Loovtöö Rehielamu (1)

Räpina Ühisgümnaasium
Andri Võsokovski
7. b klass
REHIELAMU
Loovtöö kirjalik osa
Juhendaja : Olav Pihlapuu
Räpina 2013
Sisukord
Sisukord 2
SISSEJUHATUS 3
1. TALUPOJA ELAMU 4
2. LÕUNA-EESTI TÜÜPI REHIELAMU 6
3. EHITUSLIKUD KONSTRUKTSIOONID 9
3.1 Seinad 9
3.3 Ahjud 11
4. REHIELAMU MUDELI VALMISTAMINE 16
KOKKUVÕTE 17
Lisa 1. 18
19
Lisa 3. 20
Lisa 4. 21
SISSEJUHATUS
Valisin rehielamu teema sellepärast, et mul on vanade ehitiste kohta kodus raamatuid. Vanad majad on mulle alati huvi pakkunud, samuti meeldib mulle meisterdada. Õpetajad pakkusid loovtööde teemasid ja esialgu kavatsesin teha tavalise talumaja. Koostöös juhendajaga jõudsime otsusele, et hakkan valmistama rehielamu mudelit.
Kõigepealt lugesin ülevaateraamatut Eesti talurahva ehitiste kohta. Sain teada, et rehielamuid on Eestis mitut liiki. Oma uurimisteemaks valisin Lõuna-Eesti rehielamu. Mina ise elan Lõuna- Eestis, samuti tean oma koduküla vanu maju.
Pärast teemaga lähemalt tutvumist otsustasin valmistada sellise rehielamu mudeli, mille katus käib pealt ära ja on näha elamu sisemus.
Loovtöö tegemise käigus sain teada, milline oli oma ajal rehielamu. Õppisin paremini kasutama töövahendeid, materjali ja muidugi oma vaba aega. Palju vaeva nägin palgi tappide tegemisega ja nende kokku sobitamisega. Polnud kerge rookatuse valmistamine. Kõige raskem oli selle juures kirjalik osa, mis tuli paberile panna, üleüldse suurt vaeva nägin rehielamu valmissaamisega.
Rehielamu kohta info otsimist alustasin endisest ja praegu kasutusel olevatest kooliõpikutest. Seejärel tutvusin raamatuga „Eesti Majad“ ning materjalidega internetis. Kõige sisukamaks osutus raamat „Eesti Talurahvaarhitektuur“.
Loovtöö tegemisel oli mul palju abilisi: Linte Raamatukogu töötaja aitas teemakohast kirjandust otsida, kirjaliku osa vormistamisel toetas Kristi Kurg , kirjaliku osa koostamisel oli väga suureks abiks Tiiu Viljalo. Praktilist tööd aitas teha Olav Pihlapuu. Suurim tänu minu isale Jüri Võsokovskile, kelle abiga sai rehielamu lõplikult valmis sai. Tänan neid kõiki!
1. TALUPOJA ELAMU
Keskajal elasid talupojad enamasti kindlustamata külades. Küla võis koosneda 5—6 talust, kuid nende arv võis küündida isegi kuni 60—70-ni. Igal talul olid omad majapidamishooned, elamu ja köögiviljaaed. Ühes talus elas ja töötas tavaliselt üks pere, kuhu kuulusid isa, ema, lapsed ning vanaema ja vanaisa, tihti ka peremehe vallalised õed-vennad ( Põltsam-Jürjo 2011: 64).
Metsarikastel aladel ehitas talupoeg elamu palkidest. See oli ilma korstnata suitsutare , mida kattis õlgedest või roost katus (vt joonis 1).
Joonis 1. Talupoja elamu (Talupoja elamu. Vikipedia )
Tare keskel asus tulekolle, jõukamatel talupoegadel oli ahi, mille sees sai valmistada head toitu. Kütmise ajal täitis tare tihe suits, mistõttu inimesed liikusid pooleldi kummargil, suitsupilvest madalamal. Suitsu lasti välja madala ukse kaudu. Suitsu juhtimiseks ülespoole hakati tegema läbi katuse ulatuvaid laudadest püstaklõõre. Need olid väga tuleohtlikud ja enamik talupoegi leppis vana ja ennast inimpõlvede jooksul õigustanud suitsutarega. Aknad ehk õigemini aknaavad olid väga vähestel taredel ja needki olid vaid pisut peopesast suuremad. Külmal ajal tõugati akendele ette lükandluuk või pisteti avasse peotäis heinu (Talupoja elamu: Vikipedia).
Uksed koosnesid sageli kahest poolest – alumisest ja ülemisest.. Kui ülemine pool oli lahti, pääses valgus tarre ning suits läks välja, alumine uks aga ei lasknud õues röhkivatel sigadel tarre tulla.
