Ajalugu 2- 39-43 ptk. (1)

42. Majandus ja rahvastik .
Plaani e. käsumajandus:
Riiklik plaanimajanduse juurutamine
Eraomandit puudumine
Sund kollektiviseerimine, kolhooside loomine
Forsseeritud industrialiseerimine
Talu või olla 30 ha; sakslastel 5-6 ha
1950
1960
1970
Põllumajandus täielikult laostunud.
Põllumajandusele spetsialiseerumine .
Majandite liitmisega paranesid mõned majandusnäitajad.
1953 alandati põllumajandussaaduste kohustuslike müüginorme, tõsteti varumishindu ja vähendati isiklikult abimajapidamiselt võetavaid makse.
Mindi üle ühe kindla põllumajandussaaduse tootmisele.
Ehitati majanduskeskusi.
Abimajapidamiselt kaotati kohustuslikud riigimüüginormid.
Loodi abimajandeid.
 
Masinapargi müümine.
 
 
Eesti Põllumajandus Akadeemia.
 
 
Halvasti mõjusid eksperimendid
 
 
Tõusvad koormised ja kohustused.
39. Eesti NSV valitsemine.
Nõukogude võimustruktuur.
NSVL võimu taastamine algas 1944 suvel Punaarmee sissetungiga.  Nendega tulid ka operatiivgrupid, kes olid uue võimu esimesed taastajad. ENSV kommunistlik partei allus täielikult Moskvale ja lähtus oma tegevuses sealt saadud korraldustest.
Kohalik võimueliit ja nomenklatuur.
 ENSV partei ja valitsuskaader koosnes peamiselt juunikommunistidest, Eesti laskekorpuse veteranidest, Venemaa eestlastest ja muulastest. 1950 pidid kohalikud loovutama senised positsioonid. Sõjajärgsel aastal oli EKP eelkõige muulaste partei. Ligi pooled eestlastest parteiliikmetest olid tollal Venemaa eestlased. EKP iseloomustas madal haridustase. Sõjajärgseid aastaid iseloomustas ka parteikaadri pidev puhastamine. Kõige olulisematest ametikohtadest koostati eraldi nomenklatuuri nimekiri. Nomenklatuuris olid oma sisemised kihistused, kus domineerisid kõikvõimalikud parteide- ja nõukogude võimuorganite töötajad ja teised võtmefiguurid.
Standard valimised.
ENSV ülemnõukogu II koosseisu 100 saadikut valiti 1947 veebruaris , kusjuures protsent oli 96,17%. Edaspidi ei langenud hääletanute protsent kunagi alla 99,5%. Nõukogude valmimised olid formaalsed , hääletati ju ühe kandidaadi poolt.
Partei kilp ja mõõk.
Julgeoleku struktuuri kuulusid siseasjade ja julgeoleku rahvakomissariaat . Esimene tegeles eelkõige ühiskondliku korra tagamisega , teine riikliku julgeolekuga seal hulgas ka luure ja vastuluurega. 1954 moodustati Riikliku Julgeoleku Komitee- KGB. Siseministeerium võttis üle miilitsa ülesanded, eelkõige korrakaitse . KGB’l ühest küljest tuli pidevalt ühiskonda jälgida ja kontrollida, et kõikvõimalikud nõukogudevastased kavatsused ja ettevõtmised juba eos lämmatada. See pidi olema ühiskonna silmadeks ja kõrvadeks. KGB ülesandeks oli loomulikult ka välisluure ja vastuluure korraldamine, kõrgete võimukandjate julgeoleku tagamine, eriside kindlustamine, välisraadiojaamade segamine, välismaalaste kontaktide kontrollimine jne.
Võõrsõjaväe kohalolek .
Sõjavägi oli kohalikele elanikele ränk koorem . Sõjaväe kasutusse antud aladelt tuli põliselanikel lahkuda, üsna suur osa linna elamufondist võeti sõjaväe kasutusse. Rahvusväeosade olemasolul said ajateenijad läbida teenistuse 1950 Eestis.
Moskva kontrollmehhanism.
