Venemaa 1917-1953 (3)

1917
Veebruarirevolutsioon ja Ajutine Valitsus
Rasputin . Kuni veebruarirevolutsioonini välja oli Venemaa ainuvalitseja Nikolai II, tema võimu ei seganud suuremat ei Ministrite Nõukogu ega Riigiduuma . Seega oli keisri lähikondsetel väga suur mõju riigiasjadele. Esmajärjekorras muidugi keisrinna Aleksandra (1872-1918), oma saksa päritolu tõttu Venemaal üsna ebapopulaarne naine, Briti kuninganna Victoria tütretütar. Aleksandra oli Nikolaile sünnitanud neli tütart ja poja. Poeg Alekesi ( 1904 -1918) põdes hemofiiliat ja ema oli tema kaudu kergesti mõjutatav. Seetõttu saavutas alates 1912. aastast õukonnas suure mõju usumees ja müstik Grigori Rasputin (1869-1916), kuni selleni välja, et tema ettekuulutuste ja sümpaatiate järgi hakati ametisse nimetama tähtsaid ametnikke ja sõjaväelasi.
Teistele õukondlastele, sh. keisri sugulastele, see loomulikult ei meeldinud. Nii keisri vend suurvürst Mihhail Aleksandrovitš (1878-1918) kui ka paljud teised lähisugulased hoiatasid Nikolaid , et keisrinna rahvus ja Rasputini liiga suureks kasvanud mõju ässitavad niigi ärritunud rahvast veelgi enam üles ja see lõpeb halvasti. Nikolai II ei kuulanud. Seetõttu otsustasid mõned aktiivsemad ja julgemad kõrgaadlikud, kelle sekka kuulus ka keisri onupoeg Dmitri Pavlovitš ( 1891 -1941), Rasputini tappa. Teoks sai see mõrv detsembri keskel 1916 ja oli keisrinnale ääretult šokeeriv.
Veebruarirevolutsioon: Paar kuud peale Rasputini surma puhkesid streigid , Venemaa liikus kiiresti kaose poole. Keiser oli seotud vägede ülemjuhataja ametiga (millega ta hakkama ei saanud), korralikku valitsust ei olnud. Veebruari lõpus (Lääne-Euroopa kalendri järgi märtsis) 1917 haarasid streigid kogu pealinna, mis sõja ajal oli ümber nimetatud Petrogradiks. Rahvas tuli tänavatele, nendega ühinesid ka mässu maha suruma saadetud sõdurid. Petrogradi sõitis ka keiser, lootes olukorda kontrolli alla saada, ent armeejuhid, ministrid ja 1911. aastast Riigiduuma esimehe ametis olnud Mihhail Rodzjanko ( 1859 -1924) keeldusid teda toetamast ja kesier loobus 2.(15.) märtsil 1917 troonist oma venna Mihhaili kasuks. Viimane, kellel samuti mingit toetust ei olnud, loobus troonist kohe peale seda. Võim läks Riigiduuma poolt moodustatud Ajutisele Valitsusele.
Ajutine Valitsus: Loodi Venemaa valitsemiseks keisrivõimu lõpu ja põhiseadusliku assamblee kokkutuleku vahelisel ajal. Sinna kaasati kõik tähtsamad sõja jätkamist pooldavad liberaalsed, tsentristlikud ja vasakparteid (kadetid, oktobristid, progressistid, esseerid ).
Peaminister vürst Georgi Lvov (1861-1925): mõõdukas liberaal , ametis juulini 1917
Välisminister Pavel Miljukov (1859-1943): liberaal, kadettide juht, ametis maini 1917
Sõja- ja laevastikuminister Aleksandr Gutškov ( 1862 -1936): oktobristide juht
Kaubandus-tööstusminister Aleksandr Konovalov (1875-1948): progressistide juht
Justiitsminister Aleksandr Kerenski (1881-1970): (parem)esseeride juht
Kokku oli valitsuses 10 liiget, sh Püha Sinodi juht.
Esimene suur kriis tabas Ajutist Valitsust aprilli keskel (mai alguses) 1917, kui avalikkuseni jõudis välisminister Miljukovi kiri Venemaa liitlastele . Kirjas lubas Miljukov, et Venemaa jätkab sõjategevust Saksamaa vastu kuni lõpuni. Sõjast tüdinenud rahvas kutsus see esile pahameeletormi ning Miljukov ja sõjaminister Gutškov lahkusid ametist. Valitsusse kaasati nüüd ka menševikud ja teised sotsialistid , välja jäid aga bolševikud. Kerenski sai sõjaministriks, parteitu liberaal ja senine rahandusminister Mihhail Tereštšenko ( 1886 -1956) nimetati välisministriks. Konovalov jätkas kaubandus-tööstusministrina, kadett Nikolai Nekrassov ( 1879 -1940) sai transpordiministriks. Üks esseeride tuntuimaid juhte Viktor Tšernov (1873-1952) sai põllumajandusministriks.
Teine suur kriis tabas Ajutist Valitsust juulis 1917, kui bolševikel õnnestus mässama ajada osa Petrogradi töölisi ja sõdureid. Mässu põhjustas suuresti ebaõnnestunud pealetung sõjas, milleks käsu andis Kerenski. Mäss suruti küll maha, ent vürst Lvov astus tagasi. Uue valitsuse moodustas Kerenski, kes ühtlasi jätkas ka sõjaministrina. Asepeaministriks ja rahandus -ministriks sai Nekrassov, kes selle nimel kadettide parteist välja astus. välis-ministrina jätkas Tereštšenko ja põllumajandusministrina Tšernov. Kerenski valitsus oli palju vasakpoolsem kui Lvovi oma.
Juulis toimunud pealetungi ebaõnnestumise tõttu vahetati sõjaväe ülemjuhataja kohal kindral Aleksei Brussilov ( 1853 -1926) välja kindral Lavr Kornilovi (1870-1918) vastu. Viimane asus augustis (septembris uue kalendri järgi) 1917 oma vägedega teele Petrogradi, üritades ilmselt seeläbi pealinnas tugevdada Ajutise Valitsuse võimu ja kord majja luua. Kerenski kuulutas selle aga mässuks ja vabastas Kornilovi sõjaväe ülemjuhataja ametist ( ehkki on kindel, et Kornilov ei plaaninud Kerenskit kukutada ja pole võimatu, et esialgu oli Kerenski ise käskinud oma võimu suurndamiseks väed Petrogradi tuua). Igatahes jooksid Kornilovi väed enamuses laiali ning endine ülemjuhataja ise vahistati. Ajutisele Valitsusele oli kogu afäär aga suureks löögiks, mis jättis rahvale mulje, et valitsusel puudub kontroll isegi iseenda armee üle. Muudatused toimusid seepeale ka valitsuse koosseisus . Uueks asepeaministriks tõusis Konovalov, Nekrassov ja Tšernov lahkusid.
25.-26. oktoobril (7.-8. novembril) 1917 viisid bolševikud edukalt läbi riigipöörde ja võtsid võimu Petrogradis enda kätte. Ajutine Valitsus saadeti laiali.
Nõukogud: Venemaal kehtis märtsist novembrini 1917 sisuliselt kaksikvõim, kus ühelt poolt otsustas riigiasjade üle Ajutine Valitsus, ent teiselt poolt oli väga suure mõjuvõimu omandanud tööliste ja sõdurite poolt valitud esindusorgan Petrogradi Nõukogu. Selliseid tööliste nõukogusid oli Venemaal loodud juba 1905. aastal, eesmärgiks võimu lihtrahvale lähemale tuua ja oma esindatust saada. Keisrivalitsus neid üldiselt tunnustada ei tahtnud ja näiteks Petrogradi Nõukogu juhtkond arreteeriti jaanuaris 1917. Terav opositsioon tsaari-valitsusele muutis nõukogud rahva hulgas 1917. aastal aga ülipopulaarseks.
Petrogradi Nõukogus domineerisid menševikud, selle juhiks oli alguses grusiin Nikolai Tšheidze (1864-1926) ja märtsi lõpust 1917 teine grusiin Irakli Tsereteli (1881- 1959 ). Menševike juhtimisel otsustati mais 1917 lubada nõukogu liikmetel kuuluda ka valitsusse, mis hakkas muutuma järjest vasakpoolsemaks. Seetõttu kujunes suvel 1917 kõige selgemini valitsuse vastu olevaks opositsiooniks bolševikud ja nende populaarsus hakkas kiiresti kasvama, samal ajal kui valitsuse reitingud langesid . Kornilovi „ülestõus“ tõi veelgi enam lihtrahvast bolševike poolele, kelles hakati nägema peamist jõudu vältimaks sõjaväelist diktatuuri. Ka Petrogradi Nõukogus läks võim bolševike kätte, oktoobris 1917 valiti selle esimeheks Lev Trotski (1879-1940).
