Euroopa Liidu kriminaalõigus (0)

Euroopa Liidu kriminaalõigus

Miks EL kriminaalõigus on tekkinud?

Koos kaubandus- ja äritegevusega muutus ka kuritegevus piiriülesemaks (sh inimkaubandus ). Eriti teravaks muutusid probleemid 70ndatel ja 80ndatel .
Ühistururegulatsioon EL kohtupraktika seadis kriminaalõigusele piiranguid, keelustasid liigsed piirangud kodanikele.
Schengeni ala loomine – tekkis koostöö tolli ja politsei ja muudes piiriküsimustes.
Ida ja lääne suhete tihenemine eriti pärast Berliini müüri langemist. Koostöö ka poliitilisel tasandil.
Kuni Maastrichti lepingu sõlmimiseni võtsid riigid vabatahtlikult kohustusi ja sõlmisid lepinguid. Selle lepinguga sai EL pädevuse ise lepinguid sõlmida ja seda korraldada. III sammas – erinevad meetmed ja õigusnormid, mis justiits - ja siseasju puudutasid. Kui I sambasse kuulusid EL traditsioonilised valdkonnad, siis III sambas oli mitmeid erisusi, kõik põhimõtted seal esialgu ei toiminud , see polnud EL traditsiooniline valdkond , vaid pigem riigid sõlmisid ise omavahelisi koostööleppeid ja muu rahvusvaheline koostöö. Kui riigid milleski kokku leppisid , pidi see toimuma ühehäälselt.
Amsterdami lepinguga loodi turvaline ala – Schengeni lepingud ja kriminaalõigus seoti? Euroopa Ülemkogul oli võimalus suunata, kuhu haru arenema hakkab. Euroopa Kohus hakkas julgemalt III sambas kohaldama I samba põhimõtteid, kohtupraktika muutus.
Praegune alusleping – Lissaboni leping jõustus 2009. sellega kaotati III sammas. Enam selliseid erisusi, nagu varem oli, pole. Lissaboni leppega muutus kriminaalõigus EL poliitika põhivaldkondade osaks. EL aluslepinguteks on nüüd EL leping ja EL toimimise leping, mis reguleerivad valdkonda. Lisaks erisätetele kohalduvad valdkonnale ka kõik EL õiguse põhimõtted. Nüüd võib liikmesriigi vastu minna Euroopa Kohtusse. EL leping toob välja, et austatakse liikmesriikide eripärasid, see välistab ühtse kriminaalõiguse kehtestamist. Ainult kriminaalvaldkonnas on võimalik pidurdada eelnõu menetlust, kui see on vastuolus riigisisese korraga või tavaga. Siis algavad läbirääkimised.
Euroopa vahistamismääruse kasutamisele võtt – see võeti vastu raamotsusega, sellega kaasnes palju probleeme ja kohtupraktikat, mis on ajendanud selle edasist arengut. See otsus lubab kodanikke liikmesriikide vahel välja anda – võib taotleda teiselt liikmesriigilt vahistamist ja üleandmist.
Kui varem oli probleem kuritegevusega (organiseeritud kuritegevus, terrorism ), siis keskenduti probleemile, tahaplaanile jäi kaitseõiguste ja põhiõiguste kaitse teemad. Nüüd on hakanud see muutuma , vastu on võetud mitmeid direktiive , mis olukorda on muutnud.
Probleemiks on ka olnud läbipaistvuse ja selguse puudumine – debatt ei ole avalik ja koadnikele kättesaadav. Seetõttu ei soovita EL-s valdkonnale suurt pädevust anda ja kontrolli käest lasta.
Üldist vaadet, kuhu valdkond liigub, pole piisavalt olnud.
EL kriminaalõiguse suund sõltub suuresti riigipeadest ja parlamentidest.
Õigusharu , mis uurib EL õiguse kolme suuremat ala.
EL karistusõigus , EL kriminaalmenetlusõigus, EL riikide koostöö.
Aluslepingud , teisene õigus, erinevad programmid ja initsiatiivid/eelnõud, kohtupraktika – allikad, millest valdkond lähtub.
El kriminaalõigus toimib just selle pärast, et liikmesriigid on üsna sarnased – meie karistusõigusel on palju ühiseid jooni. Kui EL peaks laienema ja uues riigis domineerib just usk, siis see ilmselt nii hästi ei toimiks. Hetkel suuremad erinevused puuduvad, erinevad on ainult karistusmäärad . Kõige suurem erinevus ehk narkootikumide karistusmäär Hollandis ja abordikeeld Poolas.
Selge on aga see, et üksi ei saa riik avatud piiride puhul hakkama, üksi ei jõua kuritegevusega sammu pidada, koostöö on vajalik – see on odavam, lihtsam ja mõjuvam.
Kokku on lepitud kuritegudes, milles toimub ühtlustamine – terrorism, narkokuriteod jne, lisaks finantskuriteod.
Seni on keskendutud karistusõiguse poolele ja koostööle, kriminaalmenetluse pool on uus. On tekkinud ka vajadus ühtlustada kriminaalmenetlust, sest muidu üks riik ei usalda teist läbiviimaks menetlust esimese riigi kodaniku üle.
Kõige vastuolulisem on EL vahistamismäärus (ühe õigusasutuse taotlus teisele ühe isiku kinni pidamiseks), mis võeti vastu pärast 9/11 terrorirünnakuid. Vastu võeti see rutuga ja vähese diskussiooniga. Nüüd ilmnevad probleemid ja kitsaskohad (tagantjärgi). Põhijoontes on see jäänud samaks. Probleemideks on näiteks küsimus, kas mõni riik peab põhiseadust muutma või muutma rakendusakte. Sellest on nüüdseks üle saadud ja asi on toimiv. Näiteks võib siin tuua Galojani juhtum, kus ta põgenes Uksse, aga teda ei saadud sealt kätte. Varasemalt oli tunnustatud justiitsministeeriumi taotlusi, kuid nüüd mõeldi, et see peaks ikka tulema kohtult. Tavaliselt ongi kõige suuremaks keeldumise põhjuseks vahistamismääruse vormi rikkumine , võib olla ka see, et on segaseks jäänud isiku kohtualla andmise põhjus.
Võimalik on ka näiteks esitada taotlust UK-le, et vahistataks UK kodanik, kes on Eesti pinnal pannud toime kuriteo.
Meil tekkis loengus kõrvalepõikena arutelu sellest, kas Europoli veebilehe kaudu saab ka taga otsida inimesi (nagu Interpoli kaudu). Vaatsin järgi - tõepoolest , selle aasta alguses vastusena terrorirünnakutele avas ka Europol tagaotsitavate veebilehe. Europoli näol on tegemist Euroopa Liidu politsei koordineerimiskeskusega ( Interpol seevastu on rahvusvaheline organisatsioon rahvusvaheliselt tagaotsitavate isikute tabamiseks). Europolil endal kriminaalmenetluse läbiviimise õigust pole. Europoli kaudu saab eelkõige vahetada infot ja koordineerida koostööd, et mh ühisoperatsioonide käigus, ent menetlustoimingute reaalseks läbiviijaks jäävad ikka liikmesriikide enda politseiametnikud.
Laevareostuse kaasus:
Artikkel 80 lg 3 ei ole vastavuses artikliga 47.
Mis puutub kõnesoleva raamotsuse sisusse, siis väidab komisjon , et selle artiklites 1–10 sätestatud meetmed seonduvad kõik kriminaalõigusega ja puudutavad tegevusi, mida tuleb ühenduse õiguse kontekstis pidada taunimisväärseks.
Nõukogu väidab teise võimalusena, et ühendusel puudub pädevus kinnitamaks siduvalt kriminaalkaristuste raskust ja liike, mille liikmesriigid on kohustatud ette nägema siseriiklikus õiguses, ning järelikult ei ole nõukogu rikkunud EÜ asutamislepingut ja EL lepingut, võttes vastu raamotsuse 2005/667 artikli 1, artikli 4 lõiked 1, 4, 5, 6 ja 7, artikli 6 lõike 1 punkti a ja lõiked 2 ja 3 ning artiklid 7–12.
1981, Casatti?? Otsus
70ndad Amsterdam lahend
80ndad komisjon vs Kreeka – Greek maize case
Millistes valdkondades enne Lissaboni lepingut veel kriminaalõiguslikult reguleeriti? Keskkonnaõigus, terrorism, lapsporno, narkootikumid , küberkuriteod, korruptsioon , rahatähtede võltsimine.
Milline oli reguleerimismeetod? Kas tuli üle võtta kogu regulatsioon või mingid terminid? Pidi võtma üle definitsioonid ja miinimumkaristused.
Harmoniseerima vs ühtlustama vs lähendama – õigusnorme lähendatakse. Harmoniseerimine tähendab vastuolude kaotamist, lähendamine tähendab sarnasemaks tegemist.
Mis Lissaboni leppega muutus? Tekkis üks ühtne EL õigus, põhiinstrumendiks muutusid direktiivid . Suurenes Euroopa Komisjoni roll, kadus sammaste jaotus. Nüüd on võimalik pöörduda ka siseriiklikul kohtul Euroopa Kohtu poole. Jääb vaidlus, kas jäävad need valdkonnad, mis lepingus sätestatud, või tuleb sinna juurde kõik poliitikavaldkonnad. Kas peab olema väga oluline valdkond, et kehtestada kriminaalõigust või võib seda teha igasuguse poliitikavaldkonna puhul.

