välisele elukvaliteedi edendamisele ning individuaalsele arengule. Ühiskond ei ole andnud meile piisavaid võimalusi oma seesmiseks arenguks ja ega suurem hulk inimesi neid tõenäoliselt ka otsima ei lähe, kui just päris kätte ei tooda. Võimalik, et selleks pole mingisugust põhjustki, kuna on antud mitmeid alternatiivvõimalusi kuidas oma probleeme lahendada, ehk siis psühholoogide-psühhiaatrite poole pöördumisega. Miks reaalsuses kehtib aga reegel, et mida seesmisem on inimene seda vähem tal pruugib tunda üksindust ? Miks Dalai-Laama ei ole oma elus kordagi üksindusvalus vaevelnud, kuigi ta pole peale viiendat eluaastat oma vanematega kokku puutunud ega omanud kaudseltki nii lähedasi suheid oma kaaskonnaga kui meie oma perekonnaga? Sama näite alla võib paigutada kogu äärmiselt humaanse budistliku ühiskonna. Inimese enesetunnetamise leidmise väärtustamine on meie keskkonnas aga viidud miinimumini,
Ent hiljem hakkasid paljud kogemused kogu minu usku meeltesse vähehaaval kõigutama. Sest vahel oli nii, et tornid, mis kaugelt näisid ümmargused, osutusid lähedalt neljakandiliseks, ja väga suured kujud nende otsas ei paistnud suured maa pealt vaadates; ja ka loendamatu hulga teiste seda laadi asjade puhul märkasin, et väliste meelte otsustused on ekslikud. Ja mitte üksnes väliste, vaid ka sisemiste; sest mis võib olla valust seesmisem? Kuid siiski olen kuulnud vahel neilt, kellel jalg või käsi on ära lõigatud, et neile näib, et nad tunnevad siiamaani vahel valu kehaosas, millest nad on ilma jäänud; seetõttu näis ka mulle, et pole päris kindel, milline liige just valutab, ehkki ma tundsin temas valu. Neile kahtluse põhjustele lisasin hiljuti veel kaks äärmiselt üldist: esiteks see, et kõike, mida ma usun tundnud olevat ärkvel olles, võin arvata tundvat vahel ka magades; ja kuna ma ei usu,
annaabi.ee 
