Pärsia impeerium

Janson, Joanita

Pärsia impeerium (3)

Keskkool - Ajalugu - Ajalugu

5 VÄGA HEA

õnn - Tuleb kõvasti tööd teha, mitte oodata, et õnn (taevast) sülle kukub

Tallinna Täiskasvanute Gümnaasium

Pärsia impeerium

referaat

Joanita Janson

11A

2008/09 õa

Sisukord

Sissejuhatus....................................................................................................3

Iraanlaste- eelne periood.................................................................................4
Mitanni riik (1500-1360 eKr)...........................................................................5
Iraanlaste endi või kaasabil loodud riigid.....................................................5
Iraanlaste saabumine Iraani aladele ..............................................................5
Meedia (728-550 eKr)....................................................................................6
Ahhemeniidid (648-330 eKr)..........................................................................7
Pärslased aastani 559 eKr.....................................................................7
Nelja suure kuninga aeg (559-465 eKr).................................................8
Kyros II (550–529)...................................................................................8
Kambyses II (530–522)……………………………………………….………8
Darius ( Dareios ) I (521–486)……………………………………….…………9
Kreeka-Pärsia sõjad……………………………………………….………9
Xerxes I (486–465)…………………………………………………...………9
Ahhemeniidide kultuur ja religioon ……………………………………….10
Zoroastrism …………………………………………………………………11
Zarathustra …………………………………………………………………12
Avesta ………………………………………………………………………12
Põhimõtted…………………………………………………………….……13
Aleksander Suur……………………………………………………………….…13
Partia 250 eKr - 226 pKr………………………………………………...………15
Sassaniidide impeerium 226-650………………………………………………16
Majandus, kultuur……………………………………………………..……17
Abassiidid 750-1258…………………………………………………..…………20
Zoroastrismi õitseng 9-10 sajand………………………………………………21
Pärsia kultuuriline taassünd ja klassikaline islam ………………….…………22
Safaviidide impeerium 1501- 1722 /36……………………………….…………24
Tänapäeva Iraan ……………………………………………………..……………25
Kokkuvõte......................................................................................................28

Sissejuhatus

Pärsia ja Iraan on tähenduselt samaväärsed. Pärsia on kultuuriliselt laiem kui ta territoorium oli või kui Iraani territoorium praegu on: mõjud Iraagile, Afganistaanile, Kesk-Aasiale, eriti Tadžikistanile, kus sama keelt kõneldakse. Iraan on vanim järjepidev tsivilisatsioon , tähistades 2700 aastapäeva. Iraanist on pärit zoroastrism – II. at. eKr Pärsiasse saabunud proto - indoeuroopa hõimude religioon, mis järgis prohvet Zarathustra õpetust.
Periodiseerimisel on kaks võimalust:

Pooleks: enne jä pärast araablaste vallutust, veelahkmeks aasta 651 pKr.
Kolmeks: enne iraanlasi kuni 7. sajand eKr, iraanlased kuni 651 pKr, araablaste vallutus kuni tänapäev.

Kokku oli Pärsia aladel 31 riiki, millest 17 mõjukad ka oma piiridest väljaspoole.
Pärsia impeerium
u. 500 a. eKr.

Iraanlaste-eelne periood

Arvatakse olnud olevat proto indo-euroopa keel (PIE), mida kõik indo- eurooplased alguses kõnelesid; eksisteeris erinevate dateeeringute järgi 8000 -2000 eKr või 4000-3000 eKr. Keel on praeguseks suudetud enamjaolt taastada.
Teooriad kujunemise kohta:

Marija Gimbutase Kurgaani hüpotees: PIE pärineb Musta mere äärsetest steppidest ajast 4500 -4000 eKr ning selle algkeeliega seostatakse Dnepri-Danestsi ja Samara kultuure. Hüpoteesi järgi hakkasid 2500-2000 eKr PIE keelkonna rahvad lahknema, moodustades 1500. aastaks eKr kaks haru:

indo-aaralased

iraanlased Kurgaani hüpotees
Keeled levisid rahvaste konfrontatsoonil, kus indo-eurooplased olid patriarhalsed, kohalikud matriarhaalsed. Hüpotees tugineb arheoloogilistele allikatele.

Colin Renfrew' Anatoolia hüpotees: PIE tekkis juba 7.-6. aastatuhat eKr ja levis evolutsioonilisel teel koos põlluharimisega. Enne PIE-d oli veel mingi pre-PIE, mis jagunes anatoolia ja PIE haruks, PIE omakorda loode, stepi ja Balkani haruks.
Praegu arvatakse, et see on tõeseim.

Tamaz Gamkrelidze Umbria järve algkodu hüpotees: vähem populaarne .
Indo-iraanlased jagunevad indo-aarialasteks ja iraanlasteks. Termin aaria (arya) esineb palju iraania ja indo-aaria keeles. Sanskriti keeles on aaria aristokraat või aristokraatlik olek ja käitumine. Veedades tähistatakse temaga (vaimset) kangelast; rahvust selles kontekstis ei tähenda. Iraani Avestas airya on üllas, üllalt sündinud. Airyanam: airya-te maa; sellest tulnud Iraan.
Indo-eurooplaste uuendused:

Hobune (kujunenud Ameerikas): algul söögiks, kodustati siis, kui teised loomadki (nt. koer). Kodustati Volga ja Doonau aladel 4000-2000 eKr.
Sõjavanker sellelt sõdimiseks, esemete vedamiseks, juba enne kasutusel. Oli kiire edasiliikumise põhjuseks.
Raua kasutuselevõtt sulatamise teel - hetiidid . Raud oli muidu enne juba väikestes kogustes kasutusel.

Mitanni riik (1500-1360 eKr)

Indo-aarialased liikusid lõunasse - Indiasse - ning Mesopotaamia aladele u 17. sajand eKr, kus lõid Eufrati keskjooksule esimese riigi: Mitanni. Pole päris selge, kui indo-euroopa riigiga oli tegu.
Oma hiilgeajal oli impeerium, kumbagi pealinna leitud pole. Riik loodi "olles teel" Indiasse. Tegemist polnud tüüpilise indo-aarialaste riigiga: lihtrahvas oli hurriidi päritolu, kes indo-aaralased polnud. Ülikkond sulas hiljem hurriitidega kokku. Tõid Mesopotaamiasse sõjavankrid.
Järgnevate tõendite tõttu arvatakse, et tegemist oli tõesti indo-eurooplastega:

lepingutes hetiitidega mainitud indo-euroopa jumalaid,
säilinud tekstid hobuste kasvatamisest,
Mitanni kuningate nimed väga sarnased sanskriti nimedele ja terminitele.

Sellest johtuvalt peetakse Mitanni esimeseks indo-eurooplaste riigiks. Poliitikast teada vähe: kuningas Saustatar (1500- 1450 ), Artatama (1410- 1400 ), Šutamma (1400-1385). Neile järgnes riigi langus ajal, mil Egiptus lähenes hetiitidele. Aastast 1360 saab Mitannist Hetiidi riigi provints.
Kultuurist pole eriti midagi teada. Tänapäeva kurdid väidavad end Mitannist pärit olevat.

Iraanlaste endi või kaasabil loodud riigid

Iraanlaste saabumine Iraani aladele

Umbes 1500 eKr lahknesid indo-aarialased ja iraanlased: esimesed läksid Põhja-Indiasse, teised Mesopotaamiasse. Iraanlaste saatus kujunes mitmetahulisemaks: zoroastrism (vt. Lk 10), hellenismi aja Kreeka mõjud, araablaste vallutus ja islam.
Pole teada kust poolt jõudsid ligikaudu 1000 eKr iraanlased Iraani kiltmaale. Suhted kohalike asukatega pole teada, igal juhul 900-800 eKr seguneti nendega, kultuuriline mõju toimus mõlemat pidi. Aastast 700 eKr pärit kirjalikud allikad Eelamist ja Urartust.
Ühiskond, tegevusalad.
Ümberasumise ajal hõimullik elukorraldus lagunemas või lagunenud, tekkisid pisikesed riigid: Assüüria allikad märgivad umbes 20 riiki. Riigid ise tugevate hõimusidemetega. Allutasid üksteist teisele, seotud Assüüria ajalooga . Samuti on andmeid Avestast (Zoroastrismi püha raamat). See oli oma sisult sarnane Veedadega, mistõttu arvatakse, et kujutatakse aega, mil iraanlased ja indo-aarialased veel koos olid. Igal juhul tegeleti loomakasvatusega, eriti hobuste, ning maaharimisega.
Sotsiaalne elukorraldus. Neli klassi:

sõjamehed: Nende tähtsus omane ka teistele indo-euroopa rahvastele, olid priviligeeritud , eriti sõjavankri omanikud ; tööd nad ei teinud, kuid tänu neile oli võimalik uute alade allutamine.

preestrid ehk maagid ja muud intellektuaalid: Ülikute laste kasvatamine , õigus-küsimused. Olid samuti priviligeeritud.

vabad kodanikud ja talupojad: Esimese aastatuhande esimesel poolele polnud ülemistest kihtidest sõltuvad. Suurim klass.

sõltlased, nagu käsitöölised, teenijad jm: Olid suhteliselt põlatud, kuigi polnud otseselt orjad , olid piiratud õigustega; klass päritav ja üleminek raske.
Tekkis kaks suuremat rahvaste gruppi: pärslased ja meedialased.
Iraani varase ajaloo probleem: nimede palju eri variante , allikaid vähe.

