Eesti Nõukogude okupatsiooni ajal 1945-1985 (8)

Kool
Eesti Nõukogude okupatsiooni ajal 1945-1985
Autor:
Juhendaja :
Koht ja aasta
Sisukord
Nõukogude võimu taastamine 3
Nõukogulik võimustruktuur 4
Territoorium ja haldusjaotus 6
Metsavendlus 7
Sundkollektiviseerimine ja massiküüditamine 8
Võimuvahetus Eesti Kommunistliku (bolševistliku) Partei ja ENSV juhtkonnas 9
Sula 10
Stagnatsioon 12
Venestamine 13
Kultuurielu 15
15
Lisad 16
Kasutatud materjal 21

Nõukogude võimu taastamine

Kogu Eesti territoorium vallutati Punaarmee poolt uuesti 1944. aasta hilissügiseks. Kuigi lääneriigid ei tunnustanud Balti riikide okupeerimist ja annekteerimist de iure, ei soovinud nad sattuda nende eest välja astudes konflikti NSV Liiduga. Eesti, Läti ja Leedu olid ainsad riigid, mille iseseisvust sõja lõppedes ei taastatud, isegi mitte NSV Liidu Kesk- ja Ida-Euroopa satelliitriikide rahvademokraatlike režiimide vormis.
Anneksiooni taastudes vallandus uuesti punane terror : arreteerimised, hukkamised, sundasumisele saatmised ja muud inimõiguste brutaalsed rikkumised. Seekord oli kohtuväliste repressioonide peamiseks ettekäändeks teenistus Saksa armees või tegevus Saksa okupatsiooni aegses omavalitsuses. Kokku represseeriti Eestis aastail 1945– 1959 ühel või teisel moel 75 000 inimest, kellest hukati või hukkus 19 000. Eestist deporteeriti kõik sakslased ja lahkusulised; terve põlvkond eestlasi tõrjuti kõrvale võimalusest elada normaalset elu isegi nõukogude mõõdupuu järgi. Võtmepositsioonidele kohalikus administratiivaparaadis määrati eelkõige venelasi ja venemaaeestlasi.
Kolme aasta jooksul, 1944–1947, viisid okupatsioonivõimud läbi uue nõukogude maareformi. Taasnatsionaliseeritud maadel rajati lisaks olematu tootmisvõimsusega väiketaludele ka riigimajandeid — sovhoose — või jäeti need lihtsalt sööti. Maareformi üks põhieesmärke oli eesti maarahva lõhestamine ja nõukogude võimule lojaalse uusmaasaajate kihi kujundamine.
Kogu Eesti rahvamajandus ühendati impeeriumi majanduskompleksi, mida arendati viie aasta plaanide alusel. Majanduse erasektor likvideeriti pea täielikult. Erilise innuga taastas ja laiendas Nõukogude võim Eesti raske- ja mäetööstust: Kirde-Eesti põlevkivikaevandusi ja -elektrijaamu oli Moskvale vaja eeskätt Leningradi piirkonna varustamiseks elektri, põlevkivigaasi ja mitmete esmatarbekaupadega, ent samavõrd ka Eesti kindlamaks sidumiseks Venemaaga tööjõu massilise sisserände abil Eestisse. Nõukogude Liidu erinevaist piirkonnist pärit mitte-eestlastest töölisi saabus Eestisse nii sundkorras kui omal algatusel .
Kolonisatsiooni soodustamiseks suleti mõned piirkonnad eestlaste jaoks sootuks. Nii keelati narvalastel naasmine oma purustatud kodulinna; samasugune keeld tabas Nõukogude mereväebaasiks muudetud Paldiski elanikke. Kokku rajati NSVL -ga vägivaldselt liidetud Eestisse kümneid Nõukogude sõjaväebaase kõikidele väeliikidele. Erruläinud sõjaväelased jäid enamasti Eestisse.
Aastail 1945–1950 saabus Eestisse 170 000 valdavalt venekeelset immigranti, kelle abil venestati Kirde-Eestis terveid piirkondi. Edaspidi lisandus igal aastal 20 000–30 000 uut tulijat ja 15 000–20 000 inimest naasis itta . Eestis rajati mitmeid uusi suurtehaseid, kaevandusi ja elektrijaamu, mille toodang läks itta. Eestisse jäid tööstussaaste ning eestlastele võõra kultuuritausta, temperamendi ja olmetavadega umbkeelsed töölised. Kõik see pidi aja jooksul tooma kaasa põlisrahva jäämise vähemusse oma kodumaal ja järk-järgulise venestumise. Nõnda taheti luua uus venekeelne nõukogude rahvus.
Siiski ei olnud kõik sõjajärgsetel aastatel toimunud muutused üksnes negatiivsed: näiteks paranesid kohe pärast sõda oluliselt tervishoiutingimused, mis tõi kaasa väikelaste suremuse languse ja keskmise eluea tõusu. Ka täienesid tänu internaatkoolide võrgu loomisele oluliselt maanoorte õppimisvõimalused.

