Kompositsioon ja värviõpetus konspekt (5)

VÄRVUSÕPETUS JA KOMPOSITSIOON
VALGUS
Mida Päike kiirgab?
Päikesekiirgus koosneb elektromagnetlainetest, neutriinovoost ja nn päikesetuulest.
Elektromagnetlainetest on meile nähtavad need, mille lainepikkus on vahemikus 380-780 nanomeetrit (kr nannos   kääbus).   See ongi valgus.
Mis on päikesetuul?
Päikesetuul on põhiliselt elektronide ja prootonite voog (lisaks õige veidi ka teisi osakesi) ja see on tore selles mõttes, et tekitab kauneid virmalisi, mis külmadel talveõhtutel on üks vägev vaatepilt .
Kui räägitakse valguse kiirusest, kas see on ainult nähtava valguse kiirus või liduvad need neutriinod ja gammad samamoodi?
Kõik elektromagnetlained (ka röntgen ja gamma) ja ka neutriinod liduvad tõesti valguse kiirusega. Rangem oleks öelda, et elektromagnetlainete kiirusega, ent omal ajal mõõdeti see just nähtava valguse jaoks ära ja nii nüüd räägitaksegi.






Elektromagnetlainete spektrist on nähtava valguse lainepikkused ainult väike ala.
Mitte kõik elusolendid ei näe maailma samades värvides. Ainuraksed tajuvad ainult valgust, Limused, vähilised, paljud putukad, osa kalu, roomajad, linnud ja ahvid eristavad värve.
Superkangelastel on vahel X-ray vision ehk siis röntgen-nägemine. Ja kui tajuksime neid majasuurusi raadiolaineid – oleks see vast torm!
Pildil on öise linna värvilised valgustuse.Täiesti usutav , et valgus on elektromagnetlained.

Mari Haaveli teose nimi on Silmamaa.
Gobeläänis on ühe hobuse nukker pilk. Läbi teise olendi silmade on keeruiline vaadata, aga püüdma peab.


Spekter
Isaac Newton (1642–1727) uuris valgust katseliselt ja tõestas, et värvitu päikesevalguse murdumisel prismas, tekib värvuste spekter. Newton eristas setset – analoogia heliredeliga – põhilist tooni: punane, oranž, kollane, roheline, sinine, indigo ja violetne.
Joonis, mis kujutab Newtoni eksperimenti (1660ndad aastad) päikesekiirega.
Esimene prisma lahutab kiire spektrivärvideks, teine koondab nad jälle värvituks.
Vikerkaare tekkimist seletab valguskiirte murdumine veepiiskades. Vikerkaarevärvide järjestus aitab meelde jätta salm : Peremees Ootab Kitsest Raha, Sulane Tema Liha. (Punane, Oranž, Kollane, Roheline, Sinine, Tumesinine, Lilla)

Kas mõne teise tähe poolt valgustatud Maa-sarnasel planeedil oleks vikerkaar samade värvidega, kui Maal?
Planeedi atmosfääris tilkasid kunagi ei ole või ei ole atmosfäärigi, siis ei ole kunagi ka vikerkaart. Oletame, et täht kiirgab tavalist valget valgust (kui on tegmist mingi külma punase tähega, mis kiirgab punast valgust, siis ka vikerkaares on vaid kollased -oranzid-punased toonid, võibolla ka veidi rohelist   sinine aga peaks puuduma). Siis on vikerkaar määratud tilkadega. Kui on veetilgad , siis on vikerkaar samasugune . Aga näiteks, kui on mingi muu aine tilgad ( metaan , väävelhape jm), siis nende tilkade aine murdumisnäitaja on teistsugune. Teoreetiliselt vikerkaar peaks olema olemas, aga see võib olla laiem (suurem murdumisnäitaja) või kitsam (väiksem murdumisnäitaja) riba. Kaarekujuline aga peaks ta ikka olema.
Päikesesüsteemis vikerkaart vist rohkem ei esine. Marsil on atmosfäär ja sobiv valgus, aga ei ole tilkasid, Veenusel on väävelhappe tilgad, ent on kogu aeg nii paksus pilves, et päikesepaistelist ilma ei ole. Kuul ja Merkuuril ei ole atmosfääri. Kaugemate planeetide kaaslastel võib olla tilkasid (metaani vm) ja ka päikesepaistet, ent nad on nii kaugel juba, et päikesevalgus on liiga nõrk   nii et olen siingi pessimist .
Piret Valk on   gobeläänis Infranta-Ultrida lasknud spektrivärvitriipudel vihiseda üle vaibapinna. Autor kavatses kududa gobelääni vanaema ja vanatädi lapsepõlvepildi ent kui üks tegelastest oli kootud , tundus Piretile, et teine tegelane nõuab enda asemele valguslaineid. Nii sündinudki.
SILM
Värviaisting sünnib vaataja ajus. Värvi sünnitab valgus. Selles Ellen Hanseni loodud gobeläänis on ühendatud silm, päike ja valguslained nii, et meie vaidlus teemal – kummast alustada, kas silmast või valgusest –   sai lahenduse ja   alguspildiks päikesesilmapilk.
Nägemismeele kaudu saame umbes 80% informatsioonist. Silm võimaldab eristada valgust, värvust, eseme kuju ja liikumist ruumis.
Teravalt näeme vaateväljas seda, millele oleme pilgu suunanud, kõrvalnägemises eraldame kergesti väiksematki liikumist omadus, millest võis evolutsiooni jooksul ohu tajumisel palju kasu olla.
Kui silmad on avatud, liigub valgus läbi " augu silmas" - pupilli . Pupilli suurus varieerub valgusoludest sõltuvalt 1-8 mm.
Valgus läbib silmaläätse. Tillukesed lihased muudavad läätse kuju selliselt, et kujutis, mis langeb võrkkestalesilma tagaosas , oleks terav .
Võrkestas pupilli vastas, paikneb fotoretseptoritest - kolvikestest - koosnev kollatähn. Seal on nägemisteravus suurim. Kohas kus nägemisnärv väljub silmamunast, asub pimetähn.
Silmamuna tagaseina võrkkestal tekib selge, vähendatud ja ümberpööratud kujutis. Sündides näeb inimene kõike tagurpidi , kogemuse kasvades õpib aju kujutist õigetpidi pöörama.


