Laste- ja noortekirjandus (2)

LASTE- JA NOORTEKIRJANDUS 2013/2014 sügis
Ütlen ette, et konspekt on suuresti kokku pandud Reet Krusteni „Eesti lastekirjanduse“ põhjal. Loengust panin miskit kirja vaid alguses ja ega ma muidu ka just eriti eeskujulik kohalkäija polnud. Konspekti vormistus on jäänud just selliseks , nagu see oli siis, kui ma ise sellest õppisin. Kõik lisamärkused jne olid minule endale mõeldud ja Sul ei pruugi neist kasu olla.
Ilmselt on Sulle sellest konspektist abi, kui sa näiteks soovid enda koostatud loengute põhjal kirjutatud konspekti täiendada ega viitsi läbi lugeda Reet Krusteni väljaannet. Siinkohal mainiksin, et kuskil Eesti Vabariigi lastekirjanduse käsitluse juures jätsin ma selle lugemise pooleli, ei viitsinud enam ja aega polnud. Konspekt ei ole kohe kindlasti mitte täiuslik! Kui Sa päev enne eksamit alustad õppimist sellest konspektist (ja pole väga loengus käinud jne), siis ei pruugigi Sul sellest suurt kasu olla. Ühtlasi pead olema valmis ise kaasa mõtlema, sest iga punkti all ei ole ma kõike kirja pannud – ise olin valmis neist kirjutama peast oma teadmisi. Siiski leian, et oma mahu poolest on see konspekt AnnaAbi keskkonnas neid punkte igati väärt.
Tõmbasin eksamil pileti, milles olid küsimused: 1) Lastekirjanduse mõiste, defineerimise probleemid, suhe täiskasvanute kirjandusega 2) Realism Eesti lastekirjanduses (arengujooned, temaatika , autorid, teosed, tunnused jne) 3) Ernst Enno või Karl Eduard Sööda luule 4) Kahe teose võrdlemine, oli kaks valikut. Ise valisin Carrolli „ Alice Imedemaal“ ja Truupõllu „Rohelise Päikese maa“, teine valik oli vist Kaburi „ Rops “ ja Beekmani „Aatomiku juhtumused“. Kuna ma kummalgi seminaril ei osalenud, pidin vastama ka lisaküsimusele, milleks oli mul kahe teose võrdlus erinevatel tasanditel (Parijõe „ Teraspoiss “ ja Karu „ Nullpunkt “). Tuletan meelde, et see oli vaid üks pilet mitmest! Samuti oli eksamil kõigile viis faktilist küsimust, mida ma täpselt enam ei mäleta. Üks oli kindlasti Ansomardi kohta – mis on tema päris nimi ning mida ta tõi eesti lastekirjandusse. Teine küsimus oli esimese eesti lasteajakirja kohta, nimi ja esimene peatoimetaja .
Head õppimist ja palju edu eksamil!
Grete
1. Lastekirjanduse defineerimise probleeme
Lastekirjandus tänapäevases mõttes – täiskasvanute poolt lastele kirjutatud ilukirjandus. Piirjoonteks on kuulumine ühelt poolt ilukirjanduse ning ühtlasi esteetika valdkonda ja teiselt poolt mitte-ilukirjanduse ning ühtlasi esteetikaväliste kultuurinähtuste valdkonda. Alati leidub kirjandusteoseid, mis jäävad piirialadele ning on raskesti määratletavad.
Lastekirjandus on ilukirjanduse iseseisev haru, millel on kõik belletristikale omased tunnused. Lastekirjanduses on olemas kõik ilukirjanduses esinevad põhiliigid (proosa, luule, draama ) ja žanrid (romaan, jutustus, muiasjutt, poeem, komöödia , draama jne). Lastekirjanduse poeetika on identne täiskasvanute kirjanduses kasutatavate struktuuri- ja kujundusvõtetega. Põhiliseks erinevuseks lastekirjanduse puhul on lugeja ealise eripära arvestamine ehk adressaaditunnetus, mis sõltub kirjaniku andest ja oskusest lastele kirjutada.
Eristatud on väikelapse, koolieeliku, noorema ja keskmise ning vanema kooliea kirjandust. Lastekirjandust on iseloomustatud ka huvidominendi kaudu – muinasjutu-, seiklus - ja realismiiga. Kõik need liigitused on üksnes tinglikud ning nende piirid pole kunagi absoluutsed, vaid sujuvad. Suures plaanis tehakse vahet laste- ja noortekirjanduse vahel, kusjuures ealised piirid on siingi ajas muutuvad. Sellele viitab ka eri maade kirjanduskäsitluses kasutatav terminoloogia. Inglise, prantsuse, vene ja rootsi kirjandusteadlased kasutavad mõistet lastekirjandus (vastavalt children’s literature , litérature enfantine, detskaja literatura ja barnlitteratur), kuid saksa uurijad peavad üsna järjekindlalt kinni laste- ja noortkekirjanduse mõistest ( Kinder - und Jugendliteratur), rõhutamaks kummagi mõistepoole suhtelist iseseisvust ning samaaegset kokkukuuluvust. Soomes on aga kokku lepitud kasutada suurema hõlmavusega nimetust nuorisokirjallisuus (noortekirjandus), mis mahutab endasse ka lastekirjanduse.
(loengust) Lastekirjandus on...