Balti kontrollimiseks loodi ÜK(b)P KK Eesti büroo, mis likvideeriti 1947 põhjusega, et nüüd võib neid funktsioone vahetult täita liiduvabariigi kommunistlik partei. Liiduvabariigi juhtkonna vaoshoidmisel etendas väga olulist rolli teise sekretäri institutsiooni olemasolu.
40. Poliitilised olud.
Võitlus kodanliku natsionalismiga.
ÜK(b)P Keskkomitee 30 oktoobril 1944 võeti vastu otsus „Eest NSV parteiorganisatsiooni poliitilise töö puudustest ja ülesannetest“. Kodanliku natsionalismiga tegeles A.Zdanov. kodanlik natsionalism kujunes mingiks üldmõisteks, löösõnaks, mis tähendas igasugust kõrvalekaldumist ametlikust ideoloogiast, klassikuuluvust, sotsiaalset päritolu, seotust kodanliku korraga.
EK(b)P VIII pleenum ja selle tagajärjed.
Esmalt hakati kodanliku natsionalisti silti külge kleepima Eesti Vabariigi aegsetele loovharitlastele. Venemaalt tulnud võimumeestele tundus, et liiduvabariigi senine tippjuhtkond on samuti nakatunud natsionalismi .  1949 aastal saadeti kõrge parteikomisjon ENSV’sse olukorda kontrollima. 1950 tuli Tallinnas kokku ÜK(b)P VIII pleenum, et otsust arutada ja vastavad meetmed olukorra parandamiseks kasutusele võtta. Poliitbüroo otsuse alusel süüdistati pleenumil Eesti tolleaegset kõrgemat juhtkonda kodanliku natsionalismi alahindamises, vääras kolhoosipoliitikas, puudulikus kaadrivalikus, nõrgas kriitikas ja enesekriitikas jne. N. Karotammele pandi süüks kodanlike natsionalistide mahitamist. Karotamm vabastati parteijuhi kohalt ning tema asemele nimetati Moskva poolt Ivan Käbin, kes oli pleenumi valmistamisel üks võtmefiguure. VIII pleenumi otsene tagajärg oli ulatuslik suurpuhastus kohalikes võimuorganites, haridussüsteemis, kultuuriasutustes ning loomingulistes liitudes. ENSV- s said võimule Venemaa eestlased koos valdavalt muukeelse parteikaadriga; ühiskonnas süvenes hirmuõhkkond ja vaimne surutus; jagamatult valitsevaks sai stalinistlik ideoloogia; tugevnes rünnak rahvuskultuuri ja rahva ajaloolise mälu vastu. Eriti tabas puhastus kultuurivaldkonda.
Ivan Käbin ja tema meeskond.
Käbin oli Moskva kuulekam käsutäitja, kuid siiski ei osutunud ta ägedaks stalinistiks ega ENSV äärmuslikuks venestajaks. Ajas kogu oma valitsemisaja suhteliselt mõõdukat laveerimispoliitikat, püüdes olla parasjagu Moskva- meelne ning samal ajal arvestada ka Eesti oludega. Ta suutis edukalt mugandada stalinismi, sula- kui ka stagnatsiooniaegsete poliitiliste oludega ning säilitada oma ametikohta. Oluline oli ka Käbini hea läbisaamine esimese sekretäri Nikita Hrustsoviga ning oskuslik poliitika meeskonna kujundamisel. Ta võttis oma meeskonda ka kohalikke. Nad suutsid oskuslikult vastu seista paljudele üleliidulistele kampaaniatele ning mahendada Moskva mõju. Vaino Väljas sai 1971 Käbini ideoloogiasekretäriks. Käbini ajal olid põllumajandustoodangu sunderaldised liidufondi suhteliselt mõõdukad. Kõigepealt rahuldati ENSV vajadused ja ülejääk suunati liidufondi.
Sulaaja algus.
