Uurimistöö - Diabeet (2)

....................... Gümnaasium
........................................
11B klass
DIABEET
Uurimistöö
Juhendaja :
õpetaja
...................................
.......................... 2011
Sisukord
Sissejuhatus 3
1. Mis on Diabetes Mellitus (suhkrudiabeet)? 4
2. Haiguse olemus 5
3. Diabeedi vormid 6
4. Diabeedi esinemissagedus 8
4.1 Lapseea diabeet Eestis 9
5. Mis põhjustab I tüüpi suhkrudiabeeti 11
6. Insuliin 13
6.1 Insuliini valmistamise ajalugu 13
6.2 Insuliinitüübid 14
6.3 Insuliini süstevahendid 15
6.4 Insuliini süstekohad 16
6.5 Insuliini süstimine 17
6.6 Insuliini süsteskeemid 17
7. Diabeedi avaldumine 19
8. Diabeedi diagnoosimine 20
9. Diabeedi ravivõimalused 21
10. Hüpoglükeemia ja hüperglükeemia 22
10.1 Hüpoglükeemia (vere madal suhkrusisaldus) 22
10.2 Hüperglükeemia (vere kõrge suhkrusisaldus) ja ketoatsidoos 23
11. Diabeedi hilistüsistused 24
11.1 Silmakahjustused (diabeetiline retinopaatia) 24
11.2 Neerukahjustused (diabeetiline nefropaatia) 25
11.3 Närvikahjustused ( diabeetiline neuropaatia ) 26
11.4 Diabeetiline jalg 26
11.5 Suurte veresoonte kahjustus 27
11.6 Südame isheemiatõbi 27
11.7 Jala veresoonte ahenemine 27
11.8 Muud probleemid 28
12. Toitumine 29
12.1 Valgud 29
12.2 Rasvad 30
12.3 Süsivesikud 30
12.4 Kuidas mõjutab toit vere suhkrusisaldust 31
12.5 Toiduained, mis ei tõsta vere suhkrusisaldust 31
12.6 Toiduained, mis tõstavad vere suhkrusisaldust 32
12.6.1 Maiustamine 32
13. Sport ja diabeet 33
13.1 Kehalise koormuse planeerimine 33
14. Kokkuvõte küsimustikust 35
Kokkuvõte 37
Kasutatud allikad 38
LISAD 39
Lisa 1 39
Lisa 2 40
Lisa 3 41
Lisa 4 42

Sissejuhatus

Suhkurtõbi on krooniline hüperglükeemiaga iseloomustuv ainevahetushäire, mis põhineb insuliini suhtelisel või absoluutsel defitsiidil ning mis haiguse pikaaegsel kestmisel kahjustab veresooni, nägemist ning närvisüsteemi.
Oma uurimisöös tahan anda ülevaate diabeedist ehk suhkruhaigusest ning diabeetikute probleemidest. Selle teema valisin sellepärast, et olen juhtumisi ka ise diabeetik ning kuna mul on selles vallas juba kogemusi, siis arvan, et see teema on minu jaoks üsna tuttav. Ka loodan selle uurimistöö kaudu teada saada midagi uut diabeedi ja diabeeti põdevate inimeste kohta.
Uurimistöös on kajastatud diabeedi olemus, diabeedi vormid, tekkimise peamised põhjused, diabeedi esinemissagedus, lapseea diabeet Eestis, I tüüpi suhkrudiabeedi põhjused, insuliin- tüübid; süstevahendid; süstekohad; süstimine; süsteskeemid, diabeedi avaldumine, diabeedi diagnoosimine, diabeedi ravivõimalused, hüpoglükeemia, hüperglükeemia ja ketoatsidoos, diabeedi hilistüsistused, toitumine, sport ja diabeet ja kokkuvõte küsimustikest.
Uurimistöös kasutasin allikatena raamatuid ja lendlehti, mida olen saanud diabeediga seonduvatel üritustel. Ka oli suureks abiks Internetis olev materjal ja minu enda teadmised selle haiguse kohta.
Maailmas on üle 135 miljoni diabeetiku ja patsientide arv on pideva kasvutendentsiga. Eestis on Eesti Diabeediliidu kodulehekülje andmeil 38 000 diabeetikut ja umbes 10 000 sellist inimest, kelle suhkrutõbi on diagnoosimata.
Selle uurimistöö koostamisel aitasid mind eelkõige küsimustiku täitjad ja ka juhendaja õpetaja.

1. Mis on Diabetes Mellitus (suhkrudiabeet)?

Diabetes mellitus on haigus, mis on põhjustatud organismi insuliinipuudusest. Insuliin on hormoon , mida valmistatakse pankreases, mis asub ülakõhus mao tagaküljel. Tänapäevalgi ei teata, miks mõnel inimesel areneb välja suhkrudiabeet, mõnel mitte.
Pankrease rakud toodavad nelja erinevat hormooni:
Suhkrudiabeeti on kahte tüüpi. Kui kõhunääre ei erista enam piisavalt insuliini ja/või organism ei oska enam insuliini õigesti kasutada, areneb välja II tüüpi suhkrudiabeet ehk insuliinisõltumatu diabeet. Seda tüüpi diabeet esineb enamasti ülekaalulistel täiskasvanutel.
I tüüpi suhkrudiabeet ehk insuliinsõltuv suhkrudiabeet tekib siis, kui pankreas ei tooda enam piisavalt insuliini. Teatud aja jooksul lõpetab pankreas insuliini tootmise täielikult. Sellisesse diabeeti haigestuvad enamasti lapsed, kuid vahel ka kuni 40- aastased täiskasvanud.1

2. Haiguse olemus

Diabeet ehk suhkurtõbi on krooniline haigus, millele oniseloomulik vere suhkrusisalduse pikaajaline püsimine normist kõrgemal tasemel ning häired süsivesiku-, rasva- ja valguainevahetuses. Diabeedi tekke põhjus on kõhunäärme rakkude poolt toodetava , eluks hädavajaliku hormooni – insuliini – eritumise häired. Insuliin aitab organismi rakkudel omastada veres ringlevat glükoosi, mis on rakkude elutegevuseks oluline energiaallikas . Organism saab energiat peamiselt süsivesikutest. Neid sisaldavad paljud toiduained, nagu näiteks leib, sai, piim, suhkur, kartul , puuviljad ja maiustused . Seedimise käigus lagundatakse süsivesikud veres glükoosiks ehk veresuhkruks , mis on rakkudele „kütuseks“. Et rakud saaksid veres ringlevat glükoosi kütusena kasutada, peab kõhunäärmest erituma küllaldaselt insuliini. Insuliin aitab glükoosil siseneda rakkudesse, kus glükoosi kasutatakse energia allikana. Kui organismis ei ole piisavalt insuliini, tõuseb glükoosi tase veres. Tervel inimesel on veresuhkur tühja kõhuga kuni 5,5 mmol/l ja kaks tundi pärast sööki mitte üle 7,8 mmol/l. Diabeedi puhul on see tase normist kõrgem. Kui veresuhkur on püsivalt üle 10 mmol/l, hakkab suhkur erituma ka uriiniga. Pikaajaline normist kõrgem veresuhkru tase kahjustab veresooni ja närvikiude kogu organismis.

3. Diabeedi vormid

Diabeedil eristatakse nelja vormi:
1) 1. tüüpi diabeet
2) 2. tüüpi diabeet
3) sekundaarne diabeet (tingitud nt kõhunäärme kahjustusest)
4) rasedusaegne diabeet ehk gestatsioonidiabeet
1. tüüpi diabeet tekib reeglina lastel või noorematel inimestel. Haiguse teket soodustab, umbes pooltel juhtudest, pärilik eelsoodumus , mis kohtub mingi välise faktoriga. Arvatakse, et välisteks faktoriteks võivad olla viirused ja toitumisharjumused , kuid kõiki diabeeti vallandavaid tegureid siiski veel ei teata. Tervel inimesel eritub nii päeval kui ka öösel kõhunäärmest vajalik kogus insuliini. Esimest tüüpi diabeedi puhul kõhunäärme rakkude kahjustuse tõttu insuliini ei eritu ning
veresuhkru tase tõuseb. Puuduvat insuliini peab iga päev juurde süstima ehk asendama. Diabeedi esmased tunnused on janu, urineerimise sagenemine, näljatunne ja samal ajal kehakaalu langus. Diagnoosi hilinemise korral võivad tekkida isutus, iiveldus , oksendamine , üldine nõrkus ja isegi teadvusehäired. Seda põhjustab insuliini puudus, kõrgenenud veresuhkur ning ketokehade (rasvade
lagunemise produktide) teke organismis. Et tagada veresuhkru normaalne tase, hea enesetunne ning
täisväärtuslik elu, tuleb hoida tasakaalus toitumine, füüsiline koormus ja insuliini doosid. Tänapäeval on abiks ka võimalus mõõta oma veresuhkru taset regulaarselt glükomeetriga.
2. tüüpi diabeet on energiaainevahetusehäire, mis on tingitud kõhunäärme liigvähesest insuliini tootmisest või insuliini toime nõrgenemisest kudedes ehk insuliinresistentsusest. Selle haiguse teket mõjutab suurel määral pärilikkus. Kui ühel vanemal on teist tüüpi diabeet, on lapsel risk haigestuda
ligikaudu 40%. Teist tüüpi diabeeti haigestumist soodustab ülekaal, eriti vöökohale kogunenud rasv ning vähene liikumine. Need soodustavad insuliinitundlikkuse vähenemist organismis, mille tagajärjel tõuseb veresuhkur. Insuliinitundlikkust vähendavad ka rohkelt rasva sisaldav ja kiudainetevaene toidumenüü, stress , suitsetamine, rohke alkoholi tarbimine ning vanusega kaasnev lihaskoe vähenemine ning asendumine rasvkoega.
Sekundaarne diabeet võib tekkida kõhunäärme kahjustuse, operatsiooni või insuliini toimet häirivate ravimite tarvitamise tagajärjel. Sekundaarse diabeedi peamisteks põhjusteks on :
1) geneetilised defektid beeterakku funktsioonis (nt. kromosoom 12, HNF-1α)
2) eksokriinsed pankreasehaigused
3) endokrinopaatiad: nt. akromegaalia, Cushingi sündroom, kilpnäärme liigtalitlus jt.
4) ravimid : nt. glükokortikoidid, kilpnäärmehormoonid, beetaadrenergilised ravimid jt.
5) infektsioonid: nt. kongenitaalsed punetised, tsütomegaloviirus
6) harva immunoloogilised defektid: antiinsuliinretseptorid e insuliini antikehad
7) geneetilised sündroomid, millega võib kaasneda DM: nt. Downi, Klinefelteri , Turneri sündroom
Rasedusaegne diabeet ehk gestatsioonidiabeet on diabeedi vorm, mis võib tekkida naistel raseduse ajal. Rasedusaegne suhkrutõbi kaob reeglina pärast rasedust. Siiski jääb risk hilisemaks (uueks) diabeedi manifestatsiooniks. See esineb 3%-l kõikidest rasedatest.
1. ja 2. tüübi diabeedi võrdlus
TÜÜP 1
TÜÜP 2
Esinemissagedus
> 90 %
Patogenees
Insuliini puudumine
Insuliiniresistentsus jm.
Autoantikehad
Algul +
HLA seos
1A – positiivne
1B – puudub
negatiivne
Plasma insuliin ja
C-peptiid
Madal kuni puudub
Alguses kõrgenenud
Algus
Enamasti kiire
Aeglane
Haiguse kulg
Kiire
Aeglane
Ainevahetus
Labiilne
Stabiilne
Ketoosi soodumus
Tugev
Vähene
Kehaehitus
Asteeniline
Enamasti pükniline/adipoosne
Normaalne
Kehakaal
Väheneb
Suurenenud või normaalne
Vastus sulfonüüluurea preparaatidele (insuliini sekretsiooni soodustavad)
Puudub
Hea
Insuliinravi
Vajalik
Vaid insuliini reservi ammendumisel
DM perekonnas
Surma põhjused
Neeru kahjustus, südame, veresoonte haigused
Südame ja veresoonte kahjustused

