TALLINNA TEENINDUSKOOL Merilin Jürine 011K REHIELAMU Referaat Juhendaja: Annely Kallo Tallinn 2012 SISUKORD 1. REHIELAMUST ÜLDISELT ...........................................................................................LK 3 2. REHIELAMU PÕHJATÜÜP ........................................................................................... LK 4 3. REHIELAMU LÕUNATÜÜP ......................................................................................... LK 4 4. REHIELAMU EHITUS ................................................................................................... LK 5 5. PILDID ......................................................................................................................... LK 6-7 6. KASUTATUD KIRJANDUS ..........................................................................................
hooned koondunud korrapäratult üksteise kõrvale kobarasse. Õuede kõrvalt või vahelt kulges loogeldes külatanum ehk külatänav. Suuremas sumbkülas hargnes see mitmes suunas, moodustades ristumiskohtadel väikesi väljakuid. Eristatakse tihedaid ja hõredaid sumbkülasid. Neil kõigil on ühtne, põldudest eralduv hoonestatud külaala, kuhu on koondunud enamiku või kõigi talude õued. Sumbkülad olid levinud Põhja- Eestis ja saartel. Talu kõige tähtsam hoone oli rehielamu, mis hakkas kujunema I aastatuhandel m.a.j. üheruumilisest kerisahjuga suitsutoast, millele II aastuhande algul seoses maaharimise arenguga lisandus rehealune, mis täitis peamiselt majapidamisruumi ülesannet. Rehealusel oli esi- ja tagaseinas lai värav, kust sügisel vili sisse veeti. Talvel hoiti rehealuses koduloomi ja heina ning põhku. Rehetuba kasutati aastaläbi eluruumina. Toa taganurgas asus suur pae-
mis kutsuti ellu mõisnike vastu sihitud kaebuste lahendamiseks. (2) Talurahva elamud Taluõue asukoha valikul peeti silmas paljusid asjaolusid, kuna usuti, et õigesti valitud asukohast sõltus majas elavate inimeste ja laudas olevate loomade heaolu. Levinud oli uskumus, et kui maja maha põleb, siis tuleb ta ehitada üles samale kohale, aga teistpidi. Et õu oleks kuiv, rajati see kõrgemale kohale, eriti tähtis oli aga vee ja metsa lähedus. Tähtsaim hoone, rehielamu, ehitati esiküljega õue poole ning see paiknes sageli otse sissesõidukoha vastas. See omapärane ja ainulaadne hoone, mis täitis elamu, rehe, lauda, töö- ja hoiuruumi ning paiguti ka sauna ülesandeid. Vanadele taluhoonetele olid iseloomulikud suured õlgede või rooga kaetud kelpkatused, mis olid tavaliselt vähemalt kaks korda nii kõrged kui seina nähtav osa. Katuseharja kummaski otsas oli kolmnurkne ava, nn. unkaauk, mille kaudu läks suits välja ja valgus ning õhk tulid sisse
Räpina Ühisgümnaasium Andri Võsokovski 7. b klass REHIELAMU Loovtöö kirjalik osa Juhendaja: Olav Pihlapuu Räpina 2013 Sisukord Sisukord..................................................................................................................... 2 SISSEJUHATUS........................................................................................................2 1. TALUPOJA ELAMU .................................................................................
