KADRIORU SAKSA GÜMNAASIUMI ÕPETAJAD VÕIMUKEERISES (0)

Kadrioru Saksa Gümnaasium
KADRIORU SAKSA GÜMNAASIUMI ÕPETAJAD VÕIMUKEERISES
Uurimistöö
Triinu Jaanhold
11b
Juhendaja : õp. Reet Viikholm
Tallinn
2010

SISSEJUHATUS

Käesoleva uurimistöö teema valimisel osutus oluliseks kriteeriumiks huvi selle vastu, kuidas mõjutasid 20. sajandi keskpaigus toimunud võimuvahetused üksikute inimeste elu ja olmet ning, mis tundeid tekitab võõra võimu all elamine. Otsustavaks valiku juures oli ka autori isiklik kokkupuude teemaga , nimelt on võimukeeristes olnud ka tema vanavanemad.
Antud teema on eestlaste jaoks aktuaalne, sest palju Eesti inimesi on pidanud üle elama võõrvõimude terrorit ning ka võitlema oma riigi tekkimise eest.
Teadaolevalt on võimuvahetused Eestis toimunud läbi pisarate, küüditamiste, osa inimesi on kaotanud oma lähedasi. Inimesed on pidanud kannatama ning võitlema võõrvõimu vastu. Kas need väited vastavad ka tõele, selgub uurimistöö käigus.
Uurimistöö eesmärgiks on teada saada, kuidas Kadrioru Saksa Gümnaasiumi valitud õpetajad võimuvahetused Eestis üle elasid. Uuritakse õpetajate eluolusid tollal ning emotsioone ja tundeid erinevate võimude ajal. Autor seadis hüpoteesiks, et Kadrioru Saksa Gümnaasiumi õpetajad on elanud vaimse terrori all ning kannatanud.
Uurimistöös kasutab autor küsitlust, mille viis läbi viie Kadrioru Saksa Gümnaasiumi õpetaja seas. Need õpetajad on Elle Veigel , Õie Vesik , Luule Sakk , Rein Sakk ning Hilda Kuremaa. Autor esitas küsimusi erinevate olukordade kohta, uuriti seda, kuidas tajuti võimurežiime ja nende vahetumisi.
Abistava materjalina kasutab autor vastavate perioodide ajalooalaseid materjale. Nende abiga annab autor ülevaate Eesti ajaloost II maailmasõja ajal ning sellele järgnevatel aastakümnetel.
Töö koosneb kahest peatükist. Esimene peatükk annab ülevaate Eesti ajaloost II maailmasõja ajal ja sõjajärgsel perioodil: Eesti Vabariik 1930. aastate lõpus, baaside leping ning esimene nõukogude aasta Eestis (1939- 1941), Saksa okupatsioon (1941-1944), stalinismi aeg (1945- 1953) ja sulaaeg (1953- 1964) ning teine peatükk koosneb küsitluse analüüsist. Küsitluse abil püüdis autor leida vastust oma hüpoteesile.
Uurimistöö autor tänab kõiki osutatud abi eest. Eriline tänu autori juhendajale õpetaja Reet Viikholmile ning küsimustele vastajatele: Elle Veigelile, Õie Vesikule, Luule Sakile, Rein Sakile ja Hilda Kuremaale.

