Keeleteadus (2)

Keeleteaduse alused: kordamisküsimused.
1. Keele käsitlemine antiikmaailmas
a) India: Panini grammatika
Avastati 18 saj koloniseerijate poolt, pärineb 5 või 4 sajandist eKr. Kirjeldab sanskriti keele ehitust. Kirjutatud eesmärgil, et sanskritikeelseid veedasid lauldaks õigesti ka tulevikus (Seetõttu keskendub põhiliselt foneetikale – hääldus!). Koosneb 8 raamatust. Pānini keeledefinitsioonid on peaaegu valemid, lühidad ja lihtsad. Kõik see viitab faktide äärmiselt täpsele uurimisele. Pānin on kirjeldanud klassikalist sanskriti keelt 4000 definitsiooniga. Pani aluse võrdlev-ajaloolise keeleteaduse tekkele (sanskritoloogia 19. sajandil) – avastati, et sanskriti keel on sugulaskeel ladina ja kreeka keelele.
b) Kreeka
Kreeka tõi keeleteadusesse küsimuse keele olemasolust (kuivõrd on ta bioloogiline) ning grammatilise süsteemi (sõnaliigid ja käänded).
c) Rooma .
Midagi otseselt ei uuendanud. Ladina keele võiduaeg. Grammatika võtsid üle kreeka keelest. Kanoniseerisid ladina keele kirjelduse ja selle kaudu keelte kirjeldamise vormi üldse pühajs asjaks. Tähtsaimad grammatikud ja teosed: Marcus Terentius Varro (I saj e. m. a.), Donatus (IV saj m. a. j.) „Ars Grammatica“, Priscianus (V/VI saj m. a. j.) „Institutiones de arte grammatica“. Ladina keel püha jumalasõna edastamiseks. Võtsid juurde vokatiivi (Oo Jüri) ja hüüdsõna. Tegelesid hoolsalt ortograafiaga, stilistikaga, retoorikaga.
2. Keskaeg (skolastikud): keel, loogika ja universalism
Idee humanitaarteadustest vastandatuna reaalteadustele.
Tähelepanu keskpunktis keele ja loogika seos, fookus vormilt sisule.
    
3. Renessanss : keeled on erinevad 
14.-16. saj hakati väärtustama rahvuskultuure ja -keeli.
    Taustal keskaja ladinakeelse ühiskultuuri lagunemine , usupuhastus, rahvuskeelte ametlik staatus, ühtlustatud ühiskeelte areng, koloniaalriikide uued valdused mitmel pool maailmas. 
     Fookuses rahvuskeelte kirjeldamine. 
    Põhiidee: keeled on vormilt erinevad ja neid ei saa kirjeldada mingi universaalse malli järgi.
Keelte tüpoloogiline liigitus Humboldti järgi:
1. Isoleerivad keeled – nii grammatilised vahekorrad kui ka süntaktilised funktsioonid on väljendatud enamasti sõnade järjekorra abil. Puuduvad seotud morfeemid. Kõik sõnad on muutumatud, selgelt eristatavad tervikud. N: vietnami ja hiina keel.  
 2. Aglutineerivad keeled –  grammatilisi vahekordi väljendatakse mitmesuguste keeleelementidega, mis liituvad üheks sõnaks ja millel on alati omaette kindel tähendus ja iseseisev olemus. Tüvesid ja lõppe kokku liimiv keel. Kasutab rohkesti seotud morfeeme, mis liituvad muutumatu sõnatüvega. Samale tähendusele vastab samakujuline tunnus/lõpp.  N: türgi keel.
  
  
3. Flekteerivad (fusiivsed) keeled – grammatilise tähenduse muutused väljendatakse keeleelementdega, mis liituvad juurele ja sulavad sellega kokku, kuid millel pole iseseisvat olemust. Rohkesti tüvesiseseid, tähendust mõjutavaid häälikuvariatsioone. Tunnuste ja lõppude eristamine on seetõttu raske, peaaegu võimatu. Samal grammatilisel tähendusel võib olla mitmeid avaldumisvorme. 
Näiteks ladinakeelne lause Puellam bellam amo ´ma armastan ilusat tüdrukut´ tähistab noomeni ja adjektiivi lõpp –am naissugu , ainsust ja akusatiivi. Flekteerivateks keelteks on veel nimetatud vene, antiik-kreeka ja sanskriti keelt.
4. Polüsünteetilised keeled - näideteks tuuakse tavaliselt eskimo e innuiidi keeled ning mitmed Põhja-Ameerika põlisrahvaste keeled, nt kvakiu keel ja seneka keel. Väga palju seotud morfeeme (üle kümne ühes sõnas) ning nende tähendus sisaldab tavaliselt rohkemat kui tavaline muutelõpp või liide . Sõna ja lause vahe ei ole selge.
    N: Baffini saare eskimo keel (Ireland 1989)
    Tavva-guuq      ikpiarju(q)-ku(t)-Luni-tigualaka-      mi-
    Then  they say  work -bag   by    while   she swept up LOC (from) 
    uk       takanu-                     nga ikijaq-    tuq-Luni     qaja(q)r-mun
    POSS that one there below her  way out she   while  kayak     towards 
    ´Then suddenly, she swept up her work-bag from its place below her as she went out towards her kayak`
 