• lastele mõeldud teosed
  
• täiskasvanute kirjandusest kohandatud tekstid
  
• laste poolt tegelikult loetavad tekstid (õpik, aabits, aine kirjandus jne)
  
• laste endi loodud tekstid ( omalooming )
  
• teosed, mida kasutatakse kooliõpikutes
  
• kõik, mida lapsed loevad
  

Lasteraamat annab mingisuguse vundamendi või paneb nurgakivi lapse tulevikule.
Lasteraamatuid võib jagada:

• muinasjutud (rahva- ja autoriseeritud)
  
• fantaasiakirjandus
  
• realistlikkirjandus
  
• teaduskirjandus
  

Lastekirjanduse juured pärinevad rahvaluulest .
Lastekirjanduse piirjooned:

• kuulub ilukirjanduse ja esteetika valdkonda
  
• kuulub mitteilukirjanduse ja esteetikaväliste kultuurinähtuste valdkonda
  
• oluline tunnus, mis eristab lastekirjandust täiskasvanute kirjandusest: see kuulub väga selgelt kahte erinevasse süsteemi samaaegselt – kirjanduslikku ja pedagoogilisse.
  
• lastekirjanduses raske piiri tõmmata ilukirjanduse ja muu teksti vahel (ka lasteentsüklopeedia võib olla väga poeetiline jne)
  

2. Lapse ja lapsepõlve mõiste. Lastekultuur
(Wikipedia) Lapsepõlv on inimese arenguetapp sünnist suguküpsuse alguseni . Suguküpsuse algus on individuaalselt varieeruv , ent arvatakse, et lapsepõlve ülempiir saabub u 11-13 aasta vanuses.
Lapsepõlv jaotatakse neljaks osaks:
1. väikelapseiga (kuni 1a)
2. varane lapsepõlv (1-3a)
3. koolieelne iga (3-6/7a)
4. noorem kooliiga (6/7-10a)
(Loengust) Laps kui niisugune a) noor inimene, sünnist pubekaeani b) oma vanemate laps mistahes vanuses c) ebaküps isik ülekantud tähenduses.
Lapse küpsemist nähakse selle mitmest aspektist : füüsiline, intellektuaalne, sotsiaalne, emotsionaalne.
Õpilased jagunevad kolme vanusegruppi olenevalt nende võimest tajuda maailma: 1) 10-11aastased 2) 12-14aastased (tähtis on huvi äratamine; ei vaimustu enam luulest ) ja 3) 15-17aastased (tähtis näidata ideede arendust; erinevad väljendusviisid)
Mis on lapsepõlv?
- ajavahemik , mil ollakse laps
- inimese seisund enne täiskasvanuks saamist
- materiaalsetest tegevustest lähtuv sotsiaalne konstruktsioon, laste eluruum (talulapsepõlv, sõjaaegne lapsepõlv jne)
- lapsepõlvekultus
Erilist huvi laste vastu on tundnud pedagoogika. 20. saj on last tunnetatud indiviidina, kes suudab ise asju teha. Suhtumine lastesse muutuski suuresti lastekirjanduse kujunemisega. Fantaasia on lastekirjanduses nüüd väga-väga tähtis. Samuti on nüüd näha palju rohkem generatsioonide eraldumist. Tänapäeval on lapsed oma vanematest märksa sotsiaalsemad – käsitlevad digitaalseid asju palju paremini jne.
Lastekultuur
Lastekirjandust võib käsitleda lastekultuuri osana .
Vaimulooming: lastekirjandus, lastefolkloor, lasteteater, lastekino, lasteorganisatsioonid ja lastele mõeldud asutused, s.o huviringid, lastekeskused, spordikoolid jne.
Väärtus ja tegevussüsteem, mida lapsed ise endi hulgas arendavad: lastemängud jne.
3. Lastekirjanduse didaktilisus. Aabitsad
(Loengust) Võimalikud žanrid: valm, aabitsajutt, naljakas piltjutustus...
Aabitsa funktsioonid:

• õpikud, mis kinnitatakse koolis kasutamiseks
  
• vabaks lugemiseks ja mõttemänguks
  
• erinevas vanuses laste arendamiseks : vahe on väikelapsele, koolieelikule, koolilapsele suunatud aabitsal
  

Sisaldasid: tähestik, veerimissilbid, katekismuse lähendatud tekstid, numbrid ja korrutustabelid, mõnel juhul kirikulaulud .
Uusim suund aabitsa arengus rõhutab visuaalsust arvutiprogrammide abil.
Väärtused aabitsas: perekondlikud (kodu, kaasa, lapsed) (?)
Vanimad aabitsad:

• esimesed tekstid ilmusid 16. saj lõpul
  
• vanimad säilinud eestikeelsed aabitsad pärinevad 17. saj lõpust , s.o 1692 ja 1698
  
• esimene dokumentaalselt tõestatud eestikeelne aabits – 1641 nn J. Jheringi aabits – ei ole säilinud
  
• B. G. Forseliuse aabits – 1684? (ei ole säilinud), kordustrükk 1694 (põhjaeestimurdes) ja 1698 (lõunaeestimurdes).
  