Nõukogulik võimustruktuur

Nõukogude võimu taastamine Eestis algas koos Punaarmee sissetungiga 1944. aasta suvel. Punaarmee üksuste järel tulid Eestisse Nõukogude tagalas moodustatud operatiivgrupid – uue võimu esimesed taastajad kohtadel. Eesti NSV kõrgemad võimuorganid koondusid esialgu Võrru, kuna Tallinn oli veel sakslaste kontrolli all. 1944. aasta sept.-okt. viidi need üle Tallinna ning uus võim kehtestas oma kontrolli kogu Mandri-Eesti üle.
Eesti NSV võimustruktuur oli analoogiline NSV Liidu omaga , kus juhtiv koht oli kommunistlikul parteil. Liiduvabariigi kommunistlik partei allus täielikult Moskvale ja lähtus oma tegevuses sealt saadud juhtnööridest ja korraldustest. Eestimaa Kommunistliku Partei (EKP, aastani 1952 EK(b)P) liikmeskonna moodustasid sõja lõpul suures osas eri tasandite parteifunktsionäärid ning riigi- ja kohalike võimuorganite ametnikud. Sõjajärgsetel aastatel hakkas partei liikmeskond kiiresti kasvama. 1951. a. kuulus parteisse 18 500 liiget, kelle seas oli eestlasi alla poole. Parteiliikmeid iseloomustas madal haridustase. Linnades, maakondades ja valdades olid kommunistliku partei poliitika teostajateks kohalikud parteikomiteed ning üha tihenev parteiorganisatsioonide võrk.
EK(b)P-d juhtis sisuliselt 1941. a. alates Nikolai Karotamm , kellest kohaliku keskkomitee esimene sekretär sai siiski ametlikult alles 1944. a. sügisel.
1901. a. Pärnus sündinud Karotamm oli 1925. a. lahkunud Hollandisse ja seal kommunistlikkus parteisse astunud . 1926. aastal sõitis ta Leningradi kongressile ja jäigi elama NSV Liitu. 1940. a. juunis suunati ta Eestisse esialgu ajalehe „Kommunist” toimetajaks, septembris sai temast EK(b)P Keskkomitee teine sekretär.
Liiduvabariigi kõrgem seadusandlik võimuorgan – Eesti NSV Ülemnõukogu oma Presiidiumiga – ei omanud reaalset võimu. Ülemnõukogu uus koosseis valiti 1947. aasta veebruaris formaalsetel ühekandidaadilistel valimistel. Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks oli 1940. aastast alates Johannes Vares - Barbarus (Joonis 3), kes aga sooritas 1946. a. enesetapu. Tema järglaseks sai Eduard Päll (kirjanikunimega Hugo Angervaks) – Venemaalt tulnud eestlane.
Eesti NSV sõjajärgne partei- ja valitsusliikmeskond koosnes peamiselt „juunikommunistidest”, korpusest tulnud eestlastest, Venemaa eestlastest ning muulastest . Moskva toetas eelkõige enda poolt saadetud inimesi ja usaldas neid üha enam. Kohalikud inimesed jäidki sisemises võimuvõitluses alla ja oli 1950. aastate alguseks sunnitud loovutama oma senised positsioonid Eesti NSV võimuhierarhias. Seejärel oli Eestil oht kaotada viimanegi isikupära kõikjal maad võtva stalinliku režiimi tingimustes.

