Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like

Venemaa 1917-1953 (3)

5 VÄGA HEA
Punktid
 
Säutsu twitteris
1917
Veebruarirevolutsioon ja Ajutine Valitsus
Rasputin . Kuni veebruarirevolutsioonini välja oli Venemaa ainuvalitseja Nikolai II, tema võimu ei seganud suuremat ei Ministrite Nõukogu ega Riigiduuma . Seega oli keisri lähikondsetel väga suur mõju riigiasjadele. Esmajärjekorras muidugi keisrinna Aleksandra (1872-1918), oma saksa päritolu tõttu Venemaal üsna ebapopulaarne naine, Briti kuninganna Victoria tütretütar. Aleksandra oli Nikolaile sünnitanud neli tütart ja poja. Poeg Alekesi ( 1904 -1918) põdes hemofiiliat ja ema oli tema kaudu kergesti mõjutatav. Seetõttu saavutas alates 1912. aastast õukonnas suure mõju usumees ja müstik Grigori Rasputin (1869-1916), kuni selleni välja, et tema ettekuulutuste ja sümpaatiate järgi hakati ametisse nimetama tähtsaid ametnikke ja sõjaväelasi.
Teistele õukondlastele, sh. keisri sugulastele, see loomulikult ei meeldinud. Nii keisri vend suurvürst Mihhail Aleksandrovitš (1878-1918) kui ka paljud teised lähisugulased hoiatasid Nikolaid , et keisrinna rahvus ja Rasputini liiga suureks kasvanud mõju ässitavad niigi ärritunud rahvast veelgi enam üles ja see lõpeb halvasti. Nikolai II ei kuulanud. Seetõttu otsustasid mõned aktiivsemad ja julgemad kõrgaadlikud, kelle sekka kuulus ka keisri onupoeg Dmitri Pavlovitš ( 1891 -1941), Rasputini tappa. Teoks sai see mõrv detsembri keskel 1916 ja oli keisrinnale ääretult šokeeriv.
Veebruarirevolutsioon: Paar kuud peale Rasputini surma puhkesid streigid , Venemaa liikus kiiresti kaose poole. Keiser oli seotud vägede ülemjuhataja ametiga (millega ta hakkama ei saanud), korralikku valitsust ei olnud. Veebruari lõpus (Lääne-Euroopa kalendri järgi märtsis) 1917 haarasid streigid kogu pealinna, mis sõja ajal oli ümber nimetatud Petrogradiks. Rahvas tuli tänavatele, nendega ühinesid ka mässu maha suruma saadetud sõdurid. Petrogradi sõitis ka keiser, lootes olukorda kontrolli alla saada, ent armeejuhid, ministrid ja 1911. aastast Riigiduuma esimehe ametis olnud Mihhail Rodzjanko ( 1859 -1924) keeldusid teda toetamast ja kesier loobus 2.(15.) märtsil 1917 troonist oma venna Mihhaili kasuks. Viimane, kellel samuti mingit toetust ei olnud, loobus troonist kohe peale seda. Võim läks Riigiduuma poolt moodustatud Ajutisele Valitsusele.
Ajutine Valitsus: Loodi Venemaa valitsemiseks keisrivõimu lõpu ja põhiseadusliku assamblee kokkutuleku vahelisel ajal. Sinna kaasati kõik tähtsamad sõja jätkamist pooldavad liberaalsed, tsentristlikud ja vasakparteid (kadetid, oktobristid, progressistid, esseerid ).
Peaminister vürst Georgi Lvov (1861-1925): mõõdukas liberaal , ametis juulini 1917
Välisminister Pavel Miljukov (1859-1943): liberaal, kadettide juht, ametis maini 1917
Sõja- ja laevastikuminister Aleksandr Gutškov ( 1862 -1936): oktobristide juht
Kaubandus-tööstusminister Aleksandr Konovalov (1875-1948): progressistide juht
Justiitsminister Aleksandr Kerenski (1881-1970): (parem)esseeride juht
Kokku oli valitsuses 10 liiget, sh Püha Sinodi juht.
Esimene suur kriis tabas Ajutist Valitsust aprilli keskel (mai alguses) 1917, kui avalikkuseni jõudis välisminister Miljukovi kiri Venemaa liitlastele . Kirjas lubas Miljukov, et Venemaa jätkab sõjategevust Saksamaa vastu kuni lõpuni. Sõjast tüdinenud rahvas kutsus see esile pahameeletormi ning Miljukov ja sõjaminister Gutškov lahkusid ametist. Valitsusse kaasati nüüd ka menševikud ja teised sotsialistid , välja jäid aga bolševikud. Kerenski sai sõjaministriks, parteitu liberaal ja senine rahandusminister Mihhail Tereštšenko ( 1886 -1956) nimetati välisministriks. Konovalov jätkas kaubandus-tööstusministrina, kadett Nikolai Nekrassov ( 1879 -1940) sai transpordiministriks. Üks esseeride tuntuimaid juhte Viktor Tšernov (1873-1952) sai põllumajandusministriks.
