Eesti traditsiooniline rahvakultuur (0)

Eesti traditsiooniline rahvakultuur
Kontrolltöö nr.1
ARGIMILJÖÖ
2.EHITISED JA TALUÕUED
2.2.Taluelamud
18.-19.sajand oli rehielamu talurahva hulgas üldvalisev. Koosnes kolmest osast: hoome keskel paiknes peamine eluruum rehetuba (Lõuna-Eestis rehetare), ühes otsas oli avar majandusruum rehealune , teises otsas kamber (või kambrid). See hoome kandis endas palju erinevaid funktsioone: elamu, rehe , lauda, töö- ja hoiuruumi ning paiguti ka sauna ülesannet.
Keskne ruum rehielamus oli küttekoldega rehetuba. See on aastaringselt elutuba , kuid sügisel rehepeksuajal kuivatati seal vilja ja peksti reht. Rehetuba oli keskmisel 30-40m2 kõrgus valdavalt 3-3,5 m. Selline kõrgus oli vajalik vilja kuivatamiseks. Inimese pea kohal olid talad , millel lahtiselt liikuvad parred, millele kuivatamiseks aheti laugude (3-4 parre) kaupa viljavihud. Muul ajal neil magati ja hoiti küttepuid. Rehetoal oli harilikult kolm ust, üks viis rehealusesse, teine kambrisse ja kolmas, esiküljel olev, õue.
Rehealuse- või kambripoolses taganurgas oli pae- või maakividest müüritud korstnata suitsuahi, mille peal oli soojusekogujana munakividest keris (vanemal ajal oli pealt lahtine , kuid 19.saj juba valdavalt kinni ehitatud). Kagu-Eestis ja saartel oli rehetoas sageli kerisahju asemel keriseta umbahi, kas täiesti massiivse laega või paari ahjusuu kohal avaneva tõmbelõõriga. Toitu valmistati ahju ees lahtiselt, keedukolde kohal vinna küljes rippus käänatava pajakoogu otsas suur pada . Kolde kõrval oli istumiseks madal lõugas.
Suits lasti kütmise ajal välja rehetoa välisuksest või rehealusesse viivast uksest. Välisuks oli sageli kahekordne, seespool täisuks ja väljaspool ainult ukseava alumist poolt sulgev pooluks (võreuks, sanguks). Suitsupiir oli toas kuni 1,5 m kõrgusel.
Rehetoa ümber olid kahekordsed seinad sooja hoidmiseks, jättes ruumi välisvalguseta. Paiguti oli rehitoa ette jäetud lahtine ulualune, mispuhul esiseina võis teha väikese pajaakna. Kui 19.saj tulid klaasaknad, tuli sageli võtta välissein maha. Liigtuba – madalam toaosa, mille puhul oli kõrvaldatud välisseina kõrguselt rehetoa enda esi- või tagasein või mõlemad, milleg tuba avardus ja lagi kujunes astmeliseks (selleks, et akent panna). Lõuna-Eestis vastu Läti piiri, Lääne-Saaremaal ja Hiiumaal ehitati rehetuba ja rehealune ühelaiused ja teineteise kõrvale, seinad olid ühekõrgused. Seega rehetoa esisein jäi ühtlasi välisseinaks, kuhu sai teha akna. Sellisel juhul käis sissekäimine rehealuse kaudu. Sellisel juhul oli Hiiumaal ja paiguti Lääne-Saaremaal tema nimetuseks koda ning Kagu-Eestis seenine.
Rehialune oli majandusruum. Seal peksti reht ja tuulati vilja. Talvel hoiti seal koduloomi (hobuseid ja sigu ), ülal lae peal (laudil) hoiti heina ja põhku. Seal hoiti ka veokeid, hobuseriisuasid jm. Pidude korral oli tantsuruum, suviti paiknes seal sageli söögilaud ja muu majakraam. Rehealuse juurde kuulus ka aganik – aganate (n teravilja-, heina- ja linaseemnete peksmisel ja tuulamisel alles jäänud õisikute, kuparde ja lehtede kergemad ja peenemad osad) hoidmise ruum.
Kamber on rehielamus hilisem lisand (17.sajand esimest korda mainitud ), kaua oli kütteta ruum, mida kasutati kaua panipaigana ja suviti magati seal. 19.saj muudeti kamber soojaks suitsuvabaks klaasakendega eluruumiks. Algul ehitati sinna reheahjust köetav soojamüür.
Elu rehielamus oli tsükliline. Sügisel pärast viljalõikust viidi kogu kraam rehepeksuajaks toast välja ja hakati vilja kuivatama. Pärast rehtesid puhastati tuba tahmast ja tolmust ning seati elamiseks korda. Talvel elas ja töötas kogu pere soojas rehetoas. Põhja-Eestis sisemaal , kus saunu polnud viheldi ja pesti laupäeviti reheahju peal. Külmaga pidid ka loomad rehetuppa ära mahtuma, kukk ja kanad olid harilikult tubased (kanatool – võrega eraldatud ruum). Ka vastsündinud põrsaid ja tallest ja vasikaid toodi tuppa . Isegi poegivaid lambaid ja lüpsmasaanud lehmi, rääkimata haigetest loomadest. Soojade ilmadega leidsid noored magamise õuehoonetes, tüdrukud aidas , poisid lakas, täiskasvanud kambris .
Rehielamu kõrval on Eesti äärealadel tuntud ka ürgne suitsutuba . Nii on setu sautare valdavalt sama tüüpi suitsutuba nagu ümberkaudsetel venelastel. Umbahi oli ehitatud palkalusele, tare põrand olid alati laudadest ja selle all asus kelder , tare kõrval oli avar seenine ( esik ) ja selle teisel küljel sageli teine elutuba.
Põhjarannikul kalurikülades kujunes 18.-19.saj jooksul Soome elamute ja Eesti rehielamute eeskujul omapärane rannaelamu. Koosnes kõrvutisest toast ja kojast ja nende kõrvale hoone otstesse ehitatud tubakambrist ja kodakambrist. Viimast kasutati sahvri või aidana. Lõpuks on olemuselt suitsutuba (ka see rannaelamu on) ka saun , mida Eestis kasutati kehvikuelamuna.
Lääne- ja Põhja-Saaremaal leidusid ka elamuid, mille keskel asus roovialune – kiviseinte, võlvlae, lahtise kolde ja enamasti laest lähtuvad korstnaga köök, kuhu avanes elutubasid kütva suitsuahju suu. Algselt oli roov tulekindel kate tuleaseme kohal. Mõnevõrra arenenum kuju sellest oli mantelkorsten .
Leitakse, et rehielamu algvorm oli korstnata suitsutuba, sauna tüüpi elamu. Põhiline leivavili oli rukis ja see vajab meie kliimaoludes kõige enam kuivatamist. Rehe ja elutoa liitumist kinnitab ka selle rahvapärane nimetus rehetuba. Miks põhiliselt samakujuline rehi püsis põhja-, ida- ja lõunapoolsetel naaberrahvastel kindlalt elamust lahus, aga meil kujunes niisama kindlalt eluruumiks. Tänapäeval on kindel, et rehielamu kui suur hoone on kohapealse arengu tulemus. Leitakse, et rehealune sai alguse suitsutoa esikust (Lõuna-Eestis). Valdav rehielamu Eestis sai algusevilja sisseveoks rehetoa kõrvale ehitatud sammastele tugineva lahtise varjualusena (sellest nimetus ka rehialune), mis edasiselt said kindlad palkseinad.