1. ÜLEVAADE EESTI AJALOOST II MAAILMASÕJA AJAL JA SELLELE JÄRGNEVATEL AASTAKÜMNETEL

1.1. Eesti Vabariik 1930. aastate lõpus

1930ndate aastate lõpus seisis Eesti Vabariigi eesotsas 1938. aastal Riigikogu mõlema koja liikmetest ja omavalitsuste esindajatest koosneva valimiskogu poolt presidendiks kinnitatud Konstantin Päts. Endiselt püsis kaitseolukord, süvenes tsentralisatsioon, poliitilist organiseeritust ei lubatud, säilis valitsuse kontroll elualade üle.
Majandus arenes tõusujoones. Majandusliku tõusu üheks komponendiks oli riigi senisest suurem sekkumine majandusellu. See avaldus mitmete, enamasti kõige moodsamate riiklike ettevõtete rajamises. Hoogsalt arenesid põlevkivi- ja keemiatööstus, samuti puidutööstus ja teised tööstusharud. Tööliste arv kasvas ja tööpuudus likvideeriti peaaegu täielikult. Mõningat pahameelt sünnitas vaid asjaolu, et kriisiaastail kärbitud palgad tõusid väga aeglaselt, kõrgele tõstetud maksud jäid aga püsima. Eesti elanike materiaalne olukord oli hea.
Majanduslik heaolu lubas kapselduda rahulolusse ja pigistada silmad kinni demokraatia piirangute ees, mis inimeste isiklikku elu otseselt ei häirinud.
Riik toetas jõuliselt põllumajanduse aregut , mille puhul puhul näitasid edenemist haritava põllupinna ja kariloomade arvu suurenemine ning maaparanduse, sordiaretuse ja tõuparanduse laialdane rakendamine. Põllumajanduse arengule aitasid väga oluliselt kaasa riigieelarvest põllumeestele makstavad ulatuslikud toetused.
Endiselt iseloomustas eestlast suur soov saada haridust ja lootus seeläbi paremale elujärjele jõuda. Noorte haridushuvi avaldus ennekõike gümnaasiumiõpilaste arvu plahvatuslikus suurenemises, samuti uute kõrgkoolide rajamises ja üliõpilaskonna kiires kasvus. Mindi üle emakeelsele õppele, lihtsustati koolisüsteemi, töötati välja uued õppekavad, võeti kasutusele uued õpikud, ehitati hulk moodsaid koolimaju, aidati kaasa rahvusmeelse õpetajaskonna kujunemisele.
Eestis oli palju noori, kellel oli küll küpsustunnistus, kuid puudusid erialaoskused, mis tagaksid edu tööturul. Olukorra leevendamiseks tehti 1934. aastal ja 1937. aastal haridusreform , mille tulemusena vähenes gümnaasiumide arv ja suurenes kutsekoolide arv.
Noorte haridusjanu ilmnes ka kõrgkoolides. Ainuüksi Tartu ülikoolis õppis 1930. aastate keskel umbes 4700 tudengit.
Eesti Vabariigi ajal vähenes tasapisi religiooni tähtsus. Enamik inimesi kuulus küll endiselt mõne kiriku rüppe, kuid paljud neist suhtusid usuküsimustesse üsna leigelt ja sattusid kirikusse harva. Ja seda vaatamata asjaolule, et varasemast Vene riigivõimu ja baltisaksa aadli huve kaitsvast ebademokraatlikust härraskirikust oli põhjalike reformide teel kujundatud vaba rahvakirik.
Suured muutused toimusid igapäevaelus. Linnades rajati terveid uusi linnajagusid ning ehitati hulk modernseid elamuid ja esindushooneid. Maal oli ehitustegevus sama vilgas kui linnades. Maal kerkisid majandushoonetest lahutatud moodsad elamud , mida iseloomustasid kõrge vundament , suured aknad, avarad verandad ning värvitud laudvooder- ja põrand.
Iseseisvusajal muutus oluliselt Eesti kodu. Uutes linnamajades olid juba olemas nii elektrivalgustus , keskküte, telefon kui ka veega klosett. Kodusisustuses vahetati omavalmistatud talupojamööbel välja kogenud peentislerite või spetsiaalsete mööblivabrikute märksa kvaliteetsema ja moodsama toodangu vastu. Kasutusele tulid uudsed mööbliesemed: diivanvoodid, raamatukapid jm. Seintel asendasid fotosid seinavaibad, diivanipadjad ja linikud. Tavaliseks muutus grammofon. ( Vahtre 2005: 190)
1930ndail aastail levinud rahvusühtsuse idee ei olnud poliitilise eliidi fantaasia, vaid selle järele valitses rahva seas ka nõudmine. Heitlik ajastu oli läbi, loodeti rahulikku ja stabiilset arengut ning rahvuse üldist õitsengut. Nende meeleoludega sobisid hästi nii nimede eestistamine, kodukaunistamisliikumine kui ka noorkotkaste ja kodutütarde liikumine. (Vahtre 2005: 192)
1.2. Baaside leping ja esimene nõukogude aasta Eestis (1939-1941)
II maailmasõjaga seonduvas rahvusvahelises kriisis langes Eesti Jossif Stalini ja Adolf Hitleri
sobingu ohvriks. 1939. aasta suvel lähenesid Saksamaa ja NSV Liit teineteisele ja 23. augustil
1939 sõlmisid nad Moskvas mittekallaletungilepingu (Molotovi-Ribbentropi pakt). Selle pakti
salalajase lisaprotokolliga läksid NSV Liidu mõjusfääri Balti riigid, Soome, Bessaraabia ja Poola
idaosa . (Pajur et al. 2005: 16)
Millal, kuidas ja kelle osavõtul langetati Moskvas otsus Balti riikide sõjaliseks okupeerimiseks, on jäänud ebaselgeks. Osaliselt oli see otsus Nõukogude Liidu poliitikasse sissekodeeritud juba alates baaside lepingu pealesurumisest Eestile 28. septembril 1939. Teisalt mõjutasid Nõukogude Liidu juhtkonda koostööle Saksamaa natsionaalsotsialistlike liidritega ning hirm partneri võimsuse ja otsustavuse ees, eriti sõjalistes kampaaniates. Edu baaside lepingu sõlmimisel ei jätnud Moskvale kahtlust, et Eestilt pole teravaid reageeringuid oodata ka veel järsemate ettepanekute puhul. Seega võidi julgelt tugevdada poliitilist survet Balti riikidele, et saada kätte MRP-ga lubatu . ( Ibid .)
Eesti okupeeriti Punaarmee poolt 17. juunil 1940. aastal ja 6. augustil 1940 liideti Eesti NSV Liiduga. Uus võim alustas laiaulatuslikke repressioone Eesti elanike vastu. (Pajur et al. 2005: 176-177)
Repressioonid ja terror olid 1930. aastate nõukogude ühiskonna lahutamatu kaasnähtus, mille aluse ja põhjendusena käibis Stalini tees klassivõitluse teravnemisest sotsialistliku ühiskonna rajamise ajal. Nõukogulikus praktikas tähendas klassivõitlus valitseva partei, riigivõimu ja julgeolekusüsteemi õigust kindlaks määrata "klassivaenlane", teostada massirepressioone, kujundada üldist hirmuõhkkonda, hävitada inimelusid ja kultuuriväärtusi ning kustutada ajaloomälu. Eesti Vabariigi väljapaistvate riigi- ja avaliku elu tegelaste, kõrgemate sõjaväelaste ja politseiametnike kadumine teadmatusse algas juba 1940. aasta juunis-juulis. Repressioonid muutusid terroriks, mis hakkas täitma ühte oma eesmärkidest, kujundades ebainimlikku hirmuõhkkonda. Keegi ei teadnud , kuhu inimesed kadusid , mis neist sai ja kes on nimekirjades järgmine. Säärases õhkkonnas oli lihtsam teostada totaalset ideoloogilist ja vaimset terrorit, sundida rahvast ülistama nõukogude korda ja selle juhte, manipuleerida rahvahulkadega, kartmata avalikke vastuhakke. (Pajur et al. 2005: 176-177)
Selle terroriõhkkonna varjus valmistati ette senisest veelgi põhjalikumaid "puhastusi". Praktilised ettevalmistused massirepressioonideks Balti riikides algasid ilmselt 1941. aasta mai esimesel poolel. Balti riikide elanikkonna esimene massiküüditamine teostus 14. -16. juunil 1941. Ikka ja jälle on esitatatud küsimus, milleks vajas nõukogude võim sellist aktsiooni. Aasta jooksul olid Balti riigid niivõrd tasalülitatud, et igasugused suuremad rahvaliikumised ja vastupanuavaldused näisid olevat välistatud, ning kõik organiseerumiskatsed sattusid kohe julgeolekuteenistuste vaatevälja. Riigipiirid olid kindlalt suletud ja NKVD vägede kontrolli all. (Ibid.)
Moskva peamiseks sihiks massiküüditamise läbiviimisel oli siiski šoki tekitamine rahva teadvuses. Näiliselt eesmärk isegi saavutati- küüditamisega kaasnes sügav šokk. (Ibid.)
Vene-Saksa sõja taustal vallandunud rahvusliku vastupanu ühisnimetuseks oli metsavendlus. Mõisteid „metsavendlus“ ja „metsavend“ on püütud määratleda mitmeti. Üks parimaid seletusi ütleb: Metsavendadena selle sõna tõelises mõttes tuleb mõista neid inimesi, kes alustasid metsavendadena organiseeritult tegevust ajal, kus võim oli alles punaste käes. Need inimesed, kes siis asusid metsa, tegid seda kas häda või idee sunnil, elasid kaasa ohud ja viletsused, rõõmud ning mured, mida pakkus elu metsas, ja kasutasid metsa alalise eluasemena. Loomulikult olid metsaelu tingimused midagi hoopis muud kui illegaalina kodus redutamine, ehhki füüsiliselt kui vaimselt olid mõlemad rasked. (Pajur et al. 2005: 184)
Eriline roll repressioonide teostamisel kuulus hävituspataljonidele. Ametlikult oli nende esmaseks ülesandeks takistada vaenlase võimalikke diversiooniakte ning võidelda langevarjurite vastu rindelähedastes piirkondades. Tegelikkuses said hävituspataljonid Eestis kurikuulsaks metsavendade ja teiste „rahvavaenlaste“ tabamiseks korraldatud haarangutega. Need haarangud kujutasid enesest sõjakuritegusid. Hävituspataljonlased piinasid ja tapsid vangilangenud metsavendi, võtsid pantvangi metsavendade perekonnaliikmeid, tapsid metsavendade abistamises kahtlustatavaid tsiviilelanikke, põletasid talusid, hävitasid materiaalseid väärtusi, röövisid jne. Seega oli tegemist jätkuva punase terroriga, mis sõja tingimustes omandas eriti suure ulatuse ja ennenägematu jõhkruse. Kõigest mõne kuuga kaotas elu vähemalt 2000 inimest. (Ibid. : 190-191)
Eesti rahvas võttis Nõukogude okupatsiooni vastu küll vaoshoitult, ent ei leppinud sellega kunagi. Samuti on väär arvata, et kuni Suvesõja puhkemiseni oldi vaid passiivne ohvritall, kelle kallal okupandid repressioone korda saatsid . Protestiavaldused ja vastupanu vallandusid kohe pärast maa anastamist võõrvõimu poolt. (5)
Küüditamisega kaasneva šoki kõrval tõmbas süsteem, mis nii avalikult demonstreeris oma seninägematut jõhkrust, momentaanselt enda vastu kõik need inimesed, kes seni olid hoiakult kõhklevad ja ebalevad. Paljud, kes oma mitte just sõbralikke tundeid nõukogude korra suhtes äraootavalt varjasid, hakkasid nüüd otsima võimalusi aktiivseks vastupanuks. Kaitset toimuva vastu, peale omaenda jõu ja nõu polnud ju kuskilt võtta. Üheainsa aastaga suutis nõukogude võim ühiskonna sügavalt lõhestada, kujundades hirmu ja vastastikuse vihkamise õhkkonna. Loomulikult kaasnes sellega ka vastupanu uuele režiimile. Vastupanu oli äärmiselt mitmetahuline, selles põimusid passiivsed ja aktiivsed vormid. (Pajur et al. 2005: 176-178)

