Maailma viljad (3)

Vanilli
Vanill on käpaliste ehk orhideeliste sugukonna troopiline liaan, pärit Kesk-Ameerika rannikumetsadest. Käpalised on maailmas tuntud peamiselt ilusate õite poolest, kokku arvatakse neid olevat kuni 35 000 liiki. Majandusliku tähtsusega taimi ei ole palju, tähtsaim on vanill.
Oli Mehhikos juba asteekidel tähtis kultuurtaim . Praegu kasvatatakse kõikjal troopikamaades, kohati kakaopuu istandikes. Suurimad tootjad on Ida-Aafrika saared ( Madagaskar , Komoorid, Seišellid), Lõuna- Mehhiko , keset Vaikset ookeani asuv Tahiiti saar ja teised. 85% maailma vanillitoodangust annab Madagaskar. 1967. aastal saadi Madagaskaril 64 000 tonni kohvi, 12 000 tonni nelki ja 1500 tonni vanilli.
6-10 meetri kõrguse liaani tugipuudeks istutatakse valgust läbi laskva võraga puid. Paljundatakse seemnete või pistokstega. Väljaspool Mehhikot on õite tolmendamisel vaja inimese abi, sest ainult Mehhikos leidub vastavaid mesilase- ja koolibriliike, kes neid tolmendavad. Inimene jõuab pika peene bambusridvaga päevas ära puudutada 2000-3000 õit. Ühel põõsal on ligi 60 õit. Taim hakkab vilja kandma 3. eluaastal ja kannab umbes 40. eluaastani, andes kuni 50 vilja aastas.
Vili on piklik kupar, pärast töötlemist on ta 12-35 sentimeetrit pikk ja 0,5-0,9 sentimeetrit jäme. Viljad korjatakse poolvalminult, kui nad kollakaks tõmbuvad. Tähtis on viljade töötlemine, umbes kuu aega kestev kääritamisprotseduur, mis eri maades toimub mõneti erinevalt. Madagaskaril näiteks kastetakse vilju korduvalt umbes 60 kraadi temperatuurini soojendatud vette, kastmiste vahel laotatakse kuprad mõneks tunniks päikese kätte kuivama. Töödeldud, tugevasti kokku tõmbunud kuprad on hea aroomiga, tumepruunid kuni mustad, nende pinnale võivad ilmuda nõeljad vanillikristallid.
Peamist toimeainet, glükosiid-vanilliini on töödeldud kupardes, vanillikepikestes ehk vanillis 1,5-3%.
Maailmaturul tuntakse vanillisorte tootmismaade järgi, parimaks peetakse mehhiko vanilli, mille kepikesed on 25-30 sentimeetrit pikad; tema peamised tarbijad on Ameerika Ühendriigid ja Mehhiko. Mehhiko veab välja umbes 60 tonni vanillikepikesi aastas.
Nii nagu asteekide valitseja Montezuma ajal 16. sajandi algul, on vanill tänapäevalgi tähtis kakao lisand , seda kasutatakse rohkesti šokolaaditööstuses. Vanill aitab kakao šokolaadiks muuta. Kasutatakse ka jäätise, kondiitrisaaduste ja likööri tootmisel, samuti ka parfümeerias.
Tänapäeval toodetakse lõhnaainet vanilli suurel määral sünteetiliselt, kuid loodusliku vanilliga ei suuda see võistelda, sest ehtsa vanilli lõhnas osalevad teisedki ained. Šokolaaditööstuses leiab siiski rohkem kasutamist odav tehisvanilliin. Sünteetilist vanilliini segatakse ka suhkruga ja lastakse müügile vanillisuhkruna.
Mango
Ladina keeles Mangifera indica. Mango on 10-30meetri kõrguse laiuva võraga igihalja puu luuvili , mis ripub üksikult või kobaratena pikkade viljaraagude otsas. Vili võib olla väga erineva kuju ja suurusega alates ploomist ja lõpetades meloniga. Kaalub keskmiselt 300g, kuid võib ette tulla kuni 2kg raskuseid vilju. Vili võib olla ümmargune, muna-või silindrikujuline, neerule või sidrunile sarnanev, värvuselt rohekaskollasest kuni punaseni. Erineva värvusega viljad kasvavad sageli samal puul. vilja õhukese nahkja ja tärpentiinilõhnalise koore all on väga mahlakas magushapu aprikoosivärvi viljaliha , milles sisaldub suur kiuline , munakujuline ja raskesti eraldatav luuseeme. Mangot nimetatakse tema suurepärase virsikutaolise maitse ja erilise mahlakuse tõttu puuviljade kuningannaks. Seejuures on rohekate ja pruunikate viljade maitse ülekaalukalt magus, punastel aga hapukam. Valmimata ja metsiku mango viljadel esineb kergelt tärpentiini kõrvalmaitset. Mangos on palju kaltsiumi ja rauda, C-vitamiini 45 mg% ning rikkalikult provitamiini A. Viimase sisalduse poolest on mango silmapaistvaim puuvili . Seetõttu on ta hinnatud toit imikutele ja haigetele, eeskätt seedimist soodustavana ja lahtistina toimiva vahendina. Energeetiline väärtus: 100 g/44 kcal /185 kJ.
Mango kodumaa on Ida- Aasia , India, malaisia , Filipiinid ja Lõuna-Hiina. Indias tunti mangot Gangese viljakatel kallastel juba 4000 aastat tagasi.