4. Diabeedi esinemissagedus

Maailmas on üle 135 miljoni diabeetiku ja patsientide arv on pideva kasvutendentsiga. Diabeedi esinemissagedus erinevates populatsioonides/etnilistes gruppides on erinev. Euroopas ja USA-s on manifestsete diabeetikute osakaal ca 7,5%. Diabeet sageneb populatsiooni vananedes , > 65 aastaste seas – ligi 20%. II tüübi diabeetikute koguarv suureneb koos ületoitumisega. Järjest varasem on tüsistuste ilmnemine.
IDF – International Diabetes Federation uuringu andmetel hõlmab diabeedi ravi
5–10% kogu tervishoiu eelarvest paljudes maades. 2.tüübi diabeedi haiged täidavad 20 % haiglavooditest ja 28–38 % kardioloogilise profiiliga vooditest.
2009. aasta seisuga on Eestis diabeetikuid 3-6%, Euroopas 3-5% ja USA-s 5-9% ( Lisa1 ). Maailmas on ligikaudu 286 miljonit diabeetikut, Eestis ligikaudu 70 000.
Prognoositav arv kolmekordistub aastaks 2025.
Diabeet on enam levinud etniliste gruppide hulgas, eriti Aasia ja Aafrika- Kariibi piirkondade elanikkonna seas. Inglismaal on hetkel diabeetikuid umbes 3% elanikkonnast (umbes 1,4 miljonit inimest). Ameerika Ühendriikides kannatab diabeedi all peaaegu 16 miljonit inimest (ligi 6% elanikkonnast), kellest umbes 5 miljonit ei ole ise sellest teadlikud.

4.1 Lapseea diabeet Eestis

Tartu Ülikooli lastekliiniku ja Tallinna Lastehaigla endokrinoloogide V. Tillmanni ja Ü. Einbergi andmetel on viimase 7 aasta jooksul 1.tüübi diabeeti haigestumine sagenenud 32%, eriti 5-9 a. laste vanusegrupis.
( http://www.hot.ee/trigrweb/haigestumus.ht m)
Aastatel 1983- 1990 oli kõige rohkem haigestunuid lapsi 10- 14 aastaste laste seas (15,2%). 5-9 aastaseis haigestunud lapsi oli 11,5% ja 0-4 aastaseid haigestunud lapsi oli 3,8%. Aastatel 1991-1998 oli 10-14 aastaste haigestunud laste protsent tõusnud 1,8% võrra. 5-9 aastaste laste protsent aga langes 1% võrra ning 0-4 aastaste laste haigestumus tõusis 4,6% võrra. Aastatel 1999-2005 oli kõige enam haigestunud lapsi 5-9 aastaste laste seas (20,0%). Haigestumus oli tõusnud 9,5% võrra. 0-4 aastaste haigestunud laste arv tõusis 6,2% võrra (14,6%). 10-14 aastaste haigestunud laste arv langes 17%-ilt 14,3%-ni.
( http://www.hot.ee/trigrweb/haigestumus.ht m)
Haigestumine erinevates Eesti piirkondades on erinev. Põhja-Eestis esineb 1.tüübi diabeeti ligi 1,4 korda sagedamini kui ülejäänud piirkondades.
Diabeeti haigestumine on kõige suurem Põhja-Eestis, mis on 19,4%. Põhja-Eestile järgneb Lõuna Eesti, kus haigestumise protsent on 13,0%, seejärel tuleb Ida-Eesti, kus haigestumine on 12,8% ja lõpuks Lääne-Eesti 11,3%-ga.

5. Mis põhjustab I tüüpi suhkrudiabeeti

I tüüpi diabeet on autoimmuunne haigus, mille puhul tekib organismis immuunreaktsioon oma kudede vastu: keha hakkab ühte osa endast võtma kui “võõrast” ja immuunsüsteem vastab sellele teatud rakkude hävitamisega. Diabeedi puhul hävitab immuunsüsteem pankreases insuliini tootvad β- rakud. 2
Pärilike faktorite tähtsust näitab haigestumise sagenemine perekonniti. Isa haiguse korral on lapse risk 5 %, ema haiguse puhul 2,5 %, I tüüpi diabeet mõlemal vanemal tõstab riski 20 %-ni. Ühemunakaksikutel haigestub ühe kaksiku haiguse korral 35-50 %-l juhtudest ka teine.
Pärilikkus on suures osas määratud geenidega , milles sisalduva pärilikkusaine põhjal tekkivad valgud seovad rakkudes organismile potentsiaalselt ohtlike võõrorganismide ja –ainete (viirused, bakterid, mürgid) osi ja esitavad neid immuunsüsteemile. Vastavaid geene nimetatakse suureks koesobivuskompleksiks (MHC, ingl. k. lühend) ja valke inimese leukotsüütide antigeenideks (HLA, ingl. k. lühend). Immuunsüsteem tunneb võõrained ära ja asub neid hävitama vaid siis, kui nad esitatakse immuunsüsteemi rakkudele koos HLA-valkudega.
I tüüpi diabeedi puhul on leitud, et teatud MHC-geenide variandid tõstavad diabeeti haigestumise riski. Näiteks on enamusel (95 %-l valgesse rassi kuuluvatest diabeetikutest) olemas geenivariant HLA-DR3 või HLA-DR4. Mittediabeetikutel leitakse neid geenivariante vaid 50 %-l. Seega on ilmne, et HLA-DR3 ja –DR4 tõstavad diabeediriski. Mõned valgud, mida HLA-süsteem I tüüpi diabeedi puhul immuunsüsteemile esitab, on teada (nt. seesama insuliin). Samas on selgusetu, miks ja kuidas immuunsüsteem aktiveerub ning organismi enda kudet hävitama asub. On alust arvata, et protsessi käivitav faktor pärineb väliskeskkonnast.
Välis- ehk keskonnafaktorite rolli ilmestab kõige paremini juba nimetatud fakt, et ühemunakaksikutel on kokkulangevus I tüüpi diabeedi suhtes vaid 35-50 %. Sealjuures omavad ühemunakaksikud täiesti ühesugust geneetilist materjali.
Kõige intensiivsemalt tegeletakse tänapäeval viiruste ja teatud toidufaktorite rolli uurimisega ß-rakkude autoimmuunse protsessi vallandamisel ja püsimisel. Paraku on selliste keskkonnategurite määratlemine osutunud geeniuuringutest märksa keerulisemaks. Probleem on eelkõige selles, et keskkond on geenidest palju ebapüsivam ja I tüüpi diabeedi puhul võisid haiguse seisukohalt olulised sündmused (näiteks mõni viirushaigus ) toimuda aastaid enne haiguse avaldumist. Viirustest uuritakse praegu aktiivselt enteroviirusi, mis võivad inimesel põhjustada väga erinevaid viirusnakkusi. Toiduainetest on kõige teravama tähelepanu all lehmapiim : on andmeid, et liiga kiire üleminek rinnapiimalt lehmapiimale või selle baasil valmistatud toitesegudele imikueas võib tõsta diabeediriski. Nimetatud valdkondades on praegu maailmas käimas suured uuringud ja hetkel pole kokkuvõtete tegemine või soovituste andmine veel võimalik. Mis puutub aga magusasöömisse, siis praeguste teadmiste kohaselt ei ole see seotud I tüüpi diabeeti haigestumise riskiga .