Territoorium ja haldusjaotus

Nõukoguliku võimustruktuuri ülesehitamisega üheaegselt muudeti Moskva korraldusel Eesti seniseid piire ja traditsioonilist haldusjaotust.
Aastatel 1944-1945 vähendati Eesti territooriumi: Leningradi oblasti külge liideti 3 Narva jõe taga asuvat valda ning vastloodud Pihkva oblasti koosseisu arvati suurem osa Petserimaast koos Petseri linnaga. Senine Petseri maakond kaotati ja sellest järelejäänud alad liideti Võrumaaga. Leningradi ja Pihkva oblasti külge liidetud alad (2330 km2 ehk umbes 5 % Eesti territooriumist) oli Eesti endale saanud Tartu rahuga (1920) ning seal elasid valdavalt venelased (üle 80 %).
Eesti NSV taastamisega säilitati esialgu olemasolev haldusjaotus. 1945. a. jagunes Eesti NSV 10 maakonnaks ja 236 vallaks. Hiljem loodi omaette maakondadena juurde veel Hiiumaa (1946), Jõhvi- ja Jõgevamaa (1949). Lisaks loodi valdades esmatasandi võimuorganitena külanõukogud. 1950. a. vallad kaotati ning külanõukogud muutusid ainukesteks nõukogude režiimi kohalikeks võimuorganiteks. Sama aasta sügisel viidi läbi rajoniseerimine, mille käigus maakonnad (13; Joonis 1) kaotati ja nende asemele moodustati 39 maarejooni (Joonis 2). Lühikest aega (1952-1953) oli Eesti NSV jagatud kolmeks oblastiks.

Metsavendlus

Koos okupatsiooni taastumisega algas Eestis vastupanuliikumine , mis oli osa kogu Ida-Euroopas toimunud tosina-aastasest (1944–1956) Nõukogude-vastasest partisanisõjast. Otsest relvavõitlust pidavaid metsavendi oli Eestis aastail 1944–1956 kokku 14 000–15 000, ent nõnda suur hulk võitlejaid ei tegutsenud korraga. Metsavendade salgad olid väikesed, enamasti mõnemehelised, lähikonna rühmad tegid küll koostööd, ent keskstaapi ei olnud. Metsavennad ei saanud välisabi, kogu nende vastupanu rajanes elanikkonna toetusele. Elanikkonna toetuse tõttu ei saavutanud okupandid vaatamata ulatuslikule terrorile võitluses metsavendadega pikki aastaid otsustavat edu.
Rängim hoop anti metsavendadele 1949. aasta massiküüditamisega, millega sunniti talurahvas kolhoosidesse ja võeti neilt nõnda võimalus metsavendi majanduslikult abistada.
Suuremad metsavendade salgad hävitati või lagunesid 1950. aastate alguses. Enamik vastupanu jätkanud meestest pani 12 aastat kestnud võitlusest kurnatuna relvad maha pärast 1956. aastat, mil Nõukogude armee lämmatas veriselt Ungari rahvaülestõusu. Koos sellega sai selgeks, et sõjalist abi Läänest ei ole mõtet loota .
Ka oli peale Stalini surma 1953. aastal NSV Liidus alanud leebem ajajärk, mil kadus oht saada alistumise korral maha lastud või Siberisse saadetud. Metsadesse jäi teadmata arv mehi, kel polnud okupantidelt mingit halastust loota või kes ei soovinudki mingit lepitust. Viimane teadaolev eesti metsavend August Sabbe (Joonis 5) tappis end kinnivõtmisel 1978. aastal.