18.saj valgustuslikus õhkkonnas hakkas baltisaksa avalikkus rõhutama pimedate suitsutubade ebatervislikkust. Tehti ettepanek avalikkusele hakata rehielamuid asendama rehest lahus seisvate korstanaga elamutega. See üritus vaibus aadli vastuseisu tõttu.
2.4.Taluhooned uuenevas ühiskonnas
Taluarhitektuur oli järjest enam mõjutatud üldisest 19.saj II poole majanduslikust ja kultuurilisest arengust, nt ehitustehnika täiustumine, uute ehitusmaterjalide tulek. Aina enam levis ilma pähikuteta puhas- ehk tappnurk. Eluhoonete seinad tahuti nii seest kui ka väljast siledaks. Aknad ja uksed tehti senisest suuremad ja tugevama raamistusega. Üldiseks said raudhinged ja – lingid . Laialdaselt kasutati saelaudu, neist tehti uksi , kaeti kambripõrandaid ja –lagesid. 19.saj lõpus hakati rehielamut väljastpoolt katma ka laudvoodriga. Eluruumid ja laudad ehitati korraliku kivivundamendi peale. Hoogustus lubimördi kasutus, ühes sellega kiviseintega lautade, tallide, keldrite jt hoonete ehitamine. Lõuna-Eestis püstitati 19.saj lõpust alates ka mõningaid kivi- või saviseintega hooneid . Samal ajal hakati Lõuna-Eestis katuseid õlgede asemel katma laastudega ja varsti ka sindlitega. Uus kattematerjal võimaldas teha ka viil- või poolkelpkatust.
Hakati pöörama tähelepanu ka elamute ja aitade välimusele. Kandenurki, tugiposte, murispuude ja sarikate otsi kaunistati mitmesuguste lõigetega jne. Eluruumide välisukse ette ehitati madal viilkatusega trepikoda , algselt pigem lahtised, katus toetas sammastele, uuemad tehti kinnised, sageli suurte klaasakendega.
Kõige rohkem muutus rehielamuehitus. Propageeriti rehielamute paremaks muutmist ja eriti korstnate ehitamist. Uute küttekollete – pliidi , soemüüri ja lõõridega ahju – ning korstna ehitamisega muudeti kambrid kogu aastaks soojadeks ja suitsuvabadeks eluruumideks, kuhu elu rehetoast kandus, rehetuba jäi esmajoones majandusruumiks. Vanade kambrite asemele hakati ehitama uusi ja avaramaid. Peamiselt Lõuna-Eestis suurendati kambrite arvu neljani ja üks neist muudeti köögiks. Mujal ehitati mitmel pool rehetoa ja kambrite vahele risti hoonet pikk ja kitsas köök.
Lõuna-Eestis hakati seoses talude päriseksostmisega 1860. aastaist ehitama uusi, rehest eraldi elamuid. Need olid tavaliselt 2-4 toa, köögi, sahvri ja esikuga hooned. Mulgimaal, kus uusi elamuid enim ehitati kujunes suurtaludes omapärane elamutüüp: ühes otsas asusid peremehe eluruumid, teises peretuba teenijatele, köök, sahvrid, mida hakati nimetama häärberiks.Põhja-Eestis ja saartel hakati uusi elamuid ehitama valdavalt 20.saj.
Kohati paranesid ka maata talurahva ja saunikute-popside elamistingimused. Sellised ehitasid endale, kas väikese rehielamu või paari toaga eraldi elamu. Tavaks sai ehitada seni talusaunas elanud kehvikute jaoks sauna kõrvale väike elukamber. Kui talude teotöö lõppes, tekkis uus mõisasulaste-moonakate kiht, kellele pidi peale natuuras makstava töötasu andma ka korteri. Selleks ehitati uut tüüpi elamuid, moonamaju, mis said maata talupoegadele koduks. Olid paigutatud üksikult või mitmekaupa koos mõisaõue lähikonda või kaugemale mõisapõldude äärde. Harilikult oli 4 või 8, harva 2 või 12 korterit, koosnes ühest kööktoast, sahvrist ja esikust, eraldi väljapääs õue. Olid palkseintega. Kui neil lubati pidada loomi, oli ka laut . Kohati oli moonamaja juures ka kelder, ait, saun või isegi rehi. Lõuna-Eestis ehitati moonamajade eeskujul sulasemaju.
Peale köögi ehitamist, muutus suveköök tarbetuks. Kui valmis eraldi elamu, siis uutel rehtedel polnud puht majandushoonena enam kambreid. Põllunduse ja karjanduse arenedes kasvas vajadus suuremate aitade ja lautade järele. Tavaks said suured üheruumilised laudad, kõik loomaliigid omaette sulus. Kanade jaoks olid õrred. Uutel lautadel olid ka aknad ja kõrge kivivundament. Lõuna-Eestis ehitati rohkelt maakivist seintega lautu. Enam hakati eitama ka hobusetalle, mida varem taludes üldse ei olnud. Sageli kuulus talli juurde ka vankrikuur. Taluõue ilmus ka suur kerge ehitusega, enamasti laudseintega heinaküün. 20.sajandi alguses hakkad vana tüüpi aedu kõrvale tõrjuma laualippidest lippaed.19.sajandi keskpaigas hakati ehitatama keldreid – pooleldi või täiesti maa sisse ehitatud (varem hoiti kartulisaaki maa sees aukudes, kartulikoobastes), just seoses kartulikasvatuse suurenemisega. Seal hoiti peale kartulite ja juurviljade ka muid toiduaineid, nt piima. Keldritel olid tavaliselt kiviseinad, vanematel palklagi, uuemalte kividest laotud võlvlagi. Mullast paistis välja vaid esisein.
Lihtne laudseinte ja istelauaga väljakäigukoht (peldik) hakkas taluõuele ilmuma 19.sajandi lõpul. Varem aeti asjad ära mõne kõrvalhoone taga.
Lõplikult vaibus rehielamute ehitamine kui sai masinaga vilja peksta, sellisel juhul piisas kui vili kuivas ainult põllul. Pekstud vilja kuivatamiseks aga hakati ehitama kuivateid, eraldi hoonena, vanasse rehituppa või mõne teise tulekoldega hoone (sauna) juurde. Ka enamikele saunadele ehitati nüüd korsten .
Laienes tüüpprojektide ja ka ainuprojektide järgi hoonete ehitamine (eriti jõukamates taludes), mis tõi taludesse moodsaid, linlike joontega elamuid. 1919.a maareformi põhjal kui rajati uusi asunikutalusid, tekkis palju traditsiooniliseks kujunenud plaaniga elamuid: 2-3 tuba, köök, sahver ja esik.
Kui asunikud tahtsid saada riigilt laenu, pidid nad tingimata ehitama projekti järgi ja kinni pidama kehtestatud ehituseeskirjadest. Ka ajakirjanduses anti nõu, kuidas kujundada uus moodne maakodu võimalikult eestipärane, vanade heade traditsioonide vaimus . Praktikas mingit uut rahvapärast ehitusstiili ei kujunenud.
NSV Liidu ajal hakkasid 1960.aastail hakkasid kolhoosid ja sovhoosid ehitama keskasulatesse tüüpprojektide järgi korterimaju. Kasutusel ka uued materjalid: silikaattellides ja tööstuslikult toodetud ehitusplokid.
