LÄHIS-IDA TIVILISATSIOONID RAUAAJAL (0)

LÄHIS-IDA TIVILISATSIOONID RAUAAJAL (I aastatuhande esimesel 
poolel ja keskpaiku eKr) 
XI sajandist alates levis Lähis-Idas ja  Vahemeremaades  kiiresti rauakasutus. Algas 
rauaaeg.  
 
 
Egiptus  
 
Hilisel perioodil u 1075 – 525 eKr oli Egiptus sageli võõramaist päritolu valitsejate 
võimu all. Sellegipoolest silitas Egiptus oma traditsioonilise ilme. 
525 eKr langes Egiptus ligi kaheks  sajandiks  Pärsia võimu alla. 
 
 
Mesopotaamia   impeeriumid  
 
Assüüria  impeerium  934 – 609 eKr 
Riigi keskus oli Mesopotaamia põhjaosas.  Pealinnad  Assur ja Niinive paiknesid  Tigrise  
kallastel Mesopotaamiat põhjast piiravate mägede jalamil. Assüüria kuningad olid kõige 
sõjakamad  valitsejad  muistse Ees- Aasia  ajaloos. Pikka pikka aega hoidsid nad kogu 
Mesopotaamiat, Süüriat ja Palestiinat oma hirmuvalitsuse all, korraldasid pea igal aastal 
sõjakäike uute maade või ülestõusnud alamate alistamiseks, hävitasid linnu, röövisid kokku 
tohutut sõjasaaki ja orjastasid või asustasid vägivaldselt ümber alistatud elanikke. Nad 
alistasid ka Babüloonia ja isegi Egiptus oli lühemat aega nende võimu alla. 
Assüüri kuningad aga asendasid ülikute ja lihtkogukondlaste väeteenistusel põhineva 
traditsioonilise väekorralduse alalise elukutselise armeega, mis värvati peamiselt  riigi 
äärealadelt. Assüüria sõjavägi koosnes kolmest peamisest väeliigist: 3 – 4 sõdalasega 
mehitatud kaarikutest, soomustatud ja  raskelt  relvastatud ratsaväest ning jalaväest. Raskelt 
relvastatud jalaväelased kandsid kiivrit, turvist, kilpi ja oda, kergeltrelvastatud aga sõdisid 
vibude ja lingudega. Assüüria  armees  olid ka nö. insenertehnilised väeosad, kes valmistasid 
linnapiiramise seadmeid ja olid suutelised linnamüüre alt läbi  kaevama  nii, et need kokku 
varisesid. Assüüria hiilgeaegadel oli tema  armee  vaieldamatult võimsaim ja kõige paremini 
korraldatud relvajõud Lähis-Idas. 
VII sajandil eKr lasi Assüüria kuningas Assurbanipal oma õpetlastel kõigist tollal 
kättesaadavatest kirjandusteostest mõned eksemplarid oma Niinive kuningalossi kokku 
koguda. Nii kujunes Niinives savitahvlitest koosnev raamatukogu, mis sisaldas pea kõiki 
Mesopotaamia kirjanduse tähtsamaid teoseid. Kui Assüüria riik langes, purustati ja põletati ka 
kuningaloss. Tules kõrbenud savitahvlid aga säilisid läbi aastatuhandete ja pakuvad 
tänapäeval hindamatut teavet Mesopotaamia religioonist, kirjandusest ja teadusest. 
VII sajandi teisl poolel lõi Babüloonia valitseja Assüüriast lahku.  
612 a. vallutasid ja purustasid Babüloonia ning põhjapoolse Meedia riigi väed Assüüria 
pealinna Niinive. 
 