Stalini surmale järgnes nö sulaaeg, mis tõi kaasa ühiskonnaelu liberaliseerimise peaaegu kõikides valdkondades. Senine massiline vägivald vähenes ning juhtivale tööle hakati edutama kohalikku kaadrit. 1953 juuni lõpul Beria arreteeriti ja tema ettevõtmised pandi põlu alla. Iseloomustab vägivalla osaline heastamine nii üleliidulisel kui ka kohalikul tasandil.  Kodanlikeks natsionalistideks tembeldatud inimeste hea nimi osaliselt taastati , osa haritlasi sai võimaluse vaimsest pagulusest taas loometöösse lülituda. Otsene relvastumine hääbus, materiaalne tase paranes .
Side läänemaailmaga.
Üheks peamiseks infoallikaks olid välisraadiojaamad, millest osa hakkas edastama raadiosaateid ka eesti keeles. Esimeseks selliseks raadiojaamaks oli Ameerika Hääl, mis alustas tööd New Yorgis . Tegutsesid ka Vaba Euroopa ja Vabaduseraadio. Nende eesmärk oli edastada ilma tsensuurita informatsiooni maailmasündmustest ja vahendada omapoolseid uudiseid, kommentaare, analüüse ja reportaaže NSVL kohta. Hakati tegelema teadusharudega ning üksikud teadlased pääsesid rahvusvahelistele teaduskonverentsidele. Oluliseks aknaks Läände oli Soome. Sealt tuli palju välisturiste.
Kuldsed kuuekümnendad.
Stalini-aegse hirmuõhkkonna ja füüsilise vägivalla kadumine tõi ühiskond isikuvabaduse , mis omakorda sisenda inimestesse optimismi tuleviku suhtes. Kujunes välja mitmepalgeline rahvuskommunistide põlvkond. Nad olid kindlad, et olemasolevat poliitilist režiimi on võimalik inimlikustada, demokratiseerida ja elamisväärseks muuta. 1960 aastaid ilmestas noorte aktiivsuse kasv ning nende organiseerumise  uute vormide esiletulek: tegutsema hakkasid Eesti Üliõpilaste Ehitusmalev ja Eesti  Õpilasmalev. Komsomol oli noorte massiorganisatsioon, kuhu kuulumine oli peaaegu üleüldine. Seda püüti demokratiseerida, et see oleks tudengite tegelik omavalitsus, mis lahendaks noorte päevaprobleeme. Igasugusest võimu- ja vaimuküsimuste avalikust käsitlemisest püüti hoiduda, piirdudes tähelepanu osutamisega rahvuskultuurile. 1964 oktoobris kukutati Moskvas võimult Nikita Hrustsov ning tema asemel asus Leonid Breznev ja see tähendas kruvide kinnikeeramise poliitika algust. Algus võimu aeglane, kuid pidev stagneerumine, millega kuldsete kuuekümnendate ideaalid sobisid üha vähem.
Ivan Käbini langus ja venestamise algus.
1970 alguses ei olnud Käbini positsioonid enam nii kindlad kui varem. Käbini poliitika ei rahuldanud enam Moskvat. Vaino Väljase tõusu suhtusid liiduvabariigi võimuladviku venemeelsed tõrjuvalt, pidades teda kohati natsionalistiks. 1978 vahetati Moskva heakskiidul ENSV juhtkond : Käbini asemel sai parteijuhiks Karl Vaino, keda peeti õigeks inimeseks ohjeldamaks liiduvabariigis pead tõstvat natsionalismi. Vaino jaoks ei eksisteerinud mingeid kohalikke huvisid, vaid üksnes Moskva suunised. Enamik seniseid tippvõimureid jäi paika, kuid siiski tuli lahkuda V.Väljasel, kes asus diplomaatilisele tööle L-Am. Ideoloogiasekretäriks sai Rein Ristlaan. Võimuvahetus sillutas teed venestamiskampaania käivitamiseks. Algas aktiivne vene keele kasulikkuse propaganda , mille kandvaks loosungiks kujunes kakskeelsus: täisväärtuslik inimene olevat see, kes oskab võrdeliselt hästi nii oma emakeelt kui ka vene keelt. 1976 kehtestati üleliiduline kord, et teaduslikud väitekirjad tuleb kirjutada vene keeles. 1980 hakati vene keelt õpetama juba lasteaedades ja üldhariduskooli esimeses klassis ning oluliselt suurendati ka kõrgkoolides vastuvõttu nendele erialadele, milles õppetöö toimus vene keeles.