Euroopa Liidu karistusõiguslik pädevus pärast Lissaboni lepingut

Peamine erinevus Lissaboni eelse ajaga on see, et nüüd on konstitutsionaliseeritud kriminaalõigus. Õiguskord meenutab Lissaboni leppe järel konstitutsioonilist õiguskorda. Kui enne oli kriminaalõiguses õigusloome kokkuleppeline riikide vahel, siis nüüd meenutab ta rohkem riigikorda.
Olulised tunnused: sammaste süsteem on kadunud ja enamik riikidevahelisi koostööelemente, otsustusprotsess toimib tavamenetluse teel ja see on supranatsionaalne (toimub institutsioonide tasemel), Euroopa Parlamendil on rohkem kontrolli ja otsustusprotsess on rohkem demokraatlik, komisjoni kui järelevalve suurenenud roll (ei ole ainult formaalne kontroll, vaid nüüd võib komisjon siseriiklikul tasandil kontrollida tegelikku praktilist kooskõla EL õigusega), direktiividel on teatud juhtudel otsene mõju (ei saa olla karistusõigusliku normi aluseks, kuid menetlusõiguste puhul, kui see on väga täpselt defineeritud, võib isik tugineda otse direktiivile), põhiõiguste hartal on nüüd samasugune õiguslik jõud nagu aluslepingul, see tõstab põhiõiguste kaitse EL keskmesse (enne EL ja riik, nüüd EL ja isik). Harta olulisus ei ole ainult see, et õiguste tõlgendamine peaks kooskõlas hartaga toimuma, vaid nüüd kui ta on oluline osa EL õiguses, siis neid EL õiguse valdkondi on nüüd väga palju – kuidas tõlgendada, kas igakordne siseriikliku õiguse kohaldamine on nüüd EL õiguse kohaldamine? Pärast Lissaboni lepingut kohalduvad kõik EL õiguse printsiibid (esmasuse printsiip, C-3-199-11 kohtuotsus). Nüüd ka suurem ja tihedam seostumus teiste EL õiguse valdkondadega, toimub aina suurem integratsioon teiste valdkondadega.
Poola ja Saksamaa pole senini tunnistanud EL õiguse ülimuslikkust.
83(2) – kuidas tõlgendada, millal peaks kasutama kriminaalõiguslikke sanktsioone? Öberg rõhutas, et vorme võib kohaldada alles siis, kui varasemalt on ühtlustamist rakendatud.
325 iseseisvalt?
Õigus on luua kriminaalvastutust, aga millal seda luua? Millistel kaalutlustel jne. Siiani olnud vastus konkreetsetele probleemidele. Edaspidi võiks õigusloome põhineda konkreetsetel põhimõtetel ja võiks olla pikemalt tulevikku vaatav.
Kes võiks kriminaalõigust kujundada? Euroopa Ülemkogu – aluslepingus ELTL art 68 - määratleb seadusandliku ja operatiivtegevuse kavandamise strateegilised suunised vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala piires.
Lissaboni leppe järel hakkas komisjon ikka rõhku panema enda eesmärkidele – finantsasjad jne. Teised valdkonnad, mida rõhutati , jäeti tahaplaanile.
Art 76 – tekkis võidujooks, osa liikmesriike esitasid tõlkedirektiivi avalduse, komisjon esitas sama avalduse teises sõnastuses, et näidata, et temal on ka nüüd initsiatiiviõigus.
Veel kriitikat komisjoni aadressil – miks turukaitseks hakata kriminaalõigust kohaldama, mõttetu topelt reguleerimine – ülikooli professorid kritiseerisid.
Kui pädevus hakkab mõjutama üldosa – kas on võimalik sätetest välja tulla? Paratamatult on juba mõjutanud, nt juriidiliste isikute kriminaalvastutuse koha pealt, ka tahtlus – keskkonnavastaste kuritegude direktiivides rõhutati, et ka hooletuse korral peaks olema kuritegu , osavõtt – ka kuriteost osavõtt peab olema karistatav . Kui jääb mulje, et ühtlustatakse kuriteoliike, siis mõju on laiem. Et kui direktiiv muudab pisikest osa, siis meie karistusseadustik on kõik seotud (üldosa ja eriosa seos omavahel) ja kui ühte kohta muuta, peab paratamatult kohandama ka teisi osi.
Jagatud pädevus – mõiste tuleb ELTL art 4(2), 2(2). liikmesriigid teostavad oma pädevust ainult niivõrd, kuivõrd liit ei ole oma pädevust teostanud. Mida rohkem EL seda pädevust kasutab (nt kuritegusid ühtlustab), seda väiksem on liikmesriikide pädevus.
Direktiivid – enne Lissaboni lepet olid konventsioonid ja raamotsused, konventsioone pidi ratifitseerima (aeglane ja kohmakas ), raamotsused olid kohustuslikud, kuid reaalselt nende ülevõtmine ja kontroll nende üle oli kaheldav. Direktiivide puhul on selge kord, neid peetakse tugevamaks. Sammaste süsteem ise oli ka nõrk ja tekitas palju vaidlusi. Lissaboni leppe järel on oluline, et EP-l on suurem roll õigusaktide vastuvõtmise protsessis, varasemalt parlamendil ei olnud kaasotsustusõigust. Ka siseriiklikel parlamentidel on suurem roll, õigus kontrollida, kas eelnõu on kooskõlas subsidiaarsusprintsiibiga. Direktiivid on kõige levinumad õigusaktid , võimalik kasutada ka määrusi, otsusi, arvamusi . Määruseid reaalselt kasutatakse asutuste ja ametite loomiseks.
Direktiivi eelnõu pidurdamise süsteem – hädapidurit saab kasutada ainult siis, kui vastuolu tekib aluspõhimõtetega, muidu tekib olukord, kus üks riik jääb eelnõust välja aga teised võivad ikka koostööd teha. Kui terve eelnõu välja hääletada, siis ei kehti see kellegi osas.
Subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse kontroll – art 12, parlamendid võivad kontrollida, kas mõni eelnõu on aluspõhimõtetega kooskõlas. Proprotsionaalsuse PM – liidu meetme sisu ja vorm ei tohi minna vajalikkuse saavutamisest kaugemale. Art 5(3) ja 5(4).
Subsidiaarsuskaebuse esitamine Euroopa Kohtusse – kontrollib ex post, kas argumendid on põhjendatud või mitte.
Lissaboni leppe järgselt peaksid eelnõu seletuskirjad olema väga põhjalikult põhjendatud.

Kolmas seminar: finantskuritegude kriminaliseerimine

Principle of Effectiveness – tõhususe printsiip – Eli antavad aktid peavad olema tõhusad.
Mitsilegas – tõhusa koostöö/tõhusa liidu õiguse elluviimise kohustus nõuab kriminaliseerimist. Teatud juhtudel tuleb just hoiduda kriminaliseerimisest, et ellu viia liidu õigust. Art 83(2).
EL karistusõigus on tihedalt seotud suveräänsusega – riikide võime otsustada, kas ja mida ja kui raskelt kriminaliseerida.
Lissaboni leppe jõustumise järel suurem mõju liikmesriikide õiguskordadele. Põhimõtted, mida edaspidi järgida:

Tuleks järgida legitiimse eesmärgi tingimust – kriminaalõigust tuleks kehtestada ainult selleks, et kaitsta EL esmasest õigusest tulenevat fundamentaalset õigushüve . Väga oluline õigushüve – vaieldav, mis see on.

Ultima ratio printsiip – käitumist võib kriminaliseerida vaid juhul, kui seda tehakse fundamentaalsete huvide kaitseks ja kõik muud meetmed osutuvad selle eesmärgi saavutamiseks ebapiisavaks. Vaid selliste tingimuste täitmisel saab kriminaalõigust pidada vajalikuks ja proportsionaalsuse põhimõttega kooskõlas olevaks. Vastasel juhul muutuks kriminaalõigus ebaefektiivseks ning viiks ülekriminaliseerimise, asjatu häbimärgistamise ja inimõiguste rikkumiseni.