Sundkollektiviseerimine ja massiküüditamine

1940. aasta lõpul võeti ka Baltimaades kurss põllumajanduslike ühismajandite — kolhooside — kiirendatud loomisele. Väikeomanikest talunike kihi ja põlise elukorralduse säilimine oli Moskva meelest sotsiaalselt ohtlik ning lisaks andis talurahva paljaks riisumine kolhoosidesse ajamise kaudu parima võimaluse relvastatud vastupanuliikumise baasi hävitamiseks.
1947. aasta 21. mail võttis ÜK(b)P Keskkomitee vastu direktiivse otsuse kolhooside loomiseks kõigis kolmes Balti liiduvabariigis. Kevadel alustati ettevalmistusi Eestis esimese kolhoosi asutamiseks Valjala vallas Saaremaal. Põhjuseks, miks valiti just Valjala vallas asuv Sakla küla, oli ilmselt asjaolu, et naabruses asus Teaduste Akadeemia katsemajand Uue-Lõve, mille maid ja varasid võis asutatavale kolhoosile üle anda.
Eesti esimese kolhoosi asutamise koosolek toimus Sakla külas 6.sept. 1947. Koosolekul võeti vastu põhikiri, valiti juhatus ning revisjonikomisjon. Esimeheks sai kolhoosi loomise initsaator Herman Kuning ning kolhoosi nimeks võeti “ Viktor Kingisepp ”. 10. sept. 1947 asutati esimene kolhoos Eesti mandriosas – kolhoos “Võit” Põlva vallas Võrumaal. 1947. aastal loodi Eesti NSV-s 5 esimest kolhoosi ja alustati üleliiduliste määruste alusel kulakute väljaselgitamist.
Kulakuteks peeti talupoegi, kes olid kasutanud palgatööjõudu ja omasid põllutöömasinaid. Sel viisil tembeldati kulaklikuks esialgu 2700 talu. Nendele pandi peale kõrge põllumajandusmaks ja hiljem suurendati tunduvalt põllumajandussaaduste riigile müümise norme. Seejärel suurendati maksukoormust ja kohustuslikke müüginorme ka teistele taludele. Maksupressi suurendamine ja kolhooside ülistamise propaganda aga ei taganud talupoegade “vabatahtlikku” ühinemist kolhoosidesse.
1948. aasta alguseks oli Eestimaal kollektiviseeritud tühine osa kõigist talumajapidamistest. Selle aasta jooksul suurendati veelgi maksusurvet ja riiklikke normkoormisi ning kulaklike talude arvu. Sellisel moel hakati ette valmistama “kulakluse kui klassi likvideerimist”.
Kollektiviseerimisele vastuseisva talurahva hirmutamiseks viidi 25. märtsil 1949 Balti riikides üheaegselt läbi uus massiküüditamine, mille ohvriks langes Eestis 20 722 inimest — 2,5% rahvast. Sundasumisele saadetutest koguni 80% olid naised ja lapsed. Nad saadeti põhiliselt Krasnojarski Kraisse ja Novoibrski oblastisse. Paljudel õnnestus siiski varjuda ning, et tegemist oli puhtalt hirmutamisaktsiooniga, enamikke neist hiljem ei puudutatud. Enim kannatasid tänased Viljandi, Valga ja Pärnu maakond. Märtsiküüditamise teravik oli suunatud maaelanikkonna vastu (üle 90 % küüditatutest), et hirmuõhkkonnas saavutada nende “vabatahtlik” kolhoosidesse ühinemine ning ühtlasi võtta toetuspind metsavendluselt.
Märtsiküüditamine täitis oma eesmärgi täielikult: kui enne seda oli kolhoosidesse astunud ainult 11 000 talumajapidamist ehk alla 9% talude üldarvust, siis nüüd astusid ühe kuuga kolhoosidesse rohkem kui pooled pered. Aasta lõpuks oli ligi kolmes tuhandes väikeses kolhoosis kiratsemas juba 80% taludest, paari järgneva aastaga ühendati neisse peaaegu kõik majapidamised . Kes kolhoosi ei astunud, sellelt võeti maa ikkagi käest. Sellega oli ühtlasi antud surmahoop metsavendlusele.

Võimuvahetus Eesti Kommunistliku (bolševistliku) Partei ja ENSV juhtkonnas

Küüditamise järel teravnes võitlus EK(b)P ja ENSV võimuladvikus, kus rivaalitsesid ühelt poolt Eesti Vabariigi aegsed põrandaalused kommunistid , 1940. aastal võimule tulnud juunikommunistid ja Nõukogude vägede Eesti laskurkorpuses võidelnud mehed — kõik enamuses Eestist pärit eestlased — ning teiselt poolt Venemaa eestlased ja venelased. Viimased süüdistasid esimesi “kodanlike natsionalistide” mahitamises, iseseisvusaegsete teadlaste , kunstnike, kirjanike jt. loomingu soosimises jne. Nende kildkondade vahelisi vastuolusid kasutasid Moskva võimud poliitilise puhastuse korraldamiseks Eesti võimuladvikus, tuues ettekäändeks küüditamise väikese ulatuse. 1950. aasta märtsis toimunud EK(b)P Keskkomitee VIII pleenumil ja vahetult selle järel vahetati välja kogu ENSV ja EK(b)P juhtkond ning represseeriti enamik veel elusolevaid vanu eesti kommuniste.
Uueks EK(b)P Keskkomitee esimeseks sekretäriks sai Venemaa eestlane Ivan Johannes Käbin (Joonis 4), mõõdukas stalinist, kes oskas peagi oma liiga käremeelsetest abilistest vabaneda ning laveeris osavalt Moskva nõudmiste ja Eesti tegelikkuse vahel. Ometi tähendas tema võimuletulek Venemaa eestlaste parteikildkonna võitu ja venekeelsema ja -meelsema tiiva domineerimist Eestis kuni 1980. aastate keskpaigani.
Pleenumi järel algasid ka repressioonid kodumaale jäänud eesti intelligentsi vastu. Suleti Õpetatud Eesti Selts, Tartu Kunstiinstituut, Eesti Riiklik Teatriinstituut, vallandati teadlasi, kõrgkoolide õppejõude. Põletati raamatuid, hävitati ausambaid, rüüstati kalmistuid ning seati sisse totaalne ideoloogiline kontroll ühiskonna vaimuelu üle. Loovintelligents rakendati stalinismi propagandavankri ette ja sunniti tootma truualamlikke laule, taieseid ja näidendeid. “Kultuurirevolutsiooni” käigus püüdsid okupatsioonivõimud juurida välja kõike, mis meenutas iseseisvat Eestit, selleks asendati uuega isegi senine traditsiooniline haldusjaotus.

