja hiina pruudid õnne ja viljakuse märgina. Kristlikes kalendrites märgitakse pühasid punase värviga. Samuti on punane ohu värv, hoiatused märgitakse tavaliselt üles punase värviga.Punane kurat – keskajal kujutatud saatan või Kurat oli punases rüüs või punase nahaga. Punane on põrgutule ja needuse, lisaks ohjeldamatu kire ja iha värv.
Püha punane – märtrite mälestusmissat peab preeester punases rüüs, mille värv sümboliseerib valatud verd.
ORANŽ- sümboliseerib leeke, luksust ja hiilgust. Hiinas ja Jaapanis seostub armastuse ja õnnega. Noorte budistide safranikarva rüü osutab, et nad on andnud alandlikkuse ja loobumise tõotuse.
KOLLANE – kuld, valgus ja päike. Kollane on valguse värv, vallatute mõtete ja intelligentsi sümbol.
Islami traditsioonis tähistab kuldkollane tarkust ja head nõuannet, kahvatukollane aga petmist ja reetmist. Egiptuses kadeduse ja häbi värv. Euroopas seostub argpükslusega, samal ajal Hiinas kuninglik värv.
Kollane on kõige paremini nähtav värv ja seda kasutatakse rahvusvaheliselt hoiatuste edasiandmiseks.
Kuldkollases on tõelise kulla väärikus. See on kõrgema tarkuse värv. Pühakute ümber on ju kuldne oreool.
Keskajast alates on Euroopas tähistanud ka reetlikkust ja äraandmist.
Hiinas seostub kollane meheliku algega ja päikesega. Chingi dünastia ajal tohtis kollaseid rõivaid kanda vaid keiser .
PRUUN – sümboliseerib mulda ja sügist. Mullavärviline pruun tähistab ka alandlikkust ja alandust, keskajal oli pruun leinavärv. Mitmed kristlikud munga - või nunnaordud riietasid ennast maailmast tagasitõmbumise märgiks pruuni.
ROHELINE – on elu, kevade ja nooruse värv, sümboliseerib lootust ja rõõmu.
Islamis on roheline püha värv, kristluses sümboliseerib Püha Kolmainust.
Tänapäeval tähistab ka muret keskkonna pärast.
Roheline tuli tähendab rahvusvaheliselt , et tee on vaba. Koos kollase ja punasega võeti roheline märgutuli kasutusele kõigepealt raudteel, hiljem ka tänavatel ja teedel.
Taimedele annab rohelise värvi klorofüll. Ka Vegetarian Society e. V märk on taimetoitlaste toidukaupade märkimiseks.
Värviteraapia
Enne kui Ameerikas pandi kirja esimesed värviteraapia-alased raamatud, mõjutati inimest värviteraapia kaudu alateadlikult. Juba Teeba sammastemplites oli erinevatel värvidel erinev tähendus. Idamaade filosoofia järgi on igas inimeses 7 energiakeskust ehk tšakrat ja igat keskust valitseb üks värv, mis juhib erinevaid omadusi.
 I – PUNANE
Alumine ja punane. Asub selgroo lõpus. Temast sõltub füüsilise elu kestvus. Valitseb seksuaalsuse üle. Kui see keskus on tugev, siis inimene on füüsiliselt tugev, kui ei, siis kehvveresus , stress ja vereringehäired.
II – ORANZ
Põrnakeskus. Keskusest sõltub tundeelu , julgus, sotsiaalne aktiivsus, optimism . Kui keskus ei toimi, siis reuma, pidev pessimism.
III – KOLLANE
Päikeseenergia ja jõu keskus. Asub üleval pool naba . Ülesandeks on anda ülesse poole kehasse oranzi. Kui see keskus on tugev, siis inimene on rahulik ja mõtlev, kui ei, siis hirmud, eneseusalduse puudumine, pinged .
IV – ROHELINE
Südamekeskus. Asetseb südamega ühel joonel selgroo kohal. Kui keskus on tugev, siis inmene on kaastundlik, andekas, kui ei toimi, siis kaastundetu, tihti kannatab solvumise all.
V – SININE
