Eesti raha 1918-2011 (0)

Tallinna Kristiine Gümnaasium 
 
 
 
 
 
 
 
 
EESTI RAHA 1918-2011 
 
 
Uurimistöö 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
                                                                               Katharina-Rosande Talviste 11B klass 
                                                                                
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
                                                                Tallinn 2011 
 
Sisukord 
 
 
 
SISSEJUHATUS .............................................................................................................. 3 
1. ESIMENE EESTI VABARIIK JA RAHA ................................................................... 5 
1.1. Eesti marga sünd .................................................................................................... 5 
1.2. Rahareform ja Eesti krooni sünd ........................................................................... 8 
2. OKUPATSIOONIVÕIMUDE RAHAD  ..................................................................... 10 
2.1.  Nõukogude  rubla ja Saksa mark ......................................................................... 10 
3. EESTI KROON 1992-2010 ........................................................................................ 13 
3.1.  Krooni taassünd .................................................................................................. 14 
3.2.  1992 aasta rahareformi ettevalmistamine ja läbiviimine .................................... 17 
4. EUROOPA ÜHISRAHA ............................................................................................ 21 
4.1.  Euro ja Eesti ........................................................................................................ 21 
4.2. Esimesed muljed eurost ....................................................................................... 25 
KASUTATUD KIRJANDUS ......................................................................................... 29 
LISAD ............................................................................................................................. 30 
    Lisa 1. .......................................................................................................................... 30 
Lisa 2. .......................................................................................................................... 31 
    Lisa 3. .......................................................................................................................... 34 
    Lisa 4. .......................................................................................................................... 36 
    Lisa 5. .......................................................................................................................... 37 
    Lisa 6. .......................................................................................................................... 39 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
2 
 
SISSEJUHATUS 
 
Uurimistöö “ Eesti raha 1918-2011” käsitleb Eestis käibel olnud raha alates esimese 
iseseisva Eesti Vabariigi väljakuulutamisest kuni kõige uuema rahaühikuni, milleks on 
euro. Raha mõiste on väga lai, haarates enda alla suure hulga erinevaid valdkondi. 
Seetõttu saab raha mõistet defineerida mitmeti. Esiteks tähendab see maksevahendit 
mistahes teenuste ja kaupade eest tasumiseks, kuid veel on raha funktsiooniks olla ka 
väärtuse mõõt ja kogumis- ehk akumulatsioonivahend . Kindla raha omadused on 
stabiilsus, kulumiskindlus , ühtlus, jagatavus ja äratuntavus. Raha ei mõjuta üksnes meie 
riigi valitsust, vaid kogu riigi ja rahva üldist heaolu.  
Vaatamata tõsiasjale, et Eesti on võrreldes ülejäänud maailmaga  väga väike, on meie 
riigis vähem kui viimase aastasaja jooksul käibinud rohkem erineivaid rahasid kui 
enamikes teistes maailmariikides. Valisin sellise teema just tänu raha aktuaalsusele 
seoses euro tulekuga. Käesoleva uurimistööga üritan ma välja selgitada esiteks, kuidas 
on toimunud rahareformid ja rahavahetused, alustades marga käibeletulemisest ning 
lõpetades meile veel võõrana tunduva euroga. Teiseks, kuidas aga inimesed on 
erinevatesse rahadesse suhtunud ning millised mõtted ja tunded neid valdavad seoses 
krooni kadumisega ja euro käibelevõtuga. Uuritav probleem hõlmabki Eesti erinevaid  
rahasid läbi viimase aastasaja, otsides vastuseid küsimustele, miks meil on üldse olnud 
niipalju erinevaid rahasid ja kuidas toimusid üleminekud ühelt rahalt teisele. Ehhki see 
kõik võib näida väljaspoolt vaatajatele väga  vahva , on nii intensiivne rahade vahetus ja 
rahareformid nõudnud kindlasti palju pingutusi nii meie valitsustelt  kui ka kogu 
rahvalt.  
Uurimistöö koostamisel on kasutatud ajakirjanduslikke  allikaid , teemakohast kirjandust, 
interneti materjale ja Eesti Panga muuseumi materjale. Läbi on viidud küsitlus krooni ja 
euro tuleku kohta. 
Esimeses peatükis käsitlen ma Eestis kehtinud raha kuni Nõukogude esimese 
okupatsioonini 1940.aastal, see tähendab etttevalmistusi ja üleminekuprotsessi Eesti 
margale ja hiljem margalt kroonile.  Teises peatükis on ära toodud aeg iseisvuse 
kaotamisest kuni taasiseseisvumiseni 1992 aastal. Seal käsitlen Nõukogude rubla 
käibeletulemist 1940.aastal, Saksa okupatsiooni järel marga kasutuselevõttu ja peale uut 
okupeerimist taaskord Nõukogude rubla ringlusse laskmist. Järgmine peatükk hõlmab 
perioodi 1992.  aastast kuni euro tulekuni 1.jaanuaril 2011.   Kirjeldatud on 
ettevalmistusi, mis tehti krooni tulekuks ja lähem ülevaade on antud juunis 1992 
3 
 
toimunud rahareformist ning rahavahetusest. Samuti üritan oma küsitlusega välja uurida 
inimeste emotsioone, kui rublad vahetati uhiuuteks kroonideks. Neljandas ja ühtlasi ka 
viimases peatükis selgitan, mida kujutab endast euro meie kõige uuema rahaühikuna, 
kuidas toimus sellele üleminek ning millised on inimeste muljed ja arvamused seoses 
euroga.  
Raha on meie elu igapäevane, kuid siiski mõistatuslik asi. Nüüdisinimesele on raha 
isegi mõistatuslikum kui meie eelkäijatele, sest selle sisu, vormid, funktsioonid ja 
rakendusalad muutuvad ja mitmekesistuvad pidevalt. Kindel ja tugev raha on ühe 
iseseisva riigi üks tähtsamatest tunnustest. See annab rahvale eelkõige kindlustunde. 
Sellise kindla ja usaldusväärse raha eest on ka Eesti võidelnud palju aastaid, ning 
nüüdseks  oma eesmärgi saavutanud. Kas kõik see on ka ennast ära tasunud, näitab vaid 
aeg.  
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
4 
 
1. ESIMENE EESTI VABARIIK JA RAHA 
1.1. Eesti marga sünd 
 
 24.veebruaril  1918  kuulutati  välja  Eesti  iseseisev  vabariik,  mis  tõi  kaasa  vabanemise 
Vene  impeeriumi  koosseisust.  Kuid  oma  raha  noorel  riigil  veel  ei  olnud.  Käis  Esimene 
maailmasõda ja Eestis käibis õige mitmesuguseid võõrriikide rahatähti. Ringlesid Saksa 
okupatsiooni- 
ja 
riigimargad, 
kõikvõimalikud 
vene 
paberrahad-tsaarirublad, 
duumarublad,  „kerenskid“-  ning  Soome  margad.  Novembris  1918,  pärast  sakslaste 
lahkumist, oli ringluses mitmesuguseid Vene ja Saksa rahatähti. Neile lisaks paiskas Eesti 
valitsus  detsembris  1918  käibele  Soomest  laenuks  saadud  10  miljonit  Soome   marka . 
Kuna  võõras   valuuta   ei  saanud  rahuldada  noore  iseseisva  riigi  vajadusi,  hakati  Eestis 
kohe tegema ettevalmistusi päris oma raha emiteerimiseks.  
Kuigi  rahatähtede kehtestamise otsus  võeti vastu juba 30.novembril  Ajutise Valitsuse 
istungil,  läks  uue  raha  käibeletulemisega  siiski  veidi  aega.  Kuid  vahendeid  riigi 
kulutusteks,  eelkõige  Vabadussõja  pidamiseks  oli  tarvis  otsekohe.    Rahapuuduse 
leevendamiseks  kuulutas  Eesti  ajutine  Valitsus  18.  jaanuaril  1919  riiklikeks 
„maksuabinõudeks” mitmesugused väärtpaberid.  Alguses rahadeks  kuulutatud  pabereid  
tegelikult  veel  ei  olnudki  ning  erakorraliselt  pandi  rahadena  käima  trükitavad 
võlakohustused(Lisa  2).  Rahadena  kasutuselevõetud  võlapaberite  ehk  nn  poolraha 
välimus  polnud  tõesti  suurem  asi  ja  nii  riigivõim  kui  ka  rahvas  käsitlesid  seda 
hädarahadena.    Rahavarude  täiendamiseks  andis  riigikassa  välja  ka  veksleid(Lisa  2) 
nimiväärtusega  1000  –  100  000  marka,  mida  elanikkond  hakkas  rahatähtede   puudusel  
omavoliliselt rahamärkidena kasutama. Kõik see kokku tekitas segase olukorra, kus ühel 
ajal oli käibel vähemalt viis vääringut.  
Samal ajal oli Eesti vabariigi esimese raha nimetuseks määratud Eesti mark. Et riigipanga 
rajamine  võttis  aega,  kuid  riigikassa  juba  tegutses,  otsustas  valitsus  hakata  raha 
väljastama  kõigepealt  riigikassatähtedena.  Ajutise  valitsuse  9.  detsembri  1918.  aasta 
määrus  andiski  Rahandusministeeriumile  õiguse  emiteerida  riigikassatähti,   kusjuures  
Eesti mark võrdsustati Saksa idamargaga. Otsustati välja lasta 5-, 10-, 20- ja 50  pennised 
ning  1-,  3-,  5-,  10-,  50-,  100-,  ja  500  margased  riigikassatähed  (Lisa  2).  Kuna  riigil 
puudus paberraha  tagatiseks vajalik kullareserv, otsustas Ajutine Valitsus, et 
„riigikassatähtede eest vastutab Eesti riik kogu oma varandusega ja sissetulekutega“. 
Marga  valik  ei  olnud  juhuslik.  Oma  seadusandluse  puudumisel  kehtisid  Eestis  esialgu 
veel Saksa okupatsioonivõimude seadused, mis olid siin käibivaks vääringuks määranud 
5 
 
