Värvusõpetus (1)

Newton ( 1643- 1727 )
Värvusõpetuse edusammud. Grav.jõu avastaja.
PRISMAKATSE: kolmetahulist klaasprismat läbides lahutab valge valgus vikerkaarevärvi ribadeks e SPEKTRITEKS.:punane, oranž, kollane, kollakasroheline, helesinine, sinine, violetne. Nim. Värvitoonideks.
*Värv on informatsioon- see kiirgab välja signaale.
*Värvi abil võite pääseda oma hinge salasoppideni.
*Värvi sisse on kätketud kood- seda teavad hästi loomade ja putukate maailma esindajad.
*Värvi abil võib lahendada palju probleeme.
*Värv kujutab endast tõhustatud valget valgust.
Newton- tegi uuesti katse ja nägi, et need kiired olid ühesuunalised. Tõestas, et päikesevalgus on liitvalgus mis koosneb paljudest ühesuunalistest kiirtest.Valguse erinevad kiired värvi ei oma, kuid neil on omadus kutsuda esile silmas värviaistingut. Rajas värvusõp. Kahel alusel: 1) objektiivsel e füüsilisel ( kontrollitav, erapooletu ) 2) Subjektiivsel e psüühilisel ( sõltuv kõigest)
Nüüd teame, et elektronmagnetilist kiirgust, mis tekitab silmas valgusaistingut nim. Nähtavaks valguseks.
Valgusspektri nähtav ala
Lainepikkusvahemik on:
700-620 nm PUNANE
620-585 nm ORANz
585-575 nm KOLLANE
575-510 nm kollakasroheline, ROHELINE
510-480 nm HELESININE
480-450 nm SININE
450-400 nm VIOLETT
Värvidenägemine on keerukas pshühhofüsioloogiline nähtus, millest võtavad osa nägemiselundud ja silmad, kesknärvisüsteem ja peaaju. Värviringis lisavärvina punase ja violeti vahel- PURPUR .
Värvi põhikarakteristid.
..mis iseloom. Põhiliselt värvi. Et näha, et ese on punane, on vaja, et esmalt peegelduksid punased kiired. Kehad ise värvi ei oma, kuid kõigil looduslikel pindadel on võime erinevalt neelata ja peegeldada meile langevaid kiiri. Keha värv oleneb langeva valguse värvist. Keha värvust mõjutavad objektiivsd tegurid 1) valguse iseloom (keha värv päevavalguses) 2) vaatlustingimused-valgusallikast valgusvoo suund ja nägemisnurk. 3) piinaomadused. Kumer või kare pind hajutab, nõgus ping koondab, silepind peegeldab, värvitud pindade puhul oleneb värv värvipinna paksusest või läbipaistvusest.
Subjektiivsed tegurid: sugu, vanus, hoiakud, hinnangud , silma tundlikkus, kogemused.
Kui pind peegeldab/neelab, mitteselektiivselt ( ilma valimata ), see on sama proportsioonis nagu kiiri sisaldub talle langevas valgusvoos, nim sellist pindaAKROMAATILISEKS. Nt pinnad: valged, mustad, hallid .
Valged pinnad peegeldavad u 90 % tagasi, mustab pinnas neelavad enamuse. NEUTRAALVÄRVID ( valged, mustad, hallid)
Kui pind neelab talle langevast valgusvoost kiiri selektiivselt ( valikuliselt ), st mõnesid spektrikiiri rohkem kui teisi, nim pinda KROMAATILISEKS ( värviliseks ).
PUNANE: tunnete tipp, ülepaisutatud tunded, täis põnevust ja pinget mida ei saa ignoreerida. Tõmbab tähelepanu.
Põhivärvid ehk primaarvärvid on värviteooriates tavaliselt kollane, punane ja sinine. Mõnes teoorias on ka kollane, punane, sinine ja roheline. Need on värvid, mille segamisel saadakse kõik ülejäänud. Kuid põhivärvidena on käsitletud ka 5- 8 värvi.
Mitmed värvitaju uurijad ei nõustu nn kolmevärviteooriaga, pakkudes välja neljavärviteooria. Idee pärineb saksa füsioloogiaprofessorilt Ewald Heringilt. Tema järgi on üksteiseks üleminevate vabade värvitoonide reas võimalik näha nelja oma naabervärvidest vaba värvitooni: punast, kollast, rohelist ja sinist. Ta nimetas need algpunane (Urrot), algkollane (Urgelb),algroheline (Urgün) ja algsinine (Urblau). Neile neljale algvärvile tugineb kaks antagonistlikku füsioloogilist süsteemi: punase- rohelis- ja kolla- sini- süsteemi.
Sekundaarvärvid ehk 2 astme värvid saadakse põhivärvide omavaheliselt segamisel ja need asuvad värviringis põhivärvide vahel. Teise astme värvideks on roheline- segatud kollane ja sinine, violett- segatud sinine ja punane oranž- segatud punane ja kollane.
Värviring koosneb 12 värvist ja selle aluseks on 3 põhivärvi: kollane, punane ja sinine. Nende segamisel on saadud teise korralduse värvid oranž, roheline ja violetne, ning nende segamisel omakorda 3 astme värvid ehk tertsiaarvärvid ehk 3 taseme värvid.
Värviteoreetikud on värvisuhete selgitamise alusena kasutanud värviringi. Goethe värviring oli kuuvärvine: kolmpõhi värvi ja kolm sekundaarvärvi. Itteni värviring oli 12- värviline. Ta otsustas, et kuuevärviline ring ei ole värvisuhete selgitamiseks piisav.
Värviring on lihtsam värvide liigitamise ja korrastamise viis, milles arvestatakse peamiselt värvi ühte mõõdet- värvitooni, mis on esitatud võimalikult suurimas puhtuses ja antud värvitoonile iseloomulikus keskmises heledused. Kui värviring koosneks ideaalselt puhastes monokromaatilistes värvides, võik selles eristada kuni 180 värvitooni.
Värvisuhted olenevad värvide asetusest värviringis: kõrvuti olevate värvide omadused on sarnased, kaugemal asetsevate värvide erinevused on suuremad, teineteise vastas kõige suuremad.
Vastavalt teoreetiliste lähtekohtade võimalikule erinevustele on värviringide jaotuses ja lähtevärvide arvus teatud erinevus. Mõnede korrastuste puhul on värvide omavahelisi seoseid esitatud kolmnurga kaudu.
Täiendvärvid ehk komplementaarvärvid asetsevad värviringis vastakuti. Nende värvi omadused on järsult erinevad, kuid need täiendavad oma erinevuse kaudu.
Täiendvärvide kokkukuuluvus oli 19. sajandi värviteoreetiku E. Heringi harmooniateooria aluseks. Komplementaarvärve omavahel segades on tulemuseks mustjashall, ent nii juhtub vaid täpselt valitud värvitoonide korral. Kui värvitoon on ligilähedane, on segamise tulemuseks pruun.
Mittevärvid ehk akromaatilised värvid must, valge ja hallid on neutraalsed, need ei mõjuta värvitoone, kuid lisavad neile sära ja kirkust.

