Vastus leiad õppematerjalist: Taimefüsioloogia kordamisküsimused

Taimefüsioloogia kordamisküsimused (3)

Tallinna Ülikool - Botaanika - Taime- ja loomafüsioloogia

5 VÄGA HEA

Esitatud küsimused

Millest sõltub?

TAIMEFÜSIOLOOGIA KORDAMISKÜSIMUSED

Taime ja looma füsioloogilised erinevused.

Taimed on autotriifid, loomad heterotroofid
Taimed on võimelised sünteesima pea kõiki aminohappeid (prototroofsus)
Taimed on erinevalt loomadest liikumatud
Taimedel on tselluloosne rakukest
Puuduvad närvisüsteem ja hormonaalne regulatsioon
Mitmeaastased taimed kasvavad kogu elu

Taimefüsioloogia ajalugu.
Taimefüsioloogia alguseks peetakse 1629 van Helmonti katseid. Esimeseks taimefüsioloogiliseks tööks peetakse 17saj loodusteadlaste-eksperimentaatorite töid. Al. 1860 on TH bioloogia lahutamatu osa. 1780 tõestas Lavoisier et rakk on nii looma kui taime põhiosa. 20saj avastati palju olulist taimede kohta – Calvini tsükkel, DNA
I RAKK

Taimeraku keemiline koostis. Süsivesikud, aminohapped ja valgud , lipiidid ( rasvad , vahad, terpenoidid ), alkaloidid , fenoolsed ühendid.
Vesi, Mineraalained – jagunevad makro ja mikro aineteks (Makro: N, S, P, Fe; Mikro: Si, B, Ca, Mn), Sahhariidid e. Süsivesikud (Glükoos, fruktoos, RNA, DNA, tselluloos , tärklis, insuliin ) , Aminohapped ja valgud, Lipiidid (Rasvad, vahad, fosfolipiididsteroidid), Nukleiinhapped, Alkaloidid (Lämmastikku sisaldavad heterotsüklilised ühendid), Fenoolsed ühendid (Aromaatsed ühendid), Orgaanilised happed (õunhape, sidrunhape, bensoehape , oblikhape), Aldehüüdid, alkoholid , estrid, sinepiõlid.

Taimeraku ehitus.
Täiskasvanud taimerakk koosneb kolmest põhiosast: rakukest, tsütosool, vakuool (lisaks rakutuum). Vakuool hõlmab suurema osa rakust. Rakkude struktuuri põhielemendid on rakumembraanid. Vaid taimerakule omased struktuurid on rakukestad , plastiidid ja suured vakuoolid .

Raku membraanide ehitus.
Membraanid jaotatakse välis- ja sisemembraanideks. Membraan võib olla ühe ja topeltkihiline. Membraani struktuurühenditeks on valgud ja lipiidid, millest tähtsamad on fosfolipiidid. Klassikalise käsitluse järgi moodustavad elementaarmembraani lipiidid (millel on hüdrofoobne (süsivesinikuosa) ja –fiilne osa) – membraanide põhistruktuur. Membraan sisaldab endas ka valgumolekule, millel on lipiididega enamasti hüdrofoobsed sidemed – moodustades mosaiikstruktuuri.

Plastiidid - vormid ja ülesanded.
Plastiidid jagunevad kolmeks: Kromoplastid sisaldavad kollaseid ja punaseid karotinoide, andes taimedele värvi. Kloroplastides toimub fotosüntees ning leukoplastid säilitavad tärklist. Plastiidid võivad oma ülesandeid ja vorme muuta.

Kloroplastide siseehitus , nende membraansüsteem.
Kloroplaste ümbritseb kaks membraanikihti. Sisestruktuuri moodustavad topeltmembraanilised moodustised (tülakoidid) sissesopistumistega. Sisestruktuur koosneb graanitülakoididest ja stroomatülakoididest. Stroomad(piklikud) paiknevad ümber graanide(ümarad).

Vakuooli ülesanded.
Vakuool on lahustunud varuainete ja raku ekskreetide reservuaar (moodustavad rakumahla). Samal ajal ka osmootne ruum, milles liikuv vesi tekitab rõhupotentsiaali tagades kudede turgori.

Rakukesta teke, ehitus, ülesanded.
Rakukest on kahekihilne – primaar - ja sekundaarkest. Rakukest koosneb tselluloosi kiududest, polüsahhariididest ja valgulisest maatiksist. Primaarne kest on raku kasvades õhem kui sekundaarne . Rakukestades on avaused – poorid.
Rakukest on oluline vastupidavuseks tsentraalvakuooli poolt tekitatud osmootsele rõhule. Rakukestad moodustavad rakule toese, kaitstes rakku väliskeskkonna, kahjustuste eest. On täheldatud ka signaalmolekulide teket rakukestas kaitseks patogeenide eest.
Rakukesta areng algab kesklamelli tekkega telofaasis. Viimane koossneb peamiselt pektiinainest ja hemitselluloosist. Selle algaineks on Golgi kompleksi põiekestes olev pektiinhape, millest moodustuvad pektaadid. Primaarkest tekib üksikkilekeste ladestumisel vahelamellidele. Kõik sahhariidsed elemendid tekivad tsütoplasmas, kus nad transporditakse rakuseintele.

Taimerakule ainuomased raku osad. Taimerakule väga iseloomulikud raku osad.
tsentraalvakuool ja plastiidid. Viimased jaotatakse kloroplastideks (rohelised), kromoplastideks (kollasest punaseni) ja leukoplastideks (värvitud või valged)
Erinevalt loomarakust on taimerakk ümbritsetud rakukestaga, mille põhiline koostisaine on tselluloos. Üldiselt sarnaneb taimerakk loomarakule, mõlemal on rakumembraan , rakutuum, Golgi kompleks , ribosoomid jne.
II ELU - INFO PÜSIMINE
Pärilikkusaine (nukleiinhapped, * kromosoomid ). Geneetiline informatsioon. (§2.4.2)
Kromosoomid rakutuumas sisaldavad DNAd ja tuumaksesed RNAd . DNA struktuurid sisaldavad geene, mis kontrollivad raku ainevahetust, kasvu, arengut. Tuuma primaarne funkt on pärilikkuse säilitamine. Selle edasikandmine DNA replikatsiooni teel. Samuti RNA transkriptsioon . RNA on vajalik valkude sünteesimisel.
Kromosoomis on üks DNA molekul seotud valkudeda (35% DNA, 35% histoonid , 4-12% RNA, ensüümis 20-40%). DNAle kromosoomis on omane mitmeastmeline kokkupakitus. Raku pooldumise algul koosneb iga kromosoom kahest identsest kromatiidist, mis anafaasis üksteisest lahknevad.
IIIa VALGUD

Valkude tähtsus.
1. Katalüüsivad ja reguleerivad eluprotsesse, nende kui ensüümide osavõtul enamik eluprotsesse ei toimi. 2. Muundavad keemilist energiat teisteks energiateks. 3. Ehituslik funktsioon – rakkudes moodustavad valgud rakusiseseid struktuure organellide ja membraanide ehitusmaterjalina.

Valgu struktuur.
Valkudel on kaks struktuuri – primaarne ja sekundaarne. Primaarne strkt nimetatakse polüpeptiidiahelas asuvate aminohappete suhhtelisi ja absoluudseid hulki ning järjestusi. Ahelaid hoiavad koos pepptiidsidemes. Primaarstruktuur on geneetiliselt päritud ja sinna on kodeeritud DNA. Polüpeptiidahelatel on ruumiline kuju.
Sekundaarstruktuur on konformatsioonitase, mis tekib vesiniksidemete abil, mille moodustavad peptiidsideme C=O ja –NH rühmad. Kui vesiniksidemed tekivad paralleelselt ahelteljega, moodustub heeliks. Kui nad on ahelteljega risti, on voltunud lamepoogen tüüp. Vesiniksidemed on küllaltki nõrgad.
IIIb HINGAMINE

Hingamise olemus ja tähtsus.
Hingamise füsioloogiline tähtsus seisneb: Hingamisel vabanv energia kasutatakse biokeemilisteks protsessideks ADP ja ATP süsteem. Hingamisel toimub mitmesuguste ainete teisendamine. Hingamine seob kogu raku metabolismi ühtseks tervikuks. Hingamine tuingib raku koostisainete uuendamise. Hingamine on universaalne protsess mis toimib kõigil elusorganismidel surmani.

Taime hingamise sôltuvus keskkonnateguritest ja organismi iseärasustest.
Kõige aktiivsemalt hingavad taime noored koed ja organid . Kõrgematel taimedel hingavad intensiivsemalt õied, aeglaseimalt seemned. Hingamine on võimalik vaid kk tingimustes, kus saavad esineda protoplasma . Üks tähtsamaid hingamist mõjutavaid faktoreid on temperatuur. T tõustes hingamine intensiivistub. 50-60 kraadi juures hapmiku neelamine väheneb ja taim sureb . Alumine temp piir on alla -10kraadi. Talvituvatel taimedel on hingamine märgatav veel alla 25külmakraadi. Hingamise intensiivsus sõltub ka temp kõikumisest. Samuti sõltub hingamine veesisaldusest ning valkude hüdratsioonist. Valgus mõjub roheliste taimede hingamisele erigususelt.