Side kosmosega. Asetseb kurgu kohal. Temast sõltub kõne, eneseväljendus, loov intellekt, vaimsus . Häirete puhul kurguhaigused, nahalööbed, närvilisus.
VI – INDIGOSININE
Asetseb kolmanda silma kohal. Nägemise, kuulmise ja haistmise keskus.
VII – VIOLETNE
Temast oleneb intuitsioon, loovus , keskendumine, kunstimaitse, usk. Tugeva keskusega andekad ja omapärased, väga tundlikud.
Vanad rahvad uskusid, et värvidega on võimalik ravida. Selleks sulgeti inimesi ruumidesse, kus nende probleemide leevenduseks lasti vajaminevat värvivalgust või anti juua vett topsikust, mis oli kaetud värvilise kilega ja mida oli lastud päikesevalgusel soojendada .
Inimene tervikuna on avatud süsteem füüsilises, psühholoogilises ja hingelises mõttes. Iga muutus ümbritsevas mõjutab meie mõtteid, tundeid ja tegusid . Negatiivne energia meie hingeelus ringleb läbi füüsilise keha. Nii võib negatiivne energia saada füüsilise keha osaks ning kogunedes tekitada haiguslikke ilminguid – tsüste, kasvajaid, krampe jne.
Värviteraapia on üks võimalus laadida endale positiivset energiat.
Värvipsühholoogia
Klassikaline psühholoogia väidab, et inimene tajub maailma põhiliselt 5meelega – nägemise, kuulmise, haistmise, maitsmise ja kompimise abil, kusjuures 80%informatsioonist saadakse nägemismeele kaudu.
Inimene eristab värve nagu helisidki vastavalt silma ja kõrva võimalustele.
Värvidel, helidel, lõhnadel ja maitsetel on meie meeltele umbes samasugune mõju nagu söögil seedeorganitele: nad on tunnetuslik toit, mida tarbib meie psüühika selleks, et infovahetust organismi ja keskkonna vahel töökorras hoida.
PUNANE on energia ja aktiivsuse värv. Ta on võitlev, ärritav, isekas ja agressiivne. Tõstab vererõhku ja pulsisagedust. Punane õhutab tegudele, peegeldab elujõudu, soove ja kirgi, rõõmsat aktiivsust, võitlusvalmidust ja eneseusaldust. Inimene, kes armastab punast värvi, on valmis iseendale uusi ülesandeid otsima ning nende lahendamiseks kogu oma jõu ja võimed mängu panema .
Inimene, kes alati ja igal pool punast värvi eelistab, võib aga Sveitsi psühholoogi Max Lüscheri arvatesosutuda kiitlejaks, praalijaks, vahvaks rätsepaks, kes tabab seitse ühe hoobiga. Punase värvi suhtes sallimatu inimene on nagu märter, kes alatasa on mures omasuure vastutuse pärast, kel pole kunagi millekski aega ning kes kahtlustab, kas teda ikka mõistetakse ja kiidetakse piisavalt.
Punane väljendab erutuvust ja liikuvust, seepärast ka tuld , armastust, uhkust, verd, võimu, võitlust, kirge, vaenu ja hädaohtu. Võib tajuda ohuna, seetõttu värvitaksegi ohtu tähistavad esemed punaseks: punane tuli valgusfooris sunnib juhti peatuma , tuletõrjevahendite punane toon on häiresignaaliks.Kunstiloomingust võib näiteks tuua Van Goghi maali “Öine kohvik ”, kus õrn roosa ja veripunane kokku loovad põletava põrgu atmosfääri.Punased laternad ning punane iterjöör on domineerinud avalike majade eestubade sisekujunduses .
Punane erutab ja kütkestab vaatajat . Kuningarüüd on sageli olnud punased.Teatrites on toolid ja kardinad pidulikkuse röhutamiseks tihti purpurpunased.
Prantsuse luuletaja Rimbaud ütles, et naist, kes on riietatud punasesse, on kerge võrgutada. Punane võib siin tähendada kihku tunnete järele. Vanas Indias sümboliseeris punane kirge ja naiselikkust.
