R. Descartes. Meditatsioonid (0)

TARTU ÜLIKOOL
ÕIGUSTEADUSKOND
VÕRDLEVA ÕIGUSTEADUSE ÕPPETOOL
xxxxxxx
R. Descartes . Meditatsioonid
I, II ja VI raamat
Lühireferaat
2012
Iseenda tundmine ja enda parem mõistmine. See on kindlasti üks selline eesmärk, milleni tahaks jõuda iga mõtlev ja filosoofiast lugupidav inimene. Rene Descartes`i meditatsioonid annavad meile selleks tarbeks väga hea „töövahendi“, mille abil on igaühel võimalus kaevuda sügavale oma sisemusse . Leida ja aru saada, kes ma olen, miks ma olen ning mis on see, mis on minu ja meie kõigi ümber. Milline on minu roll selles maailmas ja milline on teiste inimeste roll. Maailmas. Universumis.
Olen tihti ka ise arutlenud ja mõelnud samadele eneseolemuse ja eksisteerimise ideedele. Kes ma olen, miks ma olen ja kuidas toimib see maailme meie ümber. Kas elu on selline, nagu ta meile esmapilgul tundub või nagu on koolis õpetatud või on see kõik tegelikkuses palju sügavam, mõttelisem? Sedavõrd keeruline, et enamus meist ei tunne terve eluaja jooksul seda „tegelikkust“ ega mõista oma eesmärki, oma osa selles kõiges. Kuidas suhestub ülejäänud maailm ja eksistents minu mõttemaailmaga?
Descartes leidis oma filosoofilise arutluse jaoks väga õige vormi. Üksindus, vaikus ja rahu. Samuti oli väga tähtis kasutatud metoodika – minna täiesti algusse, kahelda kõiges ja alustada teadmiste ülesehitamise päris nullist. Kas ma olen olemas? Millisel kujul ma eksisteerin? Kas see mida ma näen, kuulen ja tunnen , on tegelikkus või kõigest meelepete? Kas need samad meeled ja mõistus, mis on võimeline meile unes kujutama ükskõik mida ja looma ka tunde, et see kõik on tõelisus, võib seda teha ka näiteks ärkvel olles? Koguaeg ? Need on peamised küsimused, mida Descartes endalt küsis ja millele asus vastust otsima .
Descartes alustas oma meditatsiooni täiesti algusest. Iseendast. Jättes kõrvale kõik muu, kõik teadaoleva, selleks et oleks võimalik mõista enda olemust ja võimalik loogiliselt ning selgelt asuda oma mõttemaailma uuesti üles ehitama.
Descartes alustas selles, et seadis kahtluse alla oma mõistuse ja selle, mida see talle ütles, milliseid tundmusi tekitas. Me oleme saanud kõik, mida senini pidanud tõeseks, kas oma meeltest või meelte kaudu, samas aga oleme nii mõnigi kord taibanud, et meeled võivad meid ka petta . Descartes`i arvates peaks iga elutark inimene mõistma, et kes on meid kordki tüssanud või petnud, seda ei tohi kunagi enam täielikult usaldada . Descartes arutleb kõige fundamentaalsema üle: „Võib-olla on nii, et kuigi meeled petavad meid vahel mõne pisikese või kaugema asja puhul, jääb ikkagi väga palju muud, milles lihtsalt ei saa kahelda, kuigi seegi on võetud meeltest“.
Kuidas mõista ja usaldusväärselt kontrollida, et see kõik mida me tunneme ja tajume, toibub tegelikult, mitte ei ole vaid meelepete? Descartes alustab oma meditatsiooni tõe leidmiseks sellest, et loobub igasugustest teadaolevatest tõdedest, üldtuntud teadmistest. Ta kahtleb kõiges, mis on olemas ja hakkab uurima , mis siis ikkagi on olemas ja milles ei saa kindlapeale kahelda ja millesse ei tohiks sellise usaldusega suhtuda .
Descartes ehitab oma meditatsiooni ülesse eeldusele, et kõik, mida me näeme, on võlts; mitte miski sellest, mida me valelik mälu esile toob, pole kunagi eksisteerinud; meeli ei ole meil üldse; keha, kuju, ulatus, liikumine ja koht on kimäärid. Ainuke tõde, mis üksnes alles jääb on see, et mitte miski pole kindlalt teada. See on alus, millest lähtuvalt on võimalik aegamisi ja üksikasjalikult arutledes liikuda edasi.
Esimene tõdemus, milleni Descartes jõuab on see, et kuigi kõiges võib kahelda, siis ometi on tema ise see, kes selles kõiges kahtleb. Järelikult peab ta ise olemas olema. Isegi kui meeled või miski kõrgeim võim meid koguaeg kõikides tundmustes eksitab, on siiski olemas see keegi, keda eksitatakse.
Järgmine küsimus, mille Descartes püstitab on tema meditatsiooni üks tähtsamaid küsimusi, võtmeküsimus: kes see mina on, kes minuna on juba paratamatult olemas?
Descartes arutleb ja kahtleb kõiges, nii nagu tema meditatsiooni metoodika ette näeb: Kas ma olen inimene? Ja kui olen, siis mis see inimene on? Kas lihtsalt mõistusega loom või midagi enamat ? Millised on need inimesele ainuomased ja kaheldamatud loomutunnused, milles me võime kindlad olla? Eeldades, et kõik võib-olla meelepete ja kellegi kõrgema poolne eksitamine, jõuab Descartes siiski loogilise ja õige tunnuseni, milles ei saa kahelda – see on mõtlemine.
Peale pikka arutelu iseendaga on Descartes jõudnud kahe kindla teadmiseni, milles ei saa kahelda: ma olen olemas ja ma mõtlen. Descartes tõdeb: „Nüüd ei tunnista ma midagi muud kui ainult seda, mis on paratamatult tõde - olen rangelt võttes üksnes mõtlev asi“.
Järgmisena püüan Descartes välja selgitada, kas on veel mingeid kaheldamatuid omadusi, mis kirjeldaksid seda, milline asi ta on. Ta kasutab sellejaoks erinevate asjade vaatlust ja nende asjade tunnetamist. Ta arutleb sellele üle, et kuidas ta neid ikkagi just sellisena tajub ? Mis on see, mis paneb meid otsustama, et see asi on just selline, mingite kindlate omadusega , välimusega?
Descartes vaatleb asjana vaha, tema omadusi ja erinevat eksisteerimise vorme. Kuidas võib ikkagi otsustada, et see asi on just see, milleks me teda peame? Kuidas sünnib selline otsustus ? Kas visuaalselt vaatlusel, puudutades? Descartes jõuab peale pikka arutelu järeldusele, et me ei taju ümbritsevat maailma, kehi ja ka iseennast mitte oma meeltega ja kujutlusvõimega, ja mitte selle põhjal, et neid puudutatakse või nähakse, vaid üksnes läbi mõtlemise, oma intellektiga.
Järgmisena asub Descartes uurima, kas need materiaalsed asjad, mida me tajume läbi oma mõtlemise ja intellekti, ka tegelikkuses eksisteerivad. Eelneva arutluse põhjal on Descartes jõudnud tõdemusi, et on vähemalt olema võimalus, et nad võivad eksiteerida, kui nad on puhta matemaatika objektiks , sest me tajume neid selgelt ja täpselt. Sellejaoks otsustab Descartes endale kõigepealt selgeks teha, kujutlemise ja puhta mõistmise vahet.
Descartes jõudis oma arutluses mõistmisele, et see kujutlusvõime, mis meis kõigis olemas on, niivõrd kui ta mõistmisvõimest erineb, ja meie enese vaimu olemuse jaoks nõutav ei ole, ei muuda asjaolu, et ka ilma selleta, oleksime kahtlemata samavõrd needsamad inimesed, kes me praegugi oleme. Sellest on võimalik järeldada, et meie kujutlusvõime sõltub mingitest muudest asjast kui meie ise. Descartes järeldab, et kui eksisteeriks mingi keha, millega vaim oleks ühendatud nii, et ta võiks end omal suval tema poole suunata justkui jälgimiseks, siis on võimalik, et me just sellesama kaudu kujutleme kehalisi asju. Selline mõtlemise viis erineb puhtast mõistmisest üksnes niipalju, et mõistes pöördub vaim mingil viisil iseenda poole ja vaatab mõnda ideed, mis on tema enese sees; kui ta aga kujutleb, pöörab ta end keha poole ja kaeb selles midagi, mis on vormilises vastavuses ideega, olgu see siis mõistetud või aistitud.
Descartes leiab, et järelikult kujutlus võib niimoodi teoks saada, kui keha eksisteerib ja kuna ei ole ühtki teist viisi, mis oleks samavõrd sobiv seda seletama , siis ta järeldab siit, et keha tõenäoliselt eksisteerib, ent üksnes tõenäoliselt. Samas hoolikalt kõike järele uurides ei saa me siiski veel olla kindlad, et sellest keha loomuse selgest ideest , mille me leiame oma kujutluses, võiks mingit põhjendust leida, mis vältimatult tõestaks, et mingi keha eksisteerib.
Oma ajastule kohaselt ja tõenäoliselt ka kantuna soovist kirikuga mitte otsesesse vastuollu minna on Descartes`i meditatsioonis ja filosoofilise arutelus tähtsal kohal Jumal, kui eksistentsiaalselt kõrgeim vorm, kes on hea ja aus. Jumala poolt edasiantu tuleneb või jõuab meieni loodusest ja loodusseadustest. Descartes nimetab seda loomuseks, mis ei tähendagi ju midagi muud, kui Jumalat ennast või loodud asjade korrastatust , mis on rajatud Jumala poolt. Aga iseenese loomuse all mõistab Descartes partikulaarselt kõige selle kombinatsiooni, mis Jumal on meile andnud.
Eelnevast lähtuvalt jõuab Descartes tõdemusele, et seesama loomus ei õpeta meile mitte midagi muud nii selgelt kui seda, et meil on keha, millel on vahel halb ja millega me tunneme valu; mis vajab toitu või jooki , kui meil on nälg või janu. Ja seetõttu pole vaja kahelda, et loomuses ja tema poole edasi antus on tõtt. Samamoodi õpetab loomus ka seda, et me oleme oma kehaga üks tervik. Muidu, kui me oleksime lihtsalt mõtlevad asjad, siis me ei tunneks ju ei valu, kui saame haiget. Samamoodi, kui meie keha vajab toitu ja juua, ei tunneks me näljatunnet ja joogijanu. Lisaks sellele õpetab loomus meile ka seda, et lisaks meile eksisteerib veel teisigi erinevaid kehasid, milledest osad mõjuvad meie kehale ja vaimule hästi, teised aga on sellised, millest tuleb eemale hoida.
Descartes`i selline filosoofiline arutelu on väga huvitav ja hariv. See paneb mind mõtlema Descartes`i meditatsiooni alguse peale, kus ta tõdeb, et tahtis oodata kuni saab vanemaks ja omab piisavalt vaimuküpsust, elukogemust, et sellist filosoofilist meditatsiooni läbi viia, pühenduda. Tuleb tunnistada, et selline meditatsiooni abi arutlemine, järeldamine, keheldes kõiges, samas üritades leida omadusi, mis siiski oleksid kõigutamatud ja tõesed on päris raske ja keeruline. Vaja on väga head kontsentreerumise võimet, laia silmaringi ja kindlasti väga suurt tahtmist teada saada, soovi korrastada oma mõttemaailma.
Arutluse kokkuvõttena võib öelda, et kõik eksisteerimine saab alguse meist endist . See, et me mõtleme, annab märku sellest, et me olme olemas. Olemas oleme just senikaua , kui me mõtleme. Mõtlemine asub kehas, kui me ei või kindlad olla, et ta ei suudaks ka ilma kehata eksisteerida. Samuti tajume me ümbritsevat maailma läbi oma intellekti ehk mõtlemise. Meenub rahvatarkus, mis võtab hästi arutletu kokku – kõik on peas kinni!