Meedia (728-550 eKr)

See juba esimene tõeline iraanlaste riik.
Allikad: peamine Herodotuse Ajalugu, seejärel Thesiuse Pärsia ajalugu. Viimane kasutas Pärsia arhiive, kuna oli seal arstiks. Omaette allikad on hilisemad Pärsia raidkirjad ja arheoloogia.
Meedia on kultuuriliselt Pärsiale lähedane, keelest kahjuks pole midagi säilinud. Meedialased on iraanlaste esivanemad . Nad olid lähedased ka sküütidele: keeltel lihtsalt eri dialektid.
Esimesed teated Meediast olid Salmanssar III (Assüüria kuningas) kaudu. Meedia allus erinevatel aegadel Urartule ja Assüüriale. Herodotuse järgi oli esimene kuningas Deioces, kelle ajal toimus ülestõus Assüüriale. Alates 669 mainitakse Assüürias Meediat iseseisva riigina.
Pealinn Ekbatana, tänapäeva Hamadan. Pole teada, kas Deioces tegelikult olemas oli. Samuti omistatakse riigi loomist kuningas Phraortes’ele.
Esimene reaalne valitseja oli Cyaxares Ukšhatar (625-585), kes lõpetas sküütide võimu (hävitas, pagendas või assimileeris). Tegi armeereformi. Aastal 616 alustas ta Babüloonia abiga sõda Assüüria vastu, tegi Assuri ja Niinive maatasa ning 609/5 purustas Assüüria lõplikult, maad jagati Babülooniaga. Tekkis Meedia impeerium. 585 sõlmiti Babüloonia mõjutusel Lüüdiaga rahu.
Cyaxarese ajal oli Meedia võimsuse tipp.
Astyagese ajal oli aga rahulik: diplomaatiliste võtete kasutamine Babüloonia ja Cyaxares Lüüdiaga (naistevahetus).
Herodotus on rääkinud loo Astyagese unenäost-endest, et tuleb "hävitaja poeg" (Kyros), kes riigile lõpu teeb. Lugu on tagantjärele välja mõeldud.
Pärsia võimu all oli meedia elanike staatus pärslaste endi kõrval teisel kohal ning seetõttu hea. Riigiameteis töötavad meedialased sulasid kokku assüürlastega.

Ahhemeniidid (648-330 eKr)

Võimsaim iraanlaste riik. Käsitlus jaguneb müütiliseks ajaks(-559), nelja suure kuninga ajaks (559-465) ja riigi lagunemiseks (465-330).

Pärslased aastani 559 eKr

Pärslased kujunesid rahvana välja 1000 eKr, saabusid Iraani aladele koos teiste iraani hõimudega. Kohalikud allutati ja sulatati. Pärslasi mainitakse esimesena Süüria allikates - nad olidki esialgu Süüria või Eelami alluvuses; alates 7. sajandist Meedia all.
Esimene ajalooline isik oli Cambyses, tema naiseks saab Meedia kuningatütar ja neil sünnib poeg Kyros II - Pärsia kuningas 558-530 eKr. Aastail 553-554 tõusis ta Meedia vastu üles ja allutas selle, viimastele jääb siiski austusväärne koht riigielus. Kreeklased seda vahetust aga ei märka ja sellest segadus nende päritolu allikates. Kyros II langes võitluses massageetide vastu Kesk-Aasias. Legendi põhjal laskis massageetide valitsejanna Tomyris Kyrose pea kasta vereanumasse, et see võiks veel pärast surmagi rahuldada oma verejanu. Cambyses sõjas

Nelja suure kuninga aeg (559-465 eKr)

Kyros II (550–529)
Kyros II ajal oli neli riiki: Uus-Pärsia, Egiptus, Lüüdia ja Babüloonia. Kyros II alustas vallutamist Lüüdiast, mis toimub ajal ajal, mil oli tava mitte sõdida. Sai endale ka Väike- Aasia Kreeka linnriigid . Järgnevalt sõdib ta Kesk-Aasias, seejärel vallutab Foiniikia ja Babüloonia.
Pärsia poliitika: Kohalikke rahvaid ja usundeid tuleb austada. Need põhimõtted kestavad ka Sassaniidide ja Partia ajal edasi. Vallutusjärgne esimene tegevus on võimu legitimiseerimine: Pärsia kuningas võtab rituaalselt võidetult võimu üle, Babüloonias näiteks Mardukilt. Kohalikke templeid ei purustatud , usku peale ei sururud, halduskorraldus ja valitsus jäävad samaks. Need põhimõtted muutuvad alles 7. sajandil pKr.
Kyros II haud siiani säilinud. Rajas tolle aja suurima riigi, mis kestis üsna pikalt. Valitsejana on ta siiani Aasias väga positiivse imidžiga.
Cambyses II (530–522)
Cabyses II ajal riik laienes ja võim suurenes. Jätkas igas mõttes oma isa – Kyros II – head poliitikat ning vallutas juurde ka Egiptuse. Tema poliitika selline, et kui piirkondade maksud on makstud, siis valitseja piirkonna haldamisse ei sekku.
Et oma võimu Egiptuses legitimiseerida, kuulutas Cambyses end vaaraoks ja väitis, et on viimase vaarao tütrepoeg, samuti Egiptuse jumalate Ra, Horose ja Osirise kehastus. Formaalselt rajas ta Egiptuse 27. dünastia, mis kestis kuni aastani 404 eKr.
Ta hukkus, olles teel suruma maha Pärsias puhkenud ülestõusud.
Tema surma asjaolud on jäänud mõistatuslikuks. Herodotos, kelle jutustus on peamiseks allikaks Vana-Pärsia ajaloo kohta, väidab, et ta läks hulluks ja tegi enesetapu. Teised allikad aga väidavad, et ta hukkus õnnestujuhtumi läbi. Igal juhul puhkes impeeriumis segadus ning mõnda aega valitses pealinna Pasargadaed - end Cambysese vennaks nimetav mees, kes Herodotose andmetel oli aga hoopis maag Gaumata, sest Cambyses olevat oma venna juba enne Egiptuse kampaania algust lasknud mõrvata.
Darius (Dareios) I (521–486)
Suudab mässudest kavaluse ja julmuse kombinatsiooniga üle saada.
Kreeka-Pärsia sõjad
Kreekat vallutati üldse sellepärast, et Väike-Aasia linnad ei saanud muidu rahu, kuna mandrilt toetatakse. Sõjad kestsid 500 - 449 eKr ning pärslased kaotasid suuresti lihtsalt tänu ebaõnnele. Nad võidavad vaid Maratoni lahingu. Kreeklaste motiveeritus oli loomulikult samuti kõrgem.
Kreeka käsitlustes on nende võitu nimetatud “demokraatia võiduks türannia üle”. Pärslaste jaoks oli see sõda vaid üks paljude seast, mis kahjuks nii hästi ei läinud.
Rahutuste tõttu riigis tegi Darius I riigi korraldudes muudatusi:

haldusreform : riik oli jaotunud 20-sse straapiasse; piirkondade sisekord ei muutunud, kuid igale poole saadeti riigihoidjaid, kes jälgiksid, et maksud koguneks ja säiliks rahu.
tsentraliseeritud bürokraatia: administratiivkeskused Susa, Ekbatana (tänapäeva Hamadan), Memfis, Babülon. Asjaajamine toimus aramea, aga ka kohalikes keeltes. Kõrgemad ametid olid pärslaste käes, keskastmesse võisid ka kohalikud kuuluda .
kodifitseerimine : seaduseid; võeti eeskuju Babülooniast.
maksusüsteem: maad hinnati ära ja maksustati vastavalt; pärslased olid maksuvabad .
maksureform : mündi kasutuselevõtja maksud maksureformis, aga ka natuuras . 1 dareika (kuldmünt) = 20 seeklit (hõbemünt).
sõjaväereform: jaguneti viieks, tähtsaim roll oli pärslastel; üleüldine sõjaväekohusus.

Xerxes I (486–465)
Xerxes I oli viimane märkimisväärne ahhemeniid. Sõdis Kreekaga ja kaotas - Pärsia sõjaväge enam võitmatuks ei peeta. Babüloni linn käib alla, kuna sealne mäss väga armutult maha surutakse: karistuseks purustatakse ka kultuskeskusi. Xerxes loobus Kyrose ja Dariuse poliitikast. Ta mõrvati 465 eKr.
Algas riigi allakäik, mis oli põhjustatud straapide järkjärgulisest tugevnemisest - võim hajus. Kohalikud rahvad püüdsid iseseisvuda ning Pärsia keskvõim maksab lihtsalt situatsiooni kinni sõdimise asemel. Suureneb kreeka palgasõdurite osakaal armees.
449 algas Galliase rahu ning Kreeka linnriikide iseseisvumine Väike-Aasias.
Järgnevate valitsejate ajal oli riigi seisukord heitlik sisetülide ja äärealade iseseisvumise tõttu, mida osalt ka lühikeseks ajaks tagasi vallutati. Lõpuks tuli Aleksander Suur ja vallutas kõik ära.

Ahhemeniidide kultuur ja religioon

Riik väga paljurahvuseline, kellest enamus jäävad tundmatuks. Tähtsaim rahvas loomulikult pärslased ise, seejärel meedialased, siis mingid rahvad idast ning siis babüloonlased. Viimased kaks moodustasid riigi majandusliku selgroo . Ülejäänud rahvaste osatähtsus oli väiksem. Samuti oli tõenäoliselt madalam nende haritus ja organiseeritus.
Iraani aladel oli oluline eelami keel, Babüloonias akkadi, Egiptuses egiptuse.
Vana-Pärsia keele roll teadmata, igal juhul polnud ta eriti populaarne. Arvatakse, et äkki on see keel Darius I loodud või arvatakse, et mingi haritlaste keel vms.
Religioon: Kuni Xerxeseni oli olukord segane, ilmselt olid pärslased kas zoroastristid või Iraani algusku (mingi algeline indo-euroopa usund ). Religiooni roll oli üldse suhteliselt väike, kuigi Xerxes ise oli kindlalt zoroastrist, eelmiste kohta pole kindlalt teada.
Zoroastrismi-eelsed usundid: suured panteonid, kaks abstraktset mõistet - tõde ja õiglus - ning nende vastandid - võitlus nende vahel. Oluline koht joovastaval joogil haomal.
Peajumal Ahura-Mazta, kellele ahhemeniidid kõik pühendunud olid. Preestritel ja maagidel oli oluline mõju ühiskonnale, kuigi täpne roll teadmata. Uusaastapidustused olid pärslaste jaoks tähtsad.
Usupoliiitika äärmiselt liberaalne : kohalikke Kyros II haud jumalaid loeti oma piirkonnas kehtivaiks ning valitsejad annetasid neile isegi ohvreid peale maa vallutamist. Arvati, et jumalad väljaspool oma uskujate elunemis-piirkonda aidata ei saanud. Pärslased uskusid seega ka teiste rahvaste jumalaid.
Kunst , Arhitektuur . Kunsti mõte oli kujutada Pärsia võimsust - monumentaalkunst. Kunst ja arhitektuur olid tegelikult nende endi segu kohalikega.
Arhitektuurist on ühtteist siianigi säilinud. Näiteks Pasargadae linn, mis oli kultuskeskuseks ja rajatud platvormile . Selle kõrval puutumata ka Kyrose haud, mis on säilinud. Pärsia Impeeriumi pealinna Persepolise
Parsa ( Persepolis ) linn rajatud Dariuse ajal, kuhu kõik varemed Iraanis
valitsejad pärast paleesid lasid ehitada, kuid seal üldiselt ei käinud.
Administratiiv-keskused Susa ja Ekbatana.

