Botaanika kontrolltöö (0)

KORDAMINE BOTAANIKA KT 1. Taime kasv ja areng a. Taime 4 arengujärku 1) Embrüonaalne e. looteline arenguijärk – embrüa moodustumine. Algab 
see faas õies munaraku viljastumisega ja lõpeb seemne (embrüa) 
valmimisega.
2) Noorus- e juveniilne järk– algab see faas seemne idanemisega, järgneb 
taimede aktiivne kasv. See faas lõpeb, kui taim saab suguküpseks – hakkab 
moodustama õisi.  
3) Täiskasvanu e matuune arengujärk    .   Intensiivne rakkude pooldumine  (aktiivne kasv) aeglustub ning algab sugu- e. generatiivorganite 
moodustumine - õiepungade teke. 
4) Raukus- e. seniilne järk.     Taime loomuliku arengu lõppfaas: kasvu  järkjärgulise aeglustumine, lõpuks taim sureb.  b. Fenoloogia, fenoloogilised vaatlused Fenoloogia - bioloogia haru, mis uurib looduse aastaajalisi ehk sesoonseid 
nähtusi, nende arenemist ja ajalist reeglipärasust. Fenoloogia põhineb 
vaatlustel - fenoloogilised vaatlused. Näiteks fikseeritakse ajaliselt seemnete 
idanemine (juveniilse arengufaasi algus), õiepungad moodustamine 
(täiskasvanu arengufaasi algus), viljade valmimine (embrüonaalse faasi lõpp).
Fenoloogilistel vaatlustel taime (ka umbrohtude) arengustaadiumi 
fikseerimine on vajalik agrotehniliste võtete (väetamine, umbrohu- ja 
kahjuritõrje, niisutamine, jne) õigeaegseks teostamiseks ja sobiva 
saagikoristusaja määramiseks. c. Taimede kasvu mõiste ja erinevad kasvutüübid. 1. esikasv e primaarne - pikenemine  1) apikaalselt – kasvamine toimub organi tipus paikneva algkoe arvelt 
(varred, juured);
 2) basaalselt – kasvamine organi aluselt, näiteks lehekasv mõnedel 
taimedel (sibul jt); 
3) interkalaarselt - sõlmevaheline kasv. Interkalaarne meristeem asub 
kõrreliste varrelüli (sõlmevahe) alumises osas ja on ümbritsetud 
lehetupega. Selle abil toimub kõrreliste varre pikenemine iga lüli 
alumisest osast. Kuna kõrrelistel on varrelülisid palju, siis toimub ka 
taime pikkuskasv väga intensiivselt. 2. teiskasv e. sekundaarne– jämenemine toimub vartel ja juurtel puitunud keskosa ning koore vahel asetseva 
kambiumi (algkude, külgmine e. lateraalne meristeem) rakkude 
jagunemise tulemusel. Kambiumi kude toodab uusi rakke mõlemale 
poole, sealjuures nii uusi ksüleemi, kui ka floeemi rakkusid. Teiskasv 
seisnebki eelkõige juhtkimpude mahu suurenemises, mille tagajärjel vars 
jämeneb, kuid ei pikene. Teiskasv on iseloomulik paljasseemnetaimedele 
ja puitunud õistaimedele, harvem rohtsetele kaheidulehelistele.


d. Taimehormoonid e kasvuained on taime poolt sünteesitavad orgaanilised  ühendid, mis reguleerivad taime kasvu ja arengut. Need on ühest taimeosast 
teise infot edastavad molekulid, algatades kasvu ja arenguga seotud 
füsioloogilisi protsesse. 
Tuntumad hormoonid: 
Kasvu stimuleerivad – 
AUKSIIN - juurte moodustumise stimuleerimine. 
GIBERELLIIN - soodustab seemnete idanemist ja teiskasvu.
TSÜTOKINIIN - külgharude kasvu soodustamine. 
Kasvu inhibeerivad - 
ETÜLEEN (gaasiline aine) - soodustab viljade valmimis.
ABSTSIISHAPE - lehtede ja viljade langemise soodustamine, külmakindluse 
suurendamine, õhulõhede sulgemise reguleerimine.  e. Keskkonnatingimuste mõju taimede kasvule ja arengule Taimedele mõjuvad temperatuur, sademed, toitainete kättesaadavus, 
valgustingimused jne. Näiteks jahe suvi aeglustab arengut, soe suvi aga 
kiirendab.  2. Taimede puhkus  (dormantsus) a. Kasvu- ja puhkeperioodi mõiste Kasvu- e. vegetatsiooniperiood – temp. üle 5 ºC taim füsioloogiliselt aktiivne.