• Pinda, mis peegeldab valdava osa kõigist spektrikiirtest, nähakse valgena (peegeldub valikuta üle 60 %).
  
• Pind, mis neelab valdab osa kõigist spektrikiirtest, nähakse mustana (peegeldub valikuta alla 10 %).
  
• Pinda, mis on osa kõigist spektrikiirtest neelab ja osa peegeldab, nähakse hallikana (peegeldub valikuta 10- 60%)
  

Värvide objektiivsed omadused on:

• värvitoon,
  
• värvisus,
  
• eredus/tuhmus,
  
• heledus/tumedus.
  

Värvide subjektiivsed omadused on:

• soojus / külmus,
  
• kergus/ raskus,
  
• kaugus/ lähedus
  

Neid omadusi tajuvad inimesed erinevalt. Siia lisanduvad ka hinnangulised ilus/ inetu ja ärritav/rahustav, mis on seotud isikliku suhtega värvidesse. Järgmisena on toodud lähemalt välja värvide omadused, koos näidetega.
Värvitoon (hue)– värvi iseloomustab selle toon. Tooniväärtust ehk valöör muutub värvide omavahelisel segamisel, mille tulemusena saadakse uusi värvitoone. Värvitoon on esemelt peegeldunud või seda läbinud valguse värvus. Igale värvitoonile vastab koht standardsel värviringil.
Kromaatilisus ehk värvisus. Puhas segamata pigmentvärv on kõrge kromaatilisuse ehk värvisusega. Ka kahe pigmentvärvi segu on kõrge kromaatilisuse, kuid küllasus on sel puhul väiksem.
Värvitoon on kromaatiliste värvide omadus, mis eristab neid akromaatilistest. Värvisüsteemis saab värvitooni kirjeldada lainepikkuse kaudu või vastava värvitooni karakteristiku nt värvinimetuse kaudu.
Visuaalselt on värvitoon kvaliteet, mille abil eristatakse üht värvi teisest. Värvitoonid on punane, kollane, sinine jne. Primaarvärvide kahekaupa segamisel erinevates proportsioonides saadakse üha uusi värvi toone. Puhaste värvide lahjendamisel veega või segades valge, halli ja mustaga säilib nende värvi toon, kõige muude segamiste puhul see muutub.
Värvi küllastus (saturatsion) tähendab eredust või tuhmust, heledust või tumedust. Küllastus on nägemistaju omadus, mis võimaldab hinnata akromaatilisi värvi osahulka kromaatilises värvis. Küllastus on värvitooni erinevus maksimaalse puhtusega spektrivärvist.
Eredus väheneb vastavalt sellele, kas segada värvi hulka valget, musta või mõlemat. Nii tekib terve hulk pooltoone- värvivarjundeid.
Tuhmus on vastupidine eredusele, kus segamise tulemusena on värvipigmendi osa väike, aga musta ja valget on palju. Värvi heledus suureneb valge värvi lisamisel. Värvi muutub tumedaks musta lisamisel.
Visuaalselt määrab küllastuse ehk kromaatilisus värvi erinevuse sama heledusega akromaatilisest värvist (hallist). Maksimaalne kromaatilisusega värv on värvilisuselt lähedane spektrivärvidele, küllastuse vähendades värv muutub kahvatumaks või tuhmimaks.
Heledus ( valgesus , brightness). Värvi heledus suureneb valge värvi lisamisel. Näiteks kollasele värvi pigmendid on heledad, kuid ilma valgeta. Valgesus tähendab siiski valge sisaldust. Heledusarv on arv, mis näitab, mitu protsenti antud pinnale langevast valgusest peegeldub tagasi.
Heleduse visuaalseks määramiseks on koostatud akromaatiliste värvide astmestik- heledusastmestik. Pinna heledust võib astmestiku abil küllalt hästi määrata ka siis, kui valgus erinevatest vaatluskohtades ja –olukordades on erinevad. Aste, mis on heleduselt sarnane uuritava värvi heledusega, näitab värvi heledust.
Tumedus (mustasus). Värv muutub tumedaks musta lisamisel. Kui värvile on musta lisatud palju, pole värvitoon enam eristatav. Mustasus näitab musta pigmendi sisaldust värvaine koostises. Mustasuse kasvades värv muutub tumedamaks. Mustasust väljendatakse protsentides.