Oktoobripööre
VSDTP: Vene Sotsiaaldemokraatlik Töölispartei (Росси́йская Социа́л-Демократи́ческая Рабо́чая Па́ртия) asutati 1898 . aastal Minskis, Valgevenes . Ideoloogiaks marksism , eesmärk revolutsioon . Üritati ühendada Venemaa marksiste üheks parteiks. Ürituse peamiseks rahasta- jaks olid juutidest sotsialistid (nende organisatsioon Yidisher Arbeter Bund oli tollasel Venemaal suuremaid ja mõjukamaid vasakpoolseid organisatsioone). Sellel esimesel kongressil Minskis valiti uue partei juhatus ( Keskkomitee ), mille koosseisu kuulusid kolm meest, igaüks ühe asutava grupi esindajana. Kuna peale kongressi pandi kõik delegaadid politsei poolt vangi, siis esialgu partei mingit rolli ei mänginud.
VSDTP eristas end selgelt esseeridest, kuigi tema liikmete hulgas oli mitmeid endisi tuntud narodniklasi – Georgi Plehhanov, Lev Deutsch (1855-1941), Vera Zasulich (1849-1919), Pavel Axelrod (1850-1928), jt. Taotleti Venemaa proletariaadi esindamist, töölistes nähti võimalust sotsialistlikku revolutsiooni teostada. Partei ajaleheks oli “Iskra”, mille toimetusse kuulusid 1903. aasta algul Plehhanov, Zasulich, Axelrod, Julius Martov (1873-1923), Vladimir Lenin (1870-1924), Dmitri Uljanov ( 1874 -1943) ja Aleksandr Potressov (1869-1934). Nemad olid seega ka partei ideoloogid.
Partei II kongress toimus Londonis, kus Lenini vaated lahknesid selgelt teiste parteijuhtide vaadetest ja partei sisuliselt lõhenes kaheks. Lenini pooldajad , keda oli parteis küll selge vähemus, kuid kes sel hetkel juhtusid olema enamuses, hakkasid end kutsuma bolševikeks. Lenini vastased parteis on ajalukku läinud kui menševikud.
Menševikud: Liidriks Martov, kelle kõrval olid tuntumad tegelased veel Plehhanov, Zasulich, Axelrod, Deutsch, Trotski, Potressov, Tsereteli, Fjodor Dan (1871-1947), Tšheidze, Moissei Uritski (1873-1918) jpt. Väga palju juute ja grusiine, kes olid haritud, ent Vene impeeriumis oma ühiskondliku positsiooniga rahulolematud.
Pooldasid koostööd liberaalidega, olid vastu kohesele revolutsioonile (Venemaa ei olnud nende arvates selleks valmis). Peale 1905. aasta revolutsiooni tegid paar aastat taas Leniniga koostööd, ent kuna menševike poolehoid kuulus üha enam reformidele ja vähem revolutsioonile, siis 1907 läksid nende teed taas lahku. 1917. aasta suvel läksid ka valitsusse. Menševike mitmed tuntud tegelased, nagu Trotski ja tema lähimaid mõttekaaslasi Adolf Joffe (1883-1927), liitusid 1917 bolševikega, kuna neile oli vastuvõtmatu partei parema tiiva (Tsereteli) koostöö Ajutise Valitsusega ning sõja jätkamine. Kuigi suve lõpuni 1917 olid menševikud võimul Petrogradi Nõukogus, langes nende populaarsus üha ja 1917. aasta lõpuks toetas neid vaid väike osa Venemaa elanikest. Kodusõja ajal pooldasid vasakpoolsed menševikud (Martov jt) Lenini valitsust, parempoolsed (Tsereteli) olid selle vastu. Menševike partei keelustati Venemaal 1921. aastal.
Bolševikud: Liidriks Lenin, kelle kõrval olid mõjukamad poliitikud Grigori Zinovjev (1883-1936), Lev Kamenev (1883-1936), Aleksandr Bogdanov (1873-1928), Anatoli Lunatšarski (1875-1933) jt. Lenin oli bolševike kindel liider, erinevalt Martovist menševike seas. Kindla tugeva juhi vajadu tulenes Lenini arusaamast, et ainult hästi distsiplineeritud ja tugeva liidri juhitud partei suudab revolutsiooni läbi viia.
Kevadel 1905 pidasid menševikud ja bolševikud eraldi oma kongressi, see muutis VSDTP lõhenemise ametlikuks. Kuid 1905. aasta revolutsiooni areng (Leninile tuli see täiesti ootamatu üllatusena ja bolševikud Venemaa sündmustest sisuliselt osa ei võtnud) sundis Lenini, Martovi ja menševikest eemalduma hakkava Trotski taas mõneks ajaks koostööle. 1906 Stockholmis toimus VSDTP IV kongress, kus menševikud ja bolševikud valisid taas ühise keskkomitee. Koostöö sai läbi V kongressil Londonis 1907. aastal.
1908. aastal üritas Bogdanov Leninilt bolševike juhi kohta üle võtta, ent ebaõnnestus. Bogdanovit toetasid Lunatšarski ja tollal juba maailmakuulus kirjanik Maksim Gorki (1868-1936), kes oli bolševike pooldaja . Lenin oli seisukohal, et bolševikud peaksid osalema Riigiduuma töös, Bogdanov ja Lunatšarski olid selle vastu.
1912 lõid bolševikud lõplikult menševikest lahku. Kaks aastat hiljem algas maailmasõda, bolševikud kritiseerisid seda aktiivselt. Samal 1914. aastal aga paljastati üks Lenini kaas-võitlejaid ja Riigiduuma bolševikust liige Roman Malinovski (1876-1918) ohranka agendina. Parteile oli see suur löök.
Palju tähelepanu on ajaloolaste poolt saanud bolševike rahastamist puudutav küsimus. Partei vajab tegutsemiseks raha, ilma selleta ei ole võimalik välja anda oma ajalehte ega levitada lendlehti. Samuti vajab partei elukutselisi poliitikuid , kes saaksid kogu oma aja pühendada ainult parteiasjadele, selleks on vaja tagada neile sissetulek. Bolševike rahastamises tuuakse tavaliselt välja kolm allikat:
1) rikkad idealistid, kes uskusid, et bolševikud tõesti loovad võimule tulles uue paradiisi , tuntuim neist oli “Iskra” rahastaja Savva Morozov (1862-1905).
2) röövimised, sh pangaröövid ja väljapressimised Kaukaaasias Jossif “ Stalin ” Džugašvili (1878-1953) juhtimisel. Tuntuim neist oli juulis 1907 toimunud pangarööv, mis väidetavalt tõi bolševikele sisse veerand miljonit rubla (tollal tohutu summa).
3) I maailmasõja ajal said bolševikud väidetavalt raha Saksa valitsuselt. Sakslaste eesmärk oli õõnestada Venemaa valitsuse kandepinda ja seega toetati neid, kes võisid streike jms korraldada. See nõrgestas Venemaad ja oli seega sakslastele kasulik. Lenini ja sakslaste vahendajaks olevat olnud teiste seas ka eestlane Aleksander Kesküla (1882-1963).
Veebruarirevolutsiooni järel aitasid sakslased Leninil Venemaale jõuda, lootes, et tema tulek suurendab seal segadusi ja vastuolusid. Lenin asuski jäika opositsiooni ja kuulutas avalikult, et bolševike eesmärk on sõda lõpetada ning Ajutine Valitsus kukutada. Kerenski võimuletuleku järel juulis 1917 mitmed bolševike juhid arreteeriti ja Lenin põgenes Soome, kust naases peale Kornilovi “ülestõusu” läbikukkumist. Siis oli juba selge, et Kerenski valitsus on nii nõrk, et riigipööre võiks õnnestuda.
Oktoobripööre: Oktoobris 1917 teavitas Lenin oma kaasvõitlejaid bolševike partei juhatuses, et tema arust on aeg küps võimu haaramiseks. Keskkomitee liikmetest olid sellele plaanile vastu ainult kaks – Kamenev ja Zinovjev. Bolševikud võisid arvestada ka Petrogradi Nõukogu ja selle populaarseima liikme Trotski poolehoiuga. Oktoobri lõpus (või 5. novembril uue kalendri järgi) toimuski edukas riigipööre Tallinnas ja kaks päeva hiljem ka Petrogradis. Valitsuse residentsiks oli tollal Talvepalee, mille vallutamine on kujunenud bolševike võimuletuleku sümboliks. Vana lahingulaev “Авро́ра" andis märguande, rünnakut juhtis bolševik Vladimir Antonov-Ovsejenko (1883-1939). Verd ei valatud, palee oli kehvasti kaitstud ja võeti kohe ära. Kerenski sai põgenema.