Slaavlased on kasutanud punast värvust kaitseks kurja pilgu eest. Vanas Hiinas oli punane tseremooniate ja korra värv. Punaseid rõivaid tavatseti kanda suvel, rõhutamaks rõõmu ja ilu. Ka Eesti rahvamütoloogia seostab punast elu, tervise, rõõmu ja uhkusega. Pidulikud seelikud on paljudes maakondades punased olnud.
ORANZ mõjub kuumana, kuiva ja tihke ja kompaktsena, ta stimuleeerib ja kannustab, kütkestab ja soojendab oma paistega.
Oranz sümboliseerib ülevoolavat ja puhast rõõmu, aga ka julgust , võimsust, luksust, uhkust ja karjerismi.
SININE rahustab meeli , lõõgastab närve, aeglustab mõttetegevust. Sinine on rahu ja harmoonia. Teda on peetud ka hingelise tundlikkuse ja intuitsiooni, sisekamuse värvuseks. Ent kui sinise keskel pikka aeg aviibida, võib see värvus mõjuda külmana. Sinine seostub tundesügavuse, rahu ja vaikusega, ühendava või kaugustesse pürgiva kurvameelsusega. Tumesinine viitab ka kohanemisele olemasolevate võimalustega, valmisolekule anda ja loobuda , tagasihoidlikkusele.
Sinine kui tundlikkuse ja kõikemõistvuse värvus tähistab ühteaegu nostalgilist leppimist olemasolevaga ja andumist kui ka võimalust olla samaaegselt eemal ja ära.
Sinist alati ja kõiges eelistav inimene on Max Lüscheri arvates üsna tõenäoliselt heasüdamlik ingel, kes on võtnud nõuks enesesalgamisest ja eneseohverdamisest rõõmu tunda. Ta on järeleandlik, valmis kompromissideks, rahusobituseks ja leppimiseks. Sinist vihkav inimene on kui saatan, kes esimesl pooltunnil on veetlevuse kehastus, teisel pooltunnil kannatav ja kolmandal tunnil taas üksinda.
See värvus sümboliseerib hämarikku ja videvikku, usku, truudust, viljakust, lõpmatust, ta vaigistab ja hellitab nagu meri.
Schelling on öelnud, et sinine on magava mere rahu.
Kandinsky leiab, et sügavsinine tundub läbistava jõuna: mida sügavam sinine on, seda enam kutsub ta inimesi lõpmatusse, äratab temas soovi puhata, kuid võib tekitada ka ülitundlikkust.
Sinine on taeva värvus. Mustjassinine väljendab mõõtmatut nukrust, kurbust .
Rudolf Steiner iseloomustab sinist valgust neelavana, sinisesse võib uppuda .
Goethe on öelnud, et sinine on köitev eimiski- niisama meelsasti, kui saadame pilguga eemalduvat, niisama meelsasti vaatame ka sinist.Ja mitte ainult seepärast, et se värvus meid ei rõhu, vaid ka seepärast, et takutsub meid kaasa.
Vanas Roomas peeti sinist jumalate värvuseks. Slaavlastele on sinine olnud hädade eest kaitsjaks, Indias on Krishnat ja üldinimlikku armastust seostatud sinisega. Eestis on sinine tähistanud truudust, usku, tumesinine ka leina. Sinist on peetud ka intellekti värvuseks.
LILLA püüab ühendada punase impulsiivsuse ja sinise pehme alistuvuse, esindades niimoodi ühildumist. Lilla on üleminek, salapära, unistused ja fantaasia.
Prantsusmaalt on alguse saanud nimetada homoseksualiste, kes on viinud erootika mõnikord kultuseni, “lilladeks”, Rooma.Katoliku kiriku kultuuris ttähendab sügav lilla aga siirast patukahetsust, leplikkust, alandlikkust.
ROHELINE on looduse, haljuse värvus, mis” laeb ja aitab ennast leida. Roheline leiab tasakaalu ja loob harmooniat: linnaväsimust läheme välja puhkama ja energiavaru taastama ikka maale.
V. Kandinsky kirjeldab rohelist kui liikumatust, vaoshoitud jõudu, mis võib kohe uuesti aktiviseeruda. Rohelises on peidus eluvõimalus, mis on täiesti puudu hallis.
