Eestimaa asulad Venemaal (uurimistöö) (0)

Tartu Kivilinna Gümnaasium
Daniel Vasetski
11D
Eestimaa asulad Venemaal
Uurimistöö
Juhendaja : Natalja Stanevitš
Tartu 2013
Resümee
Сегодня в Российской Федерации сохранилось много эстонских деревень и поселений. В данной работе автор исследует эстонские поселения в России. В России до сегодняшнего дня живет много эстонцев. Причиной этому были либо департация, либо миграция. После войны многие эстонцы вернулись в Эстонию. Некоторые, однако, остались в Сибири. Это объясняется рядом причин.
В работе дается обзор жизни российских эстонцев, их культуры, забот и успехов. Автор пытается выяснить, сколько эстонских поселений осталось в России, пытается узнать, сохранилась ли там эстонская культура. Остаются ли эстонцы эстонцами, живя в России.

Sisukord

Sissejuhatus 4
1. Siber 5
1.1 Asutusajaloost ja kultuurist 5
2.Eesti kultuur 10
3.Küsimustik 24
4.Kokkuvõte 25
Kasutatud kirjandus 26
Lisad 27
LISA 1 27
LISA 2 28
LISA 3 29
LISA 4 30
LISA 5 31
LISA 6 32

Sissejuhatus

Siberis elab tänini hulk eestlasi. Tegemist on kodumaalt väljasaadetute ning hiljem väljarännanute järeltulijatega. Võõral pinnal oma kodu rajanud eestlased lootsidelu edenemist. Tööd tehti kõvasti, viljakas maa andis head saaki. Rahulikku elu aga polnud kunagi kauaks : sõjad, sundkollektiviseerimine ja küüditamiste-repressioonide laine halvasid külaelu. Mitmed eesti asundused kadusid, allesjäänud küladesse hakkas saabuma võõraid, valitsevaks sai vene keel. Paljud eestlased naasid kodumaale , teised asusid elama vene linnadesse ja mujale. Paljud eestlased ei teagi, et Siberis on eestlaste asulad.

Siber

Siber – see on tohutu territoorium , mis hõlmab 7,5% maailma maismaast ning on suurem kui kõik Venemaast läände jäävad Euroopa riigid kokku. Lõputud lumelagendikud, tuhandetesse kilomeetritesse laiuvad metsamassiivid ning käre pakane on märgid, mis läänelikust kultuurruumist pärit inimesele esimesena Siberiga seostuvad. Eestlaste jaoks tähendab Siber aga peamiselt küüditamise ning koonduslaagrite maad, see on paik, mida eestlase kujutluses raamib põhiliselt okastraat . Kui kuuldakse Siberisse sattunud eestlast, siis arvataksegi tavaliselt tegu olevat nendega, kes jäid Nõukogude repressiivorganite hammasrataste vahele. Vähem teatakse seda, et Siberisse on eestlasi sattunud ka juba palju varem; seda, et kuni tänase päevani elab Siberis tuhandeid eestlasi, kellest enamus on seal sündinud ning kelle kodumaa on Siberis.
Seda, kuidas eestlased Siberisse on sattunud, teatakse üsna vähe. Kohati on sellekohased rahvalikud teooriad vägagi üllatavad. Aivar Jürgenson1 kuulis ühelt Eestis sündinud, kuid aastakümneid Saksamaal elanud vanaproualt uurali keelepuu teooriat, mis kõlas järgmiselt:eestlased, kes tänapäeval Läänemere kaldal elavad, on tegelikult pärit kaugelt idast. Eestlased elasid Siberi metsades ja Uuralirohunõlvadel, küttisid seal metselajaid ning karjatasid pudulojuseid, kuni ühel hetkel sai paiksest elust villand . Esivanemad pühkisid uurali-siberi tolmu jalgadelt ja hakkasid liikuma Euroopa poole. Neist sai eesti rahvas. Aga osa sest rahvast ei mõelnud sugugi nii nagu need kärsitud hõimlased, kes laia ilma õnne otsima läksid. Nemad jäid Uuralisse, muist aga Siberisse. Ja seal elavat nad praegugi.

1.1 Asutusajaloost ja kultuurist

Omi asunduse elanikkond kujunes esmalt Vene tsaari poolt väljasaadetuist ja sai täienduse hiljem väljarännanuist. Esimeseks luterlaste kolooniaks Siberis sai Rõzkovo, asutatud umbes aastal 1804. Küla asutajate ja asutamisaasta suhtes on uurijatel olnud eriarvamusi , kuid enim on Rõzkovo esmaasukaiks peetud Ingerimaalt Jamburgi maakonnast välja saadetud talupoegi. Pärast väljasaatmist soodustavate määruste vastuvõtmist 1820. aastatel hakkas külasse tulema ka eestlasi2. Tsaari ukaas (1845) määras Lääne-Siberis elavate luterlaste asupaigaks Rõzkovo. Sestpeale kasvas asunduse elanike arv kiiresti. Pikka aega olid eestlased Rõzkovos enamusrahvuseks. Ruumikitsikus ja viljaka maa vähesus sundisid Rõzkovo pastor Meyerit ja Venemaa evangeelsete luteri usu kiriku konsistooriumi taotlema valitsuselt Lääne-Siberi luterlaste uusi elupaiku3. Sobiv koht leiti Jelanka vallas Omi jõe kaldal. Ümberasuminealgas 1861. aastal. Esialgu tekkis kolm küla: lätlaste rajatud Riia (Lätiküla), eestlaste Revel (Viruküla), Soome soomlaste-rootslaste Helsingfors (Rootsiküla). Veidi hiljem asutasid Ingerimaalt väljasaadetud ja nende järglased Narva (Soomeküla)4. Omi asunduse kasvades tekkis 19. sajandi viimasel kümnendil ja 20 sajandi algupoolel piirkonda järjest uusi külasid: Simsonovka , Makarkino, Orlovka ja nii edasi. Asunduste-uurija August Nigol , kelle andmeid hilisemad uurijad pole alati väga täpseiks pidanud, märgib: Kõige vanem ja perekam koht eestlaste poolest on suur Omi asundus , Koloonia raudteejaama ja Omi jõe ümbruses. Asunduse alla kuuluvaiks luges A. Nigol 17 küla; nendest 12 eesti,teised vene,läti,soome,saksa asundused eestlastega segi5. Tegelikult oli Omi asundustes puhtaid eesti külasid vähe, peamiselt elati koos teistest rahvustest luteri usulistega.
Tänaseks on pilt suuresti muutunud: külasid on tekkinud ja kadunud, asundustest on saanud paljurahvuselised külad, kus suhtluskeeleks on vene keel. Arvatavasti on algusest peale sõlmitud abielusid eri rahvusest luterlaste vahel, kuid hilisemal ajal sagenenud ka mitteluterlastega abiellumine ning segaperekondades on saanud enamasti kodukeeleks vene keel. Ometi kuuleb eesti keelt veel üsna tihti. On märkimisväärne, et Siberi soomlased , lätlased ja volgasakslased on eestlastega ühes külas kõrvuti elades sageli omandanud eesti keele, eestlased aga üldjuhul teiste naabruses elavate luterlaste keelt ei valda. J. Viikberg peab siin otsustavaks eestlaste kompaktsust ning omakeelset külaühiskonda, mida teised vähemusgrupid on respekteerinud6. Volgasakslaste puhul tundub see loogiline: võimude poolt 1941. aastal eesti küladesse saadetud pidid paratamatult küla kõnekeele omandama, vene keel polnud tol ajal veel ülevõimu saavutanud. Soomlaste “ eestistumine ” sai alguse ilmselt nende vähemusse jäämisest ja segaabieludest ning seda soodustas ka keelte sarnasus7. I.Lotkin8 märgib, et Lääne-Siberis on tänapäeval eestlasi ja lätlasi enam-vähem võrdselt, kuid Kovaljovos ja mitmetes teisteski Omi asunduse segakülades on lätlased siiski vähemuses. Eestlased, kes lapsena mõlemat keelt rääkisid, ütlevad end nüüdseks naabrite keele unustanud olevat.
Omi asunduse külad Vana-Viru, Uus-Viru, Ivanovka ja Kovaljovo – kõik praeguse Omski oblasti piirides- paiknevad lähestikku, ühendusteed on head ja omavaheline suhtlemine pidev. Vanimaks päris eesti külaks Lääne-Siberis ongi Viruküla ehk Revel hiljem Vana-Viru (Starõi Revel), mis asub 120 km kaugusel Omskist ning on asutatud 1861. A. Nigoli9 arvates olid esimesteks, kes Eestist otse Virukülla jõudsid, Mahtra sõjast osavõtjad. Enne 1890. aastaid moodustasidki põhiosa Lääne-Siberi eestlaskonnast väljasaadetud. Virukülas oli oma kool ja palvemaja . Praegu käivad Vana-Viru lapsed koolis naaberkülas Orlovkas (asustatud 1925 Rootsi küla ümberkaudsete külade elanikega). Külanõukogu andmetel (need arvestavad passi märgitud rahvust, mitte keeleoskust) oli 1997. aasta algul küla 95 elaniku hulgas vaid 21 eestlast, kuid kohalikud andmed rahvusliku kuuluvuse kohta pole eriti usaldatavad.
Virukülast (Vana-Viru) lahkus 1914. aastal hulk inimesi asendilt soodsamasse Uus-Virusse (Novõi Revel), rahvasuus Kirbu külla. Külla hüüdnimi on kõnekeeles väga levinud ja tuleneb pärimuse kohaselt sellest, et ühes peres olnud palju kirpe. Praeguse Uus-Viru hingekirjas oli külanõukogu andmetel 1997. aasta algul elanikke 389, neist eestlasi vaid 55.
Kovaljovo asutati 1890. aastal10 paarkümmend kilomeetrit Virukülast lõunasse. Seal elab eestlaste kõrval ka lätlasi ja korlakaid. Korlakaid peetakse Ingerimaalt väljasaadetute ja –rännanute järglasteks. Kovaljovi külas oli igal rahvusel oma territoorium – Viru uulits , Läti uulits ja Korlaka ots. Praegu on Kovaljovo 640 elanikust eestlasi umbes viiendik, eesti keele oskajate arv on mõnevõrra suurem.
1890. aastatel töötas tsaarivalitsus välja ümberasumispoliitika: 1893. aastal asutati Siberi raudtee komitee juures ametkond , mis hakkas tegelema väljarännanutele maade ettevalmistamisega11. Omski ja Euroopa-Venemaa vaheline raudteeühendus avati 1894. aastal12, 1895. aastal rajati vastvalminud Siberi raudtee äärde Ivanovka13. Asukoha tõttu kujunes Ivanovka piirkonna keskuseks ning sai olulist täiendust nii ümberkaudsetest küladest kui hilisemate väljarännanute arvelt. Peale eestlaste asus sinna elama ka soomlasi , lätlasi, sakslasi ja venelasi . Praeguseks on küla 1700 elanikust eestlasi vaid umbes 8%. Küla saanud pärimuse kohaselt nime esimese eestlase Ivanovi järgi, sest eestlastele ja teistelegi luterlastele antud Siberis sageli vene nimed.
Kaseküla (Berrjozovka) asutati 1902 Eestimaa eri piirkondadest pärit inimeste poolt. Küla sai oma nime ümbruskonnas kasvava kasemetsa järgi. Esialgu elati kruntidel nagu enamikes teisteski asundustes14. Praegune tihe asustus on kollektiviseerimise tagajärg, paljurahvuseliseks muutumine sai siingi alguse sõjajärgsel perioodil. Nüüd on 580 elanikust eestlasi umbes üks kolmandik. Suurmajandi päevil arenes Kaseküla jõudsasti – pea igasse peresse hangiti telefon, televiisor , sageli Eestimaalt ostetud mööbel. Kaseküla koolis käivad ka ümbruskonna vene külade lapsed.
Lillengofi (Lilienhof, Liliengof, Lillengofka) on 1902. aastal asutanud Simunast pärit ning mõnda aega Peterburi kubermangus elanud eestlased, neid oli 360 hinge15. Tänapäeval elab suurtest teedest eemal asuvas külas vaid paarkümmend peret. Asustus on hõre, paljud majad tühjaks jäänud. Lapsed käivad Kaseküla koolis.
A.Nigol16 märgib, et Vambola asub 65 versta kaugusel Izmorski jaamast ning on asutatud 1908 Järva- ja Virumaalt tulnute poolt. Peale Vambola on Siberis teisigi rahvusromantilistest meeleoludest inspireeritud külanimesid (Linda, Koidula). Vambolas peeti 1923. aastal ka Mariinski eestlaste laulupidu. Naabruses asunud Vabaküla (rahvasuus Vabaduseküla, Morando) on kaardilt kadunud, sealsed elanikud suuresti Vambolasse ümber asunud. Pärast sõja lõppu siirduti Vambolast massiliselt Eestimaale, tööjõulisi elanikke jäi väheseks. Nii käis eestlasest kolhoosiesimees aastatel 1971 -1972 Tšuvaššias, agiteerides sealseid elanikke Siberisse ümber asuma. See nõrgendas omakorda Vambola eestlust. Umbes 360 elaniku hulgas on praegu eestlasi vaid viiendik.