• Masingu aabits- lugemik „ABD ehk Luggemise- Ramat Lastele“ (1795)
  

Esimene eestikeelne aabits arvatakse olevat ilmunud 1575 . aastal. Esimene dokumentaalselt tõestatud eestikeelne aabits pärineb aastast 1641 – väljaandjaks piiskop J. Jhering. Sellest pole kahjuks ükski eksemplar säilinud. Vanimad säilinud aabitsad on ilmunud 1694 (põhjaeesti murdes) ja 1698 (lõunaeesti murdes) – B. G. Forselius.
Esimesed aabitsad sisaldavad tähestikku, 10 käsku, pisut vaimulikku teksti veerimiseks ja mõned palved. Aabitsate viimastel lehekülgedel on kuke pilt, mille tähenduse ja päritolu suhtes on aabitsaloolased teinud mitmesuguseid oletusi.
Eesti ja teistegi maade aabitsalugu on lünklik, sest aabitsaid ei ole peetud säilitamisväärseiks.
Aabitsa kõrval seisis tihedasti vaimulik raamat, mida kasutati samuti lapse õpetamiseks. Esimesed sellesuunalised usulised käsiraamatud anti välja üheaegselt aabitsaga, tihti ilmus katekismus aabitsaga koos. Üldiselt polnud varasemate aabitsatel ja vaimulikel raamatutel erilist sisulist vahet. Aabitsa lgemispaladeks olid veel 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi alguses katekismus, palved ja vaimulikud laulud. Ainuke erinevus oli raamatute mahus ja selles, et aabitsasse olid paigutatud tähestik ja veerimissilbid, vahel ka korrutustabel. Ometi leidub 18. sajandi lõpus ka niisuguseid otseselt aabitsaks või lugemisraamatuks nimetatud väljaaindeid, mis pakuvad sootuks uut võrreldes kõige senituntuga. Neist raamatuist võib leida eesti lastekirjanduse esimesi algeid ja nende autoreid võib pidada meie lastekirjanduse eelkäijateks.
Fr. G. Arvelius – „Üks Kaunis Jutto- ja Öppetusse-Ramat“ ( 1782 ), käsitletud jutukirjanduse kontekstis, peetud õpperaamatuks ning üheks meie varasemaks lasteraamatuks. Arveliuse juturaamatu eeskujuks on olnud Rochow’ „Kinderfreund“. „Jutu ja õpetuseraamat“ sisaldab 80 juttu ja luuletust. Jutukeste ning värsside teema on mitmekesine ja neis käsitletakse kogu talupoja ringi. Osa jutukestest otse lastele määratud (nt „Hea Laps“, „Waene Lapsehoidja “, „Wallel on lühhikessed jallad“ jt). Neis püütakse eluliste hoiatavate eeskujude kaudu manitseda lapsi ja noori mõistlikkusele, headusele, aususele, karskusele, kuid ka jumalakartlikkusele ning alandlikkusele mõisavanemate ees.
Otto Wilhelm Masing – „ABD ehk Luggemise-Ramat Lastele kes tahavad luggema öppida“ (1795). Pakkus aabitsas esmakordselt ilmalikke, lapsele eakohaseid lugemispalu, jätkates ja toetades Arveliuse poolt tehtud algatust. Siiski ei rõhuta Masing mõisavanematele meelepärast alandlikkust ega sõnakuulelikkust, nagu Arvelius seda tegi, vaid õpetab üldinimlikke kõlbluspõhimõtteid. Masingu aabits 36-leheküljeline, sisaldab: lugemismaterjalid (tähestik tähenimede ja silpidega; õpetussõnad; 10 käsku; palved ja mõni jutuke ), korrutustahvel, numbrite kirjutamise õpetus kuni neljakohaliste arvudeni. Masingu aabitsajuttude süžeed on rahvusvahelised, lapsepäraselt ja ladusasti ümber jutustatud. Aabitsas on kaheksa õpetliku sisuga jutukest, kus hoiatatakse lapsi ülekohtu, varguse, järelemõtlematute tegude , suitsetamise ning loomade-lindude piinamise eest. Masingu aabits tõi küll ilmaliku lugemismaterjali meie koolikirjandusse, kuid veel aastakümneid hiljemgi ilmus rohkesti ABD-raamatuid, mis sisaldasid ainult või peaaegu ainult vaimulikku teksti. Ka Masingu enda järgmine aabits „Täieline ABD Ramat“ (1823) pakub üksnes vaimulikke lugemisi.
4. Lastekirjanduse arengud 16.–18. sajandil Aabitsad eelmises punktis!
Lääne-Euroopa maades ulatuvad usulise ja õpetliku laste tarbeks mõeldud kirjasõna varasesse keskaega, ilukirjandusliku lastekirjanduse algus aga seostub 18. saj teise poolega. Lastekirjandus eraldus pedagoogilisest kirjandusest 18.-19. saj ja muutus pikkamööda esteetiliseks nähtuseks, jäädes siiski pikaks ajaks pedagoogika mõju alla. Aabitsa olemasolu ja kasutamine Eesti aladel oli tõenäoline juba 16. sajandil, ligikaudu samal ajal kui mujal Euroopas.
Kuigi aabitsaga ei saa seostada lastekirjanduse algust, osutuvad nii aabits kui aabits-lugemik mõnel juhul siiski esimesteks raamatuteks, mis sisaldavad ilmaliku sisuga õpetlikke lugemispalu.
5. Eesti lastekirjandus 19. sajandil
