Kool



Eesti Nõukogude okupatsiooni ajal 1945-1985

Autor:
Juhendaja :


Koht ja aasta
Sisukord
Nõukogude võimu taastamine 3
Nõukogulik võimustruktuur 4
Territoorium ja haldusjaotus 6
Metsavendlus 7
Sundkollektiviseerimine ja massiküüditamine 8
Võimuvahetus Eesti Kommunistliku (bolševistliku) Partei ja ENSV juhtkonnas 9
Sula 10
Stagnatsioon 12
Venestamine 13
Kultuurielu 15
15
Lisad 16
Kasutatud materjal 21

Nõukogude võimu taastamine

Kogu Eesti territoorium vallutati Punaarmee poolt uuesti 1944. aasta hilissügiseks. Kuigi lääneriigid ei tunnustanud Balti riikide okupeerimist ja annekteerimist de iure, ei soovinud nad sattuda nende eest välja astudes konflikti NSV Liiduga. Eesti, Läti ja Leedu olid ainsad riigid, mille iseseisvust sõja lõppedes ei taastatud, isegi mitte NSV Liidu Kesk- ja Ida-Euroopa satelliitriikide rahvademokraatlike režiimide vormis.
Anneksiooni taastudes vallandus uuesti punane terror : arreteerimised, hukkamised, sundasumisele saatmised ja muud inimõiguste brutaalsed rikkumised. Seekord oli kohtuväliste repressioonide peamiseks ettekäändeks teenistus Saksa armees või tegevus Saksa okupatsiooni aegses omavalitsuses. Kokku represseeriti Eestis aastail 1945– 1959 ühel või teisel moel 75 000 inimest, kellest hukati või hukkus 19 000. Eestist deporteeriti kõik sakslased ja lahkusulised; terve põlvkond eestlasi tõrjuti kõrvale võimalusest elada normaalset elu isegi nõukogude mõõdupuu järgi. Võtmepositsioonidele kohalikus administratiivaparaadis määrati eelkõige venelasi ja venemaaeestlasi.
Kolme aasta jooksul, 1944–1947, viisid okupatsioonivõimud läbi uue nõukogude maareformi. Taasnatsionaliseeritud maadel rajati lisaks olematu tootmisvõimsusega väiketaludele ka riigimajandeid — sovhoose — või jäeti need lihtsalt sööti. Maareformi üks põhieesmärke oli eesti maarahva lõhestamine ja nõukogude võimule lojaalse uusmaasaajate kihi kujundamine.
Kogu Eesti rahvamajandus ühendati impeeriumi majanduskompleksi, mida arendati viie aasta plaanide alusel. Majanduse erasektor likvideeriti pea täielikult. Erilise innuga taastas ja laiendas Nõukogude võim Eesti raske- ja mäetööstust: Kirde-Eesti põlevkivikaevandusi ja -elektrijaamu oli Moskvale vaja eeskätt Leningradi piirkonna varustamiseks elektri, põlevkivigaasi ja mitmete esmatarbekaupadega, ent samavõrd ka Eesti kindlamaks sidumiseks Venemaaga tööjõu massilise sisserände abil Eestisse. Nõukogude Liidu erinevaist piirkonnist pärit mitte-eestlastest töölisi saabus Eestisse nii sundkorras kui omal algatusel .
Kolonisatsiooni soodustamiseks suleti mõned piirkonnad eestlaste jaoks sootuks. Nii keelati narvalastel naasmine oma purustatud kodulinna; samasugune keeld tabas Nõukogude mereväebaasiks muudetud Paldiski elanikke. Kokku rajati NSVL -ga vägivaldselt liidetud Eestisse kümneid Nõukogude sõjaväebaase kõikidele väeliikidele. Erruläinud sõjaväelased jäid enamasti Eestisse.
Aastail 1945–1950 saabus Eestisse 170 000 valdavalt venekeelset immigranti, kelle abil venestati Kirde-Eestis terveid piirkondi. Edaspidi lisandus igal aastal 20 000–30 000 uut tulijat ja 15 000–20 000 inimest naasis itta . Eestis rajati mitmeid uusi suurtehaseid, kaevandusi ja elektrijaamu, mille toodang läks itta. Eestisse jäid tööstussaaste ning eestlastele võõra kultuuritausta, temperamendi ja olmetavadega umbkeelsed töölised. Kõik see pidi aja jooksul tooma kaasa põlisrahva jäämise vähemusse oma kodumaal ja järk-järgulise venestumise. Nõnda taheti luua uus venekeelne nõukogude rahvus.
Siiski ei olnud kõik sõjajärgsetel aastatel toimunud muutused üksnes negatiivsed: näiteks paranesid kohe pärast sõda oluliselt tervishoiutingimused, mis tõi kaasa väikelaste suremuse languse ja keskmise eluea tõusu. Ka täienesid tänu internaatkoolide võrgu loomisele oluliselt maanoorte õppimisvõimalused.

Nõukogulik võimustruktuur

Nõukogude võimu taastamine Eestis algas koos Punaarmee sissetungiga 1944. aasta suvel. Punaarmee üksuste järel tulid Eestisse Nõukogude tagalas moodustatud operatiivgrupid – uue võimu esimesed taastajad kohtadel. Eesti NSV kõrgemad võimuorganid koondusid esialgu Võrru, kuna Tallinn oli veel sakslaste kontrolli all. 1944. aasta sept.-okt. viidi need üle Tallinna ning uus võim kehtestas oma kontrolli kogu Mandri-Eesti üle.
Eesti NSV võimustruktuur oli analoogiline NSV Liidu omaga , kus juhtiv koht oli kommunistlikul parteil. Liiduvabariigi kommunistlik partei allus täielikult Moskvale ja lähtus oma tegevuses sealt saadud juhtnööridest ja korraldustest. Eestimaa Kommunistliku Partei (EKP, aastani 1952 EK(b)P) liikmeskonna moodustasid sõja lõpul suures osas eri tasandite parteifunktsionäärid ning riigi- ja kohalike võimuorganite ametnikud. Sõjajärgsetel aastatel hakkas partei liikmeskond kiiresti kasvama. 1951. a. kuulus parteisse 18 500 liiget, kelle seas oli eestlasi alla poole. Parteiliikmeid iseloomustas madal haridustase. Linnades, maakondades ja valdades olid kommunistliku partei poliitika teostajateks kohalikud parteikomiteed ning üha tihenev parteiorganisatsioonide võrk.
EK(b)P-d juhtis sisuliselt 1941. a. alates Nikolai Karotamm , kellest kohaliku keskkomitee esimene sekretär sai siiski ametlikult alles 1944. a. sügisel.
1901. a. Pärnus sündinud Karotamm oli 1925. a. lahkunud Hollandisse ja seal kommunistlikkus parteisse astunud . 1926. aastal sõitis ta Leningradi kongressile ja jäigi elama NSV Liitu. 1940. a. juunis suunati ta Eestisse esialgu ajalehe „Kommunist” toimetajaks, septembris sai temast EK(b)P Keskkomitee teine sekretär.
Liiduvabariigi kõrgem seadusandlik võimuorgan – Eesti NSV Ülemnõukogu oma Presiidiumiga – ei omanud reaalset võimu. Ülemnõukogu uus koosseis valiti 1947. aasta veebruaris formaalsetel ühekandidaadilistel valimistel. Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks oli 1940. aastast alates Johannes Vares - Barbarus (Joonis 3), kes aga sooritas 1946. a. enesetapu. Tema järglaseks sai Eduard