Ideoloogiad (4)

IDEOLOOGIAD
Sõna ideoloogia tuleneb kreeka keelest (ideo - mõiste, logos - käsitlus). Selle termini võttis 1797 kasutusele prantsuse filosoof Destutt de Tracy, kes tähistas sellega ideid käsitlevat teadust. Tänapäeval kasutatakse sõna ,,ideoloogia" küll sageli, kuid üsnagi erinevates tähendustes. Lihtsustatult võime ideoloogiat mõista kui teatud maailmavaadet, millel on seos mingi suurema filosoofilise süsteemiga. Viimasest tuleneb programm ja programmi sihtide teostamise strateegia. Iga ideoloogia eesmärgiks on õigustada teatud poliitilist režiimi, mobiliseerida poliitilist liikumist ja luua teatud mõtteline korrastatus poliitilise elu tavapärases segaduses. Ideoloogia annab enamasti lihtsaid vastuseid inimestele, kellel pole ei aega ega kalduvust süüvida nendesse keerukatesse ühiskondlikesse jõududesse, mille haardesse nad on sattunud ning mis näivad põhjustavat neile teenimatuid kannatusi.
Poliitilises ideoloogias kasutatakse sageli mõisteid ,, parempoolsus " ja ,, vasakpoolsus ". Need mõisted on pärit XVIII sajandi lõpust Prantsuse revolutsiooni päevilt, mil rahvusassamblees pandi tähele, et alalhoidlikult meelestatud saadikud istusid juhataja poolt vaadates saali paremal tiival, uuendusmeelsed aga vasemal.
XIX sajandi esimesel poolel domineeris Euroopa poliitilises elus kaks peamist suunda:

• Alalhoidlik- konservatiivne , mida nimetati parempoolseks ja
  
• Vabameelne- liberaalne , mida nimetati tollal vasakpoolseks.
  

KONSERVATISM
Konservatismi (lad conservare säilitama, alal hoidma) all mõeldakse vanameelsust või alalhoidlikkust. Websteri sõnastiku järgi on konservatism poliitiline meelelaad, mis püüab säilitada kehtestatut; see on traditsioonil ja sotsiaalsel stabiilsusel põhinev poliitiline filosoofia, mis rõhutab kehtivaid institutsioone ja eelistab järkjärgulist arengut järskudele muutustele.
Üks tuntum konservatismi põhjendaja oli inglise-iiri filosoof Edmund Burke , kes avaldas 1790 teose ,,MõtiskIused Prantsuse revolutsioonist". Seal kritiseeris ta Prantsuse revolutsiooni sünnitatud XVIII sajandi valgustusfilosoofiat, mis püüdis ühiskonda reformida puhta mõistuse ja väljamõeldud ideede abil. Burke'i järgi pidi areng lähtuma iga rahva ajaloolisest omapärast ja toimuma rahulikult (evolutsiooniliselt) seaduslikkuse ja korra kohaselt. Tolleaegsel konservatismil oli tagurlik värving, sest selle varjus kaitsti feodaalkorda, absolutismi, valitsejate, aadli ja kiriku keskaegseid eesõigusi.Tänapäeval on maailmas palju erinevaid konservatiivseid ideoloogiaid, kuid üldjoontes iseloomustavad konservatismi järgmised põhimõtted:

• Orgaanilisus Riik on nagu organism ja seetõttu on ühiskonna heaolu tähtsam kui selle koostisosade (sotsiaalsed grupid, huvigrupid , indiviidid ) heaolu.
  
• Aristokraatia Inimesed on ebavõrdsed ja see peab kajastuma ka sotsiaalses kihistumises. Seetõttu tuleb nii privileegid kui kohustused jagada inimeste vahel ebavõrdselt. Et tavaline inimene on poliitiliselt ebakompetentne, siis peaks riiki valitsema väikesearvuline eliit kvalifitseeritud inimesi.
  
• Traditsionalism Kehtivad institutsioonid on vanad sellepärast, et nad on head.
  
• Võim Konservatiivid tunnevad suurt austust põhiseadusliku võimu vastu ning usuvad, et valitsus peab olema tugev ja kodanikud peavad sõna kuulama.
  
• Sotsiaalne pessimism Omakasupüüdlikkus, irratsionaalsus ja agressiivsus on inimloomusele kaasasündinud jooned. Seetõttu hülgavad konservatiivid utoopiad, mis tuginevad altruismile, ratsionaalsusele ja puhtale heatahtlikkusele. Sotsiaalse pahe ravimine võib nende arvates osutuda hullemaks kui haigus ise.
  
• Kiriku ja riigi liit Poliitika ja moraali ning moraali ja religiooni vahel peab olema tihe side. Konservatiivid pööravad suurt tähelepanu patriotismile ja selle tugevdamisele, samuti väärtustavad nad rahvuslust ja perekonda.
  

LIBERALISM
Liberalismi (lad liber vaba, sõltumatu) all mõeldakse vabameelsust. Liberaalse maailmavaate kujunemist mõjutasid eeskätt Charles de Montesquieu (kodaniku vabaduste kindlustamiseks tuleb seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim üksteisest lahutada), Adam Smith (majandus areneb kõige kiiremini konkurentsi tingimustes ja riigivõim ei tohi sellesse sekkuda) ning Benjamin Constant (valitsus peab vastutama parlamendi enamuse ees, kuningas olgu päevapoliitikasse mittesekkuv erapooletu riigipea ).
Liberalismi ideed leidsid esimest korda seadusandlikku rakendust Inglismaal 1688, kui parlament võttis vastu õiguste seaduse (The Bill of Rights). Selle seadusega tunnistati ebaseaduslikuks kuninga õigus vabastada alamaid teatud juhtudel seaduse täitmisest, samuti kuninga õigus võtta makse ja pidada alalist sõjaväge ilma parlamendi loata. See seadus tagas parlamendi valimise vabaduse ja sõnavabaduse parlamendis selle liikmetele .
Liberaalide arvates oli nii majanduse kui muude elualade arengu eelduseks üksikisiku vaba algatus ja tegutsemisvabadus (pr laissez faire las minna). Liberalism kaitses tollal eeskätt jõukamate ja haritumate kodanike huve ning oli suhteliselt mõõdukas. Liberaalid võitlesid algul küll piiramatu kuningavõimu vastu, kuid soovisid selle asemele kahekojalist parlamenti ja konstitutsioonilist monarhiat . Nad pooldasid küll parlamentarismi , kuid mitte üldist valimisõigust. Toonane liberalism oli tihedalt seotud ka rahvuslusega.
Liberalismi traditsioonis on tema ajaloo jooksul olnud palju voole. Neis kõigis on erinevustele vaatamata ühised viis järgmist põhimõtet:

• Individualism Varane individualism oli sirgjooneliselt individualistlik. John Locke pidas riigivalitsemise põhiprobleemiks indiviidi õiguste kaitset. Tänapäeva liberalism asetab indiviidi märksa kindlamalt sotsiaalsesse konteksti. Vabadust vaadatakse kui eneseteostust ja suuremat rõhku pannakse indiviidi osalemisele grupis .
  
• Parlamentarism Liberalism on alati kaitsnud parlamentaarset valitsusvormi kui süsteemi, kus valitud kogu kontrollib täidesaatvat võimu. Ent liberaalid pole mitte alati pooldanud demokraatlikku valitsemist. XIX sajandi algul kartsid liberaalid, et kui anda võim harimatule ja vaesele rahvamassile, siis hakkab rahvas seda tingimata kuritarvitama. Nüüdisaegne liberalism on sõlminud demokraatiaga rahu.
  
• Võimaluste võrdsus Inimese ühiskondliku positsiooni peavad põhiliselt määrama saavutuslikud kriteeriumid nagu talent , töökus ja loovus , mitte aga sünniga seotud asjaolud .
  
• Reformism Progress vajab aktiivset kaasaaitamist reformidele, mitte aga lihtsalt passiivset osavõttu.
  
• Antiklerikalism Kirik peab olema riigist lahutatud.
  

Vanameelsest ja vabameelsest suunast sündisid XIX sajandil Euroopa esimesed üleriigilised puhtpoliitilised organisatsioonid erakonnad ehk parteid, mille telddmine sai alguse parlamendis võistlevatest rühmitustest. Nende poolehoidjad hakkasid üle kogu riigi moodustama kohalikke ühinguid. Algul tegutsesid need peamiselt valimiste ajal, kuid tasapisi muutusid alaliseks. Mida laiemaks muutus valimisõigus, seda suuremat osa hakkasid erakonnad riigi elus etendama. Näiteks toimus 1830. aastatel Suurbritannias valimisreformi ümber võitlus, mille käigus teldds vanameelsest tooride rühmitusest konservatiivne partei ning vabameelsest viigide rühmitusest Iiberaalne partei.
SOTSIALISM
Termin tuleneb ladinakeelsest sõnast socialis ühiskondlik. Majandusarengu tulemusena hakkas XIX sajandil linnaelanikkond järsult kasvama. Vabrikutööstuse levides kasvas linnatööliskond, kelle elu ja töötingimused olid rasked. Tööpuuduse, haiguse, tööõnnetuse või vanaduse korral ähvardas paljusid viletsusse sattumine, sest linnades polnud hoolekande ega sotsiaalkindlustuse süsteeme. Liberaalid jäid aga seisukohale, et riik ei tohi sekkuda ei majandusega sotsiaalsuhetesse.
1830. aastatel tekkinud sotsialistliku voolu esindajate arvates põhjustas konkurentsile ja eraettevõtlusele rajatud majandus lüga suurt ebavõrdsust. Majanduselu tuli nende arvates allutada kogu ühiskonna huvidele. Sotsialistlikke õpetusi on mitmeid, kuid põhimõtteliselt jagunevad nad kaheks:

revolutsioonilised voolud , mis taotlesid kiirel ja vägivaldsel teel õiglase ühis
konna rajamist;

reformistlikud voolud, mis panid pearõhu tööliste olukorra parandamisele
kapitalismi tingimustes ja nihutasid sotsialistliku ühiskonna rajamise kauge
masse tulevikku.
Vastandina liberaalidele ja konservatiividele eitasid sotsialistid rahvuslust, selle asemel rõhutati töölisklassi internatsionaalse koostöö vajadust: ,,Kõigi maade proletaarlased, ühinege!"
MARKSISM
1840. aastail sündis sotsialistliku liikumise marksistlik suund. Marksismi põhiseisukohad on:

• Inimesed on kogu ajaloo vältel jagunenud lepitamatuteks klassideks eks
  pluateerijaiks ja ekspluateeritavaiks ning seetõttu on ajalugu eelkõige klassi
  võitluse ajalugu. Uusajal on kaks põhilist vastandklassi kodanlus ja töölis
  klass.
  
• Tootmisvahendeid omav kodanlus maksab varatule töölisklassile vaid nii
  palju, kui läheb vaja hinge seeshoidmiseks ja tööjõu taastootmiseks. Üle
  jäänud töövilja arvel suurendab kodanlus oma kapitali.
  
• Rikkus koondub üha väiksema hulga suuromanike kätte ja kogu muu rahvas
  proletariseerub.
  
• See protsess lõpeb marksistide arvates sotsialistliku revolutsiooniga, kus
  proletariaat võõrandab käputäie rikaste kätte koondunud rikkused. Koos era
  omandi kadumisega kaovad klassid, klassivõitlus ja riik, kogu maa ja tootmine
  muutuvad ühiseks ning jõutakse välja kommunismi (lad communis ühine).
  

REVISIONSIM ja SOTSIAALDEMOKRAATIA
XIX sajandi teisel poolel muutus marksism sotsialistlikus liikumises kõige mõjukamaks vooluks, seda tunnistas isegi tolleaegse Euroopa suurim sotsialistlik partei Saksa Sotsiaaldemokraatlik Partei. Ent oma praktilises tegevuses hakkas see partei Eduard Bernsteini ja tema mõttekaaslaste eestvedamisel nõudma Karl Marxi õpetuse revideerimist (siit ka voolu nimetus revisionism ). Revisionism seadis revolutsioonilise propaganda asemel esikohale praktilised sotsiaalsed reformid. Neid taheti saavutada parlamentaarse võitluse ja demokraatlike valimiste teel. Seega võib öelda, et sotsiaaldemokraatia kujutab endast evolutsioonilist sotsialismi.
Sotsiaaldemokraatia peamisteks toetajateks kujunesid tööstustööliste, ameti ja kutseühingud. XX sajandi esimesel poolel valitses sotsiaaldemokraatias seisukoht, et demokraatia ja sotsialism on lahutamatud ning demokraatia viib lõpuks ise sotsialismile. Endiselt arvati, et sotsialism sisaldab ,,tootmisja vahetusvahendite ühiskondlikku omandit ". Ent alates Teise maailmasõja lõpust on paljud sotsiaaldemokraadid hakanud siiski vaidlustama, kas majanduse laiaulatuslik riigistamine on vajalik.
KRISTLIK-DEMOKRAATIA
Roomakatoliku kiriku ühiskonnafilosoofia oli pikka aega oma olemuselt konservatiivne, mistõttu see sattus vastuollu paljude XIX sajandi suurte ideoloogiatega. Et vältida vasakäärmuslaste mõju kasvu, otsustas katoliku kirik XIX sajandi lõpul eesotsas paavst Leo XIII-ga, et kirik peab tegelema ka ühiskonnas kesk ja alamklassi kuuluvate inimeste muredega. Selleks tuli kirikul pakkuda ühiskonna sotsiaalsete probleemide lahendamiseks kristlikke ideid. Kristlikdemokraatlikku ideoloogiat iseloomustavad järgmised põhimõtted:

• On oluline kaitsta kristlikke moraaliprintsiipe ja ka isiksust massidemo
  kraatia võimaliku ,,türannia" eest.
  
• Võrdsus seaduse ees ei tohi viia liigse sotsiaalse tasalülitamiseni.
  
• Kristlik demokraatia on kesktee õpetus. See soovib õnnelikku keskmist
  vabakapitalismi ja totaalselt planeeritud sotsialismi vahel. Eesmärgiks on
  mõõdukas heaoluriik .
  

Heaoluriik on ühiskond, mis väärtustab solidaarsust ligimesega. Euroopas kätkeb heaolurügi mõisie jäTgmisi põhimõtteid: tööd peaks olema piisavalt kõigile, kes seda vajavad; haridus peaks olema kättesaadav kogu rahvale; tervishoiuteenuseid peaksid saama kõik elanikud; kõigi inimeste toimetulek peaks olema kindlustatud.
Tähtsamateks põhimõteteks on seega piisav hulk töökohti ja korralik palk, millega iga töötaja võiks ennast ja oma peret ülal pidada. Oluline on ka see, et lasterikkad pered saavutaksid samasuguse elatustaseme kui teised. Eeldatakse, et igas riigis toimib mingi mehhanism , mis kompenseerib kulutused pere toimetulekuks. Keskseks küsimuseks on seejuures, kuidas tagada inimeste toimetulek sotsiaalsete riskide korral. Seda tehakse töötustoetuse, tervisekindlustuse, õnnetusjuhtumite vastu kindlustamise, töövõimetus ja vanaduspensioni ning peretoetuste abil.
SÜNDIKALISM ja BOLŠEVISM
Protestiks sotsialistlike parteide mõõdukamaks muutumise vastu kujunes romaanikeelsetes maades 1870. aastail välja uus revolutsiooniline vool sündikalism. Reformide asemel toonitasid sündikalistid leppimatut klassivõitlust, mis pidi toetuma revolutsioonilistele ametiühingutele (kr syndikos õiguskaitsja).
Sündikalism muutus üsna mõjukaks XX sajandi alguses Prantsusmaal. Sündikalismi tuntuim teoreetik Georges Sorel väitis, et kuna rahvamassid on manipuleeritavad ja lollitatavad, siis peab ühiskonda juhtima väikesearvuline eliit. Eliit mõtleb masside suunamiseks välja müüte ja õhutab vihkamist. Lääne ühiskonna allakäigu peatab Soreli arvates uus eliit, mis tõmbab töölismassid endaga kaasa ning kukutab ametiühingute organiseeritud üldstreigi abil kodanliku eliidi võimult. Soreli õpetust kasutasid hiljem edukalt nii bolševikud kui fašistid.
Nagu teistelgi liikumistel, oli ka sotsialistlikul liikumisel sageli eri maades kohalik eripära. Venemaa haritlaskonna hulgas levis XIX sajandi teisel poolel talurahva sotsialismi õpetus (narodniklus). Sotsialismi alget nähti selles, et Vene talurahval puudus maa eraomandus. Maa kuulus kogu külale ning igal aastal jaotati põllulapid perede vahel ümber. Seetõttu peeti võimalikuks, et Venemaal võib sotsialistlikule korrale üle minna ka ilma arenenud tööstuse ja arvuka tööliskonnata.
XX sajandi algul tekkis narodnikluse ja marksismi baasil bolševism ( leninism ), mis pidas olulisimaks proletariaadi diktatuuri kehtestamist. Leninismi järgi on proletariaat ainult siis võimeline võimu haarama , kui teda juhib väikesearvuline raudse distsipliiniga revolutsiooniline partei. Bolševike lõppeesmärgina kuulutati välja kommunism .
KOMMUNISM
Kommunismi mõistel on kaks tähendust. Ühelt poolt tähistab kommunism Karl Marxi ideoloogiat (marksism), teiselt poolt aga teatud riigi valitsemisprintsiipe. Siinkohal vaatlen esimest tähendust. Marksismi põhiseisukohad on järgmised:

• Ajaloo peamine liikumapanev jõud on klassivõitlus.
  
• Vastuolu ideoloogia ja sotsiaalse reaalsuse vahel viib lõpuks revolutsioonini,
  kuid ükski ühiskondlik formatsioon ei hukku enne, kui on välja arenenud
  kõik tootlikud jõud.
  
• Majandus määrab ära poliitika ja kultuuri põhijooned.
  
• Proletariaadi diktatuurile järgneb mõne aja pärast klassideta ühiskond, kus
  puuduvad nii eraomand kui riik. Riik muutub üleliigseks, sest isikute üle valit
  semise asemele astub asjade üle valitsemine ja tootmisprotsesside juhtimine.
  

PAREM- ja VASAKPOOLSUS
Nagu eespool öeldud, hakati poliitilisi rühmitusi liigitama vasak ja parempoolseteks Suure Prantsuse revolutsiooni ajal 1789, mil rahvusassamblee saalis istusid revolutsiooniliselt meelestatud saadikud juhataja kõnetoolist vaadatuna vasakul ja ettevaatlikumad või tasakaalukamad paremal. Pärast 1815. aasta kuningavõimu restauratsiooni hakati vasakpoolseteks nimetama neid, kes toetasid revolutsiooni ja parempoolseteks neid, kes olid selle vastu.
XIX sajandil nimetati parempoolseks konservatiivset suunda ja vasakpoolseks liberaalset suunda. Näiteks Norra konservatiivset parteid (asut 1886 )
nimetatakse Hoyre (tõlkes: parempoolsus) ja Norra liberaalide organisatsioon
(asut 1884) kannab tänaseni nimetust Venstre (tõlkes: vasakpoolsus).
Hiljem hakkasid end aga vasakpoolsetena määratlema ka mitmed Euroopa sotsiaaldemokraatlikud parteid, mille tulemusena sattusid liberaalid vasakpoolsete (sotsialistide) ja parempoolsete (konservatiivide) keskele . Seetõttu said neist tsentri ehk keskerakonnad. Samal ajal toimus ka liberaalide mõju pidev nõrgenemine, nad kaotasid oma poolehoidjaid nii vasakule kui paremale.
Liberaalide toetajate vaesem osa hakkas hääletama reformistlikumaks muutunud sotsialistide poolt. Teisalt läks osa liberaale üle konservatiivide poolele, sest need olid omaks võtnud mitmed liberaalidele omased põhimõtted (isikuvabadus, demokraatia, rahvuslus ). Näiteks tõrjus sotsiaaldemokraatlik tööerakond Inglismaal liberaalid tagaplaanile ja muutus ise üheks kahest põhiparteist.
XX sajandi alguseks kujunes LääneEuroopa poliitilisel maastikul välja kolm põhisuunda: parem, kesk ja vasakerakonnad. Nii on see peaaegu kõigis Euroopa maades jäänud tänaseni. USA kujutab endast selles suhtes erandit , sest kahest suurparteist ( vabariiklased ja demokraadid) pole kumbki ei vasakpoolne ega sotsialistlik. Üldmudelist kõrvalekaldeid on aga mujalgi.
Kokkuvõtteks: Läänemaailmas käibiv klassikaline skaala jagab poliitilisi voole parem ja vasakpoolsuse põhimõttel. Paremerakondi iseloomustab tavapäraselt poliitiline alalhoidlikkus ja eraalgatuse rõhutamine majanduses. Vasakpoolseid iseloomustab aga soov ühiskonda plaanipäraselt muuta ning jagada majanduses tulud ümber riildiku reguleerimise ja maksude abil.
FAŠISM
Mõiste ,,fašism" tuleneb itaaliakeelsest sõnast fascia (liit, ühendus). Benito Mussolini asutas 1919 Itaalias Võitlusliidu, millest 1921 sündis Rahvuslik Fašistlik Partei. Et Mussolini oli varem osalenud sotsialistlikus liikumises, leidsid mitmed sotsialistlikule ideoloogiale iseloomulikud seisukohad hiljem tee ka fašistlikku liikumisse, andes osaliselt põhjust pidada fašistlikku liikumist ja ideoloogiat kommunismi eriliigiks.
Vene filosoof Nikolai Berdjajev pidas näiteks Stalini-aegset kommunismi Venemaal fašismi venepäraseks vormiks. Nende voolude teatud lähedust kinnitab ka asjaolu, et 1945, pärast fašismi sõjalist lüüasaamist, kutsus Itaalia Kommunistlik Partei oma liikmeid otsima üles endisi fašiste ja lubama neile amnestiat juhul, kui nad ühinevad kommunistliku parteiga.
1919 asutati Saksamaal Fašistlik Saksa Töölispartei, millest 1920. aastal sai Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei. 1921. aastal tõusis selle partei juhiks Adolf Hitler . Fašistlik ideoloogia avaldas Euroopas olulist mõju aastatel 19191945. Ka pärast Teist maailmasõda on esinenud nn neofašismi puhanguid, kuid need on olnud suhteliselt vähe edukad . Fašistliku ideoloogia loomisel on eklektiliselt kasutatud F. Nietzsche , V Pareto, G. Soreli, J. A. de Gobineau jt ideid. Nii Saksamaal kui Itaalias aitas fašismi sünnile kaasa Esimese maailmasõja järgne raske majanduslik olukord, suur tööpuudus, korruptsioon, inflatsioon , korralagedus jne. Liitlased otsustasid rahulepingu sõlmimisel karistada Saksamaad suure kontributsiooniga ning sundvõõrandasid olulise osa Saksamaa territooriumist, aidates sel kombel kaasa fašismi võimuletulekule.
Kokkuvõttes iseloomustavad fašistlikku ideoloogiat järgmised põhimõtted:

• Etatism (pr etat riik) Riik on absoluutne, indiviidid ja grupid suhtelised. Viimased on sallitavad seni, kuni nad jäävad riigi alluvusse. Riigil on oma elu ja oma kõrgemalseisvad eesmärgid; indiviidide eesmärgid peavad olema allutatud riigi eesmärkidele.
  
• Karismaatiline juhtimine Juhil on ainulaadne võime tuua nähtavale inimeste tõeline tahe . Et riik ja rahvas on ühtsed, siis on neil üks eesmärk, üks tahe (,,Ein Volk, ein Führer" üks rahvas, üks juht see oli üks fašistide loosungitest).
  
• Elitarism Massid pole suutelised valitsema, alati on olemas Joomulikud juhid" (eliit), kelle julgus ja tahtejõud tõukavad neid poliitilise liikumise esiritta. Fašistlik eliit valitseb rahva huvides ning ta värvatakse rahva kõige vitaalsemate ja andekamate elementide hulgast.
  
• Hüpernatsionalism Fašistlik ideoloogia esindab natsionalismi äärmusliku vormi, kuid püüab nagu paljud teised rahvuslikud liikumised äratada ellu suursugust minevikku .
  
• Voluntarism Suur rõhk on tahtejõul ja aktiivsel tegutsemisel, mõistus ja loogika on tegutsemisel pigem takistuseks kui abiks.
  
• Antiparlamentarism Fašism eitab seda, et üleüldise valimisõiguse põhjal valitud parlamendid suudavad esindada rahva tõelist tahet. Parteid ja rahvagrupid killustavad rahva ühtsust. Seadusandlik kogu olgu nõuandev, kus domineerigu valitsev partei. Adolf Hitler nimetas demokraatiat mürgiks, mis lahustab rahvusliku organismi.
  
• Antimarksism Marksismi internatsionalism ja õpetus klassivõitlusest on vastuvõetamatud fašismi rahvusliku ühtsuse seisukohtadele .
  

AUTORITARISM ja TOTALITARISM
Sõna ,,autoritaarne" tuleneb ladinakeelsest sõnast auctoritas (täielik võim, käsk), ,,totalitaarne" sõnast totaliter (täielikult). Näeme, et nende kahe termini keeleline tähendus on peaaegu sama, kuid siiski on kahel režiimil olulisi erinevusi. Tänapäeval võime üldjoontes eristada totalitaarseid, autoritaarseid, demokraatlikke ja üleminekurežiime. Režiimide puhul võime omakorda eristada militaarseid, posttotalitaarseid, ühe partei jt režiime.
Võrdleme järgnevalt kaht režiimi totalitaarset ja autoritaarset demokraatliku režiimiga. Kui totalitaarse režiimi puhul on ühiskond täielikult riigivõimu kontrolli all, siis autoritaarses riigis on teatud valdkonnad riigivõimu totaalsest reglementeeritusest vabad. Riikide ajalugu on tõestanud, et totaalse poliitilise ja vaimse elu reglementeerituse juures võib eksisteerida üsna suur autonoomia majandussfääris (näiteks ei riigistata kõiki tootmisvahendeid).
Kui totalitaarses režiimis kuulutatakse igasugune teisitimõtlemine ning legaalne opositsioon väljaspool seadust olevaks, siis autoritaarne režiim lubab sageli teatud piirides teisitimõtlemist ega välista isegi demokraatlikke elemente: valimisi, parlamendivõitlust, opositsiooni jm. Autoritaarsed riigid tekivad sageli seal, kus pole kujunenud võistlevat demokraatiat, kus pole olnud õigusriiki ega tunta liberaalset ideoloogiat, kus puudub pikaajaline demokraatia kogemus.
Praktikas esineb palju segavariante, kuid enamik mittedemokraatlikest riikidest on praegu või on olnud varem autoritaarsed (ligi 2/3 maailma riikidest). Need võib omakorda tinglikult liigitada järgmiselt:

• Bürokraatlik-militaarne autoritaarne (peamiselt Lõuna-Ameerikas);
  
• mobiliseeriv-autoritaarne ( Francisco Franco , Benito Mussolini);
  
• post-totalitaame (endine N. Liit ja Ida-Euroopa).
  

Autoritaarseid riike võib liigitada veel järgmiselt:

• militaarsed või mittemilitaarsed,
  
• parem või vasakpoolsed.
  

Ka militaarseid riike on eri tüüpi. Ühel juhul sekkub armee poliitikasse sihiga lõpetada poliitiline kriis, teisel juhul kutsuvad tsiviilvalitsejad sõjaväelasi kaitsma põhiseaduslikku valitsust või muutma režiimi.
Kommunismi, natsionaalsotsialismi ja fašismi tekkepõhjus oli eelkõige Euroopa ühiskonna kriis pärast Esimest maailmasõda. Kõik need režiimid tuginesid vähemuse partei valitsemisele ja kuulutasid end ajaloolise progressi kandjaks . Parteisid juhtis endaga rahulolev eliit, mille iseloomulikuks jooneks polnud mitte kompetentsus, vaid võimuiha.
Totalitarism on ajalooliselt uudne poliitiline režiim, kuigi tal on sarnaseid jooni varasema despootia ja autokraatiaga. Teaduse ja tehnika revolutsioon võimaldab kaasaja totalitarismis sääraseid sotsiaalse kontrolli ja manipuleerimise vahendeid, mis olid varasematele valitsejatele kättesaamatud.
Igale totalitaarsele režiimile on iseloomulikud:

• ainuideoloogia;
  
• ainupartei ;
  
• võimu kontsentreerumine ühe isiku või isikute grupi kätte.
  

Üksikult võib neid elemente leiduda ka teistes režiimides, kuid ainult nende samaaegne esinemine muudab režiimi totalitaarseks. Totalitaarses režiimis on ülitähtis roll ideoloogial, sest selle abil püüavad valitsejad oma tegevust õigustada. Fašistlikku Itaaliat ei saa nimetada tõeliselt totalitaarseks riigiks, sest monarhia ja roomakatoliku kiriku mõju tõkestas sealse liikumise puhta totalitarismi poole.
Ka autoritaarses režiimis võib olla ainupartei, kuid see ei ole nii monoliitne. Enamik autoritaarseid režiime püüab end õigustada, toetudes teatud printsiipidele või siis peetakse kinni ebamäärasest moraalse või usulise iseloomuga reeglitest. Autoritaarsetes riikides võib valitsejate mentaliteet peegeldada lihtsalt poliitilist reaalsust. Mõnikord võib selles peegelduda puhas pragmatism : valitsejad võivad juhtida nö kuulmise järgi ning muuta poliitikat üleöö nagu olukord parajasti nõuab.
Autoritaarsetes riikides on terror kõige suurem võimu ülevõtmise ajal, totalitaarsetes riikides suureneb see aga võimu tugevdamisel. Massirepressioonid on autoritaarsetes riikides relvastatud jõudude ülesandeks, totalitaarne terror tuleneb ideoloogiast ja selle teostamisel töötavad riigiaparaadiga käsikäes ka mitmesugused organisatsioonid (salapolitsei, SS, KGB jne).
Totalitaarsetes riikides kaob kohtute sõltumatus (need politiseeritakse), kuid autoritaarsetes riikides toimub kohtumõistmine siiski iseseisvalt ja tähtsamaid poliitilisi asju arutatakse erikohtutes. Ka repressioonide tase on eri totalitaarsetes süsteemides erinev.
Kui võrrelda fašistlikku ja kommunistlikku diktatuuri, võib öelda, et nad on sarnased, kuigi mitte kokkulangevad. Samas on mitmeid tunnuseid, mis on ühised mõlemale režiimile:

• ametlik ideoloogia;
  
• üks, eliidi juhitav massipartei;
  
• terroristlik politseikontrollisüsteem;
  
• täielik monopol massikommunikatsiooni vahendite üle;
  
• relvamonopol (sõjavägi allub rangelt parteilisele kontrollile );
  
• tsentraalselt kontrollitud ja juhitud majandus.
  

Kuigi kommunism ja fašism olid põhimõtteliselt teineteise vastandid, rakendasid nad mõlemad totalitaarseid meetodeid oma poliitiliste ideede elluviimiseks; need režiimid ei tunnistanud ega järginud poliitilise vastutuse põhimõtet ning jõudsid lõpuks samasuguse imperialismini, mille vastu nad algselt olid võidelnud.
11