Hetiidid ja Pärsia (1)

INDO-EUROOPA RAHVAD : HETIIDID JA PÄRSIA SUURRIIK
Indoeurooplased on sugulaskeeli kõnelenud rahvad, kes elasid Musta mere ja Kaspia mere põhjarannikul. Indoeurooplased on saanud oma nime sellest, et nende keeli kõneletakse Euroopast Indiani. Indoeurooplaste hulka kuuluvad iraanlased, pakistanlased. Agganistanlased, armeenlased, albaanlased, kreeklased , slaavalsed, balti hõimud, germaanlased, keldi ja romaani keelte kõnelejad. Nad kasvatasid hobuseid, veiseid, lambaid ja tundsid põlluharimist, kasutati vankreid . Hõimupealike juhtimisel rännati paremate karjamaade otsingul ühest kohast teise.
Ca 2000 eKr hakkas osa indoeurooplasi oma senistest asupaikadest välja rändama. Nad jõudsid V-Aasia poolsaarele, Kesk- Aasiasse , Indiasse ja Iraani mägismaale. Osaliselt toimus seniste asukatega assimileerumine rahulikult, aga enamasti vägivaldselt.
Umbes 1700 eKr tekkis esimese indo-euroopa rahvana riik ja tsivilisatsioon hetiitidel. Tuleb lisada, et kõrgkultuur tekkis ainult nendel indoeurooplastel, kes elasid-asusid juba olemasolevate tsivilisatsioonide naabrusesse.
Hetiidid on rahvas, keda on mainitud Piiblis ja keda peeti tegelikkuses mitte olemasolevaks, sest Piiblis on nimetatud palju erinevaid rahvaid, keda tegelikkuses ei ole. 1834 .a. leiti Ankarast 80 km Hetiitide pealinna varemed. See maa oli väheviljakas kiltmaa kus põlluharimine oli võimalik jõgede orgudes. Samal ajal leidus seal kive ja puitu, kulda, hõbedat ning rauda.
Riigi pealinn oli Hattuša V-Aasia keskosas tänapäeva Türgi Anatoolias. Linna ümber olid tugevad müürid ja selle keskel kuningaloss. Kuningas juhtis sõjaväge ja korraldas riigiasju, aga pidi arvestama ülikutest nõukogu arvamusega. Riik koosnes pigem mitmest erinevast riigist hetiitide ülemvõimu all, kui ühtsest riigist. Pärast surma sai kuningast jumal.
Enamus hetiite olid vabad põlluharijad ja karjakasvatajad, väiksem osa tegeles käsitööga. Orjasid oli küllaltki palju.
Hetiitide sõjaväe peajõu moodustasid hobukaarikud. Hetiidid leiutasid kodaratega ratta. Nendes oli kaks meest: üks juhtis ja teine võitles. Seda toetasid hästi treenitud jalamehed, kellel oli lühikesed kõverad mõõgad ja sõjakirved. Hetiitide kõrgaeg oli 1400 eKr, kui vallutati Süüria ja osa Mesopotamiast. Süürias põrgati kokku egiptlastega. 1286. a. eKr Kadeši lahing Ramses II ja Hattušili III vahel. See lahing on viik.
Kultuuris võtsid hetiidid palju üle oma naabritelt Mesopotaamia rahvastelt, kelle naabrusesse nad elama asusid. Võeti kasutusele enda keelele kohandatud kiilkiri ja kirjutati üles seadusi. On leitud hulk kiilkirjatahvleid, mille sisu on aga väheoriginaalne. Hetiitide vahendusel levis Mesopotaamia kultuur juutide, kreeklaste ning foiniiklasteni.
Jumalatest austasid nad eelkõige Taevaisa (Tešub), kes saadab vihma ja piksenooli. Tema atribuudid olid kaksikkirves ja kahe peaga kotkas, mis hiljem kandus läbi Bütsantsi Venemaale.
