Eestlaste väljaränne 19. sjanadil - 20. sajandi algul (0)

Tiit Rosenberg
EESTLASTE VÄLJARÄNNE 19. SAJANDIL -20. SAJANDI ALGUL
Taustast
Euroopa rahvastiku jaoks oli ajavahemik 1750-1914 enneolematult kiire, ja näis, et
peatumatu kasvu periood ja seda nii absoluutselt kui ka suhteliselt, maailma rahvastiku
kasvu taustal vaadates. 1750-1800 suurenes Euroopa rahvaarv ca 33%, 1800-1850 ca
43%, 1850-1900 ca 49% ja 1900-1913 ca 16% võrra. Keskmiselt kasvas Euroopa
rahvastik 19. saj. esimesel poolel 0,7%, 19. saj. teisel poolel 0,8% ja 1900-1913 ligi 1,2%
aastas. Seejärel langes see I maailmasõja mõjul drastiliselt. Absoluutarvudes suurenes
Euroopa rahvaarv 1850-1913 267,6 miljonilt 464 miljonile ehk 1,74 korda, kusjuures
tema osatähtsus mailma rahvastikus kasvas 23%-lt ligi 27%-le.
Regionaalselt oli muidugi suuri erinevusi - kasv oli aeglasem Edela Euroopas, kiireim
Ida-Euroopas ja üsna kõrge ka Loode-Euroopas. Euroopa keskmisele üsna ligilähedane
oli Eesti rahvaarvu kasvutempo. 1850-1914 kasvas Eesti rahvaarv ca 730 000-lt 1 157
000-le ehk 1,58 korda.
Veelgi suurem kui üldine rahvaarvu kasv, mis sisaldab endas nii sündide-surmade kui ka
rände bilanssi, oli rahvastiku loomulik juurdekasv, mida me siin ei käsitle. Loomulikku
iivet absorbeeris väga olulisel moel väljaränne, millel pole Euroopa jaoks olnud kunagi
nii suurt tähtsust kui 1840-1914 vahel. Tänu transkontinentaalsele rändele oli
rändebilanss negatiivne. Valdavalt üle ookeani, esijoones Ameerikasse suundunud ränne
on ka suhteliselt hästi registreeritud, kuna euroopasisene ränne, mis suurte riikide puhul
jäi suuresti riigi piiridesse, on raskesti jälgitav. Kui palju inimesi sisemaise rände näol
oma elukohta vahetas, kas alaliselt või ajutiselt, on üsna raske ja olenevalt riigisisesest
asjaajamiskorrast ja allikate säilumisest kohati ka võimatu kindlaks teha.
Lokaaluurimuste põhjal on aga hinnatud, et 1900. aasta paiku vahetas tõenäoliselt
kolmandik kuni pool tollal Euroopas elanud 400 miljonist inimesest vähemalt üks kord
elus oma elukohta.
Ehkki Euroopas esines ulatuslikult ka üle riigipiiride ulatuvat regionaalset rännet, nagu
näiteks iirlaste ränne Inglismaale (1840-1914 rändas ligi 5 miljonit iirlast
Suurbritanniasse, s.o. pea sama palju kui venelasi Siberisse) või hooajatööliste ränne
Venemaalt (eriti Poola ja Leedu alalt) Saksamaale, jäi see transkontinentaalse rände
varju. Kui 1800-1840 lahkus Euroopast üle ookeani ca 1,5 miljonit inimest, siis 1840-
1914 siirdus uude ilma üle 50 miljoni eurooplase. Kui 1800. aastal elas väljaspool
Euroopat ja Siberit ca 4% euroopaliku päritoluga inimest, siis 1914. aastaks oli selliseid
juba 21%. Emigreerumine suurenes järsult 1840. aastate teisest poolest, saades kiirenduse
kolmest peamisest tõuke-tõmbejõust: 1) Iiri nälg 1845. aasta järel ja samaaegne
agraarkriis Kesk-Euroopas; 2) 1848./49. aasta revolutsioon, mis pani liikuma suure hulga
poliitiliselt motiveeritud väljarändajaid, eriti Saksamaalt; 3) kullaleiud Kalifornias ja
Austraalias 1850. aastate algul.