Värvi kergus või raskus oleneb värvkoostisest ja pääseb mõjule suurel pinnal. Kerguse annab värvile puhtus ja valge sisaldus. Raskena mõjub värv on tume ja segatud kokku paljudest tumedatest pigmentidest. Värv võib mõjuda ka siis, kui aluspind on olnud tume. Hele aluspind annab alati värvile kerguse ja sära ning ka värvitoon tuleb paremini esile.
Soojus ja külmus. Vaadates värviringi, tõdeme, et ühel pool võimutseb sinine ja tema lähitoonid, teisel pool oranž ja tema lähitoonid. Sinine assotsieerub külm merega, oranž kõrvetava päikesega. Siit tulebki värvide jaotamine soojadeks ja külmadeks. Kõige soojemaks loetakse oranžkollast ja kõige külmemaks lillakassinist. Oranžkollane on igas olukorras soe, lillakassinine igas olukorras külm.
Valides värvid värviringi külmemalt poolt, saame külma kloriidi. Kui aga valime värvi värviringilt soojemalt poolt, moodustub soe koloriit . See juures asub punane ja roheline neutraalse piiri, kuuludes vastavalt olukorrale, kas sooja või külma värvi hulka. Kui igal värvil on kaks varianti- soe ja külm varjund. Külm koloriit moodustub siis, kui valime kõikide värvide külmad toonid (sidrunikollase, karmiinpunane, sinakasroheline, lillakassinine), sooja koloriidi saame aga siis, kui valime soojemad toonid (oranžkollane, kinaverpunase, kollakasrohelise).
Silma optiline ehitus mõjutab värvi nägemist lähedase või kaugena. Kui sinine ja punane värv asuvad kõrvuti, ei teki nende kujutis silmis korraga. Sellepärast tundubki sinine asuvat kaugemal ja punane lähemal kui tegelikult. On leitud, et eredad värvid tunduvad olevat lähemal kui tuhmid , tumedamad lähemal kui heledad.
Üheskoos näivad värvid teistsugusena kui eraldi. Igasugune värvikombinatsioon sisaldab endas suuremaid või väiksemaid kontraste. Kaks kõrvuti asuvat värvi erinevad teineteisest alati oma toonilt, heleduselt ja ereduselt. Erinevus võib olla vaevutajutavast varjundist lõikavalt terava kontrastini. Kontrast tekib heleda ja tumeda, ereda ja tuhmi, sooja ja külma värvi vahel, kerge ja raske, väikese ja suure värvipinna vahel.
Kontrasti suurus on aluseks nii vormi- kui ka värviharmooniale- visuaalsele. Nii liiga väike kui ka liiga suur kontrast on disharmoonilised. Värvikontrast ei esine kunagi üksinda, vaid alati kombineeritult- kui on üks kontrast, on kindlasti ka teine
Toonikontrastis (ka värv- värvi kontrast, kulöörikontrast) kõrvutatakse eri värvitoone. Selle kontrasti suuruse määrab värvitoonide erinevus- kas need on värviringis lähinaabrid või asetsevad teineteisest kaugel.
Tugevaima ja jõulisema kontrasti annavad punane, kollane ja sinine. Mida enam neist primaarvärvidest eemalduda, seda enam on värvide ühiseid komponente ja seda nõrgem on kontrasti toime.
Kontrasti esitamiseks on avaja vähemalt kolme üksteisest erinevat värvitooni. Värvide eraldamisel üksteisest valge või musta joonega tuleb iga värvi karakter veelgi mõjuvamalt esile.
Eesti rahvusliku ornamentikas on kuni 28. saj keskpaigani iseloomulikuks punase, kollase ja rohelise kombineerimine, millega kaunistatakse musta alus pinda.
Kulöörkontrasti võimlusel ei piirdu üksnes puhaste värvidega. Kombineerides värvitoonide erineva heletumedusega varjundeid, võib saada lõpmatu hulga erinevate toimeväärtusega kontraste.
Täiendvärvide kontrast (komplementaarkontrast) käsitleb värviringis vastakuti asetsevate värvide suhteid. Need on pingelised, kuid mitte vastandlikud ega vaenulikud. Komplementaarvärvid täiendavad teineteist, rõhutavad vastakuti värvipuhtust.
Itteni järgi on komplementaarvärvideks sellised kaks pigmentvärvi, mis kokku segatuna annavad hallikasmusta.
Komplementaarvärvide parid on:

• Kollane ja violett
  
• Kollakasoranž ja sinakasviolett
  
• Oranž ja sinine
  
• Punakasoranž ja sinakasroheline
  
• Purpurpunane ja roheline
  
• Punakasviolett ja kollakasroheline
  

Need paaride osadeks jaotamisel näeme, et need sisaldavad alati kolme primaarvärvi.
Komplementaarvärvipaaride kasutamisvõimalusi avardab erineva heletumeduse ja puhtusega varjundite kombineerimine.
Varjukontrast (hele- tume kontrast, valöörkontrast) on vähemalt või suuremal määral olemas iga kontrastis. Hele ja tume ilmestavad värvikooslust: ilma valgeta värvilahendus mõjub umbes justkui õhuta ruum, ilma tumeduseta on kontrastid nõrgad. Väiksem on varjukontras siis, kui valge ese on valgel taustal, ja suurim siis, kui sama valge ese on musta taustal. Visuaalselt kõige eredamana mõjub siiski kollane mustal taustal.
Kõige äärmuslikumaks näiteks on valge ja musta vastandus, märgatava erinevuse võib saada ka üksteisest küllalt kaugete halliastmetega. Kromaatiliste värvide puhul on tegemist valöörkontrastiga ühe ja sama tooni erineva heledusega varjundite vastandamisega.
Üldlevinud tõde on, et soojad värvid tõstavad esile, külmad värvid aga viivad kaugemale. Kuid paljude uuringute tulemusena on leitud, et värvide esile tõusmises võib tahaplaanile tõrjumises on oluline pigem värvide eredus ja heledus kui „soojus” ja „külmus”. Eredad värvid tunduvad olevat lähema kui tuhmid, tumedamad lähemal kui heledad, värvitoonist olenemata. Kui must- valges joonistuses antakse kaugust edasi heleduses- tumeduses kontrasti abil, siis värviline kaugus tekib eredate ja tuhmide toonide kõrvutamisel.
Värvi ja mittevärvi kontrast (kromaatiline- akromaatiline kontrast). Neutraalsed must, hall ja valge väärtustavad kõiki värvitoone, suurendavad värvisära. Liiga kirevat värvikooslust aga must ja valge pidurdavad , hoiavad tagasi. Siis toimib osaliselt ka simultaankontrast : valgel taustal näivad pisut tumedamana, tumedal taustal pisut heledamana.
Kõige neutraalsema tausta pakub kromaatilistele värvidele keskmine hall, mis toimib üldjuhul eredust vähendava ja pehmendavana. Halli on hea kasutada erksate värvide vahendajana ja sidujana. Must taust võimendab värvide kiirgusjõudu, lastes eriti soojadel värvidel enda kõrval särada. Külmad toonid, mille väljendusjõud avaldub paremini sügavamate varjundite juures, näivad valgel taustal tihedamad ja intensiivsemad.
Külma- sooja kontrast aluseks on värvide valik kas soojalt või külmalt poolelt. Üks värv on alati külmem või soojem kui teine. Kui mõlemad värvid on külmalt poolelt, näib külmeapoolsele lähem värv külmana. Samamoodi näib soojadest värvidest soojapoolsele lähim. Siiski on üksluisuse vältimiseks otstarbekas lisada soojadele värvidele kontrastiks üks külm ja külmadele värvidele üks soe lisand .
Külma- sooja kontrast on kõige tunnetuslikum ja subjektiivsem kõigist kontrastidest. Kõige üldisem on kollaste, oranžide ja punaste värvitoonide liigitamine soojadeks ning siniste, violetsete ja roheliste toonide nimetamine külmadeks. Eristamise alusena on pakutud välja „kollase sisaldus” soojades ning „sinise sisaldus” külmades toonides.