Glükolüüs ja käärimine.
Glükolüüs on glükoosi anaeroobne katabolism . Glükolüüs kulgeb kuni püroviinamarihappe tekkeni taimedel ja loomadel ühte moodi. Peale viimase tekkimist moodustub taimedes etanool , mis on ka taimede glükolüüsi lõpp-produktiks. See ongi käärimine. Glükolüüs toimub tsütoplasmas.
Bioloogilise oksüdatsiooni võib jaotada nelja ossa: 1. glükolüüs, 2. püruvaadi aktiveerimine (AcCoA teke), 3. tsitraattsükkel (Krebsi tsükkel) 4. hingamisahel .
Käärimine ehk anaeroobne glükolüüs on oksüdatiivne dissimilatsioon, mille tulemusena vabaneb energia. Käärimisi eristatakse ja liigitatakse peamiselt valdavate lõppsaaduste järgi.
Piimhappekäärimisel toimub suhkru lõhustumine piimhappebakterite mõjul ja moodustub piimhape . Etanoolkäärimisel lõhustub suhkur pärmseente toimel ning moodustuvad alkohol ja süsihappegaas. Käärimise tulemuseks on suhteliselt energiarikaste lõpp-produktide teke - näiteks etanool, piimhape, võihape jt.

Tsitraaditsükkel.
Tsitraattsüklis viiakse lõpule glükoosist pärineva süsinikuahela oksüdatiivne lõhustamine. Protsess toimub mitokondri sisemuses, maatriksis. Pärast atsetüül-CoA teket püoviinamarihappest algab tsükliline muundumiste protsess, mille käigus viiakse lõpule glükoosist pärineva süsinikuahela oküdatiivne lõhustumine. Kõneall olev tsükkel kulgeb üle sidrunhappe, millest ka tsükli nimi.
Tsükli alguseks on kondensatsioonireaktsioon oblikäädikhappe ja atsetüül.CoA vahel. Selle tagajärjel tekib sidrunhape ja CoA vabaneb.
(Tsitraaditsükkel (ka Krebsi tsükkel, TCA-tsükkel, di- ja trikarboksüülhapete tsükkel) on enamikul aeroobsetel organismidel toimuv ensüümide katalüüsitud biokeemiliste reaktsioonide tsükkel, mis toimumiseks vajab hapniku manulust. Tsitraaditsükkel on organismide ainevahetusraja keskne protsess, sest tsükli käigus oksüdeeritakse enamik sahhariide ,rasvu ja valke CO2 ja veeks , kusjuures selle käigus vabaneb suur osa organismi elutegevuseks vajalikust energiast. Samuti on tsitraaditsükkel mitmete oluliste anabolismireaktsioonideeelduseks, näiteks teatud aminohapete süntees.)

Glüoksülaaditsükkel.
Glüoksülaaditsükkel toimub sahhariidide, etanooli, rasvhapete jt ainete täiendavaks katabolismiks. (puudub loomsetes organismides). Glüoksülaaditsükkel väldib erinevalt tsitraaditsüklist muundusi isosidrunhappest õunhappeni. Glüotsüülhappetsükli funktsioneerimise eelduseks on kaks glüoksüoomidele iseloomulikke ensüümi, mis ei toimi tsotraaditsüklis. Tsükkel on eeskätt kudedes, kus kasutatakse aktiivselt varurasvu. Oksüdeerimise tulemused on tsüklitel täiesti erinevad.

Pentoosfosfaaditsükkel.
Pentoosfosfaaditsükkel eksisteerib igas elusorganismis glükolüsi ja tsitraaditsükli kõrval. Siin on aeroobsed tingimused vajalikud kohe tsükli alguses ning puudub lõhustumine trioosimolekulideks. Tsükli ülesanne on genereerida reduktiivjõudu NADPH näol sünteesiprotsesside tarbeks 

Hingamisahel.
Hingamisahel sisaldab oksüdoreduktaase, mis on tugevasti seotud mitokondrite sisemembraanides. Tsitraattsüklist pärinevad kõrge energiatasemega elektronid (NADH2, FADH2) suunduvad hingamisahelas madalamale energiatasemele (2H → 2H+ +2e-). NADH on peamine elektronide allikas elektroni transpordi ahelale . Elektroni transpordi ahela ensüümid paiknevad mitokondri sisemembraanis. ATP süntees toimub nn. kemoosmootse protsessi abil: kõrge energiaga elektronid, mis on saadud NADH ja FADH2 vesiniku aatomitelt, transporditakse piki hingamisahela ensüüme, elektronide ülekandega ühelt valgult teisele vabanevat energiat kasutatakse vesiniku aatomite pumpamiseks mitokondri maatriksist intermembraansesse ruumi. Selle tulemusel tekib elektrokeemiline prootonite gradient läbi sisemembraani, prootonite (H+) tagasiliikumine piki gradienti omakorda käivitab ATP-süntetaasi kompleksi.

ATP sünteesimise vôimalused. ATP tähtsus.
ATP ehk adenosiintrifosfaat on universaalne energia talletaja ja ülekandija, mis osaleb kõigi rakkude metabolismis. ATP-d toodavad mitokondrid ja tsütoplasma. ATP koosneb adeniinist, riboosist ja kolmest lineaarselt seotud fosfaadijäägist, mis on omavahel ühendatud happeanhüdriidsidemetega. ATP tekib adenosiindifosfaadist (ADP). ATP-s talletunud energia (29 kJ/mol ehk 7 kcal /mol) vabaneb uuesti hüdrolüüsis, kusjuures tekib ADP. Vabanenud energiat kasutatakse rasvhapete sünteesimisel ja lagundamisel. ATP fosfaadijäägid on ülekantavad alkoholide hüdrokürühmadele, happerühmadele ja amiidrühmadele, kusjuures tekkivad eneriatikkad keemilised ühendid. Selliseid ülekandereaktsioone reguleerivad spetsiaalsed ensüümis, nimelt kinaasid. Kõige sagedamini kantakse ATP fosfaadirühm üle alkoholide fosfaadirühmadele, kusjuures vabaneb ADP. Aminohapete ja rasvhapete aktiveerimise korral kantakse üle adenosiinmomofosfaat, kusjuures vabaneb mõni pürosfaat. Nende omaduste tõttu arvatakse ka ATP koeensüümide hulka.
IIIc FOTOSÜNTEES

Fotosünteesi mõiste. Fotosünteesi avastamine.
Fotosüntees on rohelistes taimedes ja fotosünteesivates bakterites kulgev protsess, mille käigus valgusenergia muudetakse orgaaniliste ühendite keemiliseks energiaks. Kõrgemate taimede ja vetikate korral avaldub fotosüntees väliselt CO2 neelamises ja O2 eraldumises keskkonda. Kõrgemad taimed, vetikad kasutavad Co2 redutseerimiseks vajaliku vesiniku allikana vett. Vees sisalduv hapnik eraldub seejuures keskkonda.
Jan van Helmont alustas fotosünteeri uurimist 17saj, möötes taime kasvades pinnase massi. Avastades, et kaal väheke muutus, esitas ta osaliselt tõese hüpoteesi, et suur osa saadud massist tuleb Co2-st ja veest. Teine, kes aitas kaasa fotosünteesi avastamisele oli Joseph Priestley, kes täheldas, et purgis lõpetab küünal väga kiiresti põlemise. Veel avastas ta et hiir võib sarnaselt „vigastada“. Peale seda näitas ta, et õhku, mida küünal ja hiir olid „ vigastanud “ saab taastada taimega.Jan Ingenhousz avastas, et päikese mõjul suudab taim taaselustada hiire. Jean Senebier demonstreeris, et taimed kasutavad CO2te ja vabastavad O2-te valguse kaasabil.

Fotosünteesi kosmiline tähtsus.
Fotosüntees on ainus biosfääris kvanitatiivselt arvestatav protsess, mis tagab eluks vajaliku vaba energia. Ainus protsess mille käigus moodustub ka molekulaarne hapnik. CO2 sidumine ja O2 eraldamine on määrava tähtsusega atmosfääri gaasilise koostise stabiilsuse tagamiseks.
Tänapäeva tsivilisatsiooni iseloomustab järjest kasvav energia tarve, millega kulutatakse üha enam hapnikku ja paisatakse õhku suurel hulgal O2-te mis on muutunud hingamisprotsesside kõrval arvestatavaks komponendiks maa C ja O ringes.

Lehe kui fotosünteesi organi ehitus.
Et CO2 fotosünteesil kasutada, peab ta olema neelatud klorofülli sisaldavate rakkude poolt, kuhu pääseb lehes asuvate õhulõhede kaudu, mis on epidermises asuvad väikesed rohkearvulised avaused. Õhulõhed võivad vastavalt veerežiimile, vaögusele ja temperatuurile avaneda ja sulguda. Avatud seisundis õhulõhed tagavad gaaside difusiooni kiiruse lehe kudedes ja sealt peaaegu sellisel kiirusel, nagu toimuks see avatud pinnal. Suur gaasivahetus on kasulik FS-le kuid kahjulik veerežiimile. Seetõttu on taimed võimelised õhulõhesid sulgema, katkestades transpiratsiooni (ja fotosünteesi). Öösel on nt õhulõhed suletud, kui toimub pimedusstaadium. Vee kao täiendamiseks on taime leht tihedalt läbistatud vett toovate juhtkimpudega, mis on ühenduses varre ja juurte vett juhtivate kudedega. Katsed näitavad, et lehed, mis on taime küljest eraldatud ja mis ei saa seepärast endast fotosünteesi produkte välja juhtida, täituvad lõpuks assimilaatidest ja fotosüntees jääb neil aeglaseks.

FS pigmendid ja aktsioonispekter (ka tsüanobakteritel ja vetikatel).
FS pigmendid on taimedel olemas valgusenergia neelamiseks ja keemiliseks muundamiseks, kasutamaks kogu spektrit. FS kasutatavad pigmendid jagunevad kolme rühma: klorofüllid, karatinoidid ja fükobiliinid. Pigmentide kvalitatiivne ja kvantitatiivne koostis organismides on vastavuses ökonižžide valgusrežiimiga.

