ENSV (1945-1953) (0)

Tallinna Polütehnikum

Uku Eller

ENSV 1945-1953

Referaat

SISUKORD
Sisukord....................…………………………..............................................2
Sissejuhatus...............................……………..................................................3
külm sõda ja eesti………........................……................................................3
Eesti NSV kui nõukogude liidu vabariik……......……..................................4
Vastupanu režiim.............................………………………...........................5
Võimude vägivalla poliitika............................................................................6
Käsumajandus ja selle tagajärjed........…........................................................6
Kultuurielu põhijooned.............……..............................................................7

Majandus.........................................................................................................8

Anneksiooni mittetunnustamise poliitika ebajärjekindlus..............................9
Baltimaade eripära NSV Liidus....................................................................10
Eesti “panus” tuumarelvastuse võidujooksu.................................................10
Kokkuvõte.....................................................................................................10
Kasutatud kirjandus.......................................................................................12
Pildid.............................................................................................................13
Sissejuhatus
Teema ENSV 1945-1953 iselooomustab totalitaarne ainupartei süsteem, äärmuseni tsentraliseeritud riigiaparaadi ühtekasvamine bolševistliku parteiga (VK(b)P ehk NLKP-ga), ühiskonna elu kõigi külgede range reglementeerimine ja salapolitseilik jälgimine (OGPU, NKVD ), primitiivne üldkohustuslik bolševistlik–kommunistlik ideoloogia, juhikultus , tegeliku demokraatia, vabaduse ja õiguste mahasurumine. Sellele lisandusid sõjakas vene šovinism, agressiivne välispoliitika, piiramatu omavoli ja klassivõitluse nimel korda saadetud massiterror, vaenulike (talupojad, aadelkond jt. eraomandit valdavate) klasside, vähemusrah- vuste (ksenofoobia, antisemitism ), haritlaste ja poliitiliste oponentide vastu, spioonimaania ja hirmuõhkkonna tekitamine olematute rahvavaen- laste otsimise ja nende üle näidisprotsesside korraldamisega

Külm sõda ja Eesti

Teine maailmasõda muutis kardinaalselt jõudude vahekordi maailmas. NSV Liidu kui ühe võitjariigi mõjukus maailma asjade otsustamisel kasvas tunduvalt. Moskva laiendas järk-järgult oma ülemvõimu Ida-Euroopas ja allutas sealsed režiimid peaaegu täielikult enda kontrollile . Lääneriigid – lootes esialgu naiivselt sõjaaegse koostöö jätkumisele – ei suutnud NSV Liidu ekspansiooni tõkestada. Senise koostöö asemel kujunes välja uus vastasseis suurriikide vahel – külm sõda, mis paljuski jäi maailma arenguid mõjutama kuni 1980. aastate teise pooleni välja. NSV Liit ja tema liitlased sulgusid „ raudse eesriide” taha. Sinna jäid ka Eesti, Läti ja Leedu.
Tohutute inimohvrite, purustuste ja majanduslike kahjude kõrval luhtusid Balti riikide katsed taastada 1944. aastal riiklik iseseisvus  – Eesti, Läti ja Leedu taasokupeeriti NSV Liidu poolt. Hilisstalinismiks nimetatud perioodil (1944-1953) algas laialulatuslik ühiskonnaelu sovetiseerimine, vastupanu mahasurumine, vaimuelu tasalülitamine ja käsumajanduse juurutamine. Üldist hirmuõhkkonda põhjustasid stalinliku režiimi repressioonid , mis tipnesid 1949. aasta märtsiküüditamisega.
​Oodatud „valget laeva” ei tulnud ning tugevnes arusaam, et nõukogude võim jääb pikaks ajaks püsima. See omakorda tähendas eestlaskonna lõhestatuse püsimist: sõja ajal läände põgenenud eestlastel ei olnud võimalik naasta kodumaale ja nii kujunes teguvõimas Välis-Eesti kogukond kui sõjaeelse Eesti Vabariigi järjepidevuse kandja. Okupatsiooni jätkumisega Eestis kaasnes aga kohandumine režiimiga, mis algas 1950. aastate keskel NSV Liidu liidri Nikita Hruštšovi destaliniseermise poliitika tulemusel. „Hruštšovi sulaks” nimetatud perioodil (1950. aastate II pool kuni 1960. aastate I pool ) algas ühiskonnaelu stabiliseerumine. NSV Liidus lõppes laiaulatuslik riiklik vägivallapoliitika; majanduselu edenemine tõi kaasa elatustaseme tõusu ja inimeste elujärje paranemise . Samal ajal sai aina selgemaks, et NSV Liit ei ole valmis lõdvendama kontrolli oma mõjualade üle Ida-Euroopas, mida tõestasid Ungari ülestõusu (1956) ning Praha kevade (1968) lämmatamine

Eesti NSV kui Nõukogude liiduvabariik

Eesti NSV oli üks NSV Liidu viieteistkümnest liiduvabariigist, millel olid mõned riiklikud tunnused, nagu  territoorium, seadusandliku võimu ja täitevvõimu organid , nõukogulik sümboolika jne. See ei tähenda, et liiduvabariik oleks olnud suveräänne riik. Kõik olulisemad otsused, ka Eesti elu puudutavad, langetati NSV Liidu keskvõimude poolt Moskvas.
Poliitilise võimu kandjaks Nõukogude Eestis oli ainupartei staatuses Eestimaa Kommunistlik Partei, mis sisuliselt NLKP allorganisatsioonina sai juhtnöörid otse Moskvast. Täidesaatvat võimu teostas ta Eesti NSV valitsuse ehk Ministrite Nõukogu kaudu. Vajadusel vormistati juba otsustatud poliitiline reaalsus nukuparlamendi ehk Ülemnõukogu seadustega. Ühtlasi toimus Eesti NSV juhtkonnas pidev võimuvõitlus, mille tagajärjel näiteks aastal 1950 vahetati Moskva suunistel välja suurem osa Eesti NSV juhtidest.
​Kommunistidele vastanduvate poliitiliste jõudude esilekerkimine oli välistatud ja üldse igasuguse ühiskondliku liikumise isealgatuslik organiseerumine summutati juba eos. Teisitimõtlemise mahasurumisega  tegelesid riikliku julgeoleku organid (KGB) jm jõustruktuurid. Hiiglaslikul vangilaagritesüsteemil ( Gulag ) olid oma harud ka Eesti NSVs.
​Külma sõja tingimustes rõhutas võim pidevalt sõja puhkemise ohtu NSV Liidu ja Lääneriikide vahel. See avaldas olulist mõju NSV Liidu läänepiiril paiknevale Eestile. Eesti oli kaetud NSV Liidu sõjaväebaasidega, Eesti noormehed pidid läbima ajateenistuse Nõukogude armees. Külma sõja vastasseis mõjutas kõiki hõlmava tsiviilkaitse kaudu kogu ühiskonda.

Vastupanu režiimile

Nõukogude võimu taaskehtestamisse suhtus suurem osa eestlasi pikka aega eitavalt, mis väljendus nii passiivses kui ka aktiivses vastupanus okupatsioonirežiimile. Aastatel 1944-1953 oli selle vastupanu keskmeks otsene relvavõitlus – metsavendlus. Nõukogude võim kasutas metsavendade vastu sõjaväe regulaarüksusi ja julgeoleku väeosi, miilitsaüksusi, aga ka kohalikke nõukogude aktiviste. See „sõda pärast sõda” oli ohvriterohke mõlemale poolele. Oluliselt nõrgendas metsavendade vastupanu 1949. aastal toime pandud küüditamine. Kuigi metsavennad ootasid uue suure sõja puhkemist ja Lääneriikide reaalset abi, saabus Eestisse maailmasõja-järgsel kümnendil vaid üksikuid Lääne luurajaid, kes langesid kiiresti Nõukogude julgeolekuorganite kätte. 1950. aastate alguseks suutis okupatsioonivõim relvastatud vastupanuliikumise maha suruda.
Relvastatud vastupanuliikumise kõrval osutasid nõukogude võimule vastupanu ka põrandaalused noorteorganisatsioonid. Sõjajärgseil aastail oli nende tegevus küllaltki ulatuslik ning see jätkus ka pärast relvastatud vastupanu mahasurumist. 1950. aastate noorte salaorganisatsioonid tekkisid peamiselt protestivaimust järjest enam maad võtva kokkulepluse ja nõukoguliku süsteemiga mugandumise vastu. Tolleaegseid salaorganisatsioone iseloomustas range distsipliin , põhikirjad, käsitsikirjutatud lendlehed, vandetõotused ja vähesel määral ka relvade hankimine.

Võimude vägivallapoliitika

​Nõukogude võimu vägivallapoliitika oli mitmekesine ja suunatud erinevate elanikkonnakihtide vastu eesmärgiga allutada ühiskond täielikult oma kontrollile. Selle poliitika suunajaks oli parteiaparaat ja otsesteks täideviijateks eelkõige julgeolekuorganid: nii sise- kui ka riikliku julgeoleku ministeerium . Juba 1944. aastal algasid Eestis Saksa okupatsioonivõimu toetajateks peetud isikute ja muidu nõukogude võimule ebalojaalsete inimeste massilised arreteerimised ning nende saatmine vangi- ja sunnitöölaagritesse. Represseeritute arv oli aastatel 1944-1954 ligikaudu 30 000. Sõjajärgsetel aastatel jätkusid küüditamised. Esimene väiksem „ operatsioon ” toimus 1945. aasta augustis, mil metsatöödele Siberisse saadeti Eestis elanud sakslased , kokku 407 isikut. Sõjajärgne vägivallapoliitika saavutas haripunkti 1949. aastal toimunud massiküüditamisega. Märtsiküüditamise käigus deporteeriti ööl vastu 26. märtsi Eestist Siberisse 20 722 inimest. 1950. aastal toimus küüditamine ka Pihkva oblastis nendel aladel, mis 1944.-1945. aastal Eestilt ja Lätilt olid ära võetud. Kokku küüditati 1400 inimest, valdavalt eestlasi ja lätlasi.
​Otsesele füüsilisele represseerimisele lisandus vaimne vägivald, mis väljendus ühiskonna vaimuelu täielikus allutamises valitseva režiimi ideoloogilistele dogmadele ning sõjaeelse kultuurisfääri ( haridus , teadus, kunst jms) tasalülitamises, mida teostati sõjajärgsel kümnendil mitme kampaania näol (võitlus nn kodanliku natsionalismi , nn rahvavaenlastejne vastu). Sellega kaasnes kommunistliku propaganda vohamine.

Käsumajandus ja selle tagajärjed

​Eesti Vabariigi majanduse aluseks oli talumajapidamisele tuginev põllumajandus ning kohalikke ressursse ja tööjõudu arvestav tööstus. Eesti majandussüsteemi lammutamine algas juba esimesel nõukogude aastal (1940-1941), kuid lõplikult purustati väikeriigi majandusmudel sõjajärgsel perioodil. See saavutati esmalt  maareformi, seejärel sundkollektiviseerimise (kolhoseerimise) ja forsseeritudindustrialiseerimise abil ning jäiga riikliku plaanimajanduse kehtestamisega. Nii pääses Eestis maksvusele käsumajandus, mis ei arvestanud kohalikke tooraine - ega tööjõuressursse, ajalooliselt väljakujunenud tootmistavasid ega vajadusi. Hiljem - 1960. aastate algul - tehti küll Moskvas katseid vähendada NSV Liidu majanduse tsentraliseeritust nn rahvamajandusnõukogude loomise kaudu, kuid nende mõju jäi ajutiseks.
​​Eestisse rajatud suurettevõtted vajasid palju vastava väljaõppega töötajaid, mis tõi kaasa massilise võõrtööliste sissevoolu. Rasketööstuse (sh sõjatööstuse) eelisarendamine ning normaalsete turusuhete asemel riikliku kaubajaotuse sisseseadmine põhjustas NSV Liidus alalise toidu- ja tarbekaupade puuduse (defitsiidi). Samas jäi Eesti NSV tarbimis- ja elatustase nii sõjajärgse madalseisu ajal kui ka edaspidi märgatavalt kõrgemaks NSV Liidu keskmisest.
 hoolimata jõudis Eestisse teadmine ning materiaalne tõestus lääne tavalise inimese elatustasemest (peamiselt läänes elavate sugulaste postipakkide abil, samuti Soome turistide vahendusel). NSV Liidu teiste piirkondade jaoks muutus Eesti omamoodi „läänelikuks oaasiks” – Soviet- West ’iks (Sovetski Zapad). Eestlased võtsid omakorda eeskuju soomlastelt, kelle eluolust, aga ka parlamentaarse riigikorra toimimisest saadi aimu Soome TV vahendusel. Eesti NSV väline „läänestumine” väljendus peamiselt materiaalse heaolu „hankimises”, mis omakorda meelitas siia hulgaliselt immigrante. Paremad majanduslikud olud soodustasid samas ka eestlaste noorema ja keskmise põlvkonna süvenevat mugandumist nõukoguliku süsteemiga.

Kultuurielu põhijooned

Teine maailmasõda ja nõukogude võimu taaskehtestamine 1944. aastal lõhestasid senise tervikliku eesti kultuuri kaheks: välis- ja kodueesti kultuurieluks. Paguluses oli suurem loomevabadus, kuid vähem eestikeelse kultuuri tarbijaid ning tõenäosus kultuuriliselt asukohamaaga assimileeruda oli suur. Eesti kultuuril Eesti NSV-s tuli vastu seista venestamissurvele ja loomevabaduse piiramisele, mis lõppkokkuvõttes ka õnnestus ning tagas eesti kultuuri püsimajäämise. Samal ajal lubas Nõukogude režiim mõningaid kultuurikontakte kodueesti ja väliseesti vahel, mida ta püüdis oma huvides ära kasutada (VEKSA jms).
Eesti NSV aegse ametliku kultuuripoliitika peamiseks eesmärgiks oli „ sisult sotsialistliku ja vormilt rahvusliku” kultuuri juurutamine. Sellest tulenevalt suhtus uus võim eestlaste kultuuripärandisse algusest peale klassiprintsiibist lähtudes. Kogu intellektuaalne sfäär oli nõukogude ajal kord rohkemal, kord vähemal määral ideoloogilise surve all, sõltuvalt parasjagu valitsevatest poliitilistest oludest . Ent olenemata režiimi väikestest kõikumistest liberaalsuse ja ranguse skaalal, ei kadunudtsensuur (Glavlit) kunagi - selle ülesanne oli koos pideva meelsuskontrolliga takistada vaba mõtte levikut ühiskonnas.
​Tugeva surve all oli ka  usuelu . Kiriku ja muude vaimuelusfääride kontrollimisel etendasid olulist rolli julgeolekuorganid (KGB). Negatiivsete tagajärgedega oli Eesti NSV poliitiline ja majanduslik eraldatus maailmast, millega kaasnes ulatuslik (ent kaugeltki mitte täielik) infosulg Lääne vaimsetest arengutest ja suundumustest. Sõjajärgsel aastakümnel käsitas režiim piiriüleseid teadus- ja kultuurikontakte negatiivsena -„lääne ees lömitamisena”. See aga tähendas otsest sundi orienteeruda vene kultuurile , eriti tugev oli see suund 1940. aastate lõpus ja 1950. aastate esimesel poolel. Venestamispüüetest hoolimata jäid eestikeelne haridus ja kultuur püsima.
Nõukoguliku kultuuripoliitika üheks osaks oli eelnevate põlvkondade loodud kultuuripärandi valikuline hävitamine. Nii puhastati raamatukogud sõjajärgsetel aastatel „kodanliku ühiskonna pärandist”, mille käigus hävitati märkimisväärne osa iseseisva Eesti ajal ilmunud perioodikast ja ilukirjandusest ning enamik allesjäänust suleti erihoidlatesse. Eeltoodule lisandus tervet ühiskonda hõlmav propaganda, mis pidi aitama allutada kogu vaimset elusfääri valitseva režiimi kontrollile.
Majandus
Majandust iseloomustas tööstuse eelisarendamine. Virumaa põlevkivipiirkonnas hakati suurejooneliselt laiendama põlevkivitööstust. Laiendati masina- ja metallitööstust. Läbi kogu Nõukogude aja oli põhirõhk rasketööstusel, mis oli orienteeritud peamiselt idapoolsetele ja mitte Eesti majanduslikele huvidele.