Saksa marga. Rahade kujundusliku poole väljatöötamisega tegeles  juba detsembris 1918 
moodustatud  komisjon .  Konkursile  saatis  kavandi  kaheksa osalejat,  auhinna  pälvisid Peet 
Aren , Kristjan Raud ja Nikolai Triik. 
Pangatähtede  valmistamine  algas  peaaegu  üheaegselt  märtsis  1919  Tilgmann  &Co 
litograafias  Helsingis   ja  Paalmani  trükikojas Tallinnas. 9.  aprillil   1919 tulid  ringlusesse 
esimesed  3  miljonit  Eesti  marka  kolmemargaste  kupüüridena.  Edaspidi  edenes 
rahamärkideks kuulutatud võlapaberite ja kassatähtede käibelelaskmine kiiresti.  
2.mail 1919 andis Ajutine Valitsus välja määruse, millega kuulutas ainsaks seaduslikuks 
maksevahendiks  Eesti  marga,  kassatähtede  ja  rahadeks  tunnistatud  võlakohustuste  näol. 
Erandina tuli maksena vastu võtta saksa või Vene vahetusraha. Ühtlasi kaotas kehtivuse 
Soome,  Saksa  ja  Vene  rahade  sundkurss.  Kodanikud  tarvitasid  esimestel  aastatel  marka 
ainult  maksevahendina,  kogumiseks-säästmiseks   eelistati   ikkagt  tsaarirubla,  harvem  ka 
Saksa  marka.  Et  Eestis  puudus   tagatisfond ,  odavnes  Eesti  marga   kurss   kiiresti. 
Tagatisfondi loomiseks panid poliitikud suuri lootusi välislaenudele, kuid Eesti Vabariik  
sai Vabadussõja ajal väiksemaid summasid üksnes peaaegu sama  raskes  olukorras olevalt 
Soomelt. 
24.veebruaril  1919  kinnitas  valitsus  Eesti  Panga  põhikirja.7.märtsil  otsustas  Ajutine 
Valitsus  kanda  Eesti  panga  põhikapitaliks  10  miljonit  marka  ja  määras  Eesti  Panga 
juhatuse liikmed. 
Põhikirja  kohaselt  oli  Eesti   pank   emissioonipank,  kellel  oli  õigus  teostada  ka  peaaegu 
kõiki   kommertspankade   operatsioone.  Ühtlasi  sätestati  põhikirjas,  et  väljaantavate 
pangatähtede  tagatiseks  on  panga  kulla  ja  muu  metalli  tagavara  vahekorras 
1mark=0,2903225 grammi puhast kulda.  
Eesti  Panga  üheks  peaülesandeks  oli  raharingluse  korraldamine,  milleks  pank  sai  30. 
aprillil 1919 ainuõiguse emiteerida pangatähti. Esimesed 50-margased pangatähed trükiti 
Helsingis  1919.aastal,  kuid  lasti  käibele  veel  kassatähtedena.  Järgmised  pangatähed              
(Lisa  3)  valmistati  nii  Helsingis,  Berliinis  kui  ka   Tallinas   Riigi  trükikojas,  kuhu  1919. 
aasta juulis viidi pangatähtede tootmine üle ( Eesti Panga  muuseum , 2008, lk 4-9) 
Esialgu  läks  kõik  hästi.  Tartu  rahulepinguga  sai  Eesti  Nõukogude  Venemaa  käest  15 
miljonit  kuldrubla  sõjakahjude  hüvitamistasu.  Lisaks  teenisid  Eesti  Pank  ja  riigikassa 
aastatel  1920-1922  suuri  summasid  Vene  kulla  vahendamisega  läände.  Samas  ületas 
aastatel  1920-1923  riigi   import   ekspordi  ning  eelarvekulud  tulusid.  Vahendeid 
eelarvekulutuste  katmiseks  saadi  marga  emissiooni  suurendamise  teel.  Kui  veel  1920. 
aasta lõpul oli käibel 1800 miljonit Eesti marka, siis 1921. aasta lõpul  3100  miljonit ja 
6 
 
1923.  aasta  lõpul   3600   miljonit  marka.  Marga  kiire  käibeletoomise  teiseks  oluliseks 
põhjuseks  olid  Eesti  panga  laenud.  1922.  Aasta  teisel  poolel  algas  Eesti  Panga 
välisvaluutavaru kasutamine laenudeks.  
Raha  kiire  juurdetrükkimine  langetas  loomulikult  marga  kurssi.  Tänu  Tallinna  Börsi 
avamisele 1920. aasta kevadel muutus valuutavahetus vabaks. Kui 1919. aasta detsembris 
tuli Rootsi krooni eest maksta 23 Eesti marka, siis aasta pärast juba 76 marka. Edaspidi 
siiski marga kurss stabiliseerus ning 1922. aasta lõpuks tuli 1 Rootsi krooni eest maksta 
92 Eesti marka. Nimelt hakkas Eesti Pank 1921. aastast kasutama kursi stabiliseerimiseks 
oma  reserve . Selline  majanduspoliitika  oleks olnud võimalik siis, kui Eesti rahasüsteemil 
aluseks oleks olnud kullastandardid . 
Vastupidiselt  ootustele,  et  väliskaubandus  Venemaaga  suureneb  veelgi,  vähenesid 
1923.aastal  järsult  Eesti  Majandussidemed  Nõukogude  Liiduga.  Ka  Lääne-Euroopa 
eksporditurge teenindav põllumajandus- ja metsandussektor sattus raskustesse erakordelt 
halva  viljasaagi,  ilmaoludest  tingitud  raskendatud  metsa  väljaveo  ja  langenud  puidu 
ekspordihindade tõttu. Sellest hoolimata olid Eesti Panga laenud 1923.aasta novembriks 
aasta  algusega  võrreldes  kasvanud  poolteist  korda.  Aasta  lõpuks  olid  bolševike  kulla 
vahendamisel teenitud summad ja ka osa Tartu rahulepinguga saadud kullatagavarast riigi 
kulutusteks,  laenudeks  ja  marga  stabiliseerimiseks  peaaegu  täielikult  ära  kulutatud. 
Enamik  Eesti  Panga  väljastatud  laenude  tagatisi  ei  olnud  piisavad  ega  vastavuses 
kehtivate  õigusaktidega.  Osa  Eesti  Panga  mõjukatest  võlgnikest  võisid  olla  väga 
huvitatud senise laenupoliitika jätkumisest kuni Eesti marga hüperinflatsiooni viimiseni. 
Majanduskriisile  lisandus  1923.aasta  detsembris  ka  sisepoliitiline  kriis,  kus  tõestati 
avalikkusele, et Eesti Pank on müünud või laenanud riigi kullatagavara. 
Eesti majanduse ja võib-olla ka riigi päästis tööerakondlane, 13.mail, 1924. aastal 
Rahandusministriks saanud Otto Strandman, kelle eesmärk oli stabiliseerida Eesti raha ja 
viia see kindlale alusele. See tähendas tol ajal kullastandardile üleminekut. 
Kulla-ja  valuutavara  oli  Strandmani  rahandusministriks  saamise  ajaks  järel  vaid  natuke 
üle  1000  miljoni  marga.  Eesti  Panga  väljastatud  laenude  summa  oli  aga  tõusnud  juba 
4900  miljoni margani. Strandman leidis, et marga stabiliseerimiseks tuleb vähendada riigi 
kulutusi  ning   importi ,  vähendada  Eesti  Panga   laenusid   ning  kõrvaldada  ringlusest  osa 
paberraha.  Reformi  nurgakiviks  oli  aga  valoriseerimise  kava,  mille  kohaselt  pidi  kõiki 
tehinguid   edaspidi  tehtama  kulla  alusele  fikseeritud  vääringu  põhjal.  Võlgade 
valoriseerimine  oli  abinõu,  mis  pidi  võtma  võlgades  olevatelt  mõjukatelt  äri-ja 
poliitikameestelt stiimuli Eesti marga hüperinflatsiooni viimiseks ( Ibid .:4-9). 
7 
 
1.2. Rahareform ja Eesti krooni sünd 
 
1924.aasta juunis esitas valitsus Riigikogule valoriseerimise seaduseelnõu, kehtestamaks 
uut rahaühikut, mille kullasisaldus võrduks ühe Rootsi  krooniga , mis oli tol ajal võrdne 
ligikaudu  saja  Eesti  margaga.  Eesti  majanduspoliitika  ajaloo  üks  olulisemaid  seadusi-
valoriseerimise seadus sai lõpliku kuju erinevate poliitiliste improvisatsioonide ja juhuste 
tulemusena.  Krooni  nimetuse  ja  Rootsi  krooni  kullasisalduse  võtmine  uue  rahaüksuse 
aluseks  tulenes  eelkõige  asjaolust,  et  Rootsi  krooni  kurss  oli  1924.aasta  suvel  lähedane 
sajale  Eesti  margale.  Kõne  all  olid  ka  aga  sadat  penni  sisaldava  marga  nimetuse 
säilitamine ning täiesti uued variandid, nagu näiteks sadat sajandikku sisaldav adra, sajast 
krossist koosnev taaler ning sadat sajakut sisaldav est, estar  või esta. 
Rahanduses jäi seis  aga  esialgu ikkagi  pingeliseks ja välislaenu ei  olnud  kusagilt  võtta.  
1924.aasta  augusti  lõpuks  oli  valuutavaru  alles  vaid  610  miljoni  marga  eest,  mis  oli 
säilinud  tänu  Eesti   Pangast   väljastatavate  laenude  piiramisele,  tollitariifide 
märkimisväärsele  tõstmisele,  marga  valoriseerimisele  ning  järsu  eelarvekulutuste 
vähendamisele.  Septembris  pöördus   kaubandusbilanss   nende  meetemete  mõjul 
positiivseks   ning  marga  kurss  hakkas  tugevnema.  1924.aasta  hilissügiseks  oli 
stabiliseerimine  de facto teostatud. 
Valitsuse  otsusega  volitati  välisminister  Karl  Robert  Pustat  pöörduma  Rahvasteliidu 
Finantskomitee  poole   palvega   kutsuda  Eestisse  eksperte  ja  toetada  välislaenu  andmist 
Eestile. Rahandusega käis tutvumas mitu eksperti, kes kinnitasid 1924.aasta suvel võetud 
suuna õigsust. Laenuküsimuse lahendamine jäi aga mitmetel segastel põhjustel venima. 
8.detsembril  1926  kirjutas  rahaminister  Leo   Sepp   alla  Finantskomitee  heakskiidetud 
laenulepingu  protokollile.  Selles  dokumendis  soovitasd  Rahvasteliidu  Finantskomitee 
Eestile  uut  rahaseadust,  emissioonipanga  põhikirja  reformi,  riigikassatähtede  ja  riigi 
kulla-ja valuutatagavara üleandmist emissioonipangaga ja välislaenu. Viimase suuruseks 
fikseeriti 1,35 miljonit naelsterlingit. 
Seejärel  esitati  vastavad  seadused  Riigikogule,  kes  võttis  3.mail  1927  vastu  välislaenu 
seaduse, riigikassatähtede emissiooni lõpetamise seaduse ja rahaseaduse ning Eesti Panga 
uue põhikirja, mis jõustusid 1.jaanuaril 1928. Juunis emiteeriti Londonis,  Amsterdamis  ja 
New   Yorgis   Eesti  esimene  välisbörssidel  noteeritav  välislaen  27,7  miljoni  krooni 
väärtuses.  Rahasüsteem  rajati  kuldvaluutastandardile  ja  rahaühikuks  määrati  kroon,  mis 
oli  võrdne  saja  senise  margaga.  Eesti  krooni  „hinnaks“  määrati  0,4032  grammi  puhast 
kulda. Eesti Pank korraldati ümber: tema peaülesandeks jäi krooni väärtuse hoidmine ja 
8 
 