1.3. Saksa okupatsioon (1941-1944)

1941. aasta suvel võtsid eestlased sakslasi vastu kui nõukogude terrorist vabastajaid. Selline suhtumine on mõistetav, kuna suur küüditamine toimus vaid nädalapäevad enne Saksa invasiooni algust. Rahva seas kujunes positiivne kuvand saksa sõduritest juba esimestel kokkupuudetel nendega, sest võrreldes taganevate punaarmeelastega käitusid sakslased korrektselt, näiteks ostsid taludest pekki ja mune, mitte ei võtnud neid vägivaldselt. Sellised elu pisiasjad koos sümboolset tähendust omavate seikadega, nagu luba kasutada sinimustvalget lippu, mille nõukogude võim oli ära keelanud, omasid suhtumise kujunemisel olulist tähtsust. Sakslastele tuli kasuks muidugi ka asjaolu, et nõukogude võim oli nende eest „musta töö ära teinud“ - likvideerinud iseseisva Eesti riigi struktuurid ja tapnud või küüditanud neid juhtinud isikud. Esialgne positiivne hoiak sakslaste suhtes hakkas kaduma, kui sai selgeks, et sakslased käsitlevad Eestit mitte endise iseseisva riigina, vaid pelgalt Nõukogude Liidu territooriumi okupeeritud osana . (Pajur et al. 2005: 196)
Nii Saksamaa kui ka Nõukogude Liit olid 1939. aasta koostöölepingu sõlminud kavatsusega see sobival hetkel hüljata ja lepingupartnerile kallale tungida . Saksamaa jõudis ette: 22. juunil 1941 ületas Saksa armee ilma sõda kuulutamata Nõukogude Liidu tollase riigipiiri. Sakslased saavutasid sõja alguses silmapaistvat edu. Juba 7. juulil jõudsid nende eelsalgad Eesti piiridele. Just küüditamine ja muud hirmuteod olid peapõhjuseks, miks teade sõja puhkemisest võeti vastu rõõmuga ja miks sakslasi vabastajatena tervitati. Kommunistide võimuaastal kehtestatud terror sünnitas ka metsavendluse ja lõi pinnase väikese osa eestlaste kaasalöömisele sakslaste kõige häbiväärsemas ürituses, juutide „likvideerimisel“ . (Vahtre 2005: 211)
Vaatamata Saksa armee abile Eesti vabastamisel nõukogude okupatsioonist 1941. aastal ja nende toetamisele jätkuvas sõjategevuses, ei toonud see kuidagi kaasa eesti rahva leppimist Saksa okupatsiooniga. Rahva meelest ja mõttest ei läinud kaotatud iseseisvus ja sõltumatus. (Ibid.)
Hoolimata eestlaste abivalmidusest ja sõbralikkusest, kohtlesid sakslased eestlasi äärmiselt üleolevalt. Eriti kehtis see saksa tsiviilametnike (kuldfaasanite) kohta. Seal, kus sakslastele oli kasulik, pandi maksma endised , Eesti Vabariigi seadused. Kui need aga ei sobinud, rakendati nõukogude seadusi. Ja kui need mõlemad ei sobinud, rakendati kolmandaid - Ida- alade seadusi. Nii arvati nõukogude poolt võõrandatud talud ja majad sõjasaagina Saksa riigi omandiks ja neid omanikele tagasi ei antud. Eestlastele olid ette nähtud väiksemad toidunormid kui saksa kodanikele. Sakslaste palgad olid kõrgemad kui eestlastel, kuigi nad tegid ühes ja samas asutuses üht ja sama tööd. Keelati ära isamaaline kirjandus. Pidevalt rõhutati, et eesti rahvas peab olema sakslastele lõpmatult tänulik kommunistlikust ikkest vabastamise eest. Rahvalt nõuti pidevalt panuseid sõja kasuks, kusjuures toonitati, et eesti rahva saatus sõltub pärast sõda osutatud panuste hulgast. (4)
Kuigi üsna varsti pärast sakslaste Eestisse saabumist oli selge, et Eesti Vabariigi taastamine koostöös nendega ei tule kõne allagi, ei saadud tegutseda ka sakslaste vastu. Olid ju Saksa relvajõud ainukeseks tõkkeks nõukogude okupatsioonivägede tagasipöördumisele. Sellises olukorras oli ainuvõimalik mõõdukas opositsioon koos igakülgse valmisolekuga Eesti iseseisvuse taastamiseks. (Ibid.)

1.4. Stalinismi aeg (1945-1953)

1944. aasta sügisel okupeeriti Eesti uuesti Punaarmee poolt. Nõukogude okupatsiooniga kaasnesid uued repressioonid, sest vägivald oli Nõukogude Liidu poliitilisse ellu sisse kodeeritud. Repressioonid ei olnud ajutine nähtus, vaid permanentselt toimiv riiklik poliitika, mis pidi ühiskonda puhastama . Riiklik repressiivpoliitika lubas võimuladvikul täita mitut eesmärki korraga: tasalülitada tekkivat poliitilist opositsiooni, likvideerida isiklikke vaenlasi ning hoida ühiskonda tervikuna enda kontrolli all. Ka rakendatav vägivallaarsenal oli mitmekülgne, ulatudes hirmutamisest massimõrvade ja tervete rahvaste küüditamiseni.( Vahtre 2005: 239)
Mõte, et Eesti jääb pikaks ajaks Nõukogude Liidu võimu alla, oli talumatu . Metsad olid täis metsavendi, kes jätkuvalt hellitasid lootust, et Lääs sel või teisel kombel sekkub. Nõukogude Liidu aatompommi valmimine ja 1949. aasta küüditamine kahandasid lootusi tunduvalt. (Ibid.)
Eluolulises mõttes olid sõjajärgsed aastad sõjaaastate ja ka iseseisvusaja otseseks jätkuks. Nii moes, soengutes kui mööblis säilis kuni 1950ndate aastate keskpaigani põhiliselt 1930ndatest aastatest pärit esteetika . Sõjaaja olude järelkajana valitses üldine tarbe- ja toidukaupade puudus. (Ibid.)
Rõivastuses jätkus sõjaväeline joon, patšokid tegid nii meeste kui naiste tänavariietuse kõrgeõlaliseks- nagu oleks riidepuu kuue või mantli sisse ununenud. Meestemood nägi ette laia pintsakut ja mansettidega pükse, aga jalga võis tõmmata ka niinimetatud kalifeed ja lisada neile säärsaapad. Noorte naiste unistuseks oli jalga saada valged tennised, mida vajadusel hambapulbriga valgendati. (Ibid.)
Linnades valitses otsese sõjategevuse lõppedes vastuoluline pilt. Sõjaeelne olukord, mis saksa ajal polnud halvenenud, ja korra hoidmise harjumus olid täies elujõus. Kuid korras tänavate ja linnajagude kõrval laiusid varemed. Lammutati palju ja ehitati vähe. Lammutamist nimetati küll "taastamiseks", kuid tavaliselt tähendas see varemete mahakiskumist, mitte nende taastamist. Uusehitised valmisid esialgu uhkeldavas stalinistlikus stiilis. (Ibid.)
Rõhuv enamus linnarahvast elas aga mugavusteta puust üürimajades, mis suuremas osas pärinesid tsaariajast, osalt ka iseseisvusjast. Paremal juhul oli olemas veevarustus, halvemal juhul toodi vett pangega kaevust. Reeglina aga polnud majja ulatuvat kanalisatsiooni, välja arvatud Tallinnas. Reovee jaoks oli õuel lampkast, pesu pesti pesuköögis, ja kui korterite arv polnud liiga suur, siis oli igal perenaisel veel endise peremehe poolt ette nähtud pesupali. Seep oli hinnaline, osalt keedeti seda ka ise. Linlase sõjaaegade tüüpiline probleem- küttepuud- kummitas ka sõja järel. Puude kokkuhoiuks seati mõnes peres tuppa üles väike raudahi. Mööbel ja tarberiistad jms. olid kõik endised, sest uusi polnud kuigivõrd saada ning nende ostmiseks või vahetamiseks puudusid võimalused. Talu kui selline hävitati kolhoseerimisega, mis põhiosas teostati küüditamise järel 1949. aastal. Senine hektarites mõõdetav kodu ahenes majaks, õueks ja väikeseks aiamaaks. Põllutööriistad läksid koos lehmade- hobustega kolhoosile või jäid tallinurka lagunema . (Vahtre 2002: 7-18)
Kolhoosikord tõi veel ühe muudatuse - nn uued inimesed, juurteta põllutöölised, nii eestlased kui ida poolt tulnud, kes majutati kas endistesse häärberitesse, küüditamisest tühjaks jäänud taludesse või ka asustatud hooneisse, mille pererahvas kokku suruti. Seesuguse kontingendi tekkimine maale mõjus laastavalt. Põllutöölistest asukad ei lappinud laudakatust, vaid saagisid lauda tasahaaval küttepuudeks. (Vahtre 2002: 19-45)
Elektrooniline massimeedia piirdus raadioga, millele lisandusid translatsioonraadio ja valjuhääldajad linnades telefonipostide otsas. Telefoniside oli hõre, kodune telefon haruldus , veelgi vähem oli avalikke taksofone. Oma koht oli telegraafil, palju asju aeti kirja teel. Ajalehed minetasid suurema osa oma algsest tähendusest ja kujunesid kommunistliku propaganda üheks põhikanaliks. See võttis enda alla suurema osa ajalehepinnast, ja paljud lugejad harjusid lehte lugema tagant ettepoole , kuivõrd vähegi huvipakkuv info oli pagendatud viimastele lehekülgedele. (Ibid.)
Elu-olu uueks komponendiks kujuneski väga mitmesugustesse vormidesse valatud stalinistlik ajuloputus. Linnadesse kerkisid Stalini kujud, kõikjal võis näha tema portreesid ja punaseid loosungeid. Igas asutuses pidi olema nn. Punanurk- punane kangas mingi loosungiga, Stalini portree jms. (Ibid.)
Paljud teoreetiliselt vabatahtlikud asjad olid tegelikult kohustuslikud, näiteks riigilaenuobligatsioonide omandamine, mõnele ka nn. marksismi - leninismi klassikute lõputute teoste tellimine ja/ või nn. marksismi-leninismi õhtuülikoolides käimine. Kindlasti tuli tähistada oktoobri- ja maipühi; kodudes, kuhu nõukogude võim lõplikult ei jõudnudki, võis tähistamist vältida, kuid asutuses või koolis võrdunuks see kuriteoga. (Ibid.)
Ideoloogilises töötluses oli ülitähtis koht koolil . Lapsi esialgu ahvatleti, peagi aga sunniti astuma vastavalt vanusele kas oktoobrilaste või pioneeriorganisatsiooni või kommunistlikusse noorsooühingusse. Sundsuse kategoorilisus sõltus osalt ka konkreetsest koolist ja eriti direktorist. (Vahtre 2002: 19-45)
1950ndate jooksul tugevnes surve leeriskäimisele. See puudutas ka kõike muud kirikuga seotut, välja arvatud kiriklikud matused, mille ees isegi nõukogude võim oli jõuetu. Põlu alla langesid ka senised tähtsamad pühad nagu jõulud, lihavõtted ja isegi jaanipäev. (Ibid.)
Tuleb rõhutada, et inimeste käitumist stalinlike nõuete rägastikus seiras tõeline surmahirm . 1949. aasta märtsiküüditamine ja peatselt järgnenud nn. kodanlike natsionalistide represseerimise kampaania olid argumendid, millega tuli arvestada. Öeldu ei tähenda, et igapäevaelu oleks tähendanud pidevat masendusseisundit. Tehti sporti, käidi kinos ja teatris, toimusid meelelahutusüritused. (Ibid.)