Klorofüllid

Klorofüll ei lahustu vees, kuid muutub kergesti soolade, hapete ja aluste mõjul.
Klorofülli koostises 2 lähedast ainet a-klorofüll ja b-klorofüll (väike erinevus keemilises koostises), moodustades koos ligi 1% taimelehe kuivkaalust. A-klorofülli on 3 korda rohkem kui b-klorofülli. Need klorofüllid erinevad ka värvilt: a-klorofüll on sinaka, b-klorofüll aga kollaka tooniga.

Karotinoidid

Vees lahustumuatud, orgaanilistes lahustes hästi lahustuvad. Tuntumaks karotinoidide esindajaks on karotiin (C40H56) (alfa-karotiin ja beeta-karotiin – ühesuguse üldvalemiga, kuid erinevad natuke struktuurvalemilt), ja ksantofüll (C40H56O2).

Fükobiliinid

Siia kuuluvad punavetikate pigment (fükoerütriin) ja rohevetikate pigment (fükotsüaan). Nad esinevad reeglina koos klorfülliga, kuid nende sisaldus on viimasest tunduvalt väiksem. Nad on lahustumatud orgaanilistes lahustes, kuid pärast purustamist ja autolüüsi lahustuvad vees. Nad ei sisalda mingisugust metalli, neil iseloomulik tihe side valkudega. Nende neelamisspektri maksimum langeb spektri rohelisse ja kollasesse ossa.
Antotsüaanid
Need pigmendid on koondunud rakumahlas ja annavad tõelisi vesilahuseid. Nendega seotud mõnede taimede pruunid , punased, lillad jt toonid, eriti sügisel.

Pigmentide tekkimine taimedes.
Valguse puudumisel sünteesitakse kõrgemates taimedes klorofüllile lähedane ühend, mis muutub klorofülliks valguse käes, seda nim protoklorofülliks. Protoklorofülli biosüntees pole sõltuv valgusest, valgus on tingimata vajalik ainult protoklorofülli muutmisel klorofülliks. Ainult mõningatel okaspuudel ja rohevetikatel toimub klorofülli süntees ka pimedas.
Lehe roheliseks muutumine sõltub suhkru sisaldusest kudedes. Et klorofülli moodustumise lähteaineteks on süsivesikute reageerimisel hapnikuga saadud lagunemise produktid, on klorofülli moodustumiseks vajalik ka hapnik. Hapnikku on tarvis just protoklorofülli sünteesiks. Protoklorofülli süntees aeglustub madala temp. juures, protoklorofülli fotokeemiline muutumine klorofülliks toimub aga madala temp. juures.
Suurt mõju klorofülli moodustumisele avaldab taimede mineraalne toitumine. Kloroosi nähtus on seletatav raua vähesuse või puudusega. Ka mangaani, vase, väävli, kaaliumi jt elementide puudus põhjustab kloroosi. Kloroos algab noorematest lehtedest, leherohelus kaob (mangaani puuduse korral jäävad leherood roheliseks ja kloroos algab vanematest lehtedest). Seega roheliste plastiidide moodustumine on seotud kogu taimeorganismi ainevahetuse tingimustega. Lämmastikväetis suurendab kloroplastide arvu ja mõõtmeid.

Energia migratsioon .
Energia migratsioon on tingitud fotosünteesi omapärast. FS osalevad pigmendid jagunevad kahte rühma: fotosünteetiliselt aktiivsed ja inaktiivsed. Ainult aktiivsed võivad muundada elektromagnetilist energiat keemiliseks energiaks. Molekulid on paigutunud reaktsiooni tsentrisse ja struktuurselt seotud elektronitranspordiahelaga.
Kõige tõenöolisemaks energia ülekande mehhanismiks on pidendilt pigmendile peetakse induktiivset resonantsi. Ergastunud klorofülli molekuli ümbritseb teatud sagedusega elektriväli. Kui ergastunud molekuli läheduses on pigmendimolekul, millel on samasugused võnkesagedusega elektriväli, moodustub süsteem, milles ergastunud energia võib kanduda ühelt molekulilt teisele. Selline ülekanne on võimalik juhul kui molekulide vahekaugus on suhteliselt väike ja doonormolekuli fluorestsentsispekter kattub vähemalt osaliselt aktseptormolekuli neeldumisspektriga.
Mõeldavad energia edasikandumise viisid on veel energia eksitoomne ülekanne ja pooljuhtne ülekanne.

I ja II fotosüsteem. FS tsükliline ja atsükliline protsess.
I fotosüsteemi moodustab reaktsioonitsenter koos fotokeemiliselt inaktiivsete pigmentitega ja elektrontranspordiahela komponentidega, mis tagavad NADP redutseerimise ja tsüklilise fotolüüsimise. Käivitub pikalainelise valgusega
II fotosüsteem ergastub lühilainelise valgusega. Selle funktsiooni eesmärgiks on vee fotooksüdatsiooniks vajaliku tugeva oküdeerija genereerimine.
Atsüklilises protsessis kantakse veelt võetud elektronid kahe järjestikku töötava fotokeemilise reaktsiooni vahendusel NADP-le. Tagajärjeks on 1. Vee oksüdatsioon ja O2 eraldumine. 2. NADPH moodustumine. 3. ATP moodustumine.
Tsüklilisel elektrontranspordil kantakse elektronid redutseeritud primaarselt aktseptorilt ferredoksiini ning tsütokroomide vahendusel tagasi P-le. Tsükliline elektrontransport tagab üksnes ATP sünteesi ning ei kaasne NADP redutseerimine ega O2 eraldumine.

CO2 sidumine fotosünteesis. Calvini tsükkel. Ensüüm Rubisco .
CO2 peamiseks assimilisatsiooni rajaks FSs on Calvini tsükkel (pentoosfosfaaditsükkel). Tsükli võib jagada kolmeks: 1. Karboksüülimine, 2. Redutseerimine, 3. Akteptori regenereerimine . Just esimeses faasis seotakse CO2 (rubisco). Erinevad vaheastmed, kui lõppsaaduseks on kaks fosfoglütseraadi molekuli. Redutseerimisfaasis toimub 3-fosfoglütseraadi fosforüülimine ning redutseerimine aldehüüdrühmaks. Aktseptori regenereerimisel toimub redutseerimisfaasis moodustunud trioosidest lähtuvalt CO2 primaarse aktseptori moodustumine, millega tsükkel sulgub.
Rubisco on CO2 siduv ensüüm. Oma nime on ta saanud lühendina pikemast: ribuloosbisfosfaadi karboksülaas-oksügenaas. Rubisco on väga suur ensüüm. Ta koosneb 8 suuremast (56 kDa) ja 8 väiksemast (14 kDa) subühikust, mis kokku annavad molekulmassiks 560 kD

C4 taimed, paksulehelised (CAM taimed), nende FS eripärad.
C4 taimed ei võta CO2 otse fotosünteesiks otse õhutst vaid kasutavad selle sidumiseks PEP-karboksülaasi. Sellest moodustatakse omakorda neljasüsinikuline oksaaloatsetaat. Viimane muundatakse õunhappeks või asparaadiks, sõltuvalt liigist. Õinhape/asparaat liigub pärg-mesofülli, kus CO2 eraldatakse. Seejärel saab toimuda Calvini tsükkel. RuBis ensüüm puudub C4 taimedel täielikult. Kogu protsess pm välistab valgushingamise. C4 taimed peavad energiat kulutama PEP-karboksülaasi sünteesimiseks, mida on võimalik toota vaid valguse käes, kasutades ATP-d ja pürovaate. Protsessi juhtiva ensüümi aktiivsus langeb temperatuurida, takistades C4 taimede suuremat levimist jahedamas kliimas. Samuti on Co2 kättesaamiseks õunhappest/asparaadist vaja NADPH-d, mida on vaja fotosünteesiks endaks. See tõstab lisakulusid.

Fotosünteesi saaduste liikumine taimes , erinevad võimalused. Fotosünteesi saaduste paigutamine ja jaotamine.
????????
IIId MINERAALNE TOITUMINE

Mineraalsete toiteelementide jaotused.
Toiteelemendid jagunevad makro- ja mikrotoiteelementideks. MAKRO: C, H, O, N, S, P, K, Mg, Ca, Fe. MIKRO: B, Mn, Cu, Zn, Mo, Cl

Mineraalide puudus. Elementide puudusest tingitud sümptomid. Mineraalainete tähtsus taimeraku ainevahetuses elementide (rühmade) kaupa: N; S; P; K, Ca, Na; Mg; Mn, B; Si, Cl.
???????

Mullas sisalduvate mineraalsete toiteelementide omastamine.
Enamasti lähevad toiteioonid mulla tahkest faasist või vesilahusest taime juurtesse ja sealt lehtedesse. On passiivne (mitte metaboolne neelamine) ja aktiivne (metaboolne neelamine) transport.
Taimed ja vetikad valivad mullast toitaineid selektiivselt.

Mulla happesus .
Vesinikioonide esinemist mullas nimetatakse mulla happesuseks. Selle peamiseks allikaks on elusorganismide lagunemisel tekkinud orgaanilised happed, kuid neid ilmub mulda ka mitmesuguste keemiliste reaktsioonide järgi. Mulla happesus jaguneb aktiivseks ja potentsiaalseks happelisuseks. Vahet tehakse mulla reaktsioonidega.