Zoroastrism

Zoroastrism oli esimene usund, mida lääs idast tundma õppis; oletatakse mõju judaismile (ülestõusmine, lunastus jms).
Zoroastrism oli II. at. eKr Pärsiasse saabunud proto-indoeuroopa hõimude religioon, mis järgis prohvet Zarathustra õpetust.
Zoroastristide püha raamat on Avesta, mille vanimad osad (hümnid ja rituaalid ) pärit umbes 1500-800 eKr. Hilisemad on preestrikoodeks, loitsud , prohvet Zarathustra legendid ja Zoroastrismi sümbol
ettekuulutused. Enne Zarathustrat (6. saj. eKr) oli Pärsia
religioon seotud tulevikukultusega, esivanematekultusega, pühade loomade, päikesejumalakultusega - sarnane India Veedade religiooniga. Edasine areng on aga seotud prohver Zarathustra (Zoroasteri) tegevusega (6.saj. eKr) ja hilise Avesta filosoofiaga .
Selle kohaselt on olemas valguse ja headuse maailm, ja pimeduse ja kurjuse maailm. Headuse jõudude eesotsas on jumal Ahuramazda (Ormuzd), kurjuse jõudude eesotsas Angramanju (Ahriman). Nad on kaksikvennad . Ahuramazda on loonud kõik hea, puhta, viljakandva, õigluse ja tarkuse ; Angramanju aga kurja, rüveda, elutu , õeluse ja rumaluse . Kummalegi allub leegion vaimolendeid ja deemoneid, kelle vahel käib leppimatu võitlus, millest võtavad osa ka inimesed. Ahuramazda tasu inimestele on paradiis , Angramanju tasu on põrgu. Selline bipolaarsus on dualism , mida religioonides sel kujul esineb harva. Hiina ja India religioonides ning indoeuroopa usundites ilmneb see nõrgalt, Lähis-Ida religioonides tugevamalt. Põhjus on ebaselge - tõenäoline on kunagine võitlus põliselanikest põlluharijate ja vallutajatest rändkarjakasvatajate vahel. Riigiusundiks sai zoroastrism I at. keskpaiku. Kultus seisnes ohverdamises ja tulekultuses. Preestriseisuse liikmed - atravanid ehk maagid. Kõik ebapuhas oli seotud surmaga. Laip ei tohtinud rüvetada tuld, maad ega vett, kuna need olid pühad. Seetõttu viidi surnukehad katuseta tornidesse dakma´desse röövlindudele nokkida. Oluliseks peeti mitte surnukeha, vaid hinge saatust. Zoroastrism arendas esimese indoeuroopa religioonina välja ka õpetuse maailma lõpust ja viimsest kohtumõistmisest, mis saabub koos Zarathustra uue kehastuse Saoshjanti tulemisega, kes sünnib neitsist ja päästab õiged inimesed. Maailmalõpu lahingus kurjus ja põrgu eesotsas Angramanjuga hävitatakse. Avesta järgi on õiglase inimese peavoorused seotud maaharimise ja taimekasvatusega. Kolm rängimat pattu on surnukeha põletamine, raipe toiduks tarvitamine ja loomuvastane suguelu. Hinge saatus pärast surma on sõltuvuses inimese usust Ahuramazdasse ja headesse vaimudesse. Seega usutunnistus määrab pärast surma hinge saatuse . Panteoni ülejäänud jumalad olid seotud kas Ahuramazda või Angramanjuga. Mitra näiteks oli Ahuramazda vägede juhataja. Zoroastrism mõjutas tugevasti II-III saj. pKr Rooma riigis tekkinud idamaiseid õpetusi, eriti mitraismi ja manilust. Zoroastrism hävitati Iraanis 7.saj. keskpaigas sissetunginud muhameedlaste poolt. Tänapäeval on tulekummardamine säilinud parsidel, kes elutsevad Lääne-Indias Bombay ümbruskonnas.
Avesta kaanepilt
Zarathustra
Teaduslikust seisukohast ei peeta Zarathustrat ajalooliseks isikuks .
Umbes kaks tuhat kuussada aastat tagasi õpetas ta pärslastele iidseid saladusi, valguse usku, mida tuntakse tänapäeval zoroastrismina. See religioon rääkis valguse võitlusest pimedusega ja headuse võitlusest kurjusega. Pärimuse järgi olevat Zarathustra sündinud neitsist, mis on üks paljudest silmatorkavatest sarnasustest Jeesuse Kristuse ja Pärsia vaimse õpetaja vahel.
Zarathustra sündis arvatavasti Pärsia impeeriumi põhjaosas. Legendi kohaselt olevat valguse ja headuse jumal Ahuramazda viljastanud noore naise valgusega . Sellest jumalikust ühendusest sündis Zarathustra ema. Zarathustra, nagu ka Kristus, oli arukas laps, kes suhtles täiskasvanutega erudeeritult.
Umbes kolmekümneaastasena pöördus Zarathustra usu juurde. Pärast jumal Ahuramazda poolt puhastamist läks Zarathustra kõrbesse mediteerima ja vaimset valgustatust otsima . Seal ta leidiski oma jumaliku inspiratsiooni.
Valgustatuna koostas Zarathustra oma õpetustest pühakirja, Zendavesta, milles on juttu usust ühte kõikvõimsasse jumalasse, kellel on võim tõe, valguse ja elu üle. Zarathustra õpetas oma järgijatele heasüdamlikkust ja lahkust teiste vastu. Tema filosoofilistes ja vaimsetes õpetustes oli kesksel kohal inimhinge puhtus.
Indias on inimesi, kes järgivad veel tänapäevalgi Zarathustra valguse usku, neid kutsutakse parsideks. Pärslaste järeltulijad sooritavad Zarathustra rituaale Iraanis ja kogu maailmas.
Zarathustra olevat surnud võitluses naaberhõimudega. Mida aeg edasi, seda detailsemaks muutuvad õnneks allikad.
Avesta
Eee sisult suur rahvausundi segu on kirja pandud Zarathustrast kuni 1000 aastat hiljem. Vanimad säilinud tekstid 13. sajandist pKr.
Avesta osad sisult ja vormilt erinevad. Koosneb viiest osast:

Jasna
Visprat
Vendidad
Yasht
Khurdad

Tänapäeva zoroastristid arvavad , et säilinud tekst vaid väike järele jäänud osa Katkend Avestast
sellest, mille Aleksander Suur hävitas.
Põhimõtted
Zarathustra nägi peamist mõtet preestrite võimu purustamises ja usu sütemaatiseerituks reformimises. Ta oli haoma (joovastav jook ) joomise ja loomaohverduse vastu, nood aga sulandusid hiljem zoroastrismi tagasi.
Usundi sisuks oli abstraktse hea ja kurja - Ahura Mazta ja Akrimani - võitlus kõigil tasandeil. Inimene peab valima õige poole, rumalad ei oska valida. Õige valik toob valijale viimse kohtupäeva järgse hea elu - paradiisi .
Zoroastrismi peetakse monoteistlikuks Zarathustra enda osa tõttu, kus Ahura Mazta on täielikult mõtteline: hea mõte, parim tõde, eelistatuim võim, heategija maailm, täiuslik heaolu, surematus . Neile ideedele seatakse vastu kurja kuusik . Kuigi usk kahe vastandpoole võitlus, siis on ta mööndustega monoteistlik , kuna hea lõpus võidab.
Kosmogoonia - 12-tuhande aastane tsükkel, kus on 3000-aastased perioodid: algul Akrimani kurjus, siis maailma loomine, siis hea-kurja võitlus, siis materiaalse maailma kadumine hea võiduga. Inimesele on tähtis selles võitluses osaleda.
Zoroastrismi järgi pattude lunastust olemas pole, kuid halba saab kompenseerida heaga.
Vaimse ja füüsilise puhtuse tähtsus: halbade inimestega ei tohi kokku puutuda, surnutega samuti mitte. Abielu kohustuslik, sest rohkem lapsi tähendab rohkem headuse sõdalasi. Koerast tuleb lugu pidada.
Sassaniidide ajal sai zoroastrism riigiusuks, riigikiriku keskus Teherani lähedal. Kuigi araablased kultuskohti hävitasid, jäi zoroastrism lubatuks, kuna oli monoteistlik. Tänapäeval on zoroastriste 1% elanikkonnast ja 1 liige Iraani parlamendis. Rännati ka Indiasse, kus olid suhteliselt rikkad, seetõttu tänapäeval sellest teada.

