Filosoofia vahearvestus 2012 (5)

Vahearvestus 1-7.10.12
1) Minu tõlgendustehnikad:
1a) Tavaliselt ei kasuta ma mingeid tõlgendustehnikaid, sest tänapäeva tekst on ikkagi arusaadav ja nn arusaadavasse keelde tõlkimist ei vaja. Kui on tõesti vaja tekstist mingit kindlat informatsiooni leida, siis otsin selle tekstist välja ja kirjutan lühikeste konkreetsete punktidena üles.
1b) Õpiobjektist teadsin kõiki tõlgendustehnikaid, aga ei teadnud , et viimast tehnikat Hermeneutiliseks ringiks nimetatakse!
2) Struktureeritud kokkuvõte Descartes 'i "Arutlus meetodist" 4. osa põhjal:
Põhiväide: Inimese ja Jumala hinge olemasolu, selles kahtlemine ja selle üle mõtlemine ning samas ka mõtlemise üle kahtlemine.
Toetavad väited:
1) Ma mõtlen, järelikult ma olen / Kui mõelda siis peab ka olema.
2) Pole ühtki asja, mis oleks niisugune, nagu seda endale meeltega kujutleme.
3) Minu loomus pole küllalt täiuslik, sest tunnetada on täiuslikum kui kahelda.
4) Paratamatult pidi olema mingi teine täiuslikum olevus , kellest ma oleksin sõltunud ja kellelt ma oleksin omandanud kõik, mis mul oli.
5) Me ei pea iial usaldama midagi muud kui ainult oma mõistuse evidentsi
6) Jumal eksisteerib, sest ta on täiuslik olevus, kellest tuleb kõik see, mis meis on.
Argumendid:
1a) Kogu olemus sisaldub mõtlemises, mis ei vaja kohta ja ei sõltu ühestki materiaalsest asjast .
1b) Kuna meeled meid mõnikord petavad , siis tahtsin ma oletada, et pole mitte ühtki asja, mis
oleks niisugune, nagu seda endale meeltega kujutleme.
1c) Kuid kohe seepeale panin tähele, et sel ajal, kui ma nii tahtsin mõtelda, et kõik on väär, oli
paratamatult tarvilik, et mina, kes seda mõtlesin, ka midagi oleksin.
2a) Kuna meeled meid mõnikord petavad, siis tahtsin ma oletada, et pole mitte ühtki asja, mis
oleks niisugune, nagu seda endale meeltega kujutleme.
2b) Vaimu sattunud asjad ei ole unenägude illusioonides tõelisemad.
3a) See oli sisendatud täiuslikuma loomuse.
3b) Need olid seal ebatäiuslikkuse tõttu.
4) Descartes usub, et inimesele on midagi kõrgemalt poolt antud, mille üle mõtelda ja teooriaid luua.
5) Kuulmis-, haistmis- ja maitsmismeel aitavad meil tunnetada sama hästi kui nägemismeel, kuid see kõik on võimalik tänu mõistusele.
6) Geomeetrilises tõestuses vajame täiuslikkust , seega Jumal eksisteerib.
Mõisted:
Mina – ma olen substants , mille kogu olemus sisaldub ainult mõtlemises.
Jumal – täiuslikeim loomus, mis sisaldas endas kõiki täiuslikkuseid.
Tõelisus – kõik see, mis me mõtleme selgelt ja distinkselt.
Vastuväited ja kriitika:
Minu meelest on Descartes hakkama saanud vägagi väidete ja argumentide rikka kirjutisega. Siiski ei ajaks mina mõttekäiku liialt keeruliseks ja kasutaksin alguses ainult ühe osapoole vaadet. See on muidugi hea, et võrdluseks või tasakaaluks on inimese mõtlemise mõistmiseks toodud täiuslikeim loomus ehk Jumal, aga teistpidi saaks hakkama ka ilma Jumala sissetoomiseta. Descartese välja toodud mõttega, et inimesed käituvad liiga traditsioonide kohaselt ja nii öelda vanadest harjumustest lähduvalt ja ei mõtle üldse kriitiliselt selle üle ega kahtle milleski, olen ma põhimõtteliselt nõus, aga minu meelest ajab vahepeal üleliigne mõtlemine asjad liialt keeruliseks ja selle pärast inimesed kõivadki vanu sissetallatuid teid mööda.
Küsimused:
Teksti kohta ei jäänud mind mingi konkreetne küsimus vaevama, küll aga tekkis küsimusi autori kui inimese kohta. Peamiselt tema maailmavaate ja iseloomu kohta ning kindlasti otsin Descartese kohta lisainformatsiooni, mis aitaks veel paremini tema väiteid mõista ja argumentidest aru saada.
3) Descartes'i 2. meditatsioon + Arutlus meetodist võrdlus
Ainult 2. Meditatsioonis:

Toitun, kõnnin, aistin ja mõtlen – need tegevused omistasin küll hingele.

Meeli ei ole mul üldse; keha, kuju, ulatus, liikumine ja koht on kimäärid.

Kas pole olemas kedagi Jumalat – või ükskõik mis muu nimi talle anda – kes saadab minu sisse needsamad mõtted? Aga miks ma peaksin seda arvama .
Mõlemas tekstis:

Siiamaani ma ei tunnista midagi muud minus olevat peale vaimu.

Mina olen, mina eksisteerin, on paratamatult tõde, kui ma seda iganes sõnas väljendan või vaimuga haaran.

Ent ma olen ennast veennud, et maailmas üldse midagi ei ole, ei taevast, ei maad, ei vaime [mentes], ei kehi; kas järelikult ei ole ka mind olemas niikaua kuni ma mõtlen, et ma miski olen.

Mina olen, mina eksisteerin; see on kindlalt teada. Aga kui kaua? Küllap niikaua kui mõtlen.

Olen rangelt võttes üksnes mõtlev asi [res cogitans] , s.t vaim, hing, intellekt või aru – sõnad.
Ettepanekud õpiobjekti kohta:
Filosoofia vahearvestus võiks toimuda rühmatööna. Käesolevagi töö tegemisel oli väga hea kursusekaaslastega väiteid otsida ja nende üle argumenteerida. Üksi seda tööd tehes hakkab mingist ajast üks mõte peas muudkui ringlema ja siis oleks hea kuulata kellegi teise arvamust, mis tooks mõttesse uue vaatenurga.