Seniste eristamiste puhul on kõne all põhiliselt puhtad toonid, lisaks mõjutab soojema- külmema määratlemist segamine valge või mustaga.
Kasutades kujunduses erinevaid värvide kombinatsioone, puutume kokku ilminguga, kus üks ja seesama värv võib sõltuvalt naabervärvidest või taustast välja näha oluliselt erinev. Nähtust nimetatakse simultaankontrastiks või taustaefektiks. Värvide muutlikkuse põhjuseks on inimese silma püüdlus- selle asemel, et värve täpselt, vastavalt nende füüsikalistele omadustele edasi anda, püüab silm märgata ja esile tuua erinevusi. Nii võib üheainsa värvi väljajätmisel, lisamisel või muutmisel anda kujundatavale eelnevast erineva karakteri . Kõige selgemalt ilmneb värvide muutlikkus värvikontrastide juures.
Simultaankontrast nimetatakse värvide vastastikust mõjutamist ehk ühe värvi esilekerkimist teisse värvi arvelt. Vahetud naabrid võivad värvi põhiolemust muuta. Sõltuvalt foonist, millel värv on vaadeldav, võime selle asemel näha hoopis teist tooni. Värvide muutlikkus ja vastastikune mõjutamine kuulub värvidünaamika valdkonda. Võib ka öelda, et kõik kontrastid on ühtlasi simultaansed, sest igat kontrastis üks värv mõjutab teist.
Seega värvide simultaankontrasti nähtus seisneb selle, et iga värv omandab enda kõrval asetseva värvi täiendvärvi varjundi. Kontrastimõjudes selgusele jõudmiseks piisab sellest, kui teada, mis on antud värvi ja tema kõrval asetseva värvi täiendvärvi segamise tulemusel”
Hulga- ehk kvantiteedikontrastis kõrvutatakse eri suuruse värvipindu ja tasakaalustatakse neid vastavalt värvide eredusele. Tasakaal püsib siin väikese eraldi ja suure tuhmi värvipinna vahel.Värvide erinevate kiirgusjõudu märkab tegelikkuses igaüks. Kollane värvipind näib väljapoole kiirgavat, sinine jällegi kokku tõmbuvat. Roheline on staatiline, paigalpüsiv. Punane kerkib esile oma eredusega, kuid tal kollase ega oranži heledust. Oranž on ereduselt kollasele järgmine. Kõige väiksema kiirgus- energiaga värv on lilla. Värviteoreetikud on püüdnud luua tasakaalu värvide erinevaid kiirgusjõude ja värvipinna suuruse vahel. Selle üheks näiteks on värvimahtude skaala, kus värvipinnad on kindlaksmääratud suurused. Kollase ja lilla suhe on siin 1:3, oranž ja sinine suhe 1:2, punase ja rohelise suhe 1:1. Kogu värvide skaala omavahelise suhted on: P:O:K:R:S:V= 6:4:3:6:8:9. Sellises suhtes värvid on tasakaalus.
Värvide aktiivsus. Muutes segamise teel värvide tooni, eredust/tuhmust ja heledust/tumedust, muudame ka värvi mõjujõudu ehk aktiivsust. Mida suurem on värvi eredus (kromaatilisus), seda suurem on selle aktiivsus ning seda suurem värvi mõju. Värvi aktiivust saab doseerida , lisades vastavavalt musta ja valget. Aktiivsuse järgi võib värvid jagada kolme rühma: aktiivsed, neutraalsed ja passiivsed.
Aktiivsete värvide rühm. Siia kuuluvad segamata puhtad värvid- tugevad toonid, väga vähese valgega segatud säravad värvitoonid, vähese mustaga sügavaks muudetud värvitoonid, vähese musta ja vähese valgega sametised toonid.
Neutraalsete värvide rühm. Siia kuuluvad eriti rohke valgega segatud õhulised toonid, rohke valgega segatud karamelsed toonid, rohke valge ja vähese mustaga segatud pehmed värvitoonid.