Noorsoorahutused ja 40 kiri.
Venestamispoliitika süvendas rahulolematus ühiskonnas, mis leidis esialgse väljundi noorsoorahutustes 1980 aasta sügisel. Kooliõpilaste väljaastumise ajendiks sai 1980 aasta septembris Kadrioru staadionil toimunud tele- ja raadiotöötajate jalgpallimats ning sellele järgnenud punkansambli Propeller kontserdi laialiajamine võimude poolt. Vastuseks läksid noored protestimarsile, millest osavõtjad miilits kinni võttis. Hiljem karistati mitmeid koolist väljaheitmisega. Noorsoorahutuste ajal elavnes ka intelligentsi protestivaim. 1980 sügisel koostas grupp haritlasi „ Avaliku kirja ENSV-st“, mis adresseeriti keskajalehtede toimetusele. Sellele nn 40 kirjale kirjutas alla 40 Eesti teada tuntut vaimuinimest, kes lootsid sell teel juhtida võimuladviku tähelepanu ühiskonnas kujunevatele probleemidele: keeleküsimus, süvenev migratsioon , möödalaskmised noorsoopoliitikas. Võimulolijad suunasid oma jõupingutused mitte ühiskonna pingete leevendamisele, vaid kirja koostajate tasalülitamisele ühiskondlikust elust. Rahva hulgas leidis kiri laialdast poolehoidu. Kirja avaldamine välismaal suurendas ka muu maailma tähelepanu Eesti vastu.
41. Vastupanud ja repressioonid .
Relvastatud vastupanuliikumine.
1944- 1953 oli peamiseks vastupanu vormiks otsene relvavõitlus- metsavendlus. Erinevatel aegadel võis ühtekokku metsas olla kuni 30 000 inimest, neist aktiivses relvavõitluses osalejaid kuni 10 000. Välisabi metsavennad ei saanud, seetõttu ei olnud nende tegevus ilma kohalike elanike toetuseta mõeldav. Oluliselt nõrgendas metsavendade vastupanu 1949 aasta küüditamine.
Võimude vägivallapoliitika.
NSVL võimu vägivallapoliitika oli mitmekülgne ja suuantud erinevate elanikkonnakihtide vastu, et allutada ühiskond täielikult oma kontrollile . Juba 1944 algasid Eestis Saksa okupatsiooni aktiivsete toetajate ja muidu nõukogude võimule ebalojaalsete inimeste massilised arreteerimised ja nende saatmine vangi- ja sunnitöölaagrisse. Arreteerimiste eest pages osa inimesi metsa varjule, täiendades sellega metsavendade ridu. Metsasolijate väljameelitamiseks kuulutasid võimuorganid välja mitmel korral amnestia ja kutsusid neid tagasi pöörduma oma igapäevatöö juurde. Peagi selgus, et lubadusele vaatamata osa metsast väljatulnuid vangistati, mistõttu järgnevad amnestiad enam loodetud tulemusi ei andnud.
Otsesele füüsilisele vägivallale lisandus vaimne vägivald, mis väljendus ühiskonna vaimuelu täielikus allutamises valitsevale režiimile ning sõjaeelse kultuuri keelamine . Jätkusid küüditamised, esimene toimus 1945 augustis, mil Eesti sakslased saadeti metsatöödele Komi ANSV-sse. Haripunktiks oli 1949 aasta küüditamine. Märtsiküüditamise käigus 26.03.49 deporteeriti Eestist Siberisse 20722 inimest. Suurem osa küüditatutest olid naised ning lapsed ning nad saadeti põhiliselt Krasnojarski kraisse või Novosibirski oblastisse. See oli suunatud maaelanikele, et saavutada „vabatahtlik“ kolhoosidega ühinemine ning võtta toetuspind metsavendadelt. Sulaaja oluliseks tunnusjooneks oli senise vägivalla osaline heastamine. Senine vägivallamasin seisati, aegapidi järgnes represseeritute õigeksmõistmine ja nende vabastamine vanglaist, GULAGi laagritest ja asumistelt.
