Prelüüd kommunistlikule tragöödiale (0)

Oktoobrirevolutsioon . Prelüüd kommunistlikule tragöödiale
On öeldud, et revolutsioonid ei juhtu mitte siis, kui rahvas kannatab suurt puudust, on rõhutud ja lootuseta. Rusuvad tingimused viivad ainult mässuni. Revolutsioonid puhkevad ühiskonnas, mis on kasvuteel, arenev ja lootusrikas, kuid arhailise ja jäiga süsteemi juhtida (Riasanovsky 1984).
Midagi sellist võib öelda 1917. aasta Venemaa kohta. 1860ndatel alanud impeeriumi industrialiseerimise ja moderniseerimise laine oli viinud riigi majanduse 20. sajandi teise kümnendi alguseks tõuslainele. Võimud ootasid, et Esimene maailmasõda kujuneb kiireks ja võidukaks, aga vaatamata jõulisele tööstuse arengule, oli veel olulisi puudujääke, mis koos tooraine defitsiidiga viisid ulatusliku rahulolematuseni ( Heywood 1999).
Intelligents agiteeris juba 19. sajandi lõpul avalikult vägivallale, süüdistades ametnikke, politseid ja jõukamat elanikkonda üldiselt vaeste hädades lootuses sütitada nälgiv lihtrahvas võimude vastu üles (Geifman 1997). Seda võimendasid veel enne 1917. aastat püsinud seaduslikud klassierinevused, mis olid Lääne-Euroopas juba ammuilma kadunud (Pipes 1980).
Vabrikute ehitamise tuhinas jäeti põllumajandussektor aga tagaplaanile. Maalt linnadesse migreerunud talupoegadel oli uues keskkonnas raske kohaneda, nad muutusid rahulolematuks ning sellega kergeks saagiks revolutsiooniliste liikumiste agitaatoritele. Suur osa põlluharijatest mobiliseeriti ka sõjaväkke. (Geifman 1997).
Muutus üha selgemaks, et Esimese maailmasõja venimisega kujuneb tsaarivalitsusel status quo hoidmine üha keerulisemaks. Laqueur (1987) viitab siseminister Durnovo tsaarile suunatud salajasele memorandumile, kus peab ekstreemsete tagajärgedega revolutsiooni vältimatuks. Monarhia pidi olema täiesti pime või ükskõikselt hoolimatu, kui ei osanud oodata 1917. aasta sündmusi.
25. veebruaril marssis tänavail 300 000 töölist, üliõpilast ja ametnikku . Tsaar reageeris sellele vägivaldselt, andes armeele käsu demonstrantide pihta tuli avada. Sõdurid aga keeldusid ning läksid meeleavaldajate poole üle. 27. veebruari õhtuks oli mässajate poolel ligi 66 000 sõdurit, jõud, mis bolševikel oktoobris oli kordades väiksem (McCauley 2008).
Veebruarisündmuste tulemusena võimu haaranud liberaalsete jõudude moodustunud Ajutine Valitsus oli Roggeri (1983) hinnangul nõrgem, kui selle eelkäija. Seni toiminud riiklikud institutsioonid lakkasid töötamast ning valitsus pidi igal sammul arvestama Petrogradi Nõukoguga, mis koondas endas kõikide vasakjõudude esindajaid. Nende kahe institutsiooni kooseksisteerimine tähendas Venemaal kentsakat topeltvalitsemist.
Terve oma eluea jooksul ilmestas Ajutise Valitsuse tegevust otsustusvõimetus ning oluliste reformide edasilükkamine. 27. veebruaril avaldatud Petrogradi Nõukogu käskkiri nr. 1 likvideeris armees kehtinud subordinatsiooni ning kutsus ellu soldatite poolt valitava Soldatite Nõukogu (McCauley 2008). Algas topeltvalitsemine, mida Trotski hindas topeltvalitsematuseks. Selle tulemusena kahanes niigi demoraliseerunud sõjaväe kuulekus „pursuide” juhitud Ajutise Valitsuse suhtes, mis viimasele hiljem kurjalt kätte maksis.
