1917
Veebruarirevolutsioon ja Ajutine Valitsus
Rasputin . Kuni veebruarirevolutsioonini välja
oli Venemaa ainuvalitseja Nikolai II, tema võimu ei seganud suuremat
ei Ministrite Nõukogu ega Riigiduuma . Seega oli keisri lähikondsetel
väga suur mõju riigiasjadele. Esmajärjekorras muidugi keisrinna Aleksandra (1872-1918), oma saksa päritolu tõttu Venemaal üsna
ebapopulaarne naine, Briti kuninganna Victoria tütretütar.
Aleksandra oli Nikolaile sünnitanud neli tütart ja poja. Poeg
Alekesi ( 1904 -1918) põdes hemofiiliat ja ema oli tema kaudu kergesti
mõjutatav. Seetõttu saavutas alates 1912. aastast õukonnas suure
mõju usumees ja müstik Grigori Rasputin (1869-1916), kuni selleni välja, et tema ettekuulutuste ja sümpaatiate järgi hakati ametisse
nimetama tähtsaid ametnikke ja sõjaväelasi.
Teistele õukondlastele, sh. keisri sugulastele, see loomulikult ei
meeldinud. Nii keisri vend suurvürst Mihhail Aleksandrovitš
(1878-1918) kui ka paljud teised lähisugulased hoiatasid Nikolaid ,
et keisrinna rahvus ja Rasputini liiga suureks kasvanud mõju
ässitavad niigi ärritunud rahvast veelgi enam üles ja see lõpeb
halvasti. Nikolai II ei kuulanud. Seetõttu otsustasid mõned
aktiivsemad ja julgemad kõrgaadlikud, kelle sekka kuulus ka keisri
onupoeg Dmitri Pavlovitš ( 1891 -1941), Rasputini tappa. Teoks sai see
mõrv detsembri keskel 1916 ja oli keisrinnale ääretult šokeeriv.
Veebruarirevolutsioon: Paar kuud peale Rasputini surma
puhkesid streigid , Venemaa liikus kiiresti kaose poole. Keiser oli
seotud vägede ülemjuhataja ametiga (millega ta hakkama ei saanud),
korralikku valitsust ei olnud. Veebruari lõpus (Lääne-Euroopa
kalendri järgi märtsis) 1917 haarasid streigid kogu pealinna, mis
sõja ajal oli ümber nimetatud Petrogradiks. Rahvas tuli tänavatele,
nendega ühinesid ka mässu maha suruma saadetud sõdurid. Petrogradi
sõitis ka keiser, lootes olukorda kontrolli alla saada, ent
DEMOKRAATIAD JA DIKTATUURID KAHE MAAILMASÕJA VAHEL Diktatuurid, Venemaa Sissejuhatus diktatuuri olemus, fasism, natsionaalsotsialism, kommunism, sotsialism 1. Venemaa majandusliku arengu eripära 2. 1905. aasta revolutsioon 3. Veebruarirevolutsioon 4. Bolsevikud, Lenini tulek Venemaale 5. Ajutise valitsuse kriisid 6. Oktoobripööre Trotski juhtimisel 7. NL kui uut tüüpi riik 8. 191820 kodusõda ja interventsioon 9. Sõjakommunismi pankrot 10. NEP 11. Nõukogude Venemaa välispoliitika 12. NLi moodustamine 13. Lenini surm, Stalini võimuletulek 14. NEPi lõpetamine 15. Industrialiseerimine, viisaastakud, kollektiviseerimine, näljahäda Diktatuur totalitaarne ühiskond, igasugune omaalgatuslik koondumine on keelatud. Olemasolevad organisatsioonid peavad aitama suurendada kontrolli ühiskonna üle. Võimude lahusust pole, on üks ideoloogia ja üks partei. 1. Autoritaarne diktatuur e. autokraatia üksikisiku valitsemine, kellel puuduvad nii seaduslikud kui
