Vana Egiptus (0)

Kool:
REFERAAT
VANA EGIPTUS
Nimi:
Klass:
Kool ja aasta aeg :
SISSEJUHATUS
Egiptus on antiikmaailma ühe kõige võimsama tsivilisatsiooni kodumaa. Peale Ülem ja Alam – Egiptuse ühendamist umbes 3150 aastal, õitses ühtne Egiptus niiluse kallastel ligi 3000 aastat. Pisiasulad kasvasid küladeks, seejärel jõudsalt laienevateks linadeks. Egiptlased olid head ehitajad nad rajasid suurejoonelisi hauamonumente ja templeid. Paljud ehitised ja hästisäilinud sargad, muumiad , seinamaalingud ja kujud. On unustusehõlmast välja toodud ja nad jutustavad meile vaaraode ja nende lähedaste elu. Vana- Egiptuse tuntumade ehitised kuuluvad antiikse maailma hulka. Tänu Egiptuse kuivale kliimale on alles ka rohkesti muid muistiseid, mis on säilinud sajandeid pärast nende kasutamise lõppu. Viimasel ajal on arheoloogid välja kaevanud palju iidseid ehitisi , külasid ja vanadest Egiptlastest alles jäänud iga päeva tarbeesemeid. Need leiud aitavad mõista kuidas elati siis.
EELDÜNASTILINE EGIPTUS
Egiptuse ajaloo varaseimat perioodi umbes 5500- 3150 e.kr nimetatakse eeldünastiliseks. Seda põhjusel, et kõnealune periood eelnes ajale mil mitmed erinevad perekondlikud dünastiad valitsesid ühendatud Egiptuse üle. Õieti olid kütid ja korilased juba enne seda asunud Niiluse orgu ja hakanud põlde harima . Nende asulad kasvasid järkjärgult suuremateks küladeks ja lõpuks rajasid nad kaks riiki: Alam – Egiptuse ja Ülem – Egiptuse. Alam – Egiptus hõlmas Niiluse delta madalikku ja Ülem – Egiptus kogu ülesvoolu jääva kitsa jõeoru.
NIILUSE ORU ASUSTAMINE
Umbes 10 000 aastat e.kr olid rändelolevate küttide ja korilaste salgad liikunud Saharas idasse ja asusid Niiluse orgu. Esijalgu elasid nad arvatavasti väikestes gruppides, ränneldes vastavalt aastaajale ja Niiluse iga – aastastele üleujutustele. Nad sõltusid Niiluse veest ja jõgede palistavast viljakast pinnast.
MATMIS KOMBED JA KUNST
Varased Egiptlased matsid oma surnu keha otse liiva alla. Kuum liiv luivatas surnukeha ja ei lasknud sellel laguneda. Mõnikord pandi surnu kõrvale ka keraamikat, ehteid ja kujukesi . Teeba lähedale Herakonpolisesse rajati umbes 3000. aastat e.kr suur kalmistu. Seal leidub ka üks maalitud seintega hauakamber , mida peetakse esimeseks oma taoliseks.
KÜLAD JA KÄSITÖÖ
Aeglaselt arenesid asulad küladeks ja niiluse vett hakati aina rohkem kasutama. Põlluharijad kaevasid niisutus kanaleid, mis täitusid üleujutuse ajal. Sedamööda kuidas saagikus tõusis, keskendusid mõned kogukonnaliikmed enam teistele asjadele, näiteks käsitööle. Põletati savinõusid veekindlateks, 4000. aasa paiku e:kr hakati neid kaunistama maalingutega.
NIILUS
Vanad egiptlased nimetasid Niilus lihtsalt jõeks mille vesi pärineb jumala Hapi põhjatust veekannust. Niilus tähendas egiptlastele kõike. Niilus andis neile vett ja võimaluse põldu harida., Niiluseta poleks Egiptust.