Nulla poena sine culpa – süüpõhimõte; sellega kooskõlas olevaks saab pidada ühiskonnale tõsiselt kahjuliku käitumise kriminaliseerimist

Legaalsusprintsiip – Euroopa Liidu seadusandja peab arvestama õiguskindluse, kriminaal õiguse tagasiulatuva jõu keelu, kergema karistusseaduse tagasi ulatuva jõu põhimõtte ning kriminaal õiguse demokraatlikus seadusandlikus protsessis kehtestamise nõudega.

Subsidiaarsuse printsiip – see peab tagama, et EL ühtset kriminaalõigust tuleks kehtestada vaid siis, kui kavandatava eesmärki ei suudetaks efektiivsemalt saavutada liikmesriikide tasemel ning meetme ulatuse või toime tõttu on eesmärgid paremini saavutavad ühenduse tasandil.

Sidususe printsiip - vajadus arvestada juba olemas olevate liikmesriikide kriminaalõiguse süsteemidega, kui ka vältida vastuolusid liidu õiguse siseselt.
Finantskuritegevuse kriminaliseerimise pooltargumendid:

• Õigusraamistiku tugevdamine ja ühtsustamine
  
• Kaudselt ka üksikisikute huvide kaitse
  
• Euroopa prokuratuuri vajalikkus, sest see oleks üks organ, mis spetsialiseeruks sellele ja tänu suunatusele oleks tegevus ka tõhusam
  
• Suurtes summades raha konfiskeeritud – see neile enda operatsioonide rahastamiseks?
  
• Isikute tervise kaitse – illegaalsete uimastite konfiskeerimine?
  
• Isikute usalduse kasv riigi suhtes, kui suurkorporatsioonide pettused avalikustatakse
  
• Kriminaliseerimine on oluline probleem kodanike jaoks – nad tahavad, et nende huvisid kaitstaks
  
• EL õigus kõrvaldab lüngad ja puudused valdkondades, riigid ei suuda ise võidelda piiriüleste pettuste vastu, EL aitab selle kohapealt
  
• Kui liikmesriigil pole piisavalt päevust pettusega teatud juhtudel võidelda/karistust määrata, siis siinkohal aitab EL kriminaliseerimine
  

Materiaalõiguse kokkuvõte: enne lissaboni debatt selles, kas anda suveräänsust ära või mitte. Tänaseks debati fookus on nihkunud. Probleemid selles, et kõigepealt tekkis vabaturu raamistik ja alles siis see idee, et hakata kriminaliseerima. Tänaseks on tekkinud kriminaalõiguse ühtsustamise pool, see tõttu tasakaal liikunud. Enamus on nõus, et EL kriminaalõigust on vaja, aga millist kriminaalpoliitikat ellu viia, on vaieldav. Pigem vaja leida tasakaal. Ku iseni oli kõige olulisem vabaturumajandus , nüüd harta siduvaks muutmisega ja tihedama integratsiooniga on valdkond ise muutunud sidaks ja miinus on see, et EL on saanud palju pädevust juurde.
Fookus on läinud pigem menetlusõiguse poole. Samas kui seda hoogsamalt ühtlustada, võib see kaasa tuua selle, et lumepalliefektina tuleb siiski jälle materiaalõiguse poole pöörduda.

Kriminaalmenetlusõigus

Karistuse ja haldusõiguse piiride hägustumine finantskriisidel. Keeruline eristada, mis on karistusõigusliku ja milline haldusõigusliku iseloomuga. Rasek teha vahet nende kahe sanktsioonidel.
Ülpõhimõte, millel õigusalane koostöö tugineb, on avstastikuse tunnustamise põhimõte. Selle kohaselt iga liikmesriik säilitab oma süsteemi ja liit peab tegema koostööd. Alguses väga ei usaldatud teise riigi otsuseid, nt ei austata põhiõigusi teises riigis vm. Tekkis vajadus muuta kriminaalmenetluse norme sarnasemaks, näiteks kehtestada minimaalsed reeglid. VTPM tähendab seda, et selle raames tehakse koostööd nii, et võimalikult vähe kaheldakse üksteise otsustes. Iga riik on suveräänne, iga riik otsustab, kas tulla vastu või mitte, kas täita või mitte (kas anda isik välja). EL-is püütakse seda teha võimalikult automaatselt. et riikidevahlist usaldust suurendada, loodi Lissaboni leppesse alus, mis võimaldab ühtlustada norme (art 82). see on kogu menetluse ühtlustamise alus.
Normide ühtlustamine on õiguslikult seotud VTPM-ga. Ühtlustame selleks, et usaldus oleks suurem.
Vastu on jõutud võtta ja ühtlustada:

• Direktiiv õiguse kohta suulisele ja kirjalikule tõlkele
  
• Kriminaalmenetlusest teadasaamise õiguse direktiiv
  
• Kuriteoohvrite õiguste direktiiv
  
• Direktiiv kriminaalmenetluse kahtlustavate/süüdistavate laste tagatiste kohta
  
• Süütusepresumptsiooni puudutav direktiiv
  
• Jne.
  

Ühine on neil see, et direktiivid võtavad EIÕK kohtupraktika kokku, võib juhtuda, et kohus arendab sama valdkonda veel edasi, aga nüüd on pilt vähemalt kõigile selge (ka tavakodanikule). Nüüd on võimalik otse direktiivist vaadata, mis on praktika olnud, ja nõuda riigilt õiguste täitmist.
Lõhmuse artikkel Juridicas: senini piisas, kui prokurör kirjeldas vahistamise taotluses tõendite sisu, nüüd tekkis probleem, et kriminaalmenetlusest teadasaamise õiguse direktiiv tõstatab probleemi, kui palju peaks isik vahitamisel tõendeid nägema, meie seadus on direktiiviga vastuolus. Riigikohus : ringkonnakohtus leidsid kaitsjad, et kuna kohus ei lubanud tõendite sisuga tutvuda, on see vastuolus direktiiviga. RK aga ütles, et ka EIÕK on sedastanud, et tõenditega tutvumise õigus ei ole absoluutne ja piiramatu, et siseriiklik õigus ei ole vastuolus direktiiviga ja et kohus ei ole kohustatud pöörduma euroopa kohtu poole direktiivi tõlgendamisel. Lõhmuse kriitika: see on ehtne näide, kuidas El kriminaalõigus on siseriiklikusse õigusesse tunginud. Lõhmus kritiseeris ka RK väidet, et siin ei ole tõlgendamise probleemi.
Vahistamismenetluses on asi veel eriti õrn ja tõendid on värsked. Osade tõdendite näitamine vahistatule võib kahjustada menetluse kulgu . Lõhmus pakub välja, et kaitsja peab esitama taotluse tõendite nägemiseks ning prokuröril peaks olema tõendamisekohustus, et miks mingeid tõendeid ei näidata ja kuidas need kahjustaksid menetlust. Muidu võiksid kõik tõendid olla kättesaadavad.
Lahenduseks võiks olla veel, et prokuröri ei s.aa sundima tõendeid avaldama, vaid kohus võib siis mitteavaldamise korral tõendid kõrvale jätta ja otsustada nende pinnalt, mida prokurör avaldas.
Kaitseõiguste direktiiv – eesmärgiks art 3, igal kahtlustataval ja süüdistataval peab olema kriminaalmenetluses kasutada kaitsjat ja seda kiirelt, esimesel võimalusel. Sellel direktiivil on pikk preambul, mis avab direktiivi mõtte. Seal on ka toodud EIÕK praktika kokkuvõte.
Direktiivide vastuvõtmise tagajärg – kehtestavad miinimumreeglid, kuid iga riik võib tagada kõrgema kaitse. Reeglid ei ole ainult liikmesriikide vahelise menetluse jaoks, vaid kehtivad ka puhtalt siseriiklike menetluste puhul. EIÕK seisukohad on muudetud EL teisese õiguse normideks. Eelnõu väljatöötamistel osalesid nõukogu esindajad, et tõlgendus saaks võimalikult täpne. Paljud kriitikud õiguskirjanduses on rõhutanud, et siseriiklik õigus on see, mis tavaliselt kehtestab palju kõrgema kaitse kui konventsioon , mis tähendab, et rikkumised peavad olema eriti suured. Kõrgema kaitse kehtestamine on asi, mis ei tohiks hakata takistama koostööd. Sellises olukorras ei saa otsetõlgendust direktiivile teha. Õigusnormi tõlgendamine peab seljuhul pidama silmas siseriiklikku õigust.
Kui palju jääb siis siseriikliku menetluse eripära alles? Direktiivid jätavad ikka mingil määral manööverdamisruumi, ei võeta sõna-sõnalt üle. direktiivid räägivad abstraktsest õigusest, et teavet saada.
Kõik terminid, mida direktiiv kasutab, hakkavad alluma Euroopa Kohtu tõlgendustele, tekivad autonoomsed mõisted, mida tõlgendab Euroopa Kohus.
UK rindelt probleem – uued direktiivid peaksid suurendama usaldust riikide vahel, aga Uk puhul on see probleem, et vahistamismäärusega on nad liitunud, aga kaitseõiguste direktiiviga ei ole liigunud. Kui BREXITIT ei tule ja Uk ongi osade direktiividega liitunud, osadega mitte, siis selle riigiga ei toimi asjad ladusalt ja usaldus on väiksem.
Bardi artikkel – tekib uus mõõde direktiivide näol, mis on lisaks hartale, EIÕK praktikale, kannatab õiguskindlus, et isik peab kõike järgima ja teadma, kõigega kursis olema. Raske on õiguslikust regulatsioonist terviklikku pilti omada. Nüüd aga direktiivid selgitavad kohtupraktikat, see teeb asja lihtsamaks. Siiski peab edaspidi direktiive tundma ja läheb raskemaks.
12. nädalal iseseisev töö, kus peab analüüsima direktiivi sisu.
Direktiiv õiguse kohta suulisele ja kirjalikule tõlkele kriminaalmenetluses (koduses töös sama direktiivi analüüs):

• Eesmärk, mida sooviti saavutada – riikide vahelise koostöö tugevdamise kaudu tõhustada üksikisiku õiguste kaitset. Liikmesriikide vastastikuse usalduse suurendamiseks kohaldati miinimumeeskirjad suulise ja kirjaliku tõlke osas. Selliste ühiste miinimumeeskirjade kehtestamine ongi direktiivi eesmärgiks.
  