Uus-Babüloonia riik 626 – 539 eKr 
VII sajandi lõpus lõi Babüloonia Assüüria võimu alt lahku ja purustas liitlaste abil Assüüria 
riigi. Enamus Assüüria hiigelvaldustest läks nüüd Babüloonia valitsejate võimu alla. Selle 
riigi kuulsaim valitseja, kuningas Nebukadnetsar II (604 – 561) sai ajaloos  tuntuks  eelkõige 
suure ehitajana. Baabülonist kujunes toonase maailma suurim ja uhkeim linn. Nebukadnetsari 
korraldusel rajati linna ümber  massiivne  kindlustusvöönd. Linna sees kerkisid  astmiktempel  – 
nn Paabeli torn – ja kuningaloss terassidel vohavate nn. rippuvate aedadega.  
Allikas: Kreeka  ajaloolase   Herodotose  kirjeldus Baabüloni linnast V sajandil eKr: 
Baabülon asub suurel tasandikul ja on nelinurkne – iga külg 120  staadioni  (u 23 km) pikk. 
Linna ümbermõõt on seega kokku 480 staadioni (u 92 km). Kaunistatud on Baabülon aga nii 
nagu ei ükski teine linn, mida ma tean.  Esmalt  ümbritseb teda sügav ja lai veega täidetud 
kraav  ja seejärel 50 kuninglikku pehys’i laiune ja 200 pehys’i kõrgune müür. Kui  kraavi  
kaevati, tehti väljakaevatud  pinnasest  piisav hulk telliseid, mis seejärel põletati. Seejärel 
palistati esiteks kraavi perved ja ehitati teiseks ka müür, kasutades mördina kuuma laavat ja 
pannes iga 30 tellisekihi järel kihi pilliroogu. Müüri peale, selle äärtele teineteise vastu, 
püstitati vahitornid, jättes nende vahele tee, mis on nii lai, et seal vüib sõita neljahobukaarik. 
Müüris 100 väravat, kõik vasksed ja  vasest  piitadega. Baabülon jaguneb kaheks jaoks, mille 
vahel voolab  Eufrat . Müür ulatub mõlemast otsast jõeni välja. Sealt omakorda kulgeb 
põleatud tellistest müür jõe kallast pidi. Linnamajd on kolme- ja neljakordsed ning nende 
vahel kulgevad  sirged  ristuvad tänavad. Iga tänava jõepoolses otsas on väravakäik läbi 
müüri. Ka jõe äärde viivad on vasksed.  Välimisest kaitsemüürist seespool kulgeb teine müür, 
mitte oluliselt nõrgem välimisest, kuid kitsam. Linna kummagi jao keskel kõrgub võimas 
hoone: ühes tugeva müüriga piiratud kuningaloss ja teises  Zeus  Belose ( Marduki ) 
vaskväravane pühamu (selle kohta loe järgmisest õppetükist). 
Allikas: Herodotose kirjeldus Marduki templitest Baabülonis. 
Zeus Belose (Marduki) vaskväravane pühamu, mis minu ajani alles, on nelinurkne, külje 
pikkusega kaks staadioni (u 380 m). Pühamu  keskele  on püstitatud vägev staadioni laiune ja  
staadioni kõrgune torn, selle peal on teine torn ja siis järgmine, ja nii kokku kaheksa. Üles 
viib trepp, mis kulgeb  ringis  ümber kõigi nende tornide ja mille keskpaigas on peatuspaik 
pinkidega, millel ülesminejad  puhata  saavad. Ülemisel tornil on suur tempel ja selles kaunilt 
tehtud ase ning  kuldne  laud. Jumala kuju pole sinna aga püstitatud. Öösiti ei viibi seal ükski 
inimene, peale ühe kohaliku naise, kelle jumal on kõigi teiste seast välja valinud, nagu 
babüloonlased räägivad, ja kes on selle pühamu preestrinna. Nad räägivad ka, kuigi mina 
seda ei usu, et jumal külastab teda templis ja puhkab sealsel asemel. Selles Baabüloni 
pühamus on allpool ka teine tempel, milles on suur istuva Zeusi (Marduki) kuldkuju ja suur 
kullast laud ja poodium ning sellel kuldtroon. Nagu babüloonlased räägivad, kulus selle 
valmistamiseks 80 talenti (u 2100 kg) kulda. Templi ees on kuldne  altar . Seal on ka teine suur 
altar, millel ohverdatakse täiskasvanud loomi. Kuldsel altaril aga tohib ohverdada ainult 
tallesid ja vasikaid. Suurel altaril põletavad babüloonlased oma igaastastel pidustustel 
jumala auks 1000 talendi eest viirukit. Kyrose ajal  seisis  pühamu alal 12 pehys’i kõrgune 
jumala kuldne kuju. Ise pole ma seda näinud, vaid räägin, mida babüloonlased ütlevad. 
Dareios  (Pärsia kuningas) ei  julgenud  kuju maha võtta,  ehkki  kavatses seda teha, tema poeg 
Xerxes  aga võttis kuju maha ja tappis preestri, kes teda keelas. 
539 eKr langes Babüloonia põhja pool tugevnenud Pärsia impeeriumi võimu alla. 
 