Ka praegu on mango Indias üks tähtsamaid kultuurtaimi, mida viljeldakse 800000 hektaril, see on rohkem kui kõikides maailma maades kokku. Lõuna-Aafrikas, Iisraelis, Kesk-ja Lõuna-Ameerikas, Austraalias jm. kasvab ligi 40 mangoliiki, sorte aga 1000 piires. Rikkalikus mangosortide valikus on Euroopas suurim osatähtsus hästisäiliv, keskmise suurusega, ovaalse või neerukujulise kollase viljaga sort Alphonso, mida imporditakse peamiselt Lääne- Indiast .
Mango koristatakse poolvalminuna ja pakitakse ettevaatlikult puitvillaga vooderdatud pappkarpidesse. Järelvalmimine toimub toatemperatuuril 6-8 päeva jooksul. Valmimisel eraldub meeldiv tugev aroom ja täisküpsuse saabumisel kattub vilja koor väikeste mustjaspruunide plekkidega. Müüakse tükikaubana.
Mango vilju süüakse eeskätt värskelt, kusjuures vili lõigatakse pikuti või risti pooleks, eemaldatakse noa abil viljaluu ja süüakse mahlakat sisu lusika abil. Serveeritakse koos suhkru, vanilje ja vahukoorega. Kasutatakse puuviljasalatites, kompottide, marmelaadide, kookide ja tortide valmistamisel.
2 tunni jooksul pärast mango või selle konservide söömist ei ole soovitatav tarbida alkoholi ja juua piima-võib tekkida kõhuvalu
Banaan
Banaan ehk Musa on vana kultuurtaim ja troopikamaade üks tähtsamaid toidutaimi. Banaan kuulub banaaniliste sugukonda, kuhu kuulub veel 219 liiki. Banaani perekonna moodustavad umbes 60 liiki, mis kasvavad Vana Mandri troopikas. Kultuurbanaanid on saadud kahe liigi ristamisel. Kokku on aretatud umbes 200 sorti. Pole teada, kui kaugele tagasi ulatub banaanide kultiveerimine , kuid on teada, et banaane kultiveeriti vähemalt 300 aastat enne meie aja arvamist. Ka Ameerikas tunti banaani veel enne seda, kui eurooplased Ameerika avastasid . Banaan on levinud Kagu-Aasiast Austraaliani, Hiinas, Filipiinidel ja Lõuna-Ameerikas. Banaanide aastatoodang on suurim Brasiilias (umbes 6,5 mln tonni).
Banaan on üks maailma suurimaid rohttaimi. Tema lehelabad on umbes 0,5 meetrit laiad ja kuni 4 meetrit pikad. Lehevarte alused tuped on üksteise sisse keerdunud , moodustades ebavarre, mis on 20-30 cm läbimõõduga ja kuni 6 meetrit kõrge. Mõne banaaniliigi ebavars võib olla isegi 15 meetrit kõrge. Ebavarre ladva südamikust lehevarte vahelt ilmub umbes 2 meetrit kõrge õisik, mis on allapoole kaardus. Õisiku ladva pool on isasõied, vahepeal on mõlemasoolised õied ja rootsu alusele lähemal paiknevad emasõied, millest kujunevad viljad. Banaan on üheiduleheline. Banaani sulgroodsed lehed narmastuvad kergesti tuules . Banaani kobaras , mis kaalub kuni 30 kg, on 100-300 vilja. Kobara roots on käsivarre jämedune. Vili on piklik kauna välimusega mari. Metsikute banaanide vili kaalub 30-80 grammi ja sisaldub rohkem kui sada kõvakestalist seemet . Kultuurbanaanide viljad on suuremad ega sisalda seemneid. Ka mõne loodusliku liigi viljad on söödavad. Pärast ainsa viljakobara valmimist taime maapealne osa sureb , sest on oma bioloogilise ülesande täitnud. Kuna kultuurbanaani viljades seemneid pole, paljundatakse neid risoomitükkide abil.
Sordiaretus on läinud kahes suunas:
Esiteks kasvatatakse dessertbanaane ehk puuviljabanaane, mis on natuke hapuka maitsega magusa ja mahlaka lihaga. Neid turustatakse ka Eestis. Süüakse pärast vilja kesta (banaanikoore) eraldamist. Suurem osa dessertbanaane süüakse värske puuviljana ja sellisena on banaan maailmaturu üks tähtsamaid kaubaartikleid. Väike osa dessertbanaanidest läheb kuivatamiseks, jahu tegemiseks või helveste valmistamiseks.
Teiseks jahubanaanid ehk keedubanaanid. Need on väga tärkliserikkad ja sisaldavad peaaegu 40% süsivesikuid. Jahubanaan on paljudes troopikamaades üks peamistest toiduallikatest.
Kiubanaani ehk kanepbanaani kasvatatakse manillakanepi saamiseks. Manillakanepist saab valmistada nööre ja köisi. Kiubanaan kasvab looduslikult Indias ja Filipiinidel, kultiveeritakse Jaaval ja Sumatral.
Melon
Melon kuulub kurgiga ühte perekonda ja on botaaniliselt sellele väga lähedane.