Suve esimesel poolel on kõikide taimede kasv intensiivne, kuid suve teisel 
poolel see aeglustub. 
Puhkeperiood - elutegevus aeglustunud, muutub taime keemiline koostis.   b. Füsioloogiline puhkus taimedel ja selle reguleerimine Füsioloogiline puhkus - karastumine   eelpuhkus (juulist septembri alguseni) algab taimedes kasvu 
aeglustumine, varuainete talletumine, faasi lõpus puittaimede 
puitumine ning korgistumine. Taimes suureneb kasvu pärssivate 
hormoonide (etüleen, abtsiishape) sisaldus. Eelpuhkefaasiks saab taim 
„märguande” valgustingimuste muutusest (päevapikkus hakkab 
lühenema, alates suvisest pööripäevast)  sügavpuhkus (sept. – nov.) Taim muudab oma keemilist koostist:   väheneb vee sisaldus; 
 taim talletab endasse rohkesti tärklist ja rasvu, tärklise kogunemine 
säilituskudedesse, kui temp > 0 ºC. Sügavpuhkuse ajal ei ole pungad 
võimelised puhkema. Paljudel mitmeaastastel taimedel hävib maapealne osa 
ja puhkama jääb vaid maaalune osa. Sügavpuhkefaas esineb puittaimedel 
peamiselt lehtede langemise ajal, kestab see 30...60 päeva, temperatuuril 0…
10º C. Juurestik läheb sügavpuhkusesse hiljem ja väljub sellest varem. 
Sügavpuhkefaasis toimub pungade vernalisatsioon. Põhjapoolsetel aladel 
kasvavatel taimedel on see faas pikem, kui lõunapoolsetel taimedel. 


 järelpuhkus.(nov. II pool, dets.) kestab lühiksest aega. Sel ajal 
varuainetena kogutud tärklis muudetakse taimerakkudes suhkruteks - 
aktiivseteks kaitseaineteks külma vastu. See protsess toimub, kui temp < 0 ºC. Taimes tõuseb kasvu soodustavate hormoonide (auksiin, tsütokiniin, 
giberelliin) sisaldus Tänu sellele on pungad võimelised puhkema ning kogu 
taim valmis alustama uut, aktiivset kasvuperioodi, kuid seda takistavad 
ebasoodsad keskkonnatingimused - madal temperatuur.                     sundpuhkus ja selle reguleerimine (jaan.- aprill)  Selle faasi põhjustajaks, meie tingimustes kasvavatel taimedel, on liialt madal
temperatuur. Sundpuhkuse ajal on pungad võimelised puhkema, kuid seda 
takistavad madalad temperatuurid. Plusstemperatuurid detsembris, jaanuaris 
võivad aga esile kutsuda pungade puhkemise. Kui sellele järgnevad madalad 
miinustemperatuurid (alla - 7 ºC ) veebruaris, märtsis, võib see põhjustada 
suurt kahju avanenud pungadele ning kogu taimele. c. Seemnepuhkus on nähtus, kus idu ehk embrüo kasv (idanemine)  ebaõnnestub. Puhkeperiood esineb nii ühe-, kahe- kui ka mitmeaastastel 
taimedel. Paljudel taimeliikidel võivad seemned vältida idanemist aastaid, 
mõned aga võivad mulla seemnepanka jääda mitmekümneks aastaks. 
Seemnepuhkus võib olla tingitud mitmetest põhjustest. 