Nende sündmuste ajal viibis Lenin Esimese maailmasõja tõttu Šveitsis Zürichis. Bolševike partei tegevus Veebruarirevolutsiooni ajal oli piirdunud apellatsioonide ja manifestide avaldamisega, parimal juhul mõne plakati andmisega möllavale rahvamassile. Pipesi (1991) hinnangul olid nad tol ajahetkel menševike ja esseeride sabassörkijad, mitte omaette arvestatav jõud. Kuid juba siis valmis Lenini peas mõte bolševistlikust riigipöördest. Kuna Lenini vastuseis Venemaa sõjas osalemisele oli teada, aitas Saksamaa ta Petrogradi lootuses sealsete siseriiklike rahutuste tekkimisele, mis võimaldaks neil separaatrahu sõlmida, andes sakslastele võimaluse läänerindele keskenduda.
Juba neli nädalat pärast monarhia kukutamist nõudis Lenin Petrogradis revolutsiooni teise etapi ehk proletariaadi revolutsiooni läbi viimist lähimate kuude jooksul. Hiljem aprilliteeside nime saanud kõnes esitas Lenin oma programmi, millest lähtuvalt pidi kogu võim ja majandustegevus koonduma Nõukogude kätte, algama aktiivne tegevus sõja lõpetamise ja Ajutise Valituse vastu, maa natsionaliseerimine jne (Pipes 1991). Bolševikud olid sellest ekstreemsusest sedavõrd šokis, et nende häälekandja Pravda keeldus kõnet esialgu trükki laskmast.
Esialgu oli bolševike taktikaks massimeeleavalduste korraldamine, mille tulemusena oleks Ajutine Valitsus sunnitud taanduma. Alustati järjekindlat kampaaniat võimulolijate vastu, süüdistades neid kõikides riigi hädades: poliitilised rahutused , kehv majanduslik olukord, inflatsioon , tagasilöögid rindel, koostöö sakslastega Petrogradi loovutamiseks jne. Mida pöörasemad olid süüdistused, seda tõenäolisemalt rumalad lihttöölised neid uskusid.
Esimese katse võimu haarata tegid bolševikud 21. aprillil , kasutades ära tekkinud poliitilise kriisi Venemaa sõjaliste eesmärkide üle. Spontaanselt puhkenud tänavarahutustes nägid bolševikud võimalust. Ei ole teada, millised otsused partei keskkomitee tol päeval vastu võttis, ent anarhistide kaasamine annab märku, et bolševike plaanid ei olnud rahumeelsed. Õhtuks vajusid inimesed aga tagasi kodudesse ning kui sai selgeks, et putš oli läbi kukkunud, hakkasid bolševikud oma seotust sellega eitama (Rogger 1983). Pipes (1991) peab selle sündmuse peamiseks õppetunniks mitte bolševike partei nõrkust, vaid tõika kui ettevalmistamata oli nii Ajutine Valitsus kui Nõukogu olukorras, kus jõud vastandus jõuga.
Mai alguses otsustas Petrogradi Nõukogu oma liikmetel lubada valitsusse astuda. Sellele vastu olid bolševikud ja viimastega mestis olnud vasakesseerid. Menševike ja esseeride astumine ebapopulaarsesse Ajutisse Valitsusse aitas jällegi vaekaussi bolševike poole kallutada kuivõrd nemad said nüüd sisuliselt ainsana esineda alternatiivse lahendusena. Menševikud ja esseerid kandsid nüüdsest kaasvastutust riigi hädade eest. (Volubev 1997). Bolševike ja vasakesseeride liit kasutas iga võimalust näitamaks end tõeliste proletaaride kaitsjana , samas kui nende konkurendid paistsid pursuide ees lipitsejatena (Melancon 1997).