Nõukogulik maareform tähendas ennekõike sundvõõrandamist ehk maade riigistamist. Aastatel 1944-1947 sundvõõrandati eestis 927 000 hektarit maad. Sellele järgnes kolhooside asutamine, mille hõlbustamiseks, inimeste hirmutamiseks, korraldati ka 1949. aasta massiküüditamine. Kehtestati ka majanduse riiklik planeerimine ehk käsu- ja plaanimajandus : nõudmised kirjutati ette Moskvast ja koha peal pidi neid püüdma täita.
Anneksiooni mittetunnustamise poliitika ebajärjekindlus
Mittetunnustamisse ei suhtutud täie tõsidusega. Selle poliitika “ julguse ”
ja põhimõttekindluse näiline väärtus väheneb oluliselt, kui arvestada, et
Balti riigid olid ainsad riigid, mis kaotasid II maailmasõjas oma iseseisvuse. Kui natside agressiooni ohvrite iseseisvus sõja lõppedes taastati , siis Nõukogude Liidul, mis oli ise Natsi-Saksamaaga salaplaane teinud ja sellega sõja puhkemisele kaasa aidanud, lubati vallutatud Balti riigid annekteerida ning järgida poliitikat, mida NSV Liit oli ka ise nimetanud “agressiooniks” varem nende riikidega sõlmitud lepingutes. Kuigi nõukogude mõjusfääri langesid ka mitmed teised Ida-Euroopa riigid, siis vähemalt säilitasid need satelliitriigid mingisuguse iseseisvuse. Ühendriigid ja Suurbritannia ei tunnustanud küll kunagi Balti riikide allaneelamist õiguslikus mõttes, kuid aeg-ajalt tuli neil sellega leppida poliitilise reaalsuse mõttes. 14. augustil 1941 vastu võetud Atlandi hartas olid president Roosevelt ja peaminister Churchill lubanud seista kõigi õigusvastaselt anastatud rahvaste vabaduse eest. Ent Teherani, Jalta ja
Potsdami konverentsidel leppisid nad vaikides Balti riikide jäämisega Stalini kontrolli alla, otsekui oleks see üks elu paratamatusi. II maailmasõja ajal kaldus Suurbritannia tunnustama NSV Liidu nõuet Balti riikidele vastutasuks Moskva sõjapanuse eest. Vastavasisulise leppe sõlmimise Moskvaga hoidis ära peamiselt Ühendriikide vastuseis. Küsimus sellest, kas lääne riigimeestel, kes kujundasid aastatel 1944/45 uut maailmakorraldust, oli Balti riikide osas ka mõni teine võimalus peale Atlandi harta põhimõtete “allaneelamise”, peab kuuluma pigem mõnda ajaloolisse või poliitikateaduslikku uurimusse , mitte rahvusvahelist õigust puudutavasse käsitlusse. Annekteeritud Balti riigid muutusid etturiteks Külma sõja diplomaatiliste lahingute malelaual. Lääneriigid lükkasid tagasi Stalini palve anda Leedu NSV-le – lisaks ka Ukraina NSV-le ja Valgevene NSV-le – ÜRO täisliikme staatus.
Baltimaade eripära NSV Liidus
NSVLi kriisi ja lagunemise seisukohast on keskuse (Moskva) ja Balti riikide
(Leedu, Läti ja Eesti) suhetel iseseisev ja paljuski eriline tähendus. Erinevalt teistest NSV Liidu subjektidest, s.o Ukrainast, Valgevenest, Taga- Kaukaasia ja Kesk- Aasia vabariikidest, liitus Baltikum liiduriigiga võrdlemisi hilja , kui kõik riigikorralduse põhiprintsiibid, sh keskuse ja ääremaade suhete mehhanismid, olid juba kujunenud. Samal ajal oli Balti regioonil mitmeid erisusi, mis ei lubanud keskvõimul Leedule, Lätile ja Eestile mehaaniliselt laiendada juhtimispõhimõtteid, mis olid kasutusel n-ö vanades vabariikides. Kuigi Moskval oli erineva majanduskorra ja kultuuritraditsiooniga regioonide ühendamise kogemus, pidi ta arvestama “Balti probleemi” eripära, mida iseloomustasid järgmised aspektid: 1) Balti regiooni lääneorientatsioon; 2) kommunistliku ideoloogia ja kommunistliku partei nõrk mõju; 3) tugevate riikliku iseseisvuse taastamise meeleolude olemasolu; 4) aktiivne, sh ka relvastatud opositsioon sovetiseerimispoliitika vastu.
Eesti “panus” tuumarelvastuse võidujooksu
On muidugi võimalik, et NSV Liidu esimene tuumapomm lõhati Virumaa diktüoneemakildast eraldatud uraaniga. 1940. aastate lõpul sai Eestist lõhustuvate tuumamaterjalide suurtootja. Sillamäe tuumakütusetoodang oli märkimisväärne – keskeltläbi 21,3 tonni rikastatud kütusetablette kuus. Neljakümne aasta vältel saadud 100 000 tonnist looduslikust rikastamata uraanist piisas vähemalt sama suure arvu keskmise võimsusega tuumapommi valmistamiseks. NSV Liidu Keskmise Masinaehituse Ministeerium lõpetas uraani tootmise ja töötlemise Sillamäel 1990. aastal.
Kokkuvõte
Nagu eelnevast lugedes ,taipad isegi et ENSV ei tähendanud Eestlastele midagi muud kui ainult kannatusi ,hirmu .,nälga või isegi siberis koduigatsust tundes või sunnitööd tehes
Nõukogude võimu taastamine Eestis algas koos Punaarmee sissetungiga 1944. aastal. Eesti NSV kõrgemad võimuorganid koondusid esialgu Võrru, kuna Tallinn oli sel hetkel veel sakslaste käes. ENSV võimustruktuuris oli juhtiv koht Eestimaa Kommunistlikku Partei esimesel sekretäril, kelleks sisuliselt juba aastast 1941 oli Nikolai Karotamm.
Lisaks 1940 ja 1941 aasta hukkamistele ja küüditamisele algasid 1944 aastal uued massilised arreteerimised. Vägivallapoliitika eesmärk oli allutada ühiskond täielikult oma kontrolli alla. Selle poliitika suunajaks oli parteiaparaat ja otseseks täideviijaks julgeolekuorganid
Represseeritud inimeste arv aastatel oli 1944-1954 ligukaudu 30 000. Arreteeriti ja saadeti vangi sunnitöölaagrisse neid, keda peeti nõukogude võimule ebalojaalseteks. Vägivallapoliitika saavutas haripunkti 1949. aasral toimunud massiküüditamisega: ööl vastu 26. märtsi deporteeriti Eestist Siberisse 20 772 inimest. Suurem osa küüditatutest olid naised ja lpsed ning nad saadeti põhiliselt Krasnojarski kraisse ja Novosibirski oblastisse.
Nõukogude võimu suhtus enamus eestlasi pikka aega eitavalt nii passiivselt kui aktiivselt - metsavendlus. Otsene relvavõitlus aastatel 1944-1953 metsavendade poolt. Need olid inimesed, kes Punaarmee mobilasitsioonist kõrvale hoidsid ja lihtsalt nõukogude võimu eest pakku läinud inimesed (kokku kuni 30 000 inimest). Metsavendade salgad tegutsesid üle kogu Eesti, tapeti nõukogude aktiviste, kuid samal ajal rööviti ka kauplusi, talusid, mis omakorda suurndas maal hirmuõhkkonda. See oli "sõda pärast sõda" ning mõlemale poolele ohvriterohke. Metsavendade aastatepikkune vastupanu näitas selgelt, et Eesti ei alistunud võitluseta.