Meloni kodumaaks on hakatud pidama troopilist Aafrikat, kuigi umbrohuna esinevaid looduslikke, ploomisuuruste, söögiks kõlbmatute viljadega teisendeid leidub nii Aafrikas kui ka Ees-Aasias. Aafrikast tulnud taimel tekkis Iraanis, Kesk-Aasias, Indias ja Hiinas erinevais kasvutingimustes palju mitmesuguseid teisendeid, mis nüüd botaaniliselt on alamliikidesse rühmitatud; alamliikidest on tuntuim melon ehk dessertmelon, temale järgneb kurkmelon.
Melon ehk dessertmelon on tekkinud Ees- ja Kesk-Aasias. Aromaatseid magusaid suuri valminud vilju süüakse värskelt kui dessertköögivilja. Arvatakse, et Vana-Egiptuses, -Kreekas ja –Roomas teda ei kasvatatud .Õhtumaale ilmus ta alles Rooma riigi lõpu poole. On teada, et Rooma riigi keiser Claudius sõi iga päev hommikueineks kaheksa melonit. Ees- ja Kesk-Aasias on melon olnud pikka aega üks peamisi toiduvilju ja on praegugi tähtis. Muhameedlaste paastukuu ramadaani ajal on melon paastuvatele usklikele hädavajalik värskendav toit. Seepärast on aegade jooksul hoolega edendatud meloni kasvatamist ja aretust ning ta on levinud paljudesse maadesse, kus teda kultiveeritakse parasvöötme soojemast piirkonnast kuni troopikani. Suve lõpust alates on melon Kesk-Aasia turgudel valitsevaid kaupu, Euroopas tuntakse teda vähe. Enamik meloni sorte ei kannata transportimist ega säili kuigi kaua, seepärast süüakse teda peamiselt kasvatusmaades.
Melonitaim on üsna kurgitaime sarnane, 0,5-1,5 meetri pikkuste lamandunud vartega, kollaste õitega. Õied on enamasti nagu kurgilgi ühesoolised, kuid on ka kahesoolisi õisi olemas. On aretatud palju sorte. Viljad on väga erineva suuruse, kuju ja värvusega. On hele- ja tumekollaseid, rohelisi, kollakaspruune ja erivärvilisi joonisega vilju. Viljaliha on õrn, mahlane, lõhnav, magus, oranžikas või kreemikaskollane, harvemini valge või rohekas . Melon sisaldab sordist olenevalt 4-18%, keskmiselt 7-12% suhkruid. Orgaanilisi aineid on vähe.
Melon on soojanõudlikum ja vajab rohkem päikest ning kuivemat õhku kui kurk , seda tuleb arvestada, kui teda lavades kasvatatakse. Ka Eestis on kohati melonit lavas kasvatatud, sobivaim temperatuur on seejuures 25 kraadi ja õhu niiskus kuni 60%. Juurekael ja selle lähedal olev varreosa ei tohiks märjaks saada, sest need on väga õrnad mädaniku suhtes.
Söögiks tarvitatakse meloneid valminult, mitte enne valmimist nagu kurke. Suurem osa süüakse värskelt, kuid kasutatakse ka kuivemalt, keedisena ja kompotina, kusjuures kompotile lisatakse haput puuviljamahla. Ka tehakse sukaadi, siirupit ja odavat meeasendajat. Maitsev on toorsalat majoneesiga. Värskelt dessertköögiviljana süües võib maitsestada suhkru, mee või ingveriga.
Dessertmelon jaguneb mitmeks teisendirühmaks, neist tähtsamad on kantaluup-, armeri-, kassaba- ja zardmelonid.
Kantaluupmelonid on algselt pärit Armeeniast. Ristisõdalased mungad kinkisid paavstile Armeenia meloni seemneid, neist kasvatatud järglastele aretati paavsti mõisas Cantalupos oranžilihaline melon, millest saigi see sordirühm oma nime. Kantaluupmeloni enamasti ümmarguste viljadega sordid on praegu Euroopas kõige levinumad. Eesti lavades kasvatamiseks soovitatakse näiteks “ Moskva kantaluupi”, mille vili on suur, laberik, segmendiline , kollane, kuni 10 kilogrammi raske, ja “Leningradi kantaluupi”, mille vili kaalub kuni 2 kilogrammi.
Kassabamelonid on väga suurte siledate viljadega sordid. Viljaliha on vähem aromaatne, aga vili säilib väga kaua, saab talv läbi kasutada.
Armerimelonid on suurte maitsvate vanilliaroomiga viljadega sordirühm, kasvatatakse peamiselt Kesk-Aasias.
Konomonmeloni alamliiki kuuluvaid teisendeid kasvatatakse Indiast Jaapanini; pärit on Ida-ja Lõuna-Aasiast. Vilju tarvitatakse köögiviljadena, mitte dessertköögiviljadena.
Viinamari  
Viinamari ehk Vitis vinifera. Viinapuu perekonda kuulub umbes 70 liiki vääntaimi, millel kasvavad kobarad moodustavad marjad . Kultuuristatult kasvatatakse viinamarjaliaane 2 m kõrgustel spaleeridel.
Marjad on ümmargused kuni ovaalsed ja värvuselt kollasest kuni mustjassinisteni. Sinise põhitooniga viinamarjad sisaldavad rohkem parkaineid ja koores punast värvainet antotsüaani. Paljude sortide marjad kattuvad valmides õhukese, heleda, jahuse, vahaja kirmega, mis tekib sügisel sooja päevase õhu ja öise niiskema ja jahedama õhu vaheldumise tulemusena.