Bolševikud ja neid toetanud vasakesseerid seadis ametisse uue valitsuse (Rahvakomissaride Nõukogu), mille esimeheks sai Lenin. Välisasjade rahvakomissariks sai Trotski, siseasjade rahvakomissariks Aleksei Rõkov (1881-1938). Stalinile anti rahvusasjad , üldse oli rahvakomissare kokku 15.
Pangad , vabrikud ja kirikuvarad riigistati, välisvõlgade tagasimaksmine lõpetati. Maata talupoegadele hakati maad jagama .
KODUSÕDA
Bolševike valitsus 1917-1922: Bolševikud tegid alguses kaolitsiooni vasakesseeridega, ülejäänud poliitilised parteid jäid opositsiooni. Novembris 1917, kohe bolševike võimuhaaramise järel, toimusid valimised loodavasse Põhiseaduslikku Assambleesse, mis pidi asuma välja töötama uut põhiseadust ja panema alust uuele demokraatlikule Vene riigile. Valimistel võitsid esseerid ja seetõttu ajasid bolševike sõdiurid selle assamblee esimesel koosolekul (5.-6.01.1918) laiali.
Kõige kiiremaloomuliseks ja tähtsamaks küsimuseks oli sõda. Bolševike eesmärk oli Venemaa väljatoomine maailmasõjast, esseerid ja menševikud pidasid seda riigireetmiseks. Rahuläbirääkimised Saksamaaga algasid detsembris 1917, bolševike delegatsiooni juhtis Lev Trotski, delegatsiooni koosseisus oli ka Trotski lähim mõttekaaslane Joffe. Läbirääkimiste venimine tõi kaasa sakslaste ülspealetungi idarindel, millega muu seas ka Eesti ja Läti läksid Saksamaa valdusse. See sundis bolševikke, kelle võim Venemaal nüüd ohtu sattus, kiiresti tingimustega nõustuma ja 3. märtsil 1918 kirjutati Brest -Litovski rahuleping alla. Vallutatud alad jäid Saksamaale, sh. ka Eesti, kus rahvuslased olid nädal varem kuulutanud välja iseseisvuse.
Protestiks rahu vastu lahkusid vasakesseerid valitsusest . Juulis 1918 tapsid esseerid Saksamaa saadiku Venemaal krahv Mirbach’i (1871-1918), lootes, et see sunnib Saksamaad uuesti bolševikele sõda kuulutama. Üks teine esseer, Fanni Kaplan (1890-1918) üritas 30.08.1918 Leninit maha lasta, paraku ebaõnnestunult. Küll sooritati samal päeval ka teine atentaat, kui üks kättemaksuhimuline noormees lasi maha endise bolševike partei keskkomitee liikme ja Petrogradi Tšekaa juhi Moissei Uritski. Need sündmused veensid bolševikke, et võim on ohus ja lahenduseks leiti olevat terrori (ajaloos tuntud kui punane terror ), millega oma poliitilised vastased hävitada.
Bolševike valitsust juhtis Lenin, kes oli vaieldamatu juht ka parteis. Tähtsuselt teine mees nii parteis kui valitsuses oli Trotski, kelle lähimad toetajad olid Nikolai Krestinski (1883-1938) ja Adolf Joffe. Üsna iseseisvad ja tuntud parteitegelased olid ka Zinovjev, Kamenev ja Nikolai Buhharin (1888-1938). Stalinit peeti Lenini pooldajaks.
Rahvakomissaride Nõukogu esimees 1917-1924 oli Lenin.
Sõja ja laevastiku rahvakomissar 1918-1925 oli Lev Trotski, kellele ühtlasi allus Punaarmee ja kes seega omas nii kodusõja ajal kui järel väga suurt võimu.
Välisasjade rahvakomissar 1918-1930 oli Georgi Tšitšerin (1872-1936).
Hariduse rahvakomissar 1917-1929 oli Anatoli Lunatšarski.
Rahanduse rahvakomissar 1918-1922 oli Nikolai Krestinski.
Seadusandlikuks võimuks oli Ülevenemaaline Kesktäitevkomitee, mille esimees oli ühtlasi ka bolševistliku Venemaa riigipea . 1917-1919 oli selleks esimeheks Lenini lähedane liitlane Jakov Sverdlov (1885-1918). Peale viimase ootamatut surma sai Kesktäitevkomitee esimeheks Mihhail Kalinin (1875-1946), Tallinnas töötanud ja eestlannaga abielus olev vana kommunist , kes hiljem kujunes Stalini tingimusteta pooldajaks. Erinevalt Sverdlovist ei mänginud Kalinin bolševike parteis kuigi suurt rolli.
Sisejulgeolek : Võimu kaitsmiseks ja opositsiooni likvideerimiseks loodi 20.12.1917 Erakorraline Komisjon ehk Tšekaa (ЧК - чрезвыча́йная коми́ссия), hilisema KGB eelkäija. Tšekaa ja seda 1922 asendanud GPU juht oli 1917-1926 poolakas Felix Dzeržinski ( 1877 -1926). Tšekaa hakkas läbi viima arreteerimisi ja hukkamisi, kodusõja lõpus ulatus tšekistide poolt tapetud inimeste arv kümnetesse tuhandetesse.
Ilmselt enim kajastamist on leidnud viimase keisri Nikolai II ja tema perekonna (naine, neli tütart ja poeg) hukkamine bolševike poolt 17.07.1918 Jekaterinburgis. Tsarevitš Aleksei oli mahalaskmise ajal alles 13-aastane.
Partei juhtimine ja roll 1917-1922: Parteid juhtis Keskkomitee, mille sees alates 1919. aasta märtsist eksisteeris veel omaette juhatus poliitbüroo (selle ametlik eesmärk oli tegeleda jooksvate poliitiliste küsimustega Keskkomitee istungite vahepeal ). Lisaks poliitbüroole moodustati veel orgbüroo tegelemaks organisatsiooniliste ja kaadriküsimustega (1952 läksid orgbüroo ülesanded sekretariaadile, büroo ise kaotati). Administratiivküsimustega tegeles partei sekretariaat, mis loodi augustis 1917.
Enne märtsi 1919 oli juhtiv roll seega Keskkomitee käes, sinna kuulusid Lenin, Trotski, Zinovjev, Buhharin, Sverdlov (ühtlasi KK sekretär), Stalin , Dzeržinski, Krestinski, Fjodor Artjom (1883-1921), Grigori Sokolnikov (1888-1939), Ivar Smilga (1892-1938), Mihhail Vladimirski (1874-1951), Jelena Stasova (1873-1966; ühtlasi KK sekretär), Mihhail Laševitš (1884-1928) ja Otto Schmidt (1891-1956). Lisaks liikmetele oli kombeks valida ka kandidaatliikmeid, seda hiljem ka poliitbüroosse.
Märtsis 1919 valitud poliitbüroosse kuulusid Lenin, Trotski, Stalin, Kamenev ja Krestinski, liikmekandidaadina lisaks Zinovjev, Buhharin ja Kalinin. Märtsis 1921 kaotas Krestinski oma koha poliitbüroos, tema asemel sai täisliikmeks Zinovjev, kandidaatliikmeks aga Vjatšeslav Molotov (1890-1986). Samal ajal oli Lenini ja Trotski vahel tekkinud vastuolu peamiselt ametiühingute rolli küsimuses ja muutused poliitibüroos tulenesid suuresti asjaolust, et Lenini tahe jäi peale. Krestinski ja teised Trotski pooldajad eemaldati ka sekretariaadist, kuhu pandi Molotov koos veel kahe Lenini pooldajaga. Trotski ise jäi sellegipoolest partei teiseks meheks nii mõjuvõimu tõttu sõjaväes kui populaarsuse tõttu rahva hulgas. Suuresti Lenini ja Trotski konkurentsi tõttu tõusis võimuladvikus Stalin, kes Trotskiga läbi ei saanud ja keda Lenin seetõttu usaldada võis.
Ametlikult oli bolševike partei revolutsiooni juhtiv jõud ja sellena omas siis ka juhtivat rolli kogu riigi elus. Reaalselt oli võim väikese grupi juhtbolševike käes, neist omakorda olulisim oli valitsust juhtiv Lenin.