Soojal ajal tehti tuld ja valmistati toitu mitte tares, vaid õues asuvas suveköögis. Õue peal oli suur sõnnikuhunnik, mille peal loomad oma loomulikke vajadusi rahuldasid (Talupoja elamu: Vikipedia).
Mööblit leidus tares napilt. Peamised mööbliesemed olid söögilaud, kirst või kapp rõivaste hoidmiseks ning rikaste perede taredes veel voodi. Kehvemad talupojad magasid kas ahju peal või põrandale laotatud õlgedel. Tares hoiti katlaid, potte ning muid majapidamisriistu, lõõtsa tule õhutamiseks ning käsikivi. See tarberiist tuli võõraste pilkude eest hoolikalt peita , sest talupoeg oli kohustanud jahvatama kogu oma vilja feodaali veskil, tasudes selle eest mativiljaga (Talupoja elamu: Vikipedia).
Talupoegade elujärg oli keskajal küllaltki vilets. Raske töö, viletsad saagid ja suured koormised ei andnud võimalust elutingimusi parandada.
Inimeste elurütm olenes peaaegu terve elu loomulikust valgusest. Hommikul oldi koos päikesega jalul ja pimeduse saabudes hakati end seadma magamiseks. Valgustusega oli lugu väga kehv . Vahaküünlad olid kallid ja nende põletamist võisid endale lubada vaid kirikud ning feodaalid . Linlased ajasid läbi õlilampide ning haisvate rasvaküünaldega. Talutoa peamiseks valguseallikaks oli pird , mis asetati ahju ja pandi põlema (Talupoja elamu: Vikipedia).
2. LÕUNA-EESTI TÜÜPI REHIELAMU
“Lõuna-Eesti tüüpi rehielamute levikupiirkond on palju väiksem, kui mitte arvestada Põhja-Läti (Vidzeme) osa. Teda esineb peamiselt Kagu-Eestis, Valga-, Viljandi- ja Pärnumaal lõunapoolsetes kihelkondades, Loode-Saaremaal, Hiiumaal ning mõne väikse grupina Lääne- ja Ida-Virumaal” (Tihase 1974: 126).
Feodalismiperioodi lõpul kuulus rehielamu kompleksi kolm põhilist ruumi: rehetuba (rehetare), rehealune (koda) ja kamber , mis tihti rehielamule juurde ehitati.
“Eesti rahvakultuuri leksikon ” jagab rehielamud kaheks: Põhja ja Lõuna tüübid. Põhja tüübil on rehetuba rehealusest ja kambritest kitsam ja kõrgem, igast küljest seinaga ümbritsetud ja ilma akendeta, mis on andnud peamiselt 19. sajandil võimalusi ehitada rehetoa ees ja taga olevaid ulualuseid ja liigtube (Rehemaja tüüp: Vikipedia).
Joonis 3. Lõuna-Eesti tüüpi rehielamu plaan (Tihase 1974: 11)
“Kapitalismi tungimisega põllumajandusse süvenes kiiresti talurahva kihistumine, mis täie teravusega avaldus ka elamukultuuri arengus. Jõukamates, eriti päriseks ostetud taludes , võeti kasutusele uuemad ehitusmaterjalid ning püüti taluehitisi, esmajoones elamuid igati täiustada ning ümber ehitada. See avaldus kõigepealt Lõuna-Eestis, kus kapitalismi sissetung põllumajandusse toimus kiiremini. Rendi- ja kehviktalude ehitiste ja elamute areng toimus aga väga visalt ” (Tihase 1974: 144).
Kambrit hakkasid kõigepealt kasutama peremees ja perenaine koos oma alaealiste lastega, teised täiskasvanud ja vanemad perekonnaliikmed jäid endiselt edasi elutuppa . Tavaliselt tehti soemüür kambrisse risti, mistõttu kamber jagunes kaheks osaks – ees- ja tagatoaks. Jõukamates taludes, kus ühe kambri asemel oli 2—3 elutuba , asus neisse kogu talupere , rehetuppa jäid elama ainult teenijad , kui neid talus kasutati (Tihase 1974: 144).
Köögi sisseehitamisega tekkis rehielamus kaks tulekollete komplekti: rehetoas reheahi koos selle ees asuva lahtise keedukolde või pliidiga ning köögis pliit ja leivaahi. Esimene neist jäi tihti vana traditsiooni kohaselt ilma korstnata, teisele ehitati aga korsten peale. Kui ka rehetoa tulekolletele korsten peale ehitati, oli niisugustel köögiga rehielamutel kaks korstnat (Tihase 1974: 144).