• Reguleerimise ese – õigus suulisele ja kirjalikule tõlkele kriminaalmenetluses.
  
• Mis probleeme üritatakse lahendada – isikud, keda vahistatakse võõras riigis ja ei räägi selle riigi keelt, peavad aru saama, miks neid vahistatakse ja mis alusel. Isikutel peab olema võimalus aru saada menetluse sisust.
  
• Miks seda vaja on – vajalik isikule tagada tema põhiõigused , et ta saaks end kaitsta ja tagada menetluse õiglus .
  

Liikmesriikide õigusalane koostöö kriminaalasjades

Sissejuhatus: liikmesriikide omavaheline kahepoolne koostöö on horisontaalne koostöö (liikmesriikide huvides). Vertikaalne koostöö – Euroopa Komisjoni ja liikmesriikide vahel. Mitmepoolne koostöö – Europol, Euroopa Prokuratuur (Euroopa ühised huvid, täidab lüngad, mis tekiks vaid kahepoolse koostöö puhul).
Ajalugu: 1950ndatest alates on kriminaalasjadest tehtava õigusalase koostöö arengut vedanud Euroopa Nõukogu. Euroopa Nõukogu on rahvusvaheline organisatsioon, millesse kuulub 47 liikmesriiki Euroopast ja Aasiast.
EL hakkas kriminaalasjade õigusalase koostöö valdkonnaga tegelema 1980ndatel. Kõik liikmesriigid ei olnud Euroopa Nõukogu konventsioonide osapooled – nt 1972 Kriminaalmenetluse ülevütmise Euroopa Konventsioon oli ebapopulaarne. Esmalt vüeti vastu EN poolt looud regulatsioon ja arendati seda edasi. Osa liikmesriike tegi grupina veel tihedamat omavahelist koostööd.
Konventsioonide probleem – ratifitseerimise nõue, kõik liikmesriigid ei täitnud. Esialgne lahendus „ rolling ratifications“ – konventsioon kehtis nende liikmesriikide jaoks, kes olid ratifitseerinud (ei pidanud viimase ratifitseerija järgi ootama). Amsterdami lepinguga 1997 võeti kasutusele raamotsused – regulatsiooni ülevõtmise kohustus.
Raamotsuste kasutuselevõtt muutis koostöö iseloomu. Alates Euroopa Vahistamismääruse raamotsusest – vastastikuse tunnustamise põhimõtte kasutamine. Selleks et koostööd mitte takistada, aktsepteeritakse üksteise õiguslikke eripärasid – peetakse neid samaväärseteks. Varasemas süsteemis kontrolliti, kas tegu oli karistatav ka meie seaduste järgi.
Euroopa Nõukogu vs EL mudel: EL õigusalase koostöö perspektiiv erinev EN omast. EN konventsioonide puhul ei omanud tähtsust, milline riik lüpuks menetleb, otsustab ja täidab kohtuotsust – tähtis oli, et see võimalus oli loodud. EN konventsioonid pakkusid võimalust igas menetlusetapis koostööd teha, samuti mitmeid ..
EL siiamaani alles otsib ma ideaalset mudelit. Kõik menetlusetapid pole täielikud kaetud. Erinevalt EN süsteemist – ei ole veel kõikehõlmavat eesmärki kattsa kogu bilateraalse koostöö probleeme.
EL mudel teenib selle liikmesriigi huve, kes esimesena initsiatiivi võtab. Ei arvesta piisavalt menetlusaluse isiku vaatepunkti ega teiste liikmesriikide huve. Põhimõtteliselt välistab konsultatsioonid või alternatiivi otsimise. Miinuseks veel see, et läbirääkimiste võimalus praktiliselt puudub.
EN ja EL instrumentide suhe – hilisem õigusakt reeglina sisaldab..
1985 Schengeni leping: sisepiiridel passikontrolli kaotamine, välispiiride kontroll, viisasüsteem. Arenes politsei- ja õigusalane koostöö.
Vastastikuse tunnustamise põhimõte: õigusalase koostöö nurgakivi . Riikide suveräänsuse ja eripärade austamine. Vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaselt tunnustatakse ja vajadusel täidetakse teise liikmesriigi poolt vastuvõetud menetlusotsust viivitamatult ilma täiendatave eeltingimusteta. Vastastikuse tunnustamise puhul ei pea vastastikusele usaldusele tuginev taotluse saanud liikmesriik..
Topeltkaristatavuse keelust loobumine: topeltkaristatavuse põhimõtte puhul peab koostöö objektiks olev tegu olema karistatav nii taotleva kui taotluse saanud poole seaduse järgi. Vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaselt on topeltkaristatavuse põhimõttest loobutud ja ette nähtud teatud..
Konflikt seaduslikkuse ja proportsionaalsuspm-ga – seadus peab selgelt määratlema kuriteod ja nende eest määratavad karistused. Tekib küsimus, kas isikud saavad üheselt aru, milline tegu toob kaasa kriminaalvastutuse.
Vastastikune usaldus on vastastikuse tunnustamise toimimise aluseks. C-187/01, C-385/01.
Kriitika: põhiõigused ja kahtlustatavate menetlusõiguslikud tagatised ei ole kogu EL-is piisavalt kaitstud. Vastastikuse tunnustamise pm viib õiguste kaitse vähenemiseni. Süüdistuse ja katise poole huvid ei ole tasakaalus. Vabadusel, turvalisusel ja õiglusel rajaneval alal peaksid..
Õigusalane koostöö Lissaboni leppe jõustumise järel: õiguslik alus ELTL V jaotise 4. ptk. Art 82(1): Liidus põhineb kriminaalasjades tehtav õigusalane koostöö kohtuotsuste ja üigusasutuste otsuste vastastikuse tunnustamise põhimõttel ja hõlmab liikmesriikide õigus- ja haldusnormide lähendamist. ELTL art 67 lõike 3 kohaselt on eesmärgiks tagada turvalisuse kõrge tase.
Mitmepoolne koostöö ELTL:

• Art 84 -88.
  

Rahvusvahelise koostöö regulatsioon KrMS 19. peatükis. § 433 lg 1, § 435.
Olulisemad õigusaktid: Euroopa Vahistamismääruse raamotsus, Euroopa Uurimismääruse direktiiv – asendab vastastikuse õigusabi konventsioonid, Euroopa arestimismääruse raamotsuse ja Euroopa tõendikogumismääruse; raamotsused, mis puudutavad ühiseid uurimisrühmasid, rahaliste karistuste ja konfiskeerimisotsuste tunnustamist, vabaduskaotuslike karistuste tunnustamist jne.
M. Londoni magistritöö raamotsuste vastuvõtmise kohta Eesti õiguses.
Euroopa Vahistamismäärus on ühe Eli liikmseriigi õigusasutuse taotlus, et teine liikmesriik võtaks siiku vahi alla ja annaks ta esimesele liikmesriigile üle kohtu alla andmise või vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täitmiseks. Selle aluseks raamotsus Euroopa vahistamismääruse kohta.
Ranged tähtajad : riik, kus isik vahistati, peab isiku Euroopa vahistamismääruse teinud riiki tagasi saatma maksimaalselt 90 päeva jooksul pärast vahistamist.
Lihtne menetlus: 32 raske kuriteoliigi puhul ei kontrollita teo topeltkaristatavust, st käitumist, mille eest üleandmist taotletakse, peetakse kuriteoks nii taoltuse esitanud riigis kui ka teises riigis.
Poliitilise sekkumise puudumine – euroopa vahistamismääruse menetlusega kaotatakse väljaandmise poliitiline etapp. See tähendab, et Euroopa vahistamismääruse alusel tehakse otsus isiku üleandmise kohta eranditult kohtumenetluse teel.
Oma riigi kodanike üleandmine : põhimõtteliselt ei saa EL riigid enam keelduda oma riigi kodanike üleandmisest, välja arvatud juhul, kui nad võtavad tagaotsitava ise vastutusele või pööravad ise vabaduskaotlusliku karistuse täitmisele .
Garantiid: vahistamismääruse teinud riigilt võib isiku üleandmisel nõuda kolme liiki tagatisi :

• Kui Euroopa vahistamistmäärus põhineb tagaseljaotsusel, võib üleandmise suhtes kohaldada tingimust, et isikul on võimalus esitada taotlus asja uueks läbivaatamiseks vahistamismääruse teinud liikmesriigis.
  
