Sinu kool
.... klass
Sinu nimi
EESTI
TALUPOJA KULTUUR 19 SAJ.
Referaat
elukoht 2008
Talurava talutööd
Talutööde alustamisel ja lõpetamisel jälgiti hoolega
rahvakalendri tähtpäevi ja loodusmärke.
Kevadtöödega hakati tavaliselt pihta aprillis. Peamisteks
põllutöödeks oli kündmine, äestamine ja külvamine. Künti puust
adraga, mille küljes olid rauast sahaterad. Seda vedasid kas härjad
või hobused . Pärast kündmist põld äestati. Äestati äkkega, et
muld oleks kobedam. Seda vedasid kas hobused või härjad. Peale
äestamist külvati seemneid. Seda tehti käsitsi. Kasvatati rukist ,
otra, kaera ja nisu. XIX sajandi teisel poolel levis ka linakasvatus ja suurele näljahädale tehti lõpp, sest hakati laialdasemalt
kasvatama kartulit. Kevadel veeti ka laudad sõnnikust puhtaks.
Sõnnik pandi väetiseks kesapõllule, mis künti üles ja kuhu
külvati järgmisel aastal seemneid.
Pärast jaanipäeva, kui ilm lubas, alustati heinateoga. Heina
niideti vikatiga hommikul vara, kui kaste oli maas . Kuiv hein riisuti
rehaga kokku ja pandi suurtesse kuhjadesse või veeti küüni.
Sügistööde algust tähistas rukkilõikus. Rukist lõigati sirbiga,
muu teravili niideti vikatiga. Vili köideti vihkudesse ja pandi
100 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
~ 6 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2012-09-20
Kuupäev, millal dokument üles laeti
12 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
naktsitrall
Õppematerjali autor
Jakob Westholmi Gümnaasium EESTI TALUPOJA ELUOLU 19. SAJANDIL Referaat Õpilane: Õpetaja: Tallinn 2012 19. sajandil hakkas muutuma kogu Eesti asustuse ilme. See muutus hajusamaks ning muutus ka külade sisu. Uute külavormide tekkimisel mängis suurt rolli maastik. Arvestati joogivee olemasolu, pinnareljeefi ja mulla viljakust. Väheviljakatele maadele tekkisid hajusad külad ehk hajakülad taluõued paiknesid maastikul laialipillutult ja korrapäratult ning nende vahel laiusid metsad, karjamaad ja põllud. Hajakülad olid eriti laialt levinud Lõuna- Eestis, kuid neid võis leida üle kogu Eesti
Andrea Ainjärv Talurahva elu-olu 19. saj. talurahvamuuseumi materjali põhjal Sajandi algupoolel võeti vastu seadused, millega eesti talurahvas vabastati pärisorjusest. Maa jäi aga endiselt mõisnike omandiks ja selle kasutamise eest tuli mõisale tööd teha. Elu oli raske, kuid inimesed võisid ise otsustada kus tahavad elada või millega tegeleda. Kuni pärisorjusest vabastamiseni ei olnud eestlastel perekonnanimesid. Inimesi kutsuti talu nime järgi. Kuid nüüd vabad talupojad vajasid perekonnanimesid. Nimed vormistati mõisas. Kes ise nime ei öelnud, sellele pani mõisnik nime
Veel tänapäevalgi on eestlaste rahvarõivad tuntud ja kõrgelt hinnatud. Mehed tegid puutööd. Igapäevased töö- ja tarberiistad valmistati ise ja peamiselt just puust. Selliste perega koos tehtavate tööde juures lauldi rahvalaule, räägiti ennemuistseid lugusid ja nalju. Talvel käidi ka metsas puid lõikamas ja palke vedamas. Samuti veeti kuhjadest hein koju. Mõlemaid töid oli talvel mugavam teha, sest reega pääses üle soo ja veekogude otse igale poole. Lisaks kulus talupoja kohustuste hulka mõisavooris käimine, see tähendas mõisniku vilja ja viina vedamist linna müügiks. Rohkesti oli tööd talu naisperel. Tuli hoida kodu korras, abistada mehi põllutöödel, talitada loomi, valmistada toitu ja kasvatada lapsi. Lapsi oli taluperes rohkesti, tavaliselt 4-5 või enamgi. Juba varakult õppisid lapsed tööd tegema ja vanemaid abistama. Mõne kiireloomulise töö puhul ei tulnud taluperel ise toime, siis korraldati talgud