Mulla neelamisvôime. Mullamitselli ehitus.
Mulla neelamisvõimeks nimetatakse mulla võimet kinni hoida tahkeid , vedelaid ja gaasilisi aineid. Jagatakse viieks erinevaks neelamisvõimeks. 1. Mehhaaniline neelamine – muld toimib filtrina. 2. Füüsikaline neelamine – molekulide sidumine mullaosakeste pinnal. 3. Keemiline neelamine – seisneb selles, et mullas kulgevate reaktsioonide tagajärjel tekivad kerglahustuvaist ühendeist raskesti lahustuvad ühendid, mis sadestuvad mullas. 4. Bioloogilne neelamine – mullas elunevate organismide omadus, selle tagajärjel kontsentreeruvad toiteelemendid mullas, eriti huumushorisondis. 5. Füüsikalis-keemiline neelamine – asendusneelamine (taimedele tähtsaim)

Mulla puhverdusvôime.
Puhverdusvõime all mõistetakse võimat vastu panna pkskõik millise tegri poolt esilekutsutud reaktsioonimuutusele. Mida suurem seda parem. PV põhjustavad tema neelav kompleks, nõrkade hapete soolad koos vastavate hapetega ja karbonaadid .

Lämmastik keskkonnas. Lämmastikuringe. Bioloogiline lämmastiku sidumine
Lämmastik on füsioloogiliselt väga oluline, eelkõige kuna on oblikatoorne komponent ainetes, mis moodustavad protoplasma peamise osa. Kuigi atmosfääris on lämmastikku palju, on see taimedele kättesaamatu. N sisaldus taime kuivaines on 1...3%. N allikaks on õhulämmastimk (mida aitavad siduda sümbiontsed bakterid , sinivetikad ), mullas olevad (an)org.ühendid,.
Lämmastikuringeks looduses nim atm vaba molekulaarse N tsüklilist muundumist anorg ja org ühendite seotud lämmastikuks ja tagasi.
Liblikõielised taimed on sümbioosis bakteritega , kes aitavad neild siduda õhulämmastikku. Juuremügarates lülitatakse see kiiresti amonihapetesse ja transporditakse peremeesksüleemi. Rohelised taimed on võimelised sünteesima kõiki aminohappeid.

Mineraalsete toitainete assimilatsioon ( nitraadi , ammooniumi, väävli, fosfaadi , katioonide, hapniku)
Assimilatsiooniprotsessid on väga energiamahukad ning sõltuvad otseselt fotosünteesi kaudu tekkinud reduktantidest. Juurte kaudu imendunud nitraadid assimileeritakse nii juurtes kui võsundites, see oleneb nitraadi kättesaadavusest ning taimeliigist. Assimilatsiooni käigus redutseerib tsütosoolis nitraadi reduktaas nitraadi nitritiks (NO2-). Seejärel redutseeritakse nitrit juureplastiidides vüi kloroplastides ammooniumiks. Ammoonium muudetakse glutamiiniks ja glutamaadiks. Alles peale neid protsesse saab lämmastikku üle kanda läbi mitmete protsesside teistesse orgaanilistesse ühenditesse. Paljudel taimedel on välja kujunenud sümbioos lämmastikbakteritega (muudavad õhulämmastiku ammooniumiks). Koostöö väljendub spetsiaalsete signaalide äratundmises, õige bakteri äratundmises ning endaga seostumises, mügarate arengus taimedel. Peale mügarbakterite on ka lämmastikku siduvad prokarüoodid, kes rikastavad mulda lämmastikuga.
Sarnaselt nitraatidega tuleb ka sulfaate assimilatsioonil muuta. Reduktsiooni käigus tekib sulfaadi aktiivvorm – 5´adenüülsulfaat (APS). Lõpp- produkt väävel seotakse aminohapete tsüsteiini ja metioniini koostisesse. Fosfaate leidub taimerakkudes, sh lipiidides, nukleiinhapetes ja nukleotiidides. Assimilatsiooni põhiproduktiks on ATP.
Lämmastiku, väävli ja fosfori assimilatsiooniks on vaja tekitada karbonaatsete ühenditega kovalentseid sidemeid, erinevalt paljude makro- ja mikrotoitainete katioonidest, mis moodustavad ühendeid lihtsamalt. Ühendeid hoitakse koos elektrostaatiliste või koordineerivate sidemetega. Raua varumiseks sünteesivad taimerakud fütoferritiini, proteiin , mis talletab endas rauda. Peale hingamise võib molekulaarset hapnikku talletada ka orgaanilistes ühendites. Protsessi nimetatakse hapniku fikseerimiseks. Protsessi katalüsaatoriks on ensüüm oksügenaas, mis jaguneb mono- ja dioksügenaasiks.

Juuresüsteemid. Mükoriisa.
Juurestik erineb liigiti. Üheidulehelise taime juure arenemine algab kolme kuni kuue esmase juure pinnale kerkimisega idanevast seemnest. Edasise kasvuga kaasneb kõrvalt tulev juur , mida kutsutakse tugijuureks. Aja jooksul pea- ja tugijuure telgjooned kasvavad ning moodustavad kiulise juurestiku .Kaheiduleheliste taimede juurestik koosneb ühest juureteljest, mis võib pakseneda kambiumi aktiivsuse arvelt. Külgmine juur moodustab laialt hargneva juurestiku. Meristeemitsoonis rakud jagunevad mõlemas suunas moodustamaks rakke, mis eristuvad juurte kudedeks ja juure tippude suunas, et moodustada juurekübar. Juurekübar kaitseb õrna meristeemi rakku, kui juur läbib pinnast. Juurekübar on nagu keskus, mis juhendab juure kasvu allapoole. Raku jagunemine juure tipu kohas on aeglane ning seda piirkonda nimetatakse juurde kasvukuhikuks.
Mükoriisa puudub juurtel, mis kasvavad väga kuivas, soolases ja üleujutatud pinnases, kus pinnase viljakus on ekstreemsetes tingimustes, olenevalt kas siis hästi kõrge või madal.
Mükoriisa koosneb torujatest filarmentidest, mida kutsutakse hüüfideks ning seda hüüfide massi koos seenega nimetatakse mütseeliks ehk seeneniidistikuks. Mükoriisa jaguneb kahte peamisse klassi: ektotroofseks mükoriisaks ja vesikulaar-arbuskulaar ehk endotermseks mükoriisaks.
Vesikulaar-arbuskulaar mükoriisa seotus taime juurtega kergendab fosfori ja metallilisandite, nagu tsingi ja vase, kättesaadavust. Ektotroofne mükoriisa suudab omastada fosfaati.
IV ELU KESKKOND – VESI

Vesi taime sisekeskkonnana.
Vesi moodustab organismide sisekeskkonna, kus toimuvad keemilised protsessid, ta on organismi põhiliseks lahustiks. Vesi on ka keskkond, kus ainevahetusproduktid liiguvad ühest rakust ja koest teise. Vee omadused on universaalsed. Peale veest lahkumist , said taimed edasi elada vaid seetõttu, et olid välja kujunenud organid, mis stabiliseerisid organismi veesisaldust, hankidest ümbrusest vett.

Vee omadused.
Vesi on unoversaalne, neutraalne lahusti. Koosneb tugevast oksüdeerijast ja tugevast redutseerijast. Vee molekul on polaarne. Veel on suur soojusmahtuvus , erakordselt suur pindpinevus. Optilised omadused – võime lasta läbi spektri nähtava ja ultravioletse osa valguskiiri.

Difusioon ja osmoos .
Difusioon on protsess, mille tagajärjel lahustunud aine osakesed ja lahusti liiguvad suurema konsentratsiooniga lahuseosast väiksema konsentratsiooniga lahuseosasse. Difusioon on pöördumatu. Difusiooni kiirus väheneb difusiooni jooksul.
Osmoos on lahusti spontaanne üleminek lahustist lahusesse (või kahe erineva konts. Lahusest) koosnevas kahefaasilises süsteemis, kus faasid on teineteisest eraldatud poolläbilaskva membraaniga – laseb läbi lahustit, mitte lahustund ainet. Vesi tungib edasi seni, kuni konsentratsioonid on mõlemas nõus võrdsed, tagajärjeks on aga ebavõrdsed nivood .

Veepotentsiaal ja selle komponendid (osmootne, maatriks- ja rõhupotentsiaal).
Veepotentsiaal koosneb kahest osast- osmoosi- ja rõhupotentsiaal, mis on omavahel tasakaalu seisundis. Osmoosipotentsiaal on alati neg väärtusega, rõhupotentsiaal aga positiivne.
Kaasaegse termodünaamilise lahenemise korral on valem järgmine: -Ψ = -Ψπ + Ψp,
-Ψ - veepotentsiaal (negatiivne),
-Ψπ- osmootne potentsiaal (negatiivne),
Ψp - rõhupotentsiaal (positiivne
Veepotentsiaal – antud vee vabaenergia erinevus puhta vee vabaenergiast normaaltingimustel. Ühikuks rõhuühik, enamasti Mpa (1 baar = 0.1 Mpa).
Veepotentsiaal võetakse nii, et puhta vee pot on 0 ja igas teises olekus võrreldakse siseenergiat vaba veega.
Vesi liigub sinna kus potentsiaalne energia on madalam: muld-taim-õhk.
Veepotentsiaal sõltub ka temperatuurist, kuid need erinevused pole väga suured, seetõttu võib selle temp sõltuvuse jätta kõrvale. Lisaks temperatuurile sõltub veepotentsiaal kolmest komponendist :
1. Osmootne potenstiaal
Igasuguste lisandite tõustest veepotentsiaal väheneb – piltlikult polaarsed molekulid on lähteaine molekulidega seotud ja vaba vee konsentratsioon väheneb seetõttu. Puhta veega võrreldes osmootne pot alla nulli.
2. Maatrikspotentsiaal
Kui esineb pindasid, millega osa veemolekule seotud. Vaba vee konsentratsioon väheneb ja sellega seoses ka veepot.
3. Rõhupotentsiaal
Rakukestade vasturõhk. Kui taim on destileeritud vee sees on rõhupot ja osmootne pot võrdsed. Kui taim hakkab närtsima rõhupot 0, osmootne pot maksimumis. Eelkõige elusas rakus turgorirõhk. Räägitakse ka gravitatsioonilisest potetsiaalist – see rõhupot-i osa s.o 0.01 MPa meetri kohta. Selle tõttu, et vesi kõrgel puu otsas.

