Filosoofia 1. arutlus - Filosoofia vahearvestus (7)

Filosoofia vahearvestus
I osa
1a) Eelnevalt olen pidevalt kasutanud olulisema allajoonimist ja lühikokkuvõtte kirjutamist. See aitab mul kiirelt vajaliku info ülesse otsida. Olen ka teisi meetodeid kasutanud, kuid nendest kõige rohkem sobisid mulle olulisema allajoonimine ja lühikokkuvõtte kirjutamine.
1b) Hermeneutiline ring on minu jaoks uus. Pole seda kunagi kasutanud. Loen harva mitu korda teksti läbi, pigem enne aeglaselt ja mõttega. 
II osa
2)

Väide „ma mõtlen, järelikult ma olen“ on kindel, sest isegi selles väites kahtlemine tõestab selle väite tõesust.

Väites „ma mõtlen, järelikult ma olen“ on vähe informatsiooni ja seegi info on brutaalselt lihtsustatud.

Kahtlemine tähendab seda, et ei olda täiuslik. Kui ollakse täiuslik, siis teatakse kindlalt. Kaheldakse asjades, mida ei tunnetata .

Kui inimene teab, et ta pole täiuslik, siis ta võrdleb end kellegagi täiuslikuga ning kui ta võrdleb end kellegagi, siis peab keegi teine ka olemas olema

Mõtted, mis on inimestesse sisestatud, on tehtud täiuslikuma indiviidi poolt(antud kontekstis jumala poolt)’
3)

Mina – substants, mille kogu loomus, sisaldab ainult mõtlemises ja mis oma oleluseks ei vaja mingit kohta ega sõltu ühestki materiaalsest asjast .

Jumal – etaloni kehastus.

Olemine – mõtlemine
4)
Autor peab kõigi täiuste ja ideede allikaks Jumalat. Kuid miks peab ideedel ja täiustel olema üldse mingisugune allikas? Ideed on võrrandid, mis on komplekteeritud teadmistest. Ja need teadmised oleme omandanud erinevate meelte abil. Kui kõik ideed pärineksid Jumalalt, siis oleks see Jumal ebatäiuslik, sest on olemas väga rumalaid ideid. Ja kui Jumal oleks ebatäiuslik, siis kuidas on võimalik väita, et ta on täiuste allikas?
5)
Jumala eksistents jääb tõestamata, sest et kui mingil asjal võib olla etalon, ei tähenda see seda, et see olemas on.
6)
Kuidas jumal konteksti sobis? Ta ei kaalunud üldse teisi võimalusi, vaid lihtsalt rääkis jumalast kui faktist.
Kui millelgi võib olla perfektne versioon , siis see ei tähenda veel seda, et see versioon olemas on. Näiteks ma olen kindel, et on võimalik teha kõige optimaalsem arvuti, aga see ei tähenda veel seda, et see olemas on.
III osa
3a)

„Mina olen, mina eksisteerin; see on kindlalt teada. Aga kui kaua? Küllap niikaua kui mõtlen; võib ju juhtumisi ka sündida, et kui katkestaksin mõtlemise täiesti, siis lakkaksin üldse olemast.“ – ma mõtlen, järelikult ma olen.
3b)

„Seevastu keha kohta mul kahtlusi polnud; arvasin, et tean täpselt ta loomust ja kui ma ehk oleksin proovinud kirjeldada, millisena ma teda vaimuga haarasin, siis oleksin selgitanud nii: ma mõistan keha all kõike, mida saab mingi kujuga piiritleda, kohaga ümbritseda; mis täidab ruumi nii, et see välistab temast kõik teised kehad; mida saab tajuda puudutuse, nägemise, kuulmise , maitsmise või haistmisega, ja samuti liigutada paljudel viisidel, mitte küll ise, aga seda võib teha kes tahes teine, kes teda puudutab – nimelt olin arvamusel, et keha loomusesse ei kuulu mingil juhul see, et tal on jõudu iseennast liigutada, samuti aistida või mõtelda.“

Isik on mõtlev asi.

„On täiesti kindel, et nii täpselt saadud teadmine minast ei sõltu neist asjust, mille eksistents ist ma veel ei tea; nõnda ka mitte ühestki neist, mida mõtlen välja kujutledes.“

„Mis siis oli temas see nii selgesti haaratav? Kindlasti ei midagi sellest, milleni jõudsin meelte abil; sest kõik, mis kuulub maitsmise või haistmise või nägemise või puudutamise vai kuulmise alla, on juba muutunud: vaha ise aga on alles.“

„Kuna ma nüüd tean, et kehi tajutakse ainuomasel viisil üksnes intellektiga ega mitte meeltega või kujutlusvõimega, ja mitte selle põhjal, et neid puudutatakse või nähakse, vaid üksnes selle põhjal, et neid mõeldakse, siis tunnetan ma täiesti selgesti, et ma ei taju midagi kergemalt ega evidentsemalt kui oma vaimu.“