Eesti ajalugu V, lk 66-70 (Eesti 20. sajandi ajaloo baaskursus - EKSAM) (0)

taid uues elukohas elanud. Seega kajastavad ümberarvestuslehed rännet vaid osaliselt ja hilinemisega. Sajandi keskel moodustas üle poole sellest kihelkonnasisene lähiränne. Väljapoole maakonda asujatel oli tihti olemas varasem lähirände-kogemus. Rände üheks tõukejõuks oli tõrjutus: 19 Lõuna-Eesti ki­helkonna puhul oli elukohta vahetanute seas vallaslaste ja “ebavõrdsete abielude” (naine mehest enam kui 5 või mees naisest enam kui 15 aastat vanem) osakaal ligi kolm korda kõrgem kui rahvastikus keskmiselt.
Siserände puhul on selgesti eristatavad rändevood (peamised liikumissuunad). Sa­mas vastab igale jõulisele rändevoole alati sellest oluliselt nõrgem vastuvoog - tagasi­ränne. 1820.-60. aastail domineerisid Eestis üsna reljeefselt ränne loodest kagusse ja läänest itta . Mõneti ähmastasid seda pilti linnad, vabrikuasulad jm. tõmbekeskused. Vastuvoogude puhul on keskmisest oluliselt suurem osakaal lesknaiste perekondadel (pereisa kaotuse järel mindi tagasi vanasse elupaika).
Ülitugevaks rändemõjuriks oli maa - pea­misteks tõmbekeskusteks kujunesid piirkon ­nad, kus talupoegade kasutuses olev põllu­majandusmaa kõige kiiremini suurenes (näit. kroonu - ja ka eramõisad, kus mõisaväljad olid taludeks jagatud). Maaparandus ja agrotehni­ka areng võimaldas kasutusele võtta ka vähem soodsaid alasid. Üks selliseid tõmbekeskusi oli Soomaale jääv nn. Pärnumaa Ameerika (Surju ja Uulu alad). Rohkesti lisarahvast sai ka Põhja-Läti.
Talupoegade väljapoole kubermangu asumine oli kuni 1850. aastani Liivimaal ja 1858. aastani Eestimaal keelatud või väga raske. Aastail 1837 -49 läks Liivimaa Eesti osast ametlikult väljapoole vaid sadakond maksualust meeshinge, neistki 60 Eestimaa kubermangu.
Arvukamalt suunduti Eesti ala linnades­se, kuid tõmbekeskusteks olid ka Läti ala ja Venemaa linnad: Riia, Limbaži (Lemsalu), Cesis (Võnnu), Valmiera (Volmari), Jelgava (Miitavi), Sloka; Oudova, Petseri, Pihkva ,
Novgorod , Peterburi, Moskva , Saraatov, Her- son, Tobolsk, Jekaterinoslav. Juba 1840. aastal on esimesed eesti talupojaseisusest mehed kirjutatud Harkovi kubermangu, Mogiljovi ja Petseri bürgeriks. Rännati ka Soome ja Kuramaale.
Märkimisväärne on valdavalt linnadesse viiv õpetatud elukutsetega seotud ränne ja selle väga hiline fikseerimine allikais (arstid, veterinaarid, agronoomid, elementaarkooli- ja koduõpetajad, apteekriabid, maamõõtjad, telegrafistid, sanitaararsti abid, vabad kunst ­ nikud , teadlased). Sotsiaalset tõusu võimal­das ka Riia vaimulik seminar .
Rohkesti on inimesi talupojaseisusest vabastanud mõnda linna-ametisse (polit- seivahtmeister, kohtuametnik, politsei- ja kohtuteener, madrus, postikomissar) asu­mine. Mõnest eesti talupojast sai kutseline näitleja Peterburis. Tartu ülikoolis oli endi­sel talupojal võimalik saada nii üliõpilaseks kui ka ahjukütjaks, teenijaks, pedelliks või portjeeks. Niisiis oli eesti rahva sotsiaalne mobiilsus ühe inimpõlve jooksul mitme­kordistunud.
