Diabeet ehk suhkurtõbi (0)

Diabeet ehk suhkurtõbi (argikeeles ka suhkruhaigus ) on mitmesugustel põhjustel tekkiv energiaainevahetushäire, millele on iseloomulik pikka aega kõrgel tasemel püsiv vere suhkrusisaldus ja häired süsivesikute-, rasva ja valguainevahetuses. Diabeet on tingitud kas insuliini vähesusest või insuliini toime nõrgenemisest või neist mõlemast. Suhkruhaiguse tüübid on järgmised:

• I tüübi ehk insuliinsõltuv diabeet (umbes 10% diabeetikutest)
  
• II tüübi ehk insuliinsõltumatu diabeet (umbes 90% diabeetikutest)
  
• teised tüübid (nt kõhunäärme kahjustusest põletiku tagajärjel)
  
• rasedusaegne diabeet
  

Suhkruhaigus ehk diabeet on krooniline haigus, mida tuleb ravida kogu elu. Maailmas on üle 100 miljoni ja Euroopas üle 30 miljoni diabeetiku. Eestis põeb diabeeti üle 22 000 inimese.
Suhkruhaiguste põhjuseks on insuliinierituse häired. Insuliin on eluks hädavajalik hormoon , mis tekib kõhunäärmes ja on vajalik toitainete omastamiseks. Toiduainetes on kolm rühma toitaineid: süsivesikud (leib, suhkur, kartul , puuviljad); valgud (liha, kala) ja rasvad (või, õli, pekk , margariin). Süsivesikud lagunevad seedimise käigus glükoosiks ehk veresuhkruks . Veresuhkur on energiaallikaks (kütuseks) keha rakkudele nii nagu bensiin autole . Selleks, et glükoos pääseks rakkudesse ja temast saaks igapäevaseks eluks vajalikku energiat, peab kõhunääre eritama küllaldase koguse insuliini. Kui insuliini ei jätku, siis veresuhkur rakkudesse ei pääse ja selle tase veres tõuseb. Hoolimata veresuhkru kõrgest tasemest inimese organism tegelikult nälgib. Toitu on küllaldaselt, kuid organism ei omasta seda.
Kõikidel tervetel inimestel oh organismis nii päeval kui öösel väike kogus insuliini. Kui inimene sööb süsivesikuterikast toitu (näiteks leiba, või saia), siis veresuhkru tase tõuseb. Veresuhkru kõrgenenud tase on signaaliks kõhunäärmele, see eritab küllaldase koguse insuliini ja veresuhkru tase normaliseerub. Tervetel inimestel ei ole veresuhkur tühja kõhuga kõrgem kui 5,5 mmol/l ja 2 tundi peale sööki ei ole veresuhkur kõrgem kui 8 mmol/l. Suhkruhaigetel on veresuhkru tase normist kõrgem. Kui veresuhkur on üle 10 mmol/l, siis hakkab suuremal osal suhkruhaigetest suhkur erituma uriiniga.
Suhkruhaiguse tunnusteks on janu, sage urineerimine , kehakaalu langus ja väsimus. Varjatud või kergete vormide korral võivad haiguse tunnused puududa, kuid haigus on olemas ja vajab ravi.
Suhkruhaigust on kahte tüüpi
Esimest tüüpi ehk insuliinsõltuv suhkruhaigus tekib reeglina lastel või noorematel inimestel. Nende inimeste kõhunääre on kahjustatud ega erita enam insuliini.
Teist tüüpi ehk insuliinsõltumatu diabeet on põhiliselt vanemaealiste tüsedate haigus. Nende organism eritab insuliini, kuid selle toime on häiritud liigse kehakaalu tõttu. Toiduvalik , kehakaalu vähendamine ja tablettravi võimaldavad hoida veresuhkrut õigel tasemel, kuid vahel peavad nad kasutama ka insuliini.
Suhkruhaiguse ravi on eluaegne
Eduka ravi aluseks on toiduvalik ehk dieet . Lisaks dieedile kasutatakse suhkruhaiguse raviks veresuhkrut alandavaid tablette ja insuliini. Veresuhkrut alandavaid tablette saavad tarvitada ainult need inimesed, kelle kõhunääre on veel võimeline insuliini eritama.
Tabletid ei sisalda ega asenda insuliini, nad ainult suurendavad insuliinieritust kõhunäärmest. Esimest tüüpi ehk insuliinsõltuva suhkruhaigusega haiged, kelle kõhunääre insuliini ei erita, peavad seda süstima. Insuliin mõjub ainult süstituna, suu kaudu ei toimi.