ETTEARVAMATUD VEED
Niilus uitas igal aastal kindlal aja vahemikul oma kaldad üle. Selle põhjuseks olid paduvihmad etioopia mägimaal. Need padu vihmad paisutasid üles kõige tähtsama lisa jõe sinise niiluse, mis omakorda tekitas omakorda üleujutise Memphise ja delta suunas kulgevas peaorus.
KALENDER
Egiptlased jaotasid aasta Niiluse tsüklite järgi kolmeks aasta ajaks. Üleujus kestis tavaliselt juuli keskpaigast kuni novembri kesk paigani ja moodustas esimese aastaaja . Sellele järgnes külvi aeg, mis kestis märtsi kesk paigani. viimaseks aastaajaks oli lõikuseaeg, mil veetase jões oli madalaim.
ELUJÕIGI
Niilus pakkus hulgaliselt toitu, eeskätt kalu ja veelinde. Esimesed paadid tehti roovihkudest, kogudes selleks materjali jõekaldalt. Jõevett kasutatti joomiseks ja pesemiseks, põlluharijatele sobis harimiseks vaid kaldalähedane viljakas maa.
ELU VANAS RIIGIS
Periood mida nimetatakse vanaks riigiks algas umbes 2686. aastal e.kr ja kestis 500 aastat. Ühendatud Egiptust valitsesid järgemööda võimsad dünastiad, kelle pealinn asus Memphises. Põllumajandus ja riigikorraldus õitses, tuues kaasa jõukuse ja stabiilsuse. See julgustas alustama suurte ehitiste rajamisega. Kuid nagu alati sõltus ka nüüd Egiptus täielikult Niilusest ja perioodi lõpupoole, kui üleujutus jäi tule matta tõi see kaasa riigi nõrgenemise.
MEMPHIS
Memphis asus natukene lõuna pool paigast kus Niilus paljudeks deltaharudeks jaguneb. See oli ideaalne pealinn ühendatud Egiptusele. Egiptlased kutsusid Memphist kaha maa tasakaalustajaks. Linn koos oma ehitistega oli sunnitud liikuma sajandite jooksul mitu korda. Sellepärast, et Niilus muutis tihti oma voolusängi pärast üle ujutust.
AMETNIKUD
Egiptuses vaadeldi riiki vaarao isikliku omandina, kuid selle tõhusaks ja tõrgeteta käigushoidmiseks läks vaja palju ametnikke. Riigi kõrgeimaks ametnikuks oli vesiir ehk peaminister . Vesiirile allusid provintside asevalitsejad, keda omakorda abistasid ametnikud. Ametnike tähtsaimaks ülesandeks oli maksude sissenõudmine ja suuremate ehituste tarbeks tööjõu hankimine .
KOHTU
Kohalikud ametnikud mõistsid kohut , kui inimene on rikkunud seadust näiteks jätab maksud õige aegselt maksmata või varastab . Kirjutajad märkisid kohtu otsuse üles. Raskemaid kuritegusid käsitleti kõrgemal tasemel vesiiri või isegi vaarao enda osavõtul.
SURM JA HAUATAGUNE ELU
Egiptlased uskusid elusse pärast surma ja nägid palju vaeva, et selleks ette valmistuda. Nad säilitasid surnukeha muumiana, et hingel oleks koht kus elada. Nad uskusid, et enne matmist mõistavad jumalad surnu üle kohut, annavad talle tagasi tema meeled ja varustavad ta läbi allmaailma rändamiseks tarvilike palvetega. Surnuga pannakse kaasa ohvri annid näiteks toitu, rõivaid ja tarbeesemeid, mis aitaksid surnu hingel teises ilmas toime tulla.
LEINAMINE
Teel matmispaika saatis surnukeha tavaliselt kaks nutunaist. Sümboliseerides Osirist leinavaid õekesi – Isist ja Nephtidi ( egiptuse jumalannad ). Üks neist seisis surnu pea ning teine jalgade juures. Ülejäänud nutunaised raputasid endale tuhka pähe ja peksid kurvastusest vast rindu, mehed seevastu näitasid oma kurbust harva välja.