Sula

Stalini surmale 1953. aasta märtsis järgnenud poliitiline sulaperiood algas Eestis mõningase hilinemisega, aastail 1956–1957, mil rehabiliteeriti ja lubati tagasi Eestisse paljud küüditatud ja arreteeritud.
Nõukogude Liidu Kommunistliku (bolševistliku) Partei (NLK(b)P) etteotsa tõusnud Nikita Hruštšovi reformidega said nn. liiduvabariigid piiratud majandusliku ja kultuurilise autonoomia . Majanduslike olude ja rahva elujärje paranedes tekkis kujutelm, et Nõukogude ühiskonda on võimalik liberaliseerida, ning kommunistlikku parteisse astus suur hulk eesti haritlasi, kes lootsid ehitada rahvuskommunistlike ideede alusel inimnäoga sotsialismi. Kümne aasta jooksul peale Stalini surma kasvas EKP liikmeskond 22 000-lt inimeselt umbes 50 000-ni, kusjuures eestlaste osakaal tõusis mõneks ajaks koguni 50 %.
“Liiduvabariikide” majanduse juhtimine detsentraliseeriti, nõnda kaotati 1957. aastal tootmise senine jäik allutatus üleliidulistele ministeeriumitele Moskvas. Selle süsteemi asemele loodi kohalikud rahvamajandusnõukogud. Kui 1955. aastal allus vahetult üleliidulistele ministeeriumitele ligi veerand Eesti ettevõtetest, siis 1961. aastaks säilitas selle alluvuse vaid 1%.
Niisugune muutus mõjus tootmisele positiivselt, sest kohalik juhtimine oli otstarbekam ja tingimused motiveeritud töötamiseks paremad. Eriti märkimisväärsed olid sulaperioodil toimunud muudatused maal, kus paljudel kolhoosidel õnnestus paranenud oludes kiiresti majanduslikult heale järjele tõusta.
Ent ka tööstustoodang kasvas mõne aasta jooksul kahekordseks. Uued, rahvamajandusnõukogude aegsed suunad tööstuslikus tootmises olid enamasti vähese materjalimahukusega, kuid nõudsid töötajatelt kõrget kvalifikatsiooni (näiteks elektromehhaanika ja aparaadiehitus). Et kohapeal sageli vajalikke oskustöölisi ei olnud ega ka koolitatud, toodi kümne aastaga (1956–1965) Eestisse taas ligikaudu veerand miljonit muukeelset ning kohalikke olusid mittetundvat inimest. Migratsioon kasvatas jätkuvalt Kirde- ja Põhja-Eesti linnu, mille venekeelne elanikkond saavutas üha suuremat ülekaalu eestlaste üle.
Rahva elujärg paranes sulaperioodil kõigile möödalaskmistele ja valearvestustele vaatamata tunduvalt — inimesed hakkasid ehitama eramaju ja suvilaid, ostma sõiduautosid, külmkappe ja telereid.
Samal ajal taaselustusid kontaktid läänega, eriti Soomega, mille kaudu puutusid eestlased kokku lääneliku elulaadi ja tarbimiskultuuriga.
Kultuuris, eriti kirjanduses ja kunstis, saavutati nimetamisväärne loominguvabadus. Nõukogude impeeriumis oli Balti riikide seisund unikaalne : “liiduvabariikidest” ainsatena hiisaegset omariiklust ja lääne tüüpi demokraatiat kogenutena moodustasid okupeeritud Eesti, Läti ja Leedu omalaadse lääneliku enklaavi.