Leivapäts asus peremehe ees või tema paremal käel ning sööjate küsimise peale lõikas ja ulatas peremees leivatükke. Mõnel pool pole peremees enne leiba lõiganud, kui kausitäis suppi oli pere peale ära söödud. Kui peremeest ei olnud või oli ta vanadusest leivalõikamiseks jõuetu, tegi seda sulane. [] Viljakusmaagia. Esimese vihu teradest jahvatatud jahust küpsetatud leibu ja jõululeibu, millele anti sea kuju (jõuluorikas), hoiti viljasalves ja jagati jõulude või karjalaskepäeval inimestele ja loomadele. Neid on nimetatud kakkudeks (jõulu-, nääri-, pruut- ja karjasekakk). Leivateo ajal küpsetati leivataignast paistekakkusid (vanemad odrajahust leivakesed). [] Leiba peeti pühaks. See lähtub ka eestlaste vanasõnast: ,,Austa leiba, leib on vanem kui meie". Seepärast ei tohtinud leiba pilduda ega leivaraasule peale astuda. Kui lapsel juhtus
REHIELAMU Grupi töö Pirje Pesor Jana Ardan Merily Lempu PT- 14 ● Rehielamu oli talu kõige tähtsam hoone. Tegemist on Läänemeresoome keskkonnas kujunenud kultuurinähtusega .Rehemaja kolm tähtsamat osa olid rehetuba, rehealune ja kambrid Rehielamu keskne ja vaieldamatult tähtsaim ruum oli küttekoldega rehetuba, mida kasutati aastaringselt elutoana. Rehetoa põrand tehti savist, kuhu segati ka liiva või mulda. Toitu valmistati ahjusuu ees lahtisel koldel tuhkhaua kohal rippuvas pajas. Suuremas ruumis hoiti talvel loomi ja kui oli suurem pidustus siis tantsiti seal samas ruumis. Voodid asusid rehe toas meetri kõrgusel põrandast voodis oli
Eriti Lääne- ja Põhja-Eestis, kus tuli kaev rajada läbi paksude paekihtide. Tekitas sumbkülasid, sest taheti saada kaevule lühim tee. · Vooderduseks kasutati haaba või kuuske, sest need ei andnud veele maitset juurde. · Kaevurakmed tehti palgijuppidest. Kui sügavus oli kuni 1,5m siis saadi vesi kätte kopaga. · Kaevu läheduses oli küna loomade jootmiseks. Võis raiuda ka kivist. · Kivikelder kividest laotud võlvkeldrid. Varem hoiti aiasaadusi ja teravilja maaalustes aukudes, mis vooderdati puuokstega. Kartulit hoiti kartulikoobastes. 19. sajandil tulid kivikeldrid mõisade eeskujul. Kaetud mullakihiga. Paistab nagu looduslik küngas. Esifassaad kujundati ilusalt. · Jääkelder jõukamates taludes hoiti seal jääd, millega jahutati suvel piima. · Aidad majandushoone talu õuel. Algseks hooneks oli sammaslava, millel hoiti jahisaaki, et ulukid seda ära ei viiks
Lõuna-Eestis olid ülekaalus hajakülad, kus talud paiknesid üksteisest eemal. Setumaal ja Peipsi-äärsetel aladel esines rohkesti venepäraseid tänavkülasid, kus taluõued asetsesid tihedalt kahel pool tänavat. Väikseimad külad paiknesid rohkem lõuna- ja edelaosas ning suurimad aga Kesk- Eestis ning ka Läänemaa keskosas. Külades elavad perekonnad elasid reeglina taludes. Enamasti ehitati talu hooned ümber avara õue. Tähtsaim hoone, rehielamu, mis koosnes kolmest osast rehetoast, rehealusest ja ühest või mitmest kambrist, ehitati esiküljega õue poole. See paiknes tavaliselt kõrgemal kohal suunaga lõunast põhja nii, et kambrid jäid lõuna poole. Sellise asendi puhul oli võimalik rehealuse avatud väravatel vilja tuulates kasutada Eestis valdavaid lääne- ja idatuuli. Rehielamu katus ehitati kas roost või õlgedest ning hoonel oli mõlemal pool kolmnurkne otskatus kelpkatus
Lõuna-Eestis olid ülekaalus hajakülad, kus talud paiknesid üksteisest eemal. Setumaal ja Peipsi-äärsetel aladel esines rohkesti venepäraseid tänavkülasid, kus taluõued asetsesid tihedalt kahel pool tänavat. Väikseimad külad paiknesid rohkem lõuna- ja edelaosas ning suurimad aga Kesk- Eestis ning ka Läänemaa keskosas. Külades elavad perekonnad elasid reeglina taludes. Enamasti ehitati talu hooned ümber avara õue. Tähtsaim hoone, rehielamu, mis koosnes kolmest osast rehetoast, rehealusest ja ühest või mitmest kambrist, ehitati esiküljega õue poole. See paiknes tavaliselt kõrgemal kohal suunaga lõunast põhja nii, et kambrid jäid lõuna poole. Sellise asendi puhul oli võimalik rehealuse avatud väravatel vilja tuulates kasutada Eestis valdavaid lääne- ja idatuuli. Rehielamu katus ehitati kas roost või õlgedest ning hoonel oli mõlemal pool kolmnurkne otskatus kelpkatus
maarahvaks. Talurahva eneseteadvust tõstsid ka sajandi algul sisse seatud vallakohtud, kus kohtunikeks olid talupojad ise. Lahendati talupoegade omavahelisi tülisid ja karistati väiksemate üleastumiste eest. Samal ajal hakkas kujunema talupoegade omavalitsus- vallakogukond. Kogukond pidi hoolitsema vaeste eest, koguma viljavaru ikalduse puhuks, asutama koole, ehitama ja parandama teid. 19. sajandi algul oli eesti talupoja eluhooneks palkidest ehitatud rehielamu. Selle katuse all oli rehealune ja rehetuba. Eluruumi ülesandeid täitis rehetuba, mille suurus sõltus pere jõukusest. Seal kuivatati ka vilja ja seega oli ruum rehealusest kõrgem. Vilja kuivatati lae all partel. Rehetoas olid savi-või muldpõrandad. Põhja- Eesti paealadel tehti rehetoa põrand sageli ka paeplaatidest. Uksed olid madalad ja kõrge lävepakuga. Veel 19. sajandi algul ehitati rehetoad ilma akendeta. Valgust saadi avatud ukse või lauaga suletava ava kaudu. Küttekoldeks oli
Leiba ei tohtinud panna lauale selili, see ennustanuks pereliikmele surma. Leiba ei tohtinud panna lahtilõigatud otsaga ukse poole, sest siis pidi leivajätk majast kaduma. Leivapätsile vajutati enne küpsetamist ristimärk, et kaitsta seda kurja silma eest. Leiva otste söömine pidi andma tüdrukutele ilusad rinnad. Sooja leiba pidi murdma, mitte noaga lõikama. Tervet leivapätsi ei lõigatud õhtul lahti, sest õhtune leib pidi kahanema, hommikune aga kasvama. Kohati hoiti esimesest või viimasest lõigatud viljavihust küpsetatud leib alles jõulu ja näärini ning sellest loodeti maagilist abi, et kindlustada head ja viljakat aastat. Jõulude ajal küpsetati ka erilist leiba (see oli tihti seakujuline ja kandis jõuluorika nime), mis jäi lauale pühadeaja lõpuni, viidi siis viljasalve hoiule ning jagati kevadel loomadele. Uudseleiba söödi jaagupipäeva või rukkimaarjapäeva paiku. Leivaga olid seotud mitmed uskumused ja kombed.
oma nuga või puust voolitud tikk. Joodi kappadest või kaanega kannudest. Neid mahukaid nõusid kasutati mitme inimese peale. Pliidi tulekuga muutusid nii laua nõud, kui toidu valmistamise nõud. Järjest rohkem kasutati plekk nõusid ja metellist söögiriistu. Kõige tähtsamad olid teravilja toidud. Kasvatati peamiselt otra ja rukkist. Kõige tähtsam teravilja toit oli rukkileib. Hapendatud tainast hakati rukkileiba hakati toiduks tarvitama juba 12. Sajand. Leiba söödi iga toidu juurde. Odra toidu sömine ulatub kaugele minevikku püsis olulisena 19 sajandini. Odra tangust ja jahust keedetud puder ja leem olid kogu maal armastatuim söök. Oder oli tähtis ka kõige tähtsamate jookide valmistamisel, milleks peeti õlut kalja taara. Eriti armastatud oli oder, aga tavandi toitude tegemisel. Tangu putru pakuti pulmades, ristsetel ja matustel. Viidi kaasa katsikule minnes. Pandi hingede ajal kostiks kodu külastavatele esivanematele hingedele. Keedeti tähtsamate talutööde lõpuputru
Vanasti tehti leiba suures lehtpuust õõnestatud piklikus ümarapõhjalises kaanega ja otstes olevate käepidemetega leivakünas, mis asetati leivategemise ajaks raejalgadele. Leivaküna oli umbes 1,52,5 meetrit pikk ja kaks vakka jahu võis selles korraga leivaks teha. Küna suurus sõltus sellest, kui palju leiba tuli teo ajal teha. Kolmejalgne ümmargune või pisut ovaalne laudadest valmistatud leivaastja võeti Eestis leivaküna asemel kasutusele alles 19. sajandi lõpul. Leivanõu peal hoiti kaant ja paljudes peredes ka selle tarvis kootud riiet. Leivanõud ei pestud, peenema leiva tegemisel kaabiti nõu puhtaks. Leivaküna või astja asus rehetoas või sahvris, kuivas kohas, et hallitama ei läheks. Nõus hoiti kogu aeg väikest tainakakukest, mida kasutati juuretiseks, vahel ka juurekakuks (Vunk, 1993). Leiva tegemisel võeti leiget vett, segati selle sisse väike kakuke, kallati matist jahu peale ja siis löödi see kõik suure puukulbi või käega segamini
Esimeste talurahvaseadustega ja pärisorjuse kaotamisega kujunes mõisa kõrvale talurahva kui seisuse enda omavalitsus-vallakogukond.Loodi vallakohtud, mis lahendasid talupoegade omavahelisi konflikte,jälgisid koormiste täitmist ning määrasid väikseimaid karistusi. 3.Taluhooned,ruumid ja nende kasutamine. Üldiselt elati kõrge roo- või õlgkatusega suitsutares. Taluhoonete hulka kuulusid ka vilja- ja rõivaait, laut, suveköök, saun. Eluruumi ülesandeid täitis rehetuba, mille suurus sõltus pere jõukusest. Seal kuivatati ka vilja ja seega oli ruum rehealusest kõrgem. Vilja kuivatati lae all partel. Rehetoas olid savi-või muldpõrandad. Põhja- Eesti paealadel tehti rehetoa põrand sageli ka paeplaatidest. Uksed olid madalad ja kõrge lävepakuga. Veel 19. sajandi algul ehitati rehetoad ilma akendeta. Valgust saadi avatud ukse või lauaga suletava ava kaudu. Küttekoldeks oli korstnata ahi
20. sajand Eestis. Õpitud ajaloost ja loetud raamatutest tean, Eestimaa taluelu kohta järgmist: Elukoha valikul oli oluline, et see asuks kõrgemal ja kuivemal kohal. Tähtsaim hoone rehielamu-ehitati esiküljega õue poole,suunaga lõunast põhja. Rehielamu koosneb kolmest põhiosast: rehetoast, sellest ühele poole jäävast rehealusest ning teisele poole jäävatest kambritest. Uksed olid madalad ja kõrge lävepakuga, et soojus välja ja loomad sisse ei pääseks. Nii rehetoal kui kambril olid palkseinad ning savi-, muld-, või kruusapõrandad. Kütmiseks oli suur ahi, kus tehti ka süüa. Seina ääres paiknesid voodid ja kõige puhtamas kohas laud. Järk järgult inimese elu paranes
Mööbel puidust Rehetoas kuivatati partel vilja Talvel külmaga toodi ka loomad inimeste hulka Suveajal tuldi rehetuppa vaid uneajaks; enamik aega oldi õues, isegi toit valmistati suveköögis Teised taluhooned Ait riiete jaoks Ait toiduainete jaoks Püstkoja sarnane suveköök Laut Saun Kooguga kaev Taluhooneid ümbritsev maa jagunes karja-, heina- ja põllumaaks + mets Eesti talupoja argielu ERM Kõrtsis käimine Kaks kooskäimise võimalust: kõrts ja kirik Kõrts oli omamoodi klubi --- tähtsad uudised, kokkulepped sulastega, võimalus lõõgastuda Viinaköögid – viljast viina põletamine - tulus ära mõisnikele Talurahva riietus Igal kihelkonnal omad riided – rahvarõivad Kõik tehti käsitsi ja kodus erilise hoolega Pidulikud riided ehk seisuriided --- pärandati hoolega Käimise riided ehk käimariided Tööriided ehk pidamise riided --- kanti iga päev, lihtsakoelisemad, kaunistusteta