Mõjukas oli Suure Ema, viljakusjumalanna Kybele ehk Rhea austamine. Tema partneriks oli poeg Attis. Nende kultus oli orgialik, sisaldades enesekastreerimist ning templiprostitutsiooni. Attis oli end kastreerinud, et mitte oma emaga vahekorda astuda. Ta suri, kuid teda armastav jumalanna äratas ta ellu. See on igaaastane sümboolne taimede ärkamine märtsis.
Üldiselt on nende kultuuris vähe originaalset, kuid hetiitide teeneks loetakse 1300 eKr raua kasutuselevõttu esimesena maailma ajaloos. Leitud valitsejakroon oli rauast, mis tähendab, et sellele omistati suuremat väärtust kui kullale ja hõbedale.
1200 eKr tungisid Euroopast Aasiasse rahvad, kes hävitasid ühtse hetiitide riigi. Vallutajad sulasid hetiitidega ühte. 8. saj, Assüüria sissetungiga hävib hetiidi kultuur täielikult.
PÄRSIA (559-330. eKr)
Pärslased on indoeuroopa rahvas. 559. eKr tekib Kyros II juhtimisel suurriik. Kõigepealt ühendas ta kogu Iraani oma võimu alla ja seejärel asus ründama naabermaid. 539. a. eKr alistati Mesopotaamia. Tungiti ka Kreekasse, kuid saadi neilt lüüa.
Kuna alistatud rahvastest oldi kultuuriliselt madalamad, võeti neilt palju üle.
Avaldati austust kohalikele tavadele ja ei surutud peale oma kombeid.Sellega tagati kohaliku ülikkonna lojaalsus ja riigi püsimine. Oluline oli korrapärane maksude maksmine. Mesopotaamiast võtsid üle kiilkirja ja jätkasid sealseid ehitus- ja kujutatava kunsti traditsioone. Templeid nad ei ehitanud, sest olid tulekummardajad, kuid lossid olid uhked.
Pärsia suuruse tõttu oli sellel neli pealinna: Susa, Persepolis , Ekbatana ja Babülon. Suurkuningas reisis pidevalt nende vahel. Riik oli jagatud asehalduspiirkondadeks ehk satraapiateks. Asehalduspiirkonnad järgisid üldiselt alistatud rahvaste elupiirkondi. Palju oli heas korras teid, et pidada ühendust riigi eri osade vahel. Asehaldurid olid enamasti pärslased. Nad kogusid makse ja juhtisid kohapealset sõjaväge. Tänu kohalike tavade austamisele, oli riik haruldaselt püsiv.
Pärslaste usu aluseks on pühad tekstid ja püha raamat Avesta . See avastati 18. sajandil Indias.
Usundis on eristatavad kaks järku:
1) tulekummardamine . Siia kuulub esivanemate hingede ja pühade loomade austamine. Kujuneb maagide ehk pärilike valitsevate preestrite kast. Tuli alles hoida püha tuld ja vältida ebapuhast. Ebapuhas oli eelkõige surmaga seotu. Surnud pandi erilistesse laibatornidesse ja ei tohtinud kokku puutuda maa, vee ja tulega..
2) Zarathustra õpetus – valguse (Ahuramazda „tark isand ”) ja pimeduse (Ahriman „kuri mõte”) maailm on teravalt eristatud . Selline eristatus on tolleaja religioonides ainulaadne. Pärast surma saavad Ahuramazda pooldajad taevariiki paradiisi („rohtaed”), patutegijad lähevad põrgusse. Kolm kõige suuremat pattu on surnukeha põletamine, raipe toiduks kasutamine ja loomuvastased sugulised pahed. Hinge saatus seati sõltuvusse usust Ahuramazdasse. Avestas on õpetus maailma lõpust. Siis saabub päästja Saošjant, kes on Zarathustra uus kehastus, sünnib neitsist ja päästab inimsoo . Ahriman purustatakse lõplikult.