3. EHITUSLIKUD KONSTRUKTSIOONID
XVIII sajandi ja veelgi vanemate Eesti taluehitiste ja nende konstruktsioonide kohta on andmeid kaunis vähe. Mõningad tolleaegsed autorid kirjeldavad küll talupoja elu-olu, kuid ehitisi ja ehitustehnikat puudutavad nad üsna pealiskaudselt ning üldsõnaliselt. Vanu puitehitisi, mille iga ulatuks XVIII sajandisse või veelgi kaugemale minevikku , on Eestis säilinud väga vähe ning nendegi väheste tõelise vanuse kindlaksmääramine on väga raske. Harilikult ei püsinud tavalised elunähted, nagu seda oli talu ühe või teise hoone ehitamine, kohaliku rahva mälestuses kaugemale kolmandast põlvest - seega võivad suust suhu kandunud andmed selles osas ulatuda kuni 100—150 aasta piirini . Ehitiste vanuse kindlaksmääramisel aitab kaasa küll täpsem konstruktsioonide analüüs, kuid seegi ei anna alati soovitud tulemusi. Suureks abiks hoonete ehitusaja kindlaksmääramisel on aastanumbrid, mis mõnikord hoone ehitamise ajal kuhugi palgi või uksepiida sisse lõigati või põletati ( Tihase 1974: 52).
3.1 Seinad
"Vanemal ajal oli põhiliseks ehitusmaterjaliks puit ning abimaterjalidena kivi, savi, õled jms. Kasutati tavaliselt männi- või kuusepuud, lehtpuud kasutati ainult mõne kõrvalhoone ehitamiseks ja sedagi siis, kui okaspuud polnud võimalik kätte saada" (Tihase 1974: 52).
Ehituspuude raiumisele ja nende otsimisele pöörati suurt tähelepanu. Vana kombe kohaselt raiuti ehituspuud talvel, peamiselt jõulu- ja näärikuul, siis kui puu oli "surnud". Okaspuud raiuti noorel, lehtpuud vanal kuul. Valvsalt jälgiti seda, et seinapalkide hulka ei satuks nn tulioksaga puud, mis rahva ebausu kohaselt võis tulekahju põhjustada. Tulioksaga puu oli pikk tugev võsaoks, mis oli kasvanud ühes koorega palgi sisse, samuti alaspidi kasvanud oks või murdunud vaigune okastüügas (Tihase 1974: 52).
Enne suursae kasutuselevõtmist, st peamiselt kuni XIX sajandi keskpaigani, raiuti ehituspuud ning ehitati hooned kirve abil. Seejuures käsitsesid ehitusmeistrid kirvest niivõrd osavalt, et tänapäeval vanade ehitiste juures on tihti raske kindlaks määrata, kas palgid on lõigatud saega või raiutud kirvega (Tihase 1974: 52).
Palgid viidi ehitusplatsile talvel. Kevadel kooriti nad koorimisraua abil ning laoti korralikult virna, et nad seal saaksid piisavalt taheneda. Enne hoone seinte ülesraiumist määrati kindlaks iga palgi asukoht, siis löödi silma järgi iga nelja nurga kohta maa sisse tikud ning kontrolliti, kas nendega moodustatud nelinurk on ristkülik. Selleks läks vaja nööri, mõõdeti ära nelinurga diagonaalid ning taotleti tikkude nihutamisega nende võrdsust (Tihase 1974: 53).

