Laste- ja noortekirjandus (1)

LASTE- JA NOORTEKIRJANDUS 2013/2014 sügis
Ütlen ette, et konspekt on suuresti kokku pandud Reet Krusteni „Eesti lastekirjanduse“ põhjal. Loengust panin miskit kirja vaid alguses ja ega ma muidu ka just eriti eeskujulik kohalkäija polnud. Konspekti vormistus on jäänud just selliseks , nagu see oli siis, kui ma ise sellest õppisin. Kõik lisamärkused jne olid minule endale mõeldud ja Sul ei pruugi neist kasu olla.
Ilmselt on Sulle sellest konspektist abi, kui sa näiteks soovid enda koostatud loengute põhjal kirjutatud konspekti täiendada ega viitsi läbi lugeda Reet Krusteni väljaannet. Siinkohal mainiksin, et kuskil Eesti Vabariigi lastekirjanduse käsitluse juures jätsin ma selle lugemise pooleli, ei viitsinud enam ja aega polnud. Konspekt ei ole kohe kindlasti mitte täiuslik! Kui Sa päev enne eksamit alustad õppimist sellest konspektist (ja pole väga loengus käinud jne), siis ei pruugigi Sul sellest suurt kasu olla. Ühtlasi pead olema valmis ise kaasa mõtlema, sest iga punkti all ei ole ma kõike kirja pannud – ise olin valmis neist kirjutama peast oma teadmisi. Siiski leian, et oma mahu poolest on see konspekt AnnaAbi keskkonnas neid punkte igati väärt.
Tõmbasin eksamil pileti, milles olid küsimused: 1) Lastekirjanduse mõiste, defineerimise probleemid, suhe täiskasvanute kirjandusega 2) Realism Eesti lastekirjanduses (arengujooned, temaatika , autorid, teosed, tunnused jne) 3) Ernst Enno või Karl Eduard Sööda luule 4) Kahe teose võrdlemine, oli kaks valikut. Ise valisin Carrolli „ Alice Imedemaal“ ja Truupõllu „Rohelise Päikese maa“, teine valik oli vist Kaburi „ Rops “ ja Beekmani „Aatomiku juhtumused“. Kuna ma kummalgi seminaril ei osalenud, pidin vastama ka lisaküsimusele, milleks oli mul kahe teose võrdlus erinevatel tasanditel (Parijõe „ Teraspoiss “ ja Karu „ Nullpunkt “). Tuletan meelde, et see oli vaid üks pilet mitmest! Samuti oli eksamil kõigile viis faktilist küsimust, mida ma täpselt enam ei mäleta. Üks oli kindlasti Ansomardi kohta – mis on tema päris nimi ning mida ta tõi eesti lastekirjandusse. Teine küsimus oli esimese eesti lasteajakirja kohta, nimi ja esimene peatoimetaja .
Head õppimist ja palju edu eksamil!
Grete
1. Lastekirjanduse defineerimise probleeme
Lastekirjandus tänapäevases mõttes – täiskasvanute poolt lastele kirjutatud ilukirjandus. Piirjoonteks on kuulumine ühelt poolt ilukirjanduse ning ühtlasi esteetika valdkonda ja teiselt poolt mitte-ilukirjanduse ning ühtlasi esteetikaväliste kultuurinähtuste valdkonda. Alati leidub kirjandusteoseid, mis jäävad piirialadele ning on raskesti määratletavad.
Lastekirjandus on ilukirjanduse iseseisev haru, millel on kõik belletristikale omased tunnused. Lastekirjanduses on olemas kõik ilukirjanduses esinevad põhiliigid (proosa, luule, draama ) ja žanrid (romaan, jutustus, muiasjutt, poeem, komöödia , draama jne). Lastekirjanduse poeetika on identne täiskasvanute kirjanduses kasutatavate struktuuri- ja kujundusvõtetega. Põhiliseks erinevuseks lastekirjanduse puhul on lugeja ealise eripära arvestamine ehk adressaaditunnetus, mis sõltub kirjaniku andest ja oskusest lastele kirjutada.
Eristatud on väikelapse, koolieeliku, noorema ja keskmise ning vanema kooliea kirjandust. Lastekirjandust on iseloomustatud ka huvidominendi kaudu – muinasjutu-, seiklus - ja realismiiga. Kõik need liigitused on üksnes tinglikud ning nende piirid pole kunagi absoluutsed, vaid sujuvad. Suures plaanis tehakse vahet laste- ja noortekirjanduse vahel, kusjuures ealised piirid on siingi ajas muutuvad. Sellele viitab ka eri maade kirjanduskäsitluses kasutatav terminoloogia. Inglise, prantsuse, vene ja rootsi kirjandusteadlased kasutavad mõistet lastekirjandus (vastavalt children’s literature , litérature enfantine, detskaja literatura ja barnlitteratur), kuid saksa uurijad peavad üsna järjekindlalt kinni laste- ja noortkekirjanduse mõistest ( Kinder - und Jugendliteratur), rõhutamaks kummagi mõistepoole suhtelist iseseisvust ning samaaegset kokkukuuluvust. Soomes on aga kokku lepitud kasutada suurema hõlmavusega nimetust nuorisokirjallisuus (noortekirjandus), mis mahutab endasse ka lastekirjanduse.
(loengust) Lastekirjandus on...