laenutegevuse  üldine  reguleerimine.  Eesti  kroon  tuli  käibele  1928.  Aasta  1.  jaanuaril. 
(Eesti Panga muuseum, 2008, lk 16-20) 
 Ka  nüüd  kerkisid  esile  mõningad  probleemid.  Ehhki  uute  pangatähtede  kavandite 
konkurss  oli  toimunud  juba  1926.  aastal,  ei  saanud  Günther  Reindorffi  kujundatud 
kroonid   õigeks  ajaks  valmis-  liiga  palju  kulus  aega  rahatähte  kaunistava  terasgravüüri 
lõikamiseks.  Sestap  võeti  hoidlast  100-margased  riigikassatähed  ja  trükiti  neile  peale 
kirsipunane  tekst  ÜKS  KROON.  Need  olidki  esimesed  Eesti  kroonid.  Alles  septembris 
tulid  käibele  „päris“  10-kroonised  kupüürid,  järgmisel  aastal   lisandusid   neile  50-,  siis 
ajapikku  5-  ja  20-kroonised.  Kroonivääringu  viimane,  100-kroonine  hakkas  eestlase 
rahakotis  krabisema  alles  1936.  aastal.  5-kroonisel  oli  kujutatud  kalurit,  10-kroonisel 
viljavihkudega  rahvarõivais  neiut,  20  kroonisel  torupillimängijat,  50-kroonisel  Põhja-
Eesti pankrannikut ja 100-kroonisel alasi taga seisvat  seppa . Metallist vermiti sente, kuid 
ka  2-  ja  1-krooniseid,  millest  kaks  sõjaeelset  juubelimünti,  pühendatud  Tartu  Ülikooli 
300.  juubelile  ning  X  Üldlaulupeole,  omandasid  lausa  kuldmündi  staatuse.  Sendid  olid 
üsna  sarnased  1992.  aasta  omadele.  Kõige  huvitavam  oli  1-sendine:  number  ühe  taga 
kaardus  tammelehtedega  oks  ning  kaares  oli  kirjutatud  EESTI   SENT   (I.   Sakk ,  2006,  lk 
110-113).  Kõikide  müntide  tagaküljel  oli  kujutatud  kolme  lõvi  Eesti  vapina  (Lisa  3). 
Esialgu  käibisid  ka  margad,  mida  kroonide  tulekut  mööda  ringlusest  tagasi  tõmmati. 
Kõige kasutatav paberraha oli  kahtlemata  sinine  10-kroonine, mida trükiti  koguni  kolm 
aastakäiku(I. Leimus, 2006, lk 53-54).  
1933.  aastal  toimus  Eesti  krooni  devalveerimine  ehk  odavdamine,  et  päästa  Eesti 
majandus  Suure  ülemaailmse   majanduskriisiga   seotud  lämbumisest.  Devalveerimine  on 
alati  väga  ebapopulaarne  ja  ükski     poliitik     ei  taha  seda  teha,  sest  osa  oma  väärtustest 
kaotavad  kõik   hoiused .  Krooni  devalveerimise  viis  läbi   Riigivanem   Jaan  Tõnisson  ja 
majanduslik olukord Eestis hakkas paranema, aga Jaan Tõnissonist sai üks sõimatumaid 
poliitikuid  Eesti  Vabariigis.   Viimased   kupüürid    Eesti   kroonist   saadeti  välja  veel 
9.detsembril 1940, kuid nüüd ei olnud nende adressaadiks enam Eesti Pank, vaid  NSVL  
Riigipanga Eesti vabariiklik kontor. Iseseisev   Eesti Vabariik oli Nõukogude Liidu poolt 
okupeeritud    ja  muudetud  üheks  kommunistliku  impeeriumi  osaks,  kus  pidi  hakkama 
kehtima juba uus raha (Ibid.:53-45). 
 
 
9 
 
2. OKUPATSIOONIVÕIMUDE RAHAD 
2.1.  Nõukogude rubla ja Saksa mark 
 
Et  nõukogude  rublaga  midagi  valesti  on,  seda  võidi  järeldada  juba  1939.aastal,  kui 
baaside  lepingu  tagajärjel  hakkas  Eestisse  tulvama  punaväelasi.  Baase  ehitama 
saabunud   ohvitserid   said  osa  palka  Eesti   kroonides   ja  inimesed  märkasid,  et  nad  ei 
olnud  harjunud  mõttega, et selle raha eest saab tõepoolest osta kõike, mis poes või turul 
näha on ( Vahtre . L, 2005, WWW). 
Peale  Eesti  okupeerimist  Nõukogude  Liidu  poolt,  kehtis  esialgu  veel  kroon,  kuid  seda 
kõrvuti Vene rublaga. Siiski ei olnud mõeldav, et ühes nii suures riigis oleks käibel mitu 
erisuguse väärtusega raha. Seetõttu ilmus 25. märtsil 1940. aastal nii Eesti kui ka kogu 
Baltikumi  ajalehtedes  tagasihoidlik   teadaanne ,  millega  endiste   iseseisvate   riikide 
rahatähed kuulutati kehtetuks (I. Leimus, 2006, lk 54). 
Tallinna turul oli kuni jõuluni ikka veel toidukraami saada, siis hakkas kõik  kahanema . 
Venelased   ostsid  kauplused   riidest ,  saabastest  ja   muust   tühjaks.  Nad  arvasid  algul,  et 
meie turg ja kauplused on Eesti riigi poolt ostetud ja muretsetud kraami täis, et näidata, 
nagu oleks see kõik rahva oma. «Saab näha,» ütlesid vene punaarmeelaste naised, «kui 
kaua te suudate meile seda pettemängu näidata. Varsti on kõik teil otsas.» (Jaan Lattiku 
mälestused 1940. aastast)  
Krooni  asemel  rubla  kasutuselevõtmine  ei  kõlanud  vanema  ja  keskmise  põlve 
eestlastele üldsegi võõralt. Esimesele iseseisvumisele  eelnenud  rubla-aega oli läbi kahe 
isesisvuskümnendi  meenutatud  üsna  hea  sõnaga,  sest  tsaariaja  lõpp  oli  möödunud 
majandusliku tõusu tingimustes ja toonase Venemaa valuuta oli täiesti usaldusväärne.  
„Hoolimata  rubla   pikast   ajaloost  Eesti-  ja  Liivimaal  ei  saa  öelda,  et  rubla  tuli  1940. 
aastal  Eestisse  tagasi,  sest  see,  mis  tuli,  oli  seninägematu  suurus  –  mitte  rubla,  vaid 
Nõukogude  rubla.  Ja  see  oli  hoopis  midagi  muud  kui  kõlisev  «Nikolai»  või  krabisev 
«Katariina»“(Vahtre. L, 2005, WWW). 
Krooni  ja  rubla  paralleelse  käibimise  ajaks  kehtestati  kurss  1  kroon  =  1,25  rubla. 
Tegelik ostujõul põhinev kurss pidanuks olema 1krooni= 8-10 rubla. Rahvas ise nimetas 
seda nn „Röövimiseks päise päeva ajal“. Kuid lisaks sellele  kadusid  tänu rahareformile 
ka  inimeste  säästud.  Kuni  1000-kroonised  hoiused  arvestati  ümber  eelnimetatud  väga 
madala kursiga, mis üle selle, võeti lihtsalt ära. Nii kaotasid oma vähese raha ka paljud 
lihttöölised. Hinnad tõusid umbes viiekordseks, kuid  palgatase  ainult neljakordseks ning 
kaup poodidest lõppes otsa (Ibid.:54). 
10 
 
Eesti Vabariigi rahasüsteem likvideeriti lõplikult 1. aprilliks 1941. Siis läks ainsa rahana 
käibele Nõukogude raha: 1tšervoonets võrdus 10 rubla ja 1 rubla võrdus 10  kopikat . (V. 
Malken,1997, :lk.15). Eesti Pank natsionaliseeriti ja aktsionäride vara võõrandati. Eesti 
krooni  likvideerimisega  kaasnes  ka   jaht   Eesti   kullale ,  mis  oli  siiani  olnud  Eesti  raha 
kattevaraks.  Sõjaeelsel  Eestil  olid  olemas  korralikud  kullavarud,  mis  olid  Tartu 
rahulepinguga  saadud  tsaari-Venemaa  kullafondist.  Eesti  Pank  oli  kulla  deponeerinud 
kolmes   riigis,  kui  algas  Eesti  okupeerimine.   Kuld   oli  paigutatud  Rootsi  Riiigipanka, 
Inglise  Panka  ja  Šveitsi  Panka.  Okupantide  valitsus  pöördus  nimetatud  riikide  poole 
nõudmisega,  et  Eesti  Vabariigi  kullavarud  tuleb  anda  Nõukogude  Liidule  üle.  Sel 
perioodil õnnestus kuld tagasi saada ainult Rootsi valitsuselt (J. Aare , 2002, lk. 27) . 
Kuigi  kroon  pidi  olema  juba  käibelt  kõrvaldatud,  jäi  rahva  kätte  ja  vene  rahaks 
ümbervahetamata  hulgaliselt  krooni   sularaha .  Siis  lootsid  paljud,  et  ehk  suudetakse 
Eesti riik ja raha taastada, aga seoses Saksamaa kallaletungiga Nõukogude Liidule 22. 
juunil 1941. aastal, asendus üks võõrvõim varsti teisega . 
Saksa   armee   jõudis  kiire  edasitungi  tagajärjel    1941.  aasta  augusti  lõpus  Tallinna  ja 
peagi oli kogu Eesti nende käes. Paraku ei olnud tegemist vabastajatega ja pettuda tuli 
kõigil  neil,  kes  olid  lootnud  krooni  tagasitulekule.  Algas  ligi  4-aastane  Saksa 
okupatsiooniperiood.  
Ka  uutel  võimudel  kulus   omajagu   aega  oma  rahasüsteemi  rakendamiseks.  Osaliselt 
taastati   Eesti  Panga  tegevus,  aga  tegemist  polnud  siiski  enam  keskpangaga,  vaid 
okupatsioonivõimude  kontrolli  all  töötava  rahaasutusega,  mis  korraldas  okupatsiooni 
rahakäivet.  Eestis sellel  hetkel käibinud Nõukogude raha jäeti  Saksa okupantide poolt 
ringlusesse.  1ostmark  võrdus  1  tšervoonetsiga  ja  raha  vaba  vahetus  võis  toimuda 
mõlemat pidi. Sakslane kehtestas Eestis sisemisteks maksevahenditeks riigikrediitkassa 
tähed,  s.t  okupeeritud  idaalade  jaoks  emiteeritud  rahamärgid,  mida  nimetati 
idamarkadeks. Nagu näha oli okupeeritud aladel keelatud isegi saksa oma riigimarkade 
käibelelaskmine. Müntidest tulid käibele 1-, 5-, ja 10-riigipennised, mille aversil on riigi 
nimetus,   riigivapp   ja  vermimisaasta  ning  reversil  nimiväärtus  ja   rahapada   näitav  täht  
(E.Olviste, 2010, lk.15).  Ehk mõneti reaalsemgi kate oli nn. Punktidel- riigile müüdud 
villa eest saadud väärtpaberitel. Punktide eest said nende  esitajad  igast tekstiilkaupade 
poest  omandada  teatavaid  kaupu,  mis  olid  loetletud  väärtmärkide  tagaküljel-  näitkes 
riiet, sokke ja pesu (I.Leimus, 1993, lk.64). 
1944.  aasta  sügisel  käändusid  ajalootuuled   veelkord ,   sakslased   said  sõjas  lüüa  ja  
lahkusid ning Eestis kinnistus ligi pooleks  sajandiks  uuesti nõukogude kord ning kogu 
11 
 