Esseeride juht Avksentjev on meenutanud, et Venemaa demokraatia ebaõnnestumise põhjuseks oli sotsialistide suutmatus otsustaval hetkel Ajutise Valitsuse kõrvale tõusta. Selle asemel astuti nendega ühte kabinetti ning ühtlasi piltlikult öeldes ämbrisse (Volubev 1997). Teine vasakpoolsete liidreid Fjodor Dan on bolševike edu põhjuseks hinnanud sotsiaaldemokraatide suutmatuse, teadmatuse ja tahtmatuse juhtida revolutsioonilist liikumist, olles loovutanud sõja ja rahu ning maajagamise ja tööstuse arendamise põletavad küsimused bolševike lahendada.
Menševikud ja esseerid ei suutnud otsustavalt käituda võib-olla sellepärast, et see oleks viinud partei formaalse lagunemiseni. Fraktsioonidevahelised tülid lõhestasid nende liitu, mille tulemusena ei suudetud bolševikele efektiivselt vastu seista. Paralüüs mõjus sellele liidule ruineerivalt, andes pearivaalile võimaluse kõhklevaid inimesi enese poole üle meelitada. (Volubev 1997).
Päris nii kriitiline ei olnud olukord veel juuni alguses, kui esimesel ülevenemaalisel nõukogude kongressil kuulus menševikele 285, esseeridele 248 ja bolševikele kesised 105 kohta. Suuresti Saksamaalt pärit raha toel suudeti aga tööle panna ulatuslik propagandamasin ning juuli alguseks oli bolševike erinevate häälekandjate trükiarv juba 350 000 eksemplari, lisaks 320 000 ulatuses erinevaid brošüüre ja pamflette (Pipes 1991). Lenin rõhutas korduvalt, et võitlus tuleb võita inimeste peades enne, kui reaalselt lahingusse astutakse.
Olulised sündmused hargnesid 1917. aasta juulis, mil valitsuse profiiti tõstma pidanud rünnak rindel ebaõnnestus täielikult, maad võttis meeleheide ja armee demoraliseerumine saavutas oma senise madalaima punkti. See andis võimaluse bolševikele uueks putšikatseks. 4. juulil oli Leninil ja ta jüngritel seni parim võimalus võim enda kätte haarata, kui valitsusvastase demonstratsiooni käigus võideti lisaks tööliste hordidele enese poole Kroonlinna garnisoni mereväelased ja Peeter-Pauli kindluse sõdurid. Meeleavaldajaid lahutas vaid samm Petrogradi Nõukogu ülevõtmisest, tänavatel voolas veri , kuid ometi jäi võim haaramata, sest viletsa planeerimise ja/või otsustusvõimetuse tõttu puudus mässajatel juht (Rogger 1983).
Neil otsustavatel tundidel Lenini kõrval viibinud Zinovjevi meenutuste kohaselt vaagis suur juht pikalt, kas teha otsustav käik, kuid pidas paremaks siiski see tulevikku jätta. Pipes (1991) spekuleerib, et poleks Lenin juulis otsustaval hetkel põnnama löönud, võinuks bolševikud juba siis putši edukalt lõpetada. Kui sai selgeks, et riigipööret ei toimu, eitasid bolševikud oma osalust selles aktsioonis. Tänaval plakateid jaganud parteilased tituleerisid nad teisejärgulisteks üksiküritajateks. Niivõrd tsentraliseeritud partei puhul on see aga mõeldamatu.
Suve keskel oli Ajutisel Valitsusel tõenäoliselt parim aeg bolševike tasalülitamiseks. Oli ilmselge, et nemad olid riigipöördekatse taga, kabineti käes olid dokumendid , mis tõestasid Lenini seotust sakslastega, ent vajalikul hetkel vedasid selleks ajaks valitsusjuhiks tõusnud sotsiaaldemokraatlikust leerist pärit Aleksandr Kerenskit närvid alt (Rogger 1983). Pipes (1991) viitab isegi Lenini ja Trotski vahelisele kõnelusele, kus esimene peab olukorda lootusetuks ning pelgab, et peagi tapetakse nad mõlemad. Pärast ebaõnnestunud riigipöördekatset põgenes Lenin surmahirmust Soome, bolševikud langesid tugeva surve alla ja samal oli riigi elujärg paranemas (Laqueur 1987).
Malia (1994) tsiteerib liberaalsete kadettide liidrit Pavel Miljukovi, kelle mälestuste kohaselt oli Venemaal suve lõpuks kaks valikut – vägede ülemjuhataja kindral Kornilov või Lenin. Mõlema alternatiivi puhul terendas ees autoritaarne režiim. Juhtus aga nii, et Kerenski egoismi, paranoilisuse ja valearvestuse tõttu mängiti ikkagi trumbid kätte bolševikele.
Nimelt jõudsid vägede ülemjuhataja kindral Kornilovini kuuldused, et kavas on järjekordne riigipöördekatse vasakult. Tema soov oli aga kehtestada sõjaväeline valitsus olukorra rahunemiseni ja mässuliste allasurumiseni. Kerenski oli esiti selle idee poolt, ent tõlgendas Kornilovi soovi hoopis tema putši katsena. Peaminister kuulutas kindrali reeturiks ja tagandas ametist (Pipes 1991). Tegelikkuses liikusid Kornilovi peas patriootlikud mõtted ning tema eesmärk oli olukord riigis lihtsalt maha rahustada.
Valitsusjuhile oli see poliitiline enesetapp, kuivõrd pööras sellega enda vastu seni teda toetanud paremjõud, vasakpoolsed süüdistasid Kerenskit aga revolutsioonipidurdajatega kokku mängimises. Nii lakkas valitsus, mille juht oli üritanud otsuseid sügisel kogunema pidanud Asutava Kogu ellukutsumiseni edasi lükanud, sootuks töötamast (Riasanovsky 1984). Kerenski isiklikke vajakajäämisi on peetud Ajutise Valitsuse kukkumise peapõhjusteks (Volubev 1997). McCauley (2008) tituleerib valitsuse nõrkuse ja ebakompetentsuse suisa legendaarseks. Nad olnuks justkui iseenda suurimad vaenlased.
Kuna juulirahutused viisid bolševike arreteerimisteni, said nad rahvale paista kui grupp, kes oli kannatanud (mitmete arvates ebaõiglaselt). Rahva teadvusse tekkis neist pilt kui vankumatutest revolutsionääridest (Melancon 1997). Pärast augusti sündmusi sulas armee sisuliselt ära ning talupoegadest sõdurid rändasid koju, et saada osa endiste aadlimaade jagamisest (Malia 1994).
Reaalse ohu tunnetamine paremalt ühendas lühikeseks ajaks vasakjõud, kelle survel loodi vabrikutesse töölisvabatahtlike võitlussalgad, kes ei allunud linnavõimule. Kuna relvi ei tagastatud, said bolševikud neid oma võimupüüdlustel hiljem edukalt ära kasutada. Esseere ja menševike küll hoiatati (Volubev 1997) punakaartlaste ohu eest, kuid viimased eirasid seda. Edu saatis bolševikke ka kahes suuremas linnas Petrogradis ja Moskvas, kus nõukogude koosolekutel hääletati nende poliitilise resolutsiooni kasuks. Nüüdseks hakkas võim Lenini partei kasuks kalduma ka esinduskogudes.
Sügiseks oli Lenin mõistnud oma senise taktika ebaefektiivsust. Kui aprillis , juunis ja juulis püüdsid bolševikud võimu haarata meeleavalduste ning protestiaktsioonide tulemusena, siis edaspidi kavatseti käituda vastupidi. Eesmärgiks sai väikeste relvastatud üksustega võtta üle pealinna olulised tugipunktid ja mis peamine, lõigata ära side erinevate institutsioonide vahel, mis võinuks neid takistada. Stalini meenutuste kohaselt (Pipes 1991) üritas partei keskkomitee provotseerida Ajutist Valitsust kättemaksule bolševike vastu, mille tulemusena saanuks riigipöörde maskeerida revolutsiooni kaitsmise ürituseks ja sellega kaasata oma eesmärgi nimel seni veel kõhelnud lihtrahvas.
Otsus võim relvade abil haarata tehti 10. oktoobril, mille järel hakkas Trotski Venemaa ajaloo pöördemomendiks kujunenud sündmuse tarbeks aktiivselt ettevalmistusi tegema. Päev varem oli Petrogradi nõukogu oma pleenumil otsustatud luua Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomitee (Milrevkom), mis vastutanuks linna kaitsmise eest sakslaste pealetungi korral. See organisatsioon allus küll formaalselt Nõukogule, ent tegelikult kujunes bolševike revolutsiooni staabiks Trotski juhtimisel (Malia 1994). Menševikud ja esseerid sündmuste sellist käiku heaks ei kiitnud, ent nende jaoks oli rong juba lootusetult läinud. Trotski meenutab (Pipes 1991), et Milrevkomi osakaal bolševike edus 25. ja 26. oktoobril oli kolm neljandikku kui mitte üheksa kümnendikku.
Määravat tähtsust bolševike jaoks omas ka Nõukogu otsus edasi lükata teine ülevenemaaline nõukogude kongress, mis nagu ajalugu näitas, toimus päev pärast riigipööret. Kui pealinnas oli võim faktiliselt haaratud, anti kongressil sellele legitiimsus – bolševike eeltöö tulemusena kuulus enamus neile ning see kiitis võimu haaramise mõistagi heaks (Rogger 1983). Kongressi edasilükkamine oli suuresti menševike otsus ja Volubevi (1997) arvates nende peamisi vigu. Põhjus selleks oli aga lihtne – nad kartsid kongressi tagajärgi.
Vastupidiselt legendidele ei toimunud Oktoobrirevolutsiooni käigus tormijooksu Talvepaleele ega meeletut rahvaülestõusu. Bolševike seljataga oli vaid neli protsenti Petrogradi garnisoni sõdureist ning suur osa punakaartlasi lõi otsustaval hetkel vedelaks. Oluline oli aga see, et valitsus lõigati ära armeest ning Kerenski ei saanud jõude bolševike vastu suunata. 25. oktoobri hommikul teadsid vähesed Petrogradi elanikud, et möödunud ööl oli linnas võim vahetunud. Pealtnägijate kirjelduste kohaselt jätkasid inimesed oma tavapärast rutiini halvemat aimamata (Pipes 1991).
Moskvas bolševikel nii kergesti ei läinud, kuivõrd sealne Nõukogu toetas partei mõõdukamat tiiba Lev Kamenevi ja Grigori Zinovjevi juhtimisel. Kremli vallutamise nimel tuli bolševikel pidada veriseid lahinguid tänavatel, kus hinnanguliselt oli vastamisi kaks ligi 15 000 mehe suurust vastasleeri . 2. novembril käskis linna kaitsnud jõudude juht võitlejatel relvad maha panna.
Vahemikus aprillist oktoobrini muutusid töötajate hoiakud „imperialistliku” sõja, kapitalistliku „Ajutise Valitsuse” ja „reeturlike” mõõdukate sotsialistlike parteide suhtes radikaalsemaks. Ometi ei tahetud võimule ainult ühte parteid, kuid kuna bolševikud olid ainsad, kes suutsid otsuseid vastu võtta, just selle nad said. (Malia 1984).
Leninit ei huvitanud, kas valijate enamus on tema seljataga ja referendumil ei oleks nad täielikku enamust saavutanud. Tema arvamus oli, et kui pärast aastat 1905 suutsid Venemaa valitsemisega hakkama saada 130 000 maaisandat, siis 240 000 bolševikku tuleb sellega raskusteta toime. Eriti kui nad teevad seda vaeste huvides rikaste vastu, seistes paljude eest vähemuse vastu Rogger (1983). Vajakajäämised arvudes tehti tasa enesekindlusega ja erilise usuga oma ettevõtmise edusse (Laqueur 1987).
Bolševikud võtsid otsused õigel ajal vastu, kuna nad ei hoolinud vene rahvast. Nende ees terendas ülemaailmne kommunistlik revolutsioon , kus Venemaa oli nende jaoks lihtsalt lihtne koht, kust alustada, hüppelaud tööstusriikidesse ja nende kolooniatesse. Moraalsete kütkete murdmisel oli oluline osa ka Lenini veendumusel, et lähtuvalt Marxist, tähendab klassivõitlus klasside vahelist sõda (Malia 1994; Melancon 1997, Pipes 1980). Pipes (1991) märgib veel ühe olulise tõigana ära asjaolu, et kui menševikud ja esseerid jäid suuresti loosungite tasemele , suutsid bolševikud sotsiaaldemokraatide ühistelt alustelt teha loogilisi järeldusi ja ühtlasi välja pakkuda konkreetseid lahendusi, mis nende konkurentidel vajaka jäid.
Mitte-funktsioneeriva valitsuse kukutamine oli bolševike jaoks lihtsaim ülesanne. Oma programmi elluviimine ja riigi kooshoidmine, mille lagunemine oli neil võimaldanud pead tõsta ja triumfeerida, oli määratult keerulisem (Rogger 1983). Näis, et bolševikel oli tegevuskava väljamõeldud ainult revolutsioonini , otsused kuidas riiki edasi juhtida sündisid mitmel puhul olukorrast tingituna . Hetkeotsuste ja vägivalla taustal sündisid ka esimesed Nõukogude sunnitöölaagrid. Plaani senised rõhujad ja revolutsiooni vaenlased vangistada ning vastavatesse asutustesse suunata haudus Lenin Applebaumi (2005) andmeil juba kolm nädalat enne revolutsiooni, kui visandas tollal veel üsnagi ebaselge plaani kehtestada kõikidele kapitalistidel „töökohustus”. Nõukogude riigi loomine sünnitas uut tüüpi kurjategija – „klassivaenlase”. Erinevalt tavalisest kurjategijast ei saanud klassivaenlaselt iial loota koostööd nõukogude režiimiga ja teda tuli karistada karmimalt kui tavalist mõrtsukat või varast. Inimesi mõisteti süüdi seega selle eest, kes nad olid.
Kui veel vahetult enne revolutsiooni pidas riik läbirääkimisi USAst saadava abi üle, siis revolutsioon külmutas igasugused variandid võõrriikide toele, kuna bolševistliku valitsust umbusaldati (Heywood 1999). Venemaa tavakodanikke valdas aga ükskõiksus. Tagasi vaadates sedavõrd suure sündmuse suhtes jäi külmaks ka Petrogradi börs, kuivõrd väärtpaberite hinnad püsisid suhteliselt samal tasemel. Ainus märgatav muutus oli rubla kursi kukkumine dollari suhtes vahemikul 23. oktoobrist 4. novembrini poole võrra.
Samas ei osatud bolševikest esiti märkimisväärset ohtu karta. Kuulus on Austria välisministri reaktsioon pärast revolutsiooniuudise kuulmist . „Austria välisministri kabinetti tormab ametnik ja hüüab: „ Ekstsellents , Venemaal on toimunud revolutsioon!” Minister turtsatab: „Revolutsioon. Kes Venemaal saaks hakkama revolutsiooniga? Ega ometi too kahjutu Herr Trotski, kes istub Cafe Centralis ?”” (Applebaum 2005: 36).
Teisalt kõneleb eelmises lõigus tsiteeritud Trotski võimete alahindamisest. Tegelikult oli just Trotski, mitte Lenin, Oktoobrirevolutsiooni õnnestumise põhisüüdlane. Tema organiseerimisvõime, sõnaosavus ja oskus rahvast üles kihutada oli Pipesi (1991) hinnangul Lenini omast märkimisväärselt üle, liiati püsis Lenin oktoobri alguseni maapaos, olles ettevalmistustöödest ära lõigatud (Riasanovsky 1984). Trotski ise pidas asendamatuks just Leninit, tema ideede lennukuse ja enesekindluseta ei oleks bolševikud võimu tõenäoliselt haarata suutnud (Pipes 1991).
Sageli kõneldakse 1917. aasta Venemaal kahest aset leidnud revolutsioonist – üks veebruaris , teine oktoobris. Pipes (1991) resümeerib neid kahte sündmust võrreldes, et kui veebruari sündmusi võib lugeda tõeliseks spontaanselt vallandunud revolutsiooniks, mis kukutas tsaarivõimu ning tõstis riiki juhtima Ajutise Valitsuse, siis seitse kuud hiljem tõusid bolševikud võimule tänu põhjalikult organiseeritud vandenõule.
Samal seisukohal on ka Malia (1994), kes nimetab Oktoobrirevolutsiooni väikese seltskonna sõjaliseks avantüüriks enamuse nimel, millega hõivati Petrogradi närvikeskused ja teostati riigipööre. Veebruaris oli aga nähtud tõelist massiüritust. Malia (1994:93) tsiteerib Leninit, kelle sõnul „leidis partei võimu tänaval vedelemas ja korjas selle lihtsalt üles”.
Aprilliteesides esitatud maksimalistlik strateegia sai töötada ainult tänu erakorralisele olukorrale, mis 1917. aastal sõjast räsitud Venemaal valitses. 1917 aasta jooksul lagunesid üheaegselt koost kõik Venemaa senised struktuurid – riik, armee, impeerium, kohalikud omavalitsused, majandus ning nii linna kui maa kogukonnad . Sellise üldise kollapsi keskel ei olnud võimalik kehtestada püsivat konstitutsionaalset monarhiat . Oktoobriks olid Vene impeeriumi rusud vabalt saadaval, tuli leida lihtsalt piisava tahtejõu ja organisatsiooniliste võimetega jõud, kes selle haavatava vare enesele võtaks.
Petrogradi Nõukogu häälekandja Izvestija hoiatas ette, et bolševikud on võtnud võimu ainult Petrogradis mitte tervel Venemaal ning hoiatas kodusõja eest. Ajalugu näitas, et selles oli neil õigus.
Kasutatud kirjandus:
1. Applebaum, A. (2005). Gulag : nõukogude koonduslaagrite ajalugu. Tartu: Greif.
2. Geifman, A. (1997). The Russian Intelligentsia, Terrorism and Revolution . Brovkin, V. (toim) The Bolsheviks in Russian society : the revolution and the civil wars. New Haven , London: Yale University Press
3. Heywood, A. (1999). Modernising Lenin's Russia : economic reconstruction, foreign trade and the railways. Cambridge : Cambridge University Press.
4. Malia, M.E. (1994). The Soviet tragedy. Stuttgart: Klett-Gotta
5. Melancon, M. (1997). The Left Socialist Revolutionaries and the Bolševik. Brovkin, V. (toim) The Bolsheviks in Russian society : the revolution and the civil wars. New Haven, London: Yale University Press
6. McCauley, M. (2008). The rise and fall of the Soviet Union. Pearson /Longman.
7. Laqueur, W. (1987). The fate of the revolution: interpretations of Soviet history from 1917 to the present . New York : Scribner
8. Pipes, R. (1991). The Russian Revolution. New York: Vintage Books
9. Pipes, R. (1980). The formation of the Soviet Union : communism and nationalism. London: Harvard University Press.
10. Riasanovsky, N.V. (1984). A History of Russia. New York, Oxford : Oxford University Press.
11. Rogger, H. (1997). Russia in the age of modernisation and revolution, 1881-1917. London, New York: Longman
12. Volubev, V.O. (1997) The Mensheviks in the Fall of 1917: Decisions and Concequences. Brovkin, V. (toim) The Bolsheviks in Russian society : the revolution and the civil wars. New Haven, London: Yale University Press
12