Stalinismist (Materjalid ajakirjast Ogonjok nr 47/1987, Argumentõ i faktõ 7/1988, Ogonjok 13/1988, E. Radzinski. Stalin. Tln. 2000, Jüri Ant. Eesti 1939-1941: rahvast, valitsemisest, saatusest. Tallinn, 1999) Bolsevike võimuletuleku järel kujunesid uued eetilised normid ja neid põhjendati ka teoreetiliselt. Moraal olevat seotud klassialusega. (Lenini teosed vene k 41. kd: ,,Moraalne on see, mis aitab purustada vana ekspluataatorliku ühiskonna ja ühendada kõiki töötajaid proletariaadi ümber, kes rajab uue ühiskonna. Me ei usu igavesse moraali... Moraal on selleks, et inimühiskonda aidata tõusta kõrgemale...") Seega: moraalne on kõik see, mis on bolsevikele kasulik! Vägivald kutsus esile võimsa vastupanu, mida omakorda suruti maha vägivallaga. Vägivalda hakati kasutama kui imerohtu. Algul suruti vägivallaga maha revolutsiooni vaenlased, seejärel potentsiaalsed vaenlased (punane terror) ja peagi hakati teda kasutama ka puhtalt m
esialgsesse bolsevike, vasakesseeride ja mensevike koalitsioonivalitsuses Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogus Vene SFNV rahvusasjade rahvakomissariks ja hiljem ka riigikontrolli rahvakomissariks. Samuti osales ta bolsevike häälekandja "Pravda" juhtimises, mille ta võttis üle oma hilisemalt välisministrilt, Stalinile elu lõpuni ustavaks jäänudVjatseslav Molotovilt. Venemaa Kodusõjas 1918. aastal alanud Venemaa kodusõjas osales Jossif Stalin Punaarmeesse sattunud vana keisririigi sõjaväelaste üle kontrolli teostavates rinnete Revolutsioonilistes Sõjanõukogudes Põhjarindel Petrogradi kaitsel 1918. aasta maikuus Loodearmee pealetungi ajal; Lääne- ning Lõunarindel ja 1920. aastal Looderindel Nõukogude-Poola sõjas Mihhail Tuhhatsevski ebaõnnestunud maailmarevolutsiooni viimisel Poola ja Lääne-Euroopasse. Kodusõja vältel konkureeris ta mõjuvõimu
Lev Trotski Else Altvälja 12b Lev Davidovits Trotski, sünnipärane nimi Leiba Davidovits Bronstein oli juudi päritolu Vene bolsevistlik revolutsionäär ja marksismi teoreetik. Pseudonüümi "Trotski" võttis ta endale 1902. aastal. Nõukogude Venemaa ja Nõukogude Liidu algusaegadel oli Trotski mõjukas poliitik. Ta oli välisasjade rahvakomissar, sõjaasjade rahvakomissar, Punaarmee rajaja ja ülemjuhataja. Trotski oli ilmselgelt marksist, tema nõudis puhtakujulist marksistlikku sotsialismi , st. kasarmusotsialismi. Trotski nõudis, et toimitaks nõnda, nagu on kirjas Marxi ,,Kommunistliku partei manifestis": tuleb luua tööarmeed. Trotski nõudis töö militariseerimist. Töö peab muutuma sunniviisiliseks, selle
Oktoobrirevolutsioon. Prelüüd kommunistlikule tragöödiale On öeldud, et revolutsioonid ei juhtu mitte siis, kui rahvas kannatab suurt puudust, on rõhutud ja lootuseta. Rusuvad tingimused viivad ainult mässuni. Revolutsioonid puhkevad ühiskonnas, mis on kasvuteel, arenev ja lootusrikas, kuid arhailise ja jäiga süsteemi juhtida (Riasanovsky 1984). Midagi sellist võib öelda 1917. aasta Venemaa kohta. 1860ndatel alanud impeeriumi industrialiseerimise ja moderniseerimise laine oli viinud riigi majanduse 20. sajandi teise kümnendi alguseks tõuslainele. Võimud ootasid, et Esimene maailmasõda kujuneb kiireks ja võidukaks, aga vaatamata jõulisele tööstuse arengule, oli veel olulisi puudujääke, mis koos tooraine defitsiidiga viisid ulatusliku rahulolematuseni (Heywood 1999). Intelligents agiteeris juba 19. sajandi lõpul avalikult vägivallale, süüdistades ametnikke,