Pärast Arveliust ja Masingut valitses lastele määratud ilukirjanduslike sugemetega raamatu osas tühjus ning vaikus . 19. saj esimene pool oli õppekirjandusegi seisukohalt tagasihoidlik , pidurtatud ebasoodsatest koolioludest. Ei tulnud ka aabitsate ning lugemike kaudu juurde midagi tähelepanuväärset, mida võiks siduda lastekirjandusega.
1840ndateks süvenes pärisorjuse kriis, tekkis massiline talurahvaliikumine. Hoogu võttis rahvuslik ärkamine . Neil aastail astusid esile otseselt talurahva huve kaitsvad eesti haritlased Fr. R. Faehlmann ja Fr. R. Kreutzwald , rajati Õpetatud Eesti Selts, tärkas huvi rahvaluule vastu, suurenes tunduvalt raamatutoodang. Hardustase ja lugemishuvi oli jõudnud nii kaugele, et tekkis vajadus rahvusliku lugemismaterjali järele.
Esimeseks lasteluule alla liigitatavaks trükitud hällilauluks peetakse J. G. Schwabe „Lapse uinutamise Laulu“ (1797).
19. saj 34- 40ndatel jõudsid Eestisse „robinsonid“ ja „jenovevad“ – rahvusvaheline sentimentaalne jutukirjandus, mis tõlkijate ja mugandajate poolt enamasti ka „laste kasuks“ oli mõeldud ja mille algallikaks osutubki tihti mõne saksa noorsookirjaniku menuteos.
Esimestena hakkasid Eestis lastele koolivälist lugemisvara sihiteadlikult soetama vennad Körberid ( sakslased , kelle looming kuulub eesti kirjanduslukku).
Carl Körberi (Vändra pastor ) „Karjalaste luggemisse ramat“ (1849) – esimene täielikult lastele adresseeritud ilukirjanduslik juturaamat . Sisaldab 21 õpetlikku juttu ja eessõna nii perevanematele kui karjalastele endile. Jutukesed kõnelevad headest ja alandlikest ning neile vastandlikest halbadest lastest, aga on ka mõistujutte loomtegelastega ning lugusid, kus peategelasteks on täiskasvanud. Autor jagab drastilisel moel karistusi pahadele lastele, varastele, joodikutele ja muidu mõistmatutele. See meenutab Arveliuse „Jutu- ja õpetusraamatut“ – Körbergi eesmärgiks on samuti vagura talupoja kasvatamine, ent tema väljenduslaad on lopsakam. Tema õpetlikkusel on rohkem ilukirjanduslikku katet ning elavat kujundlikkust. Süžeed on suurelt osalt laenulised ja rahvusvaheliselt liikvel olnud, kuid ta on neid ladusalt ümber jutustanud. Körberil jätkus üksjagu huumorimeelt – ta lõi elavaid pilte, milles on situatsiooni- ja sõnakoomikat, tema õpetlikkusel on värvi ja värskust. C. Körberile kuulub ilmselt lastejuttude avaldamise algatajana osa ka ajakirjanduses.
Üsna üheaegselt esimeste lastele määratud proosaraamatutega ilmusid esimesed ilmalikud lastelaulud , mille autoriks on Martin Körber (Anseküla pastor Saaremaal, suur luule- ja lauluharrastaja). Ta oli ka tolleaegse laialt levinud kooliraamatu „Önsa Lutterusse weikenne Katekismus“ (1864) autor. M. Körberi lastelaulud erinevad tema muust luulest vähe, kuigi ta on püüdnud värsse luua lastele sobivatel teemadel (nt „Koliaeg pea käes“).
Esimene lastele määratud ilmaliku värsiraamatu avaldamise au näib kuuluvat aga Johann Voldemar Jannsenile, kellelt 1865. aastal ilmus „Eesti Laste- Rõõm . Hea lastele pühhade kingitusseks“. Jannseni ettekujutlus lasteluulest on ebamäärane ja selles peegeldub omaaegse lastekirjanduse väljakujunematus ning teoreetiliste arusaamade algelisus. Enamik Jannseni luuletustest jutustab loomaperedest või lastest ja loomadest („ Sultan ja lapsed, „Jännes omma lastega“, „Polla ja Miista“). Tema lastevärsside ülim eesmärk on õpetlikkus – usinuse, headuse, tasakaalukuse, töökuse ning karskuse sisendamine ning nende vastandite häbiposti naelutamine. Ometi pole Jannseni luuletused lastele mingi kuiv moraalilugemine, vaid enam lopsaka rahvapärase keelepruugiga isalik elutarkus , milles ei puudu ka huumor ja poeetilise maailmakujutuse alged .
19. saj keskpaigas on märgatav huvi tekkimine lastekirjanduse vastu. Ilmusid esimesed noorsooraamatute tõlkemugandused, aga ka kohalike kirjameeste otseselt lastele mõeldud proosa- ja luuleraamatud . Fr. R. Kreutzwaldi „Eestirahwa Ennemuisteste juttude “ ilmumine vihikutena aastatel 1860-1865 (I-III) ja tervikkoguna 1866 ( Helsingis , Soome Kirjanduse Seltsi väljaandel) oli oluliseks sündmuseks kogu rahvuskirjanduse, sh ka lastekirjanduse arengu seisukohalt. Kreutzwald pani aluse rahvamuinasjuttude väljaandmisele ja siit sai alles tekkiv lastekirjandus nii kunstiliselt kui ka ideeliselt tõhusat täiendust. Eesti lastekirjandus tekkis ja arenes käsikäes kogu rahvuskirjandusega. Sajandi teisel poolel toimus otsustav murrang ka õppekirjanduses, mille tõi kaasa C. R. Jakobsoni „Kooli Lugemise Raamatu“ I (1867) ilmumine.