Noorte salaorganisatsioonid .
Noorte vastupanu kandva jõu moodustasid keskkooliõpilased ja üliõpilased. Neid iseloomustasid range distsipliin , põhikiri, vandetõotus, käsitsi kirjutatud lendlehed ja relvade kogumine. Eesti Rahvuslaste Liit.
Demokraatlikud liikumised.
Kujunes dissidentide liikumine, mis oli suunatud valitseva režiimi vastu. Demokraatlikud liikumised ei olnud enam kitsalt eestlaste pärusmaa, vaid nendes osales ka muulasi, kelle eesmärk oli NSVL demokratiseerimine.1972 koostasid teisitimõtlejad ÜRO Peaassambleele memorandumi, milles nõuti Eesti iseseisvuse taastamist, ÜRO liikmeks vastuvõtmist ja NSVL vägede väljaviimist. 1960 loodi Balti pagulaste ühisorganisatsioon BATUN, mis hakkas taotlema ÜROle saadetus memorandumi elluviimist selles maailmaorganisatsioonis. Helsingis kirjutati alla julgeoleku- ja koostöönõupidamise lõpuaktile. Seal moodustati ka gruppe, kes jälgisid inimõiguste täitmist NSVL.
Ametlik vastupanu.
Anti välja põrandaalust kroonikat  „lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis“, kuhu koondati kõik tähtsamad avaldused, memorandumid, poliitiliste kohtuprotsesside ülevaated jne. ametlikult keelatud kirjanduse ja omaalgatuslike kirjatööde paljundamine ja levitamine. Balti apell – nõuti MR pakti lisaprotokolli avalikustamist ja kehtetuks tunnistamist koos kõigi tagajärgedega. Selle koostasid eesti, Läti Leedu vabadusvõitlejad. 1983 Euroopa parlament võtab vastu otsuse Balti riikide iseseisvumiseks.
43. Kultuurielu põhijooned
Eesti kultuur jagunes kaheks: välis- ja kodueesti kultuuriks, kuid hoolimata pagulaste suurest hulgast, otsustati eesti kultuuri püsimajäämine siiski kodumaal.
Nõukoguliku kultuuripoliitika olemus
ENSV aegse ametliku kultuuripoliitika peamine eesmärk oli „ sisult sotsialistliku ja vormilt rahvusliku” kultuuri juurutamine. Seetõttu oli eesti kultuuri ideoloogiline sfäär alati surve all. Eriti masendav oli olukord Stalini valitsemise lõpuaastatel ning Leonid Brežnevi ajal, kuid 1970. aastatel – sulaperioodil – olid olud liberaalsemad. Vaatamata sellele oli ühiskonnas tugev tsensuur – takistati vaba mõtte levikut –, seega oli oluline koht julgeolekuorganitel (KGB). ENSV oli infosulus (kuigi mitte täielikus): Lääne vaimsest arengust ei tohtinud midagi teada. Oli tugev sundorienteeritus vene kultuurile , eriti 1940.-1950. aastatel. NL hävitas mitmeid kultuuripärandeid, eelkõige raamatukogu ajalehti ja ajakirju ning muid perioodikaväljaandeid ja raamatuid. Toimus kogu ühiskonda hõlmav propaganda.
Haritlaskonna uus põlvkond
Paljud eesti haritlased pagesid NL võimu hirmus Läände. Paguluses olenud vaimupärand oli rikkalik. Kodumaale jäänud haritlased langesid ideoloogilise terrori ohvriks: nende tegevust piirati, sunniti sellest isegi loobuma . Poliitiline umbusk aina kasvas ning EKP võitles nn kodanliku natsionalismi vastu. Teadlased pidid senised tööd maha salgama ja edaspidi kinni pidama vaid NL sotsialistlikust realismist . 1950. aastatel algas osaline enesetaastumine vaimukultuuris. 1960. aastatel oli kultuurielus vabam loomeõhkkond, isikupärased ja uudsed vormikatsetused, uued väärtushinnangud ja ideaalid.
