Nõukogude Eesti põhjalik ülevaade (0)

Nõukogude Eesti
Eesti NSV valitsemine
Nõukogude võimu taastamine Eestis algas koos Punaarmee sissetungiga 1944. aasta suvel. Tulid ka operatiivgrupid, kes olid võimu esimesed taastajad. Vormiliselt oli Eesti NSV-s kõrgemaks seadusandlikuks organiks ENSV Ülemnõukogu ja täidesaatvaks organiks ENSV valitsus, kuid tegelikult oli juhtiv koht kommunistlikul parteil, kes lähtus oma tegevuses ainult Moskvalt saadud korralduste järgi. Ligi pooled eestlastest parteiliikmed(EKP) olid Venemaa eestlased. Valimistel oli tavaline, et valmistulemused olid väga kõrged, sest valida saigi ju pmst ühe kandidaadi poolt.
1940.aastal algas võitlus nn kodanliku natsionalismiga. Kõige olulisematest ametikohtadest koostati eraldi nomenklatuursete ametikohtade loetelu , kus olid põhiliselt kõrgema positsiooniga inimesed. Nomenklatuur oli vahendiks , mille abil ühiskonda kontrolliti ja suunati.
Liiduvabariigi valitsemisel etendasid tähtsat rolli julgeolekuorganid, mis olid NKVD ja NKGB. 1945- Riikliku Julgeoleku Komitee(KGB).
Poliitilised olud
Eesti NSV sisepoliitilise arengu üheks keskseks tunnusjooneks sõjajärgsetel aastatel oli võitlus nn kodanliku natsionalismi vastu, millest kujunes levinud süüdistusvorm. 1950.aasta märtsis tuli Tallinnas kokku EK(b)P VIII pleenum, et „parandada“ olukorda. Pleenumi parteijuhiks nimetati Ivan Käbin. VIII pleenum „suurpuhastas“ kõikvõimalikke võimuorganeid, haridussüsteemi, kultuuriasutusi ning loomingulisi liite. Tagajärjed olid: hirmuõhkkond, vaimne surutus , valitsevaks sai stalinlik ideoloogia ja rünnak rahvuskultuuri ja rahva ajaloolise mälu vastu. Kiirendas Eesti venestamist. Kodanliku natsionalismi süüdistused siiski veel ei kadunud.
J. Stalini surmale järgnes NSV Liidus nn sulaaeg, kus kõik hakkas tasapisi liikuma paremuse poole: inimeste nimesid hakati heastama, osa haritlasi sai võimaluse uuesti loometööd teha, ei toimunud ametlikult ühtegi vägivallapoliitikat.
J. Stalini valitsemise ajal oli kogu Nõukogude impeerium muust maailmas nn raudse eesriidega eraldatud, seega oli info saamine raske. Ajapikku saadi kuulata infot raadiotest + Soome TV.
Kuldsed kuuekümnendad olid inimestele head: suurenes ühiskonna avatus ning aktiivsem eneseteostus . Hakati uskuma, et poliitilist režiimi on võimalik muuta inimlikumaks ja elamisväärsemaks. 1960. aastaid ilmestas noorte aktiivsuse kasv, tekkisid organiseeritud grupid: EÜE, EÕM.
1978.aastal vahetati Moskva heakskiidul välja Eesti NSV juhtkond : Käbini asemel sai parteijuhiks Karl Vaino, kellele oli prioriteediks nr1 Moskvast tulnud korraldused . 1978. aasta suvel toimunud võimuvahetus sillutas teed ulatusliku venestamiskampaania käivitamiseks. Tähtsus tuli vene keelsele õppimisele. Venestamissurve tekitas ohutunnet ning tekkisid ka noorsoorahutused.
1980. aasta sügis- „Avalik kiri Eesti NSV-st“ Nn 40 kiri, kuhu kirjutas alla 40 Eestis teada-tuntud vaimuinimest.
Edaspidi venestamispoliitika Eesti NSV-s mõnevõrra pehmenes.
Vastupanu ja repressioonid : Aastatel 1944-1953 oli vastupanu peamiseks vormiks otsene relvavõitlus- metsavendlus. Metsavennad olid II MS ja hiljem Nõukogude režiimi vastu olijaid, kes peitsid end metsas. Nad lootsid võidelda Eesti eest iseseisvumiseni. Maal tekkis hirmuõhkkond, sest metsavennad röövisid talusid, meiereid. Nõukogude võim võitles metsavendade vastu ja ohvreid oli väga palju. Oluliselt mõjutas metsavendade vastupanu 1949. aasta küüditamine. Relvastatud vastupanuliikumise kõrval osutasid nõukogude võimule vastupanu ka põrandaalused noorteorganisatsioonid . 1944. aastal algasid massilised arreteerimised ja saadeti inimesi vangi-ja sunnitöölaagritesse. Otsesele füüsilisele represseerimisele lisandus vaimne vägivald: vaimuelu allus täielikult valitseva režiimi ideoloogiale. Sõjajärgne vägivallapoliitika saavutas haripunkti 1949. aasta suurküüditamisega. Märtsiküüditamisel 26.märts 1949 saadeti Eestist Siberisse pea 30 000 inimest.