SURNUTERAAMAT
Teise ilma jõudmiseks pidid surnud reisima läbi allmaailma. See oli keeruline teekond, mille kestel ette tulevate ohtude võitmiseks kasutati erilisi palveid. Need loitsud kirjutati papüüruserullidele ja see pandi tavaliselt kirstu kaasa. Täna päeval nimetame seda surnute raamatuks.
TEEKOND TEISE ILMA
Egiptlased uskusid, et pärast surma kaalutakse nende südant spetsiaalse tseremoonia käigus ja teisel kaalukausil on tõejumalanna Maati sulg . Saakalipeaga surnutejumal Anubis kallutas vahel kaalusid südame kasuks, et surnu võiks ohutult teise ilma minna. Enne matmist puudutas preester spetsiaalse instrumendiga muumia suud. See niinimetatud suu avamise tseremoonia pidi elu kehasse tagasi tooma . Selleks, et surnu võiks teises ilmas kõneleda ja süüa.
EGIPTUSE MUUMIAD
Vanad egiptlased olid asjatundlikud balsameerijad. Nad kuivatasid surnukeha ja mässisid selle linasesse kangasse. Kogu protsess võttis aega ja seda viidi läbi kui tähtsat ja väärikad rituaali. Seejärel asetati muumia puust kirstu, kirst vahel kivist sarkofaagi ning viidi seejärel matmispaika.
KEHA BALSAMEERIMINE
Kohe pärast surma eemaldati surnukehast sisikond a aju. Keha pesti hoolikalt, kaeti looduslike sooladega ja jäeti 40 päevaks kuivama. Kuivanud keha mähiti aromaatsete taimede ja linase riide sisse ning kaeti õlide ja vaikudega. Lõpuks mähiti talle ümber mitu kihti linast sidet, misjärel surnu oli valmis kirstu panekuks. Matused toimusid umbes 70 päeva pärast surma.
KAANOPID
Surnu maks, kopsud , magu ja sooled säilitati anumates mida kutsuti kanookideks. Inimese süda jäeti surnukeha sisse, sest süda sümboliseeris inimliku tarkust.
KIRST
Puust kirst või muumiavutlar oli mõeldud balsameeritud keha kaitseks. Suurema kaitstuse nimel ja tähtsuse rõhutamiseks asetatti mõned kuninglikud muumiad kahe või kolme kirstu sisse. 1336 – 1327 aastat e. kr valitsenud Tutanhamoni keha oli pandud nii nagu enne mainisin ja sidemete vahel oli hulgaliselt ehteid ja esemeid.
ŠARKOFAAG
Vaaraode ja kõrgemate ametnike kirstud ümbritseti veel ühe kaitsekiviga, kivist sarkofaagiga. Need olid erakortselt rasked ja nende viimine hauakambrisse pidi olema väga keeruline. Paljud neist olid hästi töödeldud ning kaunistatud. Mõnikord pandi sarkofaag ristkülikukujulisse puust kasti. On ka juhtumeid kus mitu kirstu asetsesid sarkofaagis ning see omakorda asetses 4 ülekullatud puust kastis.
PÜRAMIIDID
Püramiide ehitamise ajastu langeb Vana riigi aegadesse, see saavutas oma haripunktis kuulsa Hufu (ehk Cheopsi ) püramiidi. Kokku ehitatti Egiptuses üle 80 kuningliku püramiidi. Need rabavad kiviehitised olid vaaraode haua kambriteks ja pühadeks paikadeks kust surnud valitseja hing võis iga päev taevasse rännata.
MASTABA
Enne püramiidide ajastut maeti vaaraod mastabade alla. Aja jooksul hakkati sinna uusi kihte peale asetsema ja lõpuks olid mastabade asemel astmik püramiidid
ASTMIKPÜRAMIID
Esimese astmikpüramiidi lasi ehitada vaarao Džoser ja selle disainis Imhotep . Imhotepi austasid Vanad egiptlased mitu tuhat aastat kui arhitekti, matemaatikut, astronoomi, kirjanikkut ja arsti. Esimene astmikpüramiid asus Memphise lähedal Sakkaras 2660. aasta paiku e.kr. selle sees paiknes valitseja matuskamber ja veel 11 matusekambrit pereliikmetele. Ehitati veel mitu astmikpüramiidi, kuni vaarao Snufu laskis püstitada esimese sirgete külgedega püramiidi. Niisuguste püramiidide tehnilised probleemid lahendasid Cheopsi püramiidi ehitajad.
