Tiit Rosenberg EESTLASTE VÄLJARÄNNE 19. SAJANDIL -20. SAJANDI ALGUL Taustast Euroopa rahvastiku jaoks oli ajavahemik 1750-1914 enneolematult kiire, ja näis, et peatumatu kasvu periood ja seda nii absoluutselt kui ka suhteliselt, maailma rahvastiku kasvu taustal vaadates. 1750-1800 suurenes Euroopa rahvaarv ca 33%, 1800-1850 ca 43%, 1850-1900 ca 49% ja 1900-1913 ca 16% võrra. Keskmiselt kasvas Euroopa rahvastik 19. saj. esimesel poolel 0,7%, 19. saj. teisel poolel 0,8% ja 1900-1913 ligi 1,2% aastas. Seejärel langes see I maailmasõja mõjul drastiliselt
. . . , . . , , . . , , . , , , . , . Sissejuhatus Siberis elab tänini hulk eestlasi. Tegemist on kodumaalt väljasaadetute ning hiljem väljarännanute järeltulijatega. Võõral pinnal oma kodu rajanud eestlased lootsidelu edenemist. Tööd tehti kõvasti, viljakas maa andis head saaki. Rahulikku elu aga polnud kunagi kauaks: sõjad, sundkollektiviseerimine ja küüditamiste-repressioonide laine halvasid külaelu. Mitmed eesti asundused kadusid, allesjäänud küladesse hakkas saabuma võõraid, valitsevaks sai vene keel. Paljud eestlased naasid kodumaale, teised asusid elama vene linnadesse ja mujale. Paljud eestlased ei teagi, et Siberis on eestlaste asulad. 1. Siber Siber see on tohutu territoorium, mis hõlmab 7,5% maailma maismaast ning on suurem kui kõik Venemaast läände jäävad Euroopa riigid kokku. Lõputud lumelagendikud,
Sissejuhatus Välisrände temaatika on tänapäeval väga aktuaalne. See on nii praegu kui ka tulevikus üks tähtsamaid Eesti rahvastiku mõjutajaid. Sellepärast on tähtis püüda välisrännet iseloomustada ja aru saada tema põhjustest ja tegureist ning üks parim viis, kuidas seda kõike teha on võrreldes tänapäevast olukorda ajalooga. Selle uurimustööga proovin ma mõista, mis on põhjustel on eestlased rännanud üle riigipiiri minevikus ja selle abil leida, kas tänapäevane välisränne jälgib mingisugust mustrit või reeglipärasust.
RAHVASTIK JA RÄNNE Üleminek modernsele rahvastiku taastetüübile 19. sajand ja 20. sajandi algus oli Eesti de mograafilises arengus kardinaalsete muutuste aeg. sed ja suundumused ilmnesid rahvastiku rändes. Rahvastikuline areng oli kooskõlas sel ajal Eesti elanike arv, mis sajandeid oli liikunud 200 000 majanduses ja sotsiaalsetes suhetes toimuva kuni 400 000 piires, langedes suurte sõdade,
Pihkva ja Novgorodi regioonidesse. Massilise vljarnde aastatel 1855-1905 kutsus esile Vene Impeeriumi poliitika koloniseerida impeeriumi inimthjad, aga viljakad maa-alad. Aastaid 1906-1914/1917 iseloomustab nn. stolpinlik organiseeritud vljarnne, mil Siberi populaarsus vljarndekohana kasvas ning valitsus hakkas seda Pjotr Stolpini agraarpoliitika raames suunama ja soodustama. Siia lisanduvad deporteeritud (enamasti vangid). Seoses massilise vljarndega loodi rohkem kui 300 eesti asundust le kogu Venemaa. Kige suuremad eestlaste kogukonnad tekkisid Peterburi, Pihkva ja Novgorodi regioonidesse Venemaa loodeosas, piki Volga jge Samaara ja Saraatovi regioonides, aga ka Krimmis, Kaukaasias ja Siberis. Alates 19. sajandi keskpaigast hakkasid eestlased aina enam prgima krghariduse poole. Kuna talurahvas ei saanud ppida Tartu likoolis, osutus lhimaks likooliks Peterburi likool Venemaal. Nukogude vimu kehtestamine ja Eesti omariikluse vljakuulutamine kutsus
1850–1914. Ärkamisaeg Eestlaste rahvuslik ärkamisaeg Prantsuse revolutsiooni, romantismiideede ja end teadvustama asunud saksa rahvusluse mõjul algas 19. sajandil ka eestlaste rahvuslik ärkamine. Selle kultuurilised juured olid 19. sajandi alguses, kui estofiilsed baltisaksa haritlased, aga ka esimesed kõrgemat haridust saanud eestlased asusid senist eesti rahvakultuuri ja eestlaseks olemist väärtustama, tuginedes Johann Gottfried Herderi nägemusele rahvustest kui unikaalsetest väärtustest. Alates 1830. aastatest hakkasid nad oma tõekspidamisi tasahilju ka levitama, ehkki ulatuslikumal määral hakati seda tegema alles sajandi teisel poolel. Ühtsustunde tekitamisel oli kesksel kohal enese eestlasena teadvustamine, mis 19. sajandi jooksul järk-järgult muutus olulisemaks lokaalsest (kihelkondlikust,
Algul olid pronksesemed liiga kallid ja jätkus kivi kasutamine. Noorem pronksiaeg (1100-500eKr). Kindlustatud asulad(Saaremaal, Asvas, Ridalas; rajati looduslikult kaitstud paikadesse) põldude jäänused(Saha-Lool, kivikoristuse käigus kuhjatud ümmargused kivihunnikud ja piklikud kivipeenrad), kivikalmed(maapealsed kalmeehitised, ümmargune ring ja keskele laotud kirst), lohukivid(ohverdamine, täistaeva vaatlus, esivanemate austamine,viljakusmaak) Asustus, majandus, ühiskond Eesti oli jagunenud rannikupiirkonnaks ja sisemaaks. Paepealsetel rannikualadel on küllalt õhukesed aga viljakad mullad, mida oli kergem harida. Peamiseks elatusalaks kujunesid karjakasvatus ja maaviljelus. Kasvatati lambaid, kitsi, veiseid, sigu, hobuseid. Peamised põlluviljad olid nisu, oder, hirss, hernes, uba, lina. Sel ajal kujunes ka üksiktaluline asutus ja kujunes välja põllumaa eraomandus tekkis varanduslik ebavõrdsus. Noorem pronksiaeg
EESTI UUSAEG (1710-1900) Uusaja mõiste – Itaalia renessanssiaja humanistid, keeleteaduse huviga. Antiikaeg, allakäik (keskaeg), humanistide kaasaeg (antiikaja taaselustamine). Leonardo Bruni, Flavio Biondo – kolmikjaotuse algatajad. Antiikautorite uurijad, filoloogid, ei olnud tnp mõistes ajaloolased, kolmikjaotus tekkis antiigi ihalusest, mitte ajaloo uurimisest. Ajalooteadusesse jõuab kolmikjaotus Christoph Cellarius (Keller) kaudu – 1680.a-st tegeles ajaloo periodiseerimise küsimusega, avaldas üldkäsitluse antiikajaloost, sajandi lõpul üldkäsitlus keskaja ajaloost ja uue sajandi algul, 1702, ülevaade uusaja ajaloost. Tema kolmikjaotust ajalooteaduses nimetatakse Historia tripartita. Alternatiiv: keskajal oli levinud ajaloo jaotamine suurteks perioodideks, maailmariikide järgi – Babüloonlaste riik, Pärslaste riik, Aleksander
Kõik kommentaarid