Enamikel sortidel on viljalihas kuni 5 kõva seemnekest , kuid leidub ka seemneteta sorte. Viinamarjad kuuluvad tervistavate saaduste hulka, millised sisaldavad rohkesti väärtuslikke aineid. Esiteks tuleks mainida hästi seeduvaid süsivesikuid viinamarjasuhkru näol, mis kiiresti verre imendudes annavad lisaenergiat. Rohke mineraalainete sisaldus soodustab närvikava, ajategevuse, luustiku ja hammastiku arengut. Soodsa koostisega valgud , orgaanilised happed , aroomained ja vitamiinid tagavad soolestiku ja neerude hea funktsioneerimise ning vähendavad kõrgest vererõhust, ateroskleroosist, podagrast ja teistest ainevahetushäiretest põhjustatud vaevusi .
Viinamarjad on tuntud kui lahjenduskuuri dieettoit ja üleliigse kaalu vähendajad. Mõjuvad ka palavikku alandavalt ja aitavad vältida külmetushaigusi. Kõrge kaaliumi ja madal naatriumi sisaldus soodustavad ainevahetust, vereringet ja südametegevust. Et viinamarjad sisaldavad ka joodi, on need heaks raviks kilpnäärme haiguste puhul. 100 grammis on 205 mg kaaliumi, 26 mg fosforit ja 22 mg kaltsiumi. Energeetiline väärtus on 100 g/27 kcal/301 kJ.
Metsikult kasvavad primitiivsed viinamarja vormid pärinevad maakera taimestiku algaegadest. Päritolu maadeks tuleb pidada Kaukaasiat ja Kesk-Aasiat. On säilinud vanu Egiptuse jooniseid, millel kujutatakse viinamarjakasvatust 5000-6000 aastat tagasi. Esimesed viinamarjaseemnete leiud pärinevad Kreekast Trooja sõdade ajast (3000-4000 aastat tagasi).
Tänapäeval kasvatatakse viinamarju peaaegu kõikides maakera piirkondades, kus loodus seda võimaldab. Viinamarjad kuuluvad rahvusvahelises puuviljakaubanduses tähtsamate artiklite hulka, mille aastatoodang on ca 50 milj. tonni. sellest läheb 85% veini valmistamiseks, 5% rosinateks ja 10% värskelt tarbimiseks . Maailma viinamarjatoodang ületab õunte, banaanide ja apelsinide kogutoodangu, seega on suurima ülderikaaluga. Peamised viinamarjaistandused laiuvad Euroopas: Itaalias, Prantsusmaal, Hispaanias, Saksamaal, Balkani poolsaarel ja endise N Liidu aladel, kus toodetakse kokku 2/3 maailma viinamarjasaagist. Kasvatatakse samuti Ameerikas, Aafrikas ja Austraalias.
Viinamarjasorte arvatakse maailmas olevat üle 5000. Kõik sordid jagatakse põhiliselt kahte suurde gruppi: lauaviinamarjad ja tööstusviinamarjad. Allpool peatutakse lühidalt vaid lauaviinamarjadel. nende hulgas on esikohal heleda värvusega suureviljalised sordid.
Nende viljade värv on rohekas, kollane ja merevaigukollane. Näiteks kasvatatakse Itaalias eriti suurte kobaratega sorti ‘Grappoloni’, Kreekas sorti ‘Rozaki’ ning Türgis ja Küprosel sorti ‘Sultana’.
Tumeda, punakassinise kuni mustjassinise värvusega sortide hulka kuuluvad ‘Cardinal’, ‘ Napoleon ’ ja ‘Olivette’.
Seemneteta viinamarjasortidest on tuntuim Türgis kasvatatav rosinate tooraine ‘Sultanine’.
Dattelviinamarjad on ovaalse kujuga, tugevama kestaga ja asuvad kobaras hõredamalt. heleda värvusega sortidest on tuntud bulgaaria sort ‘Bolgar’.
Muskaatviinamarjad on spetsiifilise lõhna ja maitsega, heledast kuni tumeda värvusega. Itaalias on levinud heledaviljaline ‘Aleksandria Muskaat’ ning tumedaviljaline ‘ Hamburgi Muskaat’. Neid viinamarju kasutatakse küllaltki palju muskaatveinide valmistamiseks (Malaga, Porto, Marsala, Samos jt). On veel grupp sorte, mida kasvatatakse kasvuhoones , peamiselt Hollandis ja Belgias.
Sidrun
Sidrunid pärinevad Lääne-Aasia, Ees-Aasia ja Lõuna-Hiina aladelt. Talub hästi külma-ja
kuumaperioode, kuid paremini kasvab siiski subtroopikas. Tänapäeval on sidrunite kasvatamine levinud kõikjal maailmas.
Sidrunipuu kasvab 7 m kõrguseks ja neil esinevad väljakujunenud astlad . Sidrunipuu kuulub igihaljaste puude gruppi. Neil on roosakad õied ja nad õitsevad kaks korda aastas. Samal puul võib olla üheaegselt nii õied kui ka poolvalminud või täisküpsed viljad. Saaki korjatakse kuni kolm korda aastas. Ovaalsed või munakujulisesd sidrunid on 5-12 cm pikad ja nende läbimõõt on 4-8 cm ning nad kaaluvad 50-125 grammi. Tavaliselt on sidruni mõlemas otsas kühmuke ja koor on sileda pinnaga, rohekas kuni kollane. Koore sisekiht on valge, kuiv ja käsnjas. Vilja sisu koosneb 7-10 mahlakast seemnekambrist ehk segmendist. Helekollane viljaliha on eriti hapu, sisaldab palju orgaanilisi happeid , sealhulgas sidrunihapet. Suhteliselt suur on ka magneesiumi sisaldus. Sidrunikoores on palju õlinäärmeid. Pressimisel saab koorest väärtuslikku ja kasulikku sidruniõli.