Eesti kultuur

Nende eesti asunduste hulgas, mis aegade jooksul tekkisid väljaspool eesti rahva ajaloolist levikuala, on eriline koht Vene aladel asunud või praegugi seal asuvatel eesti asundustel. Eriseisundi põhjuseks on geograafiline lähedus ja seega kaasnevad ajaloolised sidemed, eriti muidugi piiriäärsetel aladel. Kõnekas on seegi fakt, et suurim eestlaste koloonia väljaspool Eestit asub endiselt Venemaal.
Vene aladel kujunenud eesti asunduste tekkeloos võib eristada kahte põhilist järku. Ühel pool on need asundused, mis tekkisid eesti ala vahetusse lähedusse – Ingerimaale, Peipsi järve, Lämmijärve ja Pihkva järve tagusesse -, teisal aga need, mis rajati kaugemale, osalt õigegi kaugele emamaast. Üldjuhul on lähiümbrusesse tekkinud asundused vanemad ja kaugemal asuvad nooremad, kuid vahetutele naaberaladele on muidugi rajatud uusi asundusi hiljemgi. Varaseim eesti püsiasustus väljaspool Eestit näib olevat tekkinud Pihkva linna piirkonnas. Sealt, väikese ja kehvakese kõrvaltee äärest, mis läbi tumedate metsade ja soode viis Võbori kaudu maakonna- ehk kreisikeskusse Velikije Lukisse, leidis 1780.aastate lõpus Pärnumaal asuva Laiksaare mõisa omanik major Karl Moritz von Brömsen (1761-1823) eesti asunduse, mis koosnes mõnedest väheste taludega küladest. Seda kirjeldas ta hiljem lühidat oma Berliinis väljaantud Venemaa geograafia käsiraamatus. Samu eestlasi mainib ka põhiliselt tegutsenud ajaloolane , geograaf ja statistik Jevdokim Filippovitś Zjablovski ( 1763 -1846) ühes oma Venemaa geograafiat käsitlevas raamatus. Zjabovski käsitlusest tõlkis Johann Heinrich Rosenplänter vene keelest saksa keelde need osad, mis käsitlesid soomeugrilasi ja soome- ugri keeli, ja avaldas need artiklina oma ajakirjas „Beiträge zur genauern Kentniss der ehenischen Sprache”17.
Kõne all olev asundus rajati 15.sajandil. Asunike enda andmeil olevat nende esivanemad sõjavangidena sinna elama toodud18. Asunikud olid vene õigeusku ja erinesid kohalikest venelastest ainult selle poolest, et nad olid oma emakeele koduse keelena säilinud. Vene keelt vallanud nad täielikult ja oma Liivimaal elavaid suguvendi, kellega nad Petseri kloostris käies kokku puutusid, põlastunud nad väga19. Ilmselt viis nende eesti-vene kakskeelsus järgnevate põlvkondade keelelise venestumiseni, mida kindlasti soodustas halvustav suhtumine oma suguvendadesse.
Veidi hilisemast ajast, 16.sajandi poolest, on teisigi, kindamaid teateid eestlaste pikaajalisest ja ulatuslikumast asumisest endise Pihkva kubermangu Krasnõi (praeguse Krasnogorodskoje) aleviku ja Opotška linna vahelisele alale. Aleviku tollasest venekeelsest nimest Krasnõi sai kohalike eestlaste kõnes Kraasna ja Kraasna maarahva või kraasnalaste nime all ongi selle keelesaare eestlased hilisematele põlvedele tuntuks saanud. Kraasnalaste eluolu uurinud folklorist Oskar Kallase andmeil pärinesid nad Setumaalt, olles tühjale maale kas ise tulnud või mõisnike poolt toodud20. Kallas märgib, et Krasnõi ümbruses leidus suvel 1901, kui ta oma uurimisreisi kraasnalaste juurde ette võttis, 32 külas "999 Eesti verd meesterahvast, 978 naisterahvast, kokku 1977 hinge", kuid nendest oskasid eesti keelt siiski ainult 85 meest ja 14 naist21. Kallas tegi tänuväärse töö, talletades ja avaldades andmeid kraasnalaste eluolu ja keele kohta veel enne sealse eesti kõne täieliku kadu. Tänaseks on kraasnalased keelelt täiesti venestunud.
Eesti vahetusse lähedusse Peterburi ja Pihkva kubermangu, Peipsi järvest idas ja kagus, tekkis ajapikku veel mitu eesti asundust. Ajaloolase Viktor Maamäe andmeil lõid Põhjasõja ajal eesti põgenikud Pihkvamaale Luuküla, mille lähikonda hiljem tekkisid teised eesti külad, nagu Jeršovo, Tšudskie Zahhodõ, Janovõ Zahhodõ ja Griva22. Arvatavasti on tegemist sellesama 21 talust koosneva asundusega, millest kõneleb juba August Wilhelm Hupel oma teose "Topographiche Nachrichten von Lief- und Ehstland" kolmandas köites. Hupel paigutab küll küla mitte Pihkvamaale, vaid Oudova (Gdovi) maakonda (1782: 284), mis oli hoopis Peterburi kubermangu osa. Hilisemate, "Eesti Postimehes" avaldatud andmete kohaselt, mida refereerib Oskar Kallas, olevat tegemist koguni viie eesti külaga: Solnja, Luuküla, Kamenika, Ersova/=Jeršovo/, Kasakova. Esimene asunik Peeter Luu olevat põgenenud sinna Ida- Tartumaal asuvast Meeksi mõisast23.
Arvamust, et eespool mainitud kraasnalaste ja vahetult ida pool Peipsit asuvate eestlaste asundused oleksid tekkinud ajaloolise siirde tulemusel, on vaidlustatud, eriti käesoleva sajandi teise poole uurijate poolt. Peterburi kubermangu Oudova kreisis elanud luterlastest eestlaste kohta arvas omal ajal juba statistik, geograaf ja etnograaf Peter von Köppen, et need olid oma ala algasukad, mis "väikese killuna alles jäid, kui nende rahvas võidukate venelaste poolt Eesti- ja Liivimaale aeti". Üksikud sealseid eestlasi pidas ta hilisemate pagejate järglasteks24 – sel juhul jääb aga arusaamatuks, kus need Venemaale jäänud eestlased, keda venelased eest ära ei ajanud, oma luteri usu said: vene ülevõimu saabudes pidid nad ju ikka alles paganad olema. Suulise pärimuse kohaselt olevat seevastu kõik sama kubermangu Seretkeni vallas elanud õigeusku eestlased Liivimaalt tulnud pagejate järglased, kes oma koguduse ja kirikuõpetaja puudusel olid usku vahetanud25. Oma Peipsitagusele ehk Ida-Peipsimaale pühendatud uurimuses käsitles geograaf Edgar Kant seda ala eestlaste iidse asumisalana, kuhu 7.sajandil hakkas vähesel määral, 9. ja 10. sajandist alates juba arvukamalt , siirduma idaslaavi rahvast. Oma seisukohavõtus tugines Kant muu hulgas vanavene allikaile, rootslasest arheoloogi Birger Nermani Irboskamaal läbi viidud arheoloogilise kaevamistööde tulemusele ja soomlasest arheoloogi Aarne Michael Tallgreni uurimustele. Algsele eesti elanikkonnale saabus siiski hiljem Eesti-ja Liivimaalt Peipsi-tagustele aladele siirdujate näol lisa, eriti alates 19.sajandi keskpaigast26. Kanti seisukohta jagas õigusajaloolane Imar Arens27, kes Teise maailmasõja aegse Saksa okupatsiooni ajal oli võtnud osa Tartu ülikooli kompleksekspeditsioonist Peipsitagustele aladele. Arheoloogilisele ainesele toetudes märgib noist pagulasteaedadest veidi hiljem ka Eesti arheoloog Harri Moora , et ida pool Peipsit pidi 11.-12. sajandil leiduma eestlaste või nende hõimlaste, mis tema arvates pärinesid põlistest aegadest . Selles seoses avaldas H.Moora ka kraasnalaste kohta arvamust, et "mitmed vanemad kohanimed ja mõnesugused jooned, mis sealset rahvast eraldasid setudest," kõnelevad selle poolt, et tegemist on kunagise muistse elanikkonna jäänustega, mis on hiljem siirdlaste näol lisa saanud28. Etnograaf Aliise Moora arvates pidid Peipsi idarannikul elanud põliselanikud olema hoopis vadjalased, kuigi ta ei pea võimatuks, et nende hulka põgenes teise aastatuhande algul ka üksikuid eestlasi29.