Seemnepuhkuse põhjus Seemnepuhkuse põhjuse kunstlik 
kõrvaldamine 
Füsioloogilised piirangud
 Embrüo mittetäielik areng –   seeme vajab järelvalmimist – taimelt korjatakse viljad ning seemnetel 
lastakse koos viljaga kuivada ja järelvalmida soojas ruumis.   Seeme vajab kindlat temperatuuri niiskes keskkonnas stratifikatsioon  Seemnes suur kasvu pärssivate hormoonide sisaldus  Seemneid leotatakse vees, korduvalt vett vahetades  Morfoloogilised piirangud  Seemnekest on paks ja tihe ning ei lase läbi hapnikku ja vett.   Skarifitseerimine – seemnekestade vigastamine.   Mehhaaniline töötlemine - hõõrumine liivapaberiga, 
seemnekestadesse mõrade või sisselõigete tegemine.   Keemiline töötlemine – leotamine happes, piirituses vm. lahuses.   Termiline töötlemine (hetkeks keeva ja seejärel külma vette) Keskkonna piirangud  Kuivus  Sobivate niiskusolude loomine – külvamine niiskesse mulda, substraati  Ebasobiv temperatuur   sobiva temperatuuri tekitamine idanemiskeskkonnas  Ebasobivad valgustingimussed 


 Valgusidanevatele seemnetele valguse võimaldamine Taimede stress  Abiootilised stressifaktorid
a) Temperatuur
Külmakindlus on taimede võime taluda madalat miinustemperatuuri ilma, et 
nad eluohtlikult kahjustuksid. Taimedel madalate temperatuuride taluvus: 
 jaheduskindlus 0…5 ºC 
 külmakindlus kuni -20 ºC 
 pakasekindlus alla -20 ºC. 
Talvekindlus – taimede võime taluda lisaks madalatel miinustemperatuuridele
teisi ebasoodsaid tingimusi nagu vettimine, kopitamine, lämbumine, suured 
ööpäevased temperatuurikõikumised, sula ja pakase vaheldumine 
Kevadised või varasügisesed öökülmad on sageli suureks ohuks 
aiakultuuridele. Kui talvel puhkeolekus taime osad võivad taluda madalaid 
miinustemperatuure, kuid kevadel kasvu alustanud veerikkad taimeosad 
(lehed, õied) saavad kahjustatud juba paari miinuskraadi juures. 
Samuti ei talu valminud viljad külma ning võivad vajada kaitset sügisel. 
Öökülma kahjustuse vastu saab rakendada mitmeid võtteid: kattekangad, 
tuule- , udumasinad, gaaasipõletid, lõkked, tõrvikud, taimede veega pritsimine
jne). 
Kuumusest tingitud kahjustuste põhjuseks on häired ainevahetuses. 
Fotosüntees on takistatud 35 ºC juures, veidi kõrgematel temperatuuridel 
kalgenduvad paljud valgud rakkudes, hingamine intensiivistub. 
Päikesekahjustuste alla liigitatakse suurtest temperatuuri järsust kõikumistest 
põhjustatud koorevigastused puutüvedel (külmalõhed). Kevadine päike 
soojendab päeval puutüvesid ning temperatuur võib tüvedel tõusta 
paarikümne kraadini, öösel langeb temperatuur aga alla 0 ºC. Külmakohrutus 
on põhjustatud märja mulla temperatuuri ööpäevasest suurest kõikumisest. 
Mulla pinnal tekib õhuke jääkiht, mis „kasvab“ altpoolt, muld paisub ja taim 
kerkib ja juured rebitakse katki. Päeval jää sulab, muld vajub kokku. Lõpuks 
rebitakse taimejuured katki. Kahjustuvad eelkõige nõrkade, pinnalähedase 
juurestikuga noored taimed.  b. Vesi 
Vee puudus või liig on sagedased põhjused taimede stressi tekkimisel. 
Liigvee korral mullas tekib anaeroobne keskkond ning taimejuurte hingamine 
on takistatud. Seetõttu eritab taim mulda rohkesti ogaanilisi happeid ja CO2, 
mis omakorda nõrgendavad juurestiku arengut. Füsioloogiline kuivus on 
probleemiks igihaljastel taimedel. Talve lõpus, kevade alguses päike 
paistab intensiivselt ning soojendab taime maapealset osa ning taimest 
aurustub intensiivselt vesi. Samas muld on külmunud ning taim ei saa vett 
kätte ning taime maapealsed osad kuivavad.  c) Keskkonnatingimustest võivad stressifaktoriteks olla veel: 


 Ebasobivad valguse, hapniku ja mullastikutingimused;   Liigne osooni sisaldus;   UV kiirgus;    radioaktiivne kiirgus   Erinevad saasteained (näit gaasilised ained SO2, NO, NO2).  Biootilised stressifaktorid  a) Taimede tihedus  Iga kultuurtaime puhul, lähtuvalt taime mõõtmetest, tuleb kasvatamisel 
kasutada optimaalseid külvi- ja istutustihedusi, et jätkuks taimedele valgust, 
vett, toitaineid.  b) Teised elusorganismid  Taimed kasvavad looduses kõrvuti teiste elusorganismidega, osad neist on 
taimedele kasulikud, osad kahjulikud:   Patogeenid - taime haiguste tekitajad (mikroseened, bakterid, viirused);  Putukad, taimekahjurid;   Imetajad loomad.  Taimede reaktsioon stressile  Organism reageerib stressile biokeemiliste ja füsioloogiliste muutustega, mis 
sageli ilmnevad taime ka välimuses.  Taimede reaktsioon stressile võib olla   elastne - pärast pingeallika likvideerimist taim läheb esialgsesse 
seisundisse;   plastiline taim jääb stressitagajärjel deformeerituks või sureb.  Stressi olukorras toimuvad muutused taime ainevahetuses:    hingamine intensiivistub    fotosüntees on pärsitud (lehtede kloroos)    ainevahetuse aktiivsus suureneb – taim toodab kaitseaineid   taim võib esile kutsuda kahjustatud taimeosa surma, et vältida 
kahjustuse laienemist.  Sellised ainevahetuslikud muutused on taimele kurnavad ning taime 
normaalne elutegevus on häiritud Fotosüntees ja hingamine a. Ainevahetuse mõiste ehk     metabolismi     peetakse elusa mateeria  keskseks funktsiooniks, sest selle käigus toodetakse kõik raku 
eluks vajalikud aine- ja energiavarud. Organismide ainevahetus 
koosneb kahest  omavahel tihedalt seotud protsessist rakkudes: 


 assimilatsioon ehk anabolism – lihtsatest keemilistest ühenditest 
sünteesitakse keerulisemad ühendid, vajatakse energiat, millest tähtsaim 
fotosüntees
 dissimilatsioon ehk katabolism - keerulisemate ainete lagundamisel 
tekivad lihtsamad, vabaneb energiat, millest olulisim hingamine. Nendes kahes protsessist saavad alguse taimes kõik tema eluks vajalikud 
orgaanilised ühendid. See on oluline erinevus võrreldes loomsete 
organismidega, sest loomad peavad suure osa orgaanilistest ainetest saama 
toiduga.  b. Fotosünteesi tähtsus taimele      anorgaanilistest ainetest moodustatakse esmane orgaaniline aine 
taimes;   protsessi lõpp-produkt glükoos on peamine energiaallikas organismis;   protsessi lõpp-produktina moodustub molekulaarne hapnik (O2). fotosüntees sõltub 3-st keskkonnafaktorist:   süsihappegaas CO2;
 vesi; 
 valgus.  c. F   otosünteesi kunstlik mõjutamine taimede kasvatamisel    Süsihappegaas - CO2 kontsentratsioon õhus on madal 0,03%. Taimi 
saab lisatoita CO2 -ga, kuid seda ainult katmikala. Avamaa 
tingimustes pole see võimalik, sest CO2, kui gaasiline aine, lendub 
ning hajub taime ümbritsevas keskkonnas. CO2-ga lisatoitmine ehk 
õhu kaudu väetamine toimub spetsiaalsete seadeldistega, mis eritavad 
õhku CO2-e. Seda tehakse päevasel ajal (valge aeg), sest siis toimub 
fotosünteesiprotsess taimes intensiivselt. Enamike taimede 
keskkonnas saab CO2 sisalduse tõsta maksimaalselt 0,1%-ni. Kõrgem 
sisaldus mõjub taime elutegevust juba pärssivalt.  Süsihappegaasi voog väliskeskkonnast taime lehe sisemusse on 
oluliselt mõjutatud õhulõhede avatusest. Kuna õhulõhed suletakse 
sageli stressi olukorras, siis fotosünteesi edukaks kulgemiseks on 
oluline vältida taime stressiolukorda (veepuudus, liiga kõrge 
temperatuur jne).  Vesi on taime elutegevuses ja fotosünteesi protsessis olulisel kohal. 
