Stalinism (0)

Stalinismist
(Materjalid ajakirjast Ogonjok nr 47/1987, Argumentõ i faktõ 7/1988, Ogonjok 13/1988, E. Radzinski. Stalin . Tln. 2000, Jüri Ant. Eesti 1939-1941: rahvast, valitsemisest, saatusest. Tallinn, 1999)
Bolševike võimuletuleku järel kujunesid uued eetilised normid ja neid põhjendati ka teoreetiliselt. Moraal olevat seotud klassialusega. (Lenini teosed vene k 41. kd: „ Moraalne on see, mis aitab purustada vana ekspluataatorliku ühiskonna ja ühendada kõiki töötajaid proletariaadi ümber, kes rajab uue ühiskonna. Me ei usu igavesse moraali... Moraal on selleks, et inimühiskonda aidata tõusta kõrgemale...“)
Seega: moraalne on kõik see, mis on bolševikele kasulik!
Vägivald kutsus esile võimsa vastupanu, mida omakorda suruti maha vägivallaga. Vägivalda hakati kasutama kui imerohtu.
Algul suruti vägivallaga maha revolutsiooni vaenlased, seejärel potentsiaalsed vaenlased (punane terror) ja peagi hakati teda kasutama ka puhtalt majanduslike probleemide lahendamiseks (sõjakommunism, kollektiviseerimine).
Vägivalla alused peituvad juba proletariaadi diktatuuri idees. Lenin mõtestas proletariaadi diktatuuri lahti järgmiselt: see on enamuse vägivald vähemuse üle. Ja see võim koondab enda kätte seadusandliku, täidesaatva ja kontrollfunktsiooni. St ise annab välja seadusi ja ise viib ka ellu. Puudus võimude lahusus . See viib lõpuks välja võimu koondumisele ühe isiku kätte. Oli loomulik, et see võim läks peagi töölisklassi enda vastu. Ainuke lubatud partei oli bolševike partei. Proletariaadi diktatuur asendus kohe partei diktatuuriga, sealt edasi asendus parteiaparaadi diktatuuriga. Jäi vaid astuda üks samm ja kujuneski ühe inimese diktatuur, isikukultus, st kogu võim koondus peagi Stalini kätte.
Lenin oli Rahvakomissaride Nõukogu (RKN) esimees (valitsuse juht) ja partei juht, tema asetäitja oli Kamenev. Hiljem oli RKN esimees Rõkov.
Seoses Lenini haigestumisega sai partei peasekretäriks 1922. aastal Stalin. Stalini peakonkurendiks oli Trotski, kellel olid väga suured teened revolutsiooni ja kodusõja võidus.
Stalin koondas samm-sammult enda kätte suure võimu. Algas vastaste kõrvaldamine.
1925 – võitlus “uue opositsiooniga” (süüalusteks Zinovjev , Kamenev)
1926-1927 – trotskistlik-zinovjevliku parteivastase bloki purustamine
1920-ndate lõpp – parempoolse kallaku purustamine - (Buhharin, Rõkov, Tomski). Selle käigus arvati 1926. a välja KK Büroost Zinovjev, Kamenev ja Trotski. Viimane saadeti 1929. a NSV Liidust välja
1929-1930 – vabastati KK Poliitbüroost Buhharin, Rõkov, Tomski. Nad hukati.
7-st KK Poliitbüroo liikmest jäi 1930. a alles vaid Stalin.
Kohtualustelt oli ära võetud võimalus ennast kaitsta. Näiteks kohus geniaalse geneetiku Vavilovi üle kestis vaid mõne minuti. Ta mõisteti surma, hiljem asendati see 20 a vangistusega.
Kohus Krõlenko üle (Oli justiitsasjade rahvakomissar) kestis 20 min, protokolli pikkus oli 19 rida. Kohtuotsus – mahalaskmine.
Mitmed Stalini lähimad kaastöötajad surid kahtlastel asjaoludel.
Aktiivne trotskismiga võitleja Frunze suri 1925.a operatsioonilaual.
Felix Dzeržinski – tema süda jäi seisma, kui pidas kirglikku kõnet opositsiooni vastu KK juulipleenumil 1926. aastal.
Stalini isikukultuse kujundamises on suur roll Vorošilovil. Partei 14. kongressil 1925. a teatas ta, et Partei KK Poliitbüroo kõige tähtsamaks liikmeks on Stalin. 1929. a trükkis ta artikli “Stalin ja Punaarmee”. Seal ülistati Stalinit Kodusõja võidus. NB! Siit hakkas kodusõja ajaloo teadlik võltsimine. 1938. a ilmus Partei ajaloo lühikursus. Seal oli kirjas, et revolutsioonil oli 2 juhti – Lenin ja Stalin.
1932. a suri Stalini naine. Surma asjaolud on segased. Kas oli tegemist enesetapuga või oli mängus Stalini käsi. Hiljem represseeris Stalin mitmed naise sugulased – Allilujevid (Osa lasti maha, osa pandi vangi).
Stalini lähikonnas polnud peaaegu inimest, kellel poleks kedagi arreteeritud:
1937. a arreteeriti Kalinini naine. Kalinin oli NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimees ( president ). Kalinini naine oli rahvuselt eestlane.
Kaganovitšil lasti üks vend maha, teine vend lõpetas ise oma elu enesetapuga repressioonide hirmus .
Vorošilovil arreteeriti pojanaise vanemad ja taheti arreteerida ka pojanaist.
Molotovil arreteeriti naine, kes oli olnud nimekas parteitöötaja.