2.5.Taluõued
19.sajandil oli igal korralikult talul vähemalt kolm hoonet – rehielamu, ait ja laut – millele lisandusid enamasti suveköök, saun ja mõni muu vajalikuks peetav majandushoone. Ka võis aitu ja lautu olla õuel rohkem kui üks. Suuremates taludes võis hoonete arv küündida paarikümneni. Sauniku- ja popsiõuel oli hooneid tavaliselt 1-3. 19.sajandil oli kõige tavalisem 3-6 üksikhoonega taluõu. Kõigil Eesti aladel oli suurimateski taludes hooneid harva üle kümne. Kui olid väga suured õued 11-20 hoonet oli sageli tegemist liitõuedega, kuhu olid koondunud majanduslikult tihedalt seotud poolemaateeste ja talupere või sellest sõltuvate abielus sulaste majapidamised . Mõni üksik liitõu säilis 20.sajandi keskpaigani. Üsna mitmest kehvikuõuest sai aja jooksul majapidamise kasvades väike vajaliku hilgaga hoonetega taluõu. Taluõue üldplaneering on olnud võrdlemisi vaba. Üldiselt on valitud õue jaoks kuivem ja kõrgem, päikesele avatud ja tuulte eest varjatud koht, kuhu on võimalik ka kaevu kaevata või mille läheduses on looduslik veekogu. Sealt pidi pääsema ka hõlpsasti põldudele, karjamaale, metsa ja ühendusteedele.
Rehihoone kui talu peahoone paigutati õueala kõrgemale servale, esikülg nn sooja ilmakaarde (kagust loodeni) ja tagasein vastu põldu või aiamaad. Külades või teede ääres püüti tee äärde paigtada rehielamu tagakülg või rehealusepoolne ots või siis hoopis kõrvalhooned. Rehielamu ees oli avar muruga kaetud õueplats, mille ümber paiknesid kõrvalhooned suhteliselt vabalt. Aidad olid tavaliselt elamu kambripoolses ja ühtlasi õue kõrgemas otsas, laudada rehealusepoolsesse, võimalikult madalasse õueossa. Kaev võis olla keset õue. Õue ümbritses aed.
19.saj mõisakaartide järgi võib Eesti taluõued jagada planeeringu järgi: ringikujulised õued – hooned asusid ebaühtlaste vahedega ümber õueplatsi, mis oli enamvähem ümarik või piklik. Mõni kõrvalhoone võis jääda väljapoole seda ringi. Sellised õued olid omasemad Mandri-Eesti põhjaosale ja saartele. Sopilised õued – kõrvalhooned rühmitusid suhteliselt väikese õueplatsi ümber korrapäratult mitmeks eraldi sopiks, kuhu elamust viis teerada, sellised olid valdavalt Lõuna-Eestis.
Korrapärastes õuedes – õueplats oli enamvähem täisnurkselt neljakandiline ja selle kolmel või kõigil neljal küljel asusid hooned kas üksikult või sirges reas. 19.saj alguses olid sellised vaid Kirde- ja Kagu-Eestis. Iseloomulikud olid sajandi teisel poolel uutele taludele.
Vaba planeeringuga liitõued – olid peamiselt Lõuna-Eestis. Krundi sees leidus suuremaid ja väiksemaid korrapäratu kujuga aiamaalappe, mille vahel olid hooned vabalt laiali. Suured liitõued jaotati talude kruntimisel väiksemaiks ja neist moodustusid 19.saj II poolel tavalised ringikujulised või sopilised õued.
Setude kinnised õued on kujunenud venelaste ehituskultuuri mõjul nagu ka nende teised ehitised. Kõrvalhooned asusid elumaja ühel küljel ümber kitsa neljakandilise hoovi. Õuele pääses ainult kõrge, väikese viilkatusega kaetud värava kaudu.
Karjaaed (tahr) piiras tavaliselt lauta, kuhu suviti aegti karjamaalt utlnud lehmad ja kus neid lüpsti. 19.sajandi lõpus hakati õue taraga jagama eluruumide ees olevaks puhas- ehk esiõueks ning lautade ja teiste kõrvalhoonete vahel asetsevaks mustemaks karja- ehk tagaõueks. Tagaõuele avanes tavaliselt õue peavärav, kustkaudu sõitsid veokid. Eriti üldiseks kujunes niisugune õuejaotus saartel ja Lääne-Eestis.
Taluõuede juurde kuulus kindlasti ka aiamaa. Iga õue ümber oli ka kapsa- ja kaalikataimede ning muud aedvilja kasvatamiseks väikesi aiamaatükke. Saaremaa taluõuel oli humalate (tappude) kasvatamiseks omaette tapuaed.
Taluõue aiamaal on kasvatatud ka viljapuid ja majapõõsaid. 20.sajandil kuulusid viljapuuaed ning lillepeenarde ja sirelite ja teiste ilupõõsastega iluaed iga korraliku talu elumajade juurde. On andmeid, et varem olid taluõued üsna lagedad. Asunikuõued asusid tavaliselt lagedal põllumaal, nende ümber istutati mitmesuguseid hekke, eriti kuusehekke, et kaitsta viljapuuaegada põhjatuulte vastu.
2.6.Ühisotstarbelised ehitised
Ehitised, mida suuremal või vähemal määral kasutati ühiselt.
Sakraalehitised
Ristiusu levikuga hakkasid igasse eluvaldkonda üha enam tungima kristlikud elemendid ning vanade pühade kohtade kõrvale ja asemele asuti püstitama sakraalhooneid. Kirikuid, alates 13.saj keskpaigast juba võimsaid kivihooneid, ehitasid algul võõrvallutajad, hiljem rajasid neid ametlik kirikuorganisatsioon ja valitsevad võimud. Kihelkonnakirikud püstitati küll suurematesse asusutskeskustesse, kuid mitte otseselt küladesse. Paljud kirikud asusid külast eemal tähtsamate liiklusteede ääres või sõlmpunktides, sageli ka maastikku valitseval kõrgemal kohal. Ainult mõned kirikud asusid mõne suurema või väiksema küla läheduses, mõni ka päris juures. Asulad hakkasid kirikute ümber kujunema alles 19.saj teisel poolel.
Vanemal alal püstitati Eesti aladele hulgaliselt ka kabeleid, kuid reformatsiooni käigus ülekaalu saanud luteri kirik tegi kõik, et hävitada ristiusueelsed pühad paigad kui ka katoliiklikud kabelid, pidades neid ühtviisi paganlikeks. Säilinud on neist vaid varemeid, mälestusi, kohapärimusi ja legende. Vanimad meie päevini säilinud puust sakraalehitised asuvad rannarootslaste aladel. Alles hernhuutliku liikumisega, mis Eestis algas 18.sajandi teisel veerandil, hakkas kujunema ka vahetult talupoeglik sakraalarhitektuur. Sellised sarnanesid nii väliselt kui sisemiselt muude taluehitistega. Peale suure palvetoa oli ka mõni ruum kaugemalt tulnutele.
Setude uskumused on tihedalt seotud kristlike õigeusklike vaadetega, nende kabeleid nimetatakse tsässonateks. Setu tsässonad on männipaklidest (harva kuusest) 2-2,5x3-4m suurused üheruumilised hooned, millel on vahel läänepoolses otsaseinas lahtine katusega koda. Viilkatusel on tavaliselt ka rist . 20.-30-ndatel said paljud tsässonad ka laudvooderdise. Tsässona ehitas ja hooldas külakogukond. Selle sees idapoolses otsaseinas oli riiul pühaste jaoks, nende ümber pühaserätid, ruumis olid küünlajalad, mõni laud jm. Ka teiste usuliikumiste korral ehitati erinevaid palvemaju.
Veskid
Esimesed veskid töötasid Eestis vee jõul. Keskajal kuulusid veskid enamjaolt mõisatele. Suuremad asusid otse mõne mõisaõue juures. Teised, sageli väiksemad, olid ehitatud ojade ja jõgede peale külade lähedusse või asusid metsahenamaade vahel, kus leidus vee ülepaisutamiseks sobiv koht. Meie maastiku juures olid need enamjaolt altvooluveskid, mille vesiratas asus algselt veski seina välisküljel, 19.sajandil üldiselt juba kinnises vesikambris. Ühest kivipaarist piisas mõisa ja ümbruskonna talupoegade jahvatamisvajaduse rahuldamiseks.