Sidrunimahl on tuntud eelkõige oma tervistavate omadustetõttu: isutus , palavik, bakteriaalne põletik ja külmetus.
Sidruneid saab osta aastaringselt ja nad koristatakse enne täisküpsust. Sidruneid kasutatakse nii värskelt kui töödeldult.
Apelsinipuu
Apelsinipuu on igihaljas viljapuu, pärit arvatavasti Kagu-Aasiast, tuntuim ja levinuim tsitruseliik. Apelsinipuid kasvatatakse lähistroopikas ja troopikas, eriti USA-s, Brasiilias, Kesk-Ameerikas, Vahemeremaadel, vähesel hulgal ka Gruusias. Apelsinipuu kasvab kas puuna või põõsana. Apelsinipuud on enamasti madalamad kui 5 meetrit. Leidub aga ka selliseid, mille latv küünib 20 meetri piirini. Igihaljad nahkjad lehed kannavad rootsu servades kitsaid tiibu. Oksi kaitsevad kuni 10 cm pikkused astlad. Kevadel puhkevad valged või roosakad rohkete kollaste tolmukatega õied. Vilja hakkavad apelsinipuud kandma varakult. Taimed taluvad kuni -5 kraadist külma. ta edeneb hästi nii liivastel kui ka väga rasketel savimuldadel. Vilja hakkab kandma juba kolmandal aastal. Viieaastaselt puult saadakse 14 kg apelsine ja rohkemgi , kaks korda vanemalt heasordiliselt puult aga võib (Gruusias) korjata 800-1200 vilja. Apelsini mahlakas oran?id viljad - apelsinid - sisaldavad sidrunhapet (1-2%), lahustunud süsivesikuid (7-15%), suhkruid (kuni 15%) ja vitamiine, neid süüakse toorelt tarvitatakse konservide, jookide, marmelaadi ja muu sellise valmistamiseks. Apelsinikoorest valmistatakse sukaadi ning kulinaarias kasutatavat oran?iõli. Apelsiniseemnete õlist saab keeta seepi. Viljakestas sisalduvat eeterlikku õli kasutatakse kondiitri - ja parfümeeriatööstuses. 1982. aastal oli maailma apelsinitoodang umbes 40 miljonit. Maailma suurim apelsinitootja on Brasiilia.
Lisaks veel teisi apelsiniliike: 1) Kuni 600-grammised suured nabaapelsinid, millel on vilja tipuosas kesta all veel teine väike mahlakas viljake. 2) Hilised , väikesed, punase viljaliha ja punase mahlaga ning eriti maitsvad veriapelsinid. 3) Mühkliku väga paksu, kuid kergesti eralduva kestaga ning suhteliselt väikese mahlaka viljalihaosaga jaffa apelsinid.
Greibipuu
Greipfruudipuu on igihaljas viljapuu, metsikult kasvavana ei ole teda leitud. Suured valged õied asetsevad lehekaenlas üksikuina või kobaras. Viljakandeikka jõuab greibipuu varakult ja alates neljandast aastast hakkavad istandikud tulu andma. Greibipuid kasvatatakse põhiliselt USA lõunaosas, vähem ka mujal lähistroopikas, Gruusias. Suured (läbimõõt kuni 15 cm) kollased mahlakas mõrkjasmagushapud viljad - greibid ehk greipfruudid (viljaliha on helekollane, roosa või punane) - sisaldavad rohkesti vitamiine ja eeterlikke õlisid, neil on toniseeriv, isutekitav ja ainevahetust soodustav toime. Greipe süüakse toorelt või tarvitatakse mahla, keedise ja konservide valmistamiseks. Suurim greibitootja maailmas on USA.
Mandariinipuu
Mandariinipuu on igihaljas viljapuu, pärit arvatavasti Kagu-Aasiast. On kirjeldatud ka teisi mandariiniliike, neid käsitletakse nüüdisajal kui mandariini sorte, sordirühmi või hübriide. Mandariinipuid kasvatatakse eriti Jaapanis , Vahemeremail ning Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, Gruusias. Mandariinipuu talub lühiajalist kuni -9 kraadist külma, mida teised tsitrused välja ei kannata. Täiskandeiga saabub mandariinipuul 8.-12. aastal ja kestab 40.-45. eluaastani. Mandariinipuu viljad - mandariinid - on kollakas - või punakasoranzhid, apelsinitaolised, kui väiksemad ning õhukese ja kergesti eralduva koorega , nende magus õrn lõhnav viljaliha sisaldab sidrunhapet (1,1%), suhkruid (kuni 10,6%) ning C- ja B-vitamiini. Mandariine süüakse toorelt või neist valmistatakse keedis, dzhemmi, jooke ja muud sellist. Viljakestas sisalduvat eeterlikku õli kasutatakse kondiitri- ja parfümeeriatööstuses. Mandariinide maailmatoodang oli 1996. aastal 16 miljonit tonni. Esikohal on Hiina.