Puhast rohelist võrdleb Kandinsky “kodanliku rahuloluga”- absoluutse konservatiivsuse ja kindlameelsusega.
Rohelist seostatakse enesega rahulolu, sisemise tasakaalu ja oma õiguste eest seismisega. Max Lüscher kirjeldab rohelist armastavat inimest väärika aadlikuna, kelle käitumine vastab tema tõekspidamistele ja kelle deviisiks on “nobless obliga” – “seisus kohustab”.
Vanas Hiinas on rohelist seostatud humaansusega, Eestis kevade, rõõmu, kasvamise , lootuse ja eluvõimalustega.
Värviõpetuse terminid
AKROMAATILISED VÄRVID
Akromaatiline värvikooslus kasutab ainult musta, valget ja hallide toone.
Värvitud värvid ehk must, valge ja hall. Nimetatakse ka neutraalvärvideks.
HELEDUS
Valgustugevuse ja värvi küllastusastme väljendaja. Sõltub pinna valgustihedusest ja selle võimest peegeldada valguskiiri. Sõltub pinna valgustihedusest ja selle võimest peegeldada valguskiiri, on suhetes ümbritsevate esemete ja valgusega.
HELEPUHAS VÄRVITOON
Värvitoon, mis saadakse täisvärvilevalge lisamisel.
HELE-TUME
Vastandlikkuse väljendaja nii värvis kui ka must-valgetes struktuurides. Seisneb mustade ja valgete pindade vastandamises ja hallide üleminekutega toonivahekordade loomises. Maalis valguse ja varju vastandamine.
JÄRELKONTRAST
Ka suksessiivkontrast, silma värvitundlike rakkude väsimise nähtus. Tuleneb värvilise eseme pikaajalisest vaatamisest, mille järel vaataja suunab silmad mujale ja näeb vastastooni. Tekib nii kromaatiliste kui akromaatiliste värvide puhul ning hele-tumeda kontrastina.
“ KAUGED VÄRVID”
Ülekantud tähendus külmadele värvidele, mis tekitavad kauguse mulje.
KOMPLEMENTAARVÄRV
Täiendvärv, mille vastandamine annab suurima mõeldava värvikontrasti.
KONTRASTVÄRVID
Subtraktiivsegustamismeetodil koostatud värviringis vastamisi asuvad värvid.
KROMAATILISED VÄRVID
Kõik värvid peale musta, valge ja halli.
Aktiivse mõjuga värvid, mille põhirühma moodustavad sinine, punane ja kollane (primaarvärvid) ja nende omavahelisel liitmisel saadavad sekundaarvärvid.
KÜLLASTUS
Nägemistaju omadus, mis võimaldab hinnata akromaatilise värvi osahulka värvis. Väljendub kromaatilise värvi puhtuses ja heledusastmes, milles avaldub akromaatilise värvi hulk võrreldes kromaatilisega.
LOKAALTOONID
Nüanssideta värvipinnad, puhtad värvitoonid, mida ei ühenad ei valgus, vari ega üldine tonaalsus.
MONOKROOMSUS
Ühevärvilisus. Monokromaatiline kooslus kasutab ühe värvitooni hele-tumeduse varjundeid.
MONOKROOMNE MAAL
Ühele värvitoonile ülesehitatud maal, kusjuures kasutatakse selle värvi eri intensiivsusastmeid või segustatakse neid akromaatiliste värvidega.
Kompositsioon
KOMPOSITSIOON tuleb ladinakeelsest sõnast “composito”, mis tähendab koostamist , seostamist, ühendamist, liitmist, sidumist.
Kompositsiooniks võib nimetada iga motiivide ehk üksikelementide liitmist, kus need siis sulatatakse üheks tervikuks olgu see siis lihtne või komplitseeritud lahendus. Seega on kompositsiooni mõtteks ja sisuliseks ülesandeks siduda omavahel üksikelemendid, millest kompositsioon koostatakse, ühendada need lahutamatuks tervikuks. Heal kompositsioonil pole midagi ära võtta ega ka juurde lisada. See on kehtiv kõikide kunstiliikide kohta.
Kunstis on kompositsioon kunstilis-väljenduslik vormisüsteem, mis tagab joonte, pindade, mahtude korrapärastatud paigutuse.
Eristatakse kolme liiki kompositsioone:

• joonkompositsioonid
  
• pinnakompositsioonid
  
• mahulised ja ruumilised kompositsioonid
  

Komponeerimise kaudu luuakse vormi ja selle üksikute osade vahel seos arvestades kuju, suurust, värvi, faktuuri, valgust.
Joonkompositsioonides iseloomustatakse jooni sageli kui jõulisi, naiselikke, rangeid, sujuvaid, rahutuid jne. Joonte abil saab pilku suunata, joone mõju saab suurendada kui kasutada ühetüübilisi jooni.
Pinnakompositsioonis püütakse edasi anda ruumi sügavust ja esemetevahelisi suhteid. Tavaliselt on need kompositsioonid kahemõõtmelisel pinnal ( paberil , lõuendil)
Kompositsiooni võtted
Kompositsiooni loomisel aitavad järgmised kompositsiooni võtted:
1) kontrast
2) dominant
3) rütm
4) sümmeetria ja asümmeetria
5) tasakaal
6) proportsioon
Mida enam leidub elementidel kooskõlalisi sarnasusi , seda harmoonilisem on kogu kompositsioon
Kontrast

KONTRAST on kahe tugevasti erineva omaduse kõrvutamine

võtteid.
Me võime peaaegu igale omadusele nimetada vastandomaduse, mis moodustavad kontrastseid paare – suur ja väike, hele ja tume, külm ja soe, rahulik ja rahutu jne.
Kontrasti kasutamine toob selgemini esile kompositsiooni erinevad elemendid.
Kujutavas kunstis valitsevad tihti erinevad vastandid – valgus ja vari, vorm ja vastandvorm, värvus ja vastandvärvus.
Kontrast tekitab kompositsioonis sisemise võitluse, muudab teose ilmekamaks, juhib tähelepanu kompositsiooni olulistele kohtadele.
ERINEVATE KONTRASTIDE KASUTAMINE
 
VÄRVIKONTRAST – kasutatakse erinevaid kontrastseid värvikombinatsioone
Näiteks: hele-tume; soe-külm
PINNAKONTRAST – kasutatakse kõrvuti erinevaid pindu
Näiteks:krobeline-sile, läikiv-matt;läbipaistev-läbipaistmatu
SUURUSE KONTRAST – kasutatakse kõrvuti erinevaid suurusi
Näiteks.väike- vahepealne- suur
KUJUKONTRAST – kasutatakse erineva kujuga elemente
Näiteks: piklik, ümmargune, kandiline
LIIKUMISE KONTRAST – kasutatakse erinevaid liikumisi
Näiteks: horisontaal- vertikaal ;diagonaal-verikaal
Kontrastiga on seotud ka domineerivuse mõiste – kompositsiooni mingi osa esile tulemine. Kompositsioonis kujuneb peamine, domineeriv osa kompositsiooni tuumaks.
Dominant
DOMINANT ehk kompositsiooni kõige silmapaistvam osa.
Dominant ehk tuum ehk fookus .
Domineerivus tähendab teatava värvi või vormi esiletulekut kas tähtsuselt või suuruselt teiste hulgast.
Dominandil on 4 seadust:
1) keskse asendi seadus - doneerib see, mis on keskel
2) hulga seadus - domineerib see, mida on palju
3) mõtestatud osa seadus-domineerib see, mida on palju
4) kvaliteedi seadus- domineerib see, mis on kõrgema kvaliteediga
Rütm
Rütm ehk kordus.
Kreeka keeles rythmos tähistab korrapärast vaheldust, mõõdupärasust, taktikohasust.
Rütmi kõige lihtsam näide on meetrine rida, kus üks ja sama element kordub võrdsete kauguste järel.
Rütm esineb

ajas – helis , muusikas, luulekõnes, kus ta ilmneb taktimõõdulises korrastuses – tõusudes ja langustes rütmi aluseks on aeg.

ruumis – dekoratiiv- ja arhitektoonilises kujundamises, rütmi aluseks on ruum.

ajas ja ruumis – töös ja tantsus jne, siin on rütmi aluseks nii aeg kui ruum.

pinnal- ornamentaalse pinna kujundamise aluseks on rütm.