Teine suur kriis tabas Ajutist Valitsust juulis 1917, kui bolševikel õnnestus mässama ajada osa Petrogradi töölisi ja sõdureid. Mässu põhjustas suuresti ebaõnnestunud pealetung sõjas, milleks käsu andis Kerenski. Mäss suruti küll maha, ent vürst Lvov astus tagasi. Uue valitsuse moodustas Kerenski, kes ühtlasi jätkas ka sõjaministrina. Asepeaministriks ja rahandus -ministriks sai Nekrassov, kes selle nimel kadettide parteist välja astus. välis-ministrina jätkas Tereštšenko ja põllumajandusministrina Tšernov. Kerenski valitsus oli palju vasakpoolsem kui Lvovi oma.
Juulis toimunud pealetungi ebaõnnestumise tõttu vahetati sõjaväe ülemjuhataja kohal kindral Aleksei Brussilov ( 1853 -1926) välja kindral Lavr Kornilovi (1870-1918) vastu. Viimane asus augustis (septembris uue kalendri järgi) 1917 oma vägedega teele Petrogradi, üritades ilmselt seeläbi pealinnas tugevdada Ajutise Valitsuse võimu ja kord majja luua. Kerenski kuulutas selle aga mässuks ja vabastas Kornilovi sõjaväe ülemjuhataja ametist ( ehkki on kindel, et Kornilov ei plaaninud Kerenskit kukutada ja pole võimatu, et esialgu oli Kerenski ise käskinud oma võimu suurndamiseks väed Petrogradi tuua). Igatahes jooksid Kornilovi väed enamuses laiali ning endine ülemjuhataja ise vahistati. Ajutisele Valitsusele oli kogu afäär aga suureks löögiks, mis jättis rahvale mulje, et valitsusel puudub kontroll isegi iseenda armee üle. Muudatused toimusid seepeale ka valitsuse koosseisus . Uueks asepeaministriks tõusis Konovalov, Nekrassov ja Tšernov lahkusid.
25.-26. oktoobril (7.-8. novembril) 1917 viisid bolševikud edukalt läbi riigipöörde ja võtsid võimu Petrogradis enda kätte. Ajutine Valitsus saadeti laiali.
Nõukogud: Venemaal kehtis märtsist novembrini 1917 sisuliselt kaksikvõim, kus ühelt poolt otsustas riigiasjade üle Ajutine Valitsus, ent teiselt poolt oli väga suure mõjuvõimu omandanud tööliste ja sõdurite poolt valitud esindusorgan Petrogradi Nõukogu. Selliseid tööliste nõukogusid oli Venemaal loodud juba 1905. aastal, eesmärgiks võimu lihtrahvale lähemale tuua ja oma esindatust saada. Keisrivalitsus neid üldiselt tunnustada ei tahtnud ja näiteks Petrogradi Nõukogu juhtkond arreteeriti jaanuaris 1917. Terav opositsioon tsaari-valitsusele muutis nõukogud rahva hulgas 1917. aastal aga ülipopulaarseks.
Petrogradi Nõukogus domineerisid menševikud, selle juhiks oli alguses grusiin Nikolai Tšheidze (1864-1926) ja märtsi lõpust 1917 teine grusiin Irakli Tsereteli (1881- 1959 ). Menševike juhtimisel otsustati mais 1917 lubada nõukogu liikmetel kuuluda ka valitsusse, mis hakkas muutuma järjest vasakpoolsemaks. Seetõttu kujunes suvel 1917 kõige selgemini valitsuse vastu olevaks opositsiooniks bolševikud ja nende populaarsus hakkas kiiresti kasvama, samal ajal kui valitsuse reitingud langesid . Kornilovi „ülestõus“ tõi veelgi enam lihtrahvast bolševike poolele, kelles hakati nägema peamist jõudu vältimaks sõjaväelist diktatuuri. Ka Petrogradi Nõukogus läks võim bolševike kätte, oktoobris 1917 valiti selle esimeheks Lev Trotski (1879-1940).
Oktoobripööre
VSDTP: Vene Sotsiaaldemokraatlik Töölispartei (Росси́йская Социа́л-Демократи́ческая Рабо́чая Па́ртия) asutati 1898 . aastal Minskis, Valgevenes . Ideoloogiaks marksism , eesmärk revolutsioon . Üritati ühendada Venemaa marksiste üheks parteiks. Ürituse peamiseks rahasta- jaks olid juutidest sotsialistid (nende organisatsioon Yidisher Arbeter Bund oli tollasel Venemaal suuremaid ja mõjukamaid vasakpoolseid organisatsioone). Sellel esimesel kongressil Minskis valiti uue partei juhatus ( Keskkomitee ), mille koosseisu kuulusid kolm meest, igaüks ühe asutava grupi esindajana. Kuna peale kongressi pandi kõik delegaadid politsei poolt vangi, siis esialgu partei mingit rolli ei mänginud.
VSDTP eristas end selgelt esseeridest, kuigi tema liikmete hulgas oli mitmeid endisi tuntud narodniklasi – Georgi Plehhanov, Lev Deutsch (1855-1941), Vera Zasulich (1849-1919), Pavel Axelrod (1850-1928), jt. Taotleti Venemaa proletariaadi esindamist, töölistes nähti võimalust sotsialistlikku revolutsiooni teostada. Partei ajaleheks oli “Iskra”, mille toimetusse kuulusid 1903. aasta algul Plehhanov, Zasulich, Axelrod, Julius Martov (1873-1923), Vladimir Lenin (1870-1924), Dmitri Uljanov ( 1874 -1943) ja Aleksandr Potressov (1869-1934). Nemad olid seega ka partei ideoloogid.