6. Insuliin

Insuliin on hormoon, mida toodetakse organismis ning eritatakse vereringesse kõhunäärme poolt. Kõhunääre on organ, mis asetseb kõhu õõnsuses mao taga. Insuliini põhifunktsioon on reguleerida suhkru taste veres. Lisakse sellele süstib insulin aminohappeid ning teisi toitaineid lihasrakkudesse, hõlbustades valgusünteesi ning stimuleerides anabolismi. Kui organism insuliini ei toodaks, oleks süsivesikute manustamine surmav , sest veresuhkur tõuseks lihtsalt liiga kõrgele, kutsudes esile kooma ning seejärel surma. Krooniliselt kõrge insuliini tase võib samuti viia järk-järgult surmale lähemale, tekitades südamehaigusi, diabeeti ning tõenäoliselt ka vähki.
( http://www.fitness.ee/files/pictures/images_article/300/385_thumb.jpg )

6.1 Insuliini valmistamise ajalugu

Kuni 1921. aastani oli väga vähe võimalusi aidata suhkrudiabeedihaigeid. Kanada arstid Frederick Banting ja Charles Best avastasid , et loomade pankreasest võib eraldada insuliini ja süstida seda suhkrudiabeedihaigetele inimestele. Kõigepeal prooviti insuliini toimet koeral , kellel peale pankrease eemaldamist ilmnesid kõik suhkruhaiguse tunnused. Insuliini süstimise järel tundis koer end hästi ja diabeedinähud kadusid .
1922. aastal süstiti insuliini 14- aastasele Leonhard Thompsonile, ta oli esimene inimene, kelle elu õnnestus päästa tänu insuliinile.
Palju aastakümneid valmistati insuliini lehmade ja sigade pankreasest. Loomade insuliin on kehavõõras ja erineb sünteesi teel saadud inim- ehk humaaninsuliinist. 1980. aastal õnnestus laboratooriumis valmistada nn biosünteesilist insuliini, mille struktuur on sama, mis inimese orgnismis valmistatud insuliinil. Seepärast nimetatakse ka laboratoorsel teel valmistatud insuliini iniminsuliiniks. Viimatinimetatu ei põhjusta antikehade teket. Tähistus HM (human insulin) insuliinipudeli etiketil tähendabki, et tegemist on humaaninsuliiniga.
1994. aastal hakati tootma ülilüitoimelist insuliinu (analooginsuliin), milles on muudetud aminiohapete järjestust, võrreldes teiste iniminsuliinidega. 2003. aastast on kasutusel ülipikatoimeline insuliin (Lantus).3

6.2 Insuliinitüübid

Eestis on kasutusel mitut liiki insuliine (põhiliselt Novo Nordisk ja Lilly firma insuliinid ). Insuliinid erinevad üksteisest toimeaja pikkuse ja maksimaalse toime tugevuse poolest.
I. Ülilühitoimelised insuliinid:
NovoRapid, Humalog, Apidra
- on läbipaistvad
- toime algab 15 minutit pärast süstimist
- toime maksimum saabub 1-3 tundi pärast süstimist
- toime kestab kuni 2-5 tundi
II. Lühitoimelised insuliinid:
Actrapid, NPH Regular
- on läbipaistvad
- toime algab 15-30 minutit pärast süstimist
- toime maksimum saabub 2-3 tundi pärast süstimist
- toime kestab kuni 6 tundi
III. Seguinsuliinid:
Mixtard 10/90, Mixtard 20/80, Mixtard 40/60, Mixtard 50/50; Humulin M 1, Humulin M 2, Humulin M 3, Humulin M 4, Humulin M 5
- ühes ampullis on koos nii lühi- kui keskmise toimeajaga insuliinide segu
- on hägused
- toime algab 15-30 minutit pärast süstimist
- maksimaalne toime kestab 2-8 tundi
- toime kestab 12-18 tundi
IV. Pikatoimelised insuliinid:
Humulin N, Humulin L, Protaphan, Isuhuman Basal , Lantus
- on häguseid, kui ka läbipaistvaid
- toime algab 1-2 tundi pärast süstimist
- maksimaalne toime kestab 2-16 tundi
- toime kestab 8 - 24 tundi

6.3 Insuliini süstevahendid

Tänapäeval on insuliini süstimiseks vöga palju erinevaid vahendeid nagu näiteks ühekordsed süstlad, insuliini dosaatorid ja insuliinipump.
Ühekordsed insuliinisüstlad U-100 valmistatakse erinevas mõõdus: 0,3 ml, 0,5 ml, 1ml, 2,0 ml.
Aastaid tagasi olid kasutusel klaassüstlad, mida tuli iga süstimise eel steriliseerida.
Insuliini dosaatorid (süstesulepead ehk PEN-id) on korduvkasutatavad ja ühekordsed.
Dosaator on kinnine süsteem, mis tagab süste täpsuse, ohutuse ja mugavuse . Väikelaste süstimisel kasutatakse ka NovoPen tüüpi süstesulepäid, mis võimaldavad doseerida insuliini poole toimeühiku kaupa.
Süstesulepea näb välja nagu pastapliiats ja seda on väga lihtne ning mugav käsitseda. Süstesulepea ühes otsas on nõel ja teises doseerimisnupuke. Sulepea sisse asetatakse insuliiniampull penfill ja sulepea esimesse otsa keeratakse spetsiaalne kahekordse kaitsega nõel. Üks penfill võib sisaldada 150-300 ühikut insuliini.
Eestis on praegu kasutusel vaid viimane penfilli variant. Seega ei ole tarvis iga süste korral pudelist insuliini süstlasse tõmmata, vaid süstida võib seni, kuni sulepeas insuliini jätkub. Seejärel tuleb sulepeasse panna uus penfill. Nõela peab vahetama vähemalt kord päevas (ideaalne oleks seda teha iga süstekorra järel). Süst ise on peaaegu valutu. Süstesulepeades on iniminsuliin, mis on küllalt püsiv temperatuuri kõikumiste suhtes ning kasutusel olevat ampulli ei ole tarvis hoida külmikus (ainult külmumine on ohtlik).
Insuliinipump on kaasaskantav umbes mobiiltelefoni suurune seade (mõõtmed u 2x5x10 cm, kaal 110-112 g), mille abil. Saab reguleeritud rütmi järgi pidevalt subkutaanselt manustada kas lühi- või ülilühitoimelist baasinsuliini.
Insuliinipumpa kantakse kas vöö või püksirihma küljes vastavas kotikeses või taskus või riiete all. Insuliini manustatakse läbi plastmassist kanüüli, mille ühes otsas on pump ja teises patsiendi kehasse torgatud nõelake. Nõela asukohta tuleb vahetada iga kolme päeva tagant. Pumbas on spetsiaalne insuliinimahuti.
Söögikordade eel manustab diabeetik nupuvajutusega sobivad insuliinikogused, olenevalt veresuhkru tasemest ja toiduks planeeritavast süsivesikute kogusest. Insuliinipumba abil jäljendadakse terve organismi insuliinieritust, see on kõige paindlikum insuliinasendusravi moodus . Maailmas kasutatakse insuliinipumpa 1975., Eestis 2005. aastast.4

6.4 Insuliini süstekohad

Insuliin avaldab toimet ainult süstituna. Insuliini süstitakse naha alla keha nendesse piirkondadesse, kus on rasvkude , sealt imendub see vereringesse ja transporditakse üle keha laiali rakkudesse.
Süstekohad:
-kõhunaha alumine piirkond (v.a. 2-3 cm naba ümbrus)
- reite esipind
- tuharate ülemine välimine neljandik
- õlavarte ülemine välimine pind
Süstekohti tuleb pidevalt vahetada ja jälgida, et järgmine süst tehakse 2 cm kaugusele eelmisest süstekohast - see tagab insuliini ühtlase imendumise ja väldib süstepiirkondade kahjustusi (naha aluskoe kärbumist, kõvade kohtade teket naha alla, naha valulikkust, naha liigset kuivamist).
Insuliini imendumise kiirus sõltub süstekohast. Kõige kiiremini imendub insuliin kõhunaha alt, seejärel küünarvarde ja reide süstituna ning kõige aeglasemalt tuharasse süstituna. Keskmise ja pika toimeajaga ning seguinsuliine tuleb alati enne süstimist loksutada, et insuliini toimet pikendav aine hästi seguneks.

6.5 Insuliini süstimine

Insuliini süstitakse naha alla vastavasse süstimiskohtadesse, arvestades insuliini imendumiskiirust erinevatest kehapiirkondadest ja väliseid faktoreid. Kõrge välistemperatuur, insuliini väike ühekordne doos ja kehaline aktiivsus suurendavad insuliini imendumiskiirust. Täiskasvanutel inimestel süstitakse insuliini 90-kraadise nurga all, lastel 45 - 60-kraadise nurga all. Insuliininõela ei tohi lükata naha sisse päris lõpuni (selle murdumise oht!).