Värviaistingu sünd
Valgusaisting tekkib ajus keerulises koostöös silma võrkkesta valgustundlike retseptoritega, esemelt peegelduvad valguslained liiguvad läbi silma võrkkestani. Võrkkestas on kahte tüüpi valgustundlikke rakke - kepikesed ja kolvikesed . Nimi viitab nende kujule . Kepikesi on 94% ja neid iseloomustab suur hele-tumedeuse tundlikkus, tänu neile näeme hämaras ruumis. Kui valgust on rohkem reageerivad kolvikesed, mida on 6% ja mis paiknevad tihedalt võrkkesta tagaosas - eriti suur kolvikeste tunglemine on kollatähnis.
Kolvikesed tunnevad punast (pikad lained), sinakaslillat (lühikesed lained) ja rohelist (keskkmised lainepikkused), aju miksib signaalidest kokku terviku
Värv sõltub...
See kuidas värve tajume, sõltub valgusest. Mari Haavel on pildistanud need narüürmordid uurimaks valge vaheldusrikkust. Supititina range ja skulpruraalne olek ülemises külma valgusega pildis, pehmeneb heledama pildi kollakas valguses nostalgiliseks anumaks.

• ... meie kogemusest.
  

Värvuse üle ei otsusta me sageli mitte selle järgi, mida näeme, vaid selle järgi, mida teame. Näiteks ei arva me, et kätepesija käed on olnud enne pesu pruunid nagu nägu varjus .

• ... pinna omadusest.
  

Siledalt pinnalt peegelduvad valguskiired paralleelselt, krobeliselt pinnalt ebakorrapäeaselt ja hajuvalt.

• ... teiste värvide lähedusest tajuväljas.
  

Punapäine tuuli on särtsakas, juustetooni tõstab esile pluusi roheline, kotisanga sinakasroheline
Teise pildi pru un suhtleb porgandiga tunduvalt omamehelikumalt.,
juustetoon ei pinguta,et võistelda ja uudis jääb sündimata


Aga näeme värve ka kinnisilmi, kujutlustes ning unes . Värviaisting võib tekkida, kui silmamunadel rõhuda. Ja vahel vihastame nii, et silme ees läheb mustaks.
Tiina Puhkani loomingust kasvavad puud läbi. Ikka ja jälle lubavad tema tööd siseneda värvilistesse aedadesse, salapärastesse alleedesse kus värv loovutab end vastupanuta loo teenistusse ja tulised puud jahutavad oma peegeldust kirkas, külmas tiigivees.


Värvi mõiste
Värv paneb vaatama ja näitab kätte, kuid ka vastupidi   peidab ja maskeerib.
Värv ahvatleb ninapidi juurde, aga võib ka eemale peletada.
Värv meelitab maitsma või hoiatab selle eest.
Värv on värvainet või pigmenti ja sideainet sisaldav pastataoline, vedel või tahke aine.
Värvaineid ja pigmente võib klassifitseeerida vastavalt päritolule, värvusele, keemilisele koostisele . Nende lähteaineteks on mullad , mineraalid , oksiidid, soolad , samuti taimsed ja loomsed ained.
Vanad naturaalsed värvained on näiteks sinerõigas ja indigo, karmiin ja krapp, safran ja värvireseeda, safloor jt. Väga kaugest ajast pärinevad pigmendid on maavärvid(kollased, punased ja pruunid), süsinikmust, kriit, malahhiit ja asuriit, kinaver , punane ja valge tina jpt.