Sõjavägi: Kuivõrd bolševike valitsus vastandas end sisuliselt kõigile teistele poliitilistele jõududele ega omanud seejuures ka absoluutset toetust rahva seas, siis tuli neil võimulpüsimiseks tagada endi kaitse. Sisejulgeoleku tagamiseks loodi Tšekaa, ent sõjaks (esialgu sakslaste, seejärel endise tsaariarmee ohvitseride ja nende välisliitlaste vastu, samuti Venemaast lahkulöönud piirkondade tagasivallutamiseks) loodi jaanuaris 1918 oma sõjavägi, mida töölisklassile sobivalt hakati kutsuma Punaarmeeks.
Bolševike valitsus määras sõjaväe ülemjuhatajaks Nikolai Krõlenko (1885-1938), laevastikku pandi juhtima üks Talvepealee vallutajaid Pavel Dõbenko (1889-1938). Sõjalist tausta neil ei olnud ja kiiresti sai selgeks, et üksnes revolutsionääri taustast ei piisa, vaja oli kogenud ja asjatundlikke ohvitsere. Seetõttu tegid Punaarmees karjääri paljud tsaariaegsed ohvitserid . Armee juhtimiseks loodi Revolutsiooniline Sõjanõukogu, mille juhiks sai Trotski. Punaarmee ülemjuhatajaks nimetati septembris 1918 endine tsaariarmee polkovnik lätlane Jukums Vācietis (1873-1938), juulis 1919 sai ülejuhatajaks teine endine polkovnik Sergei Kamenev (1881-1936), kes jäi sellele kohale kuni 1924. aastani.
Väga tunnustatud armeejuhid olid veel Mihhail Frunze (1885-1925), Mihhail Tuhhatševski (1893-1937), Aleksandr Jegorov (1883-1939), Vassili Blücher (1889-1938), Iona Jakir (1896-1937). Väga edukat karjääri tegid aga Stalini ustavad poolehoidjad Kliment Vorošilov (1881-1969) ja Semjon Budjonnõi (1883-1973), kes kumbki oma sõjaliste saavutuste poolest silma ei paistnud.
Valgete juhid: Bolševike vastu sõdivate armeede juhid olid enamasti monarhistlikult meelestatud endise tsaariarmee ohvitserid ja tsaaririigi äärealade rahvuslased. Esimesed tahtsid monarhistliku Venemaa taastamist, teised oma kodumaa iseseisvumist. Seetõttu koostöö erinevate bolševike vastaste vahel oli thti üsna vaevaline või puudus täiesti.
Kindralleitnant Pjotr Krasnov (1869-1947) oli üks esimesi bolševike vastu väljaastujaid. Järgnesid ratsaväekindral Aleksei Kaledin (1861-1918), kindralleitnant Grigori Semjonov (1890-1946), kindral Mihhail Aleksejev (1857-1918), kindral Kornilov, kindralleitnant Aleksandr Dutov (1879-1921), kindralleitnant Anton Denikin (1872-1947), admiral Aleksandr Koltšak (1874-1920), kindral Nikolai Judenitš (1862-1933), kindral Pjotr Wrangel (1878-1928), parun Roman von Ungern - Sternberg (1886-1921), jpt. Väga suur osa neist olid kasakad.
Ukraina oli peamine sõjaväli, kus põrkusid nii erinevad maailmavaated kui majandushuvid. Punaarmee ja valgekaartlaste kõrval tegutsesid seal kohalikud rahvuslased (Roheline armee) ja anarhistid (Must armee). Sageli ei olnud võimalik küll aru saada, kes olid mingi idee pärast sõdimas ja kes lihtsalt röövlid. Anarhistidest ja rahvuslastest tuntuim oli Nestor Mahno (1888-1934). Ukraina kõrval sõdisid oma iseseisvuse pärast ka eestlased, lätlased, poolakad, kaukaaslased ja teised rahvad tsaari-Venemaa äärealadelt.
Kodusõja käik: Konflikt algas kohe peale bolševike riigipööret. Põgenema pääsenud Ajutise Valitsuse juht Kerenski üritas koos Krasnoviga bolševikke kukutada, ent ebaõnnestunult. Lõunas asusid kasakad toetama Ajutist Valitsust. Endised tsaariarmee ohvitserid hakkasid värbama vabatahtlikke. Bolševikud vallutasid aga jaanuaris 1918 Kiievi, veebruaris Rostovi ning tegid märtsis sakslastega rahu. Esialgu tundus, et bolševikud ongi võitnud (Kaledin lasi end maha, olles kaotuses kindel, Kornilov sai aprillis surma), ent Antanti sekkumine ja Bresti rahu ebapopulaarsus enamuse mittebolševike seas võimaldasid uute kampaaniate alustamist.
Kaukaasias võeti võim bolševistlikult Bakuu kommuunilt (26 komissari lasti hiljem maha). Teine tagasilöök tabas bolševikke seoses Tšehhoslovakkia Leegioniga, mis oli moodustatud sõja ajal peamiselt tšehhidest, kes soovisid oma maad Austria-Ungari keisririigist iseseisvaks muuta. Tšehhoslovakkia Leegioni eesmärk oli seega sõja jätkumine kuni Austria-Ungari ja Saksamaa lüüasaamiseni. Bolševike valitsus pakkus võimule tulles neile varianti , et tšehhid saavad lahkuda läbi Siberi ja Vladivostoki Venemaalt ning minna Prantsusmaale, kus nad saaksid austerlaste vastu edasi sõdida. Peale Bresti rahu tuli bolševikel aga leegion desarmeerida, see tšehhidele ei meeldinud ning nad võtsid relvad hoopis neile järele saadetud boolševikelt. Seejärel langes tšehhide kätte sisuliselt kogu Siber Uuralite ja Vladivostoki vahel, veidi aega peale tsaaripere tapmist bolševike poolt vallutasid tšehhid ka Jekaterinburgi. Kuigi Trotski juhitud uus Punaarmee suutis Leegionit ida poole tõrjuda, jäi see ometigi üheks suuremaks ohuks bolševike valitsusele. Peale I maailmasõja lõppu novembris 1918 ei olnud neil enam ka põhjust Prantsusmaale austerlaste vastu sõdima minna, nii et Antantil puudus motivatsioon neid aidata. Lõpuks lahkusid tsehhid Vladivostokist alles 1920. aastal.
Septembris 1918 kohtusid bolševikevastased valitsused Ufaas ja otsustasid moodustada üüe Ajutise Valitsuse, mis hakkas resideeruma Omskis. Mõni nädal hiljem haaras Siberis aga tegeliku võimu admiral Koltšak, kes kuulutas end diktaatoriks. Lõuna-Venemaal oli peale Aleksejevi surma saanud ülemjuhatajaks Denikin. Ukrainas tegutses Mahno, samuti oli seal palju väiksemaid jõuke. Rahvuslased Simon Petljura (1879-1926) juhtimisel üritasid luua oma riiki. Eesti alal moodustas Judenitš Loodearmee , mis Eesti valitsusega koostöös 1919 Petrogradi ähvardas.
Sügisel 1919 sai Koltšak Siberis lüüa (hukati veebruaris 1920) ning Judenitš löödi tagasi Petrogradi alt. Sügisel 1920 sai lõunas lüüa ka Wrangel. Samal ajal (1919-1921) pidas bolševistlik Venemaa sõda Poolaga, kus esialgne edu muutus augustis 1920 kaotuseks (“ime Visla ääres”) ja poolakad jäid iseseisvaks. Bolševikud olid sunnitud loobuma ka Balti riikidest. Ent Ukraina jäi Venemaa koosseisu, Mahno põgenes sügisel 1920. Augustis 1921 sai Punaarmee võidu isehakanud Mongoolia diktaatori Roman von Ungern-Sternbergi üle. Oktoobris 1922 vallutati Vladivostok. Viimase valgekaartlasena alistus juunis 1923 endine Koltšaki ohvitser Anatoli Pepeljajev (1891-1938).
Sõjakommunism ja terror: Massilisi hukkamisi, arreteerimisi ja rüüstamist harrastasid kõik armeed , nii valged kui punased kui mustad. Mahno oli oma vägivaldsuse ja röövimise poolest veel eriti tuntud, samuti oli julmadeks valitsejateks Koltšak ning tolle järglased Semjonov ja Ungern-Sternberg. Revolutsiooni nimel ei kõhelnud ka Trotski läbi viimast inimeste massilisi hukkamisi ja teisi inimõiguste rikkumisi (üks selle tagajärgi oli Kroonlinna madruste ülestõus bolševike valitsuse vastu märtsis 1921, mis veriselt maha suruti). Kokku kaotas kodusõja käigus oma elu umbes 15 miljonit inimest.
Bolševike majanduspoliitikaks kodusõja ajal oli sõjakommunism. See kujutas endast talupoegade saagi rekvireerimist, majanduse tsentraliseerituid juhtimist, eraettevõtluse keelamist, sunnitööle sarnanevat töödistsipliini jms. See koos sõjaga laastas täielikult Venemaa majanduse ning tõi kaasa üldise vaesuse.