Stagnatsioon

Sulaaeg jäi siiski lühikeseks: koos Leonid Brežnevi võimuletulekuga 1964. aastal algas Nõukogude Liidus stagnatsioon — poliitiline, majanduslik ja kultuuriline seisakuaeg , mil impeerium vananes koos oma juhtidega. Eestisse jõudis stagnatsioon kõigis oma vormides taas pisut hiljem, pärast Tšehhoslovakkia rahvaülestõusu (“ Praha kevade”) mahasurumist Nõukogude vägede poolt 1968. aastal, mille järel tugevnes poliitiline reaktsioon , asuti suruma maha vabamõtlemist ja tihendati tsensuuri.
1965. aastal mindi kogu Nõukogude Liidus taas üle majanduse tsentraliseeritud korraldusele, kaotati kohalik juhtimine rahvamajandus-nõukogude kaudu ning taastati allutatus üleliidulistele ministeeriumitele Moskvas. 1960. aastate teisel poolel mindi tööstuses üle uuele planeerimise ja töö stimuleerimise korrale, mis kujunes Eesti NSV jaoks siiski suhteliselt soodsaks. Kuna kohalikele võimudele anti õigus kasutada majanduse netotulusid oma äranägemise järgi ning Eestis osati tekkinud võimalusi teistest liiduvabariikidest paremini ära kasutada, hakkas Eesti NSV üha rohkem kujunema NSV Liidu majanduslikuks “vaateaknaks”, mida eksponeeriti maailmale kui tõendit sotsialismi elujõulisusest.
Majanduse arendamisel pöörati jätkuvalt tähelepanu suurtööstusele. Mõnel tootmisalal jõudis Eesti NSV esimeste hulka kogu maailmas. Näiteks võeti 1970. aastate keskpaiku hüdroenergiarikaste Norra ja Kanada järel sisse kolmas koht maailmas elektrienergia tootmises ühe elaniku kohta. Selle tulemuse kindlustasid 1966. ja 1973. aastal valminud hiiglaslikud Balti Soojuselektrijaam ja Eesti Elektrijaam, mis andsid suurema osa Eestis toodetavast elektrienergiast. Jaamade energiaallikana kasutati põlevkivi, mille kaevandamisel jõudis Eesti esimesele kohal maailmas.
Eesti põllumajandus kujunes tööstusele sarnaselt üha enam omalaadseks katsepolügooniks, kus katsetati uusi ideid enne nende rakendamist mujal NSV Liidus. Kui näiteks kuuekümnendate aastate teisel poolel hakati NSV Liidus sovhoose üle viima nn. isemajandamise põhimõtetele, moodustasid pea poole katsemajanditest Eesti NSV sovhoosid , mis lülitati eksperimenti in corpore. Nõnda kujunes ka Eesti põllumajandusest omamoodi “vaateaken” — vähemalt teistele liiduvabariikidele.
Samal ajal hävitati hiiglaslikke riigimajandeid luues ajalooline asustuspilt (külad) ja perifeerne infrastruktuur ning juba 1970. aastatel areng praktiliselt seiskus. Omamoodi tähendusrikas oli, et eraloomakasvatajad ja -põllupidajad, kelle kasutada oli Eestis stagnatsiooniajal alla 5% põllumajandusmaast, andsid ligi 30% kartulisaagist ning 20% piimatoodangust.