Vesi mullas. Mullavee liigid (gravitatsiooni-, kapillaar -, füüsikaliselt ja keemiliselt seotud vesi).
1.Grvaitatsioonivesi – vesi, mis võimaluse korral valgub mullast välja.
2.Kapillaarvesi – vesi, mis liigub ja püsib mullas kapillaarjõudude varal .
Mõlemad taimele vabalt omastatavad.
3.Füüsikaliselt seotud vesi. Veepotentsiaal küllalt madal. Taime poolt ainult osaliselt kasutatav
4.Keemiliselt seotud vesi – mittekasutatav.
Oluline milline vee hulk mullas – see sõltub sademete ja aurumise vahekorrast ja äravoolust.

Vee hulk mullas – millest sõltub?
Vee hulk sõltub veel sellest, milline pooride suuruse jaotus. Mida peenem (savisem) on muld, seda suuema osatähtsusega on 3 ja 4 mulla kogu veemahtuvusest, aga seda suurem on ka mulla kogu veemahtuvus. Mida kapillaaride rikkam on muld, seda kasutatavam on mulla veevaru . Väga jämedateraline muld võib sisaldada praktiliselt ainult gravitatsioonivett, seetõtu varub väga vähe vett (liivmuld). Taimede optimum mulla vee sisaldus on 60-70%. Optimaalne muld on selline, kus kapillaarvett on mullas palju, aga muld pole küllastunud kapillaarveega (veemahtuvus 100%), ka juured vajavad O2 hingamiseks. Eri taimeliikidel see erinev, vesiroosil opt 100%, kaktusel võib olla ka 20-30%.

Vee omastamise tingimused taimel. Närbumispunkt.
Vee hulk sõltub veel sellest, milline pooride suuruse jaotus. Liivmullas see jaotus üsna ebaühtlane, veepot langus suurema mulla veesisalduse korral järsk. Savimulla kogu veemahtuvus üsna suur ja kuna pooride suuruse jaotus pole nii ebaühtlane, pole veepot langus nii järsk.
Kui veepot langeb alla –1.5 MPa, siis ilma spetsiaalsete kohastumuseta taimed enam vett kätte ei saa ja seda nim närbumispunktiks. Kui mulla vesi väga väikestes poorides, taim ei saa kätte, kuna veepot liiga madal – pole võimaline enda sees veepot-i nii madalaks laskma. Seega taimel kätte saadav see veeosa, mis jääb veepotentsiaalide –1,5...-0.005MPa vahele.
Palju selles vahemikus vett grammides kätte saab, sõltub mulla lõimisest:
Liival alla 10g/100 g kohta
Savil 30 g/100 g kohta

Transpiratsioon ja selle tähtsus. Ääreefekt. Õhulôhede regulatsioonimehhanism.
Transpiratsiooniks nim füsioloogiliselt reguleeritud vee aurumist taimedest. Põhilisteks transp organiteks on lehed. Transp on seotud nii taime anatoomilise ehituse kui ka paljude füsioloogiliste protsessidega (fotosüntees, hingamine, kasvamine, arenemine). Elusrakkude aktiivne osavõtt transpiratsioonist ning selle seos teiste füsioloogiliste protsessidega eristab transpiratsiooni puhtfüüsikalisest aurustumisest.
Taimele soodsam veerežiimi ja süsiniktoitumus toimivad vastandlikult. Õhulõhede avenedes suureneb süsiniktoitumine, kuid suureneb ka transpiratsioon, mida on taimel otstarbekas vähendada, et säilitada oam kudedes vett.
Et paremini toituda CO2-st ja võimalikult täiuslikult kasutada päikeseen. Peab neil olema erakordselt suur lehtede pind, mis aga suurendab transpiratsiooni.
Transpiratsiooni puhtfüsioloogiline tähtsus seisneb selles, et ta

soodustab tõusvat veevoolu ja sellega kaasnevate ainete liikumist
ning alandab lehtede temperatuuri (närbuvatel lehtedel 4-6C temp kõrgem)

Vee liikumine taimes. Lähi- ja kaugtransport. Juurerõhk. Gutatsioon.
Juure rõhk põhineb juure ehitusel ja aktiivsusel mineraalsoolade neelamise pinnasest . Trahheed/ sooned ksüleemis asuvad juure keskel – steelis, mida ümbritsevad endotermise rakud. Need moodustavad Caspary joone. Kuna Caspary koon on tühimikke täitev ja hüdrofoobne, on ta efektiivne barjäär vee liikumisel läbi apoplastilise tühimiku endotermis. Tänu sellele liigub vesi steelist sisse ja välja ainult esmasel pääsemisel läbi plasmodesmaatilite ühenduste.
Gutatsioon on vee eritumine lehtedest tilkadena. Gutatsioon toimub vee lühede kaudu, mis ehituselt sarnanevad ühulõhedega. Lõhed jagunevad aktiivseteks ja passiivseteks. Gutatsiooni ja mahlavoolu mõjutab juure toitumine, mulla temp, niiskus ja õhustatud. Gutatsiooni ei esine okaspuudel.
Vee lähistransport toimub lehes- Õhulõhede kaudu on atmosfäär ühenduses lehe rakuvaheruumidega. Kui ülemises leherakus veepotentsiaal langeb, hakkab ta alumisest vett äta inema. Kuna kahe raku vahelisele vee liikumisele mõjub suur takistus, on selline transpordiviis ebasobiv vee edasikandmiseks kaugele.
Vee kaugtransport ksüleemis- kulgeb kuni 100m kõrguseni, kuid vee tõusmist juurerõhu ja veepotentsiaali abil on võimalik seletada vaid rohttaimedel, põõsastel ja vähestel puudel. Lehe parenhüümi rakkudes tekib madal veepotentsiaal, mis loob potentsiaalgradiendi kuni juurerakkudeni, tingides pideva kapillaarse veesamba. Veesammast aitavad koos hoida ja ülespoole nihutada kohesioon - ja adhesioonjõud.
V ORGANISMI AJALINE MUUTUMINE.

Kasvu ja arengu môiste erinevus.
Kasvu all mõistetakse taime või tema organite pöördumatut suurenemist , mille aluseks on organite, rakkude või nende üksikosade uuenemine, kasv ja paljunemine. Uuenemine ei ole sealjuures vaid kopeerimine ja asendumine, vaid ka diferentseerumine .
Areng kujutab endast kvalitatiivsete morograafilifte ja füsioloogiliste muutuste jada, need moodustused toimuvad taimorganismi elutsüklis viljastumisest kuni surmani.

Rakukasvu liigid.
Põhikasv on rakukasv, kuhu kuulub 4 erinevat protsessi. * plasmakasv (protoplasma mahu suurenemine), * jagunemiskasv (rakkude jagunemine), * venimiskasv (rakkude venimine), * eristumiskasv (rakkude eristumine ehk diferentseerumine). Plasmakasv ja jagunemiskasv toimuvad algkoes ehk meristeemis (embrüonaalses vöötmes), kokku moodustavad embrüonaalse kasvu.
Taimekasvu liigid: Jämeduskasv, ( teiskasv ) kambiumi varal. Taimeosa jämeduse kasv toimub puidu ja puukoore vahel paikneva kambiumi rakkude jagunemise tulemusel.
interkalaarselt - sõlmevaheline kasv. Interkalaarne meristeem asub kõrreliste varrelüli alumises osas ja on ümbritsetud lehetupega. Selle abil toimub kõrreliste varre pikenemine (iga lüli alumisest osast). kuna kõrrelistel on varrelülisid palju, siis toimub ka taime pikkuskasv väga intensiivselt.
basaalselt - organi alusel, näiteks lehekasv
apikaalselt - organi tipust; seda nim. apikaalseks e. terminaalseks kasvuks. Tipmise meristeemi leiame taime varre ja juure tippudest ning pungadest

Rakkude diferentseerumine. Totipotentsus.
Diferentseerumine on embrüonaalse raku muutumine spetsialiseerituks vastavalt koeomasele funktsioonile. Enne venimiskasvu lõppu, hakkavad rakud arenema erinevas suunas. Nad eristuvad ehk diferentseeruvad vastavalt on tulevasele funktsioonile. Esimene samm diferentseerumisele seisneb embrüonaalse raku minemisel venimiskasvufaasi, samal ajal kui teine uuesti pooldub, olles embrüonaalses faasis. Diferenteeruvate rakkude venimiskasv on ebavõrdne. Rakkude geenid jagunevad aktiivseteks ja inaktiivseteks – diferentseerumisel muutub geenirühmade koosseis.
Viljastunud munaraku genotüübis on olemas organismi täielik genotüüp ja potents välja kujundada tulevase organismi kõiki rakutüüpe, mida on geneetiliselt määratud. Totipotentsus on rakkude arenguline täisvõimelisus, sügoodi, esimeste blastomeeride ja meristeemirakkude võime diferentseeruda mis tahes tüüpi organismiomasteks rakkudeks ja areneda tervikorganismis. Rakkude totipotentsus avaldub dediferenteerumises, so nähtuses, mille korral rakk läheb uuesti embrüonaalsesse faasi. Totipotentsuse unikaalsus seinseb selles, et ükskõik missugune somaatiline taimerakk võib teatud tingimustes anda alguse tervele organismile.