Majandust iseloomustas tööstuse eelisarendamine. Virumaa põlevkivipiirkonnas hakati suurejooneliselt laiendama põlevkivitööstust. Laiendati masina- ja metallitööstust. Läbi kogu Nõukogude aja oli põhirõhk rasketööstusel, mis oli orienteeritud peamiselt idapoolsetele ja mitte Eesti majanduslikele huvidele.
Stalini võimuajal oli ka väga tugev ideoloogiline surve. Selle haripunkt saabus 1950. aastal, mil EKP märtsipleenumil mõisteti hukka sadu kodanlikke natsionaliste. Vahetus ka ENSV juhtkond , EKP esimeseks sekretäriks sai Johannes Käbin, kes oli sellel ametikohal kuni 1978. aastani.
Nõukogude võimu taastamine Eestis algas koos Punaarmee sissetungiga 1944. aastal. Eesti NSV kõrgemad võimuorganid koondusid esialgu Võrru, kuna Tallinn oli sel hetkel veel sakslaste käes. ENSV võimustruktuuris oli juhtiv koht Eestimaa Kommunistlikku Partei esimesel sekretäril, kelleks sisuliselt juba aastast 1941 oli Nikolai Karotamm.
KASUTATUD KIRJANDUS
RAAMATUD
1) L. Mälksoo. Nõukogude anneksioon ja riigi järjepidevus: Eesti, Läti ja Leedu staatus rahvusvahelises õiguses 1940. a – 1991. a ja pärast 1991. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2005, lk 136–138.
2) Katke J. J. Zubkova raamatust
3) M.Laur, A. Pajur, T. Tannberg "Eesti ajalugu II" Tallinn 1995 " Avita "
4) J. Aare. Fosforiidisõda 1971 –1989. Tallinn, 1999, lk 21.
INTERNET
1) http://www.estonica.org/et/Ajalugu/1945-1985_N%C3%B5ukogude_periood/K%C3%BClm_s%C3%B5da_ja_Eesti/
2) http://www.estonica.org/et/Ajalugu/19451985_N%C3%B5ukogude_periood/Eesti_NSV_kui_N%C3%B5ukogude_liiduvabariik/
3) http://www.estonica.org/et/Ajalugu/1945-1985_N%C3%B5ukogude_periood/Vastupanu_re%C5%BEiimile/
4) http://www.estonica.org/et/Ajalugu/1945-1985_N%C3%B5ukogude_periood/V%C3%B5imude_v%C3%A4givallapoliitika/
5) http://www.estonica.org/et/Ajalugu/1945-1985_N%C3%B5ukogude_periood/K%C3%A4sumajandus_ja_selle_tagaj%C3%A4rjed/
6) http://www.estonica.org/et/Ajalugu/1945-1985_N%C3%B5ukogude_periood/Kultuurielu_p%C3%B5hijooned/
PILDID
1 2
3 4
3


1) Stalini isiku kultus
2) Propagandapilt: Lihula valla Säde kolhoosi punavoor – teraviljasaagi viimine riigi lattu. Sama aasta märtsis oli üle 20 000 inimese Siberisse viidud , mis andis hoogu kolhooside moodustamisele. August 1949
3) Põrandaalune kunst : Olga Terri maal “Hirm I” (1948) väljendab ajastule omast õudust.
4) Stalinistlik nõukogude kunst – sotsialistliku realismi äärmus. Roman Treumani ja Viktor Karruse tööd “Traktoristide üleskutse sotsialistlikuks võistluseks” (1951) on peetud stalinliku sotsialistliku realismi tippteoseks Eestis. Teos pärineb Eesti põllumajanduse katastroofilise languse ajajärgust, mis oli tingitud kollektiviseerimisest. Sotsialistliku realismi põhimõtteks ei olnud elu tõetruu kujutamine, vaid illusoorse tegelikkusse, kommunistliku utoopia kujutamine.
14