Teine ajajärk Vene alade eesti asunduste ajaloos algas 19.sajandil, mil järk-järgult kaotati õiguslikud piirangud lihtrahva vabal elukohavalikul. Seadusliku võimaluse taotleda ümberasumist mõnda teise kubermangu said eesti ja läti talupojad pärast seda, kui hakati ellu viima Liivimaa 1849. aasta ajutist talurahvaseadust, toimus talurahva lõplik vabastamine Eestimaal 1856 ja Liivimaal 1860 ning kehtestati ülevenemaaline passiseadus aasta 186330. Kuid juba sajandi teisel veerandil oli alanud eesti talupoegade ümberasumisliikumine, mida mõisnikud püüdsid takistada, kuna kartsid jääda ilma töökätest.
Esimesed väljarändajad asusid teele 1830. Ja 1840. aastal Lõuna-ja Kesk-Eestist, eriti Räpina ümbrusest. Artur Vassara andmeil oli ümberasumisliikumisest kõige intensiivsemalt ja terviklikumalt haaratud Järva- Madise kihelkond Kesk-Eestis, kuid nii Lõuna- kui ka Põhja-Eestis oli ka teisigi piirkondi, mis paistsid silma ümberasumisvalduste massilisusega. Järvamaal mängis peale sotsiaalmajanduslike tegurite oma osa ka usufanatism31, sest Järva- ja Harjumaal õhutas usulahu rajaja Juhan Leinberg ( 1812 - 1885), hüüdnimega prohvet Maltsvet, ümberasumist tõotatud maale, milleks peeti Krimmi.
Ümberasujad siirdusid Oudova maakonda, kuhu 1860. aastal rajati Kudrova ja järgmisel aastal Strjakovo asundus, ning Pihkva aladele, kuid ka ilmselt esmakordselt kaugemale lõuna poole, Samaarasse ja Krimmi. Samaaras asuti esialgu saksa asundusse Krasnojari ja 1859. aastal algas oma Liflandka asunduse rajamine, millele 1877 . aastal järgnes Baltika, 1880. aastal Goretski ja 1885. aastal Estonia küla32. Umbes samal ajal tekkisid Krimmis järgemööda eesti asundused : Kijat-Aktatši (1861), Beregovoje ehk Samruk ehk Rannaküla (samuti 1861), Dzurtši, Kontši-Savva (mõlemad 1863), Sõrt-Karaktšora (1864), Tarhan (1879). Selle esimese ümberasumislainega arvatakse mujale elama asunuvat umbes 1400 lõunaeestlast ja 2200 põhjaeestlast33.
Uueks sihtkohaks ümberasujaile kujunes ka kauge Siberimaa. Kuna Siberit tuntakse eelkõige Vene riigi vastaste ja kuritegijate sunnitöö- ja pagendamispaigana, on ehk mõnevõrra üllatav, et peale karistusaluste leidus Siberi eestlaste hulgas palju neid, kes siirdusid sinna küll ametivõimude õhutusel, kuid ikkagi omal vabal tahtel.
Siberisse asunud eestlaste jaoks oli oluline 1804. aastal oletavasti Ingerimaalt väljasaadetud talupoegade poolt rajatud Rõžkovo küla, mis asub samanimelise järve ääres umbes 220 kilomeetrit Omskist loodes . Sellest sai mitme eesti küla emakoloonia, kuhu pärast väljasaatmist soodustavate määruste vastuvõtmist 1822. aastal hakkas tulema ka eestlasi34. 1845. aastal ilmunud tsaari ukaasi järgi tuli väljasaadetud luterlased koondada omaette küladesse, et nad võiksid rajada oma kogudusi. Rõžkovosse koondati väikesed süüalased, suuremad karistatavad aga Ida-Siberis asuvasse Minussinski piirkonda. Kuigi Rõžkovo küla laastas 1848. aastal tulekahju ja osa preestrid rändas mujale, suurenes soomlaste, eestlaste, lätlaste, (soome) rootslaste ja sakslaste juurdevool: keskmiselt saabus 50-60 inimest aastas. 1859. aastal oli Rõžkovos 1653 asukat, neist 299 pagendatut, ja kolmes koolis õppis vastavalt 52 eesti, 39 läti ja 36 soome last35. 1861. aastal saadi juba rajada iga rahvuse jaoks eraldi külad, mispeale mõned eesti pered asutasid Omskist 100 versta eemale Reveli ehk Viruküla, praeguse nimega Vana-Viru ehk Starõi Revel. Viis aastat hiljem elas seal 54 peret36.
Minussinski piirkonda rajasid kõigepealt soomlased 1848. aastal Ülem-Suetuki küla, seejärel lätlased 1859. aastal Bulanka (hiljem alam-Bulanka) ja eestlased 1861. aastal Ülem-Bulanka küla. Alam-Suetukis elasid mitteluterlased, venelased, ja kokku moodustasid need külad Minussinski asunduse. Hilisema ümberasumise käigus, alates 1880. aastaist rajati eesti külasid ja asundusi veel Tobolski, Tomski, Kanski, Janissei, Krasnojarski ja Vladivostoki piirkonnas. Viimase külje alla rajasid 1898 . aastal kümmekond peamiselt hiiu peret Liivi ehk Novaja Liflandia Küla, mis ajapikku venis ranniku mööda ligi viieteistkümne kilomeetri pikkuseks , ulatudes Bolšekamenski linnani. Hiidlaste külaotsa kutsuti “Kõpu otsaks”, kuna suurem jagu asunikke oli pärit Kõpu poolsaarelt Kõrgessaare vallast . Teised Liivi küla asunikud pärinesid Käinast, Muhust, Pöide ümbrusest Saaremaalt ja Tahkurannastki37. Liivi küla naabrusesse tekkis 1903.- 1904 . aasta paiku veel Linda küla.
Enne 1860. aastate suurt ümberasumislainet elas Peterburi kubermangu Oudova (Gdovi) maakonnas 80 eestlast Joala külas Narva jõest ida pool, lisaks 2442 eestlast Peipsi järvest kirdes Luuga maakonnas, ning tsaaririigi pealinna kaitseks Kotlini saarele rajatud Kroonlinna mereväekindluses veel tuhat eestlast38. Ei maksa unustada, et ümberasujad siirdusid ka linnadesse. Peterburis endas arvatakse selle asustamisest saadik 1703. aastal elanuvat üksikuid eestlasi, kusjuures nende arv pidevalt tõusis, et 1850. aasta hingederevisjoni andmeil ulatuda 5703 inimeseni39. Üldse registreeris 1763.aasta hingederevisjon Peterburi kubermangus 4513 eestlast; 1858. aastaks oli see arv tõusnud 10 350 hingeni40.
1863. aasta passiseaduse kehtestamisega olid viimased seaduslikud kolimistakistused kõrvaldatud ja talupojad ei sõltunud enam elukoha valikul baltisaksa mõisnike suvast. Samal ajal toimus hüpe transpordi arengus, eelkõige raudtee-ehituses, mis tegi elukohavahetuse eelnenud aegadega võrreldes palju hõlpsamaks. Nagu märgib ajaloolane Raimo Pullat, viis esimene raudtee eesti ala enneolematult tihedatesse sidemetesse Venemaaga. Juba 1872. aastal, s.o teisel aastal pärast avamist , veeti Paldiski-Tallinn-Peterburi raudteel 307 000 reisijat, ületades seega mitmekordselt Tallinn-Peterburi postmaantee võimsuse41. Raudteel reisijate hulgas leidus kahtlemata ka ümberasujaid, kes lääneprovintsides leviva sotsiaalse käärimise ja rahutuste varjus ning 1868. aasta näljahäda otsesel tõukel olid otsustanud lahkuda sünnimaalt ja otsida soodsamaid olusid võõrsil. Nii olevat Ilmar Arensi sõnul Tallinn-Peterburi raudtee avamine 1870. aastal Põhja-Eestist toonud Oudovamaa äärmisse põhja- ja kirdeossa 800-1000 asukat42. Esiotsa haaras ümberasumistuhin eriti Saare- ja Hiiumaad, hiljem ka muid Eesti osi.
Suurem osa, umbkaudu 80 % väljarändajaist asus elama maale, kuigi ka tsaaririigi mõned innad suutsid rahvast ligi meelitada haridust omandama või elamist ja elatist otsima. Jätkuvalt tõmbas siirdlasi pealinn. Peterburi saigi oma ligi 50 000 eestlasega (1970. aastal, sõjaväelased kaasa arvatud)43 eestlaste arvu poolest teiseks linnaks maailmas: esikohal oli Tallinn 90 000, kolmandal Tartu 30 000 eestlasega. Teised linnad väljaspool eesti ala, kuhu arvestataval arvul siirduti, olid Riia, Pihkva ja Moskva .
