20. sajandi algus kuni esimene maailmasõda (0)

Ajalugu
Üldülevaade 20. sajandi algusest
Õp: Kes ütles, et tund jääb ära? Ma tahan teada, kes on kuulujuttude allikas.
Gertrud : Ma ei tea, ma vist nägin seda unes
Maailmas oli 1,6 miljardit elanikku. Tänapäeval on 7 miljardit. 60% elas kas koloniaal - või poolkoloniaalmaades. Poolkoloniaalmaad on riigid, mis on küll eraldi riik, aga mis sõltuvad mõnest teisest riigist, näiteks Hiina.
Sõltumatuid riike 1900. aasta seisuga 56, neist suurriike 8 ( Suurbritannia , Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Venemaa, austria-Ungari, USA, Jaapan). Tänapäeval on üle 200 sõltumatu riigi.
Suurbritannia , Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia – neil oli ülemerekolooniad.
Venemaa ja Austria-Ungari olid paljurahvuselised riigid. Venemaal põhiline venelased . Austria-Ungaris oli austrialased ja ungarlased , aga oli ka palju slaavi rahvad , kes olid allasurutud.
Jaapanil ja USAl ei olnud kolooniaid .
Kõrgkapitalism ahk imperialism on suurriikide püüe oma võimupiirkonda laiendada. Võim võib olla nii kultuuriline, poliitiline kui majanduslik võim
Tootmises oli väga ulatuslik kasv 1897 - 1913
Tööstuspööre oli toimunud.
Kõige rohkem kasvasid naftatööstus, kautšukitootmine (kumm), elektrotehnike, autotööstus. Toimus kiire tõus, sest alguses ei olnud tootmist
Arenenud riikides aastane tööstustoodagu juurdekasv % aeglustus, kui saavutati teatud tase.
Vanad tööstusharud: tekstiil , rasketööstus ( metallurgia ).
Iseloomulik on monopolide teke – väikeettevõtted ühendatakse suurettevõteteks. USA-s oli neile levinud nimi trust, Saksamaal kontsern . Tähendus on ikka monopol , nagu ka sündikaat ja kartell.
Toimus kapitali eksport . Kaks viisi – üks oli ettevõtja kapital ehk investeeriti kolooniasse või teise riiki, kus arendati tööstust (tööjõud odavam, leidus maavarasid ). Tulu oli toodangust saadud raha. Laenukapital – pank või riik ei arendanud tööstust, vaid laenas raha välja. Tulu sai dividendidest. Rantjee – omane Prantsusmaale; inimesed, kes paigutasid raha panka ja elasid ära saadud pangaprotsentidest.
Kujunesid välja rahvusvahelised ettevõtted. Raha oli erinevat päritolu.
Oma tootmise kaitseks rakendati kaitsetolle. Neomerkantilism, sest see oli ka absolutismi ajal, aga et saaks vahet teha.
Autarkia oli iseloomulik Saksamaale. Ei peaks sõltuma teistest riikidest, et kõik oleks riigi või impeeriumisiseselt olemas.
Võitlus kolooniate pärast, sest need olid tuluallikas. Uusi kolooniaid sai 20. sajandi lõpuks hankida vaid vallutades. Saksamaal oli vähe kolooniaid, sest Saksamaa tekkis teistest riikidest (Prantsusmaa, Inglismaa) hiljem, Saksa väikeriikidel ei olnud koloniaalvallutusteks jõudu.
Üldine latustase tõusis. Lahkuti maapiirkondadest, sest põldudele ei olnud nii palju tööd vaja. Selle tõttu tekkisid suurlinnad. Et riik toimiks, tekkis töökoht ametnik .
Oma õiguste eest võitlesid kaks inimgruppi. Üks oli töölised: parem palk, paremad tingimused, laiem valimisõigus (kehtis varaline tsensus ehk valida said teatud aastasissetulekuga inimesed). Teine grupp olid naised: võitlesid valimisõiguse eest, sest neil see praktiliselt puudus. Valimisõigus oli juba Uus- Meremaal ja Soomes (Soome Suurvürstiriik Venemaa koosseisus ).
20. sajandi algust iseloomustab rassism . Valge rassi üleolek teistest rassidest.
Iseloomulik on ka šovinism ehk marurahvuslus. Kasutatakse suurte rahvuste suhtes. Oli Saksamaal väga levinud, väljendus Saksa riigis elavate poolakate ja prantslaste suhtes. Oli ka Venemaal, väljendus venestamisega, mis algas 1881, vene keele ja õigeusu pealesurumine
Antisemitism – juudivaenulikus. Mitte segi ajada rassismiga, sest juudid pole rass! 20. sajandi alguses oli omane Venemaale. Juudid tohtisid elada vaid teatud piirkonnas ehk läänekubermangudes. Nad ei tohtinud Venemaal maad omada, seega ei saanud põllumajandusega tegeleda, pidi tegelema käsitöö või haridusega. Lisaks oli antisemitismi palju Prantsusmaal. Võib täheldada ka Viinis .
Ameerika unelm . Väljaränne Euroopast Ameerikasse jätkus. Varem rännati Lääne-Euroopast, nüüd oli kaks olulist piirkonda. Välja rännati Venemaalt, lahkusid juudid, antisemitismi eest. Teine piirkond kust lahkuti oli Itaalia lõunaosa, mis oli majanduslikult vähearenenud, kuna oli uus riik. Lõunaosa oli agraarpiirkond, põhjaosa oli arenenum. Hiljem said paljud organiseeritud kuritegevuse liikmed.
Saksamaa
Riigivormilt konstitutsiooniline monarhia . Võimul oli keiser Wilhelm II.
1900 oli 56,0 miljonit inimest, seega Prantsusmaast märksa suurem (neil 38,9 miljonit). Selle tõttu pidas Prantsusmaa Saksamaad suureks ohuks .
Oli mitmeparteisüsteem, ehk parteisid oli rohkem kui kaks. Litsust moodustati koalitsioonide abil ehk olid koalitsioonivalitsused.
Sisepoliitika oli šovinistlik ehk marurahvuslik, väljendus eelkõige poolakate suhtes. Poolakad elasid riigi idaosas. Sakslastele oli liiga vähe eluruumi, seega arvati, et nad peaks saama endale need alad, mis olid enne poolakate käes. Moodustati kolonisatsioonikomisjon, mille käsutusse anti 100 miljonit marka poolakate maa ära ostmiseks , mille saaks siis anda sakslastele. Maa hinnati turuhinnast madalamaks ja kui poolakad keeldusid maad müümast, tohtis komisjon selle maa ka võõrandada ehk igasuguse tasuta ära võtta. Poolakate peamine valik oli hakata palgatööliseks, sest maad ei olnud enam. Poolakeelne õpetus oli keelatud, õppida tuli saksa keeles. Prantslaste suhtesk käituti ka šovinistlikult. Prantslased elasid Elsass -Lotringis, aga sakslaste käitumine nendega oli parem, sest kõrval oli suur Prantsuse riik, kust prantslastel oli võimalik abi saada.
Saksamaa oli juhtiv tööstusriik. Enne oli see Inglismaa, aga enne I maailmasõda läks Saksamaa mööda. Olulised firmad: AEG ja Siemens – elektrotehnika . IG Farbeindustrie – värvitööstus, keemiatööstus. A. Kruppi kontsern – terasetööstus, relvatööstus. Esimeses maailmasõjas kasutati Kruppi relvasid, nt Berta, suurtükk/ kahur .
Sakslased paigutasid kapitali turgudesse, kus nähti arenevat turgu ehk kus oli potentsiaalne ostjaskond. Üks riik, kuhu paigutati, oli Venemaa. Samuti tunti huvi Lähis-Ida vastu, seal huvitas neid nafta . Selle tõttu kavandati BBB raudtee ehitamist – Berliin -Bosborus- Bagdad . Selle ehitamiseks taotles Saksamaa Türgilt kontsessiooni ehk juriidilise lepingu, milles üks riik annab kokku lepitud tingimustel kokku lepitud ajaks teisele riigile kasutada oma territooriumi, ehitisi, sadamaid ja tööjõudu. Saksamaa sai selle, sest see oli vajalik raudtee ehitamiseks. Trass, kust raudtee midi kulgema, anti kasutada. Lisaks sai Saksamaa soodsatel tingimustel rendile kaevandusi varade kaevandamiseks , et valmistada rööpaid.
Lähis-Idat pidasid enda mõjusfääri kuuluvaks veel Venemaa ja Inglismaa. Konflikt Venemaaga lahenes, sest Vene keiser ja Saksa keiser olid sugulased. Inglismaa sai osa raudtee ehitamisest ja tekkis segakompanii, kus mõlemal riigil oli oma osa. Raudteed ehitati 1903 – 1918. I maailmasõja lõpuks oli valmis 2/3 raudteest. Pärast maailmasõda võtsid kompanii üle inglased ja prantslased, sest Saksamaa kaotas I maailmasõja. Rong , mis seal liikus, oli idaekspress.
Saksamaal ei olnud kuigi palju kolooniaid. Olid Saksa Edela-Aafrika, Saksa Ida-Aafrika, Togo, Kamerun , osa Uus-Guinead. Saksa Ida-Aafrika on tänapäeval Tansaania ja Saksa Edela-Aafrika on praegu Namiibia . Kolooniatesse asus ümber ka saksa koloniste, kes rajasid sinna oma farmid . Saksa koloniaalpoliitikat peeti julmaks. Hererod ja hotentotid elasid Edela-Aafrikas, alustasid Saksa-vastast ülestõusu. Hererode hõimust tapeti 70 000, alles jäi 18 000. Saksamaal ei olnud pärismaalaste olemasolu oluline, põllumajandus pidi baseeruma ümber asunud sakslastel .
Inglismaa
Rahvaarv oli 41,1 miljonit, aga kolooniates oli veel 370 miljonit. Kogu maailma rahvastikust 23% elas kas Inglismaal või tema kolooniates. Inglismaa ja koloonia kokku olid 20% maailma maismaast.
Inglismaal oli parlamentaarne monarhia alates 17. sajand. 20. sajandi alguseks oli kuningas/kuninganna pigem esindusisik, kellel reaalne võim puudus. Sajandi alguses oli võimul veel kuninganna Victoria, kes suri 1901. Seejärel sai võimu tema vanim poeg Edward VII. Edward VII oli sündinud 1841 aastal, oli 60, kui võimule sai. Suur osa elust oli troonipärija. Victoria – Euroopa vanaema; Edward – Euroopa onu. Victoria järeltulijad olid pea kõigis toonastes kuningakodades, sest tal oli 9 last. Edward ei saanud kaua troonil olla, sest ta suri 1910 . aastal.
Pärast teda tuli võimule George V, kes oli Elizabeth II vanaisa.
Inglismaal oli kaheparteisüsteem. Kaks parteid, kes on vaheldumisi võimul. Üks parteidest oli konservatiivne partei, mis on tänapäeval ka võimul. Teine partei oli liberaalne partei, mida enam ei ole. 1906. aastal moodustati tööerakond, aga see ei olnud tänapäevases mõttes erakond – puudusid üksikliikmed. Erinevate varasemate ametiühingute ja töölisparteide ühendamine oligi tööerakond moodustumine. Esialgu tööerakond võimule ei pääsenud ja seda jagasid ikka liberaalid ja konservatiivid .
Sisepoliitikas iseloomustavad Inglismaad erinevad sotsiaalreformid, mis olid eelkõige suunatud töölistele. Seati sisse vanaduspension , mida sai taotleda alates 70. eluaastast. Enne seda pidid nad kas töötama või pidi neil olema ülalpidaja, sest töölise palgast ei saanud suuri sääste koguda. Lisaks sellele hakati abirahasid maksma töötuse, haiguse ja invaliidsuse korral. Raha selleks tuli suuremal määral tööliste ja vähemal määral ka tööandjate makstud maksudest.
20. sajandi alguses oli Inglismaa maailma pankur . Inglise nael oli kõige usaldusväärsem valuua, Inglismaa pangad olid kõige paremad kohad raha hoidmiseks. Inglismaa oli maailma paadimees või maailma voorimees, sest neil oli suurim laevastik nii kauba- kui sõjalaevastiku osas. Kaubalaevad olid kauba vedamiseks, sõjalaevastik mere kontrollimiseks. Inglismaa oli ka maailma vabrik – oli, sest tööstuses esimene koht oli loovutatud Saksamaale, sest tööstuslik pööre oli toimunud kõige varem ja masinad olid selle tõttu vananenud, aga töötavad. See oli „vana tehniline baas“, tehnika oli vana. Saksamaal oli „uus tehniline baas“, sest masinad olid uued. Inglismaa vedas kapitali välja, aga raha paigutati kolooniatesse tööstuse arendamiseks . Kolooniad , kuhu raha läks, olid Austraalia , India, Kanada .
Oli kaks olulist probleemi. Esimene oli Buuri sõda. Buurid ehk afrikanderid olid Lõuna-Aafrika valged elanikud. Nad olid suures osas pärit Hollandist, aga oli ka mõned sakslased, prantslased ja teised rahvused. Buurid asusid Lõuna-Aafrika lõunaossa juba 17. sajandil, kui lõunatipp ehk Kapimaa hõivati Hollandi Ida-India kompanii poolt. Prantslastest läksid sinna hugenotid . 19. sajandi alguses tõrjuti buurid Kapimaalt välja, sest kohale saabusid inglased. Buurid pidid minema sisemaale, sest inglased soovisid kindlustada teed Inglismaalt Indiasse ja see tipp oli oluline koht. Buurid läksid sisemaale, ajasid ära pärismaalased ja rajasid kaks vabariiki – Oranje ja Transvaal. Oranje – Hollandi Oranje, Transvaal – Transi jõgi. Elasid seal, kuni Oranjest leiti teemanteid ja Transvaalist kulda. Buurid olid kalvinistid, olid usklikud, tegid tööd, alkoholi ja tubakat ei tarbinud, harisid põldu, kasvatasid karja. Nüüd hakkasid sinna vabariikidesse tulema seiklejad , kelle elukombed olid erinevad ja kalvinistidele vastuvõetamatud. Ka inglastel tekkis nende alade vastu huvi, seega hakati nõudma õiglusi antud vabariikides, et nad saaks osa võtta vabariigi korraldamisest. Selle tõttu tuli sõda, sest buurid soovisid oma alasid hoidma. Sõda kestis 1899 – 1902 . Buure oli kahes vabariigis kokku umbes 270 000, sõjaväe suurus alguses 30 000 meest, hiljem 45 000 meest. Inglastel oli alguses sõjaväena koha peal 23 500 meest, hiljem 400 000 meest. Buuride sõjavägi ei olnud väga õpetatud, pigem buuri farmer , kes võttis püssi ja moonakoti ja läks sõtta, inglastel oli kõik korraldatud ja õpetatud. Buuridel olid pigem partisanisalgad, kes ründasid inglaste sõjaväge. Inglased kasutasid põletatud maa taktikat – tapsid kariloomi ja hävitasid vilja; loodi ka koonduslaagrid , kus buure hoiti . Sõja võitsid loomulikult inglased. Buuride vabariigid likvideeriti, alad liideti Lõuna- Aafrikaga . Buurid said endale kultuuriautonoomia , koolid olid emakeelsed (afrikaani keel, põhines hollandi keelel), kohtus võis asju ajada ka afrikaani keeles. Buuris sõda oli esimene välissündmus, mida Eesti talupoeg ajalehe kaudu tähelepanelikult jälgis. Sümpaatia kuulus buuridele. Sellest sõjast on eesti keeles sõna transvaal: madin, mahtra.
Teine probleem oli Iirimaa probleem. Iirimaa oli üks osa Inglismaast. Iirlased eristasid end eeskätt usu järgi, sest nad olid katoliiklased, inglased olid aga anglikaanid. Sajandivahetusel toimus iirlaste seas rahvuslik ärkamine, tähelepanu pöörati keelele, 1905. aastal loodi esimene Iiri rahvuslik partei Sinn Fein , tõlkes Meie Ise. Partei eesmärk oli täielik iseseisvus . Esialgu ei taotletud Iirimaal täielikku iseseisvust, vaid omavalitsust ehk et iirlased saaks oma asjade osas ise otsustada ehk sooviti autonoomiat. Autonoomia sai Iirimaale anda Inglise parlament . Otsiti parlamendis Iiri autonoomia idee toetajaid. 1914 jõuti nii kaugele, et Iiri autonoomia seadus võeti vastu. Sajandite jooksul oli Iirimaale, eriti Põhja-Iirimaale elama asunud palju inglasi , kes hakkasid seaduse vastu võtmist kuulnuna relvastuma, sest idee autonoomiast oli vastuvõetamatu. Märgati, et relvastuti ja seega tegid sama ka iirlased. Iirimaad ähvardas kodusõja puhkemine iirlaste ja inglaste vahel. Aga seda ei puhkenud, selle asemel hakkas 1914 hoopis I maailmasõda. Inglismaa lükkas maailmasõja tõttu autonoomia kehtestamise edasi. Kodusõda lükkus ka edasi, mis tegelikult puhkes ka, aga alles pärast maailmasõda.
Prantsusmaa
Prantsusmaa oli riigivormilt väga erandlik , sest Euroopas tollel ajal vabariike eriti ei olnud. Peale Prantsusmaa oli enne 1910 aastat veel Šveits ja San Marino . Seega oli Prantsusmaa parlamentaarne vabariik. Seda kutsuti Kolmandaks Vabariigiks – Suure Prantsuse Revolutsiooni ajal oli esimene, 1840.-50. oli teine vabariik, kolmas vabariik eksisteeris 1871 – 1940.
Rahvaarv oli 38,9 miljonit – Saksamaast väiksem, mis tõttu Saksamaa oli suurim oht.
Oli mitmeparteisüsteem ja koalitsioonivalitsus . Valitsused vahetusid väga kiiresti, sest koalitsioonipartnerid läksid sageli tülli.
Traditsioonilised tööstusharud kahanesid – eeskätt luksuskaupade tootmine, 20. sajandi alguses jäi turgu neile järjest vähemaks – siidi asemel hakati tootma poolsiidi, mis oli odavam. Veinitööstus – Prantsuse veinidele hakkasid konkurentsi pakkuma odavamad Itaalia piiritusveinid, eriti kindlates ühiskonnakihtides. Olid ka Prantsuse veinitootjate protestid, „surm võltsijatele“ - võltsijad ehk odavama ja kangema veini tootjad. Seega, põllumajandus osalt kriisis, sest viinamarjakasvatajatel ei läinud nii hästi.
Prantsusmaa tööstuses oli probleemiks see, et tegu oli väikeettevõtetega, mis ei suutnud konkureerida Saksamaa või USA monopolidega, mis tootsid suuremas mahus või odavamalt.
Prantsusmaal veeti välja laenukapitali – nad laenasid vähemarenenud riikidele raha. Üheks sihtkohaks oli näiteks Venemaa. Veeti ka Hispaaniasse ja Portugali. Rikkad inimesed panid raha panka ja elasid protsentidest – rantjeesid oli umbes kaks miljonit (38,9 miljonist) ehk veidi alla 5% inimestest.
Kaks olulist sündmust. Dreyfusi afäär ja võitlus kongregatsioonidega.
Dreyfusi afäär kestis 1894 – 1906. Dreyfus oli sõjaväes kõrgem ohvitser , oli ka juut . 1894 süüdistati teda spionaažis Saksamaa kasuks. Leiti tõestust kirja näol, et Prantsuse kindralstaabis on Saksa spioon. Soovitati tal end maha lasta, aga ta otsustas tõestada, et ta on süüdi. Vangistati, degradeeriti ja saadeti asumisele Kuradisaarele Prantsuse Guyanas. Osalt arvati, et „juudid on meid sakslastele maha müünud“. Lõhenemine – osad kaitsesid, teised arvasid, et on süüdi. Uus kindralstaabi ülem hakkas uurima ja avastas, et tegelikult oli süüdi üks Ungari krahv . Dreyfusi süüdistajad teadsid ka, et ta ei ole süüdi. Emile Zola kirjutas avaliku kirja „Ma süüdistan“, mille ta saatis Prantsusmaa presidendile. Lõpuks andis president Dreyfsile armu , aga see Dreyfusi ei rahuldanud. 1906 sai ta oma auastme tagasi. See juhtum vähendas sõjaväe sekkumist poliitikasse, mis on positiivne.
Kongregatsioonid olid kiriklikud organisatsioonid . Prantsusmaal oli hariduse andmine kiriklike organisatsioonide käes. Tekkis liikumine „Õpetaja kooli, pastor kirikusse“. Haridus peaks olema ilmalik, mitte kiriklik. 1905 sai hariduse kontrollijaks riik ehk ilmalik võim. Pärast 1905 aastat õppinud noored olid erinevad enne 1905 õppinud noortest , sest õppimine oli erinev.
Välis-ja sisepoliitika suurim eesmärk oli revanšism. Revanš Saksamaa vastu, sest Prantsusmaa kaotas Preisi-Prantsuse sõja. Nad olid kaotanud Elsass-Lotringi, 5 miljardit franki, ei suutnud ära hoida ühtse Saksa riigi tekkimist. Revanšismi võib pidada üheks 1 maailmasõja põhjuseks.
USA
20, sajandi alguses ei etendanud USA veel väga suurt rolli.
Oli vabariik, aga erinevalt Prantsusmaast oli see presidentaalne . 1900 oli 135,6 miljonit inimest, 1914 oli 175 miljonit inimest. Rahvaarvkasvas eelkõige sisserändega - itaallased Itaalia lõunaosast ja juudid Venemaa lääneosast.
Kaheparteisüsteem: vabariiklased ja demokraadid.
Majandusliku poole pealt oli USA tõusnud juhtivaks tööstusmaaks. Teine oli Saksamaa. USA põhjus oli, et neil oli uus tehniline baas ning tohutud loodusrikkused (maavarad) ja pidevalt kasvav siseturg , sest rahvaarv kasvas pidevalt. Omased olid monopolid – 80% töölistest töötas monopolides. Neid tunti eelkõige trusti nime all. 20 % oli väikeettevõtetes, mis ei olnud nii püsivad, aga kadunud väikeettevõtete asemel tekkisid uued, sest omanikud lootisid rikastuda.
Sisepoliitikas võeti vastu seadu, mis olid suunatud trustide vastu. Seda tehti eriti Roosevelt 'i ajal. Prooviti monopole tükeldada, aga tegelikult jäid omanikeks siiski üks perekond.
Tähelepanu pöörati ka loodusressursside kaitse – loodi rahvusparke ja suurendati riiklikus reservfondis olevat maad. Sellel maal ei tohtinud kaevandada , intensiivset põllumajandust teha.
Euroopa asjadesse USA ei sekkunud , huvisfäär piirdus Kesk- ja Lõuna-Ameerikaga. Kaks võimalust – anti kas majanduslikku abi ja tehti nad endast sõltuvateks või kasutati suure kaika poliitikat ehk karm käsi.
Venemaa
Venemaa rahvaarv 1900: 135,6 miljonit inimest. 1914: 175 miljonit. Rahvaarv kasvas kõrge loomuliku iibe tõttu ja selle arvelt, et lapsed jäid ellu. Venemaa alla kuulusid ka islamiusulised, nt tatarlased, kus oli alati palju lapsi.
Parteipoliitilise süsteemi piir 1905. Enne 1905. aastat oli Venemaal absoluutne monarhia, igasugune parteipoliitiline süsteem puudus. 1905 toimus revolutsioon . Pärast seda tuli mitmeparteisüsteem ja duumamonarhia, tuli palju parteisid.
Tollel ajal oli Venemaa valitseja Nikolai II. Ta oli Venemaa troonile tõusnud 1884. aastal. Nikolai II on iseloomustatud kui isikut, kes ei olnud ette valmistatud riigi valitsemiseks, sest tal oli ka vanem vend, kes suri. Tal puudus ka inimestetundmise võime, ei teinud vahet andekatel ja tühistel inimestel ja nii olid tal lähikonnas tühised inimesed. Ta oli oma naise käe all, naine oli iseloomustatud kui ebausklik hüsteerik. Troonipärijal, pojal Aleksei II, oli hemofiilia . Otsiti abi pühameestelt ja imetegijatelt, abi saadi Grigori Rasputinilt, kes Alekseid aitas. Kuna Rasputin aitas, oli tema mõju tsaari perekonnas väga suur – öeldaks, et tsaar ja tsarinna kuulasid pigem Rasputinit kui oma sugulasi .
Nikolai võimulesaamine oli seotud verise sündmusega. Tsaari kroonimine toimus Moskvas. Hodõnka veresaun – tsaari kroonimise päeval kostitati lihtrahvast, jagati teed, präänikut, saia. Olid tehtud erilised mälestuskruusid, mis olid mõeldud kindlatele inimestele. Kostitamine oli tehtud Hodõnka väljakul, kus tehti ka armee õppuseid. Seal olid kaevikud, mis ei olnud kinni aetud . Tuli väga palju rahvast, tekkis surve. Need, kes kukkusid, need jäid jalge alla.
Venemaa oli endiselt agraarriik, aga algas ka tööstuse areng. Tööstus hakkas arenema, selle tõttu suurenes tööstus 2-3x. Ei olnud ühtlaselt, olid tööstuspiirkonnas. Moskva ja Moskva ümbrus – arenes tekstiilitööstus. Varssavi, Peterburi, Riia, Tallinn – masinatööstus eelkõige, osalt ka tekstiilitööstus. Ukraina , Lõuna-Venemaa - kivisöekaevandused, rauakaevandused. Uuralid – kivisöekaevandused, rauamaagikaevandused. Kaspia mere ääres – nafta. Tööstus oli rajatud tänu väliskapitalile ehk tänu Prantsusmaale ja Saksamaale.
Oluline oli ka Suure Siberi raudtee ehitamine. Pidi jõudma Vladivastoki Venemaa idaosas. Enne I maailmasõda läks Samarast Tšita'sse, alles hiljem ehitati Vladivastokki. Nüüd sai kasutada ka Siberi loodusvarasid, sest neid sai raudtee abil transportida. Nüüd muutus ka ümberasumine Siberisse lihtsamaks, sest jõed on lõuna-põhjasuunalised.
Tekkis huvi kaug-ida vastu. Venemaa ehitas ka Ida-Hiina ehk Harbiini raudtee läbi Mandžuuria. Venemaa sai Hiinalt kontsessiooni raudtee ehitamiseks. Venemaa võttis Hiina käest rendile Liaodangi poolsaare, kus asus sadam Port Artur, millest sai Venemaa Vaikse ookeani laevastiku baassadam. Venemaa okupeeris Ida-Hiina ala Mandžuuria 1900-1905. Okupeerimine tekitas suuri probleeme Jaapanile. Jaapan oli kehtestanud proktektoraadi Koreale – ei olnud oma riik, vaid tegutses Jaapani all. Ka Jaapan huvitus aladest , mida Venemaa vallutas.
Huvide kokkupõrge viis Vene-Jaapani sõjani. Sõjategevus oli kahes kohas – maaväed sõdisid Mandžuurias, mereväed Port Arturis. Jaapani laevastik piiras Port Arturi ümber. Kui Venemaa laevastik üritas läbi murda, lõppes see väga õnnetult. Lipulaev, kõige tähtsam laev, kus oli admiral , sõitis miini otsa. Enamik teistest laevadest hävitati Jaapani poolt. Venemaa kaotas oma Vaikse ookeani laevastiku ja 1904 aasta oktoobris otsustas Venemaa saata kohale uue laevastiku, mis asus Läänemerel Liepaja (Läti) sadamas. Nad pidid sõitma ümber Aafrika, sest Inglismaaga olid suhted teravad ja nii ei olnud luba Suessi kanalit kasutada. Kui mais 1905 laevastik kohale jõudis, toimus Tsushima merelahing , kus 45 laevast 27 hävitati Jaapanlaste poolt. Venemaa oli põhimõtteliselt oma sõjalist jõudu üle hinnanud, sest siseprobleemidelt sooviti võiduga tähelepanu ära juhtida.
Õp: Kui Venemaa laevastik kohale jõudis...
Jakob: Olid tunnid juba alanud.
Kuna siseprobleemidelt ei suudetud tähelepanu ära juhtida, hakkas juba 1905. aastal vaikselt liikuma revolutsiooni poole. Venemaa oli sunnitud Jaapaniga rahu sõlmima. Nad pidid lahkuma Mandžuuriast ja andma selle tagasi Hiinale, Liaodangi poolsaar läks Jaapanile, Jaapan sai endale Sahhalini saare lõuanosa. Vene-Jaapani sõda osutus edukaks Jaapanile, sest Jaapani enda saared ei toitnud rahvast ära ja ei olnud piisavalt maavarasid.
1905 aasta revolutsioon Venemaal.
Sotsiaalmajanduslikud põhjused. Tööpäev oli pikk, palka sai vähe, sotsiaalsed tagatised, nt pension , haigusrahad jms puudusid, maa müügi- ja rendihind olid liiga kõrged.
Sotsiaalpoliitilised põhjused. Venemaal absoluutne monarhia, rahvaesindus puudus, rahval ei olnud sõnaõigust, ühinemisvabadus puudus ehk ei olnud parteisid.
Rahvuslik rõhumine. Suur-Vene šovinism, tegeleti vene keele ja vene õigeusu pealesurumisega.
Vene-Jaapani sõda. Selle ajal algas revolutsioon. Olid surnud ja haavatud. Valitsuse propaganda ei osutunud tõeks.
1905. aasta jaanuaris sai revolutsioon alguse sündmusega, mille nimi oli verine pühapäev. Tsaar andis käsu avada rahumeelse rahvahulga vastu tule, kui rahvas tuli tsaarile palvekirja andma. Oli 100 000 kuni 150 000 osalejat, surma sai sadakond. Sellele järgnesid solidaarsusstreigid nii maal, kus streikisid mõisatöölised, ja linnas, kus streikisid tehasetöölised, gümnasistid, üliõpilased, õppejõud. Mõningal määral oli streigist haaratud ka sõjavägi. Kevadtalve ja kevade ning suve jooksul streik hoogustus , oktoobris jõuti poliitiliste nõudmisteni.
Oktoobris 1905 hakati nõudma demokraatlikke vabadusi ja asutava kogu kokkukutsumist. Asutav kogu – rahva poolt valitud organ, mis teeb muudatusi riigivalitsemises.
Tsaarivõim pidi midagi ette võtma. Nikolai II allkirjastas manifesti „Oktoobirmanifest“. Tsaar lubas kokku kutsuda riigiduuma ehk seadusandliku organi, mis piiraks selle kaudu veidi ta võimu. Venemaal lubati kinnitada demokraatia ja ühinemis- ning koosolekuvabadus. Liberaalne kodanlus ja haritlased olid rahul. Venemaal tekkis kiirelt palju parteisid. Oli ka palju rahulolematuid. Rahul ei olnud sotsialistid , sest nende meelest lubas manifest rahvale liiga vähe. Nad tegelesid terroriaktidega ja õhutasid rahvast väljaastumistele. Veel olid rahulolematud monarhistid , kelle meelest tsaarivõimu piiramist ei tohiks olemas olla. Nad moodustasid oma paremäärmuslikke organisatsioone, mille ühine nimi on Mustsada. Nad kavandasid terroriakte, mis oli suunatud eelkõige liberaalsete vaadetega inimeste vastu. Tsaarivalitsus kasutas sotsialistide vastu vägivalda, et see maha suruda. Mustsada sai tegutseda tsaarivalitsuse vaikival heakskiidul, sest nad tegutsesid suurema tsaarivõimu nimel.
Pärast Oktoobrimanifesti kasutas tsaarivõim sõjaväge revolutsiooni mahasurumisel ning nad saadeti tööliste ja talupoegade vastu. Mitmetes piirkondades kehtestati sõjaseisukord, kus väljaastumised võimu suhtes olid keelatud.
1906. aastal valiti ja tuli kokku esimene riigiduuma. Üks duumasaadik esindas 80 000 töölist, 2000 mõisnikku ehk mõisnike puhul oli esindatus suurem, tööliste puhul väiksem. Esimest duumat kutsuti ka rahva lootuse duumaks, sest inimestel olid sellega seoses suured lootused, sest loodeti, et nad võtavad vastu rahva olukorda parandavaid seadusi. Talupoegadele oli kõige teravam maaküsimus. Pandi ette seaduseelnõu, et mõisamaad võiks jagada töönormide alusel talupoegadele. Tsaaril oli õigus riigiduuma laiali saata ja seda ta ka kasutas, sest muidu oleks ta kaotanud toetuse aadlike hulgas.
1907 tuli kokku teine riigiduuma, nn rahva viha duuma . Koosseis eriti ei erinenud. Jälle tuli arutlusele maaküsimus. Tsaar saatis duuma jälle laiali.
Kolmas riigiduuma tuli ka kokku 1907, nn mõisnike, pappide ja lakeide duuma. Lakei on halvas mõttes teener, isanda tallalakkuja. See tegutses volituste lõpuni ehk viis aastat. See oli tsaarile sobiv koosseis, selle tõttu ei saadetud laiali. Siiski arendas parlamentaarset ühiskonda Venemaal.
Neljas duuma tuli 1912 – 1917.
Uued reaalsed valimised toimusid Venemaal alles 1990-del, sest vahepeal olid võimul enamlased , kelle poolt sai hääletada, aga mitte valida.
Stolõpini agraarreform . Stolõpin oli Venemaa peaminister 1906 – 1911, kuni ta langes atentaadi ohvriks. Atentaat oli seotud agraarreformiga. Venemaal kehtis külakogukondlik maakasutus. Külakogukonna moodustasid ühes külas elavad inimesed. Kogukonnasiseselt toimus perioodiline maade ümberjagamine. Talupojad olid pärast pärisorjust saanud küll maaomanikeks, neil oli jaosmaa ehk hingemaa , aga Venemaal jagati hingemaad perioodiliselt ümber. See tähendas, et ind või huvi maalappi harida ja selle tootlikust tõsta, sest sa said mõne aja pärast järgmise maalapi, mis ei pruukinud nii hea olla. Külakogukonna liikmed vastutasid ka teiste võlgade eest. Inimesed ei saanud ka külakogukonnast lahku lüüa, sest selleks pidid liikmed (mehed) sellega nõus olema. Seega jõukama taluniku lahkumisega ei oldud üldjuhul nõus.
Kogukond oli takistuseks majanduse arengule ja seega oli Stolõpini idee kogukond lõhkuda ja anda inimestele võimalus sealt lahkuda. Tema idee oli luua Venemaale jõukas väikemaaomanike kiht, kes oleks toeks tsaarivõimule. Enne esimest maailmasõda oli üksiktalunikke vaid 10% kõigist talupoegadest. Stolõpin pani küll aluse külakogukondade likvideerimisele, kuid ei jõudnud väga kaugele.
Riigivõim toetas igati ümberasumist Siberisse ja Kaug- Itta . Need alad sooviti kasutusele võtta ja seal oli palju vaba põllumaad, mida ei olnud nii palju enam Venemaa Euroopa-osas. Seda kergendas Siberi raudtee ehitamine.
Rahvusvahelise suhted enne esimest maailmasõda
Rahvusvahelisi suhteid tuleb käsitleda 1870. aastatest , mitte 20. sajandi algusest (1900).
Selle põhjuseks on see, et Kolmikliit moodustati 1882. Sinna kuulusid Saksamaa, Austria-Ungari ja Itaalia.
Teine liit, mis formeerus, oli Antant. Sinna kuulusid Inglismaa, Prantsusmaa ja Venemaa. See sai liiduna lõplikuks 1907. Alguses oli Venemaa ja Prantsusmaa, Inglismaaga oli alguses tüli. 1907. aastaks said küsimused lahenduse ja liit moodustati.
Liitudesse kuuluvatel riikidel oli omavahel palju probleeme. Saksamaa soovis endale kolooniaid, aga kuna Saksa riik tekkis hilja , ei olnud neil neid palju. Kõige rohkem kolooniaid oli Inglismaal ja Prantsusmaal, seeg tekkis Saksamaal nendega tüli/vastuseis.
Teine probleem oli Balkan ja sealsed slaavlased . Nad huvitasid kahte riiki. Ühelt poolt oli seal Austria-Ungari, mis oli impeerium , kus oli palju erinevaid rahvaid (austerlased, ungarlased, sloveenid). Austria-Ungari annekteeris Bosnia-Hertsegoviina, ehk liitis selle endaga. Samas oli Serbial Suur- Serbia idee, kus kõik Balkani poolsaarel elavad slaavlased elaks selles riigis. Venemaa toetas Serbiat, sest seal olid slaavi rahvad.
Prantsusmaa soovis saada revanši alandava kaotuse eest Preisi-Prantsuse sõjas. Samal ajal soovisid nad tagasi Elsass-Lotringi ala.
Itaalia kuulus küll Kolmikliitu, aga hakkas sealt järjest kõrvale jäänud. Ajapikku muutusid suhted Prantsusmaaga paremaks. Samal ajal tuli välja vana vaen Austria-Ungariga, kes ei olnud olnud nõus Itaalia ühendamisega. Prantsusmaa toetas Itaalia taotlusi Põhja-Aafrika aladele , mis kuulusid Osmanite impeeriumile. Osmanite impeeriumit kutsuti „Euroopa haigeks meheks“, sest nad olid sõjaliselt nõrgad. Esimese maailmasõja puhkemisel ei sekkunud Itaalia sõtta Kolmikliidu poolel, jäädes alguses neutraalseks, 1915 aga sekkus sõtta Antanti poolel. Antant tegi palju tööd, et saada Itaaliat enda poolele – lubati palju alasid Austria-Ungari arvelt.
Kolmikliit sai Itaalia eemale jäädes endale uue liikme. Selleks sai Türgi. Kolmikliit oli eemal Põhja-Aafrikast, sest Itaalia, Prantsusmaa ja Venemaa olid Antantis. Türgil olid Dardannellid – väinad, mis viisid Vahemerest Musta merre. Neid soovis enda kätte Venemaa.
Vahetult enne esimest maailmasõda peeti Balkanil kaks sõda. Türgi oli sõjaliselt nõrk, kuid neil olid Balkani poolsaarel alad. 1912 puhkes esimene Balkani sõda. Ühel pool oli Türgi, teisel pool Serbia, Bulgaaria, Montenegro ja Kreeka. Esimese Balkani sõja tulemusena said kõik riigid välja arvatud Montenegro endale alasid juurde. Iseseisvaks sai Albaania riik. Balkani riikidele tundus, et Bulgaaria sai liiga palju alasid. 1913 puhkes teine Balkani sõda. Oli sõlmitud liit: Serbia, Montenegro, Kreeka, Türgi ja Rumeenia . Nad sõdisid Bulgaaria vastu. Teises Balkani sõjas kaotas Bulgaaria natuke alasid, osa Serbiale ja osa Türgile. Türgi sai tagasi mõned alad, mis ta oli esimeses Balkani sõjas kaotanud.
Bismarck oli öelnud, et esimene maailmasõda saab alguse „mõnest neetud lolluselt Balkanil“.
Kas liitude teke pigem aitas sõjale kaasa või hoidis seda ära?
Pigem aitas kaasa. Üks riik oli seotud teistega ja nii vedas ta teised riigid endaga sõtta. Lisaks oli liitlaste olemasolu turvatunnet andev, sest vajadusel oli olemas abi ja seega oli turvalisem sõtta minna.
Esimene maailmasõda
Esimene maailmasõda toimus 1914 – 1918.
Esimese maailmasõja põhjusteks olid eelnevad pinged erinevatesse liitudesse kuuluvate riikide vahel.
Sõja ajendiks ja põhjuseks, miks sõda just sel hetkel hakkas, oli Austria-Ungari troonipärija Franz Ferdinandi tapmine . Tollane keiser oli Franz Joseph I, kes oli tollel hetkel 84. Franz Ferdinand külastas Sarajevot, kus ta tapeti, serblaste rahvusliku alanduse päeval, sest 14. sajand oli toimunud Kosovo lahing, kus serblased olid lüüa saanud. Esimene atentaadikatse nurjus, troonipärija aga visiiti ei katkestanud. Õnnetuseks eksis autojuht teelt ja jäi seisma
Sõda algas tegelikult sõjaväelaste mõjutusel. Igas riigis oli oma sõjaplaan ning uued relvad, mida sooviti katsetada.
Teine asjaolu, mis aitas kaasa sõja puhkemisele – puudus institutsioon või organ, mis reguleeriks rahvusvahelisi kriise
Kolmas põhjus oli see, et ohtu alahinnati. Seni oli tegemist olnud piirkondlike konfliktidega, näiteks Serbia vs Austria-Ungari. Ei osatud arvata, et üks piirkondlik konflikt võiks kasvada ülemaailmseks sõjaks.
Neljas põhjus oli see, et sõda romantiseeriti, see oli hiilgav , kiire. Seda arvati kõigis riikides.
Riikide sõjaplaanid
Prantsusmaa
Plaan kandis nimetust Plaan nr 17. See olevat seitsmeteistkümnes plaan.
Piirile olid rajatud kindlustused, väed olid piirile paigutatud. Pealetungi tehtaks vaid ühes kohas – Elsass-Lotringis. Prantsusmaa-Belgia piir oli kindlustamata, aga Belgia oli end neutraalseks kuulutanud ja sinna ei oleks tohtinud vägesid viia.
Saksamaa
Saksa plaan kandis kindralstaabi ülema järgi nime Schlieffeni plaan.
Plaan nägi ette, et Saksamaa ei ründa Prantsusmaad mitte otse, vaid põhjast, läbi Belgia. Saksa väed jõuaks mereni ja tungima lõuna poole, surudes prantsuse väed itta vastu Saksa piiri, kus oleks jälle saksa väed. Nii oleks prantslased kahe saksa väe vahele jäänud.
Plaan nägi ette, et Prantsusmaa purustamine võtab aega 39 päeva. Oli välja arvutatud, kui palju Saksa väed korraga edasi liiguvad.
Pärast Prantsusmaa purustamist hakataks sõdima Venemaaga, see võtaks 3-4 kuud. Sõda kahe riigiga korraga ette ei nähtud.
Venemaa
Plaan nägi ette, et enne viiakse läbi mobilisatsioon . Selle 14. päeval tehtaks pealetung Ida-Preisimaale, et Saksamaa peaks end kindlustama hakkama. See plaan oli selline Prantsusmaa huvides.
Inglismaa
Nähti ette, et maksimaalselt viiakse sõdima 70 000 meest, rohkem mitte. Oma liitlasi Prantsusmaad ja Venemaad aidataks rahaliselt.
Austria-Ungari
Rünnakuid nähti ette kahel suunal – Venemaale ja Serbiale. Austria-Ungari oli enda sõjalist võimekust tegelikult tohutult üle hinnanud ja sõjaväes valitses korralagedus.
Esimene maailmasõda
Euroopas kujunes välja kaks olulist rinnet – idarinne ja läänerinne. Idarinne oli Saksamaast idas, läänerinne läänes.
Läänerindel sõdisid Inglismaa ja Prantsusmaa Saksamaa vastu.
Idarindel sõdis Venemaa Saksamaa ja Austria-Ungari vastu. Enam ei kasutatud nime Kolmikliit, nüüd kutsuti neid Keskriikideks.
Läänerinne
Saksamaa plaanis väed otse Belgiast läbi viia, kuid Belgia keeldus, sest see oleks neutraliteedi rikkumine . Saksamaa otsustas siiski väed läbi Belgia viia, kuid selle peale hakkas Belgia kuningas vastu.
1914: Läänerinde piirilahingud. Toimusid Belgia-Prantsusmaa piiril , kus saksa väed ei saanud kiirelt edasi liikuda . Selle tõttu otsustasid sakslased otse Pariisi peale minna.
1914: Marne'i lahing. Sakslaste edasitungile pandi piir. Rinne jäi pidama ning algas positsioonisõda, kus mõlemad pooled ootasid kaevikutes. Kaevati 720 kilomeetrit kaevikuid. Lahingutegevus toimus suhteliselt kitsal maa-alal. Enne pealetunge toimus alati ka suur tulevahetus, kus kaevikuid tulistati suurtükkidest. Positsioonisõda kestis põhimõtteliselt sõja lõpuni.
1915: Positsioonisõda jätkus. Positsioonisõda toimus, sest mõlemad pooled olid sama tugevad ja kaitsevahendid olid ründerelvadest tõusamad. Sõda olenes selest, kellel on rohkem ressursse. Ressursside all mõeldakse, kellel on rohkem mehi, kes suudab rohkem varustust toota ning kes suudab kaevikutes olevad mehed ära toita.
1915: Ypres 'i lahing. Esimene lahing, kus kasutati gaasi, kasutajateks olid saksa väed. See oli 6 kilomeetrit pikk rindelõik, kus kasutati kloori. Edasi hakkasid mõlemad pooled seda kasutama.
1916: Saksamaa tähelepanu koondus läänerindele.
Verduni lahing. Veebruarist detsembrini. Verduni peeti Pariisi võtmeks, selle tõttu tegi Saksamaa pealetungi. Rindejoone laius oli umber 32 kilomeetrit, sügavus oli 10 kilomeetrit. Lahingus sai surma kokku 1 miljon meest, nii on lahingut kutsutud ka Verduni hakklihamasinaks. Rindele saadeti uusi väeosasid, neil olid uured kaotused. Seejärel võti nad rindelt ära, pandi mitmest suuri kaotusi kandnud pataljonid uueks pataljoniks ning saadeti uuesti rindele.
Somme'i lahing. Elu kaotas 1,3 miljonit sõdurit (kokku). Tuntakse ka Materjalilahingu nime all, sest kummalgi poolel oli kasutada enneolematu hulk tehnikat ehk tanke ja muid relvu.
Ei Verduni ega Somme'i lahing ei muutnud oluliselt sõjategevuse käiku.
1917: Saksamaale hakkasid muret tekitama ressursid – ei olnud enam mehi, keda sõtta saata. Kui alguses oli mobiliseeritute vanus 17 – 45 aastat, siis 1917 mobiliseeriti mehi vanuses 15 – 60 aastat. Antanti olukorda aitas leevendada see, et USA astus 1917 sõtta. USA ei toonud oma vägesid läänerindele. Vägede saamiseks pidi USA väed mobiliseerima , kuid neid tuli enne õpetada. Mobiliseeriti mehed vanuses 21 – 30. Väljaõppelaagrite piirkondades kehtestati keeluseadus – oli keelatud alkoholi müüa, transportida ja valmistada. Alkohol keelati, et mobiliseeritud ei tegeleks millegi muuga peale väljaõppe, sest see võimendab ka omavahelisi kontakte.
Nivelli tapatalgud. Prantsusmaa väejuhi korraldatud pealetung, mis ebaõnnestus ja tõi suurel hulgal ohvreid liitlaste poolel.
1918: Saksamaa plaan oli saavutada edu enne, kui kohale jõuavad USA väed. Toimus neli suurt Saksa pealetungi. Siiski ei saavutanud nad murrangulist edu.
1918 aasta II pooles jõudsid kohale USA väed. Tegu oli värske jõuga, kes enne sõjas ei osalenud. See tõi sõjategevusse pöörde, sest Saksamaa liitlaste jõud oli raugenud. Bulgaaria, Austria-Ungari ja Türgi sõlmisid vaherahu ja hakkavad sõjast lahkuma. Saksamaal endal toimus Novembrirevolutsioon , võimule saab sotsiaaldemokraatidest ajutine valitsus. Valitsus otsustas sõja lõpetada ning 11.11.1918 sõlmitakse Compiegne 'i vaherahu. Rahu sõlmimist heideti hiljem väga ette, sest valitses arvamus, et Saksamaa oli võitmas. Sõjategevus toimus Saksamaast väljaspool – tavainimene ei teadnud , mis rindel toimus ning sõjas oluliselt ei kannatanud. Ka kommunistid olid vihased , sest nad arvasid, et Saksamaa peaks kohe kommunismi kehtestada.
Idarinne
Ida- Preisimaal tungis peale Saksamaa, venelastel pealetung ebaõnnestus.
Austria-Ungari vastu oli vene armee edukam . Venemaa hõivas Galiitsia.
1915: Saksamaa koondas peamised jõud idarindele. Tegelikult ei soovinud Saksamaa kahel rindel sõdida. Tehti otsus, et minnakse idarindele, sest seal oli parem võimalus manööversõjaks. Manööversõda on sõda, kus üks pool tungib peale ja teine taganeb. Sõjategevus toimub väga laialdasel territooriumil, rindejoon liigub palju. See on vastand positsioonisõjale.
Gorlice operatsioon . Saksamaa tungib läbi Venemaa kaitsest, jõutakse Riia-Daugavpils-Tšernivtsi joonele. Oli vallutatud lõunapoolne osa Lätist, kuid Riiat ei vallutatud. Seega oli rindejoon Eestile väga lähedal. Paljud lätlased evakueerusid rinejoone eest. Paljud läksid vabatahtlikult Siberisse, aga põgeneti ka Eestisse. Selle tõttu oli Eesti linnades ruumipuudus . Seal on ka põhjus, miks Läti ei kuulutanud iseseisvust välja 1917 nagu Eesti, vaid alles 1918 novembris.
1916: Brussilovi pealetung. Venemaa tungis läbi Austria-Ungari kaitseliinide, kuid kuna Venemaal ei olnud palju ressurssi, pealetung pidurdus. Sõjategevus ei liikunud palju, toimus endiselt Venemaa territooriumil. Seega läks sõjategevus ka läänerindel suures osas positsioonisõjaks.
1917: Positsioonisõda. Oma mõju hakkasid avaldama Venemaal toimuvad revolutsioonid. Venemaa-poolne rindejoon hakkab lagunema , sest sõdurid hakkasid deserteeruma. Oli sõjatüdimus. Alguses valitses tsaar, siis tuli ajutine valitsus ja sügiseks olid võimul enamlased.
1918: Venemaal algas kodusõda seoses enamlaste võimuletulekuga. Nõukogude Venemaa valitsus otsustas, et kõige õigem oleks sõlmida Saksamaaga rahu. Tegu oli separaatrahuga, sest Venemaa sõlmis selle liitlastega konsulteerimata. Märts 1918 – Bresti rahu. Venemaa lubas Saksamaal hõivata väga laialdased terrirooriumid – Poola, Ukraina, Eesti, Läti, lõunas alad kuni Doni jõeni. Eesti ajaloos on see Saksa okupatsioon, mitte Bresti rahu. Saksamaa saavutas selle, et idarinne lakkas eksisteerimast ja nii said nad pühendada kogu tähelepanu läänerindele. Ka said nad väeosasid idast läände viia.
Õp: (näitab kõlaritele). Miks see siin maas peab olema?
Mikk : See on meie hüper- super kosmomasin, millega me siin ringi lendame.
Õp: Ma ütleks, et see on lõks pigem.
Mikk: Aga see pole meie oma tegelikult.
Õp: Kelle oma see siis on?
Mikk: Secunda sotsiaali oma. Nad üürivad pinda meilt.
Vaherahu sõlmiti ühes rongivagunis, prantslased aga säilitasid selle muuseumina. See sümboliseeris neile võitu sakslaste üle. Teises maailmasõjas kasutas seda Hitler et rahu allkirjastada. Prantslastele hakkas see sümboliseerima alandust ja kaotust.
Türgi tegi esimese maailmasõja ajal armeenlaste suhtes genotsiidi. 1915. aastal tapeti 0,6 – 1,5 miljonit armeenlast (umbes 1 miljon). Armeenlased olid niigi jagatud Vene tsaaririigi ja Osmani impeeriumi vahel. Tänapäeva Türgi genotsiidi ei tunnista.
Prantslaste jaoks oli suur sõda esimene, mitte teine maailmasõda. Esimeses tapeti üle miljoni prantslase, teises kestis sõjategevus vähe (1940. aastal ja veidi 1944. aastal), aga esimeses kestis 4 aastat.
Hukkunuid oli kokku 10 miljonit, kuid need olid põhiliselt sõdurid. Teises maailmasõjas tapeti pommitamistes palju tsiviilelanikke.
Sõja lõpuaastatel, 1917 ja 1918 levis Hispaania gripp . Suri 20 miljonit inimest. Kindlasti oli selle üks põhjus ka sõda, sest inimeste toitumine oli kehv ja organism oli nõrk.
Mille poolest erines esimene maailmasõda varasematest sõdadest?
Positsioonisõda. Varem seesugust sõda olnud ei olnud. Kaitsevahendid olid tõhusamad kui ründerelvad.
Gaas . Varem ei olnud keemiarelva kasutatud.
Tehnika. Hakati massiliselt kasutama uut tehnikat, näiteks tankid , lennukid , allveelaevad .
Mobiliseeriti kogu ühiskond. Mehed mobiliseeriti sõtta, kuid sõjatööstus toimis väga efektiiveslt. Toodeti järjst juurde uusi relvi ja laskemoona . Varem hakati rahu sõlmima siis, kui pool varem kogutud laskemoonast oli otsas, uut ei toodetud. Mobilisatsioon toimus mitu korda. Lihtasamate tööde peale võeti tööle naised, paljud astusid vabatahtlikult tööle õdede ja põetajatena.
Varasemal ajal oli sõjaolukorras toiminud turumajandus , majandust hakkas reguleerima riik. Riik oli see, kes esitas tellimusi sõjatööstusele ja sõjatööstus täitis neid. Riigi pool kehtestati mõnel juhul töökohutsus, mis tagas sõjatööstusele tööjõu.
Riik oli see, kes jagas toituaineid ja muid defitsiitseid kaupu, kehtestades kaardisüsteemi. Asjad ei olnud tasuta, see tähendas, et riik garanteeris vastava koguse. See kohtis leiva, soola, tikkude, petrooleumi ja muude esmatarbekaupade kohta. Muu pidi ise hankima. Talupojad said ise kasvatada, tööline pidi turult talupoja käest toitu ostma. Enam ei müüdud väga paberraha eest, sest see kaotas väärtust. Sai osta nii esemete eest kui kulla ja hõbeda eest.
Muutused esimese maailmasõja järel
Lõpetati pangatähtede vahetamine kulla vastu. Venemaal näiteks vahetati 1:1. Sõja puhkedes soovisid inimesed paberraha vahetamise.
Isikuvabadused ja kodanikuõigused, mis enne olid olemas olnud, tühistati, sest ei olnud võimalik, et keegi hakkaks sõjaolukorras valitsust kritiseerima.
Naiste roll ühiskonnas kasvas, sest ka nemad olid andnud oma panuse sõjapidamisse. Mitames riigis said naised valimisõiguse. Said Inglismaal, Venemaal (Nõukogude Liit), Saksamaal, ka Eestis. Ei saanud näiteks Prantsusmaal.
Tekkisid uued riigid. Eesti, Läti, Leedu, Poola, Jugoslaavia , Austria, Ungari, Tšehhoslovakkia.