Eesti talupoja kultuur 19.saj (0)

Sinu kool
.... klass
Sinu nimi
EESTI TALUPOJA KULTUUR 19 SAJ.
Referaat
elukoht 2008
Talurava talutööd
Talutööde alustamisel ja lõpetamisel jälgiti hoolega rahvakalendri tähtpäevi ja loodusmärke.
Kevadtöödega hakati tavaliselt pihta aprillis. Peamisteks põllutöödeks oli kündmine, äestamine ja külvamine. Künti puust adraga, mille küljes olid rauast sahaterad. Seda vedasid kas härjad või hobused . Pärast kündmist põld äestati. Äestati äkkega, et muld oleks kobedam. Seda vedasid kas hobused või härjad. Peale äestamist külvati seemneid. Seda tehti käsitsi. Kasvatati rukist , otra, kaera ja nisu. XIX sajandi teisel poolel levis ka linakasvatus ja suurele näljahädale tehti lõpp, sest hakati laialdasemalt kasvatama kartulit. Kevadel veeti ka laudad sõnnikust puhtaks. Sõnnik pandi väetiseks kesapõllule, mis künti üles ja kuhu külvati järgmisel aastal seemneid.
Pärast jaanipäeva, kui ilm lubas, alustati heinateoga. Heina niideti vikatiga hommikul vara, kui kaste oli maas . Kuiv hein riisuti rehaga kokku ja pandi suurtesse kuhjadesse või veeti küüni. Sügistööde algust tähistas rukkilõikus. Rukist lõigati sirbiga, muu teravili niideti vikatiga. Vili köideti vihkudesse ja pandi põllule kuivama. Pärast seda veeti vili koju ning kuivatati viljavihke rehetoas parsil. Kui vili oli kuivanud, alustati rehepeksuga – terad tuli viljapeadest eraldada. Viljakõrred laotati rehealusele maha ja peksti puust kootidega.
Talvel naised ketrasid, kudusid ja õmblesid. Mehed tegid puutööd, sest igapäevased tarberiistad valmistati ise. Selliste perega koostehtavate tööde juures lauldi rahvalaule ja räägiti ennemuistseid lugusid . Talvel veeti suvel tehtud hein reega kuhjadest koju. Samuti lõigati metsas puid ning veeti palgid koju, sest talvel sai reega üle lume lihtsamini ja otsem liikuda . Kiirete talutööde tegemiseks korraldati talgud – kutsuti kokku naabrid ja tuttavad, et töö saaks üksteist abistades kiiremini tehtud. Need tööd olid metsavedu, heinategu , rukkilõikus, hoonete ehitamine, sõnnikuvedu, kartulivõtt. Kutsuja andis talgulistele süüa. Õhtul pärast tööd lõbutseti. (4)
Talurahva kohtud
Kohtute loomine tõi kaasa lähenemise euroopalikule asjaajamistraditsioonile. 19.saj. II pooleks oskasid talupojad valida oma ametimehi, seaduseraamatu järgi kohut mõista, pidada koosolekut ja koostada koosoleku protokolli.
Talurahvakohtud kutsuti Baltimaades ellu 19.sajandi alguses. Need olid seisuslikud erikohtud , mis lahendasid talupoegade kohtuasju. Nende alamaks astmeks oli vallakohus (ka kogukonnakohus), kust kaebus edastati kihelkonnakohtusse ja sealt kreisikohtusse (maakonnakohtusse).
Vallakohus oli valla maa-alal toimiv talurahvaasutus, mille koosseisu valisid talupojad endi hulgast. Vallakohtusse koondusid kõik valla talupoegadesse puutuvad õiguslikud, politseilised ja halduslikud funktsioonid. 18.sajandi keskpaiku asutasid mõned mõisnikud talupoegadest koosneva kohtu, mille nimetasid vallakohtuks. Samad nimetused säilisid ka 19.sajandi alguses väljaantud esimestes talurahvaseadustes ja -regulatiivides, millega pandi alus talurahvakohtutele. Talupoegade esimese omavalitsusliku organina püsis vallakohus ca 200 aastat, vaatamata aja jooksul toimunud muudatustele. Sellise pikaajalisuse tingis valla mõiste arusaadavus igale talupojale ja põline ettekujutus kohtust kui ametiasutusest üldse.
19.sajandi alguses moodustatud kihelkonnakohus oli Eesti- ja Liivimaal talurahvakohus, mis kutsuti ellu mõisnike vastu sihitud kaebuste lahendamiseks. (2)
Talurahva elamud
