Maailma sõda (0)

Loe kindlasti: http://www.slideshare.net/madlimaria/soda
MÕISTED
Antant ( Entente Cordiale)- 1904 .a. Aprillis . Leping inglismaa ja prantsusmaa vahel (südamlik leping). 2 osa: avalik, salajane. Avalikus osas lubas Prantsuse valitsus Suurbritannia tegevusse Egiptuses mitte takistada. Briti valitsus teatas, et Prantsusmaa saab nö järelvalve rahu üle Marokos, ning kohustus teda abistada pmst kõikides reformides. Prantsusmaa lubas mitte muuta Maroko poliitilist olukorda. Salajases osas oli aga esindatud nii Maroko kui Egiptuse poliitilise olukorra muutmise võimalused. Tähendas okupeerimist ja kolooniaks muutmist . Pmst oli leping maade ja rahvaste jagamine. Sõjalisi kohustusi ei võetud. Oli imperialistlik poliitika, seega oli see pmst liidu tegemine.
Keskriigid- Austria-Ungari, Saksamaa ja Itaalia lepinguline ühenduvus.
Wilhelm II Hohenzollern- Oli viimane Saksa keiser ja Preisimaa kuningas. Wilhelm von Hohenzollern ( 1859 –1941)
Nikolai II Romanov -Venemaa viimane keiser, Poola kuningas ja Soome suurvürst. Nikolai II valitses 1894. aastast kuni 1917. aastani.
Locarno- konverents 1925a lõpul Locarnos. Osalesid Inglismaa, Prantsusmaa, Itaalia, Belgia, Poola, Tšehhoslovakkia, Saksamaa ( I korda peale I ms osales võrdsena, mitte võidetuna). L Kokkulepetest oluliseim nn Reini tagatispakt, milles Prantsuse, Belgia ühelt ja Saksa teiseltpoolt kohustus säilitama Verseilles' lepingus kehtestatud riigipiire. Inglise ja Itaalia kirjutasid alla garantidena ehk kui kumbki pool oleks piiri rikkunud, oleksid nad rikkuja vastu ülesse astunud. Lepete sõlmimine toimus optimistliku jutu saatel. Väideti et sellest alates patsifismi ajastu (sõja, vägivalla vastane )
Briand- Kellogi - Pakt. Patsifistlike ehk sõda ja vägivalda vältivate lootuste kulminatsioon. Kirjutati alla 27.aug 1928. Nimi autorite järgi. Pakt kohustas loobuma sõjast ja lahendama konfliktid rahumeelsete vahenditega. Alla kirjutas 15 riiki, holjem veel 48 maad. 1929 NSV Liit, Eesti, Läti, Poola Rumeenia viivitamatu rakendamise kohta.. Moskvas.
Versailles - Osales palju riike, kuid kaotajaid sinna ei kutsutud (Saksamaa, Türgi, Bulgaaria ). Saksamaale pangi peale suured repressioonid , palju kohustusi ja piiranguid. Ära võeti Saksamaast 1/8 tema aladest . Maksimum armee suuruseks sätestati 100 000, ohvitsere max 4000, ei tohtinud olla allveelaevu ega lennuväge. Reparatsioonide summat ei määratud.
Eurotsentrism - euroopa tsivilisatsiooni, mille aluseks on isikuvabadus ja inimeste võrdsus, eraomand ja turumajandus, rahva suveräänsus ja demokraatia, käsitleti kui ainuvõimalikku tsivilisatsioonivormi. Kõik muud ühiskonnad kuulutati mahajäänuteks. Vankumatu usk progressi – progressiidee. Sellega kaasnes missioonitunne – valge rass või suurrahvas on kutsutud maailma juhtima ja euroopastama
Imperialism - imperialism on suurriikide püüe saavutada poliitilist ja majanduslikku mõjuvõimu kogu maailmas.
Sotsialism - Sotsialism on ühiskondlike liikumiste (peamiselt parteide) vasakpoolne ideoloogia.
Konservatism - Konservatism ehk konservatiivsus ehk alalhoidlikkus on enamasti demokraatlik parempoolne ideoloogia või mõtteviis, mis tugineb eelkõige traditsioonilistele väärtustele. Alalhoidliku riigijuhtimise mõtteviisina välditakse kergekäelisi ning vägivaldseid riigikorralduse muutusi.
Liberalism - ehk vabameelsus on suund majanduses, poliitikas ja filosoofias, mis lähtub kõigi inimeste vabadusest ja õigustest, mida kaitseb riik.
Natsionalism - Rahvuslus ehk natsionalism on ideoloogia, maailmavaade, kultuurivorm ja sotsiaalne liikumine, mis keskendub rahvusele.
KÜSIMUSED
Kuidas muutis tööstusrevolutsioon poliitilist olukorda, millised uued poliitilised voolud kerkisid esile 19.-20. saj., miks ja millised olid nende nõudmised?
Tööstusrevolutsiooniks hakati nimetama ajajärku, mil Suurbritannias toimusid eriti suured muutused ja vabrikutes hakati kaupade tootmiseks kasutama auru jõudu.
Eurotentrism, imperialism, sotsialism, konservatism, liberalism, natsionalism.
POLIITILISED VOOLUD XIX, XX SAJANDIL:
Konservatism (ladina keeles säilitamine) ehk vanameelsus ehk alalhoidlikus - rõhutati ajaloolist järjepidevust. Otsiti rahvaste omapära juuri. Leiti, et rahvaste tavad, usk, mõtteviis ja riiklik poliitiline korraldus on nagu elusorganism, mis kasvab ja areneb aeglaselt. Kiireid muutusi peeti kahjulikuks..
Liberalism (ladina keeles vaba) ehk vabameelsus - selle aluseks olid valgustusajastu vaated. Eriti mõjutasid liberaalsetmaailma vaadet Charles de Montesquieu - vajalik võimude lahusus ; Adam Smith - majandus areneb kõige kiiremini vabakonkurentsi tingimustes;
Sotsialism. 1830 aastail alguse saanud sotsialistliku suuna esindajate arvates sünnitab konkurentsile ja eraettevõtlusele rajatud majandus liiga suurt ebavõrdsust. Sotsialistlike õpetusi võib jagada kaheks:
1.Revolutsioonilised voolud - taotlesid kiirel (vägivaldsel) teel õigluse ühiskonna rajamist .
2.Reformistlikud voolud - panid pearõhu tööliskonna olukorra parandamisele kapitalismi tingimustes.
Sotsialistlikud parteid olid reeglina linlaste ühendused. Eitasid rahvuslust. Rõhutati töölisklassi internatsionaalse koostöö vajadust. Nende hümne: "Internatsionaal."1840. aastail saab alguse Marksistlik suund. Karl Marxi arvates on inimesed kogu ajaloo vältel jagunenud lepitamatuiks klassideks: ekspluateerijad ja ekspluateeritavad. Uusajal on kaheks põhiliseks vastand klassiks kodanlus ja töölisklass. Marxi järgi toimub tootmises pidev kapitali konsentratsioon . Rikkus koguneb väikese hulga suuromanike kätte. Muu rahvastik vaesub - proletariseerub. See protsess lõpeb marksistide arvates sotsialistliku revolutsiooniga, kus proletariaat võõrandab rikaste kätte koondunud vara. Koos eraomandiga kaovad ka klassid , klassivõitlus ja tootmine muutub ühiseks. Siit ka mõiste kommunism.
Ratsionalism - selle järgi peab ühiskonnas kõ ik olema loogiline ja mõistuspärane. Kui ei ole, siis tuleb see selliseks muuta, reformida.
Individualism ehk liberaalide isikukesksus. Selle järgi on üksikisik kõige loovam ja ühiskond kõigr arenguvõimelisem siis, kui inimeste algatusvõimet ja tegutsemis vabadust kõige vähem piiratakse.
Eurokommunism - püüti leida kolmandat teed tegeliku sotsialismi ja kommunismi vahel.
Põhjenda natsionalismi esiletõusu.
Rahvuslus on avaldanud maailma ajaloole üüratut mõju. Enne Teist maailmasõda oli rahvusriigist saanud ühiskondliku korralduse domineeriv vorm. Ajaloolased kasutavad terminit natsionalism selle ajaloolise ülemineku ning rahvusliku ideoloogia esilekerkimise ja võidulepääsemise kirjeldamisel. Eesmärk on tagada ühe rahvuse ja selle identiteedi järjepidev kestvus ning kindlustada territoorium , kus selle rahvuse keel, kultuur, traditsioonid ja väärtused oleksid domineerivad) idee kujunemisega. Rahvuslus ja ühiskonna kaasajastumine käisid käsikäes, olles tihedasti põimunud ja mõjutades üksteist vastastikku intensiivselt.
Millised olid Euroopa riikide huvid mujal maailmas, kuidas oli maailm jagatud 19.-20. saj. algul?
Venemaa ja Prantsusmaa jätsid Türgi omavahel jagamata vaid selle pärast, et Türgi riigi ühtsuse ja formaalse iseseisvuse säilitamisest oli huvitatud Inglismaa. Prantsusmaa ja Venemaa teevad lepingu Türgi jagamiseks. 20. Sajandi algul oli India Briti impeeriumi valdus. Saksa kolooniad : Ida-Aafrika, Edela-Aafrika, Kamerun, Togo ; Briti kolooniad: Betšuunimaa, Rodeesia , Ida-Aafrika, Eritrea, Sudaan , Nigeeria, Kullarannik, Egiptus , India, Iirimaa, Birma ; Prantsuse kolooniad: Madagaskar, Ekvatoriaal -Aafrika, Lääne-Aafrika, Tuneesia, Maroko, Alžeeria, Guajaana , Indo-Hiina.
Blokkide kujunemine, põhjused (Millised olid erinevate riikide huvid)?
Saksamaa, Austria-Ungari ja Itaalia lepinguline ühendus oli keskriikide blokk . Vene-Prantsuse lepinguga algas teise bloki kujunemine. Neile tundus see vajalik Saksa ohu tõttu. Ka Prantsusmaa ja Inglismaa lõpetasid oma vaenuaja, sest uus rahvusvaheline olukord sundis vanu vastaseid kokku leppima. 1904 sõlmiti Prantsuse-Inglise leping Antant. Suurbritannia huvitus Egiptusest, Inglismaa aga Marokost.
Iseloomusta Inglismaa, Prantsusmaa, Itaalia, Austria-Ungari, Saksamaa ja USA sise-ja välispoliitikat, majandust enne Esimest Maailmasõda.
Inglismaa: 20. Sajandi algul oli Inglismaa tüüpiline koloniaalsuurriik. Seal kehtestati turumajandusreeglid palju varem kui mujal Euroopas. Kontrastid rikkuse ja vaesuse vahel olid suured. 1900 loodi Leiboristlik Partei (tööerakond), mis soovis parandada töölisklassi olukorda parlamentaarsel teel. Inglise-Buuri sõda õõnestas konservatiivide poliitilisi positsioone. 1906 pääses võimule Liberaalse Partei valitsus, mis püüdis leida kompromisse tülides teiste riikidega. 1911 anti Iirimaale autonoomia . Sisepoliitikas kuulustasid liberaalid sõja vaesusele. 1909 esitas valitsus parlamentile nn revolutsioonilise eelarve. Revolutsioonilisus väljendus selles, et see nägi ette suurmaaomanditelt ja suurtuludelt võetavate maksude järsku suurendamist. Seda raha oli vaja valitsuse sotsiaalprogrammide rahastamiseks. Samade vahendite arvelt ehitati ka drednoodi tüüpi uusi sõjalaevu. “Revolutsiooniline eelarve” kutsus esile konservatiivide vastuseisu . Järgnes parlamentaarne kriis, saadikutekoda saadeti laiali ja kuulutati välja uued valimised. Leiboristid surusid läbi seadused nt 8-tunnise tööpäeva kohta ja miinimumpalga sisseseadmiseks. Leiboristid muutusid tähtsuselt teiseks parlamendierakonnaks riigis. Inglismaa oli patriootlikult häälestatud ega soovinud Suurbritannia nõrgenemist, tänu sellele jätkus drednootide ehitamine. Sel ajal lõppes kuninganna Victoria valitsemisaeg (1837-1901), lõppes viktoriaanlik ajastu. Tavalisteks muutusid streigid , töölismiitingud ja piketid, kokkupõrked politseiga. Toimus palju demostratsioone sulfražettide poolt, kes taotlesid hääletamisõigust naistele.
Prantsusmaa: 20. Sajandi algul oli Prantsusmaal III Vabariik. Liberaal -demokraatlik režiim oli sunnitud tagasi lööma rünnakuid nii paremalt kui vasakult. Paremal pool olid rahvuslikud liikumised, kes unistasid võidust Saksamaa üle ning kes esinesid monarhistlike, katoliiklike või bonapartistlike loosungite all, vasakul aga mitmesugused sotsialistlikud rühmad. Rahvusliku majanduse edukas areng ning elatustaseme tõus põhjustasid sotsialistide liitumise vabariiklastega. Vabariiklastest radikaalide ja mõõdukate sotsialistide blokk võitles edukalt parempoolsete vastu vabariigi ja demokraatia nimel. Valitsus surus läbi hulga seadusi, millega kirik eraldati riigist, kirik lahutati haridussüsteemist. Peale seda suurenes streikide arv. Samal ajal üritas valitsus vaenutsevaid ühiskonnarühmi lepitada, propageerides rahvuslikkust ja patriootilisi ideid. Koloniaalpoliitikast põhjustatud rivaalitsemine Inglismaaga suudeti lõpetada ning saavutada Antant, suhteid Saksamaaga varjutasid aga konfliktid Maroko pärast. Valitsus üritas marokolaste vastupanu maha suruda, kasutades selleks sõjaväge,tugevdas liitu Venemaaga Saksamaa vastu ning kehtestas kolmeaastase sõjaväeteenistuse varasema kahe asemel.
Saksamaa: Monarh , armee ja riigiaparaat olid autoriteetsed kõigi elanikkonnakihtide seas. Saksa haridussüsteeme kopeerisid mitmed tema naabrid . Materiaalseid hüvesid ei suutnud keisririik pakkuda ning kitsikust tundis palju suurem osa elankkonnast kui Inglismaal või Prantsusmaa. Saksa Sotsiaaldemokraatlik Partei toonitas, et järgib marksistlikku teooriat.Teenistuslik aadelkond ja progressiivne kodanlud, kes olid sada aastat unistanud ühtsest Suur-Saksamaast, savutasid oma eesmärgi kuid probleemid ja vastuolud säilisid.Saksa valitsus ei teadnud , kuidas taolisi küsimusi lahendada. Hakati vaid patriootilisust ja suurriiklust propageerima.Saksa ühiskonda hakkasid valitsema natsionalistlikud meeleolud.Pan-Germaani Liidu liikmed soovisid ühendada ühtsesse riiki kõik saksa keelt kõnelevad inimesed, ükskõik kus nad siis ka ei elanud. Nende meelest ei olnud Saksa keisririik piisavalt rahvuslik, sidus end liiga tihedalt maailmakaubanduse ja maailmarahanduse süsteemiga ja muutus liiga kosmopoliitiliseks (natsionalismi vastand). Pangermanistide liiduga sarnane ühing üritas piirata Poola mõju suurenemist Preisimaale kuuluvais linnades. Germanismi pealesurumist takistasid aga arenev turumajandus ja linnastumine , poolameelsust saanuks piirata vaid saksa natsionalistlike meeleolude õhutamise ja vägivallaga.
Austria-Ungari: Habsburgide kaksikmonarhia oli kriisis . Austria parlament , milles olid esindatud kõik peamised rahvusrühmad, oli peaaegu halvatud, kuna pidev vastasseis saksa ja slaavi saadikute vahel ei võimaldanud otsuseid vastu võtta. Valitsused, mis määrati ametisse parlamendiväliste määrustega, üritasid toetuda monarhia säilimise pooldajatele, sõltumata nende rahvusest, kuid see õnnestus neil vaid suurte raskustega. Sotsiaalprobleemid Habsburgide monarhias olid sama kirjud kui riigi rahvuslik koosseis. Kõikide rahvuste poliitiliselt aktiivsed ühiskonnakihid asetasid esikohale rahvusliku probleemi, nõudes endale maksimaalselt laialdast autonoomiat või täielikku iseseisvust.
Itaalia: Itaalia kuulus nende riikide hulka, kelle heaolutase oli üks madalamaid.Euroopa majandusedu jõudis vaid riigi põhjaossa, lõunaosa aga kannatas stagnatsiooni ja majanduslanguse all. Tänu sellele kolisid paljud lõunast põhja poole, mis tekitas lihttööjõu ülekülluse mitmetes suurlinnades. Igal aastal lahkusid mitmed tuhanded itaallased riigist, et otsida õnne Ameerikas. Itaalial olid kõik tunnused, mille alusel tol ajal riiki määratleti: põhiseadus, parlament , erakonnad ( konservatiivid , liberaalid,radikaalid, sotsiaalid), sõjavägi, laevastik . Kõik see oli aga tunduvalt viletsam kui edukamates maades. Itaalia tähtsus rahvusvahelises elus ei olnud eriti suur. Katsed hakata looma impeeriumit olid täiesti edutud või kahtlase väärtusega.Valitsusele jäi ainult võimalus näida suurriigina. Sisepoliitiliselt oli oluline, et 1912 seati sisse üldine valimisõigus.Itaalia poliitilist süsteemi ei hoidnud aga mitte üleval demokraatia vaid transformism, mis eeldas tasakaalu säilitamist mõjukate rühmituste vahel riigis. Pettumus ja rahulolematus haaras enamikku itaallasi, mistõttu said Itaaliale iseloomulikuk kõiksugu radikalismis.Mussoliini ideoloogia eitas liberaalset demokraatiat ja kõiki teisi 19. Saj Euroopa tsivilisatsiooni väärtusi.
Usa: USA’iseloomustas kiire majanduslik ja poliitiline arend ning ühiskonnas valitsesid optimistlikud meeleolud. Odav tööjõud puudus, kuid jõukad eurooplased investeerisid hea meelega Ameerika tööstusesse. See suurendas iga aastaga kaupade väljavedu. Ka põllumajandus hakkas hoogsalt arenema. Rahvaarv kasvas kiirelt nii loomuliku iibe kui rohkete sisserännete tõttu. Oli ka probleeme: vastuolud töövõtjate- ja andjate vahel; tööliste võitlus elujärje parandamise eest.Sotsialistlikku parteid luua ei õnnestunud, sest Ameerika töölisliikumisi esindasid ametiühingud. 1905 tekkis ametiühingute liit Maailma Tööstustöölised (IWW). See ühendas kõige vaesemaid elanikekihte. 20. Sajandi algul tuli USA maailmapoliitika areenile. Euroopa mõõdupuu järgi polnud Ameeriklastel peaaegu üldse sõjaväge, kuid oli üsna võimas laevastik. Ameeriklased lootsid kaugemas tulevikus elada maailmas, kus pole sõdu.
Millised pinged ja miks valitsesid ühiskonnas 19.saj. lõpp ja 20.saj. alguses?
See oli rahvusluse ja imperialismi ajastu. Sõja põhjuseks peetakse sageli imperialistlikke vastuolusid, mis tekkisid Euroopa suurriikide vahel kolooniate ja mõjusfäärise ümberjagamisel. Kuid peaaegu kõik taolised konfliktid lõppesid kompromissidega. Kuigi koloniaalvastuolud võisid teatud määral olla sõja puhkemise ajendiks, tuleb palju tähtsamaks pidada rahvusvahelisi vastuolusid Euroopas endas. See, et Euroopa rahvad hakkasid kindlameelselt nõudma enesemääramisõigust, ähvardas lõplikult hävitada ühe viiest suurriigist: Austria-Ungari, Vene keisrisiik võis aga ilma jäära ulatuslikest äärealadest. Uued ühiskonnaklassid ja rühmad nõudsid, et jagataks ümber majandusarengu käigus loodud materiaalsed rikkused ja ka võim. Ka tööliste, naiste, talupoegade, teenistujate ja väikeettevõtjate nõudmised võisid põhjustada sotsiaalse plahvatuse. Kõige kindlam viis leevendada ühiskonnasiseseid vastuolusid oli ette võtta suur üldrahvuslik ja populaarne sõda välisvaenlase vastu. Rahuaeg näis paljudele kui lõpmata igav argipäev.
Maroko kriisid , sisu, põhjus.
I kriis sai alguse Entente'i lepingu rakendamisega kui Prantsusmaa 1905. a esitas Maroko sultanime reformide projekti, mis tegelt oleks tähendanud nende allutamist Prantsusele. Saksa otsustas seda takistada. Saksa keiser Wilhelm II läks ise kohale ja pidas kõne, mida Prantsusmaa käsitles kui jõhkrat väljakutset. Kõnes kaitses sultani iseseisvust, nõudis kõigile kauplemiseks võrdseid õigusi ja kaitsta Saksa huve Marokos. Saksamaa sõja asemel nõudis rahvusvahelist konverentsi Maroko asjus, kuna sõda oeks saksas olnud ebapopulaarne. Kardeti et inglise või vene isegi läheb prantsuse poolele. Saksa laevastik oli aga algstaadiumis . Sõda ei soovind ka Prantsusmaa ja nõustus konverentsiga, mis toimus 1906 Hispaanias. Otsustati säilitada Maroko iseseisvus ja piirid. Prantsusmaa aga siiski sai koos Hispaaniaga õiguse juhtida Maroko politseid ja tolli Alžeeria piiril . I kriis näitas suure sõja tekkimise võimalust Euroopas.
II kriis 1911. kevadel puhkes ülestõus Maroko pealinna Fesi ümbruses. Korra ja prantsuse alamate kaitsmine toodi ettekäändeks ja Prantse väed okupeerisid Fesi. Tundus et maroko läheb prantsusele. Saksa mõistis oma kaotus. Protestil ei nähtud samuti mõtet. Vastukaalus taheti okupeerida Lõuna-Maroko sadamalinn , 2 laeva viidi kohale. Diplomaatiliselt nõudis Saksa omale Prantsuse Kongot, kuid loomulikult keelduti ja tekkis tugev sõjaoht. Lisaks ähvardas Inglismaa Saksat, et nad on valmis sõdima. Seega taanduti lõpuks ja oldi nõus vähemaga. 1911 lepiti kokku, et Prantsuse saab võimu Maroko üle, Saksa sai tükikese Prantsuse Kongost. Ala oli aga kõlbmatu asutamiseks ja majanduslikult.
Iseloomusta olukorda Balkanil.
Itaalia-Türgi sõda näitas, et Türgi on nõrk ja see julgustas Balkani riike välja astuma tema vastu. Põhjuseks oli slaavi, kreeka ja albaania alade vabastamine. Balkani liidu loomisele aitas kaasa Venemaa, kelle huviks oli selle liidu kasutamine Austra-Ungari ja Saksamaa vastu võitlemiseks.1912. a. Sõlmisid Serbia , Bulgaaria ja Montenegro liidu ning alustasid sõda Türgi vastu. Euroopa Türgi sai kiiresti vallutatud ning Bulgaaria liikus Türgi pealinna poole. Türgi palus suurriikide abi ja pärast keerukaid läbirääkimisi sõlmiti Londoni rahu. Türgi kaotas kõik Euroopa alad v.a Istanbuli. Pärast sõda kuulutati Albaania iseseisvaks. Türgilt võetud alade jagamisel tekkis tüli ning loodi Serbia-Kreeka-Rumeenia liiduleping Bulgaaria vastu.
Teises sõjas üritas Türgi tagasi oma alasid võtta bulgaaria käest ja see tal ka õnnestus. Bulgaaria kaotas võidetud ja ammuseid valdusi. Peale kahte sõda hakkas Balkanit hakkati nimetama püssirohukeldriks, kuna Serbiat toetas Venemaa ja Austra-Ungarit aga Saksamaa.
Millal toimus I ms?
28. Juuli 1914 – 11.11.1918 kell 11.00
Millised olid I ms põhjused, ajend ?
Esimese maailmasõja põhjustasid imperialistlike suurriikide vastuolud. Võitlus turgude , tooraineallikate ja kapitali ekspordivõimaluste pärast; mõjupiirkondade ja asumaade pärast; sõda oodati ja ei tajutud selle võimalikku negatiivset mõju; puudusid rahvusvahelised institutsioonid , mis oleksid reguleerinud suhteid diplomaatiliselt. Ajend oli Franz Ferdinandi tapmine .
Blokkide moodustamine.
1879 oli sõlmitud liiduleping Saksamaa ja Austria – Ungari vahel.
1882 a oli sellega liitunud Itaalia,
1902 oli sõlmitud Prantsuse – Itaalia leping, mis tõttu Itaalia oli kohustatud jääma sõja korral erapooletuks.
Saksamaa, AU ja itaalia lepnguline ühendus – KESKRIIKIDE BLOKK
1893 Vene-Prantsuse vahelise lepinguga algas teise bloki kujunemine. Mõlemale tundus see vajalik Saksa ohu tõttu. Suurbritannia hakkas ka endale liitlasi otsima . 1904 aprill sõlmiti Inglismaa ja prantsusmaa vahel leping – ENTENTE. Inglismaa abistas Egiptust ja Prantsusmaa Marokot.
I ms lahingud ( Verdun , Somme, Ypres ).
Verdun
Saksam. ja Pr. Vägede vaheline lahing I maailmasõjas 1916. aastal Verduni kindluse ümbruses Prantsusmaal. See oli kogu sõja üks suuremaid maismaalahinguid. Seda võib nimetada ka väljakurnamissõjaks, sest Inglismaa oma suurte ressurssidega võis sõdida kaua tahab ja Saksamaale ei meeldinud see. Saksamaa soovis läbipääsu Pariisi ja sellele jäi etta vaid Verdun. Nii viidi sinna kitsale alale ( alguses 8,5km, hiljem 15km) kõik oma suurtükid ja mehed. Prantsusmaa organiseeris 4000 autoga mehed sinna samasse ja nii kestis sõda 10 kuud, kuni hukkunud oli umbes miljon inimest. Prantsusmaa pidas vastu
Somme
1916. aastal toimunud sõda prantslaste, inglaste ja sakslaste vahel. See toimus peaaegu paralleelselt Verduni lahinguga . See oli põhjalikult ettevalmistatud prantsusmaa ja inglismaa pealetung saksamaale. Selles sõjas läksid esimest korda käiku kohutavalt suureks ja aeglaseks ehitatud tankid . Kaotused olid tohutud mõlemal poolel. Kokku ligi 1,3 miljonit inimest.
Ypres
Gaasisõda. Sakslased kasutasid Ypresi kanali juures gaasi ja sellega rikuti rahvusvahelist konventsiooni. Gaasiballoone kasutasid sakslased inglaste vastu ja inglastel polnud aimugi, et see on mürk. Inglased üritasid sama vastu teha, kuid edutult. Nimelt tuul polnud vastav. Selle sõja järel võeti asutusele gaasimaskid ja sõduri elu kaevikutes muutus veelgi raskemaks.
Iseloomusta Pariisi rahukonverentsi (millal, miks toimus, kes osalesid, milliseid otsuseid vastu võeti, nõuded Saksamaale).
18. jaanuaril 1919 avati Pariisi rahukonverents. Sellest võttis osa 27 Saksamaa ja selle liitlastega sõjaseisukorras olnud või diplomaatilised suhted katkestanud riiki. Kaotajariike sinna ei kutsutud ja võitjariigid tegid lepinguid omaenda huvides.
Rahukonverentsi tähtsaimaks dokumendiks oli Versaille rahuleping , mis sõlmiti Saksamaaga. Selle lepingu kohaselt pidi Saksamaa anda tagasi Prantsusmaale Elsass -Lotringi ja loovutama alasid Belgiale, Taanile, Leedule, Poolale ja Tsehhoslovakkiale. Selle läbi kaotas Saksamaa kaheksandiku oma aladest ja nende lõigete puhul ei arvestatud üldse inimeste soovidega. Saksamaa sõjavägi ei tohtinud olla suurem, kui 100tuhat kellest vaid 4000 võisid olla ohvitserid . Lennuväge ja laevastiku ja allveelaevu ei tohitinud olla sammuti . Analoogilisi lepinguid sõlmiti ka Austria, Bulgaaria, Ungari ja Türgiga. Baltimaade olukord jäi lahtiseks. Kõigi nende lepingute koostisosaks oli ka Rahvasteliidu põhikiri, mida kaotajad nõnda pidid tunnistama. Koosnes liikmesriikide delegatsioonidest, igalühel 1 hääl, istungid toimusid septembris, tegeles maaima rahu mõjutavate küsimustega, viieks alaliseks liikmeks olid Inglismaa, Prantsusmaa, Itaalia, Jaapan ja USA, eesmärgiks oli riikidevahelisi tülisid sõjaks kasvada, põhiliselt olid seal ainult euroopa riigid. Saksamaale määrati ka reparatsioonide maksmine , mille suurus oli alguses määramata ning eriliselt suuri makse nõudis Prantsusmaa. See tõi kaasa Saksamaal raske majandusliku ja poliitilise olukorra, see aga ei meeldinud teistele riikidele, kes kartsid, et saksamaal puhkem revolutsioon . Kõik maksud , mis Saksamaa maksis prantsusmaale ja Inglismaale , läksid USA-le sõjalaenude katteks. Ameeriklane Dawes tegi Saksamaale maksukava. Lacarnosi konverents, kus osalised inglismaa, pr, it, belgia poola tsehhoslovakkia ja sm. Esimene leping peale I ms-i, kus Saksamaa oli võrdne teistega . Lepingu sisuks oli see, kui saksamaa või prantsusmaa piiri relvaga rikuvad siis astuvad inglismaa ja itaalia sõtta piiri rikkunud riigi vastu.
Miks jäi olukord pärast Pariisi rahukonverentsi endiselt pingeliseks?
Rahukonverentsil I ms võitjariikide poolt Saksamaale kehtestatud kohustused ja maksud: Alade loovutamine (enamik elanikkonnast rääkis saksa keelt), sõjaväes olevate meeste arvu piiramine (kuni 100 000, kellest 400 võisid olla ohvitserid), sõjaväekohustuse keelamine , kindralstaabi laiali saatmine , lennuväe ja allveelaevade omamise keelamine, rängad maksud. Ühtset summat konverentsil kokku ei lepitud ning see andis võimaluse Prantsusmaal Saksamaad „pigistada“. Kuna aga Saksamaa oli juba sõja tõttu räsitud ning kehvas seisus, hakkasid maksud riigile üle jõu käima. Saksamaal kujunes raske majanduslik ja poliitiline olukord. See ei meeldinud teistele suurriikidele, kes kardsid, et Saksamaal võib puhkeda revolutsioon.(Saksamaa tugevdamiseks anti talle laene . Nõudmiste pehmendamine parandas ka poliitilisi suhteid)
( Rahvasteliit ? Rahukonverentsil loodud Rahvasteliit pidi toimima samal põhimõttel nagu ÜRO (Ühendatud Rahvaste Organisatsioon ). Maailma kõikide riikide ühisorganisatsioon, mis ei laseks tülisid sõjaks kasvada. Liitu astusid aga peamiselt Euroopa liidu liikmed ning ka neist mitte kõik. Siiski liitunud liikmesriigid liidust kasu ei saanud – üksteisele abi ei osutatud. Itaalia lepingu rikkumise peale visati ta lihtsalt liidust välja, samamoodi käituti ka Saksamaaga. Funktsioon puudus.)
Milliseid meetmeid võeti kasutusele, et tagada maailmas tulevikus rahu, iseloomusta erinevaid I ms järgseid lepinguid?

• 18 jaanuaril 1919 avati Pariisis rahukonverents. See konverents oli ulatuslik rahvusvaheline foorum , millest võttis osa 27 Saksamaa ja selle liitlastega sõjaseisukorras olnud või diplomaatilised suhted katkestanud riiki. Kaotanud riikide esindajaid keda pariisi enne rahulepingute allakirjutamist ei kutsutud. Nii polnud neil võimalust kasutada ära oma huvides võitjate vastuolusid. Seejuures ei lähtunud võitjad riigid lepingute koostamisel mitte õiglase maailmakorralduse vaid omaenda huvidest. Otsused oli kaotajate suhtes ebaõiglased.
  
• Versailles rahuleping, mis sõlmiti saksamaaga.. lepingule kirjutati allla 28 juuni 1919. Saksamma pidi andma Prantsusmaaale tagasi Elsass-lotringi ja loovutama alasid ka belgiale, taanile leedule poolale a ttsehhoslovakkiale. Saksammma kaotas kaheksandiku oma pindalast. Saksamaa sõjavägi ei tohtinud olla suurem kui 100K meest ja ohvitsere ei tohtinud olla yle 4K. Sõjaväekohustus keelati ja kindralstaap saadeti laiali, lenniväge ja allveelaevu ei tohtinud omada. Kehtisid piirangu ka sõjalaevastiu ja laevade suhtes. Saksamaa pidi tasuma reparatsioonimakse. Balti riikide delegatsioonid viibisid konverentsil mitteametlikult. 1919 aasta kevadel loodi Balti komsijon, mis pidi töötama välja liilasriikide ühise poliitika Baltimaade suhtes. Komisjon käsitles Baltimaid kui televase mittebolsevistliku Venemaa autonoomseid osi. Konkreetselt otsustati nii just eesti kohte, ent otsus laienes ka lätile ja leedule. Saksamaa oli kohustatud loobuma igasugustest pretensioonidest territooriumidele, mis asetsesid põhja pool sõjaeelset saksa-vene piiri. Saksamaa pidi tunnustama ka poola täieliku sõltumatust. Eesti läti ja leedu suhtes sellist nõuet polnud. Baltimaade valitsus kuulutati AJUTISEKS. Kõigi nende lepingute koostisosaks oli ka Rahvasteliidu põhikiri, mida kaotajad nõnda pidid tunnistama. Oma ülesehituselt oli pariisi rahukonverentsil loodud rahvasteliit hiljem eeskujuks tänapäeva ÜRO-le.
  
• 1925. aastal toimus Locarnos konverents, millest võtsid osa Ing, Pra, Ita, Bel, Pol, tshhslvk, ja SKS. Sõlmitud kokkulepetest oli tähtsaim niinimetatud Reini tagatispakt, milles Pra ja Bel üheltpool ning saksamaa teiselt poolt kohustusid säilitama nendevahelise Versailles rahulepingus kehtestatud riigipiiri puutumatuna. Samas paktis lubas Saksamaa hoida ka Reini vasaku kalda ala demilitariseerituna. Paktis kirjutasid tagajate ehk garantidena alla ing ja ita. Juhul kui üks pooltest, sks või pra oleks piiri relvaga rikkunud, pidanuks garantid rikkuja vastu välja astuma. Vormilt analoogilised lepingud sõlmisid saksamaaga ka poola ja tsehhoslovakkia , kuid nendes osales garandina ainult Pra. Saksamaa idapiiride muutumatuse kaitse oli seega tunduvalt nõrgem.
  
• Patsifistlike lootuste kulminatsiooniks võiks pidada Briand- kelloggi pakti allakirjutamist 27 augustil 1928. nimetuse sai pakt oma autorite järgi. Paktis sunniti loobuma sõjast kui rahvusliku poliitika vahendist ja lahendama kõik konfliktid ainult rahumeelsete vahenditega. Paktile kirjutati alla pariiisis kellogi kuldsulepeaga, millel oli kiri „si vis pacem, para pacem!“ (kui tahad rahu, valmistu rahuks). See oli parafraas ladinakeelsest vanasõnast kui tahad rahu valmistu sõjaks. Paktile kirjutas alla 15 riiki, hiljem ühines sellega veel 48 maad. 9 veebruaril 1929 kirjutasid nsv liit, eesti, läti, pool ja rumeenia moskvas alla protokollile briand kellogi pakti viivitamatu ellurakendamise kohta. Seda tehti nsvl algatusel .
  
• *** REPARATSIOONID . 1920 aastate rahvusvahelise eilu üks tähtsamaid probleeme oli saksamma reparatsioonide küsimus. Nende lõpliku suuruse suhtes võitjad pariisi rahukonverentsil üksmeelt ei saavutanudki. Eriti suure summaga tahtis saksamaad koormata prantsusmaa. Inglismaa ja ühendriigid olid leebemad . Seetõttu otsustati raparatsioonide suurus hiljem kindlaks määrata. Esialgu pidi aga saksamaa maksmisega peale hakkama. Eriti järjekindlalt nõudis saksamaalt üle jõu k2ivaid makseid ikka prantsusmaa. 1923 aastal okuipeeris ta selleks Ruhri piirkonna. See ei meeldinud teistele suurriikidele, kes kartsid, er saksamaal v6ib puhkeda revolutsioon. J2rgmisel astall2ks reparatsioonide reguleerimine ameeriklaste k2tte, seste enamik reparatsioonidest ei j22nud Pra ja Ing, vaid l2ks nende s6jav6lgade kattesks usale. Usa rahandus ja riigitegelane c.g.Dawes koostas kava, mille kohaselt reparatsioonimakse kergendati ja nende t2htaegu pikendati. J2rgmise viie aasta v2ltel pidid iga-aastase maksud 1 miljardilt kuldmargalt j2rkj2rgult kasvama 1929 aastaks 2,5le miljardile ja j22ma. Yldsumma j2i fikseerimata, aga anti m6ist, et maksmine v6ib kesta pikka aega. Saksamaale anti majanduse tugevdamiseks laene.
  

Milline oli poliitiline kaart pärast I ms?
Saksamaa kaotas kõik meretagused valdused ning umbes kaheksandiku Euroopa aladest.
Venemaa- I maailmasõja tulemusena toimus isevalitsusliku Tsaari-Venemaa nõrgenemine. Enamlaste poliitikast tingitud sisesegadused ja Saksamaa edukas pealetung 1918.a. alguses viis riigi jätkuva nõrgenemise ja lagunemiseni. Vene impeeriumist eraldusid: Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola.
Kõigi viie Venemaast eraldunud riigi puhul tuli iseseisvumist kaitsta ka relvajõul (näiteks Eesti Vabadussõda 1918-1920, teistel analoogne sündmustik).
Austria- Ungari: oli sõjaliselt nõrk kogu I maailmasõja jooksul. Riigis domineerisid poliitiliselt austerlased (e. sakslased), samal ajal moodustasid valdava osa elanikkonnast hoopis slaavi päritolu rahvad. See viis rahvuslike vastuolude kasvuni riigis ja lõppkokkuvõttes kaotuseni sõjas, keisri kukutamiseni ja vabariigi väljakuulutamiseni, mis aga ei hoidnud ära riigi lagunemist:
Austria jäänukriik (pärast I maailmasõda üritati küll liituda Saksamaaga, kuid võitjariigid keelasid selle Saksamaa liigse tugevnemise kartuses . Austria ühendati Saksamaaga ajutiselt 1938-1945).
Tšehhoslovakkia, Ungari, Jugoslaavia (moodustati Serbia-Horvaatia- Sloveenia riikidest).
Türgi- kaotas valdused Lähis-Idas (kaotsi läksid Palestiina , Liibanon , Süüria, Iraak - need territooriumid anti Suurbritannia ja Prantsusmaa kontrolli ja valitsemise alla).
Muutused toimusid ka koloniaalvaldustes- Saksamaa kaotas juba I maailmasõja alguses oma meretagused kolooniad Aafrikas (läksid Suurbritanniale), Okeaanias (läks Austraaliale), Aasias (läks Jaapanile).
Millised suured impeeriumid lagunesid I ms tulemusel (mis neist sai)?

• Austria-Ungari - Austria JA Ungari + Tšehhoslovakkia
  
• Saksamaast jaotati kaheksandik võitjariikidele
  
• Türgi impeerium – Türgi ja Balkani ps riigid
  
• Vene Romanovite impeerium – Eesti, Läti, Leedu, Poola