Eestlaste toidukultuuri areng Teateid eestlaste argi- ja pidupäevatoitudest ning söömistavadest enne 19. sajandi teist poolt on üsna napilt. Teada on, et toit oli äärmiselt ühekülgne ja kasin. 19. sajandi keskpaigas toimunud talurahvareform parandas meie esivanemate toitumisolusid ja hakkas välja kujunema tänaseks tuntud Eesti rahvusköök. Kuna eestlased olid põlistest aegadest põlluharijad, oli ka nende põhiline toit valmistatud teraviljast. Teraviljatoidud on olnud kõige olulisemaks paljude sajandite vältel ja hakanud teiste toiduainete laialdasemale kasutamisel maad andma alles 19. sajandil. Esimene teravili, mida eestlased II aastatuhandel e.m.a viljelema hakkasid, oli oder, I aastatuhandel m.a.j tunti juba rukist ja kaera. Sel ajal kasvatati juba ka tatart ja kaunvilju hernest, läätsi ja põlduba. Nisu hakati kasvatama 17. sajandil. 19. sajandil oli eesti rahva kõige tavalisemaks toiduks kört (paks jahusupp), leem (tänase supi eelkäi
· Rukkileib, sai, küpsetised (karask) · Matusteks tapeti loom · Saaremaal- klimbisupp · Hiiumaal- tangusupp · Hingetoidud: tangupuder, lihatoidud · Praegu on tähtis toit puljong ja pirukas · Kadunukesele kaeti koht, klaas teistpidi · Enne matust üks õhtu, kaetakse surnule laud · Kirstu ei tohi panna fotosid NÄDALAPÄEVAD JA AASTAAJAD: · 19. Saj. kolmapäev ja laupäev pidupäev · Hiiumaal enamasti jahupudru ja jahuvorstid · Kohupiima hoiti ja jäeti tagavaraks ka talveks · 19. Saj. lõpul ka kartulipudru ja tangupudru · Lõuna-Eestis laupäeval toiduks kapsa-tangupuder · Laupäeval oli toiduks kartuli-või tangupuder või paksud kapsad · Esmaspäev, teisipäev ja reede olid herne, oa või läätseleeme päevaks · Reede oli üldine kaunviljapäev · Mõisates aastaringi kindlad toidukorrad · Mõisates kõige tugevam toit lõunati · Õhtuti söödi lõunasöögi jääke · Leib ja hapupiim lõunalaual
Liha tarvitati tavaliselt soolatult ja ka suitsutatult. Suitsutati sea- ja lambaliha. Värsket liha söödi pärast loomade tapmist. Vana kombe järgi algas loomade tapmise hooaeg mihklipäeval, millal tapeti lammas, mardiks tapeti hani, kadriks - kana, näärideks -- siga ja kevadpühadeks -- vasikas. Veiseid tapeti kas mihkli- või mardipäevaks. Toiduks kasutati kogu loom. Kohe pärast tapmist keedeti rupskisuppi. Seajalad soolati vastlapäevaks, seasaba hoiti kevadeks ja anti siis odrakülvajale supis keedetult, et hästi pika peaga oder kasvaks. Sea nina kärsaliha anti lapsele, et temast kirjutaja saaks. Ka üdi oli laste toit. Südame söömine pidi andma jõudu ja tugevust. Neerud keedeti supis ja söödi alati teisega pooleks, et oleks hea läbisaamine. Kes põrna sõi, õppis kerge vaevaga vööd kuduma. Liha keedeti tavaliselt supis. Magustoite hakkas eesti talurahvas valmistama alles eelmise sajandi algul. Varem
Liha tarvitati tavaliselt soolatult ja ka suitsutatult. Suitsutati sea- ja lambaliha. Värsket liha söödi pärast loomade tapmist. Vana kombe järgi algas loomade tapmise hooaeg mihklipäeval, millal tapeti lammas, mardiks tapeti hani, kadriks - kana, näärideks -- siga ja kevadpühadeks -- vasikas. Veiseid tapeti kas mihkli- või mardipäevaks. Toiduks kasutati kogu loom. Kohe pärast tapmist keedeti rupskisuppi. Seajalad soolati vastlapäevaks, seasaba hoiti kevadeks ja anti siis odrakülvajale supis keedetult, et hästi pika peaga oder kasvaks. Sea nina kärsaliha anti lapsele, et temast kirjutaja saaks. Ka üdi oli laste toit. Südame söömine pidi andma jõudu ja tugevust. Neerud keedeti supis ja söödi alati teisega pooleks, et oleks hea läbisaamine. Kes põrna sõi, õppis kerge vaevaga vööd kuduma. Liha keedeti tavaliselt supis. Magustoite hakkas eesti talurahvas valmistama alles eelmise sajandi algul. Varem tehti
põlluharijateks. 16. sajandi lõpuks olid välja kujunenud praeguse asustuse jooned.1 Paikseks muutumisega hakkasid hädavajalike asjade kõrvale tekkima ka mugavusesemed. See pani ühtlasi aluse mööbli tekkimisele ja arenemisele. Enne 17. sajandit kasutatud mööblist teatakse väga vähe. Linnades kasutati seda vähesel määral, kuid taludes seda tõenäoliselt ei olnudki. 19. sajandi keskpaigani olid Eestis levinud rehielamud, mis täitsid nii elamu, rehe, lauda, töö- ja hoiuruumi kui ka sauna ülesandeid. Rehetuba kasutati nii elamiseks kui ka rehepeksu ajal vilja kuivatamiseks. Külmal talvel seadsid end sinna elama ka loomad. Rehielamu tubadel olid tol ajal veel muldpõrandad ja rõhtpalkseinad. Uksed oli madalad ja kõrge lävepakuga ning tänapäevases mõistes aknad puudusid hoopiski. Kuna rehetuba täitis talus erinevaid funktsioone, siis oli ka sealne mööbel võimalikult praktiline.2 19
KORDAMISKÜSIMUSED ,,EESTI ASUSTUSE KUJUNEMINE I" NB! Need küsimused on üldised, hõlmavad tegelikult kogu loengukursust laiemalt. Eksamil tulevad konkreetsemad ja lühemad küsimused. 1. Allikad asustusajaloos, nimeta tähtsamad (ja kirjelda nende olemust ka). 1) Esemeline kultuur (arheoloogid, etnograafid). Saab teada linnadest, maastikest (kivikalmed, linnused, maalinnad, leitud on ka vanu muinaspõlde). 2) Kunstiteosed (joonistused, maalid jt), kus on kujutatud kunagist miljööd ja tegevusi-töid. Gravüürid Eesti mõisate kohta. 3) Kirjalikud ja suulised allikad kõige tähtsamad. Suulise info puhul peab asjasse suhtuma väga kriitiliselt. Kohapärimus -> kõik, mis puudutab konkreetset paika (mäed, künkad, kivid, veekogud jne). Muistendid -> hiiu- ja vägilasmuistendid, Karl XII ja Peeter I-ga seotud; ajalooliste sündmustega seotud (Põhjasõda) -> ajaloolised muistendid. Koha tekkimisega, kohani
Talus söödi kolm korda päevas. Tööpere pidi põllult koju tulema, sööma ja tagasi põllule minema ühe tunniga. Kui töökoht oli kodust kaugemal, viis peremees või perenaine hommikuse toidu tööperele järele; lõnasöögi pidi ära viima karjapoiss. Söögi valmistas perenaine. Mõnel pool hoitu toiduainete panipaiku- aitu, keldrit, sahvrit- lukus. Ilma perenaise teadmata sealt midagi võtta ei võinud. Panipaiga võtmed usaldati ka teenijate kätte, kuid siis hoiti toidul hoolega silma peal. Selline kokkuhoidmine teenijate arvelt, raskendas sulase või teenijatüdruku leidmist, kuna kuuldused halvast toitlustamisest levisid väga kiirelt. Peamised toiduained- rukkijahu, tangud, odra- ja nisujahu, herned, kartul, löss, soolaliha- olid omast majapidamisest. Väljaspoolt osteti silku. Leib 19. sajandil tehti leiba pikerguses puunõus- mõhes. Sellel käis kaas peale. Leivanõu seisis kas rehetoas või sahvris. Mõhes hoiti juuretsis
ripatseid, mis ühekaupa kantuina polnud ilmselt mitte lihtsalt ehteiks, vaid sümboliseerisid kandja kuulumist kristlaste sekka. Ristripatsi sümboolsesse tähendusesse tuleb siiski suhtuda ettevaatlikult. Nii Eesti mandriosast kui ka näiteks Lätist on naiste haudadest leitud mõnikord mitmeid, vahel isegi üle kümne ristripatsi,mis sellisel kujul omasid tõenäoliselt siiski üksnes ehte funktsiooni. On ju rist iseenesest vana sümbol, mis mingil kujul esineb pea kõigis paganlikes kultuurides. Ristiusustamise-eelses Skandinaavias ja Soomes leitakse ristripatseid alati ühekaupa ning enamasti jõukamatest matustest, mis viitab kirjalikeski allikates kajastuvale nähtusele, et kristlus levis esmalt ühiskonna eliidi seas. Sarnasel viisil, s. o. jõukamates haudades ühekaupa, esinevad ristripatsid ka Saaremaa 12. sajandi matustes.