 
Pärsia impeerium 
 
I aastatuhande alguses eKr oli juba enamus  Iraani  kiltmaast asustatud indo-euroopa 
rahvastega. Üks osa neist – pärslased – elas Iraani lõunaosas, Pärsia lahe rannikul.  
Pärsia suurriigi rajas kuningas  Kyros  (559 – 529 eKr.). Ta alistas esmalt enamuse Iraanist, 
vallutas siis Väike-Aasia ja alistas seejärel suurema vastupanuta ka Mesopotaamia.  
525 vallutasid pärslased Egiptus. Seega oli kogu tsiviliseeritud Lähis-Ida Pärsia valitsejate 
võimu all: riigi piirid ulatusid  Egeuse  merest Indiani ja Egiptusest Kesk-Aasiani.  
V sajandi algul tegid kuningad Dareios ja Xerxes katse vallutada Kreekat, kuid said 
kreeklastelt  lüüa. 
Järgneva pooleteise sajandi vältel oli Pärsia stabiilne ja tugev riik. 
334 – 330 eKr vallutas  Makedoonia  kuningas Aleksander Suur Pärsia impeeriumi.  
 
Riik ja ühiskond 
Pärsia valitsejad püüdsid oma riigi ülesehitamisel kasutada ära alistatud rahvaste 
traditsioone ja kogemust. Nad suhtusid oma hiigelriigi rahvaste kommetesse ja uskumustesse 
üldjuhul suure  lugupidamisega  ja võtsid allutatud rahvastelt erinevate valdkondades palju üle, 
surumata seejuures  omaenda  tavasid kellelegi otseselt peale. Nii avaldasid pärsia valitsejad 
austust  ka kohalikele jumalatele, püüdes võita nende soosingut ja näidata end maa jumalate 
poolt kinnitatud valitsejatena. Kuningate korraldusel kohaldati kiilkiri pärsia keelele, 
kasutades samal ajal riigivalitsemises üha enam ka alistatud rahvaste keeli. Allutatud maade 
ühiskonnakorralduse ja kohalikele traditsioonide austamisega  tagasid  pärslased üldjuhul 
kohaliku ülikkonna ustavus. Kohalikelt nõuti vaid, et tunnustataks Pärsia kuninga ülemvõimu 
ja makstaks korrapäraselt makse. 
Sel moel suutsid pärslased rajada küllalt hästi toimiva riikliku korralduse. Riigi eesotsas 
seisis  suurkuningas  oma valdavalt pärsia ülikutest  koosneva  õukonnaga. Kuninga võim oli 
piiramatu, kuid ta tavatses õukondlastelt riigiasjus nõu küsida. Kindlat pealinna riigil polnud, 
vaid õukond rändas koos kuningaga sageli mööda maad ringi, peatudes  pikemalt  neljas 
suurejoonelises kuningalossis – Susas, Persepolises, Ekbatanas ja Baabülonis. Kuningat saatis 
ka 10000 suursugusest pärslasest koosnev ihukaitsevägi ehk nn surematud.. Kogu riik oli 
jagatud asehaldurkondadeks – satraapiateks. Satraabid, kes kuningas nende  etteotsa  määrati, 
pidid  juhtima  kohaliku sõjaväge ning koguma makse. Satraapiad vastasid enamasti allutatud 
rahvaste ja hõimude traditsioonilistele asualadele, kuid satraapideks määrati üldjuhul pärsia 
aristokraate. Et tagada satraapide ustavust,  saatsid  kuningad spetsiaalseid ametnikke nende 
tegevust kontrollima. Samal ajal pöörati suurt tähelepanu ka hoolitsusele ühendusteede eest 
riigi eri piirkondade vahel, et sõnum ohust või vastuhakust riigi äärealadel jõuaks võimalikult 
kiiresti suurkuningani. Eriti oluliseks kujunes regulaarsete postijaamadega varustatud Suur 
kuningatee, mis viis Väike-Aasia lääne-osast Susa linna Lõuna- Iraanis . 
Kõigi nende abinõude tagajärjel oli Pärsia impeerium vallutusel põhineva hiigelriigi kohta 
silmapaistvalt stabiilne. Alistatud  rahvad  enamasti  leppisid  Pärsia ülemvõimuga. Seetõttu 
polnud Pärsia kuningatel üldjuhul tarvidust võtta ette karme karistusretki mässuliste alamate 
vastu. Kui tuligi ette allutatud rahvaste ülestõuse, siis suudeti need enamasti küllalt ruttu maha 
suruda. Vaid riigi muudest aladest geograafiliselt suhteliselt eraldatud Egiptus ei tahtnud 
Pärsia ülemvõimuga leppida ja tegi korduvaid ning vahel edukaidki katseid impeeriumist 
lahku lüüa. 
 