Värvi nimetused
Eesti keeles on täpne värvinimetus olemas vaid kuuele värviringi värvile:sinine, punane, kollane, oranž ja lilla. Erinevatel toonide ja värvivarjundite nimetustes on aga palju variante . mõnedel värvidel on kasutusel rahvapärane nimetus, mõnel on mitu nime. Näiteks kunstnikud kasutavad traditsioonilisi värvinimetusi, mis tulenevad paikkonnast (berliinsinine, veronaroheline) või lähteainetest (koobaltsinine, kinaverpunane), rahvapärased nimetused tulenevad sarnasusest (tinahall, salatiroheline).
Enamikus maailma keeltes ongi kõige vanemad sõnad must, valge ja punane. algul tähistas valge kõiki heledaid ja sooje värve, must aga tumedaid ja külmi. Siis alles tekkisid punast värvi tähistavad sõnad ja ülejäänud värvinimetused.
Värvi ajalugu
Värv on läbi aegade olnud tähtsaks elemendiks meid ümbritseva maailma mõistmisel. Soov kaunistada oma kodu värvide ja mustritega ning kujundada lähisümbrust, mis nii toonitaks kui ka peegeldaks meie maitsemeelt ja stiili, näib olevat selle põhi instinktiks, mis viib meid tagasi meie kaugete esivanemate koopajooniste juurde.
Pilt: LASCAUX KOOPAMAAL
Mõned nendeest koopajoonistest on säilinud tänapäevani. Näiteks 1940.a Grotte de Lascaux`s Prantsusmaa avastatud 15 000 aastat vanad freskod kujutavad süzeelisi stseene loomadest ja sümbolitest. Teostatud kollaste ja punakaspruunide muldpigmentide ning söest saadud musta värviga väljendavad need põhilist värviskaalat, mis kujutab täpselt ümbritsevat keskkonda – mulda, kaljusid, karusnahku ja verd.
Egiptuse hauakambrimaalingud, mis pärinevad ajajärgust umbes 3000 a.ema.on jäädvustanud stiliseeritud kujundid ja ppiratud värvipaleti. Meeste nahavärvi on peaaegu muutmatult maalitud punase ookriga ja naistel kollase ookriga, samuti korduvad ka Niiluse maastikus lihtsad kromaatilised elemendid: punane/kollane kõrb, roheline papüüürus, sinine jõgi ja pleekjassinine taevas.
Pilt: EGIPTUSE VÄRVIGAMMA
Lisaks põhilisele punasele , kollasele ja pruunile muldvärvile, kipsist saadud valgele ja nõest saadud mustale, kuulusid muistsete egiptlaste kasutatud pigmentide hulka areensulfaadist saadud kollane, lasuriidist või kõrgel temperatuurillagundatud ränikivist, vasest ja kaltsiumist saadud sinine ja ka roheline, mis saadi malahhiidist.
Paljude sajandite jooksul oli valitsevaks üldine arvamus, nagu oleksid  vanad kreeklased eelistanud dekoratiivses viimistluses valget, on väärarvamus, mis põhines kreeka valgeksluitunud templivaremete vaatlusel. Tegelikult olid paljud kreeka ehitised mitmevärvilised ja kaunistatud muistsele Egiptusele sarnase pigmentide värviskaalaga kuid paljude lisanditega, millest enimkasutatavad olid pliipunane ja pliivalge. Samuti olid esindatud kirkad kollased, sinised ja rohelised ja kuld . Seda mitte ainult seinavärvides ja freskodes, vaid ka arhitektuuridetailidel.
Rooma palett erines Vana-Kreeka omast peente kollaste, roheliste, kahvatulillade ja sinakashallide rõhutamisega. Keskajal, Lääne- Rooma riigi langusega koondusid pigmentide valmistamise “saladused” koloristide gildi kontrolli alla. Saavutati väga häid tulemusi ja värvi kasutamine dekoratiivkunstis muutus väga peenemaitseliseks. See väljendus kirikutes, paleedes, lossides ja jõukate valitsevate klasside häärberites kolriidis ja ornamendi kasutamises.
Värvi ja mustreid kanti sageli otse kivile , krohvile, kahhel ja puitpindadele, kuid kõige silmatorkavamalt avanesid need vaatajale tekstiilides – vaipades, patjades, idamaistes seinavaipades.
Värvide põhituumiku moodustasid punane, indigosinine ja kollane.
Renessanss oli inspireeritud kõigepealt kreeka ja rooma eeskujudest. See pani aluse paljudele erinevatele stiilimuutustele maalikunstis, arhitektuuris ja dekoratiivkunstis. Kõige olulisemaks sai harmoonia ja proportsiooni ülim hindamine.
Moodi läksid erinevate värvide kombinatsioonid – õrnad ja heledad, tumedad ja sünged, eredad ja küllastunud. See püsis moes seni kuni 17. saj. toretsev barokkstiil