6.6 Insuliini süsteskeemid

Erinevaid insuliine annustatakse erinevalt: pikatoimelist baasiinsuliini tuleb süstida hommikul pärast ärkamist ja/või õhtul enne magamaminekut.
Lühi- ja ülilühitoimelised insuliinid on mõeldud toidust tingitud veresuhkru taseme tõusu kompenseerimiseks ning neid süstitakse enne sööki. Lisaks kasutatakse neid ajutiselt lisaannustena vere liiga kõrge suhkrusisalduse korral.
Pikatoimelise insuliini süstimine üks kord päevas.
Tänapäeval sellist süsteskeemi laste puhul tavaliselt ei kasutata.
Insuliini süstimine kaks korda päevas.
Süstides lühi- ja pikatoimelist insuliini kombineerituna või seguna kaks korda päevas, püütakse lõhitoimelise insuliiniga (või selle osaga seguinsuliinist) tasakaalustada hommiku - ja õhtusöögijärgset veresuhkru taseme tõusu. Lõunasöök ja hilisõhtune oode aga püütakse katta pikatoimelise insuliini (või seguinsuliini vastava osa) toime algfaasiga.
Insuliini süstimine kolm korda päevas.
Hommikul süstitakse lühi- ja pikatoimelise insuliini segu, enne õhtusööki ainult lühitoimelist ja enne magamaminekut ainult pikatoimelist insuliini. Selle raviga saavutatakse sageli üsna hea vere suhkrusisalduse tasakaal, kuid see ei võimalda paindlikkust päevaplaanis ja toidukogustes. Hommikueine tasakaalustatakse lühitoimelise insuliiniga, lõunasöök hommikul süstitud pikatoimelise insuliini toime algfaasiga, õhtusöök eraldi süstitud lühitoimelise insuliiniga ja öö ning eriti järgmise hommiku insuliinivajadus enne magamaminekut süstitud pikatoimelise insuliiniga.
Insuliini süstimine neli või enam korda päevas (mitmesüsteravi).
Traditsioonilise mitmesüsteravi korral süstitakse enne hommiku-, lõuna- ja õhtusööki ainult lühitoimelist insuliini ja õhtul kas enne õhtusööki või enne magamaminekut pikatoimelist insuliini öö ja hommiku vajaduste katmiseks. Mitmesüsteravi saab muuta ajaliselt paindlikumaks, kui pikatoimelist insuliini süstitakse parema baasinsuliini tagamiseks nii hommikul kui ka õhtul enne magamaminekut.
Insuliini pumbaravi.
Imiteerib organismi loomulikku insuliinitootmist.

7. Diabeedi avaldumine

Kui insuliini on organismis vähe, jääb verre liiga palju suhkrut. Liigne suhkur eritub neerude kaudu uriiniga, viies kaasa vedelikku. Selle tagajärjel uriinikogused suurenevad, tekib pidev janutunne ning kaalulangus.
Lisaks võib esineda väsimust, nõrkust, koormustaluvuse langust, suurenenud söögiisu ning naha sügelust. Haavad paranevad aeglaselt ning öösiti tekivad säärelihaste krambid .
Insuliinipuudus ja I tüüpi diabeedi avastamise hilinemine võivad viia happemürgistusele. Happemürgistus ehk ketoatsidoos on tingitud happelistest ainetest, mis kogunevad verre liigse veresuhkru sisalduse tõttu.
Happemürgistuse sümptoomideks on iiveldus, oksendamine, kõhuvalud ja väljahingatava õhu atsetoonist tingitud hapukasimal lõhn. Seisund viib jätkudes unisusele ja teadvusekaotusele.

8. Diabeedi diagnoosimine

Diabeedi diagnoosimine põhineb tüüpiliste sümptomite alusel ja vere suhkrusisalduse määramisel sõrmeotsa- või veeniverest.
Kui haigusilmingud on ilmsed, piisab diagnoosi kindlakstegemisest ühest juhuslikust analüüsist, kus vere suhkrusisaldus on üle 11,1 mmol/L. Vastasel korral sedastatakse diabeet siis, kui vere suhkrusisaldus on korduvalt kõrgenenud (>6,6 mmol/L) hommikul, pärast 8-tunni pikkust paastu.
Ebaselgetel juhtudel võib kasutada kahe tunni suhkrukoormustesti.
Uriinianalüüsis on samuti iseloomulikud muutused.
Kui diabeet on kestnud kaua, jälgitakse regulaarselt silmade tervist ja neerude tööd, et võimalikult kiiresti diagnoosida suhkruhaigusest tingitud kahjustus teistes elundites.

9. Diabeedi ravivõimalused

Kuna suhkruhaige organismis insuliini ei toodeta, on vajalik eluaegne asendusravi iga päev insuliini süstides.
Insuliiniasendusravi püüab jäljendada normaalset insuliinieritust. Diabeetik vajab põhi- ehk fooninsuliini, mis katab vajaduse insuliini järele öösel ja söögikordade vahel.
Toidukordade eel süstitakse lühitoimelist insuliini, mille ülesandeks on talletada toidust saadavad toitained ning vältida liigset veresuhkru tõusu peale sööki.
Lisaks insuliinravile on vajalik täpselt järgida dieeti . Toidukoguste hindamine ja planeerimine söögikordade kaupa (eriti süsivesikute arvestamine ) ning vere suhkrusisalduse mõõtmine aitavad diabeetikul leida just temale sobivad insuliiniannused.
Liikumine ning aktiivsed eluviisid, mis tugevdavad insuliini toimet ning langetavad veresuhkrut, on suhkruhaige elus sama tähtsad kui insuliin.

10. Hüpoglükeemia ja hüperglükeemia

Vere suhkrusisaldus oleneb toidust, insuliinist ja kehalisest aktiivsusest. Suhkrudiabeedi ravis peab vajalikule insuliiniannusele vastama ka täpne dieet , millega haige saab kindla koguse süsivesikuid. Ülemäärasel süsivesikute tarbimisel veresuhkru tase enamasti tõuseb, kui süsivesikuid tarbitakse liiga vähe, veresuhkru tase langeb.

10.1 Hüpoglükeemia (vere madal suhkrusisaldus)

Diabeedi korral on äärmiselt oluline hoida veresuhkru tase võimalikult stabiilne, vähendades nii pikaajalisest diabeediseisundist tekkida võivate komplikatsioonide ohtu. Hüpoglükeemia on termin, mida kasutatakse liiga madala veresuhkrutaseme iseloomustamiseks. Hüpoglükeemia korral langeb veresuhkru tase alla 3,3 mmol/l. Seisund võib olla üsnagi ebameeldiv ning selle tekkimise tõenäosus on suurem juhul, kui diabeetik saab insuliini asendusravi. Kuid mõnikord võib hüpoglükeemiale aldis olla ka vaid tabletiravi saav organism.
Ükskõik kui pideva ja igakülgse kontrolli all diabeediseisund ka on, võib sellegipoolest aeg-ajalt ette tulla, et veresuhkru tase langeb liiga madalale- näiteks vahele jäänud või liiga väikese süsivesikutesisalduse tõttu. Muud hüpoglükeemiat põhjustavad seisundid on näiteks liigse insuliini- või tabletikogus või alkoholi tarbimine liigses koguses või tühja kõhuga. Alkohol takistab maksas toimuvat insuliini tootmist ning alandab seeläbi veresuhkru taset. Ravivormi muutmine või harjumuspärasest intensiivsem füüsiline koormus ilma organismile täiendavaid süsivesikuid andmata võib samuti hüpoglükeemia vallandada, kuna ka kehaline treening alandab veresuhkru taset.
Liiga madala veresuhkru taseme enamlevinud tundemärgid on järgmised: higistamine , värinad, näljatunne, ängistus ja kerge ärrituvus, kiire ja pinnapealne pulss , nägemise hägustumine, huulte kirvendus ja kahvatus.
Kui diabeetikul tekivad mõned hüpoglükeemiale iseloomulikud sümptomid, tuleb otsekohe sisse võtta suhkrut ükskõik millisel kujul, see tõstab kiiresti veresuhkru taset ja muudab seisundi taas normaalseks. Suhkrut sisaldav karastusjook või neli-viis glükoosidražeed on veresuhkru taseme tõstmiseks piisav, kuid on oluline jälgida, et enne mistahes tegevuse juurde asumist oleks tase kindlasti normaliseerunud. Oleks hea võtta kohe peale hüpoglükeemianähtude kõrvaldamist ka kerge suupiste või eine, mis sisaldab süsivesikuid (leib, pastatooted, teraviljahelbed vms) ning hoiab veresuhkru pikema aja kestel normi piires. 5

10.2 Hüperglükeemia (vere kõrge suhkrusisaldus) ja ketoatsidoos

Püsivalt kõrge (2-3 päeva) vere suhkrusisaldus võib viia väga tõsise komplikatsiooni- ketoatsidoosini. Mida suurem on insuliinivaegus organismis, seda intensiivsem on rasvade lõhustumine rasvkoes ja seda enam vabaneb verre rasvhappeid .
Hüperglükeemia peamisteks põhjusteks on: ebapiisav insuliiniannus või süste vahelejätmine või vale süstetehnika, haigus (külmetus või muud haigused), vähene füüsiline aktiivsus, liiga suur kogus süsivesikuterikast toitu, stress või hüpoglükeemia järgne seisund.
Diabeetiline ketoatsidoos (diabeetiline kooma) on suhkrudiabeedi raskeim komplikatsioon. Seda põhjustab organismi tõsine insuliinivaegus. Insuliinivaegus organismis saab suurema osa energiast rasvadest. Need lõhustuvad suhkrudiabeedi korral teisiti kui tervel inimesel. Tekivad mürgised, happelised jääkühendid ( atsetoon , β-oksüvõihape, atsteetäädikhape), mis põhjustavad lapse organismi mürgituse, mida nimetatakse atsidoosiks. Kui happelisi aineid koguneb organismi väga palju, kaotab haige pikkamööda teadvuse.
Ketoatsidoos areneb harilikult tundide või päevade jooksul. Lapsel võib olla ketoatsidoos, kui: tema veresuhkru tase on püsivalt kõrge ja uriinis leidub atsetooni ; tal on väga suur janu ning ta urineerib sagedasti ja palju, kui ta võtab kaalust alla, on kurnatud ja nõrk; ta söögiisu langeb, küht valutab, süda on paha ja ta oksendab; tal esinevad näiteks jalakrambid, näopunetus, peavalu, keele kuivamine , kare kurk ; ta hingamine on sügav, aeglane ja väljahingatavas õhus võib tunda magusat puuviljalõhna (tingitud atsetoonist); tema uimasus muutub ajapikkunteadvusetuseks ja kujuneb välja kooma.6
Ketoatsidoosi saab ennetada, kui selle võimalikud põhjused tehakse varakult kindlaks ja laps saab kiiresti abi. Ennetamiseks peaks kontrollima, et lapsele vajalik insuliin on õigesti valitud ja korrektselt. Kui teie laps süstib end ise, kontrollige teda siiski aeg-ajalt. Ketoatsidoosinähtude ilmnemisel määrakse lapsel korrektselt vere suhkrusisaldus ja atsetooni sisaldus uriinis. Vajadusel konsulteerige arstiga, et muuta insuliiniannust. Üldhaigestumise ja emotsionaalse stressi ajal tuleks veenduda, et kontrollanalüüse tehtaks hoolikalt ja piisava sagedusega.

