Värvusõpetus (1)

Newton ( 1643- 1727 )
Värvusõpetuse edusammud. Grav.jõu avastaja.
PRISMAKATSE: kolmetahulist klaasprismat läbides lahutab valge valgus vikerkaarevärvi ribadeks e SPEKTRITEKS.:punane, oranž, kollane, kollakasroheline, helesinine, sinine, violetne. Nim. Värvitoonideks.
*Värv on informatsioon- see kiirgab välja signaale.
*Värvi abil võite pääseda oma hinge salasoppideni.
*Värvi sisse on kätketud kood- seda teavad hästi loomade ja putukate maailma esindajad.
*Värvi abil võib lahendada palju probleeme.
*Värv kujutab endast tõhustatud valget valgust.
Newton- tegi uuesti katse ja nägi, et need kiired olid ühesuunalised. Tõestas, et päikesevalgus on liitvalgus mis koosneb paljudest ühesuunalistest kiirtest.Valguse erinevad kiired värvi ei oma, kuid neil on omadus kutsuda esile silmas värviaistingut. Rajas värvusõp. Kahel alusel: 1) objektiivsel e füüsilisel ( kontrollitav, erapooletu ) 2) Subjektiivsel e psüühilisel ( sõltuv kõigest)
Nüüd teame, et elektronmagnetilist kiirgust, mis tekitab silmas valgusaistingut nim. Nähtavaks valguseks.
Valgusspektri nähtav ala
Lainepikkusvahemik on:
700-620 nm PUNANE
620-585 nm ORANz
585-575 nm KOLLANE
575-510 nm kollakasroheline, ROHELINE
510-480 nm HELESININE
480-450 nm SININE
450-400 nm VIOLETT
Värvidenägemine on keerukas pshühhofüsioloogiline nähtus, millest võtavad osa nägemiselundud ja silmad, kesknärvisüsteem ja peaaju. Värviringis lisavärvina punase ja violeti vahel- PURPUR .
Värvi põhikarakteristid.
..mis iseloom. Põhiliselt värvi. Et näha, et ese on punane, on vaja, et esmalt peegelduksid punased kiired. Kehad ise värvi ei oma, kuid kõigil looduslikel pindadel on võime erinevalt neelata ja peegeldada meile langevaid kiiri. Keha värv oleneb langeva valguse värvist. Keha värvust mõjutavad objektiivsd tegurid 1) valguse iseloom (keha värv päevavalguses) 2) vaatlustingimused-valgusallikast valgusvoo suund ja nägemisnurk. 3) piinaomadused. Kumer või kare pind hajutab, nõgus ping koondab, silepind peegeldab, värvitud pindade puhul oleneb värv värvipinna paksusest või läbipaistvusest.
Subjektiivsed tegurid: sugu, vanus, hoiakud, hinnangud , silma tundlikkus, kogemused.
Kui pind peegeldab/neelab, mitteselektiivselt ( ilma valimata ), see on sama proportsioonis nagu kiiri sisaldub talle langevas valgusvoos, nim sellist pindaAKROMAATILISEKS. Nt pinnad: valged, mustad, hallid .
Valged pinnad peegeldavad u 90 % tagasi, mustab pinnas neelavad enamuse. NEUTRAALVÄRVID ( valged, mustad, hallid)
Kui pind neelab talle langevast valgusvoost kiiri selektiivselt ( valikuliselt ), st mõnesid spektrikiiri rohkem kui teisi, nim pinda KROMAATILISEKS ( värviliseks ).
PUNANE: tunnete tipp, ülepaisutatud tunded, täis põnevust ja pinget mida ei saa ignoreerida. Tõmbab tähelepanu.
Põhivärvid ehk primaarvärvid on värviteooriates tavaliselt kollane, punane ja sinine. Mõnes teoorias on ka kollane, punane, sinine ja roheline. Need on värvid, mille segamisel saadakse kõik ülejäänud. Kuid põhivärvidena on käsitletud ka 5- 8 värvi.
Mitmed värvitaju uurijad ei nõustu nn kolmevärviteooriaga, pakkudes välja neljavärviteooria. Idee pärineb saksa füsioloogiaprofessorilt Ewald Heringilt. Tema järgi on üksteiseks üleminevate vabade värvitoonide reas võimalik näha nelja oma naabervärvidest vaba värvitooni: punast, kollast, rohelist ja sinist. Ta nimetas need algpunane (Urrot), algkollane (Urgelb),algroheline (Urgün) ja algsinine (Urblau). Neile neljale algvärvile tugineb kaks antagonistlikku füsioloogilist süsteemi: punase- rohelis- ja kolla- sini- süsteemi.
Sekundaarvärvid ehk 2 astme värvid saadakse põhivärvide omavaheliselt segamisel ja need asuvad värviringis põhivärvide vahel. Teise astme värvideks on roheline- segatud kollane ja sinine, violett- segatud sinine ja punane oranž- segatud punane ja kollane.
Värviring koosneb 12 värvist ja selle aluseks on 3 põhivärvi: kollane, punane ja sinine. Nende segamisel on saadud teise korralduse värvid oranž, roheline ja violetne, ning nende segamisel omakorda 3 astme värvid ehk tertsiaarvärvid ehk 3 taseme värvid.
Värviteoreetikud on värvisuhete selgitamise alusena kasutanud värviringi. Goethe värviring oli kuuvärvine: kolmpõhi värvi ja kolm sekundaarvärvi. Itteni värviring oli 12- värviline. Ta otsustas, et kuuevärviline ring ei ole värvisuhete selgitamiseks piisav.
Värviring on lihtsam värvide liigitamise ja korrastamise viis, milles arvestatakse peamiselt värvi ühte mõõdet- värvitooni, mis on esitatud võimalikult suurimas puhtuses ja antud värvitoonile iseloomulikus keskmises heledused. Kui värviring koosneks ideaalselt puhastes monokromaatilistes värvides, võik selles eristada kuni 180 värvitooni.
Värvisuhted olenevad värvide asetusest värviringis: kõrvuti olevate värvide omadused on sarnased, kaugemal asetsevate värvide erinevused on suuremad, teineteise vastas kõige suuremad.
Vastavalt teoreetiliste lähtekohtade võimalikule erinevustele on värviringide jaotuses ja lähtevärvide arvus teatud erinevus. Mõnede korrastuste puhul on värvide omavahelisi seoseid esitatud kolmnurga kaudu.
Täiendvärvid ehk komplementaarvärvid asetsevad värviringis vastakuti. Nende värvi omadused on järsult erinevad, kuid need täiendavad oma erinevuse kaudu.
Täiendvärvide kokkukuuluvus oli 19. sajandi värviteoreetiku E. Heringi harmooniateooria