Veepuudus tekib sageli päikselise ja sooja ilmaga. Intensiivne valgus 
ja kõrgem temperatuur on fotosünteesi soodustavateks teguriteks, kuid
kui sellega kaasneb vee puudus, siis positiivset efekti pole. Vee 
kättesaadavus mullast mõjutab ka õhulõhede avanemist, sulgumist 
ning see määrab otseselt CO2 pääsu taimesse.  Valgus


Fotosünteesil neelab taim valguskiirgust (elektromagnetlaineid) 
vahemikus 380…710 nm. Seda nimetatakse fotosünteetiliselt 
aktiivseks kiirguseks (FAK). Sealjuures kasutab taim kõige 
intensiivsemalt sinist ja punast värvi valgust. Fotosünteetiliselt 
aktiivselt neeldunud valgust mõõdetakse kvantvoo tihedusena mol m-
2 s-1 (mooli ruutmeetri kohta sekundis). Päikeselt tulev maksimaalne 
valguskiirguse kvantvoo tihedus on 2000 μmol m-2 s-1. Taimede mol m-2 s-1. Taimede 
kasvuks on optimaalne 1000 μmol m-2 s-1. Taimede mol m-2 s-1. Vastav näitaja sõltub 
suuresti konkreetse taime eripäradest. On taimi, mis saavad hakkama 
valguskiirgusega 60 μmol m-2 s-1. Taimede mol m-2 s-1. Kui taimede kasvatamiseks on vaja soetada lisavalgusallikaid, siis 
tuleks jälgida:   millise spektriga (nm) valgust see annab;   milline on valguse kvantvoo tiheduse näit (μmol m-2 s-1. Taimede mol m-2 s-1). Samuti jälgitakse, et kasutatavad pirnid ei eraldaks liialt 
soojuskiirgust, mis tõstab oluliselt kasvuruumi temperatuuri. Mitte 
kõik valgust andvad pirnid ei sobi taimede kasvatamiseks.  d. Hingamisprotsessi olemus ja  tähtsus taimele Hingamine on elusorganismides toimuv dissimilatsiooniprotsess, mille käigus 
toimub elutegevuseks vajaliku energia kättesaadavaks muutmine, kusjuures 
orgaaniline aine lagundatakse energiavaesteks anorgaanilisteks ühenditeks (CO2 
ja H2O). Hingamisel on tegu bioloogilise oksüdatsiooniga, mis toimub 
ensüümide abil ning mitmeastmeliselt (palju vaheühendeid).   Rakuhingamine - rakkudes toimuv hingamisprotsess, mis koosneb väga 
paljudest üksteisele järgnevatest keemilistest reaktsioonidest. Rakuhingamisega 
seotud protsess toimub igas üksikus rakus. Seega on oluline, et hingamise 
lähteained (glükoos ja O2) jõuaksid iga rakuni. Rakuhingamine toimub kõikides 
elusorganismides sarnaselt.  Välishingamine – gaasivahetus (O2, CO2) organismi ja väliskeskkonna vahel. 
Selles osas on erinevusi taimede ja loomade vahel. Loomadel on hingamis-
elundkond (nina, hingetoru, kopsud), kuid taimedel see puudub. Gaasivahetus 
taimes võib toimuda kogu välispinna kaudu, kuid suures osas toimub see läbi 
õhulõhede.  Hingamise tähtsus:  1) energia vabanemine orgaanilistest ühenditest: glükoosi lagunemine 
adenosiintrifosfaadiks (ATP); ATP on energiarikas aine, mis osaleb rakkude 


ainevahetuses: annab endast energiat keemiliste reaktsioonide toimumiseks; on 
vajalik ainete „pumpamiseks“ ühest rakust teise. 2) arvukate vaheühendite teke, millest saavad alguse uued, eluks vajalikud 
orgaanilised ühendid organismis;  3) ainevahetuse sidumine ühtseks tervikuks ning pidev raku koostisainete 
uuendamine.  f. Hingamisprotsessi reguleerimine 3. Vesi taimes - Vesi moodustab elusate taimerakkude koostisest põhilise osa (80%).  Taim saab vett mullast, (kasvusubstraadist, toitelahusest) juurte abil. 4. a. Vee liikumise põhimõtted taimes Vee liikumine taime sisse ja taime sees toimub vedelas faasis sisenedes mullast taime
rakkudesse ja liikudes läbi taime. Taimest välja liigub vesi aga gaasilises olekus 
(transpiratsioon). 
Veemolekulide liikumine taimes toimub difusiooni teel: aineosakesesed liiguvad 
suurema osakeste sisaldusega ruumiosast väiksema sisaldusega ossa. Selline 
liikumine ei vaja lisaenergiat (ATP-d) vaid veemolekulid liiguvad vabalt.