NEP
1921-1929
Uus majanduspoliitika (Новая экономическая политика) sai partei ideoloogiaks majanduse osas alates 10. kongressist märtsis 1921. Olulisemate muutustena võimaldas see taas talupojal oma toodangut turul müüa (ehkki riik võttis enne ära oma maksu) ning lubati taas tegeleda väikeettevõtlusega. Samuti asuti taastama riigi rahandust, kodusõja ajal oli raha muutunud väärtusetuks ning kaupasid vahetati pigem teiste kaupade vastu.
Lenini haigusaeg 1922-1923: Bolševike partei 10. kongressil märtsis 1921 tugevdas Lenin oma positsioone, Trotski nõrgenes. Parteis toimus esimene suurem „puhastus“, välja visati tuhandeid liikmeid, keda kahtlustati liikmeksastumises isikliku kasu eesmärgil.
Partei 11. kongressil märtsis-aprillis 1922 laiendati poliitbürood, kuhu hakkasid kuuluma ka Lenini asetäitja valitsuses Aleksei Rõkov ja ametiühingujuht Mihhail Tomski (1880-1936). Stalin nimetati partei peasekretäriks (varem sellist ametikohta ei olnud), tema kõrval olid partei sekretärid veel Molotov ja Valerian Kuibõšev (1888-1935). Detsembris 1922 kogunenud Venemaa, Ukraina, Valgevene ja Taga-Kaukaasia esindajad allkirjastasid Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu ( NSVL ) asutamisakti. Leninist sai seega NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimees. Lisaks oli igal liiduvabariigil oma valitsus ja oma kommunistlik partei koos oma juhtkonnaga. Reaalselt oli võim Moskva käes.
Mais 1922 sai Lenin rabanduse. Suvel ta enam-vähem taastus, kuid detsembris 1922 tabas teda teine rabandus, mis jättis ta osaliselt halvatuks. See jättis Lenini sisuliselt riigi valitsemisest kõrvale, tema töövõime vähenes märgatavalt ja ta ei saanud enam parteis toimuvat kontrollida. Märtsis 1923 tabas Leninit kolmas rabandus, mis jättis ta voodihalvatuks ja peaaegu kõnevõimetuks.
Aprillis 1923 peeti bolševike partei 12. kongress, mille üks põhiteemasid oli Gruusia roll NSV Liidus. Stalin ja ta tollane lähim grusiinist liitlane Sergo Ordžonikidze (1886-1937) kritiseerisid ägedalt Gruusia nn. rahvuskommunistide soovi vähendada Moskva mõju Tbilisi asjade üle. Küsimus Gruusia staatusest oli üleval olnud juba 1922. aastast ja lõppes Stalini-Ordžonikidze võiduga (Moskva jäi domineerima liideuvabariikide siseasjade üle).
Poliitbüroo koosseisus 1923. aastal muudatusi ei toimunud. Kuibõševi asemel sai sekretäriks lätlane Jānis Rudzutaks (1887-1938), keda Lenin olevat soovitanud korra ka Stalini asemel partei peasekretäriks (oma nn. testamendis on Lenin pidanud Stalinit liiga brutaalseks ja läbi peasekretäri positsiooni liiga suurt võimu taotlevaks meheks).
Lenini haigus tõi kaasa Stalini, Kamenevi ja Zinovjevi liidu Trotski vastu, eesmärgiga vältida viimase tõusmist partei ja seega kogu NSV Liidu juhiks. Samal ajal Lenini suhted Staliniga halvenesid järsult. Stalin partei peasekretärina oli koondanud enda kätte võimu otsustada kohalike parteiorganisatsioonide juhtide sobivuse üle ja seega ka mõjutada parteikongressile saadetavate delegaatide valikuid . Stalini-Kamenevi-Zinovjevi liit võimaldas neil tasapisi tõrjuda juhtivatelt kohtadelt Trotski pooldajaid , näiteks vabastati juulis 1923 Ukraina Rahvakomissaride Nõukogu esimehe kohalt Trotski sõber Kristian Rakovski (1873-1941). Trotski liitlaste hulka kuulusid tuntumatest parteitegelastest veel Nikolai Krestinski, Adolf Joffe, Ivar Smilga, Karl Radek (1885-1939), Jevgeni Preobraženski (1886-1937) jt.
Stalini kujunemine NSVLi ainujuhiks 1924-1929: Lenin suri 21.01.1924 ja Rahvakomissaride Nõukogu esimeheks nimetati Rõkov, keda peeti Buhharini ja Tomski liitlaseks ning seeläbi ka Stalini-Kamenevi-Zinovjevi poolehoidjaks. Trotski jätkas armee ja laevastiku rahvakomissarina.
Mais 1924 toimus partei 13. kongress. Uude poliitbüroosse valiti Lenini asemele Buhharin, teised liikmed jäid samaks. Liikmekandidaatideks valiti Molotov, Rudzutaks, Kalinin, Frunze, NKVD juht Dzeržinski ja rahanduse rahvakomissar Sokolnikov. Sekretariaati hakkasid peale Stalini ja Molotovi kuuluma Andrei Andrejev ( 1895 - 1971 ), Lazar Kaganovitš (1893-1991) ja Nikolai Uglanov (1886-1937).
Trotski oli pideva kriitika tõttu sunnitud jaanuaris 1925 lahkuma nii rahvakomissari kui Revolutsioonilise Sõjanõukogu esimehe ametikohalt. Seejärel aga pööras Stalin kriitikatule Kamenevi ja Zinovjevi suunas, saades selleks toetust Buhharinilt, Rõkovilt ja Tomskilt. Trotski esialgu jäi neutraalseks, 1926 kujunesid tema pooldajad Kamenevi ja Zinovjeviga aga liitlasteks. Stalini poolt kontrollitud parteis neil edulootust siiski ei olnud.
Trotski järeltulijaks Revolutsioonilise Sõjanõukogu esimehe ja rahvakomissari kohal sai 1925 Zinovjevi ja Kamenevi liitlane Frunze, kes aga suri sama aasta oktoobris. Seejärel õnnestus Stalinil sellele kohale panna oma lähedane liitlane Vorošilov ja seeläbi oma mõjuvõimu riigis veelgi suurendada.
Detsembris 1925 toimunud bolševike partei 14. kongressi järel valitud poliitibüroosse kuulusid Stalin, Buhharin, Zinovjev, Trotski, Rõkov, Tomski, Molotov, Kalinin ja Vorošilov, lisaks kandidaatliikmetena veel Kamenev, Dzeržinski, Rudzutaks, Uglanov ja Grigori Petrovski (1878-1958). Ehk siis poliitbüroo liikmete arv oli kasvanud nüüd juba 9 inimeseni. Sekretariaadis domineerisid jätkuvalt Stalin, Molotov ja Uglanov.
Juulis 1926 suri Dzeržinski, mis jättis vabaks veel ühe võtmetähtsusega ametikoha. Selle päris tema asetäitja Vjatšeslav Menžinski (1874-1934), kellel ei olnud poliitilisi ambitsioone ja kes seetõttu Stalinile hästi sobis. NKVD jaoks oli eelnev aasta (1925) olnud väga edukas, tabati ja lasti maha endine esseeride terrorist Boriss Savinkov ning üks legendaarsemaid spioone 20. sajandi ajaloos Sidney Reilly (1874-1925).
1926. aasta jooksul eemaldati poliitbüroost Zinovjev, Kamenev ja Trotski. Nende asemel tõusid partei tippjuhtide sekka uued mehed Sergei Kirov (1886-1934) ja Anastass Mikojan (1895-1978), mõlemad Stalinile ustavad bürokraadid. Zinovjev kaotas ka oma koha Kominterni juhina , tema asemele pandi Buhharin.
Oktoobris 1927 heideti Trotski ja Zinovjev välja partei keskkomiteest ja novembris parteist. Joffe sooritas sellest kuuldes enesetapu. Detsembris 1927 toimunud partei 15. kongressil heideti välja ka Kamenev, Radek jt. Stalini oponendid.
Poliitbüroo detsember 1927: Stalin, Buhharin, Rõkov, Tomski, Molotov, Vorošilov, Kalinin, Rudzutaks, Kuibõšev. Liikmekandidaadid Andrejev, Kirov, Mikojan, Kaganovitš, Uglanov, Petrovski, Vlas Tšubar (1891-1939) ja Stanislav Kossior (1889-1939).
Edaspidi tuli Stalinil asuda kõrvaldama viimaseid iseseisvaid poliitbüroo liikmeid ja nii kaotas novembris oma koha Buhharin.