Väljaränne
Eestlaste väljaränne paigutub üle-euroopa- lisse rahvastikuajaloolisse konteksti, ehkki sel oli mitmeid erijooni, mis tulenesid nii geopoliitilisest asendist kui ka konkreetse­test ajaloolistest teguritest.
Eestlaste tsaaririigi-aegses väljarändelii- kumises võib eristada kolme põhiperioodi: 1) varane stiihiline lähiränne kuni 19. sajandi keskpaigani; 2) massiline väljaränne 1855— 1905; 3) stolõpinlik organiseeritud väljaränne 1906-14/17.
Kuni 19. sajandini elas eestlasi väljaspool Eesti ala (kuid enamasti Eesti lähistel) väga vähe. Need olid sinna sattunud võrdlemisi ammu , otsides pääsu kas sunni või kätte­maksu eest, või oli feodaalisand asustanud nad ümber sõjast ja taudidest tühjaks jäänud aladele . Ilmselt nii on tekkinud väikesed kompaktsed eesti asundused (keelesaared),
nagu Koiva maarahvas ehk leivud Vidzemes ja Lutsi maarahvas Latgales, Kraasna maa­rahvas Pihkvamaal ja Luuldila eestlased Peipsi idakaldal. Selliste eesti asunike arvu on 18. sajandi algul hinnatud u. 6000-le, 18. sa­jandi lõpul 20 000-le ja veel 19. sajandi keskel 30 000-le inimesele, mis moodustab vaevalt 3-4% eestlaste tollasest koguarvust. Siia hul­ka on arvestatud ka setudest põliselanikud, keda oli 19. sajandi keskpaiku kuni 9000.
Stiihilist lähirännet soodustas see, et uue Venemaa pealinna piirkonnas edenes protestantlik kultuur, mis tugines saksa kolonistidele maal ja saksa ning soome ko­gudustele Peterburis ja Kroonlinnas. Koos esimeste luterlike kogukondade kujunemi­sega ingerisoomlaste alal ning Vene riigi tee­nistuses hiilgavat karjääri teinud baltisaksa aadlikest mõisnike ilmumisega Peterburi lähistele algas ka eesti talupoegade enamasti üksi või perekonniti Ingerimaale imbumine. Eestlaste kaks peamist asustuskollet lekkisid Narva-tagusel alal ja Oudova ümbruses, eriti just baltisakslastest mõisaomanikele või rent­nikele kuulunud mõisates.
Eestlaste kolmandaks , järjest kasvava tähtsusega asupaigaks sai Peterburi linn, mistõttu seda osa väljarändest võib nime­tada ka linnadiasporaa kujunemise etapiks. Juba pärisorjuse ajal sattus Peterburi jt. linnadesse oma härrat saatvaid eestlastest teenijaid. Vahel saadeti eestlasi linna mõnda ametit õppima, või läksid nad pärast päris­orjusest vabanemist ise tööd ja teenistust otsima või õppima. 19. sajandi keskpaiku elas Peterburi linnas juba ligi 6000 eestlast, Peterburi kubermangus aga u. 2500 eestla­sest maaelaniklcu. 1850. aastate lõpul tekkis esimestest eesti kõrgharitlastest Peterburi patriootide rühmitus . Selle mõju ärkavale eesti ühiskonnale oli suurim 1860.-80. aastail. Peterburis kujunes välja kaks suurt eesti rahvuskonfessionaalset kogukonda . Esimene iseseisev luteri (Jaani) kogudus loodi 1842-43, kirik ehitati 1852-60. Õige- usukogudus loodi 1894, kirik valmis 1907. Eesti Jaani kogudus kasvas jõudsasti - eriti
sajandivahetuse paiku, suurenedes aastail 1884-1906 kahekordseks, 22 000 liikmeni. Õigeusklikke eestlasi elas Peterburis kogu­ duse moodustamise aegu 4000 ringis .