.................................................................................................... 9 RIIGIAPARAADI LOOMINE Sügiseks Oli Ajutise Valitsuse autoriteet nii madalale langenud, et mistahes jõuline rühmitus oleks suutnud korraldada riigipöörde. 1917. a. oktoobripöördega tulid Venemaal võimule bolsevikud (kommunistid) eesotsas Vladimir Iljits Lenini (tema pärisnimi oli Uljanov) ja Lev Trotskiga. 1918. a. algul kokku tulnud Asutava Kogu (mis pidi otsustama Venemaa riikliku korra ja saatuse) saatsid bolsevikud jõuga laiali, kuna valimistel ei saavutanud nemad enamust. Lenin valitses nüüd Venemaad diktaatorina, keelates kõik teised parteid peale bolsevike oma ning kehtestades tsensuuri. "Kui Lenini rezhiim üldse millegi poolest Hitleri omast erines, siis vaid suurema jõhkruse poolest" (Igor Bunitsh, "Partei kuld"). Riiki juhtis Rahvakomissaride Nõukogu (valitsus), kuhu kuulusid ainult bolsevikud. Võitluseks poliitiliste vastasetega loodi
Stalin oli tsaari ohranka (julgeolekupolitsei) agent. Lenini surm ning Stalini tegevus enne ja pärast seda Stalin oli Kommunistliku Partei peasekretär. Kuigi see ei olnud poliitiliselt mõjuvõimas ametikoht, oli sellel üks suur eelis nimelt kuulus peasekretäri pädevusse kaadripoliitika. See aga tähendab, et Stalini ülesannete hulka kuulus riigi tähtsamate ametnike tööle võtmine ja nende ametist vabastamine. Ja just seda eelist kasutas Stalin selleks, et kõikjal üle Venemaa panna ametisse inimesed, kes teda jäägitult toetaksid. Kui partei ülejäänud liidrid 1920. aastate teisel poolel selle mängu läbi nägid, oli juba hilja midagi ette võtta. 2 1922. aastal oli Lenin juba ravimatult haige ja ta kirjutas oma poliitilise testamendi. Avalikkusele on see tuntud Lenini teose "KIRI KONGRESSILE" järgi. Oma
Venemaa/ NSV Liit 1917 1935 Sissejuhatus Saksamaa kuulutas Venemaale sõja 1. aug 1914. aastal. Saksa-foobia. Pealinn nimetati 1914. a. St Peterburgist ümber Petrogradiks. Algas sakslaste kaupluste rüüstamine. Mobilisatsioon kulges edukalt, desertööre oli minimaalselt. Kõik tahtsid minna sakslastele "ära tegema". Kehtestati kuiv seadus. Kuid sõjas ei saavutatud kiiret ega kerget võitu. Pikaaegseks sõjaks polnud Venemaa valmis. Ebaedu püüti parandada ministrite vahetamisega. Saatuslikku rolli ministrite vahetamises hakkas mängima Rasputin (1868-1916). Veebruarirevolutsioon Raskusi tekkis linnade toiduainetega varustamises. Veebruari keskel 1917 kehtestati Petrogradis kaardisüsteem. 20. veebruaril vallandas Putilovi tehase administratsioon tuhandeid töölisi, sest toorainepuudusel polnud tehast võimalik käigus hoida. 23. veebr (8 märtsil) 1917 toimus Peterburis demonstratsioon
Kõik kommentaarid