1.5. Sulaaeg (1953-1964)

1953. aasta 5. märtsil lõppes Nõukogude Liidu diktaatori Jossif Stalini maine teekond . Stalini surm tõi endaga kaasa küllaltki pika võimuvõitluse, ja ei olnud selge, kes ja missuguse kriteeriumi alusel on pädev otsustama tema mantlipärija küsimuse. Selge oli üksnes, et see ei saa olla rahvas. 7. märtsil 1953 valis Nõukogude Kommunistlik Partei uueks juhiks Nikita Hruštšovi. (Pajur et al. 2005: 288-292)
Stalini surma võttis eesti rahva enamik vastu varjatud rõõmuga. Juba senise propaganda pehmenemine 1953. aasta jooksul oli suureks kergenduseks. Sõja lõpust oli möödas vaid kaheksa aastat, ja suurem osa neist, kes olid näinud Vene vägede sissemarssi, lootis ikka veel ära näha ka nende lahkumist. Miski ei olnud veel lõplikult kindel, kaasa arvatud sõjajärgse Euroopa piirid. Oodati “valget laeva” s.t. lääneriikide otsustavat sekkumist ja Balti riikide iseseisvuse taastamist. 1956. aasta veebruaris toimus Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei 20. kongress ja see tõi paremaid sõnumeid. Nikita Hruštšov mõistis stalinistliku isikukultuse hukka, ja ehkki see hukkamõist oli ühe keskmise eestlase jaoks sõnastatud liiga tagasihoidlikult, jäi tõsiasjaks, et parteid ei saa ega tule enam pidada ilmeksimatuks. (Pajur et al. 2005: 288-292)
1950. aastatel muutus nõukogude propaganda oluliselt rafineeritumaks ja niiöelda hingepugevamaks. Kui stalinism oli põhirõhu asetanud hirmule ja vägivallale, siis Hruštšovi ajal asuti koputama inimese südametunnistusele. Neid, keda Stalini ajal oleks likvideeritud, asuti Hruštšovi ajal ümber kasvatama. Kirjanduses ja filmikunstis kodunes uut tüüpi kangelane. Kui Stalini ajastu kangelane oli saavutanud võite eelkõige vaenlaste üle, siis sulaaja kangelane võitis iseenda. (Ibid. )
Teatav osa Eesti ajakirjanikest omandas iroonilise ja üleoleva stiili ning märkimisväärse hulga noorte seas muutus suhtumine Eesti Vabariiki ja selle tagaigatsejatesse. Eestlaste üldisest meelsusest annab siiski teistsuguse pildi episood 1960. aasta XV üldlaulupeolt Tallinnas, mis peeti vastvalminud laululaval, Gustav Ernesaksa “Mu isamaa on minu arm” oli kavast välja jäetud, kuid koorid võtsid selle omal algatusel üles. Publik tõusis püsti ja hakkas hardumusega kaasa laulma, mispeale maestro astus dirigendipulti ja juhatas laulu lõpuni. See oli selge sõnum, et rahvas pole unustanud kaotatud vabadust. (Pajur et al. 2005: 338-353)
Ringhäälingul õnnestus ära teha palju tänuväärset tööd, vahendades ajaviidet ja uudiseid nii Eestist kui mujalt maailmast. Ametlike raadiokanalite kallutatud infot tasakaalustasid mõningal määral raadiojaamade “Ameerika Hääl” , “Vaba Euroopa” jt. eestikeelsed saated . Ajalehti ja ajakirju ei käsitlenud võim mitte niivõrd informatsiooni- kui mõjutusvahenditena. Ajalehed olid õhukesed, enamasti neljaküljelised. (Ibid. )
Elutingimused olid kitsad , valitses karjuv puudus elamispinnast. Sõjas oli hävinud suur hulk elumaju, lisaks hõivasid märkimisväärse osa järelejäänutest Venemaalt sisse tulvavad parema elu otsijad, samuti sõjaväelased. Algas hruštšovkade püstitamine. Viimaseid iseloomustasid uskumatult väike esik ja köök ning madalad laed. Paneelmajade korterid ei olnud elanike omanduses , vaid riigi vara. Elanikule kuulus vaid õigus mingis korteris elada. Uutes karpmajades olid aknad avaramad, vesi kraanis, WC ja vannituba ning keskküte. Ajastut iseloomustab mitmesuguste kodumasinate intensiivne levimine. Kodudesse, kus oli elekter , ilmusid tolmuimeja , pesumasin, külmutuskapp, elektriõmblusmasin, elektrihabemeajaja, gaasipliit jpm. Lisaks korterile hakkasid paljud linlased endale soetama suvilaid. Koos suvilaga- nii eraldi hoonena kui suvila osana-läks moodi soome saun . Selliste saunade puhul polnud enam tegu lihtsa pesemisasutuse, vaid millegi enamaga; need olid kohad, kus pidada pidusid, vastu võtta kasulikke külalisi ja ööbida. (Vahtre 2002: 55-65)

2. KÜSITLUSE ANALÜÜS

Küsitlusel osalenud viie Kadrioru Saksa Gümnaasiumi õpetaja vastustest lähtudes analüüsib uurimistöö autor õpetajate üleelamisi ja eluolusid võimuvahetuste ajal Eestis (ajavahemikul 1930. aastate lõpp kuni 1964)
Andmed küsitletud õpetajate kohta:

• Elle Veigel, sündinud 1938, töötab Kadrioru Saksa Gümnaasiumis emakeele õpetajana alates aastast 1969. aastast.
  