Eesti talupoegade püüe saada maad Ve­nemaa sisekubennangudes muutus tähtsaks ühiskondlikuks liikumiseks 1840. aastail. Lõuna-Eesti talupoegi tuli väevõimuga tagasi tuua Pihkvamaalt, kust nad tahtnud “Poolamaale” rännata (talupoegade jutus oli tundmatu väljarändepiirkonna nimi Tobolsk muutunud “Too Polskiks”). Mõned Laimet­sa, Härjanurme ja Roplca talupojad jõudsid­ki ametliku loaga Tobolski kubermangu ja kanti seal kroonutalupoegade hingekirja. Esimene neist oh Jurry Pallamois Kabalast (1842). Pihkva kubermangu kroonutalu- pojaks vormistati esimesena ametlikult Karl Kolli Oravalt (1840).
Massilise ilme omandas väljaränne 19. sa­jandi keskpaigast, sihiks otsida uut maad ilma mõisniketa. Eesti asundustegelane Au­gust Nigol , kelle sulest pärineb põhjalikum ülevaade eesti asundustest Venemaal (1918), iseloomustas väljarändamise põhjusi pool sa­jandit hiljem: Peale mõne üksiku jõukama ja reisihimulise, kes veereva kivi kombel paigal ei püsi, on pea kõikidel väljarändamise põhjuseks nälg maa järele ja võimata rasked olud meie kodumaal. Mõisnike suhtumist väljarändesse aga iseloomustab täpselt 1863. aastal nende põllutöölehes “Baltische Wochenschrift” too­dud kirjutis, kus nenditi, et väljarändamine toob mõisnikele suurt kahju: 1) kaasavõetav kapital läheb Eestist välja; 2) palgatöö j õud väheneb tunduvalt; 3) töötasu tõuseb. Kõige tähtsam on aga see, et meilt läheb ära töö­jõud. Seepärast peame väljarändamist igati takistama .
Just 19. sajandi keskpaiku aktiviseeris Vene keskvõim asustamata või uute valluta­tud alade koloniseerimise poliitikat (19. sa­jandi esimesel poolel laienes Vene impeeriu­mi ala u. viiendiku võrra!). Asundustegevus sai üheks (1837. aastal loodud) Riigivaran- duste Ministeeriumi ülesandeks. Riigimaade asustamine Volga -äärsetes kubermangudes
(Saraatovis ja Samaaras) avas lõpuks eesti talupoegadele esimese konkreetse sihtmaa, kuhu 1855. aastal suundusid väljarändajate rühmad Kagu-Eestist. Järgmise sihtkohana lisandus tatarlaste väljarännu tõttu tühjaks­jäänud Krimm , kuhu 1860. aastal suundusid ümberasujad Järvamaalt. Krimmist oma­korda asus peatselt osa perekondi edasi Stavropoli kubermangu, avades Kaukaasia suuna. Esimene, koldeliselt levinud ümber- asumislaine laiendas eestlaste silmaringi ja asumisvõimalusi ning pani aluse järgnevate ümberasumisvoolude sihtsuundadele.
Algusaastail suuresti veel seadusevastaselt kulgenud ümberasumisliikumine muutus pidurdamatuks pärast 1863. aasta passisea­dusega liikumisvabaduse saamist ega jätnud varsti enam puudutamata ühtki Eesti- ja Liivimaa piirkonda. Olenevalt kohalikest oludest, saagiaastast, üldisest majanduskon­junktuurist ja valitsuse koloniaalpoliitika aktiivsusest oli see kord elavam, kord loium. Koldeliselt levivate, uutele väljaränderajooni- dele suunatud intensiivsemate rändelainete kõrval toimis kogu aeg pidev ja hajutatuni ümberasumine, millega täiendati juba tek­kinud eesti asundusi või otsiti töövõimalusi Venemaa linnadest. Selline oli just Eesti lähipiirkondadesse - Peterburi ja Pihkva kubermangu suundunud ränne. Eriti popu­laarseks muutus lähis-Venemaa 1860. aastate lõpus ja 1870. aastail, mil Peterburi, Pihkva ja Novgorodi kubermangus tekkis üle 30 eesti asunduse. Uute maa-alade hõlvamine ja seal asunduste loomine kulges intensiivselt kuni Esimese maailmasõjani. Suur külgetõmbe­jõud oli Jamburgi kreisil Ingerimaal ning Peipsitagusel ehk Oudovamaal.
1897 . aasta andmeil elas Jamburgi maa­ konnas , Narva linna arvestamata, 10 640 eestlast (16,3% maakonna rahvastikust). Oudova maakonnas elas 15 278 eestlast (10,5% sealsest rahvastikust). 1912. aastaks oli see arv tõusnud umbes 30 000-ni, ning aastal 1917 asus seal asjatundlike hinnangute järgi u. 40 000 eestlast (ehk ligemale 25% kogu Oudovamaa elanikkonnast). Eestlased elasid
nagu riik riigis, nii et neil olid kõik vajalikud ametimehedki oma rahvusest.
Järjest olulisemaks siirdekohaks muutus pealinn Peterburi kui suurim tööstus- ja ha­riduskeskus, ning teisedki Peterburi tööstus­piirkonna keskused. 1917.-18. aastaks oli Pe­terburi, kus enne sõda elas u. 25 000 eestlast, tõusnud ligi 50 000 eestlasega teiseks eesti linnaks Tallinna järel.
Ligemale 2/3 väljarännanuist asus Eesti vahetus läheduses. Kogu väljarändest jäi Esimese maailmasõja alguseks, mil rände- teed olid eestlasi viinud ka impeeriumi kaugeimatesse nurkadesse, ikkagi üle 90% Euroopa-Venemaa piiridesse. Ka Venemaal jäädi valdavalt põlluharijaiks, asudes elama kolooniate ehk asundustena. Sajandivahetuse paiku oli asundusi üle 120 ja 1917. aastaks üle 300 (vt. tabel).
Esimesele eestlasi kodumaalt kaugemale viinud väljarändamislainele 1850. aastate lõpul ja 1860-ndate algul järgnes poole sa­jandi jooksul mitu uut. 1868.-69. aasta nälja­häda, mis puudutas valusamini Lääne- ja Saaremaad, viis hulga saarlasi ja hiidlasi, aga ka teisi Eesti elanikke Põhja-Kaukaasiasse. Kubani ja Kalmõkkia stepialadele ning Kau­kasuse eelmäestiku nõlvadele rajati suuri ja õitsvaid eesti asundusi.
1880. aastate keskpaiku tekkis hulk eesti asundusi Kesk-Venemaa kubermangudesse (Tveri, Mogiljovi, Orjoli), 1890. aastail Põhja- Venemaale (Jaroslavli ja Vjatka kubermangu, 20. sajandi algusest ka Vologda kubermangu). 1880. aastate keskel lisandus eesti asundusi Volgamaa Simbirski kubermangu (üldse rajati neid 19. sajandi teisel poolel Volga- maale 23).
1880. aastail jõudsid eesti väljarändajad Taga-Kaukaasiasse. Eesti külad rajati Musta mere rannikule Abhaasiasse ja Armeenia mägismaale Karsi lähistel. Tolle piirkonna oli Venemaa vallutanud Türgilt (1878) Vene- Tiirgi sõjas. Karsi taasliitmisel Türgiga (1921) said Karsi eestlastest Türgi kodanikud. Tänu Suur-Siberi raudtee rajamisele muutus 1890. aastaist väljarändekohana aktuaalseks ka
Eesti asunike ja asunduste arv Vene impeeriumis*
Piirkond,
Eestlaste arv 1897
Eesti asunduste
arv
kubermang ( oblast )
kokku
s.h. linnades
1900
1917
1. Euroopa-Venemaal
108 162
24 486
104
207
s.h. Peterburi
56 803
17 222
56
96
Pihkva
25 458
891
11
12
Novgorodi
3112
97
2
16
Läti ala
12 132
4420
12
Tveri
1516
81
3
3
Samaara
2029
93
5
14
Simbirski
837
43
5
4
Ufaa
617
17
2
8
Jaroslavli
198
91
2
4
Vjatka
209
4
3
2
Vologda
7
2
9
Tauria (Krimm)
2210
470
8
6
2. Kaukaasia
4281
497
12
14
s.h. Stavropoli
1279
37
3
3
Kubani
880
48
4
4
Musta mere
791
71
4
Kutaisi
621
47
4
3
Karsi ja Erivani
546
195
1
1
3. Kesk-Aasia
440
85
5
4
s.h. Akmolinski
375
57
5
4
4. Siber ja Kaug-Ida
4202
273
6
106
s.h. Tobolski
2031
56
3
35
Tomski
377
59
40
Jenissei
1406
51
3
22
Amuuri ja Primorje
73
52
9
Kokku 1-4
117105
25341
127
331
* Eestlaste arv ja paiknemine on antud 1897. a. ülevenemaalise rahvaloenduse andmete põhjal. Pihkva kuberman­gu eestlaste hulgas on ka u. 14 000 setut. Läti alana on käsitletud Kuramaad, osa Vitebski kubermangust (Latgale) ja Lõuna-Liivimaad (ilma Valga ja selle ümbruse eesti valdadeta). Asunduste arvu aluseks olevad, J. Meomutteli (1900) ja A. Nigoli (1917) andmed pole asunduse mõiste täpse määratlematuse tõttu üksüheselt võrreldavad. Ka polnud Meomutteli nimestik nii täielik, sest rea uuemate asunduste kohta (eriti Siberis ) polnud ta veel teateid saanud. Küll aga tulevad võrdlusest hästi välja üldtendentsid. Läti alal 1917. a. loendatud 12 asundusest paiknesid 6 etnilise sega- asustuse alal, Jenissei piirkonna 22-st 4 olid setu asundused.
Siberi suund. Varem oli eestlasi Siberisse saadetud peamiselt karistusena kuritööde või mässamise eest, sunnitööle või asumisele. Esimesed eestlaste asundused Siberis olidki rajanud väljasaadetud 19. sajandi algul. Sibe­ri populaarsus väljarändekohana kasvas eriti 20. sajandi algaastail, mil valitsus hakkas seda Stolõpini agraarpoliitika raames suunama ja soodustama.
1906-14 rändas Eestist mujale Vene­maale 18 000 - 20 000 inimest. Sinnamaani oli talurahva ümberasumine Venemaal takistatud, ehkki selle poliitika muutmine oli valitsuses päevakorral juba 1890. aastaist alates. 1904. aasta 6. juuni seadus talu­rahva ja põldu harivate linlaste Venemaa Aasia-osa riigimaadele siirdumise kohta oli põhimõtteline pööre tsaarivalitsuse ümber-
asumispoliitikas, mida hakati ellu viima küll alles pärast Vene-Jaapani sõja lõppu. Varsti aga kaotasid võimud selle liikumise üle kontrolli. 1906-16 siirdus Siberisse üle 3 miljoni inimese, kellest u. 18% pöördus varsti tagasi. Eestist asus 1906-14 Uurali taha üle 12 000 inimese, neist Siberisse u. 9000. Umbes 4000 neist pärines Eestimaa ja 8000 Liivimaa kubermangust. Vologda kubermangu siirdus u. 7000 inimest - neist lõviosa (6000) rändas välja Võrumaalt. Ligi­kaudu 11% ümberasunutest pöördus küll peatselt kodumaale tagasi. Uusi asundusi tekkis aga ka vanades asukohtades Peterburi ja Pihkva kubermangus.