Kuni 1880. aastate keskpaigani valitses nn. “vana” väljaränne Loode- ja Kesk-Euroopast
nn. germaani maadest ja keltiliselt Iirimaalt. Siis tõusid esirinda itaallased, kes edestasid
juba sakslasi ja 1890. aastatest ka britte, saades esijoones Lõuna- ja Ida-Euroopast
lähtunud nn. “uue” ülemererände eestvedajateks, tõmmates kaasa hispaanlasi ja
1
portugallasi, kes läksid enamasti oma endistesse asumaadesse Ladina- ja Lõuna-
Ameerikas. Samuti liitusid selle lainega massiliselt mitmed rahvad Austria-Ungari ja
Vene impeeriumist – viimaste hulgas paistsid silma eriti juudid, poolakad ja leedulased.
Euroopa emigratsiooni absoluutarvud kasvasid hüppeliselt 1880.aastatel ja veelkord
sajandivahetusel. Kommunikatsioonitingimuste paranemise tõttu suurenes
sajandivahetusest aga ka tagasiränne, mis oli suurem just nn. “uute” emigrantide hulgas.
Peale üle ookeani kulgenud rände oli Euroopas veel üks arvestatav transkontinentaalne
ränne - Vene riigi sisene ittaränne, mis viis sajandi jooksul teisele poole Uraale ligi 7
miljonit Euroopa-Venemaa asukat. Kuni 1870. aastateni domineeris selles rändes
sunnitööle või asumisele saatmine (1 miljon inimest, kellest ligi pooled pärast vangistus-
või asumistähtaja lõppu tagasi pöördusid). Kolmveerand Siberisse rännanutest olid maad
otsivad või maksude eest põgenevad talupojad. 1885-1913 Siberisse rännanud 4,4
miljonist 19% moodustasid Euroopa-Venemaa läänepoolsetest provintsidest
väljarännanud mittevene rahvad.
Mida tähendas väljaränne emamaale, eriti kui väga suur osa rahvast kodumaalt ilmselt
lõplikult lahkus? Euroopas on tollal ja hiljemgi vaieldud selle üle, kas väljaränne
tähendas emamaale kergendust või aadrilaskmist. Üldiselt olid Euroopa valitsused veel
19.sajandi keskpaiku arvamusel, et ülerahvastust võiks väljarände läbi vähendada,
soovides seejuures, et välja rännanuks ainult vaesed ja väheste ametioskustega
rahvakihid. Et aga nn. “vana” väljarände maade puhul kippusid väljarändajad olema just
teatud sääste omavad alama keskkihi, väiketalunike, käsitööliste ja koguni haritlaste
esindajad, siis hakati sellele tõrjuvalt vaatama. Lõuna- ja Ida-Euroopa jaoks aga jäi soosiv
suhtumine väljarändesse maksma ka hiljem, seda enam et vaesed maad said väljarändest
ka rahasaadetistest kojujäänud sugulastele märkimisväärset majanduslikku kasu. Üldiselt
aga leitakse, et väljaränne oli vajakajäänud majandusarengu aseaine. Seal, kus algas
majanduslik tõus, polnud väljarändeventiili enam vaja.
Eestlaste väljarände põhietapid ja-suunad
Nagu eespooltoodust nähtub, paigutub eestlaste väljaränne küllalt selgelt üle-euroopalisse
rahvastikuajaloolisse konteksti. Siiski oli sellel ka mitmeid erijooni, mis tulenesid nii
geopoliitilisest asendist kui ka konkreet-ajaloolistest teguritest.
Eestlaste väljarändeliikumises nn. vene ajal võib eristada kolme põhiperioodi: 1) varane
stiihiline lähiränne kuni 19. sajandi keskpaigani; 2) massiline väljaränne 1855-1905; 3)
Stolõpinlik organiseeritud väljaränne 1906-1914/1917.
Kuni 19. sajandini elas eestlasi väljaspool Eesti ala väga vähe. Needki olid enamasti Eesti
lähistele sattunud võrdlemisi ammu, otsides pääsu kas sunni või kättemaksu eest ehk olid
feodaalisanda poolt ümber asustatud sõjast ja taudidest tühjaks jäänud aladele. Ilmselt nii
on tekkinud mitmeid väiksemaid kompaktseid eesti asundusi - keelesaari nagu Koiva
maarahvas ehk leivud Vidzemes ja Lutsi maarahvas Latgales, Kraasna maarahvas
Pihkvamaal ja Luuküla eestlased Peipsi idakaldal. Taoliste eesti asunike arvu on hinnatud
18. sajandi algul ca 6000-le, 18. sajandi lõpul ca 20 000-le ja veel 19.sajandi keskpaiku
30 000-le inimesele. See moodustas vaevalt 3-4% eestlaste tollasest koguarvust. Selle,
suuresti hinnangulise arvu sisse on aga arvatud ka setud.