NSV  Liidu  territooriumil  tulid  taas  käibele  rublad  (Ibid).  Sõjast  tingitud  inflatsioonist 
jagusaamiseks  viidi  1947.  aastal  läbi  rahareform.  Raha  vahetamine  viidi  läbi  ühe 
päevaga kursiga 1:10. Seega hakkas uus rubla maksma niisama palju kui 10 sõjaeelset 
rubla.  Hoiukassades  vahetati  3000  rubla  ümber  kursiga  1:1,  3000-10000  rubla  kursiga 
2:3 ja üle 10000 kursiga 1:2 (V.Malken,1997, :lk.15). Reformijärgsed rahatähed kandsid 
aastaarvu 1947 ja nimiväärtus oli neile märgitud kõigi liiduvabariikide  keeltes. 
1961.  aastal  toimunud  rahareformi  käigus  muudeti  nii  paberraha  kui  ka  müntide 
välimust. Vanade rahamärkide ümbervahetamine viidi läbi esimese kolme kuu jooksul. 
Hinnad jäid samaks aga  vahepeal  odavamaks muutunud rublad vahetati uute 10 korda 
kallimate vastu. 10 kordselt tõusis ka 1-, 2- ja 3-kopikaliste kurss, uut 5-kopikalist enam 
käibele ei   lastud    (V. Malken, 1997, :lk.15). Paralleelselt  vanade kupüüridega ilmusid 
1991. aastal ringlusesse muudetud kujunduse ja vastava aastaarvuga paberrahad. Kõige 
suurem Eestis käibele tulnud Nõukogude Liidu rahatäht on 1000 rubla. 
 Rubla  on  oma  nime  saanud  venekeelsest  tegusõnast  рубить,  mis  tähendab  tõlkes 
raiuma.  Ajalooliselt  oli  rubla  teatud  kaaluga  raiutud  hõbedatükk.  Värvideks  oli 
üherublalisel  ookeripruun,  kolmesel  roheline,  viiesel  sinine,  kümnesel  punane  ja 
sajalisel beež. Rubla jaguneb 100 kopikaks. Nimetus kopikas tuleneb sõnast копьё, mis 
tähendab oda. Esimesed kopikad, mis vermiti  Moskva  Suurvürstiriigis peale Novgorodi 
vallutamist 1478. aastal, kandsid Moskva vappi Püha Jüriga, keda kujutati odaga  tapmas  
draakonit.  1-,  2-  ,  3-  ja  5-kopilkalised  olid  ühesuguse  kujundusega,  millede  aversil  on 
lühendatud  kujul  riigi  nimetus  „CCCP“  ja  riigivapp  11   lindiga ,  tähistamaks 
liiduvabariikide  arvu  ning  reversil  vastavad  nimiväärtused  ja  vermimisaasta. 
Samasuguse aversi kujundusega on ka 10-, 15- ja 20-kopikalised mündid, mille reversid 
on eelnenud müntidest erineva üldkujundusega (E.Olviste, 2010, lk.15). 
Kunstiakadeemia õppejõud Ivar Sakk on öelnud rublade kohta oma arvamuse: rublasid 
põlati  ja  halvustati,  kuid  ilma  nendeta  igapäevaelu  ei   toiminud .  Nad  olid  võidunud  ja 
haisesid  ning  sedelite  peal  oli  vääringust  hoolimata  üks  ja  sama  portree- Lenin .  Alles 
tagantjärele  oli  ta  aru  saanud  selle  süsteemi  totalitaarsest  olemusest,  sest  isegi 
natsionaalsotsialistliku  Saksamaa  kõikidel  pangatähtedel  ei  olnud  kujutatud  Hitlerit. 
Aga Lenin ilutses igal viimasel kui rublal, ja isegi mitte elus, vaid nn „kivist külaline“. 
Rangeilmeline  mees  oli  seal  kipsreljeefina,  kujutatud  profiilis,  nägu   vihane   peas. 
Ähvardava  moega  kipsbüst  seiras  eestlasi  rahatähtedelt  iga  päev,  übritsetuna 
väänlevatest  ornamendiraamidest  ja  kirillitsatähtedest.  Ornament  ja  kirjad  tundusid 
12 
 
vanaaegsete  ja  soliidsetena.  Historistiku  kujundusega   ornamentika   sovetirubladel  oli 
vaieldamatult osavalt joonistatud; külm, aga professionaalne (I. Sakk, 2006, lk. 107) .  
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
13 
 
3. EESTI KROON 1992-2010   
3.1.  Krooni taassünd 
 
1985.  aastal  Nõukogude  Liidus  alanud  uuendusliikumine  ehk   perestroika   sünnitas 
värskeid  ideid  igas  eluvaldkonnas.  Eriti  kiirelt  toimus  see  protsess  Baltimaades,  kus 
Eestil oli vähemalt algul juhtiv roll rahvuslikus vabadusliikumises. Seoses sellega ilmus 
1987 aastal nelja mehe – S.Kallase, T.Made, E.Savisaare ja M.Titmaa projekt, mis nägi 
ette  liiduvabariigi  majandusliku  iseseisvumise  (IME)  ning  just  selle  projekti 
väljatöötamise ajal sai  alguse  ka oma raha üle käiv  diskussioon Eesti avalikkuses. 18. 
mail  1989.  aaastal  võeti  vastu  seadus  „Eesti  NSV  isemajandamise  alused“  ning  tänu 
IME-seadusele  sai  oma  raha  idee  võimaluse  edasi  areneda  ning  selles  seaduses 
nimetatud  „raharingluse  korraldamise“  ehk  sisuliselt  oma  rahale  ülemiku  programm 
esitati    valitsusele  1.detsembril  1989.aastal  ja  see   defineeris   esimest  korda  ametlikult 
taassõjajärgse Eesti oma raha: 1 kroon = 100 senti. Sel ajal polnud valitsusel piisavalt 
kogemusi  ega   tegelikku   ettekujutust  oma  rahast  ning  seetõttu  kardeti  püha  kroon  oma 
eksimustega ära rikkuda ning otsusest hakata kohe  juurutama  oma raha, kulus tegeliku 
rahareformini  veel  kaks  ja  pool  aastat  (J.   Kelder ,  1997,  lk.  37-49).  Asendusena  pakuti 
välja mitmeid erinevaid  variante  ja üks  nendest  oli konventeeritav rubla ehk koru. See 
raha  oleks  kehtinud  nii   arveldus -  kui    sularahana  ainsa  maksevahendina  Eesti  NSV-s. 
Mujal  NSV  Liidus  oleks  sisevaluutana  kehtima  jäänud  tavaline  rubla.  See  plaan  aga 
hüljati valitsuse poolt, sest koru juures peeti kõige ebareaalsemaks ideed, et NSV Liidu 
Keskpank  oleks  pidanud  oma  kullavarudega  kindlustama  Eesti  raha.  Kui koru  idee  oli 
juba  vaibunud  tekkis  terav  arutelu  siseturu  kaitse  üle.  Selle  vahendina  tuli  kõne  alla 
ostutäht,  mille  käibele  laskmise  otsustas  Eesti  valitsus  1. jaanuarist   1990.  Ostutähe 
eskiisidki  olid  valmis  ja  nendeks  olid  kavandatud  kupüürid  nominaaliga  1,3,5,10  ja 
25.Äge  arutelu  aga  viis  lõpuks   selleni ,  et  ostutähe  süsteemi  loomise  määrus  tühistati 
ning  otsustati  ikkagi  alustada  tööd  Eesti  oma  raha  koheseks  juurutamiseks.  80-ndate 
lõpus, kui paljusid olulisi toiduaineid sai osta vaid talongide eest, äratas paariks kuuks 
üldsuse tähelepanu idee võtta käibele Soome mark. Ka see mõte ei olnud hea, sest siis 
oleks Eesti olnud sõltuv Soome riigi majandustegevusest. 
Oli selge, et oma raha väljatöötamiseks vajas isemajandav Eesti ka oma keskpanka, mis 
oleks vanade ja tekkivate uute kommertspankade järelvalvajaks. Sellele tuginedes võttis 
valitsus  vastu  otsuse  Eesti  Panga  taasrajamise  kohta  tegevuse  algusega  1.jaanuarist 
14 
 
1990.  Raha  olemust  ja  ajaloolisi  kogemusi    silmas  pidades  oli  reformi  sisulisel 
ettevalmistamisel   kesksel   kohal  kattevaraga   seonduv .  Seega  oli  Eesti  Panga 
proovikiviks  kullaläbirääkimiste  alustamine  ja  panga  presidendile  S.Kallasele  anti 
volitused   esindada  riiki  läbirääkimistel  Rahvusvahelise  Arvelduspangaga  ja  nende 
riikidega, kuhu Eesti Panga kuld krooni kattevarana oli deponeeritud. Sellele järgnes ka 
kullalontode järk-järguline  avamine .  Suurbritannia  valitsus avas selle esimesena 1991. 
aasta  detsembris.  Rootsi  tagastas  1940.aastal  Nõukogude  Liidule  üle  antud  Eesti  kulla 
ekvivalendi  Saksa  markades.  Viimane  kullakonto  USA    Föderaalreservi  New   Yorgi  
pangas  avanes  23.  jaanuaril  1993.  aastal  ning  sellega  oli  krooni  kattevara  probleem 
lahendatud .  Kullata  oleks  tulnud  rahareform  läbi  viia  mõne  teise  skeemi  alusel  ja 
hädavariant ka selleks oli olemas .23. jaanuaril 1992 võttis Ülemnõukogu vastu otsuse 
eraldada  Eesti  Vabariigi  riiklikust  metsafondist  reservlangid  ning  rahvasuus  teenis 
oodatav kroon sellepärast ära ka „puukrooni“nimetuse. Kui sai selgeks kui palju on meil 
kulda ja kui palju baasraha, tuli komisjon järeldusele, et  reform  tuleb ikkagi teha kulla 
alusel  ning  sellest  hetkest  peale  algas  sihipärane  töö  reformi  täpse  ideoloogilise 
kontseptsiooni 
kallal, 
mille 
põhirõhk 
oli 
pandud 
krooni 
stabiilsusele, 
konventeeritavusele ja fikseeritud  kursile.  Seega võeti vastu  20.mail 1992.  aastal  kolm 
karmi  seadust, millel püsib Eesti kroon ja need olid: Eesti Vabariigi rahaseadus, seadus 
Eesti  krooni  tagamise  kohta  ja  Eesti  Vabariigi  välisvaluutaseadus  (J.  Kelder,  1997,  lk. 
103).  Kõik  kolm  seadust  jõustusid  rahareformihetkest  ja  olid  hiljem    kogu    Eesti 
majanduse  nurgakiviks.  Eesti  Vabariigi    rahaseaduse  kohaselt  muutus  Eesti  krooni 
käibelelaskmise  päevast  ainsaks  seaduslikuks  maksevahendiks  Eesti  kroon  ja  ei 
juriidilistel  ega  füüsilistel  isikutel  polnud  õigust  kasutada  omavahelistes  arveldustes 
muid  maksevahendeid.  Rahareformiga  kehtestas  Eesti  Pank  karmi  valuutareeglistiku, 
mille kohaselt kõik välismaal teenitud valuuta tuli kahe kuu jooksul konventeerida Eesti 
krooni  Eesti  Panga  kehtestatud  kursi  alusel.  Eesti  pankades  keelati  omada 
valuutaarveid.   Ranged   valuutaeeskirjad  kehtisid  siiski  ainult  lühiajaliselt  ja  juba  1993. 
aastal  liberaliseeriti  neid  oluliselt.  Eesti  krooni  tagamise  seadus  nägi  ette,  et  kõik 
ringluses  olev  sularaha  peab  olema  100%-liselt  kaetud  keskpanga  kulla  ja 
konventeeritava välisvaluuta reservidega. Keskpank tohtis lasta ringlusse nii palju raha, 
kui palju oli sellel valuutakatet. 
Rahareformi  Komitee  kontseptsioonis  oli  põhirõhk  pandud  krooni  stabiilsusele, 
konventeeritavusele  ja  fikseeritud  kursile.  Kõik  see  pidi  nii  oma  rahvas  kui  ka 
rahvusvaheliselt  tekitama  usaldust  krooni  vastu  ning  tagama  talle  hea  käekäigu.  Nii 
15 
 