Zarathustra  õpetus 
Pärslaste varasest usundist teame me üsna vähe – peamiselt vaid seda, et tal oli mitmeid 
sarnasusi India usuga. See on ka loomulik, kui pärslaste ja India  aarjalaste  lähedast sugulust 
silmas pidada. Teame ka, et pärsia usus oli  keskne  tulekummardamine, ja et riitusi viisid läbi 
nn  maagid . See oli arvatavasti pärilik preesterkond, mille sees oli aja jooksul kujunenud 
kindel  hierarhiline  sisekorraldus.  
Pärsia suurriigi tekkimise ajaks oli aga religioonis toimunud oluline muutus, mille 
pärimuse järgi oli teoks teinud kuulus õpetaja ja usu- uuendaja  Zarathustra. Millal Zarathustra 
elas, pole teada. Kindel on vaid see, et VI sajandil eKr oli tema õpetus juba tuntud. Sellest sai 
Pärsia ja kogu Iraani usu alus enam kui aastatuhandeks. Zarathustra õpetuse pandi sajandite 
jooksul kirja Iraani pühade tekstide  kogumikus , mis on tuntud  Avesta  nime all. Avesta 
koondab endas hõmne jumalatele, palveid, ettekirjutusi jumalateenistuseks, legende, õpetusi 
ja  muudki . Osa sellest võib pärineda Zarathustralt endalt, enamus on aga kindlasti paljude 
järgnevate põlvkondade kirjutajate looming. Kui palju  hilisemad  autorid Zarathustra õpetust 
muutnud ja edasi arendanud on, seda on raske kindlaks teha. 
Sellegipoolest pole kahtlust, et Zarathustra õpetuse kohaselt valitseb maailma selle looja 
Ahuramazda ehk Tark  Isand . Ahuramazda on Tõe eestvõitleja, tema põlisvaenlane  Angra  
Mainju on aga Vale eestvõitleja. Maailma läbib Zarathustra õpetuse järgi leppimatu võitlus 
Ahuramazda ja Angra mainju, Tõe ja Vale vahel. Kõik olendid, olgu jumalad või inimesed, 
peavad nende vahel oma valiku tegema. Nii Ahuramazda kui ka Angra Mainju püüavad 
inimesi enda poolele võita, kuid valik jääb igaühe enda langetada ja tasu selle eest ootab ees 
alles pärast surma. Õiged pääsevad siis naudinguterohkesse  paradiisi  (vanapärsia keeles 
rohtaed), valesid aga  ootavad  põrgupiinad. Kuid selline võitlus ei jää kestma  igavesti , sest on 
määratud, et lõpuks saavutab Ahuramazda oma vaenlase ja kõigi  kurjuse  jõudude üle 
otsustava võidu. Siis tõusevad surnud haudadest ja mägede metallid  voolavad  suureks 
tulejõeks, mis kõrvetab patused, kuid on õigetele nagu soe piim. Kurjus on seega võidetud ja 
saabub üldine õnneajastu. 
Pärsia kuningad võtsid Zarathustra õpetuse omaks ja  austasid  Ahuramazdat kui oma 
peajumalat. Seda usku on hakatud nimetama mazdaismiks. Ta püsis Iraanis valitseva usundina 
kuni islami tulekuni VII sajandil. Teatud määral leidub selle  pooldajaid  veel tänapäevalgi. 
Mazdaism on varaseim teadaoleb selgelt dualistlik ja maailma lõppu ette kuulutav ehk 
eshatoloogiline  (eschatos – äärmine kreeka keeles) usk maailma ajaloos. Sellisena on ta 
avaldanud suurt mõju nii ristiusule kui ka islamile, kujundades arusaamu jumala ja  saatana  
vastasseisust,  paradiisist  ja põrgust, ning viimsest kohtupäevast. 
 