2
Varane väljaränne algas nn. immigatsioonietapiga 16.-17. sajandil ja kulges üle Rootsi-
Vene riigipiiri (mõnede vanemate Venemaa eesti-asunduste legendide põhjal sai see
alguse koguni 14.-15. sajandil Vana-Liivimaalt). Sellesse aega jäi ka vastupidine
liikumine – vene vanausuliste immigratsioon Baltikumi. Baltikumi Venemaa koosseisu
lülitamisega 18. sajandi algul algas migratsioonietapp.
Stiihilist migratsiooniliikumist soodustas protestantliku kultuurimaastiku kujunemine uue
Venemaa pealinna regioonis, mille tugipunktideks olid saksa kolonistid maal ja saksa
ning soome kogudused Peterburis ja Kroonlinnas. Koos esimeste luterlike
etnokonfessionaalsete kogukondade kujunemisega ingerisoomlaste alal ja Vene riigi
teenistuses hiilgavat karjääri teinud ning valitsejate poolt heldelt doneeritud balti-saksa
aadlikest mõisnike ilmumisega Peterburi lähistele algas ka eesti talupoegade enamasti
üksi või perekonniti imbumine Ingerimaale. Narva-tagusel alal ja Oudova ümbruses,
sageli just balti-sakslastest mõisaomanikele või rentnikele kuulunud mõisates hakkas
kujunema kaks peamist eestlaste asustuskollet.
Kolmandaks ja järjest kasvava tähtsusega eestlaste asustuskoldeks kujunes Peterburi
linn, mistõttu seda väljarände etappi võib võib nimetada ka linnadiasporaa kujunemise
etapiks. Veel pärisorjuse ajal sattus sinna oma härrat saates eestlastest teenijaid, sinna
saadeti neid ka mõnda ametit õppima, sinna hakati pärisorjusest vabanemise järel ise
minema tööd ja teenistust otsima ning õppima. 19. sajandi keskpaiku, enne massilise
väljarände algust, on eestlastest maaelanike arvu Peterburi kubermangus hinnatud ca
2500-le. Peterburi linnas aga elas samal ajal juba ligi 6000 eestlast. Just 1850ndate
aastate lõpus kujunes esimestest eesti kõrgharitlastest Peterburi patriootide rühmitus,
mille mõju ärkavale eesti ühiskonnale oli suurim 1860.-80. aastail. Peterburis kujunes
kaks suurt eesti etnokonfessionaalset kogukonda – luterlik (esimene iseseisev – Jaani
kogudus 1842-43 ja kirik 1852-60) ja õigeusklik (kogudus 1894, kirik 1907). Eesti Jaani
kogudus kasvas jõudsasti – eriti sajandi vahetuse paiku, suurenedes aastail 1884-1906
kahekordseks, 22 00-ni. Õigeusklikke eestlasi elas koguduse moodustamise aegu
Peterburis 4000 ringis.
1850.aastate lõpus lahvatas juba 1840. aastate algusest hõõgunud Liivimaa talurahva
väljarändamistuhin, otsimaks uut maad ilma mõisniketa. Lühikese ajaga kujunesid
keskused, kus talupojad käisid arutamas ümberasumise kavatsusi. Algusest peale
kaasnesid nende sündmustega teravad mõisnike-vastased väljaastumised. Mõisnikele
teatati, et tahetakse kohe ja kõik korraga ära minna – ka siis, kui lahkumist takistatakse.
Eriti sulased, aga sageli ka peremehed jätsid mõisatöö ja läksid linna väljarännuks passe
nõutama. Eesti asundustegelane August Nigol, kelle sulest pärineb põhjalikum ülevaade
eesti asundustest Venemaal (1918), iseloomustas väljarändamise põhjusi pool sajandit
hiljem: “Peale mõne üksiku jõukama ja reisihimulise, kes veereva kivi kombel paigal ei
püsi, on pea kõikidel väljarändamise põhjuseks nälg maa järele ja võimata rasked olud
meie kodumaal”. Mõisnike suhtumist väljarändamisse aga iseloomustab täpselt 1863
mõisnike põllutöölehes Baltische Wochenschrift toodud kirjutis, kus nenditi, et
“väljarändamine toob meile suurt kahju: 1) kaasavõetav kapital läheb Eestist välja; 2)
palgatööjõud väheneb tunduvalt; 3) töötasu tõuseb. Kõige tähtsam on aga see, et meilt
läheb ära tööjõud. Seepärast peame väljarändamist igati takistama.”