Venestamine

1970. aastate teisel poolel tugevnes venestamissurve, "ühtse nõukogude rahva” (homo soveticus) ja kakskeelsuse propaganda. Vene keele kasutamisele ja kasutajatele anti Eestis eelisõigusi, EKP ja ENSV juhtkond vahetati välja Kremlile veelgi kuulekama vastu.
Moskva propagandas “rahvaste sõpruse keeleks ” tituleeritud vene keelt hakati õpetama eesti lastele juba lasteaias, eesti keele õpetamist mitte-eesti lastele ei peetud aga vajalikuks. Venestuseesmärke pidas silmas kogu kohalik kultuuri- ja hariduspoliitika, mille kaugem eesmärk oli eesti rahvusliku identiteedi aluse, lasteaiast ülikoolini ulatunud omakeelse haridussüsteemi lõhkumine.
Mõistagi tõi see kaasa proteste ja varjatud vastupanu, seda eelkõige kultuurivallas, kuhu oli pärast metsavendluse lämmatamisest 1950. aastatel kandunud Nõukogude võimu vastase tegevuse raskuspunkt. Venestamise ja eestlaste diskrimineerimise vastu protesteerisid peale eesti intellektuaalide ka radikaalsemalt meelestatud noored. 1970. aastate lõpus aktiviseerus Eestis dissidentlik liikumine, milles osalejad saatsid kirju ÜROle ja lääneriikide valitsustele, juhtides tähelepanu inimõiguste rikkumisele ja Balti riikide okupeeritud staatusele.
Vastukaaluks võimude survele ja idast tulevatele mõjutustele, püüdsid eestlased hankida võimalikult palju ja võimalikult vahetut teavet Lääne kultuurist ja ühiskonnaelust — infoallikatena olid tähtsal kohal Tallinnas ja mujal Põhja-Eestis nähtav Soome televisioon ning samuti kogu Eestis rohkeid kuulajaid omanud raadiojaamad Raadio “Vaba Euroopa”, “Ameerika Hääl” ja BBC World Service .
1980. aastal Tallinnas toimunud õpilasrahutustes osalejad väljendasid kõige muu kõrval ka oma vastuseisu vene keele ja meele pealetungile koolides. Reageerides meelt avaldanud noorte karistamisele kirjutasid 40 eesti kultuuritegelast avaliku kirja NSV Liidu ja Eesti suurimatele ajalehtedele “Pravda”, “Rahva Hääl” ja “Sovetskaja Estonia”. Kirjas püüti selgitada, millised NSV Liidu sisepoliitika suundumused tekitavad eestlastes ebakindlust oma tuleviku suhtes ning miks. Rangelt tsenseeritud ajalehed kirja muidugi ei avaldanud, võimud reageerisid sellele allakirjutanute tagakiusamisega.
1979. a. koostasid Eesti, Läti ja Leedu vabadusvõitlejad (kokku 45 inimest) avaliku kirje NSV Liidu, Saksamaa Liitvabariigi , Saksa Demokraatliku Vabariigi jt. riikide valitsustele ning ÜRO peasekretär Kurt Waldheimile. Kirja saatmine oli ajastatud kurikuulsa Molotovi-Ribbentropi pakti 40. aastapäevaks ning selles nõuti lepingu lisaprotokollide avalikustamist ja kehtetuks tunnistamist koos kõigi tagajärgede likvideerimisega. Baltlaste ühiskiri sai tuntuks Balti Apelli nime all. Sellele tuginedes võttis Euroopa Parlament 1983. aastal vastu resolutsiooni, millega nõuti Balti riikide iseseisvuse taastamist. Balti Apellile järgnesid mitmed teised pöördumised maailma avalikkuse ja naaberriikide poole.
Endiselt teenis venestamise eesmärki ka välistööliste jätkuv saabumine NSV Liidust : massilise muukeelsete kolonistide sissevoolu tõttu vähenes põlisrahva osakaal oma kodumaal aastail 1945–1989 97,3%lt 61,5%le. Eestlased jäid lisaks Kirde-Eesti linnadele vähemusse ka pealinnas Tallinnas.
1970. aastate lõpus sai sotsiaalse ja majandusliku kriisi süvenemine Eestis üha selgemaks. Loodusressursside raiskamine ja keskkonna reostamine (Kirde-Eesti jõudis ökoloogilise katastroofi lävele), elatustase ja elukvaliteet langes, tarbekaupade ja toiduainete defitsiit suurenes. Ühiskonnas süvenes pessimism ja sotsiaalne apaatia , alkoholism ja kuritegevus . Olukord Baltimaades tekitas rahutust demokraatlikes naaberriikides.