jõutigi  küsimuse juurde, millise maa valuutaga tuleks kroon siduda. Saksa mark  valiti 
eeskätt  seetõttu,  et  tegemist  oli  stabiilse  valuutaga,  mis  omas  autoriteeti  ka 
rahvusvahelistel   turgudel .  Krooni  kursiks  kehtestati  0,125  Saksa  marka  ehk  1  Saksa 
mark  võrdsustati  8  Eesti    krooniga.  Vaatamata  sellele,  et  kroon  ei  saanud 
rahvusvahelisel  turul  täielikult  konventeeritavaks,  oli  ta  teiste  Euroopa  riikide 
valuutadega  võrreldes  stabiilne  raha  ning  hakkas  lihtsustama  majanduse  ja 
väliskaubanduse  arengut.  Oluline  oli  tagada,  et  rahal  oleks  pärast  rahareformi    jälle 
väärtus, mis ka õnnestus ning oma raha kui ühte iseseisvuse sümbolit oli kannatamatult 
oodatud juba aastaid. 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
16 
 
3.2.  1992. aasta rahareformi ettevalmistamine ja läbiviimine 
 
Kui  oli  selge,  et  Eestis  tuleb  oma  raha,  milleks  oli  taaskord  kroon,  alustati  aktiivselt 
rahareformi  ettevalmistamisega.  Selleks  vajati  juhtorganit,  kellel  oleks  võimalikult 
suured  volitused  ning  selleks  valiti  Rahareformi  Komitee.  Komitee  võttis  vastu  kolm 
otsust, mida nimetati Rahareformi Komitee dekreetideks. Nendes olid sätestatud reformi 
läbiviimise  üldalused  ja  ettevalmistusplaan.  Samuti  oli  kohustus  moodustada 
rahareformi  piirkondlikud   komisjonid  ja  informatsioon reformi ettevalmistamise kohta 
on riigisaladus. Tuli hakata mõtlema, kuidas raha rohkem kui miljonile inimesele kätte 
jagada  ning  selleks  moodustati  rahavahetuspunktid  sellise  arvestusega,  et  üks 
rahavahetuspunk teenindaks umbes 4000 rahavahetajat ning kokku moodustati üle Eesti 
727  rahavahetuspunkti.  Komitee  Ülesandeks  jäi  määrata  ka  baaspangad  ehk  uued 
pangaasutused,  mille  hooleks  oli  kroonivarude  hoidmine  ja  laialivedamine 
rahavahetuspunktidesse.  Iga  maakond  pidi  looma  ja  turvama  15-20  rahavahetuspunkti. 
Oluliseks  tööks sai  ka  elanikkonna  nimekirjade  koostamine,  et  teha  selgeks,  kellel   ja 
kus on õigus raha vahetada. Nimekirjade koostamisel võeti aluseks valimisnimekirjad, 
kuhu  lisati  need,    kes  polnud  veel  valimisealised  ning  esialgsed  täpsustused  tehti  ära 
majavalitsuste  ja  külanõukogude  abiga.  Inimesed  pidid  ise  nimekirjadest  oma  nime 
olemasolu üle kontrollima ja nimekirjast väljajäänutele raha ei vahetatud. Nimekirjade 
kontrollimise  käigus  määratleti  ära,  mida  aktsepteeritakse  rahavahetuse  juures 
isikuttõendava  dokumendina.  Inimeste  jaoks  oli  kogu  see   protseduur   päris  keeruline-
igaühel  tuli  oma nime kontrollimas käia, registreerida oma isikuttõendav  dokument ja 
see ei tohtinud reformihetkeni kaotsi minna, sest kroone sai vahetada ainult selle paberi 
alusel. 
Reformi  eduka  läbiviimise  eeltingimuseks  oli  vajalike  paber-  ja  metallraha  varude 
olemasolu. 1989 aasta detsembris kuulutati paberraha kavandite saamiseks välja avalik 
konkurss. Esitatud tööde hindamisel võeti aluseks järgnevad kriteeriumid: 
1.kuidas on kajastatud Eestimaa ajalugu ja kultuur.   
2.milline on kavandite kunstiline väärtus. 
3.kuidas kavandid vastavad trükitehnilistele nõuetele (I. Leimus, 1993, lk.70-71). 
Esimene  auhind  määrati  kunstnik  V.Taigerile,  teine  A.Tuugale  Raplast,  kolmas 
U.Ploomipuule. Sarnase hindamise tegid läbi ka mündikavandid, mille hulgast aga jäeti 
esimene  preemia  välja  andmata  ning  selle  asemel  määrati  kaks  teist  auhinda  –
metallikunstnikutele  M.Käbinile  ja  E.Johhannesele.  Kavandite  järgnev   viimistlemine  
17 
 
kestis  mõned  kuud  ja  paberraha  lõplikud  variandid  valmisid  U.Ploomipuu  (1  ja  2 
krooni)  ning  V.Taigeri  (5,10,25  ja  100  krooni)  töö  tulemusena.  Hiljem  paberraha 
trükkimise käigus lisandus töösse ka veel V.Taigeri kavand 500 krooni.  
1-kroonise  kupüüri  esiküljel  on  kujutatud  Eesti  rahvusliku  kunsti   suurkuju   Kristjan 
Rauda  ning  tagakülge  ehib  vaade   toompea   kindlusele.  2-kroonilistel  näeme 
embrüoloogia  rajajat  Karl  Ernst  von   Baeri ,  kelle   sidemeid   Eestimaaga  ilmestab  ka 
rahatähe  tagaküljel  kujutatud  Tartu  Ülikooli  peahoone.  5-kroonine  rahasedel  on 
pühendatud  maletaja  Paul  Keresele,  kelle  portree  ehib  esikülge,  tagaküljel  on  vaade 
tema  sünnilinnale  Narvale  koos  vastasasuva  Jaanilinna  (Ivangorodi)  kindlusega.  Eesti 
rahvusliku  ärkamisaja  suurkuju  ning  rahvaluulevaramu  looja  Jakob  Hurt  on 
jäädvustatud  10-kroonisel  pangatähel,  mille  tagakülge  ehib  Tamme-Lauri  tamm. 
Kirjanik  Anton- Hansen    Tammsaare   vaatab  meid  25-krooniselt  rahalt,  mille  tagaküljel 
sümboliseerib tema loomingu mõtet kirjaniku sünnipaik. 50-kroonisel rahatähel on Eesti 
helilooja,  koorijuhi  ja  organisti   Rudolf   Tobiase  portree  ning  tagaküljel  meie  ooperi-ja 
balletiteater  Estonia.  100-kroonist  pangatähte  vääristab  poetess  Lydia  Koidula  ning 
rahasedeli  tagaküljel  kujutatakse  vastu  paekallast  sööstvat  tormilainetust.  Kõige 
suuremal   kroonväärtusel,  500-kroonisel,  näeb  ajakirjaniku  ja  rahvavalgustaja  Carl-
Rober  Jakobsoni  portreed  nind  tagaküljel  liugleb  Eesti   rahvuslind   suitsupääsuke 
(I.Leimus,  1993,  lk.  70-71).  Müntide  kujundust  muudeti  mitmel  korral  ja  lõpuks  võeti  
eeskujuks  1936.  aasta  rahad,  ning  uutel  müntidel  jäeti  aversile  riigi  nimetus,  reversi 
kujunduseks kinnitati aga kolm lõvi ja  aastaarv  (Lisa 4). Müntide  eskiisid  nimiväärtuses 
5,  10,  20  ja  50  senti  ning  1  kroon  töötas  välja  M.Käbin,  kuid  müntide  välimuse 
muutmisel osalesid  ka teised  kunstnikud  (I. Leimus, 1993, lk. 72). Ettevalmistustööde 
käigus  vermiti  katsetuseks  ka  varasemate  kujundustega  metallrahasid  aga  need 
ringlusesse  ei  jõudnud.  Koostöös  raha  kavandite  ja  kujundusega  tuli  mõelda  ka 
rahavalmistamise tehnilise külje lahendamise peale. Kuna Eestil puudus oma trükibaas 
ja  ei  jätkunud  materiaalseid  ressursse,  peeti  läbirääkimisi  mitmete  välisfirmadega. 
Kokkuvõttes  otsustati,  et  USA-s   firmast   nimega  United  States  Banknote  Company 
tellitakse 1- ja 2-kroonised kupüürid ning ülejäänud nimiväärtuste valmistamine toimub 
Inglise ettevõttes Thomas de la Rue &Co Ltd-s. Erinevalt kupüüridest otsustati mündid 
valmistada  Eestis  Tallinna  Juveelitehases.  Mitmete  välisfirmadega  peeti  läbirääkimisi 
mündi toorikute osas ja eelistuse saavutas Soome ettevõte „Outokumpu  copper “. Peale 
igapäevase  käiberaha  oli  kavas  väljastada  ka  väärismetallist  mälestusmünte  ja  näiteks 
18 
 