• Kui Euroopa vahistamismääruse aluseks olev kuritegu on karistatav eluaegse vangistusega, võib üleandmise suhtes kohaldada tingimust, et süüdistataal isikul on teatav aja möödumise järel õigus taotleda kasituse läbiviimist;
  
• Ku iEuroopa vahistamismäärus puuduta sellisel isiku kohtu alla andmist, kes on selle irigi kodani või kelle elukoht on riigis, kus ta vahistati võib üleandmise suhtes..
  

Keeldumise põhjused: vahistatud isiku üleandmisest keeldumiseks on kolm kohustuslikku ja seitse vabatahtlikku alust. Kohustuslikud alused on seotud:

• Ne bis in idem põhimõttega (üleandmist ei toimu, kui isik on sama teo eest karistust juba kandnud).
  
• Alaealistega
  
• Amnestiaga
  

Keeldumise vabatahtlike aluste puhul on õigusasutusel põhimõtteliselt kaalutlusõigus . Näiteks võib üleandmisest keelduda, kui osa Euroopa vahistami...
Euroopa uurimismäärus – euroopa uurimismäärus on liikmesriigi pädeva asutuse tehtud õigusalane otsus ühe või mitme konkreetse uurimistoimingu teostamiseks teises liikmesriigis, mille eesmärk on tõendite kogumine mitut liiki menetluste, sealhulgas kriminaalmenetluse raames.
Varasema regulatsiooni puudused: mitu paralleeslelt kehtivat õigusakti, killustatus ja segadus , keeruline valida asjakohast õigusakti.
Uue regulatsiooni plussid: üks kõikehõlma süsteem ja terviklik õigusakt, paintlikkus jne.
Erinevus varasemaga: uurimismäärus ei ole piiratud teatud kuriteoliikidega, erinevalt tõendikogumismäärusest ei saa uurimismääruse puhul keelduda määruse tunnustamisest või täitmisest, kui täitmine rikuks sama teo eest teistkordse karistamise põhimõtet. Samuti ei ole uurimismääruses nimetatud teo kahepoolset karistatavust.
Uurimismääruse kohaselt ei ole taotleva riigi määruses osutatud...
Milline mudel sobiks õigualase koostöö tegemiseks – automaatne vastastikusel usaldusel põhinev süsteem või iga konkreetse kaasuse puhul eraldi otsustamise võimalus, mis jätab taotlust täitvale riigile võimaluse kaaluda ja keelduda, kas õiguabipalvet täita või mõni muu lahendus?
Mitmepoolne koostöö kriminaalasjades: politseitasand – informatsioonisüsteemid ja Europol, vahetatakse informatsiooni, siin tasandil mitmed õigusaktid, mis reguleerivad erinevaid infosüssteeme, mida haldab Europol, peamine tegevusala on andmete analüüsimine ja ekspertteadmiste vahendamine . Süüdistuse tasand – Eurojust, prokuröride koostöö organisatsioon. Kohtute tasand – Euroopa Justiitskoolitusvõrgustik. EL õiguse otsene elluviimine – Euroopa Prokuratuur.
Koostöö politseitasandil: Schengenist kasvas välja politseikoostöö. Schengeni Infosüsteem (SIS).
SIS-i sisestatakse:

• Tagaotsitavad esemed ja isikud
  
• Sissesõidukeeluga välismaalased jne.
  

Viisainfosüsteem (VIS)
Tolliinfosüsteem (TIS).
Europol – euroopa politseiamet. Europol on Eli õiguskatseasutus, mille eesmärgiks on muuta Euroopa turvalisemaks, parandades liikmesriikide pädevate asutuste tööt tulemu´muslikkust ja omavahelist koostööd.
Europoli teenused:
Kohapealsete õiguskaitseoperatsioonide toetamine , kuritegevust...
Ühised uurimisrühmad – selle kohta eraldi raamotsus aastast 2002. ühise uurimisrühma võib moodustada eelkõige juhul keerukate ja raskete uurimistoimingute läbiviimiseks.
Eurojust: ülesanne on tõhustada riikide uurimisasutuste ja prokuratuuride koostööd võitluses raskete piiriüleste kuritegude vastu ning kurjategijaid kiirest ija tõhusalt kohtu ette tuua. Eurojusti eesmärk on olla oluline osapool ning kohtutasandi pädevuskeskus EL tulemuslikus võitluses organisatsioonilide kuritegevuse vastu.
Europol ja Eurojust asuvad Haagis .

Euroopa Liidu Kohtu roll EL kriminaalõiguse tõlgendamisel ja arengus

Millised on Euroopa Kohtu ülesanded? Eelotsuste tegemine liikmesriigi kohtute avaldusel. Kohtuvaidlused, mis hõlmavad EL õiguse tõlgendamise küsimust – saab ka otse kaevata (iseenesest võivad kõik pöörduda, kuid füüsilise isiku puhul on teatud tingimused). Euroopa Kohtu otsustel on ka poliitiline mõju, aluslepingu järgi õiguslik mõju. Lisaks liikmesriigi kohustuste rikkumise hagide menetlemine ning edasikaebuste menetlemine (apellatsioonimenetlus).
Euroopa Kohtu ja Euroopa Liidu Kohtu erinevus? EL kohus on üldmõiste, mille alla kuuluvad Euroopa Kohus, Üldkohus ja Avaliku Teenistuse Kohtust.
EL kohus asub Luxemburgis.
Kuidas muutis Lissabon leppe jõustumine Euroopa Kohtu pädevust kriminaalõiguse valdkonnas? Enne Lissaboni lepet Euroopa Kohtul ei olnud pädevust kriminaalõiguse valdkonnas. Siis oli sammaste süsteem, Euroopa Kohtul ei olnud pädevust Liidu asju arutada, Liidu õigus oli kolmandas sambas. Suur osa liikmesriike siiski vabatahtlikult liitusid Euroopa Kohtu jurisdiktsiooniga. Need, kes olid vabatahtlikult liitunud, said eelotsuseid küsida. Lissaboni leppe jõustumise järel Euroopa Kohtul pädevus kogu õiguse suhtes. Kehtestati 5-aastane üleminekuperiood , mille järel kohus omandas täieliku pädevuse ka III samba meetmete üle.
Mis on eelotsus ? Millal tuleb seda siseriiklikul kohtul küsida Euroopa Kohtult? Kui küsimus puudutab EL õigust, kas kohaldamise või tõlgendamise suhtes, siis siseriiklik kohus võib küsida eelotsust. Küsimus tuleb esitada konkreetselt koos faktiliste asjaoludega. Kui EL õigus on üheselt mõistetav või kui selles küsimuses on juba varem otsus tehtud, siis ei peaks küsima .
ELTL artikkel 267. Euroopa Kohus on pädev tegema eelotsuseid, ms käsitlevad:

Aluslepingute tõlgendamist

Liidu institutsioonide, organite või asutuste õigusaktide kehtivust ja tõlgendamist
Kui ingi niisugune küsimus kerkib üles poolelioleva kohtuasja käigus ja liikmesriigi kohtus, mille otsuste peale ei saa siseriikliku õiguse järgi edasi kaevata, siis peab nimetatud kohus saatma asja kohtusse.
Kiirprotseduuri alusel peaks kohus otsuse tegema kolme kuu hooksul. Tavamenetluses läheb aega keskmiselt 22 kuud.
Eelotsuste puhul:

• Kohus ei hinda eelotsust andes siseriikliku õiguse kooskõla liidu õigusega
  
• Kohus piirdub vaid liidu õiguse tähenduse ja ulatuse selgitamisega...
  