GIZA PÜRAMIIDID
Gizas on kolm püramiidid mis asuvad endisest pealinnast Memphisest veidi põhja pool. Kõige suurem neist on rajatud Hufule. Keskmine on rajatud hufu pojale Cherfenile. Kõige väiksem on rajatud Cherfeni pojale Mykerinosele. Kõik nad toodi pärast surma Mephisest matusepaadiga Gizasse. Nende kehad palsameeriti orus asuvas templis . Seejärel viidi muumia sisemuses asetsevasse sarkofaagi. Vaaraode naised ja tähtsamad ametnikud maeti läheduses paiknevatesse väiksematesse hauakambritesse ja püramiididesse.
SKULPTUUR
Vanad egiptlased olid väga ranged skulptorid ja maalijad . Neil olid kindlad reeglid mida pidi täitma ja teist moodi ei võinud teha. Kui Vanad egiptlased joonistasid mingisuguse inimese, siis ta jalad ja pea on alati külg vaates ja õlad ja silmad otse vaates. Nad ei joonistanud ka kunagi riidele volte sisse mida meie teeme tänapäeval . kõik asjad olid alati triik sirged ja nii pidi sea ka jääma. Kivist vaarao (või teiste inimeste) tegemisel pidi alati jälgima, et vasak jalg oleks pool sammu ees ja käed rusikas , tihedalt vastu külge või üks käsi südamel.
SFINKS
Sfinks oli vaarao Chefreni peaga ja lõvi kehaga kivikuju mis pidi kaitsema püramiide kurjade vaimude ja haua rüüstajate eest. Sfinksid ei asunud üksikute püramiidide juures vaid surnute linnas Chefreni püramiidi ees. Sfinks on kuni 20 meetrit kõrge ja 73 meetrit pikk. Uue riigi ajal pidasid Vanad egiptlased sfinksi on päikese jumal Horemahetiks mis tähendab Horos on silmapiiril.
TEMPLID
Egiptuse templid olid pühendatud ühele või mitmele jumalale või jumalannale. Neis sooritasid preestrid iga päev pühi rituaale, millega austati jumalaid kes olid esindatud kullast kujudena. Preestrid pesid toitsid ja riietasid jumalaid pimedates ning salapärastes pühamutes. Pühamu ei olnud koht kuhu lihtrahvas oleks saanud lihtsalt sisse minna ja jumalat teenida. Lihtrahvas nägi jumalaid üksnes eriliste pühade ajal.
TEMPLI SISEMUS
Templi peaväravat nimetati pülooniks ja sealtkaudu pääses siseõuele. Sellele järgnes paljude kaunilt välja raiutud sammastega saal ehk hüpostüül. Jumalakuju sisaldav pühamu poole minnes tõusis põrand aina kõrgemale ja seinad nihkusid aina koomale. Tempel terviklikult sümboliseeris universumit ja selle loomist.
ALTAR
Igas templis oli üks või mitu altarit kus hoiti jumalate kuldkujukesi. Pühamu oli suletud ja uks pitseeritud. Preestrid avasid selle iga päev hoolikalt, et vii jumalale joogi – ja sõõgiohvreid. Ülempreester riietas jumalakuju lahti, puhastas seda ja mähkis taas puhtasse linasesse kangasse. Pühamust lahkudes pitseeris ta uuesti ukse ja pühkis üle põranda.
PÜHAD
Kindlatel aegadel näiteks Opeti pühal või Teebas peetud niinimetatud oru pühal toodi jumala kujud pühamust välja. Preestrid kandsid need erilistel, sageli paadikujulistel puust alustel mõnda naaber templisse. Nüüd oli lihtrahval võimalik näha kumalaid ja rõõmupidu pidada.
PREESTRID
Templi eest hoolitsesid paljud erinevate auastmetega preestrid. Paljud neist ei astunud iial üle pühamu läve. Mõned valvasid templi töõkodade, teised templi ohvriandidega varustavate viljaaitade ja tapamajade järele. Et olla puhtad pesid preestrid endeid kaks korda päeval ja kaks korda öösel ja raseerisid kogu oma keha ja pead.
PÕLLUMAJANDUS
Enamik egiptlastest tegelesid põllumajandusega. Nad harisid Niiluse kaldal asuvat viljakat pinnast mida jõgi korrapäraselt üle ujutas. Kahel aastaajal kolmest oli põllumeestel palju tööd, nad kündsid, külvasid ja seejärel lõikasid saagi. Põllu tööd seiskusid vaid üleujutuse ajaks, mil vesi rammusat muda maale tõi. Maaharijad nägid palju vaeva niisutuskanalite rajamisega, et eluandev tõusuvesi võimalikult kaua püsiks ja põldude saagikust tõstaks. See töö oli kasulik ka riigile, sest põlluharijad maksid makse vastavalt saagile.
NIISUTUSSÜSTEEM
Selleks et Niiluse vesi jõuaks kaugematele põldudele kaevasid põllumehed kraave mis olid jõega ühenduses. Kui veetase hakkas alanema suleti kraav , et vesi seal säiliks järgnevateks kasvu perioodideks. Jõest või kanalist vee saamiseks kasutatti kooku ehk šaduffi.
TÄHTSAD VILJAD
Egiptlased peamiselt põlluviljad olid oder ja nisu. Neist valmistati leiba ja õlut. Kasvatati ka lina millest kooti kangast . Talupojad kasvatasid aedviljadest sibulat, läätsi, ube, kapsaid ja granaatõunu. Puu – ja aedviljad kasvasid tavaliselt väikestel neljakandilistel maaaladel.
MAKSUD
Maaharijad maksid maksu vastavalt viljasaagile ja koduloomade arvule. Kõik selle lugesid ametnikud kokku, nad lugesid loomad üle, vaatasid põldude suurust ja ses kõik pandi kirja. Kirjutajad panid kirja kui palju oli põllud vilja andnud. Seejärel maksid talumehed maksud, sageli tehti seda viljas .
JUMALAD JA JUMALANNAD
Kõik egiptlaste ametid olid ühel või teisel moel religiooniga seotud. Egiptlased uskusid paljudesse jumalatesse ning hoidsid kodus oma lemmik jumalate kujukesi. Mõned neist olid kohalikud mõned aga tuntud kogu maal. Enamik jumalate kujukesi olid seotud mingi loomaga kes sümboliseeris nende omadusi näiteks jõud ja kiirus. Sageli olid need jumalad inimesekehaga ja kindla looma peaga.
Ptah – Memphise loojajumal kujutatud muumiana.
Hnum – Jäärapeaga loojajumal kes seostus Niiluse üleujutusega.
Ra – Kullipeaga põikese jumal.
Hathor – Taevajumalanna kes vahel võttis lehma kuju.
Bastet – Kass – jumalanna kes hiljem seostus kuuga .
Sekhmet – Lõvi jumalanna kelle hingamine tekitas kuuma kõrbetuult.
Sobek – Krokodill – jumal kelle higist tekkis Niilus
Thoth – Iibisepeaga või paavian – jumal, õppimise ja kirjatarkuse kaitsja.
Mut – Raisakotkas – jumalanna valitseva vaarao jumaliku ema kujul.
Osiris – Surnute, allilma ja ülestõusmise jumal.
Horos - Pistrikupeaga jumal keda kehastas vaarao
Anubis - Šaakalipäine surma ja balsameerimise jumal.
Nephthys – Isise õde kes kaitses surnuid.
Isis – Emaduse jumalanna, Horose ema ja Osirise naine
KOHALIKUD JUMALAD
Külades ja linnades asusid ka kohalikud jumalad. Kui mingis piirkonnas sai mingi isik jõukaks jäi ta oma jumalale truuks ja tegi oma jumala võimsamaks. Tähtsamatel kohalikel jumalatel, nagu näiteks Bubastise Bastetil, olid oma templid. Oma jumal oli ka kõigil 42 provintsil ehk nomosel.
SÕDA
Egiptust ümbritsev kõrb ja meri pakkusid head kaitset, kuid egiptlased ise olid valmis oma territooriumi vaenlaste eest kaitsma. Nad laiendasid oma impeeriumi nii lõuna kui ka põhja poole, sest nad arvasid, et vaaraol on õigus valitseda kogu maailma. Vana ja Keskmise riigi ajal oli egiptuse sõjavägi väike. Uue riigis loodi nii jalaväge kui sõjavankreid hõlmav alaline palgaarmee.
SÕJAVANKRID
Sõjavankreid hakati kasutama pärast 1750 aastat e.kr ilmselt Lähis – Ida eeskujul. Need ajasid senise lahingutaktika pea peale. Igasse vankrisse mahtus kaks meest, kaariku juht ja professionaalne vibukütt. Uue riigi ajal kujutati vaaraod sõjavankris.
SÕJAMEHED
Egiptuse armee koosnes jalaväest ja vibuküttidest. Hiljem lisandusid sõjavankrid. Oli põhja – ja lõunakorpus, kõrgeimaks juhiks oli tavaliselt vaarao poeg. Tavaliselt kui oli vajadus värvati palgasõdureid juurde. Nuubialased olid suurepärased vibuküttid, jalameeste hulgas kohtas aga palju liibüalasi.
RELVAD
Nii jala - kui ka kaarikumeestel olid puust vibud ja nooled. Varased noole otsad tehti tulekivist, seejärel asendus see pronksiga. Käsikähmluses kasutasid jalamehed kirveid ja nuiasid. Uue riigi ajal lisati relvastusse mõõgad ja pistodad .
EGIPTUSE EKSPANSIOON
Tõenäoliselt oli egiptuse riik suurim Thutmosis I ajal, kes valitses aastail 1524 – 1518. Ta vallutas Süüria, Palestiina , Nuubia ja osa Lähis – Idast. Tema pojapoeg Thutmosis III jätkas tema tööd. Ta laiendas ja kaitses impeeriumi edukate sõjaretkedega.
TUNTUMAD JA EEL MAINIMATTA VAARAOD
HATŠEPSUT – oli esimene nais vaarao. Enne teda oli olnud küll nais valitsejaid kuid ükski neist ei olnud vaarao. Hatšepsu oli vaarao Thutmosis ja ta poolõe tütar. Nagu vaaraoperekondades tavaks abiellus Hatšepsut oma poolvenna Thutomosis II – sega . Kui isa suri tõusis Thutomosis II troonile. Kuid ta peatselt peale vaaraoks saamist suri määrati vaaraoks Thutomosis III pärijaks aga ta oli veel liiga noor määrati Hatšepsut regendiks. Olles nimeliselt Thutomosise III regent tuli ta koos Thutomosis III troonile. Järk järgult tuli ta ise aina rohkem ja rohkem võimule ja lõpuks aastal 1473 kuulutas ennast vaaraoks. Ta hakkas kandma mehe võimutunnuseid, mehe riideid ja vaarao võlts habet.
ECHATON - enne oma viiendat valitsusaastat oli Echaton Egiptuse 18. dünastia vaarao. Ta valitses 17 aastat ja suri aastal 1336 või 1334 eKr. Peamiselt on ta tuntud Egiptuse traditsioonilise usundi hülgamise ja Atoni kultuse kehtestamise poolest.
Oma valitsusaja alguses abiellus Echaton Nofretetega ning neil oli kuus tütart. Samuti arvatakse, et hilisemad vaaraod Tutanhamon ja Semenhkare olid Ehnatoni teiste naistega saadud pojad