Kiivi
Kiivi (Actinidia chinensis, Actinidiaceae) kodumaaks on Hiina ja Taivani mäestike metsaalad. Tänapäeval viljeldakse laialdaselt Uus- Meremaal , kust ta ka mõningase sarnasuse tõttu selle riigi rahvus- ja vapilooma- lennuvõimetu metsalinnu kiwi-kiwi järgi oma nime on saanud.
Viljeldakse üha enam ka Austraalias, Kalifonias, Lõuna-Aafrikas, Tsiilis, Jaapanis jm. Ka Vahemeremaades , eelkõige Itaalias, aga samuti Hispaanias, Prantsusmaal, Kreekas ning isegi Madalmaades ja Inglismaal on teda viljelema hakatud. Paljudes maades võib kiivit kohata aedades ilutaimena.
Tegelikult on kiivi aktiniidia (pms. hiina aktiniidia) vili. Aktiniidia on põõsakujuline umbes meetripikkuste toestikul või vaiadel ronivate väätidega kahekojaline taim. 7-8 emastaime kohta on vaja vähemalt 1 isastaim. Niisiis viljaks kutsutakse “kiivi”-t. Kiivid kasvavad taimel kobaratena ning neid võib ühe taime kohta moodustuda kuni 70 kg ja rohkemgi. Kiivi on piklikmunajas või ruljas, 5-8 cm pikk, kuni 5 cm jäme ja kaalub 65-100 g. Kiivil on algul roheline, valmides roostepruuniks muutuv õhuke, kuid kõva, kare ja kaitseks ülemäärase auramise vastu karuselt karvane kest. Kesta all paikneb rohiroheline valkjate kiirtega mahlane, veidi sültjas viljaliha. Viljalihas on rohkesti väikseid musti seemneterakesi.
Kiivi on kõrge C-vitamiini sisaldusega (100 g-s umbes 300 mg). Sisaldab ka provitamiini A , D-vitamiini, kaltsiumi-, kaaliumi- ja rauaühendeid. Kiivis leiduv proleolüüthape pidavat lagundama inimorganismis kolesterooli ja soodustama vereringet. Energeetiline väärtus: 100g/40 kcal.
Viljad on küpsed ja tarbimiskõlblikud, kui sõrmega kergelt vajutades koor veidi järele annab. Maitselt võib kiivit võrrelda karusmarja või seguga karusmarja, meloni ja maasika maitsest.
Tarvitada võib mitmeti. Värskelt tarbimisel on kõige parem vili eelnevalt hästi jahutada, lõigata siis piki või risti pooleks ja sisu lusikaga poolmetest välja koukida. Võib ka eelnevalt koorida , siis seibideks lõigata ja niiviisi lauale anda. Süüakse koos seemnetega. Samuti võib näiteks tükeldada ja koos maasikate, melonitükkide, kirsside jt puuviljadega salatina serveerida . Maitset võib parandada sidruni- või apelsinimahla , vaniljekastme, vaarikaessentsi või vahukoore lisamisega. Seibideks lõigatud kiivit kasutatakse rohkesti mitmete roogade garneerimiseks. Kiivi leiab kasutamist mitmete karastusjookide, nagu limonaadi, puuviljamahlade, vitamiinijookide, likööride jne. tootmisel. Temast valmistatakse ka marmelaadi, želeed, kompotte, essentse jne.
Laimi
Laim on rahvakeeles väike roheline sidruni sugulane, kuid maitselt on neil siiski väike erinevus. Laim on väga hea lisand vee maitsekamaks muutmisel ning maitselt hapu vili sobib kookide, jäätise, sorbeti, troopiliste kokteilide aga samuti kala, ubade, juurviljasuppide ja kastmete valmistamiseks.
Arbuus
Arbuus pärineb Aafrika mandrilt. Arbuus ehk maasikapuu või selle vili. Enamik sorte sisaldab 10% ja enamgi suhkrut, viljaliha on veerikas, sisaldab kuni 95% vett. Mineraalaineid ja vitamiine sisaldabsuhteliselt vähe. Valminud viljaliha on punane, harvem valge või kollane. Viljad on kujult ümmargused või elliptilised, värvuselt enamasti rohelised. Söögiarbuusi pinnamuster ja värvus võivad olla väga mitmekesised , nad on sortide eristamise tunnusteks.
Arbuus säilib hästi ja tal on tugev koor ning hästi transporditav. Viljaliha maitse on õrn ja magusa maitsega.
Tarvitatakse peamiselt toorelt nagu melonitki. Seemnetest valmistatakse õli, mida kasutatakse kondiitritööstuses. Arbuus säilib hästi 1-2 aastat. Säilitada tuleks jahedas kuivas ruumis, külmkapis mitte rohkem kui nädal. Arbuusi säilitatakse ka soolatult .
Hea teada !
Küps arbuus kõmiseb sõrmenukkidega koputamisel õõnsalt, sest küpsed seemned tõmbuvad viljalihast eemale ja tekib tühi ruum, mis tekitab kaja . Toores arbuus ei kaja vastu, sest seal pole veel tühja ruumi.
Kohv
Kohv ( araabia qahwa) on kohvipuu röstitud seemnetest ehk kohviubadest jahvatatud pulber ja sellest valmistatud aromaatne jook .
Ajalugu
Kohvijoomine sai oletatavasti alguse Etioopiast; siit, Kaffa nimelise küla järgi sai kohv ka oma nimetuse.