Partei II kongress toimus Londonis, kus Lenini vaated lahknesid selgelt teiste parteijuhtide vaadetest ja partei sisuliselt lõhenes kaheks. Lenini pooldajad , keda oli parteis küll selge vähemus, kuid kes sel hetkel juhtusid olema enamuses, hakkasid end kutsuma bolševikeks. Lenini vastased parteis on ajalukku läinud kui menševikud.
Menševikud: Liidriks Martov, kelle kõrval olid tuntumad tegelased veel Plehhanov, Zasulich, Axelrod, Deutsch, Trotski, Potressov, Tsereteli, Fjodor Dan (1871-1947), Tšheidze, Moissei Uritski (1873-1918) jpt. Väga palju juute ja grusiine, kes olid haritud, ent Vene impeeriumis oma ühiskondliku positsiooniga rahulolematud.
Pooldasid koostööd liberaalidega, olid vastu kohesele revolutsioonile (Venemaa ei olnud nende arvates selleks valmis). Peale 1905. aasta revolutsiooni tegid paar aastat taas Leniniga koostööd, ent kuna menševike poolehoid kuulus üha enam reformidele ja vähem revolutsioonile, siis 1907 läksid nende teed taas lahku. 1917. aasta suvel läksid ka valitsusse. Menševike mitmed tuntud tegelased, nagu Trotski ja tema lähimaid mõttekaaslasi Adolf Joffe (1883-1927), liitusid 1917 bolševikega, kuna neile oli vastuvõtmatu partei parema tiiva (Tsereteli) koostöö Ajutise Valitsusega ning sõja jätkamine. Kuigi suve lõpuni 1917 olid menševikud võimul Petrogradi Nõukogus, langes nende populaarsus üha ja 1917. aasta lõpuks toetas neid vaid väike osa Venemaa elanikest. Kodusõja ajal pooldasid vasakpoolsed menševikud (Martov jt) Lenini valitsust, parempoolsed (Tsereteli) olid selle vastu. Menševike partei keelustati Venemaal 1921. aastal.
Bolševikud: Liidriks Lenin, kelle kõrval olid mõjukamad poliitikud Grigori Zinovjev (1883-1936), Lev Kamenev (1883-1936), Aleksandr Bogdanov (1873-1928), Anatoli Lunatšarski (1875-1933) jt. Lenin oli bolševike kindel liider, erinevalt Martovist menševike seas. Kindla tugeva juhi vajadu tulenes Lenini arusaamast, et ainult hästi distsiplineeritud ja tugeva liidri juhitud partei suudab revolutsiooni läbi viia.
Kevadel 1905 pidasid menševikud ja bolševikud eraldi oma kongressi, see muutis VSDTP lõhenemise ametlikuks. Kuid 1905. aasta revolutsiooni areng (Leninile tuli see täiesti ootamatu üllatusena ja bolševikud Venemaa sündmustest sisuliselt osa ei võtnud) sundis Lenini, Martovi ja menševikest eemalduma hakkava Trotski taas mõneks ajaks koostööle. 1906 Stockholmis toimus VSDTP IV kongress, kus menševikud ja bolševikud valisid taas ühise keskkomitee. Koostöö sai läbi V kongressil Londonis 1907. aastal.
1908. aastal üritas Bogdanov Leninilt bolševike juhi kohta üle võtta, ent ebaõnnestus. Bogdanovit toetasid Lunatšarski ja tollal juba maailmakuulus kirjanik Maksim Gorki (1868-1936), kes oli bolševike pooldaja . Lenin oli seisukohal, et bolševikud peaksid osalema Riigiduuma töös, Bogdanov ja Lunatšarski olid selle vastu.
1912 lõid bolševikud lõplikult menševikest lahku. Kaks aastat hiljem algas maailmasõda, bolševikud kritiseerisid seda aktiivselt. Samal 1914. aastal aga paljastati üks Lenini kaas-võitlejaid ja Riigiduuma bolševikust liige Roman
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
Vasakule Paremale
Venemaa 1917-1953 #1 Venemaa 1917-1953 #2 Venemaa 1917-1953 #3 Venemaa 1917-1953 #4 Venemaa 1917-1953 #5 Venemaa 1917-1953 #6 Venemaa 1917-1953 #7 Venemaa 1917-1953 #8 Venemaa 1917-1953 #9 Venemaa 1917-1953 #10 Venemaa 1917-1953 #11 Venemaa 1917-1953 #12 Venemaa 1917-1953 #13 Venemaa 1917-1953 #14 Venemaa 1917-1953 #15 Venemaa 1917-1953 #16 Venemaa 1917-1953 #17 Venemaa 1917-1953 #18 Venemaa 1917-1953 #19 Venemaa 1917-1953 #20 Venemaa 1917-1953 #21
Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
Leheküljed ~ 21 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2010-08-26 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 72 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 3 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor nuut Õppematerjali autor