Esimesed elanikud Eesti alal tegelesid jahi ja kalapüügiga. Kuna peamine elatusallikas oli kalapüük, eelistasid nad elualana jõeäärseid kohti. Nende püstitatud elamutest ei ole maastikul midagi säilinud. 11 000 a. tagasi (8.-4. saj eKr) Eesti ajalooline talukompleks (sh rehemaja) külastuskohana: 9. Hiiumaal: Soera Talumuuseum Praeguse rehielamu vanim osa on XIX sajandi esimesest poolest pärit muldpõrandaga rehetuba, kus elati ja sügiseti vilja kuivatati. Rehepeksutöö tehti rehekojas ehk rehe all. Elutuba koos kambritega on ehitatud XIX sajandi teisel poolel. Talumuuseumi kompleksi kuuluvad veel suitsusaun, paargu ehk suveköök, ait, kelder, tõllakuur ja söögimaja (endine talu laut). Säilinud on vana salvkaev. Kõigis neis hoonetes eksponeeritakse tööriistu ja endisaegses majapidamises vajaläinud tarbeesemeid. 10
eneseteadvusele, kuna ka aadlikud pidid alluma endast kõrgemale võimule. 17. saj I poolel raskenes olukord, kuna Rootsi oli sõjas. Suurendati makse mõisatele, selle kaudu raskenes ka talupoegade olukord. KIRIK JA RELIGIOON EESTI ALAL Rootsi ajal levis luterlus. Uue usundi juurutamine oli lünklik ja katkendlik, kuna Rootsi oli sõjas. Luterlik kirik oli Rootsis riigikirik, seega luterlus riigiusk. Riik toetas luteri kirikut. Ortodoksne luterlus luteriusu põhimõtetest hoiti äärmiselt täpselt kinni ja igasugust kõrvalekaldumist tauniti. Luteri usu põhimõtteks ja olulisemaks ülesandeks oli harimine ja tsiviliseerimine usu kaudu. Usku püüti igati rahvani viia. Oluline oli viia usk inimesteni nende endi keeles. Usuelu püüti siin korraldada võimalikult hästi, kuid põrgati vastu aadlike vastuseisule. Aadlikud polnud kiriku suuremast initsiatiivist ja lisaväljaminekutest huvitatud. Aadlil olid ideoloogilised põhjused vastuseisuks
X sajandil kasutusele võetud raske ratasader hõlbustas tööd tunduvalt. Muutused puudutasid ka veoloomi. IX sajandi lõpul hakati hobuseid rautama, mistõttu nende jalad ei saanud enam nii tihti viga. Rauad kaitsesid kapju ka kulumise eest. X sajandi algul võeti kasutusele rangid, sest senine ümber hobuse kaela käiv veorihm ei kõlvanud raskemate koormate vedamiseks. Hobuseraud ja rangid lubasid kündmisel kasutada hobuseid, kes aeglastest härgadest märksa paremini hakkama said. Nisu ja odra kõrval tuli üha enam kasvatada kaera, mis oli tööhobuse peamiseks toiduks. Talupoegade elamud Keskaegsed talupojad elasid väikestes külades, mille ümber olid põllud, mida nad pidid harima. Elamuasemed asusid tihedasti koos. Elamuteks olid üheruumilised, muldpõranda või ka savipõrandaga, korstnata suitsutared, mida kattis õlgedest katus. Võis leiduda ka roost katuseid. Ehitusmaterjaliks oli peamiselt savi, puit ja endiselt ka kivi. Tare keskel asus kolle. Jõukamad
Eesti köök on eesti toiduvalmistamise traditsioon. Eesti köök kitsamas mõttes on eesti rahvustoidud, nende valmistamine ja tarvitamine. Selle all peetakse tavaliselt silmas umbes 19. sajandi keskpaigast tuntud Eesti maarahva argi- ja peoroogasid. Eesti köögi varasem kihistus on üsna sarnane teiste Põhja-Euroopa maadega. Selle määrasid ära kohalik kliima, maaharimistehnoloogia ning ühiskondlikud suhted. Alates põlluharimise levikust olid tähtsaimaks toiduseks kujunenud mitmesugused teraviljatoidud puder, rokk, kört, leem jt. Tähtsaimaks kujunes aga hapendatud tainast tume rukkileib. Leib muutus kogu toidu ja elatise omamoodi sümboliks, muudel toitudel oli vaid leivakõrvase staatus. Musta leiba hinnatakse Eestis tänini. Lisaks leivale küpsetati hapendamata odrajahutainast karaskit, uuemal ajal ka nisujahust sepikut ja pühade puhul valget saia. Eestile omane teraviljatoit on ka kama keedetud, kuivatatud ja jahvatatud segaviljast jäme jahu, mida tav
suletavad avad, kasutati ka seapõit või maokelmet. Klaasaknaid hakati elamutele panema 19. sajandi II poolel. Rehetoa põrand tehti savist, kuhu segati ka liiva või mulda. Savisegu veeti põrandale, tehti veega märjaks ja lasti veidi kuivada. Seejärel lasti põrandat sõtkuda loomadel või lastel ja tambiti põranda pind tambiga siledaks. Talu teine oluline ruum oli rehealune, mis paiknes rehetoa otsas. Rehealuses peksti ja puhastati sügiseti vilja. 19. sajandi keskpaigani hoiti seal talviti loomi, suviti aga vankreid ja põllutööriistu. Rehealust lahutas rehetoast uks, mille kaudu ka suits ahjukütmise ajal välja lasti. 6 TEGELASED Mäeotsa Peeter Pint – vana talunik Anne – tema naine Maie – tema tütar Jüts – tema poeg Erastu Enn – Maie kosilane Männiku Märt, noor mulk – Maie kosilane Kure Aadu – vallavalitsuse kasak Vallakirjutaja Ees paremat kätt PARS, mille kõrval KARTSAS.