Kultuuritarbimine ja massiteave
Vaimne surutis avaldas suurimat mõju kõrgkultuurile. Rahvakultuuri aktiivsus aga püsis stabiilsena, ilmekamaks väljuniks oli isetegevusharrastus: jätkati pilli- ja näitemängu ning laulukooride traditsiooni. 1950. aastatel hakkas isetegevusharrastus taanduma professionaalse kõrgkultuuri ees: toimus linnastumine ja rahva haridustaseme tõus ning materiaalsete võimaluste avardumine. Aina tähtsamaks muutusid massiteabevahendid ja raamatud. Suurenes Eesti Raadio saatemaht. 1955. aastal alustas tegevust Eesti Televisioon . Ajakirjandusväljaanded jagunesid vabariiklikeks ja linna- ning rajoonilehtedeks, ajakirjadeks, ametkondlikeks väljaanneteks. Kõik olid allutatud tsensuurile. Massiteave oli peamiseks toeks ideoloogia levitamisel, kuid Eesti Televisioon, Eesti Raadio ja ajakirjandus tegid tänuväärset tööd: tõid koju uudiseid Eestist ja mujalt NSVL-st, laiendasid silmaringi ja olid kultuurivahendajateks. Põhja-Eesti kultuuri hakkas mõjutama Soome TV, eelkõige Tallinnas.
Maakultuuri hääbumine
1960. aastatel tõusis ühiskonna haridus - ja elatustase; osteti raadioid, telereid ja magnetofone. Külastati kinosid, teatreid, kunstinäitusi. Maaelanike elujärje paranemine lubas neil rohkem linnas käia. Suurtes maa-asulates hakkas juurduma linlik eluviis. Kolhoosikorra põlistumine aga tõi kaasa väikeste maakoolide, klubide ja raamatukogude sulgemise . Maaelanikkond muutus aina elavamaks: osa siirdus linna, osa otsis paremaid elutingimusi mujal maakohas. Kõik see viis rahvakultuuri hääbumiseni. Isetegevus piirdus oluliselt vaid rahvatantsu ja koorilauluga.
Kiriku koht ühiskonnas
ENSV ajal säilis vormiline usuvabadus . Päriselus aga kirikutegevust piirati oluliselt, seades kõrgeid makse, riigistades hooneid ja varasid . Usuõppe allikaks sai Usuteaduste Instituut Tallinna Konsistooriumi juures. Propageeriti ateismi ja juurutati mitmesuguseid ilmalikke tavasid. Korraldati noorte suvepäevi, ilmalik surnuaiapüha tuli kirikliku asemele. Ilmalikud matused ja pulmad olid samuti populaarsed . Ateistliku propaganda eesmärk oli kujundada vaenulikku või ülevat suhtumist kirikusse ja religiooni. Noorema põlvkonna puhul see õnnestus. ENSV kirik jäi püsima ja täitis vaimse opositsiooni rolli.
Hariduolud
Iseseisvusaegne haridussüsteem likvideeriti täielikult. Koolikorraldus rajanes ühtluskooli süsteemil, õppe- ja kasvatustöös hakati lähtuma nõukogude pedagoogika põhimõtetest. Terava surve alla langesid humanitaaralad ja nende õpetajad. Maailma ja Eesti ajaloo kõrval õpiti süvendatult NSVL ajalugu. Marksistliku käsitluse tunnusjooneks Eestis sai klassivõitlus ja eesti ning vene rahva ajalooline sõprus. Kooliõpetuse tase langes, paljastati nn kodanlikke natsionaliste õpetajaskonna seas. ENSV-s kehtestati esialgu 7-klassine, hiljem 8-klassine kooliharidus ( 1959 .a). 1970. aastatel muudeti keskharidus kohustuslikuks ; pärast 8. klassi lõpetamist tuli õpinguid jätkata kutseõppeasutuses või üldhariduslikus keskkoolis . Siiski toimus haridus allakäik, kuna küpsustunnistused said ka need, kes ei väärinud. Negatiivselt mõjutasid haridusolusid mitmed kampaaniad: maakoolide sulgemine , üleminek kabinetsüsteemile jms. Kõrghariduses asendati senine ainesüsteem kursusesüsteemiga. Kõigile tudengitele õpetati kommunistliku partei ajalugu ja 1960. aastatel lisandus teaduslik kommunism. Üliõpilaskonna kasv oli märgatav (1945. a – 3700; 1985. a – 23 500). Kõige olulisem kõrgkool, kus säilis osaliselt akadeemiline mõtte- ja eluviis, oli Tartu Riiklik Ülikool. 1950. aastal kaotati Tartus kõrgem kunstikool Pallas ja Tallinnas avati ERKI . TPI; TPedI ; EPA.