Majandus: Nep aitas Venemaal kodusõja probleemidest toibuda, 1928. aastaks jõudis tööstuses ja põllumajanduses tootmine I maailmasõja eelsele tasemele . Samal ajal aga kasvas tööpuudus, suurenesid taas klassivahed (eelkõige spekulandid rikastusid) ning teekis suur vahe tööstuskaupade ja põllumajandustoodete hindade vahel (tööstustoodang, mida oli vähe, oli väga kallis). Lisaks pidas suur osa bolševikke nepi marksismi -leninismiga vastuolud olevaks ja äärmisel juhul vaid ajutiseks abinõuks.
Nepi peamine pooldaja oli Buhharin, kes kuni Trotski, Zinovjevi ja Kamenevi languseni suutis oma majandusalaseid teooriaid ka edukalt ellu viia. Kuid niipea, kui Stalin oli riigis oma võimu kindlustanud, asuti muutma ka majanduspoliitikat. 1928 algas kollektiviseerimine , mis pidi ühendama senised talud suurteks kollektiivseteks majanditeks (kolhoosid - коллекти́вное хозя́йство) ja seeläbi siis suurendada teravilja tootmist ning vältida toiduainete sattumist spekulantide kätte. Ühtlasi alustati viisaastakuplaanidega, NSV Liidus algas plaanimajanduse ajastu. Nepile tähendas see lõppu, spekulantidelke samuti. Asuti välja suretama eraettevõtlust ning pandi põhirõhk rasketööstuse arendamisele. Kuigi tööstuse (sõja- ja rasketööstus) osas saavutati tubli edasiminek , tähendas kollektiviseerimine üht ajaloo suurimat näljahäda Ukrainas ning ka kergetööstuse arengus jäi NSV Liit läänest üha rohkem maha. Ei olnud süüa ega tarbekaupu, selle asemel toodeti elektrit, sütt ja terast.
Välispoliitika: Kodusõja aastatel oli bolševike jaoks eluliselt tähtis nende valitsuse püsimajäämine, lisaks usuti peatsesse maailmarevolutsioon i algusse. Märtsis 1919 asutati Moskvas Kolmas Internatsionaal (Komintern), mille peamine eesmärk oli kaasa aidata ülemaailmse proletaarse revolutsiooni algusele. Läbi Kominterni üritas bolševike valitsus ka erinevates riikides kommuniste võimule saada, sh 1924 Eestis, ent ebaõnnestunult.
1924 tulid Stalin ja Buhharin välja uue teooriaga, mis nägi ette sotsialismi ehitamist ühel maal. Trotski ja Kominterni tollane juht Zinovjev olid selle teooria suhtes väga kriitilised . Stalini võimu kindlustumisel kujunes see aga NSV Liidu ametlikuks välispoliitiliseks ideoloogiaks.
Peale ebaõnnestunud sõda Poolaga ning kommunistliku revolutsiooni läbikukkumist Saksamaal oli NSV Liit rahvusvahelises poliitikas selgelt isolatsioonis. Seetõttu hakati looma suhteid teiste isolatsioonis olevate riikidega, kellena eelkõige tuli arvesse I maailmasõja kaotanud Saksamaa. 1922 sõlmitigi Weimari vabariigiga Rapallo leping, mis tõi kaasa sõjalise ja majandusliku koostöö. Saksa ohvitsere hakati salaja NSV Liidus koolitama, Versailles ’ rahuga olid Saksamaale pandud karmid piirangud armee osas. Väljaspool Euroopat üritasid bolševikud viia läbi proletaarset revolutsiooni Hiinas, ent esialgu ebaõnnestunult. NSV Liit jäi välja ka Rahvasteliidust.
NSV LIIT 1930-1939
Sisepoliitika : Stalinist oli kujunenud NSV Liidu absoluutne valitseja, kelle kontrolli all oli kogu riigi kõrgem juhtkond. Juba 1920.-te lõpus oli alanud Stalini isikukultus , kus teda kujutati kui revolutsiooni esimest meest ning NSV Liidu tegelikku rajajat Lenini kõrval. Massimeedias propageeriti Stalini ettenägelikkust, juhioskusi ja tarkust.
Juunis-juulis 1930 toimus partei 16. kongress. Selle järel valitud poliitbüroosse ei kuulnud enam Tomski, sama aasta lõpus heideti välja ka Rõkov. Rõkovi asemel uueks Rahvakomissaride Nõukogu esimeheks pandi Molotov, uueks välisasjade rahvakomissariks sai Maksim Litvinov (1876-1951). Majanduse juhtimisel väga mõjukaks institutsiooniks kujunes Riiklik Plaanikomisjon (Gosplan), mida 1930 asus juhtima Kuibõšev. 1931 sai justiitsasjade rahvakomissariks ja peaprokuröriks kunagine armeejuht Krõlenko. NKVD etteptsa jäi Menžinski, kes aga oli üsna kehav tervisega . Reaalseks sisejulgeolekujuhiks kujunes Menžinski asetäitja Genrihh Jagoda (1891-1938).
1.12.1934 mõrvati segastel asjaoludel Leningradi parteijuht Kirov, keda peeti üheks võimalikuks Stalini mantlipärijaks. On kahtlustatud, et korraldus selleks tuli Stalinilt endalt eesmärgiga leida ajendit ebasobivate parteiliikmete kõrvaldamiseks. Järgnes nn. suur puhastus, kus parteist visati välja ja hukati sadu tuhandeid inimesi.
Stalini lähikond jäi üldjoontes siiski samaks läbi 1930.-te. Poliitbüroos säilitasid oma koha Molotov, Kaganovitš, Kalinin, Vorošilov, Andrejev ja Mikojan. Kuibõšev suri 1935 südame-rabandusse, Ordžonikidze lasi end 1937 maha. Rudzutaks, Kossior ja Tšubar hukati 1938-1939. Küll puhastas Stalin NKVD juhtkonda. Peale Menžinski surma NKVD juhiks tõusnud Jagoda võeti ametist maha septembris 1936, anti seejärel kohtu alla ja hukati märtsis 1938. Jagoda järglane, sadistist Nikolai Ježov1 (1895-1940), oli NKVD eesotsas kuni novembrini 1938 ja järgis seejärel oma eelkäija saatust.
NSV Liidu juhtkonda tõusid 1930.-te teisel poolel Kirovi järglane Leningradi parteijuhi kohal Andrei Ždanov (1896-1948) ja Moskva parteijuhiks saanud Nikita Hruštšov (1894-1971). Peale Ježovi kukkumist tõusis NKVD etteotsa senine Gruusia KP sekretär Lavrenti Beria (1899-1953), kellest kujunes üks Stalini lähimaid kaastöölisi.
Suure puhastuse ajal tõusis esile Andrei Võšinski (1883-1954), kes oli süüdistajaks mitmel näidisprotsessil ja ühtlasi üks puhastuse peamisi ideolooge.
Näljahäda Ukrainas (golodomor): Kolhooside loomine ja tööstuse eelisarendamine andsid esimesel viisaastakul põllumajandusele tugeva löögi, mis tõi kaasa talupoegade sissetuleku järsu languse. Selle asemel, et tekitatud probleeme lahendada, rakendas Stalini valitsus kolhooside loomise kiirendamiseks ja Ukraina rahvuslaste hävitamiseks meetmeid, mis tõid kaasa ühe suurima näljahäda inimkonna ajaloos.
Jõukamad ja töökamad talupojad nimetati ametliku ideoloogia kohaselt kulakuteks ning kulakud kui töölisklassi vaenlased kuulusid hävitamisele. Iseseisvamad ja ettevõtlikumad neid hukati või küüditati, passiivsemad sunniti astuma kolhoosidesse. Valitsuse poolt loodud toitlustussalgad korjasid talupoegadelt kokku „ülearused“ toitained . 1933 rakendati uus passisüsteem, mistõttu passi mitte saanud talupojad ei saanud oma kodukohast ka lahkuda ( piire ja linnasid valvati), nii et neil jäi üle vaid oma kodukohas nälga surra.
Kokku on ohvreid arvutatud 3-10 miljonit. Kolhooside loomine ja rahvusluse hävitamine oli edukas. Tänapäeval peetakse seda aga genotsiidiks .
Suur puhastus: Venemaa oli oma range karistuspoliitika, valitsusepoolse tugeva kontrolli ja kodanikuühiskonna puudumise tõttu tuntud juba tsaariajal. Küüditamised (eelkõige Siberisse) ja sunnitöölaagrid olid olemas juba ammu enne bolševike võimuletulekut. Kuid bolševikud muutsid need karistusviisid massiliseks.