Aleksander Suur

Temaga algab uus ajajärk, hellenismi mõjud. Pärsias sai see pisut varem läbi Partia riigiga. Aleksander vallutas Pärsia nelja aastaga.
Aleksander sai tollase maailma parima hariduse Aristoteleselt.
Ta jõudis sõjategevusega suhteliselt kiirelt Indiasse. Ta ise sai kultuuriliselt pärslaseks.
Kuningaks saanuna jätkas Aleksander oma isa alustatud ettevalmistusi Pärsia-vastaseks sõjaretkeks. Sõja algne eesmärk oli kättemaks pärslastele Kreeka-Pärsia sõdade ning Ateena purustamise eest rohkem kui sada aastat varem.
Aastal 334 eKr ületas ta 48 000 jalamehe ja 6000 ratsamehega Dardanellid ning tungis seega Pärsia valdustesse. Esimene tõsine kokkupõrge pärslastega toimus Granikose lahingus, kus Aleksander purustas Pärsia Väike-Aasia provintside väed. Seejärel liikus ta Gordioni (kus tal legendi järgi õnnestus avada Gordioni sõlm) ja jätkas liikumist piki Väike-Aasia rannikut. Kiliikias astus tema vastu Pärsia suurkuningas Dareios III koos Aleksandri omadest tunduvalt suuremate vägedega, kuid sellele vaatamata saavutas Aleksander 333 eKr Issose lahingus täieliku võidu ning vangistas ka Dareiose perekonna. Issose lahingu järel otsustas Aleksander enam mitte leppida oma esialgsete plaanidega, mis ilmselt nägid ette vaid Väike-Aasia vallutamist, vaid selle asemel vallutada terve Pärsia impeerium. Seetõttu lükkas ta ka Dareiose rahupakkumise tagasi.
332 eKr piiras Aleksander kuus kuud strateegiliselt olulist Tüürose linna. Linn oli talle alguses alistunud, kuid konflikt oli uuesti puhkenud, sest ei olnud suudetud jõuda kokkuleppele ohvritalituse suhtes. Linn õnnestus lõpuks vallutada Küprose ja Foiniikia laevastike abiga, 8000 elanikku tapeti , ülejäänud müüdi orjadeks . Sama aasta septembrist novembrini piiras armee Gazat. Makedoonlastel õnnestus linnamüüri lõik alt ära õõnestada, nii et see kokku varises ja sealt kaudu linna tungida . Jällegi järgnes veresaun , Gaza väeülem lohistati sõjavankri taga surnuks .
Nüüd kuulus kogu Vahemere idakallas Aleksandri võimu alla. Seejärel suundus ta Egiptusesse , mis talle vastupanuta alistus. Seal rajas ta Aleksandria linna, mis sai hiljem hellenismimaailma suurimaks metropoliks. Ta rajas Aleksandria-nimelisi linnu ka mujale (ühtekokku olevat neid olnud umbes 70), kuid ükski teistest ei saanud nii suureks ja edukaks kui Egiptuse oma. Aleksander Suur Pompeist leitud mosaiigil
Pärast Egiptuse alistamist liikus
Aleksander edasi Mesopotaamiasse ning lõi seal 331 eKr Dareiose väge Gaugamela lahingus. See otsustas ka Pärsia impeeriumi saatuse. Dareios põgenes ning tapeti järgmisel aastal oma lähikondlaste poolt. Aleksander vallutas aga põlised Pärsia alad ning pealinnad Babüloni, Elami, Susa ja Persepolise. 330 eKr kuulutas ta pärast Dareiose surma end Pärsia kuningaks. Järgneva kolme aastaga alistas ta ka Pärsia idaprovintsid ning püüdis tungida Indiasse, ent tema väed olid sõjast tüdinud, nii et ta pidi sõjaretke lõpetama. Ta liikus Babüloni, millest kavatses teha oma impeeriumi pealinna. See polnud enam Makedoonia , vaid Aleksandri isiklik impeerium. Kreekast ja Makedooniast olid saanud selle äärealad.
Kevadel 323 eKr oli armee valmis uueks suureks sõjaretkeks Araabiasse, hiljem oli kuningas kavatsenud liikuda Vahemere piirkonda. Juuni keskel suri Aleksander aga ootamatult ning kohe algasid diadohhide sõjad tema riigi jagamise pärast.

Partia (250 eKr - 226 pKr)

Pikim iraanlaste riik, kuid sellest väga vähe teada, allikad on vaid arheoloogilised. Alguse sai see Diadotase Selukiidide vallutusega 247 eKr. Riik tekkis Darni hõimust, kes oli tüüpiline sküütide hõim: ideaaliks oli surra noorelt. Kuningate valitsemisaastad tinglikud.
Esimene pisut kindlam daatum on Tiridatese võimuletulek aastal 228. Ajajärk on väga segane. 160-140 toimus Partia suurenemine: vallutatakse Meedia, Eelam, Mithridates I
Babüloonia, Assüüria. Kuningate kuningas oli Mithridates I, kuid ahhemeniidide suurusest jääb puudu Egiptuse ja Kesk-Aasia võrra.
Esimesed kontaktid roomlastega olid läbi Sulla saadikute. Järgnevalt on Partia ajalugu otseselt Roomaga seotud, kuna peeti nendega maha viis suuremat sõda, kus Partia oli üldiselt rohkem kaitsepositsioonis.
I sõda 53-30 eKr. Rooma algul ei teadnud , kellega on tegemist ning Crassus mõtles, et läheb kogub Partia vallutusega kuulsust, kuid sai rängalt lüüa. Rooma vangid saadeti idapiirile. Paarkümmend aastat oli rahu ja võeti ette uus sõjakäik, kuid jälle tabas roomlasi ebaedu . Sõlmiti rahu ning Partia valitseja Phraates IV saatis oma pojad hea tahte märgiks Roooma õppima.
Sisepoliitikas olid suhted Roomaga samuti väga mõjukad. Tekkis roomasõbralike partei, kui valitsuskohtadele said need, kes olid roomas õppinud. Seejärel leidis aset Rooma mõjudest vabanemise periood.
II sõda 114-117: Rooma oli oma võimsuse tipul, kuid keiser Traianus suri Mesopotaamia karmis kliimas.
III sõda 161-164: Sõda toimus mingi Rooma vasallriigiga Mesopotaamias, kuid edasi vallutada ei suudetud.
IV sõda: Asjaolud segased .
V sõda 216-217: Caracalla püüdis kodusõjas olevat Partiat vallutada, kuid ei õnnestunud. Partia aga oli juba langemas: Phraates IV
Parsas tuli ülestõus ja algas sassaniidide aeg.
Siseriiklik korraldus: 18 provintsi ehk straapiat, millest osad olid tähtsamad kui teised. Uue kuninga võimuletulek oli alati valuline (järgnevus polnud määratletud). Partiat võib tinglikult feodaalseks lugeda, kuna sõdalased olid seotud oma ülema ja mitte kuningaga. Partia oli ratsaväe-riik: välilahinguis väga tugev, kuid piirata ei osanud. Alguses oli riigikeeleks kreeka keel.
Religioonist teada vähe; tundub, et oldi tolerantsed ja kummardati kohalikke jumalaid. Kunst oli, olenevalt arvajast, kas seniilselt lihtne või vaba arenguga, olles viimasena esimene tõeline Iraani kunst.

Sassaniidide impeerium (226-650 pKr)

Oli suuruset teine iraanlaste impeerium, ahhemeniidide oma oli suurem. Samuti oli sassaniididest nende kaasajal suurem Rooma impeerium. Islam ongi tuntud sassaniidide kaudu.
Allikaid sassaniididest on korralikult, jagunevad:

Rooma-Bütsantsi allikad. Allikad tendenslikud, kuna olid sassaniidide vihavaenlased. Tekstid õpetliku sisuga. Cassius Dio, Marcellinus, Procopius.
Armeenia allikad läbi kristluse prisma.
Süüriakeelsed allikad. Ajaliselt ja territoriaalselt kitsad .
Juudi allikad. Babüloni talmud.
Sassaniidide endi allikad. Palju neist muhameedlaste ära hävitatud.
Araabia allikad (tähtsaimad). Araablased hakkasid pärast vallutust maailmaajalugusid kirjutama, seda sassaniidide endi Üleval ja all: Shapur II

allikate põhjal. Pole nii kitsarinnalised ja usust mõjutatud. Kuulsaim Al-Tabari, mis on väga põhjalik.
Sassaniidid olid väga uhked oma pärsia päritolu üle ning nad tahtsid taastada Pärsia impeeriumi kogu oma suuruses.
Riik tekkis Partia Parsa provintsist, kus tõusti Partia vastu üles. Kuna Partial oli ka muidu olukord raske, siis Sassaniidid järjest kasvasid ning vallutasid enamuse Partia aladest . Algasid sõjad Roomaga, mis olid sarnased Partia omadele: lõplikku võitu kumbki ei saavutanud, kuigi olukorrad vahel väga ohtlikud.
Shapur I hakkas manihheismi pooldama, mis kujutas maailma hea ja kurja võitlusena. Inimene pidi saatanlikust algest lahti saama ning askeetlikult elama.
Shapur II (310-379), krooniti kui ta oli veel sündimata! Taastas riigis korra ning pidi Roomaga maha nö Aasia maailmasõja, kus lõpplahendusena jagati Roomaga ära ta endine liitlane Armeenia.
Riik võttis Roomast välja aetud kristlasi meeleldi vastu, et neid Rooma vastu ära kasutada. Constantinus lahendas probleemi, muutes kristluse Roomas lubatuks. Kristlase hakati taga kiusama , kuni rahuni Roomaga. 301 a. tekkis esimene kristlik riik Armeenia. Enne seda hukkus pogrammides 16 000 kristlast ja juuti. Kristluse usulahud sel ajal:

monofüsiitlus: Kristusel pole maisega mingit seost
nestoriaanlus: algul Kristus tavaline, siis Jumala poeg
ariaanlus: Kristus ei ole osa ei isast ega pühast vaimust

Kavadh I ja maztakism: Viimane on õpetus ideaalkorrast, kus kõik on võrdsed: ühisomand jms. Kavadh I toetas maztakistide võitlust aristokraatia vastu. Seitse mõjukat perekonda ajasid Kavadhi maalt välja, too aga tuli kogutud sõjaväega tagasi ja maksis aristokraatidele kätte. Viimaste mõju sellega langes tunduvalt.
Koshroes I haldusreform: riigi jaotamine sõjaväeringkondadeks, kelle kohalik juht oli otse kuninga alluvuses. Maksureform: maksud arvestati ümber vastavalt piirkonna võimekusele, maksti hõberahas. Bürokraatia tasakaalustas aristokraatiat.
Khozroes II püüdis taastada ahhemeniidide hiilgust ja hävitas seetõttu enda ja araablaste vahel ühe puhverrahva. Seejärel üritas lõplikult võita Bütsantsi. Algus oli isegi edukas, kuid siis suutis uus Bütsantsi keiser olukorra päästa riskides tulla Sassaniidide pealinna vallutama, kui tal endal oli samal ajal oht saada enda poolel vallutatud. Rooma keiser tuligi ning saavutas kokkuleppe Sassaniidide aristokraatiaga ja Khozroes II kõrvaldati. Eelnevalt olid sõjad riiki nõrgestanud ning võidetud varandused läksid kuninga varakambrisse ja mitte investeeringuteks majandusse.
Järgnevate kuningate ajal riik järjest nõtgeneb ning 633 algab araablaste massiline pealetung nõrgestatud Sassaniidide pealinn Ctesiphon
Bütsantsile ja Sassaniididele.