• Luule Sakk, sündinud 1935, töötas Kadrioru Saksa Gümnaasiumis raamatukoguhoidjana aastatel 1965-2005
  
• Rein Sakk, sündinud 1935, töötas Kadrioru Saksa Gümnaasiumis matemaatika õpetajana aastatel 1960-1979
  
• Õie Vesik, sündinud 1939, töötas Kadrioru Saksa Gümnaasiumis algklasside õpetajana aastatel 1974-2009
  
• Hilda Kuremaa, sündinud 1935, töötas Kadrioru Saksa Gümnaasiumis matemaatika õpetajana aastatel 1978-2003
  

Nad kirjeldasid enda ja oma perekonna eluolu, emotsioone ja üleelamisi erinevatel ajalooetappidel, milleks olid Eesti Vabariik 1930. aastate lõpus, II maailmasõjaaegne Eesti ja sõjajärgne Eesti.

2.1. Elu Eestis 1930. aastate lõpus

Küsitlusest järeldus, et Eesti Vabariigis oli 1930. aastate lõpus elatustase hea, riik toetas jõuliselt põllumajanduse arengut, mille puhul näitasid edenemist haritava põllupinna ja kariloomade arvu suurenemine ning maaparanduse, sordiaretuse ja tõuparanduse laialdane rakendamine. Rein Sakk kirjeldab seda nii: „ Materiaalne olukord oli normaalne. Poest süüa ei toodud, sest meil oli kaks lehma, sead, kanad, lambad ja hobune. Maad oli umbes 4-5 hektarit koos heinamaa ja karjamaaga ning ka korralik aed. “ [Lisa 1:1:1]
Iseseisvusajal muutusid elamistingimused paremaks. Linnakortereid sisustati vabrikus valmistatud peenema mööbliga, seintel asendasid fotosid seinavaibad, kasutusele tulid diivanipadjad ja linikud. Luule Sakk mäletab, kuidas tema isa käis iga päev lõuna ajal kodus söömas ning alati oli laual valge lina ja korralik serviis. [Lisa 1:1:1]
1930ndail aastail loodeti rahulikku ja stabiilset arengut ning rahvuse üldist õitsengut. Nende meeleoludega sobis hästi nimede eestistamine. Luule Sakk räägib: „Meie saksapärane nimi „Umberg“ eestistati, samuti sai eestipärase nime ka isa- Gustavist sai Kustas . “ Rein Sakk`i peres toimus nimede eestistamine 1934. aastal. Perekonnanimi oli alguses Sack, siis Sak ja praegu Sakk. Hilda Kuremaa meenutab: „Nimede eestistamist meil ei toimunudki, kui siis ainult niipalju, et „Kurema“ muutus „Kuremaaks“. Elle Veigel: „Ema vend eestistas oma perekonnanime , samuti üks ema õdedest, kes oli abielus poolakaga, suutis mingil moel oma mehele selgeks teha, et Eestis kõlab nimi „Runnel“ märksa paremini kui poola „Dublevski“. Õie Vesikul oma nime aga muuta ei tulnud, sest tema oli saanud perekonnanime järve ääres elanud esivanemate järgi. Perekonnanimeks sai „Järv“. [Lisa 1:1:6]
Eesti Vabariigi ajal vähenes tasapisi religiooni tähtsus. Enamik inimesi kuulus küll endiselt luteri kiriku alla, kuid kirikuga oldi seotud üsna formaalselt. Elle Veigel kirjutas, et ka tema vanemad ka kristliku ilmavaatega nagu enamik tolle aja inimesi, kuid ususse suhtuti peres üsna leigelt [Lisa 1:1:2]
1930. aastate II poolel toimusid suured muutused hariduselus. Vältimaks haritlaste ületootmist , seati kõrgkoolides sisse konkursseksamid. Elle Veigel meenutab, et tema isal õnnestus 1938. aastal sisse saada Tartu Ülikooli õigusteaduskonda, järelikult pidi isa eksamid edukalt sooritama . Rahvusühtsuse idee propageerimisest arvab Elle Veigel: „Arvan, et riiklik propaganda soosis üsna targalt nii eestluse ideaali kui perekonna väärtustamist. Inimesed tundsid oma väärtust ja käitusid väärikalt. “ [1:1:1]

2.2. Esimene aasta nõukogude võimu all

17. juunil 1940. aastal okupeeriti Eesti Punaarmee poolt. Eesti Vabariik likvideeriti ja kehtestati terrorirežiim. Rein Sakk meenutab selle aja kohta: „Augusti algul lendas üle vene lennuk, mina kui suur poiss teadsin mootori hääle järgi, kas on vene või saksa lennuk. Olime sel momendil keldrile küllaltki lähedal. Mina olin keldris esimesena, sest teadsin, et vene lennukitest lastakse kuulipildujatest tsiviilelanike pihta. Onu Roobe viskas Maia ja Tõnise ka keldrisse ning siis jõudis ka ise varju alla. Kõik jäime terveks ja ellu. Samal ajal aga vene soldatid lasid maha metsa ääres kolm noort eesti külapoissi. Nad olid umbes 18-19 aastased“. [Lisa 1:2:2]
Selle terroriõhkkonna varjus valmistati ette senisest veelgi põhjalikumaid „puhastusi“. Praktilised ettevalmistused massirepressioonideks Balti riikides algasid ilmselt 1941. aasta mai esimesel poolel. Balti riikide elanikkonna esimene massiküüditamine teostus 14. -16. juunil 1941. Luule Sakk kirjutab: „Imekombel pääsesime 1941. aasta küüditamisest ja ilmselt tänu sellele, et isa ennast ei olnud võimalik tabada ja meie olime ema ja õega temast eraldi redus. Alates sellest ajast elasime isast praktiliselt lahus, sest isa kartis meie julgeoleku pärast“. [Lisa 1:2:5]
Nii Luule Sakk kui ka Elle Veigel rääkisid, et vene sõdureid kardeti, samas liikusid vene ohvitseride „prouadest“ legendid, kuidas nad öösärkide väel ballile tulid, pidades ööpesu pidulikeks riieteks. Kui alguses oli tegu lustakate lugudega vene sõjameeste harimatusest ja ohvitseriprouadest, kes valimatult kraami kokku ostsid, siis nüüd tuli hirm, et tulevikus peavadki nendega kokku jääma. [Lisa 1:2:1]
1941. aasta juunis tungis Saksamaa kallale NSV Liidule, saksa väed jõudsid juba juuli algul Eesti piirini. Eesti pinnal toimuvas sõjas lõid aktiivselt kaasa metsavennad Rein Sakk räägib kokkupuudetest metsavendlusega järgmist: „Terve meie suguselts olid metsavennad. Nad elasid väga targasti ühes Saki vanaisa küünis keset põldu. Kui venelased oleks tulnud, oleks nad maha lastud . Tulid aga hoopis sakslased. Neil oli enne midagi valesti läinud ja nad sõdisid seal omade vastu. Kui saksa soldatid sinna küüni jõudsid, olevat nad olnud mingi asja pärast kurjad. Osa meie meeste relvi olevat nad puruks tagunud, nende hulgas ka minu vanaisa vintpüssi. “ [Lisa 1:2:4]
Elle Veigel: „1941. aasta kevadest on mul meeles Stalini nimi- seda ütles peaaegu igaüks, kes meile tuli ja kellega pikemalt rääkima hakati. Ühel päeval jutustas ema kellelegi, kuidas ta unenäos läks koos oma õega meie pööningule ja seal seisnud Stalin ! Astunud ema juurde , võtnud piibu suust , andnud kätt ja öelnud head aega. Siis pöördunud õe poole ja öelnud: „Aga sulle ma veel ei ütle!“ Stalinil olnud sarved peas ja kabjad all! Täiesti Vanakurja moodi. Ehmusin iga kord, kui jälle räägiti Stalinist, pööningutrepist aga hoidsin kaugele. Inimestel oli hirm. Ja Venemaast kuulsime õudsaid jutte , kui käisime emaga turul, osteti piima ja muud kaupa ning vaikselt kogu aeg räägiti. “ [1:2:2]
Enamik eestlasi võttis nõukogude okupatsiooni vastu vaikides, kuid ei leppinud sellega kunagi.
Elle Veigel meenutab, kuidas tema ema on kirjutanud: “Süda tahab lõhkeda ja pea on päris segane hirmust ja valust. Üle riigi viiakse ära inimesi. Kõik kohad on täis ahastust ja valu!” [Lisa 1:2:4]