Suhkruhaiguse hea ravi on väga oluline. Ravimata suhkruhaigeid ähvardab diabeetiline kooma . See on eluohtlik seisund, mille ajal on inimene teadvuseta ja häiritud on peaaegu kõik organismis toimuvad protsessid. Diabeetilise kooma põhjuseks on väga kõrge veresuhkur.
Tüsistused
Kui veresuhkur on pikka aega normist kõrgem, siis seda suurema tõenäosusega arenevad suhkruhaiguse hilistüsistused. Nendeks on närvitundlikkuse häired ja veresoonte muutused kogu organismis. Veresoonte kahjustused võivad tekkida silmades, neerudes, jalgades, aju ja südame veresoontes. Tänapäeval on saanud selgeks, ei ainus viis vältida hilistüsistuste teket on hoida suhkruhaigete veresuhkur madalal tasemel. See on võimalik ainult sel juhul, kui haige ise aktiivselt osaleb raviprotsessis ja mõistab oma haiguse olemust.
I tüüpi diabeet ehk suhkruhaigus on veresuhkru tõusuga kulgev krooniline haigus, mille üheks iseloomulikumaks tunnuseks on insuliinsõltuvus s.t. kõik patsiendid vajavad haiguse diagnoosimise hetkest alates püsivat ravi insuliiniga. Kuna seedekulglas insuliin laguneb, peavad patsiendid ravimit nahaalusi süstima.
Enamasti haigestuvad lapsed ja noored täiskasvanud, kõige kõrgem on haigestumus eelkooli- ja puberteedieas.
Haiguspilt
I tüüpi diabeedi esmasteks sümptomiteks on uriini hulga suurenemine, janu, söögiisu tõus ja samal ajal kehakaalu langus. Diagnoosimise hilinemise korral võivad tekkida isutus , iiveldus , oksendamine , üldine nõrkus ja isegi teadvusehäired. Selline sümptomaatika on põhjustatud insuliinipuuduse ja kõrgenenud veresuhkru ning kaugelearenenud staadiumis ketokehade (rasvade lagunemise produktid ) poolt.
Kirjeldatud haiguspildi paremaks mõistmiseks vaatleme lähemalt insuliini teket ja rolli organismis.
Insuliin
Insuliin on 51 aminohappest koosnev valk, mida toodavad kõhunäärme ß- rakud . Need rakud paiknevad saarekestena seedenõret tootva kõhunäärmekoe sees. Esmakirjeldaja järgi nimetatakse neid saarekesi Langerhansi saarekesteks (joonis 1). Kõige võimsamalt stimuleerib insuliini vabanemist glükoos (veresuhkur), mida saadakse toiduga ja organismisisese moodustumise teel (põhiliselt maksas ). Insuliini kõige olulisemaks toimeks on glükoosi viimine rakkudesse, kus glükoosi kasutatakse energia tootmiseks. Normaalselt hoitakse veresuhkur tasemel 3,5-5,5 mmol/l.
Haigusmehhanismid
I tüüpi diabeedi puhul on veresuhkru tõusu (hüperglükeemia) põhjuseks ß-rakkude kahjustusest tingitud insuliini tootmise vähenemine ja lakkamine. Normaalse veresuhkrutaseme juures suhkur uriini ei pääse, küll aga hüperglükeemia tingimustes (alates veresuhkrust üle 9 mmol/l). Seejuures tõmbab suhkur endaga kaasa ka vett - sellest ongi tingitud sellised diabeedi sümptomid nagu uriini hulga suurenemine ja janu.
Suhkru tase veres on küll kõrge, kuid keharakkudesse see ilma insuliinita ei pääse. Seetõttu tekib rakkudes energiapuudus , organism hakkab lammutama kehavalke ning -rasvu ja patsiendi kaal langeb. Kaugelearenenud staadiumi haigussümptomid nagu isutus, iiveldus, oksendamine, nõrkus, sügav hingamine ja atsetooni lõhn hingeõhus on põhjustatud rasvade lagunemise tulemusel tekkivate ketokehade poolt.
ARENG JA TUNNUSED
II tüüpi suhkurtõbe iseloomustavad järgmised põhitunnused:
— avaldub tavaliselt vanuses üle 40 aasta;
— esineb sagedamini naistel;
— kaasneb sageli rasvumisega;
— on ilmse päriliku seosega;
— ei seostu insuliini madala nivooga veres, insuliin on normaalsel tasemel või üle normigi;
— insuliinitundlikkus on langenud, s.t. vere suhkrunivoo reageerib
insuliinile loiult;
— hüpoglükeemia kalduvust on väga harva;
— atsidoosi ja suhkurtõve koomat on harva;
— reageerib hästi toidukoormuse piiramisele, eriti kui koos sellega väheneb ülemäärane kehakaal .
Suhkurtõve I tüübi puhul on probleem insuliini puudumises või vähesuses
Kuidas aga areneb II tüüpi suhkur tõbi?
Siin tõusevad esile need asjaolud , mis segavad insuliini toimet ja viivad lõpuks ka suhkrunivoo tõusuni veres.
Insuliin saab oma toimet keharakkudes avaldada siis, kui rakud insuliini ära tunnevad , omaks võtavad ja lubavad sel tööd teha. Ent see äratundmise mehhnanism on keerulineja võib pärilikkuse kaudu olla häiritud.
Insuliini tegevus organismis on ka täiendava kontrolli all, tema antagonistideks on mõned hormoonid (glükagoon, kasvuhormoon , neerupealiste hormoonid jt.), fermendid ning teatud ainevahetusproduktid. Normaalses organismis peab see antagonism insuliini ülemäärast toimet tasakaalustama.
Kuid võib juhtuda, et mõne haiguse ja eriolukorra puhul ületab antagonism normi piiri.
Insuliinikulu suurendavad väga oluliselt napi kehalise koormusega eluviis, rikkalik toidulaud ja rasvumine.
Insuliini äratundmise ja töötingimuste häirete ning insuliini suurema kulu korral saab organism end aidata sellega, et on sunnitud insuliini rohkem tootma . Tekib insuliini kõrge verenivoo ehk hüperinsulineemia faas, kus vähemalt esialgu vere suhkrunivoo on normis . Hüperinsulineemia faas on suhkurtõve II tüübi kujunemisel alati olemas, kuigi selle põhjused võivad olla erinevad.
MIDA HÜPERINSULINEEMIA ENDAGA KAASA TOOB?
Mõnes mõttes on see luksusfunktsioonja niikaua, kui kõhunäärme rakud suudavad kõvasti tööd tehes rohkesti insuliini toota, suhkurtõbe veel ei teki, arenevad vaid muud haiguslikud nihked (kalduvus kõrgvererõhule, vereringehäired, suurenenud eeldused edasiseks rasvumiseks, ateroskleroosi kiirem areng).
Hüperinsulineemia põhjuste pikemaajaline jätkumine kurnab insuliini tootvad kõhunäärmerakud lõpuks välja ja siis jõuabki kätte II tüüpi suhkurtõbi. Suhkurtõve selles faasis, kus vere suhkrunivoo on normist kõrgem, püsib väga suur ateroskleroosirisk. Seepärast käivad II tüübi suhkurtõvega sageli kaasas kõrgvererõhutõbi ning suurte veresoonte kahjustused, mille finaaliks võivad olla jalagangreen, ajuinfarkt ja verevalandus, samuti südameinfarkt. Vanus on siin soodustav komponent .
Suhkurtõve pärilikkust muuta ei saa, ka vanadusest pole kellelgi pääsu. Küll saab II tüüpi suhkurtõve teket tunduval määral edasi lükata ning juba olemasoleva suhkurtõve ja veresoonkonna aterosklerootiliste haiguste arengut pidurdada .
Selleks tuleb olla kehaliselt aktiivne, säilitada normaalne kehakaal, rasvumise korral püüelda kas või ühe kilo kaupa normaalkaalu poole. Ka liialdused toidulaua taga jäägu magusateks minevikumälestusteks.
Diabeedi avastamine põhineb nii sümptomitel (suurenenud uriinieritus, janu, kehakaalu langus ja korduvad põletikud) kui ka vere suhkrusisalduse mõõtmisel. Eestis on u. 38000 diabeetikut ja u. 10000 diagnoosimata. Diabeeti põdevate inimeste arv kasvab pidevalt ja arvatakse, et 10 aastaga e. aastaks 2010 diabeetikute arv maailmas kahekordistub.
Oluline on märkida diabeedi ennetamise tähtsust ja diabeetikutel hilistüsistuste vältimise olulisust. Ainult õigeaegse koolituse, abivahendite ja ravimite tagamisega ja toimetulekuõpetusega on võimalik säilitada diabeetikute elu- ja töövõimet.