Taime regulaatorained (hormoonid). Auksiinid. Giberelliinid. Tsütokiniinid. Abtsiishape. Etüleen. Fenoolsed ühendid. Nende toime taimede arengule. Õie ja vilja areng.
Auksiinid olid esimesed avastatud taimehormoonid. Neid sünteesitakse vartes ja juurtes ja nad stimuleerivad rakkude pikenemist varre ning koleoptiili sektsioonides. Auksiinid mõjutavad teisi arenguga seotud reaktsioone nagu juure initsiatsioon, soonediferentseerumine ja kaenlapungade, õite ja viljade areng.
Giberelliine kasutatakse taimekasvatuses peamiselt õievarre pikendamiseks ja viljade suurendamiseks; ka idanemisvõime parandamiseks ja et stimuleerida varajast seemne väljakasvu. Giberelliine toodavad seened kui ka kõrgemad taimed. Nad osalevad idanemisel ja varuainete transpordil varajases taimekasvu staadiumis ning ka õie ning vilja arengus. Giberelliinid on ainuke grupp taime hormoone, mida saab määrata keemilise struktuuri järgi paremini kui bioloogilise toime. Baseeruvad gibaaniskeletil. Siiamaani on teada üle 80 giberelliini ning igal aastal lisandub uusi.
Tsütokiniinid on N6-rühmaga, lämmastikulise puriini baasil adeniini derivaadid , mida iseloomustatakse nende võimega kiirendada raku jagunemist koekultuuris.
Kinetiin (N6-furfurüülamino puriin ) oli esimene avastatud tsütokiniin. Kinetiin ei esine looduslikult, algselt see sünteesiti heeringa seemneraku DNA-st. Kõige laialdasem looduslikult esinev tsütokiniin kõrgemates taimedes on zeatiin. Zeatiin ja teised looduslikult esinevad tsütokiniinid on tavaliselt leitud koos riboosiga või riboosfosfaadiga 9. asendis. Lisaks raku jagunemise ergutamisele, tsütokiniinid ka mõjutavad võrse ja juure eristumist koekultuuris, külgmiste pungade kasvu ja lehtede kasvamist, kloroplasti arengut ja lehtede vananemist.
Seos on ka pungas oleva abtsiishappe (ABA) sislduse ja punga kasvu vahel: selle sisaldus eemaldatud tipuga taimes on madalam kui puutumata taimes. Pole teada, kas atsiishape on mujalt imporditud või pungas sünteesitud, kuid selle sisaldust külgpungas kontrollib tipmisest võrsest tulev indiool-3-äädikhape (IAA). Atsiishappe lisamine tipmisse võrsesse kiirendab külgvõrse kasvu. Kuigi auksiini transport ja taime ladvas toimuv süntees on külgpunga kasvus suure tähtusega, siis päris selge punga kasvu reguleeriv mehhanism siiski pole.
Etüleen on lithne gaasiline süsivesinik, keemilise struktuuriga H2C=CH2. Etüleen on ilmselt vajalik nomaalseks vegetatiivseks kasvuks, kuigi sel võib olla ka tähelepanuväärne mõju juurte ja võsude arengule. Etüleen näib olevat sünteesitud eelkõige vastusena stressile ja võib olla toodetud suurtes kogustes kudede poolt, mis teevad läbi vananemist või küpsemist. Kuna auksiini kontsentratsioon, mida rakendatakse paljudes eksperimentides, on kõrgem kui normaalne füsioloogiline kontsentratsioon, siis seda võib samuti arvesse võtta kui stressi. Paljud takistavatest vastustest eksogeenselt lisatud auksiinile tundvad olevat põhjustatud auksiini ergutatud etüleeni vabanemisest kui auksiinist endast.

Taime kasvu ja arengut môjutavad välistegurid
Kasvu all mõeldakse taime või tema organite mõõtmete pöördumatut suurenemist, mille aluseks on organite, rakkude või nende üksikosade (tsütoplasma, plastiidid, mitokondrid jt.) uuenemine, kasv ja paljunemin . Areng kujutab endast kvalitatiivsete morfoloogiliste ja füsioloogiliste muutuste jada, need muutused toimuvad taimorganismi elutsüklis viljastumisest kuni surmani.
Taime kasvu ja arengut mõjutavad temperatuur, päikese valgus, õhuniiskus. Kõrgemate taimede optimaalne temp on en 25-30 kraadi. Min temp mil taimed veel fotosünteesivad on soojamaa taimedel 10 ja külmalemb taimedel 2-3 kraadi. Valgus mõjutab taimi eelkõige fotosünteesi kaudu. Valgus stimuleerib idanemist.

Fotoperiodism . Pika- ja lühipäevataimed, päeva pikkusest sõltumatud taimed. Pimeda perioodi keskne roll.
Taimedele on väga oluline päeva ja öö suhe – fotoperiodism. Kui päeva pikkus ei vasta evolutsioneerunud pikkusele, ei vliju taimed õigeaegselt või üldse mitte. Taimed jagunevad pika ja lühipäeva ning päevaneutraalseteks taimedeks. Taimed, mis õitsevad siis, kui päevapikkus on lühem kui mõni kriitiline maksimum, kuuluvad on lühi-päeva taimede hulka. Need taimed mis vajavad õitsemiseks kriitilisest miinimumist pikemat aega, on klassifitseeritud pika-päevataimede hulka. Kriitiline päeva pikkus lühipäevataimele on 15,5 tundi, mis tähendab et taim õitseb siis kui päeva pikkus on väiksem kui 15,5 tundi ööpäevas. Pikapäevataime kriitiline päevapikkus on 11 tundi - taim õitseb siis kui päeva pikkus ületab selle tundide arvu. Fotoperiodismi mõiste võib olla eksitav. Fakt on see, et taimed ei mõõda kestvat päevapikkust, ega ka fotoperioodi kestvust, vaid mõõdavad pimeda aja vältust. Selle järelduseni viivad katsed, mille korral segati taimi pimedusperioodil ereda valgusega. Vähem kui minutine valgusvihk tekitas uuritavale taimele efekti - õitsemine hilines. Fotoperioodi tajuvad organid on taimedel lehed. Lehe tundlikus sõltub lehe vanusest - noor leht on tundlikum kui vanem. Pärast fotoperioodi tajumist käivitab leht signaalide ahela, mis peaks informeerima teisi taimeorganeid fotoperioodi algusest.

Õitsemise esile kutsumine. Vernaliseerimine.
Enamik pikapäevataimedest vajavad normaalseks eluks ka jahedat perioodi (2-5º C). Seda nimetatakse vernalisatsiooniks e. jarovisatsiooniks. Jarovisatsiooni võivad vajada seemned, näiteks kibuvitsaseemned ei idane enne kahte aastat. Taliteraviljad ja kaheaastased taimed vajavad jarovisatsiooni teatud arengustaadiumis.
Laialdased uurimused tubaka kohta on näidanud, et õitsemise esilekutsumiseks on vaja, et pung läbiks kaks arengustaadiumi. Esimeseks staadiumiks on kompetentsuse omandamine. Punga peetakse kompetentseks, kui ta on võimeline õitsema sobiva arengusignaali saabudes.
Järgmiseks staadiumiks, mida kompetentne taimepung läbib, on determinatsioon (raku v. loote osade edasisearengusuuna määratletus). Pung on määratletud, kui ta areneb järgmisesse arengustaadiumi (õitsemine) isegi pärast oma normaalsest ümbrusest eemaldamist. Seega toodab määratletud pung õisi isegi siis, kui ta poogitakse taime külge, mis ei tooda mingeid õitsemise stiimuleid.

Punga puhkus. Idanemine . Temperatuur.
Idanemine on idu tungimine läbi seemnekesta. Idanemispuhkus on juhul kui taim on võimeline kohe peale emataimest vabanemist idanema kuid ta ei tee seda. Põhjuseid võib olla mitmeid. Nt väärastunud embrüonaalne areng. Seemnekestad on gaasi ja vee suhtes läbimatud. Inhibiitorite sisaldus. Eel- ja sügavpuhkefaasis toimub taimedes kasvu ja arengu lõppemine, varuainete talletumine, puitumine ning korgistumine. Pungad muutuvad veele ja gaasidele läbipääsmatuteks. Paljudel mitmeaastastel taimedel hävib maapealne oas ja puhkama jääb vaid maaalune osa. Sügavpuhkefaas esineb peamiselt lehtede langemise ajal (tihti varemgi), kestab see 30...60 päeva, temperatuuril 0…10ºC. Põhjapoolsetel aladel kasvavatel taimedel on see faas pikem, kui lõunapoolsetel taimedel. Juurestik läheb sügavpuhkusesse hiljem ja väljub sellest varem. Kambiumi kude siseneb sügavpuhefaasi aga kõige hiljem.
Puhkuse liigid puittaimede pungade näitel:
füsioloogiline (bioloogiline, orgaaniline) puhkus
o eelpuhkus (pungad võivad veel puhkeda)
o sügavpuhkus (pungad ei puhke)
o järelpuhkus(pungad võivad puhkeda)
sundpuhkus

Taime puhkus. Puude puhkuse staadiumid ja nendega seostuvad eluprotsessid.
Puhkuse liigid puittaimede pungade näitel:
füsioloogiline (bioloogiline, orgaaniline) puhkus
o eelpuhkus (pungad võivad veel puhkeda)
o sügavpuhkus (pungad ei puhke)
o järelpuhkus(pungad võivad puhkeda)
sundpuhkus

Vananemine
Taimed ja nende organid arenevad idanemisest surmani. Viimane arenguprotsess, mis viib täiskasvanud taime funktsioonide taandarengule, on vananemine. Vananemine pole ainult eluprotsesside vaibumine, vaid korrastatud ja programmeeritud protsess(ide seeria ). Taimed vananevad erinevalt. Taime organid võivad vananeda ja surra üheaegselt (paljud 1a-sed taimed), surra võivad ainult lehed, ja samuti vananeda ja surra võib vaid sisemine puiduosa oga terve taim jääb veel aktiivsesse kasvufaasi.