Järvamaa Kutsehariduskeskus Kodumajandus KM3 Janella Anvelt Eesti rahvusköök Referaat Juhendaja: Ruth Muru Särevere 2011 SISUKORD Sissejuhatus.................................................................................................................................3 Eesti toidu eripära....................................................................................................................... 4 Eesti toit on pärit Eesti ajaloost...................................................................................................5 Eesti toidukultuuri areng ja toidupärand.....................................................................................6 Kaasaegne Eesti köök................................................................................................................. 7 Uued märgatavad trendid eestlaste toitumises-kuhu me lähem
see ennustanuks pereliikmele surma. Leiba ei tohtinud panna lahtilõigatud otsaga ukse poole, sest siis pidi leivajätk majast kaduma. Leivapätsile vajutati enne küpsetamist ristimärk, et kaitsta seda kurja silma eest. Leiva otste söömine pidi andma tüdrukutele ilusad rinnad. Sooja leiba pidi murdma, mitte noaga lõikama. Peres tohtis leiba lõigata ainult peremees. Tervet leivapätsi ei lõigatud õhtul lahti, sest õhtune leib pidi kahanema, hommikune aga kasvama. Kohati hoiti esimesest või viimasest lõigatud viljavihust küpsetatud leib alles jõulu ja näärini ning sellest loodeti maagilist abi, et kindlustada head ja viljakat aastat. Jõulude ajal küpsetati ka erilist leiba (see oli tihti seakujuline ja kandis jõuluorika nime), mis jäi lauale pühadeaja lõpuni, viidi siis viljasalve hoiule ning jagati kevadel loomadele. Uudseleiba söödi jaagupipäeva või rukkimaarjapäeva paiku. Eesti rukkileiva valmistamine 5 l sooja vett
Kullamaa vakuraamatust, mida peeti aastail 1524-32. Nende andmete järgi oli talupere keskmine suurus 6-8 inimest. Tööjaotus eesti peres. Peredes valitses kindel tööjaotus. Meeste hooleks olid põlluharimine, metsa- ja veotööd ning hobuste eest hoolitsemine. Naiste hooleks oli perede toidu ja riiete valmistamine, kariloomade talitamine ja lastega tegelemine.Eesti pere elutingimused. 18.-19. sajandil oli eesti talurahva hulgas peaaegu üldvalitsev rehielamu, mis koosnes kolmest põhiosast: hoone keskel paiknes peamine elurum rehetuba, ühes otsas oli ajandusruum avar rehealune, teises kamber (või kambrid). See omapärane ja ainuladdne hoone, mis täitis elamu, rehe, lauda, töö- ja hoiuruumi ning paiguti ka sauna ülesandeid. Reheelamu keskne ja vaieldamatult tähtsai, ruum oli küttekoldega rehetuba. Rehetoa suurus oli keskmiselt 30-40 m. Peasissepääau kõrval- või vastasnurgas asus suur keedukoldega ahi, suu ukse poole.
rüütliordu, Saksa ordu Liivimaa haru, mis eksisteeris aastatel 12371562. Saksa ehk Teutooni ordu (ladina keeles Ordo Domus Sanctæ Mariæ Theutonicorum Ierosolimitanorum, lühend O.T.), mis oli suurim rahvuslikul pinnal kujunenud rüütliordu, asutasid saksa rüütlid 1128 Jeruusalemmas. Ametliku tunnustuse sai ta 1190. 1198 kinnitati ta paavsti poolt ametlikult vaimulikuks rüütliorduks. Ordu tunnusmärgiks oli must rist valgel mantlil. Riia peapiiskopkond oli katoliiklik piiskopkond ja riik, mis eksisteeris aastatel 1251/1253 1562/1563. Kuramaa piiskopkond oli katoliiklik vaimulik ala, mida valitses Kuramaa piiskop. Piiskopkond asus Kura poolsaarel ning selle stift (piiskopi ilmaliku võimu ala) oli jaotatud Liivi ordu valdustega kolmeks osaks. Selle keskus oli Piltenes, suuruseks umbes 4500 km², sealhulgas kuulus selle alla ka Ruhnu saar. Piiskopkonna dlötseesi kuulusid orduvaldustest
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