3.2 Katus
Vana talurahvaarhitektuuri iseloomustasid suured õlgede või rooga kaetud kelpkatused. Nende ehitusvõtted, konstruktsioonid ning vorm kujunesid välja aastasadade jooksul, olenedes kohalikust kliimast , ehitusmaterjalidest, ehitustraditsioonidest jne. Teatavasti on Eesti kliima võrdlemisi niiske. sügis vihmane ning pikk. Päikesepaistelisi ilmu on võrdlemisi vähe. Sagedased on tuuled, eriti saartel ja rannaäärsetes rajoonides. Et kaitsta hoonet ilmastiku mõju eest, pidi ehitama tugeva ja vihmale vastupidava katuse. Ega vanasõna ilmaaegu öelnud , et katus on hoone iga (Tihase 1974: 63).
Katuse juures kõige tähtsamaks osaks on sarikad , mida tehti enamasti ümaratest puudest läbimõõduga umbes 15 cm. Nende puude ülemised osad ühendati paarikaupa tapi ning pulga abil, alumised aga toetati hoone ülemistele palkidele, nn murispuudele. Sellises asendis töötas sarikas talana, mis pidi taluma katuse koormusest tekkivat pinget. Et vähendada sarika sideulatust, ühendati sarikapaarid omavahel veel nn penniga, mis suurendas sarika paindetugevust. Kui tuul oli kõva, siis töötas penn ka väljatõmmatud vardana (Tihase 1974: 64).
Õlgkatte panekul pandi sarikad üksteisest umbes 1,2—1,5 m kaugusele. Kuna sellist konstruktsiooni, kus mitu sarika otsa tuli kinnitada ühes sõlmes, oli tehniliselt väga raske teha, siis levis selline konstruktsioon väga vähe. Samuti oli selliselt tehtud katuse harja otsa väga raske õlgedega katta , ning sellepärast kasutati seda enamasti laast -, laud- ja teistest kattematerjalidest katuste puhul. Õlgkatuse ehitamiseks kasutati sirbiga lõigatud ja käsitsi rabatud õlgi, mis peale rehepeksu olid kubudesse köidetud ja varju alla hoiule pandud (Tihase 1974: 64).
1881. a rahvaloenduse andmeil olid taluelamud enamuses kaetud õlg- või rookatusega, eriti metsavaestes rajoonides nagu Läänemaa ja saared, kus taolised katused moodustavad 90—100% kõigist katustest. Teistes maakondades oli neid aga 70—80%. Loenduse andmeil pole rookatuseid eraldi esile toodud ning nad arvestati nähtavasti õlgkatuste hulka. 1922. a. rahvaloenduse kohaselt oli õlg- ja rookatuseid kõige rohkem Läänemaal – 81,5% ja Saaremaal – 87,4% (Tihase 1974: 66).
3.3 Ahjud
"Eestis olid levinud põhiliselt kahte tüüpi ahjud: kerisahjud ja umbahjud.
Kerisega ahju juures oli oluliseks osaks tulepesa kohale kuhjatud kivikuhelik, mida nimetati keriseks. Tuli ja suits tungisid läbi kerisekivide, kuumendasid neid ning kuumenenud kivid soojendasid jahtudes omakorda ruumi. Nii sai köetav ruum soojust mitte ahju seinte, vaid peamiselt kerise kaudu" (Tihase 1974: 104).
Joonis 4. Kerisahi (Kerisahjud. Vikipedia) Joonis 5. Umbahi (Umbahjud. Vikipedia)
Vanimad kerisahjud olid võrdlemisi primitiivse konstruktsiooniga. G. Ränk kirjeldab ühe vana kalamaja kerisahju järgmiselt: "Ahi on kõige primitiivsema ehitusega, mida üldse võib kujutleda" (Tihase 1974: 104).
Tavaliselt tehti kerisahi järgmiselt: algul hakati tegema ahju tagust ja siis laoti külgmüürid. Et läbi kerise lennanud sädemed ei jõuaks nii kergesti ahjumüüriga piirnevaid toaseinu põlema süüdata, siis ehitati taga- ja kambripoolsed müürid toapoolsest müürist kindlasti kõrgemale. Kui ahjumüürid olid hästi kuivanud ning omandanud seega vajaliku tugevuse võlvide külgsurve talumiseks, hakati tegema ahju sisemist osa. Kõigepealt tehti paekividest või savist ahjule alla põrand ning siis tugev alus, mis kandis kerisekive. Algelistel ahjudel oli see tehtud kividest, mis kaldu asendis ülemiste servadega üksteise vastu toetusid. Tundub, et selline konstruktsioon on väga vana päritoluga; hiljem asendus see täiuslikuma võlvkaarekonstruktsiooniga (Tihase 1974: 104).
XIX sajandil ehitatud ahjude kerisekive kandsid tavaliselt võlvkaared. Väiksematel ahjudel oli ainult üks võlvkaar, suurematel kaks ja mõnikord isegi kolm võlvkaart. Võlvide peale laoti paar hobusekoormat kerisekive, mis olid umbes paari rusika suurused kivid. Kivid pidid olema eelnevalt pestud ja puhtad. Selleks et kerisekivid võlvide vahelt ahju tulepessa ei kukuks, paigutati võlvide vahele risti suuremad piklikud kivid (Tihase 1974: 105).
Joonis 6. Kõik ahjude võlvkaared (Võlvkaared. Vikipedia)