Lehtede langemise mehhanism (sh. vôrsete langemine ).
Suvehaljad puittaimed langetavad lehti vegetatsiooni lõpul.
Lehtede langemine on vajalik:
• taim ei saaks talvel mullast kätte niipalju vett, et katta lehtede kaudu aurunud vee
kadusid ;
• taimelehed külmuksid läbi ja hukkuksid
• lehtedele kuhjuks talvel palju lund ja oksad murduksid selle raskuse all.
Heitlehiste puittaimede lehed langevad valdavalt vegetatsiooniperioodi lõpus. Igihaljastel puittaimedel aga periooditi aasta ringi

Arenguetapid taime elus.
Embrüonaalne arenguijärk – embrüa moodustumine. Kuna plasmakasv ja jagunemiskasv toimuvad algkoes (embrüonaalses vöötmes), siis nim. neid koos embrüonaalseks kasvuks. Juveniilset arengufaasi võib iseloomustada kui aktiivset kasvufaasi, kus meristeemrakud poolduvad intensiivselt. Õite moodustumist inhibeeritakse. Taimedel esineb iseloomulikke morfoloogilisi ja füsioloogilisi tunnuseid, seda näiteks. lehtede kujus, ogade puudumises ning adventiivjuurte massilises kasvus. Taimedel puudub võime üle minna vegetatiivselt kasvult reproduktiivorganite moodustamisele. Juveniilfaasi morfoloogilised tunnused: lehed on kõige karakteersemad iseloomustamaks juveniilset faasi. Erinevused juveniilse ja matuurse faasi lehtedel on eriti selgelt eristatavad sellistel taimedel nagu harilik luuderohi (Hedera helix ), Juniperus vigrinium. Harilikul luuderohul on juveniilses faasis leht hõlmine, hilisemal matuurses faasis hõlmisus kaob (kaselehe moodi). Juveniilses faasis on meristeemrakud intensiivses jagunemises.
Matuurses arengufaasis. Mingil teatud ajahetkel, mis on mõjutatav nii taime endogeensetest teguritest kui ka välistingimustest jõuab taim matuursesse järku. Intensiivne rakkude pooldumine aeglustub ning algab reproduktiivorganite moodustumine. Üleminek ühelt järgult teise on põhjustatud ka rakkude rohkemast diferentseerumisest, mistõttu diferentseerunud rakud hakkavad mõjutama embrüonaalses faasis olevaid rakke, neid inhibeerides edasiseks jagunemiseks. Olulist rolli kasvufaasi üleminekul etendavad ka kasvuained ning välisteguritest päevapikkuse lühenemine.
Seniilne arengufaas . Taime loomulik areng lõpeb seniilse järguga. Kasvuainete, näiteks tsütokiniinide, auksiinide ja giberelliinide taseme langus põhjustavad taimekasvu seisaku. Suurenevad taimekasvu inhibeerivad taimehormoonid: abstsiishape ja etüleeni kontsentratsioon. Lõpuks taim sureb

Taime liigutused. Erinevad tropismid ja nastid.
Taime liigutuste tüübid on tropismid, nastid ja endogeensed liikumised.
Tropismideks nim kõverdusliikumisi, mille suuna määrab kindlasuunaline indutseeriv ääriti (nt fototropism- kaldumine valguse poole)
Nastideks nim kõverdusliikumisi, mille suund on määratud reageeriva organi struktuuriga (võivad olla ka indutseeritud hajusast ärritist nt õhutemp kõikumine).
VI TAIM VAENULIKUS KESKKONNAS

Stressi toimed taimedele. Elastne ja plastiline vastureaktsioon .
Elastne reaktsioon on siis, kui peale tekkinud pinget taim läheb tagasi esialgsesse seisundisse. Reaktsioon on plastiline siis, kui organism jääb stressi tagajärjel deformeerituks ja põeb või sureb kahjustuse tõttu.
Taimedel on stressi suhtes erinevad kohastumused , nt taliteraviljade orased karastuvad sügisel madalal temp-l.

Veestress .
Veestress võib tekkida nii veepuudusest kui ka selle liiast. Liigse vee parim näide on üleujutused. Sel juhul tekib hapnikustress, juured ei saa enam hapnikku kätte. See kahandab juure funktsioone, mis omakorda viib ainevahetuse aeglustumiseni. Levinum veestress on aga vee defitsiit. Vee defitsiiti seostatakse kuivusega, seepärast nimetataksegi seda ka põuastressiks. Laborites kutsutakse veestressi esile transpiratsiooni teel, kus lehtedest eemaldatakse vesi ja seda nimetatakse kuivatamisestressiks. Veestressiga on seotud ka soolastress ja osmootne stress . Kõigi nende stresside ühiseks omaduseks on madal veepotentsiaal.

Temperatuur. (Jaheduskindlus. Külmakindkus. Taime pôuakindlus. Liigkuumuse kahjulik toime.)
Igal taimel on oma unikaalne temperatuuri nõudmised kasvamiseks ja arenemiseks . On optimaalne temperatuur, kus taime kasv ja areng on kõige efektiivsemad ja on ka ülemised ja alumised piirid. Olenevalt kliimast, kus taim kasvab on ta suuteline taluma vastavaid temperatuure. Väljapaistvad märgid külmetusvigastustest võivad esineda mitmete vormidena, olenevalt siis liigist ja taime vanusest ja madala temperatuuri mõju kestvusest. Noor seemik näitab seda tavaliselt lehtede arengu seiskamisega ja närbumisega. Ekstreemsetel juhtudel taimed pruunistuvad ja surnud koe ilmnemise tulemuseks on taime surm. Näiteks riisi taimedel võib õie avanemisel külma käes muutuda taim steriilseks. Külmetusvigastused toovad kaasa metabolismi häired külmatundlikes kudedes, nt kahjustatud protoplasma, aeglustunud hingamine, muutused valgu sünteesis.
Kõrbetes on kõrge temperatuur kindlasti tähtis faktor taime produktiivsuse juures. Paljud taimed väldivad ülekuumenemist lehtede asendi muutmisega vertikaalseks või nagu rohttaimede puhul, rullivad oma lehed pikki telge kokku. Teiste morfoloogiliste kohastumuste hulka kuuluvad peegeldavad lehe karvad ja vahased pinnad, mis peegeldavad valgust. Need samad modifikatsioonid aitavad ka vähendada transpiratsiooni käigus kaduma minevat vett, mis tavaliselt mängib tähtsat rolli kuumuse hajutamisel lehtedest.

Kliima. Talvekindlus.
Vedeliku üleminek geeliks sõltub küllastumata ja küllastunud rasvhapete suhtest membraani rasvades. Temperatuuri, kus see üleminek toimub nimetatakse üleminekutemperatuuriks. Külmetustundlikel taimedel kaldub olema kõrgem küllastunud rasvhapete hulk ja vastavalt kõrgem üleminekutemperatuur. Külmetusele vastupidavatel taimedel aga vastupidi, nad on võimelised kaitsma end kriitiliste rakufunktsioonide kahjustuste eest. Külmumisstressi kohtame tavaliselt puudel ja põõsastel parasvöötme, subarktilise ja mägede piirkonnas. Ka tugevamad taimed võivad saada vigastusi kui nad on avatud külmumistemperatuurile aktiivse kasvu ajal.

Toitainete puudus või üleküllus.
Ühe elemendi üleküllus või puudus võivad esile kutsuda teiste elementide puudused või kuhjumised. Toitainete puudusest tingitud sümptomid väljenduvad tavaliselt metabolismi häiretena, mille tulemusel ei saagi taim piisavalt olulisi elemente. Mõningased rollid on ära toodud ka tabelis nr.2. Üldiselt on oluline roll neil elementidel taime ehituses, metbolismi talitlusel ja taimerakkude osmoregulatsioonil.
Kui pinnases esineb mineraalainete liig, siis pinnas on soolane ja taime kasv on piiratud ning need mineraalioonid piiravad vee ja toitainete kättesaadavust. Mineraalide liig pinnases on peamine viljatuse ja poolkuivade regioonide probleem sellepärast, et sademeid on mitteküllaldaselt ning mineraalid leostatakse pinnase pinnakihile. Soolases pinnases esineb soolastress.

Oksüdatiivne stress.
Seisund, kus taimes on oksüdantide poolt tekitatud vabu radikaale.

Antioksüdandid

Fotoinhibitsioon

Põhjuseid:
- valgus
- O2
- O3 -> H2O2
- UV
- Radioaktiivne kiirgus

Mulla hapestumine .
Põhjused

Saasteained : SO2, SO3, Nox
H+ pumbad viivad H+ mulda

.DOCX Laadi alla originaalfail 17 lk · .docx · 195 allalaadimist

100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.