juba  samal  aastal  nägi  ilmavalgust  Eesti  Vabariigi  10-kroonine  mälestusmünt,  mis  oli 
pühendatud Eesti oma raha taassünnile. 
Huvitavaks  kujunes välismaal trükitud raha Eestisse toimetamine, milleks kasutati nii 
mere-  kui  maismaatransporti.  See  sündmus  oli  meedia  huviorbiidis  olnud  juba  pikka 
aega aga ometi toimus see nii märkamatult ja salapärasel moel, et seda ei pannud tähele 
ükski ajakirjanik. 
Rahareform  otsustati  jaotada  kolme  päeva  peale  ja  lõplike  päevadena  pakkus 
Rahareformi  Komitee  19.-22.  juuni.   Viimse   hetkeni  ei  olnud  selge,  kas  toimuva 
rahareformi  käigus  vahetatakse  inimestele  rublad  kindla  kursiga  või  jagatakse  igale 
inimesele lihtsalt  niisamuti  kindel summa- nn. pearaha. Reformieelsel istungil 17.juunil 
1992.  aastal  langetati  valik  raha  vahetamise  kasuks  ning  otsus  vormistati  dekreedis 
“Rahareformi  läbiviimisest“,  mille  kohaselt  on  alates  1992.  aasta  20.  juunist  kella  4st 
hommikul   Eesti  Vabariigi  territooriumil  ainsaks  seaduslikuks  maksevahendiks  Eesti 
kroon  ning  igale  residentide  nimekirja   kantud   ja  nime  kontrollinud  üksikisikule 
vahetatakse üks kord kuni 1500 rubla vahetuskursiga 10 rubla = 1 kroon, hiljem (kuni 
1.juulini) 50 rubla =1 kroon (RRK dekreetnr.030) . 
Rahareformi tehniline  teostamine  oli keeruline protseduur ning sellest võttis osa 16500 
inimest  ning  seega  võib  Eesti  rahareformi  nimetada  üldrahvalikuks  ettevõtmiseks         
(J. Kelder, 1997, lk. 115). 
Minu küsitluses osalenud inimesed mäletavad rahavahetusest üsna vähe. Meeles on see, 
et  raha  sai  vahetada  elukohajärgsest  rahavahetuspunktis  isikut  tõendava  dokumendi 
alusel. Üldiselt toimus  rahavahetus  rahulikus ja tõsises meeleolu, mõningates kohtades 
kardeti ka, et kõgile raha ei jätku. Esimeste kroonide tulekuga valdas inimesi suur rõõm 
ja  eneseuhkuse  tunne  kuid  kindlasti  ka  väike  hirm  tuleviku  ees.  Esimestel  päevadel 
püüti  kroone  võimalikult  kaua  alles  hoida,  et  harjuda  uute  ja  10  korda  väiksemate 
hindadega.  Uhiuued  rahad  olid  osa  meie  kultuurist,  ajaloost  ja  kindlasti  igaühele  veel 
midagi,  aga  oluline  on  see,  et  oma   rahaga   pidid  kõik  üheskoos  hakkama   homset  
Eestimaad  üles  ehitama.  Tulevikulootusi  ei  suutnud  varjutada  ka  rahavahetuse  varjus 
toimuv  hinnatõus.    Pärast  rahareformi  oli  olukord  kaubanduses  esialgu  endine.  Kui 
esimene  kroonivaimustus  oli  möödas,  veeres  elu  jälle  oma  rada  pidi  edasi  ning 
märkamatult,  kuigi  aegamööda  täitusid   poeletid   tõepoolest  aina  enam   kaupadega . 
Krooni  tulek  tõi  poelettidele  lisaks  kohalikule  ja  idanaabrite  toodetud  kaubale  ka 
välismaised  kaubad . Enne seda ei osanud keegi unistada, et Soome televisioonist nähtud 
tehnika ja kogu maailmas tuntud firmade kaubad jõuavad ka Eesti poelettidele. Kadusid 
19 
 
järjekorrad ja hirm, et kaupa ei jätku. Küsitlusest selgus, et rahavahetus oli meie riigile 
pikas  perspektiivis  kindlasti  kasulik.  Astudes  selle  sammu,  rebisime  end  otsustavalt 
lahti  rublatsoonist  ja  asusime  ise  oma  kätega   korraldama   majandus-ja  raharinglust. 
Rahareform  lõpetas  senise  ebakindla  olukorra,  kus  inimesed  ei  suutnud  enam 
orienteeruda  üha  kasvavates  kaupade  ja  teenuste  hindades,  kus  säästmine  muutus 
mõtetuks,  kus   ebakindlus   homse  päeva  ees  võttis  tootjalt  tahtmise  investeerida. 
Karmidel  tingimustel  läbiviidud  rahareform  pidi  olema  garantiiks,  et  kroon  ei  muutu 
lühikese  ajaga  väärtusetuks paberiks. Rahareform ei olnud tarbija- ega tootjasõbralik ja 
tehtavad  otsused  ei  vastanud  paljude  inimeste  lootustele,  kuid  eelkõige  tehti  need 
tuleviku nimel.  
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
20 
 
4. EUROOPA ÜHISRAHA 
4.1.  Euro ja Eesti 
 
Peale taasiseseisvumist on eesti kroon on meie riiki  teeninud  auväärselt juba 18 aastat. 
Kuid nüüd on aeg muutusteks, sest alates 1. jaanuarist 2011 sai kroonist ajalugu ja Eesti 
uueks  kehtivaks  väärtuseks  on  euro.  Euro  (lühend  EUR,  tähis  €)  on  Euroopa  ühtsesse 
valuutasüsteemi kuuluvate riikide ühisvaluuta. Euro kui rahaühik jaguneb 100 sendiks 
Euro  tuli  kaheteistkümnes  Euroopa  Liidu  riigis  käibele  2002.  aasta  1.  jaanuaril. 
Pangaülekandeid sai eurodes teha juba 1999. aastast, kuid pangatähed ja mündid jõudsid 
kasutusse kolm aastat hiljem. 
Euroopa  majandus  ja  inimesed  on  viimasel  aastasajal  näinud  raskeid  aegu-  mõeldes 
kasvõi  1920ndate  alguse  hüperinflatsioonile  Saksamaal,  kus  raha  kaotas  väärtust 
minutite jooksul. Ühinenud Euroopa üheks peamiseks põhimõtteks on stabiilsus, mida 
aitab  tagada  usaldusväärne  ja  tugev  raha.    1992.  aastal  sõlmisid  Euroopa  Liidu 
liikmesriigid   Maastrichti   lepingu,  mis  pani  aluse  majandus-  ja  rahaliidule  Euroopas. 
Liidu  kaks  peamist  eesmärki  on  kindlustada  ühtlane  ja  stabiilne   majanduskasv   ning 
hoida hindade tõus kontrolli all. Seda, et kõikides liikmeriikides püsib elukalliduse tõus 
kontrolli  all  peaksidki  kindlustama  ühine  raha  ja  intressimäärad.  See  tähendab,  et 
hindade kõikumine on mõõdukas ja nende liikumine etteaimatav.  
Eesti  on  pisike  maa  ning  ka  meie  majandus  on  väike  ja  avatud.  Euro  kui 
maailmavaluuta  kasutuselevõtmine  annab  Eesti  majandusele  ja  inimestele  kindlust. 
Euro  toetab  ka  meie  riigi  majanduse  stabiilsust,  lihtsustab  kaubandussuhteid  teiste 
Euroopa  Liidu  riikidega  ning  teadvustab  Eestit  kui  ühe  maailma  mõjukama 
majanduspiirkonna   osana .   Eurole   üleminekul  muutub  reisimine  mugavamaks  ning 
vähenevad valuutavahetuskulud. 
Meie riigi  euro poole pürgimise protsess on olnud pikk.  2003. aasta sügisel toimunud 
referendumil  kiideti  heaks  otsus  ühineda  Euroopa  Liiduga,  mis  tähendas  ka  toetust 
liitumisele  euroalaga.  Vahetult  pärast  EL-i  liikmeks  saamist  ühines  Eesti 
vahetuskursimehhanismiga  ERM“,  mis  nn  „ ooteruum “  euroalaga  ühinemiseks.  Selles 
osalemise  ajal  tuleb  täita  eouroala  liikmeks  saamise   eelduseks   olevad  Maastrichti 
kriteeriumid.  Kolmandaks  tuli  meil  kasutusele  võtta  euro,  mis  on  nüüdseks  teostatud.  
Eesti kroon on kogu käibeperioodi vältel  jälginud alguses Saksa marga ja hiljem euro 
väärtust.  Kindla  kursi  ja  euroga  seotuse  tõttu  ei   toonud   krooni  asendamine 
21 
 
üldmajanduslikult olulisi muutusi. Eesti ühinemine majandus- ja rahaliiduga võimaldab 
kõige paremini ja usaldusväärsemalt tagada Eestis ringleva raha stabiilsust ning madalat 
inflatsioonitaset.  Samuti  hinnad  muutusid  lihtsamini  võrreldavaks  teiste   euroala  
riikidega,  väheneb  vahetuskursirisk,  risk  järsuks  intressitõusuks  ja    tehingukulud. 
Süvenev  lõimumine  Euroopa  Liidu  majandusruumiga  ning  investeerimisaktiivsus 
peaksid  lähiaastatel  kaasa   tooma   töökohtade  arvu  stabiilse  kasvu  nii  tööstus-  kui  ka 
teenindussektoris.  Majanduskasv  soodustab  tootlikkuse  kasvades  ka  kiiremat 
palgatõusu. Eesti potensiaalne majanduskasv on rahaliidus igal juhul suurem kui krooni 
säilitades.  Eestil     avaneb   ka  euroalaga  liikumisel  esmakordselt  võimalus  osaleda 
Euroopa  rahapoliitika otsuste tegemisel. 
Euroala  liikmeks   saades   hakkas  Eesti  Panga   president    osalema   ka  otseselt  euroala 
rahapoliitika väljatöötamisel, võttes osa tähtsaima otsuseid  tegeva  organi ehk Euroopa 
Keskapnga  nõukogutegevusest,  millest  võtavad  osa  kõikide  EL-i  riikide  keskpankade 
esindajad.  
Eesti Pank tagab jätkuvalt maksesüsteemide tõrgeteta toimimise, et klientide ülekanded 
pangast  panka  oleksid  kiired  ja  sujuvad,  aitab  kaasa  finatssüsteemi  stabiilsusele  ning 
koostab  Eesti  maksebilanssi.  Samuti  korraldab  Eesti  Pank,  nagu  siianigi  raharinglust 
ning jääb varustama Eestit euro sularahaga. Igapäevaselt  jätkab Eesti Pank rahvusliku 
keskpanga  ülesannete  täitmist.  See  tähendab,  et  lisaks  Euroopa  Keskpanga 
rahapoliitiliste  otsuste  elluviimisele,  majandusanalüüsi  ja  prognooside  koostamisele 
ning  välisvaluutareservide  haldamisele  jätkub  sularaha  emissiooni,  maksesüsteemide 
toimimise ja statistika kogumisega seotud ülesannete täitmine.  Samuti jääb Eesti Panga 
ülesandeks finatsstabiilsuse säilitamine ja pangandussektori reguleerimine. 
Selleks, et meie raha oleks usaldusväärne ja toimiv, on Eesti kroon tagatud Eesti Panga 
välisvaluutareservi ehk kattevaraga. Nii jäi ka nüüd, sest euro peab olema tagatud 100 
protsendi  ulatuses  rahvusliku  keskpanga  varadega.  Seega  ainuke  muutus  on  raha 
nimetus. Euro emiteerijaks jäi Eesti Pank, kuid emissioon toimub Euroopa Keskpanga 
loal. Seega on ka euroalal Eesti Panga  varad  vajalikud käibiva raha ning pangasüsteemi 
toimumise tagamiseks. 
Et  eurole  ülemineks  oleks   sujuv   ja  selleks  vajalik  tegevus  kooskõlastatud,  moodustas 
valitsus  2004.  aastal  eurole  ülemineku  asjatundjate  komisjoni,  mida  juhib 
rahandusministeeriumi  kantsler  Tea   Varrak .  Komisjoni  juhtimisel  koostati  eurole 
ülemineku plaan, mis sisaldas suuniseid valitsusasutustele ja teavet laiemale üldisusele. 
22 
 