Kultuurielu

Juba esimesed nõukogude võimu poolt Eesti kultuuri suhtes 1940. ja 1941 aastal ette võetud sammud olid suunatud selle rahvusliku omapära vastu. Suleti Eesti Teaduste Akadeemia, lõpetati iseseisvusaegsete ajakirjandusväljaannete ilmumine . Koostati nimekiri keelatud väljaannetest ja trükistest, mille eksemplarid korjati raamatukogudest ära ja hävitati. 1940.-1950-ndate aastate vahetusest sai nõukogude kultuuris valitsevaks sotsialistliku realismi ametlik liin . See sundis ühiskonnas valitsevaid olusid tegelikkusest ilusamatena näitama ja hoiduma teravate probleemide käsitlemisest. Moskvast saabunud ettekirjutustega sunniti Eesti loovintelligentsi kaasa minema nõukogude korra ülistamisega kunstis. Loomeinimesed said valida kahe võimaluse vahel – kas minna etteantud suundadega kaasa või loobuda tegutsemast.
Kõikidele piirangutele vaatamata oli Eesti kultuuril valitsenud oludes siiski saavutusi. Osalt kandusid nõukogude korda edasi omariikluse aegsed traditsioonid ja tendentsid, mida valitsev kultuuripoliitika ei olnud võimeline lõplikult hävitama. Väga olulise tähtsusega oli see, et eesti kultuuri kandis jätkuvalt edasi eesti keel. Siiski ei tekkinud Eestis olukorda, kus piltidel oleks lehvinud ainult punalipud, lauldud ainult Leninist, kirjutatud ainult võitlusest nõukogude korra eest.
Isikukultuse aeg oli raske, paljud loomeinimesed sattusid põlu alla. Hruštšovi sula ajal muutus palju. Rehabiliteeriti Stalini ajal tagakiusamise alla sattunuid. Vanema põlvkonna tegijate tagasituleku kaudu taastus kultuuriline järjepidevus. Samas tõusid esile nn kuuekümnendate aastate põlvkond, kellele oli senisest kättesaadavamad lääne eeskujud . Kirjandusse tulid näiteks Mati Unt, Mats Traat, Paul-Eerik Rummo jpt. Eestiski hakati viljelema jazzi, moodsat kunsti. Venestuse pealetung pidurdas 70-ndate aastate teise poolel kogu senist kultuuri arengut. Loomingulisele vabadusele seati taas piire. Rahvas tõmbus endasse. Kultuuri mõjutajaks sai suurest Põhja-Eestis nähtav Soome televisioon. Ametliku kroonukultuuri surve alt leiti aastakümnete jooksul leevendust taidluses. Rahvarõivad, rahvatantsud ja rahvalik muusika ning laulu- ja tantsupeod, kus seda kõike esitleti, võimaldasid välja elada oma salajasemaid soove ja tundeid. Eesti rahvas tervikuna ei painutanud oma meelsust kunagi täielikult Nõukogude okupatsiooni alla.

Lisad

ENSV vapp ja lipp
Joonis 1
Joonis 2
Joonis 3
Johannes Vares-Barbarus
Johannes Vares-Barbarus (1889-1946) õppis meditsiini ning tegutses I maailmasõja ja Vabadussõja päevil rindearstina.
Iseseisvas vabariigis tegutses ta aga aktiivse luuletajana. 1940.aastal määras Andrei Ždanov ta iseseisvust kaotava Eesti peaministrikandidaadiks.
Ivan Johannes Käbin (Joonis 4) Karl Vaino Viktor Kingisepp
Joonis 5
Metsavendlus
Jaan Rootsi salk (vasakult nr 5 Martin Parts, nr 1 Jaan Vigel , nr 3 August Sabbe)
Läänemaa Kirbla valla "Edu" kolhoosi kommnoorte algorganisatsiooni koosolek arutamas vilja varumist augustis 1949. (Foto: V.Samussenko)
Tallinna siluett nähtuna Nõukogude sõjalaeva
Uus elurajoon Lasnamäe, mis ehitati Moskva initsiatiivil vene tööjõu sisserände hoogustamiseks Eestisse.
Kulakuteks kuulutatud taluperemeeste valdused jagati ümber. Enamik maast kuulus uue süsteemi järgi riigi või kolhooside kasutusse, ehkki väiksemaid maalappe lubati kolhoositöölistel kasutada ka isiklikuks tarbeks.

Kasutatud materjal

Laur , M, Pajur, A, Tannberg , T. 1995. Eesti ajalugu II. Tallinn: Avita
Värä, E, Tannberg, T, Pajur, A. 1999. Lähiajalugu 9.klassile. Tallinn: Avita
Adamson, A, Valdmaa, S. 1999. Eesti ajalugu gümnaasiumile. Tallinn: Koolibri
Õispuu, S. 1992. Eesti ajalugu ärkamisajast kuni tänapäevani. Tallinn: Koolibri
Vahtre , L. 2002. Elu-olu viimase vene ajal. Tallinn: Kirjastuskeskus
http://www.estonica.org/est/lugu.html?menyy_id=50&kateg=8&alam=12&leht=8 . 21.jaan 2008
http://www-kultuur.elu.ee/ke488_metsavennad.ht m. 06.märts 2008
21