 
Kaanan ja Iisrael 
 
Kaanan kui tsivilisatsioonide  muistne  kokkupuuteala 
Vahemere  idaranniku  alad – tänapäeva Süüria,  Liibanon  ja Palestiina – olid vana-ajal 
tuntud  Kaanani  nime all. See nimi tähendab  akkadi  keeles purpurimaad ja tuleb sellest, et 
sealsel rannikul elavaid tigusid kasutati toorainena purpurvärvi valmistamisel. Purpurriie aga 
oli üks Kaanani peamisi eksportkaupu. Kreeka keeles on purpurimaa  Foiniikia  ja selle nime 
all sai Vahemere idarannik tuntuks läänepoolsete rahvaste juures.  
Kaanan on suhteliselt  kitsas  viljakas maariba Vahemere ja  Araabia  kõrbe vahel. Vihma 
sajab põlluharimiseks piisavalt ja Liibanoni seedrimetsad on mäletamatutest  aegadest  peale 
pakkunud suurepärast toorainet laevaehituseks. Seetõttu oli Kaanan üks maailma  vanimaid  
põlluharimispiirkondi ja sai vana-ajal tuntuks ka kõrgelt arenenud meresõidukunstiga. 
Naabermaad tundsid juba tsivilisatsiooni koidikul  elulist  huvi Kaanani toorainete vastu – 
purpurriiet ja seedrit eksporditi nii Mesopotaamiasse kui ka  Egiptusesse . Kaanani asend maa- 
ja mereteede ristumiskohas kahe maailma  vanima  tsivilisatsioonipiirkonna vahel tõi varakult 
kaasa tihedad kaubandus- ja kultuurikontaktid. Kaananist kujunes Egiptuse ja Mesopotaamia 
tsivilisatsioonide peamine kokkupuuteala ja nende vastastikuste mõjude ristumispiirkond. 
Sellisel taustal kujundasid Kaanani peamiselt  semiidi  sugu rahvad omanäolise kultuuri, mille 
mõju on mitmetes olulistes valdkondades tunda tänapäevani. 
Ühtlasi püüdsid nii Egiptus kui ka Mesopotaamia suurriigid seda piirkonda oma võimu alla 
saada. Kaanani riikide  sõltumatus  oli seetõttu võimalik peamiselt suurriikide jõudude 
tasakaalu korral - siis kui oli võimalik ühelt suurriigilt teise vastu kaitset otsida.  
 
Foiniikia  linnriigid  
Kaanan oli killustatud paljudeks erineva suuruse ja tähtsusega riikideks. Suuremate 
sisemaa riikide kõrval mängisid seal erilist rolli  rannikule  koondunud  territooriumilt  väikesed, 
kuid rikkad ja mõjukad Foiniikia linnriigid - Büüblos, Siidon, Tüüros jt.. Nende rikkuse 
peamine allikas oli transiitkaubandus erinevate Ees-Aasia piirkondade, Egiptuse ja 
läänepoolsete  Vahemeremaade  vahel. Nii kujunesid foiniiklased I aastatuhande algul e.Kr. 
kõige oskuslikemaiks meresõitjaiks Vahemerel. Ühtlasi rajasid nad hulgaliselt kolooniaid, 
esmalt Küprosel ja seejärel ka Vahemere lääneosas, kus üks neist,  Kartaago  Aafrika 
põhjarannikul, kujunes peagi tõeliseks suurvõimuks. Samal ajal hakkas foiniiklasi ida poolt 
üha enam ähvardama tugevnev Assüüria impeerium. Peagi langesidki sealsed linnad esmalt 
assüürlaste, siis Uus-Babüloonia kuningate ja lõpuks Pärsia võimu alla. 
Foiniikia linnriikide sisekorraldusest on teada äärmiselt vähe. Mitmes mõttes sarnanes see 
ilmselt sumeri linnade omale. Nagu sumeritel, nii valitses enamasti Foiniikiaski linnriiki ja 
juhtis selle sõjaväge kuningas. Ka Foiniikias oli vabadel kodanikel arvatavasti võimalus 
rahvakoosolekul või nõukogus osalemise teel mõjutada riigi poliitikat. Kuid erinevalt sumeri 
linnadest pole Foiniikiast mingeid andmeid ei suurtest templivaldustest ega preesterkonna 
osast riigijuhtimisel. Võib arvata, et selle asemel oli siinsetes rtiikides suur mõju 
kaubandusega tegelevatel aristokraatlikel perekondadel. 
Foiniikia kultuuri kõige silmapaistvam saavutus on vaieldamatult maailma esimese 
tähestiku  leiutamine  II aasatuhandel eKr. Kaananlased olid varasest ajast peale tuttavad nii 
kiilkirja  kui ka Egiptuse hieroglüüfidega ja suutsid neist mõlemast õppides kujundada 
senistest märksa  lihtsama  hõlpsamalt  kasutatava  kirja. Nagu teisedki  varased  kirjasüsteemid 
sai tähestik alguse piltkirjast. Kuid erinevalt Egiptusest ja Mersopotaamiaast hakkasid kaanani 
märgid varakult tähistama üksnes hääldust. Esmalt märkisid nad silpe. Semiidi keeled on aga 
väga kaashäälikurohked - täishäälikud on olulised eelkõige vaid käände või pöörde 
näitajatena. Seetõttu leiti peagi, et  piisab  silbi keskse kaashääliku tähistamisest. Täishäälikud 
võis lugeja vastavalt kontekstile ise juurde lisada. Nii kujuneski Foiniikias 22 kaashäälikust 
koosnev tähestik.  
Foiniikia tähestiku eelis varasemate kirjaviisidega võrreldas seisnes tema lihtsuses ja 
hõlpsas omandatavuses. Kirjaoskus muutus seeläbi kättesaadavaks  varasemast  märksa 
laiematele ühiskonnakihtidele. See omakorda võimaldas hariduse teatavat ilmalikustumist – 
kirjaoskus ja selle õpetamine polnud enam suhteliselt kitsa elukutselise preesterkonna 
eesõigus. Foiniikia tähestik levis oma erinevates  vormides  kiiresti kogu Kaananis. I 
aastatuhande vältel eKr muutus see Ees-Aasias kasutatuimaks kirjaviisiks ja juba varakult 
kujundasid  kreeklased  selle põhjal ka oma alfabeedi. Kõik tänapäeva tähestikud on otseselt 
või  kaudselt  tuletatud foiniikia tähestikust. 
 
