Teekaardidirektiivid (0)

  „Miks ja mis eesmärgil on Euroopa Liidus hakatud kriminaalmenetlusõigust ühtlustama?
Milliseid kaitseõiguse direktiive on pärast Lissaboni leppe jõustumist vastu võetud? Nimeta
mõned olulisemad ja kirjelda lühidalt ühe vabalt valitud teekaardidirektiivi reguleerimiseset
ja põhiprobleeme.“ Lühikonspekt Kuna Euroopa Liit toimib vastastikuse tunnustamise ning politsei- ja õiguskoostöö põhimõtte
alusel,   on   vajalik,   et   liikmesriigid   üksteist   usaldaksid.   See   pole   aga   võimalik,   kui
liikmesriikidel   puudub   kindel   teadmine,   et   ka   teised   liikmesriigid   inimõigusi   vähemalt
miinimummääral   austavad.   Seega   oli   vaja   ühtlustada   inim-   ja   põhiõiguste   järgimise   tase
liikmesriikides,   mis   suurendaks   vastastikust   usaldust   liikmesriikide   vahel.   Lisaks   tuleb
kaitseõigusi   austada   ja   edendada   ka   seetõttu,   et   EL   põhineb   õigusriigi   printsiibil   (EL
põhiõiguste   harta   preambuli   lg   2).   Seega   ei   peaks   mitte   ainult   liikmesriigid   üksteise
õigussüsteemi   usaldama,   vaid   ka   indiviididel   peaks   olema   kindlus,   et   ükskõik   millises
liikmesriigis on õiglane kriminaalmenetlus nende jaoks tagatud. Pikka aega oli kaitseõiguste tagamine ja edendamine Euroopas Strasbourgi süsteemi kanda,
kuid sellel oli olulisi puudujääke: esiteks on EIK otsused ex post iseloomuga, teiseks puudub
efektiivne süsteem otsuste rakendamiseks ja kolmandaks ei arenda EIK igat menetlusõigust
välja   detailselt.   Lisaks   võib   kohtupraktika   muutus   tulla   ootamatult   ilma   eelneva   avaliku
diskussioonita. Seega asus EL teekaardidirektiiviga välja töötama uut reeglistikku. 30.11.2009
võttis   nõukogu   vastu   resolutsiooni   teekaardi   kohta,   mille   eesmärk   oli   tugevdada
kahtlustatavate   või   süüdistatavate   isikute   menetlusõigusi   kriminaalmenetluses.   Selle
saavutamiseks   loetles   nõukogu   teekaardis   kuus   meedet,   mis   on   päädinud   kuue   nn
teekaardidirektiivi vastuvõtmisega. Neist peamised on direktiiv suulisele ja kirjalikule tõlkele;
direktiiv,   mis   käsitleb   õigust   saada   kriminaalmenetluses   teavet;   õigust   kaitsjale   ja
teavitamisele; süütuse presumptsiooni ja osalemis asja arutamisel. Direktiiv 2012/13/EL Direktiiv   2012/13/EL,   mis  käsitleb   õigust   saada   kriminaalmenetluses   teavet,  jõustus
järjekorras   teise   meetmena   ja   on   kantud   ideest,   et   igal   kahtlustataval   ja   süüdistataval,
olenemata nende õiguslikust seisundist, kodakondsusest või rahvusest, on õigus teatud hetkest
teada, mida ja mille tõttu talle ette heidetakse ning millised on tema õigused sellel kindlal
ajamomendil ja kriminaalmenetluses üldiselt. Sellest tulenevalt katab direktiiv informatsiooni
saamise õiguse kolme aspekti: õigus saada teavet õiguste kohta, õigus saada teavet süüdistuse
kohta ja õigus tutvuda kohtuasja materjalidega. Direktiivi vundamendi moodustab EIK praktika: Strasbourgi süsteemis tuleneb õigus saada
informatsiooni   kahtlustatavate   ja   süüdistatavate   jaoks   EIÕK   artiklitest   5   ja   6,   mis   on
miinimumstandardi tähenduses direktiivi tõlgendamisel kohustuslikud.