• lastele mõeldud teosed
  
• täiskasvanute kirjandusest kohandatud tekstid
  
• laste poolt tegelikult loetavad tekstid (õpik, aabits, aine kirjandus jne)
  
• laste endi loodud tekstid ( omalooming )
  
• teosed, mida kasutatakse kooliõpikutes
  
• kõik, mida lapsed loevad
  

Lasteraamat annab mingisuguse vundamendi või paneb nurgakivi lapse tulevikule.
Lasteraamatuid võib jagada:

• muinasjutud (rahva- ja autoriseeritud)
  
• fantaasiakirjandus
  
• realistlikkirjandus
  
• teaduskirjandus
  

Lastekirjanduse juured pärinevad rahvaluulest .
Lastekirjanduse piirjooned:

• kuulub ilukirjanduse ja esteetika valdkonda
  
• kuulub mitteilukirjanduse ja esteetikaväliste kultuurinähtuste valdkonda
  
• oluline tunnus, mis eristab lastekirjandust täiskasvanute kirjandusest: see kuulub väga selgelt kahte erinevasse süsteemi samaaegselt – kirjanduslikku ja pedagoogilisse.
  
• lastekirjanduses raske piiri tõmmata ilukirjanduse ja muu teksti vahel (ka lasteentsüklopeedia võib olla väga poeetiline jne)
  

2. Lapse ja lapsepõlve mõiste. Lastekultuur
(Wikipedia) Lapsepõlv on inimese arenguetapp sünnist suguküpsuse alguseni . Suguküpsuse algus on individuaalselt varieeruv , ent arvatakse, et lapsepõlve ülempiir saabub u 11-13 aasta vanuses.
Lapsepõlv jaotatakse neljaks osaks:
1. väikelapseiga (kuni 1a)
2. varane lapsepõlv (1-3a)
3. koolieelne iga (3-6/7a)
4. noorem kooliiga (6/7-10a)
(Loengust) Laps kui niisugune a) noor inimene, sünnist pubekaeani b) oma vanemate laps mistahes vanuses c) ebaküps isik ülekantud tähenduses.
Lapse küpsemist nähakse selle mitmest aspektist : füüsiline, intellektuaalne, sotsiaalne, emotsionaalne.
Õpilased jagunevad kolme vanusegruppi olenevalt nende võimest tajuda maailma: 1) 10-11aastased 2) 12-14aastased (tähtis on huvi äratamine; ei vaimustu enam luulest ) ja 3) 15-17aastased (tähtis näidata ideede arendust; erinevad väljendusviisid)
Mis on lapsepõlv?
- ajavahemik , mil ollakse laps
- inimese seisund enne täiskasvanuks saamist
- materiaalsetest tegevustest lähtuv sotsiaalne konstruktsioon, laste eluruum (talulapsepõlv, sõjaaegne lapsepõlv jne)
- lapsepõlvekultus
Erilist huvi laste vastu on tundnud pedagoogika. 20. saj on last tunnetatud indiviidina, kes suudab ise asju teha. Suhtumine lastesse muutuski suuresti lastekirjanduse kujunemisega. Fantaasia on lastekirjanduses nüüd väga-väga tähtis. Samuti on nüüd näha palju rohkem generatsioonide eraldumist. Tänapäeval on lapsed oma vanematest märksa sotsiaalsemad – käsitlevad digitaalseid asju palju paremini jne.
Lastekultuur
Lastekirjandust võib käsitleda lastekultuuri osana .
Vaimulooming: lastekirjandus, lastefolkloor, lasteteater, lastekino, lasteorganisatsioonid ja lastele mõeldud asutused, s.o huviringid, lastekeskused, spordikoolid jne.
Väärtus ja tegevussüsteem, mida lapsed ise endi hulgas arendavad: lastemängud jne.
3. Lastekirjanduse didaktilisus. Aabitsad
(Loengust) Võimalikud žanrid: valm, aabitsajutt, naljakas piltjutustus...
Aabitsa funktsioonid:

• õpikud, mis kinnitatakse