Heebrealased  ja Iisraeli riik 
Hiljemalt  II aastatuhandel eKr elasid Kaanani lõunaosas ja seda piiravatel poolkõrbe ning 
kõrbealadel semiidi soost rändkarjakasvatajarahvas heebrealased.  
Arvatavasti umbes XVI sajandil eKr sattus osa heebrealasi –  iisraellased  – meile täpselt 
teadmata asjaoludel Egiptusesse. Seal veedetud sajandeid mäletas iisraellaste hilisem 
ajalooline pärimus kui Egiptuse orjapõlve.  
XIII – XII  sajandil eKr lahkusid iisraellased Egiptusest ja vallutasid seejärel järkjärgult 
Kaananimaa  lõunaosa. Pärimuse kohaselt juhtis neid teel Egiptusest vabadusse nende suur 
juht ja seadusandja  Mooses , kes suri teel  kodumaale , enne kui iisraellased Kaananit vallutama 
asusid. Kas Mooses on reaalne ajalooline tegelane või mütoloogiline kuju, seda pole võimalik 
kindlaks teha. 
X sajandi algul ühendas iisraellaste kuningas Taavet (u 1000 – 962) kogu Kaanani 
lõunaosa nende võimu alla. Tekkis Iisraeli riik, mille pealinnaks sai  Jeruusalemm . Taaveti 
poja, kuningas Saalomoni (962 – 922) korraldusel rajati sinna iisraellaste jumala  Jahve  
tempel, millest kujunes aastasadadeks iisraellaste ja juutide peamine religioosne keskus. 
Taaveti ja Saalomoni ajal oli Iisrael ilmselt tugevaim riik Kaananis.  
Saalomoni surma järel riik  lagunes : tekkisid põhjapoolseks Iisraeli ja lõunapoolne  Juuda  
riik. Samal ajal  tugevnes  surve Mesopotaamia suurriikide poolt.  
722 eKr vallutasid assüürlased põjapoolse Iisraeli riigi ja asustasid selle elanikkonna 
ümber oma impeeriumi erinevatesse piirkondadesse. Juuda riik jäi esialgu püsima.  
586 eKr vallutas Uus-Babüloonia kuningas Nebukadnetsar Juuda pealinna Jeruusalemma, 
lasi hävitada Jahve templi ja asustas rahva ümber Mesopotaamiasse – Baabüloni vangipõlve, 
nagu  juudid  seda hiljem nimetasid.  
Kui pärslased Uus-Babüloonia riigi vallutasid, lubasid nad iisraellastel oma ajaloolisele 
kodumaale tagasi pöörduda. Jeruusalemma tempel  taastati . Kuna valdav enamus 
tagasipöördunuist olid endise Juuda riigi elanikud ja pärinesid iisraellaste juuda hõimust, siis 
võib neid sellest ajast alates nimetada juutideks. 
 
