VÄRVUSÕPETUS JA KOMPOSITSIOON (0)

VÄRVUSÕPETUS JA KOMPOSITSIOON
Muistsetest aegadest saadik on inimesed andnud värvidele sümboolseid tähendusi. Hoolimata sellest, et värisümboolikas on kultuuriti tugevaid erinevusi, on see üks universaalsemaid sümbolsüsteeme. Teatavates värvides, näiteks punases on edasiviivat jõudu, ja neid loetakse eluandvateks ja ergutavateks, teised nagu sinine on tasandava loomuga ja rahustavad. Vikerkaart, milles on kogu spekter , peetakse heaks märgiks.
VALGE – sümboliseerib puhtust, veatust ja absoluuti. Seostub kõikides värvides enam pühadusega: ohvriloomad on sageli valged. Läänes kannab pruut valget, samas on see Aasias leinavärv. Kummitused arvatakse olevat valged,sest see värv ei varja midagi. Valge lipp tähendab allaandmist ja vaherahu , rahu üldse.
MUST - läänemaailmas on leina ja allmaailma värv, millel on seos ka nõidusega (must maagia). Hinduistlik hävingujumalanna Kali on must, Hiinas tähistab must põhjakaart ja talve.
Mustast poolvääriskivist gagaadist e. pigisöest valmistatud ehted olid kuninganna Victoria ajal leina märgiks. Sellise moe lõi ta tahtmatult ise, sest oma meest leinates loobus ta säravatest ehetest.
PUNANE – vere, tule, kire, sõja värv. Punast kannavad india ja hiina pruudid õnne ja viljakuse märgina. Kristlikes kalendrites märgitakse pühasid punase värviga. Samuti on punane ohu värv, hoiatused märgitakse tavaliselt üles punase värviga.Punane kurat – keskajal kujutatud saatan või Kurat oli punases rüüs või punase nahaga. Punane on põrgutule ja needuse, lisaks ohjeldamatu kire ja iha värv.
Püha punane – märtrite mälestusmissat peab preeester punases rüüs, mille värv sümboliseerib valatud verd.
ORANŽ- sümboliseerib leeke, luksust ja hiilgust. Hiinas ja Jaapanis seostub armastuse ja õnnega. Noorte budistide safranikarva rüü osutab, et nad on andnud alandlikkuse ja loobumise tõotuse.
KOLLANE – kuld , valgus ja päike. Kollane on valguse värv, vallatute mõtete ja intelligentsi sümbol.
Islami traditsioonis tähistab kuldkollane tarkust ja head nõuannet, kahvatukollane aga petmist ja reetmist. Egiptuses kadeduse ja häbi värv. Euroopas seostub argpükslusega, samal ajal Hiinas kuninglik värv.
Kollane on kõige paremini nähtav värv ja seda kasutatakse rahvusvaheliselt hoiatuste edasiandmiseks .
Kuldkollases on tõelise kulla väärikus. See on kõrgema tarkuse värv. Pühakute ümber on ju kuldne oreool.
Keskajast alates on Euroopas tähistanud ka reetlikkust ja äraandmist.
Hiinas seostub kollane meheliku algega ja päikesega. Chingi dünastia ajal tohtis kollaseid rõivaid kanda vaid keiser .
PRUUN – sümboliseerib mulda ja sügist. Mullavärviline pruun tähistab ka alandlikkust ja alandust, keskajal oli pruun leinavärv. Mitmed kristlikud munga - või nunnaordud riietasid ennast maailmast tagasitõmbumise märgiks pruuni.
ROHELINE – on elu, kevade ja nooruse värv, sümboliseerib lootust ja rõõmu.
Islamis on roheline püha värv, kristluses sümboliseerib Püha Kolmainust.
Tänapäeval tähistab ka muret keskkonna pärast.
Roheline tuli tähendab rahvusvaheliselt , et tee on vaba. Koos kollase ja punasega võeti roheline märgutuli kasutusele kõigepealt raudteel, hiljem ka tänavatel ja teedel.
Taimedele annab rohelise värvi klorofüll. Ka Vegetarian Society e. V märk on taimetoitlaste toidukaupade märkimiseks.
Värv on värvainet või pigmenti ja sideainet sisaldav pastataoline, vedel või tahke aine.
Värvaineid ja pigmente võib klassifitseeerida vastavalt päritolule, värvusele, keemilisele koostisele . Nende lähteaineteks on mullad , mineraalid, oksiidid , soolad , samuti taimsed ja loomsed ained.Vanad naturaalsed värvained on näiteks sinerõigas ja indigo , karmiin ja krapp, safran ja värvireseeda, safloor jt. Väga kaugest ajast pärinevad pigmendid on maavärvid( kollased , punased ja pruunid ), süsinikmust, kriit, malahhiit ja asuriit, kinaver, punane ja valge tina jpt.
Eesti keeles on täpne värvinimetus olemas vaid kuuele värviringi värvile: sinine, punane, kollane, oranž ja lilla. Erinevatel toonide ja värvivarjundite nimetustes on aga palju variante . mõnedel värvidel on kasutusel rahvapärane nimetus, mõnel on mitu nime. Näiteks kunstnikud kasutavad traditsioonilisi värvinimetusi, mis tulenevad paikkonnast (berliinsinine, veronaroheline) või lähteainetest (koobaltsinine, kinaverpunane), rahvapärased nimetused tulenevad sarnasusest (tinahall, salatiroheline). Enamikus maailma keeltes ongi kõige vanemad sõnad must, valge ja punane. algul tähistas valge kõiki heledaid ja sooje värve, must aga tumedaid ja külmi. Siis alles tekkisid punast värvi tähistavad sõnad ja ülejäänud värvinimetused.
Värvide puhul saab rääkida nii objektiivsetest omadustest kui ka subjektiivsetest omadustest:

• Objektiivsed omadused on värvitoon; värvisus ehk kromaatilisus ; värvi küllasus ehk eredus ja tuhmus; heledus ja tumedus ning akromaatilisus.
  