2.3. Eestlased ja saksa okupatsioon

1941. aasta suvel võtsid eestlased sakslasi vastu kui Nõukokogude terrorist vabastajaid. Selline suhtumine on mõistetav, kuna suur küüditamine toimus vaid nädalapäevad enne Saksa invasiooni algust. Elle Veigel kirjutab sakslaste tuleku kohta: „ Venelane tähendas kurja, hädaohtu ja küüditamist. Laps sai sellest kiiresti aru. Jäi meelde ka põlgava häälega öeldud „venelaste käsilane“. Hiljem tuli kõnepruuki veel „saksa sabarakk“ , aga neid tiitleid öeldi vaid omade ringis poolihääli arutades. Nõukogude võim oli end nii jõhkralt kehtestanud, et sakslaste tulekusse suhtuti alguses pigem kui abisse, pääsemaks toore omavoli küüsist. [Lisa 1:3:1]
Saksa väed liikusid Eestis kiiresti edasi, Eesti okupeeriti sakslaste poolt 1941. aasta sügiseks. Inimestele tähendas sõda suuri kannatusi. Elle Veigel meenutab sõda: „Lahingumüra muutus väljakannatamatuks. Õhuhäire undas, maja vappus, kui lähedal lõhkesid mürsud. Ühel ööl pääsesime sellest möllust mingi veoauto kastis linnast välja sõites: taevas me kohal oli täiesti valge, linn põles, praksus ja pragises üle automürina. Selsamal ööl seisis mu tädimees umbes kuuskümmend kilomeetrit Tartust lõuna pool Kääriku-mail keset õue ja vaatas heledat kuma põhjataevas, kuulas lakkamatut lahingumüra ja närveeris koledal kombel: tädi oli tulnud ju linna, et aidata meid maale tuua. Istusime autokastis külg külje kõrval, väikevend ema süles, kitsas oli, naisi-lapsi palju. Järsku lähenes õhus mürin, auto jäi seisma. Siis see tuli: otse meie kohal, meie peal tohutu mürisev masin, rippuvad rattad ja päikeses kiiskav kabiin! Lennuk jõnksatas küljega kaldu, eemaldus ja keeras kohe tagasi, veel kaks korda ja siis lendas minema. Ta ei raisanud pommi nii abitult vahtiva saagi peale. Ja üle selle kõrvulukustava mürina jõudis minuni inimeste kisa , kurku kinni jäänud peenike katkev kiljumine. Kui nüüd, aastakümmend hiljem satun mõnele heale kontserdile või vaatan telekast, kus tüdrukud vaimustunult kiljuvad, olen äkki autokastis nagu tookord. Kas vaimustus ja hirm teevad ühesugust inimhäält? Sügisel tulime Tartusse tagasi. Sõjateated ja olukorra üle arupidamised, mure tuleviku pärast rusus täiskasvanuid, see omakorda mõjutas meid, lapsi, kes olime juba piisavalt endassetõmbunud,ettevaatlikud ning murelikud vanainimesed. Meie edasine maailmavaateline areneminegi sai siit alguse. Eesti riigi iseseisvus, eestlus, eestlaste muistne vabadusvõitlus kinnistusid ideaalina. “ [Lisa 1:3:4]
Vaatamata Saksa armee abile Eesti vabastamisel nõukogude okupatsioonist 1941. aastal ja nende toetamisele jätkuvas sõjategevuses, ei toonud see kuidagi kaasa eesti rahva leppimist saksa okupatsiooniga. Rahva meelest ja mõttest ei läinud kaotatud iseseisvus ja sõltumatus.
Üldine elatustase oli sõja ajal madal, kuid lapsed oskasid sõjast leida ka rõõmsamaid hetki . Elle Veigel, kes viibis 1944. aasta lõpus põgenikelaagris Sudeedimaal, meenutab : „Põgenikelaagrid võisid ju olla tohutu lisakoorem, kuid toidutalongid kehtisid ja arstiabi ette nähtud. Jõululaupäeval pandi keset meie saali suur kuust, süüdati küünlad ning lauldi jõululaule. Kingituseks toodi igale perele eestikeelne(!), aga küllaltki õhuke raamat. Ilusa rahvusmustriga ümbritsetud esilehel oli pealkiri „Hardumus“. Siin oli E. Enno ja G. Suitsu luulet, muinasjutte ning õige mitu jõululugu, ka „Tõest ja õigusest“ ning „Väikesest Illimarist“. [Lisa 1:3:5]
9. ja 10. märtsil 1944 pommitasid nõukogude lennukid Tallinna. Ka varem oli linnale toimunud juba mitu õhurünnakut. Seekordse pommitamise tulemusena hävis aga 8000 hoonet, väidetavalt kolmandik Eesti pealinnast ja ligi 50% selle elamispinnast. Rängalt sai kannatada Harju tänav ja Estonia teatri ümbrus. Maha põles eestluse sümboli tähendust omav Estonia teatrimaja. Linnale heideti suurel hulgal süüte-, lõhke-, ja fosforpomme. Pommitamise ajal hukkus 554 ja haavata sai 659 Tallinna elanikku. Umbes 20 000 inimest jäi peavarjuta. Luule Sakk kirjeldab: „Mäletan hästi 1944. aasta Tallinna pommitamist, olin siis 10-aastane. Kannatada said eelkõige tsiviilisikud, sest saksa sõjavägi oli juba linnast lahkunud. Lennukid lendasid hästi madalalt ja sealt tulistati otse põgenejate pihta. Venelased tegid sel ööl kaks rünnakut. Esimese ajal olime kodus, teise ajaks läksime aga varjendisse, mis asus Viru väljaku ääres praeguse Metro Plaza keldris. Terve linn oli tulekumast valge ja kõikjal lendasid sädemed. Mäletan, et ema käskis meil õega oma riideid patsutada, et need põlema ei läheks. Nägin ka, kuidas põles Estonia teater. Meie kodu Gonsiori tänaval sai pihta. Kui varjendist välja tulime, avastas isa, et õnneks ei olnud põlema süttinud püssirohutünnid, mis olid varjendiks oleva maja seina ääres.“ [Lisa 1:3]