Vaimne vastupanu venestamisele
Süveneva venestamise tingimustes tugevnes kultuurielu administreerimine , kakskeelsuse propaganda ja tsensuur. Kitsenesid suhted Läänemaailmaga. Päevakorrale tõusis ideoloogilise võitluse loosung. Kõik need negatiivsed tendentsid ilmnesid siis, kui ENSV võimustruktuuri tippu tõusis Karl Vaino. Samuti oli see aeg ka vastupanukultuuri tekke aeg, mille kandvaks jõuks oli rahvuslikult meelestatud haritlaskond . 1980. aasta 40 kiri iseloomustab rahulolematust ja vastupanu kehtiva režiimi vastu.
44. Eestlased maailmas
Kogu eestlaskond jagunes kolmeks: kodueestlased, väliseestlased ja Venemaa eestlased.
Välis-Eesti kujunemine
Arvukas väliseesti kogukond tekkis II maailmasõja ajal ja seda eelkõige poliitilistel põhjustel: tuhanded inimesed pagesid NL okupatsiooni eest, paljud jäid vangi või olid sunnitud sunnitööle minema. Enamik pagulastest olid Rootsis ja teistes Lääne-Euroopa riikides, kus nad paigutati ümberasujate laagritesse. Paljud pidid repatrieeruma, kuna NL palus teistel riikidel nad välja anda. Läände jäi ligikaudu 75 000 eestlast. Olulisimad keskused olid Toronto , New York ja Stockholm.
Pagulaskonna tegevussuunad
Välis-Eesti ühiskonna poliitiline tegevus tugines mitmesugustele pagulasorganisatsioonidele. Rootsis loodi Eesti Komitee, Eesti Rahvusfond ja Eesti Rahvusnõukogu, mille toetajaskond moodustas eksiilvalitsuse, mille etteotsas sai August Rei. USA-s olnud Eesti Vabariigi Peakonsulaat ei tunnistanud Eesti Rahvusnõukogu. Pagulaste sisemine poliitiline organiseerumine tõi kaasa enamiku endiste Eesti erakondade taastamise , juurde loodi ka uusi poliitilisi ühendusi. Oli kaks leeri: need, kes pooldasid väga selget rahvusühtsust, ja need, kes vajasid poliitilist mitmekesisust paguluses. Pagulasühiskonna sisepoliitilise elu tähtsaks koostisosaks olid Välis-Eesti ajalehed. Enamik lääneriike ei tunnustanud Eesti Vabariigi annekteerimist de jure NSVL poolt. 1972. aastal toimusid esimesed ülemaailmsed eestlaste päevad ( ESTO ). Loodi BATUN. Saksamaal töötas Balti Ülikool,Balti Instituut. Suhted kodueestlastega minimaalsed.
1945. a võeti ENSV-lt ära 3 jõetagust valda ning Petserimaa. 1946.a luuakse Hiiumaa mk. 1949. a loodi Jõhvi- ja Jõgevamaa.
1950.a muudeti maakonnad rajoonideks ja vallad külanõukogudeks. 1952.-1953.a muudeti Eesti kolmeks oblastiks: Tallinna, Tartu ja Pärnu oblast . Kuressaare muudeti Kingissepaks.
1978. a Jõhvimaa muudetakse Kohtla-Järveks ja Virumaa Rakveremaaks.