Just 19. sajandi keskpaiku aktiviseeris vene keskvõim asustamata või uute vallutatud
alade koloniseerimise poliitikat (19. saj. 1. poolel laienes Vene impeeriumi ala ca
3
viiendiku võrra!). Asundustegevus sai 1837. aastal loodud Riigivaranduste Ministeeriumi
üheks ülesandeks. Riigimaade asustamine Volga-äärsetes Saraatovi ja Samaara
kubermangus avas lõpuks eesti talupoegadele esimese konkreetse sihtmaa, kuhu 1855.
aastal suundusid esimesed väljarändajate grupid Võrumaalt Väimelast ja Lõuna-
Tartumaalt Sangastest. Järgmise sihtkohana lisandus tatarlaste väljarännu tõttu
tühjaksjäänud Krimm, kuhu suundusid 1860.aastal ümberasujad Järva-Madise ja Järva-
Jaani kihelkonnast. Krimmist omakorda asus peatselt osa perekondi edasi Stavropoli
kubermangu, avades Kaukaasia suuna. Esimene, koldeliselt levinud ümberasumislaine
laiendas eestlaste silmaringi ja asumisvõimalusi ning pani aluse järgnevate
ümberasumisvoolude sihtsuundadele.
Algusaastail suures osas veel seadusevastaselt kulgenud ümberasumisliikumine muutus
pidurdamatuks liikumisvabaduse saamisega 1863. aasta passiseaduse läbi ning ei jätnud
varsti enam puudutamata ühtki piirkonda Eesti- ja Liivimaalt. Olenevalt kohalikest
oludest, saagiaastast, üldisest majanduskonjunktuurist ja valitsuse koloniaalpoliitika
aktiivsusest oli see kord elavam kord loium. Koldeliselt leviva ja teatud uutele
väljaränderajoonidele suunatud intensiivsemate rändelainete kõrval toimis kogu aeg
pidev ja hajutatum ümberasumine, täiendamaks juba tekkinud eesti asundusi või otsides
töövõimalusi Venemaa linnadest. Selline oli just Eesti lähipiirkondadesse - Peterburi ja
Pihkva kubermangu suundunud ränne, mis nagu eespool viidatud, oli toimunud juba enne
massiliikumise algust. Eriti populaarseks muutus nn. “lähis-Venemaa” 1860. aastate
lõpus - 1870. aastail, mil Peterburi, Pihkva ja Novgorodi kubermangus tekkis üle 30
eesti asunduse. Uute maa-alade hõlvamine ja asunduste loomine seal kulges intensiivselt
aga kuni Esimese maailmasõjani välja. Eriti suurt külgetõmbejõudu omas Jamburgi
kreis Ingerimaal ning Taga-Peipsi ehk Oudovamaa.
1897. aasta andmeil elas Jamburgi maakonnas (Narva linna arvestamata) 10 640 eestlast
ehk 16,3% maakonna rahvastikust. Oudova maakonnas elas 15 278 eestlast ehk 10,5%
sealsest rahvastikust. 1912. aastaks oli see arv tõusnud umbes 30 000-ni ning aastal 1917
asus asjatundlike hinnangute järgi seal umbes 40 000 ehk ligemale 25% kogu
Oudovamaa elanikkonnast. Eestlased elasid seal nagu riik riigis, milles asukail kõik
vajalikud ametimehedki olid oma rahvusest.
Järjest olulisemaks siirdekohaks muutus pealinn Peterburi kui suurim tööstus- ja
hariduskeskus ning mitmed teisedki Peterburi tööstuspiirkonna keskused. 1917.-1918.
aastaks oli Peterburi, kus enne sõda elas ca 25 000 eestlast, tõusnud ligi 50 000 eestlasega
teiseks eesti linnaks Tallinna järel.
Siit tuleb esile esimene eestlaste väljarände iseärasusi - selle suhteline “lähedus” - ligi 2/3
väljarännanutest asus Eesti vahetus läheduses ning kogu väljarändest jäi I maailmasõja
alguseks, kui rändeteed olid eestlasi viinud ka impeeriumi kaugeimatesse nurkadesse,
ikkagi üle 90 % Euroopa-Venemaa piiridesse.
Teiseks iseärasuseks oli väljarände agraarne iseloom. Ka Venemaal jäid väljarännanud
valdavalt põlluharijaiks, asudes elama kolooniate ehk asundustena, millede arv ulatus
sajandivahetuse paiku üle 120, kasvades 1917.aastaks üle 300. (vt. tabel 1).
4
Eesti asunike ja asunduste arv Vene impeeriumis *
Piirkond Eestlaste arv 1897 Eesti asunduste arv
kubermang (oblast) kokku s.h. linnades 1900 1918
1. Euroopa-Venemaal 108 162 24 486 104 207
s.h. Peterburi 56 803 17 222 56 96
4
Pihkva 25 458 891 11 12
Novgorodi 3 112 97 2 16
5
Läti ala 12 132 4 420 12
Tveri 1 516 81 3 3
Samaara 2 029 93 5 14
Simbirski 837 43 5 4
Ufaa 617 17 2 8
Jaroslavli 198 91 2 4
Vjatka 209 4 3 2
Vologda 7 2 - 9
Tauria (Krimm) 2 210 470 8 6
2. Kaukaasia 4 281 497 12 14
s.h. Stavropoli 1 279 37 3 3
Kubani 880 48 4 4
Mustamere 791 71 4
Kutaisi 621 47 4 3
Karsi ja Erivani 546 195 1 1
3. Kesk-Aasia 440 85 5 4
4. Siber ja Kaug-Ida 4 202 273 6 106
s.h. Tobolski 2 031 56 3 35
Tomski 377 59 40
Jenissei 1 406 51 3 22
Amuuri ja Primorje 73 52 - 9
Kokku 1 - 4 117 105 25 341 127 331
5
Eestlaste arv ja paiknemine on antud 1897. a. ülevenemaalise rahvaloenduse andmete
põhjal. Pihkva kubermangu eestlaste hulgas on ka ca 14 000 setut. Läti alana on
käsitletud Kuramaad, osa Vitebski kubermangust (Latgale) ja Lõuna-Liivimaad (ilma
Valga ja selle ümbruse eesti valdadeta).
Asunduste arvu aluseks on: Meomuttel, Jüri 1900. Eesti asunikud laialises Vene riigis.
Esimene katse sõnumid kõikide Eesti asunduste üle tuua. Jurjev (Tartu): “Postimehe”
trükikoja kirjastus; Nigol, August 1918. Eesti asundused ja asupaigad Venemaal. (Eesti
Kirjanduse Seltsi Kodumaa Tundmaõppimise Toimekonna toimetused nr. 1). Tartu: Eesti
Kirjastusühisus “Postimees”.
J.Meomutteli ja A.Nigoli toodud andmed eesti asunduste kohta pole üks-üheselt
võrreldavad asunduse mõiste täpse määratlematuse tõttu. Samuti polnud J.Meomutteli
nimestik nii täielik, sest rea hiljuti loodud asunduste kohta, eriti Siberis, polnud ta veel
teateid saanud. Küll aga tulevad võrdlusest hästi välja üldtendentsid.
Läti alal 1918. loendatud 12 asundusest 6 asusid etnilisel piirialal segaasustuse alal,
Jenissei piirkonnas asunud 22 asundusest 4 olid setu asundused.
1850.aastate lõpu- 1860.aastate alguse esimesele eestlasi kodumaalt kaugemale viinud
väljarändamislainele järgnes poole sajandi jooksul mitmeid uusi.
1868.-1869. aasta näljahäda, mis puudutas valusamini Lääne- ja Saaremaad, viis hulga
saarlasi ja hiidlasi, aga ka teisi Eesti elanikke Põhja-Kaukaasiasse. Kubanimaa ja
Kalmõki stepialadele ning Kaukasuse eelmäestiku nõlvadele rajati mitmeid suuri ja
õitsvaid eesti asundusi.
1880.aastate kespaiku tekkis rida eesti asundusi Kesk-Venemaa kubermangudes
(Tveri, Mogiljovi, Orjoli) ja 1890.aastatel ka Põhja-Venemaal (Jaroslavli ja Vjatka
kubermangus, 20. sajandi algusest ka Vologda). 1880.aastate keskel said Eestist lisa ka
Volgamaa asundused - seekord rajati uusi asundusi Simbirski kubermangu. Üldse rajati
19. sajandi teisel poolel Volgamaale 23 eesti asundust.
1880. aastatest omandas eestlaste vabatahtlik väljaränne ka transkontinentaalse iseloomu.
Esimesed eesti asundused Venemaa Aasia-osas tekkisid Taga-Kaukaasias. Eesti külad
rajati Musta mere rannikule Abhaasiasse ja Armeenia mägismaale Karsi lähistel. Viimase
piirkonna oli Venemaa vallutanud Türgilt 1878. aastal Vene-Türgi sõjas. Karsi
taasliitmisel Türgiga 1921. aastal said Karsi eestlastest Türgi kodanikud. Tänu Suur-
Siberi raudteemagistraali rajamisele aktualiseerus 1890. aastatest väljarändekohana ka
Siberi suund. Varem oli eestlasi Siberisse saadetud vaid sunniviisiliselt - karistusena
kuritööde ja mässamise eest sunnitööle või asumisele. Esimesed eestlaste asundused
Siberis olidki rajatud nende poolt 19. sajandi algul. Siberi populaarsus väljarändekohana
kasvas eriti 20. sajandi algul, mil seda hakati valitsuse poolt nn. Stolõpini agraarpoliitika
raames suunama ja soodustama .
1906-1914 rändas Eestist mujale Venemaal 18-20 tuhat inimest. Selle ajani oli
Venemaal talurahva ümberasumine kui mitte just keelatud, siis vähemalt takistatud, ehkki
6
muutused selles poliitikas olid valitsuses päevakorral juba 1890ndatest alates. 1904. aasta
6. juuni seadus talurahva ja põldu harivate linlaste Aasia-Venemaa riigimaadele
siirdumise kohta oli põhimõtteline pööre tsaarivalitsuse ümberasumispoliitikas, mida
viidi ellu küll alles pärast Vene-Jaapni sõja lõppemist. Varsti aga kaotasid võimud
kontrolli selle liikumise üle. 1906-1916 siirdus Siberisse üle 3 miljoni inimese, kellest ca
18 % küll varsti tagasi pöördus. Eestist asus 1906-1914 Uuralite taha üle 12 tuhande
inimese, neist Siberisse umbes 9 tuhat. Neist u. 4000 pärines Eestimaa ja 8000 Liivimaa
kubermangust. Ligikaudu 11% ümberasunutest pöördus küll peatselt kodumaale tagasi.
Kokku rändas selle ümberasumislainega Venemaale 18 000 – 20 000 eestlast, sh.
Vologda kubermangu siirdus u. 7000 inimest – neistt lõviosa (6000) rändas välja
Võrumaalt. Uusi asundusi tekkis aga ka vanades asukohtades Peterburi ja Pihkva
kubermangus.
20. sajandi algul ulatus väljaränne ka lõpuks Vaikse ookeanini Kaug-Idas - tekkisid eesti
asundused Ussuurimaal, kuhu asusid peamiselt eesti randlased Hiiu- ja Saaremaalt
19. sajandi lõpust esines ka väljaränne üle riigipiiride - teistesse Euroopa riikidesse kui
ka üle ookeani Põhja-Ameerikasse. Elukohad valiti enamasti suurematesse linnadesse,
aga USA-s ja Kanadas ka maale. Esimesed eestlaste maa-asundused Uues Ilmas rajati
sajandivahetuse paiku ja nimelt just Venemaa eesti asundustest edasirännanute poolt.
Väljarännanud eestlaste arvu enne I maailmasõda hinnatakse Euroopa riikides
ligikaudu 2000-le ja Põhja-Ameerikas kuni 15000-le.
Muidugi ei toiminud kogu vaadeldaval perioodil 1850-1917 ainult ühepoolne ränne
Eestist välja, vaid ka asunduste vaheline ränne (edasiränne) ning üsna märkimisväärne
on olnud ka tagasiränne. Vaadeldava perioodi osas on aga viimast olnud palju raskem
jälgida ning hinnata ning seepärast tuleb leppida vaid rändebilansi hindamisega.
1897.aasta ülevenemaalise rahvaloenduse andmeil elas väljaspool Eestit laiali üle terve
Vene impeeriumi ligi 120 000 eestlast ehk ca 12% üle 1 miljoni piiri jõudnud rahvusest.
Tsaaririigi kokkuvarisemise hetkeks hinnatakse nende arv olevat tõusnud ligi 200 000-le.