2.4. Sõjajärgne Eesti

1944. aasta lõpuks oli Punaarmee uuesti vallutanud Eesti. Eestlased ei uskunud, et iseseisvus on lõplikult kaotatud, ikka loodeti mingile imele. Õie Vesik: “Nagu ma lapsena aru sain, usuti pärast sõda, et okupatsioon on ajutine. Rääkida sellest aga ei julgetud, sest inimesed mäletasid veel täpselt venelaste varasemaid hirmutegusid. ” [Lisa 1:4:2]
Pärast sõda algas nn loov ülesehitustöö. Kuna palju maju olid pommitamistest kannatada saanud, hakati neid taastama ja ehitati ka uusi. Õie Vesik: „Sovhoosi ajal hakkasid inimesed, kelle majad olid pommirünnakutega purustatud ja elasid viletsates „saunades“, aegamisi maju ehitama. Ka sovhoos ehitas oma töötajatele maju. “ [Lisa 1:4:3]
Senine hektarites mõõdetav kodu ahenes majaks, õueks ja väikeseks aiamaaks. Põllutööriistad läksid koos lehmade- hobustega kolhoosile või jäid tallinurka lagunema. Õie Vesik jutustab: „ Kolhoosid oli algul väikesed. Põllutöölised rahalist tasu ei saanud. Osta ka midagi polnud. Maad oli vist ainult 0,5 ha lubatud, aga sellel sai kartuleid ja juurvilja kasvatada.“ [Lisa 1:4]
Kõige olulisem nõukogude okupatsiooniga kaasnenud demograafiline tagajärg oli massiline võõrtööliste sissevool . Ainuüksi 1945 - 1950 kasvas elanikkond Eesti NSV-s muulaste arvel 170000 inimese võrra. Õie Vesik meenutab: „ Kuna elasime Tartu-Pärnu maantee ääres, siis „külalisi“ Venemaalt oli peaaegu iga päev ja öö. Kui tuli teade, et tuleb kindral , pidime kolima kogu perega sellesse väikesesse tuppa, kus enne sõda olid olnud sakslased. Ka mööbel tuli kahest toast välja kanda, tohtis jätta ainult ühe laua, voodi ja kapi, mida keegi ei jõudnud välja kanda. Toast väljuda ei tohtinud, kuni kindral majas oli. Öösel oli üks teener (tentsik, nagu siis öeldi) ka meie tuppa magama tulnud. Juba järgmisel päeval olime suuri halle riidetäisid täis. Ema viis meid kuuma sauna ja tegi desinfektsiooni.“ [Lisa 1:4]
Uus võim kehtestas oma tähtpäevad. Rein Sakk meenutab: „ Riiklikke pühi tuli kuigivõrd tähistada, sest toimusid paraadid. Mina mängisin puhkpilliorkestris ja seega võtsin kõikidest paraadidest osa. “ Õie Vesik pühade kohta: „Uusi pühi tuli kohustuslikus korras rongkäikudega tähistada. Isegi maakohtadel tuli mai-, ja oktoobripühade ajal kangelaskalmudele kohustuslikus korras kogu kooliga minna. “ [Lisa 1:4:5]
Usuga seotud pühad pandi põlu alla, usklikke hakati taga kiusama . Õie Vesik: „Kuna minu isa oli kohaliku kiriku juhatuses, pidi ta taluma kommunistide laimu. Kooliõpetaja aga ei tohtinud oma jalga kirikusse tõsta. Kommunistlik noor pidid olema. Jõulupühade ajal käisime tööl ja sulgesime rulooga kodus aknad, et jõulukuusk toast välja ei paistaks. Ristimine ja laulatus ei tulnud õpetajaametit pidaval inimesel kõne allagi. Vastasel korral vabastati töölt. “ [Lisa 1:4:5]
Õie Vesik: “ Repressioonid kestsid Stalini surmani. Küüditatud ei tohtinud isegi pärast tema surma oma kodukohta naaseda. Majad olid ju lõhutud, osaliselt kooli kütteks veetud. Korterid olid antud venelastele ja kommunistidele. Maad olid kolhooside - sovhooside omanduses. “ [Lisa 1:4:8]

2.5. Hruštšovi sulaaeg

Ka 1950. aastatel olid elamistingimused endiselt kitsad, sageli said uue elamispinna migrandid ning sõjaväelastele ja nende perekondadele ehitati terveid sõjaväelinnakuid. 1950. aastatel hakati linnades ehitama uut tüüpi elamuid nn hruštšovkasid. Nendel majadel olid avaramad aknad, korterites oli WC, vannituba ja keskküte. Õie Vesik meenutab tolleaegset elu: "Hruštšovi ajal ehitati linnadesse hruštšovkasid, maal veeti maju kokku, et oleks vene küla moodi. Majade ümber puudusid lillepeenrad, sest majad olid lähestikku ja sovhoosnikel-kolhoosnikel polnud ühistöö kõrvalt enam jõudu ilu luua. “ [Lisa 1:5:1]
Kuna sulaajal paranes inimeste elujärg ja üldine õhustik muutus vabamaks , siis tekkis kujutelm, et nõukogude ühiskonda on võimalik inimnäolisemaks muuta. Inimesed kohanesid olemasoleva süsteemiga.
Eestlaste üldisest meelsusest annab siiski teistsuguse pildi episood 1960. aasta XV üldlaulupeolt Tallinnas, mis peeti vastvalminud laululaval, Gustav Ernesaksa “Mu isamaa on minu arm” oli kavast välja jäetud, kuid koorid võtsid selle omal algatusel üles. See oli selge sõnum, et rahvas pole unustanud kaotatud vabadust. Õie Vesik meenutab: „ Laulupeod olid au sees. Kohale sõideti ka lahtiste veoautodega. “ [Lisa 1:5:2]
Luule Sakk meenutab sulaaega: “1950. aastate II poolel ei olnud vene võimu surve enam nii suur. Noore inimese jaoks ei olnud probleeme, mida poleks saanud lahendada. Isegi ülikooli võeti mind sisse. Mulle jäi õhuhäiretest komme igal õhtul riided korralikult valmis panna, et saaks need kiiresti selga . See ema õpetus on siiani veres. “ [Lisa 1:5]

KOKKUVÕTE

Käesolev töö „Kadrioru Saksa Gümnaasiumi õpetajad võimukeerises“ annab ülevaate õpetajate situatsioonikirjeldustest II maailmasõja ajal ning sellele järgnevatel aastakümnetel. Töö peaeesmärgi- õpetajate toimetulek võimuvahetustega Eestis- väljaselgitamiseks püüdis autor leida vastust raamatutest ja internetist ning läbiviidud küsitlustest.
Võimuvahetusi kogenud inimesed (autori uurimistöö puhul valitud õpetajad) on pidanud üle elama südantkoormavad emotsioonid ning hetked: küüditamised, täieliku turvatunde puudumise, lähedaste kaotused, isiku- ja sõnavabaduse puudumine, halvad eluolud. Eelnevat üritaski autor küsitluse käigus selgeks teha.
Autor sai teada, et küsitletavad ei teadnud kunagi, mis neid ees ootas, tuli lihtsalt oodata, mis elu järgmisena toob. Teadmatus tuleviku ees tekitas perekondadele palju muret. Hirm ja turvatunde puudumine olid sagedased nähtused ning tuli olla vapper ja loota , et ükskord tuleb ka see päev, mil nad võõrvõimu alt pääsevad.
Sissejuhatuses esitatud hüpotees osutus tõeseks. Selgus, et Kadrioru Saksa Gümnaasiumi valitud õpetajad on tõesti pidanud võõrvõimude all palju kannatama ning vaimse terrori all elama.
Seda uurimistööd tehes sai autor paljude kogemuste võrra targemaks.