Bolševikud võtsid võimule tulles tsaariaegsed sunnitöölaagrid ja vanglad üle, täiustasid neid ning ehitasid uusi. Laagrite paremaks haldamiseks koondati nad ühtse juhtimise alla, siit tuleneb ka üldnimetus Gulag (Главное Управление Лагерей – Laagrite Peavalitsus). Gulag allus NKVD juhtimisele.
Kirovi tapmist 1934 kasutas Stalin massiliste repressioonide alustamiseks. Kui juba varemgi oli toimunud mitmeid suuri kohtuprotsesse, kus püüti siduda erinevaid poliitilisi ja majandusalaseid süüditusi, mis moodustasid seeläbi ulatuslikke vandenõusid, siis nüüd muutus selliste protsesside korraldamine tavaliseks. Otsiti isikuid, keda süüdistada parte ja NSV Liidu reetmises, ja pandi neid piinamise abil tunnistama oma liitlasteks teisi isikuid. Teatava hulga süüaluste kokkusaamise järel lasti nad maha ja asuti ette valmistama uut protsessi uute isikutega. Niiviisi hukati augustis 1936 Zinovjev ja Kamenev, kes olid esimese Moskva näidisprotsessi peategelased. 1937 korraldati protsess kõrgemate sõjaväelaste üle, neist hukati teiste seas Tuhhatševski ja Jakir. Märtsis 1938 hukati Buhharin, Rõkov, Krestinski, Jagoda ja mitu nende kaaskohtualust. Ja nii üha edasi, vanad bolševikest revolutsionäärid ja paljud uued lasti maha või surid laagrites. Ka isikud, kes nende üle kohut mõistsid, ei pääsenud alati. Teiste seas lasti juulis 1938 maha ka üks varasemate näidisprotsesside korraldajaid endine justiitsasjade rahvakomissar Krõlenko. Nagu mainitud , siis ei säästetud ka NKVD juhte, nii Jagoda kui Ježov hukati.
Repressioonid ei puudutanud ainult poliitikuid ja sõjaväelasi. Hävitati ka teadlasi, kirjanikke, majandustegelasi – puhastus käis igas valdkonnas. Hukati sadu tuhandeid inimesi, laagritesse saadeti miljoneid . Kõik see tekitas hirmu, samuti kujunes arusaam, et NKVD on kõigest informeeritud ja igasugune vastuhakk saab karistatud.
Majandus: Esimene viisaastaplaan oli oma eesmärke (rasketööstus ja kollektiviseerimine) arvestades edukas, kuigi tõi kaasa miljoneid inimohvreid ja ei parandanud elukvaliteeti. Teine viisaastaplaan (1933-1937) seadis samuti eesmärgiks rasketööstuse eelisarendamise, väga kiiresti kasvas relvatööstus. Samas inimeste elujärg ka ei paranenud. Aastaks 1936 oli ca 90% põllumajandusest kollektiviseeritud, kuid see majandusharu jäi aastateks kiratsema ning toiduaineid oli alatihti puudu.
Stalin ja tema lähikond ei hoolinud inimestest, oluline oli eesmärgi poole liikumine ükskõik mis hinnaga. Sunnitööliste kasutamine suurte objektide ehitusel tõi kaasa kümneid tuhandeid hukkunuid , inimesed nälgisid, elukohti ei jätkunud. Kes protesteeris, saadeti laagrisse või hukati. Läänele loodeti järele jõuda tööstuse arendamise teel, pidevate repressioonide tõttu oli aga oskustööliste ja inseneride puudus ja ehituskvaliteet vilets.
Välispoliitika: Välisasjade rahvakomissarina jätkas Litvinov kuni 1939. aastani, seejärel võttis selle ameti üle Molotov. Hitleri võimuletulek Saksamaal oli oht Prantsusmaale, kes seetõttu oli valmis parandama suhteid NSV Liiduga, üks selle tulemusi oli ka NSV Liidu vastuvõtmine Rahvasteliitu 1934. Samuti paranesid NSV Liidu suhted USAga , kus 1933 sai presidendiks F.D.Roosevelt.
Hispaania kodusõda (1936-1939) oli taas võimalus vasakpoolsetel lääne intellektuaalidel fašismi leviku kartuses kiita NSV Liidu abi Hispaania vabariiklastele. 1938-1939 tõrjuti Aasias Jaapani ekspansioonikatseid Mandžuurias.
Hitleri suund agressioonile ja seeläbi maailma ümberjagamisele pakkus Stalinile rohkem kui lääne demokraatiate nõrkus. Kõik viitas sellele, et demokraatia aeg on lõppenud ning tulevik kuulub tugevate ideoloogiatega totalitaarsetele riikidele. Sellest tulenevalt algas Saksamaa ja NSV Liidu lähenemine, mis viis 23. augustil 1939 omavahelise mittekallaletungilepingu sõlmimiseni (Molotovi-Ribbentropi pakt). Selle pakti salajane lisaprotokoll nägi ette mõjusfääride jagamise Ida-Euroopas ja viis samal sügisel Saksamaa sõtta Poolaga ning NSV Liidu sõtta algul Poola ja hiljem Soomega (Talvesõda). Balti riikidesse viidi sisse nõukogude sõjaväebaasid ja järgmise aasta juunis Eesti, Läti ja Leedu okupeeriti.
NSV Liidu ja Saksamaa kokkulepe 1939 oli II maailmasõja otsene eeldus. Väga tõenäoline, et Hitler ei oleks riskinud sõjaga kahel rindel, kui NSV Liit oleks hoidnud Poola ja Prantsusmaa poole. On spekuleeritud teemal, et Stalini kaugem eesmärk oligi Saksamaa ja Prantsusmaa sõdima ajada, et siis sobival hetkel oma värske jõuga rünnates kogu Euroopa vallutada.
TEINE MAAILMASÕDA
23.08.1939 Molotovi-Ribbentropi pakt
01.09.1939 Saksamaa rüdas Poolat, algas II maailmasõda
17.09.1939 NSVL ründas Poolat
28.09.1939 Eesti ja NSVL sõlmisid vastastikuse abistamise leppe, millega Eestis loodi
nõukogude sõjaväebaasid.
05.10.1939 Läti ja NSVL vastastikuse abi kokkulepe, sõjaväebaasid Lätti.
10.10.1939 Leedu ja NSVL vastastikuse abi kokkulepe, sõjaväebaasid Leetu.
30.11.1939 algas Talvesõda, NSVL ründas Soomet. Selle eest visati NSVL Rahvasteliidust
välja.
12.03.1940 Soome ja NSVL tegid rahu, Karjala läjs NSV Liidule.
aprill 1940 Katõni massimõrv.
17.06.1940 NSVL okupeeris Balti riigid (4 päeva hiljem vahetati valitsused välja).
28.06.1940 NSVL okupeeris Bessaraabia (praegune Moldova).
14.06.1941 massiküüditamised Eestis, lätis ja Leedus.
22.06.1941 Saksamaa ründas NSV Liitu ( operatsioon „ Barbarossa “).
26.06.1941 Soome kuulutas NSV Liidule sõja (Jätkusõda).
06.08.1941 Smolensk langes sakslaste kätte.
28.08.1941 Tallinn langes sakslaste kätte.
08.09.1941 algas Leningradi blokaad .
1942-1943 Stalingradi lahing, Saksamaa sai lüüa.
1943 Kurski lahing, Saksamaa sai lüüa.
06.11.1943 venelased vallutasid Kiievi tagasi.
28.11.1943 algas Teherani konverents , kus kohal olid Stalin, Roosevelt ja Churchill .
06.03.1944 Narva pommitamine nõukogude vägede poolt.
09.03.1944 Tallinna pommitamine nõukogude vägede poolt.
25.03.1944 Tartu pommitamine nõukogude vägede poolt.
12.05.1944 Krimm vallutati nõukogude vägede poolt tagasi.
03.07.1944 Minsk vallutati nõukogude vägede poolt tagasi.
13.07.1944 Vilnius vallutati nõukogude vägede poolt.
31.08.1944 Bukarest vallutati nõukogude vägede poolt.
16.09.1944 Sofia ( Bulgaaria ) vallutati nõukogude vägede poolt.
19.09.1944 Vaherahu Soome ja NSV Liidu vahel.
22.09.1944 Tallinn vallutati nõukogude vägede poolt.
17.01.1945 Varssavi vallutati nõukogude vägede poolt.
04.02.1945 algas Jalta konverents, koos ikka Stalin, F.D.Roosevelt ja Churcill.
