Sissejuhatus majandusteooriasse, mõisted (0)

Majanduseks nimetatakse majandusteaduse osa, mis tegeleb rahvamajanduse kui terviku toimimise üldiste seaduspärasuste uurimisega. Majandus jaguneb: mikroökonoomika, makroökonoomika.
Mikroökonoomikas vaadeldakse majandusprotsesse üksikobjekti tasandit , makroökonoomikas kogu majanduse tasandit.
Homo oeconomicus - majanduses tegutsevad täiesti ratsionaalselt, majanduslikult mõtlevad, sõltumatud, egoistlikud mittemõjutatavad inimesed.
Ei ole olemas ühte, ainuõiget ja üldkehtivat majandusteooriat. Traditsiooniline mikroökonoomika eeldab majandussubjektide täielikku iseseisvust ja sõltumatust, nende nende egoistlikku tegutsemist oma eesmärkide saavutamisel ja ratsionaalset käitumist. Struktuurökonoomika tegeleb turule orjenteeritud ettevõtte tegevuse analüüsiga. Uurimisobjekt on sama mis ettevõtte majanduse õpetamisel. Sageli vasdandakse üksteisele turumajandusteooriat, mis peab põhiliseks majandust reguleerivaks institutsiooniks turgu ja regulaatoriks vaba konkurentsi toimel kujunevaid hindu, ning plaanimajandusteooriat, kuspõhiregulaatoriks on bürokraatia kaudu avalik võim.Instutsiooniökonoomikas püütakse teooria loomisel arvesse võtta erinevaid regulaatoreid. Esineb 4 liiki majandussubjekte: sisemaised tarbivad subjektid( majapidamised ), sisemaised tootvad subjektid ( ettevõtted), riik ja välismaa. Makroökonoomika uurib majanduse terviklikku käitumist. Riigi majanduselu mõjutavad üksikute majandussubjektide( ettevõtte, tarbija, valitsuse) tegevused ning makromajandus keskendub kõigi individuaalsete tegevuste koosmõju uurimisele. Riigirahandus vaatleb majanduse mõjutamise võimalusi riigieelarve kaudu, analüüsides samas riigieelarve tulude ja kulude struktuuri mõju majandussubjektide käitumisele. Arenguökonoomika lähtub üldise tulutaseme hindamisest, kuid seob käsitluse üksikisku heaolu mõõtmisega. Välismajandusteoorias on ühendatud riigi välismajandusliku tasakaalu käsitlus maksebilansi kaudu väliskaubandustingimuste ja piirangute mõju hindamisega üksikute kaupade turutasakaalu kujunemisele. Uus majandus tähtsaimaks teguriks informatsiooni levik ja võrkstruktuurid. Majanduses toimub areng spiraali mööda, kus paljudel juhtudel selgub et uuena välja pakutud ideed on täielikult ära unustatud vana. Mida lähemale tänapäevale seda kiiremini paradigmad vahetuvad. Mikroökonoomika lähtepunktiks on üksik majandussubjekt oma kõikvõimalike otsustega. Mikroökonoomika keskseks probleemiks on valiku- ja jaotusprobleem. Nappide ressursside jaotamine parimal viisil alternatiivsete võimaluste vahel. Mikroökonoomilise majandusmudeli püstitamisel tehtavad ranged eeldused võimaldavad mudeli analüüsil kasutada täpseid matemaatilisi seoseid . Makroökonoomikas analüüsitakse rahvamajanduslikke agregaate vastastikuseid suhteid ja tuletatakse nende abil majanduse üldiseid seaduspärasusi. Kuna miljonite individuaalsete majandussubjektide käitumist üksikult pole võimalik uurida, kasutatakse makroökonoomikas asendusena kolme lahendust. 1)püütakse mõista üksikute ettevõtete ja majapidamiste teoreetilisi aluseid. Selleks kasutatakse lihtsutavat eeldust, et majanduses eksisteerib keskmine majapidamine ja ettevõte. Viimase käitumist uuritakse seejärel mikroökonoomika vahenditega. Majanduse kui tervikliku käitumisele liidetakse kõigi üksikute majapidamiste ja ettevõtete käitumine. ( lk 28) Mikroökonoomikas ei vaadelda üksikute majandussubjektide käitumise detaile või hindade kujunemist erinevatel turgudel. Tervikuna vaadeldakse ka tööjõuturgu, eristamata lihttöölisi ja tipptöötajaid. Sama kehtib kapitalituru kohta ei tehta vahet aktsia ja võlakirjaturul. Mikro - ja makroökonoomika on kaks mudelit sama uurimisobjekti teaduslikuks käsitlemiseks. Need ei ole vastuolus , vaid täiendavad teineteist.
Kõige lihtsam väljendusviis on verbaalne. N : mida kõrgemale tõuseb mingi kauba hind , seda vähem seda kaupa ostetakse ja seda väiksem on nõudlus. Verbaalne esitlusviis on majandusteooria loomise alus. Graafiline kirjeldusviis – kahemuutuja- hinna ja koguse- sesost kujutatakse kahemõõtmelises teljestikus.(29)
kolmas võimalus matemaatiline väljendusviis kasut. Kui seaduspärasusi soovitakse statistiliste andmete abil kontrollida. (30)
majandusmudel ettekujutus tegelikest majandusprotsessidest, mis on taandatud ühe konkreetse valdkonna tähtsamatele seostele nim. Majandusmudel. Majandusmudeleid võib jagada kaheks teoreetilised- mõtteeksperimendid, mis aitavad tegelikkuse teatud aspekte mõista. Need mudelid põhinevad oletustel, nähtuste põhjuste ja tagajärgede kohta. Ökomeetrilised mudelid – tuletatud reaalsest majandussituatsioonist. Mudeli võrranditeks on tegelikkuses mõõdetud põhjuse ja tagajärje seosed. Tulemusi on võimalik praktikas kontrollida. Mudeli püstitamisel kasutatakse abstraktsiooni: valitakse huvipakkuv valdkond ning lisaks sellele ka olulised seosed selles valdkonnas. Mudelid onabstraktsed kahes mõttes reaalsus väljaspool käsitletavat valdkonda ja mitteolulised seoses valdkonna sees jäävad vaatlusest välja. Seejuures on oluline et seaduspärasused kehtivad vaid muude tingimuste samaks jäädes.ebaolulisi faktoreid ja seoseid analüüsist välja jättes sisuliselt eeldatakse, et neis mingeid muudatusi ei toimu.näiteks võib küll muude tingimuste samaks jäädes hinna tõus põhjustada nõudluse vähenemist, kuid samal ajal sissetulekud suurenevad ning üsna olulisel määral, siis võib juhtuda, et hind küll tõuseb kuid inimeste ostuvõime on suurenenud veel rohkem ning seetõttu kauba nõudlus hoopis suureneb. Sellepärast andmete kirjeldamisel on oluline meeles pidada et need kehtivad vaid muude tingimuste samaks jäädes. Sellist lähenemist nimetatakse ceteris paribus .(31)
Optimaalsusprintsiip- püüab erinevate käitumisvõimaluste seast valida sellise, mis rahuldab tema vajadusi parimal viisil. Selle rakendamiseks on kaks võimalust. 1) Püüda saavutada max tulemus fikseeritud ressursside juures. 2) püüda saavutada mingi fikseeritud tulemus minimaalsete ressurssidega.
Majanduses mõistetakse tasakaalu all süsteemi rahulikku seisundit - süsteemi hõlmatud majandusnähtusi kirjeldavatel näitajatel ei ole muutumistendentsi. Tasakaalu peetakse stabiilseks kui see taastub . Kui mingi süsteemiväline tegur süsteemi tasakaalust välja viib, siis ttabiilse tasakaalu korral jõuab süsteem ise tasakaalu tagasi. Bilansiline tasakaal – turusituatsioon kus nõudlus ja pakkumine on väärtuselt võrdsed. Pareto efektiivne tasakaaluseisund tasakaaluseisundina on mikroökonoomikas kirjeldatavad ka situtatsioonid, kus hüve kogust või ühe osaleja heaolu ei ole võimalik suurendada, ilma et väheneks mõne teise hüve toodetav kogus või mõne teise osaleja heaolu. Tasakaalu all mõistetakse enamasti mingit soovitavat seisundit, vastab mudelis paika pandud tingimustele. Agregeerimine on seotud suure infokaoga. Lihtsustamine tingib selle, et mikroökonoomilised seosed on alati stohhastilistid- juhuslikud. Hüviseid kasutatakse tarbijate vajaduste rahuldamiseks, nad võivad olla materjaalsed ( kaubad ) või mittematerjaalsed( teenused). Majapidamine on majandusüksus, millel onühine eelarve ja ühine sissetulek ning ühine otsus hüviste tarbimiseks . Homo oeconomicus- sihilikult lihtsustatud mudel. Tarbimiskomplekt -mingi konkreetne kombinatsioon saadaolevatest hüvistest. Kõiki võimaikke kahe hüvise kombinatsioone nimetatakse tarbimisruumiks. (41) eelarvejoone võrrand- saadakse võrdsustades kulutused erinevate hüviste otmiseks ja sissetulekud eeldus kõik sissetulekud tarbitakse samal perioodil. Iga eelarvejoonel asuva punkti poolt kirjeldatud tarbimiskomplekt võimaldab täies mahus ära kasutada. Eelarvejoon näitab hindade ja sissetuleku vahekorda - kui palju võimaldab eelarve tarbida. Hüvise kasulikkus on majapidamise hinnang hüvise tarbimisväärtusele, alati suhteline ja muutlik. Kardinaalne kasulikkusteooria väidab, et hüvise kogukasulikkus kasvab koguse suurenedes kuni küllastuspunktini, kuid järjest kahanevas punktis. Piirkasulikkus on täiendava hüviseühiku tarbimisel lisanduv kasulikkus (45). ordinaalne kasulikkusteooria kohaselt pole võimalik erinevate hüvisekomplektide kasulikkust mõõta, küll aga võimalik järjestada ja seda konkreetse majapidamise eelistuse alusel. Kasulikkusfunktsioon seab erinevad tarbimiskomplektid vastavusse mingi kasulikkusindeksiga, mis on samaväärsetel komplektidel sama väärtusega ja sõltub hüvise tarbimise kogusest. Mida suurem on saadav kasulikkus, seda suurem indeks ning seda eelistatum on komplekt. Kõiki samaväärsetele tarbimiskomplektidele vastavaid punkte ühendavat joont nimetatakse samakasulikkuskõveraks. Kõverad on eeldatavasti nõgusad, kuna enamasti eelistavad majapidamised näiteks komplektikus hüviste kogused on tasakaalustatud, kopmlektidele, mis sisaldavad sama arvu hüviseid, kuid ühte hüvist on liiga palju ja teist liiga vähe. Asendamise piirmäär näitab kui palju ja kuidas peab muutuma teise hüvise kogus, kui esimene hüvis suureneb ühe ühiku võrra, et säilitaks sama kasulikkustase. Majapidamine soovib saada oma sissetuleku juures maksimaalse kasulikkuse. Optimaalne tarbimiskomplekt- samakasulikkuskõvera ja eelarvejoone puutepunkt . Optimaalse komplekti korral peab hindade suhe võrduma hüvise poolt lisatud kasulikkuse suhtega. Rahaühikupiirkasulikkus näitab, kui palju suureneb kasulikkus, kui sissetulekule lisada üks kroon. Normaalhüvise korral sissetuleku suurenedes hüvise nõudlus suureneb. Erandjuhuga- hüvisega mida inimene vajab mingi perioodi jookul mingis kindlas koguses näiteks ravimid. Inferioorsne ehk ebanormaalne hüvis ei kehti tavapärane seaduspära, et mida rohkem seda parem. Sellise hüvise tarbimineon sama perioodi jooksultunduvalt väiksem, kui sissetulek on suurem näiteks