~ 17 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2011-10-18 Kuupäev, millal dokument üles laeti

195 laadimist Kokku alla laetud

3 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

p2nta17 Õppematerjali autor

Taimefüsioloogia kordamisküsimuste vastused.

taimefüsioloogia taimefüsioloogia loomafüsioloogia elle meier elle kaldoja taimed

Sarnased õppematerjalid

doc

TAIMEFÜSIOLOOGIA KORDAMISTEEMAD

TAIMEFÜSIOLOOGIA KORDAMISTEEMAD * - Iseseisev õppimine kirjanduse põhjal, nt raamatust: H. Miidla. Taimefüsioloogia. Tallinn 1984 (sulgudes märgitud paragrahvid sellest raamatust) # - Moodles ,,Materjal testiks" (s.t et loengutes seda teemat põhjalikult ei käsitleta, lisaks #- märgiga tähistatud teemadele, on samas kohas täiendmaterjali ka teiste teemade kohta) 1. Taime ja looma füsioloogilised erinevused. Taimed on võimelised sünteesima pea kõiki aminohappeid ehk ta on ptorotroof Taimed on autotroofid, loomadheterotroofid

Taime- ja loomafüsioloogia

docx

Taimefüsioloogia konspekt

TAIME JA LOOMA FÜSIOLOOGILISED ERINEVUSED:  Autotroofsus: taimed kasutavad biosünteesiprotsessides peamiselt valguskiirguse energiat (fotosüntees).  Prototroopsus: asendamatute orgaaniliste ainete süntees.  Liikumatus: taimed on liikumatud ja saavad kasutada kasvuks ja arenguks vaid piiratud ruumi.  Jääkained kogutakse vakuooli ning muundatakse kasutatavaks (sekundaarne ainevahetus).  Tselluloosne rakukest ümbritseb taimerakku ning seda läbivad arvukad palasmodesmid  Närvisüsteemi ja hormonaalsete organite puudumine taimedel.  Kasvu iseärasused: mitmeaastased taimed kasvavad loomadega võrreldes kogu elu ja ainult kindlate kasvuvööndite vahendusel TAIMEFÜSIOLOOGIA AJALUGU: Taimefüsioloogia on teadus taimeorganismi, tema organite, kudede ja rakkude talitlusest. Jaguneb üld- ja eritaimefüsioloogia. Uurimistasemed: molekulaarne, organelli, raku, organi või organismi tase. 17. ja 18. saj –

Bioloogia

pdf

Taimede ökofüsioloogia eksam

Taimede ökofüsioloogia eksami ja järeleksami küsimusi. 1. Nimetage pigmente, mis taimelehtedes neelavad valguskvante a) sinises, b) kollases, ja c) punases spektriosas. Mis spektriosas (neist kolmest) on neeldunud kvandi energia kõige väiksem? Kloroplastide klorofüll neelab valgust kõige tugevamini elektromagnetilise spektri sinises (430 nm) ja punases (680 nm) piirkonnas. Kollases on kõige väiksem. 2. Mis on lehepinnaindeks ja mis on lehe eripind? LAI e lehepinnaindeks on mingil pinnatükil asetsevate taimede lehtede kogupindala jagatud selle pinnatüki pindalaga. Kui kõik lehed taimedelt maha laotada, siis LAI on keskmine maapinna katte kordsus. LAI (L) – suhtarv, mis näitab kui palju on maapinna ühiku kohal lehepinda. Lehe eripind on lehepind jagatud lehe biomassiga. Lehe pind lehe massiühiku kohta ehk SLA. 3. Kuidas muutuvad taimede fotosünteesi intensiivsus, kasvukiirus, õhulõhede avatus ja transpiratsioon koos CO2 kontsen

Bioloogia

doc

TAIMEFÜSIOLOOGIA KORDUSKÜSIMUSED 2012

1 TAIMEFÜSIOLOOGIA KORDUSKÜSIMUSED 2012 A.Veevahetus 1. Defineerige veepotentsiaali mõiste Veepotentsiaal- võrdub vee keemilise potentsiaaliga, mis on väljendatud rõhuühikutes ja avaldatud standardtingimustes (st atmosfäärirõhul, samal temp ja kõrgusel) paikneva vee keemilise potentsiaali suhtes. Veepot. osaleb vee liikumise suuna määramisel. Vee liikumise suund oleneb energeetilisest seisundist. 2. Defineerige aine elektrokeemilise potentsiaali mõiste ja ühikud elektrokeemiline pot. on 1 mooli aine energia elektriväljas, mõõdetakse voltides (V) 4. Osmolaarsuseks nimetatakse erinevate lahustunud ainete osmootsete rõhkude summat 5. Nimetage veepotentsiaali väärtust mõjutavad tegurid Sõltub samadest teguritest, millest sõltub vee keemiline potentsiaal. Veepot väärtus sõ

Bioloogia

docx

Taimefüsioloogia

A. veevahetus taimes 1. Defineerige veepotentsiaali mõiste Mõistet kasutatakse vee liikumise suuna iseloomustamiseks (muld, taim, atmosfäär). Iseloomustab vee energeetilist seisundit. Vesi liigub kõrgema vaba energiaga süsteemist madalamasse piirkonda. Võrdub vee keemilise potensiaaliga, mis on väljendatud rõhuühikutes ja avaldatud standardtingimustes paikneva puhta vee keemilise potensiaali suhtes. 2. Defineerige aine elektrokeemilise potentsiaali mõiste ja ühikud Energia (J/mol), mis kombineerib keemilise pot. ja elektrilise pot. 3. Nimetage veepotentsiaali väärtust mõjutavad tegurid Mõjutavad samad tegurid, mis vee elektrokeemilise potensiaali valemis. Lisaks sõltub neljast erinevast potensiaalist gravitatsiooni, maatriks, rõhu, kontsentratsiooni. 4. Nimetage ja põhjendage ksüleemi anatoomilise ehituse kohastumused vee juhtimiseks Ksüleem (tõusev vool) taime juhtkude, mille põhifn. on vee transport kogu taime ulatuses. Trahheed lülilised torukesed. T

Bioloogia

docx

Botaanika kontrolltöö

KORDAMINE BOTAANIKA KT 1. Taime kasv ja areng a. Taime 4 arengujärku 1) Embrüonaalne e. looteline arenguijärk – embrüa moodustumine. Algab see faas õies munaraku viljastumisega ja lõpeb seemne (embrüa) valmimisega. 2) Noorus- e juveniilne järk– algab see faas seemne idanemisega, järgneb taimede aktiivne kasv. See faas lõpeb, kui taim saab suguküpseks – hakkab moodustama õisi. 3) Täiskasvanu e matuune arengujärk. Intensiivne rakkude pooldumine (aktiivne kasv) aeglustub ning algab sugu- e. generatiivorganite moodustumine - õiepungade teke. 4) Raukus- e. seniilne järk. Taime loomuliku arengu lõppfaas: kasvu järkjärgulise aeglustumine, lõpuks taim sureb. b. Fenoloogia, fenoloogilised vaatlused Fenoloogia - bioloogia haru, mis uurib looduse aastaajalisi ehk sesoonseid nähtusi, nende arenemist ja ajalis

Botaanika

doc

TAIMERIIGI MITMEKESISUS

TAIMERIIGI MITMEKESISUS Taimedega tegelev teadusharu on botaanika. Taimeriiki kuuluvad hulkraksed päristuumsed fotosünteesivad organismid. Nende rakud on kaetud tselluloosse kestaga ja sisaldavad plastiide ning vakuoole. Varuainena kasutavad tärklist. Taimed jaotatakse elutsükli ja ehituse järgi 2 rühma: 1. sammaltaimed pole juhtsooni 2. soontaimed on juhtsooned. Jagunevad:seemneteta taimed, seemnetega taimed, katteseemnetaimed (õistaimed) Suurus kasvu võimaldavad tugikoed, juhtsooned (ainete transport). Peab olema suur õhuniiskus. Puud ja liaanid suurimad Maal elavad organismid. Vahemaa juurtest lehtedeni ~100 m (hiidsekvoiad, mammutipuu). Kõige pisem taim Eestis on sammalde seas - 1mm (sale tiivik). Taimedel nii elusad kui surnud rakud (puud). Vegetatiivne e klonaalne paljunemine (maasikas, maikellukesed). Kloon on ühe raku või organismi vegetatiivne järglaskond tekib rakkude mitootilise paljunemise tulemusena. Kõik klooni osa

Bioloogia

docx

Produktsiooniökoloogia kõikide kordamisküsimuste osad

Produktsiooniökoloogia kõikide kordamisküsimuste osad Kordamisküsimused 1 1. Millena levib kiirgus? – lainetena ja osakestena 2. Kui keha temperatuur tõuseb 3 korda, palju suureneb tema poole emiteeritav kiirgus? 34=81 3. Kui footoni energia väheneb 15%, kuidas muutub tema lainepikkus? SUURENEB 15% 4. Mis on kiirguse spektraaljaotus? Näitab KUI PALJU VALGUST TEKITATAKSE IGAL LAINEPIKKUSEL 5. Mis on polariseeritud valguskiirgus? valguskiires (lainepaketis) on võrdselt esindatud kõik võimalikud võnketasandid. 6. Millised gaasilised ühendid mõjutavad päiksekiirguse neeldumist atmosfääris? O3, O2, veeaur, CO2 7. Miks paistavad pilved meile valgetena? Hajumine ei sõltu lainepikkusest ja osakeste kogum näib meile valge...... Pilved näivad valgetena seetõttu, et veepiisad või jääkristallid, mis neid moodustavad on piisavalt suured, et hajutada kõiki valge valguse komponente. 8. Kui kes

Produktsiooniökoloogia

Rohkem sarnaseid