20. sajandi algul ulatus väljaränne lõpuks ka Vaikse ookeanini Kaug-Idas - eesti asun­dused tekkisid Ussuurimaale, kuhu asusid peamiselt eesti randlased Hiiu- ja Saaremaalt.
19. sajandi lõpust esines ka väljarännet üle Vene riigi piiride - nii teistesse Euroopa maadesse kui ka Põhja-Ameerikasse. Eluko­had valiti enamasti suurematesse linnadesse, aga USA-s ja Kanadas ka maale. Esimesed eestlaste maa-asundused Uues Maailmas ra­jati sajandivahetuse paiku ja seda tegid just Venemaa eesti asundustest edasirännanud. Enne Esimest maailmasõda väljarännanud eestlaste arvu hinnatakse Euroopa riikides ligikaudu 2000-le ja Põhja-Ameerikas kuni 15 000-le.
Muidugi ei toiminud kogu vaadeldaval perioodil ainult ühepoolne ränne Eestist välja, vaid ka asunduste vaheline ränne (edasiränne), ning üsna märkimisväärne on olnud ka tagasiränne. Viimast on olnud palju raskem jälgida, seepärast tuleb leppida vaid rändebilansi hindamisega.
1897. aasta ülevenemaalise rahvaloen­ duse andmeil elas väljaspool Eestit üle terve Vene impeeriumi ligi 120 000 eestlast ehk u. 12% ühe miljoni piiri ületanud rahvusest. Tsaaririigi kokkuvarisemise hetkeks hinna­takse nende arv olevat jõudnud 200 000-ni. See moodustas juba üle 18% kogu eesti rahvast, ning väljapoole Vene impeeriumi asunuid kaasa arvates isegi üle viiendiku.
Näib, et 20. sajandi teise kümnendi lõpuks oli eestlaste väljarändepotentsiaal end siiski ammendanud ning Venemaa eestlaste arvu­kus saavutamas oma maksimumi .
Eestlaste väljarände peamine põhjus oli sama, mis teistegi Euroopa rahvaste puhul: rahvaarvu kiire loomulik juurdekasv ennetas oluliselt linnade ja tööstuse arengut. Rahva­arvu ja asustustiheduse kasvust tingitud agraarset ülerahvastust ei suutnud oluliselt leevendada ka sisekolonisatsioon ja uute maade ülesharimine. Nii seletasid seda ka väljarändajad ise, nagu ilmneb näiteks San­gaste väljarändajate kirjadest oma endisele mõisahärrale krahv Bergile: ei oleks kül hul­kuma tulnud aga et rahvast ni paks olija asset elata ei olnud [—] siis mindigi vaid surembat kottust kaema .
Kui võrrelda Eesti, Läti, Leedu ja Soome väljarännet, võib näha, et enam sarnasust leidub kahe esimese ja kahe viimase vahel. Eestlaste ja lätlaste väljaränne oli valdavalt agraarse iseloomuga. Vaadeldava perioodi lõpuks hõlmas see olenevalt piirkonna ma­jandusliku arengu tasemest ja linnastumisest 10-20% rahvast. Mindi peamiselt Venemaale, võimalust mööda lähipiirkondadesse. Märki­misväärne on, et Lätis, kus linnad suutsid vastu võtta ligi kaks korda enam rahvast kui Eestis, oli väljarännanute osakaal pea sama­võrra väiksem.
Soomlased ja leedulased suundusid peamiselt riigist välja, üle ookeani, ja peami­selt linnadesse. Nende 10-30%-ni ulatuvat väljarännet mõjutasid ilmselt nii paremad riigist lahkumise võimalused kui ka naabrite (rootslaste ja poolakate) intensiivne ja varem alanud mandritevaheline ränne. Leedulaste väljarännet suurendas ka märksa tugevam rahvuslik rõhumine, madalam majanduslik arengutase ja kiirem rahvastiku loomulik juurdekasv.