protsessis - looduses esineb palju rütmilisust, seda nimetatakse looduslikuks rütmiks. Näiteks öö ja päeva vaheldumine , aastaaegade vaheldumine, samuti esineb rütm puude, taimede ehituses.
Rütm võib olla

• matemaatline
  
• vaba
  

Antud töös puudutame vaid rütmi nähtusi pinnal:

• üksikridadena
  
• kõrvuti või põimuvate, lõikuvate ridadena
  

Sümmeetria ja asümmeetria
SÜMMEETRIAKS nimetatakse terviklahendust, kus pinna keskpunktist või teljest võrdsel kaugusel olevad osad on ühetaolised.
Sõna “sümmeetria” on tuletatud kreekakeelsetest sõnadest “syn” ja “metros” ning tähendab võrdset mõõtu ja tasakaalu.
Igapäevases elus ja tegevuses ongi kombeks nimetada sümmeetriliseks iga kujundit , eset ja organismi, mille mõlemad pooled on ühetaolised.
Looduses esinevad puulehed, pungad ja õied, putukad ja liblikad, loomad ja inimene, on põhiliselt sümmeetrilised, muidugi suhteliselt ja ligikaudselt. Nad kõik omavad kaks poolt- vasaku ja parema, mis on ligikaudu kattuvad oma siluetilt ja suhtuvad teineteisesse kui peegeldused.
Kui käsitleda sümmeetria mõistet täpsuse ja täiuslikkuse seisukohast , ei tohiks looduses leiduvaid objekte sümmeetrilisteks nimetada vaid peaksime rääkima suhtelisest sümmeetriast. Vaatamata looduses ilmnevatele kõrvalekaldumistele nimetatakse õisi ja lehti jms siiski sümmeetrilisteks lihtsalt tunnetuse alusel. Sümmeetria õpetus käsitleb kujundite ja kehade mõõtmeid ja elementide ühtimist mingis korrapärases asetuses nii pinnal kui ruumis.
SÜMMEETRIA LIIGID
Matemaatiks liigitatakse sümmeetriat järgmiselt:

teljeline sümeetria

kesk-ehk tsentraalsümmeetria

sümmeetria tasapinna suhtes

eelnevate kombinatsioonid
Teljeline sümmeetria
Esineb nii tasapinnal kui ruumis. Kui kaks punkti, kaks ühtivat lõiku või kaks ühtivat kujundit asetsevad üks ühel pool, teine teisel pool sirget ehk telge nii, et nad ühtivad tasapinna kokkumurdmisel piki seda telge, siis nimetame neid sümmeetriliseks selle sirge suhtes.
Sama tulemuse saame ka peegeldamisega, kusjuures peegli stame risti joonise pinnaga. Kunstnike hulgas nimettaksegi sümmeetrilist kujundit peegelpildiks.
Teljelise sümmeetriaga kompositsioon võib olla ülesehitatud vertikaalile, horisontaalile või kaldsirgele.
Vertikaaltelg kujundis ja ka kompositsioonis on palju tajutavam ja kergemini haaratavam kui horisontaaltelg. Parem ja pahempool on mõjuvamad kui alumine ja ülemine. Kaldtelje kasutamine rõhutab kompositsiooni dünaamilisust.
Kesk-ehk tsentraalsümmeetria
Kesksümmeetria erineb teljelisest selle poolest, et pöörame mingit kujundit tasapinnal(joonise pinnal) ümber vabalt valitud punkti. Me nihutame kujundit ringjoont mööda ümber mingi punkti.
Tasapinnaline sümmeetria
Pinnakaunistuse seisukohalt saab sümmeetria nähtusi vaadata järgmiselt:

sümmeetria joonel – sirgel,kõveral,ringjoonel

sümmeetria pinnal – tasasel, kumeral, õõnsal
Eestpoolt mäletame, et sümmeetrilise kujundi või kaunistuse saamiseks peab toimuma mingisugune liikumine s.t. peab toimuma kujundi või tema osade ümberasetus kas peegeldamise või siis nihutamise või pööramise teel.
Sümmeetrilistele kujunditele on üheks iseloomulikuks tunnuseks see, et sarnased elemendid asetsevad teatavas korrapärasuses ja neid on võimalik ümber paigutada tetavate operatsioonidega, mitte aga juhuslikult.
Pilt: SÜMMEETRILINE RIBAORNAMENT
Tasakaal
Kompositsiooni tasakaal on visuaalsuse ja võrdsuse tunne kujutatava eri osade vahel. Iga kompositsiooni element(värv, vorm, pind) omab kaalu ja tasakaalu puhul on kompositsiooni vasak- ja parempoolsed vormiosad optiliselt võrdsed.
Kompositsioon on tasakaalus siis kui sinna ei saa midagi juurde panna ega ka ära võtta.
Pilt: TASAKAALUS KOMPOSITSIOON
Proportsioon
PROPORTSIOON on terviku ja tema üksikute osade suurussuhted.
Proportsioon määrab elementide suuruse ja paiknemise
Heade proportsioonide näiteks on kuldlõike reegel.
3/5=5/8 ehk väiksem osa suhtub suuremasse nii nagu suurem kogu tervikusse
Kompositsiooniõpetuse terminid
ASÜMMEETRIA – terviku pildi asetus, kus pildi osad ei ole pildi keskpunktist või keskteljest lähtudes ühetaolised, puudub peegeldus .
DEKORATIIVNE – kaunistav
DOMINANT- tähelepanu tõmbav kompositsioonielement
DETAIL – üksikelement, pisiasi
DÜNAAMILINE KOMPOSITSIOON- liikumist edsiandev kompositsioon
EKSPRESSIOON - väljendus
FORMAAT – kunstiteose mõõt
FOOKUS – kompositsiooni kese
TASAKAAL – visuaalsuse ja võrdsuse tunne kompositsiooni üksikute osade vahel
KONTRAST – kahe tugevasti erineva omaduse kõrvutamine.
KULDLÕIGE – geometriline vahekord, mille abil püütakse kunstiteosele anda ideaalne proportsioon. Kahe osa vahel valitseb järgmine suhe. Väiksem osa suhtub suuremasse nagu suurem kogu tervikusse.
ORNAMENT – motiividest( taime-, looma- või geomeetrilistest kujunditest) kaunistus arhitektuuris, tarbekunstis või raamatukujunduses.
PINNALINE KOMPOSITSIOON – valdavalt kahemõõtmelisel pinnal(lõuendil, paberil), kus ruumi sügavust kujutatakse erinevates kultuurides erinevalt.
RÜTM – motiivide või detailide korrapärane või korrapäratu kordus ajas, ruumis, pinnal või protsessis. Üks motiiv võib täita pinda erineva rütmiga. Rütmivahelisi kaugusi nimetatakse intervallideks.
STAATILINE KOMPOSITSIOON– kompositsioon, mis väljendab paigalseisu
STILISATSIOON – vormiüldistus, detailidest loobumine
SÜMMEETRIA – terviku asetus, kus keskteljest või pildi keskpunktist võrdsel kaugusel asuvad osad on ühetaolised või peegeldavad üksteist.
TELGSÜMMEETRIA– telgedest või punktist ühel kaugusel olevad motiivid ühtivad, pöörlevad punkti või telje ümber.
Kasutatud materjalid
Douet, C. Valerie "Joonistamine. Nõuandeid, nippe ja soovitusi kunstnikelt” Kirjastus Egmont , 2005
Hansen , Albert “Ornamendi kujundamise alustest” Kirjastus Kunst , Tallinn 1965
Gair, Angela “Joonistamise ja maalimiskursus”Kirjastus Egmont, 2002
Kiivet, Ülle( toimetaja ) DK teejuht maailma. "Kunst. Maailmakuulsate maalide taustast ".
Kirjastus Koolibri 2004
Kärner, Eve "Kompositsiooniõpetus"Tea kirjastus,Tallinn 2006
Lambillon, Paul "Aurad ja värvid", Kirjastus Tänapäev, Tallinn 2001
Linnuste, Ülle "Värvid kodus", As Ajakirjade Kirjastus, Kodukiri 2005
Miller , Judith “Värvid” Kirjastus Maalehe Raamat,2001
Tammert, Marje "Värviõpetus teoorias" Tallinna Tehnikakõrgkool;oü Aimwell, Tallinn2002
Viirand, Tiiu "Kunstiraamat noortele",Kirjastus "Kunst", Tallinn 1984
32