RESÜMEE

Die Forschungarbeit “Die Lehrer des Deutschen Gümnasiums Kadriorg im Machtwechsel” bietet einen Überblick über Situationenbeschreibungen während des Zweiten Weltkriegs und der folgenden Jahrzehnten. Um das Hauptziel der Forschungsarbeit- der Umgang der Lehrer mit dem Machtwechsel in Estland- identifizieren zu versuchen, suchte die Autorin die Antwort von den Büchern und von dem Internet zu finden , und führte Interviews.
Die Machtwechsel erfahrenen Leute (in der Arbeitsgruppe des Verfassers für ausgewählte Lehrer) haben die störenden Emotionen und Momente überlebt: Abschiebungen, die komplette Unsicherheit, Verlust von Engen, den Mangel an der persönlichen- und Meinungsfreiheit, schlechte Lebensbedingungen. Die oben erwähnten Aspekte suchte die Autorin während des Interviews klar zu machen .
Der Autorin wurde bekannt, dass die Befragten nie wussten, was nächst passiert, man konnte nur abwarten. Unwissenheit vor der Zukunft machte den Familien viel Sorgen. Angst und Unsicherheit waren an der Tagesordnung, man musste tapfer sein und hoffen, dass sie an einem Tag von einer fremden Macht entkommen.
Die Hypothese in der Einführung ist als wahr erwiesen. Es zeigte sich, dass die ausgewählten Lehrer des Deutschen Gymnasiums Kadriorg wirklich unter einer Menge fremder Mächte erdulden hatten, und unter dem psychischen Terror leben mussten.
Mit dieser Forschungarbeit hat die Autorin viel Erfahrung bekommen.

KASUTATUD MATERJALID

Pajur, A. Tannberg, T. Vahtre, L. Ant, J. Laar, M. Jaanson, K. Nutt , M. Raag, R. Vahtre, S. Kasekamp, A. „Eesti ajalugu VI, Vabadussõjast taasiseseisvuseni“ Tartumaa, 2005, 463 lk.

Vahtre, L. „Eesti rahva lugu“ Harjumaa , 2005, 270 lk.

Vahtre, L. „Elu-olu viimasel vene ajal: riietus ja mööbel, toit ja tarberiistad, sõiduvahendid, eluase ja muu“ Tallinn: Kirjastuskeskus, 2002, 141 lk.
4. Saksa okupatsioon Eestis. Kättesaadav: http://www.kool.ee/?6096 , 5.04.10

Vastupanust Nõukogude okupatsioonist aastatel 1940-1941. Kättesaadav: http://www.hot.ee/vaikal/ajalugu-3a.html , 22.03.10

LISA 1 Küsimustik

Lp. õpetaja!
Olen 11.b klassi õpilane Triinu Jaanhold ja palun Teil vastata küsimustikule,millest oleks suur abi minu uurimistöös "Võimuvahetused Eestis". Käesoleva küsimustiku eesmärk on saada situatsiooni kirjeldusi sellest, kuidas tajuti võimurežiime ja nende vahetumisi.Vastamine võib toimuda tervikjutustusena või punktidena:

1. Eesti Vabariik 1930. aastate lõpus

Milline oli teie pere materiaalne olukord sel perioodil (jõukus, kinnisvara, varustatus, toiduainete ja tarbekaupadega)?

Millised olid teie pere suhted religiooniga?

Kas teie pereliikmed võtsid osa sõjaväeteenistusest (vabatahtlikult, sunniviisiliselt; kõrvalehoidmine ja selle viisid)?

Kas ja kuidas tajus teie pere rahvuslike huvide kaitsmist?

Millised poliitilised südmused tundusid teie perele olulised, miks?

Kas saksapäraste nimede eestistamine oli teie perele vajalik sümboolne ettevõtmine nn 700 aasta pikkuse orjaaja lõpetamiseks või polnud sellel Teile ja teie perele erilist tähtsust?

2. Eesti Nõukogude võimu aastail 1940- 41

Kas baaside leping ja järgnenud okupatsioon tulid Teile täieliku ootamatusena? Kuidas suhtuti teie peres tolle aja valitsusse?

Kuidas mõjutas võimuvahetus turvatunnet või selle puudumist?

Kas ja kuidas osales Teie perekond poliitilises elus? Osavõtt poliitilistest meeleavaldustest (vabatahtlik või sunniviisiline, nt paraadid). Milline roll oli ühiskondlikel ja poliitilistel organisatsioonidel Teie või teie pere elus? Nende tegevuses osalemine vabatahtlikult või sunniviisiliselt. Aktiivne või passiivne liikmeksolemine. Osalemine poliitilistel valimistel.

Kas teie perest põgenes sel perioodil keegi välismaale või Eesti piires (maalt linna või linnast maale või metsa)?

Kas ja kuidas mõjutas Teid või teie perekonda küüditamine?

3. Saksa okupatsioon 1941- 44

Kuidas suhtusite 1941. aastal Eestisse saabunud Saksamaa väeosadesse (vabastajad,okupandid...)?

Kuidas mõjutasid teie peret muutused tööturul? Tööliste, teenistujate ja haritlaste olukord.

Millised olid teie korteriolud?

Kas teie perest põgenes sel perioodil keegi välismaale või mujale Eestisse (maalt linna või linnast maale või metsa)?

Põgenemine läände. Teie kokkupuuted selle nähtusega.

4. Sõjajärgsed aastad, Stalini aeg (1945-53)

Nn sõjajärgne ülesehitustöö, sh kollektiviseerimine , küüditamine.

Milliseid tundeid tekitas teine vene okupatsioon (heameel rahu üle või lootusetuse tunne EV kadumise tõttu)?

Elamuehitus. Milliseks hindate oma pere korteriolusid jms?

Kas ja kuidas puudutas Teid või teie perekonda küüditamine?

Riiklikud ja mitteriiklikud pühad ja nende tähistamine. Kuidas suhtuti uutesse riigipühadesse, milliseks kujunes nende tähistamine? Ateistlik kasvatustöö. Milline roll oli kiriklikel pühadel ja tähtpäevadel jm kiriklikel kombetalitlustel (ristimine, laulatus, matus)?

Kuidas iseloomustaksite sõna- ja isikuvabadust ja turvatunnet sel perioodil?

Kuidas suhtusite Stalini surma, milliseid muutusi tõi see kaasa?

Mida ütleksite iseloomustamaks väljendeid „stalinlikud repressiooid“ ja „isikukultus“

5. Hruštšovi aeg (1950. aastate keskpaigast 1964. aastani)

Olukord tarbimissfääris: elamuehitus, kergetööstus. Milline oli teie pere varustatus tarbekaupadega, toiduainetega? Korteriolud.

Rahvuskultuur . Milline oli laulupidude tähendus teie perele ja kas võtsite neist osa?

Meedia roll teie peres: ajakirjad ja ajalehed, raadio, televisioon. Milliseid raadiosaateid armastasite kuulata, milliseid televisioonisaated olid enam paeluvad?

Migratsioon maa ja linna vahel. Millised olid kontaktid maa-ja linnasugulaste vahel?

Kuidas iseloomustaksite sõna-ja isikuvabadust ja turvatunnet sel perioodil?

SISUKORD

SISSEJUHATUS 1
1. ÜLEVAADE EESTI AJALOOST II MAAILMASÕJA AJAL JA SELLELE JÄRGNEVATEL AASTAKÜMNETEL 3
1.1. Eesti Vabariik 1930. aastate lõpus 3
1.3. Saksa okupatsioon (1941-1944) 8
1.4. Stalinismi aeg (1945-1953) 9
1.5. Sulaaeg (1953-1964) 12
2. KÜSITLUSE ANALÜÜS 15
2.1. Elu Eestis 1930. aastate lõpus 15
2.2. Esimene aasta nõukogude võimu all 17
2.3. Eestlased ja saksa okupatsioon 18
2.4. Sõjajärgne Eesti 20
2.5. Hruštšovi sulaaeg 22
KOKKUVÕTE 24
RESÜMEE 25
KASUTATUD MATERJALID 26
LISA 1 Küsimustik 27
1. Eesti Vabariik 1930. aastate lõpus 27
2. Eesti Nõukogude võimu aastail 1940- 41 27
3. Saksa okupatsioon 1941- 44 28
4. Sõjajärgsed aastad, Stalini aeg (1945-53) 28
5. Hruštšovi aeg (1950. aastate keskpaigast 1964. aastani) 29
SISUKORD 30
31