Peamised õigused Direktiivi artikkel  3 sätestab, et kahtlustatavaid  ja süüdistatavaid  isikuid tuleb viivitamata
teavitada   suuliselt   või   kirjalikult   lihtsas   ja   arusaadavas   keeles   nende   menetlusõigustest,
arvestades haavatavate isikute hulka kuuluvate isikute mistahes erivajadusi, sealhulgas:  õigus kasutada kaitsjat;  õigus saada tasuta õigusnõustamist ja selle saamise tingimused;  õigus saada teavet süüdistuse kohta;  õigus suulisele ja kirjalikule tõlkele;  õigus vaikida. Artikkel   4   alusel   peavad   vahistatud   või   kinnipeetud   isikud   viivitamatult   saama
õiguskaitseasutustelt lihtsas ja arusaadavas keeles kirjaliku õiguste deklaratsiooni, mida saab
kogu kinnipidamise   aja  enda  valduses  hoida  ja  mis  sisaldab   lisaks eelnevalt   väljatoodule
teavet täiendavate õiguste kohta. Artikkel 5 alusel tuleb asjakohane õiguste deklaratsioon anda viivitamatult ka isikule, kes
vahistatakse Euroopa vahistamismääruse täitmise eesmärgil. Artikkel   6   alusel   tuleb   kahtlustatavale   või   süüdistatavale   anda   viivitamata   ja   vajaliku
üksikasjalikkusega   teavet   kuriteo   kohta,   mille   toimepanemises   teda   kahtlustatakse   või
süüdistatakse,   et   tagada   õiglane   menetlus   ja   võimaldata   tõhusalt   kasutada   kaitseõigust.
Vahistamise   või   kinnipidamise   korral   tuleb   isikule   teatada   selle   põhjused   ja   etteheidetav
kuritegu. Hiljemalt süüdistuse esitamisel kohtule tuleb anda üksikasjalik teave ka süüdistuse
kohta. Õiglase menetluse tagamise vajadusel tuleb viivitamata teavitada muudatustest antavas
teabes. Artikkel 7 kohaselt peab isikul või tema kaitsjal olema võimalus tutvuda tasuta ja aegsasti
kohtuasjaga seotud dokumentidega ja kogutud tõendusmaterjaliga, et isik saaks kasutada oma
kaitseõigust. Artikkel 8 järgi peab liikmesriik tagama kohase teavitamise ja kui asjakohased asutused ei
anna direktiivi alusel teavet, siis tagama isikule või tema kaitsjale vaidlustamisõiguse.  Peamised probleemid Artikkel   5:   kuigi   art   5   lg   2   järgi   peab   õiguste   deklaratsioon   olema   koostatud   lihtsas   ja
arusaadavas keeles, siis II lisas esitatud õiguste deklaratsiooni soovituslik näidis lihtsast ja
arusaadavast keelest kindlasti parim näidis ei ole. Lisaks   sellele   esineb   direktiiivis   ka   mitmeid   ebaselgusi,   mille   lahendamiseks   tuleb   seda
tõlgendada   koos   Euroopa   Inimõiguste   Kohtu   seisukohtadega   või   oodata   Euroopa   Kohtult
täpsemaid juhtnööre. Näiteks: Artikkel 6  lg 2 on sõna „viivitamata“ sellest välja jäetud või pigem ununenud kuigi säte
vastab üldjoontes EIÕK artikli 5 lg-le 2. Arvestades, et direktiiv peab vastama Strasbourgi


standardile, tuleb artiklit tõlgendada selliselt, et on õigus saada asjaomast infot viivitamata.
Samas   aga   puuduvad   EIK   praktikas   selged   juhtnöörid   selle   kohta,   mida   „viivitamata“
tähendab,   kuivõrd   EIK   on   seda   mõistet   sisustanud   alati   konkreetse   kaasuse   asjaoludest
lähtudes. Artikkel 7 lg 1 ja 2 järgi  tuleb juurdepääs materjalidele tagada isikule või tema kaitsjale. Kas
piisab materjalide tutvustamisest emmale-kummale või tuleb materjale igal juhul tutvustada
mõlemale on Euroopa Kohtu praktika täpsustada. Artikli 7 lg 3 sõnastusest ei selgu, kas juurdepääsuõigus laieneb ka kohtueelsele menetlusele,
näiteks   kahtlustatava   ülekuulamisele.   EIK   praktikas   õigust   tutvuda   kriminaalasja
materjalidega nii laialt tõlgendatud ei ole. Seetõttu on õiguskirjanduses ennustatud, et kui just
Euroopa   Kohus   ei   anna   selles   küsimuses   lisajuhtnööre,   jäävad   liikmesriikide   vahelised
erinevused selles, millal kahtlustatavatele ja süüdistatavatele üldiselt kriminaalasja materjale
tutvustatakse, püsima. Õiguskirjanduses on avaldatud arvamust, et artikli 7 ülesehitusest ja sõnastusest lähtuvalt ei
kohaldu selle artikli  lõikele  1 lõikes 4 sätestatud piirangud, mis tähendab, et vahistamise
korral   tuleks   kõik   vahistamise   vaidlustamiseks   vajalikud   materjalid   ilma   piiranguteta
kahtlustatavale   või   tema   kaitsjale   kättesaadavaks   teha.  Seoses   Eesti kriminaalmenetlusõigusega keelab või vähemalt kitsendab artikkel 7 lg 4 prokuratuuri õigust
piirata   juurdepääsu   tõenditele,   mis   on   olulised   vahistamise   põhjendatuse   arutamiseks   või
vaidlustamiseks.   KrMS   §   341  alusel   võib   prokuratuur   keelduda   tõenditele   juurdepääsu
võimaldamisest, kui juurdepääsu võimaldamine võib oluliselt kahjustada teise isiku õigusi
(vrd   direktiivis:  tõsiselt   ohustada   teise   isiku   elu   või   (muid)   põhiõigusi)   või   kui   see   võib
kahjustada   kriminaalmenetlust   (vrd   direktiivis:  rangelt   vajalik   olulise   avaliku   huvi
kaitsmiseks).  Kuigi direktiiv seda otseselt ei sätesta, tuleb EIK praktika kohaselt materjali
mitteavaldamine tasakaalustada asjakohaste meetmetega. Artikkel   8   osas   on   EL   õiguskaitsevahendite   tagamisel   üksnes   kaebeõiguse   sätestamisega
poolel teel peatunud. Näiteks olukorras, kus isikule ei ole antud teavet õiguse kohta mitte
anda enda vastu ütlusi ja ta on ülekuulamisel seda teinud, on kaheldav, kas piisavaks abinõuks
on   see,   et   isikul   on   õigus   teabe   andmata   jätmist   vaidlustada,   või   tuleks   antud   ütlused
rikkumise heastamiseks tõendite kogumist üldse välja jätta.