Majandus, kultuur

Sassaniidide impeerium oli võrreldes teiste iraanlaste riikidega suhteliselt arenenud. Ta asus soodsas paigas ida ja lääne vahel, siiditeel. Suhted olid tihedad mõlema poolega (Hiinas on leitud palju Sassaniidide münte). Hiina, Bütsants ja Sassaniidid olid tugevaimad riigid nende kaasajal; Hiinas oli võimul Tangi dünastia.
Sassaniidid teenisid transiidist, maksud 10%, luksuskaupadelt aga lausa 1000%; kaubad liikusid ülesostmise teel. Hiinast tulid siid ja siiditooted; Indiast vürtsid, elevandiluud ja vääriskivid; Egiptusest tekstiil ; Süüriast klaas ja väärisesemed. Sassaniidid ise tegelesid peamiselt riisikasvatuse ja siidi tootmisega . Sisse toodi viinamari, tattel, lina kanep ja puuvill.
Sassaniidide aja lõpuks toodeti ise juba väga palju asju: siid, tekstiil, Pärsia vaibad, nahad, pärlid Pärsia lahest, metalli ja juveelitooted, vill; toiduainetest: vili, oliiviõli, dattlid, rosinad ja muu kuivatatu.
Kaubanduse üle oli riiklik kontroll, soodustades samal ajal kaupade liikumist infrastruktuuri väljaehitamisega.
Kuningas oli pooljumalikustatud kuningate kuningas, mille araabia kaliifid hiljem üle võtsid. Sassaniidide ajal oli klassidesse jagunemine: ametnike klass, kõrgaristokraatia, vaimulikud , madalam aristokraatia (ratsaväelased).
Õiguspoliitika: Allikaid selle kohta on palju: 1000 kohtulahendi raamat . Perekonnaõigus, naise võrdõiguslikkus, sõjavägi.
Kultuur: eklektiline segu kultuurist. Kasutati pahlaavi keelt aramea tähestikuga - see oli esimene Pärsia oma kultuurkeel. Tekste on vähe säilinud araablaste hävitustöö tõttu. Sassaniidide kaudu, algselt Indiast, järgnevalt araablastele, "1000 ja 1 öö muinasjutud". Kultuurikeskus oli Gundišappur, kuhu kogunes kokku palju haritlasi, ka Kreekast, kui Ateena oma suleti.
Islami ajajärk:
Islami vallutus oli poolitav koht Pärsia ajaloos, sümbooline aastaarv 651. Araablased paiskusid Araabia poolsaarelt välja ning Iraan oli ainuke koht, kus elas islami vähemus šiiism (enamus on sunnism).
Islam tekkis prohvet Muhammadist (eesti keeles ka Muhammed , Muhammad , Muhamed , Mohammed; täisnimi Abu al- Qasim Muhammad Ibn Abd Allah Ibn Abd al-Muttalib Ibn Hashim), kes elas umbes 570 ( Meka ) – 632 ( Mediina ). Muhammad oli islamiusu prohvet ja mõningate Araabia hõimude ühendaja.
Muslimid ( moslemid ) lisavad pärast tema nime suulist või kirjalikku mainimist alati "rahu olgu tema peal" (teine tõlge: "Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu" või sallalahu aleyhi wasallam).
( Moslem - inimene, kes tunnistab islami usku ja järgib islami rituaale. Maailma elanikkonnast moodustavad moslemid märkmisväärse osa. Tänaseks arvatakse maailmas elavat 1,1 miljardit moslemit ja see arv kasvab pidevalt.) Prohvet Muhammad
Kõik informatsioon Muhammadi elu kohta on saadud araabia autoritelt, kes on selle kirja pannud sajandeid peale Muhammadi surma. Seetõttu pole need andmed kuigi usaldusväärsed; eriti seetõttu, et varasemates teadetes pole prohveti elu kuigi täpselt fikseeritud. Kuid mida aeg edasi, seda täpsemaks ja kanoonilisemaks tema elulookirjeldused muutusid. Tavaliselt on Muhammedi elulugu kujutades tehtud kompromiss , usaldades enamikku islamiajaloolaste poolt kirja pandud faktoloogiat, kuid püüdes seda tõlgendada võimalikult kriitiliselt.
Muhammad Ibn Abd Allah sündis Mekas umbes 570. aastal ja kuulus Kuraiši hõimu Hašimi linnaaraablaste sugukonda. Muhammadi isa suri kohe peale poisi sündi, ema 10 aasta pärast. Muhammadi kasvatas üles tema onu Abu Talib. Muhammadist sai onu eeskujul kaupmees . 595. aastal abiellus ta jõuka lese A’ishaga. A’isha oli ka esimene islamiusku pöördunu, kes veenis Muhamedi Allahi sõnumi tõelisuses, kui mees ise peale ilmutuse saamist oma vaimses tervises kahtles.
Ilmutuse saamine: 610. aastal, kui Muhammad Meka Muhammadi sümbol ümbruse mägedes ringi uitas, sai ta oma esimese ilmutuse (siis oli ta 40 aastat vana). Talle ilmus nägemus - hirmuäratav kuju, kelles Muhammad tundis ära peaingel Gabrieli. Ingel kostis :" Loe Isanda nimel, kes on loonud - loonud inimese veretombust. Loe, sest sinu Isand on helde, ta on õpetanud kirjasulega inimestele tarkust, mida nad ei tea." Veel ütles ingel, et temale, Muhammadile, on määratud saada "Allahi saadikuks", andes nii mõista, et see oli alles jumalike kontaktide algus. Muhammadi lohutas kodus tema naine A’isha, kes alguses ei osanud selles näha muud kui päikesest tingitud hallutsinatsiooni, kuid nagu lubatud, hakkasid Allahilt saabuma aina uued sõnumid.
Mekas oli välja kujunenud püsielanikest kaupmeeste klass, keda tunti kuraišidena (Quraiši hõimu järgi). Kuraišid kasutasid ära oma kontakte sealsete beduiinihõimudega, et muuta Meka üheks Araabia sisemaa tähtsaimaks kaubanduskeskuseks. Muhammad sai aru, et mekalased ja araablased üldse vajavad midagi, millele nad alluksid jäägitult. Meka peab tõusma kõrgemale väiklastest hõimutülidest ja sisevõitlusest. Araablased vajasid ühteliitvat religiooni. Muhammadi õpetuste peamine iva oli vaeste ja väetite kaitsmine - eesmärk, mis põhineb Allahi hoiatusel, et kui saabub viimne kohtupäev, siis mõistetakse teiste ekspluateerijad igaveseks ajaks hukka. Kuigi Muhammad oli ka ise olnud edukas kaupmees, kuid hakates kritiseerima kuraišide moraalset hoiakut, sattus ta kaupmeeste hulgas ebasoosingusse. Osava poliitikuna õnnestus Muhammadil pidada edukad läbirääkimised Mediina saadikutega. Kahe aasta jooksul saatis ta sinna oma mõttekaaslasi, ning 622. aastal (hidžra) pages koos oma äia Abu Bakriga ka ise. Põgenemine toimus viimasel hetkel, sest kuraišid olid otsustanud ta tappa.
Hidžra on islamis mõiste, millega tähistatakse 622. aastal toimunud “Mediina juveel” - Raamat
prohvet Muhammadi väljarändu koos 70 moslemi perekonnaga A’ishast
Mekast Mediinasse. Hidžra tähistab ka moslemi ajaarvamise ehk
islami kalendri algust; seetõttu kasutatakse islami kalendris tähistust anno Hegirae (hidžra aasta) ehk AH.
Muhammadist sai Mediina valitseja, kes rakendas oma vastaste vastu ka relvajõudu. 624-630 peetud võitlusega alistas Muhammad Meka ning muutis selle islami usukeskuseks; seejärel allutas ta enamiku beduiini hõime pannes aluse Kalifaadile - araabia riik, mida valitsevad kaliifid.
Kaliifi all mõeldakse tavaliselt sunniitide ülemaailmse usujuhi tiitlit (loodi 632 ja kaotati 3. märtsil 1924). See on olnud aga ka ühe šiiitide sekti (Fatimiidide) valitseja- ja usujuhi tiitel ning Córdobas valitses samuti oma kaliif . Tänapäeval tiitel enam kasutuses pole.
Muhammedi järglaseks sai tema ustav järgija, endine kaupmees Abū Bakr, kellest sai esimene kaliif.
Mediinas võeti islam paljude poolt omaks ja seejärel hakati jälle lahku ütlema, et mitte makse maksta; mille puhul on selgelt näha usu irooniline pool ning “uskujate” siiruse teatav küsitavus.
Allah
Allah on araabiakeelne sõna, mis tähendab “Jumal”. Sõna koosneb määravast artiklist –al- ja sõnast – ilah - “jumal”. Seega tähendab “Allah” umbes sama, mis suure algustähega kirjutatud sõna “Jumal” eesti keeles. Seda sõna kasutavad nii kogu maailma muslimid kui ka araabia keelt kõnelevad kristlased ja teised.
Islami-eelselt võis Allah tähendada ühte Meka paljudest paganlikest jumalatest või olla ka ühe suure naisjumaluse Al-Uzza meesvorm (Al-Lah). Igal juhul peetakse ülimalt tõenäoliseks, et Allah ei tähendanud araablaste paganlikul perioodil jumala üldmõistet.
633 ründas Araabia sassaniide; järgneva saja aasta jooksul vallutati pool tollal teadaolevast maailmast.
Edu (arvatavad) põhjused:

vajadus kanaliseerida sõjalist jõudu, millega allutati araabia lahku öelnud; ühendavaks jõuks oli islam
vallutusplaan
kliima kuivenemine Araabia poolsaarel
rahvastiku kasv