See moodustas juba üle 18% kogu eesti rahvast ning väljapoole Vene impeeriumi asunuid
kaasa arvates juba üle ühe viiendiku. Näib, et 20. sajandi teise kümnendi lõpuks oli
eestlaste väljarändepotentsiaal ennast siiski ammendanud ning Venemaa eestlaste
arvukus lähenemas oma maksimumile.
19. sajandi lõpust – 20. sajandi algusest, mil eesti asunduste võrk on enam-vähem välja
kujunenud, on asunike elus märgata selget rahvusliku keskkonna säilitamise taotlust.
Selleks ajaks oli oluliselt suurenenud regioonidevaheline mobiilsus, toimus asunike
vilgas ümberdislotseerumine asukohakubermangude, -maakondade ja -valdade piires.
Samas tugevnesid sidemed eesti asunduste ja kodumaa ning Peterburiga. Peterburist
kujunes asunike kultuurielu suunamise tähtsamaid keskusi, kus anti välja asunikele
mõeldud ajalehte Peterburi Teataja (1908-1914) ja peeti eesti asunduste esindajate
kongresse (1910 ja 1913). Kodumaa eeskujul kujunesid asundustes välja oma kogudused,
koolid, seltsid ja nende üritused (laulupeod ja põllumajandusnäitused), Eestist telliti
ajalehti, kirjandust ja köster-koolmeistreid. Selleks ajaks oli suur osa asunikest saanud ka
maaomanikeks. Koos asunduste üldise majandusliku jaluletõusuga leidis aset aga ka
asunike sotsiaalse stratifikatsiooni süvenemine – nende hulgas eristusid selgemalt vana-
asunikud ja uusasunikud, peremehed, sulased, päevilised ja töölised.
7
Oluliseks nähtuseks oli nn. asundustegelaste esilekerkimine ja väljarändamise ning eesti
asunduste ajaloo uurimise algus (köster-koolmeister Jüri Meomuttel, kooli- ja
kirikuõpetaja August Nigul, jurist ja ajakirjanik Samuel Sommer, maamõõtja Jakob
Lukats jt).
Mis viis väliseestluse tekkeni? Nagu mujalgi Euroopas - rahvaarvu kiire loomulik
juurdekasv ennetas tempolt oluliselt linnade ja tööstuse arengut. Ka sisekolonisatsioon
uute maade ülesharimisega ei suutnud oluliselt leevendada rahvaarvu ja asustustiheduse
kasvust suurenevat agraarset ülerahvastust. See sünnitaski väljarände. Nii seletasid seda
ka väljarändajad ise, nagu ilmneb näiteks Sangaste väljarändajate kirjadest oma endisele
mõisahärrale krahv Bergile: “... ei oleks kül hulkuma tulnud aga et rahvast ni paks oli ja
asset elata ei olnud ...”, siis mindigi vaid “surembat kottust kaema”.
Küsida tuleb, kas Eestist minejaid oli palju või vähe? Kuidas olid lood naabritel ja mujal
Euroopas?
Võrreldes väljarännet Eestist, Lätist, Leedust ja Soomest, tuleb nentida, et enam sarnasust
leidub kahe esimese ja kahe viimase vahel. Eestlaste ja lätlaste väljaränne siirdus
peamiselt Venemaale, võimalust mööda lähipiirkondadesse ja oli valdavalt agraarse
iseloomuga ja hõlmas vaadeldava perioodi lõpuks olenevalt piirkonna majandusliku
arengu tasemest ja linnastumisest 10-20% rahvast. Märkimisväärne on, et Lätist, kus
linnad suutsid vastu võtta ligi kaks korda enam rahvast kui Eestis, oli väljarännanute
osakaal pea samavõrra väiksem.
Soomlaste ja leedulaste väljaränne viis aga valdavalt riigist välja, üle ookeani ja
peamiselt linnadesse, ulatudes 10-30%-ni. Mõlemaid on ilmselt mõjutanud ka paremad
riigist väljarände võimalused ja naabrite (rootslaste ja poolakate) varem alanud ja
intensiivne transkontinentaalne ränne. Kusjuures leedulaste väljarändele andis suurema
intensiivsuse märgatavalt tugevam rahvuslik rõhumine, madalam majanduslik arengutase
ja ilmselt ka sel perioodil katoliiklikele rahvastele omaselt kõrgem rahvastiku loomuliku
juurdekasvu tempo.
8