Tuulikuid (väikesed pukktuulikuid) oli 16.sajandil arvukamalt üksnes Lääne-Eestis ja eriti saartel, kus vesiveskit ehitada üldiselt ei saanud. Saaremaal oli 19.sajandil peaaegu igal suuremal talul oma tuulik , väiksematel 5-6 pere peale üks ühine tuulik. 6-10 m kõrgust kahekorruselist laudseintega tuulikut kandis keskel tugev sammas, mille alumist otsa toetas suurtest kividest laotud kivijalg. Lihtsa, ühe paari kividega veskimehhanismi käivitamiseks oli tavaliselt neli tiiba, mida katsid õhukesed lauad või 19.sajandi keskelt alates reiidest purjed. Tuulde keerati tiivad koos kogu veski kerega, selleks oli kere külge kinnitatud pikk händ ehk vehmer.
Suured Hollandi tuulikud ilmusid Eestisse hiljem kui pukktuulikud, kujunesid sajandite jooksul Mandri-Eestis üsna tavalisteks. Neil oli pööratav ainult pea koos tiibadega. Läbi 3-4 korruse ulatuv veskimehhanism käivitas tavaliselt kaks paari kive. Kaua kuulusid Hollandi tuulikud ainult mõisatele.
Kõrtsid
Vanimad teates maakõrtside kohta pärinevad 15.-16.sajandist. Algul rajasid kõrtse ordumeistrid ja piiskopid, aja jooksul said kõrtsipidamise õiguse ka läänimehed-vasallid ning 1671.aastast võisid kõrtse ehitada kõik mõisaomanikud oma mõisa maal. Vanemal ajal rajati kõrtse losside ja turukohtade juurde, teede sõlmpunktidesse ja suuremaisse asulaisse. Hiljem valis iga kõrtsmik kõrtsile sobiva asukoha oma valdustes käidavama tee ääres, sageli just mõisa piiril . Sageli olid kõrtsides ka postijaamad ja võõrastemajad.
Algselt müüdi kõrtsides ainult õlut, 15.sajandist ka viina . 18.sajandist alates kujunes laialdane kõrtside võrgustik. 1823.a oli Eestimaa kubermangus 1112 maakõrtsi. Kindlasti oli kõrts kiriku juures, sageli ka mõisa läheduses. Vanimad kõrtsihooned ehitati ilmselt kohaliku elamutüübi järgi. Palkseinte, õlgedest kelpkatuse ja savi- või kivipõrandaga kõrtsihoones oli avar tall (rehealune), sellest kitsam, kerisahjuga (mõnikord veel korstnata) köetav kõrtsituba ning selle otsas ja taga kambrid. Mitmel pool on kõrtse peetud ka tavalises talumajas (rehielamus). Mõnel väikesel kõrtsihoonel oli kõrtsitoa ees sammastele toetuv ulualune.
18.-19.sajandil arenes kogus Eestis välja väga pikk (keskmiselt 30-50m) kõrtsihoone. Neil hoonetel oli kõrtsitoa ees lai kividega sillutatud sammasulualune. Keskel asus tavaliselt esik ja massiivne kivist mantelkorsten-köök, sellest ühel pool suur kõrtsituba talupoegadele ja teisel pool 1-2 kabrit sakstele. Hoone tagaküljel olid kõrtsmiku eluruumid, letikamber ja sageli nende all kelder.
Hiljem tulid pisikeste akende asemele suurema ruuduga aknad. Kõrvalisemate teede ääres ja külades asuvad kõrtsid olid väiksemad, ühe talliga või hoopis ilma tallit, mantelkorsten puudus. Raudteeliikluse arenendes kaotasid kõrtsid 19.saj lõpus võõrastemajana tähtsuse. Pärast riigi viinamonopoli kehtestamist aastal 1900 suleti kõrtsid hoopis ning nende hooned hakati kasutama muuks otstarbeks ( poed , seltsimajad, elumajad jm hooned).
Koolimajad
17.sajandi lõpus asutatud köstrikoolid, 18.sajandi keskpaigast alates rajatud mõisa- ehk külakoolid ning pärast talupoegade pärisorjusest vabastamist (1816 ja 1819) asutatud vallakoolid pidid tööd alustama ja tegutsema enamasti halbades oludes. Seadustega nõuti küll eraldi koolimajade ehitamist, kuid tavaliselt seda ei juhtunud. Õppetööks kasutati 17.-19.sajand mingiks muuks otstarbeks ehitatud hooneid – kõige enam rehielamuid aga ka talusaunu, mõisarehtesid, korterimaju ja kõrtse. Siiski on andmeid ka 17.sajandi lõpust kirikute ja pastoraatide juures olnud koolimajade kohta. 18.saj alguses oli korralik hoone, vaid vähestel kihelkonnakoolidel. Veel 18.sajandil tegutses enamik koole rehetoas. Omaette maja oli mitmel kihelkonnakoolil, aga münes kihelkonnas ka osal külakoolidel. Kuna koolid olid halvas seisukorras, esitati 1787.a koolipatendi alusel koolimajade ehitamiseks kindel eeskiri – pidid olema avar akende, ahju, korstnaga koolituba ning õpetaja eluruumideks kambrid.
19.sajandi teisel veerandil hakkas koolide ja nende jaoks ehitatud hoonete arv märkimisväärselt kasvama. Koolide jaoks eraldati maa koos õpetaja palgamaaga (nn koolitalu). Ilma rehetoata koolimaju hakati ehitama kõigepealt Lõuna-Eestis, eriti Viljandimaal , selles palkhoones oli üks klassiruum, 1-2 kambrit õpetaja korteriks, klaasaknad, korstnaga ahi. 19.sajandi teisel poolel oli koolimajades ka õpilaste ööbimisruum, nende toidukraami jaoks sahver, kaks elutuba, õpetaja köök, sahver ja esik.
Magasiaidad
Riigitalupoegade majandusliku seisu parandamiseks hakati rajama laenuviljaaitu ehk magasiaitu, kust hätta sattunud talupojad said laenata vilja kas külviks või toiduks (algselt Saaremaal). Pärast suurt ikaldust ja näljahäda (18.saj lõpus) leiti, et targem on rajada magasiaidad kõikidesse mõisavaldadesse ja seda peavad tegema talupojad ise. Algas massiline magasiaitade ehitamine. Algul sarnanesid nad taluaitadega, olid palkseintega ja õlgkatustega, olid üsna väikesed, ees oli postidele toetuv varikatus , trepp ja platvorm . Enamik 19.sajandil ehitatud ja tänaseni säilinud magasiaitu on kiviseintega ja meenutab mitmes mõttes mõisaaitu. Neil olid õhupilud. Väiksemad aidad olid üheruumilised, iga vilja jaoks (rukki, oder , kaer ) oli oma salv . Salved tehti algul palkidest, hiljem laudadest. Suuremad aidad olid mitmeruumilised, igas ruumis hoiti eri liiki vilja ja sinna viis väljast eraldi uks. Sageli oli pikkade aitade esiküljel võlvkaarestikuga või sammastele toetud lai ulualune.
Vilja laenati neist varakevadest peale kindlatel magasipäevadel. Peamiselt kasutati laenatud vilja külviks. Kõik laenud tuli sügisel pärast viljakoristust teatava protsendiga tagastada. Magasiaitade tööd korraldasid talupojad ise, laenutajaks – aidameheks – oli tavaliselt mõni aus ja rikkam peremees , kes selle töö eest tasu ei saanud. Mõõdunõudeks olid rautatud servadega setverikud ja karnitsad, laenude ja nende tagastamise arvestust peeti pügalatega magasipulkadel, millest üks pool jäi aita, teine laenaja kätte. Alles 19.saj teisel poolel hakati arvestust pidama kirjalikult, magasiniraamatus. Sellal vähenes ka vilja laenamise vajadus ja sageli müüdi vili ära, saadud rahast moodustus toitluskapital, millest siis anti soovijaile rahalaenu. 20.saj alguses minetasid magasiaidad oma tähenduse.
Vallamajad
Eesti vallad olid algselt mõisavallad, kuhu kuulusid ühe mõisa valdustes elavad talupojad. 19.sajandi alguse talurahvaseadustega moodustati mõisavalitsusest sõltuvad vallakogukonnad, kelle peamiseks organiks olid talupoegade omavahelisi asju lahendavad vallakohtud , need pidasid istungeid mõisates. Alles pärast 1866.a vallaseaduse kehtestamis pidid mõisniku eestkoste alt vabastatud vallad hakkama ise ebdale vallamaja (kohtumaja) ehitama. Tavaliselt valiti vallamaja jaoks mõne käidavama tee ääres sobiv vaba maatükk, mis käi üldkasutatavaks vallamaaks. Vallamaja suurus olenes valla suurusest ja jõukusest. Vanemad vallamajad olid palkehitised. Hoones asusid vallakohtu tööruumid ja arestikamber. Uuemates ja suuremates vallamajades olid tavaliselt ühes otsas vallakohtu tööruumid: kohtutuba, ooteruum , kantselei, vahel ka eraldi otsusetuba, 1-2 arestikambrit, vallakasaka (käskjala) tuba (pliidiga või eraldi köögiga) ja suur esik. Maja teises otsas asus tavaliselt prii korter vallakirjutajale, koosnes 2-3 toast, köögist, esikust, sahvrist ja majaalusest keldrist.
19.sajandi lõpus hakati ehitama üsna esinduslikke vallamaju, sageli olid need kivihooned, mille kelp- või viilkatus kaeti kividega. Tartu- ja Viljandimaal ehitati rohkesti tellistest vallamaju. Ka hoone sisemusele püüti anda esinduslik välimus, seinad krohviti, põrandad ja laet tehti laudadest.
Seltsimajad
Rohked seltsid, mis 19.sajandi viimasel veerandil maal asutati, vajasid kohe algusest peale tegevuseks ruume . Kõige kohasedmad seltise tööks – laulu- ja muusikaharjutusteks, koosolekuteks ja muudeks kogunemisteks – olid koolimajad, sai kasutada ka vallamaju ja pastoraatide leeritube. Pidude korraldamine oli neis tavaliselt keelatud. Selleks ja muudeks avalikeks üritusteks üüriti ruumie ja saale alevikaupmeestelt, mõisalt ja mujaltki. Enamasti töötasid seltsid suuremate taludes, mille peremehed olid ise seltsi liikmed. Kuna ruumide rentimine oli kulukas kerkis üsna ruttu päevakorrale oma seltsimajade ehitamine, nagu need olid linnades tegutsevail seltsidel. Seltside ehitamine hoogustus märgatavalt 20.sajandi alguses. Rohkem ehitati seltsimaju Lõuna-Eestis, kus seltside asutamine oli elavam kui mujal. Silma paistsid ka Jõhvi ja Iisaku . Tavaliselt püüti seltsi ehitada kihelkonna- või mõnda teise suuremasse keskusesse või rajati võimalikult suure tee äärde.
Oma maja ehitamine oli seltsidele kulukas ettevõtmine, raha saamiseks korraldati pidusid, näitusmüüke, võeti laenu seltsi liikmetelt ja teisteltki. Tihti andsid seltsiliikmed ehituseks tasuta palke ning materjal veeti kohale ja osa ehitustöidki tehti talgutega. Ehitus tuli odavam kui saadi kasutada mõnda endis magasiaita või kõrtsihoonet.
20.sajandi alguses nõuti juba kindlaid ehitusprojekte. Uuematel seltsimajadel ehitati saali ja lava kõrvale riidehoid, jalutusruum, einelaud ja majapidaja korter. Hiljem tulid juurde väikesed näitlejate ruumid. Hiljem tulid veelgi suuremad hooned, sageli kivist.
Pritsikuurid
20.sajandi alguses hakkasid Eesti külapilti mitmekesistama tuletõrjeseltside pritsikuurid. Nende seltside esmane ülesanne oli tulekahju puhkemise korral kustutustööde korraldamine. See nõudis varustuse (käsipritside, voolikute, veokite jms) olemasolu. Oli vaja ka hoonet, kus hoida varustust, sellist hoonet hakati nimetama pritsikuuriks. Esimesed pritsikuurid olid väikesed palehitised. Palju pritsikuure püsitati 20.-30.ndatel – olles tõelised kuurid – laudvoodrita üheruumilised vundamendita puitsõrestikuhooned. Hoone otsas, keskel või nurga peal oli 7-10 m kõrgune torn, kus tavaliselt asus häirekell, olles vajalik ka tuletõrjevoolikute kuivatamiseks, selle tipust sai ka ümbrust jälgida. Neid väikes, ilma erilise plaanita ehitisi püstitasid seltsiliikmes ise talgutega.
3.ELURUUMIDE SISUSTAMINE JA MAJAKRAAM
19.sajandi keskpaigani püsisid sisustamises vanad traditsioonid. Hulk sajandeid oli rehetuba ainus köetav ruum, kus pere pidi külmal aastaajal koos elama. Agade jooksul kujunes kindel ruumijaotus . Peasissepääsu kõrval- või vastasnurgas asus suur keedukoldega ahi, suu ukse poole. Ahjuesisel tehti mitmesuguseid majapidamistöid. See ruumiosa oli vähem esinduslik ja sealt võis majja tulnud võõras edasi tuppa astuda, vaid kutse peale. Vastu tagaseina ahju kõrvale jäi kõige intiimsem osa, kus olid magamisasemed, vanemal ajal lavatsid, hiljem voodid . Kõige esinduslikum ruumiosa asus ahju suhtes diagonaalselt vastasnurgas – seal oli söögilaud. Seda nurka peeti pühaks, nurka seinale kinnitatud kolmnurksel riiulikesel (laudil) või kapikeses hoiti väärtuslikumaid pisiasju. Pühade ja pidude puhul kaunistati just nurka, kus asus söögilaud.
Sisustus oli äärmiselt napp ja lihtne. Üks vanimaid sisustusesemeid oli magamiseks seina külge ehitatud lihtsa konstruktsiooniga lavats. Ida-Eestis oli suur, paari meetri laiune lavats, mujal 1-2 inimesele mõeldud väikesed, seina külge kinnitatud lavatsid ehk labasängid. Selliseid lavatseid oli toas mitu. Magades kaeti end ülerõivastega, sh üleviskeräti ehk sõbaga, millest Põhja-Eestis saigi ainult vooditekk. Peaaluseks pandi päitsilaud, puupakk, õlevihk vm.
Liikuvaid voodeid õppisid eestlased tundma arvatavasti hiljemalt 18.sajandil, hakati neid laiemalt kasutama alles 19.sajandi esimesel poolel. Vanad voodid olid üsna lühikesed. Küljealuseks kasutati üldiselt takuse linaga kaetud lahtisi õlgi. Imiku magamisase oli juba eseaial häll (Põhja-Eestis nim kätkiks). 19.saj oli Eestis veel laialdaselt kasutusel ürgne Ida- Euroopale omane vibuhäll – pika nõtke kase - või kuuseridva tüveots pisteti laetala vahele ja ladvaotsa külge kinnitati nääride abil hällikere, nii et see rippus vanemate voodi ees. Hällikere oli laudkülgede ja laud- või nöörpõhjaga kastikujuline.
Sisseehitatud mööbliks oli laiast ja paksust plangust tehtud seinapingid rehetoa sööginurga külg- ja esiseinas. Seinapinkidel istuti, vahel harva ka magati. Seinapinkide ees seisis söögilaud, akendega rehetubades ots tavaliselt akna poole. Valdavalt oli kogu Eestis kasutusel gootipäraste ristjalgadega laud, kuid tunti ka renessansipäraseid I-kujulisi sammasjalgu. Lauaplaat oli jalgadel lahtiselt. Istumiseks kasutati veel istmelauasse tapitud jalgadega järisid ja pinke, need tehti üsna madalad, et istuja pea jääk allapoole suitsuvööndit – neil tehti tubaseid töid. Seljatoega tool on Eesti talumajades suhteliselt uus mööbliese. Veel 19.saj algupoole oli toole taludes vähe ja seepärast peeti neid pidulikeks istmeiks.
Ahjuees eriti esemeid polnud, seal oli ruumi õlgedest ja vitstest punutud pajaakrantsil seisvale pajale, pingile veepangede jaoks ning piima- ja toidunõusid mahutavatele seinariiulitele. Kirveste ja lusikate hoidmiseks oli seinal rõhtsad puuliistust varnad, milles olid esemete jaoks avad. Püttides hapnema pandud piima ja teisi toiduaineid, eriti leiba, hoiti kapis. Varasemad kapid olid ühe uksega, väikesed ja seisid vahetult põrandal. Mõnel pool jäeti ukse sisse suur neljakandiline õhutusava. Üks vanimaid panipaiku oli kirs , neljal jalal seisev kaanega laudkast, kus hoiti riideesemeid, kangaid jne, samuti vilja ja jahu. Seetõttu on kujunenud kirst omaette rikkuse sümboliks. Vanadel kirstudel oli sammaskonstruktsioon. Levinud olid ka kumerakaanelised kirstud . Viljakirstud olid lihtsad ja kaunistusteta.
Pimedal ajal valgustati elutuba männi- või kasepuust kistud peergudega, mida hoidis kas ahju välisnurgale kivide vahele või ümberpaigutatava tulejala külge kinnitatud raudklamber pilak.
Rehetoas pidi ruumi olema ka vokkidele ja kangaspuudele. Põhiline ketrusaeg oli sügistalvel, aga kangaspuud toodi tuppa kevadtalvel.
Ruume koristati tavaliselt sügisel peale vilja kuivatamist ja peksmist. Suuremad puhastustööd võeti ette ka enne pulmi , jõule ja muid tähtpäevi. Seinad kaeti valgete linaste kangastega. Süüdati küünlad ja laua kohale riputati laekroon. Talvel kaunistati eluruume kuuseokstega, mis kinnitati seintele või raputati peeneks hakitult põrandale.
3.2.Muutused elamukultuuris
19.saj teisel poolel hakkad eesti talupoja elamukultuur omandama üha uusi jooni. Tähelepanu hakati pöörama eelkõige elamuruumide esinduslikkusele, mispuhul järgiti paljus linlike eeskujusid . Kambrid võeti aastaringsesse kasutusse. Rehest eraldi olevates 2-3 toa ja köögiga elamutes sisustati ruume enam-vähem nagu rehielamu kambreid. Suurte, 4-6 toaga häärberites hakati ühte suuremat tuba - saal – sisustama eriti ilusasti ja külaliste jaoks puhtana hoidma, nõda linlikke tavasid jäljendades.
19.saj lõpuks olid talurahva eri kihtide elamute sisekujunduses kujunenud märgatavad erinevused. Mitmeid mööbliesemeid valmistati kodus ise, kuid järjest enam tekkis juurde kohalikke oskuslikke puutöömehi – arendasid traditsiooniliste mööbliesemete vormi ja kaunistust. 19.saj lõpus pärines uus mööbel juba külatislerilt. Lähendades uuemat talumööblit märgatavalt linnamööblile. Kõrvu sammaskirstudega läksid riidevara hoidmisel mõneks ajaks moodi neile laadilt lähedased kohvrid . Tavaliselt olid värvitud punkakaks või pruunikaks või kaunistatud mimevärvilise lillkirjaga.
19.saj teisel poolel oli kõtge tavalisem magasmisase juba voodi. Sajandi lõpus tulid ka pikemad voodid, paiguti hakati tegema ka lahtitõmmatavaid kahe poolega ehk kuue jalaga voodeid. Imikute magamisasemena tuli jalashäll. Kõige tavalisemaks istmeks sai kiiresti juba varem tuntud raamkonstruktsiooniga tool. Hiiumaal ja Põhja-Eesti neemedel ilmusid söögilaua taha endise seinapingi asemele seljatoega pingid (puust sohvad), tegema hakati ka kiiktoole.
Söögilaua puhul hakati valmistama laudu, mille jalad olid tapitud lauaplaadi alla kinnitatud põõnadesse. Saaremaal kasutati ka kapplaudu. 19.saj lõpuks said kogu maal üldkasutatavaks nelja püstjalaga ühendatava raami peale kinnitatud lauaplaadiga ja tavaliselt sahtliga lauad. Oluliselt rikastusid taluelamus ka kappide poolest. 20.saj alguses hakati tegema suuremaid, kahe uksega toidukappe. Jõukamatel oli hoopiski puhvetkapp. Riiete hoidmiseks hakati kirste ja kohvreid järjest enam asendama riidekapi või kummutiga. 19.saj sai uuema talumööbli oluliseks kaunistusvõtteks värvimine. Eelistati tumedaid pruunikaid ja punakaid toone, sageli matkiti väärispuidu faktuuri.
Enamasti muretseti mööblit tallu üksikesemetena. Mitu eset korraga soetati tavaliselt abiellumise puhul. Uus mööbel paigutti elukambritesse, rehetoas kasutati edasi vanemaid ja lihtsamaid esemeid. Täiesti uue ilme andsid kambrite ja tubade interjöörile mitmesugused linnast ja laadalt ostetud väikesed tarbeesemed ning eelkõige naisepere omavalmistatud, uutele hügeeni- ja kaunistamisnõuetele vastavad tekstiilid. Taludesse ilmusid lillelise numbrilauaga seinakellad, jõukamatel oli ka kappkelli. Kasutusele tulid ka petrooleumilambid, hiljem mitmesugused klaasiga lambid, peegilid, riidenagid, erilised ilukäterättidega käterätinagid jpm. Seinu kaunistati, eriti tagakambris ja saalis, raamitud perekonnafotodega, õlitrükipiltidega ning klaasile maalitud vaimuliku või ilmalikuga sisuga sententsidega. 19.saj lõpu poole tulid pitsidega kaunistatud linad, päevatekid, pajapüürid. Põrandale pandi põrandariie, akende ette riputati kardinad . Lauad ja kummutid kaeti pitslinaga, seati lillevaade, küünlajalgu jne. Kõik uuendused jõudsid tagakambrisse, hiljem ka teistesse ruumidesse. Akendel hakati kasvatama ka toalilli.
4.SÖÖGID JA JOOGID
Pärast maaviljeluse keskseks elatusalaks kujunemist moodustasid põhilise osa toidust paljude sajandite vältel mitmesugused teraviljatoidud, mida tehti eelkõige jahust, keeduseid ka tangudest, s.o tükkideks purustatud teri. Algselt valmistati nii jahu kui tangud kahest pealistikusest kivikettast koosneva käsikiviga, mille ringiajamine oli valdavalt naiste töö. Tangusid ja kruupe tehti ka viljateri suures puu- uhmris nuiaga tampides.