Vastavalt ELTL art 267 sätetele on liikmesriigi iga kohus pädev esitama EK-le eelotsusetaotluse liidu õigusnormi tõlgendamise kohta, kui ta seda menetluses oleva asja lahendamiseks vajalikuks peab.
Siseriiklik kohus võib seega juhul, kui ta leiab, et tal on EK kohtupraktika põhjal piisavalt teavet, otsustada ise liidu õiguse õige tõlgenduse üle ja selle kohaldamise üle faktilistele asjaoludele, mille ta on tuvastanud.
Millised Euroopa Kohtu menetluse erisused on aluslepingus ette nähtud kriminaalõiguse valdkonna jaoks? Kiirendatud menetlus. Lisaks ELTL 276 – kohus ei hinda politsei või muu õiguskaitseorgani koraldatud operatsioonide põhjendatust või proportsionaalsust ega seda, kuidas liikmesriigid teostavad oma vastutust avaliku korra ja sisejulgeoleku tagamisel .
Säte on jäänuk varasemast korrast – kaitseõiguse direktiivi või Uurimismääruse kontekstis võib tekkida olukord, kus hinnatakse ka politsei tegevust. Tõenäoliselt selline säte tuleks edaspidi aluslepingust kaotada.
Milline on olnud Euroopa Kohtu panus EL kriminaalõiguse suunamisel ja vastastikuse tunnustamise põhimõtte kujundamisel? Keskkonnaõiguse kohtulahendis oli küsimus sellest, kas regulatsioon oleks pidanu vastuvõetama raamotsusena või direktiivina. Kohus otsustas, et direktiivina. Muidu kõik kriminaalõiguse otsused võeti vastu raamotsusena.
Vastastikuse tunnustamise põhimõte: liikmesriikide vahel eksisteerib vaststikune usaldus üksteise karistusõiguse süsteemide suhtes ja et igaüks neist tunnustab teistes liikmesriikides kehtiva karistuõiguse kohaldamist, isegi kui nende siseriikliku õiguse alusel oleks lahendus teine.
Vastastikune usaldus kohtu tõlgenduses :

• Midagi, mida me eeldame, võtame iseenesestmõistetavalt;
  
• Toetub liikmelisusele inimõiguste konventsioonis.
  

Kohtu positsioon oli visiooniline ja andis kätte suuna kogu kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö valdkonna arenguks. Tagajärg – koostöö ei sültunud enam reeglite ühtlustamise kiirusest ja ulatusest.
Kohtu tõlgenduse kõrvalmõju – kriminaalõiguse ühtlustamine just pidurdus, selleks ei olnud otsest vajadust ja motivatsiooni, kuna teise riigi ptsuste tunnustamine pidi niikuinii toimuma.
Näiteid konkreetsetest kohtuotsustest – keskkonnaõiguse otsus. C-411/10, C-493/10. C-396/11 – selle lahendiga kinnistas kohus, et vastastikuse tunnustamise põhimõte on kõige olulisem põhimõte kriminaalõiguses tehtava koostöö valdkonnas. C-399/11 Melloni kaasus.
Millised isikute õiguste kohtulikku kaitset puudutavad muutused Euroopa Liidus ees seisavad?
EL-i liitumine Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga. EL lepingu art 6 lk-ga 2 tehakse ka Euroopa Liidule kohustuseks liituda Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga.

Õigusalase koostöö asutused

Europol rohkem andmevahetuse asutus.
Võrdlused:

• Õiguskoostöö asutuste omavahelised suhted ja koostöö probleemid ei ole piisavalt selgelt reguleeritud.
  
• Sama eesmärk – toetada ja tugevdada koostööd vähemalt kahte liikmesriiki puudutava raske kuritegevse vastases vitluses.
  
• Europol – eesmärk koguda informatsiooni ja seda analüüsia, lisaks koordineerida ühisoperatsioone.
  
• Eurojust – õigualasele koostööle kaasaaitaja, õigusinstrumentide tõrgeteta toimimise tagaja .
  
• Ajaloolised erinevused: europol üks esimesi institutsioone selles valdkonnas (al 1995), eurojust on hilisem (ametlikult al 2002).
  
• Erinevused lähenemises: europol keskendub rohkem efektiivsele eesmärkide täitmisele, eurojust keskendub rohkem kooskõlale õigusega.
  
• Erinevused struktuuris: europol hierarhiline , eurojust kollegiaalne – võim kolleegiumil, kuhu kuulub esindaja igast liikmesriigist, kolleegiumi esindab president .
  
• Rahastus: mõlemaid rahastatakse EL ühistest vahenditest. Mõlemal koormus aina kasvab ja ülesandeid tuleb juurde rohkem, kui eelarve võimaldaks.
  

Sarnasused:

• Mõlemal endiselt lissaboni-eelse riikidevahelise koostöö iseloom
  
• Kumbki ei asenda riigisiseseis asutusi, nad ainult toetavad nende tööd:
  
  • Europol ei ole Euroopa FBI, tal ei ole pädevust ise uurida ja menetleda;
    
  • Eurojust ei ole Euroopa süüdistusasutus, tal puudub pädevus ise menetleda ja süüdistust esitada. Eurojusti taotlused liikmesriigile ei ole siduvad , nende täitmine on vabatahtlik.
    
• Mõlema asutuse toimimine sõltub liikmesriikide heast tahtest ja usaldusest.
  
• Europol ja eurojust on vaid teenuseosutaad, nad peavad veenma siseriiklike võime selles, et nad annavad lisaväärtust.
  
• Konkreetse menetluse raames europol aitab koguda ja analüüsida infot, eurojust aitab kogutud info põhjal jõuda tulemuseni.
  

Konfliktid ja koostöö – kuna europol loodi enne eurojusti, ei saanud selle alusdokumendid suhteid viimasega ette näha. Eurojusti loomise otsus deklareeris koostöö olulisuse europoliga ja samas ülesannete dubleerimise vältimise.
2008-2010 – reform europoli ja eurojusti ülesannete ja omavahelise koostöö täpsustamiseks.
Mõlemal palju kokkupuutepunkte ja kattuvaid plesandeid riikidevaheliste uurimisrühmae tegevuses – osalemine koosolekutel , koolitustel, koordineerimisel, rahastamisel. Selles küsimuses läbirääkimised regulatsiooni täpsustamiseks ja praktikas esinevate pingete maandamiseks.
Euroopa prokuratuur kui Corpus Iurise „surnust ülesäratamine“ EL finantshuve kahjustava kuritegevuse vastaseks võitluseks. Ajendiks finantskriis . Probleem? Poliitiline tahe ja õiguslik regulatsioon võitlemiseks on, aga teadmised ja vahendid piiriüleseks menetluseks jäävad puudulikuks.
Praegu tegeleb finantspettuste uurimisega Euroopa Komisjoni alluvuses Euroopa Pettusevastane Amet OLAF . OLAFi menetlused on haldusmenetlused. Kogutud info antakse riigile, kus kuritegu on toime pandud, ja laseb sellel riigil asja menetleda, kusjuures haldusasi läheb siis üle kriminaalasjaks, kui vastav riik leiab, et see on karistatav tegu.
ELTL art 86. Liidu finantshuve kahjustavate kuritegude vastu võitlemiseks võib nõukogu seadusandliku erimenetluse kohaselt määruste abil asutada Eurojusti põhjal EP. EP-l on, vajaduse korral koostöös Europoliga, pädevus liidu finantshuve kahjustavate kkuritegude uurimiseks ning nende kuritegude täideviijate ja osavõtjate vastutusele võtmise tagamiseks. EP täidab liikmesriikide pädevates kohtutes nende kuritegude puhul prokuröri ülesandeid.
Aluslepingute regulatsioon on väga üldine, sätestaes küll EP asutamisprotsessi, kuid selle tegevuse piiritlemine on hägune ning midagi ei öelda EP struktuuri kohta – 2012.a magistritöö. Hetkel kollegiaalne struktuul enam-vähem paigas.

Euroopa vahistamismäärus

Euroopa vahistamismäärus on kasutusel alates 2004. aastast. Vahistamismäärus on ühe Eli liikmesriigi õigusasutuse taotlus, et teine liikmesriik võtaks isiku vahi alla ja annaks ta esimesele liikmesriigile üle kohtu alla andmiseks või vabadusekaotsuliku karistusliku või vabadust piirava julgeolekumeetme kasutamiseks.
Põhiidee : vastastikuse tunnustamise põhimõte annab ühe liikmesriigi kohtuotsusele õigusliku jõu ka väljaspool selle riigi territooriumi:

• Ilma vajaduseta liikmesriikide karistusõigust ja kriminaalmenetlusõigust phtlustada;
  