19. saj viimase veerandi tõlkekirjanduse hulka kuulub palju rahvusvaheliselt tuntud ning tunnustatud laste- ja noorsooraamatuid. Tuleks esile tuua H. C. Anderseni , Ch. Perrault ’, Z. Topeliuse, vendade Grimmide ja W. Hauffi muinasjutte, mis ilmusid eri kogudena, osalt aga mõnes juturaamatus või kalendriks. 1883. aastal avadaldas M. J. Eisen „ Kalevala “ proosaeestinduse „Väike-Kalevala“. Alates 70ndatest aastatest jõuavad lastekirjanduse probleemid ajakirjanduse veergudele. Aeg-ajalt hakati ajakirjanduses välja andma lasteraamatuid tutvustavaid kirjutusi, kuid ilmus ka ulatuslikumaid, probleemse käsitlusega artikleid, kus püüti selgeks rääkida lastekirjanduse olemust ja eesmärke.
Õpetlik -moraliseerivate jutukeste kõrvale tulevad sajandi lõpukümneil ka sentimentaalsed lood, kus vaesed lapsed rikaste heatahtliku abiga surmasuust pääsevad või mõni kõrge võimukandja oma armulikkust üles näitab.
Jakob Pärn. 19. saj lõpu viljakaim jutukirjanik, kirjutas lastele vähemalt kolm jutukogu ja avaldas lisaks nendele muinasjututöötlusi. Taaskord must-valge printsiip, mille järgi halb saab teenitud ja tegudele vastava raske karistuse; hea, alandlik ja töökas pärib aga rikkuse ja õnne. Juttude laadi ja sisu tutvustavad pealkirjad – „Vaene Hans“, „Virk Mart“, „Kuri Samuel “, „Sina ei pea mitte varastama“, „ Karda Jumalat“ jne. Kirjanik sisendab, et töö ja visa kopikakogumine viib rikkusele ning ühtlasi inimlikule õnnele. Vaid ühes jutus on kujutatud santi, kes sureb kogutud päratu rikkuse juures nälga. Kirjanik mõistab hukka laiskust, lohakust, kurjust, ahnust, ebaasusust. Moraali võtab Pärn oma juttude lõpus veel otsesõnu kokku. Tema lastejuttude aine pärineb enamasti eesti külaelu konkreetsest tegelikkusest ning neis peegelduvad ajastule omased rahvuslikud ideaalid. „Lühikesed jutud armsa lastele“ (1873)
Juhan Kunder . „Kalevipoeg“ (1855). Mõistis , kui vajalik oli niisugune raamat noorele lugejale, kellel pole veel püsivust eepose enese läbilugemiseks. Jutustamislaad on elav ja rahvalik ning see sobib eriti hästi lastele. Tema lastejuttudes on rohkesti inimlikku soojust ja heatahtlikkust, ka igapäevase elu lihtsust ning kodusust, mis varasemate rangelt karistatavate, hoiatavate ja hirmutavate lastejuttude kõrval mõjub kosutavalt. Kunder oli esimene, kes väljus loomuliku karistuse rangest skeemist. Kunder peab oluliseks lastekirjanduse vajadust ning teeb vahet laste ja noorte kirjanduse vahel. Rajas eesti lastekirjanduse teoreetilised alused.
6. Eesti lastekirjandus 20. ja 21. sajandil
20. sajand andis eeskätt teaduse ja tehnika saavutuste tõttu inimkonna arengule sellise kiirenduse, mida varem ei tuntud. Lastekirjandus oli nüüd omaette haruna olemas ja perioodika kaudu avalikkusele teadvustatud. Käesoleva sajandi alguses peeti lastekirjandust eelkõige kasvatusvahendiks, mille kaudu sai kõige muu kõrval sisendada ka jumalakartlikkust, alandlikkust ja keisritruudust.
Lastekirjanduse pedagoogiline töökord oli tõenäoliselt oluliseks põhjuseks, miks selles kirjandusharus tegutsesid peamiselt koolmeistrid ja vaimulikud, kes oma ameti kaudu olid seotud lastega. Neil inimestel jätkus küll head tahet, aga mitte alati piisavalt võimeid kunstiväärtusliku kirjanduse loomiseks ja nii kujuneski välja tarbekirjandus , mille põhieesmärgiks oli eeskätt käitumis- ning moraalipõhimõtete, aga ka usuliste veendumuste sisendamine.
Laste- ja noorsookirjanduse väljaandmise võttis käsile Eesti Kirjanduse Selts, kus 1908. aastal asutati koolikirjanduse toimkond . Peaeesmärk oli eestikeelsete kooliraamatute kirjastamine , aga ka üldse laste- ja noorsookirjanduse avardamine. Toimkond algatas 1909. aastal „Noore-soo kirjavara“ (1909-1916) sarja väljaandmise, mille eesmärke tutvustasid nad järgmiselt: asjalik balletristika – nimelt kaunilt sõnastatud jutustused –, kirjeldused muinasajast, kodumaa ajaloost, üleüldisest ajaloost, loodusteadusest, geograafiast, tähtsate inimeste elulood, reisikirjeldused jne, ühtlasi ilukirjanduse tooted, iseäranis jutustused ja näitemängud. Sarjanumbreid anti välja 50. (Vt eraldi R. Krusteni ’õpikust’ 20. saj luule ja proosa kohta, et saada mingisugune ülevaade selle sajandi autoritest ja nende loomingust.)
(21. saj – ka 2000ndate aastate lastekirjandus) Selle sajandi lastekirjandus üllatab debütantide rohkusega. On noori algajaid, aga ka soliidses eas ja hoopis muul alal või täiskasvanute kirjanduses silma paistnud autoreid oma esimeste lasteraamatutega lugejate soosingut võitmas.
Püüded ajaga kaasa minna on mõnel eakamal autoril mõnikord sisulise katteta, lapstegelased mõtlevad, tegutsevad ja räägivad nagu autori lapsepõlves ja noorusajal.
H. Männi ülipopulaarne, televisioonist läbi käinud “Karuaabits” (1971) on saanud sel sajandil pooltosinat järge, milles tegutseb Karulaane uus põlvkond. Vanema põlvkonna seast paistab silma A. Pervik , kes tabab tundliku meelega kaasajal kerkinud teemasid ja käsitleb neid oma teostes lastele mõistetavas kujundikeeles.
Proosas domineerib jätkuvalt kunstmuinasjutt. Kas on tegemist algusest lõpuni fantastiliste sündmustega imesid tulvil muinasjutumaal või omalaadse maagilise realismiga, kus üleloomulikud sündmused toimuvad ja isevärki tegelased seiklevad realistlikus miljöös või on meid ümbritsev tavapärane maailm kujutatud läbi lapsemeelse kujutlusprisma, mis täiskasvanu seisukohalt ei luba ennast realistlikuks maailmatunnetuseks pidada.
Üha vähemaks jääb neid teemasid, mida lastekirjandus ei söanda käsitleda. Sel sajandil on ette näidata mitu (vaba)surmast kõnelevat juttu. Katse vabasurma minna veetleb nii koolikiusamise all kannatanud gümnasisti kui pere lõhkimineku ning teadmatuse käes vaevlevat mudilast. (Surma ja haiguse teema lastekirjanduses)
Sõprade roll on viimase aja lasteraamatutes kasvanud. Sõpra ihatakse, otsitakse ja sõbrast leitakse tuge. Raamatulaps ei saa loota oma vanematele, veel vähem mõistvale õpetajale või mõnele teisele täiskasvanule, kuna täiskasvanud ei tule sugugi oma eluga ladusasti toime!
Kurjust ja väärkäitumist seletatakse raamatutes üha enam hooletusse jätmise, hoolimatuse ja armastuse puudumisega. Sellega, et ebaküps laps peab sageli ise, ihuüksi oma elu ja tekkivate probleemidega toime tulema .
Varasemast taas rohkem on sel sajandil ilmuma hakanud loomajutte, põhiliselt koertest.
Noorematele ja keskastme õpilastele napib raamatuid, milles laps saaks otseses lapstegelases iseennast ja oma argielu ära tunda.
Eesti lastekirjandus on hakanud laiemaks kasvama – kirjastajad, konkursid, preemiad, erilaadi kunstiilmingud, rahvusvaheline koostöö. Rohkem on tegijaid , nägijaid, märkajaid, muretsejaid. Kasvanud on nõudlikkus lasteraamatu esteetika osas.
(Allikas: http://www.estonica.org/et/Lastekirjandus/Lastekirjandus_21sajandil/ )
7. Muinasjutu mõiste ja liigitus
(Wikipedia) Muinasjutt on rahvajutu üks peamisi liike ehk žanreid. Klassikaline vendade Grimmide rahvajuttude žanrijaotus jagab rahvajutud müütideks, muistenditeks ja muinasjuttudeks.
Erinevalt müüdist on muinasjutt teadlikult väljamõeldisele rajatud või meelelahutuslik jutustus, mis ei pruugi arvesse võtta loogikat, loodusseadusi ega kindlat ajaloolist keskkonda (tegevuskoht ja -aeg võivad olla imepärased). Muinasjutu taotlus pole otseselt kujutada tõepäraselt ühtki looduse ega ühiskonnaelu seika, vaid pakkuda kuulajatele fiktsiooni ja meelelahutust. Erinevalt muistendist ei pruugi muinasjutt edastada kuulajatele tõeväärtusega informatsiooni.
Muinasjuttudel on omad seadused, mida on kirjeldanud Axel Olriku eepiliste seadustega. Selliste tunnuste hulka kuuluvad kindlad algus- ja lõpuvormelid (näiteks "Elas kord...", "Kuskil maal...", "Kui nad surnud ei ole...", "Sõin ja jõin seal minagi, kõhtu ei saanud midagi"), oluliste sündmuste rõhutamine mitmekordse kirjeldamise kaudu (näiteks 3 päeva tuleb võidelda, 3 takistust ületada), sümboolsete arvude (eriti 3) esinemine loo struktuuris või kirjeldustes (kolmarvu seadus; olulised on ka arvud 3, 7, 9, 12).
Liigitus. Euroopa muinasjutud jaotatakse harilikult looma- ja pärismuinasjuttudeks. Pärismuinasjuttudel eristatakse omakorda järgmisi alaliike: ime- ehk nõidusmuinasjutud, novellilaadsed ehk olustikulised muinasjutud, legendilaadsed muinasjutud ja muinasjutud rumalast kuradist (eesti Kaval-Antsu ja Vanapagana lood). Muinasjutu tavaline põhisüžee hõlmab nõrga või vaese , aga tubli ja abivalmis (kavala) tegelase võitu tugeva või rikka, aga halva (rumala) vastase üle. Muinasjutte tunnevad kõik rahvad. Üks vanemaid muinasjutukogusid on araablaste " Tuhat üks ööd ". Eesti muinasjuttude populaarsemad tegelased on abivalmis vaeslaps , tige võõrasema , tõrjutud noorem vend, koduloomad ja metsloomad. Kirjanike (st mitte rahvaluule, mida suuliselt edasi kanti ) loodud muinasjutte nimetatakse kunstmuinasjuttudeks.