Jahutoodetest oli leib niivõrd keskne, et sellest kujunes kogu toidu ja elatuse võrdkuju. Muid, eriti loomset päritolu toitu nimetati leivakõrvaseks. Teraviljade kesksest kohast rahva toidus räägib ka see, et viljaikaldused tõid pikka aega kaasa näljahädasid.
Sooja toidu peamine valmistamise koht oli rehetoa ahju esine kolle , kus pajakoogu otsas rippus suur, mahult kuni kolmeämbrine pada. Suvel kasutati suveköögi kollet. Soojad söögid olid pikka aega valdavalt lahtisel tulel tehtavad keedutoidud.
Olenevalt taluelu rütmist olid kujunenud kindlad, aastaajati vahelduvad söögikorrad, suvel oli tavaliselt kolm kindlat tugevamat toiduga söömaaega, millele järgnes puhkeaeg . Hommikune söömaaeg oli kella 8-9 paiku, selleks ajaks oli juba mitu tööd tehtud. Lõunat söödi 2-3 ajal ning õhtusööki, mis vanema ajal oli peamine, kõige tugevam, anti pärast päevatööde lõppu 9-10 paiku. Talvel oli kaks söömaaega – üks hommikul , teine õhtul. Vajaduse korral anti lastele ja vanadele, raskemate tööde puhul ka kogu perele söömaaegade vahel veel oodet, vahepala . Kevadel, rändlindude saabumise ajal, võeti varahommikul enne tööleminekut linnupetet, s.o hammusati mõni suutäis leiba. Päeva peamist toitukorda, õhtusööki, ei keedetud vanemal ajal mitte iga päev, vaid 1-3 korda nädalas. Korraga keedeti lihsalt suurem kogus toitu. Leibagi küpsetati, vaid korra nädalas või veelgi harvem, suurem kogus tagavaraks. Värsket pehmet leiba sai vanasti süüa ainult pühade ja pidude ajal. Oli kujunenud ka päevase peatoidu rütmiline vaheldumine nädala jooksul, nt kahel päeval nädalas söödi putru, kolmel päeval herne-, oa- või läätseleent, mida kord nädalas keedeti liha või rasvaga .
Põhilisteks lauanõudeks olid pärnast, haavast või sanglepast treitud kausid. Puder , leem, kört anti lauale suure kausiga, milles sööjad seda puulusikaga helpisid. Pudru keskele tehti silm, kuhu pandi kaste. Taldrikuid kasutati vähe, needki olid valdavalt puust. Hapupiima hapendati ja toodi lauale harilikult madalates laudnõudes – piimapüttides. Kalja ja taari joodi kapast või kaanega kannust, mida kasutati ka õlle tarbeks. Kahvleid ja lauanuge ei olnud, toitu lõigati tavalise töönoaga. Leiba ja liha tükeldas tavaliselt peremees, kes toidu seejärel pereliikmetele jagas. Söögilauas istuti kindla korra kohaselt, seina ääres mehes, peremees harilikult laua otsas, välisküljel naised. Lapsed pidid vanemal ajal harilikult laua ääres seistes sööma.
Kaetud söögilaud ja joogid kuulusid iga tähtsama perekondliku ja sotsiaalse sündmuse juurde. Paremad toidud aitasid tähistada pulmi, sündi ja matuseid, samuti suuremate tööde lõpetamist ja kõiki olulisemaid kalendritähtpäevi.
Sageli tuli süüa ka väljaspool kodu, teomehel ja teovaimul oli mõisatööl kaasas oma söögikott, mõisavoorilistel teemoon, karjastel lõunamoon, ka heinamaale minnes oli soe söök kaasas. Moona võeti tavaliselt kaasa kasetohusugadest punutud märsiga, sinna pandi leib, ovaalsetes kaanega toidukarpides soolasilgud, lähkris kali , taar või piim.
4.1.Vanad söögitraditsioonid
Teraviljatoidud
Toiduviljana kasvatati peamiselt otra ja rukist, teisi teravilju tunti vähem. Kaer läks hobuste söödaks. Odratoitude söömine ulatub Eestis kaugele maaviljeluse algusaegadesse. Oder püsis eestlaste toidulaual olulisel kohal 19.sajandini alguses uhmris kestadest puhtaks tambitud odrateradest keedetud ( tera )rooga, mida võib pidada meie vanimaks teadaolevaks teraviljatoiduks. Odratangudest ja –jahust keedetud puder ning leem old kogu maal armastatuimaid sööke. Odrajahust tehti käkke, küpsetati karaskit, ahjutule paistel paistekakke. Oder oli oluline ka jookide valmistamisel – õllest ja kaljast või taarist kuni hapurokani. Tanguputru pakuti pulmadeks, ristsetel, matustel, viidi katsikule minnes nurganaisele (titepuder) ja suuremate põllutööde lõpepudruks, samuti pühapäeva ja omal ajal pühaks peetud neljapäeva eelõhtuteks. Ka kuulusid odratoidud mitme kalendritähtpäeva juurde, nt tanguvorst kui kindel jõulutoit.
Kui hakati kasvatama talirukist, sai sellest üsna kiiresti tähtsaim toiduteravili. Peagi kodunes hapentatud tainast rukkileib. Leivatainas sõtkuti ja hapendati suures nõugusapõhjalises leivakünas. Hapendamiseks kasutati enamasti eelmisest leivast alal hoitid juuretist. Leivapätsid pandi ahju ja võeti sealt puust leivalabidaga. Vanemal ajal olid pätsid ümmargused ja suured, 19.saj lõpupoolel hakati tegema mõnevõrra väiksemaid ovaalseid pätse. Leiva sisse vajutati ka maagilisi ja muid märke. Leida söödi iga toidu juurde, väljaarvatud pudru.
Kui olid näljaaastad ja rukkijahu nappis, lisati teiste viljade jahu, tavaliselt aga kuivatatud ja peeneks tambitud aganaid. Sammalt, puukoort, ja – kasve ning marju lisati leivajahule harva, üksnes väga suure nälja ajal. Talupoja raskest seisust annab aimu , et 17.-19.sajandi keskpaigani küpsetati aganaleiba üsna üldiselt igapäevaseks toiduks, puhast rukkileiba ainult pulmadeks ja suurteks pühadeks. Vanarahva ütluse järgi oli aganaleib nii kuid, et sellele ei tohtinud lahtide sulega ligi minna – võis põlema süttida.
Viljakusmaagias oli leibadel suur tähtsus, nagu ka viljakoristusel esimesena lõigatud viljavihul, millest jahvatatud jahust küpsetati leibu ning erilisi jõululeibu, millele saartel anti tihti sea kuju (jõuluorikas). Neid tavaliselt väikeseid tavandileibu on sageli nimetatud kakkudeks. Tehti ka mitmesuguseid erileibu, Lõuna-Eestis kõrutatud ehk viirleib, mille sisse või vahele pandi kanepijahu, peki- või lihatükke, porganeid, soolakala jne.
Odrajahust küpsetati hapendamata karaskit, mille tainas segati peti, rõõsa või hapupiimaga, kuid ka verega. Jämedast nisujahust , osalt ka odrajahust tehti õllepärmiga kergitatud sepikut.