Asjatundjate  komisjoni  juurde  on  loodud   seitse   euro  kasutuselevõtmisega  seotud 
küsimustega tegelevat töögruppi. 
Eurole üleminek on üritatud inimeste jaoks võimalikult lihtsaks teha. Euro sularaha saab 
kas pangakontoritest, sularahaautomaatidest või jaekaubandusest. Alates 1. juunist 2010 
on kõigil kauplejatel kohustus näidata hindu nii kroonideks kui ka eurodes. Nii peavad 
hinnad  olema  esitatud  kuni  30.  juunini  2011,  et  inimestel  oleks  aega  uue  rahaga 
kohaneda.  Ametlik  kurss   kroonilt   eurole  üleminekuks,  15,6466  krooni  1  euro  eest,  
kinnitasid  Euroopa  Liidu  rahandusministrid  13.  juulil  2010.  Alates  oktoobrist  2010 
saavad kõik tuua panka kodus oleva peenaraha ning vahetatav summa kantakse kliendi 
arvele ilma teenustasuta. Kõigil soovijatel on olnud võimalus vahetada kroone eurodeks 
ametliku  Eesti Panga kursiga alates 1.detsembrist. Selliste tingimustega valuutavahetus 
jätkub  kõigis  sularahaga  tegelevates  pangakontorites  kuni  pool  aastat  pärast  eurole 
üleminekut ja osades pangakontorites kuni 2011. aasta lõpuni. 1. jaanuarist 2011 ehk €-
päevast    on  kõik  pangateenused  europõhised,   kontod ,  laenud  ja  muud  teenused 
arvestatakse teenustasuta automaatselt eurodesse. Kõik pangakontodel olevad summad 
säilitasid oma väärtuse täpselt samasugusena, nagu need olid kroonides. Kroonihoiused 
muutusid eurohoiusteks ning sularahaautomaadid väljastavad kroonide asemel  5-, 10-, 
ja  50-euroseid  pangatähti.  Kauplustes  oli  võimalik  kuni  14.jaanuarini  2011  maksta  nii 
kroonides  kui  ka  eurodes,  vaheturaha  anti  tagasi  eurodes.  Pärast  krooni  ja  euro 
parallelekäibe  lõppu  võib  iga  pank  ise  otsustada,  milliseid  kupüüre  tema 
sularahaautomaadid  väljastavad.    Alates  15.  jaanuarist  2011  poes  enam  kroonidega 
maksta  ei  saa-  siis  on  Eestis  ainuke  seaduslik   maksevahend   euro.  Eesti  pank   vahetab  
kroone eurodeks piiramatus koguses tähtajatult ja ilma teenustasuta. 
Praeguseks   on  euro  seaduslik  maksevahend  kahekümne  seitsmest  Euroopa  Liidu 
liikmeriigist seitsmeteistkümnes. Need riigid on Belgia, Saksamaa,  Kreeka,  Hispaania , 
Prantsusmaa,  Iirimaa,  Itaalia,  Luksemburg,  Madalmaad,  Austria,   Portugal ,  Soome, 
Küpros, Malta, Sloveenia , Slovakkia ja nüüd ka Eesti. 
Asutamislepingus  tulenevalt  on  uutel   liikmesriikidel   kohustus  liituda  euroalaga. 
Nendest kaheksa on tänaseks ka liitunud vahetuskursisüsteemida  ERM2 . Lisaks on euro 
kasutusel  kuues  muus  Euroopa  riigis  (Monacos,  San  Marinos  ja  Vatikani   Linnriigis , 
Andorras,  Montenegros  ja  Kosovos)  ning  sellistel  territooriumitel  ja  saartel,  mis 
kuuluvad  mõnele  euroala  liikmesriigile  või  on  sellega  seotud  (Guadeloupe,  Prantsuse 
Guajaana , Mayotte, Réunion,  Saint- Pierre  ja Miquelon  ning Prantsuse  Antarktilised ja 
Lõunaalad). 
23 
 
Euro pangatähed on väärtuses 5, 10, 20, 50, 100, 200 ja 500 eurot. Need kõik on alati 
sama kujundusega ja kehtivad kogu euroalal. Pangatähtede esiküljel kujutatakse aknaid 
ja  väravaid,  mis  sümboliseerivad  Euroopas  valitsevat  avatuse  ja  koostöö  vaimu. 
Euroopa  Liidu  (EL)  12  tähte  sümboliseerivad  tänapäeva  Euroopa  dünaamilisust  ja 
harmooniat. Tagaküljel kujutatud  sillad  sümboliseerivad koostööd nii Euroopa rahvaste 
vahel  kui  ka  kogu  maailmas.  Pangatähtede  kujutised  on  stiliseeritud   illustratsioonid   – 
tegemist  ei  ole  reaalselt  eksisteerivate  objektide  ja  ehitistega.  Kujunduses  lähtuti 
vastavale  ajastule  omasest  arhitektuuristiilist:  5-eurosel  on  kujutatud   klassikalist ,  10-
eurosel  romaani,  20-eurosel   gooti ,  50-eurosel  renessansiajastu,  100-eurosel   barokk   ja 
rokokoo , 200-eurosel raud- ja klaasarhitektuuri ning 500-eurosel 20. sajandi modernset 
arhitektuuri.  Pangatähtede  värvid  on  vastavalt  hall,  punane,  sinine,  orantš,  roheline, 
kollakaspruun  ja  lilla  (Lisa  6).     Eurodel   on  kujutatud  Euroopa  Keskpanga  esimese 
presidendi   Willem   F.  Duisenbergi   allkiri   või  Jean- Claude   Trichet’  allkiri,  kellest  sai 
EKP  president  1.  novembril  2003.  Mõlema  allkirjaga  pangatähed  kehtivad.  Euro 
pangatähed kujundas Austria keskpanga pangatähtede kujundaja Robert Kalina. 
Euro  müntide  nomiaalid  on  1,  2,  5,  10,  20,  50  senti  ning  1  ja  2  eurot.  Müntide 
nimiväärtust näitav külg on kõikidel liikmesriikidel ühine. 2- ja 1-eurosel ning 50-, 20- 
ja 10-sendisel kujutatakse Euroopa Liitu enne 1. mail 2004 toimunud laienemist. Alates 
2007.  aasta  1.  jaanuarist  emiteeritavatel  müntidel  kujutatakse  Euroopa  geograafilist 
kaarti . Itaalias (k.a San  Marino  ja Vatikani  Linnriik ),  Austrias  ja Portugalis emiteeritud 
müntidest  on  hilisema  kujundusega  vaid  2008.  aastal  või  pärast  seda  käibele  lastud 
mündid.  5-,  2-  ja  1-sendisel  kujutatakse  Euroopat  maailmakaardil  Aafrika  ja   Aasia  
suhtes. Müntide teine külg on rahvuslik ja igas riigis erinev. Näiteks Soome 2-eurosel 
mündil  kujutatakse  murakaid  ja  murakaõisi,  1-eurosel  mündil  kujutatakse  Pertti 
Mäkineni  loodud  motiivi  kahe  lendava  luigega.  1-,  2-,  5-,  10-,  20-  ja  50-sendisel 
kujutatud  vapilõvi  on  jäljend   skulptor   Heikki  Häiväoja  kavandist.  Austria  2-eurosel 
mündil  kujutatakse  patsifisti  Bertha  von  Suttner’i  portreed,  kelle  isik  sümboliseerib 
Austria jõupingutusi võitluses rahu eest paljude aastakümnete vältel, 1-eurosel mündil 
on  Austria  helilooja   Wolfgang   Amadeus  Mozarti  portree.  50-sendisel  mündil 
kujutatakse  Viini   moodsa   kunsti  muuseumi  (SecessionBuilding).  20-sendisel  mündil 
kujutatakse  Belvedere ’i lossi. 10-sendisel mündil kujutatakse Püha  Stefani  katedraali. 5-
sendisel  mündil  kujutatakse  alpi  nurmenukke.  2-sendisel  mündil  kujutatakse  alpi 
jänesekäppa. 1-sendisel mündil kujutatakse emajuurt (Lisa 6).  
24 
 
Eesti  euromündi  rahvusliku  külje  kujundusvõistluse  võitjaks  osutus  Lembit  Lõhmus. 
Võidutööl  on  kujutatud  Eesti  kontuur  ja  sõna  "Eesti"  (Lisa  6).  Olenemata  erinevatest 
tagakülgedest, kehtivad kõik rahvuslikud euromündid kogu euroalal (Üleminek eurole, 
WWW). 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
25 
 
4.2. Esimesed muljed eurost 
 
Krooni  kadumine  oli  kurb,  sest  enam  ei  vaata  meile  rahatähtedelt  vastu   armastatud  
Koidula,  Jakobson , Tammsaare või mõni muu tuntud ja austatud Eesti ajalooga seotud 
isik.  Nüüdsest  kannab  meie  rahvuslikku  sümbolit  edasi  Eesti  euromüntidel  kujutatud 
Eesti  kaart.  Loodetavasti  jõuavad  meie  riigi  kontuurjoonega  mündid  paljude  teiste 
rahvasteni  ning  nii  mõnegi  inimese  huvi  meie  väikeriigi  vastu  võib  saada  alguse  just 
sellest kaunist  kujundist euromündil. 
Euro  käibletulekuga  kaasnesid  nii  positiivsed  kui  ka  negatiivsed   emotsioonid . 
Märkimisväärne  on  see,  et   kadus   raha  devalveerimise  hirm,  millega  oleks  elanikkond 
kaotanud  suure  osa  oma  raske  töö  ja  vaevaga  kogutud  säästudest.  Eesti  börs  muutub 
välisinvestoritele  usaldusväärsemaks  ja  ahvatlevamaks  ning  suureneb  väliskapitali 
juurdevool.  See  omakorda  soodustab  ettevõtete  arengut  ja  elavdab  majandust.  Samuti 
muutub  paljudesse  riikidesse  reisimine  mugavamakas,  sest  raha  ei  pea   vahetama . 
Samuti arvatakse, et inimesed hakkavad raha kulutama säästlikumalt. Negatiivse poole 
pealt  toodi  välja  hinnad,  mida  tihtilugu  ülespoole  ümardatakse,  seetõttu  ongi  paljud 
kaubad  juba  kallimaks  läinud  ja  rahavahetuse  varjus  toimuv  hinnatõus  suurendab  neid 
veelgi.  Suur   segadus   on  ka  sellega,  et  ei  osata  endale  teadvustada,  kui  palju  on 
normaalne  mingi  ostu  eest  maksta.  Üheselt  on  mõistetav  võrdlusmoment  välismaal 
pakutavate  palkade  osas,  mis  on  kordades  kõrgem  võrreldes  meie  miinimimpalgaga. 
Nüüd tuleb hakata ka metallraha rohkem väärtustama. Mündimajandus on aga  paljudele  
suur peavalu: münte on ebamugav kaasas  kanda ja otsimine on aeganõudev, vanemad 
inimesed  ei  suuda  eristada   erinevas   vääringus  münte.  Esimestel  euro  käibeloleku 
päevadel ei tahetud mõnes kohas vastu võtta teiste riikide euromünte. On  esinenud  ka 
võltsitud  rahatähti,  inimestele  räägitakse  sellest  palju.  Kuid  neid  ei  ole  Eestis  rohkem 
kui Euroopas keskmiselt. Võltsitud kroonide hulk oli umbes sama suur. 
Üldiselt  peetakse  eurole  üleminekut  kasulikuks.  Riigi  seisukohalt  suurendab  üleminek 
eurole Eesti majanduse stabiilsust ja usaldusväärsust, sest meie majandus sõltub suurel 
määral ekspordist ja Euroopa majandusest. Teisest küljest võivad inimesed olla kindlad, 
et Euroopa rahasüsteem funktsioneerib nii hästi kui võimalik. Suhted Euroopa Liiduga 
muutuvad  lihtsamaks  ja  läbipaistvamaks  ning  Eesti  majandus  hakkab  veelgi  enam 
hingama samas rütmis Euroopa majandusega.  
26 
 