(R. Krusten „Eesti lastekirjandus) Esimesed muinasjutukogud ilmusid Euroopas 17. sajandil, need ei olnud aga algselt lastele määratud. 1697. aastast pärineb Charles Perrault’ muinasjutukogu „Haneema muinasjutud“, mis sisaldab paljude hiljem tuntuks saanud muinasjuttude algvariante. Rahvusvaheliselt said tuntuks vendade Grimmide muinasjutud, eriti aastatel 1812-1815 ilmunud „Laste- ja kodumuinasjutud“.
Rahvamuinasjuttude eeskujul tekkis omaette žanrina kunstmuinasjutt, mis mõnede uurijate arvates on lastekirjandusest alguse saanud ja siit levinud ka täiskasvanute kirjandusse. Kunstmuinasjuttude loojatena on üldtuntud H. C. Andersen, L. Carroll , J. W. Barrie, J. R. Kipling , A. A. Milne jt.
8. Eesti muinasjutud ja muinasjututöötlused
Fr. R. Kreutzwaldil ilmus 1866. aastal Helsingis „Eestirahwa Ennemuistessed jutud“. Vihikutena oli Kreutzwald muinasjutte avaldanud juba varem. Kreutzwaldi eeskujul hakkasid rahvajutte koguma ning ümber jutustama teisedki 19. sajandi kirjamehed, nende seas J. Kõrv ja J. Kunder. Kunderi „Eesti muinasjutud“ (1884) on tähelepandav sisukuse ning voolava rahvapärase jutustamisstiili ja keele poolest.
Lastele on muinasjutte ümber töötanud Ernst Peterson- Särgava , kellelt ilmus kaks kogu: „Ennemuistsed jutud lastele“ (1909) ja „Ennemuistsed jutud Reinuvaderist rebasest “ (1911).
Eesti muinasjuttude töötlejana tuleks esile tõsta J. Parijõge, kelle „Külaliste leib ja teisi eesti muinasjutte“ (1933) rõhutab rahva eetiliste tõekspidamiste puhtust. 1932. aastal ilmus kogumik „Mustlaste muinasjutte“.
August Jakobsoni interpretatsioonis ilmus mitu kogu eesti muinasjutte: „Ööbik ja vaskuss “ (1947), „Suur onu ja väike vennapoeg“ (1964) ja „Sõbralikud vennad“ (1950).
9. Fantaasiakirjanduse olemus ja alaliigid lk 174
(Ele Süvalepa lühikonspektist) Teaduslik ja nn vaba fantastika kunstmuinasjuttudes. Teaduslik fantastika (ulme, teadusulme) kui kirjanduse ja lastekirjanduse nähtus. Teadusliku fantastika elemendid V. Beekmani, B. Kaburi, L. Tungla laste- ja noorteraamatutes. (Mängu)asjademaailma elustamine H. C. Anderseni, I. Truupõllu, E. Raua lasteraamatutes. Uute fantastiliste olendite loomine (E. Niit , J. Rannap, A. Pervik, E. Valter jt). Nii primaar - kui sekundaarmaailma suhtel põhinevad muinasjutuliigid: sekundaarmaailma fantaasia ehk kõrgfantaasia (J. R. R. Tolkien); esmasest teise maailma avanev kahe maailma põiming (J. K. Rowling; tüüpiline lastekirjandusele, ka eesti omale); esmase maailma fantaasia ehk „madal“ fantaasia (A. Pervik).
10. Eesti fantastika (kunstmuinasjutu) arengujooni ?
11. Lasteluule iseloomulikud tunnused paberil
kõlakujundid, mõjuv kõlajõud, elurõõmus lõbus mängulisus, kujundlikkus, dünaamilisus, meeldejäävus, hea rütmitunne, täisriimid, sõnavara rikkus ja tabavus, kujundlik ütlemisviis (korjatud mitme luuletaja loomingu iseloomustuse pealt)
12. Lasteluule autoreid Hindrey, Bergann, Kamsen, Sööt paberil (20. saj luuletajad )
Ernst Enno tuli lastekirjandusse peaaegu üheaegselt K. E. Söödiga. Mõlemad tegid kaastööd Lastelehe esimestele aastakäikudele ning kujundasid sealtpeale eesti lasteluule kõrgtaset aastakümnete vältel. E. Enno pani koos Nurmiku ja Oroga aluse ka lasteajakirjale Laste Rõõm ning oli pikemat aega selle toimetajaks.
Enno luulet on nimetatud hämarasõnaliseks ja raskeks, aga ka pehmeks ja unistavaks. Lastelaulud moodustavad Enno loomingu päikesepaistelise poole, kuid miskit luuletaja olemuslikust igatsustundest ja sellega seotud poeetilisest nukrusest ulatub ka siia.
Enno oskab puudutada lapsele, eriti väikesele lapsele oluliste elunähtuste ringi, milles suurt osa etendab loodus oma mitmekesiste eluavalduste ja meeleoludega. Loomad, putukad ning linnud , mahlakannid, tuul ja vulisev läte saavad Enno värssides elavaks ja hingestatuks, on lapsele lähedased ja mõistetavad , kuid samal ajal poeetiliselt kõrgemal tegelikkuse lihtsast reprodutseerimisest. Enno toetub nagu Söötki rahvaluuletraditsioonile ning kasutab kõlakujundeid, mis tema värssides on alati funktsionaalsed.