Vana  Testament  
Peamine allikas iisraellaste ajaloo, religiooni,  kommete  ja seaduste kohta on Vana 
Testament. See on sajandite vältel kirjutatud ning järkjärgult kokku seatud erineva sisuga 
heebreakeelsete tekstide kogum.  
Vana Testament algab maailma  loomisega  Jumala poolt. Edasi tulevad lood esimestest 
inimestest – Aadamast ja  Evast  – ning suurest veeuputusest, mille läbi Jumal inimkonda 
hävitada tahtis. Ainult jumalakartlikule Noale andis ta oma kavatsuset teada, käskis ehitada 
suure laeva, koguda sellele paarikaupa kõigi loomaliikide esindajaid, et päästa  inimkond  ja 
loomariik täielikust hävingust. See lugu, nagu mitmed teisedki Vanas  Testamendis , on võetud 
suurel määral üle Mesopotaamia mütoloogiast.  
Maailma kujunemise lugudele järgneb jutustus Iisraeli rahva ajaloost, alates nende esi-isast 
Abrahamist, kes olevat rännanud Kaananisse Mesopotaamiast. Iisraellaste jumal Jahve sõlmis 
Aabrahamiga lepingu, millega lubas iisraellasi igati toetada ja andis Kaananimaa nende 
valitsuse alla, vastutasuks aga nõudis vastuvaidlematut kuuletumist ning lahtiütlemist kõigist 
teistest jumalatest. Jahve oli seega Vana Testamendi järgi iisraeli rahva ainus jumal, 
iisraellased tema poolt välja valitud rahvas ja Kaanan iisraellastele Jumalast tõotatud maa. 
Hiljem, kui iisraellased olid  tagasiteel  Egiptusest  Kaananimaale , kinnitas Jahve Siinai mäel 
lepingut iisraellaste toonase juhi Moosesega.  
Aabrahami, Egiptuse orjapõlve ja Moosese lugudele järel esitab Vana Testament 
üksikasjaliku ülevaate Kaanani  vallutamisest , riigi  tekkest  ja jagunemisest, ning kogu 
iisraellaste järgnevast ajaloost Pärsia võimu perioodini välja. Lisaks ajaloole sisaldab Vana 
Testament iisraellaste seaduste ja religioossete ettekirjutuste põhjalikku kogu, moraalseid 
õpetussõnu, tulevikukuulutusi, õpetlikke  lugusid , erineva sisuga luulet ja muud. Kõik see 
kokku moodustab iisraeli ja juudi rahva religioosse ja kultuurilise pärandi. 
Vana Testament on paljude eri  aegadel  kirjutanud  autorite  looming. Juba hiljemalt Taaveti 
ja Saalomoni ajal olid iisraellased  võtnud  väikeste mugandustega omaks foiniikia tähestiku ja 
umbes sellest ajast pärinevad ka Vana testamendi kõige varasemad osad. Suur osa Vanast 
Testamendist valmis aga alles Baabüloni vangipõlves ja pärast seda. ka varem kirjutatud osad 
töödeldi ja tõlgendati siis suuresti ümber. Enamvähem lõpliku kuju omandas ta alles III – II 
sajandil eKr. Siis tõlgiti ta ka kreeka keelde ja hiljem sai temast osa ristiusu pühakirjast – 
piiblist. 
Kuigi Vana Testament on erakordselt rikkalik ja põhjalik allikas, tuleb tema  kasutamisel  
alati silmas pidada, et ta esitab iisraellaste varasemat ajalugu  hilisemate  põlvede vaatekohast. 
Kõik see, mis jääb riigi tekkimise eelsesse perioodi, põhineb suuliselt räägitud legendaarsetel 
lugudel, milles on  kahtlemata  palju legendaarset ja ebausaldusväärset. Iisraellaste varasema 
ajaloo osas võib Vana Testamenti seetõttu  usaldada  vaid väga üldistes joontes.  
 
Moosese seadused 
Sõlmides Siinai mäel Moosesega lepingu, olevat Jahve andnud iisraellastele ka nende 
seadused. Leping ja seadused olid iisraellaste meelest lahutamatult seotud - seaduste täpne 
järgimine tähendas ühtlasi ka lepingust kinnipidamist. Kõige olulisema osa  seadustest  
moodustasid nn. kümme käsku, mis võtsid lühidalt kokku iisraellaste  kesksed  religioossed ja 
eetilised  tõekspidamised - kinnitasid ainujumalakultuse, keelasid jumala kujutamise, käskisid 
igal seitsmendal päeval puhata ning sätestasid põhimõtteliselt isiku, omandi ja perekonna 
kaitse. Kümnele käsule  lisandusid  aga üksikasjalikud ettekirjutused kõige erinevamates 
eluvaldkondades. Tõenäoliselt kujunesid need seadused pika aja vältel ja on suures osas 
Moosese ajast märksa hilisemat päritolu. Kuna aga iisraellaste pärimuse järgi kuulutas Jahve 
need Moosesele, siis nimetatakse neid tänaseni  tinglikult  Moosese seadusteks. 
Moosese seadused on  Hammurapi   seadustekogu  kõrval kõige paremini tuntud muistse 
Lähis-Ida rahvaste õigusnormide kogum. Seejuures on nad oma  olemuselt  viimasega üsna 
lähedased. Küllalt sarnastes looduslikes oludes  elavate  semiidi rahvaste puhul on see ka 
mõistetav. Samas võtsid iisraellased tõenäoliselt Mesopotaamia õigusnormidest üht-teist ka 
üle. Nii kehtis Moosese  seadustes  Hammurapi koodeksist tuntud silm silma ja hammas hamba 
vastu põhimõte. Perekonnaõiguses on samuti näha Mesopotaamiast tuttavat patriarhaalsust, 
mis lubas mehele mitut naist ja küllalt suurt seksuaalset vabadust,  naiselt  aga nõudis ranget 
monogaamsust. Samas olid Moosese seadused Hammurapi  omadest  mõneti  leebemad  ega 
rõhutanud sama  rangelt  ühiskonna kihistatust. Seisuslikult eristati üksnes  vabu  inimesi ja orje, 
ning viimastelgi oli, juhul kui nad pärinesid oma rahva hulgast, õigus kuue aastase teenistuse 
järel vabaks saada. Moosese seadused näivad kajastavat Hammurapi aegsest Mesopotaamiast 
suhteliselt arhailisemat, vähem kihistunud ja tsiviliseeritud ühiskonda. 
 