Enne euroopa vahistamismäärust: isiku teisele riigile väljaandmine eeldas seda, et tegu oli karistatav mülemas liikmesriigiss, protseduur aeganüudev ja politikast sõltuv.
Kaks põhiprobleemi: millal võib vahistamismäärust kasutada ja millal selle täitmisest keelduda?
Kohtu alla andmiseks antud vahistamismäärus – millises faasis seda teha? Praktikas sellega probleem: nt Julian Assange juhtum, kus vahistamismäärus anti välja enne ametliku süüdistuse esitamist , uurimise eesmärgil. Keelebarjäär – tõlgendamise küsimus, osades keeltes „süüdistuse esitamiseks“, eestis „kohtu alla andmiseks“. Hall ala, „legaalsusprintsiibi erosioon “. Selles küsimuses oodatakse Euroopa Kohtu otsust. Võiks lähtuda loogikast, et kuna tegu on vahistamisega, võiks olla piisavalt tõendeid ja süüdistuse esitamine võiks olla juba põhjendatud.
Praktikas ka teisi juhtumeid, kus isik nõutakse välja vaid küsitlemiseks ja saadetakse siis tagasi. Sellistes olukordades peaks kasutama vastastikuse õigusabi instrumente (EL liikmesriikide vahelise kriminaalasjades vastastikuse õigusabi konventsiooni (Brüssel, 2000.a) või vajadusel Euroopa Nõukogu konventsioone).
Kas kergemate kruitegude puhul võib vahistamismäärust kasutada? UK ja Hollandi kohtud on üle koormatud Poola ratta- ja kanavarguste juhtumite vahistamismäärustest. EL-i fookus õigusalases koostöös on raskel piiriülesel kuritegevusel. Euroopa Komisjon andis lahenduseks välja soft law instrumendi – käsiraamatu Euroopa vahistamismääruse kohta.
Soovitusliku käsiraamatu kasutamine ei ole hea lahendus – kui raamotsus ei nõua proportsionaalsustesti, ei tohiks seda „jurude kirjutada“ käsiraamatu abil. Raamotsuse tekst vajaks muutusi, need tuleks sisse viia avalikku debatti ja seadusandlikku tavamenetlust kasutades.
Keeldumine inimõiguste rikkumise kaalutlusel – eelduseks , et liikmesriik järgib inimõigusi , seda ei kontrollita vahistamismääruse menetluses, kuna liikmesriigid alluvad EIKi kontrollile . Raamotsuse preambulas erand p. 12. Lisaks preambula p. 13. Euroopa Kohus: Radu, Melloni jt lahendites on kinnitanud, et juhinduda tuleb vastastikusest tunnustamisest ja usaldusest, inimõiguste järgimist kahtluse alla ei seata. (Meenuta õigusalase koostöö seminari slaide).
Isiku tervislikku seisundit , perekondlikke asjaolusid jms vahistamismääruse regulatsioon arvesse ei võtta. Vahistamismäärust täitev liikmseriik ei saa proportsionaalsuse kaalutlusel keelduda vahistamisest, seda saab teha ainult taotlev riik.
Võiks olla võimalus ksida taotlevalt liikmesriigilt infot või tagatisi, kui on kahtlusi inimõiguste rikkumiste osas. Europa vahistamismääruse abil teisest riigist vahistatud isikuid ei vabastata enam tõenäoliselt kohtueelses menetluses vahi alt, kuna samas riigil elukoha puudumise tõttu „võivad nad hakata menetlusest kõrvale hoiduma“.
Latt vahistamismääruse menetluses võimalike inimõiguste rikkumise tõestamiseks on liiga kõrge. Andrew Symeou näide. Vahistamismääruse probleemid on pannud alguse EL-ülese kriminaalõigussüsteemi loomisele. „tänu“ probleemidele, mis praktikas on esile tulnud, on hakatud kriminaalmenetlust..
Kodanike loovutamine art 4 p 6: vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigusasutus võib keelduda vabadusekaotuse täitmiseks tehtud vahistamismääruse täitmisest juhul, kui tagaotsitav „viibib vahistamismäärust ...“

Euroopa uurimismäärus

Veel üle võtmata riigisisesesse õigusesse. Kõik arutletu on spekulatiivne . Direktiiv ise on vastuvõetud aastal 2014.
Miks vaja uurimismäärust?

• Olemasolev tõendikogumise raamistik on liiga killustatud ja keeruline.
  
• Nõukogu raamotsuses 2003/577/JSK – käsitles arestimismenetluses otsuste tunnustamist ja tõendite hävitamise, muutmise, eemaldamise, üleandmise või kõrvaldamise ära hoidmist selles menetluses.
  

Euroopa Ülemkogul 2009 otsustati, et tuleks luua kõikehõlmav süsteem, mille abil saadakse tüendeid piiriülese mõõtmega kohtuasjades, mis tõhineb vastastikuse tunnustamise põhimõttel, kuid võtab samuti arvesse vastastikuse õigusabi traditsioonilise süsteemi paindlikkust.
Uurimismääruse direktiiviga asendatakse kõik kehtivad õigusaktid, hõlmatakse võimalikult suurel määral igat liiki tõendeid, kehtestatakse täitmise tähtajad, piiratakse võimalikult suurel määral keeldumise aluseid.
Euroopa uurimismäärus tuleks koostada tõendite kogumise eesmärgil ühe või mitme konkreetse uurimistoimingu tegemiseks Euroopa uurimismäärust täitvas riigis. Võimaldab nii olemasolevaid kui ka uusi tõendeid koguda. Erand: ühiste uurimisühmade regulatsioon jääb alles – see nõuab erieeskirju.
Reegel: taotlev asutus ise teab ja otsustab, millist uurimistoimingut on vaja. Erand: täitev riik võib kasutada teistsugust toimingut, kui taotletavat selles riigis ei saa kasutada või kui alternatiiv sekkuks vähem põhiõigustesse. Taotleja hindab lisaks vajalikkusele ka proportsionaalsust ja teise riigi kaasamise vajadust.
Euroopa uurimismääruse edastamine – edastamiseks võib kasutada kõikvõimalikke asjakohaseid edastuskanaleid, võib nt läbi Eurojusti või Euroopa õigusalase koostöö võrgustiku.
Immuniteedid – Euroopa uurimismääruse täitmisest peaks olema võimalik keelduda, kui selle tunnustamine või täitmine täitjariigis rikuks mõnda immuniteeti või privileegi selles riigis (art 11 lg 1 p a). Nende mõistete täpne määratlemine jääb riigisisese õiguse reguleerimisalasse (jällegi paindlik võrreldes vahistamismäärusega).
Uurimismääruse kulud – täitjariigi territooriumil Euroopa uurimismääruse täitmisel tekkinud kulud kannab täielikult see riik. Erakordselt suurte kulude puhul (nt ekspertiis) – toimuvad konsultatsioonid kahe riigi vahel ning on võimalus uurimismäärus tagasi võtta või hüvitada ülemäärane osa kuludest (jällegi paindlik regulatsioon).
Alternatiivid vahistamisele – Euroopa uurimismääruse võib näiteks koostada asjaomase isiku ajutiseks viimiseks taotlevasse riiki või tema ülekuulamiseks videokonverentsi teel. Kui aga selline isik tuleb viia teise liikmesriiki selleks, et esitada talle süüdistus ning alustada tema suhtes kohtumenetlust eesmärgiga müista tema üle kohut , tuleks teha Euroopa vahistamismäärus vastavalt vahistamismääruse raamotsusele.
Suhe varasema regulatsiooniga – kui asjakohastes rahvusvahelistes õigusaktides, nagu Euroopa Nõukogus sõlmitud konventsioonid, viidatakse vastastikusele õigusabile, tuleks asuda seisukohale, et liikmesriikides, kellele käesolev direktiiv on siduv, on käesolev direktiiv käesolevate konventsioonide suhtes paindlik.
Subsidiaarsus ja proportsionaalsus preambulas – kuna käesoleva direktiivi eesmärki, nimelt tõendite saamise eesmärgil tehtud otsuste vastastikust tunnustamist, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab neid direktiivi ulatuse ja toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas ELi lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.
Erandid – UK on teatanud oma soovist osaleda käesoleva direktiivi vastuvõtmisel, Iirimaa ja Taani ei soovi osaleda.
Uurimismäärus – definitsoon: Euroopa uurimismäärus on liiikmesriigi („taotlev riik“) õigusasutuse tehtud või kinnitatud otsus ühe või mitme konkreetse uurimistoimingu tegemiseks teises liikmesriigis („täitjariik“) eesmärgiga hankida tõendeid.
Taotlev asutus või ametiisik – konkreetses asjas pädev kohtunik , kohus, eeluurimiskohtunik või prokurör või muu pädev asutus või ametiisik, kes tegutseb konkreetses asjas uurimisorganina kriminaalmenetluses.
Täitev asutus või ametiisik – asutus või ametiisik, kellel on pädevus Euroopa uurimismäärust tunnustada ja tagada selle täitmist.
Art 4: millises menetluses võib kasutada? P-d b ja c – võiks olla täpsem sõnastus.
Art 6: Euroopa uurimismäärse koostamise ja edastamise tingimused. Taotlev asutus või ametiisik võib Euroopa uurimismääruse koostada üksnes juhul, kui ta on veendunud, et täidetud on järgmised tingimused:

• Euroopa uurimismääruse koostamine on artiklis 4 osutatud menetluse puhul vajalik ja sellega proportsionaalne, võttes arvesse kahtlustatava ja süüdistattava õigusi ning ...
  