6. Strukturalismi sünd (Baudouin de Courtenay, Sassure) ja edasiareng Praha koolkonnas ( Jakobson ): Strukturaallingvistikaga – keel on terviksüsteem, mille ajalugu uurida on tarbetu .
Foneetikud olid juba teinud märkimisväärseid edusamme 19. sajandil. 1877 avaldatud raamatus Handbook of Phonetics tegi Henry Sweet vahet häälikutel, mille erinevus sõltub kontekstist ja neil, mis on erinevad „iseenesest“. Sama erinevus võib ühes keeles olla distinktiivne ja teises mitte. Foneemi mõistet tal veel ei olnud, see tuli esimest korda Baudouin de Courtenay 1893 publitseeritud foneemiteoorias, mille ta tõenäoliselt oli formuleerinud juba varem (st Tartus, sest BdC töötas Tartu ülikoolis 1883-1893). Saussure tundis BdC töid ja pidas teda üheks vähestest, kes keeleteooria kohta midagi olulist on öelnud.
20. sajand - ajalooline keeleteadus kaotab oma juhtpositsiooni, juhtima asub deskriptiivne (sünkrooniline) keeleteadus. Cours’i ilmumine oli nagu Kopernikuse revolutsioon keeleteaduses.
7. Keelelise relatiivsuse teooria tekkimine 20. sajandi I poolel ( Boas , Sapir, Whorf ).
Taust: 19. sajandil alustati uurimisreise kaugete maade ja kultuuride juurde. Juured saksa romantikute juures. Jätkab liini Praha koolkond – strukturalistid – Roman Jakobson. Anders Johan Sjögren (1792-1855) - Vene tsaarilt saadud rahaga tegi aastatel 1824-1829 üle 10 000 km pikkuse uurimisreisi marsruudil Karjala- Lapimaa -Põhja-Venemaa-Koola poolsaar-Arhangelsk- Mezen -Perm-Kaasan-Sankt- Peterburg .
Castrén oli 1840. aastatel peaaegu terve kümnendi Siberis, kus uuris ligi 15 keelt nende kultuurikontekstis. → suulise keele uurimismetoodika rajajad , taustal antropoloogilise lingvistika teke.  Hiljem sarnane suund USA-s.
8. Strukturalismi edasiareng 20. sajandil keskel (Bloomfield).
Leonard Bloomfield: (1933) Language . Biheivioristliku keeleteaduse tuntuim esindaja. Uurija ei tohi midagi enda poolt lisada – keele kohta saab öelda ainult seda, mis on objektiivselt registreeritav.

• stiimul -> reaktsioon
  
• foneemi & morfeemi mõisted. Süntaks.
  
• Distributsioon – tegeleb mitte operatsioonidega (kuna need pole nähtavad) vaid sellega, mida teatud kontekstis on näha.
  
• empiirik
  

9. Noam Chomsky – generativism : keel ei ole abstraktne struktuur, vaid üks inimese võimeid.
Noam Chomsky (s 1928), generatiivse grammatika looja, mis oli algselt väga õnnestunud keelekirjelduse esitamise vorm – matemaatikast laenatud formalisatsioon.
„Syntactic structures” (1957)
„Aspects of the theory of syntax” (1965)
Generatiivse grammatika ülesandeks on esitada/genereerida reeglid, mis määravad lausete struktuuri ja nende moodustamise.
Genereerimise reeglid e transformatsioonid
Sotsiolingvistika – vastandub Chomsky ideele, et keel on üks, ühine, autonoomne keelesüsteem. Keelelise vastanduse käsitlus. Keeleline variatiivsus ühtse keelesüsteemi asemel. 1970. alguses sotsiolingvistika teke: William Labov „New Yorgi inglise keel“ 1966. Labov ( 1971 ): on selge, et paljudele lingvistidele on Chomskylik competence/performance eristus vajalik selleks, et jätta uurimise alt välja ebamugavad teemad.
Keeletüpoloogia – vastandub Chomsky generativismile eelkõige uurimismeetodi poolest (ei põhine oma emakeele tunnetusele). Püüab klassifitseerida teatud tunnuste järgi võimalikult paljusid maailma keeli, asju paratamatult lihtsustades. Alguse sai Humboldtist. Keelelise relatiivsuse teooria liini jätk. 1963 Joseph Greenbergi artikkel sõnajärje tüpoloogiast, seejärel energiline universaalide uurimine : kaasaegse keeletüpoloogia sünd, üks funktsionaalse keeleteaduse baaslähenemisi.
3