15. sajandil oli kohv levinud Araabias, 16. sajandil ka Türgis. Euroopasse jõudis kohvijoomise komme 17. sajandil, Eestisse 17. sajandi lõpuks.
Erinevatel rahvastel on kujunenud oma kohvi valmistamise ja serveerimise viisid. Tuntuimad on ehk türgi kohv ja itaallaste espresso .
Kohvisordid
Levinuim kohviliik araabika (Coffea Arabica ) on pärit Etioopiast. Selle osakaal maailmas toodetud kohvist on umbes 75%. Teine tuntud kohviliik on robusta (Coffea Robusta), mis on maitselt araabika kohvist tugevam. On olemas ka kolmas kohvipuu liik libeerika (Coffea Liberica), kuid selle osatähtsus on kaduvväike.
Kohvisordid kannavad tavaliselt tootjamaaga seotud nimetust . Näiteks kolumbia kohv, kostariika kohv, santose kohv jne.
Turustatakse toorest, röstitud, jahvatatud ning lahustuvat kohvi. Peale naturaalse kohvi toodetakse ka segusid, kus kohvile on lisatud näitelks teravilja, sigurit jms.
Kohviasendajad
Kohvi asendajatena kasutatakse näiteks viljakohvi, võilille juurtest valmistatud "võilillekohvi" ja muid nn taimekohvisid.
Kohvi töötlemine
Kohvipõõsa marja sees on tavaliselt kaks uba. Ubade eraldamine marjas toimub kuiv- või märgmenetluse kaudu. Kuivmenetluses marjad kuivatatakse päikesepaistel ning kooritakse masinatega. Märgmenetlusega hoitakse marju veevannis 24-48 tundi, saades pestud kohvi, mis on kvaliteedilt parem kui kuivmenetluse teel saadud kohv.
Toorkohvinäidised röstitakse väikeste röstimismasinatega. Oad jahvatatakse ja valmistatakse kohvijook, mida asjatundjad maitsevad. Maitsmine toimub tugeva tõmbega lusikalt suhu . Sedasi tulevad väiksemadki maitsevääratused esile.
Toorkohvisegud röstitakse röstimismasinates kuumas õhuvoolus, mida valvavad asjatundjad.
Tähtvili e. Karamboola
perekond: Oxalidaceae
ladina k: Averrhoa carambola
inglise k: Carambola
saksa k: Karambole, Sternfrucht
rootsi k: Carambola
See dekoratiivne tähtpuuvili on arvatavasti pärit Malaisiast ja Tänaseks kasvatatakse teda troopilistes maades. Tähtpuuvili kasvab puu otsas, mis on 10-12 meetrit kõrged. Iga puu annab kindla diameetri suurusega vilja. Tähtpuuvilja tunneb kergesti ära tema ebatavalise viienurgalise kuju poolest. Ta näeb välja nagu kollane täht ja sellepärast kutsutakse teda tähtpuuviljaks.
Liha on mahlakas ja meenutab Kurki ning maitseb ka sama värskelt aga palju hapukamalt.
Koor on sile ja seda saab süüa. Valmimata vili on heleroheline ja valmis vili kollane. Aga sa ei pea ootama et vili valmiks. Valmimata vili maitseb täpselt samamoodi kui valmisvili. Tähtpuuvilja C- vitamiin aitab külmetuse vastu. Kasutada saab kaunistuseks salatitele, Kokteilidele-jookidele ja mitmesugustele teistele külmadele toitudele, kuid mitte kuumadele toitudele.
Säilitamine ideaalne 5-7 kraadi juures 3 nädalat
Tähtvili e. karambool
ladina keeles: Averrhoa carambola
inglise keeles: Star fruit, Karambola
Soome keeles: Tähtihedelmä
Indiast ja Maleesiast pärit tähtvilja 6-13 cm pikkused viljad on toorelt rohelised ja valminult sidrunkollased. Sisaldab oblikhapet, C-vitamiini, rauda, mineraalaineid.
Tähtvilja koorimata hapukad poolküpsed või küpsed tähekujulised seibid sobivad hästi erinevate magusate ja soolaste roogade kaunistamiseks , tortide, kookide, võileibade katteks, lisandiks külmale lihale. Õhukesi viile võib lisada Boolile ja teistele jookidele.
Säilita 4-8 kraadi juures.
Guajaav
perekond: Myrtaceae
ladina k: Psidium guajava
inglise k: Guava
saksa k: Guava, Guagaba
rootsi k: Guava
Guajaavid on munaja või pirnja kujuga guajaavipuu viljad ning kaaluvad 25-50g. Olenevalt sordist on guajaave nii roheka kui ka kollaka koorega ning viljad on kaetud kerge vahakirmega.
Mahlane rohekas viljaliha sisaldab hulgaliselt seemneid ning maitseb kui segu pirnist, küdooniast, viigimarjast, karusmarjast ja maasikast.
Sisaldab rohkelt C-vitamiini. Tuntuimad on maasikguajaav, metsik guajaav ja õunaguajaav. Guajaavi süüaks nii koorega kui ilma. Kasuta tükeldatuna salatites ja magustoitudes. Guajaavi võib kasutada ka soojades roogades.
Guajaav on tõusnud enam hinnatud puuviljade hulka
Viimase aja teadusuuringute järgi on guajaav tõusnud maailma kõige enam hinnatud puuviljade hulka ja sugugi mitte ainult mahlasuse või vaimustavate maitseomaduste tõttu.