• Värvide teisi omadusi tajuvad inimesed erinevalt, seega on värvide soojus ja külmus; kergus ja raskus; lähedus ja kaugus ning värvide aktiivsus subjektiivsed omadused.
  

Valguse spekter sisaldab lõpmata palju värve, ainult inimese silma eristusvõime on piiratud. Inimene eristab spektris umbes 130-140 tooni.Kõige kitsamas plaanis võib värvi tooni määratleda nimetusega: punane, sinine, valge. Tänapäeval kasutatakse aga värvitooni edasiandmiseks nimetust , mis on seotud mingi konkreetse esemega, toiduainega või tükiga loodusest.
Nii võime kohata värvitooni edastamiseks järgmisi nimetusi:

• Ploomlilla
  
• Oliivroheline
  
• Mereroheline
  
• Veripunane
  
• Sitikmust
  
• Kristallvalge
  
• Kohvi koorega
  
• Kakaovärvi
  
• Asfalt
  
• Roostepruun
  

Värvitooniks nimetatakse värvuse niisugust omadust, mis võimaldab inimsilmal tajuda ja määrata punast,sinist, kollst ja muid spektrivärvusi.
Kromaatilised värvitoonid tulevad kõige rohkem esile spektri vaatlusel.
Päikesespektris lähevad toonid sujuvalt üksteiseks üle:punane oranziks, oranz kollaseks, edasi tulevad heleroheline, tumeroheline ja helesinine, tumesinine ja lõpuks violett .
Iga spektrilõigu lainepikkusele vastab eri värv, mille toon on otseselt seotud spektri elektromagnetlaine pikkusega.Neid on võimalik mõõta ja nende mõõtühik on nanomeeter.
Heledus on värvi pinna võime temale langevaid kiiri suunata ja suuremal või vähemal määral peegeldada.
Valguse suurema peegelduse korral tajume pinda heledamana, vähem peegelduse korral tumedamana. See omadus on kõigil ühine, nii kromaatilistele kui akromaatilistele värvidele, setõttu saab mistahes pinduheleduselt omavahel võrrelda.
Igale kromaatilisele värvusele on võimalik leida võrdse heledusega akromaatiline värvus.
Heleduse määramiseks kasutatakse nn. halli skaalat . See koosneb akromaatiliste värvuste näidisest, mis algab sügavmustaga, lähevad järk järgult üle tumehalliks, halliks, helehalliks ja lõpevad peaaegu valgega.
Värv muutub tumedaks musta lisamisel. Kui värvitoonile on musta lisatud liiga palju, siis pole värvitoon enam eristatav.
Kõrvuti asetsevad värvid moodustavad värvikoosluse ehk värvikompositsiooni s.t. harmooniat ja tasakaalu.
HARMOONIA
Värvikompositsioon on harmooniline kui ta on koostatud kas kontrastipõhimõttel või sarnaste omaduste lähendamisel.
Seega klassikaliselt harmoonilised värvikombinatsioonid on:
Ühe värvitooni heledus-tumedusastmed.Ühe värvi erinevad toonid loovad ruumilise tunde.
Samaväärsusringid – värvid igal ringil on samaväärsed. Kõik värvid on läbi segatud ühe põhilisega ja see ühendab värve.(värviringi välimine ja sisemine ring)
Komplimentaarsus – vastasasuvate värvide omavaheline kooslus . Need on punane ja roheline, kollane ja violett, sinine ja oranz.
Totaalne harmoonia – tunnetuslik harmoonia, võib kasutada kõiki värve, neist üks on keskne .
Värvikombinatsioonide loomisel võib arvestada järgmiste sobivate kobinatsioonidega:
3 tooni, millest üks on kahe teise segamisel saadud (punane ja kollane ja oranz)
soojad toonid kooskõlas mustaga külmad toonid kooskõlas valgega kaht omavahel sobimatut pinda saab sobitada neutraalvärvuse pinnaga kontrasti põhimõttel valitud värvid
Kui täiendvärvid esinevad koos, siis on tegemist värviharmooniaga. Ainult ühe värvitooni kasutamisel tekib inimese silmal võime alateadlikult sellele värvile leida kõrvale teinevärv ja tekibki harmoonia. Näiteks kui daam on üleni sinisesse rõivastatud või ruum on üleni sinine siis silmal on selline omadus, et ta leiab sellele värvile kõrvale oranzi ja tekibki harmoonia.
Värviteaduses nimetatakse seda suksessiivkontrast.