Hiiretips läks putru keetma... ehk „ Puder “ luulekogust „Üks rohutirts läks kõndima“ 
13. Realistliku lastekirjanduse tunnused ja liigid ? peast (elu näidatakse sellisena nagu see on, mitte midagi ei paisutata üle, aktuaalsed noorte probleemid blabla)
14. Eesti realistliku lastekirjanduse põhiteemad koos näidetega vt 21. saj lastekirjandus punktis 6, 20. saj alla käiks nt Rannamaa „ Kadri “ ja „ Kasuema “ jne
15. Poistekirjandus ja tüdrukutekirjandus ( põhijooned , temaatika, stilistika , autorid jne)
(Süvalepa lühikonspektist) Poistekirjandus. Tunnused: sündmustik , tüüpilised teemad, tegelaskujutus, huumor. Poistekirjanduses ajalooline koht ja areng. J. Lattik, O. Luts , J. Parijõgi, E. Raud, J. Rannap, H. Mänd jt. Tüdrukutekirjandus. Tunnused: tegelase sisemaailm , põhiprobleem, kompositsiooni omapära. Autoreid: S. Rannamaa („Kadri“), A. Pervik („ Paula elu“), S. Truu, H. Mänd, L. Tungal , A. Vallik („Kuidas elad, Ann?“).
(Mõtlen ise midagi peast juurde, kui vaja.)
16. Noortekirjanduse olemus. Noortekultuur
(Süvalepa lühikonspektist) Noorsoojutustus , -romaan, - novell . Põhiteema: täiskasvanuks saamine, selle erinevad variatsioonid . Noorsookirjandus kui probleemkirjandus. Tegelane ja tema kujutamine. Noorsooraamatu kompositsioon ja stiil. (Mõtlen ise midagi peast juurde, kui vaja.)
17. Eesti noortekirjandus 2000ndatel vt 21. saj kirjandust punktis 6
18. Väärtuskasvatus laste- ja noortekirjanduses peast
19. Looduse teema eesti lastekirjanduses peast
20. Kooli ja pere teema eesti laste- ja noortekirjanduses peast
21. Surma ja haiguse teema laste- ja noortekirjanduses lk 68 + peast
(lk 68 – XX saj algus) Kristlik kirjandus püüdis sisendada lastesse ja noortesse hauataguse elu eelistamist maapealsele. Väga levinud oli süžee haigest lapsest, kes läheneva surma üle kogunisti rõõmustab. Võib üksjagu mõista soovi lohutada surijat muinasjutuga hauatagusest elust, kuid on võõrastav kujutleda surevat last rõõmsana, allaheitlikuna, loobununa võitlusest elu pärast. Elu kui niisugune väärtus sattus kristlikus kirjanduses sel viisil üldse küsimärgi alla. + tänapäeva problemaatika noorsookirjanduses
22. Lapsed ja teabekirjandus (aimekirjandus). Tegelusraamatud
(Wikipedia) Populaarteaduslik kirjandus ehk aimekirjandus on kirjanduse liik, mille eesmärgiks on laiale auditooriumile selgitada teadust kergemini mõistetavas vormis. Selle hulka kuuluvad teaduslike uurimuste tulemuste populaarsed esitused, aga samuti mitmesuguste teadusharude andmeid kasutav kirjandus (ajalugu, psühholoogia, meditsiin , politoloogia jne). Sageli esitatakse populaarteaduslikus vormis ka tõestamata oletusi, hüpoteese, arvamusi jpm.
(Süvalepa lühikonspektist) Reisikirjad, memuaarid. Ilukirjanduslikkus ja muinasjutulisus laste aimekirjanduses. Aimekirjandusel erinevad valdkonnad ja teemad. Nt Beekmann „Aatomiku juhtumused“
(Lastekirjanduse juures tekkis aimekirjandus ilmselt 20. saj alguses, mil lastekirjanduse harus tegutsesid peamiselt koolmeistrid ja lapsed, kes lastega rohkem kokku puutusid.)
23. Lastekirjanduse kriitika ja teooria lk 111 + peast
(19. saj) Kunder peab oluliseks lastekirjanduse vajadust ning teeb vahet laste ja noorte kirjanduse vahel. Rajas eesti lastekirjanduse teoreetilised alused.
(20. saj) Kui 20ndate alguses pandi rõhk lastekirjandusele ja lugemusele kui kultuuri edasiarendamise olulisele eeldusele, siis 30ndatel püüti teoreetilisest aspektist läheneda lastekirjanduse olemusele ning selgitada selle kirjandusharu spetsiifilisi probleeme, ühtlasi aga rõhutada lastekirjanduse kui kunstinähtuse täisväärtust. Astuti esimesi samme lastekirjanduse ajaloo uurimise suunas. Roos. (Pidas oluliseks laste lugemishuvi teadlikku suunamist. Kas ja kuidas selgitatakse peamiselt noorsookirjanduse olemust ja põhimtteid? Roosi teoreetilised seisukohad toetavad realistlikku laste- ja noorsookirjandust. 1) kirjandusteosed olgu serveeritud vastavalt soole ja eale 2) iga noorsoole lugeda antav teos olgu tõsine kunstiteos 3) igas teoses peitugu väärtuslik ja elujaatav sisu ja ideestik). Parijõgi. (Mis probleeme lastekirjanduse juures leiti ning kuidas pidavat lastekirjandus teoreetiliselt käsitlema?) Laste- ja noorsookirjanduse tõsisem uurimine algas kogu maailmas alles pärast Teist maailmasõda .
24. Lastekirjandusteoste analüüs ja tõlgendamine