Guajaav pärineb Ameerika kuumadest regioonidest, kus guajaavipuid on kultuurtaimena kasvatatud vähemalt 2000 aastat. 16. sajandil viisid Hispaania ja Portugali maadeavastajad guajaavi Indiasse ja Filipiinidele, kust see peagi levis ka teistele troopilistele ja subtroopilistele aladele , kirjutab Kodukiri.
Guajaavipuu paljuneb heades kasvutingimustes tormiliselt, moodustades suuri tihnikuid ja haarates enda alla karjamaid ja põlde. Guajav on pirnikujuline või ovaalne marivili, kaaludes sordist olenevalt keskmiselt 150 – 400 grammi.
Sorte on praeguseks sadu ning aretatakse juurdegi. Sort määrab viljaliha värvuse, kas siis valge roosakaskollase, erkroosa või punase. Vilja kest on sile või krobeline, enamasti kollane või õunroheline.
Kest sisaldab ülirikkalikult C-vitamiini, kuid võib niisama söömiseks olla liiga kõva või tuim. Guajaavi meeldiv aroom on erakordselt tugev, seda tekitab eeterlik õli eugenool . Täisküpse viljaliha magushapu maitse meenutab ühtaegu maasikat ja pirni ning troopilisi puuvilju.
Guajaavi keskel on ülejäänud viljalihast veidi tumedam kerajas keskosa. Selles paiknevad seemned, mille arv võib ulatuda viiesajani. Leidub ka seemneteta sorte, kuid millegipärast ei kodune need väljaspool oma algset kasvupaika.
Guajaavid kuuluvad nende viljade hulka, mille küpsemine jätkub veel kaua pärast noppimist. Et viljad jõuaksid kõikjal müügile kvaliteetsena, korjatakse need poolküpsena ja säilitatakse transpordi ajal kindlal režiimil.
Kui vilja pind annab vajutades juba kergelt järele ning aroom on väga tugev, on viljad saavutanud täisküpsuse ning toasoojuses enam ei säili. Küpseid vilju võib hoida paberkotti pakitult külmkapi puuviljasahtlis kuni kaks ööpäeva, pikemal säilitamisel muutub viljaliha üpris kiiresti sitkeks ja kuivaks .
Küpsete guajaavide mõne tunni pikkune jahutamine külmkapis enne söömist toob maitseomadused eriti hästi esile. Puu otsas küpsenud parimate guajaavisortide viljakest on nii mahlane ja pehme, et vilja võib süüa otse peost. Kõvakoorelised viljad on kõige praktilisem poolitada ning lusikaga õõnestada koorepoolikust viljaliha.
Soojades maades on väga populaarseks maiuseks tihke, iirisetaoline guajaavipasta, mida inglise keeleruumis kutsutakse guajaavijuustuks (guava cheese ).
Ameerika hispaaniakeelsetes regioonides on eelistatuimaks desserdiks cascos de guayaba, otsetõlkes «hautataud guajaavikiivrid». Roa valmistamiseks surutakse poolitatud viljade rõngakujuline keskosa läbi sõela, et seemned eemalduks. Viljaümbrised hautatakse siirupis pehmeks ning antakse lauale koos seemneteta viljaliha ja toorjuustuga.
Guajaavist on, olenevalt sordist, leitud 3 - 4 korda enam C-vitamiiini kui apelsinist. Eriti rikkalikult leidub askorbiinhapet viljakestas, mida tasuks vähemalt talvisel ajal värskelt toiduks tarvitada isegi siis, kui see pole just kõige isuäratavam.
Kuumuse ja õhuhapniku toimel lagunevat C-vitamiini ei leidu nimetamisväärses koguses üheski kuumutatud hoidises. Küll aga säilivad hoidistamisel guajaavi muud biokeemilised väärtused. Kiiduväärselt palju on guajaavis karotinoide , rauda ja kaltsiumi, eriti hinnatav on aga kaaliumi ja lahustuvate kiudainete rohkus.
Kaalium on elektrolüüt ja hoiab tasakaalus organismi veemajandust, kontrollib vererõhku ja reguleerib südame tegevust. Lahustuvad kiudained pektiini näol seovad ja viivad endada koos organismist välja halba ehk LDL-kolesterooli.
Kopsu-, jämesoole-, mao- ja rinnavähi ennetajana tuntud lükopeeni sisalduse poolest läheneb guajaav aga sellel alal üldtunnustatud liidritele – tomatihoidistele.
Hiina rahvameditsiinis on guajaavi aastaid kasutatud veresuhkrutaseme reguleerijana, tänapäeval on see saanud ka teadusliku tõestuse.
Kasutatud kirjandus:
http://www.miksike.ee/
Heino Kiik . Maailma viljad. Tallinn, “VALGUS”, 1989.
ENE 1
http://www.nami-nami.pri.ee/recipe/componentsshow.php?act=edit&pID=769
http://www.nami-nami.pri.ee/recipe/componentsshow.php?act=edit&pID=386
http://www.nami-nami.pri.ee/recipe/componentsshow.php?act=edit&pID=155
http://et.wikipedia.org/wiki/Kohvipuu
http://nammy.pbwiki.com/Tähtvil i
http://nammy.pbwiki.com/Guajaav
Tallinna Mustamäe Gümnaasium
Maailma viljad
Referaat
Tanel Kivistu
G1L
2008