hüvised, mida sissetuleku suureneded pole enam seisusekohane osta. Sissetuleku- tarbimiskõver- näitab tarbitavaid koguseid erinevate sissetulekute juures.kui tegu on normaalhüvisega on tõusev kõver kui ebanormaalse hüvisega on langev kõver. sõltumatute hüvistega ei avalda ühe hüvise hind teise hüvise nõudlusele mingit mõju. Asendushüvis sunnib ühe hüvise hinnatõusus tarbijat otsustama teise hüvise kasuks ja teise hüvisenõudlus suureneb. Kaashüvis - vähenadb ühe hüvise hinnatõus nii selle hüvise kui ka teise hüvise nõudlust. Kui hüvise hind langeb siis see hüvis osutub eelistatumaks, seda hüvist tarbitakse rohkem ja teist vähem. Toimub hüviste omavaheline asendamine seda nim. Asendusefektiks. Kuna hinna languse tõttu suhteline sissetulek suurenes siis, saab mõlemat hüvist rohkem tarbida. Selle tagajärjel suurenebmõlema hüvise tarbimine. Seda muutust nim. Sissetulekuefektiks. Majapidamise individuaalse nõudluskõvera kõik punktid näitavad kui palju tarbija antud hinna juures hüvist ostaksid. Kõigi majapidamiste individuaalsete nõudlusfunktsioonide liitmisel saadakse ühe hüvise turunõudlusfunktsioon. Selle funktsiooni graafikut nim. Turunõudluskõveraks. Turunõudlus on kõigi selle hüvise tarbijate poolt nõutavhüvise kogus mingi hinnataseme korral. Tarbija hinnavaru ehk tarbija ülejääk- lisanduva kasulikkuse ja makstava hinnavahe. Ettevõte- on väikseim majandusüksus, millel on ühine eesmärk ja mis toodab ühise plaani kohaselt hüvesid ning pakub neid müügiks teistele majandussubjektidele. Hüviste tootmiseks vajatakse tootmistegureid, mis on tootmisprotsessi sisenditeks: vara, hoone, materjalid. Ettevõtte tegevuse eesmärk inimvajadusi rahuldavate hüviste tootmine. Eristatakse lühiperioodi otsuseid, mis puudutavad ainult vaatlusalust perioogi ja pika perioodi otsuseid, mis on suunatud tulevikku. Konkreetset kombinatsiooni mitmesugustest saadaolevatest tootmisteguritest nimetatakse sisendi komplektiks ehk tegurikomplektiks. Kõik võimalikud tegurikomplektid, mis moodustavad tootmisruumi on siis kujutatavad kahemõõtmelises teljestikus. Kulupiirangut väljendab graafiliselt samakulujoon . Samakulujoone võrrand- maksimaalselt võimalikud kulutused võrdsustatakse kulutustega kahele tootmistegurile. Alternatiivkulu - saamata jäänud tulu, mida ettevõtja oleks saanud oma aega mujal kasutades. Samakulujoonte tõus näitab kuidas ja kui palju peab muutuma ühe teguri(kapitali) panus kui teise teguri(tööjõu) panus suureneb ühe ühiku võrra, et kulutused ei muutuks. Toodangu maht- valmistatud toodangu kogus. Tootmiskoguse q (hüvis, mida toodetakse majapidamistele müümiseks) sõltuvust kõigist (lihtsustatud juhul kahest) tootmisteguritest nimetatakse tootmisfunksiooniks q=F(K,L). Tootmisfunktsioon kirjeldab ettevõttes kasutatavat tootmistehnoloogiat- milliseid tootmistegureid ja millises proportsioonis kasutatakse. Tootmisfunktsiooni alusel on võimalik leida ka teguri piirtoodang ,mis näitab kuidas muutub toodangu maht, kui konkreetse teguri kogust suurendada ühe ühiku võrra, aga teise teguri maht jääb samaks. Keskmine toodang ühe kulutatud teguriühiku kohta. Konstantne mastaabiefekt – omadus, mille kohaselt pikaajaline keskmine tootmiskulu ei muutu, kui tootmiskogus suureneb. Negatiivne mastaabiefekt – omadus, mille kohaselt pikaajaline keskmine tootmiskulu suureneb, kui tootmiskogus suureneb. Positiivne mastaabiefekt (ka lihtsalt mastaabiefekt) – omadus, mille kohaselt pikaajaline keskmine tootmiskulu väheneb, kui tootmiskogus suureneb. Samatoodangukõver- tegurikomplekte ühendades, mis annavad tulemuseks sama toodangumahu saadakse samatoodangukõver, kuju sõltub tootmisfunktsioonist. Sageli on tootmistegurid üksteisega asendatavad , kuid mitte täielikult. Neoklassikaline funktsioon-ühe tootmisteguri panuse suurenedes suureneb ka toodangumaht , kuid järjest väiksemal määral. Seda milline peab olema sellise asendamise vahekord , näitab tehniliste andmete piirmäär. Toota minimaalse kuluga ehk mis asuks nullpunktile võimalikult lähedal samakulujoontel. Samatoodangukõvera ja samakulujoone puutepunkt osutubki optimaalseks tegurikomplektiks fikseeritud ressursside juures. Iga optimaalse tegurikomplekti korral tegurihindade summa peaks võrduma tegurite piirtootlikkuse suhtega ehk kummagi teguri ühe ühiku lisamisel lisanduvad toodangu mahtude suhtega. Piirtoodangu ja selle teguri hinna jagatist nim. Rahaühiku piirtoodanguks. Iga tootmismahu tootmiseks on võimalik leida minimaalsed kulutused. Seos c= f(q) näitab ratsionaalselt tegutseva ettevõtte kulutuste ja toodangukoguste seost. Seda seost nim. Kulufunktsiooniks. Toodangumahust sõltub tooraine ja tööjõu vajadus, seega ka kulutused neile tootmisteguritele, näiteks toorainele, suurenevad toodangumahu kasvades. Selliseid toodangumahu muutudes muutuvaid kulusid nim. Muutuvkuludeks. Samas on ka kulutusi, mis säilivad isegi siis kui toodetakse 0 toodet nim. Püsikuluks. Piirkulu on ühe tooteühiku juurdetootmisellisandunud kulu rahaühikutes. Keskmine kulu- näitab kulu tooteühiku kohta ja leitakse kogukulu jagamisel toodangukogusega- nii saadakse keskmiselt ühe toodanguühiku peale kulunud summa. Kasum- tulu ja kulu vahe. Kasum on maksimaalne kui viimase toodanguühiku müügist saadud lisatulu ja selle tootmiseks tehtud lisakulu ehk piirtulu ja piirkulu on võrdsed. Fikseeritud müügihinna korral osutub kasumi maksimeerimine tingimuseks hinna ja piirkulu võrdus p= MC. Kui hind langeb madalamale on ettevõttel mõttekas tootmine lõpetada. Seega kattub lühiperioodi pakkumiskõver piirkulukõveraga juhul kui hind ületab keskmist muutuvkulu. Turupakkumisfunktsioon - leitakse kõigi vastavat hüvist tootvate ettevõtete pakkumisfunktsioonide liitmisel. Selle funktsiooni graafikut nim. Turupakkumiskõveraks. Viimase ühiku eest saadud hind katab täpselt ära selle ühiku tootmise kulud, kõigi teiste tootmisühikute korral ületab hind nende ühikute tootmise kulud seda vahet nim tootjahinnavaruks või tootja ülejäägiks. Turg - mehhanism mis viib kindlal ajal ja kindlaskohas kokku tootja ja tarbija, et need saaksid kindla hinnaga osta ja müüafikseeritud omaduste ja kvaliteediga kaupa. Täieliku konkurentsi korral ei ole ühelgi turuosalisel võimalik turuhinda mõjutada (nad on selleks liiga väikesed) ning hind võrdub  piirkuluga , s.o. kauba hind on võrdne kauba ühe lisaühiku tootmise kuluga. On võimalik näidata, et teatud eeldustel (näiteks turuosaliste võrdne informeeritus ning välismõjude puudumine) tagab täielik konkurents suurima võimaliku ühiskondliku tulu. Täieliku konkurentsi vastandiks on monopol, olukord kui turul on vaid üks müüja, või  monopson , turg, millel on vaid üks ostja. Niisugused turud ei taga reeglina ressursside ühiskondlikult optimaalset jaotust. (91) Turutasakaal- olukord, kus nõutava ja pakutava kauba kogused on mingil hinnatasemel võrdsed. Tasakaaluhind- on hind mille korral nõudlus ja pakkumine on tasakaalus ehk nõutavad ja pakutavad hüvisekogused on võrdsed. Tasakaalukogus - tasakaaluhinnaga müüdav ja ostetav hüvise kogus. Ülejääk- selle hinna puhul pakutakse rohkem kui nõutakse. Et rohkem kaupa maha müüa hakkavad ettevõtted järjest hinda langetama. Defitsiit- ostetakse rohkem kui müüdav kogus. Lahenduseks on hinnatõstmine kuni tarbijad soovivad nii palju osta kui tootjad tahavad pakkuda.
Absoluutne eelis – absoluutset eelist omab see tootja, kes suudab mingit kaupa kõige produktiivsemalt (vähima ressursside kuluga) toota.