Lisainfo

Põhjalik kokkuvõte Venemaast 1917-1953 aastatel. Sisaldab: Veebruarirevolutsioon ja Ajutine Valitsus, Oktoobripööre, kodusõda, NEP, majandus, sisepoliitika, välispoliitika, NSV Liit 1930-1939, Näljahäda Ukrainias, Suur puhastus, Teine maailmasõda, Stalini aja lõpp 1945-1953
veebruarirevolutsioon , ajutine valitsus , oktoobripööre , venemaa kodusõda , nep , venemaa majandus , venemaa sisepoliitika , venemaa välispoliitika , nsv liit 1930-1939 , näljahäda ukrainias , suur puhastus , teine maailmasõda , stalini aeg

Mõisted


Kommentaarid (3)

meti profiilipilt
Merit Jõgi: Väga asjalik ja hea ülesehitusega.
21:08 15-12-2011
Katsikene profiilipilt
Katsikene: väga hea põhjalik materjal
10:49 25-09-2010
piip profiilipilt
piip: Väga asjalik, tasub ära!
13:35 13-02-2011


Sarnased materjalid

15
doc
Venemaa enne 1917-aastat
222
doc
Nõukogude Liidu ajalugu
89
doc
Ajalugu
6
doc
Venemaa 1953-2009
147
docx
Eesti XX sajandi algul
92
docx
Maailm 20-sajandi algul
52
docx
Nõukogude Liidu eksam
43
docx
12 klassi esimese kursuse ajalugu





Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun