Jossif Vissarionovitš Stalin (0)

Viljandi Ühendatud Kutsekeskkool
Referaat
Jossif Vissarionovitš Stalin
Koostaja : Tõnis Soa
Juhendaja : Olev Teder
Viljandi 2012
Jossif Vissarionovitš Stalin  vene Иосиф Виссарионович Сталин; tegelik nimi Ioseb Džugašvili ( gruusia  იოსებ ჯუღაშვილი, vene Иосиф Джугашвили); 18. detsember 1878 Gruusia,  Gori  – 5. märts 1953  Moskva  lähistel) oli Nõukogude Liidu  diktaator . Nime Stalin kasutas ta esmakordselt 1913. aastal.

Sünniaeg

Ametlike andmete järgi sündis Stalin 21. detsembril 1879 (vana kalendri järgi 9. detsembril 1879).
Edvard Radzinski andmetel sündis Stalin tegelikult 18. detsembril (6. detsembril) 1878. Radzinski leidis väljavõtte (fotokoopia NLKP Keskarhiivis) Gori katedraali meetrikast, kus Stalini sünnikande kohta seisab kirjas: 1878. aasta 6. detsember, ristiti 17. detsembril, vanemad – Gori linna elanikud talumees Vissarion Džugašvili ja tema seaduslik naine Jekaterina Georgijevna. Ristiisa – Gori linna elanik talumees Tsihitatrišvili. Sakramentaalse ristimise viis läbi ülempreester Hahalov köster Kvinikidze juuresolekul.
Samas arhiivis on tõend selle kohta, et Jossif Džugašvili lõpetas Gori vaimuliku kooli, ja ka seal on kirjas: sündis 1878. aasta detsembrikuu 6. päeval. On säilinud ankeet , mille Stalin 1920. aastal omakäeliselt on täitnud. Seal on sünniajaks 1878.
Aastal 1922, kui Stalinist sai partei peasekretär, täitis Stalini sekretär Tovstuhha tema eest uue ankeedi , kus ta sünnidaatumiks kirjutas 21. detsember1879. Sellest ajast vältis Stalin ankeetide täitmist ja jättis selle sekretäride teha. Nii saigi valest sünnidaatumist ametlik sünniaeg.

Revolutsiooniline tegevus kuni 1917. aastani

Jossif Džugašvili liitus  1898 . aastal Gruusia sotsiaaldemokraatliku liikumisega "Kolmas grupp", 1899. aastal heideti ta vaimulikust seminarist välja (ühe versiooni kohaselt poliitilise tegevuse, teise versiooni kohaselt eksamitele mitteilmumise tõttu).
Aastail 1901– 1902  oli VSDTP Tiflisi ja Batumi komitee liige. Peale 1903 aastal toiminud VSDTP lõhenemist menševikeks ja bolševikeks, toetas algselt menševike platvormi, kuid hiljem liitus bolševikega. Osales 41 saadikuga toimunud VSDT(b)P Tampere konverentsil , mis toimus 25–30. (vkj 12–17.)detsembril 1905 Soome Suurvürstiriigis. Aastail 1906–1907 osales/organiseeris varjunime "Koba" all VSDT(b)P finantseerimiseks vajalike finantsvahendite eksproperteerimist Kaukaasias, sealhulga omal ajal kuulsas 1907. aasta Tiflisi postiraharöövis, juunikuus 1907. Oli samal ajal ka aastail 1906–1907 VSDTP Bakuu komitee liige ja VSDT(b)P IV kongressi saadik  Stockholmis .
Stalin oli 1908. aastal Bakuu  vanglas koos menševiku  Andrei Võšinskiga. Peale vabanemist oli Peterburis bolševike ajalehe Pravda  toimetaja , peale vahistamist viibis administratiivkorras väljasaadetuna asumisel 1911. aastal koos  Jakov Sverdloviga Narõmi krais Tomski kubermangus, kust põgenes asumistelt augustikuus 1912. aastal. Pärast põgenemist elas Peterburis, kus 1912. aastal koopteeriti Vladimir Lenini toetusel VSDTP Keskkomiteesseja VSDTP KK Vene büroosse. Oma tegevuses parteisiseses poliitikas vastandus Vene büroo välismaal emigratsioonis elavatele sotsiaaldemokraatidele ( Lenin jne), kes kavandasid  maailmarevolutsiooni , samal ajal kui Venemaal tegutsevad sotsiaaldemokraadid keskendusid Venemaal toimuvale.
1913. aastal püüti aga Peterburi ohranka salajase kaastöölise Roman Malinovski info alusel põgenenud Stalin Peterburis kinni ja saadeti uuele asumisele Krasnojarski kubermangu Turuhanskisse, kus viibisid koos Sverdloviga kuni 1917. aasta veebruarirevolutsioonini.
Tema osa Oktoobripöörde ettevalmistamises oli marginaalne, põhifiguurid olid Vladimir Uljanov  ja Lev Trotski jt.

Tegevus pärast 1917. aasta oktoobripööret

Pärast 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni järgset nõukogude võimuhaaramist määrati Jossif Stalin esialgsesse bolševike, vasakesseeride ja menševike koalitsioonivalitsuses Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogus Vene SFNV rahvusasjade rahvakomissariks ja hiljem ka riigikontrolli rahvakomissariks. Samuti osales ta bolševike häälekandja "Pravda" juhtimises, mille ta võttis üle oma hilisemalt välisministrilt, Stalinile elu lõpuni ustavaks jäänudVjatšeslav Molotovilt.

Venemaa Kodusõjas

1918. aastal alanud Venemaa kodusõjas osales Jossif Stalin Punaarmeesse sattunud vana keisririigi sõjaväelaste üle kontrolli teostavates rinnete Revolutsioonilistes Sõjanõukogudes Põhjarindel – Petrogradi kaitsel 1918. aasta maikuus Loodearmee pealetungi ajal; Lääne- ning Lõunarindel ja 1920. aastal Looderindel Nõukogude-Poola sõjas Mihhail Tuhhatševski ebaõnnestunud maailmarevolutsiooni viimisel  Poola ja Lääne-Euroopasse. Kodusõja vältel konkureeris ta mõjuvõimu ja Lenini isikliku soosingu pärast sõja tegeliku juhi Lev Trotskiga, korraldades näiteks Trotski poolt Punaarmees rakendatud endiste tsaariarmee ohvitseride massilisi hukkamisi. Üks Stalini tuntumaid saavutusi oli Nõukogude Venemaad viljaga varustanud Tsaritsõni(hilisema nimega Stalingradi) kaitse organiseerimine .

1920-1930 aastad

1920-1930ndail aastatel töötas J. Stalin peamiselt VK(b)P KK aparaadiga ja esines avalikkuse ees harva. VK(b)P peasekretäri ametikoha rajas Lenin 1922. aastal spetsiaalselt Stalinit silmas pidades ning sellele ametikohale võlgnes Stalin hiljem oma kõigutamatu positsiooni NSV Liidu juhina . VK(b)P KK peasekretärina ja Poliitbüroo liikmena oli tema peamiseks vastutusalaks partei ametikohtadele inimeste määramine. Sellest punktist suutis ta oma võimu (partei nimel) laiendada ka riigiaparaadini.

Võimuvõitlus

1922. aastal alustas J.Stalin võimuvõitlust liidrikoha eest kommunistlikus parteis , tema põhiliseks vastaseks olid algetapis sõnaosav ja rahva hulgas polulaarne Lev Trotski, majandustegelane Nikolai Buhharin, rahvusvahelise kommunistliku liikumise liider  Grigori Zinovjev . Võimuvõiluseks L. Trotski vastu moodustas ta G. Zinovjevi ja Lev Kameneviga VK(b)P KK Organiseerimisbüroos juhtgrupi, kellega valmistas ette kõik NSV Liidu kõrgeima võimuorgani VK(b)P KK Poliitbüroo istungite päevakavad ja otsused. Aastakümnevahetusel toimunud võimuvõitluses saavutas edu Stalin, kes ajutiste poliitiliste liitudega oma potentsiaalsed konkurendid kõrvaldas (Lev Trotski, Lev Kamenev, Grigori Zinovjev, Nikolai Buhharin). VK(b)P KK Organiseerimisbüroo tegi otsuseid NSV Liidu kõrgemate parteiliste ja rahvamajanduse juhtkaadrite nomenklatuuri ametikohtadele ametissemääramise kohta. Kõrgemasse nomenklatuuri kuuluvad ametnikud ja parteiorganisatsioonide liidrid oli ka traditsiooniliselt kommunistliku partei kongresside saadikud, mis kindlustas J. Stalinile nende toetuse kongressidel.
Hilisemal ajalookujutuse muutmisel pööras Stalin ka hiljem suurt tähelepanu, lastes kommunistliku partei ametlikus ajaloos "ÜK(b)P ajaloo lühikursus" kujutada sündmusi talle vajalikul viisil sõltumata tegelikult toimunust. Levinud oli dokumentide hilisem muutmine, sealhulgas isegi fotode retušeerimine, kust kaotati ebasoosingusse langenud ning kommunistliku partei poolt tehtud "ebaõigetes" otsustes süüdistatud isikud.

Industrialiseerimine ja kollektiviseerimine

1930. aastail pidas Stalin eri ametikohti, nagu Rahvuste rahvakomissar ja Tööliste ja talupoegade inspektsiooni rahvakomissar. "Uue Sotsialistliku Ofensiivi" (I viisaastak ) ajal oli ta mõjuka Tööliste ja Kaitsenõukogu liige. Nendelt strateegilistelt ametikohtadelt kontrollis ta kas otseselt partei nimel või parteiorganite valitsemise kaudu peaaegu kõiki valdkondi, tehes ettepanekuid ja koostades poliitilisi juhtnööre kõige kohta alates tööstusest jakollektiviseerimisest kuni ajalookirjutuseni.
Kui marksistlikule tõlgendusele ja selle rakendusele Lenini valitsemisajal viidatakse kui leninismile, siis eriti I viisaastakut (1928–1932) ja II maailmasõja perioodi käsitletakse Nõukogude ajaloos tavaliselt stalinistlikuna. Jossif Stalin viis peasekretärina ellu Vladimir Lenini poliitikat, mille eesmärk oli kehtestada sotsialistlik ühiskonnakord. Selleks arendas ta industrialiseerimise loosungi all võimsa sõjatööstuskompleksi. Vahendeid selleks saadi NSV Liidu kodanike ekspluateerimisest kollektiviseerimise, töönormide kehtestamise ja sotsialistliku võistluse arendamise (stahhanovlus), tööd saboteerivate kahjurite vastaste kampaaniate ning vangide tööjõu massilise rakendamise teel. Stalin muutis korduvalt poliitilist kurssi. Nii tühistas ta Lenini algatatuduue majanduspoliitika (NEP, novaja ekonomitšeskaja politika), mis lubas areneda kollektiivmajanduse kõrval ka eraettevõtetel, hiljem keelatieraettevõtlus Nõukogude Liidus sootuks. Kollektiviseerimise käigus muutis Stalin korduvalt oma avalikke seisukohti selle suhtes, kas või mil määral tohib või peab talupoegade kollektiivmajanditesse sundimisel kasutada vägivalda.

Poliitilised repressioonid

Talle olid iseloomulikud laiaulatuslikud näidiskohtuprotsessid, mida ta korraldas juba 1920. aastate lõpust. Avalikult olid protsessid suunatud kommunistliku partei ühtsuse tagamisele ja selle kildkondlike huvidega õõnestajate paljastamisele, tegelikult aga esitati neil kõrvuti nii tõepäraseid kui ka võltsitud tõendeid ja manipuleeriti pealtvaatajatega, et mõista hukka kõik, keda Stalin soovis. Kui algul oli protsesside tulemuseks peamiselt seniste riigi- ja parteijuhtide kõrvaldamine ametist, siis ajapikku lõppesid need süüdimõistetute pikaajaalise vabadusekaotuse ja surmaotsusteni. Nõukogude poliitiliste uurimisorganite GPU,  OGPU  ja  NKVD  siht oli uurimisalused täielikult murda. Nii tunnistas kommunismi üks peamisi ideolooge Buhharin, keda Lenini valitsusajal hüüti "partei lemmikuks", end vanglas süüdi kõigis süüdistuse punktides ja palus puhtsüdamlikku kahetsust ilmutades asjatult oma elu eest. Üksteise järel kõrvaldas Stalin parteis ja riigis nii tegeliku, näilise kui ka võimaliku opositsiooni.

Ainuvõim ja isikukultus

1930. aastatel muutus Stalini ülistamine "geniaalse juhina", "Suure Stalinina" jne nii püsivaks, universaalseks ja täielikuks, et võib rääkida tema diktatuurist. Stalini isikukultus kestis kuni tema surmani. Teda peeti nii ületamatuks riigi- ja väejuhiks kui ka geniaalseks filosoofiks ja teadlaseks. Nii näiteks väideti, et tema teos " Marksism ja keeleteaduse küsimused" on muutnud kõigi teaduste suunda. Stalini järgi nimetati nii laevu ja asutusi kui ka terveid linnu ( Stalingrad , Stalinabad) ja haldusüksusi (Stalingradi oblast). Tema nime kandsid nii riiklikud kui rahvusvahelised preemiad, näiteks Rahvusvaheline Stalini rahupreemia.

Välispoliitika

Algselt olid bolševikud tulnud võimule maailmarevolutsiooni loosungi toel, mis lubas kapitalistliku korra kiiret kukutamist kogu maailmas, siis edaspidi sai maailmarevolutsioonist Stalini jaoks retooriline vahend, millega võidi õigustada naaberriikide vallutamist ja nukurežiimide püstitamist, kuid mis ei seganud vajaduse korral suhete sisseseadmist natsistliku Saksamaaga või kapitalistlike riikidega (liitlased Teises maailmasõjas) ning lahkhelisid sotsialismimaadega (Josip Broz Tito  Jugoslaavia , Mao Zedongi Hiina).

