Kompositsioon (0)

Kuressaare Ametikool
Ärikoolituse osakond
Arvutiteeninduse eriala
Referaat:
Kompositsioon
Juhendaja : Maila-Juns Valdre
3.1 Väljendusvahendid:
Tekstuur
(ld. textura – kude, ühendus) koostisosade omadustest tingitud ehituslaad, lähedane mõistele faktuur ; kunstis viitab peamiselt teose vormi (näiteks välispinna) omadustele
pind
1) Ruumi kahemõõtmeline osa või kahemõõtmeline kujund.
2) Asjade väliskiht (pealmine kiht).
3) Tasapinnalise kunsti alus.
joon
Ühe mõõtmega vorm. Suurema tähtsusega jooned on on sirgjoon ehk sirge, mis tähistab põhilisi orienteerumissuundi; regulaarne kõverjoon on ring. Mõistest "joon" tulenevad mõisted "pind", "keha" jm.
Punkt
Rangelt võttes saab sellega tähistada üksnes asukohta pinnal või ruumis, kuna on lõpmatult väike. Tavatähenduses on aga tegemist üldpinna (aluse, tausta ) suhtes väikese pinnaga, mis kas on ümmargune või lihtsalt paistab selline, kuna on niivõrd väike.
Ruum
1. üks mateeria eksisteerimise põhivorme; väljendab asjade korda, ulatuvust, paiknemist üksteise suhtes
2. kitsamas tähenduses kolmemõõtmeline ala; ka rajatise , ehitise vms. maht, mida märgistavad teatavad piirded
3. kunstis mõiste, mis väljendab teose mahulisust, kolmemõõtmelisust
3,2 Värvus väljendusvahendina:
Värviring
Värviring koosneb 12 värvist ja selle aluseks on 3 pőhivärvi: kollane, punane ja sinine. Nende segamisel on saadud teise korralduse värvid oranž, roheline ja violetne, ning nende segamisel omakorda kolmanda korralduse värvid.
Värviringi aluse loovad kollane, punane ja sinine. Neid nimetatakse PRIMAARVÄRVIDEKS.
Värvide omadused
Värvide puhul saab rääkida nii objektiivsetest omadustest kui ka subjektiivsetest omadustest.
Objektiivsed omadused on värvitoon; värvisus ehk kromaatilisus ; värvi küllasus ehk eredus ja tuhmus; heledus ja tumedus ning akromaatilisus.
Värvide teisi omadusi tajuvad inimesed erinevalt, seega on värvide soojus ja külmus; kergus ja raskus; lähedus ja kaugus ning värvide aktiivsus subjektiivsed omadused.
Kvalitatiivsed tunnused - on mõõdetavad ja arvuliselt väljendatavad. Reeglina on need muutuvsuurused.
Värvus-sümboolika
VALGE – sümboliseerib puhtust, veatust ja absoluuti. Seostub kõikides värvides enam pühadusega: ohvriloomad on sageli valged. Läänes kannab pruut valget, samas on see Aasias leinavärv. Kummitused arvatakse olevat valged,sest see värv ei varja midagi. Valge lipp tähendab allaandmist ja vaherahu , rahu üldse.
MUST - läänemaailmas on leina ja allmaailma värv, millel on seos ka nõidusega (must maagia). Hinduistlik hävingujumalanna Kali on must, Hiinas tähistab must põhjakaart ja talve.
Mustast poolvääriskivist gagaadist e. pigisöest valmistatud ehted olid kuninganna Victoria ajal leina märgiks. Sellise moe lõi ta tahtmatult ise, sest oma meest leinates loobus ta säravatest ehetest.
Traditsioon
Muistsetest aegadest saadik on inimesed andnud värvidele sümboolseid tähendusi. Hoolimata sellest, et värisümboolikas on kultuuriti tugevaid erinevusi, on see üks universaalsemaid sümbolsüsteeme. Teatavates värvides, näiteks punases on edasiviivat jõudu, ja neid loetakse eluandvateks ja ergutavateks, teised nagu sinine on tasandava loomuga ja rahustavad. Vikerkaart, milles on kogu spekter , peetakse heaks märgiks.
Värvipsühholoogia( emotsioonid )
Klassikaline psühholoogia väidab, et inimene tajub maailma põhiliselt 5meelega – nägemise, kuulmise , haistmise, maitsmise ja kompimise abil, kusjuures 80%informatsioonist saadakse nägemismeele kaudu.
Inimene eristab värve nagu helisidki vastavalt silma ja kõrva võimalustele.
Värvidel, helidel, lõhnadel ja maitsetel on meie meeltele umbes samasugune mõju nagu söögil seedeorganitele: nad on tunnetuslik toit, mida tarbib meie psüühika selleks, et infovahetust organismi ja keskkonna vahel töökorras hoida.
PUNANE on energia ja aktiivsuse värv. Ta on võitlev, ärritav, isekas ja agressiivne. Tõstab vererõhku ja pulsisagedust. Punane õhutab tegudele, peegeldab elujõudu, soove ja kirgi, rõõmsat aktiivsust, võitlusvalmidust ja eneseusaldust. Inimene, kes armastab punast värvi, on valmis iseendale uusi ülesandeid otsima ning nende lahendamiseks kogu oma jõu ja võimed mängu panema .
Inimene, kes alati ja igal pool punast värvi eelistab, võib aga Sveitsi psühholoogi Max Lüscheri arvatesosutuda kiitlejaks, praalijaks, vahvaks rätsepaks, kes tabab seitse ühe hoobiga. Punase värvi suhtes sallimatu inimene on nagu märter, kes alatasa on mures omasuure vastutuse pärast, kel pole kunagi millekski aega ning kes kahtlustab, kas teda ikka mõistetakse ja kiidetakse piisavalt.
3,3 kujutamistehnikad
Faktuur
pinnakoe või -töötluse iseloom, krobelisuse määr
Struktuur
Ehitus, püsiv põhiseos
Kollaaž
(pr. collage, mis tuleb verbist coller - liimima, kleepima ) kleebitud pilt või sarnase pildi tegemise tehnika; ajalooliselt eelistatud materjalid: paber, riie, traat , spoon (lehtvineer) jmt.
3.4. PIIRATUD PINNA KUJUNDAMINE
Kompositsiooni tasakaal on visuaalsuse ja võrdsuse tunne kujutatava eri osade vahel. Iga kompositsiooni element(värv, vorm, pind) omab kaalu ja tasakaalu puhul on kompositsiooni vasak- ja parempoolsed vormiosad optiliselt võrdsed.
Kompositsioon on tasakaalus siis kui sinna ei saa midagi juurde panna ega ka ära võtta.
DOMINANT ehk kompositsiooni kõige silmapaistvam osa.
Dominant ehk tuum ehk fookus .
Domineerivus tähendab teatava värvi või vormi esiletulekut kas tähtsuselt või suuruselt teiste hulgast.
Dominandil on 4 seadust:
1) keskse asendi seadus - doneerib see, mis on keskel
2) hulga seadus - domineerib see, mida on palju
3) mõtestatud osa seadus-domineerib see, mida on palju
4) kvaliteedi seadus- domineerib see, mis on kõrgema kvaliteediga

• Dünaamika on mehaanika osa, mis uurib kehadevahelist vastasmõju.
  
• Dünaamika on muusikas helitugevus ja selle muutumine.
  

STAATILINE KOMPOSITSIOON– kompositsioon, mis väljendab paigalseisu
Harmoonia on õpetus homofoonilise muusika funktsionaalsetest järgnevustest.
Disharmoonia on Harmoonia vastand .
3.6. ORNAMENTIKA PÕHIALUSED
SÜMMEETRIAKS nimetatakse terviklahendust, kus pinna keskpunktist või teljest võrdsel kaugusel olevad osad on ühetaolised.
Sõna “sümmeetria” on tuletatud kreekakeelsetest sõnadest “syn” ja “metros” ning tähendab võrdset mõõtu ja tasakaalu.
Igapäevases elus ja tegevuses ongi kombeks nimetada sümmeetriliseks iga kujundit , eset ja organismi, mille mõlemad pooled on ühetaolised.
Looduses esinevad puulehed, pungad ja õied, putukad ja liblikad, loomad ja inimene, on põhiliselt sümmeetrilised, muidugi suhteliselt ja ligikaudselt. Nad kõik omavad kaks poolt- vasaku ja parema, mis on ligikaudu kattuvad oma siluetilt ja suhtuvad teineteisesse kui peegeldused.
Kui käsitleda sümmeetria mõistet täpsuse ja täiuslikkuse seisukohast, ei tohiks looduses leiduvaid objekte sümmeetrilisteks nimetada vaid peaksime rääkima suhtelisest sümmeetriast. Vaatamata looduses ilmnevatele kõrvalekaldumistele nimetatakse õisi ja lehti jms siiski sümmeetrilisteks lihtsalt tunnetuse alusel. Sümmeetria õpetus käsitleb kujundite ja kehade mõõtmeid ja elementide ühtimist mingis korrapärases asetuses nii pinnal kui ruumis.
SÜMMEETRIA LIIGID
Matemaatiks liigitatakse sümmeetriat järgmiselt:

teljeline sümeetria

kesk-ehk tsentraalsümmeetria

sümmeetria tasapinna suhtes

eelnevate kombinatsioonid
Rütm ehk kordus.
Kreeka keeles rythmos tähistab korrapärast vaheldust, mõõdupärasust, taktikohasust.
Rütmi kõige lihtsam näide on meetrine rida, kus üks ja sama element kordub võrdsete kauguste järel.
Rütm esineb

ajas – helis , muusikas, luulekõnes, kus ta ilmneb taktimõõdulises korrastuses – tõusudes ja langustes rütmi aluseks on aeg.

ruumis – dekoratiiv- ja arhitektoonilises kujundamises, rütmi aluseks on ruum.

ajas ja ruumis – töös ja tantsus jne, siin on rütmi aluseks nii aeg kui ruum.

pinnal- ornamentaalse pinna kujundamise aluseks on rütm.

protsessis - looduses esineb palju rütmilisust, seda nimetatakse looduslikuks rütmiks. Näiteks öö ja päeva vaheldumine , aastaaegade vaheldumine, samuti esineb rütm puude, taimede ehituses.
Rütm võib olla

• matemaatline
  
• vaba
  

Antud töös puudutame vaid rütmi nähtusi pinnal:

• üksikridadena
  
• kõrvuti või põimuvate, lõikuvate ridadena
  

Teljeline sümmeetria
Esineb nii tasapinnal kui ruumis. Kui kaks punkti, kaks ühtivat lõiku või kaks ühtivat kujundit asetsevad üks ühel pool, teine teisel pool sirget ehk telge nii, et nad ühtivad tasapinna kokkumurdmisel piki seda telge, siis nimetame neid sümmeetriliseks selle sirge suhtes.
Sama tulemuse saame ka peegeldamisega, kusjuures peegli stame risti joonise pinnaga. Kunstnike hulgas nimettaksegi sümmeetrilist kujundit peegelpildiks.
Teljelise sümmeetriaga kompositsioon võib olla ülesehitatud vertikaalile, horisontaalile või kaldsirgele.
Vertikaaltelg kujundis ja ka kompositsioonis on palju tajutavam ja kergemini haaratavam kui horisontaaltelg. Parem ja pahempool on mõjuvamad kui alumine ja ülemine. Kaldtelje kasutamine rõhutab kompositsiooni dünaamilisust.
Kesk-ehk tsentraalsümmeetria
Kesksümmeetria erineb teljelisest selle poolest, et pöörame mingit kujundit tasapinnal(joonise pinnal) ümber vabalt valitud punkti. Me nihutame kujundit ringjoont mööda ümber mingi punkti.
Tasapinnaline sümmeetria
Pinnakaunistuse seisukohalt saab sümmeetria nähtusi vaadata järgmiselt:

sümmeetria joonel – sirgel,kõveral,ringjoonel

sümmeetria pinnal – tasasel, kumeral, õõnsal
Eestpoolt mäletame, et sümmeetrilise kujundi või kaunistuse saamiseks peab toimuma mingisugune liikumine s.t. peab toimuma kujundi või tema osade ümberasetus kas peegeldamise või siis nihutamise või pööramise teel.
Sümmeetrilistele kujunditele on üheks iseloomulikuks tunnuseks see, et sarnased elemendid asetsevad teatavas korrapärasuses ja neid on võimalik ümber paigutada tetavate operatsioonidega, mitte aga juhuslikult.
3.5. MOTIIV KUJUNDUSES
STILISATSIOON– vormiüldistus, detailidest loobumine