Kui määrust täitval asutusel või ametiisikul on alust arvata, et lõikes 1 osutatud tingimused ei ole täidetud, võib ta konsulteerida taotleva asutuse või ametiisikuga Euroopa uurimismääruse täitmise olulisuse üle.
Art 9: tunnustamine ja täitmine. Määrust täitev asutus või ametiisik tunnustab kooskõlas käesoleva direktiiviga edastatud Euroopa uurimismäärust ilma täiendavate formaalsusteta ja tagab selle täitmise samal viisil ja sama korra kohaselt nagu siis, kui asjaomast uurimistoimingut oleks taotlenud täitjariigi asutus või ametiisik.
Määrust täitev asutus või ametiisik täidab taotleva asutuse või ametiisiku sõnaselgelt esitatud formaalsusi ja menetlusi, kui käesolevas direktiivis ei ole sätestatud teisiti, tingimusel et sellised formaalsused ja menetlused..
Art 10: teist tüüpi uurimistoimingute kasutamine. Määrust täitev asutus või ametiisik saab võimaluse korral teha a..
Art 11: keeldumise alused.
Art 15: tunnustamise või täitmise edasilükkamise alused.
Regulatsioonide mõju – tõendite kogumise reeglid jäävad liikmesriikides endiseks: uurimismääruse direktiiv ei ühtlusta reegleid. EL õiguse mõju kasvab. Siseriiklikud reeglid tüendite kogumiseks muutuvad lõdvemaks.
Sisuline valik: kas lähtuad tõendi asukoha õigusest või taotleja õigusest. Varasemalt on traditsiooniliselt lähtutud tõendi asukoha õigusest. Uurimismääruse direktiiv nuab mitmes sttes paindlikult mõlemaga arvestamist. Kuna direktiivil on otsemõju, võib see kaasa tuua kohustuse siseriiklikke norme mitte kohaldada. Nende asemele jäävad printsiibid, mida kaaludes kohtud igal konkreetsel juhul hakkavad head lahendust otsima . Sellises olukorras on kohtul väga suur koorem leida üksikjuhtumiks normide õige tasakaal, mille muide oleks taganud siseriiklike normide hierarhia .

EL kriminaalmenetlusõiguse ja õigusalase koostöö aktuaalsed probleemid

Melloni ja teistes lahendites rõhutas Euroopa Kohus korduvalt, et Euroopa vahistamismääruse täitmisest võib keelduda ainult raamotsuses loetletud kohustuslike või vabatahtlike aluste esineimel. Euroopa Kohtu 2016 .a lahendites võib näha senise jäiga praktika lõdvenemise märke . Nt Arnyosi and Caldaruru lahendis leidis Euroopa Kohus, et Saksamaa oleks pidanud Euroopa vahistamismääruse menetluses arvestama väidetega Ungari ja Rumeenia vanglate ülerahvastatusest.

Iseseisev töö

Õigus tõlkele – direktiivi analüüs.
Pärast Lissaboni leppe jõustumist vastuvõetud kriminaalmenetlusõigust harmoniseeriva direktiivi või selle eelnõu plusside ja miinuste analüüs (1-2 lehekülge, Times New Roman , 12).
C-25/15 – Balogh, kohtuotsus ja kohtujuristi ettepanek.
http://curia.europa.eu/juris/documents.jsf?pro=&lgrec=et&nat=or&oqp=&dates=%2524type%253Dpro%2524mode%253D1Y%2524from%253D2015.11.15%2524to%253D2016.11.15&lg=&language=et&jur=C%2CT%2CF&cit=L%252CC%252CCJ%252CR%252C2008E%252C%252C2010%252C64%252C%252C%252C%252C%252C%252C%252Ctrue%252Ctrue%252Ctrue&td=%3BALL&pcs=Oor&avg=&page=1&mat=or&jge=&for=&cid=456980
C-216/14 – Covaci
C-60/12 – Baláž
C-43/12 - komisjon vs. parlament ja nõukogu

Direktiivi eesmärk ja reguleerimisese. Preambula p 14. Direktiivi eesmärgiks on lihtsustada konventsiooni artiklis 6 sätestatud õiguste kasutamist, milleks on isikute õigus suulisele ja kirjalikule tõlkele. Sel eesmärgil kavatsetakse direktiiviga tagada kahtlustatavate ja süüdistatavate isikute õigus suulisele ja kirjalikule tõlkele kriminaalmenetluses, et tagada nende õigus õiglasele kohtulikule arutamisele.

Mida positiivset soovitakse regulatsiooniga saavutada? Mis probleeme üritatakse lahendada direktiiviga – milleks uut regulatsiooni vaja on? Olulisemad või huvipakkuvamad sätted, mida soovid esile tõsta regulatsioonist.
2) Millised on direktiivi puudused või etteheited regulatsioonile? Kas leiate õiguskirjandusest kriitikat direktiivi aadressil? Kas nõustute sellega?

EL kriminaalõiguse tulevik

Eksam

Aine edukaks läbimiseks peab üliõpilane olema võimeline:
- kirjeldama EL kriminaalõiguse kujunemislugu ja arengu olulisemaid etappe – kuidas EL kriminaalõigus tekkis ja miks? Piiride kaotamisel, kui tekkis EL ühisturg, siis tekkis ka piiriülene kuritegevus. Kurjategijad põgenesid teistesse riikidesse. Miks ei sobinud varasemad meetmed, kui tehti koostööd Euroopa Nõukogu raames.
- mõistma EL kriminaalõiguse olemust – ei tule küsimust?
- tundma EL kriminaalõigust kujundavat otsuste tegemise ja õigusloome protsessi – tuleb küsimus pädevuse kohta enne ja pärast Lissaboni lepet.
- tundma põhjalikult EL kriminaalõiguse aluseks olevaid aluslepingute sätteid
- mõistma EL kriminaalõiguse suhet siseriikliku õigusega – kõik tuleb direktiivide ja raamotsuste abil. Eraldi küsimusena ei tule, võib kuhugi mujale juurde rääkida?
- kirjeldama EL karistusõiguslikku pädevust enne ja pärast Lissaboni leppe jõustumist – III sammas, koostöö RVÕ iseloomuga. Kõik pidid jõudma kokkuleppele ja pidid olema nõud. Karistusõiguse materiaalõiguslik pädevus – reguleeriti raskeid kuritegusid (kõik oli ühtlustatud), ka liidu finantskuriteod, keskkonna kuriteod hakati direktiivide abil kehtestama. Oluline enne lissaboni. Pärast lissaboni muutus see valdkond liidupoliitika tavaliseks osaks, rohkem pädevusi Elile . Materiaalõigust kehtestatakse endiselt rasked kuriteod, finantskuriteod, ning ka liidupoliitika ellu viimise tagamiseks. Menetlusõiguse ühtlustamist enne lissaboni ei olnud.
- andma ülevaadet EL karistusõiguse aktuaalsetest probleemidest ja olulisematest õigusaktidest ning EL kriminaalpoliitikast
- tundma EL kriminaalmenetlusõiguse ja õigusalase koostöö aluseid ja põhiprobleeme – miks kriminaalmenetlusõigust ühtlustatakse? Vahistamismääruse kontekstist lähenemine, rida probleeme usaldusega. Ühtlustame selleks, et oleks usaldus ja koostöö toimiks.
- analüüsima Euroopa Liidu Kohtu rolli EL kriminaalõiguse tõlgendamisel ja arengus – kohus on soosinud ja tagant tõuganud arengut, hea kui osata tuua konkreetseid lahendeid sisu poolest, eriti keskkonna teema lahendid (kohus ütles, et võib direktiivina kehtestada).
- teadma EL õigusalase koostööga tegelevaid asutusi ja nende ülesandeid – europol, eurojust ja nende roll, euroopa prokuratuur – millega peaks tegelema ja miks ei edene see projekt?
- kriitiliselt analüüsima Euroopa vahistamismääruse ja Euroopa uurimismääruse regulatsiooni – ei pea teadma keeldumise aluseid, kuid nende põhiolemust peaks teadma.
- andma ülevaadet EL kriminaalmenetlusõigust harmoniseerivatest olulisematest õigusaktidest – ei pea eksamil tegema, see iseseisev töö.
- selgitama EL kriminaalõiguse olulisemaid arenguid ja tulevikusuundi – essee laadne küsimus, menetlusõiguse ühtlustamine, vahistamisregulatsioon vajab muudatusi, kõik aktuaalsed teemad. Ka komisjoni prioriteedid aastal 2020 (15.11 materjalid õisis).
- iseseisvalt kasutama, analüüsima ja hindama EL kriminaalõigust puudutavat erialakirjandust ja Euroopa Kohtu praktikat – ei pea nimepidi teadma, kuid et teiste küsimuste raames oskaks tuua sisulisi näiteid.
Eksamil umbes 3 küsimust.