Pildil olevate tähtede tähendused:

• A - madal kaar
  
• B - hääliku kaar
  
• D - liimi kaar
  
• C - liimitud kaar
  
• F - korter kaar
  
• E - kumer korter kaar
  
• G - ümarkaarekujuline kaar
  
• H - terava kaarega kaar
  
• I - leevendav kaar
  

4. REHIELAMU MUDELI VALMISTAMINE
Mudeli valmistamist alustasin palkide tegemisest. Lõikasin masinaga , mis tegi kandilised palgid ümmarguseks. Siis ostsin PVA puiduliimi, millega need palgid kokku liimida. Raske oli palgi sisse tappide tegemine. Ma ei teadnud , millega ja kuidas palgi sisse tappi saada. Koos juhendajaga otsustasime, et raspliga on hea palgi sisse lohke teha. Et palgid korralikult tappidesse kinni jääks, panime hambatikud palkidele sisse. Katuse otsustasime teha pealt lahtikäiva ja mudeli sisse panna esemed, mis vanal ajal rehielamus olid. Kõigepealt püstitasime sarikad ja siis panime roo peale. Enne seda tuli roog ilusasti ära kuivatada ja pooleks teha. Siis liimisime kuuma liimiga roo katuse külge ja oligi maja katus valmis. Aknaid ja uksi ma oma majale teha ei kavatsenudki, kuna neid on väga keeruline teha ja ette panna. Loovtöö tegemine ja kirjaliku osa vormistamine osutusid küllalt palju aega ja energiat nõudvaks ettevõtmiseks.
KOKKUVÕTE
Materjali kogumine ja kokkukirjutamine , samuti mudeli valmistamine võtavad aega. Hoopis pingutavam on kirjeldada loomulikuna tunduvat tööprotsessi ning järgida vormistuslikke reegleid.
Kirjaliku osa vormistamisel lähtusin meie koolis loovtöö kirjalikule osale esitatavatest nõuetest. Loodan, et minu tööst saavad kasu nii õpilased kui õpetajad.
Töö ise oli mulle huvitav: sain põnevaid teadmisi ja kogesin koostöö eeliseid.
Minu eesmärgiks olid järgmised:

• eneseväljendusoskuse parandamine
  
• loovtöös õigete vahendite kasutamine
  
• loovtöö vormistamise oskuste omandamine
  
• loovtöö korrektne esitamine
  
• minu võimekuse ja eneseteostamine võimalus
  

Lisa 1.

Rehielamu parempoolne ots.
Lisa 2.

Rehielamu lauda ja kambri ots.
Lisa 3.

Rehielamu otse vaade .
Lisa 4.
Raspel millega tegin tappe.
KASUTATUD ALLIKAD
Tihase, K. 1974. "Eesti talurahvaaarhitektuur ".
Toimetanud R. Kull ja E. Raiet 1984 "Õigekeelsussõnaraamat".
Ränk, G "Saaremaa taluehitised".
Viires, G "Eesti taluehitiste uurimisest ".
Moora.H " Eesti arhitektuuri ajalugu".
Rehimaja. http://de.wikipedia.org/wiki/Reh i (4.03.2013).
22