1979. aastal Balti apell- Eesti, Läti ja Leedu vabadusvõitlejate avalik kiri.
Majandus ja rahvastik
Eestis oli majanduse aluseks põllumajandus /Talumajandus. Juba NSVL esimestel aastatel (1940-41) hakkas senise majandussüsteemi lammutamine. Omandivormiks kujunes maareform , mis tähendas maa sundvõõrastamist ehk riigistamist. Maareform ei parandanud maal sotsiaalseid ega majanduslikke olusid, ka mitte inimestevahelisi suhteid. Maa võõrandamisega muudeti sageli elujõuetuks ka seni heas korras olnud talud . Talupoegade õlul olid mitmed koormised ja kohustused. Maareformi ajal hakati Eesti NSV-s moodustama riiklikke põllumajandusettevõtteid. 1946.aasta lõpus algas suund kolhooside loomisele. 1947. aastal alustati nn kulakute(talupojad, kes olid kasutanud palgatööjõudu või/ja omasid põllutöömasinaid) väljaselgitamist. Suurendati maksukoormust. Alustati ka kolhooside kokku liitmist.
1945. aastal hakati suurejooneliselt laiendama põlevkivitööstust. Virumaa põlevkivi aga pidi varustama gaasiga Leningradi ning tootma mootorikütust Balti sõjalaevastiku tarbeks. Piirkonna keskused olid Kohtla- Järve ja Siillamäe. Rasketööstuse laiendamine oli mittevastavate suurtehaste rajamine: tooraine toodi sisse ja toodang omakorda Eesti NSV-st välja. Arenes ka kergetööstus: puuvillakombinaat, Kreenholmi manufaktuur. Valdav toodang läks aga ülemaailmsele turule. Linnade taastamise ja industrialiseerimisega kaasnes laialdane ehitustegevus.
Kasutati palju võõrtööjõudu, mis tõstatas keeleprobleemi.
Nõukogude inimestel oli toidukaupade vähesus, pikad järjekorrad, tarbekaubad vähenesid. Tarbekaupade hankimise raskus muutis inimesi, nad ei näinud enam mõtet, t püüda korralikult tööd teha, kuna selle eest tasu ei saanud. Kaupa ei jätkunud, kuna põhiosa viidi maalt välja.
Kultuurielu
Kogu vaimuelu oli ideoloogilise surve all. Oli infosulg : Lääne vaimsest arengust ei tohtinud keegi siin midagi teada. Sundorienteeritus vene kultuurile oli tugev 1940.aastate lõpul ja 1950. aastate algul, mida „illustreeris“ propaganda. Haritlaskond langes ideoloogilise terrori ohvriks: nende tegevust piirati või sunniti üldse loobuma , mis tekitas inimestes masendust, kartust ja depressiooni. 1950. aastatel aga algas rahvuskultuuri osaline enesetaastumine. Alustati isetegevust: pilli-ja näitemängud, laulukoorid. Suurenes Eesti raadio saatemaht, tööd alustas Eesti Televisioon . Oluliseks peeti siiski ainult kommunistlike autorite loomingut ja tegevust, kuna eesmärgiks oli nõukogude režiimi kindlustamine ja nõukogude kultuuri juurutamine. Näiteks ühelgi rahvaüritusel ei lauldud ainult eesti keelseid laule, vaid pidi olema ka kindlasti vene pärast loomingut.
Kirik : mõju püüti tasandada ateistliku propagandaga ja mitmesuguste ilmalike tavade juurutamisega. Kirik lahutati riigist, keelustati kirikus käimine.
Haridus : koolikorralduse aluseks võeti teistes nõukogude liiduvabariikides kasutusel olev ühtluskooli süsteem. Keskharidus muutus kohustuslikuks, kuid see viis kokkuvõttes siiski hariduse allakäigule, kuna tunnistuse said ka need, kes tegelikult poleks seda väärinud. Vähenes kõrge tasemega haritlaste arv.
Eestlased maailmas
Kogu eestlaskond jagunes maailmas sõja järel tingitud kolmeks: kodueestlasteks, väliseestlasteks(läänes) ja Venemaa eestlasteks. Eestlaste kogukond välismaal tekkis Teise maailmasõja ajal ja seda eelkõige poliitilistel põhjustel, sest pageti Nõukogude okupatsiooni eest. Enamik pagulastest oli koondunud Rootsi ja teistesse Lääne- Euroopa riikidesse kus nad paigutati ümberasujate laagritesse. Repatrieerus(pöördus tagasi kodumaale ) 1946. aasta kevadeks ligikaudu 15000 eestlast, lääneriikidesse jõi umbes 75000. Väliseestluse olulisemateks keskusteks olid Toronto , New York , Stockholm . Välis- Eesti ühiskonna poliitiline tegevus tugines mitmesugustele pagulasorganisatsioonidele(Eesti Komitee, Eesti Rahvusfond). Moodustati Eesti Rahvusnõukogu. Pagulasühiskonna sisepoliitilise elu tähtsaks koostisosaks olid Välis-Eesti ajalehed.
1972. toimusid esimesed ülemaailmsed eestlaste päevad Torontos. Mitmes riigis on ka Eesti Maja.
Olulised olid isiklikud kontaktid, kultuurikontaktid ja teaduslikud kontaktid.