Peale leiva olid kõige tavalisemad igapäevased toidud mitmesugused pudrud ja leemed (supid). Tatrakasvatusalal Lõuna-Eestis ja Peipsimaal söödi ka piimaga keedetud tatratanguputru. Veidi vedelam puder – kört. Pidulikumate roogade hulka kuulusid tangu -, vahel harvemini jahuvorstid, mida söödi eriti jõuluajal. Põhja-Eestis ja saartel, aga ka Setumaal söödi laialdaselt verelisandita valget vorsti. Traditsiooniliseks toiduks olid ka odra -, harvem rukkijahutainast käkid, rusikasuurused, mida söödi soolakas veel, rasva- või lihaleemes keedetult, peale rüübati keeduleent. Maa lõuna- ja idaosas söödi Ida-Euroopale omast kama , mis tehti küpsetatud teraviljadest jahvatatud jahust, mulgimaal tehti seda seakama mitmest viljast. Kamajahu segati hapu- või rõõsa piimaga, vee või taariga vedelaks kördiks. Kile – vee ja kaerajahu hapendatud segust keedetud kile ehk kiisel.
Muud taimsed toidud
Läätsed jäid kiiresti 19.sajandi jooksul toidulaualt välja. Söödi palju oa- ja hernetoite, peamiselt kindlatel tähtpäevadel. Lõuna-Eestis tehti ubadest ja hernestest ka putru ja käkke, millesse segati rasva. Juurviljadest kasvatati aiamaal kapsaid, naereid, kaalikaid. Kapsaid säilitati hapendatult, selleks kupatati terved kapsapead ja pandi aidamademetele virna hapnema, kus nad talvel külmusid. Neid haude- ehk sültkapsaid keedeti supiks või söödi toorelt . Lõuna- ja Ida-Eestis, kus kasvatati rohkesti kanepit , söödi kanepitempi – pruunistatud kanepiseemned tambiti uhmris õliseks jauks, millele lisati pisut vett ja soola, vahel ka herne-, oa- või odrajahuputru, tempi määriti leivale, kasutati leibade täidiseks või käkkide tegemiseks, kuid seda söödi ka paljalt kartulitega. Kanepijahule ohtramalt vett lisades saadi kanepipiim.
Loodusest korjatud taimed – põldohaka võrsed, nõgeselehed, naadilehed, malts jne – olid toidus kõrvalisel kohal. Marju söödi tavaliselt küpsemise ajal kohapeal. Ainult jõhvikaid hoiti toorelt talvekski. Ida-, Lõuna- ja Kagu-Eestis korjati ja söödi palju seeni. Kupatati ja pigistati pressi all kuivaks ning soolati sisse.
Kalatoidud
Toidulaual on olnud kala üsna oluline. Kõige tavalisem hoiuviis oli soolamine . Silgusoolvesi oli ka tavalisemaid kastmeid, kuhu söömisel leiba kasteti. Kalapüügihooajal käidi sisemaal kala vilja vastu vahetamas. Vahel on soolakalu keedetud ning silku vardas või restil süte peal küpsetatud. Teine kalade säilitamise viis oli vinnutamine , s.o kuivatamine väljas päikese ja tuule käes. Enne vinnutamist (räime, lesta, haugi , siia, latikat) seisid kalad lühikest aega verisoolas, mis nõudis vähem soola kui sissesoolamine. Värsket kala sõid randlased püügihooajal peaaegu iga päev, sisemaa rahvas sai seda harva. Lühikese leemega, vähese vedelikuga keedetud kala söödi leiva kõrvale, hiljem kartuliga.
Liha- ja veretoidud
Lisa sõi Eesti talupoeg varajasemal ajal vähe, peamiselt talvel. Kodune loomatapp võeti ette tähtpäeva eel. Tapuperiood algas mihklipäevast. Üksnes kitsi, keda igal pool ei peetud tapeti enamasti suvel. Villa saamise eesmärgil oli taludes võrdlemisi palju lambaid, kellest ületalve hoiti vaid osa. Oli tava mardipäevaks tappa hani , kadripäevaks kana. Valdavalt sügisel peetavaiks pulamdeks tapeti mõni väiksem loom, sama tehti ka matuse puhul. Peamine lihaloom oli siga: 3-4 aastane kõvasti nuumatud. Värsket liha sai süüa vaid peale tapmist. Päädikutest ja kehvemast rinnalihast keedeti tavaliselt suppi . Kogu lihatagavara soolati sisse. Seapekki ja rasva lisati enamustele toitudele. Liha ka vinnutati, pärast soolas seismist riputati õue, enamasti aga tuppa ahjukerise kohale, kus see mitu nädalat suistu sees aeglaselt kuivas. Kokkuhidlikul perenaisel jagus liha kevadeni.
Piim ja piimasaadused
Kevadest, lehmade poegimise ajast peale kuni nende kinnijäämiseni sügisel oli toidulaual piim. Peamiselt tarvitati hapupiima, rõõska piima üsna vähe. Piima hapendati madalates sõõrikutes lauanõudes, piimapüttides, mida hoiti piimakapis. Hapuks läinud piimalt riisuti koos pealt ära, koguti see koore- ehk võikirnu, kus see üles-alla liikuva männa abil võiks löödi. Joogiks tehti ka hapupiimase ja vedelast odra- või rukkijahukärdist hapu- ehk kirnurokka. Kooritud hapupiima ahjus kuumutades saadi kohupiim , mis oli valdavalt lõunaeestlaste toit. Mulgimaal tehti ka kohupiimakattega korpe. Kagu-Eestis tehti ka kohupiimajuustu – sõira. Rõõsas piimas kuumutatud kohupiim, millele maitseks on lisatud mune, koort, soola, köömneid; pressiti tihedaks ja kuivatati.
Argi-ja peojoogid
Peale hapuroka olid igapäevasteks jookideks taar ja kali. Taari tehti jämedast odrajahust või ka linnasejahust (taar – linnasejahust hapendatud). Kuuma veega segatud jahu valati kolmel madalal jalal seisvasse taariastjasse ehk – tiinu õlgedest kurnale ja lasti mõni päev hapneda. Maitseks lisati köömneid, mustsõstraoksi jne.
Õlut tehti odrast. Õlletegemine oli traditsiooniliselt meeste ülesanne. Vajalike linnaste saamiseks pandi odraterad kottides jõkke või ojasse mõneks päevaks ligunema, nõrgunud terad laotati rehetoa põrandale laiali idusid ajama ning kuivatati pärast parisl. Kuivanud linnased jahvatati pärast käsikivil või veskis. Peale odralinnaste on kasutatud ka rukkilinnaseid. Sügisel tehti valmis aasta jagu linnaseid. 19.sajandi jooksul hakati maa mandriosas õllehautist ahjus valmis küpsetama. See linnasetainas laotati üle kogu ahjupõranda laiali ja küpsetati õlleleivad. Küpsetatud linnased laotati kurnatõrre põhja ja valati kuuma veega üle, maitseks lisati humalaid. Jahtunud virdele lisati pärmi ja lasti õllel tõrres kuni ööpäev käärida, misjärel see vaati villiti.
Lõuna-Eestis nimetati ohvriõlut kahjaks. Õllest valmistati vanemal ajal ka erilist pulmatoitu soeõlut ehk peergast. See oli soojendatud õlle ja leiva pudi, mille lahjendamiseks lisati piima või vett, magustamiseks mett . Lõuna-Eesti pulmades joodi magekahja- soojendatud õllevirret, millele lisati mett ja sõiratükikesi.
17.saj arenes mõisates kiiresti viinapõletamine ja viin tuli müügile kõrtsides. Sellest sai alguse alkoholism . Viin sai samuti oluliseks peojoogiks. See sai ka tähtsaks lepingu kinnitajaks, viinaga tuli juua liiku , pärast suuremat ostu (lepingumärk).
10