Passiivsete värvide rühm. Siia kuuluvad hallilähedased, rohke valge ja rohke mustaga segatud tuhmid toonid, rohke valge ja vähese mustaga udused toonid, vähese valge ja rohke mustaga segatud porised värvitoonid, rohke mustaga segatud tumedad ja sünged toonid.
Värvikujunduse puhul on palju olulisi tegureid: funktsioon, otstarve, valgus, heledus, küllastus, traditsioon, jne. Järgnevalt on esitatud erinevaid teoreetilisi põhjendusi värvide kokkusobivusele, asetades põhirõhu ühelt poolt värvide kvaliteedi ja kvantiteedi omadustele, teiselt poolt värvitajule.
Ühtsusele põhinev tasakaal. W. Ostwald määratleb värviharmooniat, kui värvide vahel valitsevat süstemaatilist, reeglipärast suhet: harmoonia = kord. Kõigi võimalike tasakaaluolukordade leidmiseks tuleb leida võimalikud korrastamise võimalused. Ostwald pakub kaks sellist liigitust : 1. ühesuguse väärtustega värvide grupp, mis annab tulemuseks erivärviliste tasakaaluolukordi. 2. Samatooniliste värvide kolmnurk, mis annab tulemuseks samavärviliste tasakaaluolukordi.
Ühtsus mitmekesisuses. Arendades edasi Ostwaldi värvide ühtsuse põhimõtteid, märgib A. Remmel , et lisaks ühtsusele on harmoonia aluseks kontrast. Harmoonia – see on ühtluse mitmekesisus. Ühtsuse või sarnasuse tagavad: ühtne või sarnane värvitoon, ühtne või sarnane küllastus või ühtne või sarnane heledusaste. Kuid needsamad seosed võivad luua ka monotoonsustunde.
Värvide segustamine. Kui me segame oma vahel valget ja musta (akromaatilised) saame erinevaid hall toone. Segades oma vahel akromaatilisi värve kromaatiliste värvidega saame lõpmatu palju värve. Kui lisame värvile valget, muutu värv heledamaks ja külmemaks. Kui lisame värvile musta muutub värv tuhmimaks. Valge ja musta lisamisel seguvärvid kaugenevad spektrivärvidest.
Põhivärvusest- punasest, kollasest ja sinisest- saab valmistada kolme sekundaarvärvust- oranž, violett ja roheline. Sekundaarvärvusi segades on võimalik saada kolme tertsiaalvärvust: tumepruun , helepruun ja oliivrohelist.
Musta saamiseks tuleb segada omavahel kolme põhi värvi ja lisada natuke vett.
1858a lahendas vastuse füsikute ja kunstnike tõekspidamistes värvide segustamise kohta HERMANN HELMHOLTZ, kes jagas värvide segustamise menetluse kaheks: ADIKTIIVMEETOD (liitmismeetod) ja SUBTRAKTIIVMEETOD ( lahutamismeetod). Subtraktiivmeetodi põhivärvid on sinine, punane ja kollane ( CMY) C- tsüaansinine M-magneta ja Y- kollane.
Adiktiivmeetod.
Värvide segamine optilise segustamise tulemusel. Spektrist eraldatakse monokroomsed ( ühevärvilised) värviribad ja suunatakse ekraanile ühte punkti.
punane+roheline-kollane
punane+sinine-purpurpunane
roheline+sinine-helesinine
Põhivärvid: punane, roheline, sinine ( RGB)
Värvilist valgust segustamine: diskol, teatris, arvutil, teleril ..
Värvinägemine
Melleorganitest on silm kõige arenenum. Suuteline fikseerima küünlavalgust 200 km kauguselt . Taluma valgust , kus on u 200 000 küünalt. PÄIKE – ESE- SILM- AJU
Meie nägemiselund koosneb kolmest lülist: 1)PERIFEERNE (ääreala), silmamuna