Eesti   rahval   on  euroga  suured  lootused.  Uus  ja  kindel  raha  peaks  olema  eelduseks,  et 
majandus  hakkab  arenema  kiiremini  kui  praegu.  Tekivad  uued  tootmisharud,  võetakse 
kasutusele   uuem   ja  kaasaegsem  tehnika,  seoses  sellega  suurenevad  nii  tootmine  kui 
tarbimine. Tõusevad ka  palgad  ja väheneb tööpuudus ning tekib kindlustunne, et homset 
pole  enam  vaja   karta .  Samuti  meelitab  ühisraha  Eestisse  rohkem  välisturiste  ja 
väliskülalisi. 
Kuna euro alles tuli, läheb inimestel veel veidi aega, et kõik omaks võtta. Toodi välja, et 
kõige  harjumatumaks  on  näha  pagakontodel  nii  väikest  raha  numbrit.  Samuti  ei  osata 
väärtustada  metallraha,  sest  kui  võrrelda  1  krooni  ja  1  eurot,  siis  on  ostujõud  täiesti 
erinev. Peenraha on väga palju ja  sellelt  tahetakse pigem lahti saada, kui paberrahadega 
tasumisel  juurde korjata. Krooni ja euro  paralleelne käibelolek kahe nädala jooksul oli 
tüütu  nii  klientidele,  kes  tänu  sellele,  et  arvutamine  võttis  aega,  pidid  oma  aega 
raiskama  sabades  seistes kui ka kaubandustöötajatele, kes pidid jälgima, et kõik klapiks, 
raha poleks võltsitud ja et nad valesti tagasi ei annaks. 
Eestlase  jaoks  on  kroon  väga  oluline,  see  on  side  oma  riigiga.  Krooni  peetakse 
vabaduse,  kindluse  ja  usaldusväärsuse  sümboliks.  Kuid  samas  on  raha  ikkagi  ainult 
abivahend,  millega  igapäevaelu  lihtsamini  korraldada.  Eestlaseks  jäämine  ei  olene 
rahatähest, vaid oma rahva kultuuri austamisest ja hoidmisest- kõigest sellest mida me 
südames tähtsaks peame ja endas edasi kanname. 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
27 
 
KOKKUVÕTE 
Uurimistöö  “ Eesti raha 1918-2011” andis palju uut ja huvitavat nii Eesti ajaloo kui ka 
iseseiva riigiga paratamatult kaasaskäiva raha ajaloo kohta.  
Iga uue raha käibeletuleku jaoks pidi valitsus viima läbi rahareformi, mis oli tõsine töö. 
Selle  läbiviimiseks  tuli  alati  koostada  täpne  tegevuskava,  jälgida  et  kõik  klapiks, 
teavitada  rahvast  ning  siis  rahavahetus  korraldada.  Nii  mitmelgi  korral  oli  valitsus 
sunnitud  seda tegema rahva seisukohti arvestamata.  Iga  uus raha  erines  igati eelmisest 
nii  välimuselt  kui  ka  väärtuselt.  Eesti  Vabariigis  erinevatel   aegadel   toimunud  seitsme 
rahavahetuse  jooksul  on  rahva  emotsioonid  vaheldunud,  on  olnud  nii  rõõmu  kui  ka 
kurbust ja pisaraid. 
Selleks, et  võtta peale iseseisvumist 1918. aastal kasutusele päris oma eesti mark, tuli 
palju  pingutada,  sest  protsess  oli  pikk  ja  vaevaline.  Marga  kursi  stabiliseerimiseks  tuli 
luua  Eesti  Pank,  mis  hakkas  korraldama  raharinglust  ja  emiteerima  pangatähti.  Eesti 
võimekust  näitas  veelgi  see,  kui  rahasüsteem  rajati  kuldvaluutastandardile  ja 
rahaühikuks määrati kroon. Nõukogude okupatsioon tagajärjel kadus Eesti kroon pikaks 
ajaks  rahva  seast,  mis  oli  tugev  löök  meie  eestimeelsetele  inimestele.  Algasid  rasked 
aastakümned,  mille  jooksul  püüti  inimesed  panna  krooni  unustama  ja  meie 
pangasüsteem likvideeriti. Seetõttu leidub ka selle aja kohta, kui Eestis kehtis rubla ja 
Saksa okupatsioonimark, väga vähe ametlikke andmeid, mõningat informatsiooni saame 
vaid  inimeste  poolt  kirja  pandud  või  mällu  sööbinud  mälestustest.  Peamiselt  on 
inimestele meelde jäänud, et raha vahetati väga madala kursiga, võeti inimeste säästud 
ja  kaup  poelettidelt  lõppes  otsa.  Tõenäoliselt  kõige  tähtsam  on  Eesti  taasiseseivumise 
järel meie armsa krooni taaskasutuselevõtmine 1992. aasta juunis, mis muutis eestlaste 
elus  nii  mõndagi  ja  seda  just  paremuse  poole.  Tuli  taastada  meie  pangasüsteem  ja  ka 
uue krooni käibelevõtmist tuli kavandada pikka aega ning läbimõeldult, et rahareform ja 
rahavahetus  sujuksid  ilma  takistusteta.  Nüüd,  kui  oleme  ka  krooniga  hüvasti  jätnud  ja 
tervitanud  eurot,  on  muudatused  väga  suured.  Eurost  loodetakse  peamiselt 
majanduskasvu 
ja   kardetakse   hinnatõusu.  Kõige  ebameeldivamaks  peeti 
mündimajandust ning kõige harjumatuks näha pangakontodel nii väikest raha numbrit.  
Kuid kindlasti ei ole euro kasutuselevõtt eestlaste jaoks midagi uskumatut, sest peale nii 
mitmeid rahavahetusi osatakse juba ette kujutada, kuidas kõik toimub ning  teatakse , et 
kui  rahvas  on  suutnud  harjuda  kõikide  teiste  rahadega,  siis  küll  ajapikku  harjub  ka 
euroga. Elu läheb ikka edasi, olenemata rahast. 
28 
 
KASUTATUD KIRJANDUS 
 
 
 
 
1.  Kasutatud kirjandus: 
             1) Aare, J. Päästetud kroon. Tln.: Kirjastus Ilo, 2002. 222 lk. 
             2) Eesti Panga muuseum. Oma riik, oma raha. Rahareformid Eesti Vabariigis.                          
     2008. 37 lk. 
             3) Hagelberg, R. Raha meie elus. Tln.: Eesti Pank, 2002. 71 lk. 
             4) Kelder, J. Eesti rahareform 1992. Tartu.: As Postimees , 1997. 187 lk. 
             5) Leimus, I. Eesti Vabariigi rahad 1918-1922. Tln.: Kirjastus , 1993                    
                 181 lk. 
 6) Leimus, I. Erelt, P. Laar, M. Sakk, I. Eestlase raha läbi aegade. Tln.: Eesti     
                 Ekspressi Kirjastuse AS, 2006. 118 lk.  
             7) Malken, V. Venemaa esimene tsiviliseeritud rahareform pärast 1917.                                                                                                                                                                                                                                                                                                                
                 aastat// Postimees. 1997. 23. August 
             8) Olviste, E. Raha pole rukis , mida kord aastas saab! // Kaldad. 2010. 
             9) Valge, J. Lahtirakendamine. Tln.:  Rahvusarhiiv , 2003. 440 lk. 
 
2.  Kirjalikud allikad: 
1)  Vahtre, L. Kui tuli rubla ja kõik sai otsa.  
http://www.ecu.ee/?y=111&z=166  (25 Nov. 2005) 
2)  Üleminek eurole. 
  http://euro.eesti.ee/EU/Prod/Euroveeb/index.jsp   (15. Dets. 2010) 
 
 
         
                                                                       
                                                                                            
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
29 
 
LISAD 
 
Lisa 1. 
 
Küsimused: 
 
1.Millised muutused toimusid  teie elus pärast rahareformi?(näiteks kas kaupu tuli rohkem, oli 
uut kaupa,kas defitsiit kadus jm.) 
2.Mäletused rahavahetusest (Mida mäletate rahavahetuspäevast, kus toimus, kuidas toimus?). 
3.Kui palju raha vahetati ja miks just selline summa? 
4.Kas rahavahetus oli iseseisvale riigile kasulik? Miks te nii  arvate ? 
5.Millised on teie ootused seoses euroga? 
6.Kas suhtute euro tulekusse positiivselt või negatiivselt?Põhjendus 
7.Kas euro on vajalik?Miks? 
8.Euro tuleku mõju teie igapäeva elule antud hetkel. 
9.Kas Euro tulekuga kaotab Eesti mingi osa oma identiteedist ?Miks? 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
30 
 
 
Lisa 2. 
 
         
 
Saksa riigimark                                              Tsaarirubla 
 
 
 
 
   Duumarubla 
 
 
 
            
 
Kerenskid 
 
 
Soome mark 
31 
 
 
Maksuabinõudeks kuulutatud võlakohustus 
 
 
   
Rahavarude täiendamiseks välja antud veksel 
 
Eesti vabariigi kassatähed 
 
      
 
32 
 
  
 
 
Marga pangatähed 
 
   
 
 
 
                   
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
33 
 
Lisa 3. 
Eesti kroonid ja mündid 1928. aastal  
 
 
    
 
 
 
     
 
 
      
 
 
      
 
 
  
    
  
34 
 
 
           
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
35 
 
Lisa 4. 
Okupatsiooniperioodil käibinud väärtused 
 
 
Saksa Riigikrediitkassa 20 marka  
 
 
 
Eesti 5 punkti 
 
 
      
 
                                                                          
Nõukogude Liidu  25-, 50- ja 100-rublane 1961.aastal    
 
 
 
 
36 
 
Lisa 5. 
Eesti raha 1992-2011 
                 
 
 
              
 
 
              
 
 
              
 
 
              
 
 
              
 
 
              
 
 
              
 
37 
 
    
           
    
    
 
 
    
                       
 
 
 
  
   
 
 
 
Hiljem muudetud kujundusega kupüürid 
 
          
 
 
           
 
 
           
 
 
 
 
 
38 
 
Lisa 6. 
Euro pangatähed 
        
 
 
    
 
 
    
 
 
     
 
 
    
 
 
     
 
 
    
 
Euromüntide ühine külg 
   
   
   
    
 
39 
 
   
   
 
 
 
 
Euromüntide rahvuslik külg 
 
 
Soome 
 
 
 
Austria 
 
 
 
 
Eesti 
40 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
41 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
42