Rene Descartes (0)

Rene Descartes
Kethmar Salumets
120731 IABB
31.10.12.
1. Kahtlus - esitada argumentasioon tajutava maailma (unenägu-ärkvelolek), kehade ja matemaatiliste objektide tõesuse poolt ja vastu ( I meditatsioon )
Rene Descartes’i „Esimene meditatsioon“ räägib kahtlustest ning sellest, kas maailm, mida tajume, on ikka kõik see, mida me arvame seda olevat. Käesolev kirjutis eeldab, et lugeja on tutvunud eelpool mainitud esseega ning aru saanud selle mõttest. Järgnevaid lõike võib vaadelda nii pealiskaudse kokkuvõttetena „Esimesest meditatsioonist“ kui ka argumentatsioonina mõtetest, mida kõneall olev filosoof on analüüsitavas kirjatöös kirja pannud .
Esimeseks argumendiks toob Descartes välja unenägude mõtte. Ta ütleb, et unenägudes näeb ta tihtipeale reaalsusele(ehk siis ärkvelolekule) sarnanevaid asju. Seetõttu jõuab autor järeldusele, mille kohaselt on raske(kui mitte võimatu) eristada unenäogusid ja ärkvel olekut kogemuste tasandil. Autor ütleb, et on võimalik, et isegi praegu ta elab hoopis unenäos, kusjuures ta ei suuda viimast tuvastada.
Vastulauseks tuleb Descartes välja mõttega, mille kohaselt kõik, mida me unes näeme, koosneb ärkvel oleku ajal kogenetust. „Tõepoolest, ka maalikunstnikud , isegi siis, kui nad püüavad kujutada väga ebatavalise kujuga sireene ja saatüreid, ei suuda ju anda neile täiesti uut kuju, vaid ainult segavad kokku erinevate loomade kehaosi, või kui nad ehk mõtleksidki välja midagi niivõrd uut, et sellesarnast pole iial nähtud, seega midagi täiesti fantastilist ja ebatõelist, siis peavad ikkagi vähemalt värvid, millest nad selle kokku panevad, olema tõelised.“ Edasi jõuab ta mõtteni, et kuigi paljud asjad meie elus on kaheldavad, peaksid sellised lihtsad asjad nagu aritmeetika ja geomeetria olema kindlad ja kaheldamatud. Näiteks toob ta lihtsa mõtte- unes on kaks pluss kaks ikka viis ja ruudul on ikka ainult neli külge. Ehk siis- kuigi me ei pruugi eristada und ärkvelolekust, peaks eksisteerima asju, milles kahelda pole vaja.
Seejärel toob autor mängu Jumala- me usume, et eksisteerib kõikvõimas Jumal ning kui see kõikvõimas on meid loonud, siis on tal ka võim meid eksitada isegi kõige lihtsamate asjade, nagu aritmeetika ja geomeetria, suhtes. Siit tuleneb, et sel juhul oleksime me eksitatud isegi kõige lihtsamate maailmaasjade puhul.
Vastulauseks leiab aga Descartes, et me usume Jumala headusesse, mis tähendaks, et ta ei teeks midagi nii halba, kui eelmises lõigus mainitud.
Mängu on toodud ka stsernaarium, mille puhul mingisugust Suurt Loojat ei eksisteeri. Selle kohta ütleb autor, et kui pole Jumalat, kes enamuse jaoks on ideaal, siis peab meie looja(kes/mis iganes see ka ei oleks) olema ebatäiuslikum, kui ideaal ning seetõttu peaks tekkima veel rohkem põhjusi oma uskumustes kahelda.
Kirjutise eelviimane lõik aga palub ette kujutada Jumala vastandit- miski, millel on võim meiega mängida samamoodi, nagu seda suudab Jumal. Seetõttu võib kahelda jällegi kõiges, mida teame ning tunnetame , sest eksisteerivad kaks poolt- hea ja halb.
Ehk siis- kui kahelda kõiges, mida kogeme ning teame, võime kindlad olla, et me ei usu valet.
2. keha ja vaimu seosest (lugeda VI meditatsioon ja Arutlus meetodist IV osa algus - inimese olemusest) - mis on keha ja mis on hing, milline on nende vastatstikune toime, milline on keha ja hinge osa tõe tunnetamisel --> püüdke mõelda sellele kuidas te ise keha ja hinge vahekorrast aru saate
Meeleline tunnetus on tõeline:
Poolt:

+ Me tunnetame valu ja mõnu oma kehas, läbi meelte me tajume asju.

Me tunnetame lõhnu, värve, maitseid, helisid jne.

Eelmine punkt ei kehti objektide kohta meie keha väliselt(me ei suuda läbi teise keha tunnetada asju)

Aistingutes on tõtt

Kui ma tunnen valu, on mu kehal halb -> Selles on tõde ning ma tean sellest tänu aistingutele

+ Paljutki sellest, mida me selgepiiriliselt ja selgelt mõistame, on seotud aistinguga

Maailmas on paljud asjad erinevad selleset, kuidas me neid tajume, kuid vähemalt on paljudes nendes asjades ära tuntavad selged jooned, mida tajume läbi aistingute

„Küllap aga ei eksisteeri nad kõik täpselt sellistena, nagu ma neid aistingutega haaran, sest meeltega haaramine on paljudel juhtudel vägagi hämar ja segane; ent vähemasti on neis see, mida ma selgelt ja selgepiiriliselt mõistan, s.t üldiselt võetuna kõik, mis on haaratud puhta matemaatika objekti.“
Vastu:

Tsitaat kuuendast meditatsioonist:
„Kõike, mida ma usun tundnud olevat ärkvel olles, võin arvata tundvat vahel ka magades ; ja kuna ma ei usu, et asjad, mida ma näin unes tundvat, tuleneksid asjadest, mis on väljaspool mind, siis ma ei mõistnud, miks peaksin rohkem uskuma seda, mida ma ärkvel olles näin tundvat.“

– Meeled võivad tekitada vale esmapilgu

Vaadates kaugel olevat torni tundub see väike

Lähemale jõudes saab aga näha, et tegelikult on see suur

Meeled võivad edastada infot, mida tunneme , kuid ei vasta tõele

Jäseme kaotanud inimene olevat kurtnud Descartes’ile, et tunneb amputeeritud jalas valu.
3. empirismi kriitika - argumendid meelelise tunnetuse tõesuse poolt ja vastu poolt - kummagi kohta vähemalt 3 (VI meditatsioon) --> mõelge kas need argumendid on veenvad
Mis on keha ja hing:
Keha : Descarte’i järgi on keha midagi, mida saab jagada osadeks . Sellel on pea, käed, jalad jne, mis kokku moodustavadki keha.
„Kõigepealt niisiis aistisin, et mul on pea, käed, jalad ja muud liikmed, millest koosneb see keha, mida nägin justkui enese osana vai isegi pigem endana tervikuna ; ja aistisin, et see keha viibib paljude teiste kehade vahel, mis võivad teda mõjutada mitmesugustel kasulikel või kahjulikel viisidel , ja seda kasulikkust mõõtsin mingi lõbutunde järgi ja kahjulikkust valutunde järgi.“
Hing: Esmalt tuleb mainida, et keha ja hing on täiesti erinevad asjad. Keha on lihtsalt keha, kuid hing on see, mis saab eksisteerida ka ilma kehata. Hinge ei saa mõõta ega kindlalt määratleda ning see on kõikjal, samas mitte kuskil. Tänu hingele on isik see, kes ta on.
Seos:
Nagu öeldud, saab hing eksisteerida ka ilma kehata ning see on see, mis annab kehale tähenduse. Hing on kõik, mida me ise oleme, vaimsel tasandil. Keha võib käsitleda kui lihtsat tööriista, mis aitab meil hinge poolt tunnetatavaid asju tajuda, kuigi ka selleks pole tingimata keha vaja.
Tõe tunnetamine:
Me võime soovida asju, mis meile tegelikult on halvad. Näiteks haige, kes võib toidu ja vee tarbimisest surra, võib sellegipoolest neid kahte soovida tarbida. Vaim on mõjutatud aju poolt, samas viimane võib edastada signaale, mis ei pärine mõistusest, kuigi me tunneme, et see nii on. Seepärast võime tihti alluda eksitustele, kuid meil on võimalus kasutada oma mälu ja intellektuaalsust, et oma otsustusvõimet suunata asjadele, mida tajume selgelt.
4. printsiip "mina olen, mina eksisteerin" (Arutlus meetodist IV osa ja II meditatsioon algus) - esitage argumentatsioon selle põhjendamise kohta ja kuidas saate ise sellest aru (mida see lause tähandab)
--> ülesanne: mõelda mile poolest see printsiip ja hinge pidamine inimese olemuseks (küsimus 2) on ratsionalistlik
Rene Descartes uskus, et "mina olen, mina eksisteerin" peab paika. Ta kujutas ette, et kõik, millest ta mõistus koosneb, on vaid illusioon ning proovis kahelda kõiges, millest ta teadlik on. Selle käigus sai ta aega teada, et milleski kahtlemiseks peab ta keegi olema, sest kahtlus omakorda on mingisugune mõte. Sellest järeldas Descartes, et ta on olemas. Sellest järeldab autor, et ta on mõtlev isend ning tema hing ja keha on kaks eraldiseisvat asja.
Usun, et mõiste „mina olen, mina eksisteerin“(inglise keeles „I think, therefore I am“) tähendab seda, et hing on see, mis annab meile mõtte. Kui meil puuduksid ideed, eesmärgid ning vaimsus , ei oleks meid olemas. Lihtne näide selle kohta tuleb otse koolipingist: õpetajad ütlevad tihti laiskadele õpilastele, et tavalise lihamassi kooli vedamine ei aita veel häid tulemusi saavutada. See tähendab seda, et inimene peab mõttega oma tegevuse juures olema, ta peab andma endale tähenduse. Sellest kõigest järeldan, et hing on see, mis annab isendile mõtte.
Ratsionalismiga seose leidmiseks kasutaksin jälle lihtsa keha näidet. Keha on lihtsalt objekt- see on midagi ,mis on füüsiliselt määratletav. Samas keha üksinda ei tähenda veel mõtleva isendi olemasolu. Näiteks kui vaadelda laipa- me teame, et sellele ei ole ideesid, eesmärke ega soove. See lihtsalt on. Samas kui vaadelda elus inimest ehk siis keha ja hinge kooslust, võib juba puhtalt mõistuse abil järeldada, et mõtted, eesmärgid ja soovid soovid ehk siis inimese olemus tuleneb just hinge olemasolust.
4
Kethmar Salumets, 120731 IABB