13.02.1945 Budapest vallutati nõukogude vägede poolt.
30.03.1945 Danzig (Gdansk) vallutati nõukogude vägede poolt.
08.05.1945 Saksamaa kapituleerus.
17.07.1945 Potsdami konverents (Stalin, Truman , Attlee).
08.08.1945 NSV Liit kuulutas Jaapanile sõja.
02.09.1945 Jaapan kapituleerus.
STALINI AJA LÕPP 1945-1953
Teise maailmasõja järel oli NSV Liit haaranud enda valdusse kogu Ida-Euroopa ja riigi juhtkond võis end reklaamida nõukogude rahva päästjana. Teisisõnu oli Stalin saavutanud varasemast oluliselt suurema rolli rahvusvahelistes suhetes ning osa ta riigi elanikkonnast jumaldas teda. Sõda 1941-1945 hakati nimetama Suureks Isamaasõjaks ja see seoti nõukogude rahva enesemääramisega.
Sisepoliitika: Septembris 1945 kuulusid bolševike partei keskkomitee poliitbüroosse Stalin, Molotov, Kaganovitš, Vorošilov, Kalinin, Andrejev, Mikojan, Hruštšov ja Ždanov. Lisaks neile kandidaatliikmetena ka Beria, Nikolai Švernik (1888-1970), Georgi Malenkov (1902-1988) ja Nikolai Voznessenski (1903-1950). Sekretariaati kuulusid Stalin, Malenkov, Ždanov ja Andrejev.
Sõja ajal oli poliitbüroost tähtsam tegelikult valitsus, mida alates maist 1941 juhtis Stalin. Ühtlasi oli Stalin juulist 1941 kaitse rahvakomissar. Välisasjade rahvakomissarina jätkas Molotov, NKVD juht Beria. Väga suure mõju omandas Punaarmee juhtkond ja eriti populaarne oli marssal Georgi Žukov (1896-1974). Suure puhastuse ajal hävitatud juhtkonna asemele oli nüüd kujunenud uus, marssali auastme olid saanud Semjon Timošenko (1895-1970), Grigori Kulik (1890-1950), Aleksandr Vassilevski (1895-1977), Ivan Konev ( 1897 -1973), Rodion Malinovski (1898-1967), Konstantin Rokossovski (1896-1968), Kirill Meretskov (1897-1968), jt.
Detsembri lõpus 1945 sai NKVD juhiks Sergei Kruglov (1907-1977), tema alluvuses oleva salapolitsei NKGB juhiks jäi Beria pooldaja Vsevolod Merkulov (1895-1953). Beria ise sai Stalini asetäitjaks valitsuses. 1946 kaotas Merkulov oma koha, NKGB asemele loodud uue sisejulgeolekuameti MGB juhiks sai Viktor Abakumov (1894-1954) ja Beria mõju jõustruktuuride üle seega vähenes. See-eest sai Beria koos Malenkoviga märtsis 1946 poliitbüroo täisliikmeks, riigi tippjuhtkonda tõusid 1946 Nikolai Bulganin (1895-1975) ja Aleksei Kossõgin (1904-1980).
1946 suri Kalinin ja NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks (ehk siis nominaalseks riigipeaks nimetati Švernik. Valitsuse ametlikuks nimetuseks sai Ministrite Nõukogu.
1948. aastal suri Ždanov, keda oli peetud Stalini üheks võimalikuks järglaseks. Sellele järgnes nn. Leningradi protsess, kus mõisteti süüdi ja hukati mitmed kõrged Leningradi parteitegelased, teiste seas ka poliitbüroo liige Vožnessenski ning keskkomitee sekretär Aleksei Kuznetsov (1895-1950). Sellele järgnes uusi protsesse, näiteks algas 1952. aasta lõpus ettevalmistus suureks näidisprotsessiks arstide üle.
1949 vabastati Molotov välisministri kohalt, tema asemele määrati Võšinski. Kuigi Molotov oli Stalini lähikonnast välja langenud, ei arreteeritud teda siiskil Samuti jäi ta alles poliit -büroosse. Aga Stalini lähimate usaldusaluste ringi ta enam ei kuulunud. 1951 vabastati ametist ja arreteeriti ka Abakumov.
1952. aastal reformiti taas riigi valitsemist. Poliitnüroo arvu suurendati 25-ni, bolševike partei asemel võeti kasutusele Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei (NLKP) nimetus. Lisaks toimus veel rida väiksemaid reforme, millest paljud ei jäänud püsima (näiteks jagati Eesti sel aastal kolmeks oblastiks).
Stalin suri 5. märtsil 1953 ja see tähendas Venemaal ühe ajastu lõppu.
Majandus: NSV Liit oli üks enim kannatanud riikidest peale II maailmasõda. Miljonid inimesed olid tapetud, põllud söötis, linnad rusudes. Eesmärgid ja vahendid siiski ei muutunud. Jätkus plaanimajandus , rõhk oli industrialiseerimisel. Põllumajandus kiratses. Jälle nõudis madalseisust väljatulek kümneid tuhandeid elusid.
Riiklikku Plaanikomiteed (Gosplan) juhtis 1942-1949 Voznessenski ja 1949-1953 Maksim Saburov (1900-1977).
Välispoliitika: NSV Liit enne II maailmasõda oli sisuliselt ilma liitlasteta mahajäänud riik. Peale II maailmasõda sai NSVL üheks kahest üliriigist.
Sõja lõpus oli Punaarmee tunginud ühte Ida-Euroopa riiki teise järel. Järgnevate aastate jooksul tulid neis riikides võimule kommunistlikud valitsused, mis sidusid oma valitsuse ja majanduse NSV Liiduga.
● Poola (kommunistide kätte kogu võim 1946-1947): kommunistlikud liidrid Władysław Gomułka (1905-1982) ja Bolesław Bierut (1892-1956).
● Tšehhoslovakkia ( kommunistid tulid võimule riigipöördega 1948): Klement Gottwald (1896-1953).
● Ungari (kommunistid võimule 1945-1948): Mátyás Rákosi (1892-1971).
● Saksa DV (okupatsioonitsoon 1945, riik 1949): Otto Grotewohl (1894-1964), Wilhelm Pieck (1876-1960), Walter Ulbricht (1893-1973).
● Rumeenia (kommunistid võimule 1944-1947): Gheorghe Gheorghiu-Dej (1901-1965).
● Bulgaaria (kommunistid võimule 1944-1946): Georgi Dimitrov (1882-1949).
Lisaks ülaltooduile, ke solid kindlalt Moskva kontrolli alla, tekkisid veel kaks kommunist- likku riiki, mille üle NSV Liidul oli märksa väiksem võim.
● Jugoslaavia (kommunistid võimule 1943): Josip Broz Tito (1892-1980).
● Albaania (kommunistid võimule 1946): Enver Hoxha (1908-1985).
1949.aastal tulid kommunistid võimule ka Hiinas, seda küll Stalinile mõneti ootamatult. Hiina Kommunistliku Partei juhiks oli Mao Zedong (1893-1976), riigi valitsusjuhiks asus Zhou Enlai (1898-1976).
Stalini katse jätta Saksamaa liitlaste ühise valitsemise alla luhtus. Selle asemel suhted USA ja Suurbritanniaga jahenesid 1946. aastal järsult. Veebruaris 1946 saatis USA diplomaat George Kennan (1904-2005) Moskvast Washingtoni nn. pika telegrammi, milles seletas, et NSV Liit on juba oma ideoloogialt kapitalistlike riikide vaenlane . Ühes Ida-Euroopa riikide sulgumi-sega lääneriikide jaoks oli see selgeks märgiks, et Staliniga koostööd teha peale ühise vaenlase kadumist ei ole võimalik.
Esialgu oli USAl üks võimas eelis – tuumarelv . Seetõttu suunas Stalin suure osa oma sõjast laastatud ja nälgiva riigi ressurssidest oma tuumarelva väljatöötamiseks. Õnnestunud aatompommikatse tegi NSVL 1949. aastal.
1950 alanud Korea sõda tegi nii lääneriikidele kui NSV Liidule selgeks, et kumbki pool kergelt järele ei anna. Ühtlasi näitasid need esimesed konfliktid kätte külma sõja kokkupõrke-võimalused. Kuna mõlemal poolel oli olemas relv, millega võis suure osa maailmast hävitada, siis omavahelist otsest sõda pidada ei saanud. Küll aga sai võistelda relvade tootmises ja uute liitlaste leidmises. Samuti moodustas kumbki üliriik oma kaitsealliansi (kapitalistlike riikidel NATO , kommunistlikel VLO), mille abil oma eesmärke edukamalt kaista.
Stalini surmani olid suhted lääneriikide ja NSV Liidu vahel väga teravad .
1 Ježov oli 151 cm pikk ja vähemalt osa ta agressiivsusest tulenes seega ilmselt kompleksidest.
21