Taluõue asukoha valikul peeti silmas paljusid asjaolusid, kuna usuti , et õigesti valitud asukohast sõltus majas elavate inimeste ja laudas olevate loomade heaolu. Levinud oli uskumus , et kui maja maha põleb, siis tuleb ta ehitada üles samale kohale, aga teistpidi . Et õu oleks kuiv, rajati see kõrgemale kohale, eriti tähtis oli aga vee ja metsa lähedus. Tähtsaim hoone, rehielamu , ehitati esiküljega õue poole ning see paiknes sageli otse sissesõidukoha vastas. See omapärane ja ainulaadne hoone, mis täitis elamu, rehe , lauda, töö- ja hoiuruumi ning paiguti ka sauna ülesandeid. Vanadele taluhoonetele olid iseloomulikud suured õlgede või rooga kaetud kelpkatused, mis olid tavaliselt vähemalt kaks korda nii kõrged kui seina nähtav osa. Katuseharja kummaski otsas oli kolmnurkne ava, nn. unkaauk, mille kaudu läks suits välja ja valgus ning õhk tulid sisse. Korstnaid hakati ehitama alles 19.sajandi keskel.
Rehielamu keskne ja kõige olulisem ruum oli küttekoldega rehetuba. See oli kogu aasta elutuba , kuid sügisel rehepeksu ajal kuivatati seal vilja. Kuni 19. sajandi keskpaigani olid rehetoad akendeta, valgust saadi lauaga suletava ava (nn. paja ) või seapõiega kaetud tillukese akna kaudu. Uksed olid madalad ja kõrge lävepakuga. Nii rehetoal kui kambritel olid rõhtpalkseinad ja muldpõrandad, Põhja-Eesti paealadel tehti rehetoa põrandad sageli ka paeplaatidest. Taganurgas asus suur pae- või maakividest suitsuahi, mille ees lahtisel leeasemel valmistati perele toitu ja loomadele sööta. Kütmise ajal lasti suits välja rehetoa välisukse kaudu. 19. sajandi hakati tähelepanu pöörama ruumide esinduslikkusele. Rehetuba jäi kasutusse peamiselt köögina, vilja kuivatamiseks ja ka panipaigaks. Taluelu siirdus kambritesse, millede rohkus sõltus talu jõukusest. Järjest vähem tehti mööblit kodus, järjest rohkem telliti seda tislerilt. Riiete hoidmisel hakkasid kirste asendama riidekapp ja kummut . Ka pulmakombestikus asendus kirst kapiga, mille pidi pruudile kaasavaraks tellima tema isa. Uus mööbel paigutati elukambritesse, rehetuppa jäid vanad ja viletsamad asjad. (3)
Talurahva toit
Alates põlluharimise levikust olid tähtsaimaks toiduseks kujunenud mitmesugused teraviljatoidud. Tähtsaimaks kujunes aga hapendatud taignast tume rukkileib. Lisaks leivale küpsetati hapendamata odrajahutaignast karaskit, uuemal ajal ka nisujahust sepikut ja pühade puhul valget saia. Eestile omane teraviljatoit on ka kama – keedetud, kuivatatud ja jahvatatud segaviljast jäme jahu, mida tavaliselt söödi hapupiimaga. Aedviljadest olid ammu tuntud kapsas , naeris ja kaalikas . Viimaseid söödi tihti tuhas küpsetatult, kapsast värskelt või hapendatult. Kartul muutus tavaliseks toiduks 19. sajandi lõpupoole ja sai eestlase toidulaual pea asendamatuks, kujutades endast tihti päeva tugevaima söögikorra põhilist osa. Munatoidud olid haruldased , munapuder ja keedetud munad olid pühapäevaroad. Piimatoodetest tarvitati rõõska ja haput piima, võid ja kohupiima. Lisaks hapupiimale tarvitati joogiks kalja, pühade puhul õlut. Liha polnud talurahva laual väga sagedane . Loomi tapeti sügisel, kohe tarvitati ära rupskid , liha säilitati soolatult ja suitsutatult. Seapeast ja -jalgadest keedeti pidurooga – sülti, mis sellise valmistusviisiga on maailmas ainulaadne ja mida eestlased tänini söövad. Pühaderoaks olid ka vorstid , mille tangupudrust täidisele lisati vaid veidi liha; tänini on püsinud komme süüa jõuluks verivorsti . 19. sajandi teisel poolel hakkasid Eestis koos omandisuhete ja majandusoludega muutuma ka toitumistavad. Järk-järgult said tuntuks ja kättesaadavaks uued toiduained ja -valmistamisviisid. Peamised rahvusvahelised mõjud tulid linnade ja mõisate kaudu Saksamaalt ja Venemaalt. Vürtspoodidesse ilmusid müügile soolaheeringas, manna , riis, suhkur, kohv ja vürtsid. Naisseltsid hakkasid korraldama kokakursusi, levis hoidistamine . (1)
Kasutatud kirjandus

http://et.wikipedia.org

http://www.kool.ee/karilatsi/info41.doc

http://www.estonica.org

http://www.miksike.ee