11. Diabeedi hilistüsistused

Diabeedi võimalike hilistüsistuste nimekiri on pikk ja rikub kindlasti teie tuju. On oluline teada, et kuigi need probleemid ei puuduta kaugeltki kõiki diabeetikuid, peavad suhkruhaiged võimalike tüsistustega kursis olema. Haiguse tüsistused võivad välja kujuneda alles aastakümneid pärast haigestumist.
Diabeediga enebes tekivad muutused eelkõige veresoontes ja närvides, selle tulemusena halveneb verevarustus ning langeb närvide tundlikkus. Kõige aeglasemad on närvide ja veresoonte kahjustused silmades, neerudes ja jalgades. Õnneks ei teki tüsistusi kõikidel diabeetikutel, kuid kahjuks ei teata, kellel need võivad tekkida, kellel mitte. On teada, et veresuhkru kõrge taseme ja diabeeditüsistuste vahel on kindel seos. Mida halvemini on diabeet kompenseeritud (pikka aega püsiv kõrge veresuhkru tase), seda suurem on tõesäosus, et teil tekivad tüsistused.
Diabeeditüsistused jagunevad kahte suurde rühma: väikesi veresooni kahjustavad (mikrovaskulaarsed) ja suuri veresooni kahjustavad (makrovaskulaarsed) tüsistused. Mikrovaskulaarseteks tüsistusteks on: retinopaatia (silma veresoonte kahjustused), nefropaatia (neeru veresoonte kahjustused) ja neuropaatia (närvide kahjustused). Makrovaskulaarseteks tüsistusteks on: südameveresoonte kahjustused ( infarkt ), ajuveresoonte kahjustused (insult) ja perifeersete veresoonte kahjustused (halb verevarustus, nt jalgades).

11.1 Silmakahjustused (diabeetiline retinopaatia)

Et inimene näeks, peab silmapõhja võrkkestani jõudma valguskiir . Kiired moodustavad kujutise, see kandub nägemisnärvirakkude kaudu ajju. Võrkkesta keskosas asub kollatähn ehk maakula. See on terava nägemise piirkond, mis võimaldab meil näha ja lugeda.
Kui diabeet on kestnud aastaid ja veresuhkru tasakaal ei ole olnud hea, võivad silmapõhjadesse tekkida väikeste veresoonte laiendid (mikroaneurüsmid, verevalumid, võrkkesta turse ja rasvade ladestus). Selliste muutuste korral areneb võrkkesta verevarustus ja ühtlasi toitainete ja hapnikuga varustatus. Hakkavad tekkima uued veresooned , mis püüavad verevarustust taastada. Need pole aga täisväärtuslikud, on hapra seinaga , võivad kergesti puruneda ning anda silmapõhja verevalumeid.
Diabeetilisel retinopaatial on kolm staadiumit- mitteproliferatiivne, preproliferatiivne, proliferatiivne.
Mitteproliferatiivne retinopaatia on algstaadium. Silmapõhjas esinevad väikeste veresoonte laiendid (mikroaneurüsmid) ja võrkkesta turse. Nägemisteravus tavaliselt muutunud ei ole.
Preproliferatiivse retinopaatia puhul on silmapõhja veresooned laiad, looklevad, immitsevad verd. Verevalumid silmapõhjas võivad olla küllaltki ulatuslikud. Ajuti võib olla nägemisteravuse häireid.
Proliferatiivse retinopaatia puhul tekivad uued veresooned, mis võivad ulatuda isegi silma klaaskehani ning purunedes tekitada sinna verevalumi . Sellest tekib silmapõhja sidekude, mis võib viia võrkkesta eraldumiseni silmapõhjast ja nägemise kaotuseni.
Selleks et vältida silmakahjustuse teket peab diabeetiku veresuhkur olema normilähedaste väärtustega: tühja kõhuga 5,5-6 mmol/l ja pärast sööki alla 7,5 mmol/l, glükosüleeritud hemoglobiin (HbA1c) 6,5%. Seda on võimalik saavutada regulaarse dieedi ja korrapärase ravimite tarvitamisega. Vajalik on kontrollida vererõhku ja selle kõrgenemisel kasutada vererõhku alandavaid ravimeid, loobuda suitsetamisest, vältida alkoholi liigtarvitamist, külastada silmaarsti regulaarselt üks kord aastas ning nägemisteravuse langusel või nägemishäirete korral pöörduda viivitamatult silmaarsti poole.
Tekkinud silmatüsistuste raviks kasutatakse põhiliselt laserravi , mis vähendab veresoonte läbilaskvust ja hävitab mittetäisväärtuslikud uudissooned. Laserraviga püütakse peatada silmapõhja tüsistuste edasiarenemist. Laserravi vajaduse otsustab silmaarst. Silmapõhja sidekoestumisel ja ka klaaskeha verevalumi korral aitab ainult operatiivne ravi.

11.2 Neerukahjustused (diabeetiline nefropaatia)

Neerudes on juussooned e kapillaarid keerdunud päsmakesteks. Vere liigne suhkrusisaldus võib neid väikeseid veresooni kahjustada ja areneb skleroos . See omakorda tingib neerude verevarustuse halvenemise. Neerude talitus häirub ja uriini hakkab erituma valku, tekib nn mikroalbuminuuria. Hiljem võib erituva valgu hulk suureneda ja organismis areneb valgupuudus. Seoses veresoonte kahjustusega käivitub mehhanism , mis tõstab vererõhku.
Eristatakse staadiume:
I staadium (mikrovalk uriinis, võimalik kõrgenenud vererõhk)
II staadium (valk uriinis, kõrgenenud vererõhk)
III staadium (valku uriinis palju, kõrge vererõhk, neerupuudulikkus ehk jääkainete kogunemine, valgupuudus organismis)
Kui on tekkinud neerukahjustus koos valgueritusega, on vajalik pidada eridieeti, toidus valku piirata. Vererõhu tõusu aitab piirata soolavaene toit.
Insuliinisõltuvatel suhkruhaigetel tuleb alates viiendast haigestumisaastast üks kord aastas teha läbi põhjalik kontroll võimalike neerumuutuste avastamiseks. Tablettravil olevad diabeetikud peaksid end kontrollida laskma igal aastal haiguse avastamisest alates.
Et hoida ära neerukahjustuste süvenemist, on vajalik: hoida veresuhkur normilähedastel väärtustel, hoida vererõhk normis (130/80 mmHg), vajadusel eridieet (valgupiirang), medikamentoosne ravi.
Väljendunud neerupuudulikkuse esinemisel saab kasutada vere puhastamist jääkainetest nn kunstneeru või peritonaaldialüüsi abil. Suhkruhaigetele on võimalik teha ka neerusiirdamist. Eestis tehakse seda suuremates keskustes, Tallinnas ja Tartus.

11.3 Närvikahjustused ( diabeetiline neuropaatia)

Neuropaatia on haigus, mille põhjuseks on verevarustuse ja ainevahetuse häired. Kaebusteks on tavaliselt: jalgade valu, puute-ja temperatuuritundlikkuse häired, "sipelgate jooksmine " tunne, jalalihaste kõhetumine, nahakuivus, higistamishäired; kõhulahtisus või kõhukinnisus, kõhupuhitus, iiveldus ja oksendamine pärast sööki; urineerimishäired - põiepidamatus ja urineerimisraskus; impotentsus; madala veresuhkru ehk hüpoglükeemia tundemärkide vähenemine või kadumine.

11.4 Diabeetiline jalg

Diabeetilise jala all mõistetakse diabeetiku jalaprobleeme, mis on tingitud närvide ja veresoonte kahjustustest.
Kõikidesse jalgade muutustesse, ka igasse väiksemasse haavandisse, peab suhtuma väga hoolikalt ja tähelepanelikult (Lisa 2). Jalaprobleeme on võimalik ära hoida või neid vähendada õige igapäevase hoolduse ja raviga.
Haavanditega ja vigastustega tuleb kindlasti kohe pöörduda jalaravikabinetti või arsti poole (Lisa 3).
Diabeetilise jala üks erivorme on luude ja liigeste muutus hüppeliigese piirkonnas (nn. Charcot' liiges). Et diabeetikute luud kipuvad kergemini hõrenema, siis iga tühisemagi trauma võib tekitada luude iseeneslikke murde ja jalakuju moondumist, seda eriti hüppeliigese piirkonnas. Kaasneb hüppeliigese turse.

11.5 Suurte veresoonte kahjustus

Diabeetikutel (eriti II tüüpi ehk insuliinmittesõltuvatel diabeetikutel) tekib veresoonte lupjumine kiiremini ja väljendub selgemalt kui teistel inimestel. Sellest tingituna võivad areneda mitmesugused haigused nagu alajäsemete (jalgade) veresoonte lupjumine ehk ateroskleroos , südame isheemiatõbi ja ajuinsult.

11.6 Südame isheemiatõbi

Diabeet on riskitegur, mis võib viia südame isheemiatõve väljakujunemisele. Üldised riskitegurid on: kõrgenenud vererõhk, ülekaal, vere kolesteroolisisalduse tõus, suitsetamine, väheliikuv eluviis, pärilik eelsoodumus südame isheemiatõve tekkeks. Diabeedist tingitud riskiteguriteks on: kõrgenenud veresuhkru väärtus, vere hüübimatus (vere kõrgenenud trombivalmidus) ja diabeetiline neerukahjustus.
Südame isheemiatõve kõige raskem vorm on südamelihase infarkt, mis diabeetikutel võib tekkida ebatüüpiliselt, s.o. ilma valuta.
Kui riskitegurid on teada, siis saab nendele tähelepanu pöörata ning õige käitumise ja raviga neid ennetada.

11.7 Jala veresoonte ahenemine

Ateroskleroosi ehk veresoonte lupjumise tagajärjel võib välja areneda veresoonte ahenemine, mis väljendub jalalihaste krampidena.
Võib esineda ka vahelduv lonkamine, mille puhul esinevad kõndimisel valud säärelihastes. Valud vaibuvad natuke aega pärast seismajäämist. Valude tekkepõhjuseks on verevarustuse häiretest tingituid hapnikunälg jalalihastes.
Kui haigus süveneb, siis võivad valud tekkida ka rahuolekus .
Verevarustuse parandamiseks on olemas ravimid, mida määrab arst. Vajadusel tehakse operatsioon, mille käigus asendatakse kahjustatud veresooned teistega .

11.8 Muud probleemid

Diabeediga kaasnevaid tüsistusi on väga erinevaid, nende seas ka selliseid, mida ei pruugitagi käsitleda just diabeedist tuleneva tüsistusena. Haigus võib põhjustada naha- ja limaskestade probleeme (lipoidnekrobioos, lipoatroofiad ja lipohüpertroofiad süstekohtadel), hammaste kahjustused jm.

12. Toitumine

Toitumisel on diabeediravis väga oluline osa. Õige toitumine aitab saavutada ja hoida vere suhkrusisaldust normi piires, kuid see õnnestub vaid siis, kui päevast päeva süüakse insuliinihulgale vastavat ja sobivas koguses toitu. Teile võib tunduda, et arst keelab kõik meeldivad ja maitsvad toidud, samas võib teismeline aga ignoreerida dieeti peaaegu täielikult.
Kuidas satuvad leib, liha, puuviljad ja muud toiduained, mida te sööte lihastesse, ajju ja teistesse elunditesse? Maos ja sooletraktis töödeldakse need toitaineteks, mis kantakse vere kaudu kõikidesse elunditesse. Neid toitaineid nimetatakse valkudeks, rasvadeks ja süsivesikuteks. Eespool nimetatutele lisaks on toitainete koostises veel mineraalaineid vitamiine ja vett. Et olla terve peab organism saama kõiki neid aineid kindla hulga, sest looduses ei ole toitainet, mis annaks organismile korraga kõiki vajalikke toitaineid. Väga oluline on teada, missugustes toiduainetes on rohkem valku, missugustes valku ja süsivesikuid. See on diabeediravis väga tähtis!

12.1 Valgud

Valgud on kõige tähtsamad toitained, milleta ei saa hakkama ükski rakk . Spetsiifilised valgud kuuluvad ensüümide, hormoonide, immuunkehade, hemoglobiini ja teiste bioloogiliselt aktiivsete ainete koostisesse. Valkude kalorsus on võrreldav süsivesikute kalorsusega: 1 g valku annab 4,1 kilokalorit.
Keemiliselt on valgud keerukad ühendid.
Enamik loomse päritoluga valke on inimorganismile kergesti omandatavad. Taimsed valgud on inimesele vähem omased , vaid sojaoa, riisi ja kartuli valgud on oma koostiselt lähedased kergemini omastatavatele loomsetele valkudele.
Valgupuudusel organismi kasv ja suguline arenemine pidurdub. Ka organismi vastupanuvõime haigustele kahaneb.
Lapsed vajavad valke suhteliselt rohkem kui täiskasvanud. Et organismi valguvarud pole suured, peab toit igal söögikorral küllaldaselt valku sisaldama.
Eesti elanike toit on suhteliselt valguvaene, sest meil eelistatakse rasvarikast toitu. Meie tähtsamateks valguallikateks on teraviljasaadused . Täisväärtuslike valkude allikaks on piim ja liha. Kala ja muna osakaal valguallikana on väike, sest neid süüakse vähem.

12.2 Rasvad

Rasvad kuuluvad põhitoitainete hulka. Rasvarikas toit on maitsev ja rahuldab ka väikestes kogustes kiiresti isu. Rasvapuudus vähendab organismi vastupanuvõimet nakkushaiguste ja külma suhtes.
Energiaväärtuselt ületavad nad süsivesikuid ja valke üle kahe korra. 1kg rasva annab 9,3 kilokalorit.
Rasvas lahustuvad mitmed vitamiinid (A;E;D- vitamiin ). Nende vitamiinide omastamine oleneb suurel määral toidu rasvasisaldusest. Rasvad on mitmete bioloogiliselt aktiivsete ainete (letsitiin, F-vitamiin) allikaks.
Inimorganismi rasvavarud on küllalt suured. 70 kg inimeses on 12 kg rasva. Organismis tekib rasv ka süsivesikutest ja valgust.
Inimorganismi vajaduste rahuldamise seisukohalt pole ükski rasv täiuslik. A- ja D- vitamiini on ainult loomsetes rasvades, E-vitamiini rohkem taimeõlis
Eesti elanike toit on sageli rasvarikas. Peamised rasvaallikad on rasvane liha ( sealiha ) ja lihasaadused , piim ja piimasaadused, eriti või. Taimseid rasvu süüakse liiga vähe.
Liiga rasvaste toitude söömine põhjustab südame- ja veresoonkonna haiguseid, näiteks veresoonte lubjastumist.

12.3 Süsivesikud

Süsivesikud on organismi tähtsaimad energiaallikad . Nad lagunevad kergemini kui rasvad ning nende lagunemisel tekkiv süsihappegaas ja vesi erituvad organismist hõlpsasti.
Tähtsamad süsivesikud on suhkrud ja tärklis. Süsivesikute hulka kuulub ka tselluloos , mida leidub puidus.
Süsivesikud on füüsilise töö puhul suure tähtsusega, vaimse töö puhul aga vajatakse neid veidi vähem. Ka vanemad inimesed peavad süsivesikute hulka hulka toidus piirama, sest nende üleküllus soodustab rasvumist ja veresoonte lubjastumist. Eriti kergesti muutuvad rasvaks mitmesugused suhkrud. Tärklis ning puuviljades, marjades, mees jne. esinev suhkur fruktoos aga ei kutsu rasvumist esile.
Suhkrud sobivad intensiivse füüsilise töö tagajärjel tekkinud energiakao katmiseks, sest nad imenduvad soolestikust kiiresti.Vaid piimasuhkur imendub peensooles aeglasemalt. Selle tõttu satub osa piimasuhkrust jämesoolde ja soodustab seal piimhappebakterite kasvu. Piimhappebakterid takistavad roiskumist tekitavate mikroobide arenemist.
Tärklis imendub aeglasemalt kui suhkrud. Tärklisest saadud energiavool on pidevam.
Tselluloos, pektiinained ja teised raskesti seeditavad taimsed süsivesikud on vajalikud seedemahlade produtseerimiseks ja soolte kokkutõmbumise ergutamisesk. Nad pidurdavad roiskumisprotsesse jämesooles ning aitavad organismist eemaldada liigset kolesteriini ja mõningaid mürkaineid.
Eestlaste toidus on tähtsaimaks süsivesikute allikaks teraviljasaadused (50-60%), kartul (10-18%), puuvili ja marjad (kevadel 2-4%, sügisel 9-13 %). Lisaks saadakse süsivesikuid suhkrust. Linnaelanikud söövad suhkrut liiga palju: (18-30 % saadavatest süsivesikutest), maal süüakse suhkrut vähem.
Piima ja piimasaaduste osa süsivesikute allikana piirdus 4-9%-ga.

12.4 Kuidas mõjutab toit vere suhkrusisaldust

Kui inimene on terve ja tema pankreas toodab piisavalt insuliini, ei tõuse vere suhkrusisaldus tavaliselt üle lubatud piiri. Vere suhkrusisaldus võib aga väga kiiresti tõusta või langeda. Terve inimese kõhunääre eritab just vajaliku koguse insuliini, diabeetik aga süstib insuliini ise. Pärast süstet on insuliin naha all ja jõuab sealt alles teatud aja pärast vereringesse. Kui insuliin on süstitud, tuleb arvestada tema toimeajaga, sest juba süstitud insuliini ei saa organismist eemaldada. Kui diabeetik sõi palju, insuliini aga on organismis vähe, ei ole organism võimeline suhkrut ümber töötama ja selle tase veres tõuseb. Kui insuliini on palju, aga diabeetik sõi vähe, langeb vere suhkrusisaldus väga järsult.
Just seepärast ei saa suhkruhaige inimene toituda nii nagu terved inimesed. Kurvastamiseks pole siiski põhjust. Kui õppida lähemalt tundma suhkrudiabeeti, hakata iseseisvalt kontrollima vere suhkrusisaldust, planeerida iga päev toidusedelit, muuta menüü mitmekesisemaks, siis võib diabeetik süüa harjumuspärast toitu.

12.5 Toiduained, mis ei tõsta vere suhkrusisaldust

Enamik köögivilju, mida tarbitakse tavalises koguses, ei tõsta vere suhkrusisaldust. Köögiviljadest saadud süsivesikud imenduvad aeglasemalt, sest nad sisaldavad suurel hulgal tselluloosi. Köögiviljade söömine suures koguses annab alati täiskõhutunde. Võib süüa näiteks kapsast (lillkapsas, brüsseli kapsas, valge või lilla peakapsas jt), porgandit, kaalikat, peeti, tomatit, kurki, redist, paprikat, peterselli, tilli, lehtsalatit, samuti seeni. Erandiks on vaid kartul ja mais, mis tõstavad vere suhkrusisaldust.
Oluliselt ei tõsta vere suhkrusisaldust ka liha, kala, linnuliha , keeduvorst, viinerid , munad, kohupiim , samuti pähklid, sest nende koostises olev rasv pidurdab suhkru kiiret imendumist. Suhteliselt vähe suurendavad vere suhkrusisaldust türgi- ja põldoad, herned, kui süüa neid mõõdukates kogustes.
Kiudained alandavad vere suhkrusisaldust. Kiudained on soolestikus mitteseeduvad toitained, mis aeglustavad pärast sööki toidu üleminekut suhkruks, sest nad takistavad teistes toiduainetes sisalduvate süsivesikute imendumist verre. Seega vähendavad kiudained söögijörgset vere suhkrutaseme tõusu. Kiudaineid on köögiviljades, kaunviljades, marjades, puuviljades ja täisteratoodetes, eriti rohkelt aga kliides.
Juurvilja tuleb süüa sageli ja suurtes kogustes nii põhitoidu kõrvale kui ka eraldi toidukorrana kas toorelt , keedetult, hautatult või hapendatult.

12.6 Toiduained, mis tõstavad vere suhkrusisaldust

Toiduained, mis tõstavad vere suhkrusisaldust ja mille söömisel on tarvis insuliini süstida on teraviljatooted, puuviljad, piimatooted , kartul, mais ja maiustused.
Vere suhkrusisaldust mõjutavad ka mitmed teised tegurid. Kui süüsa näiteks kartulipüreed, tõuseb vere suhkrusisaldus kiiremini kui pärast praekartuli söömist, sest rasv aeglustab süsivesikute imendumist organismis. Õunamahl põhjustab näiteks vere suhkrusisalduse kiirema tõusu kui toore õuna söömine, sest õunas on mitteseeduvad kiudained alles.
Rasv ja rasvane toit ei ole kellelegi kasulikud. Nad sisaldavad palju energiat, tõstavad kehakaalu ning soodustavad veresoonte lupjumist. Kasutage toidus võimalikult vähe võid, pekki, rasvast liha, koort, kõrge rasvaprotsendiga piimatooteid, eelistage taimseid rasvu.

12.6.1 Maiustamine

Diabeetiku igapäevamenüüs tuleb rangelt piirata suhkrut puhtal kujul (sahharoos). Puhas suhkur on juba nn lahti pakitud, seepärast imendub see maost väga kiiresti verre. Isegi ülilühitoimelise insuliini süstid ei suuda veresuhkru taset alandada, sest see tõuseb nii kiiresti.
Kuid suhkur peab diabeetikul alati kaasas olema- taskus või koolikotis. Seda on vaja hüpoglükeemia puhul, suhkur on siis eluliselt vajalik.
Soovitav on kasutada suhkrut lubatud piirides ja eelistada suhkruasendajaid. Nende maitse on suhkru omast tugevam ja neid saab kasutada väikestes kogustes.

13. Sport ja diabeet

Regulaarne kehaline koormus on oluline kõigi jaoks. Lisaks füüsilise seisundi parandamisele aitab see ka lõdvestuda ja annab positiivseid emotsioone.
Diabeedihaigetele on füüsiline koormus eriti kasulik. See on vajalik süsivesikute paremaks omastamiseks, normaalse kehakaalu säilitamiseks ja suhkruhaigusele iseloomuliku kudede hapnikupuududse leevendamiseks. Füüsiline koormus tõstab süstitud insuliini efektiivsust , seetõttu on veresuhkru hea taseme säilitamiseks vajaminev insuliinikogus väiksem. Kui diabeetik on aktiivne ja liigub palju, vajab ta vähem insuliini kui televiisorit vaadates või arvuti ees istudes .
On oluline, et kõik diabeedihaiged liiguksid võimalikult palju. Et lapsed õpivad põhiliselt eeskujude järgi, tuleks vanematel kindlasti koos oma lastega regulaarselt sportida . Loomulikult ei taha kõik tegeleda spordiga, siiski tuleks neid innustada olema füüsiliselt aktiivsed. Sundimisega ei maksa liialdada, sest see muudab igasuguse tegevuse vastumeelseks.
Diabeetik võib harrastada mis tahes spordiala, kuid hoiduda tuleks langevarjuhüpetest, alpinismist ning allveeujumisest, sest suhkruhaiget pole vajadusel (hüpoglükeemia) võimalik aidata.

13.1 Kehalise koormuse planeerimine

Optimaalne aeg kehaliseks koormuseks on 1-1,5 tundi pärast sööki. Väikelastele ei soovitata tegeleda spordiga üle 30 minuti korraga, vanemad peaksid piirduma 45 minutiga. Hea, kui treeningud toimuksid alati samal ajal ning ühesuguse intensiivsusega. Alguses tuleks treeningule ka glükomeeter kaasa võtta.
Veresuhkru taset tuleks mõõta enne treeningut, treeningu ajal, pärast treeningut, enne und ja ka öösel kell 02.00-03.00.
Veresuhkru taseme näidud annavad kinnitust, kas söödud toit ja süsteskeem on sellise füüsilise koormuse jaoks sobivad või mitte.
Valida tuleks õige süstekoht! Kui enne füüsilise koormuse algust on veresuhkru tase kõrge (insuliini on vähe), süstige insuliini aktiivselt töötava lihase piirkonda (tennise harrastaja , reielihasesse). Kui diabeetik kaldub hüpoglükeemiasse, tuleb süst teha aktiivsest lihasest kaugemale (tennisemängu puhul näiteks kõhupiirkonda).
Hüpglükeemia oht on treeningu ajal, pärast treeningut ja ka öösel (isegi 12 tundi pärast koormust). Veresuhkru taset tuleks kontrollida treeningupäevadel ka enne magamaminekut. See peab olema üle 7 mmol/l.
Insuliiniannuse vähendamine on eriti oluline suvel, kui füüsiline aktiivsus on tunduvalt suurem.

14. Kokkuvõte küsimustikust

Küsitlusele vastas 21 diabeeti põdevat inimest, kes täitsid Internetis oleva küsimustiku. Vastanute seas oli 13 naist, 4 meest ja 4 inimest, kes ei avaldanud oma sugu. Enamus vastanutest olid täiealised (17+), kuid oli ka neli alaealist (1-17 aastased). Kõige noorem vastanutest oli 2 aastat ja 6 kuud vana tüdruk ning kõige vanem vastanu oli 57 aastane naine.
Üksteist vastanut kahekümne ühest on põdenud diabeeti üle kümne aasta, üheksa vastanut alla kümne aasta ning üks vastanu on põdenud diabeeti alles 11 kuud.
Kaks vastanut teadis enne arsti juurde minekut, et neil on suhkruhaigus, kolm vastanut suhtub oma haigusesse nagu paratamatusesse, kuus vastanut suhtub haigusesse tavaliselt, kaks vastanut on veel liiga väikesed, et oma suhtumist välja näidata ning ülejäänud kaheksa vastanut suhtub suhkruhaigusesse nagu tülikasse naabrisse.
Kaheksa inimest kahekümne ühest oli oma haigusest teada saades šokeeritud, viis inimest ei osanud kuidagi reageerida, sest nad olid liiga väikesed või oli siis haiguse kohta liiga vähe informatsiooni, et ei osanud kuidagi reageerida ning kaheksa inimese reageering oli üsna rahulik.
Enamus sõpru suhtus haigusest teada saades täiesti tavaliselt, kuid samas muutusid nad natukene tähelepanelikumaks. Kahe vastanu sõbrad ei suutnud seda uudist uskuda ning tunnevad jätkuvalt haigele kaasa ning kaks inimest pole rääkinud oma sõpradega sellel teemal- üks kahest pole oma haigusest ühelegi sõbrale rääkinud.
Kaheteistkümne inimese peres on esinenud veel teistelgi diabeet, kuid vastanutest üheksa pole sellega kursis või siis pole nende peres kellelgi teisel diabeeti esinenud.
Küsimusele, kuidas on haigus mõjutanud elu vastas üheksa inimest- mitte eriti. Peab küll tihedamini arsti juures käima, kuid kui piisavalt kontrollida, siis ei mõjuta haigus eriti igapäevaelu. Kaheksa inimese arvates on haigu nende elu mõjutanud palju, sest haigestumise tagajärjel on tõusnud kehakaal, on elukvaliteet on muutunud, juhilubade taotlemisel on tulnud ette takistusi ning ka töötamise võimalused on piiratud (näiteks töötamine merel või õhus). Üks vastanu arvas , et ka see, et komm peab alati kaasas olema on suur muutus elus. Neli vastanut kahekümne ühest ei osanud välja tuua kuidas haigus neid mõjutanud on. Nemad olid kahevahel- see on rikkunud nende elukvaliteeti, kuid samas on õpetanud elu väärtustama.
Tüsituste esinemise küsimusele vastas kaksteist inimest eitavalt, kuid üheksal inimesel esinesid siiski tüsistused. Seitsmel inimesel esines silmatüsistusi, kusjuures üks inimene on läbinud ka silma operatsiooni. Kahel inimesel on esindatud kõik tüsistused, kuid õnneks vaid algstaadiumis. Viiel inimesel on tüsistused ka jalgadel ning kolmel vastanul on langenud neerude funktsioon.
Viis inimest kahekümne ühest tegeleb regulaarselt spordiga, viis inimest ei tegele üldse spordiga ning üksteist inimest püüavad olla füüsiliselt aktiivsed, kuid nad ei tegele spordiga regulaarselt. Kõige rohkem tegelevad vastanud siiski kõndimise, jalgratta sõidu, jooksmise, ujumise ja võimlemisega, kuid esindatud olid ka sellised alad nagu tantsimine, uisutamine , rulluisutamine, pilates , võrkpall, jalgpall ja suusatamine. Üks inimene eelistas aga spordi tegemisele koeraga jalutamist.
Keskmine veresuhkru tase on üheksal inimesel püsinud 6-7 mmol/l juures, viiel inimesel on see olnud 7-8 mmol/l. Kahel vastanul oli kolme kuu keskmine veresuhkur ka 5-6 mmol/l ning kahel vastanul üle 10 mmol/l. Ühel inimesel oli keskmine 8-9 mmol/l ning ühel ka 9-10 mmol/l. Kahekümne ühe vastaja seas oli ka üks inimenem kes ei teadnud oma veresuhkru keskmist väärtust.
Veresuhkrut kontrollib seitse inimest kahekümne ühest harva, kaks inimest jättis sellele küsimusele vastamata ning kaksteist inimest kontrollivad oma veresuhkru taset tihti. Mitmesüsteravi kasutab enamus vastanutest- kuusteist inimest, insuliini pumpravi neli inimest ning üks vastaja kasutas nii mitmesüsteravi kui ka tablette . Mõni vastanu leidis, et ka insuliini pumpravi oleks huvitav proovida, kuid kahjuks ei luba seda rahalised võimalused. Siiski oli ka üks vastaja, kes ütles et tema arvates on pumpravi ebameeldiv. Kõikidele vastajatele on raviskeem mõjunud hästi.
Küsimusele, kust olete saanud infot haiguse kohta, vastas kakskümmend inimest. 65% vastanutest sai informatsiooni Internetist, 60% raviarstilt või -õelt, 35% raamatutest, 20% teistelt suhkruhaigetelt, sõpradelt ja diabeedifoorumist, 15% oma vanematelt, 10% haiglast ning meediast ning 5% diabeedikabinetist. Samuti olid ära mainitud ka omad kogemused ning üks vastaja arvas ka, et Eestis pole eriti kuskilt võimalik diabeedi kohta informatsiooni hankida.

Kokkuvõte

Minu uurimistöö eesmärgiks oli diabeedi, selle olemuse ning diabeetikute uurimine. Seda tööd tehes oli mul abi haigusega seonduvatest materjalidest , raamatutest, Internetilehekülgedest ning diabeeti põdevatelt inimestelt.
Töös on kirja pandud diabeedi olemus, diabeedi vormid, tekkimise peamised põhjused, diabeedi esinemissagedus, lapseea diabeet Eestis, I tüüpi suhkrudiabeedi põhjused, insuliin- tüübid; süstevahendid; süstekohad; süstimine; süsteskeemid, diabeedi avaldumine, diabeedi diagnoosimine, diabeedi ravivõimalused, hüpoglükeemia, hüperglükeemia ja ketoatsidoos, diabeedi hilistüsistused, toitumine, sport ja diabeet ja kokkuvõte küsimustikest.
Andsin oma töös ülevaate diabeedist, selle olemusest, haigusega seonduvatest tüsistustest ja ka diabeetikute enda arvamustest ja mõtetest selle haiguse kohta.
Materjali kogumine uurimistöö jaoks oli huvitav. Kuigi olen olnud juba kümme aastat suhkruhaige, pole ma varem oma haiguse kohta nii mahukat uurimist teinud, sest ma arvasin, et ma tean juba küllalt palju, kuid paistab, et minu arvamus oli pisut ekslik. Sain palju uut ja huvitavat informatsiooni nii oma haiguse kui ka teiste suhkruhaigete kohta, kellega mul ei õnnestunud küll silmast silma rääkida, kuid kes siiski leidsid aega minu uurimistöö küsimustiku täitmiseks. Iga inimese kogemused selle haiguse koha pealt olid väga erinevad ja ka natukene hirmutavad.
Teiste diabeetikute kogemustest ja arvamustest kokkuvõtet tehes mõistsin ka mina, et oma haigust tuleb võtta tõsiselt ja seda ei tasu häbeneda, sest see võib maksta elu.
Pühendan selle töö kõigile Eesti diabeetikutele, eriti aga neile, kes aitasid mind, vastates küsimustikele.

Kasutatud allikad

1) Louise Blair, Norma McGough, “Kokaraamat Diabeetikutele”, Sinisukk , 2002
2) Riina Shor, “Teie laps ja suhkrudiabeet”, ISBN , 2005
3) http://en.wikipedia.org/wiki/Diabetes_mellitus
4) http://www.diabetes.ee/Mis-on-diabeet.php
5) http://www.med24.ee/apteeker/article_id-614
6) http://raulpage.org/koolitus/diabeet.html#kokku
7) http://www.novonordisk.ee/documents/article_page/document/3_1_1_what_is_diabetes.asp
8) http://www.hot.ee/trigrweb/haigestumus.ht m
9) http://www.fitness.ee/files/pictures/images_article/300/385_thumb.jpg
10) http://www.inimene.ee/?disease=s&sisu=disease&did=747#Raviv%C3%B5imalused
11) http://www.miksike.ee/docs/lisa/5klass/2keemia/valgud.ht m
12) http://www.miksike.ee/docs/lisa/5klass/2keemia/rasvad.ht m
13) http://www.diabetes.ee/diabetes-artikkel.php?lk=525
14) Enda kogemused
15) Üritustelt saadud lendlehed
16) Küsimustike vastused

LISAD

Lisa 1

Igast viiest 1. tüüpi diabeetikust on keskmiselt vaid ühel lähisugulaste (ema, isa, õde, vend, lapsed) hulgas teisi diabeetikuid. Seega võib öelda, et kuigi geenid mängivad diabeedi tekkes olulist rolli, jääb suur osa tekkeprotsessis välistele, s.t. Keskkonnafaktoritele. USA andmetel on üldelanikkonnas isiku risk haigestuda elu jooksul 1. tüüpi diabeeti keskmiselt 0,4% (see tähendab, et haigestub 4 inimest 1000-st). Kui perekonnas on diabeetik, tõuseb risk sõltuvalt sellest, millise konkreetse lähisugulasega on tegemist. Perekondlikku riski illustreerib juuresolev joonis, millel on näha, et ema diabeedi puhul on laste haigusrisk väiksem kui isa või vendade -õdede diabeedi korral. Kõige suurem on diabeedirisk siis, kui diabeeti põeb ühemunakaksikust vend või õde. See on ka mõistetav, sest ühemunakaksikud on geneetiliselt teineteise koopiad. Eestis võivad joonisel toodud arvud olla USA-ga võrreldes veidi väiksemad, sest meil on haigestumine 1. tüüpi diabeeti pisut madalam (umbes 1,1-1,2 korda).

Lisa 2

Pildil: Diabeetiline jalg
Tegemist on jalaprobleemiga, mis võib suhkruhaigel tekkida. Kui nahk on vigastatud, võib kergelt lisanduda põletik. Põletikulised diabeetilised haavandid on jalatüsistuse üks põhiprobleeme.

Lisa 3

Pildil: Diabeetiline jalg
Suhkruhaige jalaprobleem, mis on tingitud nii närvide kui ka veresoonte kahjustustest. Kõrgest veresuhkrust tekkinud veresoonte kahjustused võivad viia raskesti paranevate haavandite tekkimiseni. Kahjustatud veresooni on võimalik ka operatsiooni teel asendada teiste soontega. Enamasti annab see häid tulemusi ja haavandid paranevad korralikult. Harvem on vaja teostada varba ( varvaste ) või jala amputatsioone.
50% amputatsioonidest on seotud diabeediga.

Lisa 4

Küsimustik

Vanus?

Sugu?

Kui kaua Te olete diabeeti põdenud?

Kuidas suhtud oma haigusesse?

Kuidas reageerisid kui oma haigusest teada said?

Kuidas suhtuvad sõbrad sinusse pärast haigestumist?

Kas Teie peres on esinenud veel kellelgi diabeeti? Kui jah, siis kellel?

Kuidas on haigus mõjutanud Teie elu?

Kas ja milliseid tüsistusi Teil esineb, kui kaugele on need arenenud?

Kas Te teete sporti? Kui jah, siis millist ja kui tihti?

Kui kõrge on Teie veresuhkru väärtus keskmiselt?

Kui tihti Te kontrollite oma veresuhkrut?

Millist raviskeemi Te kasutate (mitmesüstiravi, kolmesüstiravi, insuliini pumpravi) ja kuidas see mõjub?

Kust olete saanud infot diabeedi kohta?
1Riina Shor, “Teie laps ja suhkrudiabeet”, ISBN, 2005
2Riina Shor, “Teie laps ja suhkrudiabeet”, ISBN, 2005
3Riina Shor, “Teie laps ja suhkrudiabeet”, ISBN, 2005
4Riina Shor, “Teie laps ja suhkrudiabeet”, ISBN, 2005
5Louise Blair, Norma McGough, “Kokaraamat Diabeetikutele”, Sinisukk, 2002
6Riina Shor, “Teie laps ja suhkrudiabeet”, ISBN, 2005