Rumeenia (0)

boršisupiga,asjad kokku ja Sighisoara linna peale! Paeluv keskaegne tsitadell , kerjused ja Vlad Tepesi sünnimaja. Leidsime ploomipuskari pruulikoja, kus degusteerisime veine ja palinkat.Kogu linn tundus eestlasi täis olevat- ühed tulid vastu, teised läksid mööda. Istusime vabaõhukohvikus ja limpsisime jäätist.Bussijuht Karu ja pealik Urmas olid karmid - hilinejatelt nõuti sisse kohustuslik vein.
Teekond läks edasi Brasovi poole- linn suure mäe külje all. Suur mägi andis linnale fantastilise mulje- ilus kesklinn oli oma nukumajadega armas! Omaette elamus oli sõita köisraudteega üles Brasovi mäele. Jõudsime üles just äikesevihma ajaks. Suurepärane vaaade linnale ja ümbritsevatele mägedele! Brasovi rumeenlaste poole tänavad olid kõverad, sakslaste poolel sirged, lugesime 4 surnuaeda.
Otsisime tihedas vihmas teed Zarnesti poole, et seal ööbida ja meie kaks gruppi Transilvaania mägedesse maha puistata. Teedel olid suured lombid ja vesi voolas ojadena. Juba hämardus, kui suur buss järelkäruga vaevaga läbi kitsaste külatänavate pressis. Telkimispaika otsisime lausa ekstreemtingimustes- ühel pool kaljusein, teisel mäslev mägioja.Teede ristmikul jõe ja kaljuaheliku vahel õnnestus buss ringi keerata ja iga telkkond otsis endale enam-vähem laugja lapikese. Kividega külvatud nõlvakesel toitusime lampide ja lõkke valgusel. Meil, transilvaanlastel- Velli ja Neeme grupil oli see viimane õhtu bussiseltskonnana. Kuidagi iseenesest sigines grokk tassidesse, inimesed lõkke ümber ja taskulambi valgel igipõlised eesti laulud huultele.Võtsime läbi kõik lauliku laulud,lorilauludest matkalaulude ja nostalgiliste viisideni, ümberringi pimedas öös mägijõe kohin , tumedad kõrguvad kaljuseinad ja taevalaotuses lummavad tähed, hinges heldimus,ärevus ja pisuke hirm. Kui lähedal oli päike , kui kaugel aed! Kui lummavad silmad ja tugevad sõbrakäed! Laulsime neli tundi,kuni küünlad olid lõpuni põlenud ja kallakule tallatud must ring, hinged kerged ja uni silmis .
20. august, teisipäev. Esimene matkapäev
Velli Šallallaa ja Neeme vettide grupp jäid telkidega maha. Hommikul kell viis pani buss hääled sisse , see oli kui viimne käeviibe, ja me olimegi iseenda hooleks jäetud kesk Transilvaania mägesid. Hommikul tegime süüa, vaatlesime üsna elavat liiklust mägiteel , pakkisime asju,lehvitasime Velli rühmale ning hakkasime ka ise minema alla Zarnesti poole, et siis tasakesi teiselt poolt Piatra Craiului aheliku poole tõusta . Velli seltskond tuiskas edasi Fagaraši ahelikku vallutama, ent meil oli seltskonnas kuus mägedekogemuseta kaaslast ning otsustasime teha trajektoori kahe kena mäeaheliku- Piatra Craiului ja Bucegi ümber ja vahel. Künkal enne metsa tõusu puhkasime jalgu suure kiviristi juures,ning sümboolselt pidime me seda risti pahaaimamatult kaasas kandma. Kaljulõhandikust algas meie tee, kaljud kahel pool ja kliburusukalded jalge all, kust sai vaid minna ja minna ja minna- aina otse, üles, edasi. Sinna kaotasid meie kuus kaaslast süütuse mägedele. Neeme aitas mitu korda kotte edasi viia, sest nii mõnedki väsisid lõpupoole, õhtu lähenes ja lootus vähenes . Värske tuulena kepsutas allapoole eakas saksa botaanik ja lohutas, et „vaid kaks tundi on veel raske, siis läheb kergemaks!“ Grr##! Õhtupäikese viimastes kiirtes kurule jõudes vaatasime alla peopesasuurusele külalapikesele, kust me olime ennelõunal alustanud ja adusime esimese mägede reegli- vahemaid ei mõõdeta mitte kilomeetrites, vaid tundides , ent kas üles ja kotiga või alla ja ilma!?
Pehmete jalgadega maabusime cabana Curmatura külje all mäenõlva rohelisel lapikesel. Olime roninud üle aheliku ääre ja viibisime nüüd kuusemetsadega kaetud kaljuringis. Kuum grokk ja piparmündiõli salv päästsid meie hinged, loitev lõke maas ja säravad tähed selges öötaevas.
21. august, kolmapäev, matka 2. päev
Meie rühmal vedas ilmadega kohutavalt. Kõik matkapäevad paistis päike, puhus mahe tuuleke. Kus me ka ei viibinud, meie ümber oli ilus ilm, vastasahelikus sähvisid välgud ja seisis vihmaloor. Igahommikuse rituaalina kummardasime ja tänasime eelneva ilusa päeva eest ja palusime järgnevteks päevadeks sama ilusat ilma. Jaa, jaa..
Täna on Velli sünnipäev! Vaatasime pilvevines Fagaraši poole ja läkitasime Vellile kosutava tervitusena SMS- tordi. Sel päeval otsustasime laagerdada kohapeal ja vallutada ahelikul tipud ilma kottideta. Madis jäi laagrivalvesse ja õhtulõkkesse varustust hankima, meie tõusime kuusemetsast rusukaldeid lõigates radapidi ülespoole. Piatra Craiului ahelik on ideaalne paik algajatele või rahulikku matka soovivale rahvale- valida on väga erinevate radade vahel, kusjuures teed võivad ikka ja jälle tagasi tulla sinna, kust nad algasid. Meie ronisime valgeid kaljusid pidi üles Padinei Popii(2062) ja Ascutiti (2150) tippu. Aheliku hari oli eriti terav ja kitsas , vahepeal oli tasne ainult jalgealune rada, et siis järsult kahele poole alla kukkuda.
Vahepeal oli rada julgestatud terastrossidega- üsna konkreetne kaljuronimine. Tegime palju pilte a la „mägi ja ise“ . Laskusime väga järsku rada pidi otse laagri alla. Õhtul kaljuseina vaadates oli hea tunne enese proovilepanekust. Laulsime ja olesklesime õhtul lõkke ääres, koos brändiga.
22. august , neljapäev, matka 3. päev
Hommikust, päikeseline päev! Taamal pakutavast loodusfilmist olime juba küllastunud, nii pakkisime laagri kokku ja asusime rännakule läbi varjuliste kuusemetsaaluste , üle mägiojade mäekuru poole, millega me eelnevalt pikalt silmsidemes olime. Piirkond on asustatud lehmakarjadega, kes kõnnivad kaelakellade saatel vabalt ringi. Värvuste skaala oli väga lai. Lehmad lüpstakse spetsiaalstes tarandikes , enamus piimast tehakse toorjuustuks, meie nägime Magura küla kohal mägedes ka piimamannergutega ratsanikke. Rahvas tundub olevat tagasihoidlik ja töökas.
Kurult avanes järgmine vaade allasetsevatele sipelgatena kihavatele küladele kuplilisel ideaalmaastikul, taamal taustaks Bucegi mäeaheliku pilvelooris kaljuahelik. Väga imposantne kolmemõõtmeline vaade! Laskusime pimesi läbi pöögimetsa alla sööstes .Koerad haukusid lausa meie all, ent küla oli iidvana pöögimetsaga hästi varjatud. Mets tuletas mulle meelde Sõrmuste Isanda Fangorni , hajali puud hämara puudealusega, laiad võrad kokku põimunud.
Meie eesmärgiks oli jõuda õhtuks Brani, kus asub nn. Dracula loss. Kõmpisime Magura külateel mööda imemaalilistest majakestest, mis olid kaetud pitsiliste laastukestega . Küla oli pikk ja ümbritsev elu huvitav. Kaugemalt hakkas silma kutsuv Coca- Cola varjualune, otsustasime seal puhata . Peremees pakkus lahkelt öömaja, konsensusega otsustasime ööbida lahkes casare Montanas, nagu oli ta nimi. Ooh, värskendav dušš, pehme voodi ja suurepärane külm õlu Ciuc. Varsti „tsiutsusid“ enamik rahvast meeleolukalt. Riinal õnnestus hankida kehakeele abil valget leiba. Matka teine tähelepanek- rumeenlastega suhtlemise esimeseks keeleks on eesti keel, edasi prantsuse, rumeenia ,itaalia keel. Kui õnnestub tabada mõni inglise keelt rääkiv isend , tuleb teda piirata nõrkemiseni. Meile tariti spetsiaalselt kohale üks insener, kellelt kuulsime väga sügavalt rumeenia lähiajaloost – Brani ümbritsevad mägikülad jäid imekombel Ceausescu kavadest külad kokku lükata puutumata, rahvas on uskumatult sõbralik ja vastutulelik- Piatra Craiului piirkond on veel lärmakatest turistidest rüvetamata. Oli imekena õhtu. Maju katvad laastud on tehtud käsitsi kuusepuust. Fantastika !
23. august, reede, matka 4. päev
Hommikul magasime mehemoodi. Kella kümneks oli peremehega kokku lepitud rännak Peštera Liliecilor`i juurde, mis kujutas endast kohalikke koopaid. Võtsime oma asjad kaasa, et edasi Brani poole rännata. Rohunõlvadel taevasse tõusmine on sama katsumus kui kaljuronimine. Meid paluti vaadata ka kaunist kanjonit, mida pererahvas eksponeeris oma perepiltide peal, ent söandasime leebelt keelduda, lootes pererahvast mitte solvata. Lahkusime sügavate kummarduste ja gracies-sõnadega.
Rännak kulges läbi Peštera ja Mocieiu de Jos`i külade Brani poole. Imekenad vaated, siit ammutas surmkindlalt Navitrolla oma piltidele inspiratsiooni! Kosutada sai kollaste ploomidega ja külma jõeveega. Kohustuslik šokolaad oli igaühel põuetaskus, et siis aeg- ajalt kaaslastega jagada.
Brani lähenedes suurenes ka turiste püüdvate plakatite arv,enamus Dracula- teemalised . Üks ööklubi reklaamis Dracula erootilist šõud, oletasime, et Dracula istub laua peal ja näitab oma hambaid. Matka kolmas tähelepanek- lauskmaad seljakottidega läbides lähevad õlad laiemaks ja samm mitmepenikoormaseks.
Kella neljaks jõudsime Dracula lossi juurde, kus muuseumiukselt püüdis meid kahvaga saamahimuline muuseumitädi, kasseerides sisse topeltraha lossikülastuse eest. Jätsime talle ka kotid hoiule.
Brani loss ei ole Vlad Tepeši alias Draculjaga kuidagi seotud, see on vaid reklaamitrikk.Aga kindluslossil on oma tähelepandav ajalugu, nimelt oli ta kaitse- ja kontrollkohaks temast mööduvatele tähtsatele kaubateedele. Loss jäi sõdadest laastamata; viimasena oli ta suveresidentsiks Rumeenia kuninganna Mariale ja kuningas Ferdinandile eelmise sajandi keskel. Kõndisime lossis ringi ning ekspositsioonidest tajusime kuningapaari lähedalolekut. Kontakt kuningapaariga oli meil ka hiljem Curtea de Argesis, kus on kloostris kuningapaari hauaplaat . Ma poetasin sinna pisikese aasalille ...
Turg lossi külje all kubises rahvuslikust imeilusast käsitööst ja sandlipuust ehetest jne. Igaüks valis mitmeid nänne.
Laagrisse jäime lossi külje alla, kus kees elav laagrielu . Ühed mustlased veristasid kanu õhtusöögiks, kostis tilulilu- muusika . Kolasime vahetustena kohalikke välibaare pidi, parim õlu Ciuc ja kohv Capuccino! Ostsime mõningad veinid ja tarbisime telkidevahelises õdusas küünlaringis.Head ööd!
24. august, laupäev, matka 5. päev
Hommikuse päikesepaistega pakkisime kotid, kobisime üksluise vantsimise vähendamiseks kohaliku külabussi peale ja asusime Moiceiu de Jos`ist Bucegi mägede poole teele. Kuna olime külateede ja –arhitektuuriga juba piisavalt tutvunud, otsustasime ronida kahte orgu eraldavale rohelisele seljandikuharjale ja kaardilolevat õhkõrna teerada järgida. Peab jälle ütlema- mitmendat korda küll?- see oli meie matka imelisim päev! Mahe briis puhus orgu pidi üles, rohused sügavad orud ja künkaharjad vaheldusid võimsate heinamaakallakutega, taamal ühel pool meile armasalt tuttav Piatra Craiului ahelikukontuur,teisel pool võimsam ja tundmatum Bucegi. Linnud siristasid,rahvas tegi mitmel pool heina,ringi vaadates tundus kohe helelilla Alpide lehm vastu jalutavat. Vägisi tulid helisevad viisid huultele.
Tõusime üha kõrgemale, aasadest said pöögisalud, lähenes kuusemetsade viirg . Korduvalt uurisime kaarti ja kompassi, sest rada meil ees ei olnud. Matka neljas reegel- kui sul on tähistatud rada ees, siis tunned end turvaliselt ja jõuad alati soovitud kohta välja. Kui sul on avar vaade, siis võib kompassiga minek võõras kohas päris loov tegevus olla.
Sisenesime tihedasse kuusemetsa, mis ümbritses Bucegi ümbrust. Sammusime kummalisel laial rajal, mis paistis olevat rajatud väga hoolega ja väga ammu . Korraga plahvatas - selge, me oleme iidsel kaubateel! Hardusega vaatasime tihedat metsa ja kujutlesime kaubavoore veeremas kaitsva ratsasalga saatel.
Õhtu lähenes, läbitud oli juba palju maad. Tekkis erinevaid ettepanekuid: jääda laagrisse niipea kui ojakese leiame või minna pikalt lausa Bucegi püstloodis kaljude alla välja. Teede ristumiskohal läks Neeme kaarti kaasa võttes ojakest otsima , meie kinnitasime keha traditsioonilise šokolaadi ja allikavee kokteiliga.
Vihma hakkas tibutama, esimest korda otsisime välja midagi vettpidavat.
Adusime matka viiendat reeglit: kui tahate, et kogu aeg on ilus ilm, peab reisisihis ja-viisis valitsema üldine üksmeel. Hiljem kinnitasid seda reeglit teiste matkagruppide meenutused!..
Neeme oli ära juba üle tunni, läksin rada mööda talle järele. Ihuüksi hämaras seenevihmases metsas tajusin looduse võimsust ja enda piskust. Kallid sõbrad, tundke nii ja te teate , kui olulised te teistele olete oma olemasoluga!!
Neli rõõmsameelset rumeenlast tulid Bucegi poolt, juhatasid heas inglise keeles meile teed ja soovisid head päralejõudmist. Õhtupäike kumendas läbi uduvine, Neeme tuli rühkides veeanumaga alt külast. Mis see küll oli?
Võtsime kotid selga ja läksime veel poolteist tundi vahelduvat tõusu imemaal:Plaiul Plesii , Piciorul Seciului, Muchia Bisericii
kuni jõudsime metsast välja otse valendavate Bucegi kaljseinte alla- Casa de Vanatoare karjustemaja juurde. Lambad ,lambad, mõned lehmad ja hobused ümberringi. Laagriplatsi rookimine lambapabulatest oli tükk ettevõtmist. Õhtune söömaaeg ja traditsiooniline grokk ilmestasid kaljude tagant tõusvat kuud. Oli pisut udune ja vampiirilik öö. Joe Dassin kõrvus kajamas ..
25. august, pühapäev, matka 6. päev
Et rumeenlaste heatahtlikul tagasihoidlikul lahkusel pole piire , kogesime järjekordselt hommikueine vee järele minnes. Poolel teel orupõhja oja äärde peatas meid hoiatav hääl ja eitavalt vehkivad karjused. Sibasime kuulekalt tagasi, sest mine tea mis keelatud rada me läksime. Suhteliselt miterumeenlaslik hiiglane seletas meile midagi ja näitas teisele poole. Meie Riinaga osutasime katelokile ja veepudelitele, mispeale mees võttis mul käest kinni ja hakkas kutsudes ees minema, ise tagasi vaadates , kas kari järgneb vaguralt määgides.Järgnesime pisut hämmeldunult, ent taltsalt. Onu viis meid tükk maad ojaäärt pidi edasi kuni selge oja moodustas väikese kunstliku dušiorva, kus lebas leos tööpükse. Ta väljendas,et saame siin pesta ja puhast vett. Tänasime hämmeldusega. Ähmiga olin käterätiku maha pillanud ja läksin seda otsima; juba tuli seesama onu JOOSTES , rätik pikaltsirutatud käes. Pisara võttis silmanurka, tõepoolest! Kui nüüd meenutada eesti meeste staatilist isandlikkust- või mis te arvate . .
Et meil oli aega bussikohtumiseni ainult kolm päeva ja kohtumispaika Curtea de Argesisse ettenägematu X- transpordi marsruut , siis otsustasime vallutada Bucegi kottideta, kergrünnakrühma varustuses. Seekord jäi baaslaagrisse karjustega suhtlema ja kukeseeni korjama Riina , meie surusime peale hommikusööki vapralt otse mäkke (loomulikult esialgu valesti!)
Niisiis, Bucegi, siin me oleme! Sinu ümbrus on võluvalt kuusemetsaselt karm, katla kaljuseinad järsud ja rada viib sinuni kaljueendite vahelt, kus tunneme end sipelgatena kivilibusse klammerdumas. Neeme iseloomustusest: Bucegi kujutab endast poolkaldus kaanega katelt. Et sinna saada, tuleb kõigepealt üle katla serva ronida, et siis kaanekumerustel kõrgust nautida. Katla kõrgemas ja järsumas osas on kõrgeim tipp Omu 2505 meetrit, meie vallutus algas keskmisest osast. Panime käpa peale Batrana tipule, 2181 m., et siis piki kaaneäärt võtta Goltii Tapului ja Strungile Mari harjandikud. Juba nende nimede kõla kostab maagiliselt, seda tavareaalsusest erinevam oli maastik `seal üleval`- hallikasvalgetes pilvetupsudes kõndisime mööda ühegi põõsa- puuta avaratel seljandikel, seljataha jätsime Omu tumehallid kaljukontuurid, jalge all sinakashalli lõikeheinaga lagendik , vaikus ja tuule kerge vihin kõrvus; Vennaskond Mordori poole teel! Kuues tõdemus matkal- pilves kõndimine on märg tegevus!
Strunga kurult pöördusime õhtupäikese kiirtes tagasi laagri poole. Enri oli kiirmarsil ette tõtanud, tundsime pisut muret tema mineku õigsuses paljude ristuvate radade tõttu,ent laagrisse jõudes tervitas ta meid juba rõõmsalt paljaid varbaid kõlgutades. Kukeseenekaste oli sel õhtul võrratu!
Lõpuks jõudis öine vihmasabin ka meieni, esmakordselt kuulasin vihma rabistamist telgikattele, unelauluks...
26. august, esmaspäev, matka 7. päev
Hommikul oli vana Omu pilvemütsi sees, rasket austusväärset tööd tegevad karjused hurjutasid oma karja teisel mäeküljel. Nende päevade jooksul saime teada, et kohalikud lambad on `määglid`, sest nad ei häälitsenud „mää-mää“ nagu korralikud, vaid eriliselt „määhäägli“- mingi rumeeniapärane aktsent vist .
Riina oli eelmist päeva kasulikult veetnud ja tunginud karjuste juurde uurima, mida nad lehmapiimaga teevad, sest täheldasime regulaarset lüpsitegevust. Selgus,et nad teevad piima kohe mingiks eriliseks toorjuustuks ja siis transporditakse see alla külasse edasiseks töötlemiseks. Riina on kas imeline polüglott või on tal käte- jalgade küljes erilised arusaadavaks tegevad andurid!
Lahkumishommik oli pisut nostalgiline- pidime minema alla külasse ja siis Brani, et bussiga edasi kulgeda, kujuteldamatu bussikohtumispaiga poole. Igaüks vaatas talle eriti armsakssaanud detaile kaljustes mägedes. Kinkisime mõned pakid makarone karjustele, kes väljendasid ülevoolavat tänulikkust. Ma arvan, et neil oli pisut kahjugi, et nad meid lambasitasele väljale telkima suunasid..
Laskumine Simoni külla oli puhtalt jalgade liigutamise küsimus. Küla ise on üsna pikk ja tundub värskete uusrikaste, ilmselt Brasovi kandist, kena pesana. Ühel krundil oli tehtud graniitaed ja võimsad sepisväravad, ees sillutatud parkimisplats; huvitav missugune loss sinna kerkib ?? Rumeenia arhiektuur on külades fantastiline , nii vanad kui uued majad on kui muinasjutust.
Jälle Brani loss ja vana armas telkimiskoht! Seekord olime pisut targemad ja panime telgid varjava kaitsemüüri alla- nimelt puhub õhtuti tugev tuul mägedest orgu pidi alla, hommikuti on tugev tuul vastupidises suunas. Bran tundus juba nagu päris koduna kohe! Askeldasime : kes läks moona hankima - see tähendas varustamist õhtuseks veiniorgiaks; Ulrika leidis ihaldatud asja- hapukurgipurgi!
Riina kontakteerus jälle kohalikega ja sai puid lõkke jaoks, sest ta oli neile öelnud et „mul on külm“ !! Meie kõrval laagerdasid kaks saksa tüdrukut, kes reisisid edasi „itaalia ja kreeka poole“. Ajasime nendega pikalt juttu ja filosofeerisime Neeme ja veini juhendamisel. Tuttu saime mingil X-ajal.
27. august, teisipäev
Pool hommikut ootasime bussi Campalungi, mis lükkus üha tunni võrra edasi. Aga lõpuks ta tuli ja meie kõik peal. Kohalikud kõõritasid oma silmad pahupidi meie tüdrukute paljastatud säärte poole,ent ekstsessideta. Kesk- Aasias oleks selle eest juba ära lintsitud.Tõus võimsale kurule oli vanale loksule vaevaline, laskudes vilistasid pidurid mu pingi all ähvardavalt. Campalung on Vana- Rooma stiilis räämas majadega kesklinnas, muidu räpane ja ilmetu. Näha , et siin on võimutsenud Ceausescu-stiil. Saime end suurte ponnistustega majutatud kohalikku hotelli kolme tuppa . Loomulikult nautisime duši hüvesid ja vahtisime muusikakanalit telekas. Õhtune jalutuskäik kohalikes õuerestoranides oli põgus, ent meeldiv. Tõdesime, et Rumeenia veinid ei ole mitte ainult odavad, vaid väga joodavad. Apteegi külastamine oli väga kasulik tegevus, sest sellega päästeti mitte ainult meie, vaid ka pärast bussirahva kõhtude tervist.
Magama minnes tundsime puudust telgi üleslöömisest ..
28. august, kolmapäev
Tänase päeva ülesandeks oli saada end kuidagi linna nimega Curtea de Arges, sest olime bussijuhtidega sõrme kaardile vajutades nii kohtumispaiga kokku leppinud. Hommikul külastasime Campalungi turgu ja avastasime kohalikest kaltsukastest väärtuslikke leide. Meeldejääv oli kohaliku veterinaarkliiniku külastus, ravimeid tohutus valikus ja ilma mingi retseptita- aga sama kallid kui meil. Tekitasime seal elevust nagu kõrge- kauge riigi veterinaarministri külastuse puhul.!
Curtea de Argesisse jõudsime pealelõunal,kõmpisime tükk aega oletatava Fragaraši- poolse linnalõpu poole. Alustasime Bulgaarlaste pommitamist SMS-dega. Mingil hetkel saime vastuse, et buss jõuab Rumeeniasse „millalgi öösel“.
Kulutasime aega kasulikult, see tähendab hävitasime ühe välikohviku õlletagavarad ja ekskurseerisme Curtea de Argesis asuvas kuulsas iidses kloostris, olime end kogemata selle kõrvale parkima sättinud. Klooser jättis võimsa ja harda mulje. Kuningatroon oli mustast puidust ja tipitud türkiisidega. Lihtne ja mõjus. Kuninganna Mariale ( Brani lossist ) tegin tema hauakivi juures vaikse kummarduse ja poetasin pisikese lille .. Pärast virutasime Ulrikaga salaja imeilusaid sillutiskatteks olevaid kivikilde, häbi!
Olime kaotanud lootuse saada bulgaarlastelt mingit mõistlikku vastust kohtumisaja kohta. Saatsime neile ajuvabu kutsungeid à la Sibul kutsub Sellerit!
Küsimus oli, kas minna linnast välja ööbima või mitte magama minna. Lõpuks vastati, et buss jõuab kella viieks hommikul, kästi teatada mingi füüsiline punkt, mida buss oskab vaadata. Lahkusime siis linnast jalgsi ja osaliselt bussikesega, kes viis meid järgmise küla taha veehoidla äärde. Märkisime üles küla nime ja kilomeetriposti(nr37). Riina saatis need tähtsad andmed ära.. ja siis läks tema Connection loojakarja. Jäi ainult loota, et meie sõnum kätte saadi. Neeme oma täpsusega aretas teooriat, kas aeg on mõeldud kohaliku või bussiaja järgi..
Uni oli rahutu . Mina läksin mingil öisel ajal telgist, öistele tähtedele ruumi andma.. Telgilukkude sihin ei andnud teistelegi asu ja enne kui Riina telgis äratuskell helises ,olid kõik üleval ja kõhistasid naerda, Lihtsalt-Nii-Sama.
Juba 29. august, Neljapäev
Kell viis olime maantee ääres valves ja loetlesime elavat liiklust- nimelt kõik lehmad külast välja ja kõik hobused kiiruga teisele poole , ilmselt linna turule. Arendasime veterinaarseid mõttekäike, mis probleemid on selle või teise lehma udara või toitumusega ja missugust jalga see või teine hobune lonkab (või missugust ühte jalga ta EI LONKA)! Ja siis, keset üldist Daciate ja Equuste- liiklust ta lähenes, SUUR Ja VALGE, nagu emaarmastus , meie armas buss nagu teisest maailmast, ees rõõmsalt vehkivad kogud . Igiliikur Urmas ja Karu-bussijuhid olid ka ainukestena kontaktsed , kõik teised magasid kuidas juhtus. Tegime siis teed käte-jalgade segadikus ja nihutasime endki kuhugi pinkidele, bussijäänud asju otsides . Pool tunnikest õndsat und.. ja siis algas Suur Tõusmine ehk Karu Soolo Ceausescu Juurde Külla. Woow, see oli juba midagi! Mujale ei saanud sõita kui aina üles ja VÄGA üles! Mõtlesin õudusega, kui keegi sama suur vastu tuleb! Koos päikesekiirtega jõudsime kurule, läbisime tunneli ja kella üheksa paiku jäime bussiga kaheksaks tunniks „puhkeasendisse“
Kõik aeti unesegaselt kibekülma tuule kätte. Oh, mõned liigutused ja juba oli erksus ja soojus tagasi! Otsustati teha ühine soe söömaaeg- hernesupp, mis hiljem nii mõnegi kõhu haigeks tegi.. Karud panime ilusti tuttu ja kõik läksid kuhugi-kes kõrvalolevaid Rumeenia kõrgemaid tippe vallutama, kes õdusasse restorani õlut ja friikartuleid ootama. Kalli -kalli kohtumine armsa Velli rühmaga, kes parasiteeris seal juba teist päeva. Oh seda kohtumisrõõmu ja muljetamist!
Karges hommikus tõusis rahvas üksteise järel siksak -rada pidi üles mäkke, vastu päikesekiirtele, mis minu objektiivi kinni jäid. Kuna mul jäi põlv „teipimata“, siis kasutasin kingitud tunnid vaikuse, kõrtes sahistava tuule ja pisikeste mägiõite mällu ja objektiivi fikseerimiseks. SORROW, SO TRUE!
Päikesest ja tuulest õhetavate rändurite kohtumispaik – restoran sumises lõbusalt. Tellitud friikartulite saabumise aegluse tõttu järeldasime, et nad lähevad iga tellimue jaoks eraldi alla kartulite järgi. Enne jõuti kaks õlut juurde tellida kui esmatellimeuse friikartulid toodi. Aga meil polnud kiiret!
Olukord bussi juures oli rahulik, Karud nägid viimaseid unenägusid ja Urmas askeldas mõtlikult ja äraolevalt jalgrataste järelkäru juures- jalgrataste juures tundsin end kui „mägilane“ võõral territooriumil olevana.
Jalgratturid otsustasid kasutada head võimalust ja viimast mõnusat laskumist täie ette kasutada- Veel viimased vaiksed manitsussõnad Urmaselt ja läinud nad olidki... Oli aeg bussilgi hääled sisse panna . Siis tuli signaal restorani poolt, et tüdrukud said lõpuks oma friikartulid kätte..! Naerukoht!
Serpentiine pidi allalaskumine oli sama „kaunis ja kohutav“ nagu tõuski, võttis vägisi kaasa kurvi võtma. All külas korjasime jalgratturite terveksjäänud jäänused kokku (P.S: Kõik olid terved!) ja veeresime õhkavaid pilke kaugeneva Fagaraši poole läkitades õhtusse ja Sibiu linna poole.
Sibiu- imearmas vana sakslaste Rumeenia linn! Sinna lähen ma kunagi, kasvõi pensionipõlves, veel tagasi! Üürike tunnike, mis meile anti linnaga tutvumiseks, vaid suurendas ta võlu ja veetlust. EDASI! Nüüd andis buss tuld , ööpimeduses vilksas mööda Cljuc Napoka ja lähenes Rumeenia piir.
Avastasime bussis ideaalse ööbimiskoha- põrandal, pead ühise padjakese peal ja magamiskott külje all. Meie Ulrikaga saime küll imehästi välja magatud, meie eeskujule järgnedes oli kogu vahekäik laipu täis, aga neid mööda sai ju ka liigelda! Nii, nagu kästi, ulatasime poolunes oma passe erinevatel piiridel ja ei muretsenud, kas näod ja passisolevad pildid ka identsed on..
30. august – nädalapäev polnud enam oluline
Hommik leidis meid Ungarist ja traditsiooniliselt alustasime vetsukultuuriga tutvumist- hambad, pead ja siis need teised vajadused. Bensiinijaamatädid on juba kogenud- kui siseneb reisibuss, keeratakase vets lukku või kirjutatakse silt CLOSED- aga kui nad piisavalt kiired ei ole, vallutatakse vastavad strateegilised kohad kui rändtirtsuparv.
Ungarist kiiruga edasi Slovakkia poole, sest tatarlased, armas Liptovska järv ja järjekordne BussiKaruottide uneaeg ootab! Pealelõunal tankisime oma moonakotte mingis selveris ja laekusime järve äärde õndsalt olesklema. Telgid püsti, asjad sisse ja kodu on olemas! Nüüd oli kogu bussirahvas jälle koos. Meenutati Kanni Kadunud pedaale hea sõnaga ja aeti muud matkajuttu. Riina ostis kirsisigari ja kõik me (peale Ulrika ) proovisime seda kaifida kui põrsad kõrt. Igatsesime ujuma , ent ilm oli jahedavõitu ja mõnekümne meetri ulatuses kattis vett mingi erkroheline vetikakord. Brr!
Õhtu saabudes tegime rannale mõnusa lõkke ja ärgitasime kõiki veini- ja lauluringi. Erinevatest gruppidest oli kokku kujunenud punt , kes alati kõige eesrindlikuga kaasa tuli, nõnda ka nüüd- selle asemel et telgis und näha, tuli ju nautida viimaseid kaduvaid tunde sellest suurepärasest rännakust ja seltskonnast! Veinid aina kulusid .. ja laulud kõlasid.. Ööõhk ja mõned tähed..
„Kord läksid kolm sõpra“..
31. august, niiöelda järgmine päev
Kell kaks saime magama, 4.30 pani buss hääled sisse ja asuti edasi veerema.Ärkamine, asjade ja telkide kokkupanek ja bussitoppimine võttis maximaalselt 11,5 minutit !! Ja siis sai ju rahulikult edasi bussipõranda pehmust nautida.!
Järjekordne, seekord Poola piir, vist taheti jälle passe. Varssavile lähenedes olime juba piisavalt elus, et ringi vaadata. Kõlaritest kostis soovisaade, eesistuv Arne tundis huvi, kuidas hobustel kandilist pead ravitakse.Kui armas temast!
Õhtupoole seisime Poola - Leedu järjekorras , meie küll vaid poolteist tundi, mõned rekkamehed aga teist päeva-kujutlege siinjuures mõnus eestikeelne sõim taustameloodiaks. Soovisime neile head reisi ja vurasime oma Viimasesse Peatuspaikka- Kaunase Mäele. Mägi oli ikka samas paigas, telkisime viimast korda ja „vetid“ tegid viimase söömaaja- riisipudru Maasikamoosiga või kanaga- kuidas keegi soovis, suur pajatäis teed kõrval.
Organiseerisime õhtust olemist , meid jäi üsna väike seltskond, kes oli võimeline/tahtis viimast õhtut vertikaalis mööda saata . Grokk, küünlad, laulikud ja soojad südamed- mida enamat ühest ööst veel ihata! Õhk lõhnas tuttavlikult- niiskelt koristatud viljapõldude järele. Head ööd!
1.september- koolilaste rõõmuks pühapäev!
Hommikueinet võttis igaüks bussis sujuvalt kõikudes. Meie seltskond istus kõige strateegilisema koha peal: söögi-joogi-vetsu juures, siis suhtlesime kõigiga vabalt ja tegime järjest vastutulelikult võileibu ja kohvi-teed.
Tundsime kaasa neile, kes kooli peavad minema (ah, oli ju pühapäev!). Kordasime omaette lauldud –meenuvaid meloodiaid, loodetavalt unisoonis.
Leedu-Läti piiri ausalt öeldes ei mäleta, nii enesestmõistetavaks on muutunud passi viibutamine.Erinevaid riike panime tähele sellega,et üha hallimaks ja igavamaks läks arhitektuur ..
Ilm oli soe ja loodus purukuiv, viimast korda lasti meid pissipeatusele Lätis Gauja jõe lähedal. Järgmine peatus oli juba Eesti piir- Valga. Tony oli lahkumispalavikus, tema oli see, kes esimesena bussile järele lehvitas. Tegime Valgas ka lõpuks ära oma grupipildi- varem nagu kuidagi ei saanud! Nägemiseni, Tony!
Tartus toimus suurem kolimine , Kesk –Eesti rahvas korjas oma kodinad kokku.Tähelepanuväärse seigana seisid Kanni igikadunud jalgrattapedaalid kenasti järelkäru sisemise rattakoopa PEAL, nagu poleks nad kunagi sealt lahkunudki! Vaesed Bulgaaria grupi jalgrattatehnikud, kes Bulgaarias verist vaeva nägid uute otsimisega! Aga jäägu see järgnevatele põlvedele arutlemiseks...
Tunne oli lahkumisel nagu toimuks massimõrv, igaüht sai kõvasti- kõvasti kallistatud ja heidetud viimane pilk, lubadusega jälle Kunagi kohtuda...
NÄGEMISENI, sõbrad, kes viitsis mu üllitist lõpuni lugeda ja aitäh teile, kui leidsite siit mõtteid mis on ka teie hingest läbi käinud,
sest:
mida võin pakkuda mina
kõigele sellele lisaks, mis juba on.
Kui on juba öeldud nii,
et saad lennata enesest ära,
et saad vaata et käega katsuda õigeid häid valusaid sõnu
Mida võin pakkuda mina kõigele sellele lisaks?
Igaühest saab hargneda terve maailm
nagu valge langevari pääseb valla väikesest,
aga olulisest liigutusest.
Mida võib pakkuda minu valge langevari
rohu peal kohlus teiste samasuguste seas
või veel avanemata mus eneses ?
Neid nii paljude poolt vaeveldud vaevu,
neid juba ammu öeldud
ikka lummavaid sõnu ..
Kas oskan siis mina
veel midagi pakkuda
kõigele sellele lisaks?
¤ ¤ ¤
august-november 2002
Ulvi Martin
TRANSILVAANIA - MAA TEISPOOL METSI
on vaieldamatult eksootilisemaid paiku 21. sajandisse vaatavas Euroopas. Kiivalt arhailine oma külaelus, igal sammul metsiku looduse väge eksponeeriv ja uusi elamuslikke tahke avav. Ligemale aastatuhande Ungarile kuulunud, alates 1918. aastast suur suutäis Rumeenia territooriumist on paraku laiemalt tuntud ennekõike Dracula kodumaana. Tõepoolest, 15. sajandil elas tollases Valahhias prints Vlad Tepes, kes oma isalt, suursuguse Transilvaania Draakoni Ordu liikmelt päris liignime Dracu (Draculya 'Dracu poeg'). Lisaks sõjalisele vaprusele oli Vlad tuntud oma kalduvuse poolest võidetud vaenlasi teibasse ajada. Liigset tähelepanu tõmbas ta enesele teivastades pärast T?rgovi_te lahingut (1462) kakskümmend tuhat türgi sõjavangi ning selle liimendava lihametsa keskel einestades. Dracula-turismile pani juba aluse tollal valitsenud M?ty?s, ungarlaste armastatumaid kuningaid, kes oma trooni pärast hirmul olles pagendas Vlad Tõurastaja Budapesti lähedale Visegradi linnusesse ning tema demonstree-rimisega Otomani emissare hirmutada tavatses.
Turism kui äri võtab Transilvaanias alles hoogu, hakatuseks tuleb korda teha kirjelda-matult halvas seisukorras olev Hamburgist Istanbuli viiva maantee Rumeeniat läbiv lõik. Sellega on kõikjal juba algust tehtud. Teede remondiga tekkivaid liiklusseisakuid on varmad ära kasutama meloni-, seene- ja klaasimüüjad, kes sulle oma kaupa lausa autoakendest sisse topivad. Samuti pole ristmikel võimalik vältida autode esiklaase pesevaid poisikesi või lihtsalt kerjuseid, kes eriti välismaise numbrimärgiga masinaid miilustavad. Siin-seal on näha kilomeetreid looklevaid kütusejärjekordi; õhust on tunda, et sõidetakse põhiliselt diisliga. Populaarseim sõiduriist paistab hobuveoki kõrval olevat kohapeal Renault ' mudeli järgi toodetav Dacia. Nimetus Dacia tuleb praeguse Rumeenia aladel asunud ja 2. - 3. sajandil p.Kr Rooma riigi koosseisu kuulunud Daakia provintsist. Eriti viimasel ajal apelleerivad rumeenlased oma otsesele põlvnemisele roomlastega segunenud daaklastest, kui küsimuse all on, KES ON TRANSILVAANIAS PÕLISEM RAHVAS, KAS UNGARLASED VÕI RUMEENLASED. Ja see küsimus on tuntavalt terav. Transilvaa-nia pealinna Kolozsvári (rumeenia keeles Cluj Napoca) keskväljakul trooniva, juba eelpool mainitud Mátyáse ratsamonumendi ees teostatakse pikemat aega Rooma-aegsete varemete väljakaevamisi. Rumeenlasest linnapea Funar on teinud katseid monumenti kui ungarlaste võimu sümbolit maha võtta ning alavääristada.
Ungarlased, keda Transilvaanias on 2 miljonit, pole ainus etniline vähemus. Alates 12. sajandist asustati sõdadest ja epideemiatest laastatud Transilvaania aladele sakse, kes said Ungari kuningatelt teatavaid privileege, näiteks võisid nad rajada vabu linnu. Transilvaania mägises kaguosas võib kohata erineva romaniseerituse tasemega saksi, švaabi ja böömi külasid, kuhu rumeenlased tulid alles 1945. aastal. Heledapäised ja vägagi erinevaid saksa murdeid kõnelevad, hoomatava saksa ordnungiga külade elanikud on silmnähtavalt paremal elujärjel kui nende Transilvaania kaasmaalased. Tõsi, pärast 1990. aastat on Transilvaaniast lahkunud ligemale 95% sakslastest; praegu on neid 60 - 70 tuhat. On endisi saksi külasid, mis on täielikult asustatud mustlastega . Saksakeelsed koolid on Transilvaanias olnud juba 400 aastat ja need on praegugi väga hinnatud, sest annavad korraliku hariduse ja hea keeltebaasi. Loomulikult on ka kohaliku võimu esindajad huvitatud oma võsukeste panemisest saksa kooli. Suurim saksakeelne ajaleht Allgemeine Deutsche Zeitung on märksa informatiivsem kui kättesattunud rumeeniakeelsed ajalehed, mis jätkavad Ceausescu-aegse tühiloba-stiili viljelemist.
Ceausescul olevat olnud Transilvaania vähemuste väljasuretamiseks salajane 50-aasta plaan. Sakslased müüdi tagasi Saksamaale 5000 DEM näo pealt, juutidel lubati emigreerida Israeli , türklased said rumeenia nimed, mustlased läksid ise parematele maadele. Ainsaks probleemiks jäid ungarlased, kelle põline kodumaa Transilvaania on. Nende elu tehti siis võimalikult väljakannatamatuks. Alles pärast 1989. aasta "revolutsiooni" on ungarlastel võimalik sõita välismaale ja võtta vastu väliskülalisi; üle Rumeenia piiri on lubatud tuua ungarikeelset ajakirjandust. Ungarikeelset kõrgkooli pole aga endiselt.
Ajalooliselt on ungarlased ja saksid Transilvaanias ikka olnud härrasrahvas, kuna talupojad ja lambakasvatajad mägedes olid rumeenlased. Transilvaania idaosas asub veel üks huvitav etniline grupp - seekelid (ung. székely), oletatavasti Attila hunnide järeltulijad. Need olid vabad talupojad ja sõjamehed, kes 15. sajandil asustati tollase Ungari keisririigi idapiiri kaitsma. Türklased ei suutnudki Ungarit idast vallutada; Transilvaania säilitas isegi türgi võimu ajal privilegeeritud vürstiriigi staatuse. Székelyföld on suurim ungari asuala Transilvaanias, kus hakkavad silma kaunite nikerdustega massiivsed puuväravad ja väga korralik munakivitee. Vabamehe- seisust meenutavad selle piirkonna hoogsad ja ekstaatilised rahvatantsud .
Kuigi Transilvaania kaartidel on kohanimed kolme kohaliku põhirahvuse - ungari, rumeenia ja saksa keeles, on külasildid ainult rumeeniakeelsed. KÜLA TUNNEB KIRIKUST . Kui sakslasi on nii evangeelseid luterlasi kui katoliiklasi, siis rumeenlased on õigeusklikud, ungarlased aga enamasti protestandid- kalvinistid või siis katoliiklased. Idülliline ungari külake Torockó, näiteks, on aga puhtalt unitaarne. Ungari kirikud asetsevad reeglina küla kõrgeima mäe otsas. Võibolla annab see vihje, kes Transilvaania aladel esmaasukad olid.
Lisaks Kolozsvárist läände jäävale Kalotaszegi regioonile on suure ungarlaste kontsentratsiooniga ka Transilvaania pealinnast itta jääv Mez&otide;ség. Kõige ehedam näide on Széki küla, kus kantakse endiselt rahvarõivaid: mehed pisikesi õlgkaabusid, sinist vesti ja valget plisseeritud puhvkäistega pluusi; Széki naised riietuvad musta, leinates sajandeid tagasi türklaste poolt tapetud suurt osa selle küla elanikest. Suvekuude nädalavahetustel peetakse pulmi. Kas võibki oodata suuremat elamust, kui sattumist transilvaania pulma, kus nelisada rahvarõivais inimest laulab rahvalaule ja tantsib traditsioonilisi tantse? Loputada lambajuustu ja härjakintsu alla piiramatu koguse värske veiniga ning ungarlaste kuulus szilvapálinka ehk meie mõistes ploomipuskar ei lõpe laualt mitmel päeval.
Võlu ja väge hoovab maalilistest Transilvaania Alpidest, mille kaljuseinad kõrguvad kohati kahe ja poole tuhande meetrini ning viljakad on nende jõgederohked orud. Helde loodus ja külalislahke rahvas moodustavad maagilise terviku. Despootia kiuste on külad säilitanud rahvakultuuri, mille keskele sattudes võib ennast tunda ajas sada aastat tagasi olevat. Emalt tütardele ja isalt poegadele on antud edasi käsitööoskusi ja muusikat. Kui leidub lahkeid rahastajaid, saab ehedat transilvaania rahvamuusikat kuulata ja nende meeletuid tantse õppida-vaadata Eestiski.
 
Kerti Tergem

METSATAGUSEL MAAL

Autor: Marko Kaldur (02.11.2005)
SIIN ELAS JA TÖÖTAS KRAHV DRACULA: Brani loss Transilvaania piiril. Marko Kaldur
Transilvaania ehk Trans Sylva tähendab tõlkes metsadetagust maad. Seda see kant ka on – seal kus lõppevad laaned, algab metsik mägismaa. Kirjutab Marko Kaldur.
Mägimatkajaile ja seikluseotsijatele on Rumeenia Karpaadid ideaalne piirkond  oma võimete proovilepanekuks. Bukarestist põhja pool asuva Predeali linna ümbrus kubiseb imelistest loodusvaadetest, põnevatest paikadest ja huvitavatest matkaradadest. Mitte kaugel sealt on ka piirkonna kõrgeimad tipud, mis ulatuvad peaaegu 2,5 kilomeetri kõrgusele.
Käänulised metsateed vahelduvad kitsaste jalgradadega mäenõlvadel. Kohati vahutab vaid meetri kaugusel metsik mägijõgi, teisal aga haigutab sadade meetrite sügavune kuristik . Kuivade ilmadega ei ole mägiteed teab mis rasked liikuda – igaüks, kel vähegi mõistlikkust ja ettevaatlikkust, saab ka raskeimatel radadel hästi hakkama. Libedaga aga on rajad äärmiselt ohtlikud – sellest annavad märku ka metallristid, mis mõnegi järsaku äärde samas hukkunute mälestuseks püstitatud.
Mäslevate mägijõgede ületamine on omaette elamus. Seal, kus puud jõele langenud, on liikumine kergem. Kuigi tihtipeale on tüved libedad, saab sellistest kohtadest jalgade värinal ikka üle. Teisal aga tuleb sumada läbi kiire veevoolu, hüpata märgadel kividel , toeks vaid oksaraoke või päästev õlekõrs.
Viimaks on ümberringi vaid õhk ning kauguses sinetavad mäetipud. Mägedevahelistes kurudes paistavad laiad tasandikud, kuhu koondunud linnad ja külad. Kohati on paigad päikesest kullatud, teisal paksu pilvemüüri sees või varjudest kaetud. Silmapiir ulatub kümnete kui mitte sadade kilomeetrite kaugusele. Naabermäed on osaliselt metsaga kaetud, kõrgemal aga paistmas vaid kaljusein ja jääliustikud. Kaugel all, orupõhjas, tabab silm ähmaselt tuttavaid kohtasid, kust tunde tagasi rännak alguse saanud.
Siis annavad mäestiku uduseks muutuvad tipud ja kiiresti lähenev pimeduseloor  märku lähenevast äikesetormist. Neile, kes sellal veel kõrguses viibivad, on see viimane hoiatus laskumiseks. Tunni või vähemagi pärast jõuab pärale metsik vihm koos lakkamatult sähvivate välkudega ja kes siis veel mäel, peab kiiremas korras varju leidma.
Karpaatides uidates jõuame täiesti kogemata ka Euroopa kõige kõrgema benjihüppekoha juurde. Järskude seintega kanjonist on üle tõmmatud mõned terastrossid, mis tunduvad kinnituvat eimillelegi. Ainuüksi vaade alt üles on aukartustäratav – sadade meetrite kõrgused seinad tunduvad hoomamatud. Ent hüpe ise – metsikust kõrgusest, otse all haigutavasse kuristikku, kus mägijõgi vahutab ja kaljurahnud ootamas – see on enam kui meeliülendav. Hetkede jooksul, kui kõrval kaljusein mööda tuhiseb, maapind hooga läheneb, möödub vahest suurem osa senisest elust silme eest.

Transilvaania lossid

Lahutamatuks osaks Rumeeniast on mägilossid, mida jagub seal pea igasse suuremasse asulasse. Rumeenia (ning tõenäoliselt ka kogu maailma) kuulsaim on ilmselt Brani kindlusloss Transilvaanias, mis on aluseks arvukatele legendidele krahv Draculast. Sama lossi ainetel on Bram Stoker kirjutanud oma kuulsa raamatu ning on vändatud ka arvukaid vampiirifilme.
Tegelik legend Draculast ei vasta küll sellele, mida Hollywood on inimestele peale surunud. Dracula puhul oli tegu ühe kuulsa suguvõsa liikmega, kes sai kuulsaks kurjategijate ja vaenlaste teibasse ajamisega. Tema valitsemisajal ei halastatud mitte ühelegi kurjategijale – nii see, kes röövis kümme kuldmünti, kui too, kelle saagiks langes kümme tuhat kuldmünti, said mõlemad teibasseajamise au vääriliseks. See oli periood, mil võis päevadeks tänavale vedelema jätta koti raha või väärisesemetega ning keegi möödakäijaist ei julgenud varandust puudutada.
Sama halastamatu nagu krahv Dracula oli kurjategijatega, oli ta ka riiki ähvardavate türklaste hordidega. Verised lahingud piirialadel suurendasid tema kurikuulsust veelgi, muutes mehe halastamatuks ja ohtlikuks vaenlaseks.
Praegune Brani loss sarnaneb paljuski lossiga, mis aastasadade eest krahv Draculale ­peavarju pakkus. Aja jooksul on tehtud vähe muudatusi arhitektuuris ja sisekujunduses , mistõttu see Transilvaania piiril kõrguv ehitis on ehtsaks mälestusmärgiks Rumeenia hiilgeaegadele.
Transilvaaniast Bukarestini jääb teele veel palju losse . Neist vahest tähtsaim on unises Sinai mägikülas asuv Pelesi loss, mis ehitatud saksa printsi Carol I de Hohenzollerni poolt. Kuningas Hohenzollern – kes kutsuti riiki valitsema väljastpoolt, toomaks lõppu kogu riiki laastanud intriigitsemisele ja poliitilisele võistlusele – armastas puidunikerdamist ning seda märkab kõikjal lossis. Keerulised puidust tahutud skulptuurid kaunistavad seinu ning mööblit ja eest leiab ka aukartustäratava relvakollektsiooni, kus muu hulgas on esindatud ka Austraalia aborigeenide ning Aasia rahvuste tapariistad. 
Praegu on Pelesi lossist kujunenud Rumeenia üks tähtsamaid muuseume , kuhu iga rumeenlane oma elus korduvalt satub.

Hall Bukarest

Äsja rohelusest ning mägedest tulnutel ei tekita Rumeenia pealinn erilist vaimustust. Linna katab püsiv suduloor, mistõttu silmapiir on hallusesse mattunud ning ninas on kogu aeg kerge vinguhais. Õhureostust täiendab veelgi praht tänavatel ja parkides. Prügikastidest on Bukarestis suurem osa purustatud , mistõttu tänavad ja põõsaalused on ainsad kohad, kuhu oma prahti poetada. Tuul keerutab koos tolmuga üles ka prahi ning hommikul pestud ihu on õhtuks rasvane ja kaetud tolmukorraga.
Küllap on just need masendavad asjad Bukarestis inimesed morniks muutnud. Tänavatel näeb vähe naeratajaid ning enamik neist tunduvad olevat turistid. Aastad diktatuuri on oma jälje jätnud ning inimesed hakkavad end vabalt tundma vahest alles kümnekonna aasta pärast.
Küll tundub Rumeenia üldse olevat kiimas meeste kodumaa, seda märkab eriti Bukarestis. Tänaval kõndivaid kenasid naisi tervitatakse vilede, hüüete ja autosignaali tuututamisega. Kui mõni veel lühikese seelikuga tänavale tuleb, siis ei ole ka liiklusõnnetused enam kaugel.
Kesklinnas kõrguv Rumeenia parlamendi hoone on maailma suuruselt teine hoone Pentagoni järel. Hiiglaslikust ehitisest, mis ulatub nii kõrgele maa peale kui sügavale maa alla, saavad turistid uudistada vaid tühiseid nelja protsenti. Ent sellest täiesti piisab , saamaks aimu , kui võimas see ehitis on. Massiivsed sambad ääristavad pikki koridore, pea saja meetri kõrgustes saalides kajavad inimeste hääled mitmekordselt. Terrassilt avaneb vaade Champs Elysée sarnasele alleele ning suurele osale linnast.
Rumeenia (koostöös ABZ-Reisidega)
Saada sõbrale | Liitu  email  listiga
Regioon:
Rumeenia
Transport:
buss
algus:
09.juuni
kestvus:
9 päeva
hind:
5990 krooni
Erihind:
Laps 0-3a (ilma oma voodikohata) 3990 krooni
Laps 4-12a (lisavoodil) 4990 krooni
Liik:
Reisikalender
Enamikele eestlastest on Rumeenia avastamata maa. Mida teame Rumeeniast? Heal juhul tulevad meelde Dracula, Ceausescu ja Bukarest . Tegelikkuses pakub Kagu-Euroopas asuv Rumeenia küllaga avastamisrõõmu ja eksootikat arhailse külaelu, kindluskirikute, endiste kuningate ja aadlike losside ning maaliliste Transilvaania Alpidega, mille tipud ulatuvad kohati kahe ja poole kilomeetri kõrguseni. Muljet avaldavad võimsad keskaegsed linnad Sinaia, Sighisoara, Sibiu ja Brasov. Käänulised ja kitsad tänavad peegeldavad ehedalt keskaja hõngu. Rumeenia Dracula oma tegudega on hoopis teistsugune mees kui iiri kirjaniku Bram Stokeri oma. Nauditav on rahvakultuur - transilvaania rahvamuusika ja hoogsad tantsud.
Pealinna Bukaresti ei saa samastada Parlamendipaleega, ehkki see maailma suuruselt teine ehitis on vaieldamatult tähtsaim vaatamisväärsus pealinnas. Bukarest, mida ka Idamaa -Pariisiks peetakse, võlub roheluse ja mitmesugustes arhitektuuristiilides hoonete ning väljakutega. Kõige romantilisem paik linnas on Vana-Bukarest ehk Dracula linnaosa.
Kava:
1.päev, 09.06.
Väljasõit varahommikul kell 07.00 Tallinnast, Sakala parklast. Sõit läbi Eesti, Läti, Leedu. Pikem peatus-söögipaus Leedu toitlustuskohas “19.-ndal kilomeetril”. Sooja söögi võimalus alates 10 Leedu litist. Sõit Poola, ööbimine Varssavis.
2.päev, 10.06.
Hommikusöök. Sõit läbi Poola ja Slovakkia Ungari pealinna Budapesti. Lühike tutvustav bussiekskursioon tuledesäras Budapestis: Gellerti mägi, Kangelaste väljak, Margiti saar, Matthiase kirik , kuningapalee, Andrassy bulvar, Riigiooper, sillad üle Doonau jõe, parlamendihoone jne. Ööbimine Budapestis.
3.päev, 11.06.
Hommikusöök. Alustatakse sõitu Rumeenia suunas. Kui Rumeenia piir ületatud, jõutakse maalilise Transilvaania pealinna Cluj-Napoca´sse. Vanalinna dominandiks on Ühtsuse väljakul asuv rooma-katoliku usu Püha Miikaeli katedraal, mille kõrval seisab Matthias Corvinuse ratsamonument. Väljak on ümbritsetud 18.sajandist pärinevate suursuguste hoonetega, nagu näiteks Banffy ja Teleki palee . Veidi eemal on võimalus näha linna kuulsa poja Matthias Corvinuse sünnimaja. Tutvumine linnaga jalgsiekskursioonil. Ööbimine Cluj-Napoca`s.
4.päev, 12.06.
Hommikusöök. Sõit läbi rikkaima Rumeenia piirkonna, mis oli juba ammustel aegadel asustatud sakslaste ja ungarlaste poolt. Külastatakse kõikide vampiiride ülema - krahv Dracula sünnilinna Sighisoara´t, mille all- ja ülalinna kitsastel tänavatel jalutades tundub, et oled sattunud ajas 300-400 aastat tagasi. Tänavaid ääristavad keskaegsed ja baroksed elumajad. Tuntuimad vaatamisväärsused on endine raekoda ehk Tunnitorn kauni katuse ja teravatipulise torniga, katusega kaetud 175 astmega nn. koolitrepp ja mägikirik.
Seejärel külastatakse keskaegset Mediase vanalinna, mille sümboliks on hästi säilinud linnamüür ning Trompetipuhuja torn ning kuurortlinna Baznat, kus asuvad kuumaveeallikad ja kuulus kindluskirik. Õhtuks jõuatakse saksa rüütliordu poolt asutatud Brasovi linna, mis on tuntud oma keskaegsete losside, kauni looduse ja heade suusakuurortide poolest. Ööbimine Brasovis.
5.päev, 13.06.
Hommikusöök. Tutvumine Brasovi vanalinnaga jalgsiekskursiooni käigus: autovaba peatänav Strada Republicii, suuremõõtmeline raekojaväljak ilusa raekojaga, linna sümbol Must Kirik, bastion Funarilor. Seejärel sõit Brani linnakesse, kus asub Bram Stokeri poolt kuulsaks kirjutatud Dracula loss, mida on võimalik ka külastada. Tegemist on pigem muinasjutulossiga, milles elegantse ja harmoonilise struktuuri kõrval sulavad ühte gooti , romaani ja renessansstiil. Teel Bukaresti sõidame läbi Sinaiast, kus asub Rumeenia kuninglik suveresidents Pelesi loss, mis on üks Rumeenia sümboleid ja kuninganna Elisabethi lemmikloss. 160 ruumi on erakordselt vaheldusrikkalt kujundatud: näeb mauri , türgi, veneetsia , saksa ja teisi stiile. Pillavalt on kasutatud erinevaid materjale. Õhtuks jõutakse Bukaresti ööbima.
6.päev, 14.06.
Hommikusöök. Linnaekskursioon idamaa väravaks nimetatud Bukarestis: Võidu väljak ja tänav, kuningapalee, Cismigiu park, parlamendipalee – suuruselt 2.ehitis maailmas, Champs Elysees´d meenutav 3,2 km pikkune Ühtsuse tänav, patriarhikirik. Päeva teisel poolel alustatakse tagasisõitu läbi Fagarasi piirkonna. Õhtul jõutakse mägedest ümbritsetud keskaegsesse Sibiuse linna, kus ka ööbitakse. Võimalik osa võtta ühisest õhtusöögist tüüpilise rumeenia köögiga kelder- restoranis Crama “Sibiul Vechi”, kus on ka elav rahvuslik muusika (ühine õhtusöök ei sisaldu paketi hinnas )
7.päev, 15.06.
Hommikusöök. Sõit Budapesti. Ööbimine Budapestis.
8.päev, 16.06.
Hommikusöök. Seejärel jätkub kojusõit läbi Ungari, Slovakkia ja Poola. Pikem peatus Põhja-Slovakkias Donovaly asulas, võimalus soojaks lõunasöögiks (100 – 150 Slovakkia krooni). Ööbimine Varssavis.
9.päev, 17.06.
Hommikusöök. Sõit läbi Poola, Leedu, Läti. Leedu toitlustuskohas „19.kilomeetril” tehakse pikem peatus, sooja söögi võimalus alates 10 Leedu litist. Eestisse jõutakse hilisõhtul.
Majutus :
hotellides, 2-kohalised toad
Hinnas:
- mugav buss (audio-video, WC, kuum vesi)
- giid-reisijuhi teenused
- ööbimised hotellides, hommikusöögid
- ekskursioonid
Lisatasu eest:
- reisikindlustus
- tasulised sissepääsud kohapeal
Kasulikud internetilingid:
www.romaniatourism.com
www.rotravel.com
www.hotelsromania.com
www.inyourpocket.com/Romania
www.turism.ro
Rumeenia – avastamata turismimaa
21.06.2001 00:00
Loe kommentaare (0)
Enamiku eestlaste jaoks on Rumeenia avastamata maa. Sinna sattunu leiab eest omapärase koloriidiga maa, kus ehe elustiil on suures osas säilinud.
Euroopa südames asuva Rumeenia pealinna Bukaresti külalisel tasub ära käia Bukaresti kunstimuuseumis, mille ekspositsiooni ja ruumilahenduse märkis 1990. aastatel ära ka UNESCO . Turistidele peaks huvi pakkuma ka etnograafiamuuseum, Cotroceni palee ( presidendiloss ja muuseum ) ning Bukaresti linnasüdames kõrguv pompoosne Rahvaste Palee. Aastatel 1984–89 ehitatud grandioosses hoones on 6000 tuba ning selle pindala on 265 000 m². Rahvaste Paleed tuntakse kui maailma suuruselt teist ehitist USA Pentagoni järel.
Rumeenia maanteede võrk on hea, pidevalt käib hoogne teede ja sildade ehitus. Mägiteed on korralikud ja suure bussiga saab seal vabalt liikuda. Kiirteed peaaegu puuduvad, kuid turistid võivad sellest ainult head meelt tunda, sest nii näevad nad oluliselt rohkem. Kogu liiklus käib küladest läbi ja bussiaknast on vahva vaadata kohaliku rahva elustiili.
Rumeenia loodus on vaheldusrikas, ulatudes piiritutest tasandikest üle 2500 m kõrguvate Karpaatideni. Külastajatele on avatud mitmed looduslikud koopad .
Omaette elamus on lõbusõit Lääne-Euroopa pikimal jõel Doonaul (2950 km). Doonau deltat, kus Doonau viib oma vee Musta merre, võib võrrelda eluga Eesti väikesaartel ja Matsalus. Huvipakkuvad on sealsed subtroopilised metsad , väikesed saared, kanalid, järved ja liivaluited.
Doonau deltas elab üle 300 linnu-, looma- ja kalaliigi. Põhjalikuks tutvumiseks deltaga võib üürida paadi ning sõita läbi väikeste kanalite. Kalapüügist huvitatud võivad saada loa ja kala püüda.
Palju avastamisrõõmu pakub kindlasti keskaegne maa-arhitektuur ning endiste kuningate ja aadlike lossid. Unikaalne on kauni looduse keskel asuv kuningas Carol I suveresidents Pelesi loss, kus esimesena Euroopas kasutati elektrit ja keskkütet.
Samuti tasub külastada Brani lossi Valahhia ja Transilvaania piiril mäekurus. Seda 14. sajandil ehitatud lossi peetakse kunagise valitseja, printsi Vlad Tepesi ehk krahv Dracula residendiks. Tänapäeval on seal keskaegse kunsti muuseum.
Kõikjal üle maa leidub tsitadelle ehk kindluskirikuid. Aeg-ajalt avaneb maal ringi sõites hingemattev vaade mäeküljele ehitatud lossile või kindlusele, mis eirab igasuguseid inseneriteaduse seadusi. Kogu ajalooline arhitektuur laseb aimu saada varasemast hiilgusest – oli ju Rumeenia kunagi kuningriik .
Kogu maal on hulk tegutsevaid kloostreid. Suur osa neist on külastajatele avatud. Nunnad ja mungad on lahkelt nõus oma kloostrit külalistele tutvustama. Imelisena mõjuvad maalitud välisseintega kloostrikirikud. Piltidel kajastub kirikulugu ning piiblistseenid. Asukate jutu põhjal pärinevad vanimad maalingud juba 15. sajandist. Mis imega need aga tänaseni nii kaunid ja kirkad on püsinud, jääbki mõistatuseks.
Muljet avaldavad keskaegsed võimsad linnad Sinaia, Sighisoara, Sibiu ja Brasov. Säilinud linnasüdamed tunduvad vägagi ehedad. Sigishoara kitsastel munakivitänavatel tundub tõepoolest, et olete rännanud ajas 300–400 aastat tagasi. Väike mägikuurort Sinaia aga avaldab muljet oma alpimajakeste ja käänuliste tänavatega.
Heitlike ilmadega Eestist võib pageda Rumeeniasse Musta mere äärsetesse kuurortidesse. Tuntud on Constanca, Mamaia ja Neptuni sanatoorium . Terviseparandajatele sobivad mägikuurordid ning kuumaveebasseinid.
Rumeeniasse sattunul tasub proovida maa rahvustoitu mititei’d ehk restil grillitud hakklihavorste, mamaliga’t ehk maisiputru, sarmale’t ehk viinamarjalehe sees küpsetatud hakkliha riisiga (sarnaneb kapsarullidega). Omapärase maitsega on kohalikud joogid, näiteks ploomipuskar (tuica). Veinivalik on rikkalik. Maitsev on ka kodune vein ja kodune lambajuust.
Enne reisi tasub teada

• Tallinn–Bukarest ca 2000 km
  
• Eesti kodanik vajab Rumeeniasse sõiduks viisat
  
• Rumeenia saatkond asub Helsingis , Tallinnas Raekoja plats 18 asub Rumeenia aukonsulaat ([email protected])
  
• rahaühik on leu (1 USD = 27 000 leud)
  
• Reisile minnes tasub kaasa võtta USA dollareid ja Saksa marku
  
• Tallinnast saab Bukaresti Estonian Airi, SASi , Lufthansa ja Austrian Airi kombineeritud lendudega. Helsingist lendab Ungari lennufirma Malev.
  
• Turistiklassi edasi-tagasipiletid algavad 4900 kroonist
  
• Hinnatase mitu korda odavam kui Eestis. Eriti puudutab see puu- ja juurvilja , veini, konjakit, aga ka riideid ja jalatseid.
   
  Linke
  http://www.inyourpocket.com/Romania http://www.turism.ro http://www.ici.ro/romania http://iromania.co m
  

Tule avastama uusi paiku, täis müstikat ja eksootikat. See koht on Rumeenia
 
                                     24.-31.08.2005
1.päev: Väljasõit varahomikul. Läbime Baltimaad ning  jõuame Poola.  Ööbime 2** hotellis .
2. päev: Hommikusöök. Poola, Slovakkia, Ungari. Teeme 2 tunnis ujumispeatuse Miskolcis  tervistavates koopabasseinides. Ööbime Rumeenia piiri lähistel Debrecenis 2** hotellis.
3. päev: H/s. Jätkame teekonda Rumeeniasse.  Esimeseks peatuseks on Oradea, kus külastame   UNESCO maailma kultuuripärandi nimekirja  kuuluvat, "Karu Koopaks " kutsutavat, võimsat karstikoobast (2,5 €). Meie järgmiseks peatuseks on Transilvaania süda Cluj- Napoca. Linnaekskursioon hõlmab Banffy paleed,  Raekoda ning linna vanimat hoonet, mis on ka  kõige kuulsama Ungari kuninga Mathias Corvinuse sünnikodu. Seal külastame Euroopa  üht tuntumat botaanikaaeda (0,5€) ning  vabaõhumuuseumit (1,5€). Teeme ekskursiooni Turda kanjonisse (~ 3h), kus asub palju  koopaid, s.h. ka endine soolakaevandus, mida esimest korda on mainitud juba 13.sajandi dokumentides.  Lõpetame päeva Targu Muresis, kus heidame pilgu katedraalile ning 15. sajandist pärinevale kindlusele. Ööbime 2**hotellis.
4. päev: H/s. Võtame suuna Sighisoara poole, mis on  ainus asustatud keskaegne tsitadel ning 15. saj. pärinev, kõige paremini säilinud linn Euroopas. Linn on justkui vabaõhumuuseum, kus iga hoone on vaatamist väärt. Linnaekskursiooni käigus külastame keskaegset tänavat, kellatorni, Veneetsia maja, Dracula sünnikodu (omanäoline restoran, kus saame einestada ja maitsta häid kohalikke veine, u 12€), Rätsepa torni. Seejärel suundume Brasovisse, Transilvaania suurimasse linna. Tutvume linna tuntumate vaatamisväärsustega: Raekoda, Must kirik, Püha Katariina kirik ning kangrute bastionit. Väljasõit üle Transilvaania Alpide Sinaiasse, kus külastame Rumeenia kuningate suveresidetsi - Pelesi lossi (2€). Seejärel  võtame suuna Brani lossi (3€) poole, mida  teatakse kui kurikuulsa Krahv Dracula lossi. Öö  Branis 2* hotellis.
5. päev: H/s. Alustame päeva Fagarases, külastades  sealset kindlust ning lossi, milles nüüd asub Fagarase maakonna muusuem. Järgmisena jõuame Sibiu linna, kus asub Rumeenia suurim ja paremini säilinud vanalinn, seal vaatame nõukoja torni, Väikest Väljakut, evangeelset  kirikut, ortodoksi katedraali ning Valetaja silda. Läbime Sebese linna ning jõuame kauni Corvinesti lossini Hunedoaras. Loss ehitati algselt küll kindluse eesmärgil, kuid läbi aegade muudeti luksuslikuks elukohaks lossi omanikele. Vaatamata oma ilule, meenutades vanadest muinasjuttudest tuttavat "Okasroosikese lossi",  peetakse seda maailma üheks hirmuäratavamaks kohaks, kuna selles lossis hoiti krahv Dracula't 7 aastat vangistuses . Võib-olla sellepärast, aga võib-olla ka mitte. See  selgub kohapeal. Lõpetame päeva Devas. Ööbime 2* hotellis.
6. päev: H/s. Läbime veel Rumeenia  väikelinnu, ületame Rumeenia ja Ungari piiri ja jõuame Budapesti. Vaatame õhtust linna ja   jääme ööbima 2**hotelli.
7. päev: H/s. Teeme sisseostud Budapesti turul ja võtame suuna kodupoole. Slovakkia väikelinnade   omapärane puitarhitektuur, kõrged Tatra mäed ja Poola. Ööbime 2** hotellis.
8. päev: H/s. Natuke Poolamaad, Baltimaad ja 
hilisõhtuks kodus.
Hind: 4590.- soodushind korduvreisijatele ja nende    
                      kaaslastele,
                      gruppidele al. 6inim.,
                      kiiretele tellijatele enne 01.04.2005,
                      lastele ja pensionäridele.
          4790.-  tavahind
Hinnas sees: käibemaks, bussisõit mugava bussiga,
                     majutused hotellides**-*** 2-3 kohal.
                     tubades koos hommikusöögiga,
                     giid-reisisaatja teenus
Hinnale lisandub: kohustuslik tervisekindlustus al. 116.-
                            (oleneb  vanusest),  
                            pääsmed (u 30€, mis tuleb kohapeal
                            konventeerida kohalikku rahasse)
Reisi korraldaja:              EST - Reisid      
                                  Raatuse  20 Tartu 51009  Raatuse Ärimaja     
                                  tel. 7441666, 5510419
                                 e-mail:estreisid@ neti .ee
Dracula loss tagastatakse Habsburgidele (16)
24.05.2006 14:53
Rumeenia valitsus tagastab riigi ühe suurima turismimagneti, nii-nimetatud Dracula ehk Brani lossi selle õigusjärgsetele omanikele - Habsburgide suguvõsale, kirjutab AP.
 
Transilvaanias asuv niinimetatud Dracula loss
Foto: Repro
Rumeenia kultuuriminister Adrian Iorgulescu kinnitas, et Transilvaanias asuva 14. sajandist pärit lossi üleandmine toimub selle nädala reedel.
Dracula lossi pärijaks on New Yorgi arhitekt Dominic van Habsburg , kes lepingu kohaselt ei tohi järgneva kolme aasta jooksul lossi juures mitte mingeid muudatusi teha.
 VIIMASED KOMMENTAARID
uudu
Brani loss on  Transilvaanias.  16.-17.saj. oli  Transilvaania  türklaste ja  Habsburgide vahel  pendeldav...
pontule
Taani kuningas müüs   Toompea lossi koos  kogu Eestimaa  hertsogkonnaga raha  eest maha.
Teised kommentaarid
Loss, mille väärtust hinnatakse 19,6 miljonile eurole ehk 306,5 miljonile kroonile, kuulus kunagi Rumeenia kuningannale Mariele, kes selle omakorda 1938. aastal oma tütrele Ileanale pärandas.
Loss konfiskeeriti Rumeenias võimule tulnud kommunistliku valitsuse poolt 1948. aastal ning jäeti lagunema . Restaureerimistöödega alustati 1980. aastatel aastatel ja lõpetati osaliselt 1993. aastaks.
Dracula ehk Brani loss ei kuulunud kunagi vürst Vlad Teivastajale, kes oli aluseks kirjanik Bram Stokeri krahv Dracula tegelaskujule , kuid nimetatud vürst olevat seda siiski külastanud.
Habsburgide suguvõsa valitses Rumeeniat alates 17. sajandi lõpust kuni Teise maailmasõjani.
Gooti stiilis Brani lossi on kasutatud ka paljude krahv Dracula filmide võttepaigana.
Toimetas Inna-Katrin Hein
Rumeenia kavatseb Dracula lossi tagasi osta (1)
09.01.2007 11:14
Rumeenia valitsus kavatseb Habsburgide suguvõsalt tagasi osta Transilvaanias asuva Brani lossi, mis legendi kohaselt oli elukohaks kuulsale krahv Draculale.
 
Brani loss
Foto: Internet
Rumeeni andis lossi Habsburgidele kui otsestele pärijatele tagasi möödunud aasta mais ja selle võttis vastu praegune sugukonnapea, New Yorgis elav 68-aastane Dominic von Habsburg, kirjutab Ilta -Sanomat.
«Läbirääkimised lossi tagasiostmise küsimuses Habsburgide suguvõsaga toimuvad Austria pealinnas Viinis ,» ütles Rumeenia valitsuse esindaja Aristotel Cancescu.
 VIIMASED KOMMENTAARID
Vlad Tepeš
Täitsa pull loss, olen  seal käinud. Kuigi  räägitakse, et Dracula  pole seal kordagi  käinud ...
Teised kommentaarid
Kinnitama andmetel soovivad Habsburgid Brani lossi eest saada 60 miljonit eurot (934 miljonit krooni).
14. sajandil ehitatud Brani loss kingiti Dominic von Habsburgi vanaemale, Rumeenia kuninganna Mariele 1920. aastal.
Loss konfiskeeriti Rumeenias võimule tulnud kommunistliku valitsuse poolt 1948. aastal ning jäeti lagunema. Restaureerimistöödega alustati 1980. aastatel ja lõpetati osaliselt 1993. aastaks.
Dracula ehk Brani loss ei kuulunud kunagi vürst Vlad Teivastajale, kes oli aluseks kirjanik Bram Stokeri krahv Dracula tegelaskujule, kuid nimetatud vürst olevat seda siiski külastanud.
Habsburgide suguvõsa valitses Rumeeniat alates 17. sajandi lõpust kuni Teise maailmasõjani.
Gooti stiilis Brani lossi on kasutatud ka paljude krahv Dracula filmide võttepaigana
Transilvaanial on pakkuda palju enamat kui hirmuäratav Dracula
Elen Mitt
14.08.2004
Kommenteeri >
SUURLINNAELU: Mustlastel käib hoogne heinategu . Selles polekski midagi imelikku , kuid pilt on tehtud Bukaresti kesklinna pargis .
Elen Mitt
Eestlane teab Rumeeniast üldjuhul Draculat, Ceausescut ja mustlasi – seda, mida üks õige rumeenlane põlgab. Jah, kuidas võikski mitte põlata meest, kes lasi 20 aasta eest lammutada ajaloolises Lõuna-Bukarestis 7000 kodu ja 26 kirikut, et suurushullus-tuses rajada 12korruseline 3100 ruumiga parlamendipalee, mis on Pentagoni järel suuruselt teine ehitis maailmas.
Riik on suur ning kõikjale ühe puhkusenädalaga ei jõua. Moldova meelitab külalisi iidsete kloostritega Bukoviinas ja on kuulus oma veinide poolest, Must meri pakub suvitajatele kuldseid randu, Transilvaania on teadagi vürst Dracula kodukant.
«See rotiverejooja vürst jätab meid külmaks,» räägib üliõpilane Ciprian, kes soovitab eemale hoida siinsest turistide Mekast, Dracula lossist. Pealegi ei tea keegi täpselt, kus see kõige õigem Dracula loss asub: nii Brasov, Sighisoara kui mitmed teised paigad tahavad seda au endale. Kindlaim valik näib olevat Bran Castle , mis asub Brasovist 30 km lõunas.
Hääbuv vaesus
Kes läheb Rumeeniasse vaesuseksootikat otsima, võib pettuda – eurokäsi on ka sinna jõudnud. Linnades kerkivad klaasmajad, vohab kiirtoitlustus, lapsed räägivad mobiiltelefoniga ja noored istuvad pargipingil, läpakas süles. Selline on pealinn Bukarest. Kuid olukord teeb kannapöörde provintsis .
Vaesuse sünonüümiks on mustlased. «Mustlased pole rumeenlased, ma ei tea, kust nad on tulnud, ei tea, mis keelt räägivad, me ei salli neid,» räägib Ciprian.
Mustlasi on Rumeenias 2%. Neid on kaht liiki: n.-ö. rikkad mustlased, mustade vuntside ja valge särgiga, kulda täis riputatud, naistel kirevad kohevad seelikud – need, kes elavad «mustlaslossides», ning pärismustlased: vaesed ja räpased, kes elavad tänaval ja mahajäetud majades . Kohalikud hakkavad riidlema, kui visata mustlaslapsele rongiaknast münt – raisatud raha!
Parim liiklusvahend on rong
Rumeenias tasub seigelda rongiga. See on taskukohane ning samas üle ootuste mugav (täiesti võrreldavad Prantsusmaa TGVdega, kuid kehvade rööbaste tõttu jäävad oma Lääne-Euroopa koopiatele kiiruselt alla). Ronge on nelja liiki: personal-rong, mis peatub igas külas; accural, mis on samuti aeglane ning mida pikemate vahemaade läbimiseks ei soovita; rapid ehk kiirrong, ning eurorong intercity.
Näib, et pea igal rumeenia perekonnal on auto ja pea alati on see kodumaine päevinäinud pisikene Dacia. Uusim Dacia mudel on siiski päris muljetavaldav, makstes kõigest 5000 eurot. Autoga liikumist häirivad väga halvas seisus teed.
Taskukohase öömaja leidmine on Rumeenias imelihtne: suure seljakoti või kohvriga inimesele tullakse öömaja pakkuma juba rongi uksel. Kodumajutus on täiesti korralik: enamasti asub linnakeskuse lähistel, parimal juhul on olemas toasussid ja saunalinadki, televiisorist rääkimata. Öö hinnaks sada krooni. Aktiivsete majutusepakkujate peale saab lootma jääda siiski vaid turismipiirkondades.
Mäed, mäed!
Parim paik mägedega tutvuse tegemiseks on Fagara mäed Lõuna-Transilvaanias, kus talviti on Euroopa odavaim suusaparadiis. Ankrusse tasub jääda mõnes mägede jalamil asuvas külas: näiteks Sianias, Predealis või Bustenis. Ükskõik millises mägikülas võib rongilt maha hüpata – välismaalane on kõikjal oodatud.
Kõrgeimad mäetipud ulatuvad 2500 meetrini, lumepiir on juba 2100 meetri kõrgusel. Parim viis kõrgustega tutvumiseks on sõita tõstukiga 1500–2000 meetrit, jätta kogu varustus mägihütti, cabana’sse, ning matkata paar päeva ümbruskonnas. Erinevalt Lääne-Eurpoopast Rumeenias alpinistipassi ei nõuta, kuid teeradade märgistus on suhteliselt vilets. 15 aastat mägedes teejuhina leiba teeninud mees hoiatab, et ümbruskonna kurudesse on jäänud sadu inimesi.
Muuseas , Rumeenia Karpaatides elab 60% Euroopa karudest.
Hingematvalt kaunis loodus vaheldub Rumeenias šokeerivate paikadega – näiteks Copsa Micas on tööstussaaste majade katused pigimustaks värvinud. Inimesed olevat ses linnas väga põdura tervisega .
Omaette elamuse saate, kui satute Rumeenia pulma – see on tõeline etendus. Pidu algab pärastlõunal. Kõigepealt kogutakse kokku peiu suguvõsa, siis minnakse ristivanemate poole ning lõpuks pruudile järele. Kogu aeg on rongkäigu lahutamatuteks kaaslasteks mustlaspillimehed, napsid ja koduküpsetatud maiustused . Lõbus pulmarongkäik lookleb läbi kogu linna, peatusteks perekonnaseisuamet ja kirik, ning lõpuks maabutakse värviliste õhupallidega dekoreeritud peopaigas, mis meenutab koolisööklat.
Söömisega tuleb pulmas ettevaatlik olla: kolmanda roana tuuakse kesköö paiku lauale supp , järgneb teine praad , teine külm roog, tort , vastu hommikut kolmas praad... Kuid ka rumeenlaste söömisvõimel on piirid ning seetõttu antakse igale külalisele kilekott, millega saab road , mis kõhtu ei mahu, koju kaasa võtta. Ja boonusena saab iga külaline kaasa ka karbi kooki ja pudeli palinkat. Pruutpaarile kingitakse ainult raha, mis kogutakse suurde korvi, ning pulmaisa käib ringi ja loeb valju häälega ette, kui palju keegi kinkis .
Kõik külalised on kohal pulmapeo lõpuni, ka vanavanaemad.
Süüakse alati mitu käiku
Süüa armastavad rumeenlased ka argipäeval ohtralt: supp-praad-magustoit on tavaline sööming. Restoranid on orienteeritud turistidele ning ehedat head rumeenia toitu leiab hoopis lihtsatest söögikohtadest.
Rumeenlastel on komme einestada õues – iga maja juures on väliköök, kus saab vaaritada maist septembrini. Igas aias on ka lihtne lauake, mille ümber süüakse lõunat ja mängitakse table´it. Viimane näikse olevat Rumeenia rahvusmäng, kuigi sama väidavad ka kreeklased , nimetades mängu tavliks. Table’it mängivad nii muldvanad onud kui ka hilisteismelised baari sulgemiseni.
Kohalikuks toiduhitiks on sarmale ehk kapsarull . Muidu nii kokkuhoidlikud rumeenlased söövad ära vaid sarmale sisu ja jätavad kapsalehe alles. Rahvuskööki kuulub ka mamagliga, mis on suhteliselt maitsetu maisijahukäkk. Magustoidulaual on tunda Türgi mõju: baccavale meenutab just sealseid puuviljasiirupist maiustusi. Sööminguid kroonib hea odav Rumeenia vein. Rumeenlased armastavad karastusjooke, võib juhtuda, et apelsinimahla tellides serveeritakse Fantat.
Lõunamaisus lööb välja ka ellusuhtumises: lõuna ajal peetakse siestat – mehed istuvad siis mõnes varjulisemas kohas ja laual käib ringi teeklaas palinkaga. Kodus tehtud märjuke on kahtlemata kõige popim jook, peale palinka juuakse tšuikat (vahe selles, et tšuikat tehakse õuntest, palinkat ploomidest) ja tuikat (samuti ploomibrändi, kuid pole nii puhas kui palinka).
Noored kangemaid jooke ei armasta, põhiliselt juuakse veini. Ka see on kodus tehtud – erinevalt siinsest koduveinist väga kuiv ning mullitav.
Trahvi makstakse kottides ja kellades
Poliitikast rääkides tõmbub muidu nii rõõmsameelsetel rumeenlastel kulm kortsu. Riigijuhid saavat kõige kõrgemat palka, korruptsioon lokkab. Altkäemaks on sama loomulik nagu hommikune hambapesu .
Politseilt tasub trahvi alla kaubelda – võit on vähemalt kolmandik summast . Piletimüüjale võib vabalt maksta poole summast ja ta «unustab» pileti anda. Suletud lossis tiiru teha lubanud valvur üritas selle spetsiaalkülastuse eest hiljem 20 eurot välja pressida. Püssimees seisis kõrval, nuta või maksa.
Mobiiliäris töötav Mihai seletas, et keelatud kohas parkimine ja kiiruse ületamine pole talle probleem – trahvi maksmise asemel rahulduvad politseinikud firma reklaaminänniga: kotid, kalendrid, kellad jms. lähevad alati kaubaks.
Hinnanäiteid
Ööbimine: korter -kodumajutus kahele inimesele 200 krooni, kolmetärnihotell 500 krooni öö.
Õhtusöök restoranis alates 80 kroonist.
Pudel veini alates 30 kroonist.
Taksosõit 3 kr km.
Kiirrong (500 km) 170 krooni.
Buss 100 km 50 krooni.
Mäelift (2000 m) 50 krooni.
Ööklubi 0–20 krooni.
Keraamika , vaasid alates 10 kroonist.

Transilvaania printsessi soovitused (1)

26. september 2006
Paber | Trüki
Autor: Karmen Tammiste-Jarca

Minu abikaasa ütleb, et Rumeenia on ilus maa aga, kahjuks inimeste poolt asustatud.

 Rumeenia on suurepärane koht puhkuse veetmiseks, kas ainult mõnes Musta mere äärses mägikuurordis suvitades, Doonau deltas laevatades või rendiautoga ringi sõites.
Kilomeetrite viisi ridakülasid ja asulaid, kus iga maja on ise ooperist . Rumeenia pealinn Bukarest on muidugi vaatamisväärsus omaette, kuid kaootilise liiklusega ülerahvastatud linn võib olla 30 ºC kuumuses üsnagi väsitav. Külastamist väärib Rumeenia parlamendihoone (Casa Poporului), mis on Pentagoni järel suuruselt teine ehitis maailmas. Bukarestis tasub külastada veel Cotroceni, 17. saj Valahhia valitseja poolt ehitatud lossikompleksi, praegust presidendiresidentsi ja kunstimuuseumi.
Bukaresti teevad saladuslikuks jutud ja hooned, mis on seotud Nicolae Ceausescu, tema perekonna ning 1989. aastal toimunud revolutsiooniga.
Modernsed hooned läbisegi vanade majadega teeb üldpildi üsna kirevaks. Jalutada tasub Bukarestis asuva Herestrau järve kaldal asuvates parkides ja õhtustada mõnes sealses välirestoranis.
Kohalikud toitumistavad
Suvel kolib toitlustus tänavatele ja terassidele. Rumeenlane eelistab omi rahvusroogi.Proovida tasub veisekõhusuppi (ciorba de burta), maisijahust valmistatud putru,  mamaliguta’t (meenutab mannaputru) ja viinapuulehe sisse valmistatud kapsarulle. Rumeenlased on väga usklik (ja ka ebausklik) rahvas ning usk seab piirangud ka söömisele. Õigeusklikud paastuvad enne jõule ja lihavõtteid ning siis on keelatud süüa liha, piima ja munatooteid. Restoranides on hinnad suhteliselt odavad ja võrreldes Tallinna vanalinnaga ehk isegi kuni poole väiksemad. Kindlasti tuleb kelnerile jätta jootraha ja riigis on kombeks peale maksta ka juuksuris, maniküüris, autopesulas ja meditsiiniasutustes.
Reisi alguse sihtpunktiks Bukarestist soovitan Sinaiast, mis asub pealinnast 130 km põhja pool. Sinaia on populaarne nädalavahetuse ja puhkuse veetmise kuurort ka pealinna elanike seas. Talviti saab siin tegeleda mäesuusatamisega, suvel on lihtsalt tore mägedes ronida. Sinaiast viib köisraudtee Transilvaania Alpide kõrgeimasse tippu (2545m). Lisaks mägedele on siin ka Rumeenia endise kuninga, Peles´i, palee koos imekauni aiaga.
Dracula lossi saladused
Brasovi linnast vaid kiviviske kaugusel asub kuulus Dracula loss ehk Castelul Bran, millel pole tegelikult mingit seost Dracula prototüübi Vlad Tepesiga. Ta ei ole seda lossi ehitanud ega seal ka kunagi elanud. Kuulsuse Dracula lossina sai Brani loss alles Bram Strokeri romaani ilmumise järel. Sellegipoolest on see 600 aasta vanune loss koos sinna juurde kuuluvate ehitiste ja seda ümbritseva maalilise loodusega üks olulisemaid ajaloolisi vaatamisväärsusi Rumeenias. Eelmisel nädalal andis riik lossi tagasi kuningaperele, kes garanteerib, et loss on avalikkusele avatud veel vähemalt kolm aastat.
Brani lossist võta siht Sigishoarasse, linna, kus Vlad Tepes alias Dracula tegelikult sündis ja tegutses. Sigishoara on sakslaste poolt ehitatud keskaegne linn ja seega üsna sarnane Tallinnale. Pärast mägede ületamist jääb teele Punane järv (Lacul Rosu), mis on tekkinud mäe sissevarisemise tagajärjel ning kus siiani on näha puude tüvesid veest välja turritamas. Järvest edasi algab kaljumäestik, Cheile Bicazului, mis on mulle Rumeenia looduse juures kõige sügavama mulje jätnud. Seda lihtsalt peab nägema!
Kuidas kohale sõita ja kus peatuda ?
•• Teeäärsed ja vaatamisväärsuste ümbrused on täis motelle, pansioneid ja hotelle. Tavaliselt ei teki soodsa ööbimiskoha leidmisega probleeme, aga igaks juhuks võid kohad ikka ette broneerida. Ka sularaha peab kaasas olema, sest maapiirkondades kaardiga maksta ei saa.
•• Rumeeniat külastades võib turist olla muretu , sest rumeenlased on väga külalislahked, uudishimulikud ja abivalmid inimesed.
•• Kõige soodsam ja mugavam on Bukaresti lennata läbi Praha , kasutades Tšehhi lennukompa- niid CSA. Hind edasi-tagasi lennul, algab 2980 kroonist.
Rumeenia
Hea teada
Huvitav külastada
•• Elanikke  21,7 mln
•• Pindala 238 392 km2
•• Pealinn Bukarest
•• Rahaühik: Leu (RON)=
4.50 EEK
•• Transilvaania alpide kõrgeim mäetipp Moldovenau 2545 m
•• Pikim jõgi Doonau voolab 1075 pikkuselt läbi Rumeenia