NÄGEMISTEED, milleks on närvikiududest koosnevad nägemisnärvid.

NÄGEMISKESKUS e peaaju
Silma kolm kesta: kiudkest, toetab silmamuna, eesmine osa e sarvkest e silmamuna ( valge). Soonkest- eesosa moodustab vikerkesta e iirise. Võrkkest: asub silma sisepinnal, suurima nägemisteravusega kesknärvisüsteemi ülipeene struktuuriga talituslik osa, milles asuvad valgustundlikud närvid. Üle 130 000 000. 7 mln kolvikest ja 130 mln kepikest. Päevavalguse ja värvinägemise retseptorid .
Optika süsteem: Valgus läbib murdudes läbi läätse ja satuvad silma sisepinnale võrkkestale, kus nad tekitavad vaadeldava objekti ümberpööratud kujutisena. Olenevalt objekti kaugusest silmast, saavad lihased käskluse kas pingutada või lõtvuda. Muutes seeläbi läätse kumerust . Silma omadust muuta läätse, võimaldab fookustada ese võrkkestale. Jagatakse 4. üksteisele järgnevaks osaks : 1. Kujutise teke võrkkestal 2. kujutise muundumine närviprotsessiks. 3. värviimpulsside vastasmõju ja juhimine ajju. 4. impulsside interpreteerimine ajus- tõlgendamine.

aastatel tehti kindlaks, et värvi näeb aju. Et värvi näha, peab valgusärritus olema teatud minimaalse intensiivsusega. Seda nim aistingu alumiseks absoluutseks läveks. Ärritus peab kestma teatud min. Aja. Peab jõudma silmas vastavasse kaugusesse.Inimene on võimeline eristama 10 mln erinevat värvikvaliteeti. Värvieristusvõime langeb punase ja violeti suunas. Inimene on harjunud looduskeskkonna ja rohelise värviga. DARWIN on öelnud, et silma on evulutsiooni ja pikaajalise arengu ja loodusliku valiku tulemus. Looduslikud värvid ei kahjust inimese silma. Violetsed ja sinised toonid on lastele erksamad kui vanematele inimestele.
ILLUSIOON
E PERSPEKTIIV. OPTILISED ILLUSIOONID- nägemisillusioonid, silmapete. OP- KUNST -loob väreluse või liikumise efekti. Tuntum esindaja VICTOR VASARELI.
SÜNSTEESIA
.. on ühele meeleelundile iseloomuliku aistingu või kujutluse tekkimine teise meeleelundi mõjutamisel.
Kuidas me näeme, et ese on punane ? - Inimese, silmas oleva võrkkesta abil. Võrkkestas on kolvikesed ja kepikesed . Päevavalguse ja värvinäegemise retseptorid. vastab silma valgustundlike kolvikeste füsioloogilisele selektiivsele valgustundlikkusele.
J. Itteni 12-osaline värviring
Heringi värviring