Teine maailmasõda

Stalini algatusel sõlmiti 23. augustil 1939 Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel Molotov-Ribbentropi pakt, mida võib lugeda Teise maailmasõja alguseks ja seega Stalinit üheks Teise maailmasõja vallapäästjatest.
Stalin plaanis oodata, kuni lääneriigid on üksteist maailmasõjas välja kurnanud, ja siis ise neid rünnata. Nimetatud plaan luhtus, sest Saksamaa sai lääneliitlastest välksõjaga jagu ja pikka kurnamissõda ei järgnenud. Selle asemel jõudis Hitler Nõukogude Liitu enne rünnata: 22. juunil 1941, kaks nädalat enne Nõukogude Liidu plaanitud rünnakut Saksamaa vastu 6. juulil. Hitler ründas Nõukogude Liitu hetkel, mil Nõukogude Liit oli ise suurrünnakuks valmistumas ning seega kaitsetu. Seetõttu kandis Nõukogude Liit alguses tohutuid kaotusi. Lisaks oli Punaarmee valmis ainult ründesõjaks, kuid mitte kaitsesõjaks. Stalini salajane Euroopa vallutamisplaan oli "Groza".[1] Stalini salajasi ettevalmistusi sõjaks on oma raamatutes põhjalikult käsitlenud endine Nõukogude luuraja  Viktor Suvorov.
Stalin võttis endale ise kõrgeima sõjaväelise auastme, kuulutades end generalissimuseks. Sõja vältel vahetas ta korduvalt välja armee juhtkonna, otsustades põhiliste strateegiliste küsimuste üle isiklikult.

[redigeeri]Stalini pärand ja hilisem diskussioon

Eksisteerib selge erinevus Stalini diktatuuri ning nii-öelda puhta isikudiktatuuri vahel. Jossif Stalin, ehkki oma isikliku poliitilise masinavärgi ehitaja, kasvatas oma võimu peamiselt partei liinis ning tegutses NLKP raames, mis eksisteeris enne ning ka pärast Stalini surma, ehkki elas üle suured muudatused. Võimuvõitlust NSV Liidus pärast 1956. aastat eristab selle eelsest ajast peamiste poliitiliste konkurentide eksiili saatmine . Stalini-järgsed parteijuhid saavutasid kiirest konsensuse selles, et partei ja riigi ladviku suhtes enam surmanuhtlust ei rakendataks; üks viimaseid surmamõistetud juhte oli NKVD endine ülem  Lavrenti Beria.
Stalin oli nii NSV Liidu juht kui ka sümbol. Radzinski kirjeldab Stalini biograafias Jossif Stalini äkilist reaktsiooni, kui tema poeg Vassili kuulutas: "Ka mina olen Stalin!" Radzinski väitel karjunud Vassili isa, et isegi mitte tema ise ei ole Stalin, kuna Stalin on enamat kui inimene, Stalin on terve riik. Kui Stalini surma järel hakati tema tegevust ümber hindama , miljonite kaupa süüdi mõistetuid vangilaagritest vabastama ja tapetuid postuumselt rehabiliteerima, loobuti ka Stalinist NSV Liidu sümbolina.
Pärast Stalini surma pani NLKP Stalini võimu ajal toime pandud genotsiidi ja inimsusevastaste kuritegude eest vastutuse Jossif Stalinile isiklikult, vabastades vastutusest NLKP ja enamik teisi toonaseid juhte, kes olid võimule tulnud Stalini valitsusajal tema protežeedena ning seetõttu ka ise tema tegudes osalised. Stalini hukkamõistule  Nikita Hruštšovi ajal järgnes tema osaline rehabiliteerimine Leonid Brežnevi võimul olles, mil ei tahetud rääkida Stalini-aegsetest kuritegudest.
Stalini järglased peasekretäri ametikohal (Hruštšov, Brežnev) üritasid NSVL sise- ja välispoliitikat muuta ning reformida, kasutades teadmisi ning kogemusi, mis olid omandatud Stalini ajal.
Nii Venemaal kui ka Läänes leidub tänaseni arvukalt inimesi, kes peavad Stalini tegevust eelkõige positiivseks , õigustades tema kuritegusid vajadustega rasketes poliitilistes tingimustes ja väiksemate korrumpeerunud võimukandjate kuritarvitustega. Stalini ülistajad nimetavad tema teeneks nii Nõukogude Venemaa arendamist tsaariaegsest agraarmajandusest moodsaks tööstusmaaks kui ka fašismi purustamist Teises maailmasõjas.
Aastal 2008 telekanali Rossija kõigi aegade tähtsaima venelase leidmiseks korraldatud rahvahääletusel sai Stalin Aleksander Nevski  ja Pjotr Stolõpini järel kolmanda koha, edestades napiltAleksandr Puškinit.