Tänu suurele vee sisaldusele rakkudes tekib taimerakus hüdrostaatiline rõhk, mida 
nimetatakse turgoriks. Turgoris oleva taime raku vakuool on täitunud veega ja võtab 
enda alla suurema osa rakust. See on taimedele eluliselt tähtis, kuna turgor on 
peamine liikumapanev jõud raku kasvamisel ning ta annab taime koele suure osa 
mehaanilisest tugevusest (taim seisab püsti). Kui taimele tekib vee puudus, siis raku 
turgorolek kaob ning taim närtsib.
Vee kiire liikumine erinevate taimeorganite vahel toimub juhtkudede (ksüleem, 
floeem) kaasabil. Sealjuures liigub vesi koos selles lahustunud ainetega, seega on vee
liikumisel oluline roll ka anorgaaniliste ja orgaaniliste ainete liigutamisel. Vee 
liikumine toimub sealjuures erinevates suundades kahe vooluna:
1) Tõusev vool e. transpiratsioonivool 
Juurtega saadud vesi ja selles lahustunud anorgaanilised ühendid liiguvad mööda 
ksüleemi e. puidu sooni taimes ülespoole. Nii varustatakse kõiki taimeosi kiiresti vee 
ja mullast võetud toiteainetega. Tõusev vool lõpeb vee transpiratsiooniga taimest. 
2) Laskuv vool e. assimilatsioonivool
Laskuva vooluga suunatakse taime maapealsetes osades moodustunud orgaanilised 
ühendid (eelkõige fotosünteesil tekkinud suhkrud) taime teistesse osadesse. Mida 
intensiivsem on fotosüntees, seda kiirem on ka laskuv vool. Vesi koos orgaaniliste 
ühenditega liigub floeemi e. niine sõeltorude kaudu allapoole.  Transpiratsiooniks nimetatakse vee aurumist taime lehtedest välisõhku. Erinevalt 
tavalisest auramisest (evaporatsioon, näiteks veekogu pinnalt ) on õhulõhede kaudu 
toimuv protsess taime poolt reguleeritav. Transpiratsioon:   õhulõhede kaudu toimuvat transpiratsioon moodustab 90%;   kutikulaarne transpiratsioon 10 %, see on suurem noortel lehtedel.  Õhulõhed koosnevad kahest sulgrakust, mille vahele jääb ava. Õhulõhede 
sulgumine/avanemine on oma olemuselt turgorliikumised, s.o. määratud 


sulgrakkude vee sisalduse poolt. Taim ise juhib sulgrakkude tööd reguleerides 
taimest vee väljumise intensiivsust.  Transpiratsiooni intensiivsust mõjutavad järgmised keskkonnategurid:   päikesekiirgus,   temperatuur,   suhteline õhuniiskus   tuule kiirus,   kasvupinnase veega varustatus. Taimede kiired kohastumised vee puudusele  Suureneb kasvu takistava hormooni abtsiishape (ABA) sisaldus, see põhjustab 
õhulõhede sulgumise (selleks kulub aega murdosa sekundist).   Lehed keerduvad torujaks (kulub tunde).   Muutused ainevahetuses, toodetakse rohkem aineid, mis hoiavad rakus vett kinni 
(kulub tunde, päevi).    Suureneb kasvu pärssiva hormooni etüleen sisaldus, see kutsub esile juurte kiirema 
kasvu. Juurte kasv on suunatud sügavamale mullakihti, kus on vett rohkem (kulub 
päevi). Vee tähtsus taime elus.  Vesi moodustab organismi sisekeskkonna, kus toimuvad eluks vajalikud 
füsioloogilised protsessid, keemilised reaktsioonid.   Tagab taime turgori, mis on aluseks taime tavapärasele välimusele.   Taim omastab mullast toitaineid vaid vees lahustunud kujul.   Vee liikumine aitab kaasa toiteainete kiirele liikumisele erinevate 
taimeorganite vahel.   Vesi aurab igal temperatuuril see tagab taimes püsiva tõusva veevoolu.   Vee auramise (transpiratsiooni) abil reguleerivad taimed oma temperatuuri, 
välditakse ülekuumenemist.   Vesi laseb läbi nähtavaid valguskiiri, seega saavad taimed vees fotosünteesida,
elada.