633 oli esimene kokkupõrge, mille araablased võitsid. Araabia allikate järgi nad kogu aeg võitsid, Sassaniidide ja Bütsantsi allikad räägivad sellest ajast vähe.
Sassaniidide kaotuste põhjused:

riigivõim nõrk, sisemised segadused
araablasi endid palju: 3-7 mln
araablased kaamelitel mobiilsemad kui sassaniidid
araablased kasvasid ja elasid sõdides
koraan lubas ilusat elu pärast surma

Järgnevalt vallutasid moslemid Sassaniidide pealinna, kust leitsid palju varandust ning nüüd algas sihipärane vallutamine . Islami aja algus on määratletud Sassaniidide kuninga surmaga.
7-15 sajand oli pärslaste poliitiline madalseis : valitses kokku u 20 dünastiat, kellest 4-5 pärslastega seotud. Dünastiad olid ebastabiilsed ja ei kestnud kaua.
Periood oli kultuuriliselt tähtis, kuna siis kujunes välja tänapäeva pärslus, eriti oluline oli 9-12 sajand: klassikalise islami välja kujunemine. Pärsia maine: kuigi poliitiliselt mõõnas, siis kultuuriliselt kõigist üle.
Ummaijaadide ajal 661-750 oli araablaste võim kõige laiem: ka Hispaanias. Igal pool valitsesid araablased, samas halduskorraldust ei muudetud, kuna araablased tol ajal riigivõimetud, suudeti vallutada, hallata aga mitte.
Islam siis vaid araablaste usk, teisi ei taunitud ega oma usku peale ei surutud. Teiseusulistelt võeti aga makse. Tavainimesele jäi elu samasuguseks, rahvad omavahel eriti ei segunenud, sest araablastel oli keelatud elada samas piirkonnas vallutatutega.

Abassiidid (750 -1258)

Abbassiidid ehk Abbassiidide dünastia oli kaliifide dünastia, mis valitses Kalifaati 750–1258.
Dünastia rajas Muḩammadi noorima onu al-‘Abbās ibn ‘abd al-Muţţālibi pojapojapoeg Abū l-‘Abbās as-Saffāḩ, kes kukutas Omaijaadide dünastia Damaskuses (Süüria pealinn).
Abbassiidide riiki nimetatakse Abbassiidide kalifaadiks ehk Bagdadi kalifaadiks, sest pealinn viidi 762 üle Damaskusest Bagdadisse (Iraagi pealinn).
Abbassiidide hiilgeaeg oli 8. sajandi teine pool ja 9. sajandi algus, mil valitsesid al-Manşūr, Hārūn ar-Rashīd ja al-Ma'mūn.
Abbassiidide valitsemisele tegi lõpu Hulagu, Hulagu väed Bagdadi vallutamas
kes aastal 1258 rüüstas Bagdadit.
Hulagu oli Tšingis-khaani lapselaps , Hulagiidide dünastia rajaja.
1251 sai mongolite impeeriumi uueks suurkhaaniks Möngke-khaan, kes otsustas, et tuleb jätkata vallutusi ja Tšingis-khaani unistuse , maaima vallutamise, täitmist. Ta andis oma vennale Hulagule, Tšingis-khaani pojapojale, valitseda tohutud alad Pärsia aladel - tänapäeva Iraanis, Iraagis , Türgis jm. Ainuke probleem nende aladega oli, et need tuli veel vallutada. Hulagu asuski seda tegema. 1256 jõudis ta Iraani. Enamus alasid allus mongolitele ilma võitluseta, hirm nende ees oli niivõrd suur. Tõsisemat vastupanu ei osutanud isegi assassiinid, keda moslemid ometigi pidasid võitmatuteks - nende kindlused vallutati vähem kui aastaga. 1258. vallutatigi Bagdad . Bagdadis resideeruvat kaliifi alguses tappa ei tahetud, vaid taheti ta ellu jätta tingimusel, et ta Khaanile allub. Viimase ülbuse ja ignorantsuse tõttu seda tehti talle aga lõpp peale siiski.
Vallutuste suund oli rohkem läände, aga ka itta . Araablased ei investeerinud Pärsia irrigatsioonisüsteemidesse, mistõttu sealne rahulolematus kasvas ülestõusuks ning 750 tõusis Abassiidide dünastia tähtsus ka mitte-araablastel, kes islami usku astuma hakkavad.
Pärsia olukorra muutumine: abassiidide välispoliitiliseks suunaks ida, pealinn tuuakse Damaskusest Bagdadisse. Läänes hakkavad asjad viltu kiskuma ja Hispaania kaotatakse. Idas läheb aga hästi, toimub oluline lahing Hiinaga.

Zoroastrismi õitseng (9.-10. sajand)

Islam tunnustas teisi monoteistlikke uske ja lubas neil mõningate piirangutega olla. Zoroastristid koondusid Parsa provintsi Iraani südames, kus süstematiseerisid ja dogmatiseerisid oma religiooni, panid hilisemaid allikaid kirja. Nad säilitasid moraalse iseseisvuse ning tegid seda kõike 150 aastat - siis hääbusid vaikselt , nii ka bahlaavi keel.
Zoroastrism levis Indiasse Mombaisse, kus praeguse aja suurim kogukond , ja õigused on seadusega kaitstud. Zoroastrism on üks maailma vanimaid usundeid judaismi ja hinduismi kõrval.
Kalifaadi keskvõimu nõrgenedes tulid võimule pärsia/iraani dünastiad, kes seejuures araablaste ülemvõimu tunnustavad, kuid tegelikult nende alluvuses pole. Seda osalt ka Türgi ohu tõttu.
821. aastal leidis aset esimene pooliseseisev iraani dünastia: Tahiriidid. 9-11 sajand on üldse iraanlastele helgemad, suurim riik Samaniidide oma, mis küll islami eelse hiilguseni ammugi ei jõudnud.

Pärsia kultuuriline taassünd ja

klassikaline islam

Islami kõrgaeg oli 9-12 sajandil, mil kirjutati kõik islami väljapaistvad teosed. Klassikaline islam on pärslaste loodud ning see, milline ta enne oli, on teadmata.
Islami teoloogilised allikad:

Koraan ja kommentaarid
Islami pärimus ehk sunna : Muhammadi elu ja tegevust kajastav pärimustekogu, Muhammadi sõnadele toetuv traditsioon. See on islamis tähtsuselt Koraani järel järgmine teos.
Sariaat

Koraan eraldivõetuna kaootiline ning vajab kommentaare mõistmiseks. See muudab sisu subjektiivseks, sest kommentaarid on pärslaste kirjutatud. Tähtsaim on al-Tabari. Sunna on samuti pärslaste kogutud. Sariaat on eelmisest kahest tuletatud jumalik õiguskorraldus, samuti pärslaste tõlgendus. Sellel on neli koolkonda .
Humanitaarteadused. Al-Tabari "Ajalugu". Filosoofid nagu ibn Sina jt samuti pärslased. Reaalteadused on ka pärslaste loodud. Tarkuse maja, oli koht, kus antiigi pärandit säilitati. Reaalteaduste tase oli kaasaja kõrgeim.
Koraani kaas
Koraan
Koraan on islami püha raamat. Koraan sisaldab endas Allahi ilmutusi Muhammadile ajavahemikul 610-632. Sõna koraan täpne tähendus pole teada. Kõige sagedamini loetakse selleks "(ette)lugema", aga esineb ka allikaid, mis tõlgivad seda "koguma", või "kokku siduma".
See on Raamat, milles ei ole midagi kahtlemisväärset ja mis on teejuhiks jumalakartlikele,
neile, kes usuvad seda, mis on salajas, peavad palvust ja jagavad almust sellest, mis me neile osaks oleme andnud;
neile, kes usuvad seda, mis on ilmutatud sulle ja mis läkitatud enne sind, ning on veendunud, et on olemas tulevane elu. (2. suura .)
Koraan pandi kirja araabia keeles Muhammadi lähikondlaste poolt. Peale Muhammadi surma 632. aastal koguti ülestähendused paarikümne aasta vältel kokku. Hiljem täiendati neid punktuatsiooni ning täishäälikutega, mida algne araabia kiri ei sisaldanud.
Koraan jaguneb 114 peatükiks ehk suuraks. Kõik suurad algavad märkega ilmutuse saamise asukoha kohta (Meka või Mediina). Suurade pikkus on väga erinev. Alguses on peatükid pikemad , lõpu poole lühemad. Pikim, teine peatükk, sisaldab 286 värssi. Lühimad, 103., 106. ja 108. ainult 3 värssi.
Koraani struktuur ei ole kronoloogiline nagu näiteks Piiblil. Peamiselt sisaldab koraan käske ja hoiatusi, lugusid on vähem.
Kuna koraanis sisalduvad vihjed on tavainimesele sageli mõistetamatud, on koraani lugemisel vajalikud selle sisu tõlgendused. Peamiselt loodi tõlgendused islami esimestel sajanditel, aga mõned õpetlased tegelevad sellega ka tänapäeval. Eksisteerib mitmeid erinevaid tõlgendusi, aga neid kõiki loetakse võrdselt õigeiks. Koraaniteaduslikust vaatenurgast esineb tänapäeval seitse erinevat koraani tõlgendust, millest igaühte on võimalik lugeda kahte moodi. See annab muslimitele võimaluse koraani mõista 14 erineval moel.
Koraani ettelugemine on kujunenud omaette kunstiks. Tavaline asend selleks on istudes lootoseasendis, kummardununa üle sülle või Kullaga kirjutatud iidne Koraan
spetsiaalsele madalale lauakesele asetatud raamatu. Loetakse rütmiliselt, kerega väikesi ringe tehes. Koraani lugemine on muslimeile meditatiivne tegevus, mida ei saa teha suvalisel ajal suvalises kohas.
Islamimaailmas valitseb seisukoht, et koraani ei ole võimalik täiesti õigesti tõlkida - ainult araabia keelne originaal on õige ning usklikule sobiv. Seetõttu loevad ka araabia keelt mitteoskavad muslimid koraani tavaliselt araabia keeles.
Esimese võõrkeelena tõlgiti koraan ladina keelde 1143 . aastal. Tänapäeval on koraan tõlgitud kõigisse suurematesse keeltesse. Eestikeelne tõlge ilmus kirjastuselt Avita 2007. aasta detsembris, tõlkis Haljand Udam . Esialgne tiraaž oli 2000 eksemplari; esimesed 1000 eksemplari müüdi läbi mõne tunniga.

Safaviidide impeerium (1501-1722/36)

Allikaid nende kohta on neilt endilt ja eurooplastelt: safaviidide ajal hakkas Euroopa Aasiaga rohkem suhtlema . Viimane iraanlaste impeerium. Riik tekkis Safavia ordust, mis 13. sajandil Azerbadzaani aladel ühe iraani väikerahva poolt loodi. Türgistuti, ordu muutus võimsaks ning nendega liitusid mingid teised tagakiusatud šiiidid.
1491 kuulus Ismail Safavia ordu etteotsa ning 1501 kuulutas end esimeseks Iraani šahhiks. Julmad vallutused toimuvad Iraani aladel. Kõrval tuõuseb Türgi, kes neid ida poole tõrjub - Safaviidid keskenduvad Pärsia kultuurile .
16. sajandil Safaviididele tõusevad ohud nii idast kui läänest. Türgi on nendest tähtsaim: vallutati Ungari, piirati Viini ning sõda safaviididega läheb türklastel samuti hästi, saadakse mõned alad ja tehakse rahu, kuna lõplik purustamine oleks liiga keerukaks osutunud. Safaviidid said omakorda loa vabaks liikumiseks oma pühades paikades, mille loovutasid. Türgi-Iraani vahel oli eriline side siis ja siiani.
Šahh Tahmasp I ajal olid safaviitidel tihedamad suhted Euroopaga: algul Portugaliga, siis Inglismaaga, seoses India ookeaniga. Inglane Anthony Jenkinson andis neile nõuandeid sõjaväe ümberkorraldamiseks. Kuigi riik oli sõjaliselt ebaedukas, oli sisemine olukord stabiilne. Järgmised valitsejad (Ismail II, Mohammed Khudabande) olid nõrgad ja sisetülid sagedased, kulutati riigi raha, viimane neist loobus troonist oma poja kasuks.
Šahh Abbas I ( 1587 -1629). Toimus Istambuli rahu. Kuna kaubateed Thamasp I
hakkasid 17. sajandil Iraanist mööda minema, tuli riigi olukorra parandamiseks ka muud ära teha, nagu maareform: mässulised piirkonnad lähevad riigile, samuti siidimonopol. Sõjaväereform: jalavägi koostati kristlaste lastest, keda algusest peale islami fanaatikuteks kasvatati; musketärid; kahurivägi; ratsavägi. Reformiga aitavad kaasa inglased Robert ja Anthony Shirley, kellele sai Briti armeest kõrini ja tulid seiklema.
17. sajandi alguses toimusid kolm suurt sõda Türgi osmanitega. Iraani tähtsaimaks sadamaks saab Abbas. Toimus Pärsia prestiiži tõus võitude tõttu, sõjad olid aga karmid Kaukaasia väikerahvastele: küüditati armeenlasi, grusiine, tapeti kurde. Tehti Euroopa koloniaalvõimudele mingeid järeleandmisi, mis hiljem kätte maksid. Abbas I kõrvaldab erinevatel viisidel oma pojad ja muud konkurendid.
Järgnev valitseja pojapoeg Safi (1629-1642), keda vanaisa Abbas oopiumiga mürgitada püüdis. Ta on mõjutatav, eriti eunuhhide poolt, kelle hulka nüüd ka valgeid armeenlasi võeti (enne olid eunuhhid Nadir Shahh India päritolu). Tekkis kaks eunuhhide parteid: valged ja mustad.
Tehti palju rumalaid otsuseid ja vallandamisi, loobuti siidimonopolist. Kaubandus käis alla, järgnevad valitsejad olid nõrgad.
Abbas II oli joodik , Saleiman I haaremis kinni. Meeleheitlik maksustamine ei päästnud midagi.
Tekkisid uued vastased riigi ümber, kes jõudsid rüüsteretkedega päris kaugele, samuti araablased. Afgaanide mäss ja 1722 tung Iraani aladele, kus pealinn ümber piirati ja alistuma sunniti. Teised naabrid kasutavad riigi nõrkust ära ja Peeter I tungis 1722 Kaspia kallastele. Seda loetakse riigi lõpuks.
1729 tõrjutakse õnneks türklased tagasi. Tahmasp II aja toimusl endiste piiride taastamine. Tegude sooritajaks sel puhul oli siiski suurepärane väepealik Nadir Shahh. Sõjad siiski nõrgestasid riiki ja 1747 Nadir kukutati ning lühike hiilgeaeg sai läbi. 18. sajandil on riik jagunenud.
Tänapäeva Iraan
Iraan on riik Lähis-Idas. Piirneb Aserbaidžaani, Armeenia, Türgi, Iraagi, Türkmenistani, Afganistani ja Pakistaniga. Põhjast on Iraanil ligipääs Kaspia merele , lõunast Pärsia lahele ja India ookeanile.
Riigihümn: Sorood-e Melli -e Jomhoori-e Eslami
Pealinn: Teheran
Pindala: 1 648 000 km²
Riigikeel : Pärsia keel
Rahvaarv: 71 208 000 (2007.a seisuga)
President : Maḩmūd Aḩmadīnezhād (Ahmadinejad)
Usujuht : Ali Khamenei (Ajatolla Seyyed Ali Khamenei) (Ajatolla – araabia keeles “Jumala märk”, šiiitide kõrge vaimulik tiitel. Sellest kõrgem tiitel on üksnes surajatolla.)
Rahaühik: Riaal (IRR)
Rahvastik :
2005. aastal elas Iraanis 68 miljonit inimest. Neist 51 % on pärslased, u 24 % aserid, u 8 % gilakid, 7 % kurdid ja 3 % araablased.
Keskmine oodatav eluiga on 70,56 aastat, keskmine vanus 25,8 aastat.
Kõige tihedamini on asustatud pealinna Teherani ümbrus ja riigi loodeosa.
Religioon: Rahvastikust 89% on šiiidid. Sunniite on 9%.
Riik: 1882 asutas Nasir al-Din šahh Pärsia kasakabrigaadi.
Haldusjaotus : Halduslikult jaguneb Iraan 30 provintsiks.
Majandus (energeetika): President Ahmadinejad
Iraanis on maagaasivarudelt teine ning naftavarudelt kolmas riik maailmas. 2005. aastal tootis Iraan 4 miljonit barrelit naftat päevas, 1974. aastal oli see arv aga koguni 6 miljonit.
Suur osa gaasivarudest on tarvitusele võtmata. Tõestatud reservide suuruseks hinnatakse 28 triljonit kuupmeetrit . 2006. aastal toodeti Iraanis 105 miljardit kuupmeetrit, umbes sama suur oli ka tarbimine. Hoolimata rikkalikest gaasivarudest importis Iraan 2007. aastal Türkmenistanist umbes 23 miljonit kuupmeetrit gaasi päevas.
Kohtumõistmine:
Pärast 1979. aastal Iraanis toimunud revolutsiooni käib kohtumõistmine riigis šariaadi ehk islami seaduste järgi, mille kohaselt võib surmanuhtluse määrata mõrva, abielurikkumise, relvastatud röövi, usust taganemise ja narkokaubanduse eest. Samuti on ka mõnikord hukatud alla 18-aastasied noori.
Nii Iraanis, kui ka Saudi-Araabias, Araabia Ühendemiraatides, Sudaanis kui Nigeerias on siiani kasutusel süüdimõistetute kividega surnuks loopimine. Kividega loobitav mees kaevatakse maase kuni pihani ning naine kuni kaelani.
Surmanuhtluste hulka arvesse võttes on Iraan Hiina järel Ali Khamenei maailmas teine.
Iraani lipp ja vapp
Teisi tähtsaid isikuid:
Moḩammad Reẕā Pahlavī (26. oktoober 1919 – 27. juuli 1980) oli Iraani šahh.
Sai võimule pärast seda, kui tema saksameelne isa Reẕā Pahlavī 1941 Suurbritannia ja NSV Liidu survel ametist tagandati. Valitses aastatel 1941-1979. Orienteerus välispoliitiliselt põhiliselt USA-le, sisepoliitikas surus maha vasakjõude. Algatas 1960. aastail maa moderniseerimist ja agraaruuendusi taotleva nn. valge revolutsiooni. Kiired läänelikud muudatused polnud paljudele , eriti konservatiivsetele islamivaimulikele meelepärased. Vastukaaluks alustasid nad, ajatolla Homeini juhatusel , Islamirevolutsiooni. Selle tulemusel oli šahh sunnitud 1979 eksiili minema (Egiptusesse).
13.-15. septembril 1972 külastas ta ka Eestit.
Shīrīn ‘Ebādī (sündinud 21. juunil 1947) on Iraani jurist ja inimõiguste aktivist, kes 2003. aastal pälvis Nobeli rahupreemia demokraatia, inimõiguste, eriti naiste ja laste õiguste, kaitsmise eest. Ta on esimene iraanlane ja esimene mosleminaine, keda Nobeliga pärjatud.
Ta asutas Iraani Lasteõiguste Toetamise Assotsiatsiooni ( Children 's Rights Support Association ).

Kokkuvõte

Pärsia impeerium oli Keskaja alguseks eksisteerinud juba sajandeid. Pärsia taasühendati pärast Aleksander Suure impeeriumi lagunemist 4. sajandi paiku, e.Kr. Alates 3. sajandist võitlesid pärslased pidevalt roomlaste vastu. Pärsia impeerium ulatus Mesopotaamiast Indiani ja Kaspia merest Pärsia laheni, põhiliselt tänapäevaste Iraagi, Iraani ja Afganistaani aladel. Nad sõdisid roomlaste ja hiljem Bütsantsiga tänapäevaste riikide Süüria, Türgi, Palestiina , Iisreal, Egiptus ja Araabia, kontrolli üle. Pärsia impeeriumi pealinn oli tänapäevase nimega Bagdad. 3-ndal ja 4-ndal sajandil üritasid roomlased mitu korda pärslasi hävitada, kuid edutult. 364. aastal sõlmisid mõlemad osapooled rahu, mille alusel võis Pärsia kindlustada nii idas kui põhjas. 6. sajandi alguses ründasid pärslased Bütsantsi valdusi Süürias, Palestiinas , Egiptuses ja tänapäeva Türgis. Sõda kahe impeeriumi vahel oli tasavägine. 626. aastal ründasid pärslased Bütsantsi ennast, kuid nad ei suutnud linna vallutada. 628. aastal sõlmisid kaks kurnatud impeeriumi lõpuks rahu.
Pärslased polnud valmis Araabia islamite rünnakuks 7. sajandil. Sassani dünastia võimul olek Pärsias lõppes 636. aastal.
29

.DOC Laadi alla originaalfail 29 lk · .doc · 92 allalaadimist

100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.

~ 29 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2008-11-15 Kuupäev, millal dokument üles laeti

92 laadimist Kokku alla laetud

3 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Joanita Janson Õppematerjali autor

Üpriski sisutihe (koos tiitellehe ja sisukorraga 28 lk) referaat Pärsia ajaloost alates kõige iidsemast ajast kuni praeguse Pärsia ehk Iraanini välja. Ei ole vaid kuiv tekst, vaid juures on ka pildid. Ning materjal pole võetud ainult ühest kohast, vaid väga paljudest erinevatest kohtadest, nii palju kui mul üldse leida õnnestus. Referaadi eeliseks on see, et see ei ole niisama kuidagi kokku klopsitud, vaid sellega on ka veidi vaeva nähtud.

pärsia iraan islam

Sarnased õppematerjalid

doc

Elu Pärsias

...................................................6 -3- 1. Sissejuhatus Pärsia on Iraani nimi, mis oli kasutusel läänemaades enne aastat 1935. Iraan asub Mesopotaamiast ida ja põhjapool laiuval Iraani kiltmaal. Pärslased olid Iraani kiltmaale asunud indoeuroopa rahvas. Kuna maa on seal viljakas,siis juba muistsel ajal õppisisd nad põldu harima ja karja kasvatama. Iraani kiltmaale tekkisid indoeurooplaste riigid. 2. Pärsia suurriik 560-330 Pärslased olid kreeka pärimuse järgi VII VI sajandil Meedia võimu all. Suurvõimule pani aluse pärsia kuningas Kyros II (u 559 530), võites u 555 Meedia Astyagest ja tõustes Meedi-Pärsia ühisvalitsejaks. 546 alistas Lüüdia ja 539 Uus- Babüloonia. Sai surma sõjakäigul Kesk-Aasiasse. Kambyses (530 522) vallutas aastal 525 Egiptuse. Järgnenud aastapikkustest sisevõitlustest väljus võitjana Dareios I (521 486), pannes aluse Achemeniidide dünastiale

Ajalugu

doc

Pärsia referaat

..............................................6 Persepolis................................................7 Usundid...................................................8 Pildid.......................................................9 Kasutatud allikad...................................10 2 Sissejuhatus Põhitõed Pärsiast Pärsia (ajaloos nimetatakse ka Pärsia impeeriumiks) asus tänapäevase Iraani aladel, mis tekkis 8. saj eKr. Pärsia oli Iraani ametlik nimi 1935. aastani. Pärsia on kultuuriliselt laiem kui ta territoorium oli või kui Iraani territoorium praegu on. Pärsia keel on Iraanis ametlik keel. Poliitilised ja kultuurilised hiilgemomendid 1. aastatuhandeni Ahhemeniidide riik (648-330 eKr). Pärsia rahva absoluutne tipphetk, kunagi varem pole pärslaste riik nii tugev ja võimas olnud

Ajalugu

odt

Pärsia referaat

zoroastristid ja nii edasi. Seda piirkonda võib nimetada Edela-Aasiaks, kuid sel juhul ignoreeriksime sarnasusi, mis ühendavad paljusid selle regiooni rahvaid Põhja-Aafrika ning teiste regioonide rahvastega. Asja ajab keerulisemaks see, et ülalmainitud kombinatsioonid on tihti suvalised: on olemas kristlastest araablasi, araabia juute, juudi süürlasi ja kristlastest palestiinlasi. Ajalooliselt on regioon lääne kolme suure religioosse traditsiooni ühinemiskoht. Pärsia on riik, millel on väga palju rahvuseid, kellest enamus jäävad tundmatuks. Tähtsaim rahvas on loomulikult pärslased ise, seejärel meedialased, siis mingid rahvad idast ning siis babüloonlased. Viimased kaks moodustasid riigi majandusliku selgroo, ülejäänud rahvaste osatähtsus on väiksem. Samuti oli tõenäoliselt madalam nende haritus ja organiseeritus. Iraani aladel on oluline eelami keel, Babüloonias akkadi keel ja Egiptuses egiptuse. Vana-Pärsia keele roll

Ajalugu

pdf

Zoroastrism - teistlik usund. Võrdlus

558. 11 Hintze, Almut. Monotheism the Zoroastrian Way. — Journal of the Royal Asiatic Society, Vol. 24, No. 02 (April 2014), Cambridge Journals, pp. 225-227. 12 Ibid., pp. 244. 11 terviklikkust 13; zoroastrism sai alguse dualistlikust kosmogoonilisest maailmapildist, mis aja jooksul jõudis välja monoteismi 14. Armstrong nendib, et varajases Iraanis ja Iisraelis, arendasid pärsia ja heebrea prohvetid vastastikkuses lävimises erinevaid monoteismi vorme. Nendel aladel arenes Jumala idee. See arenes nagu muud antud perioodi religioossed vaated, vabaturumajanduse ja agressiivse kapitalismi vaimus.15 Oxfordi entsüklopeediline inglise keele sõnaraamat defineerib dualismi järgmiselt: „teooria, kus igal reaalsuse domeenil on kaks üksteisest sõltumatut aluspõhimõtet, näiteks mõistus ja mateeria või vorm ja sisu.“ Teine definitsioon

Religiooniuuringud

pdf

MA Tammik2015

Kategoriseerimata

pptx

Araabia maad esitlus

on pärandatav. ● Nagu sunniitidelgi, on ka šiiitide usu aluseks Koraan ja Araabia vallutused Araabia vallutused ● Kaliif Abū Bakri ajal alustati naabermaade vallutamisi, sooritati retki Sassaniidide Mesopotaamiasse ja Süüriasse. ● Khālid ibn al-Walīdi poolt vallutati Bütsantsilt Vahemere-äärsed kristlikud Damaskus ja Süüria, Palestiina, Egiptus ja Kürenaika ning Tripoli. ● 637. aastal purustati Sassaniidide riik ja 637. aastal vallutasid araablased Pärsia senise pealinna Ktesiphoni. 642. aastal langes Aleksandria araablaste kätte ja 642. aastal tungiti Taga-Kaukaasiasse. ● ‘Uthmān ibn ‘Affān ajal vallutasid araablased Araabia vallutused ● Aastal 646 oli nende käes lõplikult Egiptus ning tungiti Kaukaasiasse ● 651. aastaks vallutati Sassaniidide Pärsia ● 660. aastal tegi kaliif Muawiyah I Damaskusest Süürias Umaijaadide kalifaadi pealinna. Araabia kalifaat Araabia kalifaat jalagunemine

12. klassi ajalugu

pdf

LÄHIS-IDA TIVILISATSIOONID RAUAAJAL

LÄHIS-IDA TIVILISATSIOONID RAUAAJAL (I aastatuhande esimesel poolel ja keskpaiku eKr) XI sajandist alates levis Lähis-Idas ja Vahemeremaades kiiresti rauakasutus. Algas rauaaeg. Egiptus Hilisel perioodil u 1075 525 eKr oli Egiptus sageli võõramaist päritolu valitsejate võimu all. Sellegipoolest silitas Egiptus oma traditsioonilise ilme. 525 eKr langes Egiptus ligi kaheks sajandiks Pärsia võimu alla. Mesopotaamia impeeriumid Assüüria impeerium 934 609 eKr Riigi keskus oli Mesopotaamia põhjaosas. Pealinnad Assur ja Niinive paiknesid Tigrise kallastel Mesopotaamiat põhjast piiravate mägede jalamil. Assüüria kuningad olid kõige sõjakamad valitsejad muistse Ees-Aasia ajaloos. Pikka pikka aega hoidsid nad kogu Mesopotaamiat, Süüriat ja Palestiinat oma hirmuvalitsuse all, korraldasid pea igal aastal sõjakäike uute maade või ülestõusnud alamate alistamiseks, hävitasid linnu, röövisid kokku

Ajalugu

doc

Hetiidid ja Pärsia

INDO-EUROOPA RAHVAD: HETIIDID JA PÄRSIA SUURRIIK Indoeurooplased on sugulaskeeli kõnelenud rahvad, kes elasid Musta mere ja Kaspia mere põhjarannikul. Indoeurooplased on saanud oma nime sellest, et nende keeli kõneletakse Euroopast Indiani. Indoeurooplaste hulka kuuluvad iraanlased, pakistanlased. Agganistanlased, armeenlased, albaanlased, kreeklased, slaavalsed, balti hõimud, germaanlased, keldi ja romaani keelte kõnelejad. Nad kasvatasid hobuseid, veiseid, lambaid ja tundsid põlluharimist, kasutati vankreid. Hõimupealike juhtimisel rännati paremate karjamaade otsingul ühest kohast teise. Ca 2000 eKr hakkas osa indoeurooplasi oma senistest asupaikadest välja rändama. Nad jõudsid V- Aasia poolsaarele, Kesk-Aasiasse, Indiasse ja Iraani mägismaale. Osaliselt toimus seniste asukatega assimileerumine rahulikult, aga enamasti vägivaldselt. Umbes 1700 eKr tekkis esimese indo-euroopa rahvana riik ja tsivilisatsioon hetiitidel. Tuleb lisada, et kõrgkultuur tekkis a

Ajalugu

Rohkem sarnaseid