1934. a detsembris tapeti Smolnõis Kirov (oli Leningradi parteijuht). Mõrvas süüdistati trotskiste. Arvatakse, et mõrv oli organiseeritud Stalini poolt, sest Kirov oli rahva seas väga populaarne ja Stalin tahtis teda kui konkurenti hävitada. Nimelt oli 1934. a toimunud ÜK(b)P XVII kongressil teinud paljud delegaadid Kirovile ettepaneku hakata Stalini asemel parteijuhiks. Olid valmis tema poolt hääletama. Partei juhtorganite valimistel anti Stalini poolt väga vähe hääli. Kõige rohkem hääli saigi Kirov. Stalin käskis hääletustulemusi võltsida (üksikud ellujäänud hääletuskomisjoni liikmed on seda hiljem tunnistanud). Kirov aga tegi ränga vea ja rääkis talle tehtud ettepanekust Stalinile. 1. dets 1934. a Kirov mõrvati. Kirovi mõrv sai ajendiks suurtele repressioonidele. Stalin süüdistas oma konkurente Kirovi mõrvas. Leningradi parteiorganisatsioonis tehti põhjalik puhastus. Partei XVII kongressi delegaatidele maksis Stalin rängalt kätte selle eest, et nad olid julgenud tema vastu hääletada. 1966-st kongressi delegaadist hävitati 1108 inimest, 139-st kongressil valitud ÜK(b)P Keskkomitee liikmest ja liikmekandidaadist hävitati 98 inimest.
Algaski suure terrori aeg.
Nende üle, kes olid tuntud parteitegelased, eelistas Stalin korraldada avalikke protsesse. Esimeseks taoliseks protsessiks oli 1936. a aug toimunud nn trotskistlik-zinovjevliku terroristliku grupi “süüasi”, kuhu kuulusid Zinovjev, Kamenev, ....kokku 16 inimest. Ajakirjandusele teatati, et grupp sai juhtnööre välismaal elavalt Trotskilt ja valmistus terroriaktideks partei juhtkonna ja riigi vastu. Neid süüdistati Kirovi tapmises, nad olevat valmistunud Stalini tapmiseks. Süüdistus esitati veel spionaažis, kahjurluses, diversiooniaktides.
1937. a protsess Pjatakovi ja Radeki üle. Süüdistused samas vaimus .
1938. a märtsis protsess “paremtrotskistliku bloki” üle. Süüalusteks oid Buhharin, Rõkov, Krestinski, Rakovski jmt, kokku 21 inimest.Süüdistati kodumaa reetmises, spionaažis, Kirovi, Menžinski, Kuibõševi, Gorki tapmises, Lenini, Stalini, Sverdlovi jmt vastu atentaadi ettevalmistamises.
Nende protsesside juurde kuulub ka kinnine protsess sõjaväe juhtide üle. Kohtu all olid Tuhhatševski, Jakier, Uborevitš, eestlane August Kork .... Neid süüdistati spionaažis, Punaarmee võitlusvõime alahindamises, vähese tähelepanu pööramises ratsaväele. Põhisüüdistajateks olid Vorošilov ja Budjonnõi. Kohtualustele määrati surmaotsus.
1939. a toimus ÜK(b)P XVIII kongress . Toimus ajal, mil maailm oli uue suure sõja lävel. Kongress aga tegeles jätkuvalt “trotskistlik-buhhaarinliku bloki” purustamisega.
Veel mõningaid näiteid diktatuuri kohta.
1935. a aprillis võeti Stalini ettepanekul vastu seadus, mille alusel võis karistada surmanuhtlusega ka lapsi alates 12. eluaastast.
7. augustil 1932. aastal koostas Stalin seaduse riikliku omandi kaitsest. Rahvas ristis selle “5 viljapea seaduseks”. Selles seaduses on järgmine säte: ” Inimene, kes üritab koristatud viljapõllult korjata pudenenud viljapäid, sooritab kuriteo, mille eest määratakse karistuseks kas mahalaskmine koos vara konfiskeerimisega või (pehmendavatel asjaoludel) 10-aastane vanglakaristus koos vara konfiskeerimisega. Ajavahemikus 1932. aasta septembrist kuni 1933. aasta veebruarini mõisteti selle seaduse alusel kohut 56 645 inimese üle ja neist 2110 mõisteti surma. Seadus anti välja ajal, mil NSV Liidus oli nälg.
Tõeliselt karmid eeskirjad koos tööpäeva ja töönädala pikendamisega rakendusid 1940.aastal. Äärmiselt lihtsustatud korras võidi tööle hilinejaid või puudujaid karistada aastase vangistusega. Mälestustes meenutatakse, et suurlinnades kargasid unesegased inimesed mõnigi kord südaöösel tänavale, et miilitsapatrullilt või kellelt tahes teada saada kellaaega, sest pere ainus kell oli seisma jäänud ja see võis tähendada tööle hilinemise korral vangistust. (1935. aastal toodeti Nõukogude Liidus umbes 2 taskukella 1000 elaniku kohta aastas. Käekelli alles hakati tootma ).
Kunagi oli Stalin juurutanud veidra tava: hävitanud kellegi oma kaasvõitlejatest, andis ta selle suvila järgmisele. Beria elas mahalastud Tšubari suvilas , Molotov - hukatud Jagoda suvilas, Võšinski aga mahalastud Serebrjakovi suvilas. See oli kui surma teatepulk. Ta teadis, varsti nad annavad oma suvilad edasi uutele valdajatele.
Lev Trotski (kodanikunimega Bronštein)
Stalin tütrega (tütar Svetlana suri 2011. aastal USA-s)
Stalini naine Nadežda Allilujeva
Seltsimees Lenin puhastab maailma/maakera rämpsust.