Prohvetid  ja  monoteism  
Vana Testamendi järgi oli Jahve iisraellaste ainus jumal  Abrahami  ajast peale. Teisi 
jumalaid iisraellased austada ei tohtinud. Siiski  selgub  Vanast Testamendist, et Kaananimaa 
vallutamise järel austasid nad ka mitmeid kohalikele jumalaid. Isegi kuningad soosisid seda 
ning lasid püstitada Jeruusalemma Jahve templisse teiste jumalate altareid. Vana Testamendis 
on seda tõlgendatud kui Jahvest ärapöördumist ja temaga sõlmitud leppe rikkumist, mis 
ähvardas tuua kaasa jumala kättemaksu. Kuid tuleb silmas pidada, et enamus Vana 
Testamendi raamatuid kirja pandi kirja siis, kui Jahve austamine ainujumala oli Iisraellastel 
juba kindlalt välja kujunenud. Vana Testamendi autorid püüdsid näidata, et Jahve on maailma 
looja ja valitseja ning iisraellased tema valitud rahvas aegade algusest peale. Vastavalt sellele 
kujutasid  nad ka oma rahva  minevikku . Seetõttu on raske otsustada, kas iisraellased ka 
tegelikult varastest aegadest peale Jahvet ainsaks tõeliseks  jumalaks   pidasid . 
Kindlama kuju võttis Jahve kui ainujumala austamine I aastatuhandel eKr tegutsenud 
jutlustajate ehk nn prohvetite tegevuse tagajärjel. Ühtne riik oli selleks ajaks lagunenud, maad 
ähvardas  langemine  võõra võimu alla ja Iisraeli ühiskonnas süvenes varanduslik kihistumine: 
vaesemad, kes omal jõul toime ei tulnud, pidid rikastelt laenama ja sageli loovutama oma 
maatüki võlgade katteks võlausaldajale. Kõik see tundus  paljudele  ülekohtusena ja põhjustas 
rahulolematust . Samal ajal austasid iisraellased Jahve kõrval mitmeid Kaanani jumalaid. 
Prohvetid tõlgendasid sotsiaalset ülekohut ja teiste jumalate austamist taganemisena Moosese 
seadustest ning Jahvega sõlmitud leppest ja kinnitasid, et maad tabanud hädad pole muud, kui 
Jahve  karistus  rahva ja valitsejate väärtegude selle eest. 
Prohvetid olid kindlalt veendunud, et edastavad Jumala sõnumit ega peljanud selle nimel 
valitsejategagi vastuollu minna. Hoolimata erinevustest üksikasjades olid prohvetite 
kuulutused oma põhimõtetelt üsna sarnased. Nad rõhutasid, et Jahve on ainus jumal mitte 
üksnes iisraellaste, vaid terve maailma jaoks, kes valitseb kogu maailma, kaitseb õiglust ja 
karistab ülekohtuseid. Nii kujunes iisraellastel välja tõeline ainujumalakultus – monoteism 
(kreeka keeles: monos – ainus, theos – jumal). Jahvet hakati  pidama  kogu maailma loojaks ja 
valitsejaks.  
Prohvetid kuulutasid iisraellastele ette Jahve karistusena tulevaid raskeid katsumusi, 
eelkõige langemist võõra võimu alla. Kuid  viletsuse  ajale pidi järgnema helgem tulevik. 
Prohvetite kuulutuse järgi pidi kunagi sündima Taaveti soost salvitud kuningas – messias 
( heebrea  keeles salvitu) – kes taastab Iisraeli muistse hiilguse. Saabub tuhandeaastane 
jumalariik , kus kõik rahvad ja inimesed vennalikult teineteise kõrval elavad. Prohvetite 
kuulutused messiast ja saabuvast jumalariigist avaldasid suurt mõju juutide maailmavaatele ja 
valmistasid pinda ristiusu tekkeks.