toitu Põrandad savist, kivist või lihtsalt mullast Mööbel puidust Rehetoas kuivatati partel vilja Talvel külmaga toodi ka loomad inimeste hulka Suveajal tuldi rehetuppa vaid uneajaks; enamik aega oldi õues, isegi toit valmistati suveköögis Teised taluhooned Ait riiete jaoks Ait toiduainete jaoks Püstkoja sarnane suveköök Laut Saun Kooguga kaev Taluhooneid ümbritsev maa jagunes karja-, heina- ja põllumaaks + mets Eesti talupoja argielu ERM Kõrtsis käimine Kaks kooskäimise võimalust: kõrts ja kirik Kõrts oli omamoodi klubi --- tähtsad uudised, kokkulepped sulastega, võimalus lõõgastuda Viinaköögid – viljast viina põletamine - tulus ära mõisnikele Talurahva riietus Igal kihelkonnal omad riided – rahvarõivad Kõik tehti käsitsi ja kodus erilise hoolega Pidulikud riided ehk seisuriided --- pärandati hoolega Käimise riided ehk käimariided
sarnane suveköök, laut ning saun. Taluõuel asus kindlasti ka kooguga kaev. XIX sajandil muutus ka taluelamu. Ilmusid esimesed klaasitud aknad ja korsten, mis eluruumid suitsust vabaks tegi. Need uuendused olid esialgu kättesaadavad vaid jõukatele talupoegadele. Vaesem rahvas elas veel kaua pimedas suitsutares. Majas olid kahhelahi, akendel olid heegeldatud kardinad, pika pendliga seinakell, vändaga kohviveski ja roosidega serviisid, eesti aegsed toolid ja nelja sahtliga kummutid. Tänapäeval leiab selliseid asju vaid muuseumides. Ka tol ajal olid muuseumid olemas. Peamiselt oli seal palju loomi ja väike osa asjadest on muuseumis väljas. Ülejäänud asjad on hoidlates. TALUPOJA TOIDULAUD Lauanõud olid taludes enamasti puust ja savist. Laua keskel asuvast suurest kausist võttis igaüks kordamööda lusikaga toitu. Söömise ajal oli igal pereliikmel laua ääres istudes kindel koht
Muistsed eestlased RIIETUS Tänapäevast erinev oli ka talurahva riietus. Meile on see tuntud rahvar õivaste ni me all. Igal Eesti kihelkonnal olid o ma rõivad. Meestel oli suviseks tööriietuseks linasest riidest valge särk ja püksid. Naised kandsid suvel pikka valget särki, mis oli kivivöö ga kinni tõm matud. Jalas kanti õhukesest nahast pastlaid, aga ka palju nahast või niinekoest punutud viiske. Saapad ja kingi hakati rohke m kand ma alles m ö ödunud sajandil. T ö öriie pidi ole ma puhas
Inimese pea kohal olid talad, millel lahtiselt liikuvad parred, millele kuivatamiseks aheti laugude (3-4 parre) kaupa viljavihud. Muul ajal neil magati ja hoiti küttepuid. Rehetoal oli harilikult kolm ust, üks viis rehealusesse, teine kambrisse ja kolmas, esiküljel olev, õue. Rehealuse- või kambripoolses taganurgas oli pae- või maakividest müüritud korstnata suitsuahi, mille peal oli soojusekogujana munakividest keris (vanemal ajal oli pealt lahtine, kuid 19.saj juba valdavalt kinni ehitatud). Kagu-Eestis ja saartel oli rehetoas sageli kerisahju asemel keriseta umbahi, kas täiesti massiivse laega või paari ahjusuu kohal avaneva tõmbelõõriga. Toitu valmistati ahju ees lahtiselt, keedukolde kohal vinna küljes rippus käänatava pajakoogu otsas suur pada. Kolde kõrval oli istumiseks madal lõugas. Suits lasti kütmise ajal välja rehetoa välisuksest või rehealusesse viivast uksest. Välisuks oli sageli
KAMA Kama on keedetud, kuivatatud ja jahvatatud segaviljast jäme jahu, mida tavaliselt süüakse (juuakse) hapupiima, keefiri või jogurtiga. http://et.wikipedia.org/wiki/Kama Eesti köök Eesti köök on eesti toiduvalmistamise traditsioon. Eesti köök kitsamas mõttes on eesti rahvustoidud, nende valmistamine ja tarvitamine. Selle all peetakse tavaliselt silmas umbes 19. sajandi keskpaigast tuntud Eesti maarahva argi- ja peoroogasid. Eesti köögi varasem kihistus on üsna sarnane teiste Põhja-Euroopa maadega. Selle määrasid ära kohalik kliima, maaharimistehnoloogia ning ühiskondlikud suhted. Alates põlluharimise levikust olid tähtsaimaks toiduseks kujunenud mitmesugused teraviljatoidud puder, rokk, kört, leem jt. Tähtsaimaks kujunes aga hapendatud taignast tume rukkileib. Leib muutus kogu toidu ja elatise omamoodi sümboliks, muudel toitudel oli vaid leivakõrvase staatus
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid