Esimene Maailmasõda (24)

Gustav Adolfi Gümnaasium
VIII klass
Esimene Maailmasõda
Referaat
Juhendaja
Tallinn
SISUKORD
SISSEJUHATUS......................................................3
SÕJA PÕHJUSED....................................................4
MAAILMASÕJA AJEND ........................................4
SÕJA ALGUS...........................................................5
SÕJA OSAPOOLED................................................6
SÕDIVATE POOLTE PLAANID............................6
SÕJATEGEVUS LÄÄNERINDEL..........................7
SÕJATEGEVUS IDARINDEL................................9
SÕJA LÕPP............................................................10
ELUOLU SUURE SÕJA AJAL.............................10
KOKKUVÕTE.......................................................11
SISSEJUHATUS
Maailmasõda on laiahaardeline sõda, kuhu on tõmmatud märkimisväärne osa maailma riikidest ja mille tandriks on enam-vähem kogu maailm. Esimene maailmasõda (algselt Maailmasõda) kestis 28.juulist 1914 kuni 11.novembrini 1918 põhiliselt Euroopas, kuid juba puhkemisest alates ka Aafrikas ja Aasias ning meresõjana kõikidel maailma ookeanidel. See mõjutas peaaegu kogu maailma.
19. sajandi lõpul ja 20.sajandi algus oli rahvusluse ja imperalismi ajastu. Sõja põhjusteks peetakse sageli imperalistlikke vastuolusid, mis tekkisid Euroopa suurriikide vahel kolooniate ja mõjusfääride ümberjagamise protsessis. Ent peaaegu kõik taolised konfliktid lõppesid 19.sajandi lõpul ja 20. sajandi algul kompromissidega. Kuid kahjuks need nelikümmend rahuaastat olid eurooplased n-ö ära tüüdanud. Rahuaeg näis paljudele, eriti just noortele, kui lõpmatult igav argipäev. Sõda ja revolutsioon tundusid väljapääsuna sellest üksluisusest võimalusena ennast teostada. Neid eurooplastele omaseid mõtete ja tunnete võib pidada üheks sõja põhjuseks.
Esimene Maailmasõda sai tuntuks kaevikusõjana, seda eelkõige Läänerindel. Üle 9 miljoni inimese langes lahingutes. Esimeses ilmasõjas kasutati esimest korda keemiarelvi, toimus esimene massiivne pommitamine lennukitelt ning 20. sajandi esimeste tsiviilisikute massimõrvad.
Sõdivad riigid jagunesid Antandi- ja Keskriikideks. Üheski varasemas konfliktis ei osalenud nii palju sõdureid. Sõja lõppedes oli sellest saanud ohvrite arvult teine konflikt ajaloos (Taipingi ülestõusu järel). Rohkem ohvreid on olnud hiljem ainult Teises maailmasõjas.
Sõja põhjused
Esimene maailmasõda puhkes paljude vastuolude teravnemise tõttu suurriikkide vahel. Sõja peamine põhjus peitus arvatavasti Suurbritannia ja Saksamaa võistluses liidrirolli pärast maailmas. Kiirelt arenev Saksamaa soovis juhtpositsiooni Euroopas ning sakslaste seas oli tekkinud veendumus, et selleks tuleb kõigepeealt purustada Prantsusmaa. Aeg töötas peaaegu liitlasteta jäänud Saksamaa kahjuks. Saksamaal polnud tema juhtide meelest enam muud valikut – kui sõda tunnistati pikemas perspektiivis vältimatuks, nii seisneski Saksamaa ainus eduvõimalus selle võimalikult kiiremas vallapäästmises, et vastaseid ükshaaval lüüa.
Kahjuks ei olnud see ainus põhjus, sest muidu oleks saanud sõda ära jätta. Lihtrahvad arvasid, et sõda on romantiline, ülev ja hiilgav ehk teiste sõnadega öeldes, et nad ootasid huviga ja lausa soovisid ning põnevusega sõda ootasid. Hoolimata kõigest ei olnud Esimene maailmasõda arvatavasti vältimatu. Kuid eelnev aastakümme oli olnud pideavist kriisidest ja vastuoludest nii küllastanud, et rahvusvaheliste suhete püssirohutünni plahavatama panekuks piisas vaid väikesest sädemest.
Maailmasõja ajend
Maailmasõja puhkemise ajaks sai Austria-Ungari troonipärija ertshertsog Franz Ferdinandi tapmine 28.juunil 1914 ning tema abikaasa Sophie, Honenbergi printsessi. Need lasud olid Esimese maailmasõja esimesed lasud. Sarajevo asus Austria-Ungarile kuuluvas Bosnias, kuid atentaadi sooritas Serbia koolitusega Gavrilo Princip.
Austria-Ungaris ja mujalgi Euroopas vallandas tapmine pahameeletormi, kuid atentaat Austria-Ungari troonipärijale polnud siiski sündmus, mis pidanuks viima maailmasõjani. Lääne-Euroopa suurriikidel Balkanil otsesid huve polnud. Ometi väljus olukord kontrolli alt.
Peale troonipärija tapmist nõudis Austria-Ungari pealinnas kohe sõja alustamist Serbia vastu. Kuna Serbia selja taga seisis Venemaa, siis oli Viinil vaja ka Saksamaa toetust. Kuna Saksamaa oli juba enne valmistunud sõjaks, ei hakatud viivitama ning andis Austria-Ungarile teada: „Mitte viivitada väljaastumisega.“ Samal ajal Peterburis visiidil olnud Prantsusmaa president teatas samuti, et prantslased täidavad oma liitlaskohustusi, kuid Inglismaa diplomaatia jättes mulje, et saareriik jääb suurest sõjast Euroopas kõrvale. Selline hoiak julgustas Saksamaad veelgi aktiivsemalt tegutsema.
Sõja algus
Saksamaa võttis Venemaa ja Prantsusmaa avaldusi sõjakuuletusena, esitades Venemaale ja Prantsusmaale ultimaatumi, mis nõudis mobilisatsiooni tühistamist. Kui seda ei tehtud, kuulutas Saksamaa 1. augustil 1914 algul Venemaale, seejärel Prantsusmaale sõja, tungides ühtlasi kallale Belgiale. Sellele sissetungile reageeris Inglismaa valitsus 3. augustil noodiga, et ei puututaks Belgiat. Saksamaa jättis noodile vastamata. Umbes kesköö paiku kuulutas Inglismaa Saksamaale sõja.
Sakslastele ei tulnud Inglismaa sõttaastumine küll ootamatult, kuid siiski arenesid sündmused nende jaoks mustalt, sest nad lootsid , et Inglismaa jääb neutraalseks. Sellele järgnes uus ebameeldiv üllatus: Itaalia kuulutas end neutraalseks, kes oli 1882. aastal ühinenud Saksamaa ja Austria-Ungari sõjaliiduga (Kolmikliit). Ta sekkus sõtta juba 1915. aastal, ning siis mitte oma seniste liitlaste, Keskriikide , vaid Antandide pool.
Sõja algus tekitas kõigis sõtta astunud riikides ulatusliku vaimustuspuhangu. Sõjavaimustus haaras kaasa ka seda seni vastustanud vasakpoolsed poliitikud. Sõdurid läksid sõtta innustunult, oodates kuulsust ja au ning olles veendunud, et hiljemalt aastavahetuseks ollakse kodus tagasi. Puhkenud sõda laienes kiiresti Euroopa piiridest väljapoole, sest kaasa haarati ka Euroopa riikide asumaad ja liitlased teistes maailmajagudes. Peagi oli üksteisega sõdivate riikide koguarv 24.
Sõja osapooled
Euroopa suurriikidest olid pärast 4. augustit 1914 sõtta astunud Austria-Ungari ja Saksamaa ühelt poolt ning Venemaa, Prantsusmaa ja Suurbritannia teiselt poolt (väiksematest riikidest sattus Keskriikide rünnaku alla ainult Belgia). Hiljem tuli sõtta Itaalia, Antandi poolel. Keskriikide poolel astusid peale Saksamaa ja Austria-Ungari välja, vaid Türgi, liitus 1914.a novembris, ja Bulgaaria .
23. augustil 1914 astus Antandi poolel sõtta Jaapan, kes vallutas Saksamaale kuulunud saared Vaiksel ookeanil ja tugipunktid Hiinas. Veel suurem mõju maailmasõja käigule oli Türgi. See avas maailmasõjas uued rinded: Inglismaal tuli hakata sõdima ka Mesopotaamias ja Egiptuses ning Venemaal tekkis rinne Kaukaasias .
27. augustil 1916. aastal tuli Antandile appi Rumeenia ning 6. aprillil 1917 kuulutaas Saksamaale sõja USA. Aastatel 1917-1918 kuulutasid Saksamaale sõja ka teised riigid, kuid sõja lõpptulemusele ei avaldunud see enam mõju. Sõdivate koalitsioonide lõplik koosseis: Saksamaa, Austria-Ungari, Türgi ja Bulgaaria versus Inglismaa, Prantsusmaa, Venemaa, USA, Jaapan, Belgia, Serbia, Tšernogooria, Itaalia ja Rumeenia.
Kahjuks kõikikide neutraalsete riikide valitsustel ja rahvastel oli vale arusaam sõjast, nad pidasid rahvusvaheliste vastuolude lahendamisel sõda normaalseks ja seaduslikuks, nende meelest oli sõda vaid rahuaegse poliitika jätkamine relvadega.
Sõdivate poolte plaanid
Kuna Euroopa suurriigid olid sõjaks juba mõnda aega valmistunud, olid neil välja töötatud põhjalikud strateegilised plaanid. Suurriikide peamine poliitiline eesmärk oli sõja abil oma positsioonide kindlustamine maailmas. Loodeti oma territooriume suurendada ning uusi koloniaalvaldusi haarata.
Sõja vallapäästmisel etendas erilist rolli Saksamaa püüd leida endale ,,koht päikese all“. Selle maailmapoliitika taga oli paljuski Saksa riigi ja ühiskonna militariseeritus. Saksa sõjaplaani nimetati selle peamise koostaja , Saksa kindralstaabi ülema krahv Alfred von Schlieffeni järgi Schlieffeni plaaniks. See oli oma olemuselt välksõja plaan. Schlieffeni plaani eesmärk oli purustada Prantsusmaa enne, kui Venemaa jõuab oma lõputuna näivad inimressursid mobiliseerida. Saksamaa koondas enamuse oma jõust Prantsusmaa vastu, eriti läänerinde paremale tiivale, kus väed pidid Belgia ja Luksemburgi kaudu Prantsusmaa tugevatest piirikindlustest mööda marssima ja kui see oleks olnud võimalik, siis seejärel suunata jõud Venemaa vastu.
Prantsuse seevastu oli teinud panuse oma tugevatele kindlustustele, mis ehitati Prantsuse-Saksa piirile, vältimaks 1870.-1871. aasta Prantsuse-Preisi sõjas kogetud katastroofi, kui prantslased said haledalt lüüa. Kahjuks nad ei tugevdanud oma kindlust Belgia piiri ääres, sest nad ei uskunud, et sakslased Belgia neutraliteeti rikuvad. Prantsuse sõjaplaani nimetati plaaniks 17. See nägi ette lõuna pool asuvate Lotringi ja Elsassi hõivamise ning seejärel sissetungi Saksamaale. Kogu sõjaplaani kandvaks ideeks oli hoogne pealetung.
Inglismaal puudus iseseisev sõjaplaan. Ta kavatses oma eesmärkid saavutada teiste abiga, selleks toetas ta rahaliselt oma liitlasi Venemaad ja Prantsusmaad. Euroopasse kavatseti sõdima saata üksnes 70 000-meheline armee . Inglismaa lootis sõjas rohkem oma sõjalaevastiku peale.
Venemaa oli teiste Euroopa riikidega võrreldes nõrgalt ette valmistatud. Armee oli küll tunduvalt suurem, kuid viletsalt varustatud. Ka võttis selle kogunemine ja rindele saamine suurte vahemaade tõttu aega. Ta pidi arvestama ka sõjategevusega kahel rindel – Saksamaa ja Austria vastu. Peaeesmärgiks oli Saksa vägede purustamiine Ida- Preisimaal , et kergendada oma liitlase Prantsusmaa olukorda läänerindel.
Austria-Ungari sõjaplaan oli samuti koostatud arusaamaga, et Austria-Ungaril tuleb võidelda mitmel rindel: lõunas Serbia ning idas Venemaa vastu. Austria-Ungari sõjajõud tuli koondada kahte ossa, millest väiksem osa suunataks Serbia ja suurem Venemaa vastu, arvestades seejuures ühtlasi Saksa toetusega.
Sõjategevus läänerindel
Sõjategevus läänerindel algas 2. augustil 1914. aastal, see kulges Saksamaa ja Põhja-Prantsusmaa vahel. Sakslased üritasid ellu viia Schlieffeni plaani. Nende väed hõivasid suurema vastupanuta Luksemburgi. 4. augustil 1914 alustas Saksamaa sissetungi Belgiasse ja kohtas seal väga tugevat vastupanu, mis ärritas ründajaid ning oodatud läbimurret ei tulnud. Kättemaksuks Saksa sõdurid lasid sakslased mitmel pool belglasi külade viisi maha.
Kuigi saksa armee hõivas küll enamiku Belgiast ja osa Prantsusmaast, kuid peagi rindejoon stabiliseersus. Vastaspoolte sõjaväed kaevusid maasse, algas positsiooni- ehk kaevikusõda. Selles kasutati peamiselt suurtükke, kuulipildujaid, hiljem ka sõja käigus leiutatud miinipildujaid, mürkgaase ja tanke. Kaevikute poris roomavate sõdurite peade kohal käis sootuks uutmoodi võitlus – õhusõda. Sõdurid olid sageli põlvini mudas, lisaks oldi hädas ka täide ja rottidega . Miljonid sõdurid, kes kaevikutest rünnakule läksid, langesid kuulipildujate all. Mõlemal vaenupoolel oli võimas suurtükivägi, mis suurendas langenute arvu veelgi ja muutis lahingutandri mudamereks.
Prantsuse väed alustasid vastavalt oma sõjaplaanile lahingutegevust rinde lõunalõigus, jättes oma vasaku tiiva suhteliselt nõrgaks. Prantslastele ootamatult langes aga see, et nad augusti keskel suurte Saksa üksuste rünnaku alla sattusid, sakslastele oli seevastu ootamatu kokkupõrge Prantsuse vasakule tiivale ilmunud Briti üksustega. 1914. aasta augusti lõpul toimus 250 km pikkusel rindel nn piirilahing . Prantsuse-Inglise väed said lüüa ning paisati tagasi. Sakslased jätkasid pealetungi ning jõudsid Pariisi lähistele, kuid õnneks nad ei jõudnud teda piirata või purustada.
Esialgne edu kasvatas Saksa väejuhatuse enesekindlust. Neil tekkis arvamus, et inglased ja prantsalsed annavad alla, kuid septembris (5.-9. septembrini) alustasid Prantsuse armeed ülemjuhataja kindral Joffre´i juhtimisel Marne´i lahingu nime all tuntud vastupealetungi. Saksa väed paisati tagasi ning nurjati lõplikult Schlieffeni välksõja plaan. Läänerinne stabiliseersus. Teine-teise vastu seisvad armeed varjusid kaevikutesse ning alustasid traattakistuste ning miiniväljade rajamist .
1915. aastal toimus positsiooni sõda, sest ei suutnud või ei tahtnud kumbki pool eriti suurt edu saavutada. Mina arvan sellepärast, et kaitserajatised ja –vahendid olid mõlemal poolel tugevamad ja paremad, kui rünnaku vahendid – kõik pealetungikaitsed olid alati lõppenud täieliku kaotusega. 22. aprillil kasutasid sakslased ohtliku mürkgaasi, kuid see ei toonud edu. Sõda seisnes läänes paigal, kuid seal hävis üha rohkem inimelusid. Pikaajaline sõda võis juba lõppeda Saksamaa kaotusega, sest neil oli tugev puudus toiduainetest jms ning nad läksid rünnakule idarindele.
Läänerindel lõppes selline olukord peale Verduni lahingut. Nimi tuleb Verduni kindlusest, kus toimuski kogu tegevus. Lahing oli sakslastele alguses väga edukas. Sakslased valisid põhjalikult kohta, kus Prantsuse armee hävitada ja kaitseks juurdepääsu Pariisile. Verduni alla koondati hiigelsuur suurtükivägi, mille toel asusid Saksa üksused 1916. aasta veebruaris rünnakule ning murdsid läbi prantslaste esimesed kaitseliinid. Esialgu läks kõik plaanipäraselt, kuid kui saadeti Prantsusmaa abiks lisaväge said sakslased lüüa.
Hiljem kestsid veel väiksemad lahingud nagu Somme´i lahing ning selle võitsid sakslased. 15.septembril 1916 võeti esimest korda kasutusele tankid , selle tagajärjel olid väga suured purustused . Kokku kaotasid mõlemad pooled 1,3 miljonit meest.
1917. aastal lääneliitlasi painas aina tugevaim vajadus Saksamaa võimalikult kiiresti purustada. Venemaa kokkuvarisemist oodates, hoidis Saksamaa oma jõud läänerindel, kuid ei teinud rünnakuid. Nad lõid varuliine, lastes vastasel lõhkeainet kulutada ilmaasjata. Prantslased ja inglased olid kaotuste pärast vihased , nii et nad korraldasid mässu, mida suure vaevaga maha suruti. Kuid 1917. a inglased läbisid tühjast kaitseliinist läbi, kuid ei kasutanud seda aega eriti soodsalt – sakslased suutsid läbimurde peatada. Sama aasta oktoobris Capetto all alanud pealetungi said Itaallased tugevalt lüüa, kuid õnneks Prantsuse-Inglise väed hakkasid Saksamaa edasitungi peatama.
Sõjategevus idarindel
17. augustil 1914 alustasid kaks Vene armeed sissetungi Ida-Preisimaale. Sakslastel oli idarindel nõrk jõud, kuid kahjuks ei osanud Venemaa seda täielikult ära kasutada. Kritiilises olukorras määras Saksamaa idarindele uue juhtkonna. Nemad juba suutsid venelasi puruks lüüa ja Ida- Preisimaa taanduma sundida . Edukam oli Vene vägede tegevus Austria-Ungari vastu, nendes lahingutes kandsid austerlased suuri kaotusi.
Kokkuvarisemist ära hoidmiseks tõid sakslased oma väed läänerindelt ära idarindele ning nad alustasid rünnakut Varssavi poole. Alguses läks plaani päraselt, kuid hiljem oli tunda järjekordseks positsioonisõjaks.
Venemaa vasturünnak algas 1916. aastal, kus murti läbi Austria-Ungari kaitseliinist ning liiguti mitukümmend kilomeetrit edasi, tekitades vastasele suuri kahjustusi. Hiljem aitas rünnata Rumeenia. Peale seda sai kahjuks Saksamaa endale Rumeenia naftaväljad, sellega kaasnes Keskriikide varustamine toiduainetga.
Kuigi mõlemad sõdivad pooled olid saatnud enamiku oma jõududest Euroopa lahinguväljadele, möllas sõda ka mujal. Antandi riigid vallutasid Saksamaa kolooniaid , võttes emamaast lõigatud alad ja tugipunktid suurema vastupanuta, kuigi mõnel pool osutasid sakslased siiski visa vastupanu. Mere sõjal kasutati esimest korda allveelaevu. Üks uputas isegi suure Inglise reisilaeva Lusitania. Eriti suuri lahinguid merel ei olnud, küll oli aga varitsemisi eriti inglaste poolt. „Viimane“ lahing oli 1916. aastal 31.mail nimega Jüüti lahing, mis toimus Taani ranniku lähedal. Sõjaajaloo suurimas lahingus võitjat ei olnudki, sest kumbki ei suutnud üksteist purustama.
Sõja lõpp
Sõja lõppu aastaks võib nimetada 1918. aastat. Samal aastal sõlmisid bolševikud sakslastega Brestis rahulepingu. Kuid Saksaväed jätkasid ikkagi edasiliikumist, hoolimta lepingust ning nad viisid oma väed Gruusiasse ja maabuti Soome. Peale seda viisid sakslased kõik oma väed läänerindele ja valmistusid pealetungiks, kuid nad olid kurnatud ja ebaedu rindel tõi kaasa poliitilise kriisi, mis kasvas üle revolutsiooniks. Samal ajal väljusid Saksamaa liitlased ja Saksamaa varises kokku.
11. novembril 1918. aastal kirjutati Compiegne ´i metsas Antandi vägede ülemjuhataja Foch´i salongvagunis alla vaherahule, mis lõpetas Esimese maailmasõja. Saksamaa kohustus oli kahe nädala jooksul kõigilt vallutatud territooriumidelt välja viima oma väed ja vabastama sõjavangid.
Eluolu suure sõja ajal
Maailmasõja puhkemine tõi ühiskonnas kaasa suuremaid muutusi, kui esialgu arvati. Arvati, et sõda kujuneb lühikeseks, kuid tegelikult kurnas see aga sõdivaid rahvaid aastaid, viies nende füüsilise ja vaimse jõu viimse piirini . 1916. aasta lõpuks oli mobiliseeritud üle 50 miljoni mehe, kuid see ei olnudki eriti halb, sest naised said rohkem iseseisvateks ja võrdsete õiguste saavutamine meestega.
Sõja tõttu varises senine liberaalne maailmapilt kokku. Inimestele tundus, et nad ei saa enam ilma riigi abita hakkama. Pea kõikides sõdivates riikides suurenes järsult riigi osa majanduses. Majanduselu hakati reguleerima, riiklike tellimuste eest hakkas maksma riigikassa. Kahjuks anti tellimusi ainult suurettevõtetele, sellega seoses väikeettevõtted laostusid. Samal ajal suurendas sõda olulisel määral sotsiaalseid pingeid ja vastuolusid. Sõja puhkemises süüdistasid inimesed omakasupüüdlikke rikkureid, kes sõjast kasu lõikasid – kahjuks selliste vasakpoolsete vaadete tagajärjel vähenes religiooni mõju.
Kuna ükski riik polnud valmistunud pikaks sõjaks, polnud kellelgi piisavalt varusid sõda läbi elada. Prantsusmaa sai õnneks läbi naiste tööjõu abiga, kuid Inglismaal läks hästi kuni 1917. aastani, sest peale seda hakkasid tundma andma Saksa allveesõja mõjud. Kuid ka Saksamaal ei läinud hästi, temal tekkis majanduskriis juba 1916. aastal. Toidupuuduse leevendamiseks võeti appi keemiatööstus, mis asus tootma ersatskaupu. Kuid kõige hullem olukord oli Venemaal, mis oma ressurside tõttu poleks pidanud sõja all sedavõrd rängalt kannatama , ühiskonna mahajäämus ja nõrk organiseeritus viisidki Venemaa revolutsioonini.
Maailmasõja lahingute koledused jäid muidugi eluks ajaks inimeste mällu. Kahjuks tagasi peaaegu kõik pöördunud mehed sõjast ei saanud normaalse eluga kohaneda, nii et võib öelda, et parem oleks olnud nii, et nad oleksid jäänud sõtta. Maailmasõda ise tõi kaasa pahameele valitsuse ning demokraatliku riigikorralduse vastu laiemalt, aidates kaasa totalitarismi levikule sõjajärgses Euroopas.
Kokkuvõte
Esimese maailmasõja hind oli ränk, kuid ta lõpetas maailma rahuliku, terve sajandi kestnud arengu. Tänu maailmasõjale arenes väga kiiresti tehnikaareng . Ma arvan, et kui maailmasõda poleks olnud, ei elaks me sellises maailmas nagu praegu. Kõige suurem muutus enne ja peale maailmasõda oli nelja impeeriumi kadumine- Venemaa, Austria-Ungari, Saksamaa(oma senisel kujul) ja Türgi ja uute riikide moodustamine. Vene Keisririik - Venemaa, Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poola vabariik; Austria-Ungari – Austria ja Ungari kuningriik ning Tšehhoslovakkia vabariik; Türgi paljud maaosad läksid Suurbritannia ja Prantusmaa kontrolli alla osa, aga loovutati Kreekale ja Itaaliale.
Sõja kulutusi, langenuid, haavatuid oli väga palju. Seda piiri ületas ainult Teine maailmasõda, kuigi Esimest ja Teist maailmasõda pole mõtet võrrelda, sest nad toimusid erinevatel arengu etappidel. Maailmasõda on see, kus ei sõdi ainult armee, vaid ka kogu ühiskond ja sõda lõppeb alles siis kui ühel poolel pole enam vahendeid sõdimiseks.
Kasutatud kirjandus
XX Sajandi ajalugu I osa:1900-1939 Andrei Fjodorov
Lähiajalugu I gümnaasiumile Mart Laar, Lauri Vahtre
Lähiajalugu XII klass Andres Adamson, Jüri Ant, Marko Mihkelson, Sulev Valdmaa, Einar Värä
Uusaeg õpik 8. klassile II osa Tõnu Tannberg , Mati Laur , Olaf-Mihkel Klaassen, Allan Espenberg, Toivo Jullinen, Sigrid Abiline
Õpilase AJALOO-entsüklopeedia
Illustreeritud laste-entsüklopeedia Dorling Kindersley
13