1918. aastal loendas August Nigol oma klassikaliseks saanud raamatus “Eesti asundused ja asupaigad Wenemaal” terves Vene riigis 318 eesti asundust, neist 3 Soomes. Arvu 318 nimetab A.Nigol ise, kuid kõik väiksemad asundused kaasa arvata, on tema teoses nimetatud eesti asunduste tegelik arv 318-st veidi suurem. Villem Ernits arvab Samuel Sommeri andmetele toetudes, et päris nimetamata on jäänud 30 eesti asundust Venemaal44. Kõrvutades A. Nigoli poolt loodud Oudova maakonna asunduste ja asupaikade loetelu hilisemate uurijate Ilmar Arensi (ja teiste) poolt 1943. aastal ja Aliise Moora poolt 1953. ja 1958. aastal kohapeal kogutud andmetega , ilmneb aga päris suuri erinevusi. A. Nigol loetleb Oudova maakonnas, eestlaste väljarännu peamises sihtpiirkonnas, kokku 40 asundust (Oudova linn kaasa arvatud). I. Arens märgib aga 58 eesti asundust või küla ja A. Moora umbes 150 enam kui kolme eesti perega küla45. See lubab väita, et ka eesti asunduste ja külade arv kogu Venemaal oli 318-st või isegi Sommeri ja Ernitsa pakutud 348-st tunduvalt suurem. Küllap on tegelikule arvule lähemal E. Paklar, kellele toetub viktor maamägi ja kelle andmete kohaselt “eesti talupoegade keskuste” arv NSV Liidus 1920. aastate lõpus oli 49846. Sellele lisanduvad suurema eestlaste arvuga Vene linnad.
Kõige arvukamalt leidus eesti maaelanikke Peterburi ja Pihkva kubermangus ning Liivimaa kubermangu läti osas. Tähtsamaks väljarännanute linnakeskuseks kujunes aga Peterburi. Erinevalt Moskvast oli Vene äärealale või tegelikult sellest väljapoole rajatud Peterburi asutamisest saadik paljurahvuseline linn ning oma paljurahvuselist pitserit kandis see veel tsaariaja lõpus. Näiteks 1881. aastal elas siin peale venelaste, kes moodustasid linna elanikkonnast lõviosa (veidi enam kui 80 % ehk 715 000 inimest), veel arvestataval määral nii riigi- kui baltisakslasi (5,7 % ehk 48 700), poolakaid (2,5 % ehk 21 400), soomlasi (2,3 % ehk 20 000) ja juute (2 % ehk 17 000), lisaks vähemal arvul valgevenelasi, ukrainlasi, eestlasi (7000), rootslasi (5800), lätlasi ( 4500 ), leedulasi, prantslasi, inglasi, tatarlasi, armeenlasi, grusiinlasi, itaallasi jt47. Hoolimata sellest, et baltisaksa ringkonnad , kes olid tsaariaegses valitsus- ja muus kõrgemas seltskonnas väga mõjukad, eestlasi salliti, oldi pealinnas nende suhtes sallivamad isegi siis, kui lääneprovintsides valitses venestus . Peterburi tööstus võttis vastu Eesti- ja Liivimaal pärast maa päriseksostmist rakenduseta jäänud töökäsi ja seal sai hariduse suur osa väikesest kujunevast eesti ja läti harituskonnast48. Tartu ülikool oli ju endiselt suuresti baltisaksa vaimu kandev õppeasutus, millele pakkusid edukalt konkurentsi eelkõige Peterburi oma mitme kõrgema haridusasutusega, aga ka mõned teised ülikoolilinnad Vene- ja välismaal.
Peterburi eestlaste arv kasvas pikkamööda, kuid pidevalt. Kui 1787. aastal tekkis sealne Jaani kogudus , võis eestlaste arv ulatuda umbes kolme ja poole tuhandeni. Pool sajandit hiljem, 1834. aastal, oli linnas eestlasi 5214, 1850. a – 5703, 1858. a – 4600, 1862. a – 5353. Järsem Peterburi eestlaste arvukuse tõus leidis aset 1890. aastatel: 1890. a loendati neid juba 7431, 1897 . a – 12 238, 1910 . a – 14 704 ja 1917. a – kuni 50 00049 (mõnevõrra teistele tulemustele on jõudnud Vene uurija N. Juhnjova, kelle andmeid esitab V. Samoilov50). Kuigi eestlasi tuli Peterburisse pidevalt juurde, tuleb ka nentida sealse esitluse sisemist konsolidatsiooni ja stabiliseerumist: ajavahemikus 1843-1867 sündis seal üle 3000 eestlase51.
Peterburi eestlaste hulgas olid kõik tähtsamad sotsiaalsed seisused esindatud , kaasa arvatud vähearvukas aadel. Viimasel juhul on tõenäoliselt tegemist teenistusaadlikega, st vastavale teenistusjärgule tõusnud riigiametnikega, nagu oletab R. Pullat. Suur osakaal oli sõjaväelastel52. Eestlaste hulgas domineerisid muidu alamad seisused. Tööstuses töötajad moodustasid 1897. aastatel Peterburi eestlastest 52 % ja teenijad 24,9 % 53. Majateenijad või toatüdrukud olid vadavalt naised. 1869. aasta andmeil pidas töötavatest eestlannadest seda ametit 66,21 %, aga töötavatest eesti meestest oli majateenijaid 14,72 %54. Tervelt 63,7 % eestlastest olid vallalised, kusjuures meeste ja naiste suhtarv oli tasakaalus. Algkoolist kõrgem haridus oli haruldane nähtus: 1897. aasta rahvaloenduse andmeil oli eestlaste hulgas vaid 737 inimest, kelle haridustase ulatus algkooli omast kõrgemale55. Peterburi eestlaskonna ülekaalukalt proletaarse iseloomu tõttu pidi paratamatult olema nõrk ka majanduslik alus seltskondliku ja kultuurilise tegevuse edendamiseks.
Sel taustal pole üllatav, et asutamisest saadik ja terve sajandi vältel jäi Jaani kogudus ainsaks linna eestlasi ühendavaks keskuseks. Kogudusest kasvas välja ka kohalik eesti seltsielu. Kirikuväline seltskondlik tegevus, millest me tegelikult midagi ei tea, arenes siiski ilmselt pikka aega organiseerimata kujul isiklike tutvuste ja sugulaste alusel, enne kui võttis ajapikku kindlama kuju. Esimene samm ühiskondliku tegevuse laienemise suunas toimus Christian Reinfeldti kirikuõpetajaks olemise ajal. Reinfeldt asutas nimelt koguduse juurde neljaklassilise kooli, mille esimesse klassi 1844. aasta jaanuaris astus 20 õpilast56. Algus oli aga raske ja kooli olukord kultuuriloolase Viktor Samoilovi hinnangul tegelikult vilets.
Majanduslike võimaluste paranemist annab aga tunnistust järgmine märkimisväärsem ettevõtmine Peterburi eestlaskonna ajaloos: oma kirikuhoone püstitamine aastail 1859-1860 Ofitserskaja ja Malaja Masterskaja tänava nurgale aadressiga Ofitserskaja nr 5457. Kiriku all oli kirikuteenri korter, leskede kodu ja surnukabel. Kiriku kõrval Ofitserskaja uulitsal asus koguduse maja, mille alumisel korrusel elas kirikuõpetaja, teisel olid üüriruumid ja abiõpetaja tuba58. Kuigi Peterburis elavad baltisakslased püüdsid algul eesti koguduse juhtimist enda kätte haarata, püüdsid algul eesti juhtimist enda kätte haarata, kujunes Jaani kirik keskuseks, mille ümber koondus esialgu kogu kohalik organiseeritud kultuurielu .Juba 1866.aastal toimus Jaani kirikus suur eestikeelne kirikukontsert, mille kavas oli ligemale kakskümmend Pergolesi, Bachi , Händeli, Mozarti, Schuberi, Mendelssohni jt teost59).
1864. aastal olid kohalikud baltisakslased asunud “Palme” seltsi, mis tegutses Esimese maailmasõjani60. Kuigi “Palme” oli näiteks Peterburis elanud riigisakslaste seltsis tunduvalt konservatiivsem, astus selle liikmeks ka eestlasi, kuna neil endil puudus esialgu võimalus oma seltsi asutada ja “Palme” andis oma ruume kasutada puht eestlalikeks ettevõtmiseks: olid ju sakslasedki huvitatud oma seltsi liikmeskonna ja seega seltsi tulude suurendamisest. 1870. aastate keskpaiku oli “Palme” seltsi liikmeskonnas nii palju eestlasi, et kujunes omaette eesti osakond “Avitus”, millele sakslased 1879. aastal andsid juriidilise tunnistuse61.Johann Voldemar Janniseni reisikirjeduse kohaselt võis 1860.aastatel Peterburi eestlasi kohata kohalikus soome seltsis, sealsamas võis leida isegi eesti lehti62.Kuid sedamööda, kuidas Peterburi eestlaste arv suurenes ja ühiskond Eestis arenes eestlaste emantsipatsiooni ja organiseerituse suunas, hakati ka Peterburi eesti haritumates ja tedlikemates ringkondades vajadust tundma oma seltsi järele.
Esimene puhteesti selts Venemaa pealinnas asutati 1880.aastal St.-Peterburgi Eesti Heategeva Seltsi nime all.Koos viis aastat hiljem asutatud St.-Peterburgi Eesti Kooli Seltsiga jäi Heategev Selts kohaliku eesti seltsielu selgrooks. Mõlemad seltsid ühinesid 1907.aastal St.-Peterburgi Eesti Haridusseltsiks, mis tegutses 1918.aastani.Üliõpilasorganisatsioonidest võib vanimaks pidada Peterburi Eesti Üliõpilaste Seltsi, mis asutati juba aastal 1884. Erinevalt Tartus tegutsevatest eesti üliõpilasorganisatsioonidest oli see segaselts, milel 1915. aastal oli 60 mees- ja 39 naisliiget.
Koondumine seltsidesse jätkus, eriti pärast sajandivahetust. 1893. aastal asutati St.Peterburgi Eesti Karskusselts “ Ustavus ” (tegutses 1915. aastani; sellest kujunes eesti tööiskonna organisatsioon ), 1896. aastal järgnes St.-Peterburgi Eesti Käsitööliste Vastastiku Abistamise Selts (aastani 1905). 1900. aastal St.-Peterburgi Eesti Üliõpilasselts (aastani 1918), 1903. aastal St.-Peterburgi Eesti Näitemängu Armastajate Ringkond (aastani 1916), 1904. aastal St.-Peterburgi Jõuharrastuse Spordiselts “Kalev” (aastani 1920), 1906 .või 1908.aastal St.-Peterburgi Eesti Jõustiku Selts “Võimula” (aastani 1913), 1907.aastal St.-Peterburgi Eesti Naisühisus (aastani 1917) jt63.Üldse tegutses Peterburis enne 1917.aastat vähemalt 21 eesti seltsi. Nende näitel võib näha rahvuslike seltside ajalist järgnevust ja duferentseerumist: algul kirik , siis kool, seltskondlik tegevus, erialad, sport ja poliitika.
Ülaltoodu võib jätta mulje, nagu oleks rahvuslike seltside asutamine kugenud üsna libedalt.Asutamiseks oli aga vaja saada siseministeeriumi luba ja seda alati ei antud.Nii keeldusid ametivõimud 1909.aastal registreerimast St.-Peterburgi Eesti Rätsepate Seltsi ja 1913.aastal Peterburi Eesti Üliõpilaste Vastasrikuse Abi Seltsi64.
Ofitserskaja tänavast võib täie õigusega kõnelda kui Peterburi eestlaskonna peatänavast, nagu seda teeb V. Samoilov, sest siia muretsesid mitmed eesti organisatsioonid endale ruumid, siia tekkis St.-Peterburgi Eesti Kooli Seltsi esimene kool, Jaani koguduse enda kirikukool, vaeslaste varjupaik . Johann(es) (E.) Seelandi raamatukauplus ja 1894.aastal valminud neljakorruseline suur telliskivist koolimaja .Koolimaja ehitamiseks vajaminev summa – 34 000 Vene kuldrubla – saadi korjanduse teel65. 1911. aastal ehitati uus kuuekorruseline maja, milles oli kaks lifti, 29 elukorterit 5 äriruumi ja kinosaal . Ofitserskaja tänaval elasid mitmed tuntud eesti seltskonnategelased66.
Kultuuri eest hoolitsesid eesti asunikud mujalgi Tsaari-Venemaal, ka maa-asundustes.Kultuurielu kandvateks jõududeks olid väljarännanud köstrid-külakoolmeistrid67.Suuremates asundustes ehitati endale ikka rahvamaja , kirik või palvemaja ja rajati lastele kool.Ainuüksi Oudovamaal oli 1904.aastaks 23 palvemaja (neist viiele ehitati hiljem torn, mille tõttu neid kirikuks hakati nimetama) ja 17 köstrikooli 500 õpilasega.Pärast 1905.aasta revolutsiooni nõuti koolide lahutamist kirikutest ja loodi eraldi semstvokoole, mida 1917.aastal oli Oudovamaal kuus.Mjasnikova Gora asunduses töötasid köstri- ja sektsikool kõrvuti. Kus kooliõpetajaid väljarännanute hulgas ei olnud, õpetasid kas lapsevanemad ise või vanemad õed-vennad nooremaid lugema-kirjutama, ilmselt Piibli, katekismuse, kaasavõetud või hiljem kodumaalt järelsaadetud kirjavara abil68.Kiriklike talituste jaoks polnud tavaliselt omade hulgast kirikuõpetajat võtta, nii hakkasid seda ametit pidama kodumaalt või mujalt, näiteks Peterburist, tulnud rändõpetajad. Paljudes kohtades – ka maal – tekkisid eesti seltsid, põllumeesteseltsid, kooliseltsid, laulukoorid , näitetrupid, laenu ja hoiukassad, heategevusseltsid, tuletõrjeseltsid, mõnel pool isegi raamatukogud: I. Arensi andmeil näiteks 1882. aastal Domkino asunduses Oudovamaal ja kaks aastat hiljem Oudova linnas69.Sugugi alati ei saanud ametivõimudelt seltside asutamiseks luba.
Eestikeelsed trükised ilmusid ajavahemikus 1851 -1917 lisaks Eesti linnadele Riias (kokku 377 raamatut), Peterburis (120), Moskvas (21), Helsingis (21), Miitavis (13), Viiburis (6), Kuopios (4), Kroonlinnas (2), Läti-Võnnus ehk Cēsises (2), Oudovas (1), Tomskis (1).Siinjuures tuleb aga silmas pidada, et kõik väljaspool Eesti ala ilmunud raamatud ei ole siiski seostatavad kohalike eesti asunikega. Asunike rajatud eesti seltsid olid sageli haridusseltsid, mis hakkasid kohalikku eesti kooli ülal pidama.Koolitegevuse korraldamiseks võidi kohaliku eesti seltsi juurde moodustada ka koolitoimkond.Sellega panid Venemaa eestlased aluse tavale, mida hilisemadki eesti siirdlased (näiteks Teise maailmasõja aegsed pagulased ) oma uutel asukohamaadel võisid edukalt jätkata.
Venemaa eestlased korraldasid mitmel pool piirkondlikke kogunemisi ja laulupidusid.Peterburis toimus 1910.aastal haridustegelase Samuel Sommeri eestvedamisel asunike esimene üldkongress ja kaks aastat hiljem Narvas esimene asunike üldlaulupidu.Sellele kahepäevasele üritusele kogune 2000 tegelast ja publikut ligi 20 000.Osavõtjaid tuli ka Siberist , Moskvast ja Kaukaasiast70.
Asunike sidemeid Eestiga olid küllalt tihedad .Eestiga külgnevatest piirkondadest käidi üle piiri leeris ja kosjas71.Eestist telliti ajalehti ja muud kirjavara.Kodumaa ajalehed tõid pidevalt ära uudiseid eesti asundustest, sageli eraldi rubriigina – tava, mis võib-olla vääriks taaselustamist.Venemaa eesti asunike organiseerimisel, omavahelisel sidepidamisel ja eesti huvide kaitsmisel Peterburis oli tähtis ülesanne täita 1908.aasta lõpus asutatud nädalalehel “Peterburi Teataja ”, mis 1909.aastast ilmus kaks, aastast 1911 kolm korda nädalas ja alates 1914.aasta lõpust päevalehena.Sama ajaleht ilmus ajutiselt ka “Pealinna Teataja” (1910. a), “Petrogradi Teataja” (1914. a sügisel) ja enne ilmumise lõpetamist 1917.aasta sügisel “Vabaduse” nime all.
Eestikeelseid ajalehti anti Venemaal ja isegi välismaal välja teisigi.Peterburis ilmus “Eesti”, Moskvas enne esimest maailmasõda “Eesti Leht” (väljaandjaks Alfred Grünbaum), Pjatigorskis “ Kaukaasia Eesti Asunduste Teataja” (ilmus veel 1918. aastal), Tomskis “Siberi asunik”, Riias “Riia Eesti Koguduse Leht”. Avaldati ka ajakirju: Peterburis spordiajakirja “Jõu Ilm”, Berliinis “Edu”, Helsingis spordikuurija “Võitja” ja Eduard Vilde pilkeleht “ Kaak ”, aastal 1906 anti Pariisis välja ajakirja “Õigus”72. Esimene väljaspool Eestit avaldatud eestikeelne ajaleht hakkas aga teadaolevatel andmetel ilmuma mitte Venemaal, vaid USA-s 1897.aastal
Enamlaste riigipöördega 1917.aasta hilisügisel pöörati uus lehekülg Venemaa eestlaste ajaloos.Nagu eelnevast näha võib, oli sealne eesti elu selleks ajaks jõudnud stabiliseeruda ja on teatavasti, vaatamata hilisematele 20.sajandil toimunud ajaloo käändudele ja katsumustele, suutnud püsida tänapäevani.Selle arengu kirjeldamine langeb aga käesoleva kirjutise raamest välja.

Küsimustik

Uurimistöö autor viis läbi küsitluse, millele vastasid 23 õpilastTartu Kivilinna Gümnaasiumist vanuses 17 kuni 18 eluaastat .Küsimustiku eesmärk oli uurida kui teadlikud on Eestimaal elavad eestlased, Venemaal elavatest eestlastest.
Peale küsimustiku läbiviimist saadi teada, et peaaegu iga õpilane on midagi kuulnud Eestimaa asulatest Venemaal ning põhjuseid kuidas eestlased sattusid Venemaale.
Sellega järeldati, et eestlased on teadlikud Venemaal elavatest eestlastest.Selgus et detaile, kuidas eestlased elavad Venemaal ning kultuurist, teatakse Eestis üpris vähe.
Arvestades küsimustikule vastanute osakaalu kogu Eestimaa rahvastikust ei saa järeldada, et paljud Eestimaal elavad eestlased on vähe teadlikud Venemaal elevate eestlaste kultuurist ning tavadest, sest valim oli liiga väike. On küsitletud ainult 23 õpilast kuid Eestimaal elab üle 1,2 miljoni inimest ning küsitletute hulgas olid ainultTartu õpilased vanuses 17 kuni 18 eluaastat.

Kokkuvõte

Enne Nõukogude võimu elasid eestlased rahuliku elu. Sõdu praktiliselt polnud. Kui esines, siis väga harva. Siis algas sõdade aeg. Stalini valitsusajal hakati eestlasi küüditama – peamiselt Siberisse. Paljud eestlased kohanesid Siberis ning hakkasid tavalist elu elama. Tööd tuli Siberis palju teha, et ennast välja toita. Maa oli viljakas ning seetõttu toitu oli. Peale sõdade lõppu hakkas suur osa eestlastest Eestimaale tagasi pöörduma. Mõned jäid Siberisse kuna olid harjunud sealse eluviisiga . Eestlased sulasid kokku teiste rahvastega ning õppisid vene keele, kombed ning tavad. Venemaal on ka olemas eesti-nimelised külad ( näiteks: Kaseküla, Viruküla). Paljud eestlased aga säilitasid Eesti tavu ja kombeid kaasa arvatud ka eesti keele. Mõnedes külades, asulates toimus isegi “eestistumine“ (Näiteks: mõned soomlased unustasid oma keele ära elades ning suheldes eestlastega).

Kasutatud kirjandus

„Eesti asundused 4: Taaru-tagused ja stepiasukad“ Anu Korb , Tartu 1999
„Eesti asundused 3: Seitse küla Siberis“ Anu Korb, Tartu 1998
„Siberiga seotud eestlased teisel pool uuraleid“ Aivar Jürgenson, Tallinn 2006
„Eesti kultuur võõrsil: Loode-Venemaa ja Siberi asundused“ Astrid Tuisk , Tartu 1998
http://www.folklore.ee/era/teema/asundus.ht m (18.05.12)
http://saintpetersburg.olx.ru/1-200-000-iid-307645342 (18.05.12)
http://www.plantarium.ru/page/landscape/id/2584.html (18.05.12)
http://www.folklore.ee/estonka/files/index.php?id=151&keel=ee (18.05.12)

Lisad

LISA 1

Eestlaste asundused Siberis. Rohelise värviga on märgitud eestlaste asundused. Pilt saadud : http://www.eesti.ee/rahvuskaaslased/index.php?id=116

LISA 2

Uus-VirukülaSiberis. Foto A.Tuisk 1994

LISA 3

Kovaljovo küla Siberis. A. Korb 2001

LISA 4

Ivanovka küla Siberis tänapäeval. Foto: Tundmatu. 2005

LISA 5

Vana-Viru küla siberis. Foto: Tundmatu. 1993

LISA 6

KÜSIMUSTIK
1) Kas olete midagi kuulnud Eestimaa asulatest Venemaal?
„Jah” ütles: 20 inimest
„Ei” ütles: 3 inimest
2) Mis põhjustel said eestlased Venemaale? Kui teate siis, mis ajal?
a)
„Ei tea” ütles: 4 inimest
Venestamise ajal: 2
Sõdade ajal: 3
Küüditamise käigus: 12
Vabatahtlikult: 5
Maa ja parema elu otsingul : 2
Rahvaste ränne: 1
NSVL -i ajal: 2
b)
Ei tea: 12
II maailmasõja ajal: 2
Märtsi-ja juuniküüditamise ajal: 2
Sõdade ajal: 1
Nsvl -i ajal: 1
20. sajandi jooksul: 2
19. sajandi keskel: 1
Venestusajal : 1
1940-1941: 1
3) Millises piirkonnas on Venemaal kõige rohkem eesti asendusi?
Ei tea: 10
Siberis: 10
Novosibirski oblastis: 1
Ida- ja Lääne Siberis: 2
Peipsi järve lähedal: 4
Pihkvas: 1
Peterburi ümbruses: 1
4) Miks paljud eestlased ei pöördu kodumaale tagasi?
Ei tea: 1
Ei saa endale lubada(majanduslikud põhjused): 5
Harjunud: 10
Ei taha tagasi tulla: 2
Eesti keelt enam ei oska: 3
Sealne elu on parem kui Eestis: 7
Side kodumaaga puudub: 3
5) Kas eestlased säilitavad oma kombeid (keel,kirjandus) Venemaal elades?
Jah: 17
Ei: 1
Vähesel määral: 5
6) Kas eestlased, kes elavad Venemaal hoiavad sidet kodumaaga? Kui jah, siis kuidas?
a)
Jah: 9
Kui on sugulased või tuttavad Eestimaal: 11
Mõned hoiavad aga mõned mitte: 2
Vähe: 3
b)
kirjutamise teel: 10
telefoni teel: 9
interneti teel: 3
külas käimisega: 6
vaadatakse kodumaa uudiseid: 1
loetakse kodumaa uudiskirjandust: 1
vaadatakse Eesti televisiooni(eestikeelseid kanaleid ): 1
1A. Jürgenson “Siberiga seotud eestlased teisel pool Uuraleid“1998, lk 6-7.
2 Kulu 1997, 85
3 Kulu 1997, 86-87; Viikberg 1988, 285
4 Granö 1905, 38-39
5 Nigol 1918, 41
6 Viikberg 1997, 38
7 Granö 1905, 57; Viikberg 1988, 288
8 I.Lotkin 1966, 48
9 A. Nigoli 1918, 42
10 Nigol 1918, 41
11 Kulu 1997 ,91
12 Juntunen 1983, 120
13 Nigol 1918, 41
14 Nigol 1918, 50
15 Nigol 1918, 50-51
16 A.Nigol 1918, 49
17 Zjablovski 1818: 13-59
18 von Brömsen 1819: 124
19 Zjablovski 1818: 26, von Brömsen 1819: 124
20 Kallas 1903: 54
21 Kallas 1903: 18, 35
22 Maamägi 1980: 9
23 Kallas 1903: 3
24 von Köppen 1867: 102
25 von Köppen 1867: 103
26 Kant 1948: 8-20
27 Imar Arens (1958: 113)
28 Moora 1963: 111-112; S.Nigol 1963
29 Moora 1964: 32, 102
30 Vassar 1975: 44
31 Vassar 1975: 175
32 Võti 1996: 150
33 Võime 1993: 108
34 Kulu 1997: 84
35 Viikberg 1988: 285
36 Viikberg, Vaba 1984: 148
37 Mäger 1970: 216-217
38 von Köppen 1867: 103-105, Zassetskaja 1992: 132-143
39 Pullat 1981: 4
40 Pullat 1981: 18, tabel 1
41 Pullat 1981: 5
42 Arens 1958: 114
43 ) Nigol 1918: 14, Pullat 1981: 17
44 Ernits 1929: 22
45 Arens 1958: 118; A. Moora 1964: 102-114 ja joonis 8
46 Maamägi 1980: 12
47 Juhnjova 1989: 83, tabel 1; vt ka Engman 1983: 294-299; Amburger 1986: 35-36; Engman 1995: 28, tabl 2
48 Karjahärm, Sirk 1997: 20-23, 26-30, 60-63, 157-162, 170-172, 188-193
49 Pullat 1981: 22
50 Samoilov 1991: 9
51 Pullat 1981: 26
52 Pullat 1981: 43
53 Pullat 1981: 41, tabel 9
54 Rustemeyer 1996: 105, tabel 12 ja 13
55 Pullat 1981: 33, 35
56 Samoilov 1991: 15
57 Samoilov 1991: 15
58 Laar, Saukas, Tedre 1989: 145
59 Samoilov 1991: 18
60 Samoilov 1991: 18
61 Samoilov 1991: 19
62 Samoilov 1991: 17
63 Samoilov 1991: 130
64 Samoilov 1991: 91
65 Gorbunov, Ahonen 1997
66 Samoilov 1991: 16
67 Arens 1958: 117
68 Arens 1958; 117
69 Arens 1958: 117
70 Samoilov 1991: 90
71 Arens 1958:116
72 Lumiste 1977: 133 jj